Nomaadide ratsaretk

Mehhikos

TEKST: MARIAN JA SANDER HIIRE, FOTOD: SANDER HIIRE

Oleme õde ja vend. Mehhikos maandume 2008. aasta oktoobris. Soovime teada
saada, mis võib juhtuda päevadega, kui neid enam ei plaani, kui kanname seljas
kaasas kogu oma eluvarustust ning kui igal ristteel suuna valimisel vaid omaenese
sügavat sisetunnet võib arvesse võtta. Maailm ei jäta meid hätta ning võtab
väljakutse viisakalt vastu – haarab kaasa oma ettearvamatutesse seiklustesse.

72 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t

< Harjutame grupis ratsutamist ja hobustega läbi vee kõndimist.
oos alustatud rännak viib meid mõneks
ajaks erinevatesse suundadesse, et hiljem
taaskohtumisi pakkuda. Nõnda sõidab
Sander põhja poole, sõbraga USA-sse. Mina lähen
kaasa kogunevate nomaadidega, et saada osaks
rändavast hobukaravanist.
Jalapa de Diaz’i lähistel asuvas potrero`s (karja-
maal) asub meie esimene laager. Kiirelt tuleb koha-
neda uue elurütmiga ning neis tingimustes õues
elamisega, kakskümmend neli tundi ja seitse päeva
nädalas. Sokid jäävad kasutusse vaid magamise
la ia s t ma a i l ma s t
ajaks – et hoida magamiskotti määrdumise eest.
Muul ajal on praktilisem paljajalu ringi lipata.
Lisaks uutele inimestele ja paikadele on
võimalus tuttavaks saada karavani teise poolega
– hobustega. Neid on esialgu kolmekümne ringis.
Juttude kaudu saavad tuttavaks nimed ja karak-
terid ning kui tekib ka üha vahetumaid kontakte,
selgineb pilt ning hobused saavad sõpruskonna
lahutamatuks osaks.
Sandri esimene ratsasõit
Uue aasta esimesel ööl ületan Mehhiko piiri ja
minu esimene eesmärk on Marian üles otsida.
Reisin kahe suure kotiga, kuna olen õele hobu-
karavaniks Ühendriikidest vajalikku kraami
kaasa haaranud. Minu visioon ütleb, et annan
talle uue varustuse üle, veedan nädalapäevad
hobustega ja seejärel asun üksinda Lõuna-
Ameerikat avastama.
Kaks päeva hääletan ja sõidan bussidega, kuni
jõuan Mariani ja tema hobusõprade laagripaika
pisikese mägiküla läheduses asuvas orus. Uue
aasta teisel ööl mööda järsku mägirada pea-
lambi valgusel laskudes märkan taamal hõõgu-
vat laagrituld ning juba kaugelt kuulen tuttavat
naeru. Süda on rõõmus, et õde on elu ja tervise
juures – ta on juba kuu aega koos hobustega
looduslapse elu elanud.
Aeg hobukaravani ettevalmistuslaagris liigub
hoogsalt. Juba esimesel päeval teen tutvust
hobustega, mul õnnestub suhteid luua toreda
suksuga, kel nimeks Cowboy. Noor ja teadlik
hobune paneb mind tõsiselt proovile. See on
esimene kord, kui ma läänes hobuse selga istun.
Taanis võetud ratsatunnid said uued raamid
– hobusega tuleb luua tugev kontakt, pean oma
taotlustes ja suunistes väga konkreetne olema.
Mõistan, et pean hobusega parema ühenduse
saamiseks ratsutama ilma sadulata, ja nõnda ma
teengi. Hüppan Cowboyle ühe ropsuga selga
ning trall hakkab pihta. Noor ja uljas hobune
näitab mulle kui kogenematule ratsanikule koha
kätte. Ta tiirleb, pöörleb, puikleb ja tagurdab
kõikvõimalikes koordineerimata suundades.
Kaaslased naeravad ja jagavad julgustavaid
õpetussõnu. Hobune testib mind – vaatab, mis
materjalist ma olen ning kuidas käitun. Pärast
mõningast seljas pusklemist ja rabelevaid
juhtimisliigutusi hakkab Cowboy minust aru
saama ning rakmetest saab rool ja meie meeled
jõuavad samale tasandile.
2011 Veebr uar 73
 On hobuseid, keda peab tagant utsitama, et nad edasi
liiguksid, kuid Cowboyd tuleb otse vastupidi tagasi
hoida. Väiksemgi tonksatus kandadega ning energi-
line hüüatus “Andalee!” käivitab galopi. Tekib tunne,
et kapjade asemele ilmuvad hobuse kõhu alla rattad,
