Lidia Dembulatova

1939 AASTAD LENDAVAD LINNUTIIVUL

Kui ma praegu oma elukiku meenutan, tundub uskumatu, et olen le kuuekmne aasta elanud. Mis kik on selle aja jooksul maailmas ja minu elus juhtunud! Loodan siiski, et hing ei vanane. Peaasi, et mu elu on korda linud. Kohtasin suureprast spra, kellega oleme koos juba 45 aastat. Meie ttar ja poeg on suureks kasvanud. Me ei pea nende prast hbenema. Lapsed elavad oma peredega Orenburgis, kuid me suhtleme nendega pidevalt ja saame igal aastal kokku. Mees ttab. Minagi ei istu kodus, vtan osa Sillamel vga aktiivselt tegutseva klubi Optimistid tegevusest. Nimi sobib klubile igati. Osalen ka pensionride keskuse ts. Korraldame huvitavaid site mda Eestimaad. Hiljuti kisime oma maakonna jugasid vaatamas ja Narva-Jesuus ekskursioonil, puhkasime Peipsi jrve res jne. Me ei unusta ka oma snnimaad Venemaad. Sinna on lihtne sita, sest enamikul meist on punased Vene passid. Oleme kinud Viiburis, Kroonlinnas, Sestroretskis, Repinos. Tihti kime Peterburis teatris ja muuseumides. Vahel on aga tarvis olnule tagasi vaadata, anda hinnang oma tegudele ja meenutada inimesi, kellega elu on meid kokku viinud, kelle nimed ei unune. Loomulikult meenutab iga inimene esmalt oma vanemaid. Mu isa on pline petrovskilane. Kik ta esivanemad on elanud Saraatovi oblastis Petrovski linnas. 300 aastat tagasi tegi Peeter I, kes oli teel Poltaavasse, seal peatuse. Seitsmendast plvest saati on isa sugusvsa mehed olnud peentislerid, mu isagi oskas seda kunsti. Isa kutsuti punaarmeesse. Ta teenis piirivalves ja vttis osa HalhinGoli lahingutest. Prast sjaveteenistust ttas ta Kremli majandusosakonnas peentislerina. Ta viimistles Molotovi, Kaganoviti ja Kalinini kabinette. Isa oli iseppinud muusikamees. Ta mngis suurepraselt bajaani. Eriti meeldis talle tangosid ja valsse esitada. Ta oli vga

suur puhtusearmastaja. Talle meeldis kord ja ta petas seda ka oma lastele. Ema sndis 1911. aastal. Ta kasvas Tambovimaal talupojaperes. Esimest korda abiellus ema omaklamehega, kes vttis osa kollektiviseerimisest. Hiljem viidi mees le Moskvasse, kuhu lks ka ema koos pojaga. Sellest mehest lks ema peatselt lahku. Ta ttas maalrina ehitusel, kus kohtuski mu isaga. Kaua aega sisid sbratarid ema: Sinu torn ootab sind." Isa oli tepoolest pikk ja sihvakas, ruugejuukseline, suurte hallide silmadega. Ema oli vikest kasvu, mustajuukseline, pruunide silmadega, rmsameelne ja elavaloomuline. Nad abiellusid 1935. aastal. Isa ja ema ning poeg Saa esimesest abielust elasid Podbelski tnaval barakis, kolmekesi hes toas. 1937. aastal suri nende esimene hine poeg varsti prast sndimist meningiiti. 1939. aastal sndisin mina, kahe aasta prast mu vend Vladimir. 1941. aastal lks isa rindele. Mletan pimendamisi, sireenide ulgumist. Kui meie aknale koputati, teadsime, et aknast paistab valgus lbi ja meil tuleb pimenduskatet kohendada. Sjaajal me ei evakueerunud, vaid jime emaga Moskvasse. Ema kis ikka tl. Vahel ji ta sinna mitmeks pevaks ja ks. Siis koputas keegi meie uksele ja ulatas leivatki. See oli ema leivanorm, mis tema palvel meile anti. 1942. aastal saime teate, et isa on teadmata kadunud. Ema nuttis palju ja lamas sageli tiesti tegevusetult. Meie eest hakkasid hoolitsema naabrid. Nad pdsid ema rahustada, tlesid, et isa vib elus olla. Oligi! 1943. aastal tuli isa Moskvasse. Ta oli prutada saanud ja peaaegu aasta Kirgiisias hospitalis viibinud. Prast lhikest puhkust sitis isa uuesti rindele. 1944. aastal sndis meile vennake Boriss, keda 1945. aastal rindelt koju judnud isa kirgiisipojukeseks nimetas. Meil oli vga kokkuhoidev perekond. Meie, lapsed, ei kakelnud kunagi, hoopis aitasime ksteist igati. Isa ei teinud kunagi oma laste ja Saa vahel vahet. 1946. aastal lksin ma Zoja Kosmodemjanskaja nimelise kooli 1. klassi, kuid jrgmise aasta alguses kolisime kik Saraatovi oblastisse Petrovski linna. Prast seda, kui vanaema ja vanaisa paljaks rviti, hakkasid nad oma vanemat poega paluma, et see nende juurde elama lheks. Neil oli veel kaks poega ja ttar, kes elasid teistes linnades, kuid

