mis on eestis valesti või tegemata

Embed Doc
Copy Link
Readcast
Collections

CommentGo Back

Download

10. Mis on Eestis valesti või tegemata

10.1. Õigusriik, demokraatia ja Eesti maine maailmas

Õigusriigi ja demokraatia kehtestamine on vältimatu nõue igale väikeriigile, mis otsibrahvusvahelise avalikkuse heakskiitu ja tunnustust. Õigusriiklus (

rule of law

) on juba ammustaega suur ühendav idee, millele on rajatud inimese vabadus Euroopas ja mis tegelikult määrabkimaakaardil Euroopa piirid. Eestile ja eesti rahvale on õigusriikluse ideed alati omased olnud(“õiguse vastu ei saa ükski”). Eesti rahvas on säilinud läbi sajandite eelkõige seetõttu, et Eestistkujunes väga varakult Lääne-Euroopa õigusprovints ja et Eesti talupoeg on sajandeid saanudosaleda valdade omavalitsuses. Sealt on pärit ka meie demokraatliku mõtteviisi põhi.Uus põhiseadus kujundas Eestist parlamendikeskse, võimude lahususele rajatud demokraatlikuõigusriigi, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas, kus kõik on seaduse ees võrdsed, kus riikpeab oma esmaseks kohustuseks inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmist ja soodustamist, kusinimeste õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega ja demokraatlikuühiskonna huvides ning kus riigivõim kohustub kõiges seadusi järgima ega keegi saa seistaseadusest kõrgemal. Kõigil on võrdsed õigused pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumisekorral kohtusse ning nõuda oma kohtuasja läbivaatamisel mis tahes asjassepuutuva seaduse,muu õigusakti või toimingu põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Põhiseaduslikkuseüldise järelevalve organite (kohtute, presidendi ja õiguskantsleri) kõrval valvab täidesaatvariigivõimu ja omavalitsuste ning nende ametnike tegevuse õiguspärasuse järele veel omaettehalduskohus, kus igaüks saab vaidlustada nende kõiki üksikakte või toiminguid.Õigusriik on alati ka kohturiik. Kohtud on Eestis ümber korraldatud, nende koosseisud uuendatud,demokraatlikud menetlusseadused kehtestatud ja käivitunud. Mõnikord äratab imestust, miksmeil leidub nii palju hädaldajaid, kes pole millegagi rahul, ja nii vähe inimesi, kes viitsiksid omaõigusi kohtute kaudu teostada.Taasrajatud õigusriik, demokraatia, parlamentaarne kord ja võimude lahusus on Eesti iseseisvuseparimad tagatised. Demokraatia ei taotle sunduslikku ühtemoodi mõtlemist. On igati normaalne,kui riigiasju ajab pool tosinat elujõulist erakonda, kes väljendavad rahva loomulikku jagunemist erimõtteviiside ja püüdluste vahel. Normaalne demokraatlik ühiskond saab olla üksmeelne ainultkõige põhilisemates asjades. Otsused tuleb vastu võtta laialdase arutluse ning poolt- javastuväidete kaalumise alusel. Riigielus on väga vähe küsimusi, millel on olemas mingi ainuõigelahendus. Tähtsamates asjades tuleb avalikkusega nõu pidada. Poliitika avalikkus ja läbipaistvusongi vist demokraatias kõige tähtsam. Kui aga võim koondub ühe rühma või, mis veelgi hullem,ühe tugeva isiksuse kätte, siis on lisaks demokraatiale ohus ka riik ise. Siis tekib salastamine,otsuseid hakkab määrama kitsa kildkonna ühekülgne arvamus ja huvi. Seepärast välisjõud, kestaotlevad Eesti naasmist Venemaa mõju alla, saavad panuse teha ainult demokraatia nõrkuse võinõrgestamise peale.Ei saa kaugeltki veel väita, nagu oleksid demokraatia ja õigusriik Eestis juba valmis ehitatud.Oleme alles väljunud selle tohutu töö algusjärgust. Kuid ikkagi oleme kommunistliku ikke altvabanenud riikide hulgas oma poliitiliste ja majanduslike saavutuste poolest esirinnas, olemekujunenud iseseisvuse ja demokraatia taastamise vägivallavabade meetodite üheks näidisriigiks ja elavaks tõestuseks, et bolševike loodud süsteemi on võimalik edukalt muuta. See ontänapäeva maailmas meie olemasolu suurim õigustus. See on põhiväide, millele saame tuginedaoma julgeolekule tagatiste nõudlemisel. Seepärast oleme kohustatud pidevalt arvesse võtma,mida see eriseisund meilt nõuab, ning mitte ühelgi juhul kahjustama oma mainet demokraatlikuõigusriigina.

