Building with straw.

Design and technology of a sustainable architecture

Gernot Minke, Friedemann Mahlke
2005

Eessõnaks .................................................................................................................2
Põhk ehitusmaterjalina.............................................................................................2
Põhupakid ..................................................................................................................3
Mida jälgida ...............................................................................................................3
Põhupakkidest seinakonstruktsioonid ..................................................................3
Kandvad põhuseinad..................................................................................................3
Mitte-kandvad põhuseinad.........................................................................................4
Põhukiht soojustusena................................................................................................5
Ehituslikud ja dünaamilised aspektid.........................................................................6
Kokkuvõte ja eri süsteemide võrdlus.........................................................................6
Katuse ja põrandakonstruktsioonid põhupakkidest ..........................................7
Katuse soojustamine ..................................................................................................7
Põrandakonstruktsioon...............................................................................................9
Olemasolevate ehitiste täiendav soojustamine.........................................................11
Põhupakkehituse füüsikalised aspektid .............................................................11
Soojussalvestus ja soojusjuhtivus ............................................................................11
Soojussillad ..............................................................................................................12
Soojusisolatsioon .....................................................................................................12
Niiskuskaitse ............................................................................................................13
Tasakaaluline niiskus ...............................................................................................16
Niiskuse mõõtmise meetodid...................................................................................16
Niiskustasakaal ........................................................................................................17
Tuule- ja õhutõkked .................................................................................................17
Tuleohutus................................................................................................................17
Heliisolatsioon .........................................................................................................18
Põhupakkhoone planeerimine ......................................................................18

1
 Kandvate põhupakkseinade erisused .......................................................................18
Karkassiga konstruktsioonide erisused ....................................................................19
Vundamendi üksikasjalik kirjeldus..........................................................................20
Müüri alus ................................................................................................................22
Müüriehitus ..............................................................................................................23
Põhupakkide asend...................................................................................................25
Pallide sidumine omavahel ja pallide ühendamine kandva konstruktsiooni külge..25
Seina ühendamine vundamendiga, alusplaadiga ja põrandaga. ...............................26
Ülemine vöö või müüritala (ring beam) ..................................................................27
Uksed ja aknad.........................................................................................................28
Nurgad......................................................................................................................30
Seina/katuse ühendused ...........................................................................................30
Siseseinad.................................................................................................................31
Vahelaed ..................................................................................................................31
Teeninduskanalid .....................................................................................................32
Raskete asjade kinnitamine põhuseina.....................................................................33
Orvandid ..................................................................................................................33

Eessõnaks
Tegemist on lühendatud konspektiga ja vaba tõlkega 2005 aastal kahe Saksa teadlase
poolt välja antud põhupakkehitust teaduslikult/eksperimentaalselt tutvustavast
raamatust.
Nii nagu esimese põhupakkehituse käsiraamatu tõlke puhulgi ei kirjutanud ma ümber
kogu teksti, vaid peatükid raamatu 3-7, mis käsitlevad tehnilisi lahendusi
konstruktsiooni püstitamisel. Peatükk 8 käsitleb krohvimist/viimistlemist, mis saab
meie kodulehel olema eraldi failina, täiendatuna Kermo poolt läbi aegade ☺ jagatud
nõuannetega
Võrreldes esimese tõlkega leiab siit innovatiivseid/uuemaid võtteid, mis kõik kokku
muudavad põhuehituse praktilisemaks ja ökonoomsemaks, kui seda olid 10 aastat
tagasi tutvustatud tehnikate abil majade püstitamine.

Panen kõigile lugejatele südamele, et kuigi tegemist on kahe väga targa mehe poolt
kirjutatud küllaltki kergesti loetava/mõistetava raamatuga, saab tegeliku pildi
põhuehitusest siiski alles päriselt ehitades. Alates pakkide leidmisest ja lõpetades
sisekujundusega, leidub sel pikal teel loendamatult raskusi ja ootamatusi, mis vajavad
enamasti uudset lähenemist ja raamatus kirjeldamata lahendusi. Seega – on tegemist
nõuannetega, mitte aga “do-it-yourself” algusest lõpuni ammendava ehitusjuhendiga.
Väärtuslikke kogemusi saab küllaltki väikese kuluga omandada talgutel ja
workshoppidel, ja neist kogemustest paremat tarkust raamat ei anna.

Nii et – kohtumiseni järgmisel talgul

Riina

PS! Tänud Kermole piltide eest!

Põhk ehitusmaterjalina

2
Põhk koosneb tselluloosist, ligniinist ja ränist ning on kaetud vetthülgava vahataolise
kihiga. Kõige sobivam ehituspallide tootmiseks on nisu ja rukis, võrreldes odra ja
kaeraga, mis on vähemstabiilsed.
Tänu kõrgele ränisisaldusele laguneb põhk erakordselt aeglaselt.

Põhupakid

Mõõdud
Põhupakke toodetakse mitmesugustes mõõtudes. Väikseid palle reeglina mõõtudes
32-35*50*50-100 cm, tihedus vahemikus 80-120 kg/m3(väiksema tihedusega pallid
ehitamiseks ei sobi).
Keskmised pallid: 50*80*70-240,
Jumbo pallid: 70*120*100-300 (või rohkem) cm, tihedus 180-200kg/m3.

Mida jälgida
Samal päeval pakitud pallid võivad oma omadustelt erineda, kuna põhu
niiskusesisaldus muutub päeva jooksul, olles niiskem hommikul ja kuivem
pärastlõunal. Ehitusmaterjalina kasutatava põhu niiskusesisaldus peab olema alla
15%. Oluline on ka et põhk oleks umbrohuvaba, kuna umbrohi hakkab niiskuse
toimel seinas lagunema.
Ladustatud põhupakid peavad olema hallitusevabad.

Põhupakkidest seinakonstruktsioonid
Kasutusel on kaks põhimõtteliselt erinevat ehitusstiili:
Kandvad seinad, mille puhul toetub katuse raskus vundamendile otse põhupakkseina
vahenduselt, ja karkass, mis on ehitatud puitmaterjalist ja täidetud põhupakkidega.
Karkass koosneb puidust, terasest või armeeritud betoonist, mis kannab katuse raskust
ja stabiliseerib seinu, ja põhupakkidel pole muud otstarvet kui soojustus.

Kandvad põhuseinad

Põhupakkidest laotud seined, mis kannavad katuse raskuse otse üle vundamendile, on
nii vastupandamatud oma struktuurse lihtsuse, lühikese ehitusaja ning madala kulu
tõttu. Seetõttu levisid nad kiiresti kõikjal USA-s peale põhupakkimismasina leiutamist
19.saj lõpul.
Ehkki keegi ei eita ehitusaja ja madalate kulude eeliseid tänapäevalgi, jääb
probleemiks ehituslubade teema – eriti kuna siiani pole (Saksamaal) püstitatud ühtegi
ehitusloaga kandvate seinadega põhupakkmaja, mis erineb oluliselt olukorrast Sveitsis
ja Austrias, kus ehituslube on antud juba nii ühe- kui kahekordsetele kandvate
seinadega elumajadele. Valdavalt on kandvate seinade kasutamine mõeldav vaid
ühekordsete majade puhul, kui kasutatakse väikseid põhupakke, seda soovituse tõttu

3
Joon 4.1 Kandev põhupallisein

mitte ületada seina kõrguse:paksuse suhet 5:1. Seetõttu saab kahekordseid kandvate
põhupakkseinadega maju ehitada vaid Jumbo pallidest.
Põhiline nõue kandvatele seinadele on et pakid oleks piisavalt tihedad ja seinad
ehitamise käigus eelpingutatud. Viimase tarbeks on ülemine müüriplaat, mis
ühendatakse pingutusnööride või –rihmade abil vunamdendiga. Pingutamisel
saavutatud pinge seinades peaks ideaalvariandis olema nii tugev, et ületab katuse
raskuse poolt rakendatava surve, s.t. et katuse raskuse all seinad enam ei vaju.

