VALLATA SITUATSIOONI!

Referaat G.P.tedrovitski aasta enne esimest orgtegevuslikku mngu Novoutkinskis peetud ettekande stenogrammist Valdo Ruttas 7.mail 2012

Agu sber Kaupo Vipp on parajate ajavahemike jrel meid rmustanud mttesgavate globaalse haardega kirjatkkidega. Meenutagem meiegi foorumis lespandud energiaprobleemide lahkamist vi siis raha rattaidkivitava ve kahtluse alla panemist tnapeva maailmas. Hiljuti tema Sirbis ilmunud essee Olematu kasumlikkus ( Sirp, 12.04.2012) tuletas mulle meelde G.P. he 1978.aasta esinemise stenogrammi, milles ta kirjeldab toonast olukorda kui uue perioodi algust, mil inimese elukorraldus hakkab le mistuse keeruliseks minema. G.P. tleb, et selles polevat midagi uut. Lihtne, seesmiselt koosklaline organisatsioon on korduvalt vaheldunud suure hulga erinevate organisatsiooniliste vormidega, mis lppkokkuvttes desorganiseerivad inimese elu. Suured hdaajad on alati olnud seotud organisatsioonivormide lekllusega. Suured sotsiaalsed plahvatused on tingitud suure hulga orgvormide stiihilisest mjust. Nii plahvatas seestpoolt Rooma impeerium oma paljude religioonidega hiiglaslike barbarite masside assimileerimise protsessis. Sellele jrgnes taandumine primitiivsematele orgvormidele. Sama kordus ristisdade jrel. Suure jrjekordse keerukaks mineku alguseks oli renessanss. Mdunud sajandi lpukmnendid, astumine postindustriaalsesse ajastusse on sundinud igat inimest end selles keerukas maailmas mratlema. Kes ma olen? Millises maailmas ma elan? Kuidas ma nen ja mistan situatsiooni? Mida ma tahan teha? Millisena ma kujutlen oma rolli ja elu mtet? Inimene, kes hakkab endale selliseid ksimusi esitama, mistab peagi, et ta ei suuda kike haarata, et ta on probleemide laviinist lhki rebitud. Samas ta mistab, et vaja on end kuidagi organiseerida, end mratleda, luua enda jaoks mingi kord selles ilmas. Kigest hoolimata tuleb end mtestatult mratleda ja valida tegutsemissuund. Seejuures hoidudes sellest, et teised inimesed ja nende elamise viisid ei muutuks meie mtteis, kitumises ja tegudes objektideks, et me ei suhtuks neisse kui asjadesse. Sestap on vaja selgeks teha piir suhtlemise ja inimestesse suhtumise vahel. Vaja on teadvustada ja planeerida oma tegude tagajrgi. See on tunnuseks, et asume kaasaegse situatsiooni vaatepunktis. Arengu ja sellesse teadliku, sihiprase suhtumise pstitus on kaasaegse situatsiooni resultaat. G.P. vidab, et teliselt arenevas maailmas olemegi alles Renessansist alates. Enne oli ka areng, aga see toimus n.. loomuliku ajaloolise evolutsiooni vormis. Renessansist sai aga ka alguse senini htse tegevuse lagunemine. Tegevus snnitas tehnoloogiad, need formeerusid erilisteks moodustisteks ja eraldusid tegevusest. Eristunud tehnoloogiad on inimtegevuse endale allutanud. Sestap on tna tegemist meie maailma nelja aspektiga. Neiks on tegevus, tehnoloogiad, loodus, inimene. G.P.

