Kujutlus ja reflekteeritud mtopoetism

Referaat O.Genisaretski artiklist 3.10.2012

http://kadry.viperson.ru/wind.php?ID=384618&soch=1

Genisaretski phendab selle artikli kujundlikkuse vaimlis-vrtuselistele omadustele, mis on vahetult seotud kujutluse svastruktuuridega. Nende omaduste suur thtsus avaldub tnapeval mtopoeetilise traditsiooni reinstitutsionaliseerumises kaasaja kultuuri struktuurides. Autor vidab, et on tekkinud () reflekteeritud mtopoetism ja sellele iseloomulikud kujutluse pshhopraktikad, mis tuginevad kujutletavate eluilmade ( ) vrtuseliste omaduste otsesele tunnistamisele ().

Kujutlus ja teadvuse vabadus

Teadvuse vabadus mtopoeetilise traditsiooni ruumis on loomulikult jlgitav selles kujutluse loomuse tlgenduses, mille talle omistavad mtopoeetilise renessansi osalised ise ( st Genisaretski jt). Selle aluseks on pre arutlusvimelt kujutlusvimele kui kultuuriloome alternatiivsele dominandile. See ( kujutlusvime) oli mrgitud juba Kanti poolt tema transtsendentaalse kujutluse ehk, nagu praegu eelistatakse rkida, paradigmaatilise kujutluse (R.Bart) kontseptsioonis. Asetades kujutluse meelelisuse ja aru () vahele, omistas Kant talle funktsiooni anda () mistele kuju. Kujutlus ja arutlus on vimed, mis lhtuvad vrtuselisest tundmusest ( ) ja mis on teineteisele vastandatud kui intuitsioon ja diskursiivsus, pidev ja diskreetne. Neile on tiendav paar kaemus ja mistmine, mis, vastupidi, viivad vrtuselisele tundmusele. Seos kaemus/ arutlus on detailselt uuritud klassikalises filosoofias, aga mistmine/ kujutlus on saanud alles postklassika teemaks. Kuigi Kanti jrgi on kujutlus ja arutlus kaks mistust snnitavat alget, ei tegelnud ta kujutlusega eriti phjalikult. Sellega tegeleti edaspidi smbololoogias, milles suhet arhetp/smbol tlgendati sarnaselt suhetega eelkujund/kujund ja kategooria/miste. Muuhulgas thendas see, et kujutlusele omistati spetsiifiline ratsionaalsus, erinev dekartlik-kantiaanlikust ratsionaalsusest, mis tugineb arutlusvimele. J.R.R.Tolkien rgib oma loengus Vlumuinasjuttudest (selgitades, kuidas mtopoeetiline kujund kasvab nhtamatust valdkonnast lbi , nhtavasse valdkonda) sellest, et kujutlus (fantaasia) kulgeb korraga kahes plaanis: See teadvuse vime, mille abiga ta loob kujundeid, - see on ks klg, ks aspekt; seda on tiesti vastuvetav nimetada kujutluseks. Aga vaat selle 1