Mitte-kandvad põhuseinad

Mittekandvate põhuseinade puhul, karkass (tavaliselt puitpostidest või -lattidest)

täidab kandvat rolli põhupakkide asemel. Pallid täidavad soojustuse, vahel/tihti ka
välisvoodri rolli. Neid saab paigaldada postide vahele nagu soojustuspaneele, või siis
sise- või väliskihiks postidest karkassile. Igal juhul peavad pallid olema seotud
põhilise kandva kosntruktsiooni külge. Kui neid ei eelpingestata ega seota
vundamendi külge, tuleb pallid siduda üksteise külge, tagamaks piisav jäikus
horisontaalrõhu (tuul) vastu seismisel.

4
Joonis 4.2. Karkassiga põhupakksein

Põhukiht soojustusena

Vanade, kehvalt soojustatud majade jaoks on põhupakkidest voodri lisamine tihtipeale

soodne ja energiat säästev lahendus. Pallid tuleb kinnitada tugevalt olemasoleva seina
külge või kasutada palliseinade jaoks täiendavat raamistikku. (Viimase eeliseks on
üheaegne kasutatavus välisvoodri ventilatsiooni alusstruktuurina.)
Tuleohutus!!!: isegi kui eitusnõuded seda ette ei näe, tuleb põhupakivoodri väliskülg
katta vähemalt ühe krohvikihiga ja siluda see nii ära, et sellest kõrsi välja ei turrita.
Sel lahendusel on ka struktuurseid puudusi: mahutamaks laiemat seina ja kandmaks
põhukihi lisaraskust, tuleb ka vundamenti laiendada või kohandada lisatud
toendite/kronsteinidega; seinasüvendid (uksed, aknad) muutuvad sügavamaks ja
räästaid tuleb laiendada.

5
Joonis 4.6 Põhukiht soojustusena

Ehituslikud ja dünaamilised aspektid.

Katseehituste testimine on näidanud, et põhuseinad suudavad toetada raskusi üle 500

kg/m (kg seina jooksva meetrikohta) (mis on u 1000kg/m2). Kalifornia
põhuehituskoodeks1 sätestab maksimaalseks vertikaalsuunaliseks kandmisjõuks seina
kohal 1953 kg/m2.
Kindlasti võivad põhuseinad kanda suuremaid raskusi kui nad on stabiliseeritud
väljasopistumiste/nihkumiste vastu. See on saavutatav nii horisontaalse ja vertikaalse
klammerdamise/toestamise kui ka eelpingestamise abil. Eelpingutamata põhuseinad
kalduvad painduma üsna kergesti, kui neile rakenduvad horisontaalsuunalised
jõud(tuul, mehaaniline mõju või maavärin). See on eriti tõenäoline, kui naaberpallid
on kinnitamata rihmade, vaiade vm vahendite abil.
Staatilise raskuse all põhupakid vajuvad kokku. See kokkuvajumine on seda suurem,
mida väiksema tihedusega olid pallid ja suurem on raskus.
Testid Jumbo pallidega: 80 cm x 120 cm x 250 cm, erikaaluga 130 kg/m3:
Kokkuvajumine oli 1,25% surve 2000 kg/m2 kohta, ja 5% koormuse 7100 kg/m2
korral. S.t. et kokkuvajumine on proportsionaalne rakendatava koormusega.
Põhupakkide deformeerumine on elastne: testid USAs tõestasid, et kui pallidelt
eemaldada koorem, taastavad nad oma algse kuju. Vastavalt Kingile (1996), varieerub
põhuseina elastsusmoodul ümber 150 psi (1,0 N/mm2).
Tänu elastsusele pakuvad põhupallid kaitset ka maavärina korral, absorbeerides
seismiliste lainete kineetilise energia.

Kokkuvõte ja eri süsteemide võrdlus

-kandvad põhuseinad on ökonoomsemad kui mitte-kandvad

1
http://www.dcat.net/resources/California_Straw_Bale_Code.pdf

6
-neid on võimalik püstitada kiiremini, nõuavad vähem planeerimist ja
konstrueerimisoskusi.
-nad on põhuehituse prototüübiks.

Põhiline problem selle ehitusviisiga Saksamaal ja mitmetest teistes riikides on

volituste puudumine kohalike planeerimisvõimude poolt, kuigi seda ehitusviisi on
testitud ja proovitud rohkem kui 100 aastat USAs ja on vahepeal juba kasutatud ka
ehituslubadega hoonete püstitamisel Taanis, Prantsusmaal, Suur-Britannias,
Hollandis, Iirimaal, Austrias ja Sveitsis. Ühtegi tõendust selle stabiilsuse, tuleohutuse
või kestuvuse vastu pole toodud.
Kandvate põhuseinade tüüp, milles kasutatakse tsementsegu horisontaalsete ja
vertikaalsete ühenduskihtide loomisel, ei sobi Põhja-Euroopas, kuna tsemendist
ühedused moodustavad soojussildu.
Mis puutub mittekandvate põhuseinadega süsteemidesse, kus põhku kasutatakse kas
soojustupaneelidena või voodrikihina, kasutavad nad küll pakkide soodsa hinna ja
heade soojustusomaduste eeliseid, kuid puudusteks on vajadus laiema vundamendi,
sügavamate ukse-aknapõskede ja pikema katuseräästa järele. Kas selline põhumaja on
ökonoomsem kui mõni konventsionaalse soojustusega ehitis, ei saa päris selge ‘ei’ või
‘jaa’-ga vastata, vastus sõltub planeerimisest jm aspektidest.
Vaieldamatud eelised on keskkonnakasud: põhk on materjal mille tootmise käigus ei
toodeta CO2 ega teisi keskkonnale kahjulikke emissioone vaid, vastupidi, seob õhus
olevat CO2 fotosünteesi käigus.
Eelisena tuuakse välja ka põhupakkide madal hind ja kasutatavus ise-ehitamisel, mis
võimaldab veelgi ehituskulude kärpimist.
Ja lõpuks – põhuga soojustatud majad (ehituslikke soovitusi järgides) vastavad
passiivmaja standardile (U ≤ 0,15 W/m2K).

Katuse ja põrandakonstruktsioonid põhupakkidest

Katuse soojustamine

Katuse soojustamine põhupakkidega on enamasti ökonoomiline vaid siis, kui see on

eelnevalt hästi läbi mõeldud – kui sarikate laius on võrdne põhupaki paksusega (ca 35
cm) ja vahemaa kahe sarika vahel on võrdne pallipikkusega, sest siis on põhust
katusesoojustuse paigaldamine küllaltki kergesti teostatav. Soojusjuhtivuse koefitsient
(U-value) sellisel viisil ehitatud katuse puhul on 0,14-0,16 W/m2K (R=7,1 – 6,2), mis
vastab energiasäästliku maja standardile.

Joonis 5.1.
Nagu näha jooniselt 5.1. koosneb tüüpiline katusekonstruktsioon sarikate sisekülje
tahveldisest koos aurutõkkega, nt polüetüleenkilega; samal ajal hoiab kile ära ka

7
põhuosakeste läbitungimise tahvlite ühenduskohtadet. Kui vooderdamiseks on
kasutatud OSB-plaate, ei vaja konstruktsioon täiendavat aurutõket, kui ühenduskohad
on aurutõkkega kaetud, - kuna OSB on veeaurule väga raskesti läbitav.

joonis 5.2.

Et saavutada tulekindel (F30) konstruktsioon, tuleb OSB või puitvooder seestpoolt

veel 12,5-mm paksuse kiudtsement lehe või krohvikihiga viimistleda.
Sarikaid saab paigaldada ökonoomsema vahega, kui põhupakksoojustus paigaldada
nende peale, mitte vahele (5.3). Sel juhul saab sarikad katta sulundliidetud
tahveldisega pluss aurutõke või sama edukalt OSB-plaatidega.

joonis 5.3.

