TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES

24

LEO LUKS

EI KOGEMINE NIHILISMI MÕTLEMISES FILOSOOFIA JA KIRJANDUSE ÜHTESULAMISEL

Tallinn 2010

a.00 TLÜ auditooriumis T-318. Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia professor Arne Merilai. PhD. Tartu Ülikooli Kultuuriteaduste ja kunstide instituudi kirjandusteooria dotsent Roomet Jakapi. online PDF) Tallinna Ülikool Narva mnt. 2010 ISBN 978-9949-463-38-1 (trükis) ISBN 978-9949-463-39-8 (analüütiline ülevaade. algusega kell 11. Kaitsmine toimub 1.a. augustil 2010.TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES 24 LEO LUKS EI KOGEMINE NIHILISMI MÕTLEMISES FILOSOOFIA JA KIRJANDUSE ÜHTESULAMISEL Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarintistuut Dissertatsioon on lubatud kaitsmisele filosoofiadoktori (filosoofia) kraadi taotlemiseks 23.oktoobril 2010. Autoriõigus: Leo Luks. Juhendajad: Oponendid: Tõnu Viik. PhD. PhD.ee . 2010 Autoriõigus: Tallinna Ülikool. PhD. TLÜ Germaani ja Romaani Keelte ja Kultuuri Instituudi itaalia uuringute ja kultuurisemiootika dotsent. Tartu Ülikooli Filosoofia ja semiootikainstituudi filosoofia vanemteadur Daniele Monticelli.tlu. Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste doktorinõukogu poolt. 25 10120 Tallinn www.

Proceeding from Gianni Vattimo’s nihilist hermeneutics. drawn from Estonian poetry. in addition. based on the hermeneutic understanding of the rhetoric nature of truth. and of an analytical overview. Throughout the thesis. 5 . are considered to be poetic. hermeneutics. the sublime. and from the accepted position of nihilism no one single fable can be deemed to be the sole truth. It is argued that the human world is created in language as fables. into not-ness. phenomenology. nihilist thought means thinking about negativity. Literature. the methodological and epistemological foundations of nihilist thought are worked out and elaborated. In the present thesis. These analyses proceed theoretically from Heidegger’s treatment of an immediate experience of the nothing in anxiety. but at the same time thinking within nihilism as a historical contingency. Several figures and textual strategies that open up the negativity. philosophy of literature. nothing. This weakening of thinking is developed in the dissertation into the tendency of philosophy and literature to fuse. the thesis proceeds from phenomenological and hermeneutic philosophy. For the purposes of developing nihilist thought. from Maurice Blanchot’s theory of literature and Jean-François Lyotard’s conception of the sublime. this study develops the prose or fable-line in nihilist thought. referred to as nihilist thought. science. utterances that are targeted outside the meaningfulness of language. The purpose of the analyses presented in this dissertation is to oppose socio-centred treatment of literature. the basic hypothesis is the possibility of an allusive experience of the not in poetry. and the research is carried out through a dialogue between philosophy and literature. On the one hand. The research problem examined in the present thesis is a paradoxical one: how to utter/write the not. Nihilist thought is characterised by the weakening of rationality. the papers constitute a substantial unity. For the purposes of the research problem at hand. are analysed. The study foregrounds another line in nihilist thought. that of poetry. For the analyses of poetry conducted in this work.THE EXPERIENCE OF THE NOT IN NIHILIST THOUGHT IN THE FUSION OF PHILOSOPHY AND LITERATURE Abstract The doctoral dissertation “The Experience of the Not in Nihilist Thought in the Fusion of Philosophy and Literature” studies the ontological meaning of negativity. there are important influences from the philosophy of Friedrich Nietzsche. Keywords: nihilism. The dissertation comprises five papers that have all been accepted for publication. philosophy and religion are all equal means for fabulating reality. Blanchot’s conception of the space of literature and Lyotard’s theory of the sublime.

Looming. 1464-1485. Eklektika. 2010. 2003. 77. 2009. lk. “Eimiski-kunst. 161-170. 2007. lk. Eesti luule loomusest. lk. – Akadeemia. nr. “Ülev ei Kivisildniku luules”. Studia Philosophica Estonica. 78 (ilmumas). lk. 2. no. 129-141. 6 . nr. nr. V Leo Luks.DISSERTANDI TEEMAKOHASED PUBLIKATSIOONID Leo Luks. no. lk. I DISSERTANDI TÖÖ TEEMAGA SEOTUD TEISED PUBLIKATSIOONID Leo Luks. 2009. 2009. – Keel ja Kirjandus. 2010. nr. – Leo Luks. 4. Lepituse teostumatu võimalikkus. Problemos. – Looming. 2006. 12. 2006. Leo Luks. 118-133. Tartu: EYS Veljesto. “Surma kirjutamise tasandid”. 7. Eklektika. lk. Filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine nihilismi mõtlemises. nr. 85-111. “Fusion of Philosophy and Literature in Nihilist Thought”. 949 – 955. 1411-1417. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel”. 2008. pp. Tartu: EYS Veljesto.1. III Leo Luks. Teispool kirjandust ja filosoofiat – Friedrich Nietzsche eksperimentaalkirjutus teel üleinimese poole. 75-85. 11. Methis. Gianni Vattimo filosoofia kriitiline vaatlus. Leo Luks. lk. Problemos. Leo Luks. IV Leo Luks. lk. “Philosophy and Literature: Two Lines of Fusion”. Leo Luks. Nihilismi „hea uus ilm”. nr. 9. II Leo Luks. – Leo Luks. 1411-1417.

samuti endist juhendajat Ülo Matjust nõudliku kriitilise dialoogi eest töö kirjutamise vältel. Daniele Monticelli. Jüri Lipping. Silver Rattasepp ning Maarja Kruus. Tänan Tallinna Ülikooli mitmekülgse rahalise toetuse eest. tööandjat Eesti Maaülikooli. Toomas Lott.TÄNUSÕNAD Tänan oma juhendajaid Tõnu Viiki ja Arne Merilaid. aastal. Tartu Ülikooli ja Konstanzi Ülikooli uurimisreisi rahastamise eest 2007. Mats Volberg ning teadusartiklite anonüümsed retsensendid. Marc High. Eriti suure sisulise panuse andsid ses osas Roomet Jakapi. Margus Vihalem. kus suhtuti minu õpingutesse alati äärmiselt toetavalt. 7 . kes jagasid sisulisi soovitusi ja kriitilisi kommentaare. Siiras tänu perele ning sõpradele. Suured tänud kõigile teistele. Hindamatut abi töö toimetamisel ja vajalike osade tõlkimisel andsid Aire Vaher. kes ei lakanud ka rasketel aegadel minusse uskumast.

logos ja paatos ............ SISSEJUHATUS ............................................................................................................................ Subjektiivsuse probleem .................................................. Nihilismi mõtlemise luhtumuslik loomus ................................................................. Ei antus ülevuskogemuses .............................................31 5............35 ELULOOKIRJELDUS ..............................................11 2...................1....................................................................................................................................................................2....................................................................................................................25 4........................................................................................................1...................................................................................................................................17 3................3..............87 IV ............................................................................. Tulemused ..................... tõde ja retoorika......... Friedrich Nietzsche ja teised ....................12 2.................................................SISUKORD 1......................................................................................................................................... Nihilismi mõtlemise täiendpolaarsused: filosoofia ja kirjandus..........45 II .................................................16 3......... Töös lahendamata jäänud probleemid.................................................................................................................................................................11 2....................................................................... Võimalused edasiseks uurimiseks.........................................................2....1............................................................................................ TÖÖ PEAMISED TULEMUSED JA VÕIMALUSED EDASISEKS UURIMISEKS................ Maurice Blanchot .3.....117 V ................................41 PUBLICATIONS .......................... Milleks filosoofia? .............................................................................................135 8 ........................................................................................................4..........................................................................................................................................................30 5......61 III.......23 4.....................................26 4......................................9 2..........28 5................................2........................19 3....................................................................................... Fenomenoloogia: Martin Heidegger .......................................................................................................................................43 I ......................................... METODOLOOGILISI PROBLEEME JA ERISTUSI .....................25 4........................................................................................30 5..16 3.............................................................................................................................................................................................................................................................................................................................................. Eimiskist ei-ni .................................................................................. UURIMUSES KASUTATUD TEOREETILISED MÕISTED..................................................................................................................................... Uurimuse a-moraalsus ..................40 CURRICULUM VITAE ...............................................................3...........................................................................22 3..............................................3.......................... Hermeneutika: Gianni Vattimo .........................................................................................5...................................................................15 3.................................... NIHILISMI MÕTLEMISE FILOSOOFILISED LÄHTEKOHAD...............................................................2...........1.....31 KIRJANDUS .......................................

kuid mitte muutuda kirjeldavaks? Kuidas jääda mitte midagi ütlevaks. Kõik need vaatlused on motiveeritud küsimusest. Kuid kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas taluda kirjutamise sundi. 128-131). Fischlin 1994. Seega piirdutakse siinses töös leiduvates luulevaatlustes artiklis 2 fikseeritud nihilismi mõtlemise 2 liiniga (“Naming the nothing”. surm. Uurimuse teoreetilised alused avatakse pikemalt peatükkides 3-4. Weller 2005. ortodoksne heideggeriaanlus tõlgendab teed nii. kuid teiselt poolt ilmneb äärmuslik sund üha kirjutada (Blanchot 1999: 345). Maurice Blanchot’ kirjandusteooriast. Nihilismi mõtlemine jagab laiemalt postmetafüüsilisele filosoofiale omast tunnust. Glicksberg 1975. Kõige enam toetutakse nihilismi mõtlemise väljatöötamisel fenomenoloogilisele ja hermeneutilisele filosoofiale. artikkel 2). Artiklis 3 tuuakse erinevate eesti luuletajate (Juhan Liiv. Brann 2001. ei-liseks. pole midagi kirjutada. vaid teostatakse ka mitmeid luulevaatlusi. Vattimo. mistõttu ontoloogilise süvenemise äärmuseks on loobumine olemisest ei kasuks – sellega seoses tuleb ka loobuda kujutluspildist. artikkel 2: 9-19).3 Iseenesega tegelemine pole seega ületamist vajav metoodiline puudujääk. et mõtteteedel on mingi virtuaalne lõpp-punkt. mõtleva subjekti lagunemine. hullus. Uurimuses välja töötatud meetodit nimetatakse nihilismi mõtlemiseks. pidev enesetõlgendus. Samasuguselt pinnatuselt ja enesetõlgenduse vajaduselt võrsub ka ei-line luule (vt. siis nihilismi mõtlemise kui nõrgeneva mõtlemise üheks omapäraks ongi omaksvõetud metoodiline peataolek. Artiklis välja toodud figuuride puhul ilmneb häälestatus suundumusena väljapoolsusse — võimatu ootus. Blanchot. luule piiritlus ja ei mõiste ontoloogiline väljatöötamine) oleksid lõplikud. kuidas mitte lausuda. lausuda ei-d?1 Antud küsimused pole üksnes kirjanduse sünniseisundiks. 124-127). Vt. et olemine mõtlemise asjana muudab oma juurdepääsuteid ning mõtlemine peab selle järele häälestuma (Herrmann 1990: 12). Märkimisväärne osa käesoleva töö mahust on kulunud nihilismi mõtlemise aluste väljatöötamisele ja täpsustamisele. surm. Jean-François Lyotard’i ülevuskäsitusest jne. mis üritab ei-le läheneda filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise kaudu. Artiklis 3 vaadeldud ei-lisuse ilmnemise viisid võiks Jean-Francois Lyotard’i järgi liigitada modernistliku kunsti puuduva sisu efekti alla (Lyotard 2000: 1429).2 ning artikkel 4. 4. Luulevaatlused toimuvad fenomenoloogilisele uurimusele omasel viisil. Üldisi ei-lise luule viise piiritletakse ka artiklis 4 (lk. oluliste kategoriaalsete figuuride sõnastamisena luule lugemise kogemusest. võimalik koju jõudmine. 1 2 3 4 Ei ja ei-mise mõistete lahtiseletust vt.2 Käesolev uurimus kujutab endast katset vastata eelmises lõigus püstitatud paradoksaalsetele küsimustele. Jaan Oks. lisaks leidub siin ka olulisi mõjutusi Friedrich Nietzsche filosoofiast. Mõtlemise tee-karakterit rõhutas sageli käände-järgne Heidegger (1959: 193). Artiklid 4 ja 5 keskenduvad siiski kumbki põhiliselt ühele autorile ja ühele figuurile. artikkel 4: 130). Siinses uurimuses rõhutatakse aga aspekti. 2008. N-ö. kuidas luule ei-b. artiklis 5 piiritletakse surma kirjutamise erinevaid võimalusi Jüri Ehlvesti loomingu näitel. Sõnade puudumisele vaatamata ei jää kirjandus vakka. Nihilismi mõtlemine jääb teele. vaatamata sellele. Jüri Üdi) võrdluse kaudu esile mitmed ei-lised figuurid: ootus. et artiklis 4 (mis on ajaliselt kõige hilisem) sõnastatud ning siinses ülevaates täpsustatud teoreetilised alused (nt. vaid nihilismi mõtlemise ainus pidevus ei-le häälestatuse kõrval: pole mingit alust väita. ülevuse esteetika) põimumisel tekkiv ontoloogilise süvenemise liin (vt. milleks on pöördumine endasse. langus. Kui teaduslikust paradigmast lähtudes võiks metoodika väljatöötamist pidada tegelikule uurimistööle eelnevaks ülesandeks. 9 . väljendamatule vihjab.1. et neid küsimusi on juba korduvalt filosoofilistes ja kirjandusteoreetilistes uurimustes püstitatud. lisaks sisaldavad kõik teised uurimuse artiklid “metodoloogilisi” refleksioone. Artiklis 4 vaadeldakse Kivisildniku luulet ülevust tekitava hävituse figuuri kaudu (lk. pidev vajadus mõtlemist tema ajaloolises sattumuslikkuses taas koondada. Lähtudes negatiivsuse vahetust antusest kogemuses visandatakse uurimuses nihilismi mõtlemise kaks suunda: Gianni Vattimo hermeneutilisest ontoloogiast lähtuv faabli-liin ning mitmete teoreetiliste suundade (Heidegger. Budick. paradoksaalne eimiski ümber tiirlemine üha jätkub. ümber sõnastada. Sama apooria kirjeldusega algab Samuel Becketti kirjanduse piire väristav jutt “Nimetamatu” (Beckett 1965: 291). Iser 1987. Kuid artiklites 4 ja 5. SISSEJUHATUS Maurice Blanchot kirjeldab essees “Ängistuses keeleni” kirjanduse sündimist ängistusest: ühelt poolt puuduvad siin sõnad. Walsh 1999. vaid ka käesolevat uurimust käivitavaks jõuks. Tervenisti on mõtteviisi väljakujundamisele pühendatud artiklid 1 ja 2. Mõlemale mõtteliinile on omane ratsionaalsuse nõrgenemine. et kõigil mõtteteil jääb olemine keelduvaks.4 Ometi ei piirduta siinses uurimuses nihilismi mõtlemise aluste üle mõtisklemisega. kirjanduslik hääl ei saa kunagi vait olla (ibid). loojak. lähtumine retoorilisest tõemõistmisest (artikkel 1). Uurimus koosneb viiest artiklist ning käesolevast analüütilisest ülevaatest.

Taotluslikult keskendutakse luulevaatlustes eesti luulele. Antud tekstides püütakse väheste teoreetiliste eeltööde kiuste viia läbi kirjanduse vaatlusi. sügiseks artiklid 1 ja 2 (algselt ühe artiklina planeeritud). kevadel 2009. Kivisildniku luule on nihilismi mõtlemise jaoks eriti viljakas seetõttu. et seal saavad kokku ei-mine nii sisulisel kui ka vormilisel tasandil. a la keda oodatakse. redutseerida objektiveerivad-ontilised lugemisviisid. Artikli 3 algversioon ja artikkel 5 valmisid kõige varem. 2). Lisaks sellele avatakse töös ei-lisuse ontoloogiline staatus ning kirjeldatakse ei antust ülevuskogemuses (artikkel 4). mille kohaselt on ontoloogilises valdkonnas mõtlemine omane üksnes indoeuroopa keeltele (artikkel 3). Kõige viimasena. kevadel 2007. Nende tekstide arutlemisest võrsunud akadeemiline arutelu tõi esile vajaduse nihilismi mõtlemise teoreetiliste aluste pikemaks läbitöötamiseks. mis elulised põhjused on hullumisel jne. tekst keeldub esitamisest. Antud mõttetöö tulemusena valmisid 2008 a. Sääraste küsimuste asemel keskendub nihilistlik interpretatsioon ei-listele kogemustele ja tekstuaalsetele strateegiatele endile. valmis artikkel 4. Uurimuse tulemustena saavutatakse esmalt nihilismi mõtlemise epistemoloogiliste aluste piiritlus. Artiklites 3-5 rakendatakse nihilismi mõtlemist luule lugemise viisina ning demonstreeritakse seeläbi kirjanduse sotsiotsentristliku mõtlemise piiratust. 10 . oponeerides nõnda uskumusele. Uurimust moodustavad artiklid on valminud pikema perioodi vältel ning teistsuguses ajalises järgnevuses kui on nende lõplik loogiline järgnevus töös. miks surrakse ja hävitatakse.Kivisildniku ja Ehlvesti tekstide tõlgendamise puhul muutub aktuaalseks ka puudumise jõudmine tekstiloomise enese tasandile. Luulevaatlusi ümbritsevate teoreetiliste tõlgitsuste eesmärgiks on võimaldada ei-lisuse avanemist luule kogemuses. mille kohaselt kõiki teadmisi ja teooriaid iseloomustab fiktsionaalsus ning puudub alus ühegi faabli eelistamiseks (artiklid 1.

et mõni teooria ületab hermeneutilise põhjenduse piiri. teadusliku enesekindluse vägivalda vältides. pole nihilismi mõtlemisega ühismõõtu ning selle tõestamise koorem. mitte 5 6 7 8 Mainitud töö pikemat analüüsi vt. et just kirjanduslik lausumine on vaikusega ihulähedases ühenduses (ibid: 46). mille on teoreetiliselt välja töötanud Gianni Vattimo (1997). vaid tehakse kaasa luules ilmnevad ratsionaalselt põhjendamata aktiivsed eitusepuhangud (vt. lausumises kumab vaikuse pidevat kokkuvarisemist (Tomberg 2009: 24). eimiski kui teise identsus olemisega Martin Heideggeril (1978: 304). kelle tunnetuses on esiplaanil positiivsed-konstruktiivsed intuitsioonid. Selle hüpoteesi kohta loe peatükki “Vaikiva kirjutaja võimelisusest”. lisaks kõigele muidugi ka luulel. 2) Uurimuse käigus visandatud nihilismi mõtlemise metoodilised alused (vt. METODOLOOGILISI PROBLEEME JA ERISTUSI 2. Sõnapaari nihilismi mõtlemine mõistetakse käesolevas uurimuses genitiivi kahetähenduslikkuses kui mõtlemist nihilismi üle ning samas ka nihilismi sees (ajaloolise heidetuse mõttes). negatiivsus on kogu antud uurimuse põhiteemaks. Nihilismi sees kulgev mõtlemine saab kasutada vaid sääraseid põhjendusi. kuristikku (Ab-grund). mida oleks võidud öelda. siis püsib kirjutus järjekindlalt lausumise ängistavas kõhkluses: võib olla. uurimus töötab pidevalt endale vastu ning kohasem oleks vaikimine otseses tähenduses. kuid käesolevas uurimuses säärane vastukaal puudub. et erinevatelt mõtlejatelt laenatud teoreetilised kontseptsioonid ja motiivid ei ole hierarhiliselt järjestatud. Vattimo 1995. ebalus ja tähendusetus peavad jääma kirjanduse privileegiks. eimiski. artiklid 1.6 Enamasti leidub negatiivsusega tegelevates uurimustes eimiskile sobiv temaatiline vastukaal. 11 . Väitlejal. Jaak Tomberg alustab oma doktoritöö esimest peatükki tõdemusega. artikkel 4). kuigi käesolevas uurimuses võimendavad temaatika ja metoodika teineteist vastastikku. Luks 2009b. antud terminit ei tohiks mõista nii. Jaan Unduskile tuginedes väidab Tomberg. Antud arusaama. Vastupidiselt Vattimo mõtlemise suunale ei seota käesolevas uurimuses nõrgenevat mõtlemist üheselt eetilise vägivallatusega ning tahtetusega. Heidegger 1997a: 79). 1983. kirjanduse võimalikkusi tegelikkusega lepitav otstarve Tombergil. põhikogemuseks või põhihäälestuseks7. kui Vattimo ja Pier Aldo Rovatti koostasid kogumiku Il pensiero debole . Antud kogumikku pole paraku inglise ega saksa keelde tõlgitud. 1) Kuna ei. et igas lausumises on küll luhtaminekut. vaid pigem protsessuaalselt. 9 Mõtlemise nõrgenemisena mõistetakse töös just ratsionaalsuse nõrgenemist. viib hoopiski negatiivsuse mõistmisest ja kogemisest kaugemale. kirjandusfilosoofia ja kirjandusteadus suudavad parimal juhul ängistust ja eimiskit vihjamisi kirjeldada. nt. Laiemat tuntust kogus nõrga mõtlemise programm peale seda. Siiski võib lausumise ja kirjutamise ängistavat võimatust kohata ka puhta kirjanduse valdkonnast väljaspool. et nõrga mõtlemise nihilistlik põhjendamismudel kehtib mistahes probleemi üle arutlemisel. Vattimo nimetab oma mõtlemist nihilismi põhikogemusest lähtuvat nõrgaks mõtlemiseks8. Tomberg 2009: 134-148. Miks ei saada siis kõiki meie sõnu ängistuse taak? Sellepärast. kuid nõrga mõtlemise kujund läbib paljusid Vattimo hilisemaid tekste. et lausumine on igal juhul luhtumine. Tsiteeritud doktoritöös demonstreeritakse. Heideggeril hüppega mõtlemise aluspõhjalt põhja-tusse.5 Järgmistel põhjustel leidub ka käesolevas töös suurel määral luhtaminekut.1. nt. mistõttu täieliku luhtumise võimalus on pidevalt esiplaanil. et antud uurimus kujutab endast risoomi. 2) on ennastkummutavad. mitte üksnes negatiivsuse loomuse üle mõtlemisel. mis on hermeneutiliselt teadlikud iseenda suhtelisusest. vaikuse ja luhtumisega empaatilisse seosesse jäädes. peaks jääma tema kanda. igas sõnas jääb koheselt ära kõik muu. et teatud teoreetilise töö tulemusena on nõrga mõtlemise selgepiiriline kontseptsioon välja töötatud.2. töö hõljub kaaluta olekus. Laenates tuntud metafoori Gilles Deleuze’i ja Félix Guattari raamatust “Tuhat platood”. NIHILISMI MÕTLEMISE LUHTUMUSLIK LOOMUS Teoreetilisi tekste lugedes tundub. mõtlemise hälbimist loogilisest argumentatsioonist ja teaduslikust progressiivsusest. põhjenduse-põhjatuse vastasmängust. artikkel 3: 104-107. aga ka teistel siinse ülevaate peatükis 2 esile toodud mõtlejatel. Nietzsche 2004). vt. Nihilismi mõtlemise omapära seisneb veel ka selles. ratsionaalsuse nõrgenemisena (vrd.9 Olgu mainitud. Selle põhikogemuse juurdumisel on väga tähtis roll Friedrich Nietzsche kultuurifilosoofilistel analüüsidel Jumala surmast algava nihilistliku kõigi kõrgemate väärtuste kadumise kohta (vt. võiks nimetada alusintuitsiooniks. kuid objektiivselt ja subjektiivselt vahelduval määral (ibid: 27).Milano: Feltrinelli. võiks öelda. Käesolev uurimus taotleb olla mõtlemise nõrgenemise edasiarenduseks. et iga lausumine. et loominguline ängistus. et ka uurimust on võimalik kirjutada poeetiliselt. liiatigi tõlgendav-teoreetiline. mistõttu ei ole seda võimalik kummutada tuntud loogiliste argumentidega relativismi paradoksi vastu.

10 11 12 13 Siinkohal on kasutatud ühiskonnas levinud eristust. artikkel 1: 137-139). oleme sattunud taas metafüüsika lõksu. seejärel asuda sellest nägemusest lähtudes taas üksikmõisteid vaatlema. Blanchot 1982: 205. Negatiivsuse ilmnemine kirjanduslikus kogemuses. TÕDE JA RETOORIKA. hierarhiline suurvorm. kus ühelt poolt nõrgeneb postmetafüüsiline filosoofia enda sattumuslikkusest teadlikuks faabliks ning teiselt poolt pöördub kirjanduslik tekst filosoofilise kahtluse läbi endasse. võib ühiskonnas levinud institutsionaalne struktuur erinevust jätkuvalt toota – just viimatimainitud põhjusel ei pidanud ühtesulamist (veel) võimalikuks Vattimo (1985: 294). kus kõik saab sümboliks. tekstimõnu kadu – ei end faablina mõistev filosoofia ega filosoofilises enesevaatluses kulgev kirjandus ei suuda toimida sellise hoo ja süütusega. kuid siin ei üritatagi tugevalt argumenteerida. platoo. mis pretendeerib lõpetatusele. mis jääb uurimistöö võimalikkuse universumis alati kuhugi keskele (Deleuze. Ühtesulamist kirjeldatakse seal kahesuunalise protsessina. Töö ja teose eristuse kohta vt. Artiklikogumik jääb monograafiaga võrreldes sattumuslikuks kogumikuks. et kui käsitleda ühtesulamist teatud mööduva protsessina ning püüda defineerida uue “distsipliini” miinimumnõudeid.12 2. Sestap oleks vaja täiendavaid seletusi. Nihilismi mõtlemine kulgeb sisulises ja vormilises luhtumises. Esmalt olgu rõhutatud. Erinevad filosoofilised ja kirjanduslikud tekstid10 asuvad üksteisele viitavasse vabamängu. Monograafia on Teos. pooleliolevaks tööks. 12 . paljud mõttekäigud jäävad visandlikuks. Siinse analüütilise ülevaate algul toodud viited Blanchot’le ja Beckettile ning Unduskile jäävad ilma täiendavate kommentaarideta dogmaatilisteks. Sageli kogetakse moodsa aja akadeemilistest nõuetest tulenevat artiklite kirjutamist traumaatiliselt. kus pole võimalik filosoofiat ja kirjandust eristada. NIHILISMI MÕTLEMISE TÄIENDPOLAARSUSED: FILOSOOFIA JA KIRJANDUS. LOGOS JA PAATOS Nihilismi mõtlemises aset leidva filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise teoreetilised taustad avatakse artiklis 1 ning ühtesulamise võimalikud liinid artiklis 2. vaid täpsustatakse ühtesulamise positsiooni kogu käesoleva uurimuse kontekstis. Interpretatsioonide lõputul väljal on kõik mõeldav ning kirjandusel ei tohiks olla mingisugust eelisasendit. nagu varem. miks on käesolev uurimus keskendunud kirjanduslike tekstide vaatlemisele. Nagu nähtub käesoleva uurimuse artiklitest 1 ja 2. kaotab poeetilise süütuse (vt.2. * Nihilismi mõtlemise seni avatud eeldustest ei tulene kuidagi. Isegi kui sisuliste iseloomujoonte puhul jõutakse punkti. Guattari 2004: 24). Blanchot’ puhul. et ei-b. akadeemilise kirjutamistraditsiooniga tugevamalt seotud nihilismi-uurimustele (Luks 1999. Guattari 2004: 3-28). Blanchot 1993: 151170) ja laialivalguvusele äärmiselt sobivaks vormiks. kõige üldisem kogemus. 1999: 405. Artiklite seeria osutub nihilismi mõtlemise olemuslikule fragmentaarsusele (vt. mitte lõpetatud teoseks. Nihilismi mõtlemise algimpulsi kirjeldamine häälestuse (Stimmung) abil võlgneb tänu Toomas Loti (2004) tuumakale uurimusele. Pigem võiks ühtesulamist käsitleda suundumusena. vaid alles kirjeldada uurimuse algset motiveeritust. Ajaline eelnevus pole mõistagi sisuliseks argumendiks.13 Selles suundumuses toimib taas üks luhtumine. üritades mõelda ületamise kategooria abil (Vattimo 1995: 1447). Luulelisest lausumisest kuulduv ei hääl eelnes ajaliselt nii siinkirjutaja käesolevale kui ka eelnevatele. Häälestuse kohta vt. nihilistlik interpretatsiooniteooria ning kirjandusfilosoofiliste teooriate läbitöötamine on sellele impulsile vastamine. Nii käesolevat analüütilist ülevaadet kui ka kogu uurimust lugedes tuleks esmalt kannatlikult tekitada üksikmõistetest terviknägemus. on nende tekstide vaheline eristus küsitavaks muudetud.teoreetilist puud (Deleuze. Põhikogemusest lähtumise tõttu võib käesolevat uurimust Heideggerilt mõistet laenates nimetada häälestatud mõtlemiseks.11 Samuti on artiklitele omane sisemine luhtumus: nad on kammitsetud küllaltki kitsaste mahupiiride poolt. ihaletakse säravate suurvormide järele. Käesolev uurimus on säärasest nostalgiast prii ega ürita varjata asjaolu. Siinkohal ei hakata viidatud artiklites välja arendatud mõttekäike põhjalikult üle kordama. mistõttu palju võimalikku jääb alati ütlemata. nagu nt. mis võib kesta ka igavesti. et uurimuse moodustav artikliseeria on vaid sattumuslik tervik. Lisaks kõikehõlmavale fabuleerimisele kuulub filosoofia ja kirjanduse ühtesulamise äärmusse tähenduslikkust lõhkuv suundumus (artikkel 2: 9-20). Seetõttu tuleb käesoleva töö lugemismeetodina soovitada hermeneutilist ringi. järgmist alapeatükki. on käesoleva uurimistöö tõeliseks algimpulsiks. 2002).

et nimetada teist. nagu oleks meil võimalik luulet ja proosat puhaste vormidena eristada. Proosa alla liigitub nihilismi mõtlemise vaatevinklist lähtudes kogu narratiivne fiktsiooniloome. kus ilmneb mingi lugu – nii kirjanduslikud proosatekstid klassikalises mõttes (romaanid. eimidagi. tõlgendades Blanchot’le toetudes fiktsiooni vastupidiselt maailma loomisele: fiktsioon kui jõud. enam ei (taas)looda loomislaulus maailma – hoopiski Don Quijote tuigub kadunud maailma otsides.16 Mõistagi võib tähenduslikkuse hävitamist analüüsida ka tekstilisuse struktuuri kaudu. Weller 2005). teaduslikud. kes end väljendab“ (Blanchot 1999: 381). Siinkohal oleks paslik täpsustada kirjanduse mõistet ning selle jagunemist käesolevas uurimuses. Blanchot’ jaoks on negatiivsus kogu keele fundamentaalne eeldus (Haase. 92). naudingutekst). Täpsuse huvides olgu rõhutatud. et juba kasulikus keeles. Oluline pole siinkohal teksti vormiline struktuur (riim või selle puudumine). et mitte kõik uurimuses sisalduvad artiklid ei käsitle antud eristust täpselt ja rangelt. lugemiskogemusest lähtudes (ibid: 119). artikkel 4: 120). sinna sugeneb filosoofiline kahtlus. tema mõtlemises puudub vaste luulele siinse uurimuse tähenduses – see au peab jääma (Heideggeri enda) mõtlemisele. Olgu rõhutatud. arvates. novellid) kui ka nt. et ka antud uurimus kuulub proosa alla. et Blanchot’ järgi oleks väär käsitada tähenduslikku proosat totaalselt positiivse. väljaspoolsust (vt. miskit olemuslikku puudub igaühel. kirjandus võngub pidevalt oma kahe nõlva vahel (Blanchot 1999: 388). eimiski nimetamine (artikkel 2: 9-20). Just antud mõtteliin toob esile nihilismi mõtlemise luhtumusliku loomuse. et kui oleme olendi nimetamise käigus asetanud sõna olematusse. kuid hävitan olendi esmase reaalsuse (ibid: 379). kui see käesoleva uurimuse ülejäänud artiklites ilmneb. Ometi on ka Heideggeri luulekäsituses element nihilistliku tõlgenduse jaoks: luules asutatud maailmale (Welt) sekundeerib vastupanuga maa (Erde) kui tõlgenduslik jääk (vt. „Keel saab alata vaid tühjusega. mis üritab tähenduslikkust hävitada. teine luulena. või siis otsivad tegelased autorit kuniks narratiiv ise laguneb (nt. üks tähendusliku proosana. Luulekeel erineb kahest eelnevast just selle poolest. 119-120). vaid tähendusliku terviku loomine (poiees) või sellele vastu töötamine. et Heidegger kasutab poeetilise asutamise tähenduses just luule (Dichtung) mõistet. Tavakeel ehk kasulik keel (Blanchot 1995: 144) võtab nimetamise hävitusakti naiivselt omaks. Kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise faabli-mõtteliini juures (artikkel 2: 1-9) tuuakse esile keele maagiline maailma loov funktsioon ning jõutakse hermeneutilisest tõeteooriast lähtudes kõikide faablite põhimõttelise võrdväärsuseni — kaob alus tegelikkuse ja fiktsiooni eristamiseks. kõige argisemas nimetamisaktis on peidus keele-välise hävitusakt: nimetamise käigus toon olendi või eseme mõistesse. ajaliselt hilisem artikkel 1 tõmbab kobamisi piirjoont proosa-luule vahele (lk. filosoofilised ja religioossed tekstid.14 Proosateksti kogedes luuakse maailm kui tähenduslik tervik. Artiklis 3 käsitletakse luulet ja kirjandust veel sünonüümidena (lk. jaatava loomeviisina. 139) ning alles artiklis 4 saavutatakse Maurice Blanchot’ ja Simon Critchley abil mõistete vahel selge eristus (lk. Hegelile toetudes väidab Blanchot. mistõttu teda on küllaltki palju nihilismi uurimise diskursuses tõlgendatud (Vandervlist 1994. mis defineerib asjade tapmise kaudu subjekti (Critchley 2002: 71). Large 2001: 30). omistan talle tähenduse. väljendamatut. ei täius ega kindlus ei saa kunagi kõnelda. kuidas öelda ei-d. Heidegger 2002: 44-48). kuna luule-proosa eristus piiritletakse lõplikult alles töö käigus. Olgu rõhutatud. ärkab olend mõiste kaudu taas ellu (ibid: 381). Ka Michel Foucault on avanud kirjandusliku proosa võimalikku negatiivsust. kirjanduslikkuse ruum. Faabli mõtteliin tekitab mitmeid võimalusi fiktsiooniteoreetilisteks ning ka laiemalt tunnetusteoreetilisteks ja eetilisteks vaidlusteks. kuigi selle sisemiseks motiiviks on jõuda luuleni. Teisal kirjeldab Foucault kirjanduse ennasthävitavat vastuhakku de Sade’i näitel (Foucault 1993: 44).15 Luule seevastu on lausumine. et kaks erinevat lugejat kogevad sama teksti diametraalselt vastupidiselt. pöördub sulguvalt endasse (Blanchot 1999: 388-390).17 14 15 16 17 Antud seisukohta refleksiivselt rakendades võib öelda. et käesolev uurimus tegeleb luule võimalikkusega eelpool piiritletud tähenduses. mis hävitab kujundeid. ülevus. Peame silmas.Artiklis 2 töötatakse kahe mõtteliini kaudu välja laiem teoreetiline pinnas ühtesulava nihilismi mõtlemise võimalikuks analüüsiks. vaibutada. Kirjandust mõistetakse siin kahe vastandliku keelelise strateegia – luule ja proosa pingeväljana. Seega on siinse lähenemise kohaselt võimalik. Becketti loomingus). kuid käesoleva uurimuse artiklid 3-5 keskenduvad just teisele mõtteliinile. et keel keeldub siin üldse midagi tähistamast. küsides erinevate mõistete ja teoreetiliste kontseptsioonide abil (nt. Beckett on ehk üks intensiivseimalt kirjanduse kahe nõlva vahel võnkuv ning ei-lisuse häält kuulav autor. et kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise käigus kaotab ka proosatekst oma poeetilise veenvuse ja süütuse. Toodud eristus ei tähenda. See mõtteliin tegeleb keele müstilise funktsiooniga. kuni nad plahvatavad ja hajuvad (Foucault 1990: 23). Võib öelda. 13 . kuid siinses uurimuses mõistetakse luulet ennekõike fenomenoloogiliselt. Kirjanduslik proosakeel ei lepi sellise asendusega ning üritab leida asjadele üha uusi ja täpsemaid tähistusviise – seetõttu nimetab Critchley proosat sadistlikuks-dialektiliseks eitustööks.

pole küsimustele millegi ontoloogilise staatuse kohta võimalik lõplikult vastata. et siinses töös avanev nihilismi mõtlemine ei pretendeeri ka orientatsiooniteadmise tiitlile. Samas on võimalik konstrueerida iga radikaalse kriitilise programmi kohta tõlgendus. vt. 103). 3. et hullus on kaudselt esil raamatu paatoses (Derrida 1997a: 37). ka Derrida ise on kuulnud just kirjanduses eimiski ei-mist (Derrida 1992: 47). väheneb samavõrd tõe taotlus. 18 19 20 21 22 Pikemaid metodoloogilisi selgitusi selle kohta. Kuid viimast väidet saab lugeda ka “ (on) eimiski väljaspool teksti” (Olson 1998).19 Blanchot’ sõnul on kunst maailma vaikus (Blanchot 1982: 47). ehk küll Derridale vastumeelselt. et luule puhul (isegi sõna tavalises. miks pole käesolevas uurimuses filosoofia mõiste kasutamisest loobutud. luule aga on suundumus tähendusetu suletuse poole. n-ö. 134-136 rünnati Vattimole toetudes loodusteaduslikku tunnetust. sest “pole midagi väljaspool teksti” (Derrrida 1997: 158). Paul Feyerabendi kaudu. Kritiseerides läbivalt Foucault’ võimatut taotlust anda “Hulluse ja arutuse” teksti sisus. mis on alati teadlik ka kehtivuse välisperspektiivist (artikkel 1: 134). Nende näidete valguses tuleb täpsustada. mis jääb väljapoole sõnumit. sajandi alguseks aktsepteeritud. millega ta kritiseeris Foucault’d hulluse enda otsingute eest (Derrida 1997a) või Levinasi Teise mõistelise määraltemise eest (vt.Siinne arutlus ei taotle valmistada pinda puhta luuleni jõudmiseks keeles. vt. kas ei. Artiklis 1. teksti-lugeja (või ka teksti-looja) suhte luule puhul ning viibides lühidalt paatose mõistel. kuid eesmärgiks võiks võtta minimeerida tähenduslikkust (Alanko-Kahiluoto 2007: 156). Kuna käesolevas uurimuses saavutatud luule-proosa piiritlus on küllaltki erandlik. Undusk 1998: 26-43. pole sel puhul isegi oluline – kuna nihilistlik lugemisviis ei unusta ennast tühistavat välisperspektiivi. ei-lisus ise ka midagi on. vaid ennekõike sõnade kasutamise viis. Olgu rõhutatud. lugu. et filosoofial pole nihilismi mõtlemise kontekstis teoreetilist eristaatust. võngub kirjandus tegelikult oma kahe nõlva vahel. lk. tähenduslik seotus. stilistilist-retoorilist pinget. mõttekäiku võib võrrelda ka Richard Rorty käsitusega postfilosoofilise mõtlemise pragmaatilisest nähtusi kokku klapitavast iseloomust (Rorty 1992: 282). eimiski positsiooni. Niivõrd. Alanko-Kahiluoto 2007: 155). Antud kriitikat võib süüdistada poksikoti-argumendis. eimiski. mitte siinses uurimuses kehtestatud tähenduses) pole esmatähtis mitte sisu. küsides võimatu järele. desorienteerib. lasta tekstil progressiivselt kõhnuda (Barthes 2007: 41). Tool 2006: 32-34). taotletakse tõde hermeneutilise avatuse mõttes teatud diskursuse (siinsetes terminites proosapala) raames. sest on ju humanitaarteaduste mitte-eksaktset loomust vähemalt 21. see viiks meid tagasi onto-teoloogia presentsi-ootusteni. Andrus Tool toob humanitaarteaduste loomuse üle mõtiskledes nende põhirollina esile orientatsiooniteadmise loomise kultuuris (vt. kui käesolev uurimus püüdleb ühtesulamise poole luulega – mis on siin põhitõmbeks. sisulises plaanis mõistetakse filosoofiat ühe proosalise fabuleerimise viisina teiste seas. Arendame veidi seda mõttekäiku.21 Luule taotlus tekstilisuse tähendusvõrkudest välja vankuda on võimatu. Antud mõtet luulele üle kandes näib Derrida väitvat triviaalset tõika. Tõe kehtestamine on seega retooriline akt. mis käsitleb seda programmi müstilisena. 14 .18 Kuidas käesolevas uurimuses välja töötatud nihilismi mõtlemist siiski kaaluda. Puhta luule võimatuse tõttu oleks täpsem öelda: luule on tähendusetusse kalduv kirjandus. Täiesti tõe-tu oleks puhas luule. Ka Derridad on käsitletud negatiivse teoloogia võtmes. Käesoleva uurimuse artiklis 3 käsitleti lühidalt hulluse figuuri ning seejuures ka Derrida Foucault’-kriitikat (lk. möönab Derrida siiski.1. on õigustatud viidatud mõttekäigu laiendamine praeguse põhiküsimuse konteksti. logoses sõna hullusele endale. Kuna hullus täitis selles vaidluses ja täidab kohati ka siinses uurimuses22 teise. tuleb edasiste eksituste vältimiseks rõhutada: täiendavate täpsustuste puudumisel mõistetakse siinses ülevaates mõistet luule kirjeldatud eristuselt lähtudes. võttes vaatluse alla. Vt. Sellist taotlus on erinevates uurimustes nimetatud veel anti-kirjanduseks (Seem 1994) ja mitte-kunstiks (Denys Trussell. mitte milliste sõnade või tähenduste abil võib olla nihilismi mõtlemise strateegiaks küsimusele (mitte) vastamisel. vaid lagundab luule hämaruse abil pragmaatilisi seoseid ja tähendustervikuid. Ontoloogiline küsimus. Siinkohal tasub eimiski järele küsimise juurde tagasi pöördudes rõhutada: just küsimus kuidas. viidatud Slocombe 2006: 90 kaudu). kui siinses uurimuses midagi väidetakse. artiklid 2. kas ei peaks iga uurimus taotlema tõde? Siinkohal on võimalik toetuda töös välja töötatud tõe mõiste piiritlusele (artikkel 1: 133-134). mistõttu tähenduslikkuse ja tõe vari kõrgub ka olemasoleva luule kohal. seega on luule tõe-tu. hermeneutiliselt väljendudes võiks käesolevas uurimuse eesmärgiks olla sõnastada ja kehtestada üks lugemisviis kirjanduse kogemiseks lugemisviiside ja tõlgenduste lõputul väljal. Kuid sedavõrd. selline kriitika on ka teadusfilosoofias tuntud nt. 3.20 Oleme tagasi siinse ülevaate algul küsitud küsimuste juures – kuidas kõnelda eimiskist ehk vahepeal täpsustatud eristuste raames: kuidas on luule võimalik? Kas pole me siin sattunud taas metafüüsilisse lõksu. seostagem see mõiste siinses ülevaates eelnevalt avatud mõttekäikudega. nagu eelnevalt väidetud sai. Tõde on (maailma) avatus. Paatosena võiksime vabalt tõlgendades mõista teksti kuidas’it. kas pole siin nihilismi varjus tegutsemas kapi-müstitsism? Võtkem appi Derrida kainestav malakas. see miski.

sõnade tähenduses? Siin oleme jõudnud teise triviaalse küsimuseni: miks mõnedele meeldib luule keerukus ja salapära ning teistele mitte? Ehk teisisõnu: kuidas tekib luule paatoses leiduv ei-lisuse fenomen. Nagu nähtub siinse uurimuse erinevatest artiklitest. 2. See positsioon ei ole radikaalselt moraalikriitiline: nihilismi mõtlemisel puuduvad tugevad argumendid ning relativismi paradoksi tuntud tõlgenduse järgi tuleneb kõige lubatavusest. 2) Luule vabastamine argistest tähenduskesksetest (enamasti sotsiotsentristlikest) tõlgendustest. Vt. Uurimuses arendatakse naiivses süütuses ei-lisuse alghäälestusest tulenevaid mõttekäike ning kokkupõrge moraaliga ilmneb vaid siis. 15 . Humanism on religioosse mõttemudeli ilmalik derivaat (vt. mida võib pidada moraalivastasteks (nt. Lott 2004: 16-17). ei ole siin tegemist programmilise moraalikriitikaga. mis tähendab Aristotelesel kuulaja meelestust-kaasahaaratust (vt. Mõistagi. kuid see ei osutu nihilismi mõtlemise jätkumisel takistuseks. Nihilismi mõtlemine toimib teispool head ja kurja. Käesoleva uurimuse kontekstis osutuvad tähenduslikuks kaks aspekti: 1) Subjektiivsuse nõrgenemine kohtumisel luulega (või laiemalt kunstiga). ptk. et ka moraalne maailmatõlgendus on lubatud. Küsimus kuidas on luule võimalik.3. et paatos on ratsionaalse diskursuse hädavajalik eeldus (Gross 2005: 4). Eetika leidmine nihilismi ajaloolises saatmistus viibides saab toimuda mõne teise alghäälestuse omaksvõtmise kaudu ei-lisuse kõrval (nt. häälestus (Lott 2004: 16). mis varem. 23 24 25 Jaan Undusk väidab Franz Rosensweigile toetudes. Vattimo (1999) on tunnistanud oma mõtlemise algkristlikku häälestust). Vt. on probleem selles. artikkel 2: 6). vaid panustab ei-lisuse paatosele. kuid nagu Nietzsche on Jumala surma kujundi ning nihilismi mõiste analüüsi abil näidanud. Nihilismi mõtlemine ei pretendeeri loogilisusele ega metafüüsilisele kõige-loole. Blanchot 1993: 247. et religioossel-moraalsel faablil pole enam seda kehtivusjõudu. 5. et inimene jääb läbinisti ratsionaalselt meelestatuks ning saavutab seejuures ligipääsu teisele. Ka teised uurijad on väitnud. või hermeneutiliselt kui ühe faabli. Oleks naiivne mõelda.Kuidas luule oma paatost jagab. Antud mõttekäik võib olla loogiliselt ja genealoogiliselt kummutamatu. 96-104. a-moraalsus. taandub seega küsimuseks.3. Nihilismi mõtlemise eeldustelt lähtudes pole vahet. et üksnes jah saab olla algus. nt. kus kõik on lubatud (vt. Vattimo 1992a. et Heideggeri terminoloogias tähistab paatost Stimmung. kas tõlgendada antud taotlust fenomenoloogiliselt – lasta ei-l luules esile tulla. teatud mõttes oleme siinkohal jõudnud triviaalsuseni – kas luule kõnetab või mitte.25 kuid käesolev uurimus jääb ei-lisuse juures püsides siiski täiesti a-moraalseks. Subjektiivsuse nõrgenemist arendavad siinses uurimuses kogemuslikus plaanis ülevuse ja ängistuse figuurid. Oluline on vabastada luule kogemise väli negatiivsuse paatose jaoks. Oma uurimuses häälestatud mõtlemisest jõuab Toomas Lott tekstoloogiliselt põhjendatud järeldusele. iga eitusefilosoofia sisaldab implitsiitselt mingit positiivset postuleeritust (Undusk 1998: 27).24 Nihilistlikust alusväärtusteta ajaloosituatsioonist lähtudes on võimalik arendada ka pieteedi ja hoole mõisteid sisaldavat mõtteviisi (nt. Badiou 2001). UURIMUSE A-MORAALSUS Artiklis 2 välja arendatud käsitlusest tegelikkuse faabli-iseloomu kohta ning kõigi faablite põhimõttelise võrduse kohta tuleneb siinse nihilismi mõtlemise olemuslik moraalivälisus. Kuigi käesolevas uurimuses võib leida mõttearendusi. mis sai postuleeritud siinse uurimuse alg-motivaatorina?23 Pathos on antiikretoorikast tuntud termin. Humanistlikult häälestatud lugeja võib uurimust käsitada oma intuitsioonide proovilepanekuna. kui see ei peitu otseselt tekstilises sisus. Kivisildniku luule üleva hävitusjõu analüüs. kui mõni moraaliseadus seda mõtlemist ohjeldada püüab. Selline häälestuste kaalumine võib saada mõne tulevase uurimuse teemaks. kuidas häälestuda luule ei-le? Siinne uurimus ei paku välja antud küsimusele antropoloogilist ega pedagoogilist vastust. võimalike uurimisprobleemide visandit siinsest artiklist. ühe faabli dogmaatiline esmaseks ning normatiivselt kohustavaks kuulutamine. lugemisviisi kehtestamist. artikkel 4: 127-130). ei piirdu ei-lisus hävitamisega ning vägivallaga. artikkel 3. 1999). olgu see siis loogilises mõttes sekundaarne või mitte.

26 Ometi ei õigusta ka antud moel nõrgendatud lähtekoht mõistete filosoofia ja filosoofiline kasutamist siinses kontekstis. Siinkohal saame kimbatusest väljuda nii. 2. mida ja mil määral on kõnealustelt autoritelt üle võetud.2. Kõige lihtsam oleks filosoofiliste mõjutuste esiletoomist põhjendada institutsionaalselt ning traditsiooni arvestamise kaudu. et postmetafüüsilisest perspektiivist. samuti nagu ka tähendusetusse suunduva luule-tungi mõningane ohjeldamine mõistlikuks konteksti arvestavaks kompromissiks. Kuigi postmetafüüsilised mõtlejad ei pruugi teha Filosoofiat. kuid omaksvõetud nihilismi mõtlemises võimaldab säärane maskide vahetamine hoida käigus kirjutamise hullu mängu (Blanchot 1999: 471. Kuid on võimalik leida filosoofia mõiste säilitamiseks ka sisulisi õigustusi. 3. 2. Sestap vajab filosoofia mõiste kasutamine eraldi põhjendamist. vt. nihilismi perspektiivist vaadates ei ole filosoofia narratiividel ning kirjanduse narratiividel otsustavat vahet. Uurimust mõjutanud filosoofilised kontseptsioonid ei moodusta hierarhilist tervikut. Sellest tähendusest lähtudes muutub filosoofia mõiste kasutamine taas problemaatiliseks. 16 . 1. Teiseks leidub ka läänemaises filosoofias rohkesti nihilismiprobleemiga tegelevaid mõtlejaid. siis tundub filosoofiliste lähtekohtade omamine tagasilangusena metafüüsikasse. nt. samuti nagu kirjandust vaadeldi võnkumisena luule-proosa nõlvade vahel. Esiteks piirdutakse siin läänemaise filosoofia käsitlemisega. jääb nende tekst enamasti filosoofiliseks Rorty tähenduses – kaasahaaravaks looks selle kohta. Teadusliku meelestuse seisukohalt on see mõistagi luhtumine.30 Antud tõlgenduse kohaselt tunduvad filosoofilised mõjud mõtlemise “lastehaigusena”. Eriti soosis säärast meelestust vaimne kliima. Kuigi peagi vaatluse alla tulevad mõtlejad kõigutavad sageli nii sisuliste argumentide abil kui ka oma tekstide paatose kaudu filosoofia-kirjanduse eristust. Teine võimalus filosoofilisi mõjutusi õigustada on apelleerida siinse uurimuse genealoogiale. sest kõik nihilismi mõtlemist oluliselt mõjutanud koolkonnad ja autorid pretendeerivad mingil määral postmetafüüsilisele positsioonile. ilmneb siiski filosoofiliste autorite puhul seletav-retooriline paatos. keda siinse uurimuse sattumuslikus tervikus ei käsitleta (vt.2.28 Kuna käesolev uurimus kulgeb akadeemilise filosoofia raamides29. 1. et siinses uurimuses tehtud eristuste põhjal on neil mõlemal oluline vahe luulega. mis valitseb Heideggeri tõlgendamise ümber Tartus. 26 27 28 29 30 Eelnevalt visandatud hermeneutilist tõekogemust (vt. on filosoofilise sisu eritlemine. Olgugi. kuidas asjad kokku klapivad (Rorty 1992). NIHILISMI MÕTLEMISE FILOSOOFILISED LÄHTEKOHAD 3. mis võib kesta ka igavesti (vt. Siinkohal võib metoodiliselt viljakaks osutuda Rorty eristus Filosoofia/filosoofia vahel. ülevaadet Weller 2008). Seega on täiesti aktsepteeritav vaadelda eraldi selle ühtesulamisprotsessi filosoofilist külge. 2.27 eristatakse traditsiooni põhjal ja institutsionaalselt siiski kirjanikke filosoofidest. viitega Mallarméle). liigitatakse nad harjumuslikult filosoofia lahtrisse. mida poleks sünnis eksplitseerida.2 ja artikkel 1) võiks adekvaatselt kirjeldada ka Nietzsche poolt visandatud kujundi kaudu epigoonluse probleemist hilismodernsuses: asutakse teoreetiliste positsioonide keskel justkui maskilaos. Olgu meenutatud. Vattimo 1985: 294. otsides filosoofiast vastust “mõtlemise saladuse” kirjeldamiseks. Käesolev uurimus ei pretendeeri ka akadeemilise filosoofia raames ammendavusele. et eristame taas tekstide logost ja paatost: kuigi nihilismi mõtestavate filosoofide tekstide logos on filosoofiast kui metafüüsikast kaugenev.) – kui kirjeldada ühtesulamist konkreetse teostatava ülesandena. püüdes seejuures täpsustada. MILLEKS FILOSOOFIA? Käesolevas peatükis antakse ülevaade uurimuses kasutatud filosoofilistest koolkondadest ja autoritest. filosoofia lõpust räägiti just kui metafüüsilise pretensiooni lõpust mõtlemises. kus siinses uurimuses välja töötatud nihilismi mõtlemine saavutab refereeritava autori või koolkonna suhtes kriitilise distantsi. Saanud algimpulsi luules kuulduvast negatiivsusest. samas kui ei-lisuse mõistmise puhul võib ka idamaine filosoofia pakkuda olulist abi. võimetuna originaalsuseks (vt. Mis oleks see filosoofiline külg? Artiklis 1 määratleti filosoofia metafüüsikana. artikkel 1) ning selles mõtlemises seotakse nihilism ajalooliselt filosoofia lõpuga (artikkel 1: 130-133). Kuna nihilismi mõtlemise üheks põhiliseks “metoodiliseks” iseloomujooneks on filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine (vt. ka artikkel 1: 138). langeksime tagasi metafüüsika lõksu ning looksime uue metateooria.3. Samuti üritatakse esile tõsta need punktid. Vattimo 1995). sattus arenev nihilismi mõtlemine järgnevalt filosoofilise diskursuse mõju alla.1. Just juurdunud traditsiooni tõttu ei pidanud fiktsionaalset ontoloogiat pooldav Gianni Vattimo võimalikuks filosoofiakirjanduse eristust lähitulevikus kaotada (vt. uurimuse suundumuse reetmisena. Eelnevalt tõlgendati filosoofia-kirjanduse ühtesulamist suundumusena. pigem tuleks rääkida teoreetiliste metafooride vastastikku toimivast vabamängust – siinne visand on selle mängu fikseerimine ühte hetke.