vljenduslikkuse saavutamine, mille resultaatidele on omane seesmine vastavus reaalsusele see on olemuselt teine asja klg, teine aspekt, ja siin on vaja teist terminit: kunst, st tegev seos kujutluse ja selle resultaadi vahel subkreatsioon. Teisiti eldes, kujutluses leiab aset algkujundi, arhetbi seesmuslik taju kujundis; taju, mis silitab eelkujundi mittesiinpoolsuse, veidruse, imeprasuse maigu ja mis haarab tema poolt pakutavad kujundi arenguliinid; tajutavad eelkujundid ilmuvad seejuures justkui teadvuse sgavustest, sellest, mis juba pole teadvus; aga kujundid, millisteks nad kujutuvad, mngivad edaspidi teadvuses kavatsuse rolli, mis ootavad oma loomingulist vi elulist kehastamist. Kujutlusprotsessi keskmes on tema suunamuutmise punkt: seesmuslikult tajult vljendusele; kujutluselt kujut(am)isele; eelkujundilt lbi kujundi kavatsusele. O.Genisaretski mrgib veel, et see, mis seostatult primusega (hoidmisega) tuntakse ra kui eelkujund, see seostatuna loominguga ilmutab ennast kui kavatsus, projekt, aga psemisega seostatult - kui /, sdametunnistuse nuanne. Seesmuslik taju ja vljendav kujutis need on he ja sama kujutlusvime kaks klge, mida Tolkien luges arukaks, ratsionaalseks, mitte aga irratsionaalseks aktiivsuseks. Tema arvates kujutlusel pole midagi hist selliste vaimuelu nhtustega nagu unenod, illusioonid, hallutsinatsioonid, millistes teadvuse/tahte sdivuse tase on oluliselt madaldunud ja kaob kontroll kujundi seostusest kujundi/eelkujundi ja/vi kavatsuse suhtes, mistttu muutub vimatuks vaba, vaimustunud taju/vljenduse vool, millega kaasneb kujundlikus maailmas loomuliku ja vaba viibimise tunne. Thelepanu prdumine arutlusvimelt kujutlusvimele toob endaga kaasa uue ksimuse pstituse teadvuse vabadusest. Selle raskuskese ei ki nd vabaduse kohta avalikult kasutada omaenese aru, nagu mtles Kant, vaid see nihkub nd isiksuse sisemisse sgavusse, sinna, kus inimliigilise primuse voos toimub eelkujundite fikseerimine, mis hargnevad edasi kujunditeks, mis on smboliliselt ja energeetiliselt kllastunud. On selge, et mtopoeetilise reaalsuse kui pinnase vljatoomine, millel toimub teadvuse vabaduse kasv, phineb prdel ainelisest maailmast, millede kohta tehakse otsustusi, maailma poole, mis on iseenesestmistetav kujutluses, selle isevrtuselise iseolemise poole, mida nimetatakse lihtsalt olemine vi isedus vi esmane eluilm. Tolkieni kujutluse ratsionalismi tlgendus kis teoreetilise poeetika valdkonna kohta. D.Kamper (Zur Geschichte der Einbildungskraft, Mnchen, 1981) on vaadelnud usalduse kasvu kujutlusvimesse empiirilises plaanis, avades vliseid ja sisemisi ajendeid arhailise kogemuse tungimiseks euroopa kultuuri phamast phamasse ja selle uut omaksvttu mtopoeetilises refleksioonis. See toimus vliselt - vraste kultuuride nhtustes, mis on lesehitatud ratsionalismist kaugelolevates maailmatajudes ja tunnetustes. Kusjuures koos misjonrliku ennasttisoleku kadumisega kujunes vaimne vaakum ja vrad religioonid hakkasid paljuski muutuma ligitmbavamateks kristlusest. Ilmus hulgaliselt tid rahvaste pshholoogiast, mtidest ja kultuuridest, religiooni, kunsti, mtlemise tekkimisest, aga ideoloogiline lhenemine nende tundmappimisel ja hindamisel vahetus mtopoeetilisega. Sisemiselt keskmise 2