Kui pallid on asetatud katuse põhikonstruktsiooni peale, siis katuse membraan – s.t.
ilmastikukindel kiht – peab olema kinnitatud nii, et tuul seda üles ei tõstaks. Täiendav
probleem viilkatuse puhul on, et pallid kipuvad vajuma allapoole, ja tekib vahe
harjale; seetõttu tuleb pakkide paigaldamisel katusele neid võimalikult tihedalt kokku
suruda. Kuna eespool kirjeldatud katusekonstruktsioon, kaetud katusekivide,
katusepleki või (asphalt roofing) kattega, nõuab jäika aluspinda, siis pole see vajalik
piisavalt paksu aluskihiga pinnaskatuse puhul. Sellisel juhul saab vee- ja juuretõkke
asetada otse põhupallide peale. Teine võimalik lahendus on katta põhupakid otse
murukatuse kihiga (5.4), mis on eriti odav.

8
joonis 5.4.

Kuid viimase lahenduse puhul hakkavad põhupakid varem või hiljem lagunema, kuna
nad on otseses kontaktis mullakihiga ja niiskuse juurdepääs ei ole takistatud. Ehkki
see protsess võtab mitu aastat, vähendab põhupakkide suurenenud niiskusesisaldus ja
toimuv lagunemine soojustuslikke omadusi märkimisväärselt. Seetõttu sobib selline
lahendus vaid ajutiste hoonete jaoks.
Veel üks ehituslik lahendus on näha joonisel 5.5: alumine katuskonstruktsioon toetab
vaid põhupakke, ja pealmine, primaarne konstruktsioon, mis hakkab võtma vastu
tuule ja lume koormusi, on alumisest struktuurselt eraldatud.

Sõltumata sellest, millise eelpoolkirjeldatud katusesoojustuse tüübi kasuks on

otsustatud, tuleb tagada pallide piisav õhutatus, et võimalikud niiskusejäägid ja
kondenseerunud vesi (nt kehvasti paigaldatud aurutõkke tõttu) saaksid pallidest välja
kuivada.

Põrandakonstruktsioon

Lisaks tavalisele põrandasoojustusele on põhumajades tihti kasutatud ka

põhupakkidest põrandasoojustust. Kui põhupakid on paigaldatud
põrandakonstruktsiooni, tuleb kindlustada, et niiskus ei jõua pallideni altpoolt
(maapinnast) ja et pakid on paigaldamisel täiesti kuivad. Samuti on oluline paigaldada

9
katkematu aurutõke pallide peale, vältimaks kondensatsioonivee kogunemist
pallidesse.

Joonis 5.6.
Üks kindel moodus vältida niiskuskahjustusi on tõsta põrand maapinnast lahti ja
tagada selle aluse õhustatus (nagu joonistel 5.6. ja 5.7.)

Joonis 5.7.
Väidetavalt kõige ökonoomsem lahendus on valitud testhoonete puhul, mida
kirjeldame peatükis 10: umbes 10-cm paksune kiht kergkruusa laotati maapinnale, see
kaeti u 3 cm paksuse liivakihiga ja siis polüester-niiskustõkkega. Taaskasutatud
puittalad moodustasid ventileeriva alusstruktuuri põhupakkidele; “ujuv” 24-mm
paksune OSB plaat laoti põhupakkidele – ilma lisapõõnadeta – ja ühenduskohad kaeti
25-mm paksuste OSB-liistudega.

Joonis 5.8.

Joonis 5.8 kujutab sama odavat põrandakonstruktsiooni lahendust iseehitajale:

põhupakid on laotud restidele, mis omakorda toetuvad vanadele autorehvidele et

10
hoida eemal niiskus ja tagada ventilatsioon põhupõranda all. See konstruktsioon ei
vaja aurutõket.

Olemasolevate ehitiste täiendav soojustamine

Katuse soojustamine
Katuse täiendav soojustamine põhupakkidega on suhteliselt töömahukas. Võimalikud
on järgmised kolm lahendust:
Sisesoojustus
Selle lahenduse puhul kinnitatakse põhupakid olemasoleva katuse külge altpoolt.
Tavaliselt vajavad põhupakid kaitsmist aurutõkkega, et vältida kontakti
kondensatsiooniveega.

Välissoojustus, katuse kõrguse suurenemine

Kui palle soovitakse kasutada sarikate vahel, siis tuleb eemaldada katusekatte materjal
ja laiedada sarikaid (sarikamaterjali laiust) sobituma põhupaki paksusega (35 cm, joon
5.1)

Välissoojustus, “ujuv” murukatus

Kui põhupakkidest lisasoojustus kaetakse murukatusega , siis pole tarvis olemasolevat
katust ümber ehitada ja alles võib jääda ka olemasolev katusemembraan, eeldusel et
murukatuse ehitamisel järgitakse ehituseeskirju; eriti oluline, et katus oleks
kindlustatud tuuletõste vastu. Kui katusekatteks on kasutatud tõrvapappi vm veeauru
mitteläbilaskvat materjali, pole põhupakkide alla ka aurutõket tarvis.

Kõigi kolme eelkirjeldatud lahenduse puhul tuleb olla kindel, et ei tekitata külmasildu
ja et veeaur ei pääseks põhupakkidesse.

Põranda soojustus
Põrandate soojustamisel põhupakkidega tuleb viimaseid kaitsta niiskuse eest nii
ülevalt kui alt. Selle meetodi puudus on et ruumide kõrgus väheneb ja et ka
ukseavasid tuleb kõrgemale ehitada. Lisaks on põrandakattematerjali jaoks vaja jäika
alusstruktuuri, mis võib ulatuda vabalt seinast seinani ja “ujuda” allolevatel pallidel.

Põhupakkehituse füüsikalised aspektid

Soojussalvestus ja soojusjuhtivus

Piisava soojustsiduva massiga hooned pakuvad tasakaalustatud ja seetõttu mugavat

sisekliimat. Põhupakkidel on väike (soojuslik) mass ja seetõttu kehv
soojussalvestusvõime, määravaks saab siinkohal seinade siseviimistlusmaterjal:
soovitatav on savikrohv, mis sisaldaks palju liiva ja peenkruusa. Kõrge tihedusega
(1900-2100 kg/m3) mängivad need krohvid 3-6 cm paksuse kihina olulist rolli hoone
soojustasakaalus. Samuti on soovitatud siseseinade ehitamisel kasutada 11,5 cm
paksust savi, kivi või silikaatmüüritist. Saviblokid – ja pisut vähemalt määral ka
savikrohvid – on samuti head siseruumide õhuniiskuse reguleerijad.
Soojushulka, mis kulub 1 kg aine soojendamiseks ühe kelvini võrra nimetatakse
erisoojuseks (erisoojusmahtuvus, erisoojusmahutavus).

Põhu erisoojus on c = 2,0 kJ/kgK; maapinnal nt on see c = 1,0 kJ/kgK.

11
Ehitusmaterjali soojussalvestusvõime on määratud erisoojusega ruumalaühiku
kohta (S), mis tähendab soojushulka, mis kulub 1 m3 aine soojendamiseks 1 kelvini
võrra:

S= c*ρ*s [kJ/m3K] või [Wh/m2K]

Materjali soojusjuhtivuse määrab soojusjuhtivuskoefitsient λ [W/mK]. See määrab

soojuse ülekande – mis on antud ühikuna W/m2 – läbi 1 m paksuse seina
temperatuuride erinevuse korral 1 kelvini võrra.
Kiirust, millega ehitusmaterjal neelab või vabastab soojust nimetatakse
soojusläbivuskoefitsiendiks b ja see on määratud erisoojuse, materjali tiheduse ja
soojusjuhtivusega:

b= (c*ρ*λ)0,5 [kJ/Km2h0,5]

Mida suurem on materjali soojusläbivuskoefitsient, seda kiiremini soojus sellest läbi

tungib, ja katsumisel tundub see materjal jahedam, kuna käe soojus kantakse kiiremini
eemale.