246

247

vanaisa arvas, et tavakohaselt peab just vanim poeg vanemate juures elama. Vanaisa Petja hoidis ja hellitas mind vga, vib-olla seetttu, et ma olin peres ainus tdruk. 1. klassi lpetasin juba Petrovskis. Mletan rahulikku, lahket, hella ja samas ranget petajat Klavdia Petrovna Kurevat. Otsustasin, et minustki saab petaja nagu tema. Varsti otsustas isa meile omaette maja ehitada. Ostis lhedal asuvast klast maja ehitamiseks palgid ja toimetas need Petrovskisse. Ta tegi kik, ka mbli, ise ja ladus les vene ahju, mille peal me, lapsed, magasime. Ema ttas kuni pensionieani Petrovski sklas nudepesijana. Isa sai tisleriks nn postkasti" ehk kinnisesse tehasesse. Peagi hakkasid ta haavatasaamised tunda andma, ta oli sageli haige. Sel ajal ei olnud rindemeestele soodustusi ette nhtud. Neile ei pratud praktiliselt mingit thelepanu. Polikliinikusse tuli isal minna linna teise otsa, bussid sinna ei kinud. Isa ji koju ega saanud isegi pensioni. Illegaalselt, sest teda oleks vidud sdistada spekuleerimises, tegi isa mnesugust mblit, riidekirste, taburette, laudu, kummuteid, ja ms neid. Meie, lapsed, aitasime tal mblit kruga turule vedada. Elasime vaeselt, kuid sbralikult. 1955. aastal kinkis ema meile vikevenna Slava. Samal aastal otsustas perekonnanukogu, et mina lhen keskkooli. 8.-10. klassini oli ppimine ju tasuline. Lksingi 8. klassi. Tahtsin ikkagi petajaks saada. Seda soovi hutas ka tik, et kirjandust petas meile Lilia Sergejevna, vga smpaatne, erudeeritud, oma eriala armastav petaja. Kuulasime teda tunnis hinge kinni pidades. Sain kpsustunnistuse ja sitsin 1958. aastal Saraatovisse, et astuda pedagoogikainstituuti. Kuid ma ei saanud kooli sisse, saksa keel vedas alt. Kuidas ma kll nutsin! Kui kahju oli viiest rublast, mis ema oli mulle teele kaasa andnud! Viisin dokumendid raamatukogundustehnikumi. Mind veti eksamiteta vastu, kuid ma ei saanud ka stipendiumi. Sitsin koju nu pidama. Perekonnanukogus otsustati, et he semestri saavad nad mind aidata. Prdusin Saraatovisse tagasi, kaasas kott kartuleid. Nagu sel ajal kombeks oli, saadeti lipilased enne ppet algust vilja koristama. Vilja peale- ja mahalaadimise eest saime isegi ttasu. See oli mu elu esimene enda teenitud raha. Oli vga meeldiv selle raha eest omastele kingitusi osta. Endale ostsin vihikuid, sulepid ja isegi uue kleidi.