tema käik on sujuv, ent samas sportlikult äkiline.
Mariani hobune ei ole kihutamisest huvitatud,
seega pean teda pidevalt järgnevate mäeküürude
otsas järele ootama. Higist märjaks muutuv tagumik
hakkab endast märku andma ja otsustan oma esimese
ratsasõidu lõpetada.
74 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t
Tagasi laagrisse viib tee mäest alla ning kulmineerub
pisikese mägiojaga, kust hea tava kohaselt väga vaiksel
sammul läbi astutakse. Minuga juhtub aga see, et hobune
kappab ummisjalju kaldast alla, kargab läbi vee ning
võtab hoo maha alles laagriplatsil. Ainult läbi suure
pingutuse ja hobuse lakka klammerdununa suudan
seljas püsida! Märja ja mudasena hüppan õnnelikult
Cowboy seljast ning tunnen, et päev on kirjas.
Puhastame ja jahutame teineteist jõevees ning annan
talle tänutäheks maitsvaid maisiteri. Päike peidab end
mägede taha ja õhtueine hakkab valmis saama. Minu
 Marian jäädvustab hetki oma rännumärkmikusse
ning uurib huviga kohalikku bioloogiat.
ratsanikukarjäär Mehhikos saab selle hoogsa sõiduga
alguse.
Tol õhtul küsin, et kas ma võin karavaniga ühineda,
mulle vastatakse jaatavalt. Nüüd pole siis muud, kui
endale korralik hobune hankida.
Sander ostab hobuse
Pea kolmkümmend hobust ühes ratsanikega on mind
ümbritsemas. Jagame Marianiga kitsast kaheinimese
telki. Enne minu tulekut magas õde vaid presendi all,
kuivadel öödel ka võrkkiiges.
Süüa teeme kaks korda päevas, hommikuti joo-
vad paljud kohvi, mis maitseb hoopis teisiti kui ma
seda kodumaalt mäletan. Kuna uusi ratsanikke on
teisigi, siis otsustame üheskoos linna hobuseid ostma
minna. Meenub kunagine sünnipäevahommik, kui
isa mind üles äratas ning uneähmaselt kuulsin:
“Sander, läheme linna ratast hankima!” Seekord siis
hobune.
Sõidame pikki kilomeetreid mägiteedel, külas-
tame kolme-nelja talu, kuni leiame kaks hobust, kes
on üheskoos kasvanud, kolmanda vähe tulisema,
ning neljandaks saame veel hea kaubaga kaasa
väiksemat kasvu pakihobuse.
Istun koos Alexiga džiibi kastis, mahe mehhiko
tuul sasib meie juukseid ja me kihutame järgmisesse
tallu. Alex teatab mulle, et on sealset hobust juba
varem näinud. Samuti räägib ta tema ihaldatud ratsu
sõbrast, teisest toredast hobusest.
Tunnen end kohmetult, hüpates esimest korda
selga oma tulevasele hobusele. Kohalik teejuht-
veterinaararst ja rantšo omanikud hindavad mind
kui gringot (mitte mehhiklane, tõenäoliselt pärit
Ameerika Ühendriikidest) oma mehhiko pilguga.
Hobune kelle seljas ma nüüd istun, on teistsuguse
tunnetuse ja kehaehitusega, kui seda oli Cowboy.
Ilmselt on temagi praegusest olukorrast omajagu
hämmingus. Ratsutan sadulata, tagumiku all vaid
kollane sadulatekk, mis imekombel ära ei kao. Ta on
kärsitu ja sammub trotslikult, kuid mõistan, et see
tuleneb suuresti minu enda ebakindlusest. Üritan
edutult hobust traavist galoppi utsitada, traav on
ilma sadulata esialgu küllaltki ebameeldiv.
Turtsaka ringi järel peatun, vahetan Alexi ja
Yoyoga mõned pilgud. Ilma pikema jututa hüppab
karavani juht Yoyo hobusele selga ning sööstab
minema. Näen, kuidas minu tulevane ellu ärkab.
Kibelen uuesti sadulasse, et ratsutades samuti säärast
konkreetsust ja tuld üles näidata. Hobune on juba soe
ja kergelt higine, näen vaimusilmas, et olen valmis
temaga rännuteele asuma. Hoog on nii vägev, et
kaotan isegi päikeseprillid. Tühja neist, mul on nüüd
oma hobune!
Oma ratsule panen iidsete maiade päikesejumalast
2011 Veebr uar 75
Esiplaanil kohalik teejuht Sandri hobuse Tonatiuh seljas lähenemas laagriplatsile. Paremal kõrgub suhkruroopõld. Sander oli tol päeval lilla bussi rooli keeramas..

