Kirjanduse koolieksam

2
I. Mõisted

 Eepika- üks kirjanduse põhiliigist dramaatika ja lüürika kõrval. 18.-

19 saj mõisteti selle all kõike, mis oli seotud eeposega, kuid
nüüdseks on see üldmõisteks jutustavatele žanritele: romaan,
eepos, saaga, jutustus, lühijutt, novell, muinasjutt, valm, anekdoot.
Eepika on objektiivsem kui lüürika ja subjektiivsem kui dramaatika.
Põhutunnuseks on jutustaja ja tem apoolt jutustatava olemasolu.
Jutustaja vahendab kuulajale/lugejale toimuvaid, enamasti
minevikus aset leidnud sündmusi. Kujutatakse nii tegelikkuses aset
leidnud kui ka väljamõeldud, kuid tõelähedasi sündmusi paljude
tegelastega.

 Lüürika- üks kirjanduse põhiliigist dramaatika ja lüürika kõrval.

(lüüra saatel lauldav/ ettekandev). Poeedi elamuste subjektiivne,
vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse
vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on
luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Kausaalsust
ja loogikat asendavad lüürilises teoses vabad mõtteseosed. Kujundi
ja kõlaseoste loomisel on väga oluline sõnavalik.

 Dramaatika- üks kirjanduse põhiliigist dramaatika ja lüürika kõrval.

Näitekirjandus. Dramaatika põhižanrid on tragöödia, komöödia ja
draama. Draamakirjanduse teoses kujutatakse dialoogi vormis
vastuoludest ja konfliktidest lähtuvat tegevust olevikus toimuva
sündmuste reana. Draamakirjanduse teos on mõeldud
etendamiseks, välja arvatud lugemisdraama. Seetõttu on
draamateose sündmustik tavaliselt keskendatud, tihendatud,
dünaamiline ja dramaatiline. Reeglina jaotub ta vaatusteks, piltideks
ja stseenideks ehk etteasteteks.

 Lüroeepika- jutustav luule, kirjanduse liitliik, milles põimuvad nii

lüürika kui eepika elemendid. Lüürilisteks elementideks on:
emotsionaalsus, kaasaelamine toimuvale sündmusele, tunnete ja
meeleolude väljendamine, mõtisklev või tundeline põhihäälestus;
eepilisteks: toimunud või toimuvatest sündmustest jutustamine,
süžeeline ülesehitus. Lüroeepilised luuležanrid on: ballaad, poeem,
värssromaan.
 Müüt- Uskumustega seotud pärimuslikud jutustused maailma
loomisest, inimese, loodusnähtuste ja kultuuri tekkimisest. (tekkimis
e loomismüüdid), jumalatest, muinaskangelastest
(kangelasmüüdid), ürgaegsetest looduskatastroofidest või
inimkonna varase ajaloo sõdadest; teisalt võivad müüdid kõnelda ka
inimkonna tulevikust ja ees ootavast maailma lõpust (apokalüptiline
kirjandus). Realistlike kujutelmade põimumine fantastiliste ja
üleloomulikega.

 Eepos- lugulaul, eepika suurvorm, enamasti värsivormiline teos

maailma loomisest, jumalate ja kangelaste tegudest, saatuslikest
võitlustest, müütilistest või tegelikest ajaloosündmustest,
looduskatastroofidest. Kangelaseeposes on kesksel kohal heeros,
rahva suurkuju, keda juhuvad ürgjõulised tunded- võitlusiha,
patriotism, armastus, viha. Rahvaeeposed- anonüümsed, suuliselt
põlvest põlve edasi kandunud. Need tuginevad müütidele,
muinasjutumotiividele ja ajaloopärimustele ning on alles palju hiljem
kirja pandud. „Gilgameš“ vanim. Kunsteeposed- rahvaeeposte
eeskujul loodud. Kunstiliselt viimistletud „jumalik komöödia“.
Rahvuseepos- rahva teadvuses ja ajaloolises arenemises olulist osa
etendanud eepos. Selleks võib olla nii rahva- kui ka kunsteepos.

 Tragöödia- kurbmäng. Üks dramaatika kolmest põhižanrist

komöödia ja draama kõrval. Lepitamatu konflikti ja traagilise
lahendusega, ülla kangelase hukkumisega lõppev näidend. Näitlejad
kandsid maske, paksu tallaga jalanõusid koturne, kõrget peakatet ja
avaraid kostüüme.