249

Natuke raha ji Saraatovi teatritegi jaoks. Kige odavamad kohad, tudengite lemmikud, on lemisel rdul. Sealt paistsid suurepraselt ktte mitte ainult nitlejad, vaid ka pidulikult riides naised parteris. Armastasin kirglikult ooperit, balletti, kiki etendusi. Olin tuttav kogu repertuaariga. Teatris kia meeldib mulle tnaseni. Nd istun enamasti ise parteris ja vaatan sageli les, kus istuvad noored. Meenutan oma lipilasaastaid ja soovin noortele, et nad pseksid rutem alla parterisse. lipilaselu oli tormiline. Meil oli tehnikumis heal tasemel taidlus. Oma peohtutel lavastasime Tehhovi ja Ostrovski nidendeid. Laupevakutel ja phapevakutel aitasime ehitada le Volga viivat silda, mis hendas Saraatovit Engelsi linnaga. Ttasime ka linna staadioni ehitusel. Praktikal kisime Volga teisel kaldal Jerovi ja Krasni Kuti raamatukogudes. Nende rajoonilinnade majanduse aluseks oli pllut, millega me olime hsti tuttavaks saanud. Tutvusime paljude huvitavate inimestega. Andsime vlja vlklehti ja plakateid, kus kirjutati pllutde edenemisest ja eesrindlikest loomapidamise meetoditest. 1960. aastal sain diplomi. Meie tlemramisega tegeles Saraatovi kultuurivalitsus. Valitsuse lem Nikiforova teatas: Merlukina (st minu) jtame oblastisse!" Mina aga tahtsin nii vga maailma nha, ennast proovile panna, aidata vanematel vendi koolitada. Olin juba meile esitatud tkohtade nimekirjast Magadani oblasti vlja valinud. Sbratarid kinnitasid, et sinna ma suunamist ei saa. Vedasin kihla Soovin nne" nimelise lhnali ja odekolonni kinkekomplekti peale ning vitsin kihlveo. Tdrukud pidid jooksma viie rubla eest komplekti ostma. Vanemad olid mu valiku vastu. Ema tahtis mind kangesti mehele panna, isa aga vaikis. Ainult vanaisa Petja kinkis mulle kleidiriide ja andis kaugel maal ttamisele oma nnistuse. Olin teel sinna, kui vanaisa suri. Petrovski raudteejaama kassas eldi mulle, et nad ei tea, kuidas saab Magadani sita. Ema kuulis juhuslikult, kuidas kaks meest Magadanist rkisid. ks neist osutus magadanlaseks. Tema siis seletas, et tuleb vtta rongipilet Nahhodka linnani, sealt edasi sidetakse laevaga. Ta andis oma Magadanis elava perekonna aadressi, et mul oleks koht, kus peatuda. Sitsin Moskvast rongiga Nahhodkasse heksa peva. Rongis sain tuttavaks perekonnaga, kes oli puhkuselt tagasiteel Magadani. See oli endiste represseeritute pere. Tdi Maa oli pritolult volgasakslane,

