Welcome to Scribd, the world's digital library. Read, publish, and share books and documents. See more
Download
Standard view
Full view
of .
Save to My Library
Look up keyword
Like this
1Activity
0 of .
Results for:
No results containing your search query
P. 1
07+Platon+02

07+Platon+02

Ratings: (0)|Views: 177|Likes:
Published by Lismariann

More info:

Published by: Lismariann on Jul 29, 2012
Copyright:Attribution Non-commercial

Availability:

Read on Scribd mobile: iPhone, iPad and Android.
download as DOC, PDF, TXT or read online from Scribd
See more
See less

11/14/2013

pdf

text

original

 
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
7. teema: Platoni õpetus teadmisest ja mõtlemisest.
Ontoloogia ja epistemoloogia vahekord
.
Nii nagu varajasele kreeka mõtlemisele, nii on kaPlatoni filosoofiale enesestmõistetavaks eelduseks lähtekoht, et teada saab seda, mis on. Olemineise kas võimaldab teadmist enda kohta või ei võimalda, võimaldab kas täielikku või ebatäielikkuteadmist iseendast. Kui olev kätkeb endas erinevaid oleva valdkondi, siis vastavad neileepistemoloogilisel tasandil erinevad tunnetusvormid. Platoni poolt “Politeia”`as (477a-479d)antud kirjelduse kohaselt võiks see vastavus välja näha järgmiselt:teadmatus arvamus teadmine (epistemoloogiline tasand)
agnoia
 
doxa
 
episteme
 olematus “nähtav maailm” olev ise (ontoloogiline tasand). Niisiis ranges tähenduses teadmist saame me omada üksnes päriselt oleva, ideedevaldkonnakohta. Meeleliselt tajutavast maailmast saab meil olla mitte teadmine selle sõna rangestähenduses, vaid üksnes arvamus. Ja seda mitte tunnetuse küündimatuse, vaid vastava valdkonnaontoloogilise eripära tõttu. Erinevate olemisvaldkondade ontoloogilise eripära üheks tunnuseks onka nende võimelisus olla erinevat liiki tunnetusvormide esemeks. Olemine domineerib antiiksearusaama kohaselt teadmise üle ja limiteerib teadmise võimalusi. Nii peab ka filosoofiasontoloogia olema epistemoloogia suhtes domineerival positsioonil teadmise võimalikkuse,vormide ja piiride kohta käivate epistemoloogiliste küsimuste käsitlemine peab sel juhul paratamatult viima ontoloogilise temaatika juurde. Epistemoloogiline problemaatika ei ole veeliseseisvunud, vaid esineb olemisküsimusega läbipõimunult.
Teadmise mõiste
