Welcome to Scribd. Sign in or start your free trial to enjoy unlimited e-books, audiobooks & documents.Find out more
Download
Standard view
Full view
of .
Look up keyword
Like this
1Activity
0 of .
Results for:
No results containing your search query
P. 1
Mäemees, matemaatik ja seikleja - Heino Aruküla

Mäemees, matemaatik ja seikleja - Heino Aruküla

Ratings: (0)|Views: 311|Likes:
Published by Mäeinstituut
51 aastat Tallinna Polutehnilises Instituudis
51 aastat Tallinna Polutehnilises Instituudis

More info:

Categories:Types, School Work
Published by: Mäeinstituut on Apr 01, 2013
Copyright:Attribution Non-commercial

Availability:

Read on Scribd mobile: iPhone, iPad and Android.
download as PDF, TXT or read online from Scribd
See more
See less

09/21/2013

pdf

text

original

 
Mäemees, matemaatik ja seikleja
 
Heino Aruküla
 
Lapsepõlv, kool ja sõda
 
Sündisin 1928. aasta 6. juulil kell 11 õhtul. Väljas olevat sadanud vihma.
 
Kodu oli Nõmmel
Vana-
Pärnu mnt 20 raamatupidajast isa ehitatud kahekordses puumajas, mis oli valminud vähemkui kuu aega enne minu sündi. Maja asus Piiri tänava nurgal kitsarööpmelise Liiva
-
Vääna raudteeääres, mille taga oli ilus männimets ja Mustamäe järsk nõlv vana suusahüppetorniga. Lähedal olidka Kapsi laskemoonaladu, Nõmme turg ja kultuuriasutused. Selles majas olen elanud siiani, väljaarvatud aspirantuuris õppimise aeg Donetski ja Peterburi mäeinstituutides aastail 1952– 
1955 ja
TPI mäekateedri pag
enduse aeg Kohtla-
Järvele aastail 1960– 
1962.Algul elasin koos raamatupidajast ema Hilda ja minust 9 aastat vanema venna Hugoga. Esimene
mälestus on aastast 1930, kui
 
toibudes ninapolüüpide eemaldamise operatsioonist ärkasin
narkoosist haiglavoodis kakaod juues.
1934. aastal õppisin Pirital ujuma, enne 10–15 m vee all ja siis juba vee peal. 1935. aasta sügiselasusin õppima Rahumäe algkooli, mis asus siis kodumajaga ühel tänaval (praegu on sealmuusikakool). Õppisin ühes klassis kunstnik Kristjan Raua poeg
ade Kristjani ja Rasmusega, kes
elasid ligidal. Tihti nägin ka Kristjan Rauda maalimas. Eriti meeldisid mulle tema Kalevipoja pildid. Kristjan Raua tütre Helgaga (1925) olen kontaktis siiani. Minuga koos õppis ka tulevane
akadeemik Juhan Kahk, kellega olin
sõber kuni tema surmani 1998. aastal.
 
 
1936. aasta talvel viidi kool üle praegusesse asukohta Vabaduse puiesteel. Samal aastal võeti
mind vastu hundipojaks ja hiljem skaudiks. Skaudiks olemise ajast on meeles laevareis tormiselmerel Narva-
Jõesuusse. Noore
d skaudid laulsid laevas oma juhtidele:
 Mitt ja Jägel mõlemad,
 
kanged mehed olivad,
 
kalu söötmas nad ei käinud,
 
või ehk vahest me ei näinud!
 
