Read without ads and support Scribd by becoming a Scribd Premium Reader.

Language:

Download

Go BackAdd Note

Link

Embed

Save for later

Uku MasingPessimismi põhjendus*Pessimismi põhjendusDeemonlik JumalPessimismi põhjustavad nähtedSurmastKristjan ValdmaJan KvacalaArmastusestArmastusestKirjandusestKosmose tunnetamisest ja keelstNormaalse mõtlemise armetusest ja uue saamise lootusestKunstistUskumisestKompromissidestEetikastNaistestMaailma "imedest"Kaks lugu usustAgnostitsisti leibaKosmosest ja ktisisestPeccavi et passus sum, plura adhuc passurusKompromissidestKõikide eksijate hingede pühaksPalimpalstidPalimpastidMärkused ja viitedKoostaja järelkiri lugejale---* Tekstis tärniga tähistatu on viit tekstina edastamatule.

Deemonlik Jumal *“Olgu see nii, mis ma nutan, oh Jumal?!Inimesed ei õpi ju midagi!”Bab. koh. 272Ma ütlen alguses juba pro domo mea/1/, et ma ei ütle midagi kindlasti ja ma palun hüpoteetilist mittevõtta olematuna, vaidtunnustada ka selle võimalust. Võib olla, et on paljugi sellaseid kangekaelseid, end kõige targemaiks pidavaid inimesi maailmas, kes jonnakalt tõendavad, et neil on õigus. Mul aga võib ka mitte õigus olla, sest mul pole selleks mingeidtõendusi, et ma olen tark jateised rumalad – ja seda ongi vaja, et olla enda arvamisis vääramatult kindel. Enda arvamisis, siin oninimese teine puudus.Võibolla on inimesi, kes on terve elu tendeeritud ühes sihis, kelledel on juba korra kindel süsteem, jakes sellest ei loobu kunagisisemisil muutusil. Ma ei saa ka seda väita, sest öelda, et midagi on valge ja midagi must, selleks onvaja absoluutselt musta javalget. Ja ma küll neid pole kunagi näind. Ja inimese nõrkus ongi ta vääramatu jonni puudus. Kasseegi alati aitab, kes seda teab?Mu referaadi teema võib tunduda kahtlane, sest deemoni all on harjutud mõistma kuradit. Ma agamõtlen deemoni all seda, mis pole hää ega kuri, vaid “teispool hääd ja kurja”, selles punktis, kus hää ja kuri on koos segamatult agalahutamatult jne. naguChalkedoni dogma järgi Kristuses Jumal ja inimene. /2/ – Sellane nullpunkt võiks ju esineda kainimeses, aga tavalikult seda pole,sest inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba selletõttu, et ta hindab kõiki asju positiivselt janegatiivselt. Sellepärast võib sellastdeemoni mõistet tarvitada õieti ainult Jumala kohta, kui on olemas sellane inimene, siis ta on ainultteistele koormaks, sest ta ei annaneile “rahu”! (See mõiste on oluliselt sama, mis R. Otto “numinoosne”, ainult ma usun, et“deemonlik” on numinoossem sõna). /3/Siin aga tuleb arvestada kahe labastatud olukorraga, eeldades muidugi, et Jumal on võibolladeemonlik, mis ta täiusest on juloogilinegi järeldus. Esmalt naiivne dualism. Kristlus ei ole printsipiaalselt ka mitte nõnda dualistlik nagu Zarathustra religioon: kaksvastandprintsiipi, kelledest üks tulevikus alistatakse teisele. Kristluses on ka saadan Jumalateenistuses, nii et kuri on Jumala sulane, ja et nii Jumal ka on kaasosaline kurjas, mis maailmas. Kui me seda printsipiaalset vahet eitaksime,siis me oleksime jubamazdaistid. Aga praktiline kristlus ongi tõepoolest erivariant mazdaismist, vähemalt nii näib ja UTson ka midagi sellele tendeerivat(apokalüpsis eriti). See oleks üks “labastatud” olukord. Ja teine on see, kui me Jumalas tunnustamekonflikti sattuvaid omadusi,nagu õigus ja armastus, aga nende vahel püüame leida mingi ratsionalistlikult tabatava ja Jumalaeetilisusega harmoneeruvanullpunkti. Labastus seisab siin selles, et inimese ratio ise oma antinoomse loomu kannab Jumalasse ja siis neid antinoomsusi jälle püüab lahendada. Aga see on täiesti samasugune toiming nagu sabata koer püüdmas haarata omasaba, sest see kestablõpmatuseni. Ja niiviisi talitavad tavalikult need, kes ratio'st midagi teada ei taha, eriti usulisisküsimusis. Miks just nad, seda ma eitea öelda?!/Kes teab oma puberteeditundeid, seedimisrikkeid, sotsiaaltundeid või midagi sellast, seda palunmitte kuulata edasi, sest temausund liigub vaid neis piires ja ta tahab kõigis näha midagi tuttavat, – iseendast andestatav inimlik laiskus ( = nõrkus)./Inimese ürgelamus Jumalast on deemonlik /= absoluutne saatus = aeg (cfr. Spengler)/, mis väljaspoolseda on juba