Soojussillad

Soojussillad (mõnikord nimetatakse ekslikult ka “külmasildadeks”) tähistavad

piirkondi seinas või laes, millel on oluliselt madalam soojustakistus kui ümbritsevatel
aladel. S.t. et neis paigus on soojuse liikumine seest väljapoole oluliselt kiirem kui
suurema soojustakistusega pindade puhul. Seeläbi suurendavad soojussillad ehitise
soojakadusid ja võivad tekitada ka niiskusprobleeme veeauru kondenseerumisel, mis
omakorda võib viia tõsiste probleemideni nimetatud paikades, kui puudub ka piisav
aurutõke. Niiskusega kokkupuutunud alad kaotavad oma soojapidavad omadused ja
põhu puhul võivad soodustada ka seente ja bakterite kasvu. Tõenäolisemad paigad,
kus põhuseinas võivad kujuneda soojussillad on nt täitmata tühikud põhupakkide
vahel või akna- ja uksekastide ning põhupakkide vahel. Ka puidust postid vm
elemendid võivad funktsioneerida soojussildadena, kuna puidu soojusjuhtivus on 3-5
korda kõrgem kui põhupakkidel.

Soojusisolatsioon

Üks peamisi eeliseid põhu kasutamisel ehituses on selle madal soojusjuhtivus. See
sõltub pakkide tihedusest, kõrre suunast seinas (paralleelne või risti soojusülekande
suunaga) ja põhu niiskussisaldusest; vähemolulisena võiks siiski arvesse võtta ka
põhu liigi.
Niiskuse mõju soojusjuhtivusele on siiski palju madalam kui mineraalsete
ehitusmaterjalide puhul. Baueri(2000) järgi suureneb põhu soojusjuhtivus vaid 1-7%,
samal ajal kui sama suure niiskussisalduse kasvamise toimel kiviseina soojusjuhtivus
suureneks hoopis suuremal määral: kiviseina soojusjuhtivuskoefitsient 8%lise
niiskussisalduse juures on λ = 0,6 W/mK; 18%lise niiskussisalduse puhul 0,8 W/mK.
Põhu soojusjuhtivuskoefitsiendi mõõtmise tulemused varieeruvad katsete lõikes
tugevalt. Sõltuvalt katsetingimustest, pakkide tihedusest, kõrre suunast ja
niiskussisaldusest ulatuvad λ väärtused 0,0337 kuni 0,086 W/mK (McGabe, 1993).
Katsed Saksamaal ja Austrias andsid λ väärtuseks λ10=0,045 W/mK (vertikaalse

12
asetusega (külili) kuivad põhupakid 10 °C juures), mis vastab EU standarditele.
Võttes λ väärtuseks 0,045 W/m2K (külili laotud pakkide puhul) saame soojusläbivuse
teguriks ehk U-arvuks 0,12 W/m2K (R = 8,3), 42 cm paksuse seinakonstruktsiooni
jaoks, millest 35 cm on põhk ja 7 cm krohv.
Puitkarkasspõhumaja puhul küündib U-arv 0,14 W/m2K, [R(termiline takistus)=7,1]
keskmistatud kogu seinale, ka see väärtus vastab passiivmaja standardile, mis eeldab
U väärtust ≤ 0,15 W/m2K (R = 6,7) (Feist, 1996). λ täpse väärtuse arvutamine
erinevate seinatüüpide kohta on kokku võetud tabelis 6.1. Võttes soojusjuhtivuseks
0,06 W/mK (laiemale küljele laotud pakid) , küündib U-arv väärtuseni 0,12 W/m2K
(R = 8,3) üle kogu seina. Samas on laiemale küljele laotud pallide puhul seina paksus
suurem kui külili laotud pallide puhul, kui soovitakse saavutada sama U-arvu. Antud
näites oleks pallide paksus pidanud olema 0,5 m pluss 7 cm krohvikihti.

Tabel 6.1. U-arvu arvutamine

U-arvu määramine, A Paksus, d(m) λ (W/mK) d/λ (m2K/W) U-arvu määramine, B Paksus, d(m) λ (W/mK) d/λ (m2K/W)

siseõhukiht 0,13 siseõhukiht 0,13

savikrohv/krohvialus 0,025 0,8 0,031 savikrohv/krohvialus 0,025 0,8 0,031
krohvivõrk 0,02 0,13 0,15 krohvivõrk 0,02 0,13 0,15
külili laotud põhupakid 0,35 0,045 7,777 lapiti laotud põhupakid 0,5 0,06 8,333
krohvivõrk 0,02 0,13 0,15 krohvivõrk 0,02 0,13 0,15
lubikorhv/krohvialus 0,025 0,87 0,02 lubikorhv/krohvialus 0,025 0,87 0,02
välisõhukiht 0,04 välisõhukiht 0,04
R-arv 8,298 R-arv 8,854
Summaarne U: U=1/R= 0,120511 W/m2K Summaarne U-arv: U=1/R 0,1129433 W/m2K
Summaarne U, s.h puitstruktuurid (8%) U= 0,14 W/m2K (R=7,1) Summaarne U, s.h. puitstruktuurid (6%) U=0,12 W/m2K (R-arv= 8,3)

Niiskuskaitse

Välisseinu tuleb vee ja niiskuse eest kaitsta mõlemalt küljelt, ülevalt ja alt.
Järgnevates lõikudes on kirjeldatud erinevaid meetodeid niiskuskindluse
saavutamiseks.

Kaitsmine vihmapritsmete eest

Põhupakkseina allosa, mis jääb maapinnast kuni 30 cm kõrgusele, peab olema kaetud
pritsmete eest vettpidava kihiga (nt tõrvapapiga) (joon 6.3). Ideaaljuhul algab
põhusein sellest kõrgusest kõrgemalt (joon 6.2). Pritsmevee kahjustuste ohtu saab
vähendada oluliselt ka perimeetri ulatuses kergkruusakatte või taimkatte abil (joon
6.5). Kõva maapind seina läheduses aga suurendab nimetatud kahjustuste ohtu (joon
6.4).

13
Vasakul: Joonis 6.2. Paremal: Joonis 6.3.

Vasakul: Joonis 6.4. Paremal :Joonis 6.5.

Ilmastikukaitse
Nagu iga teist seina, tuleb ka põhuseina kaitsta vihma, rahe ja tuule eest. See on
saavutatav ilmastikukindla ja pragudeta krohvi või – eelistatult – ventileeritud
kattekihiga (vt peatükk 8).

Kondensaatvee tekkimine
Aururõhu gradiendi tõttu – mis meie kliimas köetud ruumide puhul kulgeb ruumi
sisemusest väljapoole – leiab ruumiõhus sisalduv veeaur tee läbi piirdetarindi
välisõhuni. See protsess allub füüsikalisele tasakaalulise rõhu seadusele ja kannab
nime “diffusioon”. Materjali vastupanu veeauru diffusioonile nimetatakse
(auru)diffusiooni koefitsiendiks µ. See µ-väärtus sõltub vastava materjali tihedusest ja

