Eesti teaduskeele probleeme
ülikoolide publikatsioonides õppejõu seisukohast
Ülo Sõstra, Tallinna Tehnikaülikooli mäeinstituut
Üliõpilaste kursuse
-
ja lõputöödes on tekst tudengi ja õppejõu koostöö tulemus,
neis
on tekst suurel määral korrastatud. E
na
m huvi pakuvad üliõpilaste
endi poolt koostatud
kirjatööd, mis on avaldatud erinevate
konverentside kogumikes,
üliõpilaslehes „Studioosus”,ajakirjas „Akadeemia”
ja harvem ajakirjades
„Keskkonnatehnika”, „Ehitaja”, „Inseneeria”,„Horisont”
. Erialaajakirjade eesti keel on igati korrektne, kuid lugemist
häiri
vad
ülipikad
liitsõn
ad, nagu
„hajahaljastuspiirkondades”
,
„põlevkivielektrijaamade”,
„eluasemekogemus”,„elanikkonnaküsitluse”
, „maasoojuspuuraukude”, „info
- ja kommunikatsioonitehnoloogia
”,
„keskkonnapsühholoogilised”
jt. Kokku-
ja lahkukirjutamise reeglid võiksid olla rangemad
, nt
„ühiskonnaliikmetega” või „rahvatervisespetsialistide”
puhul on r
aske mõista,
mida nende
sõnadega tahetakse öelda
ja miks nad kirjutatakse kokku.
TTÜ üliõpilasleht „Studioosus” on vabalt ja tudengislängis kirjutatud, seepärast tulebseda võtta, nagu ta on. Kirjutatud on emotsionaalselt, noortele tudengitele omaselt ja erilist
toimetamist
, arvestades artiklite isikupärasusega,
pole olnud.
Ühiskonna üldine keelepruuk on jõudnud
tudengiteni: „pärast pikka plaanimist” asemel kirjutatakse
peale pikka planeerimist
ja
kõigi kehaliikmete asemel muidugi „..nagu üks mees kõikide kehaliikmetega”. Siin on kõike:
erinevad mõtted
on
ühte lausesse kokku pandud, 12 „ka” sõna leheküljel ja palju muud. Võikssoovitada TTÜ tehnikaüliõpilastel rohkem
sõprust
pidada
TLÜ eesti keelt õppivate
üliõpilastega, keda võiks
hiljem
kaasata üliõpilaslehe toimetusse.
Üliõpilaste ja õppejõudude ühiste kogumike artiklites on suuri stiili ning sõnavara
erinevusi
, sõltuvalt sellest, kuidas on õppejõud artiklisse suhtunud. Üliõpilaste terminitesõnavara on olu
liselt piiratum.
See põhjustab
terminite sagedast kordamist.
Sama viga võib
olla omane
mõne õppejõu artikli
le.
Ühes 2009.a ajakirja „Akadeemia” numbris, kus
jutt oli
õpetaja koolitusest, kordus nt sõna „õpetajakoolitus” kuni 8 korda ühel lk. Võib arvata, etü
h
eks põhjuseks on
eestikeelsete
õpikute vähesus, millest tingituna kasutatakse
õpetamisel
sageli ainult
võõrkeelse
id
õpiku
id ja
õppematerjale
.
Teiseks põhjuseks on vähene tähelepanuüliõpilaste
eesti eriala- ja teaduskeele oskusele.
Üliõpilaste töödes
on moodne alustada lauseid
sõnadega „Kuna…”, „Käesolevas töösmitte kasutamist leidnud…”,„Süstemaatilisi magnetvälja suuna vaatlusi hakati Londonis läbi
vii
ma…”,
„Lihtsustatult võib tõepoolest…”,
kus lause
teisejärgulised osa
d tuuakse algusesse,
millega kaasneb sõnade normaaljärjestuse
muutus. Nt palju loogilisem on
öelda: „
Londonis
hakati süstemaatilisi magnetvälja suuna vaatlusi läbi viima …”.
Regulaarselt kasutatakse
sõnu
vales tähenduses
:
kestus
asemel
„kestvus”,
näh
e
asemel
„nähtus”,
kohe
asemel
„koheselt”
,
pärast
asemel „peale”,
säilivad
asemel „säiluvad”,
jõeveega
asemel „jõevetega” Niiluse kohta
,
kogu
asemel
„kõik”
,
intrusiivi
või
massiivi
asemel
„intrusioon (sissetungimine)”
jne. Rida varem
venepärase
lt kirjutatud
sõnu on
muudetud eestikeelele iseloomulikeks
: „planeerima”
asemel
plaanima
, seejuures
„planeerimine”
saiteistsuguse
tähenduse (vt ÕS 2006), „
tsementeerima
”
–
tsementima,
„hüdrotermaalsed”
–
hüdrotermilised
,
„kristalliinne aluskord” –
kristalne
või
kristalliline aluskord
jne.
Mõnda
populaarset
sõna
nt kontekst (kaastekst)
kasutatakse tihti
seal, kus selleks pole põhjust
.
Üliõpilaste teaduslikest tekstidest
ei ole kadunud
parasiitsõnad. E
nam levinud neist on
samas, siiski, ka, nii…kui ka
,
kuna
, mõningasel määra
l, antud, teatud jne
. Artikliteskasutatakse sageli ilukirjandusele
või argikeel
ele iseloomulikke
väljendus
i:
„
…tuleb leidamoodus, kuidas sellest mööda minna või tagada, et mõõdetavas
lahuses oleks olemas kõik algsed elemendid…”, „…struktuuri tõmmatakse sisse ka mikroelemendid”
,
„…mõõtmine
proovis ei ole päevakorral…”
,
„…kõigis endas
t
lugupidavates tänapäeva ülikoolides” jne.
Add a Comment