ratsionaliseerimine, inimese enda töö ja vaev, et pääseda Jumala käest, kes on nii suurena ja võõranata üle, et puudub võimalusend liigutada. Ja seda ürgelamust inimene oskab kirjeldada ainult üksteisele vastukäivate mõistetega,nagu vast: pime valgus, valge pimedus, kuri hää ja hää kuri. Siin pole, nagu paradoksides ikka, aga tähtis nende mõistete sisu, vaidsee, mis nende taga on, midataibata võib ainult intuitiivselt. Jumal on null ja nullis on koos positiivne ja negatiivne ja ometi polenull ei positiivne ega negatiivne jaon ometi mõlemate saamispunkt. Ja kõik need absurdseina kõlavad müstilised Jumala definitsioonidon nagu lõpmatult vähenevad janullile lähenevad suurused, mis aga kunagi ei saa nulliks, sest null on teisalt sama, mis lõpmatus(+lõpmatus ja – lõpmatus onkindlasti võrdsed sellepärast juba, et neil pole mõõtu ja nullil ka ei ole mõõtu, sellepärast on nullvõrdne lõpmatusega).Pääküsimus arutusel seisab Jumala tahtes, see on ju muidugi ka inimese elu päämine küsimus. Onvõimalik kolm seisukohta ja nadon kõik olemas. Esimest ma nimetaksin elohism./4/ See on sellane vaade, et kõik, mis maapääl, üle jaall sünnib, on Jumalatahtmine, otsekoheselt või kaudselt. Teine theism, kus arvatakse, et inimesel on ka kaasarääkimiseõigus. Siin on muidugi kaksseisundit: emb-kumb, kas inimene on iseseisev või mitte, s.t. kas inimest juhib mingi väline võõras printsiip või on ta ise see Jumalavõõras printsiip. Sellel staadiumil seisab dualism, mis inimese teeb mängukanniks kahe vastamisiseisva printsiibi käes. Ja kolmasligineb jälle esimesele, aga on täiesti vastupidine. See on deism: Jumal üldse ei puudu maailma, vaidmaailmas on jumalaksinimene. Siin on dualism kantud inimesesse ja Jumal viidud kõigist väljaspoole. Esimene ja viimaneon üsna lähedad, vahe on vaidselles, et ühes on Jumal A ja oomega, teises inimene. Theism on sünteesikatse, aga ta pole süntees,sest tal puudub Chalkedonivärv, ta asetab vastuolud vaid kõrvuti. Neljas tee – uus süntees, on mõeldav, aga küsitav on, kas takunagi on saavutatav, sest võibolla, et me ei tohigi seda saavutada.Ma kõnelen siin eriti esimesest juhust, sest ainult sellel on Jumal tõepoolest deemonlik. Selle vaatenimi on valitud “tüübilisema”esindaja järgi – UTi ja Koraani. See esineb ju ka mujal – kõikjal, kus me kõneleme “ürgprimitiivsest” – wakonda'st ja orenda'st/5/ (cfr. Otto 6). Aga VTs on selgesti näha inimese heitlus selle orenda'ga (võibolla see on ainukeõige nimi ürgmonoteismi jaoks,aga ürgmonoteism ise on halb nimi, sest monoteism on võimalik vaid vastandina dualismile, jakatsed sellest võikast jagu saadaratsionaliseerimise, s.o. polüteiseerimise ja etiseerimise (= maagia – cfr. R. Otto 97) kaudu. VTreligioonile heidetakse tavalikultsüü, et tas on seadusreligioon ja kartusreligioon. Viimane aga pidavat olema religiooni kõigemadalam aste. Siin on jälle häda niiasjaga kui nimega: õigem oleks öelda religioosse tunde ürgaste. Sest puudub iga garantia uskudaevolutsiooni, langus on samutivõimalik. Seadusreligioon on aga kasvand hoopis teisest baasist kui “kartusreligioon”. Meie võimekõik selle heita kõrvale, sestmeile üpris kõrgesti “arenend” inimesil pole sellega enam midagi tegu. Aga, kes teab, võibollamõistab sellasel astmel seisevinimene oma eksistentsi paremini kui meie (cfr. R. Bultmann). /6/ Ja ma usun, et ta seda teeb! Jamiks me siis endilt heidamemõistmise võimaluse? Ja kui me VT heidame religioonilukku, siis tehkem seda rahulikult ka Uuega ja ärgem otsigem säält enamoma vaadete jaoks dicta probantia'id. /7/ Sest me otsime nii vaid üksikuid lauseid ja teised viime kareligioonilukku. Ja misõigusega me nii eklektiliselt sarjame inimeste kallal, parem on katsuda juba terve oma elu kestel järelelada see, mis olnud, eriti see,mis on VTs, sest ainult nii saame baasi. /Ja teisalt on võimatu, et ratsionaliseerimine ja etiseerimineterve Jumala mõiste ära ütleks,