 Komöödia- Üks dramaatika kolmest põhižanrist. Lõbus näidend.

Naeruvääristab satiiri ja huumori abil inimlikke nõrkusi ja pahesid,
paljastab elukorralduse pahupooli ja sotsiaalseid müüte ning pakub
vabastava naeru läbi meelelahutust. Konfliktid lahenevad õnnelikult.

 Draama- tõsine näidend. Komöödia ja tragöödiaga võrreldes

noorem. Kajastab keskklassi argielu ja moraali. 19. Saj hakati
viljelema enim realistlikku, psühholoogiliselt motiveeritud
tegevustikuga draamat ja naturalistlikku miljöödraamat. Draama kui
vapustav elusündmus

 Homerose küsimus- homerose isiku kohta teatakse väga vähe: ta

olevat elanud 8 saj eKr Joonias. Teda kujutatakse pimeda eaka
laulikuna. Arvati, et kui inimene on pime, on ta eemaldunud maisest
 elust ning teda innustavad jumalad. Juba antiikajal sai temast
luuletaja võrdkuju ning temale omistatud eepostega võrreldi kõiki
luuleteoseid. Antiikajal peeti teda „Ilias“’e ja „Odüsseia“ autoriks.
Praegu arvatakse, et ta võis kirja panna „Ilias“’e, kuid „Odüsseia“
võis kirja panna keegi tema õpilastest. See küsimus on siiani lõpuni
lahendamata.

 Achilleuse kand- Achilleus oli vanakreeka müütiline kangelane.

Thetis püüdis ebaõnnestunult oma poega surematuks muuta. Sellest
loost on kaks versiooni. Vanema versiooni järgi määris ema oma
imikust poega ambroosiaga ning tõstis ta siis tule kohale, et
põletada temast surelikkus; ent selle tegevuse juures katkestas teda
Peleus ning raevunud ema hülgas nii oma mehe kui ka poja. Peleus
andis Achilleuse kentaur Cheironi kasvatada ja õpetada. Hilisema
versiooni kohaselt kastis Thetis noore Achilleuse Styxi jõkke. Kõik,
mida jõe püha vesi puudutas, muutus haavamatuks. Et aga ema
hoidis Achilleust vette kastes kinni tema kandadest, jäid need
kuivaks ning seetõttu kaitsetuks. Sellest ka väljend "Achilleuse
kand" – ainus nõrk koht.

 Trooja hobune- hiiglaslik seest tühi puust hobune, mille abil

kreeklased tungisid Trooja sõja ajal Trooja linna. Selle kavaluse olla
välja mõelnud Odüsseus. Kasutatakse ka kui väljendit, kus Trooja
hobuseks nimetatakse midagi, millega viiakse kavalusega kuhugi
sisse pahatekitaja.

 Olümpos- 12 peajumala elukoht kreeka mütoloogias.

 Dionüüsia- pidustus Dionysose auks Vana- Kreekas

 Oidipuse kompleks- Freudi psühhoanalüüs, mille kohaselt võib

poegadel olla alateadvuslik soov tappa oma isa ja abielluda oma
emaga.

 Intsest- lähisugulaste vaheline seksuaalsuhe( õdede ja vendade või

vanemate ja laste). Praktiliselt kõigis kultuurides on lähisugulaste
vaheline seksuaalsuhe tabu, kuid erineda võib sugulusaste, millest
alates vahekorda loetakse intsestuaalseks.

 Deus ex machina- antiikkreeka teatris jumala laskumine lavale

erilise seadeldise abil, lahendamaks dramaatilist konflikti või
 päästmaks kangelast. Tänapäeval kasutatakse väljendit keerulise
situatsiooni ootamatu ja kunstliku lahendamise korral.

 Retoorika- kõnekunstiõpetus, õpetus kõnepidamise olemusest ja

võtteist. Retoorika arenes Vana- Kreekas. Retoorika hõlmab suulise
ja kirjaliku kõne oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat,
tehnikat ja kunsti.