onu Ljonja arreteeriti ainult sel phjusel, et ta oli sjas vangi langenud. Neil olid kaasas kaks koolieelikust ttart. See pere oli prast rehabiliteerimist esimest korda puhkusel Nukogudemaa keskosas. Tdi Maa ja onu Ljonja hoolitsesid mu eest teekonna jooksul igati. Nahhodkas, kus me viis peva Magadani minevat laeva ootasime, paigutati mind koos nende lastega ema ja lapse tuppa. Kolm peva sitsime laeval Kolma. Oli torm, ngime mitu korda mngivaid delfiine. Laeva meeskond oli reisijate vastu vga thelepanelik. tsumine mulle halvasti ei mjunud, vastupidi, mulle meeldis vga Ohhoota merel sita. Meie kajutis oli ks elatanud mees. Kuulnud, et ma sidan Magadani esimest korda, andis ta mulle igaks juhuks oma telefoninumbri ja tutvustas kohale judes oma ttrega. 1960. aasta 30. augusti varahommikul judis meie laev Nagajevi lahte. Mind hmmastasid sopkad, mis lahte kahest kljest mbritsesid. Kaldal oli hulgaliselt nartasid, niinimetatud muldbalokke*, kus soojahoidmiseks kuhjatakse muld akendeni ja tavalisi barakke, krgemal oli nha tnapevaseid maju. Kell pool seitse leidsin les Lenini tnava maja, kus elas selle mehe perekond, kes oli emale Petrovskis oma aadressi andnud. Helistasin. Naisehl ksis: Kes seal on?" Vastasin, et Liida Petrovskist. Uks tehti kohe lahti. Ngus naine lausus: Kui Petrovskist, siis on omainimene!" Nii sain ma tuttavaks tdi Veeraga, Aleksandr Vassiljevit Volkovi naisega. Kik edasised aastad phjas (kokku 27) kisime mina ning mu perekond Volkovite perega lbi. Tdi Veera oli nagu mu teine ema. Kui poleks olnud Aleksandr Vassiljeviti, ei oleks ma krgkooli linud. Prast hommikueinet saatis tdi Veera mind kultuurivalitsusse. Seal vttis mu vastu lema asetitja, kes kutsus kohale kaadriosakonna lema. Mulle anti nende rajoonide nimestik, kus vajati raamatukogu juhatajat. Valisin pikalt mtlemata thestikulises jrjekorras esimesena kirjas oleva raamatukogu. See oli Anjui raamatukogu Ida-Tundra rajoonis, hilisema nimega Bilibini rajoonis. Valitsuse juhataja asetitja kneles minuga vga sdamlikult, andis isalikku nu: Sul tuleb inimestega ttada, pead ennast valitsema, vga thelepanelik olema. Kituda tuleb tagasihoidlikult, tegutseda
Balokk () on kinnine narta, sellel on jalased all. Klje peal on uks ja tilluke aken. Balokis on vike raudahi. Nii kirjeldab Dudinka balokke suur vene keele murdesnaraamat (" ", . II, 1 9 6 6 ) . (. V.)

250

251

Dembulatovite pere 1971. aastal: Lidia, Murat, Serjoa ja Sveta.

kaalutletult. Sina oled noor ja kena ttarlaps, austajaid tekkib sulle palju. Ole tsine, sest oled ju kogu rahva silma all." Mulle maksti vlja kolimis- ja siduraha Anjuiskisse. veetsin uute tuttavate juures, jrgmisel peval sitsin lennukiga IL-14 Ninije Krestsse. Praegu on see Terski lennujaam. Seal ootasin kolm peva, siis sitsin lennukiga AN-2 Anjui jele, mille res asubki Anjuisk. Oli laupeva htu. Kik asutused olid kinni, kuid asulas said kik kiiresti teada, et on saabunud raamatukogu juhataja. Kultuurimaja direktor pakkus mulle maja. Esmaspeval lksin kultuuriosakonda, tutvusin lemusega. Ta viis mu raamatukokku td le vtma. Raamatukogu asus vikeses ahikttega majakeses. Raamatuid oli fondis ligi 15 tuhat, lisaks oli tellitud palju ajakirju. Enne minu saabumist titis juhataja kohuseid kultuurhariduskooli lpetanud Anja, rahvuselt jakuut. Me leidsime temaga kohe hise keele. Elamiseks anti meile kahe peale majake, kuhu mahtus kaks voodit, nende vahele ji vike laud. Pliidi res seisis kgilaud. Palgaks mrati mulle koos phjapiirkondades makstava lisatasuga 360 rubla. Sada rubla saatsin iga kuu vanematele.