1

Praegu võib meie mainet kõige enam kahjustada sõjaohvrite kaitse Genfi konventsioonide janende lisaprotokollide järjekindel eiramine Eesti riigikogu ja valitsuse poolt, mis kestab jubaviiendat aastat. See on väga tõsine õiguserikkumine. Eesti poliitikute teadvuses pole kahjuks veeltänini kinnistunud, et need on rahvusvahelise humanitaarõiguse põhidokumendid, millele kuulubmaailmarekord allakirjutanud riikide arvu poolest (186 riiki!) ja mis on tervikuna tunnistatud kõigileriikidele sunduslikuks rahvusvaheliseks tavaõiguseks.Kõigepealt, Genfi dokumentide tekstid on meil siiamaani tõlkimata ja Riigi Teatajas avaldamata,ehkki konventsioonid kohustavad lepinguosalisi riike levitama neid tekste nii laialdaselt kuivõimalik. Iseäranis oluliseks peetakse konventsioonide lülitamist sõjaväelise ja võimaluse korralka tsiviilõpetuse programmidesse, nii et nende põhimõtted saaksid tuntuks kogu elanikkonnale.Tekstid peavad olema kõigi tsiviilsete, sõjaväe, politsei ja muude võimude käsutuses, kes sõjaajal hakkavad kandma vastutust konventsioonidega kaitstud isikute eest. Lisaks tuleb korraldadaasjaosaliste erijuhendamine ja konventsioonisätete selgitamine. Konventsioonide ametlikudtõlketekstid, samuti konventsioonide rakendamiseks avaldatud seaduste ja eeskirjade tekstidtuleb Šveitsi Föderaal-nõukogu kaudu üle anda kõigile Genfi konventsioonidega ühinenudriikidele, niisiis tegelikult kogu maailmale. Kõik see suur töö on Eestis tegemata. See onrahvusvahelise õiguse jäme rikkumine.Teiseks, eespool nägime, et sõjakuritegude karistatavust on meil püütud õigusvastaselt piirataüksnes ajastuga, mil Eestis kestis sõjategevus, ning kuriteokoosseisude lünkliku loeteluga.Kriminaalkoodeksi paragrahvides toodud üldsõnalised viited “muudele” tsiviilelanikkonna kaitsetkäsitlevatele rahvusvahelise õiguse normidele, sõjavangi kohtlemise õiguslikule režiimile jakehtivatele sõjapidamisnormidele on tegelikus elus mõttetud, sest selle kõige kohta pole mittemidagi riigikeeles avaldatud.Kolmandaks, Genfi konventsioonide rikkumisele lisandub veel mitme inimsusevastastekuritegude konventsiooni puudulik kajastamine Eesti kriminaalkoodeksis. Koodeksi sellekohasesparagrahvis otseselt mainitud kuriteod kuuluvad kitsalt Stalini valitsusaega. Ei viidataapartheidivastasele konventsioonile, mis ometi kirjeldab nõukogude võimu kuritegusid kõigetäpsemalt. Genotsiidikuritegudest on mainimata jäetud (tahetud karistamatuks tunnistada?)genotsiidi bioloogilised vormid. Ja veel hulk muid puudujääke, mida eespool on loetletud piisavapõhjalikkusega.Eesti maine poolest on põhiline, et Eesti ühitaks oma käitumise ja seadused maailmas kehtivatestandarditega, nii palju kui neid on, ega lubaks endale ainsatki eksimust rahvusvahelise õiguseürgnormi (“lepinguid peab täitma”) vastu. Seetõttu on kõige olulisem Genfi konventsioonide kiireavaldamine ja nende kajastamine meie kriminaalõiguses. Kurjategijate karistamine on samutitähtis, kuid võrreldes rahvusvahelisest õigusest kinnipidamisega alles teises järjekorras.Rahvusvahelise õigusega ettekirjutatud kriminaalnormides on meil igasuguseid puudusikahtlustäratavalt palju — nii palju, et seda ei saa enam kuidagi seletada juhusega ega isegi mitterumalusega, vaid seletust tuleb ehk otsima hakata riigivõimu lähedusse jäänud kollaborantide(võimalike süüdlaste) ja nende mõttekaaslaste ringkaitsest. Miks apartheidivastase konventsioonitekst (kõigest 5½ lehekülge) avaldati eesti keeles esmakordselt alles 8. märtsi 1995. aasta RiigiTeatajas, kolm ja pool kuud pärast seda, kui inimsusevastaseid kuritegusid või sõjakuritegusidtoimepannud isikute kriminaalvastutuse seadus oli Riigikogus vastu võetud, ja kolm ja pool aastatpärast konventsiooni ratifitseerimist? Miks sattus apartheidivastase konventsiooni teksti eksitavtõlkeviga, et mõiste apartheid tähendab (ainult) “sellist rassieralduspoliitikat ja rassilistdiskrimineerimist, mida viiakse läbi Aafrika lõunaosas”, kui ometi ametlikus tekstis seisab kirjas, etsee hõlmab Lõuna-Aafrikas harrastatuga sarnanevaid poliitikaid ja praktikaid kogu maailmas?Miks vaikib kriminaalkoodeks bioloogilisest genotsiidist? Kas tõesti tahetakse apartheidi jabioloogilist genotsiidi karistamatuks jätta sellepärast, et need kestsid taasiseseisvumiseni? Mikssai kõige olulisem sõjakuritegude paragrahv eksitava pealkirja “Vägivald elanikkonna kallalsõjategevuse piirkonnas”, mis muudaks nagu karistamatuks 45 järgmise okupatsiooniaasta