 Nooruses harrastatud spordialad: riistvõimle
-
mine, ujumine, sukeldumine, vettehüpped,
suusatamine, kelgutamine. Kev
adel käisime varakult ujumas Harku tunnelite suudmes asuvasveeaugus, kus oli soojem vesi. Üsna pikad tunnelid olid rajatud I maailmasõja ajal. Neis võisvabalt liikuda ja imetleda rippuvaid stalaktiite. 1936 aasta kevadel esimesel ujumisel oli vesi üsna
ülm. Kõik poisid ujusid samale kaldale tagasi, mina aga tahtsin
 15
 –20 m laiust veekogu ületada ja jäin kinni vesikasvudesse, mis tõmbasid mind vee alla.Uppumisest päästis Pirital omandatud allvee
-ujumise oskus. Sukeldusin ja ujusin vesi-
kasvude alt lä
 bi teisele kaldale.
Mulle meeldis käia ujumas Mustamäe basseinis, kus sel ajal oli 7
-
meetrine vettehüppetorn jariistvõimlemise võimalused (kang jm). Koos Peeter Kitsnikuga tegime saltosid ja turnisimekangil. Tornist hüpates ronis ta mulle kukile. Sukeldusime peaaegu põhjani tehes vee all silmadlahti, et mitte põrkuda oksade või muude teravate esemete vastu.
 
 Nõmmel vana suusahüppetorni (Vanaka) juures kasvasid Mustamäe nõlval sarapuud, mille oksaltoksale hüpates mängisin Tarzanit, matkides kuulsat Weismü
lleri
hüüet.
 
Vanast suusahüppetornist tegid 20–30 m pikkusi õhulende nii minu vend kui ka tema sõbrad.Võtsin ka julguse kokku ja ronisin torni. Trampliini otsa kohal läksid aga jalad nõrgaks ja
maandusin 15 m kaugusele istuli.Kodus oli ka 2,5 m pikkune j
uhitav bobikelk, millega sõitsin ja hüppasin Vanakal, Liumäel jaRahumäel, koos sõpradega. Kõige pikema sõidu ( u0,4 km) sai mäest alla mööda lauget Ehitajateteed, kus sel ajal oli liiklus hõre. Hüpete pikkus ei ületanud tavaliselt 7– 
8 m.
Kelgu ümberminek 
u
korral tuli õhus vastavalt minu käsklusele enne maandumist maha hüpata. Rekord sündisMustamäe nõlvalt 1942. aasta talvel jääs olnud liumäelt (Ehitajate teelt Hiiu poole). Startisimekolmekesi, kuid viimane hüppas üleval maha. Mina ja Made Põlluaas aga l
endasime kelguga
üle
 
20 m, maandudes juba tõusunõlval. Põrutus oli suur, aga talutav.
 
1939. aastal sõitsin emaga esimest korda Helsingisse. Ilus vaade linnale avanes
 
olümpiastaadionitornist, mille ees oli Paavo Nurmi monument. Hädas olin Kasarmi hotelli W
C-s, nimelt ei osanudma nupule vajutada (Tallinnas olid igal pool ketid).
1940. aasta suvel olin riigikorra vahetumise ajal NMKÜ Koitjärve laagris. Laagrist on meelde jäänud üks laagri juhtidest, P. Kerese vend, ja see, et järves oli vastavalt ujumisosku
sele eraldatud
alad. Kes ei osanud ujuda, see kandis punast, väikese oskusega – 
sinist ja oskajad
 – 
 
valget mütsi.Mina sukeldusin hüppetorni juures
7 m
sügavusele ja tõin väljavettehüpetel kaotatud valgeidmütse.
 
 
Ühel õhtul anti käsklus, et järgmisel hommi
kul tuleb heisata punane lipp, aga selle asemel rippus
lipuvardas meeste aluspesu. Õnneks sanktsioone ei järgnenud.
 
Meenuvad orienteerumismängud, kus osalesid ka soomlased, kellest ühega olin hiljem pikka aega
kirjavahetuses.
1939. aasta sügisel asusin õppima Tallinna Reaalkooli Progümnaasiumi ühte klassi tulevastemäeinseneride Guido Paalme ja Jüri Laatsiga. Õpetajatest on meelde jäänudmatemaatikaõpetaja
 
E. Puusemp, kes näiteks murdude õpetamisel lõikas õuna pooleks ja viskasühe
 
 poole õpilastele: näete nii on pool, siis lõikas ta poole õuna veel pooleks ja õpilane sai
kinni
 püüdes veerandi, mille ära sõi.
 