eurooplase igapevase teadvuse (argiteadvuse) all avanes ootamatult alateadliku sgavus, mis mitte ainult ei henda teda niteks polneeslase teadvuse maailmaga, vaid ka taimede ja kristallide mistatusliku maailmaga. Ilmutudes esialgu kui ksikud ja sageli haiguslikud ksikisikute ilmingud, see seos mitte ksnes ei soodustanud kige andekamate ja tundlikumate teadusinimeste nihet, rapramist valgustuslikust vi positivistlikust ratsionalismist, vaid oli ka hinnatud kui eelteade hvardavatest ja mistetamatutest inimmasside liikumistest XX sajandil. Arhailine prdus ise meie poole , ja seda nii ootamatus aspektis, et akadeemilised stuudiumid omandasid olulise tsiduse: hakati teadvustama vajadust tundma ppida arhailist kultuuri remaadel, selleks et mista selle mju meile, kes me asume otsekui selle keskmes. See tagasiprdumine avas paljudel silmad ja andis vimaluse nha, et ratsionaliseerimine pole kunagi linud kaugemale teatud piirist, et alati on olnud inimesi mtopoeetilise musikaalsuse andega, keda vib vrrelda vlumuinasjutu kangelastega: nad on laskunud mingisse saladuslikku sgavusse , olemise juurteni, et, tuues sealt selle olemise arhetpseid kujundeid, sellega kustutada inimkogukonna olemislikku nlga. Siiski on vana romantiline geeniuse ja massi vastandamine siin kaotanud igasuguse mtte. Tavainimesel on avastatud tema tehnokultuurilised, aktuaalselt talle antud energiad, aga geenius esineb kogukonna koloogilise hoidja kujul, kes on lbi sukeldumise minevikku hlvanud tuleviku kui tna aktuaalse kaasaja. Osutub, et minevik ja kauge vib mingis mttes olla meile eilsest ja veel olemasolevast horisondist lhedam ja kaasaegsem. W.Schirmacher ( Technik und Gelassenheit: Zeitkritik nach Heidegger. Freiburg i Br. Mnchen, 1983, S.21) vrdleb seda pret kultuurilises eneseteadvuses Koperniku omaga, eldes, et Heideggeri olemise mtte vi Spinoza kosmosekiindumus on tnase inimese jaoks mitte kaugemat kaugem, vaid lhimast lhim. Seda tulemust vib tlgendada M.Heideggeri snadega kui ajaloolise aja ja kosmilise ruumi lbipaistvuse suurenemist, kui nende levaatlikkuse kasvu. Prdumine mtopoeetilise stiihia poole mngis siin seda rolli, et ta oli seeliste smbolite allikaks mistahes eluliste situatsioonide ja probleemide mtestamisel. M.Heidegger nimelt luges, et seeline aegruum on eksistentsiaalsest suurema lbipaistvuse ja levaatlikkusega. See jreldus tugines tal antiiktragdia eetikal. Milleks muuks, kui iidse mdi klassikaliseks representatsiooniks oli tema jaoks see tragdia? Otsene prdumine mtopoeetilise traditsiooni andmetele annab tnapeval sama funktsionaalse efekti ngemise ja tegemise (vedenija) horisondid avarduvad, igapevasus omandab sgavuse, aga olemine lpetab filosoofia tehniliseks terminiks olemise, jlle saades Olemiseks.

Kujutluse antropoloogiline thendus

Kujutlus (ja kujutletava kaemus) asetab inimese vimalike eluilmade olukorda ja vimaldab katsetada neid ja ennast lbi nende nende klgetmbavust, mtestatust, vimalust neis ra elada ja neid omaks vtta ( NB! Vt minu teksti Google docsis Eluilma omaksvtt). See on teekond avanevate 3