2

kuriteod? Miks kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtud eiravad neid sõjakuritegusid, ehkki PS §123ütleb, et kui Eesti seadused on ratifitseeritud välislepingutega vastuolus, siis tuleb kohaldadavälislepingu sätteid? Miks sõjavangi kohtlemise režiimi rikkumist peetakse Eestis sõjakuriteoksainult siis, kui see on “seotud erilise julmusega või toime pandud haige või haavatud sõjavangisuhtes”? Kas sellega tahetakse karistamatuks tunnistada vangivõetud metsavendade kuisõjavangide vastu toimepandud jõhkrad rahvusvahelise õiguse rikkumised? Miks peaaegu viieaasta eest ratifitseeritud Genfi konventsioonid ja kaks lisaprotokolli on Eesti rahva ja avalikkuseeest maha salatud?Eestis ratifitseeritud rahvusvaheliste lepingute niivõrd silmatorkav ja kindla suunitlusegarikkumine kahjustab tingimata Eesti mainet. Tuleks loota, et riigikogu asub rikkumise põhjusiuurima ja teeb vajalikud järeldused. Laenates sõnu president Lennart Me-relt peame järjekordselttunnistama, et see ei ole enam skandaal, see on demokraatliku õigusriigi tõsine kriis. Eesti riiklus ja põhiseadus lähtuvad pool sajandit kestnud okupatsioonist kui faktist, kogu maailm tunnustabseda, ainult mitte Eesti kriminaalkoodeks.Õigustatud oleks samuti ka arupärimine õiguskantslerilt, kes on rahvusvahelise kriminaalõigusenorme moonutava seaduse tänaseni protestimata jätnud, ehkki õiguskantsleri tegevusekorraldamise seadus tunnistab ratifitseeritud välislepingu rikkumise niivõrd erakorraliseks juhuks,et see on juriidilistelt järelmitelt võrdsustatud füüsiliste isikute elu või tervise ohtuseadmisega.