Usuõpetuse õpetajal oli komme kõigi poole pöörduda kolmandas isikus. Viimase rea pingistõpilast vastama kutsudes hüüdis: „No Kamtšatka tuleb ja vastab see piibli jutt.”
 
Mulle meeldis võimlemine ja turnimine.
 
Üks klassivend võttis teise selga, mina ronisin veel sellekukile ja nii kõndisime mööda koridore. Alla hüppasin pea ees ja tegin kukerpalli, nii et koridorikivipõrandale kukkudes viga ei saanud.
 Me
enub üks klassiuksest väljatormamine, kui mind peatas klassijuhataja Kollo, öeldesetteheitvalt: “kuhu sa tormad, Tammsaare on surnud.” Veel meenub riigikorra vahetumise ajal1940. aastal Reaalkooli õpilaste pudirida kooli ümbruses.
 
Enne sõda sõitsin tihti
 
kitsarööpmelisel rongiga Nõmme turu peatusest Väänasse. Tagasi sõiteshüppasin jalavaeva vähendamiseks meie maja kohal rongilt maha. Jäi ainult
50 m koduukseni jalutada.
1941. aasta 28. augustil saabusid Nõmme keskusesse saksa mootorratturid. Samal ajal lõhkesidmürsud Hiiul laskemoonarongi vagunites. Pärast õudset müra ja gaasipilve hajumist läksin
uudishimust Hiiule vaatama. Kui tagasi tulin, toimus uus plahvatus. Viskusin kitsa istepingi alla
 ja mürsukilde sadas igale poole ümberringi. Mul vedas, järjekordselt pääsesin terve nahaga.
 
Sõja ajal käisin jalgrattaga maal taludest toitu hankimas, vahetades linnast ostetud maitseaineid piima, munade jt toiduainete vastu. Retked ulatusid Lohusaluni, kus sugulastega juba enne sõda
olime suvitanud. Toidulisa saime
ka ema ja vanaema kodukülast Valilast Järvamaal.
 
Vend Hugo lõpetas gümnaasiumi kaugõppes ja astus Tondi Sõjakooli kadetiks. 1941. aastal võetita Vene sõjaväkke. Sõdis Staraja Russa rindel, kus sattus sakslaste kätte vangi ja saadetiKönigsbergi lähedal asuvasse laagrisse. Seal toideti kartulikoortega ja magati talvel kütmata
telkides. Meile ta muidugi sellest ei kirjutanud. Me emaga saatsime talle toidupakke. Paljud
eestlastest sõjavangid vabastati sügisel, aga vennale öeldi, et sa oled peagi ohvitser ja
hakkad
sõdima meie poolel venelaste vastu. Asi venis aga kevadeni ja 1942. aasta aprillis saime kirja, etta on hoopis Valga haiglas. Sõitsin kitsarööpmelise rongi täiskiilutud vagunis, kõik 18 tundienamasti püsti seistes, Läti kaudu Valka. Vend oli voodis ja öeldi, et tal on kõht korrast ära.Tegelikult oli tal aga õitsev tiisikus.
 
Paari nädala pärast tuli vennalt viimane kiri ja ühel hommikul tundsin, et temaga on midagi
 juhtunud. Ta oligi surnud samal hommikul. Ema mattis ta Valga kalmistule. Hauale maeti hiljem
 peale vene sõdur, nii et venna hauakohta ma ei teagi.
 
Sõja ajal oli meil poistel kombeks üles korjata ja lahti muukida Nõmme metsast leitud mürske jagranaate, et saada hästi põlevat lõhkeainet. Ühel hommikul, kui mängisime Ilmar Lokkaga meie

You're Reading a Free Preview

Download
scribd
/*********** DO NOT ALTER ANYTHING BELOW THIS LINE ! ************/ var s_code=s.t();if(s_code)document.write(s_code)//-->