Intervjuu Katrin Saksaga
Millised on Teie kõige eredamad mälestused kooliajast?
Ma käisin Tallinnas koolis ja lõpetasin Westholmi Gümnaasiumi, tollase Tallinna 22. Keskkooli.Kõige eredam mälestus on koolimajast endast. Ma arvan, et see on üks ilusamaid koolimaju, midatean, kuna olen käinud paljudes koolides. Ta oli tõesti selline unistuste kool suurte valgete akendega,väga majesteetlik ja ilus.On ka toredad mälestused mõnedest õpetajatest. Eks inimesed ongi elus kõige tähtsamad! Ma olinilmselt üsnagi korralik koolilaps, midagi väga erilist minuga ei juhtunud. Head mälestused on kasõpradest. Meil oli selline väike tüdrukute punt, kellega hästi palju koos olime. Nad on inimesed,kellega siiani suhtlen.
Mida on Teile andnud töö Euroopa Parlamendis ja miks kandideerite uuesti?
Mulle meeldib töö rahvusvahelises organisatsioonis. Töö on erakordselt huvitav. Mujalgi on kindlastihuvitav, kuid kindlastil ei ole nii ehedalt esindatud kogu Euroopa mitmekesisus. See on hästi põnev.Ja miks tahan uuesti kandideerida? Olen olnud 2, 5 aastat, ma pole olnud täisaega. Läksin asendamaToomas Henrik Ilvest. Arvan, et olen selle ajaga nüüd töö selgeks saanud ja oleks kahju, kui ma omakogemusi ei kasutaks. Sellesse töösse tuleb sisse elada. Ma arvan, et paari- aastase kogemusegasaaksin olla palju efektiivsem.
Kas Te kirjeldaksite oma tavalist tööpäeva?
See on üsna igav, kui pean seda kirjeldama. Teemad aga vahelduvad, on erinevad ja põnevad. Väljanäeb ta kõrvalt vaadates väga igav. Istud koosolekul, kuulad teisi, räägid ise või tuhnid ninapidi paberites. Tänapäeval istud arvutis ja vaatad kõiki materjale arvutist. Ja suhtled! Eks nii see poliitikategemine ongi. Ühtepidi nagu informatsiooni kogumine, oma arvamuse kujundamine ja teistegasuhtlemine, läbirääkimine, nende arvamuse kuulamine, oma arvamuse esitamine. Nii see ühineseisukoht tasapisi kujunebki. Päevad on hästi pikad, sest me pole seal tervet nädalat, esmapäevalläheme, neljapäeval tuleme. Ega ma enne üheksat koju saa.
Kuidas suhtub teie pere, et Te nii palju olete kodust eemal?
Mul on lapsed õnneks juba suureks kasvanud ja nad on iseseisvad inimesed. Nad ei vaja enamigapäevast tuge. Meil on väga head suhted. Oleme jälle väga rõõmsad, kui nädalavahetustel kokkusaame. Ma ei pea muretsema sellepärast, et külmutuskapp on tühi või pole jõudnud kodus süüa teha.Kõik saavad iseendaga hakkama. Pigem on vastupidi, kui mina tulen, siis teevad lapsed mulle süüa.Olen ka õnnelik kahe pisikese põnni vanaema, kuigi üsna vilets vanaema, kuna minust pole just väga palju kasu nende hoidmisel. Küll oskan aga nende üle rõõmustada!Me saame kõik hakkama.Minu tööd võib teha teatud eluperioodil mingi aeg. Ma ei kujuta ette, et eluaeg peaks kogu aeglennukiga tööl käia. Eks ta on natuke kurnav. Mingi aeg seda teha on aga hästi põnev.Hegne Pupart8.kl
Leave a Comment