. Tunnetus, mis saab ühe või teise valdkonna kohta välja kujundatud, peegeldab endas antud valdkonna karakteristikuid. Kuna ideed kujutavad endast nähtuste olemusi ja põhjuseid, siis on teadmine neist mõistagi niisugune teadmine nähtuste olemustest, mis seletabnähtusi põhjuslikult. Ainult selline kõnelemine, mis suudab nähtuse juures esile tuua olemuslikkuning anda sellele põhjuslikku seletust, võib Platoni käsituse kohaselt pretendeerida ranges mõttesteadmise staatusele. Platon iseloomustab ideid ühtsete, paljudele üksikutele nähtusteleühiste/üldiste olemustena, seetõttu on teadmine, mis käib ideede kohta, universaalne teadmine, st.see ütleb midagi mitte pelgalt mõne üksiku asja kohta kindlal ajal ja kohas, vaid fikseerib seda,mis kehtib kõigi antud liiki kuuluvate asjade kohta igalpool ja igal ajal, kestvalt. Nii nagu ideedon tekkimatud, hävimatud ja muutumatud, nii on ka teadmine nenda kohta paratamatu teadmine,st. fikseerib asja juures midagi sellist, mis on üksnes kindlakstehtud viisil ja ei saa olla teisiti. Kuiselline muutumatu olemine on kord adekvaatselt tabatud, peab vastav teadmine jääma samamuutumatult kehtima nagu tema esegi, st. kujutab endast igavest tõde. Teadmise tõesus tähendabPlatonil tõeselt oleva (ontoloogilise tõesuse) adekvaatset tabamist teadmises esusepistemoloogilises tähenduses on seatud sõltuvusse tõesusest ontoloogilises mõttes.Teadmise, selle sõna ranges tähenduses, mõistmine universaalse ja paratamatu teadmisena jääbPlatonist peale kogu traditsioonilise filosoofia ajaloo vältel inimteadmise ja teaduse ideaaliks,teadmise teaduslikkuse normatiivseks mõisteks. Kuna sellise teadmise esemeks saab Platoni järgiolla üksnes idee, viimane on aga tunnetatav vaid puhtas mõistustunnetuses, siis saab Platoni järgiteadmine ranges tähenduses olla ka üksnes puhta mõistustunnetuse resultaat.Arvamused, mis inimestel kujunevad meeleliselt tajutatavast maailmast, peegeldavad vastavaltselle tegelikkuse valdkonna karakteristikuid. Kõigepealt on meeleliselt tajutav maailm Platoni järgi mitte tõelisus, vaid paistvuse valdkond. Seetõttu fikseerivad meeltekogemusele toetuvadarvamused ka üksnes seda, kuidas asjad paistavad, mitte aga seda, mis nad tõeliselt, olemuslikulton. Meelte kaudu kogetud asjad on alati üksikud, individuaalsed nähtused. Järelikult kehtivadarvamused samuti nende üksiknähtuste kohta sellisena ja niivõrd nagu kogemus neid inimesteleesitab. Arvamused ei saa seega omada sellist ranget universaalsust nagu on ideedeteadmisel.Meeltega tabatava maailma põhiliseks karakteristikumiks on Platoni ontoloogia järgi selle pidev
1
 