Vtsin ennast komsomolis arvele, sain kohalike noortega tuttavaks. Asulas elas siis umbes 2000 inimest. Nad tegelesid peamiselt phjapdrakasvatusega vi teenindusega. Kohalik elanikkond koosnes philiselt eveenidest. Suuremalt jaolt karjatasid nad tundras loomi. Asulas oli kombinaatlasteaed ja internaatkool, kus eveenide lapsed pidevalt elasid. Komsomoli rajoonikomiteest ksti mul internaatkooli lastega htuti vestlusi pidada, mnge ja peohtuid korraldada. Usaldavad ja teadmishimulised lapsukesed vlusid mind. Nad lugesid palju venekeelseid raamatuid, kuigi neil olid ka eveeni keele tunnid ja raamatukogus oli raamatuid mlemas keeles. Raamatukogu lugejateks olid arstid, petajad, kaubandusttajad, tlised. Igal neist oli oma keeruline, kuid huvitav elukik. A. Ahmatova, M. Tsvetajeva, B. Pasternaki nimesid kuulsin esmakordselt oma lugejatelt. A. Ahmatova esimese luuleraamatu andsid mulle lugeda kunagised valgete armee ohvitserid, kes olid eluks ajaks Tukotkale vlja saadetud. Kisime Anjaga taidlemas, esinesime rahvusphadel, olime pdrakasvatusbrigaadides kontserte andmas. Viibisime kultuurimajas tantsupidudel. Talvel vtsime osa suusavistlustest. sna varsti prast seda, kui olin tle asunud, tles Anja mulle kord: Liida, siin kis ilma passita noormees, palus ennast lugejaks registreerida. Ma keeldusin. Ta oli nrdinud." Jah, eeskirjade jrgi tohtisime lugejaks registreerida ainult passi alusel. Seetttu vastasin: Anja, sa tegid igesti." Phapeval lksin ksi tantsupeole, Anja ei saanud tulla. Pikk noormees, hall kahl mustades juustes, palus mind tantsima. Tantsu ajal ksis: Misprast te elanikke ei tunne ja lugejaks tahtjatelt passi nuate?" Selle peale vastasin naljatades, kuid vga rahulikult ja asjalikult: Meie oleme noored, vallalised neiud ja meil on vaja teada, kas noortel meestel on passis abielutempel vi ei ole." Niisugust vastust noormees ilmselt ei oodanud ega osanud midagi kosta. Mina kaotasin teda nhes kohe pea. Armusin esimesest pilgust. Muidugi pdsin seda mitte vlja nidata. Kinno ja tantsima minekust ma ei keeldunud, tema aga ha kutsus ja kutsus mind vlja. Pea terve aasta khklesin, kas kia temaga vi ei. Murat oli rahvuselt nogai. Ta oli sndinud 1938. aastal KabardiiniBalkaarias Prohladni linna lhedal. Sellise nime andis linnale