eksistentsiaalsete vimaluste teadvustamiselt - lbi veendumuse lbielamise, et avalduv tepoolest viks saada meie eluilmaks kuni selle vastuvtmisena tegelikuna. Seelis-ikoonilise kontaktiga kujutletavate eluilmadega kaasneb kige erinevamate vrtuseliste lbielamiste (elamuste) palett: avastusrm, imetlus, tnulikkus, aga ka vastikus, kurvastus jne jms. Ja ikkagi on seelis-ikoonilisel kontaktil vimalike eluilmadega see eelis, et isegi selgelt negatiivsete reaktsioonide korral kujutletava suhtes see vimaldab aktiivset suhtumist, teadvuse ja tahte vabadust, sdametunnistuse hle silimist, suhtumist, milles on thtis mitte murduda, silitada oma inimlikku identsust. Kujutlus ja kaemus kujutluses see oleks kui ikooniline tunnistajakne tema puhtal kujul, mis silitab vime nha ja mista nii asudes vaatamise/ngemise seisundis, kui ka sellele jrgnevates ikoonilistes kommunikatsiooni aktides ( .. a., . . . 1993). Seelis-ikoonilise kontakti all kujuteldava eluilmaga kujutan mina ette, et inimene loob oma kujutluses oma isikliku kunstiteose, oma seelis-pildilise elu loo, mille ta vib ka tegelikkuses lbi mngida. See on ju korrastatud sndmuste rida kunstiteoses (raamatus, draamas, filmis), teisisnu kujutab see endast kunstiteose baasskeemi. Ikoonide all mistetakse semiootikas mrke, kus esitis ja objekt on seotud sarnasussuhte kaudu. Sarnasus vib olla nii visuaalne, klaline kui mistahes muu. Ikoonide alla kuuluvad muidugi igasugused objektiga sarnased pildid, aga ka mudelid kujutavad endast teatud ikoone. Seega oleks antud kontekstis kohane ksitella talgujate eluilma omaksvttu kui seelisikoonilist kontakti, s.t. kui baasskeemilis-mudelilist kontakti. Kujunditloovaks on kujutluses kigepealt vaatamise akti enda emotsionaalvrtuseline intonatsioon, teisena aga nende asjade, olemuste vi isikutega suhtlemise emotsionaal-vrtuseline intonatsioon, millisse inimene astub tema pilgule avanevas eluilmas. Ei anr, stiil, kaanon ega mistahes muu ikooniline etteantus ei oma siin mingit thendust. Thendus on vaid eluilma iseavanemise sndmus teadvuse ees ja selles avalduva jud. Eluilmade reaalsus avaneb kujutluse pilgu all mitte kui lihtsalt vaadatav, nhtav, vaid ka kui ennast nitav olemine. Olles vastuvetud, vib selle kujundlik lesehitus olla edasi antud mitmesuguste ikooniliste strateegiatena. Niteks spontaanselt teadvuses proitseeruvate ja ratuntavate arhetpidena, ad hoc loodavate visuaalsete konstruktidena, pshhodraamaliste instseneeringutena jms. Igatahes lhtekohaks pole mitte see vljendamise t, vaid kujutletava esma-haare kujundi ja lbielamise lahutamatuses, kus ja kuniks silub nende vrtuseline htsus. Jrgnev lik on heaks mttematerjaliks talgujate kavandatava foresightmttetalgute eelhlestuses. Teatavasti on tuleviku-uurijate seas omaks vetud kontseptsioon, mille jrgi selles valdkonnas tegeletakse vimalike maailmade, soovitud maailmade ja tenoste maailmade kolmikus ( vt kasvi Erik Terki loeng Tallinna likooli Studia Generales). 4

Kujutlussndmus toimub alati, tleb Genisaretski, siin ja praegu, selles, meiega hises, aga mitte teises keskkonnas. Kujutleja, eemaldudes meist oma teekonnale, prdub meie juurde tagasi ikka inimesena, kuigi mingil mral muutununa. Ta on vimalike maailmade otsija ja katsetaja, maailmade, mis meid mbritsevad, midagi kannavad endas, midagi lubavad meile ja millegagi hvardavad. Inimese poolt kujutletav ja kujutlus ise on siin-inimliku ja sealinimliku snergia tttu ldinimliku loomuse osa. Kuigi see paikneb tervikuna meist vljaspool, on see osaliselt meie. Paljusid nrritab kujutletavate vimalike maailmade modaalne nrkus, kuivrd kujundid, mis neis avanevad, ei oma mingit kindlat vrtust on ju ainult kujutletavad, vljameldud. Pole ju ka mingit viidet nende mtestatusele, ligitmbavusele, ligipsetavusele, peale veendumuse, et nad on vimalikud. Mninga selgituse annab siin ikonoloogiline kontseptsioon seisund/keskkond, mida vib interpreteerida ses mttes, et teadvusseisundi/tahte smbolisus ja energialikus kristalliseerub kujundis ja annab sellele vimalikkuse kvaliteedi. Seega on seisund dnaamiline, energialik objekt, see on ise enda vimalikustus, kujundisse paigutatud ja sellega seotud energia, kiiratu seelis-ikoonilises kontaktis, aja jlg kujundi ruumis. Ses mttes kujutluse t hlmavaks seeks vib lugeda energia-smbolilise impulsi realiseerumist, mis on saadud seelis-ikoonilisest kontaktist kujuteldava reaalsusega. Vimalikkus asub vabaduse ja loomulikkuse vahel ja on sellega maksimaalselt eemaldatud tungivast tarvilikkusest. Mningates vimalikes maailmades me silitame vabaduse, kuid tunneme loomuvastasust, mningates aga oleme selgelt mittevabad, kuid tunneme end titsa loomulikult. Kujutlus, ksides ikooniliselt korra jrele, sellega vimalikustatava maailma rtmide ja harmooniate jrele, reageerib tundlikult mistahes korra rikkumistele, tajudes neid mitte niivrd kaose, thjuse avaldustena, vaid kui paramorfoosi. Harmoonia ja rtmi tunne on spetsiifiliselt ikooniline tasakaalutunne saamisel ( ), isiksusliku kasvu vramatuses ja selle igustatuses. Tavaline teadvus jaguneb operatiivseks, lhiajaliseks ( tema aineks on teadvuse stseenid) ja pikaajaliseks, laiemaks teadvuseks, mida nimetatakse ka mistuseks. Meie mttetegevus kulgeb mistuse tervikus ja kik see elatakse lbi kui tervik. Me oleme hivatud mingi teadvuse stseeniga ja vaat kuskil hakkas helisema, liikuma uus elu ja toimub tahtmatu thelepanu mberllitumine, pahvatab valgus, kuid juba mitte selles, vaid teises kohas , valgustub vlja uus lava () ja algab uus vaatus. Valgustatus, ruumi titumine valgusega on eelduseks , et sisse vaadata ootamatult kujutluse ees avanenud eluilma. Algul shvatus ( jrgneva vi samaaegse thelepanu mberllitusega), seejrel juba vaatamine ja ngemine. Nii et valgustatus on seesama, mis kujuteldava maailma vimalikustus ( ) tema vaatamiseks. See on huvitatud thelepanu, mis proovib vimalikustunud maailma eluklbulikkust, aga inimest selles elamise klblikkuse suhtes. Philine huvitatus seejuures seisneb pdluses silitada oma inimlikku identiteeti, vimalust mda tugevdada oma isiksuslikku ja himulikku eluvimelisust, elades lbi uue ratuse eluks. Meid miski erutab, me tunneme tusu vi pinget? Thendab, meid mjutatakse. 5