17 . mis vastab mõtlemise asja kutsele. mille avatus aga alati saladuseks jääb (Heidegger 1988: 90). Omaette uurimust väärib küsimus. mis töötab filosoofia ja luule kokkusulamise liinil. Pole liialdus väita. Matjus 1993). Kuigi ka siinne uurimus jagab antud eeldust ega taotle mingil juhul negatiivsuse transtsendentaalset-universaalset määratlemist. olemine “annab” ennast üksnes varjule jäädes. ennast mitte-näitavat (Heidegger 1986: 35) – just see on mõtlemise asi algses tähenduses. ei. artikkel 4:125.36 31 32 33 34 35 36 Täpsuse huvides olgu mainitud. seda peavad Husserli mõtlemise lõppjaamaks ennekõike heideggeriaanid (vt. Heidegger 1992: 959) toetab antud tõlgendust. et metafüüsika ületamise ja uue mõtlemise tahtelise põhjandamise (Gründung) taotlust võib leida varase Heideggeri mõtlemisest. Husserli jaoks on mõtlemise asjadeks teadvuses vahetult antu (intentsionaalsed objektid) ning tema mõtlemine liigub kogemuse transtsendentaalsete struktuuride analüüsi kaudu puhtasse egoloogiasse. Siinkohal on Heidegger jõudnud mõtlemise piirile. Courtine on loetlenud erinevaid olemise ei-lisust nimetavaid figuure Heideggeri mõtlemises: Entzug. Transtsendentaalne egoloogia ei ole Husserli mõtlemise ainus ja vaieldamatu suundumus. seda alghäälestust. jagab käesolev uurimus. ära jäädes. keel kui vastuhelk vaikuse helale (Courtine 1993: 250). Paljud Husserli tõlgendajad peavad egoloogiast olulisemaks hilise Husserli elumaailma (Lebenswelt) käsitust (vt.34 Nagu võis välja lugeda siinse ülevaate algusosast. vt. siis ei ole vaja tema mõeldu sidumiseks siinse nihilismi-uurimusega rõhutada väidet. Üheks tõlgendusviisiks seda olukorda mõtestada on käsitleda ootamist vaheolukorrana.2.4. vaid ajalooliselt maailma heidetud olemasolemine (Dasein). nimetab Heidegger end varjavat mõtlemise asja olemiseks. mille kohaselt Heidegger rõhutas korduvalt olemise ja eimiski identsust (Heidegger 1977: 85jj) – mõlemad asuvad oleva suhtes ontoloogilise diferetnsi teisel poolusel. artikkel 3: 86. mitte iga kogemisakti ajaloolise situatiivsuse tunnistamine (milliseid eeldusi võib välja lugeda ka Husserli mõtlemisest) vt. projitseerida olemise isenemine (Ereignis) määramatusse tulevikku.35 Hiline Heidegger määratleb fenomenoloogiat kui mõtlemise võimalust. Viik 2009. vaid üksnes metafüüsika ja nihilismi läbielamises. meenutuses. osutub siin põhiliseks siiski teine erinevus Husserli-Heideggeri vahel: Heideggeri fenomenoloogia on läbivalt varjule jääva. et Heideggeri fenomenoloogias luhtuvad kõik olemise positiivse kogemise katsed. Kui vaadata Heideggeri mõtteteed tervikuna. tuleb siinset uurimust pidada Heideggeri kritiseerivaks. mille vältel peab meelisklev surelik seisma moodsa tehnika maailma-pimeduses ning kättesaamatut mõtlemise asja meeles pidama. tehes läbi järgnevad etapid: olemise mõistmise rajamise taotlus fundamentaalontoloogias. On teada tõik. Juba “Olemises ja ajas” määratleb Heidegger fenomeni algses tähenduses kui ennast varjavat. Caputo 1984. artikkel 4: 119). epoche. Kuna fenomenoloogia on hägus mõiste ning viidatud kirjakohtades seletusi napib. 3. Nagu teada. Zahavi 2001). et kõik siinset uurimust oluliselt mõjutanud filosoofid mõistavad vaatamata metafüüsikakriitilisele hoiakule oma mõtlemise jäävat tõlgenduslikku seost metafüüsikaga. Kettering 1987). Põhjalikku analüüsi selle kohta. hilise Heideggeri puhul see taotlus vaibub. jäädes seeläbi paradoksaalsel kombel metafüüsikast sõltuvaks. et Husserli-Heideggeri mõtlemise erinevuseks on ennekõike viimase ontoloogiline rõhuasetus. olemisele kui teisele häälestatud mõtlemine. kui Heideggeri enda öeldu (nt. metafüüsika ületamise taotlus olemisajaloolises mõtlemises ning viimaks olemisele asuandmine tema ärajäämise kogemuses (vt. Sedavõrd. Just siin peitub olulisim erinevus Husserli ja Heideggeri vahel – Heideggeri fenomenoloogia on ontoloogiline. Viimaks tuleb mainida. (igaveses?) ümbertõlgenduses.31 Filosoofilise fundamentalismi vaibumine ei saa edeneda metafüüsika ületamise taotluses (a la loogiline positivism. et Heidegger teostab fenomenoloogias eksistentsiaalse käände: pole olemas puhaste struktuuridega ego. Edmund Husserl formuleeris fenomenoloogia moto: “asjade endi juurde” (zu den Sachen selbst). Ontoloogilise diferetsi pikemaid seletusi vt. FENOMENOLOOGIA: MARTIN HEIDEGGER Käesolevat uurimust moodustavates artiklites on mitmel puhul mainitud uurimuse kuulumist avaras mõttes fenomenoloogiasse (artikkel 3: 87-88. et Heideggeri mõtlemine “nõrgeneb” ajapikku. tuleks siinkohal fenomenoloogiasse kuulumist täpsustada. Vergessenheit. mõeldes seda lähtudes ontoloogiliselt diferentsilt33 kui radikaalselt teist mistahes oleva suhtes. Ausbleiben. Seega: olemasolemise jaoks “on antud” vaid olemise mitte. mitte-ilmse fenomenoloogia (Courtine 1993: 243). Nihilismi mõtlemise seotust metafüüsikaga on meenutava mõtlemise (An-denken) mõiste kaudu säravalt esitanud Vattimo (1993: 110-136). ei-lisus. Verweigerung. Siinne uurimus kaugeneb otsustavalt sellest tõlgendusest. alamärkus 9. Carnap 1931).32 On tuntud asjaolu. mil määral on tegemist teatud ortodoksse konstruktsiooniga. mil määral on isenemise müstiline ootuse asetamine tulevikku Heideggeri hilismõtlemisest lähtudes õigustatud.

kus viimane otsib teid üle nihilismist välja viiva joone (über die Linie). et see suubub tautoloogiasse. kuid ainult mõtlemine lausub olemist (Heidegger 1978: 309). vt. Sellest häälestusest ning siia juurde kuuluvast programmilisest kasutusest (vt.40 Oluline on esile tõsta. Selles asutamise aktis on palju autentsuse paatost. moodne kunst on destruktiivne ja juuretu (Heidegger 1992: 967-968). Antud küsimus viib meid Heideggeri käsitluse juurde ajaloolistest rahvastest. kus siinse uurimuse kulg Heideggeri mõeldust kindlasti lahkneb. siis meie võime relativismi paradoksi meenutades kõnelda ühest võimalikust teravmeelsest faablist teiste seas. kus keel lausub iseennast (Courtine 1993: 248). vaid erinevuses endas. mis võiks olla selle mõtlemise toime? Jean-François Courtine analüüsib oma tihedas artiklis “Fenomenoloogia ja/või tautoloogia” Heideggeri hilismõtlemist ning jõuab järeldusele. Siinne nihilismi mõtlemine erineb Nietzsche ja Heideggeri kultuurifilosoofiast paatose poolest: kui nemad kõnelevad Õhtumaa saatusest. ei kaota luhtumine ontoloogilist häälestust. Just nii tuleks tõlgendada Heideggeri täpsustust ontoloogilise diferentsi kohta: tema mõtlemine ei asu kummalgi pool seda erinevust. mis jääb väljapoole siinse uurimuse haaret. Courtine kohkub oma analüüsi lõpuks ning küsib. es gibt kink (Gabe) – andmine ise. vaid just ajaloolise maailma. soovi oma mõtlemise suurust põlistada. Olemismõtlemise nihilistlik kriitika ei tähenda üleskutset piirduda ontilise sfääriga. isegi mitte iseennast. Siinne uurimus seab kahtluse alla säärase ehtsuse ja suuruse ning käsitleb kirjanduse asutavat funktsiooni relativistlikult. Vabanedes nostalgilisest isenemise ootusest jõuab nihilismi mõtlemine säärasesse ootusse. 18 . et olemine üksnes ei-b luhtumises.38 Pöördudes tagasi fenomenoloogia moto juurde.Siinne uurimus lähtub säärasest Heideggeri-interpretatsioonist.39 Alapeatüki lõpetuseks tasub välja tuua need aspektid. mis ei oota midagi. võiks seda nüüd tõlkida lõppematu protsessina asjade endi poole (zu den Sachen selbst). et Nietzsche ja Heideggeri nihilismi mõiste raames tehtud kultuurifilosoofilised analüüsid on ülimalt viljakad. mis eristub maailma asutava teona tühisest literatuurist. Kas ei rüveta seda vaikuse hela juba sajad pragmatistlikud hääled: milleks puudumise ontoloogia. vaid teostumatu ülesande jätkamist. 2) Viimatimainitud puudus tingib Heideggeri kirjandusmõistmise piiratuse. Ka Heidegger ise peab oma elu viimasel seminaril tautoloogilisust fenomenoloogia viimaseks sõnaks (ibid: 241). Sellega pole väidetud. kus midagi ei anta. et Heideggeri kirjanduskäsituses ei leidu kohta säärasele fenomenile. mida kirjeldab Heideggerile pühendatud essees Maurice Blanchot – jääb vaid ootus. olgugi et selle mõtlemise tulemuseks saab olla vaid luhtumine: kuigi keel võib olla vastuhelk vaikuse helale37 (das Geläut der Stille). Heideggeri jaoks ei asuta luule faablit. Heidegger 1978: 379-419). Pidades silmas eelnevalt lausutut. kas pole fenomenoloogia tautoloogiliseks muutmisel kohutav katastroofiline iseloom (ibid: 256)? Kindlasti – kui lähtuda pragmaatilistest ootustest. 2003). Nihilismi mõtlemise alustelt lähtudes (vt. siinne uurimus jagab seisukohta. 1) Erinevalt siinsest uurimusest eristab Heidegger selgelt luulet ja mõtlemist. Hölderlini asutav teene saksa rahva ees). ka Heideggeri mõttevahetust Ernst Jüngeriga (Jünger 1950. vt. Heideggeri kirjanduskäsituses satuvad seega huvitaval kombel ühte patta nt. Olgugi et see fenomenoloogia on rangelt võttes asja-tu. tuleks antud lahknevust vaagida. kus on maha jäetud olemise isenemise nostalgiline ootus ning aktsepteeritakse ontoloogilise sfääri lõplikku kättesaamatust ja negatiivsust. faablite lõputu väljana. ei-lisuse kaudu on võimalik mõista kultuurisituatsiooni. Kuid siinse uurimuse raames võiks säärase kohtutavuse kandmist pidada üheks põhieesmärgiks. Just radikaalselt ontoloogilises tähenduses on õigustatud Heideggeri nimetamine nihilistiks (Vattimo 1989) – ta mõtlemine jääb truuks asja enese kutsele. Heidegger 1999a: 726. äravalitutest. tundub see eristus mõnevõrra problemaatiline. eimiski ootamine (Blanchot 1995: 272-278). et siinses uurimuses välja töötatud nihilismi mõtlemine peaks tingimata piirduma kirjeldatud hoiakuga. ei ole ta enam ontoloogiline vaikus ise. nt. esimene aga kõneleb joone üle (über “die Linie”). Heideggeri jaoks on olemas vaid pühadust nimetav luule ning tühine literatuur. ajaviite-faablid 37 38 39 40 Hela on Vilja Kiisleri tõlkeleid. Kuna siinses uurimuses on nihilismi mõtlemine määratletud filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisena. Luule abil asutatakse maailm (poiesis. Vt. nimetatakse püha. mis on siinses uurimuses Blanchot’le toetudes piiritletud luulena. kuid eristust annab ka sisuliselt seletada. mis võimaldab rahval rahvaks saada (nt. Antud tõlgendus võlgneb palju tänu Gianni Vattimo poolt välja arendatud languse ontoloogiale (Vattimo 1994. mainitud ootusena. nihilismiga mitte leppimist. Parhomenko 2009: 252-257). artikkel 2: 20) on kantud ka siinses uurimuses ilmnevad luuletõlgitsused. Siin võib Heideggeri mõtlemisest leida metafüüsilisi rudimente. joonel (Heidegger 1977: 99). Heideggeri kirjanduskäsituses on ainsaks tähtsaks mõisteks luule (Dichtung). artikkel 1) on võimalik teostada ka kultuurifilosoofilisi tõlgendus. olgugi et need kaks vajavad teineteist.

Heidegger ei kuule erinevalt paljudest hilisematest tõlgitsejatest 20. sajandi kirjanduses (Beckett. HERMENEUTIKA: GIANNI VATTIMO Kuigi käesolevas uurimuses ei ole hermeneutika mõistet kuigi tihti mainitud. 41 42 43 Lyotard’i järgi on esitamatuse jõudmine esitamise vormi ülemineku-tähiseks postmodernistlikku kunsti vahel (Lyotard 2000: 1429. Heideggeri mõistmine on vähemalt alates “Olemisest ja ajast” häälestatud olemise saladuse poolt. kuid see keegi on keele poolt kitsikusse aetud. Kui tema enda hilismõtlemise põhiülesandeks on kaotada terminoloogiline täpsus. on tegemist hermeneutilise väitmisega. “Olemises ja ajas” (§§ 31-32) määratleb Heidegger mõistmise ühena olemasolemise kolmest aluseksistentsiaalist ning mõistmise väljakujundamine toimub tõlgitsuses. leida sõnad. sürrealistid) eimiski ei-mist. Läbikriipsutatud olemise käsitlemist ontoloogilise diferentsi koondumispunktina kui mitte-rääkimise võimalikkusena vt. mille taustaks on teadlik-olemine väite kontekstuaalsusest. Heideggeri kirjutuse paatoses. püüda teisiti mõeldut teisiti öelda. nagu Husserl lootis. Esiteks tuleks rõhutada hermeneutilisuse olemuslikku kuulumist Heideggeri fenomenoloogiasse. Siinse töö seotus hermeneutikaga on küllaltki lihtsalt sõnastatav: niivõrd. Täpsustagem mõtet: hilise Heideggeri lausutut iseloomustab just luulelisus siinses uurimuses visandatud tähenduses (artikkel 4: 120). Selles teesis aktsepteeritakse ühelt poolt ajaloolise keele. Heidegger teostab siin paljuski hermeneutilise elufilosoofi Dilthey mõjul fenomenoloogias pöörde. mitteilmse fenomeni poolt.42 Ometi võib just siin. visandagem lühidalt siinse uurimuse jaoks tähtsaimad punktid. mis teostub ennekõike väljendusviisis. ontoloogilist esmasust: “loomulikult keegi kõneleb. vältides seejuures ontoloogilisi süvaspekulatsioone. paradoksaalne varjatud topos mida Heidegger ise mõtlejana ei tunnista. Wrathall 2006) – pole võimalik ühegi fenomenoloogilise reduktsiooni abil saavutada puhast mõistmist. mis võib saada mõistetud. Gadamer seevastu üritab arendada hermeneutikat just inimese maailmasisese mõistmise raamides. mida mõista püütakse.41 Hilise Heideggeri teksti paatoses võib toimuda luuleline hägustumine tähendusetuse poole. Antud mõistete rakendamine Heideggerile ei pruugi olla tähtsusetu. ning tähenduslikkuse saavutamine toimub tõlgenduses43. Hermeneutika ja fenomenoloogia jäävad vastastikku teineteisest sõltuvaks. vaibutavad mõistete ühetähenduslikkust.ning (post)modernse eksperimentaalse luule avangard.3. Nihilismi mõtlemise kirjanduse-filosoofia ühtesulamise eelduselt lähtudes tundub antud väide triviaalne – kõik teooriad on faablid. tema eristab ka Heideggeri mõtlemises mütopoeetilist elementi ontoloogilise kõrval (ibid: 211). tõesuse välisperspektiivist. 3. Sein (Heidegger 1978: 379-419). See kurtus. tema tõlgenduskaanoniks jääb romantiline-pühalik jumalate pagemise luule (Hölderlin). kuna see pole alati õige sõna. Heideggeri sõnutsi: “Mõistmine on ikka häälestatud” (Heidegger 1997b: 127). Kas pole hilise Heideggeri tautoloogiate eesmärgiks ei nimetamine teksti paatose kaudu – jätta mitte-ilmne oma mitte’sse (Courtine 1993: 249). kasutatakse siin olulisel määral hermeneutilist meetodit. et Heideggeri mõtlemine liigub fenomenoloogiast ülevasse luulesse. 19 . kuivõrd antud töös midagi väidetakse (pretendeeritakse tõesusele). käsitlemist topoloogilise sfääri avajana teispool keelelisust vt. Žižek 2000: 67). Hilise Heideggeri esseed teostavad just esitamatuse esitamist teose vormis endas (Lyotard 2000: 1429). Gadamer jätkab justkui sealt. Heideggeri mõtlemises võib olla teoksil modernsuse nostalgia vaibumine (Vattimo 1992a). nt. mis võib olla küll ka Heideggeri “surmtõsiduse” avaldumine (vt. nt. kust Heidegger 1930ndate käändega kaugeneb. Tõlgenduses asetub alati see. muutuda mõistetavaks) vaid keeles. Laskumata siinkohal pikemasse mõtisklusse hermeneutika ajaloo teemadel. filosoofiat range teadusena. mis ei nimeta (ibid: 254). Gadameri peateose “Tõde ja meetod” keskne ontoloogiline tees kõlab: “olemine. hermeneutilisse ringi meie eelarvamustega. tundub olevat tähenduslik. tähenduste kaudu. Paul Ricoeur (1975: 95) rõhutab. luule keelelises eksperimenteerimises ta sügavat tähendust ei leia. on keel” (Gadamer 1990: 47). Derrida 1987: 56-57.2. Schufreider 2001. kuna ühelt poolt saavad mistahes fenomenid olla antud (st. teiselt poolt aga sõltub hermeneutiline tegevus fenomenide ja eelarvamuste antusest (Ricoeur 1975: 85).) kui ka nihilismi mõtlemises välja arendatud faabli-suund (artikkel 2) tuginevad otseselt hermeneutilisele filosoofiale. Nii käesolevas ülevaates tematiseeritud tõekäsitus (vt. muuhulgas humanitaarteaduste meetodina. Anderson (1996) tõlgendab seda nii. milles iga tõlgendusakt algab. mida tavaliselt nimetatakse eksistentsiaalseks pöördeks (vt. seisneda tema mõtlemise tõeline saavutus ja saladus. Iga mõistmine ja tõlgendus algab ajaloolisest heidetusest maailma. 3) Siinsesse uurimusse kuuluvates artiklites on vihjatud Heideggeri võimalikule kuulumisele kirjandusse (nt. 2. artikkel 4: 124). siis nt. nagu on täpsustanud hermeneutikast universaalse filosoofilise programmi teinud Hans-Georg Gadamer (2002: 146). et ka varane Husserl nõustub iga kogemuse antusega just tähenduste kaudu.

millest on inspireeritud ka uurimuse artiklid 3-5. mis võib mõistetud saada. peale seda kui Nietzsche täheldas “tõelise ilma” muutumist faabliks. 20 . [---] Nii olen ma hermeneutilise hoiaku olemusena ära märkinud seda.46 Vattimo mõttekäikude radikaliseerimisena jõutakse siinses uurimuses filosoofia ja kirjanduse ühtesulamiseni ühe põhilise metoodilise suundumusena. Vattimo töötab välja teoreetilised alused siinses uurimuses sõnastatud nihilismi mõtlemise faabli-liini jaoks. Antud täpsustuse kaudu eristab Gadamer enda filosoofilist projekti Heideggeri omast: Gadamer lepib keeles antuga ning liigub mõistmise lõpututes tõlgitsusringides44. on Nietzschest peale nihilism kui alusväärtuste kadumine. Vattimo on pakkunud teravmeelseid tõlgendusi inimese asendi mõistmiseks moodsa tehnika maailmas. et kunagi ei tule viimasele sõnale pretendeerida” (Gadamer 2002: 417). on keel. ka nihilism on interpretatsioon. Platoni lugemine väljaspool metafüüsilise olemisunustuse alustaja rolli. nagu piirduks kogu olemine keelega. Luks 2009a. nagu see oleks. nihilismi aktsepteerides ja mõtestades.mille peale inimene tuleb. Olemist ei ole enam. Siinse uurimuse kujunemisel on hermeneutilistest mõtlejatest kõige olulisemat rolli mänginud Gianni Vattimo. seevastu Heidegger kuulatab keeles vaikuse hela ning peab silmas keeles mõistetamatuks jäävat saladust. tegeleb mõistetamatu nimetamise luhtuva ülesandega. 2) palju suuremat rolli. milles mistahes tõlgendussituatsioon toimima hakata saab. Heideggeri fenomenoloogia ning Nietzsche filosoofia. samas artiklis sõnastatud luule-liin (“Naming the nothing”). kus iga põhjendusega käib kaasas ka põhja kaotamine: Kui hermeneutika kui filosoofiline teooria iga tõekogemuse interpretatiivsest iseloomust on teadlik iseendast kui pelgalt interpretatsioonist. ometi on mõttetöö käigus tekkinud tema filosoofia suhtes ka mõningane kriitiline distants. Kõigi oluliste seoste avamine nõuaks rohkem trükiruumi kui siinkohal antud. sünteesides tervikuks hermeneutika. inimese maailma-heidetust seisukohani. praegu vaatlusalune põhitees rõhutab pigem just mõistmise paratamatut piiratust.45 1) Nihilismi omaksvõtmine. nt. asjade seis (Vattimo 1997: 13). Luks 2003. mis ei või saada mõistetud. Käesoleva uurimuse puuduseks võib pidada. 2) Narratiivne filosoofia. eetilised ja poliitilised implikatsioonid (Vattimo 2004). inimese veeremine x-suunas. 1996). Teisisõnu võib Vattimo tähelepanekud ümber sõnastada ka ajaloolise epohhi terminitesse: selleks keskkonnaks. Võrreldes Gadameriga relativeerib Vattimo traditsiooni kui tõlgendushorisondi tähtsust. Albertelli 1995. mis on teadlik iga tõlgenduse relatiivsusest. Loomulikult ei tohi isegi nihilismi mõista metafüüsiliselt. et ei saa olla tõekogemuse olemuslikult interpretatiivse iseloomu tunnetamist ilma jumala surmata ja ilma maailma. Järgnevalt esitatakse punkthaaval Vattimo filosoofiast üle võetud motiivid ning kriitilised märkused. kuna see filosoofia on teoreetiliselt komplitseeritud. Samas ei soovi Gadamer kategooriliselt väita. mis asjale vähemasti lähemale jõuab” (Gadamer 2002: 418). olemise fabuleerimiseta (Vattimo 1997: 7). Hermeneutilisel filosoofial. mitte kirjeldus. kui see artiklite vahetust sisust ilmneb. leida see sõna. et hermeneutiline filosoofia peab töötama välja enda nihilistlikud implikatsioonid nietzschelikus tähenduses. siis Heideggeri tautoloogiline hilismõtlemine on häälestatud just mõistetamatusele endale. milles on lõpuks n-s presentsuse versioon kui eimiski presentsus. arendanud välja nõrgeneva mõtlemise religioossed (Vattimo 1999). Vattimo radikaliseerib eelpoolkirjeldatud hermeneutilist põhisituatsiooni. ei ole säärasele langemusele vastu seada ühtegi tugevat tõlgendust. saab olla lõpmatu ülesanne. “Olemine. Niisiis. kas ei leia ta end vältimatult sattununa Nietzsche hermeneutika nihilistlikusse loogikasse? See “loogika” sisaldub väites. mistõttu peab hermeneutiline mõtlemine jätkuma juba nihilismi sees. Siinses uurimuses avanev nihilismi mõtlemine sisaldab endas “metoodiliste” võimalikkustena mõlemaid häälestusi: artiklis 2 välja töötatud mõtlemise faabli-liin kujutab endast hermeneutilist süvenemist. postmodernsuse mõistmiseks (Vattimo 1995. Vattimo filosoofia päristine potentsiaal avanekski siinse uurimuse mõistetes lausudes nihilismi faabli-liinil. Ja lõpuks. kui mõtelda sellest kui loost. Selles peitub piirang. 44 45 46 Sageli on need tõlgitsused ka delikaatseks vaidluseks Heideggeri radikaalsusega. et üheski artiklis ei esitata ammendavat süstemaatilist ülevaadet Vattimo filosoofiast. Vattimo nihilistlik filosoofia mängib siinse uurimuse aluste kujunemisel (artikkel 1. või mis teeb sama välja. Vattimo mõtlemises vaibub epistemoloogia esteetikasse (Vattimo 1985). saame elada üksnes kesk erinevaid faableid – olles hermeneutiliselt teadlikud mistahes teooria faabel-likkusest. sestap viidakem eesti keeles kättesaadavatele ülevaadetele Luks 2002. Narratiivse filosoofia ülesandeks on jutustada retooriliselt kaasahaaravaid lugusid. Ehk just seetõttu loobus hiline Heidegger enda mõttetee nimetamisest hermeneutikaks: kui Gadameril on mõistmise piiratus tõlgenduse taustal kumavaks horisondiks.

ka Luks 2002). 1) Sisuline lahknevus: ontoloogiline süvenemine. Vattimo ei tegele negatiivsuse ja paradoksaalsusega. olles saavutanud tõlgitsuse siseperspektiivi. kus interpretatiivsus on võimu tahtega võrreldes esiplaanil (Vattimo 1992b vt. * Järgnevalt esitatakse põhjused. rääkimata Derrida tekstide paradoksaalsusest. Nagu kirjutati siinse uurimuse artiklis 2. Selle mõtlemise retooriliseks eesmärgiks on vaibutada vägivaldsust. muutub nõrk mõtlemine tugevaks. Adorno on oma “Negatiivses dialektikas” esitanud Vattimost täpsemalt eetilise süüdistuse nihilismi mõtlemise vastu: kõnelemine eimiskist. mis loodab olemise isenemisele tulevikus (vt. kuid käesolevas uurimuses toimiv kirjutamise hull mäng lähtub (kirjanduse) võimalusest ja õigusest öelda kõike. Vattimo argumenteerib veenvalt säärase Heideggeri lugemise vastu. 2003). Vattimo tekstide logos on tagasihoidlik. vaid rõhutab olemise varjulejäävat antust olevates. nihilismist ja ängistusest kultiveerib päristuse argood. kuid tema kultuurifilosoofilised esseed kujutavad endast alati läbikomponeeritud argumentatiivset tervikut. olemise tähtsusetust. artikkel 4). et omaksvõetud nihilismi mõtlemises puudub mistahes põhjus ühe interpretatsiooni peale surumiseks teistele. et siin jutustatakse kõigest üht lugu. Siin pole jälgegi hilise Heideggeri umbteedest nimetamatu ümber. Kuid ontoloogiast kõneldakse harva. de Sade’i tungimasin. terror ülevuse ainsa võimaliku poliitikana (Shaw 2006: 126). kaasahaarav. Vattimo vägivaldsust vaibutav hermeneutika üritab täita sama eesmärki. Töötanud välja nihilistliku filosoofia tõlgenduslikud ja ontoloogilised alused. Selles mõtlemises.3. Kas ei mõju Vattimo ontoloogilised mõtisklused psühholoogilise teraapiana: mõtestada ontoloogia läbi ning lasta sel vaibuda? Tõsi küll: niivõrd kui Vattimo ontoloogiast kõneleb. siinse uurimuse luule-suunal. lk. mis võib viia poliitilise barbarismi õigustamiseni (Critchley 2002: 25). olemise ei-lisus on radikaalne. rõhutada. olemishüljatus on lakkamatu olukord ning selle ületamisootus oleks tagasilangus metafüüsikasse. kas liigutakse eetilise respekti suunas (nt. on looming. Artaud’ julmuse teater jne). 1992). ei väida ta kunagi – oma tekstide logoses. kuid tekstide paatos on retooriliselt särav. järelikult tuleb tegeleda nendega. Levinasi eetiline Teine. siis võib kergesti tekkida järgmine mõttekäik: olemise ei-lisus jääb inimesele kättesaamatuks. tuleb Vattimo nõrga mõtlemise taotluses kahelda. 3) Vattimo mõtlemises ilmneb läbiv eetiline häälestatus. sukeldub Vattimo hermeneutika abil tõlgendama nihilismi ajaloolises saatmistus elamisega seonduvat problemaatikat: moodne tehnika. Mõnevõrra võib järgnevat võtta kui Vattimo kriitikat. ei ole sugugi otsustatud. miks ei ole kohane siinset uurimust nimetada läbinisti hermeneutiliseks või Vattimot järgivaks. 47 Selle eetose täitumise hulka kuulub ka Vattimo põhjalik tõlgendustöö Nietzschest kui hermeneutilisest mõtlejast. vägivallatuse poliitika jne. tõmmates sildu oma filosoofia ning algkristluse vahele (Vattimo 1999). artikkel 3: 87). 21 . süütu.47 Esialgu üritab Vattimo oma eetikat rajada surelikkuse-teadlikkusele kui ainsale universaalile inimkogemuses (Vattimo 1986. Theodor W. Käesolevas uurimuses jagatakse üldjoontes Vattimo Heideggeri-tõlgendust (Vattimo 1989. Vattimo peab õigustatuks nimetada Heideggeri nihilistiks just eelpool avatud tähenduses (vt. võimalikuks osutuvad vaid maailmasisesed tõlgendused. Vattimo välistab küll tubli hermeneutikuna n-ö.. 3. pole antud vaidlus siinse uurimistöö teemaks. Nagu on esile toonud mitmed Vattimo kriitikud (nt. Eetilistesse implikatsioonidesse suhtutakse seejuures neutraalse hoolimatusega: vastupidiselt Adorno seisukohale ei pea luule lõppema isegi mitte Auschwitzi väravas. Verdicchio 2006). tekstide paatos on häälestatud pragmaatiliselt. 2) Vattimo tugev paatos. Jaak Tombergi mõtisklused kirjanduse lepitavast otstarbest) või hoopiski mõttetu vägivaldsuse üliküllusse (nt. mis sünnib kahekõnest ei kuristikust võrsuva väljendamatusega. metatasandil mistahes tõlgenduse üldkehtivuse. Nagu on näha ka siinsest uurimusest (2.3) Puudumise ontoloogia. Siinkohal järgib Vattimo oma õpetajat Gadameri: ainus meile antud olemine on keel. Kui lugeda ühtse tervikuna Vattimo tekste positiivse ontoloogia võimatusest ning nimetatud kultuurifilosoofilisi analüüse. maskuliinset otsustavuse kõnepruuki. eetilises mõttes ambivalentne. Käesoleva uurimuse raames võiks Vattimo mõtlemise eetiline põhihoiaku abil seletada tõika. Kuigi eetika võimalikkus nihilismi ajaloolises kogemuses on kindlasti vaidlemist vääriv küsimus. eetika roll sekulariseeritud maailmas. kriitiline hääl meenutab meile. kuigi põhimiselt on tegemist mõtlemise paatoste lahkemisega jagatud eeldustelt tõukudes. Hiljem möönab ta säärase hoolivuse-eetose positsiooni võrsumist eelteoreetilisest häälestusest. Antiseri 1996.2): olemise-eimiski identsus. miks see mõtlemine hülgab ontoloogilise süvenemise. 13: Vattimo ei huvitu eimiskist.

vaid kiretu vaibuv ümin (Blanchot 1993: 258). kus pole teadusliku hääle nõudlikku veenvust. Olgu Blanchot’ kuulumine filosoofiliste mõjutajate hulka põhjendatud nii. Blanchot’ tekstides ilmneb keel. Kauppinen 2007: 169) ja Foucault (2002: 151). kuid pole korrektset teoreetilist argumentatsiooni. Paljud tõlgendajad on esile tõstnud Blanchot’ kirjutiste radikaalset passiivsust (Wall 1999). Hegel). logose kaudu. kus lastakse särada kujundi ilmekusel. Kuigi Blanchot on tuntud avangardistliku kirjanikuna (ennekõike romaaniga “Thomas tume”). 2. eristatakse traditsiooniliselt tema loomingus siiski fictionit ja nonfictionit (vt. kirjutamise fragmentaarsus. et siin käsitletakse teisi mõtlejaid (nt. mille eesmärgiks on uinutada lugejate kriitilist valvsust. Honderich 1995). et Blanchot’ esseedes endis polegi filosoofilist süsteemi. sajandi kirjandusteoorias ja kirjandusfilosoofias (Haase. Tomberg 2009). mis asub väljaspool ennast (Blanchot 1982: 142). Korduvalt on luule iseloomustamiseks ekspluateeritud Blanchot’ kujundeid kunstist kui maailma vaikusest ning paradoksaalsest kirjanduslikkuse ruumist. Milline on Blanchot’ esseede suhe kirjandusse. misläbi selgub. Blanchot’ meelisklused suremisest ja surmast on oluliseks abiliseks surma teema kaardistamisel Jüri Ehlvesti loomingus (artikkel 5). lõputu küsimine “kas kirjandus eksisteerib” (Blanchot 1982: 42). Ometi ei mõju need käsitlused tõlgitsusvägivallana. Selle häälestuse poolest pole Blanchot’ erandlik. Mallarmé). Blanchot’ tekstide olulisust siinse uurimuse jaoks tuleks iseloomustada pigem väljenduslaadi. Blanchot ei otsi käsitletavatest tekstidest salajast tagamõtet või vastuolu. artikkel 4) tugineb otseselt Blanchot’ eristusele (vt. et Blanchot’ mõtted ilmuvad siinsesse uurimusse enamasti tsitaatidena. kus keel kaugeneb endast niipalju kui võimalik (Foucault 1990: 12). Seega saame Blanchot’ tekste iseloomustada vaid kriitilist kõrvalpilku kaasates. et antud kirjutust iseloomustavad just needsamad tunnused. sellist suhet Blanchot’ga võib täheldada teistegi autorite uurimustes (nt. võimatu kommunikatsioon jne. siin toimub lõputu vestlus.49 Miks nii? Kõige lihtsam oleks vastata: sellepärast. nagu ütleb ühe tema raamatu pealkiri (Blanchot 1993). paljud ingliskeelsed filosoofia entsüklopeediad ei sisalda Blanchot’-peatükki (vt. sugeneb radikaalsest poeetilisest negatiivsuse alg-häälestusest. Nihilismi mõtlemise jagunemine proosaks ehk faabli-nõlvaks ning eimiskit nimetada püüdvaks luule-nõlvaks (vt. Püsimine paradoksis: ometi käib ju see kirjutamine keeles – ka Blanchot’ suundumust tuleb mõista täitumatuse kaudu. Blanchot’ kirjutus – ennekõike tema kirjanduskäsitus. tervikutaotlust. tõlgendatakse teisi kirjanikke (Kafka. enesetõlgenduste rohkuselt. siinse tõlgitsuse järgi jagab sama häälestust vähemalt oma tekstide paatoses ka hiline Heidegger. vaid pigem tsiteerib – mõistagi valikuliselt. MAURICE BLANCHOT Blanchot’ lisamine filosoofiliste lähtekohtade peatükki on problemaatiline: traditsiooniliselt ei liigitata teda filosoofide sekka. Sellist efekti. Selles punktis.3. Bunnin. kes on filosoofilises diskursuses enam ekspluateeritud autorid. et just tema tekstides ilmnev radikaalne kirjanduslikkuse-teoreetilisuse ühtesulamine on olnud siinse uurimuse aluste sõnastamisel kõige enam ja kõige otsesemas tähenduses ees-kujuks. mis on tema meetodiks? Blanchot’ omapära seisnebki selles. Yu 2004. on Heidegger ja Derrida küll ülimal määral ühes paadis. vaikuse võimendamine ja kuulatamine. Kas pole viimaks moodsas teadusilmas fetišeeritud autoriteetide rohke tsiteerimine selline mäng. et iga mõtlemine algab millestki. väljapoole keelt (Blanchot 1993: 260). on ka tema enda kirjutus suundumas väljaspoolsusse.50 Blanchot’ esseed on teoreetilised või filosoofilised sedavõrd. on kuidagi häälestatud? Kirjutuse subjektiivsust lagundava funktsiooni võtame lähemalt vaatluse alla siinse ülevaate järgmises peatükis. 48 49 50 51 Sarnast liigitusebalust kohtab ka Derrida tekstide kuuluvuse küsimuses. Derrida (vt. mida keegi ei kõnele. miks tuleks antud kirjakohast lähtuda.4. kõige rohkem on toetutud tema esseele “Kirjanduslikkuse ruum” (Blanchot 1982). paatose kui vahetu sisu. Large 2001: 1).48 Kirjanduskriitika alapeatüki avamine siinses ülevaates oleks mäng distsiplinaarsete siltidega ning ei teeks asja sisuliselt selgemaks. Ometi peaks kriitiliselt tähelepanelik lugeja panema kergesti tähele tõika. mida ta “analüüsib”. et kui filosoofid tegelevad pidevalt enesetõlgendustega ja ümbertõlgendustega51. 22 .2). Blanchot 1999 sisukorda). häälestab lugejat. tutvustab lugejale luule maailma vaigistavat funktsiooni. igavesti pooleli jääv töö ning lõpetatud raamatust loobumine. artikkel 2. viimast poolust liigitatakse kriitika hägusesse perekonda. Samuti nagu Blanchot’ sõnutsi on kirjanduse mitte kunagi täituvaks tulevikuks kadumine (Blanchot 1995: 136). peita asjaolu. tema kirjanduskäsitust jagavad ka nt. mille metastaatus jääb ebamääraseks. Siinsesse uurimusse kuuluvates artiklites on Blanchot’le korduvalt viidatud. mida Blanchot’ toob esile oma filosoofidest ja luuletajatest “tõlgendusobjekte” iseloomustades: nt. poeemile omistatav neutraalsus. Ometi on Blanchot’ esseed avaldanud ülimalt suurt mõju 20. siis siin toimub kirjutamise süütu hull mäng.

Blanchot’d võiks nimetada puuduvaks lüliks Heideggeri ja Vattimo vahel. Mõistagi pole kahe suundumuse pinge leidumine Nietzsche loomingus mingi uudis ning võib leida ka antud pingele pühendatud artikleid (Fleischer 1999. sajandi filosoofias Nietzschel nii eriline koht. võrdpildi eelist loogilise argumentatsiooni ees (Nietzsche 1996: 106). väites. Väljaspool filosoofilist interpretatsiooni on kostunud ka hääli. kuna juba asju nimetav tavakeel tapab nimetamisakti läbi objekti iseeneses. Nietzsche nihilismiteemalised mõtisklused muutuksid aktuaalsemaks nihilismi mõtlemise kultuurifilosoofilisel teljel. miks ei vaibu vaidlused tema filosoofilise kuuluvuse üle? Kas ei peitu üks võimalik vastus selles. mis ei piirdu ilusa esitamisega.54 Siiski on artiklis 3 demonstreeritud.55 52 53 54 55 Levinas on Blanchot’le ette heitnud.Mitmed uurijad on rõhutanud. et see lugemisviis jääb teoreetiliselt põhjendamata (isegi dekonstruktsioonis. vaid kõneleb kõigist asjadest korraga (Blanchot 1982: 152). Siinset uurimust on vahetult mõjutanud Nietzsche tekstide aforistlik ja vastuoluline ülesehitus. ei ole siin ühtegi temaatikat ega riski välistatud. et see on kirjutus. et Blanchot’ pelgalt tsiteeriks või kordaks luulet ennast. kd. märkused. et Blanchot’ kirjutuses toimib kõige ehedamalt see kirjanduse ja filosoofia ühtesulamise luule-liin. Blanchot’ lugemisviis mõjub retoorilise häälestusena. Sonoda 1972). Alanko-Kahilutoto 2007: 164). et tema kirjutistes pole eetiline hool esiplaanil. vt. et Nietzsche nihilismi tüpoloogiat on võimalik kasutada ka luule kuulamiseks häälestumisel. teoreetilise lisandina. mis pärineb aastal 2005 peetud ettekandest. on tema mõtetel uurimuses oluline roll (vt. ometi üritab institutsionaalsetesse eristustesse tardunud tõlgendus seda loomulikku ühtsust lahutada ning Nietzschet filosoofiasse või kirjandusse liigitada. Käesolevas uurimuses on paraku luule ümber alati veel liiga palju teooriat. Üheks õnnestunumaks määratluseks võib pidada Blanchot’ fragmentaarse kirjutuse mõistet (vt. a. See olulisus ulatub juba siinse uurimuse eel-lukku (Luks 1999. mõtlemise paatos. labürintlikkuse eelistamist tõele (Nietzsche 1988. siis ei saa mõistagi öelda. Blanchot 1993: 151-170). 10: 125). mis peavad Nietzschet pelgalt luuletajaks. et Nietzsche tekstidele on omane vastuolulisus. eikellegi poolt kõnelemisse (Foucault 1990: 54). kuid teostab hermeneutilist tähenduse kokkulõimimist oma esseede paatoses. et Nietzsche tekstides jääb nihilism väärtusprobleemiks ning seal suhtutakse kõikidesse ontoloogilise süvenemisega seonduvatesse teemadesse skeptiliselt. Kokkuvõtvalt võib öelda. mida siinne uurimus on üritanud artikuleerida (artikkel 2). pole Nietzschest otseselt kuigivõrd lähtutud seetõttu. Seega oleks võimalik luulekeele suundumust vaikusse tõlgendada asuandmisena asjadele enne nimetamist (vt. Kuhn 1992. ratsionaalsus nõrgeneb ning jääb veel luules kohiseva eimiski kuulatamist alustav žest. Kui norida. Käesoleva uurimuse temaatikas. nii et üht või teist mõistet alusena rakendades saab üles ehitada hoopis erinevaid “Nietzsche filosoofiaid”. Vt. on käsitletavad lugemisviisina. erinevad mõisted on omavahel lõdvalt seotud. Blanchot’ puhul antakse kõik ära. Alanko-Kahiluoto on selle süüdistuse kahtluse alla seadnud. Juba Nietzsche enda tekstidest kohtame enesemääratlusi kunstnik-filosoofina (Nietzsche 1988. et Blanchot’ keelekäsitus sisaldab sügavaimal määral eetilist problemaatikat. kuid samuti on kõik käesolevas peatükis tutvustatud mõtlejad otsustavas dialoogis Nietzschega. artikkel 1). on Blanchot’ kirjutus neutraalne ka eetilise kaasatuse mõttes. 12: 89). antud teksti 2005. 2002). Vattimo deklareerib oma uurimuse logoses teooria taandumist. 23 . mis käesolevas uurimuses veel ei avane. Miks on 20. FRIEDRICH NIETZSCHE JA TEISED Kuigi Nietzsche filosoofiat on käesolevas uurimuses eksplitsiitselt vähe käsitatud. ettekande koostamisel veel ei tuntud. mis vaigistab luule ümber kihavat maailma. kd. Heideggeri hilisesseed liiguvad oma paatose poolest teooria vaibumisse. Oluline on siiski tähele panna. Siinses uurimuses välja pakutud ühtesulamise-suundumus võib osutuda tagasiulatuvalt viljakaks ka Nietzsche lugemisel.52 Kuigi radikaalset passiivsust võib tõlgendada eetiliselt. kuid tõlgenduslikult metatasandilt kostub mõtlemise erilisust rõhutav logos. mis ta lisab. kõige lähedamale Blanchot’ tsiteerivale kõnepruugile jõutakse artiklis 5. nii et pole liialdus öelda: Nietzsche vari läbib kogu nihilismi mõtlemist. Nagu kirjandus. Esimest katsetust Nietzschet filosoofia ja kirjanduse ühtekuuluvuselt mõista. Goudsblom 1980. nagu see oli Vattimo valikulises kõnepruugis – Blanchot’ astub näiteks dialoogi ka de Sade’ga (Blanchot 1995: 74-100) ja Artaud’ga (ibid: 129-135). leidub säärast põhjendust rohkem).5.53 3. siis avanevad seal esmased jooned siinses uurimuses välja arendatud nihilismi mõtlemisest kui filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisest. nt. esimesest isikust kolmandasse. Kui distantseeruda sisulisest vaidlusest Nietzsche filosoofia loomuse üle ning heita pilk tema mõtlemise ülesehitusele. rääkimata Vattmo hermeneutikast. logoses. kus liigutakse täieliku neutraalsuse suunas. Luks 2006: 161-170.

1994. eesti keele ei-lisel potentsiaalil sundisid eraldi peatuma Uku Masingu (2004) metafüüsikakriitilised mõtisklused (vt. et eristus teooria ja fiktsiooni vahel tugineb levinud institutsionaalsel traditsioonil ning pole seega siinse uurimuse seisukohalt lähtudes normatiivne.Kui kuulata Nietzsche tööde luulehäält. et Nietzsche tööd hoiavad antud saladust algusest peale. et nimetada siinset uurimust dekonstruktivistlikuks. et iga kord kui siinses töös mainitakse teooriat. Mõtlemise-lausumise kui luhtumise tabav kujund pärineb Jaak Tombergilt (2009). mis leiavad põhilist täitumist teoreetilisel suunal57. mistõttu polnud võimalik teemat ammendada antud peatüki autoreid eristava struktuuri raames. Suure Kirjanduse müüdi enese dekonstrueerivat lugemist siin ei teostata. tuuakse järgmises peatükis piiritlevalt esile need uurimuses kandvat rolli mängivad olulised mõisted. toimib vaidlus nihilistliku lugemisviisi vastuasetamise kaudu positivismile. samuti on Derrida Foucault’ lugemise puhul tehtud märkus teksti logose ja paatose vahel saanud Shoshana Felmani (1975) võimenduse läbi siinse uurimuse üheks juhtlõngaks. Kui heita Nietzschele tagasipilk Heideggeri mõttetee lõpust. Et mitte nimedesse uppuda.56 Negatiivsuse kogemusliku kirjelduse puhul osutub uurimuses tähtsaks Lyotard’i ülevusekäsitus (Lyotard 1991. kus olemismõtlemine käändub tagasi luulelisse lausumisse. kuid see täitumine toimub eri autoreid läbivalt. Kindlasti tuleks veel mainida Derridad. kelle Foucault’le ja Levinasile suunatud kriitilised manitsused (Derrida 1997a) hoiatavad meid müstitsismi sukeldumise eest. ei piirdu mõjud esile toodud nimedega. siis kas pole korrektne öelda. 24 . teksti ja tema kogemise erinevust ühte sulatavana mõjub Barthes’i naudinguteksti kirjeldus (2004). siis kuuldub sealt ekstaatilisele amor fati’le vastukaaluks piisavalt seotust negatiivsusega. jättes saladuse saladuseks. nihilismi mõtlemine on sattunud metoodilise ranguse lagunemise läbi teooriate lõputusse hargnevate teede aeda. peetakse silmas. 56 57 Siiski pole seotus Derridaga piisav. Kuigi töö üheks retooriliseks eesmärgiks on kõigutada eesti kirjanduse sotsiotsentristlikku käsitlust n-ö. Nagu võib näha uurimuses sisalduvatest artiklitest. jättes ta maski kandma? * Käesolevas peatükis kirjeldati seni siinses uurimuses avaneva nihilismi mõtlemise põhijooni kujundanud filosoofilisi-teoreetilisi mõjutusi. 2000). Meenutagem taas. “rahvusliku lüpsilehmana”. see ulatub omakorda tagasi Jaan Unduski (1998) keelefilosoofiasse. laskumata väljendamatu sügavusega filosoofilisse flirti. artikkel 3). Uurimuse paatosest ei puudu seos varase Foucault’ (1993) kirjanduskäsitusega. et omistada sellele loomingule tähendust ka nihilismi ontoloogilise suuna kontekstis.

hulluses. mille pretensiooni siinses uurimuses ei jagata. ka see omapära läbib kõiki eelnevalt käsitletud filosoofe. see kahtlus läbib ju 20. jagunedes individuaalseteks. sajandi mõtlemist vähemalt marksismi. ülevust (artikkel 4). Guattari käsitlus on ilmunud siinse uurimuse vaatevälja hiljuti ning selles avaldatud seisukohad ei ole mõjutanud siinse uurimuse põhisisuks olevaid artikleid. UURIMUSES KASUTATUD TEOREETILISED MÕISTED 4. Siinses uurimuses lähtutakse kogemuse kui intentsionaalsuse lõputust voolust. pigem võiks nihilismi mõtlemise raames mõelda refleksioonist kui üleminekurežiimist ühest faablist (kui kogemuse organiseerumise viisist ehk identiteedist) teise. õigustatud on selle kohta küsida. Antud kriitikat ei saa mõistagi pidada nihilismi mõtlemise saavutuseks. Thompson 1997: 9-10). kes räägib” (Foucault 2000: 172). et nihilismi mõtlemine saaks nad seejärel oma kriitikamasinas proovile panna. Subjektiivsuse voolavat ümberkujunemist mõjutavad tegurid. vaid ajaloolisest sattumuslikkusest – seda aspekti rõhutab siinses uurimuses ka genitiivi nihilismi mõtlemine üks tähendusvarjund (artikkel 1: 133). mida ka siinses uurimuses järjekindlalt pooldatakse: selleks lähtekohaks on kartesiaanliku subjekti.61 Just sellelt ajalooliselt nähtumuselt lähtudes on võimalik kirjeldada ja propageerida subjekti hajumise võimalusi luules. Uurimuse eestikeelsetes artiklites esineb ängistuse puhul terminoloogiline ebajärjekindlus. artikkel 2: 4-5). 3). Kuigi siinses uurimuses on kohati üritatud subjektiivsuse teemat vältida. siis Guattari tabava kujundi kohaselt elab skisoidne pendeldav subjekt kaosmoses. nt. Mõistagi on sellel väljal olemas ka refleksioon. et subjektiivsusel võib olla ka teatud kultuuriüleseid invariantseid tunnuseid. kollektiivseteks. Viimaks on ju ka käesolev uurimus varustatud autorifunktsiooniga. eeldades mingit määratlemata jäävat lugeja-subjekti (artikkel 4: 119) ning kohati on nihilismi mõtlemise subjektifilosoofilisi lähtekohti ka selgitatud (nt. hullust (artiklid 2. Jäägu nende tunnuste väljatöötamine konstruktiivselt häälestatud mõtlemisele. võib nendes leida ühe ühise lähtekoha. ängistust (artiklid 2. SUBJEKTIIVSUSE PROBLEEM Kuigi subjektiivsuse piiritlemine ei ole käesoleva uurimuse teemaks.4. Käesolevas analüütilises ülevaates kasutatud umbisikulist väljenduslaadi tuleb pidada antud sosina jäljeks. Käesolevas töös ei ole kirjanduse tõlgendamise puhul piirdutud tekstilisuse tasandiga traditsioonilises mõttes – selline fookus oleks ju häbitu tagasilangus strukturalismi! Pigem on siinne uurimus määratletav luule teatud lugemisviisina58. 25 . kuid on kindlasti suur (Guattari 1995: 1. Eneseteadvuslikkusse koonduv subjekt (teatud subjektiivsuse funktsioonina) on ajalooliselt antud tegelikkus. teguriteks (ibid: 7). Sestap tuleks mõtet täpsustada: siinses uurimuses aktualiseeruv subjektikriitika ei sisalda alternatiivset “autentset” subjekti(ivsuse) teooriat. 4)59.1. Säärane lammutav positsioon on võimalik saavutada eksistentsiaalse käände omaksvõtmise läbi: ükski mõtlemine ei alga nullist. lahjeneb akadeemilistes koridorides veel mõnda aega kuulmatuks sosinaks. 16). faablite vabamängus jne. kus normaaljuhtumil kogeja neeldub suunatuses intentsionaalsele objektile (Pollio. jääb nendest selgitustest väheks. mis eeldab vastandmõistena normaalmõistust ehk normaalsubjekti. mitteteadvuslikeks jne. Siinse uurimuse mitmes artiklis tõlgendatakse kogemuslikke fenomene. kuid selles toimuvat mõtlemise enda objektiveerimist ei pea käsitlema normatiivselt epistemoloogilise eelisolukorrana. Tekst-autor-lugemine-tõlgendus moodustavad nihilismi mõtlemises mängulise võrgustikulise terviku. Artiklis 5 tõlgitakse saksa Angst ahastuseks. erandiks varase Heideggeri Daseini-analüütika. pole olnud võimalik seda probleemi uurimuse temaatika tõttu suisa vältida. mõtlemise puhaste võimalikkuste tingimustelt.60 Kuigi eelmises peatükis käsitletud filosoofide seisukohad subjektiivsuse küsimuses erinevad mõnevõrra üksteisest.62 58 59 60 61 62 Artiklis 4 on see rõhuasetus jõudnus suisa alapealkirja. Kui identiteedi püsivust taotleva subjekti ümber koondub selgepiiriline kosmos. mida luuakse ja hoitakse mitmesuguste sotsiaalsete praktikate käigus – sh. psühhoanalüüsi ja husserliaanliku fenomenoloogia märksõnade all. Seega ei pea kartesiaanliku subjekti kriitika tähendama subjektiivsuse kui sellise täielikku välistamist mõtlemisest. teistes artiklites ängistuseks – viimast tõlget tuleb lugeda korrektseks. luule kogemise tasandi sisse toomist. mis tähendab luule mõju. kes tegi? Foucault’ nime kandvast tekstist kostuv ükskõiksuse müra: “mis tähtsust on sellel. Henley. akadeemiline uurimistöö. Antud väide ei välista. mille üldhulk võib olla hoomamatu. enneseküllase “mõtleva asja” kriitika.