252

253

Katariina II, kes oli teel Potjomkini juurde Kaukaasiasse. Palaval suvepeval astus ta selles jaamas maha ja lausus: Kui jahe siin on!" Murati isa Bei-Murza plvnes vrstisoost, oskas araabia, vene ja nogai keelt. Suure Isamaasja ajal sdis ta rindel. 1947. aastal represseeriti ta pealekaebuse tttu. Karistusajal ttas Petrozavodski uraanikaevandustes. Kmne aasta prast prdus ta tagasi hobusekasvatusasulasse Kislovodski lhistel. Sinna kolisid ka ta naine, kaks ttart ja Murat. Murati ema Abidit Azamatovna oli kirjaoskamatu, kuid ebatavaliselt tark naine. Oma lastes kasvatas ta tkust, austust vanemate inimeste vastu, tavadest kinnipidamist ja lugupidavat suhtumist naistesse. Murati vanem de Krmhan oli lpetanud pllumajandustehnikumi ja saadetud zootehnikuna tle Tsukotkale Anjuiskisse. Muratti ajateenistusse ei vetud, sest ta oli noorte hobuste ratsastamisel keluu murdnud. Siis tehti talle veel pimesooleoperatsioon, millest tekkisid tsistused. Haava kinnimblemine tehti lesandeks praktikandile, kes jttis tampooni sisse. Tekkis mdanik. Murat viidi uuesti Kislovodskisse operatsioonile. Prast seda ei saanud sjavkke minekust juttugi olla. Murat otsustas sita e juurde Tsukotkale, et raha teenida. Ta oli lpetanud autojuhikursused ning temaga slmiti thtajaline tleping. Enne meie tutvumist oli Murat Anjuiskis veetnud vaid aasta. Ta tunnistas, et oli mind ammu thele pannud, kuid ei teadnud, kuidas minuga tuttavaks saada. Raamatukokku tuli ta peamiselt just selleks, kuid seal oli tookord hoopis Anja. Prast aastast khklemist tegin ma otsuse ja 1961. aasta 29. aprillil registreeriti meie abielu Anjui perekonnaseisuametis. 1. mail peeti raamatukogu ruumides komsomolipulmad. Siis oli see moes. Elasime esialgu barakis, eraldi toakeses, hiljem anti meile kahetoaline korter nelja korteriga majas Soboljoki jrve res. Meid ei heidutanud ahikte ega see, et pidime vett pakaselisel talvel pangedega kandma. Aasta prast tuli ilmale ttreke Svetlana, isa lemmik ja meie elu pikesekiir. 1967. aasta 7. novembril sndis meie poeg Sergei-ahmurat. Selle nime palus telegrammis pojapojale panna Murati isa. Ta oli kauaoodatud laps, sest prast Svetakese sndi ma klmetusin rsketes ruumides ttades ega vinud last saada enne, kui paranesin. Aasta enne poja sndi astusin Ida-Siberi kultuuriinstituudi kaugppeosakonda Ulan-Udees. ppesessioonidele pidin esiti sitma rasedana, siis koos kuuekuuse pojaga. Aith mehele! Tnu tema armastusele, toetusele ja abile lpetasin ma instituudi.

Lapsed kasvasid, pidime mtlema nende tulevikule. Otsustasime Kolma kandi pealinna Magadani kolida. 1971. aastal lksimegi sinna. Murat sitis ra mais. Ta sai sanitaartehnika paigaldamisega tegelevasse trusti autojuhiks. Kui sealses kaadriosakonnas kuuldi, et mina olen raamatukoguhoidja, pakuti mulle kasvataja kohta trusti tliste hiselamusse ja lubati seal kohe tuba anda. ksiti pandi meid korterijrjekorda. Juunikuus olimegi kogu perega Magadanis. Kahe aasta prast saime kahetoalise korteri. Sain minna tagasi oma lemmiktle oblasti raamatukokku. Kui trusti juhataja kuulis, et olin kasvataja ametist lahkunud, ksis ta Muratilt: Kas sina ka mind reedad?" mispeale Murat vastas: Ei, mina ttan teie juures lpuni." Murat ttaski Magadanis ksnes selles trustis. Elu Magadanis oli vga sisukas. Kisime sealses suureprases teatris, vaatasime ra kik tiskasvanute ja lasteetendused ning klalisartistide kontserdid, olime lastega liuvljal ja basseinis, suusatasime Lumeorus, suvel korraldasime matku sopkadele, kalastasime. Meil tekkisid uued sbrad, kuid me ei unustanud ka vanu Tukotka spru. Nad kisid meil klas. Lapsed kasvasid suureks. Ttar lpetas kooli ja astus Kuibevi kultuuriinstituuti, lpetas selle, abiellus ja sitis koos mehega Orenburgi, kus elab siiani. Ta on suureks kasvatanud kaks poega, kes pivad instituutides. Meie poeg kutsuti sjavkke. Ta teenis Primorski krais. Prast 27 aastat phjas hakkasime mehega mtlema, et peaksime pensionile jma ja mujale kolima. Paljud phjamaalased ehitasid kooperatiivmaju lunasse, kuid meie ei tahtnud sita kuhugi, kus oleks vga soe. Hakkasime korterit vahetama. Selleks ajaks oli meil uhke planeeringuga kolmetoaline korter. Ajalehes Magadani Pravda ngin kuulutust: Vahetan korteri Eestis Sillamel korteri vastu Magadanis." Otsustasime, et Eesti kliima sobib meile. Pealegi olime eestlastega phjas kokku puutunud. Anjui sidejaoskonna lem oli eestlane, mu mehega koos ttas trustis autojuhina Ahtmest prit eestlane. Vahetasime Kirde-Venemaa Kirde-Eesti vastu. 1987. aastal jtsime Magadaniga hvasti ja kolisime Sillamele. Pdsin eesti keelt selgeks saada, sest peab ju kodakondsusest sltumata natukegi oskama selle maa keelt, kus sa elad ja ttad. Lksin raamatukogus toimuvatele tasulistele keelekursustele. Istusin seal ja vaatasin petajannat nagu vasikas uut vravat. Siis lksin teist korda kursustele. Nd hakkasin juba aru saama, mida