Tielikult nhtamatut, meldamatut, peidetut pole vimalik kuidagi ei melda ega nha, sestap on vajalik eriline asi kujund mis on vimeline antud vimaldatud maailmas hakkama millekski kinnipdva riista sarnaseks. Tnu sellele kujundi vimele me alati midagi aimame ja vtame endasse kujutlusega vimaldatud eluilmadest. Vaatamine oma loomult pole niisama uudishimu vi omakasupdlik thelepanu. Kige thtsam on see, mida vaatamise seisundis teeb vaataja ise, millist tarka tegu ta selle juures ette vtab. Teravas thelepanus, uurivas vaates toimub mitte teadmise omandamine ( sest teada saab vaid reaalset, aga mitte vimalikku), vaid tundmise ja mistmise kogumine, laengu saamine iseolemiseks, isesuse isestamiseks. Paljudele nib, et pilgu ja mttega vib kuhu tahes kndida. Kuid rgem unustagem, et reaalsus vib mitte tahta vi mitte osata vastata meie totratele ksimustele , mitte end nidata kellele ja millal tahes. Kujutlus ( ja kujuteldavate maailmade kaemus) kindlustab meie vimet vahetult lbi elada elu kujundit olemasolevates vi vimalikes eluilmades, kusjuures see vime sltub neile omasest kujundliku vljenduslikkuse ja vrtuselise tielikkuse mdust. Inimese elulise ja vaimse kogemuse sdamiku moodustavad vrtuselised lbielamised. Nemad hoiavad tema seesmist terviklikkust kui isiksust, kel on kordumatu vaimne pale ja elustiil. Vrtuseliste lbielamistena eristab Genisaretski: tundeid-sndmusi, mis juhtuvad hinges virtuaalselt ja mil on katastroofilisuse krvalmaik; enamvhem sujuvaid, pikaaegseid hinge liikumisi, mis klavad temas kui emotsionaal-vrtuselised intonatsioonid; ja lpuks, muutumatuid ( ja isevrtuselisi) aksiomaatilisi seisundeid, mis on omamoodi emotsionaalvrtuselisteks isiksuse konstantideks, mis moodustavad tema isiksusliku lesehituse ( ). Inimesele kttesaadavate vrtuseliste elamuste (lbielamiste) repertuaar annab tunnistust tema isiksuslikust arengutasemest, tema isiklikust pshholoogilisest kultuurist, kuid ka tema edasise isiksusliku kasvu vimalustest ja suunast erinevates kujuteldavais ja olemasolevais eluilmades. Kujutlus millistes tahes eluilmades see ka ei toimuks on alati seostatud isiksuse vrtuselise maailmaga, tema isiksusliku kasvu tegeliku olemusega. Filosoofilises poeetikas on kige rohkem tundma pitud kujutluse kahte tiendavat funktsiooni demonstratsioonilist ja heuristilist. Demonstratsioonilisest funktsioonist rgitakse siis, kui kujutluse skeeme kasutatakse arutlus- vi mistmisvimete poolt produtseeritava sisu vlja toomiseks, olemasolevate mistete vi mtete () esitlemiseks kaemusele. Kuid harva meenutatakse kujutluse sellise kasutamise eeldust, mida vib thistada kui sisu silimise printsiipi kujutluse skematiseeringutes ( jutt on arutluses mratavast vi mistmises mtestatavast sisust). Demonstratsiooniline kujutluse funktsioon vib kultuuris autonoomselt institutsionaliseeruda niteks ekspositsioonilises tegevuses, teaduse populariseerimisel, presentatsioonide praktikas, arvuti virtuaalsetes reaalsustes jm. 6