inspireertuna nimeks Tonatiuh, Alexi nimetab oma

hobu Apolloks. Kolmest kõige tulisem on Rakatam,
kelle valib välja Yoyo. Looma traav on väga kohma-
kas, kuid temas on palju tuld ja toorest jõudu. Yoyo
põhjendab oma valikut, et tulisema hobusega on
põnevam sõita, olgugi et alguses raskem. Vormis-
tame vajalikud paberid, vahetan eurooplase mõistes
hea jalgratta jagu peesosid noore hobuse vastu
ning asume kodu poole. Seekord sõidame tagasi
veoautoga. Lastiks on meil neli hobust, kes külg
külje kõrval mägiteede väntsutusi ja kitsikust trotsi-
vad. Tonatiuh’le see olukord ei meeldi, seega pean
teda terve tee veoauto katusel istudes köiega kinni
hoidma, kuna ta tahab oma kaaslasi näksata. Lihtsalt
kinni sidumine oleks ohtlik, sest vahel, kui olukord
seda nõuab, tuleb köit järele anda.
Taaskord on päev korda läinud, vurame auto
katusel istudes suurepärasesse päikeseloojangusse.
Niiviisi kohtusin oma uue sõbra, kaarja ninaga
Tonatiuh’ga.
Sander tänab oma hobu pärast sõidupäeva.
Ettevalmistus pikaks teekonnaks
Mida rohkem inimesi laagrisse jõuab, seda tõelise- Hobuste toomine on vastutusrikas ülesanne ning selle-
maks asjad lähevad. Nüüd hakkab selgeks saama, ga saavad hakkama vaid parimad. Nimelt peab ratsanik
mida kõike on vaja veel teha, et karavan liikvele omale ratsu saama, valides vabalt koplis kappavate hobuste
läheks. Tihenevad ka kontaktid hobustega ning hulgast selle, kellega side on parem või keda on lihtsam
igapäevaseks tegevuseks saab nende portrerost püüda. Sadulaga ei hakata sellisel puhul jamama, aitab
aedikusse toomine, et neid rautada, vaktsineerida päitsetest. Kui keegi saab hobuse selga, hakkab ta teisi
ning sõitu harjutada. aitama – lassoga vabasid hobuseid püüdma.