vitel purustavad tehnoloogiad looduse, tegevuse ja inimese. Selles seisnebki postindustriaalse hiskonna kriis. Tegevus pole (enam) tootmine, see on pigem juhtimine. Kuigi eelmistel ajaloolistel etappidel tegevus oli faktiliselt taandatav tootmisele, see oli tegevuse heks thtsaimaks ajalooliseks vljendusvormiks. Aga me oleme ndseks neist etappidest vlja kasvanud ja on vaja leida uus vorm, milles tegevus saaks edasi eksisteerida. G.P. vidab, et selleks uueks vormiks on juhtimine. Inimene peab juhtima! Selles peab seisnema tema tegevus. Tuleb juhtida inimese mber toimuvaid protsesse ja iseenese elutegevust. Nagu lal eldud, kik hdad algavad organiseerimise vormide suurest hulgast. Vljapsu neb G.P. selles, kui erinevad inimesed hakkavad mistma oma situatsiooni ht ja samamoodi, hakkavad elama hises situatsioonis. Vastasel korral pole tegemist he inimkonnaga, vaid koloogilisi nie pidi laialijooksnud inimkonnakestega. Ksimus ongi selles, kas elada edasi koos vi pageda eri suundadesse. Vajadus inimeste tegevuse integreerituse jrele ei thenda nende hetaolisust. Vastupidi, inimeste erinevus ja mitmekesisus peavad kasvama. Veelgi enam: erinevuse kasv thendab ka seda, et erinevalt XIX sajandist , kus htsus silus tnu teadusele ja te ainulisuse printsiibile, elame meie tdede paljususe ajastul. Samas situatsioon peab olema ks ja integreerumine peab aset leidma tnu mitmekesisuse juhtimisele. See ongi G.P. jrgi meie kaasaegse sotsiokultuurilise situatsiooni kui terviku olemus. Philised katkevused, mis mravad nii arengu kui ka vajalike tde suuna ja nende organisatsiooni, on G.P. vitel jrgmised: 1. Tootmistehnoloogiad on eraldunud tegevusest ja on kujunenud nende iseralik suhe looduse ja inimesega. Siin on terve kompleks katkevussituatsioone. Tehnoloogiad on kujunenud iseseisvateks moodustisteks ja elavad oma seaduste jrgi, sltumatult looduse elust, inimese bioloogiast, tegevuse arengust. Nad lhuvad nii hte, teist kui kolmandat. Kuigi on sellesama tegevuse snnitiseks. 2. Jtkub ja sveneb mtlemise eraldatus tegevusest. Nad on teineteisest eraldunud ja kujunenud kaheks iseseisvaks sfriks. Tnapeva iseloomustab mtestamata tegevuse ja tegevusetu mtlemise likllus. Seda pani thele juba Kant ja sellest ajast on asi vaid hullemaks linud. 3. Kasvab lhe humanitaar-, loodus- ja tehniliste teaduste vahel. Tnapevases mistes loodusteadused (teadused selle sna kitsamas thenduses) snnitas tehnoloogiline epohh (selle tehnoloogilised protsessid). Ja tnapeval need teadused teenindavad vga tpselt neid tsuundi. Teaduslike uurimuste tehnoloogiline organiseerimine on alati kindlustatud uute teadusharude poolt, mis ei kujutagi endast midagi muud kui teadmist sellest, kuidas metoodiliselt kindlustada tehnoloogilist td. Samas humanitaar- ja sotsiaalteadused elavad omaette ja tidavad hoopis teistsuguseid funktsioone. Siin saab konstateerida teravat lhet vi isegi rmist hildamatust. Need teaduse tbid lahendavad erinevaid lesandeid ja on erinevalt les ehitatud. Nende sidumine on liraske. Kuid lhe nende vahel viib mtlemise ja teadmise htse ssteemi lhestumisele. 4. Humanitaar- ja sotsiaalteadused on lhenenud pshholoogiliste ja kultuuriorientatsiooniga distsipliinide vahel. Sotsioloogia viskleb pidevalt kahe rmuse vahel: hest kljest ta nagu tegeleks tegevuse organisatsiooniliste vormidega, mis arenevad oma loogika jrgi. Teisest kljest aga toimub pidevalt prdumine inimese poole, tema loomuliku aluse, pshika ja teadvuse poole ning on absoluutselt arusaamatu, kuidas ks on teisega seotud. Asi on prit juba Abellardist (XII sajand) ja see lhe kahe ettekujutuse vahel aina sveneb. Ja me pole vimelised

5.

6.

7.

8.