Kujutluse heuristilises funktsioonis on eelnimetatud vimete seos vastupidine. Tnu sellele funktsioonile produtseeritavate kujutlusskeemide alusel fikseeruvad mistmise ja arutluse andmed. On ilmne, et sisu silimise printsiip jb jusse ka sel juhul. Kujutluse heuristiline funktsioon institutsionaliseerub eri tugu poeetikates ja heuristikates, aga ka sstemaatilisemalt - projektinnovatsioonilises tegevuses. Kui arutlusvimet ja mistmisvimet on filosoofilises poeetikas tundma pitud philiselt verbaalse materjali nitel, siis nendega paralleelseid kujutlusvimet ja kaemusvimet - visuaalse materjali peal. Kuid sedavrd, kui arutlust ja kujutlust mistetakse kui vljendusvimeid, aga mistmist ja kaemust kui vastuvtuvimeid, pole nende vimete verbaalse ja visuaalse materjali erinevus mitte eriti oluline. Mrksa suuremat thendust omavad nende funktsioonide ldistatud funktsionaal-aksioloogilised karakteristikud. Nii kujutluse demonstratsiooniline kui heuristiline funktsioon vivad prduda mitte ainult teiste vimete sisusse, vaid ka otse suhestuda isiksuse vrtusilmaga , tema aksiomaatiliste seisunditega. Sel juhul rgib Genisaretski kujutluse plasmaatilisest funktsioonist, mis avaldub tema vimes valgustada vrtuselise igustatuse valgusega kujutletava ja kaetava () laialdasi ruume. Vana-Kreeka kirjanduskriitikas oli plasma termin, millega nimetati vljameldud ala, vastandatult tegelikult juhtunu kirjeldustele. Kaasaegne plasma on krgenergiline , helendav mateeria olek, annab ettepandud plasmaatilisele just autori poolt allakriipsutatud valguselise, energialiku thenduse. Plasmaatilise funktsiooni all mistab Genisaretski kigis kige arenenumates ja levates inimese loomingulise iseolemise kihtides avalduvat, teadvuse ja tahte kohal asuvat, mistahes ande kohal asetsevat, mida tavaliselt thistatakse predikaadiga vaimne. Tuleb mrkida, et enamuses levinumates aksioloogiates on kombeks alustada vrtuse mistest n ainsuses. Siit ka aksioloogiale tpiline tkikaupa, diskreetne vrtuste mistmine, mida on vaja hiljem organiseerida mingitesse ssteemidesse, omistada neile erinevad aksiomaatilised funktsioonid jne. Sel moel elav terviklik eneseteadvus ( tema tundmustega, isiklike kavatsustega ja tagamtetega) asendatakse aksioloogia kui teadusliku ja projektse distsipliiniga, mis pretendeerib praktikute thelepanule, kes aga seda oma erilise thelepanuga ei hellita. Samas on igal inimesel ja igal professionaalil kahtlemata elu- ja loominguline eneseteadvus, mis vljendab hulgas vrtusorientatsioonides ja mis koonduvad neiks vi teisteks aksiomaatilisteks olekuteks. Elav refleksioon on heuristiliselt ja ekpositsiooniliselt suurema thendusega kui praktikute tmbamine aksioloogilise raamatupidamise litarkustele. Tnu kujutluse plasmaatilistele funktsioonidele ( ja teistele vimetele, nt mistmisele) selgub isiksuse juurdumine , tema teadvuse/tahte juurdumine olemasolevate ja kujutlusele kttesaadavate eluilmade pinnases.