76 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t
 Inshala ja Nimbus - karja juhthobused Mehhiko kõrgeima tipu Pico de Orizaba taustal.
Paar-kolm ratsanikku on piisav, et suur kari koplist
liikvele ajada. Karjas jooksvad hobused on igati võimas
vaatepilt, maa väriseb ning tunda on suurt vabadust ja
ilu. Siis tuleb hobuseid õigesti suunata, et nad kuhugi
minema ei jookseks või laagriplatsi ei hävitaks, ja läheksid
juba ootavasse avatud aedikusse. Sealt edasi võib igaüks
hobuste sekka minna, köie ühele kaela ümber siduda,
looma aiast välja juhatada ning temaga tegelema hakata.
Karavani hobused on kõik ruunad, välja arvatud täkk
Inshala, kes on uhke laka, mercedeslike sõiduomadus-
tega ning valge karvaga. Vahel asub viimasega võimu-
võitlusesse ka kuulujuttude järgi ühemunaline suksu
Avilon. Üldiselt saavad hobused omavahel läbi, on
liidreid ja sabasjõlkujaid ning eriarvamusele jääjaid.
Kõige meisterlikumalt saab hobustega hakkama
külapoiss Emilio, kelle perekonna maadel meie laager
paikneb. Ta on meile suureks abiks, just eriti hobuste
püüdmisel lassoga, rautamisel ja hobuste vaktsinee-
rimisel parasiitide eemalhoidmiseks. Emilio on tõeline
kauboi ning mitmeid kordi õnnestub meil näha, kuidas
mäeveerudel mitme hobuse ning mehega suuri pulle
sikutatakse.
Tema pere aitab meid igakülgselt – saame sealt
piima ning joogivett, tekivad isiklikud sõprussuhted.
Nende jaoks on päris eriline elada nii lähestikku üle
kogu maakera pärit värvilise seltskonnaga. Perepoisid
hakkavad tasapisi inglise keelt õppima ning meil on
jällegi võimalus kuulda kohalikku puhast “mehhiko-
hispaania keelt”. Põnev on, et kohalikud inimesed
kasutavad igapäevaselt ka maiade keelt, mis kõlab veidi
hiina keele moodi. Inimesed ise – lühikesed, tumedate
juustega ja veidi kissis silmadega – meenutavad vahest
kõige rohkem aasialasi.
Kõik ootavad juba aega, mil karavan liikuma hakkaks.
Samas ilmneb mitmeid asjaolusid, mis ei luba meil siiski
teele asuda. Korraldamist on rohkem kui esmapilgul
arvata võis. Toimub inimeste ja hobuste omavaheline
“paaripanek”, asjade pakkimine, pakihobuste ning reisi-
köögi komplekteerimine. Mõned senimaani laagris olnud
inimesed otsustavad viimasel hetkel siiski karavaniga
mitte liituda. On ka sisepingeid, suurt ootust ning kerget
kaost. Ometi on kõik väga põnev.
Päevi võtame kokku ühises ringis istudes ning
suuremad vestlused leiavad aset enamasti pärast õhtu-
sööki. Lõke on meie ringi keskmeks. Paar päeva enne
karavani liikvele minekut selgub, et Emilio on vastu
võtnud suure otsuse – tulla koos meiega rändama, jättes
oma pere mõneks ajaks “maha”. Mehhiko pered on
väga kokkuhoidvad, seetõttu on selline otsus kindlasti
raske ning väljakutsuv. Karavani jaoks on see samas
väga rõõmustav uudis, kuna omavahel oleme teda juba
“hobulausujaks” hakanud pidama ning tema oskused
on meile suureks abiks. Emilio meeldib kõigile ka oma
lahke südame ning suure naeratuse pärast ja tema
eneseületus leiab meie seas mõistmist ja toetust.
Enne viimast ööd pakivad kõik oma isikliku laagri-
paiga kokku, et hommikul libedamalt läheks. Magame
ühiselt suure riidest tipi all, kuulates kallava vihma
2011 Veebr uar 77
sümfooniat ning evakueerides asju uute lekkekohtade
alt.
Karavan asub teele
Karavan hakkab liikuma vihmasajusel hommikupoolikul.
Juba esimesel künkal vajub meie viiese grupi pakihobuse
taak küljele pikali ning ühesilmne valge Willy seisab
kannatlikult, kuni kinnitame ta kandami uute nööride
ja sõlmedega. Willyle ei tasu läheneda puuduva silma
poolsest küljest – siis kipub ta takka üles lööma.
Lõpuks saame liikuma ja vaheldumisi hoiab iga
78 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t
meie grupi ratsanik Willyt köiest enda kannul. Algajale
karavanikodanikule on see ikka paras trikk – suuta juhtida
oma hobust ning tõmmata kaasa kandamiga ühesilmset
suksut.
Katkematu sadu märjutab kõike ning ühel hetkel kaob
vastupanu märgusele – see on vältimatu paratamatus.
Teed on mudased ning peab vaatama, et hobused ei libas-
tuks ja valesse kohta ei astuks. Rõõm on lõpetada päev,
kilekottidesse pakitud riiete hulgast midagi kuiva selga
leida ning uinuda. Järgmisel päeval selgub, et kõige targem
on kuivatada riideid seljas, eriti kui taevast antakse vett
 la ia s t ma a i l ma s t

juurde ning karavan liigub edasi.