Sellist ontoloogiat annaks võrrelda nt. 63 64 65 66 Heideggeri järjekindel subjektikriitika tuleneb tema mõtlemise seotusest olemisega. Eriti tuntud on selline kriitika Heideggeri ettekande “Mis on metafüüsika” aadressil. Carnap 1931. Pole võimatu. intentsionaalse objektina. Ries 1982. mitteolemine ei tähenda neile midagi muud. vähemalt intentsionaalse objekti tähenduses. 26 . Kuigi antud tekstis muutust ka lühidalt seletatakse.). Uurimist väärivaks mõttearenduseks on Vattimo mõtlemises subjektobjekt suhte lagunemine moodsa tehnika maailmas. huvitumine radikaalselt teisest. puudust subjekti enese keskmes. Vt. tagasilanguseks ontilisse: kui on moodustatud nimisõna “eimiski”.66 Kui mõista eimiskit mõistena. väljaspool inimest). Masingu väitel mõtleb soomeugrilane pigem kvaliteetide kui defineeritud mõistete kaudu. Meenutagu see hääl. siinses uurimuses märgistatud passiivse nihilismina (artikkel 3). Heideggeri taotluseks on näidata Nietzschet metafüüsika täideviijana. Bergsoni kestusemetafüüsikaga või Deleuze’i immanentsuse filosoofiaga. tekstide paatoses.65 Erinevalt Heideggerist näeb Vattimo moodsa tehnika väljanõudmisseoseid positiivses valguses. et subjektikriitikat ei saa teha tugeva autori-hääle läbi. nagu on korduvalt eimiskist kõnelevaid “müstikuid” ka kritiseeritud. kuna seal lagunevad metafüüsikast pärineva mõisted. mõelda millestki ning eimiski on absurdne mõiste. mis ennast kunstlikult võimendab. mille kohaselt Heidegger ei pane tähele negatiivsust. 2003). Luks 2002: 95-104). rõhutades küll eimiskist kõnelemise aimavat. Hegeli maailma ööna (vt. Subjekti eneseküllasuses on teine välistatud (vt. Artiklis 4 toimub mõistekasutuses pööre: loobutakse eimiski mõiste kasutamisest ei kasuks (artikkel 4: 124). kuid tema kriitilised märkused ei moodusta selgepiirilist teooriat ning võimaldavad mitmesuguseid tõlgendusi ka subjektijärgsuse küsimuses. kus kõneldakse eimiski vahetust kogemusest (vt. vaid üksnes diskursuse liikumisena luule tähendusetuse poole. kelle mõtlemises saab subjektiivsus tingimatuks (võimu tahtes. segunemise poole luulega. Heidegger 1980). kuid sarnasel moel on Jean-Paul Sartre kritiseerinud Bataille’id ja Blanchot’d (vt. et nihilismi mõtlemises aktualiseeruvad mõlemad tõlgendussuunad. Higgins 1990.2. Siin puudub teaduslik hääl. Hajumine võib olla nihilismi (ka kirjanduses) üks suund. Nietzsche kõneleb küll vajadusest subjekti suhtes veidi irooniline olla (Nietzsche 1988. Mainitud kõnepruugi muutusega ei ole muutunud uurimuse algne motivatsioon ja ontoloogiline häälestus – püsimine ontoloogilises diferentsis. sellest tuleb vaikida” (Wittgenstein 1996: 201). tingimatu subjektiivsuse vägivallatsemine teine suund (vt. minast temasse (Blanchot 1999: 460). kd 5: 54). 4. artikkel 4).Kui jätta kõrvale Heidegger63. Düsing 2001. Kirjutamine liigub esimesest isikust kolmandasse. Üheks seda lagundamist iseloomustavaks näiteks võib tuua akadeemilise kirjutamise. Mõtlemise aluseid avavas artiklis 2 pealkirjastati see mõtteliin “Eimiski nimetamisena” (artikkel 2: 9jj). mis avaldub Kanti transtsendentaalse kujutlusena. vajab kõnepruugi muutumine lisaseletusi. Alanko-Kahiluoto 2007: 153). 1996. triivima (vt. ilma et kumbagi absolutiseeritaks. mõtteviisid ja eristused. pole siinse uurimuse kujunemist mõjutanud mõtlejad arendanud selgepiirilist ja ranget subjektikriitikat. Oluliseks osutub antud küsimuses Heideggeri ja Vattimo vaidlus üleinimese määratlemise küsimuses (vt. 1993: 40-60) haakuvad sageli Nietzschega ning jutustavad hermeneutikale omasel moel traditsiooni subjektiivsust kujundavast mõjust (Potepa 1999: 195). et subjektiivsus hakkab lakkamatus interpretatsioonis nõrgenema. mistõttu on tööle hakanud polüfoonilise hääle printsiip: luuakse 10-20 autori kollektiivi poolt ühistekste. Ometi püsib eimiski mõiste kasutamise juures suur oht n-ö. Žižek 2000. kus filosoofia alg-küsimuseks saab unustatud olemisküsimuse asemel küsimus mõtleva mina teadmiskindluse järgi. Nendes tekstides ei väideta midagi. Seega. Heidegger 1961. Blanchot’ esseede puhul pannakse subjekt kahtluse alla kõige sügavamal moel. ei kõnelda enda nimel. Heidegger näeb uusaegses filosoofias tekkinud subjektis olemisunustuse jätku. st. on nende lähenemine eos luhtunud: keeles saab kõneleda millestki. mistõttu mittesündmus on nende loogikas võimatu (Masing 2004: 151). samuti kasutati eimiski mõistet läbivalt artiklis 3. Vattimo 1986: 36-64). artikkel 3. ebametoodilist omapära (artikkel 3: 88). Witherspoon 2002. On teada ka Uku Masingu süüdistused eimiski mõiste kui indogermaanliku keeletõeluse ja sellest võrsunud metafüüsika armetust eksitusest (Masing 2004: 263-265). Vattimo 1986. Järelemõtlemist väärib Slavoj Žižeki kriitika. mis kriitika nulliks. siis tundub tema nimetamine olevat juba seotuse-ürituse pöördumatu reetmine ning müstilisuse-teema viimaseks sõnaks tundub jäävat Wittgensteini ütlus: “Millest ei saa rääkida. kui millegi puudumist teataval kohal või ajavahemikus (Masing 2004: 187. teksti iseväärtus on redutseerunud avaldamise ja tsiteeritavuse vahetusväärtuseks. Vattimo tõlgendab Nietzschet läbivalt hermeneutilise filosoofina ning subjekti probleemi selle raames omakorda nii. eriti lk. Individuaalset mõttetööd armastav uurijaskond on välja nõutud seade-stu poolt produtseerima võimalikult palju artikkel-ühikuid. 30-51). seade-stu väljanõudmisseostes (Vattimo 1993: 158-186. EIMISKIST EI-NI Käesolevas uurimuse läbivaks taotluseks on olnud kulgemine nihilismi mõtlemise ekstreemi poole. on vaid ebamäärane hääl väljaspoolsusest (Blanchot 1993: 258). 192).64 Vattimo subjektikriitilised tekstid (Vattimo 1986: 36-64. on seeläbi loodud siiski üks miski.

Ometi on arusaam, et eimiski on käsitletav üksnes intentsionaalse objektina, miskina, liialt kitsendav. Stephan Käufer näitab oma täpses ja põhjalikus Heideggeri “Mis on metafüüsikat” analüüsivas artiklis, et eelmises lõigus esitatud loogiline süüdistus kehtib vaid n-ö. traditsioonilise ontilise tähendusteooria puhul. Kuid Heideggeri apofaatiline keelemõistmine, keel kui logos, mis laseb asjadel ilmuda, annab väite millegi-kohta käimisele sootuks teise värvingu (Käufer 2005: 491). Heideggeri järgi saab väitel olla suhe oma objektidega üksnes olemasolemise transtsendentsilt, mis tähendab vaatlusaluses Heideggeri ettekandes algset sissehoitust eimiskisse (ibid: 492). Vabalt rääkides võib öelda, et Heideggeri jaoks on olemasolemine eimiski poolt häälestatud, see häälestus teeb olemise mõistmise ülepea võimalikuks (ibid: 497). Siinses uurimuses ei ole keskendutud eimiski fenomeni süvafilosoofilisele käsitlemisele, kuigi säärased analüüsid võivad olla fenomenoloogiliselt viljakad (Lütkehaus 1999). Artiklis 4 väideti, et üleminek eimiski mõistelt ei-ni toimub ontoloogilisuse protsessuaalsuse rõhutamiseks (vt. lk. 124). Täpsustame siinkohal mõtet veelgi: seda üleminekut ei tule mõista nii, nagu peaksime nüüd tegelema nimisõna “eimiski” analüüsimise asemel tegusõna “ei-mine” analüüsimisega. Antud muutus üritab muuta ontoloogilist kõnet ja kogemust ennast ebamäärasemaks, kulgevamaks, vaibutada objektiveerivaid tähendusintentsioone, mis “eimiski” mõiste puhul prevaleerivad, loobuda filosoofiliste kategooriate diktaadist.67 See muutus võib olla sammuks mitte-objektiveeriva mõtlemise teel, mida Heidegger korduvalt propageerib (nt. Heidegger 1992: 961). Mõistelisele muutumisele vaatamata jääb nihilismi mõtlemise algne häälestatus samaks, seda võiks muutunud terminoloogias nimetada: et ei-b. Kogemuses ilmneb seotus ei-ga, ei-lisus. Kui seletada seda veel Husserli fenomenoloogia terminites, ei piirdu ei intentsionaalse objektiga – kuigi ta võib kahtlemata ka selleks saada. Ei-lisus on töös samuti tähenduse mitte-täitumises absurdiluule šokis, või kujutluse täitumise luhtumises ülevustundes68, samuti kõike olevat minema pühkivas ängistuses ning kõigi võimaluste luhtajana surma poole olemise kogemises. Kõik need figuurid on siinse uurimuse artiklites ka läbi töötatud. Kuigi käesolev uurimus saab võimalikuks lähtudes ei mitmesugusest antusest kogemuses ja keeles, ei anna see alust vastamaks küsimusele, kas ei on reaalne fenomen või kogemuse sisemine struktuur. Viimase küsimuse suhtes jäädakse uurimuses fenomenoloogilise epoche positsioonile (vt. artikkel 2: 10). Nii luule kui ka luulega ühtesulava nihilismi mõtlemise puhul tasub taas aktualiseerida siinses töös läbivat logose-paatose eristust. Kui lausutu logoses, sisus valitseb alati miski, siis väljendusviisis, paatoses võib asuda šanss ei-lisuse ilmnemiseks. Kui seda paatost objektiveerida, nt. kirjandusteoreetilises retooriliste strateegiate analüüsis, siis mõistagi fluidum kaob. Ei avaldumine paatoses on artikuleeritud küsimusse, kuidas mitte rääkida; kuidas jõuda kõneldes paradoksaalsesse mitte’sse (Derrida 1987).69 Siinses uurimuses toimunud kõnepruugi muutusega võib siduda mitmete mõtlejate taotlust lausuda välistatud kolmandat, mis poleks ei olemine ega eimiski. Just sellise ebamäärasusena seletab ühes intervjuus oma varast väljendit il y a Emmanuel Levinas (1996: 509), samas tõmbab ta paralleele Blanchot’ neutraalsuse või väljaspoolsusega. Derrida leiab antud temaatika juba Platoni chora’s, mis pole ei tühjus ega olemine, pole kirjeldatav ühegi filosofeemi kaudu, pole isegi mitte Heideggeri Es (Derrida 1987: 37, vt. ka Žižek 2000: 42). Žižek nimetab algset ei kogemust Hegelile toetudes eel-ontoloogiliseks maailma ööks (Žižek 2000: 30jj). Kindlasti väärib mõtisklemist tema mõtlemises artikuleeritud ei seos lacanliku psühhoanalüüsiga ja subjektikäsitusega. Derrida tähelepanek chora kohta avab huvitava võimaluse ei-lise mõtlemise radikaliseerumiseks eesti keeles. Uku Masing rõhutab soome-ugri keeletõeluse protsessuaalset iseloomu filosoofilis-metafüüsiliste spekulatsioonide naeruvääristamiseks (Masing 2004: 169), kuid pole liialdus väita, et käesolevas töös tutvustatud postmetafüüsilised mõtlejad üritavad täide viia sarnast ülesannet. Jaan Kaplinski (2009), kes on soome-ugri keeletõelust ja mentaliteeti edasi uurinud, pole idamaade mõtlemisega paralleele tõmmates sugugi vältinud eimiski üle spekuleerimist (Kaplinski 2009: 30, 48, 241). Loodetavasti on siinses uurimuses läbi viidud eesti luule vaatlused retoorilises mõttes piisavalt veenvad, kuulmaks ei häält ka eesti keeles.

67

68 69

Siinsele uurimusele sarnase ebamäärusega üritab negatiivsuse fenomeni käsitelda Eva Brann (2001), kõneldes ei (no) erinevatest ilmnemisviisidest ei-lausumise (naysaying) kaudu. Viidatud teos oli käesoleva uurimuse artiklite kirjutamise ajal autorile tundmata ega ole mõjutanud siinse töö mõistestiku kujunemist. Nii Lyotard kui Žižek rõhutavad ülevustunde puhul subjekti ühtsuse lagunemist (vt. Lyotard 1994: 24; Žižek 2000: 64), mis haakub siinse ülevaate eelmises alapeatükis kõnelduga. Mark C. Taylor (1990) visandab samale küsimusele esmase vastuse kõnetegude teooria kontekstis. Tuginedes hägusale piirjoonele konstatiivide ja performatiivide vahel Austini teoorias, püstitab Taylor hüpoteesi, kas pole mitte sõnadel võimalik funktsioneerida ka mõtlemata jäänud kolmandal viisil, mis võimaldaks sõnadel teha eimidagi (Taylor 1990: 210). Tuginedes Blanhcot’le nimetab Taylor sellise hüpoteetilise kirjutusviisi Freudilt terminit laenates parapraksiseks (ibid: 223). Kanti kujutlusteooria põhjal väidab Taylor, et parapraksis on mittesünteetilise kujutluse funktsioon (ibid: 226).

27

Kui Heidegger üritab oma hilises mõtlemises olemise kategooriast loobuda ebamäärasema es gibt’ (es gibt Sein und es gibt Zeit, Heidegger 1988: 5) kasuks, siis jääb saksa keeles kõlama siiski Es – see, too, mis annab. Kuigi pole teada, et Heidegger antud keelendit kasutaks, võiks eimiski mõistest loobudes koguni öelda es nichtet – too ei-b. Kuid artiklilisest määratusest priis eesti keeles on meil võimalik moodustada kõige ebamäärasem impersonaalne verb: ei-b (vrd. sajab, koidab). Nihilismi mõtlemise kogemuslikuks taotluseks on püsida ei-mises, vaatamata tähendusintentsioonide pidevale täitumisele, tähenduslikkuse virr-varrile ei ümber.70 Kuna käesoleva uurimuse erinevates artiklites on kasutatud ei kogemise kirjeldamisel mitmeid erinevaid mõisteid ja metafoore, oleks paslik üldist sõnakasutust täpsustada. Seda täpsustab järgnev skeem: OLEV Chora, kirjanduslikkuse ruum. NIHILISMI MÕTLEMINE VÄLJASPOOLSUS, TEISESUS, TEINE JAA Absoluut, olemine, Jumal
Skeem 1. Ei-ga seotud terminoloogia

EI (mitte) eimiski, eimine, ei-lisus (negatiivsus)

Skeemi lähtekohaks on ontoloogiline diferents oleva-teisesuse vahel. Nihilismi mõtlemise taotluseks pole müstiline lõplik sulandumine ei-lisusse, vaid paikneda diferentsis, joonel. Nihilismi mõtlemine on eiliselt häälestatud, seetõttu aktualiseeruvad siin just teisesuse ei-lised tähendused ja kogemuslikud ilmingud. 4.3. EI ANTUS ÜLEVUSKOGEMUSES Kuidas kohtuvad kirjandus ja ei? Siinses töös tehtud luule ja proosa vahelise eristuse põhjal võib öelda, et luule ongi ei poolt häälestatud kirjutamisviis, igavesti luhtuv katse nimetada väljendamatut. Lyotard’i eristuse kohaselt (vt. artikkel 2: 10-13) võib üritada väljendamatut nimetada puuduva sisuna (modernistlik kunst) või väljendamatuse enda kirjeldamisena (postmodernne kunst). Seda kogemust, mis kaasneb esitamise luhtumisega luules, luule ei-misega, nimetatakse käesolevas uurimuses ülevuseks.71 Ülevuskogemuse kaudu näitlikustatakse käesolevas uurimuses ei kogemise üht olulist viisi. Pidades silmas, et uurimuse fookuses on mõtlemise ja kirjanduse dialoog ning ühtesulamine, võib ülevuskogemust nimetada töö sihis isegi kõige olulisemaks ei kogemise viisiks, ülevuse mõistet kõige olulisemaks teoreetiliseks metafooriks, mis võimaldab mõtlemise algset ei-list häälestust kirjeldada. Ülevuse mõiste on käesolevas uurimuses olnud läbivalt olulisel kohal, kõige rohkem on saadud inspiratsiooni Lyotard’i käsitusest. Artiklites 2 (lk. 10-13) ja 3 (lk. 89-90) visandatakse esimesed põgusad seosed nihilismi mõtlemise ei-lisuse ning Lyotard’i ülevuskontseptsiooni vahele. Põhjalikum ülevuse mõiste avamine ning integreerimine nihilismi mõtlemisse leiab aset artiklis 4 (teoreetiliselt tähtsaimad lk-d 121-124). Viidatud artiklis täpsustatakse Rodolphe Gasché tõlgenduse abil, mis punktis siinse nihilismi mõtlemise ülevuskontseptsioon Lyotard’i käsitusest lahkneb: Lyotard peab oma ontoloogiliste ja eetiliste eelduste tõttu (vt. artikkel 4: 123) võimatuks ei ontoloogilist avanemist ülevuskogemuses, ta vastandab ennast otsustavalt nihilismile (Slocomb 2006: 91). Siinse töö lahknevust Lyotard’i mõeldust saab kirjeldada alghäälestuste kaudu – Lyotard’i jaoks on algkogemuseks alati miski, Levinas’i il y a – meid ümbritseb fraasi-universumi immanentsus, kus isegi vaikus on fraas (Lyotard 1988: 70). Nii Gasché (2001: 121jj) kui ka Slocomb (2006: 64) on seadnud säärase negatiivsuse vaigistamise kahtluse alla72; siinkohal oleme jõudnud vaidlusse mõtlemise eelduste üle, kus kompromissi ei paista.
70

71 72

Levinas määratleb oma mõtlemise nõudena püüdu väljuda il y a’st, mitte-mõttest (Levinas 1996: 510), sama püüdena võib iseloomustada kultuurifilosoofilisi-pragmaatilisi uurimusi nihilismi ajaloolises saatmistus elamisest (nt. Vattimo 1992c, 1994). Siinsele uurimusele on mainitud püüdlus võõras. Ülevuse mõistet kasutatakse käesolevas uurimuses just ja ainult subliimsuse tähenduses, välistades eesti tavakeeles käibiva kõrgendatud, piduliku tähendusvarjundid (vt. artikkel 4: 122, alamärkus 5). Siinse uurimuse ülevuskogemuse erinevust Lyotard’ist sobib hästi ilmestama Hegeli kriitika Kanti ülevuskontseptsiooni kohta, nii nagu seda kirjeldab Žižek. Kant peab ülevustundes ilmnevat Asja Iseeneses kujutamise luhtumist õrnaks seoseks Asjaga Iseeneses kui transtsendentse jäägiga. Hegeli jaoks ongi aga kogemus, et on olemas radikaalne negatiivsus, et ükski fenomen ei vasta ideele, puhas negatiivsus ise – Asja luhtunud kujutamise läbi olemegi “asja iseeneses” keskel (Žižek 2003: 308-309). Žižeki paatoseks on näidata ülevuse naeruväärsust, ülevustunnet kui objektidele Asja staatuse omistamise efekti Lacani mõttes (Shaw 2006: 141-147). Antud kriitika ei suuda vaibutada käesoleva uurimuse ei-list paatost, võib nietzschelikult öelda, et isegi naeruväärsuses pole midagi hirmutavat.

28

Artiklis 4 vaadeldakse lisaks ülevuse mõiste teoreetiliste aluste visandamist lähemalt Kivisildniku luule ülevust. Kuigi artiklis 5 ülevuse mõistet ei kasutata, võib selles tekstis analüüsitud surma kirjutamist nimetada samuti ülevaks kogemuseks. Surm on midagi sellist, mis on olemasolemisele antud üksnes üleva objektina, kõigi positiivseid kogemusi lõpetava horisondina. Surma kirjutamise katse on seega esitamatu esitamise katse. Teoreetilises plaanis kattub ülevuse mõistega ka Barthes’i (2007) naudinguteksti kirjeldus. Lisaks ülevuskogemuse ei-lise potentsiaali avamisele luuakse käesolevas uurimuses esmane sild ülevuskogemuse ning Heideggeri poolt tõlgendatud ängistuskogemuse vahele. Heidegger ei kasuta ülevuse mõistet ning tema kuulsaimaks näiteks ei kogemusliku antuse kohta on ängistus. Nagu käesolevas uurimuses Shane Welleri seisukohti kasutades väideti, ei ole võimalik Heideggeri ängistuse mõistet kasutada luule tõlgendamiseks, kuna eimiskit avav ängistus kaotab kogeja ümbert kogu oleva terviku, sundides ta vaikima (artikkel 2: 16-17). Ometi kõneleb Heidegger Knut Hamsuni näite varal tõesest kõnelemisest eimiskist luules (Heidegger 1999b: 45) – seda kogemuse kirjeldust võiks sisuliselt nimetada ülevuskogemuseks. Lisaks võib esile tuua, et Blanchot määratleb – kahtlemata Heideggeri põhjal – kirjanduse algust ängistuse kaudu: eimiski on kirjaniku põhiliseks töömaterjaliks (vt. artikkel 2: 17). Ka Heidegger väidab, et ängistusest saab rääkida alles hiljem, kui ängistus ise on haihtunud (Heidegger 1978: 112) – see tähendab, et ängistusega peab säilima mingi vahetu (mäluline) seos, tegemist pole lihtsalt kogemuse läbilõikamisega. Ehk oleks kogemust kirjeldades kohane öelda, et ängistus on ülevuskogemuse äärmus või piir, kus väljendamatu luhtumise negatiivsest esitusest pärinev mõnu on mattunud esitamatuse kannatuse alla? Ülevuskogemuse teiseks piiriks oleks esitamatuse kadumine mõnuteksti lõõgastuskogemuses, sukeldumine kogemuse sisus antusse. Ülevuskogemuse rõhutamine on luule mõistmiseks ülimalt oluline. Kui kunsti, sh. kirjandust (olgu siis mimeesi või poieesi tähenduses) mõistetakse kitsalt ilu ja tähenduslikkuse diktaadi kaudu, siis muudetakse kõik muu tõlgitsuse jaoks ebaoluliseks.73 Suurimaks ohuks tuleb pidada seda, kui ilu diktaadile lisandub hüve diktaat, kirjanduse moraalne hindamine, mis tõrjub kunstist kõike “madalat” ja “ebasündsat”. Ometi paelub madal ja hämar lugejaid ning tõlgendajaid, nagu nähtub selliste autorite nagu de Sade, Henry Miller, Charles Bukowski populaarsusest. Just ülevuse mõiste kaudu on võimalik avada ei-lise kirjanduse olulist potentsiaali, antud retoorilise ülesandega on siinse töö artiklis 4 ka algust tehtud.74

73 74

Realismi diktaadist vt. Lyotard 2000. Eesti kirjanduse analüüsimisel on ülevuse mõistet mitmel puhul kasutanud Hasso Krull (2000, 2009), samuti Epp Annus (2002, 2003).

29

et töö eeldus – algne häälestatus ei-le. ontoloogiline süvenemine. TÖÖ PEAMISED TULEMUSED JA VÕIMALUSED EDASISEKS UURIMISEKS 5. Nihilismi mõtlemise motoks on metoodiline nõrgenemine. eimiski nimetamine). Vattimo nihilistliku tõeteooria kaudu. Kui antud tõlgendusviis osutub vähegi veenvaks. kuigi neid ei ole töö teistsuguse fookuse tõttu detailselt välja arendatud. võib seda mõtlemist nimetada ka üheks kirjanduse lugemise viisiks (vt. Ometi ei ole praegu võimalik väita. Seda. kuna hetkel on veel vara hinnata selle lugemisviisi mõjukust tõlgitsuste lõputul väljal. Teaduslikkuse kriitika toetub olulisel määralt Vattimo vastavale kriitikale (1985). 7. miks puudumisele tuleb omistada mingi ontoloogiline tähtsus peale triviaalse millegi-puudumise. vastatakse uurimuses ülevuse ja ängistuse kogemuste analüüsi kaudu. Töö üheks tulemuseks on järjekindel teaduskriitika. Filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine nihilismi mõtlemises arendatakse artiklis 2 kaheks võimalikuks mõtteliiniks (faabel. 8. Siinse töö mõned tulemused on sõnastatavad varasemate teooriate kriitikana: a. radikaalne lahtiütlemine teaduslikkusest ja kasulikkusest. 2). Lisaks on kõikides artiklites läbivalt rõhutatud nihilismile omast tunnetava subjekti lagunemistendentsi ebamääraseks subjektiivsuse vooks. et nihilismi mõtlemist võib vaadelda filosoofia külje pealt kui ebamäärast teoreetiliste metafooride pundart ning kirjanduse külje pealt kui ei-lisuse poolt häälestatud poeetilist-retoorilist loomingut. et ka eesti keeles kõlab väljaspoolsusest inspiratsiooni saav luule (siinses uuringus fikseeritud tähenduses. et antud lugemisviisi rakendamisega oleks midagi erilist saavutatud. tuleks nimetada intellektuaalseks aususeks ning ühtlasi kriitikaks mistahes mõtlemise suhtes. Antud eristuse kaudu on saavutatud sisuline täpsus nihilismi mõtlemise teadusvastaste positsioonide eristamisel. et ka eesti luulele pole võõras häälestumine ei-le. Uurimuse seisukohalt võib õnnestumiseks pidada. 4. Käesoleva töö tähtsaimaks täitunud eesmärgiks võib pidada nihilismi mõtlemise “metoodiliste” ja ontoloogiliste aluste väljatöötamist.5. Epistemoloogilise lähtekohana on artiklis 2 välja töötatud esiteks pluralistlik kõigi faablite kui maailma konstrueerivate tervikute põhimõtteline võrdväärsus. et paradoksaalsust ja kasutust rõhutavad. nihilism ei nimetamise püüdlusena seguneb hämaras esseistikas luulega. et need eeldused on ilma pikema mõtiskluseta üldkehtivad (selline vägivaldne hoolimatus iseloomustab nii peavoolu loodusteaduse kui ka terve mõistuse nimel kõnelejaid). läbimaks teadusajakirjades avaldamise vormilisi nõudeid. mõtlemise häälestatuse tunnistamine on samuti antud töö üheks saavutuseks. TULEMUSED 1. filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine – antud põhimõte kuhjab uurimise teele mitmeid sisemisi takistusi ning seab nõrgeneva mõtlemise staatuse teaduslikus kontekstis pideva kahtluse alla. artikkel 4). kus keeldutakse oma eeldusi eksplitseerimast või väidetakse. Seda. See lugemisviis rõhutab ei-lisi figuure luules ning juhib lugejat tagasi kunsti kui maailma vaikuse poole. kogemusi näitlikustatakse luule abil. Nihilism faablite põhimõttelise võrdväärsusena (Rorty. mis väidavad ontoloogilise temaatika (olemine-eimiski) jäämist indoeuroopa keeleruumi ning soome-ugri mõtlemise ja luule radikaalset immanentsust (Heinapuu 2003). Omaette tulemusena tuleks rõhutada seda. 5. Küsimusele. siis on sellega demonstreeritud. kas töös on saavutatud piisav retooriline veenvus ei-lisuse märkamiseks luules. 3. Kriitiline hoiak teaduste suhtes on väljendatud nii uurimuse logoses (artikkel 1) kui ka läbivalt töö paatoses. Skisofreeniline pendeldamine eri faablite vahel aitab seda lagunemisprotsessi süvendada. Retoorilise veenvuse esiplaanile tõstmine. kuid läheb veelgi kaugemale: kui Vattimo piirdus üleskutsega. Nihilismi mõtlemise kaks nõlva seostati uurimuses kirjanduse proosa. Käesolev uurimus näitas. Vattimo) avab võimaliku kulutuurifilosoofia sfääri.ja luulenõlvaga Blanchot’ tähenduses. erinevuses proosast).1. Ontoloogilises plaanis on töö põhitulemuseks Vattimo nihilistliku ontoloogia edasiarendamine ei ontoloogiaks (artikkel 4). kuna Uku Masingu kriitikale toetudes on siinses kultuuriruumis kõlanud hääled. peab selgitama siinse uurimuse ja järgnevate nihilismi mõtlemise raames teostavate uurimuste kriitiline retseptsioon. et filosoofia peab loobuma teadusliku tõsikindluse mudelist ja 30 . Heideggeri häälestatud mõtlemise kujundi kaudu ning Derrida logose-paatose kaksikrežiimi kaudu on antud töös esile toodud kuidas’suse oluline tähendus mõttetöös. 2. Käesolev töö sisaldab nihilismi mõtlemise esialgseid epistemoloogilisi seisukohti (artiklid 1. et käesolevas töös tõlgendatakse peaaegu eranditult eesti luulet. 6. esseismi kalduvad käsitlused on suutnud siiski omandada piisava retoorilise veenvuse. Lisaks sellele. Antud tõik vajab eraldi esile tõstmist. on fikseeritud.

Jim Ollinovski). vaikus. Eesti luule varal töötades oleks vaja kindlasti esile tuua mitmed figuurid.tegema koostööd kunstiga (sh. Filosoofilised nihilismiteooriad on saanud kirjanduselt pidevalt inspiratsiooni. 5. Suure Kirjanduse müüdi dekonstruktiooniks ei-lisuse abil. et siinses uurimuses läbi viidud teaduskriitika ei piirdu positivistliku teaduslikkuse ideaali kriitikaga. mida käesolevas uurimuses ei käsitletud. 6: 147). Kirjanduse abil on võimalik uurida nii üksiku inimese asendit nihilismi maailmas (nt.2. terve mõistuse vastaseid seisukohti. kehavälistele kogemustele šamanistlikes kultuurides. et tema tehnikakäsituse väljakujunemisel oli teednäitavaks Ernst Jüngeri teos “Tööline” (Heidegger 1978: 384). kuid kes ei leia käesolevas uurimuses pikemat käsitlemist.). milleks oli rahvusliku identiteedi taastootmine (Undusk 1999: 249) on kirjanduse jaoks liiga kitsas mõõt – ei-lisuse poolt häälestatud luule ei ole rahvusmõtte teenriks (artikkel 4. Luks 2006: 75-85. Kuigi nihilistlik luuletõlgitsus ei saa kunagi esitada ei-lisust avavate luuleliste figuuride ja tekstuaalsete praktikate täielikku loendit (pole võimalik formaliseerida. ei-lisuse alghäälestusele. TÖÖS LAHENDAMATA JÄÄNUD PROBLEEMID Antud töö taotluseks on mõtlemise nõrgenemine ja antiteaduslikkus. apelleerides nt. ka Luks 2006: 75-85). Teaduslik-ratsionaalne kultuur võimendab järjekindlalt (nt.3. kuid ometi on säärase empirismi vastu võimalik argumenteerida. haridussüsteemi abil) konstruktiivseid-pragmaatilisi intuitsioone. Eraldi käsitlemist väärib kindlasti just moodsa tehnika loomuse kui seade-stu keskne ei-v funktsioon metafüüsiliste jäänukite 75 76 Selle kohta. tuleks käsituse veenvusele kasuks täiendavate luulevaatluste teostamine. mispoolest on Vattimo filosoofia ühekülgne. et kuna siinses töös esitati mitmeid äärmuslikke. uurimuse “objektiks” on esitamatu eilisus. 31 .2. kuidas asjad kokku klapivad. millel on tähendustervikut lammutav funktsioon. 2. nihilismi mõtlemise mitmeid võimalikke suundumusi kõrvale jättev (vt. Camus’ “Võõras”. 1. mis pannakse kokku vahetutest tajuandmetest. Lausumise luhtumust hoomav nihilismi mõtlemine on juba oma aluste poolest lõputu projekt. vt. Kirjanduses tuuakse jumalatu-moraalitu eksistentsi problemaatika kõige ehedamal ja äärmuslikumal kujul esile.3. Käesolevas töös leiduvaid luulevaatlusi võib liigitada eesti luule sotsiotsentrisliku tõlgenduse kriitikaks. c. Heidegger on tunnistanud. kelle tekstides ilmneb ei-lisuse dominant (Heiti Talvik.75 Teaduslikkuse kriitika ei tähenda seda. Uurimuse teoreetiliste aluste väljatöötamise käigus kerkis esile kriitiline hoiak Vattimo filosoofiasse (artikkel 2). et 19. Nihilismi mõtlemise faabli-mõtteliini edasiarendamine võimaldab kahekõnes kirjandusega (siinse uurimuse eristuse järgi ennekõike proosaga) kirjeldada-mõtestada elu nihilismi epohhil. seda. millel ja kelle jaoks võib olla ei-line häälestuspotentsiaal). küberpungi poolt kirjeldatud tehnoloogilistele lahendustele jne. seetõttu pole töö käsitletav üksikprobleemide piiritletud kogumina. kuigi nihilismi mõtlemise programm laiemalt vajaks seda mõttearendust. öö. Esmast visandit kodutuse keskse rolli kohta eesti luules vt. Siinne uurimus esitab säärasele hoiakule väljakutse. Ellise “Ameerika psühhopaat”) kui ka teha laiemaid kultuurifilosoofilisi eristusi ja üldistusi. kodutus. et teaduses on iseenesest midagi taunimisväärset – kriitika teravik on suunatud teaduse ideoloogilisele pretensioonile olla tõe ainuvaldaja. Uurimuses välja töötatud logose-paatose kaksikrežiim võimaldas näidata. 2. 3. Kindlasti ei ole ammendav see. väljaspoolsus. Uurimus üritab näidata. b. hindas Nietzsche kõrgelt Dostojevski teoste psühholoogilist taset (Nietzsche 1988. nt. mil määral käesolev uurimus tegeleb subjektiivsuse problemaatikaga. 3. siis siinses uurimuses seatakse eesmärgiks filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine. Kafka teosed. panustades intuitiivsel tasandil poeetilisele negatiivsusele. nt. kirjandusega). sajandil formuleeritud eesti kirjanduse ülesanne. Peeter Sauter. Pan-fiktsionalismi metafüüsilised ja epistemoloogilised järeldused ei leia siinses uurimuses piisavat väljaarendamist. pan-fiktsionalism (artikkel 2) on terve mõistuse seisukohalt lähtudes absurdne. Sotsiotsentristlik perspektiiv sulgeb lugeja eest ei-lise luule üleva kohutavuse. vt.76 Samuti leidub eesti kirjanduses mitmeid autoreid. vajaksid mitmed väited tulevikus täiendavaid argumente ja seletusi. midagi enamat kui üks faabel teiste seas. Kõigi faablite põhimõtteline võrdväärsus. Ometi võib kriitikaks öelda. Igal juhul oleks siin vaja laiemat haaret. Terve mõistuse positsioonilt lähtudes on lähim ja intensiivseim “faabel” see. kd. 5. VÕIMALUSED EDASISEKS UURIMISEKS 1. eriti vääriks tähelepanu nihilismi mõtlemise võimalik seos Lacani psühhoanalüütilise subjektiteooriaga. tajupildi hägustamisele droogide abil.

vaid lõputul hulgal omavahel segunevaid faableid. keelamine. kas kardinaalväärtuste ei-lisus jõuab paratamatult kõigini? Või osutub täpsemaks Heideggeri käsitus moodsa tehnika totaalsest oma loomust varjavast kulgemisest. mille kohaselt Lääne tsivilisatsioon on ajalooliselt jõudnud nihilismi epohhi. tegelikkuse-kogemus seisnebki fabuleerimises. Sümptomaatiliste näidetena selle võitluse kohta võib esile tuua kunstiteoste keelustamise eraelu puutumatuse juriidiliste argumentide abil (nt. Siinses uurimuses piirduti ülevuse kogemusega. Mõned leheküljed varem ütleb Nietzsche. demokraatia. Seda tõmmet on kirjanikud-mõtlejad tundnud ja väljendanud (vt. mida Nietzsche visandas (vt. kuid eesti kirjanduses peituv kultuurifilosoofiline potentsiaal elu mõtestamisel nihilismi ajajärgul Eestis on seni veel avamata. nt. subjekt-objekt suhte) lammutamisel.ja sõimublogide tegelikkust ümberkujundava väe fenomeni. kd. see koletu sündmus oma tagajärgedega polnud veel inimeste kõrvu tunginud (ibid: 481). artikkel 2: 5-6). viimaste inimeste hukkumist ning teed üleinimese suunas. et kirjanduse proosa-suund mitte üksnes ei kirjelda. Eelmises punktis avatud uurimisproblemaatika välja ei tohiks mõista realismi võtmes. küsides koos Lyotard’iga: kas ülevuse esitamisest keelduv hääl jääb kunstis püsima. Selle teooria erinevus Heideggeri kunstikäsitusest: kirjandus ei loo mitte ühte ajaloolist maailma. vaid loob maailmu. rahvusluse. kirjanike blogid jms). eesti kirjanduses? Käesoleva uurimuse artiklis 3 demonstreeriti. Jumala reanimeerimisega. 77 78 79 80 81 Antud seoseid on filosoofias siiski juba mõnevõrra käsitletud. inimõiguste puuslike kaudu. 32 . vihkamine. milliseid uudseid tulemusi säärased nihilismi kirjeldused suudaksid anda? On ju sama suundumust juba tüütuseni kirjeldatud. kas kodutuse kõrbest võrsuv ilust keelduv kunst säilib. nt. Lisaks antud üldistuse tasandil läbiviidavatele uurimustele tuleb pöörata tähelepanu ka nihilismi võimalikule lokaalsele aspektile – kuidas ilmneb ei-lisuse tõmme eesti keeles. See tähendab. Lisaks subjektiivsuse või subjekti mõistete teoreetilisele selgitamisele tuleks ei-lisusele kogemuslikust küljest lähenedes proovida kirjeldada fenomenoloogiliselt võimalikult avaralt erinevaid negatiivsuse kogemise viise. mis saab viia vaid tegelikkuse luiskelooks muutumiseni – eimiski. Kõige lihtsamalt öeldes võib probleemi väljendada nii: kuigi metafüüsilis-religioosne ülim hüve on eksistentsi reguleeriva alusväärtusena kadunud. Lõpuks viskas hull inimene oma laterna katki ning ütles. nt. samuti laimu. viletsus (Heidegger 1978: 116). Kuhn 1992: 243). lähtub nihilismi mõtlemine tegelikkuse faabli-karakterist. n-ö. või peab ta andma maad üleüldisele lõõgastusele ja meelelahutusele (Lyotard 2000: 1419-1421)? Need küsimused vajavad pikemat järelemõtlemist. Selle asemel on Lääne tsivilisatsioonis tegeldud n-ö. Nietzsche nihilismi liikide eristus ning tulevikuennustused on tänini andnud alust tõsiseks kultuurifilosoofiliseks analüüsiks (vt. et see tõmme on eesti kirjanduses olemas.79 Veidi rohkem kui sajand hiljem tuleks esitada taas küsimus Nietzsche kultuurianalüüsi läbinägelikkuse kohta: kas Jumala surma edasikanduv sõnum viib paratamatult nende praktilis-poliitiliste katastroofideni. ainureaalsuse kontseptsioonil tugineva mõtlemise vastuseis antud protsessile (vt. Heideggeri jaoks on probleem veelgi sügavam: kogu mõtlemine väärtustes jääb sissemässituseks nihilismi. mõttetu igavesti (Nietzsche 2004: 1802). Võib õigustatult küsida. olemisunustuse süvenemiseks (Heidegger 1986: 40jj). Levin 2003.(nt. Siinses alapeatükis seni visandatud võimalikud uurimisliinid lähtuvad kultuurifilosoofilisest üldistusest. polnud sõnum Jumala surmast enam mingi uudis ning kõik heitsid selle üle nalja. et ta tuli liig vara. Kui hull inimene jooksis turuplatsile. kuid kogemusväli võib olla laiem. Kuhn 1992). 3: 480-481). nagu võimaldaks kirjandus meil uurida kirjandusvälist tegelikkust. redutseerides kõik n-ö. film “Magnus”. püsiväärtused vahetusväärtusteks. mis ei tohiks piirduda moraalse tasandi käsitlemisega. Nietzsche paatoseks oli kiirendada nihilismi paratamatut hävitavat levikut. mis jätab eluruumi uute puuslike kummardajatele ning eksistentsi laiemat mõtestamist vältivatele viimsetele inimestele?80 Antud probleemi võib tagasi asetada ka kitsamalt kunsti sfääri. Ka antud näited vajaksid laiemat analüüsi. 2. Tuleks leida ainureaalsuse nostalgiast vaba ja võimalikult täpne kirjelduskeel eri faablite segunemise kirjeldamiseks. 3. vt. inimesed pole mõistnud nihilismi loogikat. Läbitöötamist vajaks kasvõi Heideggeri poolt ettekandes “Mis on metafüüsika” esile toodud nimekiri eivast käitumisest: vastutoimimine. et Jumal on küll surnud. Viimse inimese positiivsusest nihilismi käes elamises on kirjutanud Agamben (vt. läbikukkumine. tähendusloome praktikates. Nagu artiklis 2 välja töötati. humanismi. Weller 2008: 137jj). pole veel muutunud väärtusseadmise viis ise78. Weller 2008). kuid veel aastasadu tuleb võidelda tema varjuga (ibid: 467).81 Nendelt eeldustelt lähtudes oleks põnevaks uurimisteemaks faablite järk-järguline segunemine ning realistlikul.77 Seade-stu mobiilsus annab eksistentsile faabli-laadse mängulisuse. terminite sekulariseerimine ja postmodernism abil? Uurimuse õigustamiseks tasub hetkeks pöörduda Nietzsche kuulsa katkendi “Hull inimene” juurde teoses “Rõõmus teadus” (Nietzsche 1988.

moodne eksistentsiaalne fenomenoloogia. käsitledes seda häälestust sõltumatult teistest võimalikest intuitsioonides nagu nt. Näiteks toetub Lyotard’i ülevuskäsitus põhiliselt just kujutava kunsti näidetele (vt. ilma et laskuksime seejuures teadusteooriale omasesse skematismi. Teise hääl (Levinas). pragmaatiline vajadus elada maailmas kui tähenduslikus tervikus. Badiou) peaksid saama nihilismi mõtlemise kriitiliseks partneriks. mis käsitlevad millegi eitamist. Lyotard 1991). 4. kuid pan-fiktsionalismi hüpoteesilt lähtudes on kõik faablid (ka nt. alati sekundaarsena mingi teise positiivse eesmärgi või väärtuse ellu viimisel. Samuti nagu ülevuskogemuse äärmuses ilmnevad sõnad ise enne tähendust. Siinne uurimus on olnud programmiliselt a-moraalne. teiste intuitsioonidega. tühja tähistaja poolt – antud alghäälestuse kaudu saab seletada ka ideoloogiate kalduvust vägivaldsusele. Edasise uurimuse juhthüpoteesiks võib olla Shoshanna Felmani käsitus kirjandusest kui puhvertsoonist mõistuse ja hulluse vahel (Felman 1975: 220). selle sekundaartõlgendust vt. Esposito 2009. kuhu mõtteviiside erinevused välja jõuavad ning teatud häälestusele truuks jäämise kaudu on oma mõtteviisi väga mugav kaitsta. Kogukonna võimalikkuse probleemi kohta nihilismis vt. Käesolev uurimus on lähtunud ei-lisuse alghäälestusest. mõnu eelistamine kannatustele utilitarismis). Siinses uurimuses tehtud ontoloogiline eeldus ei-lisuse alghäälestuse kohta aitab äärmuslikke ei-lisi kogemusi ja käitumisi seletada. Enamasti on hullust käsitletud võrdluses normaalteadvusega. nt. maalikunstis värvi-nüanss ilma figuurita (Lyotard 1991: 141). Intuitsioonierinevused on viimane piir. Lyotard. n-ö. et ideoloogiline mõtlemine on organiseeritud üleva objekti. üminaks (Blanchot 1993: 258). võib olla hullus. et suundumuses hulluse poole võib peituda olemuslik ontoloogiline seos ei-ga. Käesolev uurimus on piiritletud kirjanduse ja mõtlemise seostega. võib Vattimo mõtlemise eetilist projekti kirjeldada tahte vaibutamisena: ei-line energia suunatakse metafüüsilise puuslike vastu. väljaspool väärtusmõtlemist tekkivaks kogukonnaks (Agamben. ei-lisuse hääl vs süüme hääl (Heidegger). 5. Kogemuste fenomenoloogiline kirjeldamine võib seega edasise uurimistöö tagasi juhtida tagasi Husserli kirjelduskeele juurde. Antud figuuri on siinse uurimuste erinevates artiklites mõnevõrra käsitletud (artikkel 2: 6-9. maailma olemasolu sulgudesse võtmisega. Üheks ei-lisuse poolt häälestatud mõttekäiguks võib pidada kirjanduse lagunemist mitte midagi lausuvaks hääleks. et häälestada mõtlemist vaibuma usu ja hoole tahtetus respektis (Vattimo 1999. Raffoul 2008. et nihilismi mõtlemine ei tarduks dogmatismi. 2004). Derrida võimatuse eetikast vt. Antud hoiakus leidub sarnasusi Husserli epoche’ga. võib ilmneda ka muusikas puhas tämber ilma meloodiata. Üheks keskseks figuuriks. Foucault’ järgi on puhas hullus vaikus. Agambeni puhul vt.84 Neid küsimusi kaaludes ei saa mööda minna ka tahte ja vägivalla probleemidest. kas ei või mitte kuulatades leida ei-lisusest endast potentsiaali eetikaks. Nt. Derrida). Weller 2008: 149-153. Kindlasti väärib uurimist ka eilisuse võimalik ilmnemine kunsti teistes valdkondades. Oleks liiga lihtne lahendus tõrjuda üksnes formaalset väärtuste eetikat. vihkamist ka uuritud (Hadreas 2007: 6797).lisaks vajaks kaalumist sügava igavuse võimalik ei-v staatus (artikkel 2: 18-19). paradoksaalse võimatuse eetikaks. nt. hävitamist jne. Vattimo Nietzsche-tõlgenduse abil on maailma mõiste asendatud faabliga. Siinses uurimuses välja arendatud tunnetusteoreetiline pan-fiktsionalism on oma alustes juba kaugenenud Heideggeri olemasolemise konkreetsesse ajaloolisse maailma heidetuse eeldusest. Varase Husserli metoodikale tuginedes on mitmeid ei-lisi fenomene. artikkel 3: 102-104). ei-lisuse alghäälestus. mis eeldab naiivselt kindlapiirilise ratsionaalse subjekti olemasolu ning teatud positiivsete häälestuste primaarsust (nagu nt. Tuleb kriitiliselt kaaluda ka teisi alghäälestusi: nt.83 Mõistagi tuleb siin esile toodud ei-lisuse kogemuste kirjeldus siduda tihedalt eelmistes punktides välja toodud tegelikkusekäsitlusega.85 82 83 84 85 Heidegger ise omistab küll igavusele teistsuguse staatuse kui ängistusele. kuid nihilismi mõtlemine peaks kunagi võtma oma kõik-on-lubatud-süütuse kriitilise katsumise alla – ennekõike just võrdluses eetika häältega. Samuti tuleb kaaluda võimalusi. Ometi ei võimalda üksikkogemuste puhas kirjeldus seletada ei-lise käitumise intensiivsust ja motivatsiooni. loomingu välispiir (Foucault 2003: 801) – see tähelepanek näitab. kus fenomenoloogilises uurimuses tekib ühisosa Lacani psühhoanalüüsil toetuva mõtlemisega (Žižek). Selleks. siis igavuses ilmneb olev tervikuna (Heidegger 1978: 109-110). Kogemuse uurimiseks sobiks Husserli eideetiline fenomenoloogia ilma transtsendentaalse egoloogia liialdusteta. ängistuse ja ülevuse edasine võrdlev analüüs. kuid tõsisem uurimistöö seisab ees.82 Ühtlasi võib osutuda viljakaks erinevate kogemuse. tuleb hoida lahti dialoogi võimalikkus teiste mõtteviisidega. jäävad ei-lisuse äärmuste seletamisel ebaveenvaks. Ontilised käitumisteooriad. kus kohtuvad subjektiivsuse hajumise ja tegelikkuse fabuleerimise temaatika. Hoopiski moodsad konstruktiivse alg-häälestuse eetikad (Levinas. 33 . See on punkt. Žižeki uurimustest ilmneb. skisofreeniliste tajuobjektide või paranoiliste kinnismõtete faablid) uurimisobjektidena võrdselt väärtuslikud ning nende illusoorsuse rõhutamine pole vajalik. teost The Coming Community (2007). kui ängistus avab eimiski.

See võimalik tulevane vaidlus ei pruugi olla puhtfilosoofiline: ka see, mida meile kõneleb kirjandus, ilmneb erinevate alghäälestuste puhul erinevalt. Nihilismi mõtlemine on ennast kavalalt rajanud relativismi paradoksile, mistõttu teoreetiline luhtumine on sinna juba sisse kirjutatud. Teiste alghäälestustega kõneldes peab see mõtlemine võtma enda kanda veel suurema riski – riski luhtuda mitte üksnes loogilises, vaid ka retoorilises mõttes, kaotada viimaks ka mõtlemist häälestav ei hääl. Ka seal, kus enam midagi ei ole, kummitab mõtlemist oht kaotada kõik.

34

KIRJANDUS
AGAMBEN, Giorgio 2007. The Coming Community. Minneapolis/London: University of Minnesota Press. ALANKO-KAHILUOTO, Outi 2007. How to Avoid Doing Things With Words? The Debate over “Nothingness” in Blanchot’s Thomas L’Obscur, pp 143-167. – In Illuminating Darkness. Approaches to Obscurity and Nothingness in Literature. Ed by Päivi Mehtonen. Helsinki: Soumalainen Tiedeakademian Toimituksia, pp.143-167. ALBERTELLI, Guido 1995. Gianni Vattimo nihilismi-apoloogia. – Akadeemia, nr. 7, lk. 1461-1482. ANDERSON, Travis, T. 1996. Through phenomenology to sublime poetry: Martin Heidegger on the decive relation between truth and art. – Research in Phenomenology, vol. 26, pp. 198-230. ANNUS, Epp 2002. Kuidas kirjutada aega? Tallinn: Undeti ja Tuglase Kirjanduskeskus. ANNUS, Epp 2003. Romaani ratsionaalsusest ja epifaania ülevusest. – Vikerkaar, nr. 7-8, lk. 159-165. ANTISERI, Dario 1996. The Weak Thought and its Strength. Aldershot: Avebury. BADIOU, Alan 2001. Ethics. An Essay on the Understanding of Evil. London/New York: Verso. BARTHES, Roland 2007. Tekstimõnu. Tallinn: Varrak. BECKETT, Samuel 1965. Three Novels. New York: Grove Press Inc. BLANCHOT, Maurice 1982. The Space of Literature. Lincoln, London: University of Nebraska Press. BLANCHOT, Maurice 1993. The Infinite Conversation. Minneapolis and London: University of Minnesota Press. BLANCHOT, Maurice 1995. The Blanchot Reader. Ed M. Holland, Oxford and Cambridge: Blackwell. BLANCHOT, Maurice 1999. The Station Hill Blancot Reader. Station Hill: Barrytown Ltd. BRANN, Eva 2001. The Ways of Naysaying. No, not, nothing, and nonbeing. Boston: Rowman & Littlefield Publishers. BUDICK, Sanford; Iser, Wolfgang (Ed) 1987. Languages of the Unsayable. The Play of Negativity in Literature and Literary Theory. Stanford: Stanford University Press. BUNNIN, Nicholas; Yu, Jiyuan (Ed) 2004. The Blackwell Dictionary of Western Philosophy. Cambridge: Blackwell. CAPUTO, John D. 1984. Husserl, Heidegger and the question of a “hermeneutic” phenomenology. – Husserl Studies, 1, pp. 157-178. CARNAP, Rudolf 1931. Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache. – Erkenntnis, Bd. 2, S. 219-241. COURTINE, Jean-François 1993. Phenomenology and/or Tautology. – In John Sallis (Ed.), Reading Heidegger. Commemorations. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press, pp. 241-257. DELEUZE, Gilles, Guattari, Félix 2004. A Thousand Plateaus. Capitalism and Schizoprenia. London, New York: Continuum. DERRIDA, Jacques 1987. How to avoid Speaking: Denials. – In Languages of the Unsayable. The Play of Negativity in Literature and Literary Theory. Ed by Sanford Budick and Wolfgang Iser. Stanford: Stanford University Press, pp. 3-70. DERRIDA, Jacques 1992. Acts of Literature. New York, London: Routledge. DERRIDA, Jacques 1997a. Cogito and the History of Madness. – In Derrida, J. Writing and Difference. London: Routledge, pp. 31-63. DERRIDA, Jacques 1997b. Of Grammatology. Baltimore: John Hopkins University Press. DÜSING, Edith 2001. Wie das “Ich” zur Fabel ward – Nietzsches Destruktion des idealistischen Subjektbegriffs. – Perspektiven der Philosophie. Neues Jahrbuch. Hrsg. von Wiebke Schrader – Georrges Goedert – Martina Scherbel. Bd. 27, Amsterdam/New York: Rodopi, S. 155-196. ESPOSITO, Roberto 2009. Community and Nihilism. – Cosmos and History: The Journal of Natural and Social Philosophy, vol. 5, no 1, pp. 24-36. FELMAN, Shoshana 1975. Madness and Philosophy in Literature’s Reason – Yale French Studies, nr. 52, pp. 206-228. FISCHLIN, Daniel (ed) 1994. Negation, Critical Theory and Postmodenr Textuality. Dordrecht/Boston/London: Kluwer Academic Publishers.