14
poorsusest. Diffusiooni koefitsiendi µ ja elemendi paksuse s korrutis annab veeauru
diffusiooni resistentsuse , ja seda väljendatakse kui diffusiooni ekvivalenti sd [m]
paksuse õhukihiga võrreldes. Õhu diffusioonikoefitsient veeauru suhtes on 1; s.t. et
ehituselement, mille sd = 10, on veeaurule sama läbimatu, kui 10 m paksune õhukiht.
Rusikareeglina peaks ehituselemendi (seina, lae) erinevate kihtide resistentsus
veeaurule vähenema hoone seest väljapoole. Mõnd tüüpi põhuseinade puhul võib
juhtuda just vastupidine: kui põhusein on seestpoolt viimistletud savikrohviga, ja
väljast tsementkrohviga, siis jääb diffundeeruv veeaur pidama resistentsema
tsementkrohvi kihi taha, mis võib soodustada kondensaatvee kogunemist
tsementkrohvikihi põhuseinapoolsele (sise)küljele. Põhjuseks on savikrohvi madal µ-
väärtus (6-8) võrreldes tsementkrohvi µ-väärtusega (20-30). Isegi kui siseseinas
kasutatav savikrohv oleks mitu korda paksem, kui välisseina tsementkrohv, jääks
tsementkrohvi resistentsus veeauru läbimisele ikkagi märkimisväärselt kõrgemaks.
Probleemi lahendab nt välisseinas lubikrohvi kasutamine (µ = 10), või siseseina
viimistluskihi µ-väärtuse tõstmine niiskuskindla ja veeaurule resistentsema värviga
katmisel.
Põhupakkide µ-väärtus on ligikaudu 2,5 (GrAT, 2001).
Vastavalt veeauru resistentsust puudutavatele füüsikalistele arvutustele peaks
siseseina viimistluskihi sd olema 10 korda suurem kui soojustuskihist väljapoole
jääval seinakonstruktsiooni kihil; samal ajal ei tohiks siseseina sd olla üle 5 m, nii et
vähemalt osa pakkidesse sattuvast niiskusest saaks diffundeeruda hoone siseõhku.

sd(sise) ≥ 10* sd(välis)

sd(sise) ≤ 5 m

Talvel peaks (teoreetiliselt) niiskuse sisaldus põhuseinas suurenema, kondensatvee

tekke tõttu, ohustades põhu kui soojustusmaterjali omadusi. Siiski on Kanada
Mortgage and Housing Corporation”i poolt läbiviidud katsed kahelt poolt krohvitud
põhuseinaga näidanud, et niiskussisaldus põhupakkides püsis suhteliselt muutumatuna
13,4% ümber (Steel et al. 1994; Jolly 2000).

Järgnevad uuringud Stroh Tec GmbH (Austria) poolt näitasid, et lokaalne

kondensaatvee tekkimine ehituselemendi sees – nagu seda enamasti põhjustavad
soojussillad – jääb sellesse piirkonda püsima ega laiene kapillaarjõudude mõjul
analoogselt maapinnas toimuvaga. Lisaks, kui seina konstruktsioon ei olegi mõeldud
veeauru diffusiooni takistama, kaob niiskus seinast suhteliselt kiiresti (Pfleiderer).
Üldiselt ei tohiks niiskussisaldus põhuseinas olla üle 15%; kui see väärtus lühikese
perioodi jooksul ka ületatud saab, ei hakka põhk kohe lagunema, küll aga väheneb
seina soojapidavus.
Ruumides mille niiskussisaldus on üle 70%, nt vannitoas, on soovitatav suurendada
seina siseviimistluskihi diffusioonikoefitsienti, nt linaseemneõli värnitsa lisamisega
krohvile või krohvi katmisega veeaurule resitentsete värvidega, (lateksvärvid või
linaseemneõlivärnits). Aurutõkke kiht pole aga üldiselt vajalik aurule läbitava
seinakonstruktsiooni puhul, kui välisviimistluses on kasutatud lubikrohvi või mõnda
muud hingavat viimistlusmaterjali.
Mis puutub varastesse põhuehitistesse USAs, mis krohviti tsementkrohviga ja ei
kasutatud sealjuures mingeid aurutõkkeid, siis nende omanike poolt pole teada antud
kahjustustest, mile oleks põhjustanud kondensaatvee kogunemine seina. Võib
eeldada, et kondensaatvesi küll koguneb seina sisse, väliskrohvi siseküljele, kuid nii
väikestes kogustes, et ohtu see pole hoonele endast kujutanud.

15
Tasakaaluline niiskus

Vastavalt diffusiooni seadusele peaks küllastumata õhuga ümbritsetud niiske

ehituskonstruktsiooni element aja jooksul täielikult kuivama. Siiski on see nii vaid
osaliselt: ehitusmaterjalid võivad sisaldada õhumulle või poorsed materjalid
kapillaarniiskust. Seetõttu, iga kuiv ehitusmaterjal sisaldab teatud jääkniiskust, mida
nimetatakse ka tasakaaluliseks niiskuseks. Selle kogus sõltub temperatuurist ja
ümbritseva õhu suhtelisest niiskusest. Mida kõrgem on ümbritsev õhuniiskus, seda
rohkem niiskust materjal õhust välja tõmbab ja tasakaaluline niiskus tõuseb: seda
protsessi nimetatakse sorptsiooniks või absorptsiooniks. Ja vastupidisel juhul –
niiskuse emiteerimisel aine poolt – kasutatakse terminit desorptsioon. Sorptsiooni
kasutatakse ühtlasi üldnimetusena mõlema protsessi tähistamisel. Sorptsioon põhineb
materjali võimel säilitada sisenenud veemolekule pooride seinadel. Järelikult kujutab
tasakaaluline niiskus endast maksimaalselt niiskuse kogust, mida materjal suudab
absorbeerida antud temperatuuri ja suhtelise õhuniiskuse juures, seda nimetatakse ka
hügroskoopseks niiskuseks. Vee protsentuaalne sisaldus materjalis on tavaliselt
esitatud veesisaldusena kaalu järgi (Um), ja seda arvutatakse järgnevalt:

Um= (sisalduva vee mass) / (materjali kuivkaal)

Ehitusmaterjali sorptsiooni sõltuvus relatiivsest õhuniiskusest on esitatud nn

sorptsioonikõverate või isotermidena – isoterm tähendab et absorbeeritud vee kogust
muutuva suhtelise õhuniiskuse juures on mõõdetud samal temperatuuril.

Joonis 6.7 Nisu- (25°C juures) ja rukkipõhu (21 °C juures) sorptsioonikõverad*

20

18
16
Veesisaldus (%) põhus

14

12

10

4 Rukis
Nisu
2

0
10 20 30 40 50 60 70 80
Suhteline õhuniiskus (%)

Niiskuse mõõtmise meetodid

Põhu ebaühtlase (mittehomogeense) struktuuri tõttu on raske määrata selle

niiskusesisaldust. Väga täpse tulemuse saamiseks tuleks võrrelda pakkid ekaalu enne
ja pärast kuivamist. Samuti saab seda testida elektrijuhtivust mõõtes – kaks
*
Taastatud joonis originaaljoonise graafikult andmete lugemise teel. Originaaljoonise autorid Minke &
Mahlke (2005).

16
messingeletroodi sisestatakse põhupakki teadaolevale kaugusele üksteisest ja
mõõdetakse elektrivoolu; tulemust võivad mõjutada erinevad tegurid: kõrte asetus
(paralleelne või risti elektroodidega), tühimike esinemine pakis, paki tihedus ja
temperatuur.

Lihtsam meetod kvantitatiivse niiskusesisalduse määramiseks on nn hügroskoopne

meetod ja see põhineb tasakaalulise niiskuse printsiibil: andur viiakse põhupakki ja
mõõdetakse suhtelist niiskust paki sees. Protsentuaalse niiskussisalduse põhupaki sees
saab nüüd tuletada välisõhu suhtelise õhuniiskuse ja paki sees oleva õhuniiskuse
korrelatsioonile (sorptsiooni isotermile) tuginedes.

Niiskustasakaal

Savi – enam kui ükski teine ehitusmaterjal – kujundab siseruumide õhuniiskust

inimesele mugavaimal viisil tänu sobivatele sorbtsiooninäitajatele: kui ruumi
õhuniiskus tõuseb üle 50%, absorbeerib savi niiskust, ja kui langeb alla 50%, hakkab
ta niiskust vabastama. Erinevate viimistlusmaterjalide võrdluses (savikrohv, kuuse
laudis, lubi-tsementkrohv, kipskrohv) on savil kõrgeim sorptsioonivõime ja
kipskrohvil madalaim, erinevate kiudainete lisamine kiirendab sorptsiooni. Savikrohvi
sorptsioonivõime varieerub tugevalt erinevate valmissegatud krohvisegude lõikes,
sõltuvalt savisisalduses ja tüübist ning orgaanilistest lisanditest.
Lahtise põhu ülikõrged sorptsiooninäitajad ei oma praktilist tähtsust siseruumide
niiskustasakaalu kujundamisel, kuna kasutatud põhupakid on tihedalt pressitud ja üle
krohvitud, mis kokku pidurdavad soprtsiooni protsessi tähelepanuväärselt.
Seetõttu on soovitatav kanda põhuseinale suhteliselt paks ja mitmekihiline savi-liiva
krohv.
Veelgi parema konstruktsiooni sorptsioonivõime saavutamiseks siseruumides võiks
vaheseinad laduda põletamata savitellistest.