Rajad muutuvad üha raskemaks, porisemaks, kitsamaks
ja järsemaks. Kohati tuleb hobuse seljast maha hüpata ning
teda enda kannul edasi juhtida, et loomal kergem oleks. See
hobune, kellega ma karavani alustasin, kannab nime Süda
ja nagu kohe selgeks saab, on mägine maastik talle täiesti
võõras. Palju kordi jääb ta seisma ning kardab astuda kividele,
minna alla ja üles järskudest teelõikudest. Olen seetõttu juba
täitsa karavani lõpuossa jäänud.
Meie ees seisab üks jubedamaid laskumisi, mida näinud
olen – üleni porine ja liumäge meenutav, üksikute kividega
siin ja seal. Eelnevad möödujad on raja kindlasti hullemaks
teinud ning ükskõik kuidas ma seda hobust ka ei meelitaks,
tõmbaks ja lükkaks, ei nõustu ta edasi liikuma. Libisen ise
juba korduvalt pikali ning olen muutunud täiesti mudaseks.
Hobune on ärritunud ning seisab kangekaelselt paigal. Jõu-
varud vähenevad ning mind haarab lootusetus. Kuidas
ma küll edasi saan?! Istun korraks kivile ja poetan mõne
meeleheitepisara.
Siis tuleb Kareen ehk Yoyo, meie karavani kõige kogenum
liige ning näeb minu õnnetut olukorda. Ta käsib mul hobust
eest tõmmata ning sunnib oma hobusega tagant. Viimases
hädas hakkab Süda end liigutama. Põgenen kiirelt ta teelt,
kuna kohmakas hobune ei suuda end eriti hästi kontrollida,
kabjad libisevad juhitamatult. Tuleb järgmine seisak ning iga
kord uut suurt pingutust tehes saame ta ühe jupikese võrra
edasi. Lõpuks koidab tasane maastik. Värisevate jalgade, kur-
natud meele ja kehaga istun siiski rõõmsalt sadulasse ning
katsun Yoyo kiires tempos püsida. Süda ei suuda galoppi
sõita ning järgneme teistele viimastena.
Õhtul räägib Yoyo mu lugu ka kaaslastele. Saan õlalepatsu-
tusi ning toetussõnu, et keerulise olukorraga lõpuks ikka toime
tulin. Tunnen ise, et see päev pani mind tõsiselt proovile
ning nõudis kõikide jõuvarude kasutamist – nii vaimsete kui
füüsiliste. Järelikult saab edasi ainult paremaks minna.

Sel palaval päeval sõitsime läbi paljude karja-

maade (portrerode), kus pidime suletud väravad
jätma suletuks, avatud avatuks. Mõned hobused
olid väravate avamises päris osavad.

Meie kauboi Emilio hoolitseb hobuste eest -

rauad, haamer, tangid ja viil on tal alati käepärast.