35

FLEISCHER, Margot 1999. Prosa und denkendes Dichten – zwei Vollzüge des Philosophierens in Nietzsches reifem Werk, – Im Riedel, M (hrsg) „Jedes Wort ist ein Vorurteil“. Philologie und Philosophie in Nietzsches Denken. Köln:Böhlau Verlag. S. 95-104. FOUCAULT, Michel 1990. Maurice Blanchot: The Thought from Outside. – In Foucault/Blanchot. New York: Zone Books, pp. 7-58. FOUCAULT, Michel 1993. Keel lõpmatuseni. – Vikerkaar, nr. 3, lk. 32-47. FOUCAULT, Michel 2000. Mis on autor? – Vikerkaar, nr. 11-12, lk 156-172. FOUCAULT, Michel 2002. Wahnsinn, Literatur, Gesellscahft (Gespräch mit T.Shimizu und M. Watanabe) – Im Foucault, M. Schriften in vier Bänden. Bd. II 1970-1975, Frankfurt am Main: Suhrkamp. S. 129-156. FOUCAULT, Michel 2003. Hullus ja arutus. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. Tartu: Ilmamaa. GADAMER, Hans-Georg 1990. Gesammelte Werke, Bd. 1, Wahrheit und Methode. Tübingen: A. C. B. Mohr. GADAMER, Hans-Georg 2002. Hermeneutika universaalsus. Tartu: Ilmamaa. GASCHÉ, Rodolphe 2001. The Sublime, Ontologically Speaking. – Yale French Studies, no. 99. Jean-François Lyotard: Time and Judgement, pp 117-128. GLICKSBERG, Charles-Irving. 1975. The Literature of Nihilism. Lewisburg: Bucknell University Press. GOUDSBLOM, Johan 1980. Nihilism and Culture. Romann and Littlefield. GROSS, Daniel M. 2005. Introduction: Being-Moved: The Pathos of Heidegger’s Rhetorical Ontology. In Heidegger and Rhetoric. Ed. by Daniel M Gross and Ansgar Kemmann. New York: State University of New York Press, pp. 1-46. GUATTARI, Félix, Chaosmosis an ethico-aesthetic paradigm. Bloomington/Indianapolis: Indiana University Press. HAASE, Ullrich, Large, William 2001. Maurice Blachot. London/New York: Routledge. HADREAS, Peter 2007. A Phenomenology of Love and Hate. Aldershot, UK, Burlington, USA: Ashgate. HEIDEGGER, Martin 1959. Unterwegs zur Sprache. Stuttgart: Neske. HEIDEGGER, Martin 1961. Nietzsche. Pfullingen: Neske. HEIDEGGER, Martin 1977. Vier Seminare. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann HEIDEGGER, Martin 1978. Wegmarken. — Frankfurt/M: Klostermann. HEIDEGGER, Martin 1980. Die Zeit des Weltbildes. Im Holzwege. Frankfurt/M: Klostermann, S. 73-110. HEIDEGGER, Martin 1986. Nietzsche: der europäische Nihilismus: Gesamtausgabe, II Abt, Bd. 48. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. HEIDEGGER, Martin 1988. Zur Sache des Denkens. Pfullingen: Neske. HEIDEGGER, Martin 1992. Spiegel’i kõnelus Martin Heideggeriga. – Akadeemia, nr. 5, lk. 942-968. HEIDEGGER, Martin 1997a. Der Satz vom Grund. Gesamtausgabe, 1. Abteilung, Bd 10. Frakfurt am Main: Vittorio Klostermann. HEIDEGGER, Martin 1997b. Olemine ja aeg, §§ 31-34. – In. Filosoofilise hermeneutika klassikat. Tartu: Ilmamaa, lk. 127-161. HEIDEGGER, Martin 1999a. Keel. – Akadeemia, nr. 4, lk. 711-729. HEIDEGGER, Martin 1999b. Sissejuhatus metafüüsikasse. Tartu: Ilmamaa. HEIDEGGER, Martin 2002. Kunstiteose algupära. Tartu: Ilmamaa. HEINAPUU, Ott 2003. Etnofuturistliku filosoofia võimalusi. – In. Tõtt-öelda. Ettekandeid seminaridelt “Keel ja filosoofia” (Madsa 2002) ning “Millest kõneldakse siis, kui kõneldakse EESTI FILOSOOFIAST (Valgemetsa 2000). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk. 40-45. HERRMANN, Friedrich-Wilhelm v. 1990. Weg ud Methode. Zur hermeneutischen Phänomenologie des seinsgeschichtlichen Denkens. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. HIGGINS, Kathleen 1990. Nietzsche and Postmodern Subjectivity. In Nietzsche as Postmodernist. Essays pro and contra. New York: State University of New York Press, pp. 189-215. HONDERICH, Ted (Ed) 1995. The Oxford Companion to Philosophy. Oxford/New York: Oxford University Press.

36

S. Lessons on the Analytic of the Sublime. Nihilism metafüüsikana ja metafüüsikajärgse mõtlemisena. Hasso 2009. Bakalaureusetöö. Hrsg. LUKS. Elisabeth 1992. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.janushead. Magistritöö. LEVIN. Leo 2009b. Magistriväitekiri. In Krull. 1793-1832. Friedrich 2004. Cambridge: Cambridge University Press. Ernst (1950). 1997. NIETZSCHE. Fragmente nihilismist. – Akadeemia. 1464-1485. Jean-François 2000. Pfullingen: Neske. nr. Manchester: Manchester University Press. Jean-François 1988. Ed by Päivi Mehtonen. In Krull. POLLIO. Nichts. LUKS.Vastus küsimusele: mis on postmodernsus? – Akadeemia. Häälestatud mõtlemine Martin Heideggeri „Lisandusis filosoofiale (Omanemisest)”. Paljusus ja ainulisus.JÜNGER. Stanford: Stanford University Press. LÜTKEHAUS. 8. Hasso 2000.cfm PARHOMENKO. – Keel ja Kirjandus. NIETZSCHE. lk. Martini or Bikini? The Question of Differance Between Philosophy and Literature. OLSON. New York/ London: Routledge. lk. Leo 2006. In Illuminating Darkness. Jean-François 1994. Edmund Husserl Descartes´i teil. pp. – In 20. Eduard 2009. sajandi mõttevoolud. The Differend: Phrases in Dispute. Toim. Derrida and the Ethics of the Im-possible. 453-468. 482-506. 193-200. David-Michael. LYOTARD.org/JHFall98/rolsen. The Inhuman. no 38. Sämtliche Werke. LUKS. NÄHE: das Denken Martin Heideggers. 1419-1430. Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. nr. lk. LOTT. Epp Annus. Toomas 2004. Tallinn: Vagabund. RAFFOUL. 1998. pp. 8. Ende der Angst. KRULL. Jari. The Nothing and the Ontological Difference in Heidegger’s What is Metaphysics? – Inquiry. – In 20. Tallinn: Vagabund. Jean-François 1991. nr. Nihilismi „hea uus ilm”. – Janus Head. LUKS. Über die Linie. 91-114. LUKS. Die Frage nach dem Subjekt in der philosophischen Hermeneutik. Zürich: Haffmans Verlag. KRULL. Nihilismi mõiste kujunemine ja tähtsus Friedrich Nietzsche filosoofias. POTEPA. The phenomenology of everyday life. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. LYOTARD. KUHN. 193-205. 169-186. Tartu: Tartu Ülikool (käsikirjas). Abschied vom Sein. Ülo 1993. 2007. 48:6. Konstanz: UVK Universitätsverlag. Fall. LUKS. 270-290. Leo 1999. Eklektika. Ülevus ja anarhia. lk. Lepituse teostumatu võimalikkus. Craig J. Kirjutised 1996-2000. lk. Workshop-Beiträge. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Epp Annus. Friedrich Nietzsches Philosophie des europäischen Nihilismus. Leo 2003. Thompson. Stephan 2005. Emil 1987. Berlin/New York: Walter de Gruyter. Martin Heidegger.Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. KETTERING. MATJUS. H. 7. – Akadeemia. 2003. XVII Deutscher Kongreß für Philosophie. Tartu: Tartu Ülikool (käsikirjas). Uurimus nihilismi mõiste üle Martin Heideggeri ja Gianni Vattimo Nietzsche-tõlgitsuste võrdluse kaudu. Francois 2008. 1571 – 1603. Rex. http://www. Friedrich 1996. Peeer Sauteri ligimese proosa. Gianni Vattimo filosoofia kriitiline vaatlus. Im Die Zukunft des Wissens. From the Nothingness of Literature to Writing as Arch-Ethics. Opening of Vision: Nihilism and the Postmodern Situation. Millimallikas. lk. 12. lk. Approaches to Obscurity and Nothingness in Literature. Leo 2009a. 229-262. Frankfurt am Main: Klostermann. Kuidas saadakse selleks. Gianni Vattimo. Howard R. 949 – 955. LYOTARD. von Jürgen Mittelstraß. Leo 2002. NIETZSCHE. 7. Toim. mis ollakse. Ludger 1999. Henley Tracy B. Tartu: Tartu Ülikool (käsikirjas). Maciej 1999. lk. Cambridge: Polity Press. – Research in Phenomenology. KÄUFER. Derrida and Blanchot. LYOTARD. Helsinki: Soumalainen Tiedeakademian Toimituksia. lk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. nr. Reflections on Time. 37 . pp. Suur härg ja kiviaja pärand. nr. Friedrich 1988. sajandi mõttevoolud. H. Ecce homo. Tartu: EYS Veljesto. KAUPPINEN. – Akadeemia.

B. nr. New York: State University of New York Press. Hrsg. California: Stanford University Press. 145-156. Richard 1992. Tallinn: Virgela UNDUSK. Cambridge: Polity Press. Philip 2006. SCHUFREIDER. Geburtsttag von Martin Heidegger. 1. Critical Theory and Postmodenr Textuality. – Perspektiven der Philosophie. Wien: Böhlau. London. New York: Columbia University Press. Ottawa University Press. SEEM. VATTIMO. New York: Verso. The Ticklish Subject. In Taylor. S. Beyond Interpretation. – Im Martin Heidegger. Jaan 1999. 2. Heidegger’s Hole: The Space of Thinking. pp. Tears. 1445 – 1460. Vol II. Slavoj 2003.W. Gregory. pp. The “weakening” of Gianni Vattimo. 268-302. Nihilism in the Text (Of Philosophy).W. Nietzsche. 203-263. Franfurt am Main: Vittorio Klostermann. Tallinn: Vagabund. Gianni 1986. Zur Weltstruktur des „Zarathustra“. VATTIMO. Weimar: Verlag J. 7. New York: Routledge. – Textual Practice. London and New York: Routledge. Husserl And Transcendental Intersubjectivity: A Response To The Linguistic-Pragmatic Critique. Massimo 2006. vol 31. Gianni 1996. lk. ZAHAVI. B (Ed) Michel Foucault. 141-153. Nothing Doing: The Repudiation of Action in Beckett’s More Pricks Than Kicks. Critical Assessments. pp. 287-294. S. – Looming. VERDICCHIO. Aesthetics and the End of Epistemology – The Reasons of Art: Artworks and the Transformation of Philosophy. Heideggers Verwindung der Moderne. Gianni 1993. VATTIMO. Hrsg. Biemel. 2. 1992c. Nihilism and the sublime postmodern: the (hi)story of a difficult relationship from romanticism to postmodernism. Pragmatism ja filosoofia. VATTIMO. VATTIMO. Denker der Post-Metaphysik. Gianni 1989. The Meaning of Hermeneutics for Philosophy. – Im Kunst und Technik. Will 2006. lk. Zeitschrift für systematische Philosophie. Eine Einführung. SONODA. Dordrecht/Boston/London: Kluwer Academic Publishers. 20(4). VATTIMO. – Logos. Postmoderne und Technologie. Zwischen Denken und Dichten. Belief. Jaan 1998. Slavoj 2000.RIES. Eesti kirjanduse ajast. 234-245. Harry 1994. Stuttgart. Gianni 1992b. von Rudolph Berlinger – Eugen Fink – Friedrich Kaulbach – Wiebke Schrader. 15-26. In. Nihilism & Emancipation. Heideggers Nihilismus: Nietzsche als Interpret Heideggers. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 38 . TOMBERG. ruumist ja ülesandest XX sajandil: teese kommentaaridega. 40-56. RORTY. Anmerkungen zu Nietzsches Individualismus ohne Individuum. 1994. 8. 2001. Gianni 1994. Philosophy after Nietzsche and Heidegger. Maagiline müstiline keel. VATTIMO. Gianni 1999. Mark C. nr. Nihilism ja postmodernsus filosoofias. 40-50. – Research in Phenomenology. Gianni 1992a. Muneto 1972. Cambridge: Polity Press. lk. Gianni. The Sublime. – In Smart. M. VATTIMO. 1. – Akadeemia. Gianni 1985. London. nr. Bd. Daniel (Ed). London and New York: Routledge. S. von F. VATTIMO. pp. The Adventure of Difference. F. Liberation of Difference: Toward a Theory of Antiliterature. VANDERVLIST. Nr. SHAW. 1990. von Herrmann. Ethics. VATTIMO. Jenseits vom Subjekt. Jaak 2009. Athens (Ohio): Ohio University Press. How to do Nothing with Words. The end of modernity : nihilism and hermeneutics in postmodern culture. 637-654. Stanford: University Press. Amsterdam: Rodopi. lk 249-255. Lk. Stanford. VATTIMO. VATTIMO. S. – Akadeemia. Wiebrecht 1982. Gianni 1995. nr. ŽIŽEK. S. Fischlin. 223-230. Hrsg. Der Prozess im Subjekt – das Subjekt im Prozess. Gianni 2004. Gedächtnisschrift zum 100. Ideoloogia ülev objekt. The Transparent Society. 29-57. Kirjanduse lepitav otstarve. VATTIMO. Gianni 1997. Negation. Veauthier. 3. Heidelberg: Winter. Metzler. – Nietzsche-Studien. ŽIŽEK. Neues Jahrbuch. Cambridge: Polity Press. von W. 203-229. SLOCOMBE. UNDUSK. Dan 2001. Politics & Law. The Absent Centre of Political Ontology. TAYLOR. pp. Mark D.

Literature. 2006. Legenda. 39 . – Tuna. – In Hubert L. 89-113. Southern Illinois University Press. Logic and the Inexpressible in Frege and Heidegger. 2. 31-47. Shane 2008. Philosophy. Cambridge: Blackwell. 40:1. Shane 2005. VIIK. Nihilism. Kultuuri ruum. pp. WELLER. New York: State University of New York Press. WRATHALL. Levinas. – Journal of the History of Philosophy.WALL. Edward 2002. WITHERSPOON. WELLER. Ilmalava. Palgrave. Radical Passivity. lk. Mark A. Dreyfus and Mark A. Timothy 1999. Existential Phenomenology. Taste for the Negative: Beckett and Nihilism. Blanchot and Agamben. Ajalookultuuri ajakiri. Thomas Carl 1999. WALSH. nr. Maailm. Wrathall (Ed). 2-11. Unknowing and Emptiness in Literature. pp. Tõnu 2009. A Companion to Phenomenology and Existentialism. Dark Matter of Words: Absence.

filosoofia bakalaureuseõpe Tallinna 60. sõidutoetus Tartu Ülikoolilt 2007 Ajakirja „Looming“ aastaauhind kriitika valdkonnas 2004 Ajakirja Akadeemia II aastaauhind tõlke valdkonnas 2002 I auhind Eesti Teaduste Akadeemia teadustööde konkursil magistritöö eest 40 . kuulunud juhatusse (1998). Tallinn Kodakondsus: Eesti Haridus 2008–2010 2004–2008 2000–2002 1999–2000 1995–1999 1984–1995 Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut. filosoofia magistrantuur (2002 teadusmagistri kraad) Tartu Ülikool.ELULOOKIRJELDUS Nimi: Leo Luks Sünniaeg ja -koht: 13. 2004–2006. filosoofiaõpetaja (alates 2010 õpetaja-metoodiku kvalifikatsioon) Lisaks õpetanud erinevates kõrgkoolides järgmisi kursuseid: 2009 Nihilismiprobleem filosoofias ja kirjanduses (Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituut) 2008 Filosoofia didaktika (Tartu Ülikool. 1997–2002 Kultuurilehe „Sitatorn” peatoimetaja 1996– Tartu Bridžiklubi liige. sajandi filosoofias (Eesti Humanitaarinstituut) 2002–2007 20. filosoofia lektor 1997– Tartu Herbert Masingu Kool.1976. juhatuse liige Uurimistoetused ja auhinnad 2007 Uurimisstipendium Konstanzi Ülikoolilt. filosoofiaõpetajate täiendõppe programm) 2006 Filosoofiline kirjutamine (Tartu Ülikool.11. Keskkool Teenistuskäik 2002– Eesti Maaülikool. alates 2002. õpetajakoolitus Tartu Ülikool. filosoofia doktorantuur Tartu Ülikool. filosoofiateaduskond. juhatuse esimees 2004– Ülevabariigilise filosoofiaolümpiaadi (gümnaasiumiõpilastele) peakorraldaja 2004– Eesti Turniiribridži Liidu juhatuse liige 2004– Eesti bridžikoondise liige 1997–2006 Tartu Noorte Autorite Koondise liige. sajandi filosoofia magistrandidele (Eesti Kunstiakadeemia) Ühiskondlik tegevus 2006– Eesti delegatsiooni juht rahvusvahelistel filosoofiaolümpiaadidel 2005– Eesti haridusministeeriumi filosoofia ainenõukogu liige 2004– Eesti Filosoofiaõpetajate Seltsi juhatuse liige. filosoofiateaduskond. filosoofiateaduskond. filosoofia doktorantuur Tartu Ülikool. filosoofiaõpetajate täiendõppe programm) 2004 Nihilismiprobleem 19–20. filosoofiateaduskond.

PhD studies Tartu University. Tallinn Citizenship: Estonian Education 2008–2010 2004–2008 2000–2002 1999–2000 1995–1999 1984–1995 Tallinn University. Centuries Philosophy (Estonian Institute of Humanities) 2002–2007 20. BA studies Tallinn’s 60.11. teacher of philosophy Courses given in different high schools 2009 Problem of Nihilism in Philosophy and Literature (Tallinn University. Department of Philosophy. Century philosophy course for master’s students (Estonian Academy of Arts) Social activity 2006– Leader of Estonian Delegation in international Philosophy Olympiads 2005– Member of the Philosophy Curriculum Committee of Estonian Ministry of Education 2004– Board member of Estonian Philosophy Teacher’s Association. Department of Philosophy. lecturer of philosophy 1997– Tartu’s Herbert Masing Secondary School.CURRICULUM VITAE Name: Leo Luks Date and place of birth: 13. Department of Philosophy. program of further training for philosophy teachers) 2004 Problem of Nihilism in 19–20.1976. Estonian Institute of Humanities) 2008 Didactics of Philosophy (Tartu University. (2004–2006 chairman) 2004– Organizer of Estonian Philosophy Olympiad 2004– Board member of Estonian Tournament Bridge League 2004– Member of Estonian National Bridge Team 1997–2006 Member of Tartu’s Young Author’s Association (1998 board member). program of further training for philosophy teachers) 2006 Philosophical Writing (Tartu University. 1997–2002 Editor in Chief of cultural newspaper “Sitatorn” 1996– Member of Tartu’s Bridge Club (from 2002 board member) Scholarships and Awards 2007 Scholarship from Konstanz University. Estonian Institute of Humanities. MA studies University. PhD studies Tartu University. pedagogical training Tartu University. Department of Philosophy. Secondary School Academic career 2002– Estonian University of Life Sciences. traveling support from Tartu University 2007 Annual Award of the magazine „Looming“ in critics 2004 2nd Annual Award of the magazine “Akadeemia” in translation 2002 1st Prize in Student’s Scientific Writings of Estonian Academy of Sciences 41 .

.

PUBLICATIONS 43 .

.

pp. 2010. “Fusion of Philosophy and Literature in Nihilist Thought”. 45 . 129-141. no.I Leo Luks. 77. Problemos.

.

Tartu 51014.g. Although some thinkers (e. Roomet Jakapi.luks@emu. “the death of the author”. I will attempt to demonstrate that post-metaphysical philosophy should cease its attempts to imitate the formal rules of science and rather intensify its dialogue with art. nothingness. As philosophical thinking is weakened in this manner. it is a topic that is nevertheless accompanied by a certain hesitation. Article is translated by Silver Rattasepp. this process of blurring tightens literature into a more philosophical one. where no line of argument is everlasting. there has been a pointed debate about the relationship between philosophy and literature. and on the other weakens philosophy into an increasingly literary one. according to whom we should accept nihilism and admit that no theoretical narrative is true in the sense of corresponding to reality. It is as if philosophy wants to avoid fusion with literature at all costs.1Over the course of the 20th century. Acceptance of nihilism amounts to the acceptance of radical contingency. a new era will arrive in the dialogue between philosophy and literature by their fusion. Rorty 1989.ISSN 1392–1274. This apprehension may be justifiable by institutional considera129 47 . M-301. The support of the Tallinn University Estonian Institute of Humanities Science Fund is gratefully acknowledged for financing the translation of the article. an apprehension. hermeneutics. “postmodernity” etc. Tõnu Viik. At least ever since Plato. Habermas 1996) have cast light on the substantial similarities between philosophy and literature. literature. Keywords: nihilism. Estonia E-mail: leo. Ülo Matjus. Mats Volberg. Siobhan Kattago. Estonian Institute of Humanities Department of Philosophy Uus-sadama 5. questions concerning this relationship have become even more trenchant as a consequence of the blurring of boundaries and definitions that are described with phrases such as “the end * For the critical comments I would like to thank the following people: Marc Hight. I will draw on the philosophy of Gianni Vattimo.ee Phone: +372 731 3019 In this paper. 10120 Tallinn Estonia Estonian University of Life Sciences Institute of Economics and Social Sciences Kreutzwaldi 1A-019. and as it lets go of the presumption of its own validity. 1991. On the one hand. especially literature. PROBLEMOS 2010 77 Filosofija ir menas THE FUSION OF PHILOSOPHY AND LITERATURE IN NIHILIST THOUGHT*1 Leo Luks Tallinn University. of philosophy”. postmodern.

Lastly. it is more fruitful to enter into a dialogue with literature rather than science. its purpose is to aid in further literary interpretations.tions. To clarify: metaphysics here refers to so-called speculative metaphysics – thinking of the sort that attempts to consider the 48 . I will argue. the subject-matters of anxiety and boredom. entitled ‘Naming the nothing’. In the third part. I will associate this line of thought with Lyotard’s concept of the sublime. this part of the paper draws on Heidegger’s treatment of the work of art as setting up a world. I will provide examples of theories drawn from 20th century 130 philosophy that are related to my position. With recourse to Vattimo’s ontology of decline. I will clarify the meaning of the concept of truth in nihilist thought and then demonstrate why. titled ‘Nihilism and the end of philosophy’ I will first argue. It is divided into three parts. and on Derrida. drawing on Gianni Vattimo. by further developing Vattimo’s ideas that this distinction is gradually disappearing. this work is bound to remain a hazy oxymoron and cannot provide the reader with clear lines of proof. Next. that nihilism cannot be overcome and that the only possibility is to accept it. by way of Heidegger and Blanchot. Nihilism and the end of philosophy I am of the opinion that the main current of Western thought in the 20th (and 21st) century can be subsumed under the expression “the end of philosophy”. I will introduce. on Barthes’s concept of the pleasure of the text. but in what follows I will attempt to demonstrate that not by substantial ones. I will proceed from the assumption of the fusion of philosophy and literature and will analyse the relationship between fiction and reality in nihilist thinking. and of practical phenomena that confirm it. Finally. This paper is an attempt to sketch one possible direction for post-metaphysical thought. Even though the present paper leans heavily on the theoretical side and does not deal with in-depth analyses of literary texts. titled ‘The Fable’. marked by an absence of any criteria for distinguishing reality from fiction. I will survey the more radical direction in nihilist thought that proceeds by an insatiable desire to articulate the nothing. I will discuss the basis on which the difference between philosophy and literature is said to rest and will argue. Blanchot’s treatment of the space of literature and Barthes’s pleasure of the text. I will treat nihilism as a historical reality. that nihilism is the logical outcome of the end of Western metaphysics. In the second part of the paper. I will tie the fable with madness and suggest that the acceptance nihilism is accompanied by a weakening of subjectivity. with support from Nietzsche and Heidegger. Since one of the primary arguments of this paper is the invalidity of strong arguments in the age of nihilism. I will come to the conclusion that one direction for nihilist thought leads to a total fabulation. In addition to Vattimo. not as a subjective attitude. philosophy as metaphysics has been completely overcome (Heidegger 1988: 63). In the first part. in this nihilist condition. As Heidegger writes. by existence conceived of as a game of switching masks.

albeit reverse ones – thus everything is futile (Nietzsche 1988. 12: 125). The death of God implicit in the general process of secularisation (Nietzsche 1988. a story where Being is called off. “why?” finds no answer” (Nietzsche 1968: 9). In his writings. it is not alien to thought to try and overcome nihilism.e. In Nietzsche’s opinion. who called them the incomplete forms of nihilism (Nietzsche 1988. According to Nietzsche. from a single foundation. vol. the reduction of permanent value into exchange value). To this day. vol. noting as a relevant fact the identical nature of metaphysical and monotheist pathos (later on. however. I consider Nietzsche’s and Heidegger’s common position – that nihilism is not an accidental weakness but stems from the internal logic of Western culture itself – to be of high importance. into nothingness. For present purposes. this kind of thinking no longer holds a firm grip and metaphysics has been cast off from the throne of the “science of sciences”. Heidegger introduces an ontological layer into his approach to nihilism. is reduced into mere beings. The forgetfulness of Being culminates at the end of metaphysics with a frenzied demand for the enframing (Ge-stell) of modern technology. The aim is lacking. metaphysics is the historical foundation of world history determined by the West. Today. that his treatment of the philosophical history of metaphysics as nihilism veers towards determinism and excludes from observation several strands of Western thought. and thus world history is nihilistic (Heidegger 1980: 260). it will suffice if we acknowledge nihilism as a primary current in Western culture. vol. For Heidegger. Nietzsche subsumes this under the concept of nihilism: “What does nihilism mean? That the highest values devaluate themselves. 3: 480–482) is simultaneously the downfall of metaphysics. I am aware that Heidegger is dubiously pretentious. as it places values not into life but into the hereafter. Nietzsche diagnoses and provides a prognosis of the decline of metaphysics. 131 49 . Nihilism. 12: 476). and deems it possible to provide an answer to the question what is being as a whole? (cf. This hustling and bustling about was foreseen by Nietzsche. and a heightened interest towards the negative (nothingness as the problem of the radical other. this most homeless of all visitors (Nietzsche 1988. Since Nietzsche. a culture based on this kind of retrograde thinking is beyond redemption. Heidegger (1990) coins for metaphysics the concept of ‘ontotheology’). as initiated by Heidegger). vol. including the gradual disappearance of value attributed to the supra-sensuous (Nietzsche’s death of God.entirety of being as a single system. which may take the form of an attempted reanimation of the deceased God or of an attempt to find a new claimant to the empty throne of foundational values. inquiring into being as a whole sounds positively archaic. diagnoses the entire metaphysics as a forgetfulness of Being. where man itself is in danger of turning into mere standing reserve (Heidegger 1991: 26). 12: 212). that extreme positions can be replaced only with equally extreme. Boeder 1980: 39ff). i. life-denying. the Christian-metaphysical comprehension of the world is itself nihilistic. considers nihilism from an ontological difference. has troubled an entire army of 20th century thinkers.

it is thus impossible to separate refusal. with Heidegger’s aid. vol. Heidegger 1978: 383). it appears only by its withdrawal in metaphysics and modern technology. It is an interpretation that places an emphasis on treating Nietzsche as a hermeneutic thinker. and our relationship with Being can only ever be but the remembrance (Andenken) of this withdrawal. this interpretation can be reduced to Nietzsche’s distinction between passive and active nihilism (Nietzsche 1988. if the gentle thinker bears Being in mind and remains open to things where one can appropriate (ereignen) the fourfold world: the heaven and the earth. Vattimo thus proposes to learn from Nietzsche his good temperament in a situation 50 . headed for nothingness. We have traversed. but also characterize modern poetry (e. The apocalyptic interpretation that draws support from both Heidegger and Nietzsche (the desert grows!): nihilism remains impossible to overcome. In principle. 3. or weak thought (Vattimo 1986a: 65–93). to live it (Nietzsche 1988. 13: 190.g. How should nihilist thought proceed? Heidegger’s latter. in a creative conflagration of negation.Both Nietzsche and Heidegger stress the impossibility of volitionally overcoming nihilism and the need to embrace it. should be accepted without eschatological expectations about the appropriation (ereignen) of Being. The eschatological interpretation: nihilism cannot be overcome. These attitudes do not solely or even primarily belong to philosophy. 1. this is fundamentally true. Being is nothing forever. in Heidegger’s latter thinking it appears in a dialogue between poetry and thinking. The basic presumption of this interpretation leads to the possibility of going along with the destruction. the epoch of Being’s self-giving. the nihilistic forgetfulness of Being is not a humane mistake. The openness cannot be held philosophically-methodically. 2. Heidegger 2000b: 165–188). considers it possible to accept nihilism without the apocalyptic consequences. 12: 350–351). Vattimo calls his thinking the ontology of decline. decline before the face of the absent God (Heidegger 2000a: 671). of Beingnothingness refused in the abandonment of Being – a radical otherness. but it can be gotten over (verwinden). Conciliation with nihilism. Heidegger equates Being as anything that exists in relation to the other nothingness. and we can but fade away in heroism and nostal132 gia. Thomas Stearns Eliot’s The Waste Land). has been put forward by Gianni Vattimo. Vattimo suggests that we must learn from Nietzsche his good temperament and treat as positive the condition where all values have been lost and we drift from the centre towards x (Nietzsche 1988. allusional thinking provides several lines of interpretation. but rather. In my assessment. “there is nothing with Being” (Heidegger 1999: 206). which I also share. the story of the refusal of Being. Vattimo interprets Heidegger also as a nihilist (Vattimo 1989). mortals and gods (cf. vol. vol. the not (Nicht) from Being. This interpretation. It would be a mistake to regard Heidegger’s treatment of nihilism as apocalyptic. a path from nihilism as a cultural phenomenon to nihilism’s “nature”. 12: 127). when considered as the history of Being. whose diagnosis of nihilism.

in my assessment. I will make an attempt to reach this depth here. Vattimo 1994: 173–175). by interpreting the etymology of the Greek word 133 51 . but rather a process of weakening. Truth in nihilist thought I will briefly linger on the concept of truth in order to clarify the topic of the next part of this paper – why nihilist thought cannot have a fruitful dialogue with the natural sciences. too. Vattimo is not the only one trying to render sense to living in a post-metaphysical world (cf. give undue support to the eschatological interpretation. in which philosophy and literature are altered to a considerable extent. as if there was a secret. although not the only possible direction in this process.where there is nothing with Being. it should be gotten over (verwinden). further developing the ethical. as Jacques Derrida (1981: 12) emphasizes. however. with one’s life in this world of nihilism. since metaphysics was inevitable as the historic epoch of Being’s withdrawal. loved both by Heidegger and Vattimo. and to simply go on. retains the use of the concepts ‘philosophy’ and ‘ontology’. Should abandoning metaphysical pretensions be marked with a consistent application of concepts. Heidegger 1997: 77–79). Acknowledging the end of metaphysics and reconciling it with nihilism faces us with a terminological difficulty. who discusses other thinking (Heidegger 2000a: 674). places himself in the post-metaphysical situation. ambiguity operates as the genitive. Heidegger abandons the correspondence theory of truth and discusses truth as the unhiddenness of Being. The fusion of philosophy with literature is one. In these expressions. a continuation of Heidegger’s thought. even while we keep a critical distance from it. however. it will nevertheless have an impact through our language that has been inherited from metaphysics. as it were. nihilist thought or the poetry of nihilism. I would call the discourse that has accepted this fusion. Rorty 1989). I deem such an employment of concepts to be valid. as this reminds us that metaphysics cannot be wilfully overcome. We will try to see in what sense Vattimo can unite the concept of truth with the perspective of nihilism. Vattimo represents a hermeneutic view on truth. The thought/poetry of nihilism amounts to thinking/writing poetry about nihilism and simultaneously in nihilism. rather. as weak thinking is not an abrupt transfer into a new paradigm (as may be implied by Heidegger’s metaphor about the leap from the ground to the abyss (Ab-grund. The ontological depth of Beingnothingess is not well treated by Vattimo. Certainly. yet to be revealed positivity hiding in this other thinking. such a firm resolution will. Vattimo has put considerable energy into contemplating the possibility of living in a nihilistic world. by giving up the concept of philosophy? This is the route taken by the later Heidegger. Philosophy ought not to be overcome. During the past couple of decades. unfortunately. Vattimo. e.g. even though he. including strands of acceptance. political (Vattimo 2004) and even religious (Vattimo 1999) implications of weak thinking. I agree with Vattimo that authentic relation- ship to metaphysics is remembrance (Andenken.

In Heidegger’s considerations of truth there is an aspect on which Vattimo later places a major emphasis: the essential connection between the unhidden-hidden (i. rather than as the unhiddenness of Being (Gadamer 1990). and frequently emphasizes the need to develop and accept the nihilist implications of hermeneutics (cf. Weak thinking is accompanied by a weakened sense of reality. have in mind the post-metaphysical. The nature of truth. entitled “The Fable”. the position of universal truthfulness is unattainable – as long as we look at truth from a so-called external perspective. although mainstream heideggerians keep focussing on Being alone. HansGeorg Gadamer. takes over from Heidegger the concept of truth’s unhiddenness.aletheia. rather. “Naming the nothing”. truth will not remain untouched by the general art of interpretation that Gadamer calls ‘rhetoric’ (ibid: 135). will discuss an extreme form of nihilism by heading towards truthless thinking. here and in what follows we should. vol. Vattimo 1992: 61). being in truth is an interpretive activity (Vattimo 1997: 82). Abandoning the scientific Vattimo’s hermeneutic grounding-ungrounding style of thinking and the interpretation of reality as a fable indicate a central role for literature in nihilist thought. but there remains truth as the unhiddenness of the horizon of understanding of a particular historic community. being aware of Vattimo’s basic positions. There are no eternal truths. Vattimo comes to the conclusion that we do not participate passively in reality but rather create it through our interpretations in language. truth-untruth. Vattimo agrees that there is a truth operating whose limits of validity coincide with the contingent limits of the communication of a particular community (a position similar to that of later Wittgenstein and pragmatism). Vattimo discusses truth as the unhiddenness to untruth. Focusing on the narrower context. Vattimo 1997: 1–14). This topic will be more closely discussed in the second part of this paper. Since language always 134 enmeshes human beings into a collective web of living-in-tradition (Vattimo 1994: 133). Vattimo amplifies the fact that for unhiddenness-truth. Heidegger 1980: 40). Vattimo singles out a fragment from Nietzsche’s Twilight of the Idols about “How the ”True World“ Finally Became a Fable“ (Nietzsche 1988. but discusses truth as the unhiddenness of the historical tradition. on the internal perspective of unhiddenness. nihilist philosophy when discussing the relations between philosophy and litera- 52 . This sort of a dual connection is derived from Heidegger’s identification of Being with nothingness.e. is rhetorical. its fabulation. 6: 80–81). The mainstay of hermeneutics. By further developing the rhetorical nature of truth and the absence of metaphysical foundations. In his paper titled ‘Aesthetics and the End of Epistemology’ Vattimo indeed argues that philosophy should open up a dialogue with art rather than with science (Vattimo 1985: 291). for Vattimo. The third part of this paper. In several places. and narrativity (cf. In his thought. Although the author does not clarify it in this paper. Vattimo emphasizes the fact that persons do not passively belong to a community.

To briefly recall Nietzsche. the dream of objectivity is over (ibid: 291). 12: 126–127).e. Vattimo’s train of thought could be clarified thus: philosophy as nihilist thought abandons scientificity and inclines towards literature. Vattimo argues that the metaphysical dream. the correspondence theory (ibid: 289) and instead accept truth as unhiddenness. of course. still struggling on in a weakened form in scientific realism. This does not mean. But this hope. failing which philosophy and science remain incommensurable. In principle. With reference to Gadamer. Vattimo stresses that philosophy cannot co-operate with science until the “aesthetic” nature of the sciences has been completely revealed (Vattimo 1985: 292). non-representational realism. For this reason. certainly the scientific propaganda fighting for priority over funding will continue to take care that the general public will think of science as the authority on discovering the objective truth. the methodological ambitions toward universal validity and substantiation have been weakened. an experience available in poetry (ibid: 291). One of philosophy’s responses to the crisis of metaphysics in late 19th century was indeed a close co-operation with special sciences. that several analytic strands in contemporary philosophy are conducting a fruitful cooperation with the sciences. Chalmers 1999: 243ff). Even if we were to admit that science’s self-understanding has gone through a certain weakening (e. Certainly this criticism does not cast doubt on the capability of science in generating coherent explanations about phenomena and to assist in the general increase of comfort by developing new technological solutions. leading interpretation to extract increasingly freer forms from life’s experience (ibid: 290). The most relevant aspect of abandoning the scientific lies not in railing against specialised sciences. I reckon that toppling science from the throne of the “king of truth” will be a laborious process. It was already Dilthey who noticed that for poet-philosophers. either. philosophy’s dialogue with literature – whose truth cannot be put into the form of a proposition – is bound to be more fruitful (Vattimo 1985: 293). its loss of straightforward clarity has already been revealed in the works of Thomas Kuhn and Paul Feyerabend (ibid: 292). is baseless. described the veneration of science as an incomplete form of nihilism that struggles to salvage basic values (Nietzsche 1988. conducted in the hopes that science can rise to the level of evidence that had become lost in metaphysics. Vattimo repeats that philosophy must abandon the “scientific” concept of truth.g. that this is a shift in interpreting science that has been widely accepted in Western societies. vol. but is 135 53 . It cannot be denied. the difference between scientific pathos and nihilist thought remains too wide for conducting a fruitful dialogue. we can see that he. Vattimo observes – and I concur – that the interpretive nature of science. Vattimo argues using the description of the end of metaphysics. i. What is criticised here is scientific realism as the dominant world-view that has a tendency to aggressively smother other possible worldviews. How does Vattimo justify his preference? Referring to Wilhelm Dilthey’s ‘On the Essence of Philosophy’.ture. too.

54 . In literature. in a constant dialogue with poetry. the world is either merely described (mimesis). What is the basis for distinguishing philosophy and literature? To summarise the positions presented above: with the exhaustion of metaphysical philosophy and the acceptance of the rhetoric nature of truth. as a practice that earns the philosophers their living. the pathos of philosophical objectivity refuses to fade away easily. Since in Western societies science holds primacy over funding. I would supplement this accusation: Heidegger lacks the willingness to let thinking fade into poetry. 3: 467). But currently let us ask. leaves a „small but certain difference“ (Herrmann 1999) between thinking and poetry. or emotions and a sense of life is expressed (it is in this 136 way that Rudolf Carnap. only manages to attain epigonal renaissances and variations thereof (Heidegger 1988: 63). the distinction between philosophy and literature can be described in this manner: philosophy is a rigorous and methodical. names the connection of mortals with the godlike. Vattimo accuses Heidegger of harbouring to metaphysical rudiments. We ought to be reminded of Nietzsche’s saying that we are bound to be battling God’s shadow for centuries after His demise (Nietzsche 1988. and imaginary situations and characters are come up with (fictionality). but as a general rule one could say that philosophy. Just like the pathos of scientific objectivity. poetic intuitions are brought to the foreground at the expense of more naturalistic ones. analytic way of thinking that produces true statements (in the sense of the correspondence theory of truth). himself standing on a firm logical ground. describes earlier metaphysics as literature. “strong” concept of philosophy. Carnap 1931: 240–241). whose thought moves from the ground to the abyss. since Heidegger refuses to accept the nihilist nature of post-metaphysical thought (Vattimo 1989). vol. In this thinking. Institutional considerations certainly play an important role in retaining the traditional. and who was. but only the thinker thinks Being.reflexive – nihilist thought does not pursue certainty and logical rigour. from the 1930s on. As an extreme caricature. petrified pattern of thinking that persists stubbornly. Certainly the situation is somewhat different in different countries. but is instead open to the ambiguous and the paradoxical. however. what is the distinction between philosophy and literature based on? I presume that it is mostly based on a common-sense. Although some of the sharper edges have been filed off from this opposition by the trendy current of postmodernity. there are nevertheless only few authors who proclaim to formulate the fusion of philosophy and literature. a warranted question is raised: is there any basis left for distinguishing philosophy from literature? In the subsequent sections of this paper I will attempt to demonstrate that in nihilist thought this distinction wanes. for which reason it is necessary for them to go along with the pathos of scientific objectivity and productivity. Even Heidegger. it is frequently economically viable for philosophers to be associated with scientific institutions. The poet does indeed name the world.

I have in mind Adriaan Peperzak’s paper ‘Phänomenologische Notizen zum Unterschied zwischen Literatur und Philosophie’ (1982). The author proceeds from a distinction: philosophy seeks truth while literature seeks beauty (Peperzak 1982: 100).It is certainly true that there are. when it comes to the continued distinction between philosophy and literature. intact in the post-metaphysical philosophy of phenomenology: a phenomenological description is but the first step towards understanding what is actu- ally important (ibid: 110). Peperzak remains adamant that the distinction will remain: “The philosopher who acknowledges that his approach is limited. always strives towards a purpose for which the text is but a means (ibid: 108). the starting points and basic intuitions of such philosophies differ from hermeneutic thinking to such an extent that fruitful dialogue turns out to be impossible. thus philosophy is not synonymous with purely descriptive phenomenology. to this day. or so the author claims. The author then distinguishes it from philosophy by arguing that the significance of a literary work of art is located in itself (ibid: 100). Argumentation. It must be developed further. soon followed by a clarification that literature can also represent ugliness. Indeed. This assertion certainly has its merits. strive to reach objectively true results in a particular domain and who would disagree with these Vattimo-esque starting points. Peperzak does not take an absolutist position and proposes essays as one possible case where the two intermingle (ibid: 99) and admits that a union in the future is not an impossibility (ibid: 118). Philosophy. the meaning of literature cannot be reformulated without loss (ibid: 101). The purpose of philosophy – to discover the truth about what really exists – is the incentive to begin philosophizing in the first place (ibid: 111). Philosophizing understands itself as progressing. This ambition is. according to the author. and in my opinion this is true even of the latter Heidegger’s interpretations of poetry. in fact. “This text only has a limited purpose”. plenty of philosophers who. but in my opinion the above quote precisely describes Vattimo’s nihilist hermeneutics. Nevertheless. The acceptance of nihilism is a step towards the literary. according to Peperzak. the author hypothetically proposes one possible case for such a union: If philosophy limits itself to the reconstruction and exegesis of past philosophy and identifies itself completely with hermeneutics. in complete sincerity. 137 55 . phenomenology. a repudiation of the philosophical Eros which. “This purpose is but partial and still on the road. then philosophy and literature are indistinguishable (ibid: 113–114). does not merely say. however. Peperzak warns that in this case philosophy as a search for truth would deteriorate (ibid: 115). where the dialogue with poetry is always conducted for Being. destroys the literary work (ibid: 101). prevents thinking from emptying into poetry (ibid: 115). It is for this reason that I will now critically survey a continuing attempt at keeping philosophy and literature apart that places itself into the neighbourhood of the way of thinking suggested here – that is. but equally. and that a literary text remains novel and presents its secrets time and again (ibid: 102). In most instances.

the transformation of philosophy would amount to nothing but its turn-about into its own opposition (a world-view instead of a system) and would not alter its character (ibid. I do not merely have in mind the enormous amount of research on the relationship between philosophy and literature that has been published since 1985. A slow fusion It is apparent from Vattimo’s paper ‘Aesthetics and the End of Epistemology’ that he does not rule out the fusion of philosophy with literature (Vattimo 1985: 294). from within nihilism. Another indication of this fusion could perhaps be found in the 138 fact that today. but rather one of the more radical poet-philosophers (Nur Narr! Nur Dichter!. for at least ever since the late 19th century there have been plenty of thinkers/poets who have played an important role in this fusion – Vattimo himself refers back to Dilthey. perhaps to Heidegger’s pathos as well. Even so. philosophy cannot. In such a mesh of concepts. vol. And this contemplation strives to be one step on this road. According to Vattimo. for example (Vattimo 1985: 289–291). nihilist thought. post-modernity leaves no room for metanarratives. I will not claim for myself the honour of being a pioneer in this. 6: 377–380). Vattimo treats Nietzsche as a hermeneutic philosopher (Vattimo 1986b). Vattimo’s thought is also but one story among many and not a miraculous. we lack the capacity to come up with a satisfying definition for both thought (philosophy) and literature. It seems that Vattimo’s conclusions about the necessity to continuously acquiesce to the distinction of philosophy and literature does not hold to the extent that he presumes. lead to their fusion. post-metaphysics. and repeatedly emphasizes the necessity of working out and accepting the nihilist leanings of hermeneutics. In this ongoing fusion of philosophy and literature. the metaphysical distinction between philosophy and literature (ibid. Nietzsche 1988.). as the fusion has been progressing for quite some time. to which a quick glance at the ever-growing philosophical literature on this topic would testify. whose work still perplexes those interpreters 56 . Our thought wanders nomadlike. we need time to abate. From the above it follows that the dialogue between philosophy and literature can. or at least I will say it with him or by myself about this paper: that this text has but a limited scope. Vattimo is fully aware of this paradox. he has also presented the religious implications of his thought (Vattimo 1999). Another indubitable pioneer of the fusion of philosophy and literature is Nietzsche. This is certainly applicable to metaphysics. I do believe that Vattimo would be willing to say this about his own works. but in my assessment Nietzsche is not just a philosopher. in Vattimo’s assessment. meld into poetry easily and quickly. a predecessor to weak thinking. there is already considerable readiness for their fusion. with the aid of dialogue. in principle.).re-written into a better text” (ibid: 116–117). firmly grounded methodological weapon. but no longer applicable to post-metaphysical. And will provide no excuses. since both are still defined and distinguished from one another by terminology inherited from the metaphysical tradition. Thought melting together operates within the paradox of relativism.

it would be naive to seek to be entirely rid of it. Blanchot emphasizes that the two slopes of literature cannot be separated. in the literary avant-garde of the early 20th century. The question is about the extent of the philosophical Eros present in nihilist thought. 139 57 . it will remain primarily a phenomenological survey of texts and ways of writing. which from the nihilist position is an impossibility. that literature will always oscillate between the two (Blanchot 1999: 388). this classification is reminiscent of Blanchot’s distinction between the two slopes of literature (Blanchot 1999: 384–388). The fusion of thought and literature thus does not lead to the occupation of philosophy by the literary – even if we were capable of defining it – but equally to philosophy permeating literature (Lacoue-Labarthe 1985: 45). Vattimo does not exclude reasoning. Likewise. Blanchot 1993: 151–170). Modern and postmodern literature reaches forms that undermine both everyday understanding of the world and eventually even the meaningfulness of language itself (e. the originator of nihilism as a philosophical discourse. Looking from the side of literature. about its ever-diminishing amount. In my next article I will put forward two possible lines of this fusion in thinking. has turned in on itself. but merely specifies that nihilist reasoning is always aware of the limits of its own reason (Vattimo 1997: 93). the literary text has been putting itself into question. Consequently. It would be rather interesting to ask whether literature and philosophy. I am tempted to plunge into heideggerian phenomenology and argue that it is not a coincidence that it is with Nietzsche. will always include both of these lines to some extent. oscillating in the opposing play of the meaningful/ meaningless.who desire to hold fast to a clear distinction between different domains. that the completion of nihilism – the weakening of philosophy into literature – is also concealed. cf. in the works of Samuel Beckett. nihilism.g. a similar hollowing has been attributed to Nietzsche. we are not dealing with a binary opposition in this and in the following paper. In Heidegger’s own works. poetry and thought belong together essentially and from the get-go (such as in the educational poetry of Parmenides). Following up the conclusions made so far it would be important to ask how exactly does the fusion of philosophy and literature take place. Although these lines differ from one another considerably. Levinas). philosophy and poetry are interwoven. The presumed fusion of philosophy and literature has been presented to us as a historical manifestation. and in that of several of his students (Sartre. there is a sharp increase in literature’s philosophical self-consciousness and ontological independence. At least ever since modernism. Although in my next paper I will make some normative suggestions. or whether they are now fusing only for the very first time. but providing an answer to this question presupposes that we understand the “nature” of literature and philosophy.

1986b. 58–68. 12. Erkenntnis. Heidegger. in M. 1988. Biemel. F. Essays on Heidegger and others. 2004. Gesamtausgabe. Vattimo. Rorty. in. F-W von. 1996. München: Alber. I Abt. in Heidegger M. Heidegger. München: Karl Alber. Phänomenologische Notizen zum Unterschied zwischen Literatur und Philosophie. Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. 1999. G. New York: Columbia University Press. by P. G. Literature and Right to Death. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. M. Minneapolis and London: University of Minnesota Press. P. Cambridge/ Massachusetts/ London: The MIT Press. 1989. Station Hill: Barrytown Ltd. Die zarte. Vattimo. Freiburg. in. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. M. Bd. G. Vattimo. M. G. University of Queensland Press. Stanford. G. H. Ed. Reden und andere Zeugnisse eines Lebensweges. Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache. Vattimo. Das Wesen des Nihilismus. Cambridge University Press. R. von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. 1999. 1978. 1999. Wahrheit und Methode: Grundzüge einer Philosophischen Hermeneutik. Vorträge und Aufsätze. in Nietzsche as Affirmative Thinker. Heidegger. Peperzak. M. Heidelberg: Winter. The Infinite Conversation. Ottawa University Press. 1997. Geburtsttag von Martin Heidegger. by W. Lacoue-Labarthe. Nietzsche. R. Wien: Böhlau. aber helle Differenz: Heidegger und Stefan George. Topologie der Metaphysik. G. von Herrmann. 1980. Nietzsche. Metaphysik und Nihilismus. The Will to Power. Martin Heidegger. 2000a. G. Carnap. vol. M. I Abt. Heidegger. Quasha. by Y. in The Station Hill Blancot Reader. 1991. Heideggers Nihilismus: Nietzsche als Interpret Heideggers. Rorty. Contingency. 2.REFERENCES Blanchot. Ed. 61–80. McCormick. Der Satz vom Grund. Chicago: The University of Chicago Press. Irony and Solidarity. Yovel. III Abt. Bd 16. Philosophical papers. Band 1. Papers Presented at the Fifth Jerusalem Philosophical Encounter. Belief. Zur Sache des Denkens. in Kunst und Technik. Hrsg. M. 1986a.W. Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers. Tübingen: Mohr. 1981. Pfullingen: Neske. Vattimo. I. Identität und Differenz. 1985. 1990. M. Sämtliche Werke. p. I Abt. The End of Modernity: Nihilism and Hermeneutics in Postmodern Culture. Aesthetics and the End of Epistemology. von F. M. Heidegger. 1992. p. in Heidegger M. Nietzsche and Contemporary Hermeneutics. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. Cambridge University Press. Die Technik und die Kehre. 2000b. What is this Thing Called Science?: An Assessment of the Nature and Status of Science and Its Methods. Gedächtnisschrift zum 100. Politics. & Law. 141–153. M. Heideggers Verwindung der Moderne. 1999. M. p. ed. Bd 67. Cambridge: Polity Press. 1989. A. 359–400. 177–267. Heidegger. Postmetaphysical Thinking: Philosophical Essays. California: Stanford University Press. ed. p. Denker der PostMetaphysik. 140 58 . Chalmers. Bd 7. F. Vattimo. Heidegger. 1980. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. 1988. Derrida. Hermeneutik. Beyond Interpretation. Pfullingen: Neske. The Meaning of Hermeneutics for Philosophy. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. Das Ende der Philosophie und die Aufgabe des Denkens. Vattimo. New York: Vintage. Holzwege. Heidegger. Bd 7. Vattimo. 205–227. Positions. M. F. Nihilism & Emancipation. 1990. J. Hrsg. 1997. 1982. G. April 1983. Stanford: University Press. Research in Phenomenology 15: 43–60. J. 219–241. 1985. Gesammelte Werke. Philosophy and Science as Literature?. Habermas. 287–294. in J. A. 1993. Franfurt am Main: Vittorio Klostermann. G. Blanchot. R. 98–122. Vattimo. 1968. The Fable (Literature and Philosophy). Tübingen: Niemeyer. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. 1991. Gadamer. J. Jenseits vom Subjekt. Heidegger. M. Habermas. Veauthier. 1999. Heidegger. Ethics. Gesamtausgabe. by G. Boeder. F. in Heidegger M. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. Herrmann. Heidegger. Gesamtausgabe. Frankfurt am Main: Vttorio Klostermann.W. 1994. in The Reasons of Art: Artworks and the Transformation of Philosophy. 1931. 2. in Phänomenologische Forschungen. Gesamtausgabe. Wegmarken. H-G. 40–50.

literatūra. tenka pripažinti radikalų kontingentiškumą. Remiantis nihilizmu kaip prielaida. o ypač – su literatūra. Daugiausia remiamasi Gianni Vattimo. atsisako savo paties validumo pretenzijų. hermeneutika. postmodernus.FILOSOFIJOS IR LITERATŪROS SUSILIEJIMAS NIHILISTINIAME MĄSTYME Leo Luks Santrauka Šiuo straipsniu siekiama parodyti. kad jokia samprotavimo linkmė nebus amžina. Taip filosofinis mąstymas tampa silpnuoju. Pagrindiniai žodžiai: nihilizmas. vadinasi. pasak kurio turėtume priimti nihilizmą ir sutikti. Įteikta 2009 07 23 141 59 . kad joks teorinis naratyvas nėra teisingas epistemologine prasme ir negali pretenduoti į atitiktį realybei. niekis. kad postmetafizinė filosofija turėtų liautis mėgdžiojusi formalias mokslo taisykles ir verčiau suintensyvintų dialogą su menu. ir prasideda nauja filosofijos ir literatūros dialogo epocha. sutikti. paženklinta jų susiliejimo žyme.

.

II Leo Luks. Problemos. 61 . no. “Philosophy and Literature: Two Lines of Fusion”. 2010. 78 (ilmumas).