Isiksus kui aksiomaatiliste olekute kandja

Aksiomaatilise oleku defineerib Genisaretski teadvuse/tahte erinevate kohanemisstruktuuride , skematismide kaudu. Sellise mratluse eelis ja antropoloogiline mte seinevad selles, et sellega silub kristliku vaate 7

phjapanev isiku (ipostaasi) ja loomuse (usia) eristamine. Teadvus ja tahe vastavalt sellele vaatele kuuluvad loomusele, aga mitte isikule (). Kasutades koloogilist metafoori ja sellega seotud ettekujutust looduskasutusest, vib elda, et isik () on teadvuse ja tahte kasutaja, mis talle on snnist antud, milliste niidistikus ta on sndinud ja saanud oma ksutusse oma loomuse. Inimese elutee kigus tema loomus realiseerub ja vormub :esialgu tema lhima keskkonna ja vanemlike suhete toimel, tnu esmasele jljele ( imprintingile), seejrel kpsemise kogemuses ja kpsuse saavutamisel (sealhulgas seerias ealistes identiteedikriisides), aga samuti ja ilmtingimata - isksusliku kasvu kogemises, tundmuse ja eneseteadvustuse kogemisel ( koos enesemratlusega erinevate elu sisemiste ja vliste asjaolude suhtes). Isik (vene keeles , st ngu) ja teadvus/tahe pole kindlasti taandatavad teineteisele, kuigi ksimus nende konkreetsematest vastasmjudest kuulub kristliku antropoloogia kige vhem lbittatud ksimuste hulka. Genisaretski piirdub siin geomeetrilise metafooriga: Isik (ngu) ja loomus (loodus) on inimliku protsessi kaks vastastikku perpendikulaarset mdet, mistttu isiksuslik kasv ja kogemus ei lange kokku teadvuse/tahte kasvu ja kogemusega. ( eesti keeles on siin ka omaprane paar: isik, st Ise ja loomus, st Loom. Sestap on kokku Iseloom ka justkui ristprismandus). Genisaretski kordab: aksiomaatilised olekud on vastavalt definitsioonile inimliku eksisteerimise kogemuse karakteristikud ja ainult sellistena vivad olla vaadeldud kui teadvuse suhtes ilmnevad selle lhtesilmnhtavustena , aga tahte suhtes ilmnevad selle lhte aprioorsete motiividena. Isiksuse valgusjud pole mitte ksnes footiline? metafoor, vaid intensiivne , energialik pshiline reaalsus, mille terminites vljendub isiksusliku kasvu nivoolisus, saavutatud vaimne arenenus, nii individuaalses, ontogeneetilises mttes kui ka liigilises, flogeneetilises mttes. Eeldades, et valguse vitlus pimedusega on ks arhetpsetest seedest inimese olemisest kosmoses ja ajaloos, K.G.Jung vljendus selle see vaimlis-praktilisest thenduslikkusest vga radikaalselt : inimese eksisteerimise ainus mte on selles, et sdata tuli primitiivse ( algselt tiesti teadvusetu ja seetttu tielikult pimedusse mattunud) olemise pimeduses ( . . . . . . , 1994, 321) Mingi snastamata tava jrgi isiksust mistetakse kui palet (lik) , st kui plastilist kujundit, midagi ikooniliselt vljaehitatut ja selgepiirilist ja vastupidi, isikliku alge vljendumatus assotsieerub palge udususega, laialimritusega, lbikpsetamatusega. Harvem, kuid kllalt sageli, isiksust vetakse kui tungi, otsustavuse kandjat, vaba tahte allikat. Neid kaht vaatepunkti isiksusele seotakse pshholoogiliselt karakteri ja temperamendiga. Genisaretski, arendades koloogilist pshholoogiat, peab oluliseks, et isiksuslik eksisteerimine realiseerub korraga elukeskkondade ja voogude, hilduvuste ja jrgnevuste paljuses, mis kokku moodustavad selle, mida Genisaretski arvates on sobiv nimetada kopaks. Seejuures igas keskkonnas ja voos on isiksusel oma roll, aga see rollide hulk snnitab isiksuslikus ruumis erilised isiksuse osad nod, maskid, vlud vi, mida pshhoteraapilises keeles kutsutakse subisiksusteks. 8