 Tüliõun- anakreeka mütoloogias kuldõun, mille tülijumalanna Eris

sokutas Peleuse ja Thetise pulmapeole, kuna teda polnud sinna
kutsutud. Õunale oli peale kirjutatud: "Kõige ilusamale". Seda
tahtsid endale jumalannad Athena, Hera ja Aphrodite. Kellele õun
saab pidi otsustama Paris (Trooja kuninga poeg). Iga jumalanna
lubas talle midagi: Hera head abielu ja formaalset positsiooni,
Athena tarkust ja kõigi lahingute võite ning Aphrodite ilusaima naise
armastust. Paris valis õuna omanikuks Aphrodite ja pälvis seega
Sparta kuninga Menelaose abikaasa Helena armastuse. änapäeval
kasutatakse sõna "tüliõun" väljendina mingi asja või küsimuse
kohta, mis tüli põhjustab.

 Epiteet- kirjeldav ja kaunistav lisandsõna, poeetiline täiend, mida

omadus-, nimisõna või tegusõna käändeliste vormidna lisatakse
nimisõnale või pärisnimele. Väljendab põhisõna omadust, tunnust,
luulelist varjundit või kõneleja emotsionaalset seisundit. Nt valge
luik, välejalgne Achilleus.

 Metafoor- ühele nähtuselel või objektile kuuluvate omaduste või

tunnuste ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda, et
põhikujutluse asemele tekib uus, asekujutlus, mis ongi metafoor.

 Võrdlus- kõnejukund, milles kõrvutatakse midagi või kedagi mingi

ühistunnuse alusel sidesõnade ’kui’, ’nagu’, ’otsekui’, ja oleva
käände abil.

 Isikustamine- elutule ja loodusesemetele ning abstraktmõistetele

omistatakse inimlikud või vähemalt elusa omadused ja võimed.
(maa tukub, unes kivid)

 Miraakel- miraaklid olid seiklusliku sisu, fantastiliste kostüümide ja

rohke lavatehnikaga etendused.
 Müsteerium- algselt Vana- Kreekas ja- Roomas salajane usutalitus,
millest võisid osa võtta ainult pühendatud. Alates 14 saj vaimulikud
näidendid, mida etendati kirikutes, suurte pühade ajal. Esitati
stseene piiblist- maailma loomisest, pattulangemisest, Jeesuse elust
ja lunastusest. Müsteeriume kandsid ette vaimulikud ladina keeles.
Hiljem hakati neid mängima ka kirikust väljaspool

 Pantomiim- sõnatu kehalise väljenduse kunst, mis rajaneb

jäljendamisel ja imaginaarsel kujutamisel. Kunstiala nimetus tuleneb
Vana-Kreekast, kus nii nimetati näitlejat või tantsijat, kes muusika
saatel "kõike jäljendas". (nägu valgeks värvitud, valged kindad,
seljas trikoo)

 Moralitee- hiliskeskaegne allegoorilis- moralistlik draama, mille

tegelasteks olid isikustatud abstraktsed mõisted ja ideed, nagu
Tõde, Usk, Truudus, Armastus, Meeleheide, Kahetsus, Head Teod,
Voorus, Patt, Surm. Moraliteede ainestik pärineb kirikukirjandusest-
jutlustest, pühakute elulugudest, Piiblist, moraaliõpetuslikest
teostest.

 Farss- pilkeline, jämekoomika mõtteid (kehalised naljad,

äravahetamised, kahemõttelisused) kasutav lühikomöödia, jant.
Farsile on omased hoogsalt arenev intriig, pöörased ja kiirelt
vahelduvad koomilised situatsioonid ja tüüptegelased.

 Utoopia- koht mida pole olemas. Väljamõeldud ideaalriigi elu kujutav

ulmeteos. Nimetuse sai Thomas More’i „Utoopia“ ’lt

 Paroodia- pilav jäljendus, kirjandusžanr, mis naeruvääristamise ja

pilkamise eesmärgil aimab järele teise autori teost, selle sisu, stiili,
jättes muutmata vormi.

 Shakespeare’i küsimus- Tema elus on palju ebaselget. Tema

nimelisest teatrimehest pole alles jäänud ühtki olulist dokumenti
peale mõnede maksuarvete. Mõned arvavad, et Shakespeare on
lihtsalt varjunimi. Sellest on tekkinud uurimussuund šeikspiroloogia,
mis uurib, kas sellenimeline näitekirjanik üldse on eksisteerinud.

 Commedia dell’ arte- improviseeritud teksti ning kindlakskujunenud

tegelastüüpide, kostüümide ja maskidega rahvakomöödia. Tekkis
Itaalias, levis rändteatriga mööda Euroopat. Esitati nii vabas õhus
 kui ka teatrilaval. Puudus valmisteks, stsenaariumis olid ette
määratud ainult tegevuse üldine käik ja stseenide järgnevus.