.

to represent the unrepresentable. nihilist thought seeks for a language to articulate the nothing. nothingness. Tõnu Viik. as Vattimo recommends. Estonian Institute of Humanities Department of Philosophy Estonian University of Life Sciences Institute of Economics and Social Sciences Address: Kreutzwaldi 1A-019.ee Phone: +372 731 3019 In the article “The fusion of philosophy and literature in nihilist thought” (Problemos 2010. By fusing with literature. Ülo Matjus. 1 63 . has several far-reaching epistemological and ethical consequences. Once we let go of the correspondence theory of truth. even though the voice of positivism has not been entirely subdued. I will draw on the views of Maurice Blanchot. In the paper I will analyse this pursuit by way of the concepts of postmodernity. Roland Barthes and Jean-Francois Lyotard. Article is translated by Silver Rattasepp. nihilist philosophy can continue in a situation where it has nothing to say. the space of literature. postmodern 1ST LINE OF THOUGHT – THE FABLE I would like to believe that today we have reached a situation where we do not have to defend literary works from the Platonist mimetic approach. where making a distinction between the real world and tall tales is impossible in principle. Estonia E-mail: leo. Tartu 51014. Nihilist thought is characterised by a weakened sense of reality. 77) I argued that post-metaphysical philosophy should intensify its dialogue with literature to the point of their eventual fusion.luks@emu. fictionality. Here we proceed from the presupposition that a literary work is characterised by a certain level of autonomy. Siobhan Kattago.PHILOSOPHY AND LITERATURE: TWO LINES OF FUSION1 Tallinn University. hermeneutics. and anxiety. described by Nietzsche. 2) In its fusion with literature. Roomet Jakapi. In this paper I will start from the conclusions of my previous article and will highlight two possible lines of this fusion: 1) The disappearance of the boundary between reality and fiction. Mats Volberg. a renouncement of common sense and naturalism. 1 For the critical comments I would like to thank the following people: Marc Hight. Keywords: nihilism. we will arrive at the principled possibility of the truthfulness of any and all narratives. This condition. The support of the Tallinn University Estonian Institute of Humanities Science Fund is gratefully acknowledged for financing the translation of the article.

significant whole that does not require justification as a reflection of “reality”. a thought without a metaphysical foundation must also forego epistemic certainty. influencing it. If we accept the common point of view that the world comes into existence in language. and opens up during acts of reading (Derrida 1992: 45). mentions James Bond movies (ibid: 105). vol. as a narrative (this is equally true of the world based on sensations and sense data). but will rather push the prior world into a crisis. the dichotomy of truth and appearance has disappeared. In a recently translated collection. generated by autonomous art. The work constitutes a new world (ibid: 99). In nihilism. 13: 332). Every literary work possesses a singularity that is not reducible to theory (ibid: 15). we can agree with Heidegger that poetry has primacy as the art form that sets up a world (Heidegger 1980: 40).it is a self-enclosed. as Derrida notes – and here his position seems to coincide with that of hermeneutics – every text takes its place in a particular context. but in any case I would not foresee a particularly bright future for any theory that purports to comprehensively map all possible paths of interpretation. From this perspective. for example. drawing on Heidegger’s The Origin of the Work of Art. after which everything is possible. Every fable is a particular significant and formal whole. this wholeness frequently amounts 2 64 . As Nietzsche elsewhere notes: everything than can be thought of must be a fiction (Nietzsche 1988. In literature. is located side by side with reality. The common sense distinction between real and fictional space amounts to an evasion of nihilism. what distinguishes them from one-another? This we may consider at the background of the very possibility of language. a work of art must be evaluated by whether it can create. that is. Art’s Claim to Truth (Vattimo 2008). This position. What constitutes the fables. that works of art do not integrate themselves peacefully into “objective” reality. Vattimo. but in discussing reality. an organized field – a successful work of poetry sets up a world. I do not know if there is any point to the question whether there is a finite or an infinite number of possible interpretations of a text. This can also be achieved by a work usually considered mass culture. Certainly. is put into question in nihilist thought. Vattimo argues. What can we conclude from this? The above should not be understood as presenting the common notion that fictional space. completely plausible in common sense and according to scientific realism. fabulate a world. but the borders of this world do not necessarily coincide with the borders of the work. and I would add the works of Tolkien.

fills. the virtual field of singular possibilities generates an endless number of combinations. alliteration. something that fits together. for several well-known contemporary thinkers have argued something similar. Thus nihilist thought stands against the common theory of fiction. but it certainly is not an original one. although certainly the level of interconnectedness. old myths with contemporary comic books). where truth is unhidden to untruth. The thesis of the above paragraph may sound radical.g. In nihilist thought. in my assessment. The fable is a story. There is no reality and appearance. is linked to a comfortable practice of reading” (Barthes 1975: 14). but merely an endless number of entwined and rebounding fables. this refusal is.to rhythmic cohesion (e. in Barthes’s terminology. according to which nothing but “as-if” games are played in creating fictions (Currie 1990. According to Deleuze. sound and significance are some of the more important connections (Gadamer 1985: 251). only valid for the correspondence theory. something similar to when we call one person familiar and the other a stranger. If the fable is literary. however. expressions such as “actual reality” and “virtual reality” are value judgements.g. In addition to Vattimo. rhyme) – the connection between literature and music. in his analysis of Nietzsche’s treatment of fiction. or the intensity by which one is drawn into the text. „Text of pleasure: the text that contents. but also between fiction and reality. emphasizes fiction’s refusal of truth (1985: 47).g. Lacoue-Labarthe 1985: 49-50). the truth. It is worth remembering that in myths. the word “world” has no other sense than a tangle of fables. In nihilist thought. Truth understood as unhiddenness is. Jean Baudrillard’s theory of simulacra (Baudrillard 1994). the world is frequently created by a song of creation (for the identity of Logos-mythos in fables. grants euphoria. Walton 1990). We will also reach the same conclusion from Gilles Deleuze’s transcendental empiricism. it is. the very guarantee for the fable’s holding itself together. is different for different fables (compare e. we have no good reason not just for distinguishing between literature and philosophy. the above position can be derived from e. And assuredly our fabulated ontology can find support from Nietzsche: reality as a forever changing combination of the points of 3 65 . the text that comes from culture and does not break with it. where the virtual is the substance of the real. Although Lacue-Labarthe. a text of pleasure. and the perceptible world is thus but one of many (Deleuze 1990). In a fable there operates the magical function of language. cf.

critics have pointed out Rorty’s failure to accept the possibility of the fictional nature of the world. traditional literature does succumb to the virtual possibilities of information technology. It may also be that Rorty’s treatment of the contingency of vocabularies falls in line with the position propounded here – at the very least Rorty expresses clearly his position of the futility of separating philosophy from literature (Rorty 1989: 83). where a woman enters and cries out: “You are all washing yourself in peace. Thus. by the repressive play of the concepts of in-truth/in-pretence.perspective established by the will to power (Nietzsche 1988.g. a complete melding into a fictional world. there is the widespread phenomenon of Live Action Role-play. an anecdotal story of an event in the women’s sauna in Moscow. for example. 3: 480-481). 12: 23-25). but part of everyday practice. Olsen 1996: 203-204). such as e. of the primacy of the game for the players (Gadamer 1990: 110). On the other hand. William Golding’s novel The Lord of the Flies has become a textbook example of how the disappearance of the 2 http://secondlife. R. The tragic clashes between fables are also part of the game. We could also highlight Nelson Goodman’s treatment of world-making in language through the fabrication of facts (Goodman 1978). attempts to bring diversity into reality are treated as aberrance by the terror of common sense. but Maria’s (the star of the soap opera “Simply Maria”) mother has died!” This episode seems to me as poetic as Nietzsche’s fragment on “the madman” in The Gay Science (Nietzsche 1988. R. for example. J. True enough. Today. it was already Gadamer who spoke of the coming into being of reality in play. Tolkien’s The Lord of the Rings. There is. Ordinarily. the intertwining of literary works (and other works of art) and the “reality” of common sense into a unitary fable is not a mere whimsical philosophical hypothesis. and Vattimo’s theory of the fabulation of reality proceeds from truth as a game (Vattimo 1986: 26).com/ 4 66 . It ought to be noted that the separation of in-truth/in-pretence is also problematic from the viewpoint of hermeneutic thought. vol. when it comes to developing fables. late 1980s. People who have been drawn deeply into a particular fiction are ridiculed or even isolated. such as the row that began in the virtual environment Second Life2 and found its conclusion in a murder committed in the “first life” (Stanage 2007). vol. and his acceptance of the common sense view of a mind-independent reality (Lamarque.

On the other hand. Instead. 11: 201). Once we add to this observation our ontological considerations about the fable. the current tendency towards the fragmentation. because of the necessity of criticizing and reshaping the oppressive “reality” with the help of metaphors. Bulgakov’s The Master and Margarita? It is not in the least because they are socially loaded. the last stand of the perishing idea of a singular reality. we are forced to ask: why are we witnessing an increase in furious attacks against art coming from the common sense “reality” position? This I deem to be the consequence of the ever-deepening nihilism. the vattimo-esque weak thinking operates. say. vol. but there are other examples of art being repressed. as positivism asserts.g. Derrida calls literature an institution that allows one to say everything (Derrida 1992: 36). intensifies the magical force of language.pressure of civilization leads to the rules of morality being forgotten (Pojman 2001: 14-19). of wanderings. especially predisposed towards playing. the external. taking sense experience into account is certainly necessary to a degree. I will merely propose the hypothesis that the fear of fables becoming mixed up may result from the foundational (metaphysical) thinking acquired from “reality” (today. the name of this foundationalism is scientific realism). It is of course not a coincidence that the protagonists of The Lord of the Flies are all children. I will not begin to speculate here about the extent to which the fashioning of reality in the play of fables is economically viable. unlike philosophy (and probably science as well). the dissipation of reality. We are fully aware of how much of our basic education is dedicated to science and how little to the free play of the arts. only questions and the ambiguity of the either-or (Kundera 2000: 8). An example of this is provided by the pathetic scene near the end of the film Quills. where the tongue of marquis de Sade is cut off to prevent him from 5 67 . the attempts at outlawing writers who have insulted Islam. Milan Kundera notes that the history of Western novel from Cervantes to Kafka is. prohibitive pressure helps artists to better get into fables. Why is there excellent literature being written in totalitarian states – e. this novel can be considered as a prime example of how a new world is created in the seriousness of play – a godlike game beyond good and evil (Nietzsche 1988. We are all aware of. The novels of Milan Kundera are indeed a perfect example of how the authority of weakness (Lacoue-Labarthe 1985: 55). where there are no answers. it mobilises art. the story of hesitation.

a central place is occupied by Shoshana Felman’s paper ‘Madness and Philosophy. it will thereby destroy the prior sense of a pre-linguistic world. Consequently. However. in the absolute freedom of literature. this line of reasoning does not constitute proof of the existence of a pre-linguistic world. and he is deprived of all writing instruments. which leads to the denial of prior existing reality and an absolute. This kind of writing sees itself in the mirror of revolution by going to the very extreme. De Sade’s writing pushes to the extreme the first slope of literature that Simon Critchley calls ‘prose’ in his in-depth analysis of Blanchot (Critchley 2002: 71). 4: 19-20) fleeing from nihilism. everything is allowed. The fact that “reality” is intensifying attacks against fiction demonstrates that the force of validity of the discourse of “singular reality” is dissipating. Dostoyevsky’s greatest fear – that if there is no God. Vattimo 2004: 37-48). The autonomy of literature suggests that everything allowed by language can be thought of in literature. But still he continues in a persistent mania to write on the walls with his own excrement. Of course. With respect to the fabulating writing. there is always a death hidden in the form of a negation of that which precedes the literary work (Blanchot 1999b: 380).shouting obscenities. and which in the context of the present research can be called fabulating thought. Because of the real world turning into a tall tale. So far. that it sees in alternative realities competition to its own primacy. or 6 68 . Thus in speech. everything is allowed – becomes reality. The struggle against art is the desperate agony of the last men (Nietzsche 1988. vol. In developing this conception. this principle is carried over to “reality” (which is now but a collection of fables). terrorizing freedom for creation (Critchley 2002: 59). it naturally remains possible to create and spread narratives that fabulate gods or attempt to establish morality on the paradox of the relativity of truth (Vattimo’s ethics is one such narrative. so good! The madness of the fable I can already hear the ever-loudening cries of rational readers: this is madness! And so it should be. for only in this way do we have any hope of escaping from the iron cage of rationality and into free play. Blanchot brings out an aspect that can be associated with our previous analysis as follows: if a literary work sets up a world.

offers a secure footing in the chaos of fables. utterly seriously as the sole reality (a la 7 69 . Certainly there is grave danger in changing masks.’ By an analysis of the respective positions of Foucault and Derrida. where truth again strives towards stronger validity in the form of correspondence. entices and captivates. For the subject nestling in a singular basic discourse. through the production of power. and a schizophrenic oscillation between different narratives. Nevertheless. the author concludes that literature is the buffer zone between madness and thought (Felman 1975: 220). madness is the other. I propose to support existential pluralism. leads to fanaticism. There is a danger of becoming locked up somewhere. With respect to reason. 63). To hold fast to a single story. and if it does not happen to be a generally established story for the society. Treating the real as fabulated does not force one to a necessity of choosing between a complete acceptance of one single narrative (a la the madness of Don Quixote). does appear as a metaphor in the pathos of a literary text (Derrida 1997: 37). therefore I am”.e. the acceptance of nihilism is. the hybris of experimenting with oneself. Kundera 2000: 6). and thereby keeps re-creating subjectivity. Milan Kundera opposes his spirit of the novel precisely to the philosophy of Descartes as the shaper of the modern concept of subjectivity. the greatest threat to nihilist thought turns out to be the dominant fable of common sense that. while one lingers in it. a schizophrenic oscillation between different fables! One of the more relevant characteristics of the text of pleasure is its capacity to draw the readers in. Nevertheless. never to be adequately expressed in language (as Derrida (1997) emphasized in his criticism of Foucault). I suppose. and thereby understanding. a subject) perishes in nihilism. Why should literature’s role as a mediator between reason and madness be deemed valuable for nihilist thought? The real world tuning into a fable must be accompanied by the dissipation of the Cartesian subject (in his The Art of the Novel. to make them forget that “I read. since „each jargon (each fiction) fights for hegemony” (Barthes 1975: 28). too traumatic an experience. Nietzsche believed that man as such (i. where every fable is taken. madness. by Vattimo’s interpretation. this thing that cannot be expressed as logos. the delight from nonsense (Vattimo 1986: 51.Literature’s Reason. a single reality. Nietzsche’s overman indicates the disruption of consciousness. such as the iron cage of common sense or religion. you will be declared insane.

and to infer – I suddenly awoke in the middle of this dream. people consider such oscillations to be a problem and attempt to hold on to one single 8 70 . scientific realism. to love. if possible. 1.Jekyll and Hyde). Rorty’s ironic liberal). metaphysics. By developing this disposition to the extreme. the impossibility of demonstrating the objectivity of any one metanarrative. to hate. but adds the common sense notion that in everyday life. Acknowledging contingency that there are many possible fables. This belief is necessarily associated with a belief in an extralinguistic reality. this condition is treated as a pathology. a tall tale.g. continues within me to fabulate. a hesitatingly critical distance from everything – the ethics of dissemination. Tragic oscillation between different fables. theoretically un-reflected. Cultural relativism. the content of which is knowledge that I am sleeping. Persons occupying this position do not. but only to the consciousness that I am dreaming and that I must go on dreaming lest I perish – as the sleepwalker has to go on dreaming in order to avoid falling down (Nietzsche 2001: 63). indeed the whole prehistory and past of all sentient being. In cultures where holding on to a single fable is the norm. the person turns to the exact opposite extreme: everything is futile! 2. believing in some fable or other is cognitively necessary (e. as John Caputo has called it (Caputo 1987: 235ff). we reach radical scepticism. This disposition may also be naive. naturally enough. If the fable that previously formed the foundation for cognition happens to lose its cogency. schizophrenia. We switch fables like masks in a costume store. Let us summarise the prior analysis by highlighting the different ways of cognizing the fable and associating them. on the philosophical level. By and large. This disposition acknowledges. but that I must go on sleeping in order to avoid losing my life (Vattimo 1989: 17): I have discovered for myself that the ancient humanity and animality. Vattimo has highlighted a passage of text in Nietzsche. agree to consider their story as a fable. In describing this sort of existence. 3. The acceptance of nihilism as weak thinking signifies a weakened intensity in experiencing reality. this disposition leads to the desire to exclude or repress the believers of other fables. Treating one fable as the sole truth. with philosophical positions. pragmatism. with no hope of finding the real face. Monotheism.

To be sure. but retains an ironic distance. It is a question about the possibility of the mystical function of language. content is not enough for this style of writing. the above line of thought is not by far the most radical strand nihilist thought. nothing? 9 71 . Many literary works are based on this kind of tragedy. 4. and the Earth (Erde) as an interpretive residue is allowed to speak (Vattimo 2008: 157). naught. This approach conjoins the previous two ways of cognizing fables. a world (even if it is a simulacrum). It is an extreme that in Heidegger’s terminology can be characterised in this manner: the decay of literary works. This kind of writing would not limit itself with the free play of fabulation. According to Derrida. nihilism’s weak thinking. The Magus by John Fowles. Ontological earnestness is replaced by aesthetic experience. approves of the alternation of fables. Blanchot’s second slope of literature (Blanchot 1999b: 386). This direction can be interpreted in the spirit of traditional mysticism. the untouched nature of things before the violence of naming (Critchley 2002: 64). in the silence of poetry. 2ND LINE OF THOUGHT – NAMING THE NOTHING Although treating reality and the fable as identical seems mad enough for a world-view based on natural sciences. But nihilist thought strives to go even further. Vattimo included. from the essence of language. form must decay as well. Writing out the fable remains connected to truth. American Psycho by Bret Easton Ellis. the fable is part and parcel of early nihilist thought. e. as it retains a certain meaningful whole.g. but moves towards truth-less writing. In this next part of the essay. from essence itself” (Derrida 1992: 48). dissociating it from the question of truth. together with which the world set up by the work also decays. I will examine the question: how does the fusion of the thought of philosophy/literature move to the very heart of nihilism – how to say no. according to which the purpose is to apprehend. It is my position that nihilist thought is not reducible to such positivity. and it is this connection that hermeneutics leans on. Affirmation of the oscillation between fables. In my assessment.fable. “… we still have trouble defining the question of literature.

there is no guarantee that we are dealing with a real phenomenon. On the other hand. which roams the pathos of the work without ever reaching the open. which is relevant for the trueness that opens up the world of the work. in my opinion. the inexpressible. be characterised by an application of Lyotard’s conception of the sublime. The Nothing: The sublime object of postmodernity Our present topic – naming the nothing – can. or that the fusion of philosophy and literature provides us with methodological tools for carrying out such an explication in the future. It should be emphasized at this point that we are not dealing here with an attempt at metaphysical flanking whose (secret) goal is to define the nothing. Lyotard argues that the sublime is a dual sentiment that covers both pleasure and suffering. Drawing on Kant. we must take up the position of epoche characteristic of art more generally (Gadamer 1993: 234). In his programmatic paper ‘Answering the Question: What Is Postmodernism’. the not-ing nothing. despite this. Thinking the nothing must remain a paradox. many (post)modern poets-thinkers have tried to grapple with it. the extremity of self-disintegration. The sublime arises „when the imagination fails to present an object which might. Lyotard establishes a connection between modern art („lack of reality“) and Nietzsche’s nihilism (Lyotard 1984: 77). But it is precisely along this line that the fusion of literature and philosophy reaches its farthest point. a possibility of impossibility. Whereas the hermeneutic approach puts its stake in the beauty of the work (Gadamer 1990: 481488).The question is truly paradoxical. nor is there any assurance of the origin of the nothing in abstraction. With respect to the status of the nothing itself. and not rigid propositions. if 10 72 . metaphors. In what follows. weakness. On the one hand. thinking the nothing requires artistic language. or an idle play of forms. I do not intend to claim that some writers or philosophers have succeeded in expressing pure nothingness. I will sketch out some notes on this topic that have no pretence of being exhaustive. introducing into thought the ontological layer of nihilism. which under an ontic stare seems but a mere revolt. in order to sketch out more clearly the orientation of contemporary literature towards meaninglessness. the sublime approach is connected with the closed.

The peculiarity of modern art indeed lies in the fact that it does not represent something that exists. but rather focuses on presenting the unpresentable (ibid: 77). According to Gasché’s analysis. And it is no mere appendage. The strategy of a postmodern work. it is indeed from the answer to this question that the difference between modernism and postmodernism derives.3 How to present the unpresentable? For Lyotard. the nothing is added to the content of the work. nor does it create a new world. In the paper. but rather the “substance” of the unpresentable as such.g. is to seek for the unpresentable in the very form of presentation itself. that there is something absent in it that cannot be made visible (e. nothingness would be possible“ (Lyotard 1988: 79). come to match a concept” (ibid: 78). without being itself revealed. 3 Rodolphe Gasché (2001) has written about the necessity for an ontological reading of Lyotard’s conception of the sublime. in the concept of the sublime there is an intermingling of the astonishment that something appears (as pure appropriation. It allows the unpresentable to be put forward only as the missing contents. that a work is not self-contained. or the absolute. dislocates the work. Lyotard presents the writings of Proust. Gasché provides an interpretation of Lyotard’s Inhuman and The Differend and concludes that Lyotard’s concept of the sublime „must abandon esthetic categories in favor of ontological ones“ (Gasché 2001: 127-128). there is included the possibility of non-Being as the final phrase (cf. 11 73 . A modern work of art – including literary works – demonstrates through itself. I would like to rephrase Lyotard’s lines of thinking for the present context: for sublime works of art. This unpresentable only makes itself visible by making it impossible to see (ibid: 77). modern aesthetics is an aesthetics of the sublime. “. but the form. Gasché 2001: 121-122). Proust’s lost time). and gives rise to uncomfortable doubt. continues to offer to the reader or viewer matter for solace and pleasure. Thus the sublime is created by the unpresentable. though a nostalgic one. Ereignis) and the anxiety deriving from the threat of the nothing that „The impossible.. etc.” (ibid: 81) As an example of a modern work.. An example would be the concept of “the world” – the totality of everything that exists. (ibid). to the contrary. but an addition that. from the refusal of the obligation to follow known forms (ibid: 81). The nothing is not one sublime concept among others.only in principle. because if its recognizable consistency. In the unpresentable that gives rise to the sublime.

It is this very same activity of undermining that many interpreters have considered to be the key to understanding the works of Beckett. Vattimo 1994: 164181). 12 74 . According to Vattimo. it does this only incidentally. in postmetaphysical thought. A literary work no longer describes what is external to it. In which case it is this experience of the nothing-ing of nothing that interests our desire under the name of literature” (Derrida 1992: 47). Weller 2005).. A similar turning into itself. whose thinking has been a constant presence throughout this paper. You’ll say that that’s maybe what’s happening. there is. a disruption. weakening thought that no longer seeks for any foundations (cf.. Lyotard proposes Joyce. as well (Glicksberg 1975. in literature. but rather language itself.„A postmodern artist or writer is in the position of a philosopher: the text he writes. If literature does happen to speak of something other than itself. but it is doubtful if it will ever be met: „ . a literature that talked only about literature or a work that was purely selfreferential would immediately be annulled. the pleasure of the text. as well. and undermines language itself. the work he produces are not in principle governed by pre-established rules. According to Derrida. Postmodernity is an important fingerpost in Vattimo’s thought as well. the founder of postmodern philosophy is Nietzsche (ibid). in addition to literature. For him. but Vattimo’s own ontology of decline is well characterized by the concept of postmodernity. traditionally classified as philosophy or essay writing. the primary significance of postmodernity is the post-metaphysical. a critical turning into itself (Derrida 1992: 41). together with an emphasis on the unrepresentable (a refusal of foundational statements) can be discovered. the work turns in on itself. in the writings of Derrida or Blanchot. Thus it can be said that in postmodern writing.. The unrepresentable appears as the dissolution of known forms.g. e. the eminence of the work which Gadamer (1985: 250) emphasizes will disappear.“ (ibid: 81) As an example of postmodern art. who crosses the frontiers of known language and meaning. the pure self-containment of a literary work is a true challenge..

The ontological difference remains. by their persuasive rhetoric. a network of metanarratives. a narrative. it also covers the sublime in the inexplicability of nothingness. for him. nothingness is the central point of weak thought (Šerpytytė 2005: 115). e. and the inexpressible bears but hermeneutic evidence of the limits of human thought. every engagement with the inexpressible has a taste of foundationalism to it. Vattimo 1993). I’ve been gnawed by a doubt that there is something significant missing from Vattimo’s theory/narrative. but a cursory springboard for jumping into the more practical topic of how to go on living in the world of nihilism (Vattimo 2004). In fact. The content of this story is indeed far from foundationalism. considered it necessary to discuss encounters with the nothing in poetry (Gadamer 1993: 239) and the essential similarity between philosophy and poetry through a connection with the inexpressible (ibid: 236). but the certitude by which Vattimo develops his theory.4 Avoiding the nothing is not an obligatory element of hermeneutic thought.g. 4 Rita Šerpytytė suggests an interesting interpretation according to which avoiding the discussion over nothingness is only a surface followed from the metaphysical thinking. In his theory. as it accepts the paradox of grounding-ungrounding. the mystical element of thought has been eliminated. Philosophy/literature does not contend itself with the beauty of presenting the world (the fable). Vattimo never reaches the self-subverting multiplicity of fragmentary writing so characteristic of Nietzsche (Blanchot 1993: 151-170). even Gadamer. Vattimo is not particularly interested in the inexpressible.For quite some time now. the form of his essays. 13 75 . speaks a different language. the desire to present mystical perfection (cf. the sublime failure of language. Several critics (Antiseri 1996) have been doubtful of the weakness of Vattimo’s own thought. I would argue that the dual regime of substantiation/failure developed by Vattimo can be fruitfully applied in discussions of nothingness. who distanced himself from Heidegger’s radical distinction between Being/nothingness. For Vattimo. and secretly comprise. in the nothing. Vattimo’s criticism of Derrida. Vattimo’s hermeneutic essays are brilliant formal wholes that are always directed towards understanding. Being/nothingness is comfortably reduced into a trace present in the existing. Vattimo’s treatment of the post-metaphysical world of fables nevertheless remains a story.

Nevertheless. paradox. that is ‘writing degree zero’. it is in fact just this radical direction that literature has taken towards the unpresentable as described by Lyotard that is present in Blanchot’s essays. In his essay The Space of Literature Blanchot describes literature as the severing of this link that connects one with the world. the demand for the destruction of description (through the silence of the world and truth) as well as the pursuit of the acommunicativity of language. Blanchot’s parlance is not the only one that closely brushes the nothing. the task “To write without writing. they are thoughts about language that flees from being discourse and reaches as far away from itself as possible (Foucault 1990: 12).The Topos of Nihilism: The space of the literary The most consistent writer that I am aware of who writes on the topic of the failure of language is the poet-philosopher Maurice Blanchot. Unlike Lyotard. On the basis of the paper Literature and Right to Death we can see that Blanchot is not a fanatical mystic who would consider as possible the arrival of poesie pure. According to Foucault. and which leads some to silence” (Blanchot 1995: 147-148) Blanchot’s text vibrates in the interspaces between writing and non-writing. to bring literature to that point of absence where it disappears. having a dialogue with other (non-)writers. Writing that refuses a coherent whole that we are currently 14 76 . that has no centre and that reveals nothing (ibid: 26). The literary space described by Blanchot is the other slope of literature besides the fable. This pursuit is the inverse of the pursuit of hermeneutics. nevertheless. where being understood is regarded as the intention of every utterance. The language of the poem is unreal and art is the silence of the world (ibid: 47). Blanchot’s works are about the externality of thought. such as Mallarme and Kafka. the neutrality which every writer deliberately or unwittingly seeks. In all of his works. as taking language out of the world (Blanchot 1982: 26). Blanchot does not make use of the concept of the sublime. The writer belongs to language that no-one speaks. where we no longer have to fear its secrets which are lies. that is addressed at nobody. Literature fluctuates between two slopes without ever veering completely to one side (Blanchot 1999b: 388). From Blanchot’s declarations we can decipher a radical change in the form of literature. Blanchot strives to develop impossibility.

prying, overlaps with the text of pleasure described by Barthes in his famous The Pleasure of the Text. „Text of bliss: the text that imposes a state of loss, the text that discomforts (perhaps to the point of a certain boredom), unsettles the reader’s historical, cultural, psychological assumptions, the consistency of his tastes, values, memories, brings to a crisis his relation with language“ (Barthes 1975: 14). Barthes asks: „How can text, which consists of language, be outside languages? [...] How can the text “get itself out” of the war of fictions, of sociolects?” (ibid: 30). And he answers: „– by a gradual labour of extenuation. First, the text liquidates all metalanguage, whereby it is text: no voice (Science, Cause, Institution) is behind what it is saying. Next the text destroys utterly, to the point of contradiction, its own discursive category, its sociolinguistic reference (its „genre“) [...] Lastly, the text can, if it wants, attack the canonical structures of the language itself (Sollers): lexicon [...] syntax. (ibid: 30-31). Barthes adds that through such a transformation, the new philosophical condition of the matter of language as outside of its own origin and outside communication is revealed, which indeed amounts to language use in its keenest form. Wrecking communicability at sentence level – that is the artistic device for both Dadaism and absurdist drama. Another example would be the intermingling of words with graphical signs in contemporary poetry (McHale 1987: 185-188) as well as in thought, e.g. Heidegger’s Sein (Heidegger 1978: 405), Blanchot’s ± (Blanchot 1993: 151-170). As the end of the above quote by Barthes indicates, the text of pleasure may not even balk at dismantling the very structures of language itself – since language implies metaphysics (Blanchot 1993: 166); and according to Nietzsche, as long as we believe in grammar, we are incapable of freeing ourselves from God (Nietzsche 1988, vol. 6: 78), nor to develop further the nihilist thought that commences at the death of God. At the same time, however, one must take caution, when the text is progressively extenuated, not to fall into the metaphysical trap of overcoming, of reaching the other side. This extenuation of text should be understood as an endless process that constantly shifts between structure and silence.

15

77

As it proceeds from the fusion of philosophy and literature, the description of the text of pleasure does not limit itself to literary texts as they are distinguished institutionally. And indeed: the texts of both Blanchot and the latter Barthes are, for me at least, just as much texts of pleasure as, say, the works of Beckett. The Space of Literature and The Pleasure of the Text do not speak for anything, nor are they connected to any one meta-language (as, for example, Heidegger speaking in the name of Being or hermeneutics in the name of understanding); both of these texts are a galaxy away from the scientific, and only innocent declarations remain. According to Critchley (2002: 51), for Blanchot, the origin of the work of art is betrayal, failure, the scattering of the work in worklessness. Blanchot’s space of literature can indeed be regarded as the topos of nihilism, as the place where notness emerges. Anxiety, boredom and the nothing Next, let us observe two figures around which the text of pleasure comes into being – anxiety and boredom. In his 1929 lecture, What is metaphysics (Heidegger 1978: 103-121), Heidegger describes the direct experience of nothingness as a phenomenon in anxiety (Angst). Unlike fear (Fürcht), anxiety lacks an object, it is innately indefinable. The ensemble of beings shifts aside and we will have no hold on things and only the no (kein) remains (Heidegger 1978: 111). Access to nothingness in anxiety is, for Heidegger, at the same time access to Being, since Being and nothingness are, for him, one and the same (Heidegger 1977: 85ff). Dasein is characterised by being held out into the nothing (Heidegger 1978: 114). In his paper ‘Nothing to be said,’ Shane Weller makes an interesting observation. In the An Introduction to Metaphysics, Heidegger discusses the truthful experience of nothingness in poetry, with reference to Knut Hamsun (Heidegger 1987: 27). Heidegger, however, does not associate anxiety, which opens up nothingness, with literature (Weller 2003: 97). The reason for the absence of this connection is revealed by reading the lecture ‘What is metaphysics?’: the anxiety that opens up nothingness leaves us, according to Heidegger, mute, and places us into empty silence (Heidegger 1978: 111). There are no utterances or writing in anxiety, and thus no poetry can be created. 16

78

This anxiety that wipes away all being makes utterances impossible. Even so, in his essay ‘From Dread to Language’,5 Blanchot brings up just this impossibility. According to Blanchot, the writer is, paradoxically, located precisely in anxiety: there are no words here, there is nothing to write, but anxiety is nevertheless always accompanied by an extreme compulsion to write (Blanchot 1999a: 345). To write means to write nothing, all words are fingerposts around emptiness. Nothingness is the writer’s subject matter and he is himself reduced into the nothing (ibid: 345). Yet the writer’s situation is paradoxical: he does not fall silent but keeps on writing, and with this he preserves the connection with discourse, an authority over language, which he can never despatch completely (ibid: 346). The nothing lurking in anxiety manifests itself as verbosity (ibid: 347); it is impossible to remain silent. The writer does indeed attempt to abolish what he has written and himself as well (as writing harbours deep links with death), but this can never be completely successful. What would an ultimate meaninglessness be? Blanchot asks. Is it the work where the possibility of reading is excluded, the work-as-death-trap? (ibid: 350). In any case, it does not help if the author destroys his works immediately after creating them, because he himself has already read them. What is needed is that the work would be destroyed immediately after being created, together with the writer’s memory (ibid: 351). An important step on the path to non-writing could perhaps be the dissolution of language into random strings of signs, even though Derrida would argue here that context specificity would in any case add significance to any given text. If, for example, a famous writer would publish a text filled with meaningless strings of signs, the very act of publication would immediately place it into a sphere of significance, and the critics would attempt to “decode” it. Writing cannot thus be analysed rationally, there is no solution to the paradox. For Blanchot, anxiety will always remain an enigma for the writer, and there can be no explanation for the enigma, for otherwise it would dissipate (Blanchot 1999a: 352). Yet one can still focus on the enigma, to write the impossibility of writing in anxiety. Several thinkers have noted that it was Samuel Beckett who reached the farthest towards disintegrating language, towards uttering the nothing. Weller, too, presents his most detailed analysis about Beckett, who is situated in the no-man’s-land between the borders of being and nothingness (Weller 2003: 95, with
5

In references to this particular essay, Weller uses the concept of Anguish. In the translation that I made use of, the primary concept is Dread. Both concepts translate Heidegger’s Angst.

17

79

borne of the ambition to make Being/nothingness explicit. De Sade’s text operates in the everlasting chain of boredom. pushed to the extreme. As a lengthier example. His train of thought goes back to Deleuze. Weller puts forward Beckett’s The Unnamable and argues that this curious relationship between language and nothingness is carried on to Beckett’s late work Worstward Ho (ibid: 103). Going along with this nonsense may perhaps. to the necessity of arriving. writing at the zero point (Blanchot 1995). De Sade does not unsettle the canonical forms of language.reference to Adorno). in literature. the failure of nihilism itself (ibid: 105). be taken into account that this lecture is part of the fundamental-ontological period of his thought. immediate access to Being is only provided by anxiety. It should. where the exact same events are repeated to tedium. however. shift the entirety of being away from before us. While the previous analysis seemed to indicate that de Sade’s writings are located on the first slope of literature. here we have space but for two broad allusions. one should contemplate the similarity between Heidegger’s total objectless boredom (es ist einem langweilig) and Blanchot’s neutrality of writing. at endless repetition. but notes that this type of writing goes back to de Sade. To be sure. In this novella. The story enacts a complete failure. where repetition itself is repeated (ibid: 21). Seem coins the concept of anti-literature. Second. similar to anxiety. which engages well with the present mesh of concepts about the space of literature or the text of pleasure. there is an impossible transformation from the bad to the worse – impossible because what can be said can never be the worst. Anti-literature is opposed to literature as a system of qualifications by which the author represents the truth (Seem 1994: 17). where the author argues. First. After the turn this ambition wanes. literary machines (ibid: 18). I would like to highlight a passage from Bigelow’s paper ‘The Ontology of Boredom’. Seem emphasizes the repetition of difference. Mark D. but instead keeps spinning the same endless line of perversions. nevertheless. boredom is a sort of mood (Stimmung) that. True enough. without any change in sight (The 120 Days of Sodom). on the basis of Heidegger and 18 80 . the possible role that boredom can play in nihilist thought should be developed further. according to Heidegger’s lecture What is Metaphysics?. As an example of uttering the nothing. acknowledging the not-ing aspect of boredom casts de Sade in a new light. does indeed reveals beings as a whole (Heidegger 1978: 110). the author presents Proust. in the extreme freedom of fabulation.

and the phenomenon of silence ought to also be paid separate attention. to name the truth-less nothing. that boredom lacks an essence and adds: “in the indifference of boredom. I consider it to be most relevant to focus on the inexpressible. The other possible route for literature is to erode the wholeness of meaning. When it comes to the fusion of philosophy/literature. not even the nothing” (Bigelow 1983: 260). then total subject-less boredom may in fact turn out to be a chance for nihilist thought.). thought fusing with literature does not amount to copying a pre-existing reality.Kierkegaard. as I showed above. This last line of thought is more radical than the first. but being altogether. the nothing cannot be revealed in the logos of the text. But the unity of philosophy/nihilism means the acceptance nihilism without a nostalgic expectation of 19 81 . The relation of literature to death remained unanalysed. makes existence problematic. Thought that struggles to name the nothing can only be realized in metaphors and in perplexity – and it is for this reason that this way of thinking requires the means of literature. since here it is not the concrete being-someone that is undermined. without having any pretence of providing an exhaustive list of the possibilities of uttering the nothing. worlds (poiesis). but remains roaming inexpressibly in the pathos of the text. This thought gropes towards language extracted from the world. and thus different interpretations attempt to graft on indirect meanings to thinking about the nothing (mystical unity. etc. Such an outlook is frightening. and renounces truth and meaning. but also language extracted from the world of the text of pleasure sets subjectivity adrift. nothing matters. but rather to the creation of fables as realities. This may point to a road to naming the nothing: if focussing on the nothing imprisons thought into a metaphysical trap by trying to objectify the not. to head towards poesie pure. Over the course of these deliberations. negative theology. I arrived at the conclusion that the weakening nihilism must relinquish the pursuit of scientificity and fade into the literary. Yet. that is. Uttering the nothing can never be direct. Not just the fable’s power to change. By way of a conclusion This rumination that is about to come to an end provided a muddled outline of the space of possibilities for literature fusing with philosophy.

between the two slopes of literature. Forsaking meaning is not done in the name of something. The elemental tendency of post-metaphysical thought is to enter into the space of literature. but poetry should have the final word: Out. my paper formally consisted mostly of argumentative lines of thought rather than poetry. self-undermining. It is just in this kind of completely useless nonsense that thought lets go of metaphysical foundationalism. literature here functions as a pure self-undermining gift or present. full of sound and fury. a poor player That struts and frets his hour upon the stage And then is heard no more: it is a tale Told by an idiot. There is thus a two-fold tension in nihilist thought: on the one hand it manifests itself in the oscillation between the above two lines of thought. foregoing significance cannot take a radical turn. Macbeth 20 82 . Shakespeare. The ontology of decline has nothing to tell us. Philosophy/literature no longer turns out to be useless. but rather becomes useless in principle. to where there is no propositional discourse at all. play (Caputo 1987: 224). But this leap does not lead thought into the depths of the nothing as if to a home. the nothing is not an objective but a sublime metaphor. Over the course of the fusion with literature. into language extracted from the world. metaphysics remains forever within nihilism. nihilist thought operates in an everlasting process of fusion. but it can be a guide to the aesthetics of declination. rather. Signifying nothing. takes a leap from the ground to the abyss. however. brief candle! Life's but a walking shadow. compared to science. but only free flow. out. In this thinking. As if betraying the title. As long as utterances continue. there is a continued tension between nihilist thought and the metaphysics that preceded it – in the form of a trace. everlasting in its own impossibility. On the other hand. philosophy is useless. philosophy is freed from the uneasiness that has been generated ever since late 19th century by the fact that.overcoming it. but rather abandons it in order to drift forever between Being-nothingness. The fusion of philosophy and literature is not a process of overcoming difference that simply takes awhile.

P. 1990. Simulacra and Simulation. By M. Aldershot: Avebury. Ann Arbor: University of Michigan Press. M. Bigelow. 1999a. 343-358. Blanchot. Gadamer. J.References Antiseri. 359-400. Derrida. Station Hill: Barrytown Ltd. Critchley. p. 1994. 206-228. by G. Yale French Studies.” Mand and World. New York.Almost Nothing: Death. p. Radical Hermeneutics. M. Ed. Baudrillard. 1990. and the Hermeneutic Project. “The Ontology of Boredom: A Philosophical Essay”. Deleuze. Caputo. Quasha. 31-63. R. Cambridge: Cambridge University Press. Very Little. London: Atlone Press. Barthes. p. The Nature of Fiction. M. 1993. 143-150. Ed. “Cogito and the History of Madness”. London: University of Nebraska Press. 1990. 1999b. 1987. “Madness and Philosophy in Literature’s Reason”. M. “Maurice Blanchot: The Thought from Outside. Quasha. Blanchot. 1982. Felman. Repetition. Blanchot. 1975. p. p. “Literature and Right to Death”. New York: Zone Books.” In Foucault/Blanchot. 1997. p. Blanchot. S. The Weak Thought and Its Strength. In The Station Hill Blancot Reader. J. 1975. Station Hill: Barrytown Ltd. Ed. Deconstruction. Gilles. 1983. 7-58. Philosophy. Lincoln. The Pleasure of the Text. H-G. The Logic of Sense. 1992. 1985. 52. 1996. S. Blanchot. 251-265. 18. M. Literature. “Philosophy and Literature. The Space of Literature. London: Routledge. D. In The Blanchot Reader.. Derrida. Oxford and Cambridge: Blackwell. London: Routledge. 16. 2004. “From Dread to Language”. J. 241259. Currie. p. In Writing and Difference. J. In The Station Hill Blanchot Reader. M. Bloomington and Indianapolis: Indiana University Press.. D. Man and World. Foucault. 1995 “The Pursuit of the Zero Point”. by G. Minneapolis and London: University of Minnesota Press. 21 83 . The Infinite Conversation. Acts of Literature. Holland. London and New York: Routledge. New York: Hill and Wang. G.

1996. 8. Frankfurt/M: Klostermann. Herausgegeben von Giorgio Colli und Mazzino Montinari. I Kunst als Aussage. The Literature of Nihilism. Nietzsche. H-G. M. M.Gadamer. bd. Fiction. A Philosophical Perspective. München: Deutscher Taschenbuch Verlag. M. N. 71-82. 2000. Truht. Lyotard. F. Manchester University Press. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. 1978.]: Cambridge University Press. The Differend: Phrases in Dispute. 22 84 . P. Olsen. 1980. The Art of the Novel. Lamarque. Hermeneutik. Cambridge [etc. 1985. Heidegger. S-H. Pojman. 43-60. Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. 232-239. The Will to Power. R. p. J-F. F. C-I. 99. R. p. “Answering the Question: What Is Postmodernism?” In Lyotard. Tübingen : Mohr. 1989. An Introduction to Metaphysics. Ethics: Discovering Right and Wrong. 1988. and Literature. Nietzsche. Wahrheit und Methode: Grundzüge einer philosophischen Hermeneutik. H-G. “Philosophie und Poesie”. Nietzsche. 1993. 2001.. Sämtliche Werke. “The Sublime. M. New York: HarperCollins Publishers. The Postmodern Condition: A Report on Knowledge. 1968. 1988. Contingency. Yale French Studies. Frankfurt/M: Klostermann. Lewisburg: Bucknell University Press. F. Cambridge University Press. 1987. 1990. M. Belmont [etc. L P. The Gay Science: with a Prelude in German Rhymes and an Appendix of Songs. 2001. McHale. Heidegger. Ontologically Speaking. Glicksberg. J-F. P. Goodman. Ästhetik und Poetik. Holzwege. Oxford: Clarendon Press. 2001. I. Heidegger.]: Wadsworth. 1978. New Haven and London: Yale University Press Kundera. Postmodernist Fiction. New York: Vintage. Wegmarken. Research in Phenomenology. Gadamer. Brian 1987. 1975. Manchester: Manchester University Press. Gesammelte Werke. Irony and Solidarity.” In. London and New York: Methuen. p. 15. Vier Seminare. p. Heidegger. Lyotard. Ways of Worldmaking. In Gesammelte Werke. Gasché. Lacoue-Labarthe. “The Fable (Literature and Philosophy)”. 1984. Bridghton: Hackett Publishing. 117-128. 1977. J-F. Rorty. Band 1. Jean-Francois Lyotard: Time and Judgement.

M. Stanage. Vattimo. Vattimo. Wien: Böhlau. S. 2004. Vattimo. N. G. Ottawa: Carleton University Press. Essays on Interpretation. Washington: The Council for Research of Values and Philosophy. Lithaunian Philosophical Studies IV. Šiame straipsnyje siūlomos dvi galimos šio susiliejimo kryptys: 23 85 . On the Inexpressible in Modern Philosophy and Literature. – p. Politics. Ethics. Jenseits vom Subjekt. Jones. “Nothing to Be Said. K. London: Legenda. 2005. Philosophy after Nietzsche and Heidegger. Ed. p. Nietzsche and the Rhetoric of Nihilism. Weller. Postmodern Culture. Nihilism & Emancipation. G. L. G. 2008. B. R. 1986. Vol II. Vattimo. Cambridge. Darby. Weller. “Liberation of Difference: Toward a Theory of Antiliterature. G. 1989. “Nihilism: Reactive and Active. by Jurate Baranova. 2003. p. kad post-metafizinė filosofija turėtų suintensyvinti dialogą su liteatūra ir galų gale su ja susilieti. Walton. 77) rašiau. p.guardian. Filosofija ir literatūra: dvi susiliejimo kryptys Leo Luks Santrauka Straipsnyje “Filosofijos ir literatūros susiliejimas nihilistiniame mąstyme” (Problemos 2010. Critical Assessments. 91-108. vol 8.” In. Language and Politics. Art's Claim to Truth. Mimesis as Make-Believe: On the Foundations of the Representational Arts. 1994. 2005. G. D. Vattimo. Cambridge: Polity Press.Seem. 15-21. The End of Modernity: Nihilism and Hermeneutics in Postmodern Culture.co. Smart. 2007. “Nihilism and Weak thought.” In Contemporary Philosophical Discourse in Lithuania.uk/commentisfree/2007/jan/16/fromsecondlifetoseconddegr Šerpytytė. Taste for the Negative: Beckett and Nihilism. & Law. B (Ed) Michel Foucault. London. 1. 15-26. The Adventure of Difference. No. New York: Routledge. G. Columbia University Press. Massachusetts: Harvard University Press. http://www. 1993. New York: Columbia University Press.” In. Cambridge: Polity Press. Cambridge: Polity Press. 1990. Ed. “From Second Life to second-degree murder”. 1994. 107-120. Egyed. by T. Vattimo. S.” Angelaki.

hermeneutika. aprašyta Nietzsches. tokias kaip literatūros erdvė. Remiamasi Maurice Blanchot. Pagrindiniai žodžiai: nihilizmas. Nihilistiniam mąstymui būdingas silpnesnis realybės jausmas. niekis. Roland Barthe’oir Jean-Francois Lyotard’o kūriniais. Straipsnyje šis siekis analizuojamas pasitelkiant postmoderrnaus diskurso sąvokas. pramanytumas. 24 86 . skirtį tarp realaus pasaulio ir net neįtikėtinų pasakų daro iš principo neįmanoma. Iš to plaukia keletas toli siekiančių epistemologinių ir etinių konsekvencijų 2) Susiliedama su literatūra. nihilistinė filosofija ieško kalbos. Susiliedama su literatūra nihilistinė filosofija gali gyvuoti ir neturėdama ką pasakyti.1) ribų tarp realybės ir išmonės išnykimas. Tokia situacija. galinčios artikuliuoti niekį. reprezentuoti nereprezentuojamą. Kartu su Vattimo atsisakę korespondentinės tiesos teorijos. prieisime išvados apie principinę galimybę bet kuriam naratyvui būti teisingu (truthful). postmodernus. skeptiškas požiūris į sveiko proto ar natūralistinę poziciją. nerimas.

lk. Studia Philosophica Estonica. 85-111. 2. nr. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel”. 2009.III Leo Luks. “Eimiski-kunst. 87 .1.

