Teismeliste peod on osa täiskasvanuks saamisest

28. jaanuar 2006 Õhtuleht

Psühholoogilise nõustamise kabineti MTÜ Sigmund

psühholoogiline nõustaja Margit Riit on keskendunud
noorukite psühhoteraapiale.
Mis on nende noorte probleemid, kellega töös kokku puutute?
Kõige sagedamini paistavad noorte probleemid välja sellest, et
koolis hakkab kehvasti minema, tekivad arusaamatused
õpetajatega, tehakse poppi. Abi hakatakse enamasti otsima
siis, kui probleemid on juba kuhjunud ja avalikuks tulnud.
Vanemaid erutavad eelkõige alkoholiprobleemid, peod,
kokkupuuted politseiga. Alati tuleb vaadata, millega on
tegemist, kas see on pikaajaline käitumine või üksikjuhtum, ja
rääkida sellest noore inimese endaga, ega muidu temast aru ei
saa. Kui probleem on näiteks alkoholi pruukimine, tuleks
rääkida just sellest, mitte süüdistada last, et too on üks pätt ja
kaabakas.
— Tihtipeale süüdistatakse lapse ülekäteminekus halbu sõpru.
— Kui kõigil on halvad sõbrad, siis kes on esimene halb?
Enamalt jaolt on sõprade seltskonnad seotud ikkagi kooliga,
kuigi mitte alati oma kooliga. Kui noorte seltskonnas näiteks
suitsetatakse, siis on ühel seltskonna liikmel väga raske
keelduda. Eakaaslastega samastumine aitab noorel iseennast,
oma identiteeti leida. Ta ei saa öelda: ma olen teistsugune. Ka
sellega, et riietutakse ühtemoodi, otsitakse omaealiste seas
tuge. Riided on nagu kest, mis kaitseb välismaailma eest. Ka
hinge. Eriti tähtis on see noorele inimesele.
— Kui palju teavad vanemad teie kogemuse järgi üldse oma
laste elust?
— Suhteid on lihtne ära rikkuda. Oluline on, et vanem on
mõistev – kuigi lapse käitumine võib vihastada, peaks vanem
ikkagi olemas olema ja küsima, kuhu laps läheb ja millal
tuleb. Võib-olla toob see vastumeelse reaktsiooni: mis sa
pärid, ma tean ise. Aga teiselt poolt annab see lapsele
turvatunde – keegi mõtleb mu peale, keegi hoolib, et ma tagasi
tulen.
Mõistlik on lapse tegemiste vastu pidevalt huvi tunda. Küsida,
kuidas koolis läks, pole ilmselt see kõige huvipakkuvam
teema. Pigem võiks küsida suhete kohta sõpradega, oma
tüdruku või poisiga. Sellesse aega jääb ju ka seksuaalne
eneseleidmine – see teema erutab noori ja sellest räägitakse
omavahel.
Võib-olla õnnestub jutu peale saada. Väga tähtis on ära
kannatada, kuni noor ise talle oluliste asjadega välja tuleb.
— Mida ise teeksite olukorras, kui laps käib peol, kus juuakse
ja suitsetatakse kanepit?
— Isiklikus kogemuses mul päris sellist juhtu pole.
Alkoholiga on küll olnud. Olen öelnud, et minu arvates ei
peaks laps seda tegema. Ma ei saa küll olla kindel, et ta seda
siiski ei tee, aga ma üritan arutada, milleks tal seda reeglit vaja
on.
Kasvatus ei peaks algama alles puberteedieas. Kui laps tunneb
ennast perekonnas hästi ja tal on juba algkoolieas arenenud
otsustusvõime ja enesekontroll, tunneb ta teismelisena ennast
kindlamalt, sest tal on kindel põhi jalge all. Siis võib ka vanem
ennast julgemana tunda ja saab vastastikku rohkem usaldada.
Sest mingist hetkest ei saa noore inimese elu kontrollida ja
teda tuleb lihtsalt usaldada.
Näiteks tütar läheb peole ja ütleb, et ta tuleb öösel. Ema ütleb:
ei, ma tahan, et sa tuled kell kümme. Kui ei ole piisavalt
kontakti, ei ole võimalik juttu jätkata, sest tekib tüli. Ema saab
öelda, et tal pole midagi selle vastu, kui tütar öösel väljas on,
aga tal on mure lapse turvalisuse pärast. Ema võiks öelda: kui
me saame kokkuleppele, et sa tuled taksoga koju, siis ole
kauem. Vanemale on ju oluline, et lapsega midagi ei juhtuks ja
lollusi ei tehtaks.
Kõigest on võimalik rääkida, noored pole ju mingid pöörased.
Enamikust saavad täiesti normaalsed täiskasvanud.
— Kas olete nõus väitega, et tänapäeval on lapsed laokile
jäetud?
— Sellega tuleb paraku nõus olla. Seda ei saa mõista nii, et
kodus üldse ei hoolita. Laiemalt tähendab see, et me ei kaitse
oma lapsi piisavalt, sest arvame, et nad saavad ise hakkama.
Räägitakse, et lapsed küpsevad varem. Psüühika areng käib
ikka oma rada ja seda ei ole võimalik kiirendada. Tegelikult ei
saa lapsed ise hakkama, võib-olla on see koorem neile väga
raske.
— Ühesõnaga, kõige tähtsam on lapse jaoks aega leida?
— Jah, selle natukese ikka leiab. Ei pea olema ideaalne
vanem, me kõik teeme vigu. Aga laps peab tundma, et ta on
keegi, et temaga arvestatakse, tema pärast tuntakse muret, et ta
läheb korda. Mõnikord piisab ka väga vähesest, kui see on ehe
ja hooliv suhe.
Probleemide vältimiseks soovitab ta eelkõige leida lapsega
suhtlemiseks aega.
Väga tähtis on ka mõistlike piirangute seadmine, mis tekitab
küll vastuseisu, ent annab samas lapsele mõista, et temast
hoolitakse. Margit Riit lohutab vanemaid, et peod ja lolluste
tegemine on osa täiskasvanuks saamisest ning rohkem on
põhjust muretseda hoopis siis, kui laps istub üksi kodus.