2011 Veebr uar 79

Just on lõppenud Zongolica külaplatsil koolilaste ning külainimeste marss “Maa jaoks”. Pimeduse saabudes algab meie üks õnnestunumaid esinemisi.
Iga päev on eriline
Üks tugev sündmus, mis raputas kogu karavani,
juhtus nagu ikka, etteaimamatult.
Sel päeval (kolmandal märtsil), asume alla las-
kuma umbes 1000 meetri kõrgusest mäest. Kruusa-
tee viib sinka-vonka merepinnale lähemale. Meil on
hobuseid üle, kuna hetkel pole piisavalt ratsutajaid.
Mehhiko tüdruk Samantha ja tema šveitslasest kaas-
lane Kaspar läksid Mexico Citysse otsustama, mida
teha hiljuti teada saadud rasedusega (Mehhikos
saab rasedust katkestada ainult Mexico Citys). Paar
tüdrukut suundusid suurde linna hambaarstile,
inglanna otsustas sel päeval vigastuse tõttu sõita
bussiga.
Niimoodi lippavad seitse-kaheksa hobust vabalt
ringi – neil pole sadulaid ega köisi kaelas. Tee ei ole
suur ja liiklus on hõre, ettevaatlikus pole Mehhikos
kombeks. Mina ratsutan erinevate hobustega: rahu-
liku Inlakeshi, tormaka Rakatami ja terava Zirokoga.
Igaühel tunneb mu tagumik end väga erinevalt.
Liikumiskiirused varieeruvad ka suuresti.
Siis, kui osad hobused on vabalt liikumas, on kara-
vani liikumisel siiski ka teatav taktika – priiliikujad
hoitakse “kastis” nelja-viie ratsanikuga hobusega eest
ja ülejäänud grupp tuleb tagant, vaatamas, et keegi
maha ei jääks ega rajalt kõrvale ei kalduks. Eesolijate
ülesandeks on ka kiirust kontrolli all hoida, sest kui
hobused koos jooksma hakkavad, peatab neid ainult
eesoleva suksu tagumik...
80 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t
Ühel kurvil kasvab hea pahmakas mahlaseid taimi,
seal peatubki kaks hobust, et keha kinnitada. Kui
hobudel pole ratsanikku seljas, mõtlevad nad ainult
söömise peale. Õige kah muidugi, ainult et kui oleme
suunatud liikumises, tuleb seda nende alalhoidlikku
harjumust natuke kontrolli all hoida. Selleks on hea
kasutada köit, mida saab käe otsas keerutada – tekkiv
hääl mõjub hobustele tavaliselt ergutavalt. Vahel aitab ka
köieotsaga nende piha puudutamine, erinevatel hobustel
erineva tugevusskaalaga. Olen tol hetkel üks neist, kes
“kasti” tagumisel serval silma peal hoiab. Mulle on juba
selge, millised hobused on maiamad ja kellega tuleb
rohkem vaeva näha.
No seal nad siis seisavadki paras paar, suud matsumas.
Lähen neile Inlakeshi seljas natuke lähemale, et nad aru
saaksid: tuleb edasi liikuda. Küllap vist taipavadki, ja
Gavilon teeb sammu edasi, et teed jätkata.
Ent tee viib allamäge, gravitatsioonikiirliftiga. Jään
jahmunult seisma, sest just äsja minu vaateväljas olnud
hobune kaob kui musta auku. Kuulen ainult okste ragi-
nat. Ei ühtki häält.
Minu järel tulijad jäävad mu hüüete peale seisma.
Seletan, mida nägin. Tegutsemine on operatiivne – kõik
teised vabad hobused püütakse kinni, seotakse puude
ja kivide külge. Emilio, meie Mehhiko kauboi, annab
mulle hoida oma hobuse, võtab kaasa köie ja hakkab
järsakust alla minema. Mõned teised huvilised, Quebeci
kaameramees Justin nende hulgas, järgnevad talle, jättes
oma hobused teele seisma. Osad neist pole kindlalt
paigal ja see teeb olukorra närviliseks, kardame veel
 Šveitsi poiss Kaspar tulise ratsu Batikak’i ning mehhiklanna Samantha oma veel elusa suksu, Gaviloniga.
hobuseid kaotada. Õhk on teadmatusest ja ohtlikkusest
tihke. Teeserv ja sellel lähedal olemine muudab
täielikult oma tähendust – kuristik kõõlub hoiatavalt
rohututtide taga, ennast nii kollitavaks muutes.
Tugevad tunded tiirutavad mu sees, ometi töötab
aju vahedalt nagu nuga, andmaks endast parimat, et
olukord oleks rahulik, hobused turvaliselt kinni seotud.
Üllatunult leian endas kindluse, tean, mis on minu
ülesanne sel hetkel. Ma ei soovigi sinna alla vaatama
minna. Tean, et kuulen juhtunust peagi.
Ootame.
Puhmaste seest ilmuvad välja esimesed pealt-
nägijad. Nende nägudelt paistab kurbus. Surm saab
teatavaks, pinge leiab oma tühjakstegeva lahenduse.
Jääme just ilma Gavilonist, Samantha hobusest. Emilio,
kes on hobuse surma ilmselt ka enne kogenud, on
targalt mälestuseks ratsu sabajõhve kaasa lõiganud.
See füüsiline tõend toob surma meile lähemale, teeb
olukorra tõelisemaks ja käegakatsutavamaks. Nii
tänulik olen ma Emiliole, kes oskab selleski ootamatus
olukorras käituda nii professionaalselt, samas olles isegi
juhtumist tajutavalt puudutatud.
Elu läheb edasi.
Karavan liigub edasi.
Edasine päevarännak möödub kõrgendatud
tähelepanu all. Kõik said tugeva õppetunni osaliseks.
Õnneks suri hobune kiiresti. Ta veeres mäest alla,
oksad kehasse tungimas, selgroog murdus ilmselt
esimesena. Ei mingeid kannatusi. Kuna ma olin nii
lähedal, kui Gavilon selle saatusliku sammu tegi,
nägin hobuse viimast eluhetke.
Nüüd asja üle mõeldes tundub peaaegu, et ta tegi
teadliku valiku. Tundub, et ta otsustas surra. Hobune
ja tema ratsanik on omavahel üsnagi seotud. Samantha
on Gaviloniga ratsutanud juba eelmisel karavanil ja
Gavilon oli selline hobune, kelle selga teisi väga istuda
ei lubatudki, kuna ta oli lihtsalt nii metsik ja kohati
lausa allumatu. Samanthat kuulas ta kõige rohkem.
Mehed ei meeldinud talle eriti.
Kuid surmale eelnenud ratsutamispäeval oli
Gavilon käitunud hoopis tavatult – ta lubas Yoshil
endaga ratsutada, olles kuulekas ja taltsas. Yoshi
nautis kiiret sõitu ega hellitanud galopiga. Päeva
lõppedes, kui hobused said potreros ratsmetest
vabaks, jäi tema tavalisest väga erinevalt ühe koha
peale seisma. Esimest korda sain teda puutuda, ta ei
üritanudki eemale liikuda. Märkasin, et ta väriseb üle
terve keha, justkui palavikus.
Yoshi ütles, et nii hullusti ta nüüd ka ei ratsutanud,
et üks hobune peaks selle peale võbisema, eriti veel
kiiruse ja jõu poolest tuntud härra Gavilon... Silitasin
ja rääkisin temaga. Päev oli nii väsitav olnud, et keegi
teine tema imelikku olemist ei märganud ja kuna
hiljem liikus ikka natuke ringi, ei tulnud ta olemisest
suurt juttu.
Takkajärgi tundub Gaviloni käitumine mulle hoia-
tava märgina. Ta oli silmnähtavalt kurb, et Samanthat
polnud juba mõnda aega temaga olnud, keegi ei kam-
minud ta karva ega hoolitsenud ta eest, ratsutajad olid
pigem juhuslikud, kui neid üldse oli...
2011 Veebr uar 81