.

ut. hullus. ootus. tuginedes Uku Masingu ning Jaan Kaplinski mõttekäikudele. eimiski. laiema avalikkuse ette jõudsid need fragmendid aastal 1900. nii et nihilistideks hakati kutsuma Jumala ja senise ühiskondliku korra eitajaid.ee 89 . et nihilistlik loome on eesti luules tugevalt esindatud. kuid ei filosoofias ega luules pole võimalik saavutada otsest juurdepääsu eimiskile. Eesti Maaülikool. An abstract in English is available at the end of the article. Martin Heideggeri ja Maurice Blanchot’ töödele. Nihilismi ei mõisteta artiklis väärtusprobleemina. langus ja loojak. Analüüsi käigus tuuakse esile järgmised eimiskiga seotud poeetilised figuurid: ootus ja luhtumus. Kreutzwaldi 1a-019.ja sotsiaalinstituut. surm. langus. Luuletajatest käsitletakse artiklis enim Jaan Oksa ja Juhan Liivi. tuleb piirduda aimamisega. luhtumus. luule.luks@emu. Majandus.Eimiski-kunst Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Leo Luks Majandus. eimiski. vihjamisega. Nihilistlikku kirjandusloomet käsitletakse taotlusena tuua sõnasse teine.spe.1. Samuti analüüsitakse artikli teoreetilises osas eimiski väljendamise võimalusi eesti keeles.ee. Ivan Turgenevi Isad ja pojad. Dostojevski romaanid mõjutasid 1880ndate lõpul ka nihilismiteemalisi visandeid kirjutavat Friedrich Nietzschet. Artikli teoreetiline raamistik toetub põhiliselt Gianni Vattimo languse ontoloogia kontseptsioonile. vaid ontoloogilise probleemina. Tartu 51014. surm.ja sotsiaalinstituut. © Kõik autoriõigused autoril Võrguväljaande ISSN: 1736–5899 Studia Philosophica Estonica (2009) 2. hullus 1. Analüüsi tulemusena selgub. E-post: leo. Nihilism: väärtusprobleemist ontoloogilise sügavikuni Nihilismi mõiste jõudis laiemasse käibesse samavõrd kirjanduse kui filosoofia läbi. Eesti Maaülikool Artiklis käsitletakse nihilistliku kirjandusloome võimalusi eesti luule näitel. Eesti. Fjodor Dostojevski Sortsid ja Vennad Karamazovid mõjutasid nihilismi mõiste käibeletulekut Venemaal. Peter Gasti ja Elisabeth Förster-Nietzsche poolt kompileeritud teoses Võimu tahe. 85–111 Avaldatud Internetis: september 2009 www. Märksõnad: nihilism. aga ka Friedrich Nietzsche. Nietzsche nihilismikäsitus on olnud Autori aadress: Leo Luks.

alates 1940ndate aastate lõpust. kuidas olemine ära jääb. Senine metafüüsika. erinevate eksistentsi võimaluste visandajana ning läbiproovijana. tema eksitusi. kus oleva kui sellisega ei ole midagi. 85jj). 206). mille hulka Heidegger liigitab ka Nietzsche mõtlemise. Nihilism: puudub eesmärk. olemisunustusest võitu saada. See unustus ei ole Heideggeri järgi inimlik eksitus. olevaks transformeerub. Täielik teisesus tähendab. jõudes hoopis vajaduseni olemisel põhjana langeda lasta (Heidegger 1988. kui senised elu orienteerinud alusväärtused langevad? See on kahtlemata tähtis küsimus ning kindlasti on ilukirjanduse kaasamine sel puhul oluline. Mõtlemine on ootamine. aastast on paljude. Seda olukorda saab tõlgendada kaheti: 90 . vaid olemine ise kui fenomen näitab ennast ainult keelduvana. mõtlemise asja (olemise) meelespidamine. et olemine ei võrdu ühegi olevaga ning siit võrsub ka avang nihilismi-probleemile: Heideggeri mõtlemises on olemine ja eimiski seesama (Heidegger 1977. hilisemad uurimused tõukuvad sellest. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel 20. Tuleb ikka ja jälle meenutada ja taasmõtestada metafüüsikat. Heideggeri olemisajalooline mõtlemine mõtleb aga nihilismi loomust: olemisega ei ole midagi (Heidegger 1999. katkematu lugu sellest. tõlgendada olemist-eimiskit tema ärajäämises. Nietzsche nihilismi määratlus 1887. ka kirjandusele keskenduvate uurimuste lähtepunktiks: 1. 6). seda vähem räägib Heidegger olemise eksplitseerimise võimalustest. rajada olemine mõtlemise põhjana (Grund). puudub vastus küsimusele “miks?” mida tähendab nihilism? — et ülimad väärtused vääritustuvad [sich entwerten] (Nietzsche 2004. olemist tuleb mõtelda aga lähtudes ontoloogilisest diferentsist — kui oleva suhtes täiesti teist. Kirjandust saaks sel juhul käsitada elu mudeldajana. Siiski ei ole väärtusfilosoofia käesoleva uurimuse kese. Heideggeri varases.86 Eimiski-kunst. Kuid mida aeg edasi. tegeleb tema hinnangul nihilismiprobleemiga ontilisest perspektiivist: nihilism on ajalugu. fundamentaalontoloogiaks nimetatud loomeperioodis on sees taotlus olemist eksplitseerida. 1809) Sellest ja mitmest teisest fragmendist lähtudes on võimalik käsitleda nihilismi väärtusprobleemina — kuidas elada edasi. Nihilism — normaalne olukord. Kui Olemises ja ajas räägitakse metafüüsika destruktsiooniülesandest. siis Heideggeri hilisemas mõtlemises iseloomustatakse suhet metafüüsikasse meelespidamise (An-denken) kaudu. Heideggeri mõtlemine koondub olemisküsimuse ümber. sajandi filosoofilises diskursuses mõõtuandev. Lõplikult loobub Heidegger põhjamisest (Gründung) oma mõtlemise olemistopoloogilisel perioodil. Õhtumaa ajaloona mõistetud metafüüsika on olemisunustus. Vähemalt alates Martin Heideggerist saame nihilismiküsimuse puhul rääkida ontoloogilisest perspektiivist.

et olemist kui täiesti teist pole võimalik presenteerida. Seega saab olemise kogemine olla üksnes ilmajäämine. nt. Selles ootamises on luulel ülioluline koht. kas ja kuidas võib olemine inimesele ilmneda. Vattimo vaidleb oma teostes püsivalt Heideggeriga Nietzsche-tõlgenduse osas. Olgu sel viisil põhjendatud asjaolu. Järgnev uurimus lähtubki Vattimo languse ontoloogiast. siit võib hoopis välja lugeda väljakutset arendada teatud puudumise ontoloogiat. olemishüljatus kestab (seade-stuna toimivas moodsas tehnikas. et minu uurimus jääb avaralt mõistetud viisil siiski fenomenoloogiliseks. mis viib ilmajäämise ja põhja kaotamiseni” (Vattimo 2003. millega inimene. veereb keskpunktist eemale X-i suunas” (Vattimo 2003. kinnismõtteks. see jääb tautoloogiliseks (vt Courtine 1993). Dasein. Fenomenoloogiline lähtekoht ei ole ratsionaalselt põhjendatav. Sellist ontoloogiat on üritanud välja töötada itaalia filosoof Gianni Vattimo (vt nt Vattimo 2003). et valdav enamik Heideggeri tõlgendusi lähtub olemise primaarsusest. tehnika-ettekandes tõlgitseb Heidegger tehnika ja kunsti juurdumist kreeka techne-mõistes ning rõhutab Friedrich Hölderlini luuletavat sõna: “Kus aga oht on. Rõhutades asjaolu. vaid üksnes nihilismi kogemiseni ainsa võimaliku ontoloogia viisina (Vattimo 2003. seob Vattimo selle kujundiga Nietzsche ja Heideggeri nihilismikäsitused. pidades Nietzschet esimeseks postmetafüüsiliseks mõtlejaks (vt Vattimo 1995). saab olla eimiski ontoloogia. Samas arvan. 1449). et minu uurimus keskendub eimiskile ning “jätab olemise unarusse” (vt ka Lütkehaus 1999). vaid üksnes nihilismi omaksvõtmiseni liikumisena. 1449). kindla pinna kaotamine jalge alt: “lõpuni analüüsides ei saa olemise mõtte otsing viia mingi “tugeva” positsiooni saavutamiseni. nihilism on lõppematu. Olemisest ja ajast alanud otsing ei saa meid kuidagi viia nihilismi ületamiseni. kuid me peame ootama olemishüljatuse lõppu isenemises (Ereignis). Husserli üleskutse “Asjade endi juurde” on igavesti teostumatu loosung. isenemise ootusest ega mõtesta piisavalt sügavalt olemiseeimiski identsust. 1215). Vattimo võtab hermeneutilise positsiooni. Kee1 Nagu tsitaadist näha.1 Mulle tundub. küsides ennekõike. mis üritab püsida ontoloogilises diferentsis. mis läheb mitmes olulises punktis Heideggeri sõnakasutuse vastu (Vattimo 2003. et “olemise mõte antakse inimesele üksnes kui suund. Vattimo languse ontoloogiast lähtudes on õigustatud väita. et ainus võimalik ontoloogia. Antud hoiak ei ole üleskutse naasta Heideggerieelse ontilise tasandi juurde. kuid käesoleva artikli rõhuasetus ei võimalda sellesse komplitseeritud vaidlusse süveneda. mis on metafüüsika täideminek. seal kasvab / Ka päästev” (Heidegger 1989. 91 . vt Heidegger 1989). 1450). 1450). 2) olemishüljatus. me saame olemisest-eimiskist mõelda vaid kui jäljest olevas. väidab Vattimo. kuna see jääb häälestatuks teisele ega tee üleskutset pöörduda pelgalt oleva poole.Leo Luks 87 1) olemine ei ilmne veel.

siis kui äng on haihtunud (Heidegger 1978. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel les saame kõnelda rangelt võttes küll vaid ühest ja teisest olevast. mille hulka kuulub ka olemise mõiste. tekstilisuse strateegiate toomine ühisnimetaja “nihilism” alla on ülimalt spekulatiivne ja ebarange. kuid usun. Vahetuimalt on teoreetilistest tekstidest uurimust mõjutanud mõtleva luuletaja Maurice Blanchot’ essee “Kirjanduslikkuse ruum” (Blanchot 1982). a. Eimiski ja kunst Pärast üleminekut fundamentaalontoloogiast olemisajaloolisse mõtlemisse 1930ndatel aastatel on Heidegger pidevalt kahekõnes luulega. esseistlikum.3 Uurimus ei ole kantud soovist luulet paika panna. Ometi ei anna ängistuse analüüs meile nö “teaduslikku” juurdepääsu eimiskile. Georg Traklit. mida käesolev artikkel pikemalt ei käsitle. Artiklis esinev ülevuse käsitus on üle võetud Jean-François Lyotardilt. mis on alati keskel.ut. kunst on alati midagi enamat kui tõlgendused. ebarangusse suubuv nihilismi-diskursus tarvitseb luulet. millest kõneleb Heidegger 1929. et eimiskist ei saa ratsionaalselt-metoodiliselt kõnelda. nimelt eimiski võimalik vahetu kogemine ängistuses (Angst). aga ka Stefan Georget. Kujund pärineb raamatust (Deleuze ja Guattari 2004. sest ängistus on artikuleerimatu kogemus. kõige rohkem tõlgendab ta Hölderlini. 24). ei alguses ega lõpus.ee/klassik/eelsokraatik/ Seda kaksikkujundit olen üritanud avada Nietzsche puhul.88 Eimiski-kunst. hoopis mõtlemine ise. 92 . et radikaaltõlgendus on võimatu. kuid seda avatust saab nimetada ainult tagantjärgi. Käesolev artikkel ei taotle olla katkend kõikehõlmavast metanarratiivist nihilismi kohta. Usun. ettekandes “Mis on metafüüsika” (Heidegger 1978). 112) — seega taas vihjamisi. siis ei ole võimalik teda ka teaduslikult käsitleda. Vt. platooga. kus tuuakse vihjamisi ilmsiks sõnade taga olev puudus. Tuleb möönda. Mõtlemine läheneb luulele ka vormiliselt — hilise Heideggeri kõneviis on üha metafoorsem. eimiski. esitusviiside. Parmenidese fragmenti B 2 DK (4 D) Tõnu Luige tõlkes võrguaadressil http://www. Olen veendunud. vt (Luks 2006b). Kuna eimiskit ei saa objektina piiritleda. paljud süüdistavad teda ebaranguses. et ma ei jaga Heideggeri käsitust Nietzschest kui metafüüsilisest mõtlejast.4 Nihilismist kõneldes tuleb olla luuletaja-filosoof.5 ka Vattimo kõneleb veenvalt nihilismi omaksvõtmisega kaasnevast vajadusest loobuda filosofeerides 2 3 4 5 Lisaks eimiski aimamisest luules (ehk ka laiemalt kunstis) on oluline veel üks mõtteliin. Kuigi Nietzsche ei salli varasema filosoofia sõnavara.2 Järgnev uurimus tegeleb ontoloogilise sügavikuga. on Nietzsche mõtlemine samuti oleva-eimiski joonel püsimine (kujund pärineb Heideggeri mõttevahetusest Ernst Jüngeriga). teame juba Parmenidesest saati. et erinevate luules ilmnevate teemade. pigem on tegu katkendiga. Ängistus avab küll eimiski. Olgu öeldud. mis kaotab ära oleva terviku meie ümbert. ei-lisus. et ebarange vorm on nihilismist kõnelemise puhul paratamatu. 2. üritab mõtlemise ja luule kahekõne kaudu eimiskit aimata. et just luule on selline lausumisviis. leida tema käsitlemiseks universaalne liigitusalus.

millega seda kirjatükki alustasin. nagu ütles Diderot. kangelaslikuks. Romaan ei ole siiski meie käsitluse jaoks parim näide. ülima olevana. ja õigusega. Selles. mil filosoofia veel kindlalt ainsa tõe kursil püsib. kuid jääb ontoloogilist diferentsi aimamata tammuma oleva nõiaringi. Heideggeri kõikehõlmav käsitus Õhtumaa ajaloost kui metafüüsika loost on problemaatiline juba filosoofia terviku tõlgendamise raames. Platoni idee. Seega võib öelda. mis on esitamatu” (Lyotard 2000. võib näha inimese kokkukuulumist olemise-eimiskiga (kokkukuulumine loodub keeles). See lugu algab ajal. kirjandusse aga juba vähemalt Don Quijotega. Lyotard määratleb modernsust nii: “Ma nimetaksin modernseks niisugust kunsti. Milan Kundera: Mõista koos Descartes’iga mõtlevat ego kõige alusena. 93 . Seda erinevust rõhutab. kuid kuna transtsendentsi mõeldakse metafüüsiliselt. selleks. kuna ta on narratiivne žanr. 6 Olen Vattimo seda seisukohta edasi arendanud eraldi artiklis. vt (Luks 2008). jäävad need katsed viljatuks. mida romaan peaks jutustama. 13–14) Euroopa romaan Miguel de Cervantesest Franz Kafkani on eksirännakute lugu. see tuleb filosoofilise tõlgitsuse kaudu juurde pookida. olles sunnitud silmitsi olema üheainsa ja absoluutse tõe asemel hulga suhteliste ja omavahel vastuolus olevate tõdedega. (Kundera 1998. Hegeli Vaim jne). sajandil. et midagi on lõplikult lahti looga.Leo Luks 89 teaduslikust rangusest ning liikuda kunstilise väljendusviisi ebamäärasusse (Vattimo 1985). Spinoza substants. Heidegger käsitleb Õhtumaa ajalugu metafüüsika loona. mis kulutab oma “väikese tehnilise oskuse”. alati on leidunud lisaks metafüüsikutele ka radikaalseid skeptikuid. Kuid filosoofilisteoloogiliste-teaduslike tekstide kõrval on alati seisnud luuletekstid. et esitada seda. et metafüüsika püüdleb igapäevase oleva ringist välja. sajandi lõpul läbivad pöördelised muutused kogu kunsti. 1425). eimiski ontoloogiline tasand jääb avamata. mitte ainult kirjandust — seda perioodi nimetatakse enamasti modernismiks. et koos Cervantesega mõista maailma kahemõttelisena. et kirjanduses koputab nihilism palju varem meie uksele kui filosoofias. kus olemine järjekindlalt olevaks ümber sõnastatakse (nt. Vaimse ühtsuse kadumine jõuab filosoofiasse 19. Modernsele kunstile on Lyotardi sõnutsi omane nietzschelik “vähe reaalsust” (Lyotard 2000. Alles Kafka puhul ilmneb selgelt. Cervantesest Dostojevskini kirjutatud romaane võib edukalt käsitleda väärtuskontekstis. küll ainult romaanile keskendudes. 1426). seista seega üksi silmitsi maailmaga — sellist hoiakut pidas Hegel.6 Luule on eimiski poole suunduva mõtlemise hädavajalik kaaslane. Kuid vähemalt niisama suurt hingejõudu läheb tarvis. 19. kus süžee tasand kipub esiplaanile tungima. Filosoofia üritab küll teha vahet oleva erinevate sfääride vahel ning leida sealt salapaika.

sürrealism. Kui mõtestada kirjanduses toimunud liikumist ontoloogilise süvenemise sihis. et pä7 Eristust (2) ja (3) vahel peab Lyotard põhiliseks rajajooneks modernismi ja postmodernismi vahel kunstis. vaid lõputute erinevuste ideelisest väljast. kui “kujutlusvõime ei suuda esitada objekti. 3. Kas eimiski kõneleb eesti keeles? Tänaseks on ilmunud juba mitmeid käsitusi nihilismi ja kunsti seoste kohta (nt Hassan 2004. Ühegi mõiste alla viidamatu ei-line võib tulla keelde mitmesugusel viisil. siis võiks esile tuua järgmised etapid: (1) eitamine millegi muu nimel (nt eitus kui meetod müstikas absoluudi tunnetamiseks). 82). 18). 1429). absoluuti. mis kasvõi põhimõtteliselt võiks vastata mingile mõistele” (Lyotard 2000. Ülevusega on tegu siis. et ainult olemise ja eimiski mõisted oleksid siinkohal adekvaatsed. Nt Jaak Tomberg ja Jüri Lipping räägivad oma hiljutises artiklis Gilles Deleuze’ile toetudes veenvalt virtuaalsusest tegelikkuse substantsina: jutt pole mitte pelgalt virtuaalsest reaalsusest mõne alternatiivreaalsusena. adekvaatseim viis esitamatu esitamiseks. Beckettit.7 Küsimus ei ole selles. absurditeater jne. “puuduva sisu” kirjandus. Arne Merilai kõneleb (küll hoopis pragmapoeetika vaatevinklist) luules avalduvast tungist liikuda demonstratsioonilt enese-demonstratsioonile (Merilai 2006. Vercellone 1998). eimiski. Ometi ei saa teha ennatlikku järeldust nagu asuks nihilism enesestmõistetavalt ka eesti kirjanduses. kuid samas leiab aset ka žanriline ja keeleline lagunemine. kas luulelooming kasutab eimiski mõistet (nagu seda teevad Knut Hamsun ja Samuel Beckett) või ei.90 Eimiski-kunst. 1426). (2) eitamine ilma lootuseta. Kuid modernismis tuleb ilmsiks nihilistlik pööre. loomeviis ulatub tagasi markii de Sade’ini). Heidegger rõhutab. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel millise hoovuse võib leida juba Immanuel Kanti ülevusekäsitusest. narratiivi asendamine teadvuse vooluga. Selles artiklis piirdun luule vaatlusega praktilisest vajadusest arutlus mingites raamides hoida. Benni. et just luule on “kunstide kunst”. positiivse absoluudi asemel hakkab ülevust tootva loomeprintsiibina tööle eitus. näiteks sümbolismis või müstikute luules (vt Undusk 1998). dadaism. Conradit jt (vt nt Glicksberg 1975). Eimiskisse suunduva loome nimetamiseks on tohutult võimalusi. kehtivad kindlasti mujalgi kui modernse kunsti puhul. vt (Lyotard 2000. nt James Joyce’i eksperimendid keelega. 94 . Nihilismi perspektiivist on käsitletud ka mitmeid kirjanikke: Kafkat. See pööre avaldub nii intensiivses sukeldumises madalusse (Charles Baudelaire. Hillebrand 1991. püüdlusena kujutada Jumalat. ei ole mingit alust väita. mis on (“tegelikkust” konstitueeriva) pideva aktualiseerumise lähtepunkt (Tomberg ja Lipping 2006. Samuti ei ole ma erinevalt Heideggerist veendunud. (3) eituse käigus laguneb lisaks sisule ka teose vorm. Kanti ülevuse kontseptsioon nagu ka esitamatu esitamise püüe.

8 Luuletamine on vabanemine oma “esimesest minast”. mõtelda protsesside ja kvaliteetide. justkui asutaks Teise Maailma väravail (Masing 1998. 113). et kõik teoreetilised raamistikud “tõelise luule” kriteeriumide leidmiseks on luhtumisele määratud. Ometi ei väida ei Masing ega Kaplinski — mõlemad on luuletajad — et luule peaks piirduma igapäevase reaalsuse kirjeldamisega. Soome-ugri keeletõelusele on Masingu järgi omane küsida kuidas?. kuna see teine on tavakeele suhtes transtsendentne ning kirjeldamatu. pean õigustatuks käesoleva artikli kontekstis nimetada seda suhteks eimiskisse (mõistagi pole see ümbersõnastamine probleemitu. Soome-ugri perspektiivist on mõttetu küsimus. 261). hämmastumusse. Kaplinski konkretiseerib seda hoiakut essees “Mis on luule”: luule annab edasi kokkupuuteid tõelusega ning et luulekeel on kõigi võimalike keelte summa. see kehtib minu hinnangul nii loomise kui loomingu kogemise puhul. Essees “Kuidas ma luuletan” väidab ta. et lääne filosoofia on soomeugrilastele võõras (Kaplinski 1997. jõudmine “teise olekusse”.Leo Luks 91 ristised (olemise) mõtlemise keeled on ainult kreeka ja saksa (vt Heidegger 1992. Seega peavad mõlemad teoreetikud ka eesti keeletõelusele omaseks suhet teisesse. Samas olen seisukohal. argikeele metakeel (vt Kaplinski 1975). 139). et luulekeeles peab kindlasti olema ebatavalisuse parameeter. luule kui fenomeniga peab lihtsalt kohtuma. Kaplinski on oma hiljuti ilmunud raamatus religioosses mõttes skeptilisel positsioonil ning arutleb mitmel puhul ka eimiski üle. Sellest üldpildist lähtudes on Masingu õpilane Jaan Kaplinski kritiseerinud eesti keeles tehtavat heideggeriaanlust ning väitnud. siis tundub esmapilgul. Samuti on soome-ugri keeletõelusele võõras tegelikkuse lõhestamine binaarseteks opositsioonideks (ontoloogiline diferents kui alg-erinevus Heideggeril). seega ka abstraktsetele mõistetele vastama pidavad nähtused. 965). lootmata küll skeptikuna sellele ligi pääseda (Masing 1995. vt (Kaplinski 2009). Arvan. millest tuleneb sõnade samastamine asjadega. Masing postuleerib usklikuna tõeluse. nt “olemine” ja “eimiski” (Masing 2004. kus miski ei ole enam endine ja tundub. Ehk takistab Masingu puhul ontoloogilist süvenemist ka tema sügav ristiusk. mis miski on. jätmata ruumi eimiskile. et argielus nimetab iga sõna midagi. Ontoloogilises perspektiivis on vaja tavakeelest (kujutava kunsti puhul ka tavalisest asjade käepärast-olust) irduda juba seetõttu.9 Indoeuroopa keeletõelusega vaid8 9 Ebatavalisuse kogemusest on kõneldud loomingu puhul korduvalt. põlgamata seda sugugi indoeuroopalikuks jampsimiseks. Kui jälgida Masingu arutluskäiku. 187–190). 378–379). ebamäärasus ning “mina” määratlemine protsessina (Masing 2004. mitte miks?. tõeluse ja teise maailma kujundid on esmapilgul siiski ontilise alatooniga). et tuleb tõsiselt võtta Sapiri-Whorffi hüpoteesi keelelisest relatiivsusest ning Uku Masingu poolt välja töötatud eristusi soome-ugri ja indoeuroopa keeletõeluste vahel (Masing 2004). mitte substantside ja määratluste kaudu: perspektivism ja skeptitsism. et ontoloogilise tasandi sisse toomine keelde on indoeuroopalik jampsimine. 95 .

Artikli järgnevates osades üritan näidata. sajandi lõpu–20. et vähemalt eimiski kuuldavõtmise poolest polnud tollane eesti kirjandus Euroopast sugugi ajaliselt maha jäänud. sajandi alguse Eesti eluolu vähe alust optimismiks. sajandi lõpust võimsalt esile murrab. Kaks autorit. kui ka seal leiduks suundumus esitamatu esitamisele. oleva isikupärane kirjeldamine-jäljendamine. omariiklus näis kättesaamatu unistusena. sest meil pole ju täit kindlust selleski. mille kohaselt kunst on mimees. eesti rahvaluule: alles siis. ilmaolek. et sellest aspektist lähtudes tuleks töötada läbi suuline kirjandus. 1) Kui uskuda Masingut. sajandi lõpu–20. siis pole eesti keeletõeluses definitsiooni-ihalust ega hierarhiseerimisest tulenevat ühtsuse-ihalust. toimiv)” (Masing 2004. nimetu nimetamisele. “Kõik meie nimetused ja seletused asja kohta on “mõistamisi” ja “mõistu” kõned. millisel juhul on teoses sees ebatavalisuse parameeter. mida võime leida tuum-euroopa kirjandusest ning mis seal alates 19. sajandi alguse kirjandusse ning mulle tundub. ebamäärasus nähtuste defineerimisel. kuuluvad samuti 19. et kahel põhjusel oli ülemöödunud sajandivahetuse eesti luules loomingulist suhet eimiskiga saavutada isegi lihtsam kui tuum-Euroopas. et filosoofiline traditsioon kipub teist filosoofiaterminite abil määratlema — seda pattu omistatakse ka Heideggerile ning eesti heideggeriaanlusele. 173). et soome-ugri keeletõelusele iseloomulik hägusus avaldub muuhulgas sõnapaaride eelistamises üldmõistetele (nt kopsud-maksad vs siseorganid) ning mimeetiliste sõnade rohkuses (vt Kaplinski 2004). Nihilistlikust loomest eesti luule näitel levad eesti mõtlejad seetõttu. ebamäärasus on keskkond. Kui Kesk-Euroopas oli nihilismi esiletulemise kogemus ennekõike ja kõige valulisemalt sekulariseerimise kogemus. kellele järgnevalt keskendun. et eimiski kuulub loomuldasa eesti luulesse. kas tegemist on värsi või proosaga. siis Eestis ei juurdunud monoteism kunagi põhjalikult. Arvan. kuid luuletajad on muuhulgas ka inimesed. Masingu järgi kuulub soome-ugri keeletõelusse skeptiline lähenemine. on teisejärguline küsimus. Seega hülgan otsustavalt käsitluse. milles on ei-lisel energial kerge käivituda. Euroopast imporditud rahvusromantismil ei olnud rahvusliku liikumise vaibumise kontekstis pidet. Kaplinski analüüs on praeguseks esile toonud vähemalt selle. 1423). et on võimatu anda selget kriteeriumi eristamaks. Mõisteid luule ja kirjandus kasutan antud artiklis sünonüümselt just lähtudes eristusest argikeel-luulekeel — see. et eesti luules leidub sedasama eitamise läbi teostuvat suundumust teisele. Jaan Oks ja Juhan Liiv. keda keskkond mõjutab. millisel juhul mit- 96 . 2) Teiseks pakkus 19. et kirjanik võiks muutuda n-ö “olemasoleva fänniks” (Lyotard 2000. integreerudes tasapisi maausu holistlikusse tervikusse. Pidev puuduolek. Aususe huvides olgu öeldud. suundumus olevast väljapoole. võib öelda.92 Eimiski-kunst. Kardan. Ma ei taha küll arendada biograafilist positivismi. kas asi on staatiline (olev) või dünaamiline (tegev.

et soome-ugri keeletõelus (sh luule). Veelgi täpsem oleks ainult — vaikida. kd 3. Nietzsche arvates on inimene kui selline nihilismis hukkumisele määratud. Oma uurimuses. Leppimisega käib kaasas loobumine metafüüsilis-teadusliku mõtteviisi defineerimispüüdlusest. kui pidada silmas Heideggeri poolt välja töötatud olemise-eimiski ühtsust ning Ernst Jüngeri meelisklusest alguse saanud kujundit nihilismiküsimusest kui joonel püsimisest (vt Jünger 1950). tühjusse. 4. olen andnud suundumusele koondnimeks “nihilistlik kirjandus” ning valdkonnale. Minu taotluseks on näidata. Siin toodud paralleelid ei ole muidugi iseenesest tõestuseks nihilismi leidumise kohta eesti luules. et see ei ole suvaline nimetamine. vaid teevad üksnes edasise arutelu võimalikuks. teist. vaibub erinevus reaalsuse ja fiktsiooni. teostab hüppe põhjatusse (Abgrund). Vattimo poolt kirjeldatud suundumuses on minu meelest palju ühist soome-ugri keeletõelusega. et selline tõlgendus ei ole ainuvõimalik ega üldkehtiv. mille kohaselt kunsti üheks tähtsaimaks funktsiooniks on esitada esitamatut. vaikusse. Lääne inimene (indoeurooplane).Leo Luks 93 te. mõtlema hierarhilis-metoodiliselt. ta on olulises suguluses metafüüsikaga ja religiooniga. Eimiski avab kirjanduslikkuse ruumi Järgnev arutlus lähtub eeldusest. filosoofia ja luule vahel (vt Vattimo 1998). kuid kunstile häälestatud olles on vahet võimalik enamasti intuitiivselt tabada. Ometi on ahvatlev spekuleerida. Säärast kunsti võib Platonilt kujundit laenates sümboolselt kirjeldada tungina Päikese poole. millest on juttu. Suundumus teispoole elu võib olla ka suundumus nimetusse. Arvan. Just eimiski kaasahaaramise kaudu saame mõista kirjanduse enesele vii- 97 . öösse. kuid Vattimo arvates on võimalik nihilismiga leppida. 481) Nihilism on esile tulnud. küsides muuhulgas: “Kas ei eksle me mitte kui läbi lõputu eimiski?” (Nietzsche 1988. võib osutuda metafüüsikajärgse maailma avangardiks. nii nagu Masing viimast kirjeldab. tähendusetusse. Suundumust esitamatu esitamisele on võimalik tõlgendada positiivses võtmes kunsti metafüüsilise taotlusena nagu teeb kirjanduse puhul Alvar Loog (2006) või müstilist keeletarvitust analüüsides Jaan Undusk (1998). mis väldib absoluuti ja fanatismi. Heideggeri (mõnede mõtlejate väitel juba Nietzsche) poolt algatatud postmetafüüsiline mõtlemine ütleb lahti olemise kui põhja eksplitseerimisest. Kindlasti kohtame kunstis seda taotlust. Seda võib nimetada kunsti koondumiseks absoluudi suunas. kes oli seni harjunud opereerima absoluudi mõistega. “eimiski”. Nietzsche nimetab seda olukorda raamatus Rõõmus teadus luuleliselt Jumala surmaks. avastab ennast äkki Don Quijote kombel ekslemas. olemise suunas. “Eimiski” nimetab ehk sõnadest kõige täpsemalt seda määratlematut. kuhu suundutakse. mis piirdub kirjanduse vaatlusega.

10 Metafüüsiline tõlgendus (millest tuleneb kohe moraalne) muudab kirjanduse vaesemaks. ta ei kohku olemast ebakommunikatiivne. Kunst paneb küsimuse alla ka enda staatuse. mis ei kirjuta absoluuti (Jumalat. mis on adresseeritud eikellelegi. Kõige paremaks näiteks “haisu rääkija” pikaajalisest välistamisest eesti kirjandusruumis on Sven Kivisildnik. mis hakkab kehtima normina. ennast eitav (Vattimo 1994). vaid transtsendentaalse majaka mahajätmisena: on vaid kunst — ja eimiski. See kirjandus. sest/ Neil juur on ühte moodi” (Yeats 1990). kuidas eimiski keelde tuleb. 83–87). Blanchot kirjutab. mis haarab sageli ka luuletajaid. millel ei ole keset ja mis paljastab eimiskit (Blanchot 1982.11 5. mida keegi ei räägi. röövib temalt seda ambivalentsust. 11). mis võib olla ebatavalisuse meistriteos (kas ei hõlju mitte Henry Milleri ja Charles Bukowski loomingu ümber ikka veel moralistlik-kiibitsev atmosfäär?). Suure Kirjanduse müüdi survet eesti kirjandusloos on märganud Hasso Krull ning üritanud Deleuze’i ja Guattari abil määratleda väikest kirjandust. inimeseks olemist) on kohemaid madal. ta ei vaja oma olemasolu õigustuseks olevat. Ainus võimalus vaikimisi madalaks kuulutatut ülendada on tõlgendada madalus — mis võib olla tõmme eimiskisse — jumaliku müstiliseks otsimiseks. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel tavuse fenomeni. vt (Rooste 2006). vt (Krull 1996. mitte-kirjandus. kus eimiski ei-b. Kuigi iga teooria on kunstist vaesem. Baudelaire’i loosungit “kunst kunsti pärast”. Mingil juhul ei saa selles osas taotleda terviklikkust ega 10 11 Nõnda tõlgendab nt Jürgen Rooste Mülleri Sassi loomingut. kuna mõistab et “On kaunil vaja räpast. loodan näidata. 47). Minu vaatlus taotleb olla vabastav. tarbekirjandus. Eesti kirjanduse käsitlemise valdav laad on senini Suure Kirjanduse konstrueerimine.94 Eimiski-kunst. aga sellest tuleb nihilistlikus interpretatsioonis loobuda. kuigi ka need käsitlused on levinud. Kafka täpse kujundi järgi: “kirjanikud räägivad haisu” (Kafka 2009. Nihilismi mõiste neli varjundit Järgnevalt toon eesti luule vaatluse kaudu esile mõned figuurid. Kirjanduse metafüüsiline tõlgendus tekitab metafüüsika hierarhilise loomuse tõttu kohe ka väärtushierarhia. et kirjanik kuulub keelele. ka mitte ülimat olevat. et nihilistlik tõlgendus ei vaesesta kirjandust sedavõrd. kõik puuduolev tuleb seostada isamaa ja rahva raske saatusega või mitte-kirjandusena kaanonist välja tõrjuda. rahvust. See on keelitus. mida Kundera rõhutab. Moraalsete eelarvamuste tõttu pannakse sageli ühte patta kunstiliselt küündimatu kirjandus (ehk mitte-kirjandus) ning temaatiliselt “madal” kirjandus. ajalugu. Kunst on maailma vaikus (Blanchot 1982. ehk ongi see ainus võimalik olemise topos. Seda ei tule mõelda käsitöölise nikerdamisena vormi kallal ega hedonistliku meelelahutusena. Kirjanduslikkuse ruum on võimatu ruum. absoluuti. siinpoolne. 98 . 26).

Olulisim selles teoorias oli nihilismiga leppimine. mõiste erinevaid tähendusvarjundeid ning eri mõtlejate lähenemisviise segades. Nihilismi varjatud loomuseks on Heideggeri jaoks eimiskiga identne olemine oma ärajäämises. Enne luulesse süvenemist püüan teha siinsest tekstis läbi käinud nihilismi mõiste tähendusvarjunditest lühikokkuvõtte. kasvab. Kogu õhtumaine metafüüsika kui nihilism Heideggeri käsituses. Artikli algul tsiteeritud fragment jätkub nihilismi kahetähenduslikkuse avamisega: A)) Nihilism kui vaimu tõusva võimu märk: kui aktiivne nihilism. eimiski mõiste tõlkimine kättesaamatuks teiseks ning järgnevad vaatlused ei-mise viisidest luules. usuteesid) on talle sobimatud — usk väljendab nimelt üldiselt eksistentsi-tingimuste survet. Ka ontoloogilise diferentsi mõtlemine ei võimalda nihilismi lõpetada. kus idealistlik metafüüsika ning monoteistlik religioon kaovad (Nietzsche 2004. Nihilism kui olemise puudumise radikaliseerimine Vattimo mõtlemises. [—] 12 Nihilismi mõiste tähendusvarjundid ja tüpoloogiad on omaette mahukas teema. mitte inimlik eksitus. mida olen pikemalt käsitlenud (Luks 2002). Ta võib olla märk tugevusest: vaimujõud võib olla sel määral suurenenud. 2. Nihilismi loomuse mõtestamine Heideggeri olemisajaloolises perspektiivis. Languse ontoloogiast tulenevalt on õigustatud mõistekasutuse hägustumine. see tuleb Heideggeri arvates läbi elada pidades meeles siiani ära jäävat olemist. Samas on metafüüsika Heideggeri jaoks Õhtumaa reaalajaloona olemissaatmistu. Oma suhtelise jõu maksimumi saavutab ta vägivaldse hävitusjõuna: kui aktiivne nihilism. et endale produktiivselt taas eesmärk. 3.. Languse ontoloogia põhipunktidel peatusin 1. võimu omandab . loobumine müstilisest ootusest olemise või eimiski esiletuleku kohta. 1801).. samuti tutvustasin seejuures oma nõustumist antud teooriaga. kogu metafüüsika vähemalt Platonist peale on olemisunustus ja seega nihilism.Leo Luks 95 lõplikkust. pakun vaid mõned koondumispiirkonnad keeles. 99 . miks? usk seada.12 1. Seega ei olnud ega ole võimalik nihilismi vältida. Heideggeri jaoks ei tähenda nihilism mitte ülemeeleliste väärtuste langemist. milles olend kosub. et senised eesmärgid (“veendumused”. Teisest küljest märk ebapiisavast tugevusest. 4. Nietzsche järgi on nihilism koos senise inimsuse hukkumisega paratamatu olukorras. alistumist olude autoriteedile. Vaatluste tingliku abiraamistikuna kasutan Nietzsche eristust aktiivse ja passiivse nihilismi vahel. Siiani olen kõnelnud nihilismist vabalt. Nihilism seniste väärtuste langemisena Nietzsche käsituses. Eimiski valdkond on piiritu. alapeatükis pikemalt.

keele-eelse vaikuse katkestamine. kuidas keel ärajääva eimiskiga aimavalt kohtub. mida oodatakse. Seniste vaatluste põhjal olen veendunud. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel B)) Nihilism kui vaimujõu allakäik ja tagasiminek: passiivne nihilism: kui märk nõrkusest: vaimujõud võib olla väsinud. Jaan ei arva mitte üksi. seda Jaan isegi ei tea. 1809–1810) Nietzsche kirjeldas antud eristuste kaudu nihilismi poolt kõnetatud inimese võimalikke väärtushinnanguid ning sellele vastavat käitumist. astub esiplaanile. nii et senised eesmärgid ja väärtused on sobimatud ega leia enam uskumist — et väärtuste ja eesmärkide süntees (millel põhineb iga tugev kultuur) lahustub. kompromiss. tuntuimaks ootuse manifestiks on aga kujunenud Becketti Godod’t oodates. (Nietzsche 2004. ei tähenda nagu oleks tema eristuste kasutamine tingimata tagasilangus metafüüsikasse vms. Emmanuel Levinasi ja Jacques Derridad refereerides: “lausumata pole võimalik jätta. Hölderlin pagenud jumalusteks). Seda olukorda kirjeldavad täpselt Tomberg ja Lipping. et ta muidu 100 . uinutab.96 Eimiski-kunst. religioossete või moraalsete või poliitiliste või esteetiliste jne. 13). käesolevas vaatluses aga kasutan eristust uurimaks ontoloogilist kahekõnet eimiskiga. mitmesuguste maskeeringute all. et peab juhtuma. umbes midagi niisugust. Passiivne nihilism: ootus ja luhtumus Küllap on ootus tuntuimaks eimiskit kompavaks kujundiks luules. Meenutame veelkord: olemine jääb igavesti ära. nii et üksikud väärtused astuvad sõtta: lagunemine et kõik. Euroopa romaan algab Don Quijote sihitu ekslemisega. Vaatleme proosakildu “Õnnelik juhtumine”: Jaan ootab õnnelikku juhtumist. kuid sellega kaasneb alati suuremal või vähemal määral luhtumus” (Tomberg ja Lipping 2006. Selgelt on ootus esil Juhan Liivi luules. 6. mida ta romaanidest või suurte meeste elulugudest on lugenud. ühine on ootuse täitumatus. Lausumine — ka luuleline — on luhtumus. nimetavad erinevad luuletajad erinevalt (nt. et võib juhtuda. ammendatud. et eristus aktiivne-passiivne kirjeldab olulisel määral seda. ega juhtumine ette ei lase arvata. et Nietzsche filosoofias ontoloogilist diferentsi veel ei sõnastata. aga midagi võib ju ikka juhtuda. ei-b. Missugune see õnnelik juhtumine olgu. selles pinges kasvab Kafka kirjutus (Loss. rahustab. mida võib nimetada müstiliseks ihaks. Seaduse ees). ravib. Isegi realistiks liigitatud Eduard Vilde on kirjutanud sellest romaani Prohvet Maltsvet. Asjaolu. seega pole võimalik käsitleda filosoofia ajalugu progresseeruvana. mis Jaani õnnelikuks teeb. mis kosutab. Jaan arvab. millest tekib pinge. Ootus on eesti luule arhetüüp. Seda. Ootuse luule töötab olemuslikus paratamatus puuduolekus. Ja seda sellepärast. lausumine on paratamatu.

rahul seisvad puude lehed. . Peagi jõuame seda funktsiooni täitvate figuurideni. Nii luuletab Hando Runnel: Küll ma ootasin Sind tollel tuulisel õhtul küll ma ootasin Sind tollel tormisel ööl aga Sind polnud siis. . polnud säälgi. polnud olemas veel. Jaan ootab õnnelikku juhtumist. . kõik on nagu ootel ka . tahaks hõisata . tumedatest kustuvatest silmadest paistavad surmamärgid. (Liiv 1989. Ootuses püsiv luuletaja võtab paradoksi omaks ega heitu luhtumusest. . siis tõelises luules on ootus kantud luhtumisest. mis ootuse lõpetaks. mis ise ka on ooteval. polnud maailma päälgi. 58) “Kui seda metsa ees ei oleks” Liivi Varjus on vast kuulsaim luhtumist nimetav “lööklause” eesti kirjanduses. Kõik vaikne. ei tol õhtul. ei saa nimetada. Ainus võimalus ootuse pingest vabaneda oleks jätta maha mälu. et on luhtunud — seda sõna.(Liiv 1956. . Kui reaalsuse keelde tõlgitud kirjutises on ootus konkretiseeritud. (“Ootus”. 14) Kui luuletaja analüüsib oma püüdlusi ratsionaalselt. Kahvatanud paletel tulevad ilusad heledad punased rattad nähtavale. . ta hüüab nimetut. siis ta mõistab. . . kuid siinkohal tuleb väita. . Mis iial ei saa keegi ütelda . ei ööl. Üks närtsind leht. . (Liiv 1956. . et ta kaua niisuguse juhtumise peale on lootnud. et kuigi ootus on passiivne ja võimutu. Mets jäänd kui mõtte. . see langeb praegu alla Ja keerleb ka. kõik loodus ka üht sõna. . 56) Kirjanik olla tähendab — oodata. keha on lõtv. . Üks võim.Leo Luks 97 mitte enam edasi elada ei või. Kui käsiks keegi võim tad viibi sala. 84) 101 . värinal . Siin rind jääb vaikseks. . Runnel 1982. polnud siin. Liivi “Õnnelik juhtumine” lõpeb nii: Juba on puudus nii kaugel. vaikselt seisab ta. Kui tahaks nutta. lasta subjekt triivima. . millest tuleb ka täitumuse võimalus (populaarkultuuri teoste kohustuslik happy end). Sind ei teatudki veel. . koondab see siiski selgelt ootavat subjekti. Kui ootaks ta. . et ta talvel nädalate kaupa külmas toas peab tööd tegema. . kui ootel . Öö hõlmast kõrgelt vaatvad alla tähed. Luhtumuse pinge avaldub ka Liivi luuletuses “Puude all” Kõik vaikne. mis seda luhtumist meenutab. nagu rõhuks häda.

102 . et vältida luhtumuses loojumist. et on üksnes puhas kunst — ja eimiski. vanduda ennast või saatust. See kompensatsiooni-mehhanism on selgelt esil Juhan Liivi luules. keskel laud. Isamaa ja rahvuse saatus on selleks kohaks. 273). [—] Selles toas elab mees. sest seista pidevalt silmitsi luhtumusega. kes nimetab pidevalt luhtuva ootuse isamaa-ootuseks: Nõnda ma istun ja tõesti ei tea. demokraatia. Ootus jätkub ka täna. rahvus. . Ootamine algab. see oli konkreetne ja ühtlasi võimatu. 13–14). pea sama võimatu ootus kui keele-eelse ühtsuse sõnasse toomine. mis taandab kogu luulelise ootamise omariikluse ootamiseks. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Müstilise luule puhul toetab teoreetiline diskursus (teoloogia) luuletajat. et luuletajal midagi oodata ei ole. 1795–1798). allakäiku (inimkonna loojumine on teoses Nõnda kõneles Zarathustra Nietzsche selge eesmärk). ometi võib luule pakkuda osadust absoluudiga. kannab kahtlemata suurt loomingulist energiat. nimetut mõistetavaks tõlkida. Tõdemus. isegi mitte ootamise lõppu. 37) Tuleb silmas pidada. leitakse langenud Jumala asemele mitmesuguseid asendusväärtusi (nt. Absoluut (Jumal) on selles diskursuse põhimõtteliselt väljendamatu. Lyotard nimetab seda melanhoolseks liikumiseks.98 Eimiski-kunst. Nietzsche kirjeldab nihilismi saabumise puhul olulist asjaolu: selleks. kui pole midagi oodata. nõnda on elu . kuhu ootust kanaliseerida. see on ülev.15 Ometi tuleb otsustavalt vastu astuda ideoloogilisele tõlgitsusele. kus ootuse täitumise võimalikkus on röövitud. Ootamine on eimiski ootamine (Blanchot 1995. 65) kaudu. kes ootab. hiljem pagulasluules — nt. Hasso Krull on märganud. vt (Krull 2000). Ärge vaid öelge. . et Juhan Liivi eluajal oli rahvuse idee ülendumine eesti rahvuses “mission impossible”. Isamaaluule kaudu oli seega lihtsam esitada esitamatut. ei tunne mu isamaatust (“Arkaadia teel”. Vt ka viimse inimese kujundit: (Nietzsche 2006.14 Rahvusromantismi vaimsus pakub ka eesti luuletajatele asendusväärtusena eimiski kuristiku eest varju. Sest teie ei tea. peaaegu tühi. pakub talle luhtumuses lohutust. eimiskiga oleks üleinimlik ülesanne. heaolu) (Nietzsche 2004. et ei-line energia töötab isamaaluules tänaseni. ei-list keeles. Refereeritud (Rosiek 2000.13 Blanchot väljendab seda veelgi täpsemalt Heideggerile pühendatud essees “Ootamine”. Nihilismi võib aga määratleda protsessina. Ühe näitemängu idee: ikka ja jälle seesama tuba akna ja kõrge laega. nt. Oo13 14 15 Raamatus Gestus. humanism. et nõnda on hea. Karl Ristikivi puhul. Kirjanik-filosoof Madis Kõiv on puhta ootuse kõnetust väljendanud väga tabavalt laastus “Möödunu ootamine”. Indrek Ryytle luules Puhjas UFO ootamisena. Ristikivi 2003. mis on omane modernistlikule kirjandusele (Marcel Proust kadunud aega otsimas/ootamas). Taoline enesepettus ja -rahustus on vajalik.

Kui veel midagi oleks! (“Vaevademaa”. on väljendamatu ootuse levinud tõlkeks eesti luules märksõna ‘kodutus’. Alustame Oksaga. ja tegevus on seega juba sündinud ja sünnib vaid see. Oks 2003. suundumust uuele — nt Nietzsche teoses Nõnda kõneles Zarathustra. 7. “Langenut” iseloomustavad laialivalguvad ja vähem intensiivsed väärtuskogemused (Vattimo 1986). “Külmad. kuid poeesiale on omane defineerivate kriteeriumite puudus ning tekst leiab oma otsingute käigus eimiski (Blanchot 1982. Nietzsche terminites mõteldes on see leppimine mõttetusega. [—] (Kõiv 2005. . mida vaatlesime eelmises alapeatükis. Oks 2003. hõõgumine kurgus. Siinse kirjutise maht ei võimalda mul seda teemat uuesti pikemalt avada. Passiivne nihilism: langus ja loojak Languse kujundi kaudu saame luua nähtava silla luule ja Vattimo ontoloogia vahele. 21). Olgu neist siin viimased” (“Ikka natuke”. 21). hea meelelaad (Vattimo 1995). 103 . 192) Blanchot kirjeldab raamatus Kirjanduslikkuse ruum kirjandust nii: kirjutada tähendab võtta keel maailmast välja. mis meid maailmaga seob (Blanchot 1982. et tegevus on juba sündinud.Leo Luks 99 tamine seisneb väljavaatamises aeda. kui veel midagi oleks peale lootuseta närude ja sõnnikuleiva. 97) Vaevademaa — viletsustemaa — nälgademaa. Juhan Liivi. kui ka jõulist joovastust. Sellesse maailma kuulub teose radikaalne üksildus — poeetiline teos tahab väljendada üha rohkem. leiged. . poeesia maailm ei ole kellegi maailm (Blanchot 1982. mis samahästi võib olla park. kuna näha ei ole nagunii muud kui puude latvu ja aegamööda langevaid lehti. palavad. rahutus iga soones. sest alati on sügis ja sajab[–] Näidendi tegevus seisneb selle ootamises. 641) Nagu olen näidanud teisal (Luks 2006a). Kõik tundmata pigistused kehas. Selles kirjelduses ilmnev intensiivsuse puudujääk on heaks võtmeks eesti luule languskogemuse mõistmisel. Maailmast väljumine võib tekitada nii maldavat ootust. Kõik läheb mööda. et olemine avaldub ainult eimiskina. Poeetilises keeles maailm vaikib. 40). ehk ka Tammsaare langused erinevad pateetilistest ülipingelistest loojakutest Hölderlinil. lõhkuda ühendus. Vattimo langenu staatus erineb Heideggeri hüppest põhjalt põhjatusse samamoodi nagu Jaan Oksa. jäljena olevas ja metafüüsika ajaloos. [–] Kui veel midagi oleks peale pori vormita tänaval. (Oks 2003. (Oks 2003. 153) Või novellis “Tume inimeselaps”: Ei ole midagi. mis enam tulla ei saa. Tuleb leppida olukorraga. 149) [—] Nagu oleks nii olevat — ja kui see nii oleks.

Oks 2003. kõigub ja veereb. mida loomise igatsus südames äratab. vajutuse jälg. . [–] Sügav sügisene päev — kata. Pole ka selget jutustaja perspektiivi. sügis! (Oks 2003. On tõsi. et neid asiseks tõlgendada pole õnneks väga lihtne. kus ootab ees tühjus (Foucault 1990. oleme luule mugavalt siinpoolsusse tõlkinud. Niipea kui me mõtestame languse kirjutamise ümber “kriitiliseks realismiks”. See on ju midagi suurt halba. mata! Kao udusse ja sure. Oksa teostes ilmneb see vaikus täieliku langusena. raskelt rõhuv hingeolek on sügisepitseri ase. on teksti väljaspoolsus kadunud. . kirjeldus laguneb koost. Kõike seda. sest kunst on maailma vaikus. 281) Veelgi intensiivsemalt novellis “Otsija metsas”: Sügis. . Ma pean silmas ennekõike jutustust “Vari”: 104 . Ma armastan inimese sügisepilkusid ja pilgu sügiset. riisudes. (“Nimetu elajas. 16). nõretab. milles on ka annus huumorit. see kurb meeleolu. Küll aga on sageli realismi võtmes kajastatud Juhan Liivi jutte. . surmates. Siin ilmneb suundumus keele piiridele. kus subjekt on välistatud (Foucault 1990. mis vajub. Toimub pikaldane hääbumine. On oluline mõista. püha hävitamist seisavad. Kuid tegelikult ei räägi nad sellest. 385) Oksa laastud räägivad formaalselt võttes külaelust. mida keegi ei räägi (Blanchot 1982. mis ääreta ja ümmargune on. Kõik on juba allpool hävitamist. Nagu eelnevad tsitaadid näitasid. tusaga üle kõlvates. . heinamaal. enamasti tõlgendatud moraalse allakäiguna). Põllul ja aias. et säärasel languse poeetilisel esitusel ei ole pretensiooni midagi tahteliselt muuta — ka mitte hävitada. — Sügis on igal pool.100 Eimiski-kunst. hävitusega ähvardades. kirjelduses ei teki sidusat tervikut. õues ja põõsastikus lasuvad sügisejäljed. mida ei tule mõista oleva kontekstis (allakäik kõrgemalt madalamale. kuid ka siin leiame pretensioonitut languse kirjeldust. Jaan Oksa teosed on sedavõrd hajusad. millel on selge algus ja lõpp. see on jutt. (“Küla”. 363) Siin ei ole tegemist äkitselt jumalatuks jäänud inimese heroilise langusega. Sügis on ka põues. et ka enam lõhkumises mõtet ei leia. 22). Oks 2003. midagi ei ole. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Jaan Oksa luules laguneb maailm koost ilma eleva ootuseta teispoolsuse suhtes. Passaaž”. kui asjad isegi allpool hävitamist. et Juhan Liivi teoste maailm on Oksa omast selgepiirilisem. kui midagi surra ega sündida pole. kõiki raskelt litsudes. tuleb esile väljaspoolsuses mõeldud mõte (Foucault 1990. ja nii sellestki tundumusest ilma pead olema. 15). läbimurre keelde. nukker meel. ei ole lihtsalt enam midagi. 40) — ei saagi rääkida.

Ja ilust ei oleks siin keegi küll ka mitte lugu pidanud. 164). et salata”. selles kaovad ju koguni piirid oleva ja mitteoleva. mis kostab nagu määratu linnuparvede tiibade sahin? Aga palju tõelisem. kaob viimnegi tahe. nii igatsust äratav! See on. mis vaese lapse palged kahvatuks kohab — seda. taandumine ei ole eesti luule üksik motiiv. mis on ettekuulutatud ja paratamatu. väljaspoolsega.ee/kaotaja. elava ning elutu vahel” (Masing 1993. sügavam — ah nii armas. selle nimetamispüüe võtab keele maailmast välja. 100–101) Langus. loojak. et see võib kesta ka terve igaviku” (Runnel 2003. ah! Tahaks ta kord ligidalt näha. (Runnel 2003. kui need saunad oma lapitud katuste ja viltu seintega ja nende ukse-esised oma kurva tühjusega.html. et enda kaotamine loodub eesti luules üldjuhul loodusse hajumisena. . kui sealt kõle sügisetuul vingudes üle puhub ja liiva sinna-tänna keerutab. mis lõpuna näis. sest languse igikestvust ei ole võimalik nimetada. Languse luuletamine on võrreldes ootusega samm edasi passiivse nihilismi kuristikku. see on — Peipsi kohisemine! See on. mis kuuluks marginaalsele äärealale — vahest vaid ses mõttes. ei ilu ega sigidust. et kaotada end / olen vaid teel. 105 . 142). . vaid ainult liiva ja raba. [—] Midagi kurvemat. (Liiv 1956. Selles piire kaotavas kohinas langevad ka subjekti piirid — kuivõrd neid üldse oligi.puiestee. mis oli puhtas. Mis siis ilmaasjata raisata. (“Kaotaja”)16 Enese kaotamise kogemus võib olla isegi üldisemalt eesti kui metsarahva keeletõelusele omane. mida kahvatu lapse silmad enne väljast otsisid.Leo Luks 101 Siin ei ole loodus midagi andnud. kuivõrd luulekeel on marginaalne ning kirjanduslikkuse ruum kuulub lamedaks kulutatud tavakeele äärealale. mis veelgi aitas kaasa. Nagu toimib nt Peipsi müha Liivi “Varjus”: Kuule! Mis see isevärki tume mühin on. Igavese languse nimetamises on eesti luule vahest äärmuslikumalt seotud eimiskiga. et tuleviku mõistet üldse ei tekkinud. objektitus ootuses alles. Luuletaja Hando Runnel tõlgendab 2000. Masingu tähelepanek on teravapilguline ses mõttes. 107) 16 http://www. Uku Masing kirjeldab oma essees “Eesti hingest” seda nii: “Kestev kohin on see. 142) Luuletaja jätkab: “Eesti filosoofia. (Liiv 1956. sel polnudki lõppu. mis selgub luule kaudu. igavamat ei või enam mõelda. mis jõuab oma pessimismis selle lohutusliku punktini: lõpp. laguneb tahtev tervik (subjekt). aastal Uku Masingust rääkides tolle “Tontide eest taganejate laulu” ning lisab juurde katkendi enda luuletusest “Lõpp”: Ei paistnudki lõppu tol languseviivul. on sageli selline. Mait Vaigu sõnutsi: “Olen vaid teel. on nii kestev ja nii pidev. Languse luuletamine on ülev.

37) Subjekti hajumise oluliseks aspektiks on mälu kaotamine. Laps vaatab ümber selge sinise laotuse sisse ja seal — just seal. nii et subjekti emotsioonid hägustuvad: Ei ole rõõm ei valu.102 Eimiski-kunst. mil Villu lapsena satubki järve nägema — ning hajub sellesse kogemusse. vahib. . mälu katkemine. kuid ratsionaalne mõistus hindab seda karmilt — hullus. mis minu rinnassa: nad võtnud üksteist hõlma siin talveõhtuga (Liiv 1989. Vaatame Heiti Talviku luuletust “Rabas”: Seal ähmaseks eimiskiks valgub taevas ja lõtvub tühjuses mu mõttetiib Ma leian end kui ärasõitvas laevas. 65) Kalju Kanguri luuletuses “Vanaema” istub vanaema ja meenutab oma elu. Teine languse suurteos on Liivi luuletus “Talve õhtul”. kust ime-kohin tuleb. . Tuntuim eestikeelne endakaotamise luuletus on kindlasti Liivi “Helin”: Kui mina olin veel väikene mees. . endakaotus võib küll olla nihilistliku luule oluline avaldumisvorm. järgmine mälestus on Villul juba teisest hommikust. läigib!. Suuremaks ja suuremaks lähevad lapse silmad. Subjektsuse hajumine. sest et mälu ei kao” (Alliksaar 1997. 404). mis hääletult mind unustusse viib (Talvik 2004. Eesti luulele on omasem eimiski nimetamine möödunu ootamises. kus “olnu ei hävi. 58) Siiski jääb mälu kaotamine eesti kirjanduses harvaks episoodiks. paistab puude vahelt midagi sinist — nii selge kui looja silm! Kuidas ta sätendab. üks helin mul helises rinna sees Ja kui mina sirgusin suuremaks läks helingi rinna sees kangemaks. kus kõik võtab üksteist hõlma. kuid meenutus hajub. Ta vahib ega mõista imele seletust anda. . 107) Järve kohinale järgneb teadvuse kaotus. (Liiv 1956. (Kangur 1994. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Peagi järgneb “Varjus” toodud lõigule koht. . Oh palju pidusid peeti! Oh palju tehti pattu! Kõik saab tähtsusetuks ja hajub sügissattu. 106 . Oma põhihoovuselt on see mällu kaevumise kirjandus. .