 Valm- õpetliku sisuga lühike mõistuluuletus või –jutt, mille

tegelasteks on loomad, harvem esemed, jumalad või inimesed.
Otsese tähenduse all on peidus teine, olulisem tähendus, mille nimel
lugu jutustatakse ja mis avaneb valmi lõppu paigutatud moraalis.
Loomavalmide tegekasteks on kindlakskujunenud tüübid (rebane on
kaval, lõvi valitseja, eesel rumal jne). Ning nende kaudu kujutatakse
inimmaailmas kehtivaid suhteid, enamasti inimloomuse pahesid,
nõrkusi, ühiskondlikke ebakohti.

 Novell- uudisjutt, lühike proosajutustus ühe süžeeliini ja ühe teema

või konflikti ümber keskendatud väheste tegelastega. Novelli
ülesehituseosad: sissejuhatus, sõlmitus, teema areng,
kulminatsioon, pööre, lahendus.

 Puänt- teritatud, vaimukas ja üllatusefekti pakkuv lõpplahendus

žanrides nagu novell, epigramm, anekdoot, valm, satiir.

 Jutustus- suhteliselt vaba eepikažanr, mis asub romaani ja novelli

vahel. Struktuurilt ja kompositsioonilt romaanist lihtsam ja mahult
enamasti lühem. Piirdutakse enamasti ühe vaatepunktiga, ühe
teema ja väiksema arvu tegelastega.

 Romaan- jutustava proosa suurvorm, loetavamaid ja tähtsamaid

žanre tänapäeva kirjanduses. Iseloomulik on avar elukujutus,
mitmeplaaniline tegevustik, keerukas sündmustik, probleemirohkus,
arvukas tegelaskond ja pikk tegevusaeg. Keskendub inimsuhetele,
isiksuse sisemaailmale ja tema vahekorrale ühiskonnaga.

 Sonett- keskaegsest itaalia kirjandusest põlnev luulevorm. Koosneb

14 värsist, mis grupeeruvad itaalia e petrarca sonetis (ühiste süli-
või ristriimidega, abba abba või abab abab), kaheks katrääniks e
nelikvärsiks ja kaheks tertsetiks e kolmikvärsiks riimiskeemiga cdc
dcd või cde cde. Prantsuse Ronsard ja inglise Sheakspeare’i
sonett(abab cdcd või efef gg).

 Miljöö- kirjanduses kujutatav olustik, nii looduslik kui ka sotsiaalne

keskkond, milles tegelane elab ja mis teda mõjutab.
 Motiiv- teose struktuuriüksus või süžee element. Kirjandusteos
koosneb paljudest motiividest, mida liigitatakse tähtsuse alusel
pea-, kõrval- ja juht- e leitmotiivideks. Erinevate rahvaste müütide
ja muinasjuttude ühiseid motiive nim rändmotiivideks. Kordusmotiiv
läbib aga kogu teost nt tapmismotiiv Dostojevski romaanis.

 Muistend- teatud liiki rahvajutt. Muistend kirjeldab kunagi toimunud

üleloomulikku või pöördelist sündmust ning selle sisu on seotud
kindla koha, aja, inimeste või sündmustega.
 mütoloogilised ehk usundilised muistendid (jutustavad
kokkupuudetest üleloomulike olendite või nähtustega)
 tekke- ja seletusmuistendid (seletavad rahvapärasel viisil
erinevate nähtuste põhjusi)
 ajaloolised muistendid (seotud ajalooliste sündmustega)
 kohamuistendid (seotud tähelepanuväärsete loodus- ja
tehisobjektidega)
 hiiumuistendid (jutustavad hiiglaste tegudest)
 Remark- näidendi autori seletav märkus, juhis lavastajale või
näitlejale, tekstis dialoogist eraldatud sulgude või kursiivkirjaga.
 Vaatepunkt- positsioon, millelt teoses toimuvat nähakse ja lugejale
esitatakse.
 Kõiketeadja autor
 Ühe tegelase piiratud vaatepunkt
 Mina- vaatepunkt
 Karakter- kindlapiiriline, selgesti väljenduva isikupäraga,
inimeseloomu ning ajastut esindav kirjanduslik kuju; laiemas
tähenduses kirjandusteose tegelane üldse.
 Kompositsioon- teose ülesehitus, teost moodustavate üksikosade
kokkupanu korrastatud tervikuks.