Kuulen Kareenilt, kes helistas Samanthale ja
teatas tema hobusega juhtunust, et samal ajal, kui suri
Gavilon, oli Samantha otsustanud abordi kasuks. Siis
seda just läbi viidigi.
Kas võivad hobune ja tema ratsanik olla nii seotud,
suisa telepaatiliselt tuhandete kilomeetrite tagant? Me
keegi ei teadnud Samanthaga aset leidvast sel ajal, kui
õnnetus juhtus.
82 O ma Ho bu la ia s t ma a i l m a s t
Nomads United
Unistus Emakese Maaga samas rütmis
elada ja hingata sai esimese multikul-
tuurse karavanina alguse kaksteist
aastat tagasi Indiast. Idee liikus mööda
maakera edasi ning järgneva üheteist-
kümne aasta jooksul kulges karavan
Argentiinast Mehhikosse.
Esimeste eestlastena ühinesime
nomaadidega 2008. aasta detsembris
Mehhikos. Retke eesmärk – tähelepanu
juhtimine loodushoiule ja keskkonna-
teadlikkusele – oli täpselt see, mis
Tartu Ülikooli ökoloogina lõpetanud
Marianile sobis. Sander sai võimaluse
karavaniga ühineda, sest näitas end
osava mehena igal alal.
Olime justkui rändav mustlas-
karavan, jagades oma „värvilist“ kul-
tuuritausta, esinedes tantsu, muusika,
tuleshow ja trikkidega. Käisime koo-
lides, meenutades lastele läbi mängu
ja tantsu loodushoiu tähtsust.
Mehhiklased elavad loodusele
küll väga lähedal, kuid keskkonna-
teadlikkus jätab enamasti soovida
– looduse rikkust ei mõisteta, prügi
põletatakse näiteks poodide ees.
Etendustel annetatud raha kulus
meile toidu ning hobustele ravimite
ning raudade ostmiseks. Kui „teenis-
tusest“ puudu jäi, kogusime karavani
liikmetelt juurde. Kogesime palju
lahkust, nii toidu kui laagripaiga osas.
Püüdsime olla säästlikud. Nii idee-
lisel kui ka ilmselt praktilisel põhjusel
sõime vaid taimetoitu, pesime riideid
ja nõusid liivaga, samuti parandasime
ja õmblesime oma riided ise.
www.nomadsunited.com
Surmal on võime peatada aeg ja muuta kõik
sagimised tähtsusetuks. Olen Surmainglile tänulik, et
ta lasi meil kõigil tajuda inimese surelikku loomust.
Meil on hobused, meil on inimesed ja suhted oma
eludes, meil on raha..., meil on... Aga kõik see on
vaid laenuks, Surmainglilt. Ühel päeval võtab ta kõik
tagasi.
Hispaania keeles on Surm naissoost.