Ta ütleb. ta alla rusuks on raugend rind. on vaid hälin ja raev (vt ka Vahing 2005. puudumine on liig rasked kanda. et hullus on loomingu absoluutne katkemine (Foucault 2003. Kuid ka vaikuse arheoloogia on loogilise diskursuse vorm (Derrida 1997. aga ka mitte-enam mõistus. Seda pakub öö pimedus (“Tule öö pimedus”. Derrida süüdistabki essees “Cogito ja hulluse ajalugu” Foucault’d hulluse poetiseerimises. Seega on hullus rohkem kirjandusloo. 125) Teine. tekib kokkupuutepunkt hulluse ja kirjanduse vahel. See helin mu elu ja minu hing. Ometi paneb Derrida oma kriitikas tähele ühte huvitavat tõika. 35). eluväline rõhub luuletajat. kirjandus on mitte-veel hullus. et hulluse vaikust ei saa Foucault’ raamatu logoses väljendada. Sellest kokkupuutest on põhjalikult kirjutanud Shoshana Felman. Hull võib küll häälitseda. Eimiskit kirjutada saab ainult kirjanik. kuid siiski peab säilima minimaalne tähenduslikkus. salapärase fenomenina mõistetavuse ruumis ilmneda. Ootus. kuid selles laguneb keel kui selline. Nietzsche oli sellest küllap teadlik. tal kitsaks on jäänud maapäälne ring. metafoorselt esile toodud raamatu paatoses (Derrida 1997. mida oleme siin juba mitmel moel piielnud. Oleks romantiline mõtelda. kellele on õnneks antud selgesti näha (“Mitte igaühele”. mis on loodud keeles — seega mõistuse poolt. Igasugused katsed hullusele endale luules sõna anda (tähelepanuväärseim on neist William Faulkneri Hälina ja raevu esimene osa) on fiktsioon. 169). 801). vaikuse aeg (Foucault 2003. Sama tendents: paatoslikkus ja mõiste võimatus kehtib Felmani järgi ka Derrida enda suhtes. Just siin. rääkides kirjanduslikust puhvertsoonist hulluse ja mõtte vahel (Felman 1975. nõnda et selle helin matab. nõdrameelsus (millega lõppevad Liivil nii “Vari” kui ka “Käkimäe kägu”). Kuid juba Michel Foucault rõhutab oma kuulsas hulluse-uurimuses. kirjanike biograafia. 220). 802). kuidas eimiskit lausuda. Üldistaksin laiemalt. katet. hüüdes Zarathustras: 107 . siis avaneb seal tühjus. Vaja on varju. subjekt variseb selle all kokku. Liiv 1989. kodustada. 254). Hullus arutusena on veel üks nimi teisele. mis tekitab ootusi. 226). nagu võiks hullus ise sõna saada. Liiv 1989. Normaalsus on lause ja tähenduse vajalik tunnus.Leo Luks 103 Nüüd on see helin pea matnud mind. kuid see on kaudselt. metafoorsuses. (Liiv 1989. 37). Luule võib olla kirjutatud hulluse piiril. nad ei saa saavutada mõistelist täpsust. Seega ei pea teemat käsitlema binaarse opositsiooni abil (mis olla ju metafüüsika põhiviga) — hullus-mõistus. sama kehtib ka Nietzsche ja Heideggeri puhul: üleinimene ja olemine saavad esile tulla ainult nende kirjutuse paatoses. eimiskile. kes on võimas kirjanik ja metafoorilooja (Felman 1975. kui hullus lõikab loomingu läbi. et hulluse kaudu oleme leidnud figuuri. 153). kui kirjanduse enda teemaks.

külgekiskuv. “Elada nii kui enne / päev-päevalt saab võimatumaks” (Talvik 2004. . (Oks 2003. ühes majas elanud — ilusa naisega. Aktiivne suhe surma koondab subjekti selleks. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel “vaid narr / vaid poeet” (Nietzsche 2006. Blanchot seob surma teema otsesõnu subjekti kaotusega. Ühteviisi piinlik ja kardetav. Narriva tatika sarnane reebus nõmmikus. mida ta Dostojevskit lugenuna hästi tundis. 312) [—] Mis aga veel vaimustas. et põhja näha ses hulluvas rahutuses. Kunst on maailma vaikusena ühtlasi ka suhe surma. kirjanduseks tuleb luua surmaga suveräänne võrdsete suhe (Blanchot 1982. pole keset. Aktiivne nihilism: eitus ja surm Aktiivse nihilismi puhul leiab subjekt ennast olukorrast. Seevastu Blanchot suhtub surma tähelepanelikumalt. Esiteks paneb Blanchot tähele. Kuid siiski näitab surma poole viskumine. selmet vinduda viimsete inimestena maiste asendusväärtuste abil. (Oks 2003.104 Eimiski-kunst. Ja vihma sajab ning jalad on paljad. 29) — siin tekib paratamatult suhe surmaga. Filosoofilise enesetapu probleem. Nietzsche käsitluses jääb suundumus surma relatiivseks tahteavalduseks. 331) 8. oli sügaviku algus ja igavik oma äärpealses kalduvuses nagu väga suure vankri ümberkerkimise silmapilk niisuguse sopase linnajõe kohal — ja oleks viimane sõit: ja inimkond istub sees. . tõrjudes nihilismi endast eemale (Nietzsche 2004. Aga sina kisud eluhaavu lahti. on see januline kuristik. Ta pooldab igati teo-nihilismi: et need. kes ei suuda tingimatus tahtes ennast ületada. Kirillovi probleem. armastada mõttetust. mõrv (Nietzsche 2004. 91). Teo imev poeg ronib metsas aeglaselt-tasakesi mööda seenevart allapoole. hukkuksid. (Oks 2003. (Oks 2003. kuniks jääme iseenda isandaks enne surma. Kõik on lubatud ja kõik on asjata. Need tungivad ümmargused ja rappuvad mõtted. (Oks 2003. Mis aga ses hallis niiskuses ei mädane. Kas ei saaks siiski leida eesti luulest endast arutuse paatost? Ehk õhkub seda Jaan Oksa “Nimetust elajast”? Ma olen hullumeelsega ja alasti naisterahvaga ühes voodis maganud. 309) [—] Sa — sopamõistus. päevakorda kerkib kas filosoofiline enesetapp (Nietzsche 2004. ja radadeta julge oma häbides on austamisväärt. 1824) või hävitamine. et viskuda olematusse. mille ümber subjektina püsida. 294) [—] See on hullu inimese kollane naer ja selles naerus kostavad vastu tühjes rindes teotatud südamed. et olla valevaga ja südametu vaevaja. 1824). et enesetapus on võrreldes meelisklusega 108 . ei saa kirjutada seni. 257–260). tiivata laps seal kohal. et ei suudeta jõuda täielikku nihilismi. kus pole enam ühtegi alusväärtust. aga nende rumalad-kängus ja alasti ihumõtted on ikkagi ligi. on see elaja mälestus esimestelt palakatelt. 1820). jätab Nietzsche külmaks. 282) [—] Ma olen inimeste sõnad ammu ära unustanud.

suremise ihalus. eimiskit survena. Uhkelt on surra vaja. mis järgneb eelpool tsiteeritule. . kett ning vangikoda on lihtsad kollid ilmades — ja väiksed meie silmades — — — (Oks 2003. kelle jaoks kirjutamine oli ekstreemsus. Kuid veelgi enam. kus külmahallad halvavad ja jäätavad kõik kujutlused. Viimane salm. Luuletuse eelnevad salmid otsivad maad. mis välistab kõik teised plaanid. 109). 59). Muid põhjusi. (Oks 2003. Ainus. mis korraga ju hukkab mäluküüsi: et jäänutele minevikumaa ju oleks sootu tundmata. eesmärke ei ole. (Oks 2003. Nii enesetapu planeerijal kui kunstnikul on ühevõrra intensiivne suhe surma. vastik. Kuid mõtleme veel. 23). Kuidas tuleb surm eesti luulesse? Pöördugem esmalt tagasi Jaan Oksa juurde. 23) Mälu kaotamine viitab siin subjekti hääbumise. Blanchot tsiteerib Stéphane Mallarméd. surm on elu eesmärk. Just ähvardavad — kunstnik tajub puudumist aktiivsena. ongi lõpliku alla käimise. on eesmärgitu (Blanchot 1982. laastus “Hauakõne” kõneleb köster nii: Elu on teotav. mis peaks viitama hoopis tahtetusele. et too hirmus maa (mida võib muidugi omakorda tõlgendada vaevleva isamaana) oleks hirmsam võllast. 104). elu on tülikas. 23) Luuletust võib tõlgendada nii. mis peaks purustama ideetüüri. et enesetapp on tõeline filosoofiline probleem (Blanchot 1982. mille on kuulsaks kirjutanud Camus. 106).Leo Luks 105 surma üle tubli annus aktiivsust. kus õhk on nii mäda. mida ähvardavad kaks kuristikku: eimiski (Jumala puudumine) ja surm (Blanchot 1982. Hasso Krull leiab. mis Oksa teoste leiges hääbumises paiguti intensiivsemaid hetki tekitab. järeldusi. et Oks on jõudnud dionüüsilise jaatuse sfääri (Krull 1996. neljandas salmis nimetatakse imemüüri. . “siis sihita läeks elav elu oma merele” (Oks 2003. Nii kunst kui enesetapp on hüpe sügavikku. mille kohaselt tegemist on mõttetuse dionüüsilise jaatamisega. Eelnevalt käsitlesime Oksa kui languse luuletajat. Blanchot jõuab tõdemuseni. 108). Sellele hüpoteesile leiab kinnitust ka Oksa luulest. Kõik on lihtne umblollus. häbi! Surm on tõde. kõlab nii: Kui kõike seda — no — siis oda ja võllas. et aur neelab hingeihad. soov kaotada tulevik kui surma müsteerium (Blanchot 1982. Surm on piir. Kuid täiesti võimalik oleks ka Krulli hüpoteesi järgiv tõlgitsus. nt luuletusest “Kas?” Kui ei-ja-ei — — — vast tunned surmaviisi. 160) 109 . mõlemad plaanivad midagi. hääbumise lõpetus. kus surm muutub tähtsusetuks. Nt. justkui eesmärk.

kuigi katuselt tilgub sulatõrva (samal kunstilisel võttel. mida tuleks peale kirjutaja surma teha. luuletuses “Tütarlaps kloaagis” jääb suremine tähelepanuta — korporandid marsivad tütarlapsest üle. 110 . Kuid loo lõpp on ehtüdilik: salgake lendas ära päälik mõmises naerda kandis šefile ette suri kodusel teel ülejärgmisel päeval viidigi surnuaeda see kes ei pidanud vastu suremisõppustel (Üdi ja Viiding 1998. (Üdi ja Viiding 1998. . 390) Lisaks toodud näidetele tuleb kihutuskõnena surma tuua esile Oksa novelli “Vana madrus”. leidub kõige enam Jüri Üdi/Juhan Viidingu luules. (“Lind”. Luuletuses “Sel poisil oli raske veretõbi” leiab aset groteskne aktus-matus ning tunnistuse hauda kaasa panek. Luuletus “Politseiballaad” pajatab algul suisa krimikirjanduse võtmes sellest. kõige võikamate mõrvade kadumisel argipäeva põhineb minu arvates Ellise kultusromaan Ameerika psühhopaat). Sellistes teostes on suremisel ja mõrvadel alati põhjus. et säärased aktiivsusepuhangud ei ole Oksa loomingu põhihoovuseks. kuidas tagaotsitav kirstus surnut teeskles ja nõnda politsei käest pääses. Ei jäänud vappi. 126). Aga endatapp. Ka magades. Siiski tuleb öelda. nii et surm võib saada päris tuttavaks — just seda nõuab olevasse klammerduv realugeja. mata! Kao udusse ja sure. Üdi ja Viiding 1998. Sama efekt ilmneb luuletuses “Kiri vendadele”. mis koosneb asistest soovitustest. jätkub eluline kirjeldus. nagu seda tehakse nt kriminaalromaanides. nihestatud ümbrusele. Üks Viidingu proosapoeem algab lakooniliselt: “Läksime surnud isaga maale” (Üdi ja Viiding 1998. 300) Lind lendas läbi lipust lehvivast. millest kõnelevad Mallarmé ja Blanchot. Asi ei ole ainult surma manifesteerimises: Ma kuklas tunnen eluaegset kuuli. just nagu vapp Lind polnud kotkas. 176) Mingil juhul ei manifesteeri Üdi/Viiding surma sel määral. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Ning novell “Otsija metsas” lõpeb järgnevalt: Sügisene päev — kata. Auk keset lippu jäi. . Üdi/Viidingu luules jääb surm aga alati võõraks tänu groteskile.106 Eimiski-kunst. (Oks 2003. Oli lõoke. mida kõike seal siis tehti. Seda surma intensiivsust. 347).

jääb esialgu lahtiseks. 1. 9. Lõpetuseks Käesolev meelisklus ei saanud olla enamat kui avang edasiseks aruteluks. Võtan kokku olulisemad väited. kus peaks toimuma subjekti ületamine permanentses tahtes ning mida Nietzsche sidus otseselt enda loominguliste plaanidega (Nietzsche 2004. Sootuks vaatlemata jäi Nietzsche täieliku nihilismi mõiste. Viiding kirjutab “suuri rästikuid ridu” (Üdi ja Viiding 1998. Enesetapp ja mõrv on aktiivse nihilismi eituse levinuimad figuurid luules. 111 . kuid sugugi mitte ainsad.17 17 Tänan oma juhendajat Arne Merilaid ja endist juhendajat Ülo Matjust abistavate märkuste eest. “Ei näe enam”.Leo Luks 107 Üdi/Viiding luuletab nihilismi aja inimese kohtumist surmaga. 283). lohutajat teispoolsusest. Tulevikus ei pea eimiski avamine sugugi piirduma kirjapandud sõnaga. Üdi/Viidingu luules on grotesk ja huumor selleks varjuks. eesti kirjandus ei ole üksnes rahvusliku ideoloogia lüpsilehm. mille abil surmas peituvat eimiskit sõnasse tuua. ennekõike muusika kaasamine vaatlustesse. “Mine ära”. Lisaks juba vaadeldud figuuridele tuleks läbi töötada öö ja vaikus — mõlemad on eesti luules võimsalt esil ning toovad samuti eimiski keelde. “Jätke mind!”). Suremine ise on vaikus. ei paku lugejale lohutust. Surm jääb ka luules teiseks. viljakaks võib osutuda teiste kunstide. See luule ei tee kompromissi. Kirjanduslikkuse ruum on maailma suhtes väljaspoolne — see kehtib ka eesti kirjanduse puhul. Eimiski tuleb eesti luulesse aktiivse nihilismi eituses ja sööstus surma. 2. Siinse kirjutise napp maht ei võimalda teemat rohkem avada. 1822). Kas säärast loomeviisi võib eesti luulest leida. Ma olen ankru hiivanud (Üdi ja Viiding 1998. Mulle tundub. 3. 47) ja hoiatab: Mul sees on surmav annus. aga mitte surma(s). et Sven Kivisildniku luule töötab põhiliselt kõige ümbritseva eitamise energial. Juhan Liivi luules leiame aktiivset energiat fanaatilisest endaeitusest (“Noor-Eestile”. kirjutada saab surma piiri(l). loomingu lõpp. Eimiski tuleb eesti luulesse passiivse nihilismina ootuses. Selles kohtumises ei ole vahekohtunikku.

(1995). London. Kogutud luuletused. Pfullingen. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Kirjandus Alliksaar. London.. Üdi. Holland (toim. Waiting. 112 . (1990). The Literature of Nihilism. Heidegger. Commemorations. Frankfurt am Main. The Space of Literature. Das Wesen des Nihilismus. Religion and the Arts 8: 159–173. lk 31–63. Zeit und Sein. Indianapolis. G. (1988). M. (1982). Routledge. M. J. I. J. M. (1978). A Thousand Plateaus. University of Nebraska Press. (2003). Heidegger.). Phenomenology and/or tautology. Hullus ja arutus. lk 103–121. Tallinn. Bucknell University Press. ja Guattari. Maurice Blanchot: The thought from outside. Neske. Hillebrand. 67. Blanchot. M. Vittorio Klostermann. J. (1999). Writing and difference. F. Zone Books. (2004). Continuum. Reading Heidegger.-F. Hassan. Lewisburg. lk 241–257. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. Felman. M. M. ja Viiding. lk 3–28. Oxford. Foucault. Derrida. M. Courtine. Ilmamaa. Ästhetik des Nihilismus. Bloomington. Küsimus tehnika järele. lk 7–58. Spiegel’i kõnelus Martin Heideggeriga. Tartu. (1975). Foucault. New York.-I. Heidegger. S. The Blanchot Reader. (2004). Tartu. Deleuze. Klostermann. M. Blackwell. Stuttgart. Painting a content — or nothing: A personal essay on a theme in contemporary australian art. London. New York. Yale French Studies 52: 206–228. Frankfurt am Main. Capitalism and Schizoprenia. lk 272–278. Sallis (toim. (1993). Klostermann. Cambridge. M. Metzler. Vol. Wegmarken. Rhizome. (1997). (1991). M. M. Gesamtausgabe. Ilmamaa. (1977).108 Eimiski-kunst. (1997). Blanchot. C. (1992). Glicksberg. (1998). Tuum. Madness and philosophy in literature’s reason. B. Frankfurt am Main. Akadeemia 6: 1195–1222. J. Cogito and the history of madness. Foucault/Blanchot. (1989).). Vier Seminare. Akadeemia 5: 942–968. Indiana University Press. lk 177–267. (1975). Zur Sache des Denkens. Was ist Metaphysik. A. J. Heidegger. Lincoln. Heidegger. Heidegger. Päikesepillaja. lk 1–25.

Tartu. (2006b). Kaplinski. L. J. Looming 12: 2069–2079. (1950). Tartu Ülikool. magistritöö. Kõiv. M. Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. J. Tartu. H. Soome-ugri keeled ja filosoofia. Kaplinski. Transtsendents teispool trükipressi: Kirjandus kui metafüüsilise algupära ja vundamendiga institutsioon. Proosa. Tallinn. L. Luks. Liiv. (2005). Tallinn. (1997). (2006a). J. Tartu. Eesti Riiklik Kirjastus. uurimus nihilismi mõiste üle Martin Heideggeri ja Gianni Vattimo Nietzsche-tõlgitsuste võrdluse kaudu. Ende der Angst. Eklektika. Ilmamaa. Verb. Eesti luule loomusest. Kaplinski. 113 . E. Tallinn. Filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine nihilismi mõtlemises. J. Eklektika. Akadeemia 7: 1419–1430. Millimallikas. Kõik on ime. (2000). (2002). (2006). Vagabund. Frankfurt am Main. EYS Veljesto Kirjastus. Romaanikunst. (2009). lk 75–85. (2004). Vastus küsimusele: mis on postmodernsus?. Vikerkaar 10–11: 187– 190. Ilmamaa. Liiv.-F. (1995). J. Akadeemia Trükk. (2000). Krull. Lütkehaus. lk 194–220. Luks. Negatiivne märk. emakeel ja keele ema. Kangur. lk 161–170.Leo Luks 109 Jünger. Loog. Ilmamaa. L. Katkestuse kultuur. H. Vikerkaar 3: 48–70. (1998). Teosed. U. Haffmans Verlag. (1989). Heidegger. Möödunu ootamine. (1994). Tallinn. Luks. Krull. Vagabund. M. Masing. U. L. Sõna sees olek: värsse 1946–1986. Tallinn. Vol. Nihilism metafüüsikana ja metafüüsikajärgse mõtlemisena. Klostermann. J. (2009). Luule. (1999). Tartu. Luhta-minek. Luks. Tartu Ülikooli Kirjastus. Abschied vom Sein. Tartu. Teispool kirjandust ja filosoofiat — Friedrich Nietzsche eksperimentaalkirjutus teel üleinimese poole. Zürich. Eesti Raamat. L. (1956). Ilmamaa. Pessimismi põhjendus. Kundera. Sinuga ja sinuta. J. Eesti Raamat. Kaplinski. Mis on luule?. Lyotard. (1975). Tartu Masing. Tartu. negatiivne pilt eestist kirjanduses ja uskumustes. Kafka. Paralleele ja parallelisme. Über die Linie. K. lk 131–141. (1996). F. Looming 11: 1704–1711. EYS Veljesto Kirjastus. Tallinn. (1993). 11/12 of Loomingu Raamatukogu. Päevikud 1910–1923. Tallinn. A. lk 641. Nichts. (2008).

G. Deutscher Taschenbuch Verlag. J. G. Böhlau. Rooste. F. V. Tallinn. lk 15–26. G. (1995). Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina. Vattimo. Virgela. (1988). Merilai. Vastu languse ontoloogiale. H.). (2004). ja Lipping. Aesthetics and the end of epistemology. Keelest ja meelest. lk 134–143. (2005). Olion. Sirp 02. Tartu.Montinari (toim. H. Runnel. G. (1994). Vattimo. Akadeemia 8: 1793–1832. Studia Philosophica 5: 72–84. Sämtliche Werke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden. Vattimo ja W. Vattimo. lk 287–294. Welsch (toim. Maagiline müstiline keel. (1982). G. Tõtt öelda. J. Ilmamaa. Bern. Ottawa. (2003). J. Undusk. Tartu Ülikooli Kirjastus. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel Masing. Läbi rüveduse jumaliku poole. aastal. Meil on lootust. lk 51– 64. München. mail 2000. Runnel. Tartu. Fragmente nihilismist. G. Vaimuhaiguse müüt. (1986). U. University of Ottawa Press. (2003). (2003). F. (2006).02: 6. G. Vattimo. Rosiek. Nietzsche. München. Inimese teekond: luuletusi. 7: 1445–1460. (1998). H. Nietzsche. Tallinn.). (2000). Tartu. Ristikivi. Tallinn. McCormick (toim. Legendaarne. (1998). Varrak. Tartu. (2006). Polity Press. Jenseits vom Subjekt. Eesti Raamat. Kunstiteaduslikke Uurimusi 4: 11–26. (1998).110 Eimiski-kunst.Colli ja M. (2006). (2004). Oks. The death or decline of art. J. Ilmamaa. (2006). Ilmamaa. Mantaining the Sublime. Wien. J. Die Grenzen der Wirklichkeitsauflösung. (2004). F. Ilmamaa. Akadeemia Vattimo. (1985). Pragmapoeetika kui kirjandusfilosoofia. Nietzsche. Vahing. K. Masing. Cambridge. Ilmamaa. The end of modernity: nihilism and hermeneutics in postmodern culture. Tartu. Tomberg. Raamat kõigile ja ei kellelegi.). Medien — Welten Wirklichkeiten. Akadeemia 7: 1445–1463. 114 . J. Otsija metsas. A. Talvik. Peter Lang. The Reasons of Art: Artworks and the Transformation of Philosophy. Wilhelm Fink Verlag. Punaste õhtute purpur. Kõnelus eesti filosoofia seminaril Valgemetsas 13. J. Vattimo. U. G. (2003). Nihilism ja postmodernsus filosoofias. Nõnda kõneles Zarathustra.

The analysis of their works highlights the following poetic figures related to nothingness: anticipation and failure. F. Keywords: nihilism. lk 115. The paper regards nihilism as an ontological problem. anticipation. Fink. nothingness. The analysis will demonstrate that nihilism is strongly present in Estonian poetry. the possibilities of expressing nothingness in the Estonian language. B. as well as by the works of Friedrich Nietzsche. The paper also analyzes. using Estonian poetry as an example. (1990). Yeats. madness. Nihilistic literary creativity will be treated as an attempt to introduce nothingness. Hull Jane ajab juttu piiskopiga. failure. Eesti Raamat.Leo Luks 111 Vercellone. since neither philosophy nor poetry has direct access to nothingness. Martin Heidegger and Maurice Blanchot. Einführung in den Nihilismus. and not as a problem of values. The theoretical framework is provided by Gianni Vattimo’s ontology of decline. Luulet. decay. decay and decline. one must remain content with presentiments and allusions. W. (1998). death 115 . As to Estonian poets. However. Tallinn. München. the paper will focus on the works of Juhan Liiv and Jaan Oks. relying on the ideas put forward by Uku Masing and Jaan Kaplinski. The Art of Nothingness Nihilistic Creation on the Basis of Estonian Poetry The paper discusses the possibilities for creating nihilistic literary works. madness. death. poetry.

.

Methis. nr. lk. 4. 117 . “Ülev ei Kivisildniku luules”. 118-133. 2009.IV Leo Luks.

.

Kui läheneda Kivisildniku luulele taotlusega mõista. Minu tõlgitsuse eesmärk on jõuda mugavast välistamisest kohutavasse kimbatusse. et ülevustundes sisaldub alati negatiivsus. mis kihid ei saa ja mis kihid ei taha elada endist viisi” (Hennoste 2006: 1395). Käesolevat artiklit võib pidada visandlikuks katseks avada mainitud terrori ja horrori esteetilist kogemist. kuigi tema puhul pole alati selge. tõlgitsus luhtub. Minu veendumuse kohaselt eelneb luulest saadud vahetu kogemus mis tahes tõlgendusele. kuid lõpetab seejärel: „Edasine on terror ja horror” (samas). Nõustun antud tõdemusega. kuid mitte selleks. toob esile tema luule ainulaadsuse ning seejärel lausub: „Tegemist pole ju luule ega kunstiga tavalises mõttes (kui seda just ei taanda Kanti esteetika „ülevale”)” (Krull 2000: 128). mis on teose moraal –. Ü ks l u g e m i s v i i s L e o Lu k s Mõne aasta eest väljendas Tiit Hennoste kirjutises uue sajandi eesti kirjandusest oma kimbatust: „Kivisildnik on permanentses revolutsioonilises situatsioonis. et ka ülevuskogemust pole võimalik struktuurielementideks lõplikult lahti võtta. Seejärel jõuan luule enda vaatluseni. Kuna jagan Lääne moodsas mõtlemises domineerivat skepsist universaalse subjektifilosoofia võimaluste suhtes. siis me ei jõua kuhugi. Just ülevuse esteetika mõisteline raamistik võimaldab minu hinnangul Kivisildniku luule raskust teoreetiliselt välja kanda. kus ta omistab Kivisildnikule „silmapaistva tõrjutu” staatuse. kuid pole võimalik metafüüsiliselt haarata ülevust ennast kui müstilist objekti. Lähenemisviisist Minu lähenemisviis on kogemuslik. Ent see oleks mugav ja välistav luhtumine: kuna Kivisildniku luules pole tabatavat moraali ega ilu. Ometi ei ole järgnev uurimus kantiaanlik reduktsioon. Jõuan järeldusele. luulevaatlused visandlikud – üritan ennekõike töötada välja raamistikku luule võimalikuks süvatõlgenduseks tulevikus. mida sa õhtul teed” kohta. Pooldan üldjoontes kantiaanlikku seisukohta. järelikult ei saa seda liigitada kaunite kunstide valda. Tõlgitsuse alustuseks haaran õlekõrrena lausest Hasso Krulli teravapilgulises arvustuses.Ü l e v e i K i v is i l d n i ku l u u l e s . Kolmandas alapeatükis näitan. omades ka selle suhtes mõningast kriitilist distantsi. Artikkel on teoreetilise kallakuga. Lähtun pigem Jean-François Lyotardi ülevusekontseptsioonist. et Kivisildnikku välistada. kuidas luule negatiivsus tekitab ülevust. tuues esile võimalusi. mille järgi saab rääkida üksnes ülevusekogemusest. viimane on alati midagi 118 119 . mis seisneb esituse luhtumises. Neljandas alapeatükis süvendan eelneva teesi ontoloogilisi implikatsioone. Artikli esimeses kahes alapeatükis tutvustan oma lähenemisviisi ja luulemõistmist. et Kivisildniku luules on domineerivaks ülevust tekitavaks kujundiks hävitus. mille nimel autorsubjekt kõneleb – teisisõnu. Hennoste leiab siiski paar iseloomustavat lauset Kivisildniku luulekogu „Päike. siis tuleb öelda.

119 120 . virtuaalseks (Iser 1990: 2091). et eraldivõetuna ei saa ükski lähenemisviis olla luule defineerimiseks piisav. nagu Maurice Blanchot’ kirjanduslikkuse ruum. et minu lugemisviis võib olla juhatav nendele. on hermeneutiliselt väljendudes vastuvõtlikud teksti „teistsugususele” (Gadamer 1997: 188). Tuleb öelda. Luule piiritlemisest on kokkuvõtlikult kirjutanud Rein Raud (1999). et minu luulemõistmise dominandiks on tunnetuskesksus. 2095). kes pole mõnd lugemismalli lõplikult omaks võtnud. Nagu ütleb Wolfgang Iser: teos tekib teksti ja lugeja ühildumise tulemusena ning see seos jääb täpselt defineerimatuks. Teksti kogemine on hermeneutiline protsess. Ü K S L U G E M I S V I I S lihtsamat kui luule. et luule määratlemisel tuleb kasutada kõike kolme vaatepunkti (Raud 1999: 76). 1 1 Seda seisukohta olen Uku Masingule ja Jaan Kaplinskile toetudes kaitsnud ka varem (Luks 2006: 76–77). Ülevuse mõiste ei ole ainuvõimalik tõlgendusalus. millesse on kerge uppuda. traditsiooniliselt religioosse tunnetuse väljendus). mingisugust lugejat kui subjekti – selles küsimuses jään naiivse ilmsuse positsioonile. et ülevuse teooria eeldab teatud esteetilise kogemuse eelnevust analüüsile. Roland Barthesi naudingutekst või Jaan Unduski müstiline keel. võib leida perekondlikke sarnasusi ülevuse mõiste ning teiste teoreetiliste metafooride vahel. miks just luule kogemine on sagedane ülevustunde tekitaja. Sellel positsioonil püsimine eeldab mõistagi kogejat. Kui ülevus on kogemuslik fenomen ning uurimisobjektiks on Kivisildniku tekstid. tunnevad Kivisildniku luule ees hirmu ja imestust. siis tuleb siinse uurimuse põhifookuseks nimetada teksti-lugeja seost.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Ülevus on seega tagantjärele leitud kontseptsioon esmase luulekogemuse kirjeldamiseks. mille järgi teksti grammatilised või muud struktuurielemendid tingivad tekstide ühtmoodi kogemist. Krull esitab Peeter Sauteri loomingut tõlgendades mõned tekstikatkendid ning tõdeb seejärel: „See demüstifikatsiooni vahenditega loodud mõistatus tekitab teatava ülevuse” (Krull 2000a: 97). lootmata subjektiivsust rahuldavalt määratleda. kuid ometi ei võimalda tänane teoreetiline situatsioon meil jääda pühasse lihtsameelsusse ning võtta luule mõistet primitiivina. Raud toob esile tunnetuskeskse (luule kui erilist liiki. siis võib minu lähenemisviisi lugemisele nimetada fenomenoloogiliseks. Loodetavasti selgitab järgnev luule piiritlus. Nõustun Rauaga. kus mängivad kaasa lugeja eelintentsioonid (samas. Kuna ma ei nõustu seisukohaga. mis võivad mõistagi pärineda ka teoreetilisest kirjandusest. kuid olles ennast enne positsioneerinud fenomenoloogiasse. grammatikakeskse (luule kui eriline viis keelega ümber käia) ja sotsiotsentristliku lähenemise luule defineerimisel ning jõuab järelduseni. Siiski ei ole ma heuristiliselt täiesti pessimistlik. täpsustan nüüd. vaid arvan. Luule piiritlus Piiritõmbamine luule ja proosa vahele on teema.

Kuna lugemiskogemuse eelintentsioonides mängivad kaasa argielu seosed. luues ilu. pikem ingliskeelne artikkel on ilmumas. selle mõttekäigu lühiversiooni vt Luks 2008. Kirjanduslikkuse ruum on maailma vaikus. Mina sellist eristust ei poolda. 390). 120 121 . Seda seisukohta võiks nimetada radikaalseks instrumentalismiks. Luulekeel keeldub tähistamisest. Selline luule kontseptsioon ei ole mõistagi definitsioon. Kirjanduse esimese nõlva ehk proosa alla võib Blanchot’ järgi paigutada vormist sõltumata kogu fabuleeriva fiktsiooniloome. Seda tüüpi kirjanduse arhetüübiks on romaan (Miller 2002: 72). müstiline utoopia. Kirjanduse teise nõlva (Blanchot 1999: 386) ehk luule puhul 2 räägime keele hüpoteetilisest müstilisest funktsioonist. väljendamatust teisest. et teooria luubi all saab luulest proosa. maailma loomise – ilma mingi kohustusliku mimeesi-seoseta „tegeliku maailmaga”. Essees „Kirjandus ja õigus surmale” (Blanchot 1999) eristab ta kirjanduse kahte nõlva. Toodud eristuse raames ilmneb ka see. Võiks öelda.ja kirjandustekstide vahel. ta on (samas. 2 Critchley tõlgenduse järgi. et maailma loomise-struktureerimise seisukohalt pole põhimõttelist erinevust kirjanduslike tekstide ja teadustekstide vahel.t lugejat) väljaspoolsusse. kui poleks maailma (Blanchot 1999: 388). et teooria suundumus tähenduslikkusse ja luule suundumus tähendusetusse on täiesti vastandlikud. mõjukas kirjandusfilosoof Simon Critchley nimetab hiljem seda esseed analüüsides neid nõlvu proosaks ja luuleks (Critchley 2002: 71). 142). Märkamatult oleme selle kujundi kaudu jõudnud nii ülevuskogemuse kui ka eituse-hävituse kaudse nimetamiseni. eksituse lõputusse migratsiooni (Blanchot 1982: 244). et kirjandus jääb alatiseks võnkuma oma kahe nõlva vahele (Blanchot 1999: 388). vaid ennekõike sellepärast. Blanchot mõistab seda ja väidab. mis tõukab meid (s. Siin saavad sõnad tugevamaks oma tähendusest (samas. ruum. Kuid siinses artiklis keskendun ülevusele ja kirjanduse teisele nõlvale. Seda nõlva võib Blanchot’ terminites tema kuulsaima essee järgi nimetada ka kirjanduslikkuse ruumiks (Blanchot 1982). Blanchot ise kasutab selle nõlva iseloomustamiseks pigem terminit récit (Miller 2002: 73). et ükski teoreetiline tõlgendus ei suuda luulet n-ö ära seletada mitte niivõrd seetõttu. kirjanduse kui narratiivi. vaid keelest: millised oleksid asjad-olendid. mis asub väljaspool ennast (samas. et erinevate tõlgenduste võimalikkuse väli on lõputu. Mõistagi erinevad eriti loodusteaduslikud tekstid kirjandusest grammatiliselt ning tänaseni käibib Lääne ühiskondades paraku ka sotsiaalses mõttes oluline normatiivne eristus teadus. mida luuletaja üha üritab nimetada. 3 Pooldan nagu Richard Rortygi seisukohta. 384). Pääsemine täielikult kirjanduse teisele nõlvale oleks poesie pure. ta ei huvitu maailmast. on kirjanduse esimene nõlv oluline kultuurilise tunnetuse kujundaja – kirjanikud teevad asjad uueks (Rorty 1999: 37) 3. keel keeldub midagi esindamast-väljendamast.L E O L U K S Kuidas kirjeldada luulet erilist laadi tunnetusliku seisundi väljendusena? Siinkohal laenan kirjelduskeele luuletavalt mõtlejalt Blanchot’lt. vaid suundumuse kirjeldus.

maailm. et Kanti-eelsed ülevuse enda käsitlused jäävad liialt metafüüsiliseks. Just sellele seosele keskendub tänaseks juba klassikaliseks saanud Unduski uurimus „Maagiline müstiline keel” (Undusk 1998). et tulekski pidada pühalikku vaikust. et lausumine on igal juhul luhtumine (Tomberg. Ülevuskontseptsiooni juures on tõlgendajad (sh Lyotard 1994: 152–156) näinud Kanti filosoofia rabedat silda asjade-meie-jaoks ning asjade-iseeneses. mida kujutlusvõime tunneb lõpmatuse (veel ühe esitamatu) esitamise otsingul. Unduski terminoloogias keelelise substantsi suunas. igavik. Kanti subjektifilosoofia järgi saab mõistus (mis erineb Kantil meelelisi kaemusi organiseerivast arust) mõelda aprioorseid. Lipping 2006: 12). 14. kus rõhutatakse ka luule erilist rolli väljendamatu piiramisel: „Just luule oma laias mõistemahus on vaikusega ihulähedases ühenduses. kogematuid ideid. Mainitakse ka. kangastub lausumises kõik muu. põhjendades sellist algpunkti nii. mis ütlemata jäi (samas). viitega Undusk 1998: 68. saab neid mõistuse abil mõtelda. et luules tuleb esile lausumise ja vaikuse olemuslik seos. mille mõistmiseks sobiks Lyotardi Kanti-refereering lõpmatuse idee näitel: „tühi „abstraktsioon”. eeldavad filosoofiliselt liiga paljut. eelneva mõistepiiritluse raames luuleline. 69). kuid me ei suuda neid kujutleda ega ühelgi muul viisil esitada. on ise kui üks lõpmatuse esitus. niipea kui midagi öeldakse. nagu absoluut. kus on koos kannatus (luhtumisest) ja mõnu (Lust). kõik. noumen’ite vahel. kogu see teooria eeldab Kanti subjektifilosoofia tõeseks tunnistamist koos seal välja pakutud subjekti fakulteetidega. 121 122 . Neid mõtteid heietades oleme viimaks jõudnud ülevuse mõiste juurde. Ehk lihtsamalt öeldes: kuigi ideid ei saa esitada. et selline tung vaikuse/väljaspoolsuse suunas. luhtumine tekitabki ülevustunde. Ü K S L U G E M I S V I I S Ülevus lausumise luhtumises Eelmises alapeatükis piiritlesin Blanchot’ abil luule keelena. Kanti käsitlust ülevustundest võib iseloomustada just nimelt luhtumise kaudu. Võtame lähtekohaks Kanti klassikalise käsitluse. Tõlgime 4 Mehhanismi pikemat kirjeldust vt ka Annus 2003: 161–162. 70). Mõistagi on säärane keelekogemus eba-argine. Ülevuse mõiste erinevatest tõlgendustest on kirjutatud eraldi uurimusi (nt Shaw 2006) ning artikli maht ei võimalda neid kõiki käsitleda. Miks tekib mõnu? Kant seletab mõnu tekkimist negatiivse esituse kaudu. Lühidalt öeldes on ülevus Kantil kujutlusvõime luhtumine. et see on nii kirjanduse teise nõlva puhul. Seda mõtet võib väljendada ka nii. on kunstilise teksti peamine põhipunkt ja eesmärk (samas. Nõustun mõttekäiguga vähemalt sel määral. Unduski mõttekäike tihendavas ja edasiarendavas artiklis väidavad Jaak Tomberg ja Jüri Lipping. mis tekitab kriisi subjektiivsuse sees (vt Lyotard 1994: 24–25). see äratundmine ongi ülevuse mõnu allikaks. Toodud mõttekäik viitab Jacques Derridale ja Emmanuel Levinasile ning öeldu mõte pole selles.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . 4 Mul ei ole plaanis Kanti seletuse juures pidama jääda. See esitamatuse äratundmine. mistõttu teda võib käsitada kui keelelise vaikuse loomet” (samas. tema „negatiivne esitus” (Lyotard 2000: 1426–1427). mis on seotud väljendamatu teisega.

et ülevuse esteetikas leiavad modernne kunst (ja kirjandus) oma valdkonna (Lyotard 2000: 1425). Seda teisendust ebamäärasusse saan skeptikuna ainult pooldada. Asi pole siin selles. mis ei keskendu loo jutustamisele. eks taheta ju tavakeeles mõiste ülevus kaudu rõhutada tunde väljendamatut kõrgust). Just viimati mainitud omaduste tõttu on minu hinnangul õigustatud nimetada Kivisildniku luulet postmodernseks. vt nt Koguja „Tühisuste tühisust” 5 Olgu mainitud. teise esitamise luhtumise tunne. mis seisneb põhimõtteliselt mõeldavate ideede kujutlemise-esitamise võimatuses. näidata. mis käändub postmodernse kunsti puhul vormitusse (Kantil Un-form) ehk luule puhul lausumise faktilisse luhtumisse. Lyotard väidab. et on midagi. mis eitusest tulvil: lausumise olemuslik luhtumine. nimetu. et Kanti enda näited on suunatud absoluudi. pidulikkuse’ tähenduse (vt ÕS 2006: 1131). et ka mõiste ülev on eesti tavakeeles omandanud ennekõike just ’kõrgendatud. kaugenedes samas Kanti subjektifilosoofia küsitavast skeemist. Ma ei näe põhjust. Žižek 2003) kasutatud siinsele kontekstile lähedasel moel tõlkevastena just sõna ülevus. Mida olulist lisab Kanti analüüsile Lyotard? Ta korjab üles esitamatuse juhtmotiivi ja võimendab seda. vaid puuduolevale sisule (näiteks Marcel Proust). miks ka see idee ei võiks tekitada ülevust. siis oleks viimane aeg küsida: kuidas on lood selle ei(miski)ga keelduvas luules? Olen juba praeguseks jõudnud arutlusega olukorda. Järgneval ontoloogilisel ekskursil on minu uurimistöös keskne koht. Kanti filosoofia kontekstis võib negatiivsuse sekundaarsust mõista. 1427). kuna ülevustunne tekib tal mõistuse ja kujutlusvõime kui subjektiivsuse fakulteetide konfliktina. nagu oleks siinne filosoofiline ülevus sootuks teine mõiste kui tavakeele ülevus. vaid mis tahes: X. mida saab ette kujutada ja mida ei saa näha (samas. Siinses artiklis kaugenetakse sellest tähendusest ning rõhutatakse ülevuse ei-lisust (see ei tähenda. vältides figuratsiooni ja kujutamist (samas. 6 Tühjus täidab religioossetes keelesüsteemides sageli absoluudiga sarnast pühaduse funktsiooni. Moodsa kunsti eesmärk on taandada reaalsust. lagunemisse. Üks võimalik pruuk oleks asendada siinses kontekstis termin ülevus võõrsõnaga subliimsus. Kuid erinevalt Kanti skeemist ei pruugi see miski enam olla mõistusidee. suurima kujuteldamatu suunas 5. Eespool esitatud Kanti negatiivse esituse näite põhjal väidab Lyotard. 1429). 122 123 . ning postmodernset kunsti. et moodne kunst püüdleb samuti negatiivse esituse suunas. kuid selline eristus oleks liiga kunstlik ning pealegi on mitmes ilmunud tõlkes (Lyotard 2000. Me võiksime rakendada kujutlusvõimet ka vähendamise suunas. väljaspoolne jne. keeldumine tuntud vormide järgimise kohustusest (näiteks James Joyce) (samas. 1426). saades tühjuse või eimiski idee 6. võimatus lausuda. mille strateegiaks on otsida esitamatut esituse vormis endas. Ontoloogiline ekskurss: ülev ei(miski) Kuna ma ei lähtu ülevas luules leiduva negatiivsuse tõlgendamisel kindlast eitavast autorisubjektist. Lyotard eristab samas tekstis nostalgilist modernset kunsti.L E O L U K S selle siinsesse konteksti: ülevustunne on väljaspoolsuse.

Kanti nihil negativum ehk tühi objekt ilma mõisteta (Un-ding) jääb Kanti kriitilise filosoofia haardest väljapoole (Lyotard 2002: 24). on sees olematuse kui viimase fraasi võimalus (vt Gasché 2001: 121–122). millele keskenduda. Nüüd liigume Heideggeri abil võimalikkusest tegelikkuseni. 66. mis tekitab ülevust. Kirjanduse puhul oleks vormitu aines sõnad ise enne mõtet (samas. vaid võtab vaatluse alla esitamatuse enda kui kunstis ilmneva protsessi. miskina. 151). Ereignis). Ü K S L U G E M I S V I I S (Kg: 2). 1929. väites. Vormi lagunemise kaudu hakkavad maalid esitama sündmusi (Lyotard 1991: 83). Oluline on siin muu: mis tahes idee on antud mõistusele objektina. 123 124 . Seda totaalse ahastuse seisundit tõlgendavad Heidegger ja Levinas erinevalt: Heideggeri jaoks on tegemist eimiski kogemisega. kus varitseb subjektiivsuse koost lagunemise oht (samas. et alati juhtub midagi (Lyotard kasutab Martin Heideggeri terminit Ereignis). Aykesworth 2002: 93). „Lahknevus”) postuleerib Lyotard kõikehõlmava fraasi-universumi (mis sisaldab ka žeste jne). et ka vaikus on fraas (Lyotard 1988: 70). Levinasi jaoks jääb alati umbmäärane midagi. et ülevustunnet käivitav negatiivne esitus ei esita eimiskit (Lyotard 1994: 151). mida ma jagan. Iga fraas (mis ei pea olema keeleline) implitseerib eimiski kuristiku (Gasché 2001: 118). limiidini (Lyotard 1994: 150). olemisest ei ole väljapääsu (vt Eslas 2009: 300). Ülevusega kaasnev hirm viib Lyotardi järgi mõtlemise viimase piirini. ta asub ülevustundes ähvardava ängistava võimalikkusena. Juhtumise järjepidevus ei ole tagatud. Heidegger kirjeldab selles tekstis totaalse 7 Levinasi mõiste il y a pikemat seletust vt Eslas 2009: 298–301. ning ängistus eimiski ähvardusest. Mõjukas kriitik Rodolphe Gasché jõuab järeldusele. et Lyotardi fraasi-universumi teooria on kõnealusest ettekandest oluliselt mõjutatud. 142). et võimatu. Teoses „The Differend” (1983.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Esitamatuses. kahe infokillu vahel „juhtub eimidagi” (Lyotard 1991: 105–106). ei ole eimiskit võimalik minema peletada. et miski ilmub (kui puhas juhtumine. aasta ettekandes „Mis on metafüüsika” kõneleb Heidegger eimiski vahetu kogemise võimalusest ängistuses (Angst). et selles otsustuses sisaldub Lyotardi Levinasilt laenatud suundumus eetikasse: miski juhtub alati – il y a 7 (Slocomb 2006: 59. Siiski ei väldi Lyotard eimiski-temaatikat täiel määral ning seda on tähele pandud. Nagu eelnevast selgub. N-ö tõeline eimiski. kus pole enam peaaegu midagi konsumeerida. Kommentaatorid on rõhutanud. Mida uut annab meile Lyotardi ülevuse analüüs? Lyotard ei jää püsima Kanti subjektifilosoofia raamidesse. Il y a hirmuäratavas kogemuses kaob mis tahes olev. eimiski saab võimalikuks (Lyotard 1988: 79). Ometi ei suundu Lyotardil see lagunemine eimiskisse. et Lyotardi ülevuskontseptsiooni puhul peaks loobuma esteetilistest kategooriatest ontoloogiliste kasuks (Gasché 2001: 127–128). Gasché analüüsi järgi segunevad ülevustundes imestus. seega jääb ka eimiski idee (ei)Miskiks. Mulle tundub. Esseekogus „Ebainimlik” vaatleb Lyotard ülevust põhiliselt maalikunsti näidete varal. ning lähtub nii enda kunstifilosoofilistes kui ka laiemalt ontoloogilistes mõtisklustes eeldusest. Lyotard rõhutab Kanti tõlgendades. toimub ülevust tekitav lagunemine värviks ja tämbriks (muusikas).

et Heideggeri kaudu saaksime teha mõtlemise teemaks eimiski kui objekti. Just ei ülevus on järgneva Kivisildniku luule vaatluse juhtmotiiv. Tegemist on konspektiivse raamistikuga. Kogu selle analüüsi mõte oli võtta tõsiselt Heideggeri väidet. Loobun protsessuaalsuse rõhutamiseks edasises analüüsis eimiski mõistest ja räägin ei-st ning ei-misest. kuidas tuleb ei luulesse. Ei-lise luule täpne piiritlemine pole võimalik juba seetõttu. 124 125 . Seega julgen väita: ülevustundes mängib ei alati kaasa. Ma ei taha väita. ontoloogilise ekskursiga tahtsin kaugeneda käibivast arusaamast. et ülevustunde tekkimine on tunnetuslik nähtus. tuleb meil mõelda hüpoteetilisest eimiskist kui protsessist. s. Kuid meenutame. Nagu nägime Kanti käsitlusest. et (protsessina mõistetud) eimiski on algupärasem kui ei ning eitamine 8 (Heidegger 1978: 108). Järgneva vaatlusega ei taha ma väita. eitamine. et ülevustundes sisaldub alati luhtumine. Kuna ülevaate lähtekohaks on lugemiskogemus. mis ei-b (nichtet). et ei on alati vaid ühe kindla subjekti tahteakt. eitusega seotud fraaside otsimine tekstist.L E O L U K S objektitu ängistuse seisundit. Heideggeri mõtlemist võib täiesti õigustatult nimetada meie uurimuse kontekstis ülevaks luuleks. Käände (Kehre) järgselt kõneleb Heidegger olemisest vaid kui isenemisest (Ereignis). mis vajab pikemat lahtikirjutamist eraldi artiklis. Samuti tuleb silmas pidada. Ängistus avab eimiski – seda avatust saab mõista ja nimetada ainult tagantjärele. Luule ei-mise viisid Selles alapeatükis esitan lühiülevaate viisidest. mille käigus libiseb käest nii oleva tervik kui ka meie ise libiseme enda käest (s. nagu oleks ei-mine ainus võimalik ülevustunde tekitaja. kujutlusvõime jõuab viimse piirini ega suuda (Kanti puhul) absoluuti esitada. et Heidegger kirjeldab siin ülevuse kogemist ehk teistpidi öeldes: kunsti kogemisel tekkiv ülevustunne sisaldab eneseteadvust murendavat ängistust. mida ei saa kausaalselt tuletada teksti grammatilistest või stilistilistest elementidest. Pidades silmas olemise-eimiski identsust Heideggeril (1977: 85 jj). mõistusidee – kuigi Heideggeri varase perioodi teoseid võib säärases valguses lugeda. teiste luuletajate sissetoomine võib avada täiendavaid ei-mise viise. proovides kunstis esitada esitamatut absoluuti ilusate kujundite ülikülluse kaudu. võib ülevustunnet tekitada ka n-ö positiivses võtmes. isegi kui tunnetaja seda ei märka.t eneseteadvus laguneb ajuti). Eelnev teoreetiline analüüs avas juurdepääsutee ei-le ülevustunde kaudu. õigupoolest räägib ka Heidegger ainult olemise/eimiski lausumise luhtumisest (olemine kui keeldumine (Verweigerung) ja eemaletõmb (Entzug)).t protsessuaalselt – sama teeb ka Lyotard. Pean seda võimatuks ülesandeks. Heideggeri mõttekäiku tuleks siiski veidi täpsustada. et analüüs tugineb mõningate eranditega just Kivisildniku luule lugemise kogemusele. Näiteks esineb Martin Körberi luuletuses „Mu isamaa armas” mitu 8 Selle väite pooldamist ei tule mõista ontoloogilise taotlusena eimiski tema algupäras esile tuua ja defineerida. Väidan. Kindlasti ei vii meid sihile grammatikale keskenduv analüüs. ei pretendeeri esitatav tüpoloogia täielikkusele. siis. nagu seda on varemgi tehtud (Anderson 1996). kui äng haihtub (Heidegger 1978: 112).

nagu „ei seedrid. 131). ei-b. kuid jääb sedavõrd argiseks-ontiliseks 9. nagu eimiski. kui kasutatakse negatiivseid abstraktsioone. jumal. liigub hääbuva luule keel tasapisi kirjeldamiselt tähendusetusse. ei pruugi see tähendada ontoloogilise diferentsi mõttetust. Ometi on see luuletus kaugel ei-misest. Vattimo 2008: 157. ei palmid / ei kasva me maal”. 2. Kuigi võib öelda. mis nimetab tühjust-olematust. olematus. Senine metafüüsika ei suutnud Heideggeri järgi ontoloogilist diferentsi mõista. kuid mitte mõistena. Seda ei-mise viisi tuleb mõista sisu-vormi ühtsuselt. näiteks domineerib ei minu hinnangul Anton Hansen Tammsaare „Põrgupõhja uues Vanapaganas”. Metafüüsiline luule. Ü K S L U G E M I S V I I S eitavat salmirida. 11 Kivisildniku luule ei ole toodud tähenduses metafüüsiline. kas ei domineerib või mitte. tõlkides olemise alati mingiks ülimaks olevaks (nt Platonil idee). kus nimetu tühjus osutub oluliseks tunnetuslikuks ja eetiliseks eesmärgiks. Heidegger tõlgendab antud luhtumust nii. Kui kirjeldada hääbuvat hoiakut meeleolu terminites. tühjus. Esiplaanil pole maailm. kuid teost saab lugeda ka teises võtmes. 10 Keerulisemate teoste puhul võib küsimus. Mulle tundub. nagu aeg. Mihhail Lotmani analüüsist tuleb esile olematuse dominant Joseph Brodsky luules (Lotman 2005: 41. Tagasi põhiküsimuse juurde: kuidas võiks ei-list luulet liigitada? 1. Paljudel teistel juhtudel on kirjandustekst küll läbivalt eitav. Kõigil nimetatud juhtudel asetuvad ei-lised mõisted esiplaanile võrreldes olevate asjade kirjeldamisega (mimees) või ka fiktsionaalse tegelikkuse loomisega (poiees). kogu keel laguneb vaikselt koost.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Käsitlen seda terminit eksoteeriliselt – tegu on sellise luulega. Erinevalt metafüüsilisest luulest. saatus jne. destruktiivses võtmes kirjutatud. 12 Tunnetuslik suundumus on seejuures sageli metafüüsilise luulega sarnane. Heidegger räägib tõesest kõnelemisest eimiski kohta Knut Hamsuni näitel (Heidegger 1999: 45). vt Heidegger 2002: 44–46. 10 Kivisildniku ande eitajad üritavad ka tema luulet taandada grafomaanlikeks soperdisteks. mis kasutab samamoodi nagu filosoofiagi olulisel määral abstraktseid kategooriaid. 47. et olemise kui oleva suhtes täiesti teise eksplitseerimine Heideggeril ebaõnnestub. 125 126 . jääb alati oluliseks ka maa (Erde) vaikiva jäägina. nõrgenev luule. Samuti võib siia kategooriasse liigitada idamaiseid tekste. näiteks „Daodejing”. et olemine ise keeldub esile tulemast. 11 Jäägi poeetilist tähtsust rõhutab ka Heidegger: kuigi luuleteos asutab maailma (Welt). 13 Aktiivse ja passiivse nihilismi eristusest luule tõlgendamise puhul vt lähemalt Luks 2009. see hõlbustab analüüsi. olematust sõnadesse koondav. vaid miski muu. jääk. sõltuda ka lugemisviisi häälestusest. vaid ekstreemse hävitamise transtsendentaalse horisondina. kuna ei pole seal dominant. et ei tekita suundumust esitamatusele ega ülevust. 13 9 Ontoloogiline diferents ehk oleva (ontiline sfäär) ja olemise (ontoloogiline sfäär) eristamine on üks Heideggeri mõtlemise suursaavutusi (vt Heidegger 1986: 6). Olematus osutub seal küll oluliseks. on sobiv kasutada Friedrich Nietzsche käsitlust passiivsest nihilismist (Nietzsche 2004: 1809–1810). 12 Tähistamine. Hääbuv. Ei-lise luulega on tegemist. et Kivisildniku luule paremiku puhul on ei dominant tugevalt ja üheselt esil.

kriitik või raamatugurmaan ei oska mitte midagi öelda. kuid puudub kindel rütm. surmaga (Blanchot 1982: 91). kus analüütilised vahendid ei suuda ülevustunnet lahti seletada. 15 Kivisildnik on ka ise märganud nende luuletuste erakordsust. Ülevust tekitav hääbumine on minu hinnangul dominandiks Juhan Liivi ja Ernst Enno luules. Jaan Oksa luule kõigub hääbumise ja hävitamise vahel (vt ka Krull 1996: 58–59). öeldes ühes intervjuus: „„Tra teibiga püsti” ja „Piibli paradiis” on asjad. et nendes pole erinevalt eelmises lõigus esile toodud luuletustest viidud täide tähenduse lagunemist. mis kõneleb enda eest: „sest maailm on / puuslik / ja meie šamaanid / surm kui ema / tuleb koju viima / meid lapsi / kõik rikkad nutsid / kuuldes seda ja vaesed / võtsid võõra ümbert nii / tugevasti kinni / hoiaks kuni viimaks / mõlemad nälga surevad” (Kivisildnik 2004a: 73). 126 127 . milleni jõudes looming peab katkema (vt Foucault 2003: 801). mis tekitaks tekstimõnu. 14 Võimalust kirjutada seespool surma olen vaadelnud Blanchot’st tõukudes Jüri Ehlvesti loomingu näitel (Luks 2007). ometi puudub tekstides temaatiline või programmiline selgus. Blanchot on hääbumiskirjandust kirjeldanud poeetilise enesetapu metafoori kaudu – kirjanik peab sõbrunema jäägiga. sestap piirdun ühe tekstinäitega. 16 Mainitud tekste pean vähem radikaalseks sel põhjusel. näiteks „istun joon teekest / mulla maitse suus mida / võiks surm siin muuta” ((:)Kivisildnik 2007: 29) 16 Üks oluline aspekt hääbumise luule puhul on just keele kõhnumine. Eraldi tuleks esile tuua subjekti (nii autorisubjekti kui ka tegelaste-subjektide) lagunemist Jüri Ehlvesti ja Peeter Sauteri kirjutistes. Mitte nii radikaalselt kui mainitud tekstides. et seda dominandiks nimetada. vaid neis on säilinud sõnum.L E O L U K S Nagu olen kirjutanud teisal (Luks 2009). kus kõik liigub täieliku kadumise suunas (Barthes 2007: 52). kuid siiski piisaval määral. Tooksin ennekõike esile luuletused „Märg Viktor”. 14 Surm või ka hullus on ülevust tekitav limiit. siis tuleb öelda. Ühelt poolt esineb mainitud luuletustes loomeprintsiibina masinlikkus (vt Krull 2000: 121–127). „Talve järel tuleb surm”. mille kohta lihtne lugeja. Tuntud tekstivormide hääbumine ilmneb selgeimalt Ilmar Laabani häälutusluules. „Tra teibiga püsti”. Ometi moodustavad hääbumise dominandil põhinevad luuletused kõige erakordsema osa Kivisildniku luulest. Need on tekstid. ilmneb resigneeruv hääbumine ka „Loomade peal katsetatud inimeses” (Kivisildnik 2004b: 871–952) ning mitmetes lühivormides. suundumus lühivormidesse: „lühivorm meeldib / parem joosta amokki / kui maratoni” (Kivisildnik 2006: 11). mis väldivad triviaalseid ja meelelisi lahendusi” (Kivisildnik 2007b: 35). Kui võtta aluseks Kivisildniku tekstikorpus kui tervik. mis vaibub olematuse suunas. 15 Mainitud luuletuste lugemine tekitab üleva meeleolu. Kõnealuste tekstide puhul jõuame piirini. Mainitud luuletusi tuleks Barthesi eristuse järgi pidada naudingutekstideks. ka kirjelduskeel hääbub tasapisi. prevaleerib hoopis järgmises alapunktis vaatluse alla tulev hävitus. et ülevat hääbumist esineb selles vähe. samuti paljudes Heiti Talviku luuletustes. on hääbuv kirjutus eesti luules küllaltki sageli esinev nähtus.