tnagi vastama , mida kujutab endast inimene kui he ja teise htsus- tegevuse ja pshika, teadvuse , eneseteadvuse jne- htsus. Sveneb teaduste ja elukutsete diferentseerumine. Veel XIX sajandil oli see protsess progressiivne, kuna viis teadmise ja mtlemise svenemisele. Praegu aga on see regressiivne, sest mtlemise organiseerimise krval teaduslikke distsipliine formeerivad struktuurid ja organiseeritused lahutavad neid uskumatul mral. Muutub vimatuks vahendite ja meetodite lekanne hest teadusest teise . Mtlemise vtted ja viisid levivad uskumatult aeglaselt mda teaduse kehandit. Vi ei levigi. Toimub kunagi htne olnud maailmapildi lagunemine. On bioloogide, tehnikute, sotsioloogide, disainerite maailmad. Me ei saa vastata, kus ja mis piirides toimib ks vi teine printsiip, kehtib ks vi teine ettekujutus. Iga ainehull loeb, et tema ngemisviis ja aine on universaalne. See kasvatab tohutult vigu, valesid positsioone ja vaatepunkte. Vaja on uusi tid, et puhastada intellekti kummitustest. Meid mbritsevad aina enam muundatud vormid, milliste mtestatus on ammu kaotsi linud. Aineline kultuur on jaotatud osadeks ja selle transleerimine on kitsalt spetsialiseeritud. Inimese ettevalmistus on suletud ainelistesse vormidesse, arendatakse professionaalset tegevust ja professionaalselt tehnologiseeritud mtlemist. Sellisel viisil ettevalmistatud inimesed praktiliselt ei suuda melda maailmast tervikuna. Inimesed pole vimelised mtestama situatsiooni selle arengus. Levib professionaalne kretinism. Praegu on iga hsti ettevalmistatud professionaal juba definitsiooni jrgi kretiin. Tema teadmised ning tegevuse ja mtlemise organiseerimise vahendid on muudetud selliseks, mis teevad vimatuks mtestatud tegevuse. Matemaatikud ei mista fsikuid, bioloogid ajaloolasi, filoloogid ei tunne ajalugu ja selle meetodeid ja juba koolis me hakkame lapsi jagama andekateks matemaatikas, fsikas, ajaloos, filoloogias, kinnistades seda tkilisust. Klassikaline filosoofia on kriisis: ta pole enam oma traditsiooniliste vahendite ja meetoditega vimeline olema teadmise, mtlemise, tegevuse integreerimise vahendiks, pole enam teaduse juhtimise teenistus ja on kaotanud teaduste arengu koordinaatori rolli, aga ka selle vahendaja rolli, kes kannab meetodeid htedest teadustest teistesse. Selle taga on teatud mttes progressiivne teaduse meetodite areng. Filosoofia spekulatiivsed meetodid ei vasta enam teadusliku analsi tpsusele ja detailiseeritusele. Ta on elav laip, kuna ei tida oma funktsioone, ei tida inimteadmise ja teadusliku mttet integreerimisvahendi rolli. Sestap on iga teadus hakanud ise vlja ttama omaenese teadvustamisvahendeid. ( Gilbert: Matemaatika on iseenda filosoofia. Viini ring laiendas seda videt teistele teadustele .) Sellest sai alus positivismi levikule. Mitmesugused saientismi vormid on saanud meie ajastu eriliseks filosoofiaks, kuid seejuures vljakuulutatud funktsioone titmata. Jlle on tegemist he uue muundunud vormiga. Praktilistes kunstides ehk inseneerias on kiku linud kvaasiteaduslik anals. Traditsioonilised akadeemilised teadused on lahku kistud uutest suundadest inseneerias. Ja see, mis oli millalgi inseneeria juks, tema eeliseks puhta tehnika ees (seotus uurimisega) on arenguprotsessis muutunud oma vastandiks. Inseneeria nagu areneks, kuid ta on juba eemaldunud uurimisest ja uurimusliku osa asemel on kogu aeg thimikud, mis vajaksid uurimusi, kuid uut tpi uurimusi, milleks puuduvad vahendid ja meetodid. Kik innovaatika ja sotsiaalse inseneeria probleemid prinevad siit. Ka informaatika ja kberneetika on siit prit, siin on katsed luua distsipliine, mis vastaksid uutele insenerlikele vajadustele. Palju on tehtud klbmatuid ja luhtalinud katsetusi. Siit probleem konstrueerimise ja uurimise seosest, mis on tnapeva ks peamisi probleeme.

Projekteerimine on eristunud kui erilist liiki tegevus. See tstatab veel teravamalt (vrreldes konstrueerimisega) ksimuse projekt- ja uurimuslike vljattluste vahekordadest. Just nimelt projekteerimine prkub tie teravusega probleemiga Loodusliku (loomuliku) ja Kunstliku vahekorrast meie tegevuse objektides. Kuid kski neist probleemidest ei leia lahendust traditsiooniliste teaduste raamides. Veelgi enam, loodusteadusliku analsi nidised siin ei klba. Teaduse nidis ise on kaotanud oma mtte, kuivrd teadus see on alati loodusteadus (Kik tekstid on hest ja samast, kigil lausetel looduse hl V.R.). Ja see on alati monoprotsessuaalne teadus. Kui meil on tegemist objektidega, mis hendavad endas mitut fundamentaalset protsessi, siis osutub, et seaduse miste seal enam ei tta. Seadus on alati seotud he protsessiga. Ja tuleb otsida uusi teadusliku analsi aluseid. Ja siin on paljuski mravad praktilised kunstid. Selles mttes organisatsioon ( aga me teame nd, et kik tegevuse objektid on organiseeritud ja inimene on sellesse suletud) nuab uusi mistelisi ja kategoriaalsed vahendeid enda kirjeldamiseks. 10. hiskonna elus on uskumatult suurenenud organiseerimis-, juhendamis- ja juhtimistegevuse roll ja thendus. Tegevus pole (enam) tootmine ega mberkujundamine, vaid eelkige juhtimine. Kuid osutus, et need tegevused on kindlustamata vastavate uurimustega ja teaduslike teadmistega. Ilma teadmisteta ei saa nad olla efektiivsed, kuid traditsioonilised teadused selliseid teadmisi pole vimelised andma.
9.

( . , 1978 ).