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
muutlikkus – asjad saavad kogu aeg teistsugusteks, teisenevad, muutuvad, hävivad. Nii on kaarvamused muutlikud ja ebapüsivad, neil ei saa olla sellist rangelt paratamatut ja igavest kehtivustnagu on ideede-teadmisel. Arvamused on relatiivsed kunagise kogemussituatsiooni suhtes, millealusel nad kujunesid või kujundati. Kogemused on seejuures alati mõjutatud ka kunatiseindividuaalse kogeja, konkreetse isiku, kogemushorisondi avarusest või piiratusest. Seetõttu oninimeste arvamused samade asjade suhteski lahkuminevad ja tihtipeale vastandlikud, nii et sõna“arvamus” tulekski kasutada pigem
 
mitmuses arvamus kui inimlik tunnetusvorm esinebarvamuste paljususe ja vastuolulisusena. Platoni veendumuse kohaselt on ühisele arvamusele jõudmine meeleliselt tajutavate nähtuste kohta seni, kuni inimeste tunnetustegevus jääb üksnesmeeletunnetuse tasandile, ülimalt problemaatiline.Teadmine seevastu on üks ja ühtne. Seetõttu usub Platon, et üksnes mõistustunnetuse kaudu oninimestel võimalik jõuda elisele ja püsivale konsensuslikule arusaamisele maailmast.Mõistustunnetuse poolt vahendatud ideede-teadmine ületab tema järgi selle relatiivsuse, misiseloomustab kogemusliku tunnetuse kaudu kujunenud arvamusi. Meelte vahendusel meilkujunevad muljed maailmast on igal inimesel individuaalsed. Mõistus on inimese avatus maailmauniversaalsele olemusstruktuurile, mis eksisteerib temast sõltumatult. Seetõttu on inimeselmõistustunnetuse tasandil võimalik ületada oma individuaalne piiratus ja omada iga teisemõistustunnetuse kandjaga kokkulangevat teadmispotentsiaali. Nagu edaspidi selgub on selleltõdemusel oluline roll ka Platoni poliitilises õpetuses.Platon kõneleb küll ka nn “õigetest arvamustest”,
orthe doxa
. Algse vastandava kirjeldusekohaselt peaks see väljendus näima sisemiselt vastuolulisena. Et olla “õige” peaks tunnetustabama ideid, siis ei oleks ta aga enam mitte arvamus, vaid teadmine. Kui ta aga on arvamus, siisfikseerib ta nähtuste meeltele avatud paistvust ega saaks olla õige. Kuid niisugune käsitlus jätaksPlatoni mõistestikku lünga. Meelekogemus võib ju meeleliselt kogetavat nähtust ka ikka kasadekvaatselt tabada, või meelepette ohvriks langeda. Arvatavasti selleks, et eristada adekvaatsetmeeletunnetust meelepettest, toobki Platon sisse “õige arvamuse” mõiste. Teadmisest eristabõiget arvamust aga see, et esitades meeltega tajutavat küll adekvaatselt pole ta siiski põhjendatud.Senine Platoni epistemoloogiliste vaadete esitus on osutanud meelekogemusliku tunnetuse – arvamuse – ja mõistustunnetuse – teadmise – vastandlikkusele. Oleks aga eksitus siit järeldada, etPlatoni järgi polegi teadmisel üldse midagi pistmist meeltega tajutava maailmaga. Vastupidi – teadmine on Platoni jaoks enesestmõistetavalt ikka orienteerumise vahendiks maailmas, kusinimene elab. Pöördumine ideedemaailma poole oli ju Platonil algselt motiveeritud just sellega, ettema hinnangul ei olnud meeltega tajutavasse maailma kätketud inimese jaoks piisavaltusaldusväärseid ja kandejõulisi orientatsiooni-aluseid. Seetõttu tuligi leida meelemuljetele tugivaldkonnast, mis jääb väljapoole meeltega tajutavat tegelikkust. Kui aga on jõutud asjademõistuspäraste olemuste teadmiseni, siis saab selle teadmise kaudu põhjendada ka omameeltetunnetuse kaudu kujunenud arusaamu ehk Platoni terminoloogias – arvamusi. On jumeeltega tajutavad nähtused Platoni ontoloogia kohaselt oma ideede jäljendused. Nii määratlebPlaton vahel teadmist ka põhjendatud arvamusena. Põhjendus eeldab tema käsituse kohaselt agavastavale nähtusele aluseks oleva idee teadmist, st. nähtuse mõistmist tema olemuspõhjuse kaudu.Ilma selleta võib inimene küll õigesti ütelda, kuidas asjad meeltega tajutavas maailmas on, aga taei oskaks ütelda, miks nad nii on, kas see on hea, et nad nii on, ja kas nad peaks nii olema ja kuimitte, siis kuidas oleks asjadel hea olla ja kuidas nad peaksid olema.
Teadmise kujunemise probleem; mõtlemine kui
anamnesis
. Antud alateema puhul onküsimus selles, kuidas on inimindiviidil võimalik omandada teadmist eelpool kirjeldatudtähenduses. Tunnetusvõimeteks, mis inimesel loomupäraselt kõige varasemalt väljakujunevad, onmeeled. Nende kaudu hakkavad inimlapsel ka justkui iseenesest välja kujunema arvamused.Seevastu mõistuslikuks olemustunnetuseks pole lapsed peale sündi veel pikka aega võimelised. Nii peavad inimese esmaseks tunnetusvormiks jääma tema arvamused, mida ta enda kogemustenajal omandab või ka täiskasvanute käest kuuleb ja heas usus, see tähendab aga kriitikavabalt,
2
 
Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.
omaks võtab. Nüüd ongi küsimus selles, kuidas inimene jõuab arvamustelt teadmiseni. Platoni järgi ei saa tunnetus selle ülemineku protsessis toetuda arvamustele.Miks mitte? Milliseid teoreetilisi raskusi kätkeb endas püüdlus tuletada teadmist (selle sõna platonlikus tähenduses) kogemuslikust tunnetusest? Oli ju Platoni ontoloogias juttu sellest, etideed/olemused on igas üksikus nähtuses kohalolevad ning nende kohalolu ilmneb sama liikinähtuste sarnasusena, ühiste omaduste olemasoluna ühte liiki kuuluvatel nähtustel. Miks ei võiksinimene üksikuid meeltega tajutavaid nähtusi omavahel võrreldes nende juures sarnast tähele panna ja nii leida kogu liiki iseloomustavad üldised omadused, teadmine millest olekskiuniversaalne ja paratamatu teadmine, millest Platongi kõneleb?Paraku on selle uurimisprogrammi teostamine seotud mitmete raskustega.
Esiteks
on inimese jaoks olulisi nähtusi, mis moodustavad vastavaid liike, enamasti lõputult palju. Inimene kui piiratud kogemusvõimetega olend ei suudaks neid kõiki kunagi omavahel võrrelda sellinevõrdlus ei oleks võrreldavate suure arvu tõttu lõpuleviidav. Pealegi hõlmab liik olevikusolemasolevate nähtuste kõrval ka minevikus ja tulevikus eksisteerinud või eksisteerivaid nähtusi.Minevikus olnute rdlemine omavahel ja olevikus olevate htustega ib olla üsnakomplitseeritud ettevõtmine. Kuid alles tulevate nähtuste võrdlemine on hoopis teostamatu.
Teiseks
eeldab võrdlemine võrdluse alust – teadmist sellisest tunnusest, mille alusel nähtusiomavahel võrdlema hakata. Kuid nähtustel on potentsiaalselt lõpmatu hulk tunnuseid. Protagorasosutas sellele, et erinevates kogemussituatsioonides kerkivad asjade juures esile erinevadomadused. Neid erinevaid kogemussituatsioone, milles me mõnda nähtust võime kogeda, on agaettenähtamatult palju. Lisaks pole teadmine platonlikus tähenduses ükskõik millise ühise tunnuseavastamine, vaid teadmine ideest, st. nähtuse olemusest. Seega tuleb selleks, et kujundadahtuste kohta teadmisi nende rdlemise abil, suuta eristada olemuslikud tunnusedmitteolemuslikest. Kuid kust saab inimene üksikuid nähtusi omavahel võrdlema asudes teada,milline võrreldavate nähtuste omadus on olemuslik ja milline juhuslik? See peaks ju selgumaalles võrdluse lõpus, kui on jõutud olemusteadmisele antud nähtuse kohta, mis oligi võrdluseeesmärk. Niisiis, selleks, et üldse võrdlema hakata, peaks juba teadma seda, mis saab selgudaalles võrdluse lõpus ning milleks võrdlemist üldse vaja lähebki!
Kolmas
raskus tuleneb Platoni järgi sellest, et ideed kujutavad endast nähtuse täiuslikku olemiskuju, sel ajal kui ideedeilmnemine meeltega tajutavas maailmas on alati ebatäielik ja asjale kuuluvate teiste omadustegaära varjatud. Nagu Platon osutab, on inimesel, kes tunneb täiuslikult olevat, tänu sellele küllvõimalik ära tunda oleva vähemtäiuslikku ilmingut, mitte aga vastupidi. Niisiis peab jällegitunnistama, et meeltega tajutavates nähtustes olemusliku ülesleidmine eeldab, et inimene jubaomab mingit eelnevat olemuse-tundmist.Seda probleemsituatsiooni kirjeldab Platon oma varasemas dialoogis
Menon
(80d-81e).Varajastele dialoogidele iseloomulikult on selleski kõneluse all eetiline temaatika, nimelt küsimus“Mis on voorus?”. Sokrates palub siin oma vestluskaaslasel Menonil anda vooruseolemusmääratlus, seejärel aga kummutab sokraatilise dialektika vaimus partneri pooltväljapakutud määratlusi. Kui nii on läbianalüüsitud paar Menoni katset antud probleemilahendada ja nagu tavaliselt osutub, et ükski vastus pole mittekritiseeritav, ütleb Menon, et seeettevõtmine – jõuda teadmisele selle kohta, mis on voorus – pole üldse teostatav. Ta võrdlebmõtlemist teadmise otsimisega ja osutab sellele, et otsimine saab sihile viia vaid siis, kui teatakse,mida otsitakse. Kui inimene üldse ei tea, mida ta otsib, siis ei leiaks ta otsitavat asja üles ka sel juhul, kui ta peaks juhuslikult selle asja peale sattuma – asja äratundmine eeldab ju teadmist sellekohta, mida otsitakse. Kui inimene otsib midagi sellist, mis asub ruumis, siis oleks tal muidugimõistlik otsimine esialgu seisma jätta, püüda meelde tuletada, mida ta otsib, ja kui see onõnnestunud, siis ringi vaadata, kus see asi ruumis asub. Kuid mõtlemises otsitakse teadmist, misei ole ju ruumiline ega saa asuda kusagil väljaspool hinge ennast. Seetõttu siin kas juba teatakse ja järelikult pole midagi otsida või siis ei teata ja sel juhul ei teataks ka mida otsida, st. mõtlemineantud tähenduses on võimatu. Aristoteles nimetab seda arutluskäiku hiljem Menoni paradoksiks.
3

You're Reading a Free Preview

Download
/*********** DO NOT ALTER ANYTHING BELOW THIS LINE ! ************/ var s_code=s.t();if(s_code)document.write(s_code)//-->