Tuule- ja õhutõkked

Kaasaegsed hästisoojustatud majad (nagu nt Low Energy and Passive Houses)

vajavad ka kõrgekvaliteetset õhu- ja tuuletõket, vastasel juhul kahaneb
soojusisolatsiooni jõudlus oluliselt. Liiatigi võivad tühimikud ja mõrad välisseinade
sisekülje viimistluskihis suurendada kondnsatsioonivee kogunemise ohtu.
Kui pragudeta viimistluskiht võib vabalt täita ka õhutõkke rolli kandvate
põhukonstruktsioonide puhul, siis karkassiga konstruktsioonid katmata puitosadega
võivad olla altimad tühimike tekkimisele puitelementide ja krohvi vahele.
Tuleb veenduda, et kõik tühimikud, nii pallide eneste vahel kui ka pallide ja
karkassielementide vahel saaks hoolikalt tihendatud: selle juures on abiks juba
põhupakkide tihedus ja ka jäänud vahede täiendav toppimine.
Nõrgad kohad põhuseinas on aknaraamide ümbrus, ülemise müüriplaadi ja
laepaneelide alla jäävad alad – ka need tuleb hoolikalt tihendada.

Tuleohutus

Ehitusmaterjale liigitatakse nende tulele vastupidavuse alusel järgnevalt: F30, F60,

F90, F120. 30 minutiliste sammudena kirjeldavad need klassid vastava materjali
võimet säilitada kandevõime (struktuurne terviklikkus) ja takistada tule
edasiliikumist.

17
Ametlikud katsed Austrias kinnitasid, et töötlemata nisupõhk, pakitud tihedusega 120
kg/m3, oli piisavalt süttimatu. Karkassiga põhusein, krohvitud seestpoolt savi ha
väljast lubikrohviga, saavutas tulekindluse hindeks F90. Erinevad katsed Saksamaal ja
Austrias on seda tulemust korranud ja sarnased katsed USAs (SHB AGRA test)
andsid isegi tulemuse F120 (Steen et al. 1994)
Krohvitud põhuseina tulekindluse saab kanda nii krohvi enda tulekindlusele kui ka
põhupakkide tugeva kokkupressimise arvele, viimane nimelt ei järta pakkidesse põhu
põlemiseks vajalikku hapnikku. Isegi kui krohv on praguline, takistab esmasel
kokkupuutel tulega moodustuv söestunud kiht hapniku edasipääsu põhupaki sisse.

Viimistlemata põhuseinad kujutavad aga suurt tuleohtu väljaturritavate kõrte tõttu.

Sestap tuleks esimene kiht krohvi peale kanda kohe seinaosa valmimise järel.
Parimaid tulemusi annab savipritsi kasutamine, nii saavad kõik kõrred ühtlaselt üle
pihustatud.

Heliisolatsioon

Õhumüra isolatsioonivõime sõltub peamiselt konstruktsiooni massist ja sagedusest:

mida raskem on sein, seda parem on õhumüra isolatsioonivõime. Mõlemalt poolt
krohvitud põhupakkseina heliisolatsioonivõime on suurem, kui sama kaaluga
ühekihilise konstruktsiooni puhul. Selle tõsiasja võib kanda põhupakkide sageduse
arvele, samuti absorbeerivad pakid õhumüra mingil määral.
Austraalias kasutati katsetamisel 45 cm paksuste seinadega helistuudiot – helitugevus
hoone sees oli 114-117 dB, väljaspool seina mõõdeti 62-71 dB, seda
sagedustevahemikus 500-10 000 Hz, vahe 43-55 dB (John Glassford in GraT 2001)

Põhupakkhoone planeerimine
Kandvate põhupakkseinade erisused

Kuna põhupakid tihenevad/vajuvad kokku rakendatava koormuse all, tuleb kandvate

põhupakkseinade puhul võtta kasutusele järgnevad ettevaatusabinõud:

- katuse raskus tuleb jaotada ühtlaselt kõigile välisseina lõikudele. Raskused ei

tohi kontsentreeruda ühte kohta.
- Katuse raskus tuleb jaotada laiali ka vähemalt 50%-le seina paksusest.
- Seina kõrguse/paksuse suhe ei tohiks olla üle 5:1 (joon 7.1.)
- Põhupakid peavad olema tugevalt pressitud ja tihedusega üle 90 kg/m3.
- Aknaavad peaks olema pigem kitsad, igal juhul kõrgemad laiusest (7.2.)
- Kui vähegi võimalik tuleks vältida akna ja ukseavade kohal akna- või
uksetalasid (põikpuud), parem oleks kui seda ülesannet oleks täitma seatud
ülemine müüriplaat.
- Vahemaad akna- ja ukseavade vahel, samuti avade kaugused maja nurkadest,
peaks olema ≥ 1 pallipikkus (7.2)
- Väga pikkade ja õhukeste seinade puhul või eriti raske katusekonstruktsiooni
toetamisel seinadele tuleks valmistada täiendavad toed mis hoiavad seinu
välja paindumast.

18
Joonis 7.1.

Joonis 7.2.

Karkassiga konstruktsioonide erisused

Juhul kui on plaanis püstitada karkassiga põhumaja, tuleb karkassi postide/talade

asukohta (põhuseina suhtes) arvesse võtta juba planeerimisfaasis. Joonis 7.7
kujutab nelja erinevat postide asetuse võimalust. Kui postid asuvad põhuseinast
sees- või väljapool (A ja C), tuleb pallipikkusega arvestada vaid ukse- ja
aknakaste planeerides. Kui postis asuvad pallide vahel (B ja B’), peaks karkassi
samm lähtuma põhupakipikkusest. Kui kasutatakse sõrestikku (B’), ei ole
ilmastikukindla väliskihi kinnitamiseks täiendavat alusstruktuuri enam tarvis.
Lisaks sobituvad pakid tihedalt postide vahele, mis annab edasiseks küllaltki
ühetasase aluspinna viimistluskihile.

19
Joonis 7.7 Talade võimalikud asendid põhuseina suhtes.

Kui kasutadaolevad pakid on erineva pikkusega või kui karkassi ehitamisel lähtutakse
muudest kaalutlustest kui põhupakipikkus, tuleks postid paigutada eelistatult
põhuseinast sisse- või väljapoole, mõlemal juhul tuleks aga müürid laduda jooksva
sidumina, vältides läbi mitme rea kohakuti sattuvaid liitekohti (joon 7.2 ja 7.9).
Kui postid planeeritakse pakkidesse sisselõigatud tühimikesse (D, joon 7.7), luuakse
parem aluspind sisevoodrile, väheneb seina üleüldine paksus ja lihtsam on kinnitada
ka mööblit seina külge. Postide jaoks mõeldud tühimikke saab põhupakkidesse lõigata
mootorsaega.
Järgnevad peatükid käsitlevad hoone ehitusdetaile ükshaaval ja on pakuvad
soovituslike lahenduste detailseid jooniseid.

Joonis 7.9.