Genisaretski pstitab ksimuse, mis on isiksuse valgusjud , selle heledus ja selgus kui terviklik isiksuslik kvaliteet? Ta leiab vastuse vaimulikust luulest, kus on snad: Valge valgus Jumala palgelt ja tleb, et selles on vljendunud mtopoeetilise antropoloogia thtsaim vrrand, mis kuulutab, et pale on valgus. Prdumine mtopoeetilise traditsiooni tunnistuste poole meenutab neid kontekste, millistes tekkisid kik antud artiklis toodud kaalutlused himulisest kogukondlikkusest ( ) ja isiklikust isevrtusest ( ). Juba varem sai nidatud, et vabaduslikkuse () ja loomulikkuse () kvaliteedid kasvavad mtopoeetilise ( ja rituaaldramaatilise) traditsiooni pinnasel. Nad representeerivad etnose pshholoogilist kultuuri, tema jaoks thenduslike teadvuse/tahte ( ja nendevaheliste leminekute) seisundite esindajate repertuaari, mille tuumaks on antud ts vaadeldavad aksiomaatilised seisundid. Isiksusliku eksisteerimise tielikkus see on isiksuse tidetus himulise primuse ja himulise keskkonna komponentidega, neist toidetus, nende poolt kasvatatus. See on sisemise inimese himuliste joonte ilmutatus lbi vlise inimese teistele, palge selgepiirilisus, kontrastsus, isiksuse positiivne vljendatus ja selle positiivsus ise. Ja see inimese tu selgepiirilisus, kujundlik vljaehitatus, vljatoodus tema nol, sltub olulisel mral t intensiivsusest mtopoeetilise materjali kallal, mida esitab inimesele kujutlus. Teisest kljest on isiksusliku kogemuse dnamism , tusu kergus ja lbielatavate seisundite vahetumise liikuvus inimeses see, mis realiseerub spontaanselt, mis avaldub kui kirglikkus ja selgitab meie vimet saada vlutud teise inimese eredatest isiksuslikest avaldumistest, meie vimet saada haaratud temaeluilma. Niisiis, isiku valgusjud see on tema lbiimbumus valgusest, vime kiirata ja vastu vtta valgust, tema plasmaatilise energeetika kllastatus ja pingestatus. Krgemad, st valgusmahukad ja valgustugevad vaimsed seisundid on sellised, et neis on vrtuseliselt thenduslik nende histerviklikkus, mis on abstraheeritud neis thistatavatest vrtustest, s.t. valgus ise ja need vrvid, millisteks ta vrvib kik, mida ta hlmab. Genisaretski arvab, et tema poolt pakutav aksiomaatiliste olekute kontseptsioon vimaldab jrjekindlalt lbi viia valgusloo () vaatepunkti, eeldades, et valgus valgustab ruume ja kestab aegu: et temas ja ainult temas on selgelt eristatavad erinevad asjad ja keskkonnad, asetleidvad tuked ja liikuvad voolud. Aksiomaatilise oleku olemust vib, lppude lpuks nha selles, et see, hest kljest, vimaldab eristada isiksuse vrtuselisi tpe ( ja lugeda isiksusi selle vi teise tbi hulka kuuluvaks) ja teisest, -lbi valguse ja palge viib tema kogemuse kultuuri ja kultuse vaimsetesse ruumidesse.