Aga asi annab parandada. Riigikogu peaks uuesti täiendama ja muutma kriminaalkoodeksit,asendama selles inimsusevastaste kuritegude paragrahvi uuega, mis hõlmaks ka apartheidi jabioloogilist genotsiidi, ning muutma esimese sõjakuritegude paragrahvi pealkirja, nii et paragrahvlaieneks tervele okupatsiooniajale, ühtlasi täiendama ka paragrahvide sisu vastavalt Genfikonventsioonide ja esimese lisaprotokolli normidele. Kui Riigikogus suures ülekaalus olevadendised kompartei liikmed end selleks sundida ei suuda, siis — nagu eespool näidatud — onhädakorral võimalik toime tulla ka olemasolevate paragrahvide laiendava tõlgendamise abil. Seesõltub muidugi kohtutest ja eelkõige Riigikohtust kui meie põhiseadusliku järelevalve kohtust.Eespool (osas 7) antud tõlgendused kui eraviisilised on mõeldud ühe võimalusena, lõplik sõna onRiigikohtul. Kuidas rahvas saab kohtuid mängu tuua, sellest tuleb juttu tagapool (osas 10.5).Kui asja oleks tahetud tõsiselt võtta, siis oleks pidanud kriminaalõiguses just sõjakuritegude osapõhjalikumalt välja arendama. See oleks meie tingimustes mitmeid juriidilisi probleeme tunduvaltlihtsustanud, sest suur osa genotsiidi- ja apartheidikuritegusid on Genfi neljandas konventsioonis ja esimeses lisaprotokollis sisuliselt dubleeritud, kuid keeruliste rassisuhete vaatlemise asemelkaitstakse siin okupeeritud riigi kogu kodanikkonda. Täiesti välistatud on ka võimalus vett segadaväljamõeldisega kommunistlikust riigipöördest või kollaborantliku nimetusega “teine vabariik”ENSV tähistamiseks, sest kuni okupatsioon kestab, seni ei saa okupeeritud riigi rahvas mittekuidagi loobuda neile Genfi konventsioonidega kindlustatud õigustest. Neid õigusi ei saa rahvaltühelgi viisil ära võtta, ka mitte valitsemiskorra muutmise teel või kokkulepetega, mida omavahelsõlmivad okupant ja okupeeritud territooriumi kollaborantlikud võimud, ega ka mitteanneksiooniga.Kahjuks ei piirdu eksimused õigusriigi ja demokraatia vastu Eestis üksnes rahvusvahelise õiguserikkumisega. Nii mõnigi kord on võimude tegevuses ilmnenud ka kõrvalekaldeid põhiseadus-likkusest. Riigikohtu esimees ja õiguskantsler koostasid ning õiguskantsler esitas 1995. aasta28. septembril riigikogule põhjaliku analüüsi õigusriigi loomisel sinnamaani ilmnenud vigadest japuudustest. Selles teeb kõige enam muret asjaolu, et riigikohtus arutatud põhiseaduslikkuse järelevalve kohtuasjad näitavad suundumust taganemisele võimude lahususe ja tasakaalustatusepõhimõttest. Põhiseadus tunnistab riigikogu ainsaks seadusandjaks. Valitsus ja ministrid saavadanda õigusakte vaid seaduste alusel ja täitmiseks, sealhulgas määrusi ainult igakordse

3

of 00

Leave a Comment