Vundamendi üksikasjalik kirjeldus

Hoone vundmanedi tüüp sõltub ennekõike maapinna külmumispiirist ja

kandevõimest. Põhupakkehituse puhul eeldab seinade suurem paksus nõuab laiemat –
ja seetõttu ka kallimat – vundamenti. Üks viis seda probleemi vältida on kasutada
taladega ühendatud postvundmenti (joon 7.9). See on ühtlasi ka ökonoomne lahendus.
Kulusid saab kärpida ka (kui see on eesmärgiks) kohalikke materjale taaskasutades ja
oma jõududega majandades.

20
Joonis 7.10

Joonis 7.11.

Veel üks tasuv lahendus võiks olla hõljuva põrandaplaadi konstrueerimine purustatud
vahtklaasist soojustuskihile (joon 7.10). Klaasipurukiht koosneb vahustatud
taaskasutatud klaasist, graanulite läbimõõduga 0-90 mm. Kiht tihendatakse
vibraatoriga; tihedalt kokkutambituna omab see kiht soojusjuhtivust 0,08 w/mK,
kokku tampimata materjali λ= 0,06 W/mK. Selline konstruktsioon ei vaja ka veetõket,
kuna vahtklaasi suletud poorid takistavad kapillaartõusu.
Pisut ebakonventsionaalsem, kuid väga ökonoomiline lahendus ise-ehitajale on
vanade autokummide täitmine seguga: autokumme saab tasuta töökodadest, ja ka
segukulu saab minimaliseerida kivimaterjali lisamisega.

21
Müüri alus

Alusplaadil on täita arvukalt ülesandeid: see peab olema veekindel, vastu pidama
seina raskuse tekitatud survele, peatama niiskuse kapillaartõusu ja samuti olema
piisavalt soojustpidav.
Nt „Bessa“ plokid (kärgtellised), vertikaalselt laotud (sisemine struktuur vertikaalne),
mis on väljastpoolt kaetud veekindla krohviga (7.11). Samas, kuna see krohvikiht
toimib ka aurutõkkena, tuleks alusplaadi osa katta ka seestpoolt aurutõkkega.
Juhul kui siseruumides toimub üleujutus, võib vesi põhupallidesse tungida: seetõttu
oleks soovitav alustada esimese pallireaga põranda viimistluskihist mõned cm-d
kõrgemalt (7.11)
Joonistel 7.12 ja 7.13 on kujutatud eksperimentaalseid iseehitaja lahendusi
autokummidest ja euroalustest. Tuleb veenduda, et euroaluste kõik vahemikud ja
tühimikud saavad täidetud soojustusmaterjaliga (nagu nt polüstüreen graanulid) ja et
nad saaks ühtlaselt kaetud veekindla kihiga (nagu nt mullikile). Autokummid võib
täita lihtsalt betooniga.

Joonis 7.12

22
 Joonis 7.13

Joonisel 7.14 on Frank Thomase (Austraalia) alusplaadi disain: seina väliskülje

krohvikiht sobitub soonde põrandaplaadis, ennetades krohvikihi murdumist
kokkuvajumisel. Põrandalauad kergitavad palle pisut ja kergendavad pingutusrihmade
paigaldamist müüride eelpingutamiseks.

Joonis 7.14

Kiviklibu või kergkruusa kiht pakkide all juhib minema kondensaatvee, mis muidu
võiks soodustada pallide lagunemist. Pallid ei tohi kokku puutuda kile või tõrvapapi
kihiga.

Müüriehitus

Postide paiknemine
Kuna põhupakkide poolitamine või vormimine on küllalt töömahukas protsess, peaks
kandev sõrestik ja akna- ning ukseavad seinas olema kooskõlas palli pikkusega.

23
Lisaks sellele, postide paigutamine pallide vahele, seinast sissepoole või väljapoole,
nagu ka otsustamine lihtsate või liitpostide kasuks – nt topelt-T või võrega ühendatud
postid – on kriitilise tähtsusega ülejäänud ehitusvõtete ja detailide kirjeldamisel (vt
joonised 7.15-7.17).

7.15

7.16

7.17

Kui põhupakid on laotud kandvast karkassist välja- või sissepoole, tuleb sein
põhistruktuuri külge kinnitada, v.a. erandjuhul kui seinad on eelpingutatud
vundamendi ja ülemise müüriplaadi vahele.
Postide paigutus põhuseina pinna suhtes on oluline seina viimistlemisel, kui postide
jaoks ei ole pakkidesse tühimikke lõigatud, siis tuleb seinale kinnitada veel täiendav
krohvialus, nt roomatt. Vältimaks paisumise-kokkukuivamise käigus tekkivaid
pragusid, on soovitatav kasutada krohvimisvõrku krohvi tugevdamiseks.
Kui postid ulatuvad seinapinnast välja, siis on seina krohvimine aeganõudvam ja
praod krohvi ning puitpostide vahel on vältimatud.
Kui ruumide seinad lüüakse üle kipsplaadiga, saepuruplaadiga, kõva ehituspapi või
OSB-plaatidega, peaks karkassi kavandama kasutatavate plaatide mõõtude alusel. See
soovitus kehtib ka välisseina ilmastikutõkke plaatide paigaldamisel.

24
Horisontaalsete jõudude vastu kindlustamine

Kuna põhupakid ei anna seinale olulist jäikust, siis puitkarkass – nagu ka tavalise
puitkarkassmaja puhul – tuleb kindlustada horisontaalse jõu vastu (nt tuul). Antud
kontekstis, üksikutest postidest karkass, mille postid jäävad põhuseina sisse, on
keeruline lahendus, kuna diagonaalsed toed postide vahel teevad sinna põhupakkide
paigaldamise väga keeruliseks. Seetõttu on eelistatud liitpostid, mille laius oleks oleks
võrdne põhupaki laiusega, sel juhul kasutatakse toestamiseks diagonaalseid jäikasid
plaate, nagu nt OSB plaadid või diagonaalne laudis. (joon 7.18).

7.18

Põhupakkide asend

Põhupakke saab laduda nii horisontaalselt (lapiti) kui vertikaalselt (külili). Kui pakid
on laotud külili, on ka kõrte suund pakkides valdavalt vertikaalne, mis annab parema
tulemuse soojustusmaterjalina ja väiksema seina paksuse (soojusjuhtivuskoefitsient λ
on kõrtega ristisuunaliselt madalam kui pikisuunaliselt). Samas vajab külili laotud
pallidest sein täiendavat krohvialust (võrku, roomatti vms).

Pallide sidumine omavahel ja pallide ühendamine kandva konstruktsiooni külge

Mehhiko ehituseeskirjad sätestavad täpsed reeglid mittekandvate põhuseinade

püstitamiseks: põhupakid tuleb paigaldada puitpostide vahele ja kinnitada viimaste
külge metallnurkadega. Alumised kaks rida palle tuleb kinnitada terasvaiadega
vundmaendi külge, kaks vaia ühe palli kohta (joon 7.19). Lisaks tuleb ka kõige
ülemised pallid ühendad aomavahel terasvaiadega.

25
Need ettekirjutused on väga töömahukad täita ja võivad Euroopa kliimatingimustes
soodustada vee kondenseerumist terasvaiadele ja seeläbi ohustada hoonet tervikuna.
Pealegi pole need vaiad enam vajalikud, kui pallisein on eelpingutatud vundamendi
või alusplaadi ja ülemise müüriplaadi või pikitala vahele. Eelpingutamisega on
pallide- ja pallide ning konstruktsioonidelementide vaheline nihkumine nii
minimaalseks viidud, et täiendavad ühendamised muutuvad ebavajalikuks.

Seina ühendamine vundamendiga, alusplaadiga ja põrandaga.

Seina allosa ühendamine vundamendi ja põrandaga peab välistama soojussildade

kujunemise ning tagama põhu ja savi/lubikrohvi kaitstuse ülespritsiva vihmavee eest.
Joonised 7.20-7.22 näitavad võimalikke lahendusi.