254

255

minult ksitakse. Teline progress! Kolmandat korda keelekursust lpetades suutsin jutustada oma perekonnast, tst, linnast, kus ma elan. Sain kategooria A keeleoskustunnistuse, mis andis iguse koristajana ttada. Ma ei valda keelt tielikult, kuid eestikeelses seltskonnas saan aru, millest jutt. Kui kstakse: Kasi minema!", olen linud enne, kui mulle seda tlkida jutakse. Kik sugulased ja sbrad phjast on meil Sillamel klas kinud. Me sitsime oma autoga ringi ja nitasime neile Eestimaad. Kigile meeldis siin. Tagasi sitsid nad Eestist ostetud kauba ja kingitustega, sest varustamine oli siin Nukogude ajal suureprane. Kik oli olemas, isegi haruldased raamatud. Kui algas NSV Liidu lagunemine, olime revuses, mures, valmis kohvreid pakkima. Aga kuhu me oleksime oma eas sitnud? Lapsed olid ennast sisse seadnud meie jaoks liiga palavas Orenburgis. Siinne elu oli jtkuvalt vaikne ja rahulik. Keegi ei ajanud meid Eestist minema. Tsi, esimesed kolm aastat prast Eesti lahkulmist NSV Liidust olid majanduslikus mttes rasked. Autobaas, kus Murat ttas, kuulus tehasele, mida hakati erastama ja tsehhide kaupa maha mma. Keegi ostis ka autobaasi. Mgist saadud rahast maksti tlistele palka 200 krooni kuus. Nii kestis see kaks aastat. Kogu minu pension lks kommunaalkuludeks, elamiseks ji Murati 200 krooni. Meid aitas hdast vlja suvilakrunt, kust saime oma toidu ja varustasime hoidistega veel Minski poltehnilises akadeemias ppivat poegagi. Prastpoole hakkas kik vhehaaval paremaks minema. Meie lapselapsed veedavad kik suved Eestis. Me viime neid autoga kikjale, nad on kinud Toilas ja Tallinnas laulupidudel, Prnus viikingite peval. Nad on vaimustuses botaanikaaiast, Tartu mnguasjamuuseumist ja paljust muust. Lapselapsed oskavad isegi lihtsaid eestikeelseid tervitussnu. Ongi kakskmmend aastat elust mda lennanud. Aastad lendavad reas," nagu laulus eldakse. Lennaku siis ja jtkugu seda lendu kigile vimalikult kauaks.

Aastad lendavad linnutiivul / Lidia Dembulatova, lk. 246-265

Mu kodu on Eestis : Eestimaa rahvaste elulood (2009) [Tallinn] : Tnapev