Embed Doc
Copy Link
Readcast
Collections

CommentGo Back

Download

TALLINNA ÜLIKOOLKasvatusteaduste InstituutAndragoogika osakondBrett Böttcher E-ÕPPIJA LUGUIseseisev ülesanneJuhendaja: MA Marin GrossTallinn 2009

Kuusteist aastat tagasi, kui mina alustasin kooliteed, olid arvutid veel selline defitsiit, et sedasaid endale lubada ainult firmad ja mõned jõukamad eraisikud. Mina isiklikult ei osanudsellisest asjast unistadagi. Meil polnud isegi telefoni! Telefoninumbri saamiseks tuli mituaastat järjekorras olla. Tänapäeval on see täiesti absurdne! Igal teisel on taskus ilma juhtmetatelefon ehk mobiil ja kotis suurem või väiksem vigur, mida kutsume moodsalt läptopiks.Aktiivsemad keeleuuendajad on välja mõelnud eestipärasema nime – rüperaal, mis küllõnneks või kahjuks ei leia eriti kasutamist.Kui nüüd mõtlema hakata, mida kõike läpakaga teha saab?! Ma ütleks, et pool elu keerlebselle ümber. Läpaka abil saab minna Internetti, kus saab praktiliselt kõik asjad aetud ilmakodust väljumata. Sa võid endale riideid tellida online poodidest, kõikvõimalikku mööblit,tehnikat ja isegi koolis saad nii käia, et ei pea iga päev klassipinki nühkima! Kes oleks sedaosanud arvata??? Jah tõesti, ma proovisin ühe sellise kursuse järgi ja seal toimib kõik peaaegusamamoodi nagu füüsiliselt klassis olles.Tundub, et online kursused hakkavad üha enam populaasust koguma. Põhimõtteliselt toimibkõik peaaegu samamoodi nagu auditoorses õppes: õppijad ja juhendaja saavad kokku,arutavad oluliste teemade üle, teevad koduseid ülesandeid üksi ja gruppides, jagavad omamõtteid, ainuke vahe on selles, et nad ei pea üksteist kordagi reaalselt nägema. Mis tähendabseda, et kursusel saab osaleda ka siis, kui sa ei ole isegi samas riigis. Ma ei olnud sellisteasjade peale enne ise ühel sellisel kursusel osalemist väga sügavalt mõelnud. Tõepoolest onvõimalik ka nii õppida. Aga kui kvaliteetne ja motiveeriv see on?Ausalt öeldes olin ma alguses üsna õhinas ja natuke isegi kartsin – kas ma saan ikka asjadestsamamoodi aru nagu minu kursusekaaslased teisel pool ekraani, kas mu tehnika ikka peabvastu, kas mul on meeles vajalikud ülesanded õigeks ajaks ära teha jms. Küsimusi ja kõhklusioli päris palju, kuid õnneks ajapikku need küsimused ja kõhklused said ikkagi vastused jakindlustunde. Kuna meil oli 4 neti keskkonda, mida kasutasime (Skype, Twitter, Facebook,DimDim), siis muutus Twitteri ja Facebooki kontrollimine vahepeal juba lausa haiglaseks – või on 3-4 korda päevas nende keskkondade kontrollimine normaalne? Mul oli hirm jääda

infosulgu. Aga kursuse lõpu poole sain aru, et ei juhtu midagi, kui kontrollininfovahetuspunkte hommikul ja õhtul.Teiseks kartsin, kas minu tehnika (läptop ja kõrvaklapid) on ikka piisavalt võimeline nendeskeskkondades hakkama saama. Kui mul ei oleks töö juures nii toredat IT tuge, siis ma vistoleks peaaegu täitsa halliks läinud. Tavatsetakse öelda, et tehnika veab ikka vahel alt jamuidugi pidi see ka minuga juhtuma – minu mikrofoniga kõrvaklapid ei ühildunud läpakaga.Ma ei oska vist eales sellist asja ise uurida ja puurida ja korda teha. Seega, kui ei ole erialasttuge olemas, siis võib tekkida küll väike vastuseis e-õppele. Õnneks töötas ülejäänud tehnikaminu kasuks ning edasised probleemid ei olnud enam tingitud tehnikast.Üldiselt mulle meeldis teha neid Skype kõnesid, kus sisuliselt pead dialoogi läpakaga, ainultet ta vastab sulle sinu grupikaaslaste häältega. Aegajalt on päris hea pidada arutelusid, kus savõid samal ajal kasvõi voodis teki all olla, mitte keegi ei näe sind. Siin on aga oht, et mõteläheb kiiremini kuhugi mujale jooksma, sest puudub otsene silmside teiste grupiliikmetega,kui ei ole veebikaamerat kasutusele võetud. Samas aga tekitab headmeelt see, et ei pea ühistearutelude jaoks spetsiaalselt kooli minema, ma võin kasvõi palaviku, köha ja nohuga ikkaosaleda, ma ei kaota olulist informatsiooni ja ei lähe teisi kooli nakatama.Paljudest uuringutest on selgunud, et e-õppijad tunnevad suurt puudust grupikaaslastefüüsilisest kohalolekust ning ligiduse- ja lähedusetundest. Samamoodi tundsin minagivahepeal. Muidugi on hea lugeda Twitterist, et teised on tegelikult samamoodi uudsesolukorras ning kardavad pisut, aga olgem ausad, tegelikult tahaks ikka mingi aja tagantinimkontakti ka. Ma usun, et siis tugevneks kindlustunne ning hirmud vaibuksid, kui sa omasilmaga näed ja oma kõrvaga kuuled, et teised ei mõtlegi sinust väga palju erinevalt. Ma usun,et praeguse olukorra plussiks on ka fakt, et meie grupp teab üksteist vähemal või suuremalmääral juba kolm aastat ning selle ajaga tekib juba päris tugev pilt oma grupikaaslasest, nendeharjumustest, kommetest, käitumismallidest. Ma ei oskaks praegu ette kujutada, kuidas sellinekursus oleks toiminud liikmetega, kes pole üksteist kunagi kohanud ega tea, kellega ontegemist.