7.20

26
 7.21

Ülemine vöö või müüritala (ring beam)

Ülemise vöö ja müüri ülaosa, mis ühendatakse katusega, kannab taas mitmeid
ülesandeid: see võtab vastu katuse raskuse ning jagab selle ühtlaselt kogu sein
aulatuses; see stabiliseerib kõige ülemist rida põhupakke ja ennetab nii terve seina
väljapaindumist. See tugevdab nurkade tugesid ja võib täita ka akna- ja ukseavade
ülemise põikpuu rolli samaaegselt.

Seetõttu peab ülemine müüritala olema paindumatu ja võimalikult lai.

Redeli tüüpi liittalad on tõestanud ennast kõige ökonoomsema lahendusena raskuse
ühtlaseks jaotamiseks (7.23). Alternatiivsed võimalused raskuse jaotamisel on
saepuru- või OSB plaadid, mis on kinnitatud müüritala alla (7.24).

27
Joonisel 7.25 on kujutatud müüriplaati, mis on kokku löödud H-kujulistest
puitelementidest, ja onsamuti suure kandevõimega ja kerge.

Igal juhul tuleb katuse raskus toetada müüritala ja seina keskosale. Joon 7.26 näitab,
kuidas seda nõudmist täita viilkatusega maja puhul.

Tavaliselt tehakse ülemine müüriplaat puidust, kuid on ka näiteid, kui ülemine

müüriplaat onvalmistatud terasest või armeeritud betoonist. Ometi pole need kaalukad
lahendused Põhja- ja Kesk-Euroopas, kuivõrd nende soojustamine, vältimaks
külmasildade teket, on tehniliselt külalltki keerukas.

Uksed ja aknad

Uste ning akende ühendamine põhuseinaga omab taaskord otsustavat mõju hoone
tervisele. Järgnevalt on joonistes ja tekstis räägitud ainult akendest, kuid kõik
kirjeldatu laieneb ka ustele.

28
Kui aken on planeeritud siseseinaga tasa (joon. 7.30), on tarvis laia aknalauda lume ja
vihmaveega toimetulekuks. Selline paigutus on altis ka soojussildade kujunemisele.
Sama probleemiga seisab silmitsi aken, mis on paigaldatud seina välisküljega ühele
joonele. Lisaks pole aknapiitade vaheline ala piisavalt ventileeritud, see aitab kaasa
hallituse tekkele.
Eelnimetatud probleemidest saab mööda paigutades akna seina keskele – sealjuures
tagab rahuldava tulemuse siiski vaid lisasoojustuse paigutamine (7.32).

Ideaalne lahendus füüsikalistest-ehituslikest aspektidest lähtudes oleks raamiga aken,

nagu joonisel 7.33 – see konstruktsioon välistab soojussillad ja on ka tervikuna
parema soojapidavusega.

Alternatiivina võib kasutada topelt-aknaid (7.34).

29
Hoone välisküljel on akende ja uste puhul nõrgim koht ühendus raami ja krohvikihi
vahel, kuna vesi tungib sealt suhteliselt kergesti sisse. Viimast probleemi saab
kõrvaldada krohvikihi alla veekindla polsterduse paigaldamisega. Elastsed (silikoon)
isolatsioonimaterjalid ei ole soovitatavad nende lühema eluea tõttu.
Nurgad võib tugevdada terava või kergelt ümardatud nurga saavutamiseks täiendava
võrguga.
Joonised 7.36 ja 7.37 tutvustavad lahendusi puidust või saepuruplaatidest aknapiitade
ehitamiseks krohvitud ambrasuuride asemel.
Puitkonstruktsioonide korral on aknakastide viimistlemisel tüüpiliseks materjaliks
saepuru või kipsplaat.
Aknaavade puhul ümarate või viltuste nurkade kasutamine tagab suurema hulga
valguse jõudmise tuppa, samal ajal on üleminekud erinevate valgusintensiivsuse
tasemete vahel pehmemad ja inimsilmale nauditavamad.

Nurgad

Välisnurgad kujutavad endist nn geomeetrilisi soojussildu, kuna neis paigus on külma

välisseina pindala oluliselt suurem sama sisepinna kohta kui ülejäänud alal seinadel.
Siiski väheneb see efekt paksema seina puhul; 50 cm paksune põhupallisein kaotab
selle fenomeni juba olematuks.
Kandvate põhuseinade puhul peaks pallid olema nurkades omavahel seotud
(paigutuse mõttes), sel viisil toetavad risti asetsevad seinalõigud üksteist
horisontaalsete jõudude vastu.

Seina/katuse ühendused

Ka seina ja katuse ühenduspaikades tuleb arvestada soojussildade välistamisega. Kui

välispindu krohvitakse, peab katus olema pika räästaga. Ventileeritud seinakatte kiht
peab takistama lume ja vihma- või lumesulavee kokkupuutumise krohvitud või

30
krohvimata põhupallidega. Joonistel 7.38 – 7.41 on kujutatud erinevaid võtteid
ülanimetatud tingimuse täitmiseks.

Sarikate ühendusdetail peab tagama, et katuse raskus toetuks ülemise vöö keskele
vältimaks väljavajumisi.

7.41

Siseseinad

Põhust vaheseinade ehitamine pole eriti mõttekas – erinevalt tavalisest siseseina

konstruktsioonist nõuab põhusein laiemat vundamenti ja vähendab hoone
siseruumalat.
Enamgi veel, põhust seinad tähendavad küllaltki kehva soojussalvestavat massi, ja
soovitav oleks siseseinades kasutada rohkem kive, eriti hea kui see oleks looduslik
kivi. Kõige eelistatum materjal siseseinade ladumiseks oleks põletamata savitellis –
lisaks soojusmahtuvusele reguleerivad savitellistest seinad ka ruumi õhuniiskust.

Vahelaed

Vahelaed põhuehitistes on tavaliselt vooderdatud puitsõrestikud. Tehniline lahendus

peab tagama piisava helisummutuse (hääled, sammud), lisaks kandevõimele. Nt
savitellised laotuna tiheda kihina, või lapiti kokkulöödud või kruvitud plangud
täispuitmoodulina. Viimase puhul on eelisteks väiksemad mõõtmed ja helisummutuse
saavutamine ilma täiendava heliisolatsioonikihita. Lisaks saab sellise lae kas täielikult
või osaliselt varem valmis ehitada, mis vähendab ka ehitusaega (eeldusel et kasutada
on kraana).

31
Teeninduskanalid

Kui vähegi võimalik, ei tohiks veetorud kulgeda põhuseinas. Külmad veetorud

soodustavad kondensaatvee kogunemist ja ümbritseva põhu märgumist. Teoreetiliselt
ei tohiks sama probleemi tekkida kuumaveetorude juures, eeldusel et need on täiesti
veekindlad kõigis liitekohtades ega tekita tühikuid põhuseina (mis reaalsuses tihti nii
ei ole). Ka lekkeid on raske märgata ja üles leida, kui torud kulgevad pikalt põhuseina
sees. Seetõttu võiks torud viia põrandasse või seina alläärde paigutatud liistu taha
(7.44)

Sama reegel kehtib ka elektrijuhtmetele. Kui juhtmed läbivad põhuseina, tuleks nad
ümbritseda mittesüttiva ümbrise või kanaliga. Pistikupesad ja lülitid tuleks kinnitada
ukse/aknakastidesse või karkassi elementide külge.

32
Raskete asjade kinnitamine põhuseina

Kui siseviimistlus kujutab endast vaid savikrohvi kihti, tuleb lisada piisav
alusstruktuur riiulite/kappide, valgustite, maalide jms kinnitamiseks – nt 2-3 kihti
võrku krohvi alla. Kui siseviimistluses on kasutatud puitlaudist, OSB-d vms, pole
täiendavat alusstruktuuri tarvis.

Orvandid

Põhuseinad pakuvad võimalust loovaks lähenemiseks – orvandid riiuliteks, piltide

jaoks või valgustite tarbeks on paksu põhuseina kergesti lõigatavad. Sageli
kasutatakse seda võimalust ka ehituse naturaalse olemuse ilmestamiseks.

33