Sellist luulet ei saa tõlgendada ideoloogiliselt nagu mõnd proosateost. 127 128 . maa alt. 18 Kivisildnik tunnistab usutluses ise: „Ma olen ääretult koomiline tegelane. 18 Prohvetlikku hävitussõnumisse põimitakse koomilisust. ei kirjutaks ma üldse mitte midagi. radikaalne negatiivsus viibki meid „asja iseeneses” keskele. Nietzsche terminites on siin tegemist aktiivse nihilismiga. et tegemist on immanentse prohvetiga. see ulatub väljapoole keele sotsiaalsust – just selles võtmes tuleb lugeda ka Kivisildniku hävitavalt teravat sõimu ja ropendamist. kuid sinna sisenemise käigus hävib meid ümbritsev maailm. küllalt kannatatud” (Kivisildnik 2007b). et eitus. ei mõtle tagajärgedele. mis ise ei hääbu (Nietzsche 2004: 1810). Just hävitamine eimillegi nimel tekitabki ülevust – samas on see ka naeruväärne. Prohvetliku ja koomilise segunemise tulemusena sünnib ülev grotesk. mis „tuleb mujalt. ilmselt üks naljakamaid kogu eesti kirjandusloos” (Kivisildnik 2007b: 37). Krull on Blanchot’le toetudes toonud tabavalt esile Kivisildniku luule prohvetliku aspekti (Krull 2000: 128). on see. Säärased tõlgendused ei suuda käsitleda loomingut muuna kui ideoloogilise väljendusena ega mõista Kivisildniku luulerida: „m u l on k ä s t u d / kusta teie kaevu” (Kivisildnik 1996: 26. Näeme. hävitusega ei kaasne positiivset tulevikuvisiooni. L. Ü K S L U G E M I S V I I S Kivisildniku viimane luulekogu „Sumo” on korraga nii hääbuv (keele kõhnumise poolest) kui ka hävitav (sisuliste kujundite teravuse poolest). teisest maailmast ja ei sobi „loomulike” ja „inimlike” mõõtudega” (Blomstedt 2001: 64–65). Kivisildnik mõistab kuristikku.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Suurim viga. Küllalt kirjutatud. Just hävitus on ka Kivisildniku üleva luule dominant. Žižek samastab ülevuse naeruväärsusega (Shaw 2006: 141–144). väljaspool kujutamisvälja ei ole midagi (Žižek 2003: 309). Hävitusluule. mis lahutab tema luulet konstruktiivsest kirjutamisest: „prosaistid mis on teil kirjandusega üldse tegemist” ((:) Kivisildnik 2007: 28). Lisaksin. Järgnev alapeatükk keskendub hävitusviiside vaatlusele Kivisildniku luules. 3. „aga mind / munast sündinud buddhat / visatakse silmadega surnuks” (Kivisildnik 1996: 472). minu sõrendus – L. Prohvetlik kõne ei ole kaalutlev. väites Hegelile toetudes. näiteks „laena kirvest / raskolnikov / see vana munn / tahab oma / kannelt tagasi” (Kivisildnik 2006: 32). keda Kivisildniku looming parajasti ründab. tekst laamendab eneseküllase tungimasinana. 17 Kivisildniku luules peituv hävitus avab juurdepääsu kirjanduslikkuse ruumile. mis hävitab kõike seda. kuidas hävitus luules kasvab.). mida tehakse Kivisildniku luule tõlgendamisel. vaadeldes. et hävituse ülev ei-lisus tõlgitakse üheselt ontilisse-argisesse konteksti. Kivisildniku luule ei-lisuse mõistmiseks keskendumegi nüüd hävitusele. progresseerub: „luuletaja // madu kelle / keeleks on / kaks madu” (Kivisildnik 1996: 16). Säärast ekstaatilist hävitust leidub läbisegi hääbumisega olulisel määral näiteks Jaan Oksa loomingus (vt Luks 2009). 17 Lisaks ütleb Kivisildnik intervjuus: „[---] kui saaksin valida.

maailma vaikuseni. Fookusse tõuseb 19 Ka metafüüsilises luules. kui jääksime metafüüsiliselt solipsismi positsioonile. et kirjandus võib öelda kõike (Derrida 1992: 36). Rilke 2008: 35). hääbumisest pajatavas peatükis tuli see enesetapu kujundina juba ka põgusalt jutuks. näiteks kirjanike nimekiri (Kivisildnik 2004b: 747–756) või Ehinite suguvõsa raevunud sõimamine (Kivisildnik 2004a: 6–7). 128 129 . Kõigis luule ei-mise viisides 19 on oluline seos surmaga. aastal Nüpli kevadkoolis esinedes. Näiteks võib tuua islamit solvavatest tekstidest tingitud rahutused. Ei-lise luule korral pole see nii.. Kivisildniku luule on grotesksel. Kui unustame eetilised piirangud ja lähtume seisukohast. 21 Selles hävitustöös ei jää ei(miski) viimse fraasi hirmus avalduvaks potentsiaalsuseks nagu Lyotardil. siis pole mingit põhjust piirduda hävituses enesetapuga. mis ei võimalda konstruktiivseid lahendusi (Shaw 2006: 126). et kirjanduse taotluseks on lappida maailmas leiduvad lõhed. Esmalt kordub motiiv refräänina luuletuses „Kalevipoeg omas mahlas”: „et kõigil oleks hea / pärandage oma / maine vara / abordiarstile” (Kivisildnik 2004a: 8 jj). 20 Jan Kaus väitis 2005. hävitada kõik öeldu veel enne ütlemist. et Kivisildnik on terroristlik luuletaja. järjekindlaks tungiks kirjutada lõpu suunas. Võib julgelt öelda. keele tasandil rääkides üritavad jõuda viimase fraasini. vt Lotman 2005: 130–153. vaid muutub aktiivseks. Kandvaks kujundiks selle eesmärgi poole liikumisel on abort – siin kaob erinevus hääbumise ja hävitamise vahel. nihestatud kombel sageli ajakohase alatooniga. Ülevas luules avalduvat revolutsioonilisust ei ole võimalik ratsionaalselt analüüsida. muidu destruktiivsus paisub ning ei-line luule liigub sujuvalt mõrva poole. Kivisildniku luule liigub utoopilise sihi suunas: vältida loomist. aktiivne ja passiivne nihilism sulanduvad üheks. järgnevalt visandame märksõnade kaupa mõrva pidepunktid. Kivisildniku luule on tappev. 2. Michel Foucault kirjutas oma essees „Mis on autor?”. 20 Sama efekti kirjeldab Nietzsche nihilismi laiemalt analüüsides (Nietzsche 2004: 1824). võimalik on üksnes ülevuse kannatusest ja mõnust osa saada: „see surmavärk / ja äratapmine / on lihtsalt kohutav // see surmavärk / ja äratapmine / on lihtsalt lummav // see surmavärk / ja äratapmine / õu jee” („maarja liitub terroristidega”. kas Kivisildniku kirjanike nimekiri põhjustas Aivo Lõhmuse surma. Abort. Läheme siit edasi ja ütleme: ei-line hävitusluule püüab rebestada oleva lõime ribadeks. Kirjandus mõjutab kahtlemata ka „tegelikkust” (ma ei pea fiktsionaalsuse ja tegelikkuse eristamist ontoloogiliselt oluliseks. Kuidas jõuab luule hävitamises äärmusse? Enesetapp ja mõrv tegelevad tagajärgedega. hävitada maailma. Lyotardi väitel saab ainsaks ülevuse poliitikaks olla terror. (:)Kivisildnik. 21 Pole alust käsitleda seda hävitust isoleeritult fiktsionaalses kirjanduslikkuse ruumis. Enesetapp oleks piisavalt radikaalne siis. kuid ka poleemika.L E O L U K S Suuri rästikuid ridu. Terror. 1. et tekst on saanud õiguse olla oma autori mõrtsukas (Foucault 2000: 159). vt Luks 2008). kuna ülevust tekitab esitamatu(s)..

Kivisildniku tõlge annab lunastussõnumile uue konteksti: kui ka tegelikkust pole võimalik lõplikult hävitada. Ometi pole Kivisildnik Eesti kui negatiivse märgi kajastamisel pioneer. Sestap on ülimalt loogiline. tuleb mõistagi nentida. Rilke 2008: 21). 22 Krull toob oma analüüsis Eestist kui negatiivsest märgist esile Kivisildniku mõttelise projekti „Miss Estonia märkimine”. ei kohku millegi ees tagasi. Rahvus. kuid ei seostu tingimata ülevusega ega ole selle artikli teemaks. Ü K S L U G E M I S V I I S kujund poeemis „Torti ja aborti”. demokraatia. pole ei radikaalne. tuleks seda käsitleda abordijäänusena. Kuid mulle tundub. et suur osa Kivisildniku tekstide hävitusenergiat koondub selle müüdi vastu. et abort on soovunelm: kuniks on keel. Kui astuda luulest välja analüüsi tasandile. mis oleks tähtis aspekt nihilismi piiritlemisel. „kas siis selle maa / keel laulutules ei või / türa ma ei või” ((:)Kivisildnik 2007: 39). et Eestit pole kunagi olnudki. Eesti kirjanduse põhiülesandeks peetakse rahvusluslikukultuurilise identsuse tootmist (Undusk 1999: 249). Samuti leiame Kivisildniku luulest Eesti kui märgi otsest hävitamist: „eile panin ma / eestimaad padi näo peal / maailma ei saand” (Kivisildnik 2006: 11) või sümboolset hävitamist: „pääsukesele / astusin peale ei tea / kas tuleb vihma” (Kivisildnik 1996: 251). Hävitamise ja naeruvääristamise käigus võib tekkida kahtlus. Siinkohal jätan artiklid vaatluse alt välja ning keskendun luulele. 3.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . lahtiütlemine publikust (samas. kes üritas Euroopa kultuuris paratamatult juurduvat nihilismi kiirendada. majanduslik heaolu on puuslikud. et tõlgitud Rilke originaali pealkiri kõlab „Geburt Christi” (samas. 21). Lisaksin siia loetellu luuletsükli kindralparun Laidonerist „Sea tapmiseks ei ole sõda tarvis” ning luuletuse „poeem puutinile”. 23). Eesti – tühi tähistaja. Keel õhutab meid olukorra poole. Kivisildniku ei-line luule ei tunne eetilisi kammitsaid. mis on asetatud Jumala tühjaks jäänud troonile (Nietzsche 2004: 1797–1799). kus midagi ei juhtu: Levinasi-Lyotardi il y a asemel kõlab ontoloogiline imperatiiv „ni huja” (samas. nagu on näidanud Krull (2000b: 131–142). 129 130 . et need seostuvad Blanchot’ eristust kasutades kirjanduse proosa-nõlvaga ning vajavad käsitlemiseks sotsiotsentristlikku rõhuasetust. Abort peab hävitama maailma: „atlas kannab / maailma aga aborti / ta välja ei kannata” (samas. See tühjenemine tekitab ülevustunde: „kuskil on Läti / siis tuleb tükk tühja maad / seejärel soome” ((:)Kivisildnik 2007: 38). Kolumnistina kirjeldab Kivisildnik groteski ja ratsionaalsuse vahel balansseerides eesti kultuuri hävingu paratamatust ja siin võiks tema positsiooni võrrelda Nietzschega. nagu mõistab ka Kivisildnik Rainer Maria Rilket tõlkides: „abort ebaõnnestub” ((:)Kivisildnik. teleesinemisi ja ka poliitilisi aktsioone ei-mise seisukohast olulisteks märkideks. Tähelepanu väärib asjaolu. Pean Kivisildniku kolumne. 23). 20). sama rida jätkab „Kalevipoeg omas mahlas”. Kivisildniku luule süütuse tipp: abordist saab poeesia (Kivisildnik 2007: 17). siin sisaldub hävituse ekstreem. 22 See kitsendus ei ole väärtustav. tegemist on ideoloogia üleva objektiga.

„ Dali”. mis ei vaja täitematerjali enda õigustamiseks” (Kivisildnik 1996: 805). Kivisildniku loomet võiks parafraseerida Nietzsche hullumisjärgse postkaardi kaudu: iga nimi (eesti kirjanduse) ajaloos olen mina. Barthesi ja Foucault’ propageeritud autori surm on liiga ilus unistus. Äärmusliku igavuseni areneb masinlikkus tekstis „Nagu isane kass ümber isase pudru”. Juba varem mainitud aspekt. mõtet moodustamata. mis tekitab kahtluse. 3. kuid oluline on käsitleda sisu ja vormi koos. Kivisildniku loomingu geniaalsuse-retoorikat tuleks mõista just endassepöörduva luule postmodernse väljendusviisina. eriti kui pidada silmas autorluse hajumist. mis ei teata midagi.L E O L U K S Kokkuvõtteks: kas see on luule? Siiani olen oma visandis keskendunud Kivisildniku luule sisulistele aspektidele. küsimuse – kas see on kunst? (vt eriti Lyotard 1991: 124–128). Kivisildniku tekstid on sageli varem kirjutatud tekstide kompilatsioonid – vahel täielikult. 595). kus luulel pole midagi suurt öelda. näiteks „jäänud vaid tüükad / ja süda on korraga / nutlikult kurb sa / näpistasid mind põsest / ja tagumikust ühel” (Kivisildnik 1996: 577). Masinlikkus. Mõnikord katkevad Kivisildniku luuleread absurdselt. Teaduslik lähenemine taotleb uuritava objekti võimalikult täielikku äraseletamist. 24 4. ainsaks sõnumiks on ta ise (Lyotard 1991: 79). „Lauliku annivakk”. 2. ent Kivisildniku tekstides on autor poolsurnud. 23 Siin jätkatakse Friedrich Hölderlinist alguse saanud luule endassepöördumist. toon lõpetuseks esile tema luule ei-mise olulised vormilised-stilistilised aspektid. Enamasti tuleb egoretoorika esile eesti kirjanduse hävitamistöö käigus (Kivisildnik 2003: 48–52. Siiski pole egoretoorika Kivisildniku luule ainus ega kandev element. Kivisildnik 2004a: 947–949). Hölderlini ja Liivi luule on modernistliku paatosega. 130 131 . kirjutada ise. mis tuleb esile mitmes tekstis. Ei-lises luules pole vajadust olla originaalne. Kuigi Kivisildniku luule vormilisele küljele on retseptsioonis ennegi piisavalt tähelepanu pööratud (Viires 2008). Suur hulk Kivisildniku tekste arendavad ad absurdum egoretoorikat. Kivisildniku luule on postmodernses faasis: ta ei-b eneseküllase masinana (vt Krull 2000: 124–125). lisades: „Onanismiriim on riim. Lyotardi järgi on postmodernse kunsti ülevust loov strateegia tuntud vormide lagundamine. 113. näiteks luuletustes „Märg Viktor”. Nagu juba varem näitasin. See on kunst. 1. 24 Kivisildnik nimetab oma luuletust „Lauliku annivakk” lahti seletades seda onanismiriimi tähtteoseks. oluliseks muutuvad sõnad ise enne mõtet. vahel osaliselt. Luule endasse pöördumine. võttes olukorda. leidub Kivisildniku loomingus peale egoretoorika ka hääbumist. Siirded tühjusse. vt nt „Nagu härjale punane kärbseseen” (Kivisildnik 1996: 683–775). „tuik südames ja / rutt on jalus ma tahaks / joosta lennata / tõusen toolilt et aknast / välja astuda ma ei” (samas. katastroofina. „Dawa Vita”. Mainitud luuletusi võiks Lyotardi abil vaadelda luule lagunemisena vormituks aineseks. vaid nauditakse luhtumist. Erinevalt Hölderlinist ja Liivist ei keskenduta nostalgiliselt puuduvale sisule. Autorluse hajumine. Käesoleva artikli taotlus oli vastupidine: vabastada Kivisildniku luule sotsiotsentristliku tõlgenduse 23 Vt nt Kivisildnik 1996: 28.

Tlk Ü.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Heidegger. nr 99. Sein und Zeit. – Filosoofilise hermeneutika klassikat. lk 198–230. Tlk M. lk 103–121. lk 117–128. lk 84–99. Gary E. Wegmarken. Heidegger. Hans-Georg 1997. Was ist Metaphysik. Philosophy. sajandi mõttevoolud. Kes on valmis seda ohtu välja kandma. Rodolphe 2001. Blomstedt. Heidegger. Silverman. Foucault. et Kivisildniku luule on ülev ning et ülevustundes peitub ülim subjekti ühtsuse lagunemise oht. Tlk Ü. Sissejuhatus metafüüsikasse. Urve 2009. Martin 2002. Heidegger. Gasché. Roland 2007. Lincoln. Kivisildniku luules avalduva destruktiivsuse mõtestamiseks kasutasin abivahendina ülevuse mõistet. lk 64–76. Artikliga üritasin näidata. peaks nüüd liikuma teooria juurest tagasi luule vahetu kogemise manu. Maurice 1982. Kirjandus Anderson. – Vikerkaar. Blanchot. Politics. Foucault. Aykesworth. Toim E. Milleks meile grotesk? – Jan Blomstedt. The Space of Literature. London and New York: Routledge. 26. London: University of Nebraska Press. Gadamer. Jan 2001. Station Hill: Barrytown Ltd. Martin 1978. Acts of Literature. Lyotard. Literature. Salamets. lk 183–194. Ed. Epp 2003. J. Frankfurt am M: Vittorio Klostermann. Tallinn: Vagabund. Derrida. viia meid kimbatusse. H. Ü K S L U G E M I S V I I S kütkeist. Barthes. Tekstimõnu. Gadamer. and the Sublime. Literature and Right to Death. Tübingen: Max Niemeyer Verlag. Matjus. Lepikult. Michel 2003. Ontologically Speaking. Travis T. Kunstiteose algupära. Tool. – Yale French Studies. Martin 1986. see hoidku Kivisildniku ülevast hävitusluulest eemale nagu katkust. Hullumeelsuse ajalugu klassikalisel ajastul. nr 11-12. lk 156–172. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann. Jacques 1992. – Martin Heidegger. Annus. lk 287–307. Maurice 1999. Matjus. Tartu: Ilmamaa. London and New York: Routledge. Kes riskida ei taha. New York: Routledge. Emmanuel Levinas. lk 159–170. Through Phenomenology to Sublime Poetry: Martin Heidegger on the Decive Relation Between Truth and Art. Mõistmise ringist. The Sublime. Mis on autor? – Vikerkaar. Almost Nothing: Death. Tartu: Ilmamaa. Martin 1999. – The Station Hill Blancot Reader. 2002. and Relatsions Between Ethics and Aesthetics – Lyotard: Philosophy. Hullus ja arutus. Martin 1977. 1996. lk 359–400. vol. Blanchot. Critchley. Heidegger. – 20. Tallinn: Varrak. 131 132 . Simon 2004.. Romaani ratsionaalsusest ja epifaania ülevusest. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. London. – Research in Phenomenology. Michel 2000. Tartu: Ilmamaa. Eslas. Annus.. Tartu: Ilmamaa. Tlk A. Vier Seminare. Very Little. nr 7-8.

On Literature. lk 1411–1418. lk 2090–2117. Millimallikas. Ed. Kivisildnik 2007a. Negatiivne pilt Eestist kirjanduses ja uskumustes. Lessons on the Analytic of the Sublime. Kivisildnik 2006. Friedrich 2004. Luks. Tallinn: Vagabund. Tallinn: Argo. Tallinn: Vagabund. Millimallikas. Krull. The Differend: Phrases in Dispute. – Hasso Krull. Hillis J. lk 85–111. Krull. Luks. Leo 2009. lk 1395–1410. Tallinn: Perioodika. Wolfgang 1990. nr 8. Minu parim aeg on alati täna. Jean-François 2002.05. Jutustused ja romaanid 1984–2004.1. Eklektika. Tartu: EK$. Mihhail 2005. Sumo. nr 9. Nihilistlikust loomest eesti luule näitel. Peeter Sauteri ligimese proosa. Jean-François 1991. Tiit 2006. Kivisildnik 2007b. lk 1793–1832. Eimiski-kunst. Vägistatud jäämägi.L E O L U K S Hennoste.-F. Pärnu: Ji. lk 131–141. Miller. lk 34–37. Intervjuu Urve Tinnurile. Piirideni jõudmine. and the Sublime. Elukiri. Lugemine. Philosophy. Pärnu: Ji. (:)Kivisildnik 2007. lk 23–45. Kivisildnik 2004b. – J. Lyotard. Nietzsche käsitus. – Akadeemia. – Akadeemia. London and New York: Routledge. nr 7. – Studia Philosophica Estonica. Tallinn: Vagabund. Eesti kirjandus uuel sajandil. Jean-François 1988. Kirjutised 1996–2000. – Looming. – Looming. Lyotard. Pistriku talvekarje. Pärnu: Ji. Vastus küsimusele: mis on postmodernsus? – Akadeemia. Nihilism. Emma: Between Philosophy and Psychoanalysis. (Loomingu Raamatukogu. Päike. Nagu härjale punane kärbseseen. Kivisildnik 1996. Valitud teosed I. – http://www. – Looming. Iser. Ülevus ja anarhia. Kivisildnik 2003. Lyotard. Manchester University Press. – Hasso Krull. Joosepi kahtlused. Katkestuse kultuur. (:)Kivisildnik. lk 1419–1430. Otsin naist. Jean-François 2000. Negatiivne märk. Stanford: Stanford University Press. 2002. Luks. nr 2. London and New York: Routledge. Leo 2008. Surma kirjutamise tasandid. lk 1704–1711. Nietzsche. nr 8. Kirjutised 1996–2000. Tallinn: Eesti Raamat. nr 10. nr 9. Luks. Tallinn: Varrak. – Hasso Krull. mida sa õhtul teed.elukiri. Stanford: Stanford University Press. nr 11. Silverman. Leo 2007. Leo 2006.ee/1007/kultuur/10074786. 132 133 . nr 26). Jean-François 1994.php (10. Hasso 2000a.2009). lk 91–114. Lyotard. Fenomenoloogiline lähenemisviis. Hasso 1996. Lyotard. Filosoofia ja kirjanduse ühtesulamine nihilismi mõtlemises. H. Politics. Tartu: EYS Veljesto. Fragmente nihilismist. Lyotard. lk 50–59. Torti ja aborti. Kivisildnik 2004a. Pärnu: Ji. Krull. Reflections on Time. Rainer Maria Rilke 2008. Hasso 2000b. The Inhuman. J. Lotman.

ee 133 134 . nr 4. Shaw. Columbia University Press. Vattimo. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Tallinn: Vagabund. Tlk M. Undusk. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Ideoloogia ülev objekt. Ü K S L U G E M I S V I I S Raud. Žižek. Nihilism and the Sublime Postmodern: the (Hi)story of a Difficult Relationship from Romanticism to Postmodernism. ÕS 2006 = Eesti keele sõnaraamat. Slavoj 2003. nr 2. Piret 2008. London and New York: Routledge. Toim T. – Looming. Leo Luks – Eesti Maaülikooli majandus. Gianni 2008. E-post: leoluks@hot. kirjandusfilosoofia. Will 2006. Krull.ja sotsiaalinstituudi filosoofia lektor. ruumist ja ülesandest. (oxymora 2). London and New York: Routledge. filosoofia õpetamine. lk 249–255. Vormi võimatus. Jaan 1998. Sattumuslikkus. Eesti kirjanduse ajast. Väljataga. Undusk. – Keel ja Kirjandus. nr 2. – Kunstiteaduslikke Uurimusi. Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi filosoofia doktorant. Jüri Lipping 2006. Tlk H. Maagiline müstiline keel. fenomenoloogia. Tartu Herbert Masingu kooli filosoofiaõpetaja. Tomberg. lk 73–79. Richard 1999. Rorty. Philip 2006. Tallinn: Virgela. Rein 1999. Viires.Ü L E V E I K I V I S I L D N I K U L U U L E S . Slocombe. The Sublime. Tallinn: Vagabund. Jaan 1999. Erelt. iroonia ja solidaarsus. Uurimissuunad: nihilism. Jaak. Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina. Art’s Claim to Truth. Eesti kirjandus ja postmodernism. lk 11–26.

135 . Looming.V Leo Luks. 9. nr. 1411-1417. lk. 2007. “Surma kirjutamise tasandid”.

.

kes armastab narratiivi. 1982. Vaatame. surm on jäänud ilmalikulgi ajal teispoolsuse viimaseks pelgupaigaks. vaid auk oleva tervikus. 43. Aga see asine huvi — mis asi see surm on — peab jääma rahuldamata. 1 Roland Barthes’i mõiste. temaatiliselt liigendatud ja järelduste poole suunduva. et lugeja-vaataja huvi surma vastu tuleb põhiliselt hirmust tundmatu ees. B l a n c h o t. üritan jätta teooria oma jutu ideoloogiliseks varjuks. E h l v e s t. Rahuldus.LEO LUKS SURMA KIRJUTAMISE TASANDID J ärgnevalt üritan näidata. lk. lk. 2007. 1. et see ruum on teooria suhtes autonoomne. kuid lisaks on nad inspireeritud ka sellest. Järgnev ei taotle seoste loomist tekstist autorini. jäädes kahe ala vahele kõikuma — ehk on see essee ruum. 39. Paraku eeldab ettekande vorm teooriat. Lincoln.: Jüri von Ehlvest. et surm võib olla uks kirjanduslikkuse ruumi. Lugeja. Minu mõtiskluse põhieeldus on laenatud Blanchot’lt: kirjanduslikkuse ruum on maailma suhtes väljaspoolne.1 Järgnevalt vaatluse alla võetud eristused surma kirjutamise tasandite vahel on ühelt poolt naiiv-fenomenoloogilised. 2004. sest müütilised-religioossed alustekstid aina kaugenevad. Vaatluse alla võtan Ehlvesti raamatud „Taevatrepp”. The Space of Literature. ei saa midagi teada surmast. lk. kuid ta saab sageli petta.2 Ideoloogilise teooriavarju tõttu ei pääse mu jutt sinna ruumi. sest surm ei ole üldse mingi asi. et lugeja (tänapäeval üha rohkem ka vaataja) huvi surma vastu pole kahanenud. SURMAST KIRJUTAMINE „Mis on surm? See on põhiküsimus. B a r t h e s. V 2007. mis tekitab hoopis teise tekstivälja: hierarhilise. Siioni punapea. mida inimesed kirjanikult küsivad. vt. Ilmaliku. Tallinn. kuidas see käib. [ 1411 ] 137 . Ettekanne Jüri Ehlvesti mälestuskonverentsil musta laega saalis 11. London. 79. Arvan. Rmt. Surmast kirjutades tuleb lugejale märkamatult teemat vahetada. tekstilisuse ruumi. jumalatu aja kirjanikul on surmast üha raskem kirjutada. „Hobune eikusagilt” ja „Rahuldus”. 2 M. 3 J. Usun. Tartu. Ma ei taha sellesse välja lõplikult siseneda.: R. Tekstimõnu. Kõige puhtam sisenemisviis oleks mõne Ehlvesti teksti sõnasõnaline kordamine.”3 Võib tõesti öelda. mida parasjagu Ehlvesti teostega paralleelselt lugesin: Blanchot’ teosest „Kirjanduslikkuse ruum” ja Barthes’i „Tekstimõnust”. ja neil on õige hea seda teha.

mis suundub väljapoole oleva ringist. klassikalise novelli reeglite järgi. integreerida surm loogilisse maailma. et ta on saanud teada. lahendusi ja sõlmitusi puistates. Tekstimõnu. Ürg lahendab sugulase ülespoomise müsteeriumi (novellis „Poomisraha”) või satub ise tõlgendamist vajavasse 4 5 R. Kõige mugavam vahend selleks on mõrva kujutamine. 47. kirjutuse tühjaminek. nagu peab (püüeldes ehk isegi naiivsesse loodusolukorda. Illegaalsuse sügav põhi. ekstreemsuseks. detektiivkirjandus: kes tappis. þanrilise kuuluvuse piirid ja keele enese kanoonilised struktuurid. kaasajal on see kõige angaþeeritum võimalus — vaigistada publiku hirmu tundmatu ees. mis on surm. kuid just tekst ise peab surema. S e a l s a m a s. kirjanik Krauklis jääb sellest banaalsusest puutumata. kus kirjutatakse just sel moel surma ümber. 7 S e a l s a m a s.LEO LUKS Kõige sügavam viis seda teha oleks loobuda surma objektiveerimisest: võib küll kasutada sõna „surm” metafoorina edasi. siin mõeldakse igasugust kirjutust. alajaotuses) on säärases kirjanduses olemas. Aga ei ole ju. See ei kehti mitte ainult surma mõiste abil kirjutamise puhul. lk. must ekraan. üha uued loogilised lahendused kaovad ära. lk. Aga hoopis levinum on teine teemavahetamise võte. kes on ennast tema kodus sisse seadnud. kuidas surrakse (Ellise „Ameerika psühhopaat”) või luua õuduskirjanduse vahendite varal eluilmaga põimuvaid paralleelmaailmu (näiteks filmis Others. see realiseerub siis.-ö. Surma ümber kirjutamise pettus toimib m õ n u t e k s t i printsiibil: toimub sõlmitus. Miks ma üldse räägin surma ümber kirjutamisest? Tahan jõuda Ehlvesti raamatuni „Hobune eikusagilt”. Hävivad kirjanduse. narratiiv peab kaduma — Barthes nimetab seda teksti progresseeruvaks kõhnumiseks. [ 1412 ] 138 . kus surma ei tunta).”5 Blanchot nimetab kirjutamist ühenduse kaotamiseks maailmaga. lk. surma asjaolude uurimise teenistusse. 41. miks ja kuidas. Kirjutamine käib küll kahe käega. tõlkida surm maailma keelde. B a r t h e s. Üks võimalus minna surma ümber kirjutamisest üle surma poole kirjutamisse (lähemalt 2. lk. viimaks kaob igasugune võimalus surma seletada (näiteks Lynchi filmides). Meisterdetektiivi rolli täidab kirjaniku käskija Ürg Helves. hülgab mimesis’e. mis läheneb naudingu läbi surmale7 ja lõhub muide ka lugeja/vaataja tõsikindlat subjekti. puänt.6 Sellist teksti leiab ka Jüri Ehlvesti loomingust ja selle juurde jõuame kolmandas alajaotuses. „Teised”). 6 S e a l s a m a s. kui surmad jäävad müsteeriumiks. 52. 41—42. kus „kõik kaob täielikult. Kirjutada hästi tihedalt s u r m a ü m b e r.4 Barthes’i terminoloogiat kasutades tuleb kirjutada n a u d i n g u t e k s t i. Toimub luhtumine. rakendada narratiiv n. Surmajärgsete paralleelreaalsuste kujutamist pean ma kõige labasemaks viisiks. Teine võimalus on jälgida pingsalt lähivaates seda. mõrvar paljastub ning lugejale tundub. tema on surmaga ikka imestuse-seoses. lagunema.

kus olemasolemine (Dasein) saavutab just surma poole olles võimaluse olla tervik. Viimases novellis „Jälgida kaljukitsede kõnnakut” põrkuvad kirjaniku (kirjanduse) ebalev hääl — hääl väljastpoolt — ning Ürgi jumalik (?) hääl. Eikusagil — see on kirjanduslikkuse ruum. H e i d e g g e r. tabuna (näiteks novellis „Reeperbahn” teadmatusena. Nii kirjanduslikkuse ruum kui ka surm on argitegelikkuse suhtes väljaspoolsed. kuid ennekõike millelegi muule. rõhutab just surma poole olemise pasM. ka: M. aktiivsusest. lk. „Mul sees on surmav annus. mis välistab kõik teised võimalikkused. Ahastuses kõneleb eimiski — mis võiks olla teisisõnu kirjanduslikkuse ruum —. Surma poole olemise (Sein zum Tode) analüüs pärineb Heideggeri „Olemisest ja ajast” (eriti §§ 50—53). See nimetus vaidleb levinud tavaga. 1967. süüdlaste või põhjuste fikseerimise poole ning jõuavad sinna pärale. et naudingutekst (sulgudesse võetult) kaasa mängib. enesevalitsusest (see hoiak väheneb hiljem. atoopia. Naudingutekst vilksab läbi juba pealkirjas. ning ta kõneleb maailma täieliku vaikusena. pärast käänet mõtlemises). kellele jääb viimane sõna: küsitavus kaob. Ometi liiguvad kõik need tekstid selgituste poole. kes tappis lapse. 2. Levinas oponeerib Heideggerile. Rmt.9 koondades ühte oma päris„jooned”. lk.SURMA KIRJUTAMISE TASANDID surmamüsteeriumi („Voodoo nukuke”). 103—121. ohuna. H e i d e g g e r. Wegmarken.10 Heideggeri analüüs jätab mulje teatud tahtelisusest. Kuid see ruum toodab antud juhul narratiivile. trikimehe mõistatusliku surmana novellis „Vello Sohkandi surm”). Lisaks mainitud raamatule esineb teistmoodi tonaalsuses surmast kirjutamist veel mitmes Ehlvesti novellis. teeb asja veelgi mõnusamaks. mida saame siin vaid lühidalt käsitleda. 94. 259. Was ist Metaphysik. H e i d e g g e r. Surm on võimalikkus. Turniv poiss hukkus tõesti. seega võib kirjandust nimetada surma poole olemiseks. M. / ma olen ankru hiivanud” — see tonaalsus pole ka Ehlvesti tekstis haruldane. SURMA POOLE KIRJUTAMINE Kellelgi pole märkamata jäänud Ehlvesti teksti seotus Jüri Üdiga. Enamasti ilmneb surm esmalt pingena. sealt ilmub hobune. Blanchot’ kirjanduse määratlusest lähtudes on „Hobune eikusagilt” kirjanduse hukk. 9 8 [ 1413 ] 139 . 10 Vt. Kunsti ülesanne luulena on mõelda küll ka elule. mõnuteksti võit — see. tõde saabub. kes lahendab kriise ja paneb aluse suguvõsale. 1978. mis on erinevalt hirmust nimetu. The Space of Literature.8 Mida tähendab ja kuidas toimib surma poole olemine? Selle väljendiga kaasneb filosoofiline keerdkäigustik. Tübingen. Sellele võimalikkusele häälestab meid ahastus (Angst). tõele sõlmitust. Maini-äärne Frankfurt. B l a n c h o t. eksistentsiaalid.: M. mille kohaselt kirjandus peaks midagi surma eest kaitsma. lk. objektitu. Sein und Zeit.

me isegi sureme väljaspool surma. 23. Ometi tekst jätkub. Seega on enesetapp Blanchot’ järgi kunstiga sarnane. The Space of Literature. 18 J. B l a n c h o t. surra enda surma (Rilke). kd. surmaga on vaja luua suveräänsete partnerite suhe. mõlemad planeerivad planeerimatut — võim tahab võimutseda isegi haaramatuse alal. enesetapp on surma ja aktiivsuse kokkusattumus. nr. küllap Krauklisele. § 52. Tekstimõnu. kus lisaks pereisale said surma kõik tema kolm väikest poega. lk. n. B l a n c h o t. lk.-ö. lk. B a r t h e s. 12 M. [ 1414 ] 140 . et ei saa kirjutada. 85. siia kuulub ka enesetapp.11 Ta leiab surma poole kirjutamisest mõlemad tasandid: 1) Soov surra õigel ajal. Surm võib küll olla ruum. et ei ole enam kirjanik.14 See on suund väljaspoolsusse. Kuid kõrvalmärkuse korras surrakse: „Kas tema. enese lagunemist. auto sõidab võssa: põhiversioonis jääb kokkupõrge ära. 2000. väljapoole meid endid. kõik langeb.: M. 191—206. aga surres kirjandus lõpeb. lk. lk 91. sest novellis vihjatakse mitmel korral Ürgile. surm ei saa olla tahte objekt. 41. Possible suicide. Krauklis tunnistab. vastutuleva auto juht. 17 S e a l s a m a s. Blanchot and the ownership of death. H e i d e g g e r. väljapoole maailma. Blanchot aga võtab need mõlemad lähenemisviisid oma analüüsi kaasa. Jutustaja hääl kuulub loobumismõtteid mõlgutavale kirjanikule.13 Siin saab positiivse tähenduse anonüümne suhe surma. lk. Majesteet. 106. Sein und Zeit. surmatõve käes piinlev Heino Kask tuleb liiklushuligaani sõimama. 159. 14 M. 13 R. 2) Surm kui eimiski kuristik. Kõige selgemini tuleb see võimatus esile Ehlvesti novellis „Siioni punapea” kogumikus „Rahuldus”. 2.17 Ometi on see Blanchot’ järgi võimatu. Paragraph. 156.15 Vaatame mõlemat võimalust kordamööda. ning sööstab surma laupkokkupõrkes autoga.LEO LUKS siivsust. 158. mida Heidegger nimetas Man-oluks ja pidas ebapäris suhteks surma. lk. Institutsioon) ei tohi olla selle taga. Oma kohalt. Ühtäkki pannakse meid oma kohale tagasi.16 Enesetapp kätkeb tahet kaotada surma müsteerium. The Space of Literature. E h l v e s t. kus kaob mina. Kompame ikka vaid surma piire. Ajutiselt. Blanchot usub. 16 S e a l s a m a s. 15 M. C r o w l e y.12 Seda väidab ka Barthes: alles siis saab tekstist tekst. luges seda teadet vastassuunda kaldunud autost. selle permanentseks viisiks on enesetapp. Eesmärk. teostada hüpe. Kirillovi probleem. kuni jääd surma üle isandaks. kirjutaja hääl. 11 Vt.”18 Kuidas saab tekst jätkuda? Krauklise hääl seletab: „Me oleme kõik välja võetud. kui mitte ükski hääl (Teadus. „Tema” — hääl väljastpoolt — käsib kokkupõrkesse söösta. Siioni punapea. E s i m e n e võimalus on seotud tahtega. nagu surmast kirjutadeski. millest kasvab kirjandus.

E h l v e s t. nagu lõpus kahtluse alla seatakse? Seda suhet ei sega enam kirjandusvälised jõud. 19 20 J. keda surm ei võta. hulkumine. et kirjandus sünnib elu ja „miski muu” vaheruumis. Selle tähendusetuse peale saab ehitada muidugi mitmeid tõlgenduse kolosse. kuidas suri Bingo laps. et peaks olema võimalik hüpata surma. 11—29. keel ei lagune.: J. kirjutada väljaspoolsust ennast? See oleks jõudmine kirjanduslikkuse substantsini. Niisuguse asendusrituaaliga me petame suure Korraarmastaja ära. kus midagi ei saa teha. siis võiks väikese avansina möönda. Tekst jätkub erootilist pinget täis suhtega kirjaniku ja tema prototüübi Bingo vahel. 21 Vt. The Space of Literature. 22 M. et kirjandus sünnib väljaspoolsusest ehk surmast. see on esoteeriline komme panna ise kõik asjad kohale tagasi. Asjade oma kohale paigutamise trikk peaks meile andma võime. lk. SURMA(S) KIRJUTAMINE Kas on võimalik kirjutada surma surmas. 23 Suund tähendusetusse. puhas tekstilisus. [ 1415 ] 141 . 92. 52. Heino Kask palub kirjanikku.”19 Siin väidetakse. on kohal ka Ehlvesti tekstis. surma sööstmine ei ole viinud teispoolsusse. ilma et sinna tuleks lõplikult jääda. puhas luhtumine saab kesta. 3. siis tagasi tulles saame teha kõike. mis võimaldab meil enda väljavõetust ehk elu pikendada. lk.22 Vahest siiski mitte. lk. Nii seksuaalses mõttes. See võimalus leidub kirjanduse ruumis. elu poole üle läinud.20 Ometi ei ole kirjutus selle triki abil surma hüljanud. lk. väljapoole. nr. B l a n c h o t. kui ka mujal — tekst ei anna näiteks teada. et too tema operatsioonist kirjutaks — lootuses. Tallinn. ja seda arengut kirjaniku hääl lubabki nii novelli alguses kui ka lõpus. J. 23 S e a l s a m a s. aga sellega pole arvestatud ei Blanchot’ ega Heideggeri analüüsis. 22.: Kunstiteaduslikke uurimusi. kus tegudeni ei jõuta. Kirjandus on surnult sündinud. Ent kui meenutada. ellu neetust. ka oma teoseid kirjutav Kafka on teatud mõttes juba surnud. mille tõstis esile Barthes. lk. Või ei ole. B l a n c h o t. üheks võimaluseks sinna suunduda on vaikimine. juba muinasjuttudes. Väljaspoolsus on vaid lähedal. Rmt. et kui kogetakse puhku. mis on Deleuze’i sõnavara kasutades virtuaalsus. T o m b e r g. The Space of Literature. kellel on samuti sees surmav annus — vähk. Lugu jääb pooleli. Blanchot seob surmaga ekslemise: Nerval hulkus sihitult enne enda ülespoomist. kuid see ei huvita Krauklist. Siioni punapea. Ometi on tekstis jutustaja hääl terviklik.21 Blanchot’ puhul aga eimiski. M. mida Blanchot nimetab illusiooniks. Ometi leidub motiiv sellest. Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus tegelikkuse substantsina. 83. kuna eimiski keel on vaikus. 4. L i p p i n g. 2006.SURMA KIRJUTAMISE TASANDID On salajane rituaal. et kirjasõna kaitseb surma vastu —.

ta algab kõigist asjadest ilma eristusteta. algavad komplikatsioonid.LEO LUKS Kuid kas pole võimalik. Taevatrepp. poevabadussoevabadus jne. lk. rõhutavad nii Blanchot kui Barthes. on Sussanini-tekstid. Kirjanik näeb ka läbi riiete ja poliitiliste vaadete (meenutame Blanchot’d: olles käinud surmas. Tartu. et Ehlvesti tekst taotleb kirjutada surmas viibides eksplitsiitselt surma — rikkudes metafoori reeglit. Eutanaasia kohver. E h l v e s t. võid kõike). sest: „Ma olen sooritanud enesetapu. 42. kas J. Mulle tundub. peaministrile.: J. aidsihirmust tuleneb enesetapusoov.. Eutanaasia kohver. millesse teoreetikud kindlasti kinni liimuvad. B l a n c h o t. et surm oleks täielik. transformeerida representatiivne iha. mis ei puutu teineteisega mitte üheski punktis. mis on täis ususaladusi. Blanchot: „surm on päristine jaataja”. 35. Need on kaks täiesti erinevat maailma. The Space of Literature. mille üks ots ulatub surma. karnevaliseerub (mõtet asendab sõnamäng: ettepanek-tahapanek. lk. 28 J. et see ongi nii. millele lisandub luhtumus — olemata lapsed. lk. Kohe jõutakse enesetapuni. millega kaasneb tõotus rääkida tõde. E h l v e s t. 34. kus „koridoris roomas kogu öö omas kuses naine. kirjutada korraga elus/surmas? Äkki liigub selle poole Barthes’i poolt propageeritud tähenduse lagundamine. kärbsepaber. lk.24 Blanchot’ sõnutsi: kunst ei tohi alata hierarhiliselt korrastatud asjadest. mida kirjutab praegu teie tõepoolest elus teisik. kuid nüüd toimub pooldumine.27 Nüüd tuleb sisse taotlus muuta laste saamise asemel ühiskonda. B l a n c h o t.” Seega peab kirjanik võimalikuks teatud skisofreenilist ülekannet. 149. 24 [ 1416 ] 142 . Edasi kandub tegevus hullumajja. lk.29 Laiali ei valgu mitte ainult sündmused. The Space of Literature. lipu lehvitamine Mart Laari seltsis. ellu.”26 Dialoogikaaslane ütleb: „Kuid ma arvan. Ma pean silmas ennekõike novelli „Eutanaasia kohver” kogus „Taevatrepp”. 27 M. järelpõlv —.” imestab kirjaniku hääl. Edasi tutvustab kirjanik dialoogis (kellega?) ideaalset teksti „laps on naps on laps”. „Pean osa teksti peitma uttu. 30 S e a l s a m a s. kes jaatas”. 25 M. Mulle tundub.” Surnud kirjanik vastab: „Ma ei jaga teie pessimismi kõige vähemalgi määral. 44.” ütleb kirjaniku hääl. lk 46.25 Aga ideaalset teksti ei saa kirjutada. Toimub põige kirjandusvälisesse sfääri. 2001. ma tapsin enda Kopenhaagenis. keskpäev ja öö saavad ühe nime). Eutanaasia kohver. E h l v e s t. 152. ka keel paindub. Rmt. kõigi autorluse-keelelisuse seoste suretamine? Kuid mitte see pole Ehlvesti juures põhiline. „Aga kus on nüüd tõde. 29 S e a l s a m a s.30 Hääl kahtleb. presidendile. et selles teie tekstis siin ei meenuta miski seda teksti. lk. Järgnevad krüptilised kirjad linnapeale.28 Kirjandus on tõetu. meenutades eelmises alajaotuses välja toodud surma kogemise trikki. E h l v e s t. 26 J. võimendades ideoloogia varju. aga Ehlvesti teised tekstid. Novell algab tahteaktiga.

31 M. [ 1417 ] 143 . nagu ise teed. et kirjanik elab edasi meie mälestustes ja oma tekstides. Kirjandus ei ole olemas selleks. mis hävitab kuningriigi. naudinguteksti-kirjandus suundub väljaspoolsusse. puhkepaika. et surma kõikvõimsust andev funktsioon on illusioon. aga ta sureb oma tekstides üha edasi. B l a n c h o t. on eksituse lõputu migratsioon. et sealt nõristada moraali või tõde elu jaoks. lk. Blanchot’l võib küll olla õigus. väidame näiteks. kuid tõetus ruumis jäävadki vaid illusioonid. Jüri Ehlvesti tekst ei ole häälestatud elule. kus pole intiimsust.SURMA KIRJUTAMISE TASANDID surm ei võta teda või kirjutab ta surnult. Niisiis. See lohutus võib kehtida mõnutekstide puhul. Blanchot: kunst viib meid väljaspoolsuse suunas. Me siirdume kunsti suveräänsusse. Nautigem suremist. Tundlikel eluhetkedel üritame sageli leida tröösti elust. Jüri Ehlvest on surnud. tõmbavad pinna jalge alt. 244.31 Ehk aitavad Ehlvesti tekstid meil sinna siirduda. Kujutlusvõime laseb elada just sellises maailmas. The Space of Literature.

7. Tallinn: TPÜ kirjastus. 8. Таллиннский педагогический университет. Tallinna Pedagoogikaülikool. Русская драматургия для детей как элемент субкультуры: 1920–1930-е годы. Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944. ISBN 9985-58-242-X. Keelekeskkonna mõju vene õpilaste eesti keele omandamisele ja integratsioonile Eestis. Humanististen tieteiden väitöskirjat.125-3. 142 стр. ISBN 9985-58. Тал лин: Изд-во ТПУ. 92 p. Каверина как литературный и куль турный феномен. ISBN 9985-58-394-9. Tallinn: TPU Press. 13. Tallinna Pedagoogikaülikool. Keele variatiivsus ja mine-tuletus allkeelte süntaktilise keerukuse tegurina. sugu. Eesti kirjanduse õpetamise traditsioon XX sajandi vene õppe keelega koolis. Таллиннский педагогический университет. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1406-4391. Ajaloomõtlemise kolm strateegiat ja nende dialoogisuhted minevikuga (lisades tõlgitud R. Диссертации по гуманитарным наукам. ISSN 1406-4391. Tallinna Pedagoogikaülikool. Tallinn: TPÜ kirjastus. 2001. ISSN 1406–4391. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISBN 9985-58-239-X. Руccкиe литератoры-эмигрaнmы в Эcmoнии 1918–1940. 165 стр. Таллиннский педагогический университет. ISSN 1406–4391. sünnikoht ja keskhariduse omandamise koht üliõpilaskonna kujunemist ja kõrghariduse omandamist mõjutavate teguritena. ISBN 9985-58-190-3. LAURI LINDSTRÖM. Минея как тип славяно–греческого средневекового текста. 11. Suomen ja Viron tiedesuhteet erityisesti Viron miehitysaikana vuosina 1940–1991. KRISTA KERGE. 104 lk. Таллинн: Изд-во ТПУ. 10. AIVAR JÜRGENSON. Humanitaar teaduste dissertatsioonid. ISBN 9985-58-135-0. Dissertations on Humanities Sciences. НАТАЛЬЯ НЕЧУНАЕВА. Tallinn: TPÜ kirjastus. 2004. Таллиннский педагогический университет. 11. ISSN 14064391. Таллин: Изд-во ТПУ. 162 стр. ISSN 1406– 4391. СЕРГЕЙ ДОЦЕНКО. 10. AУРИКA MEЙMPE. 68 lk. Нa матepиaлe пеpиoдическoй печaти. ISSN 1406-4391. Таллин нский педагогический университет. Tallinn: TPÜ kirjastus. J. ISSN 1406-4391. ISSN 1406-4391. 2002. Rüsen. ISSN 1406-4391. 5. 2003. ISSN 1406-4391. Tallinn: Tallinnan Pedagogisen Yliopiston kustantamo. ületamise probleemid. 4. 1. 2. Таллинн: Изд-во ТПУ. ISSN 1406–4391. М. 215 lk. arendamise. ISBN 9985-58-205-5. 2000. Дис сертации по гуманитарным наукам. 2005. ISBN 9985-58-265-9. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISBN 9985-58-302-7. DAVID VSEVIOV. MART KIVIMÄE. 246 lk. Ремизова. Historismi muutumise. Tallinna Ülikool. 4. 2001. ISBN 9985-58-180-6. 5.TALLINN UNIVERSITY DISSERTATIONS ON HUMANITIES. ROMAN KALLAS. 144 . 230 2. 14. Диссертации по гуманитарным наукам. Inseneriühendused Eesti riigi ülesehituses ja kultuuriprotsessis (1918–1940). Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Tallinna Pedagoogika ülikool. 2004. Tallinnan Pedagogisen Yliopiston. 1. ISSN 1406–4391. 9. 6. TALLINNA ÜLIKOOL HUMANITAARTEADUSTE DISSERTATSIOONID. Kosel leck. 2002. Проблемы поэтики А. 3. 14. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Tallinn: TLÜ kirjastus. ISSN 1406-4391. Tallinn: TPÜ kirjastus. ÜLLE RANNUT. 168 стр. 13. Раннее творчество В. E. 177 стр. 2000. Rahvus. 9. 312 lk. 7. 146 lk. ISBN 9985-58-350-7. 12. Tallinna Pedagoogikaülikool. 2004. 12. 3. 8. HEIKKI OLAVI KALLIO. АННА ГУБЕРГРИЦ. Tallinn: TPÜ kirjastus. Tallinn Pedagogical University. Siberi eestlaste territoriaalsus ja identiteet. Nolte). 6. VAHUR MÄGI. Автобиографизм как конст руктивный принцип творчества. Диссертации по гуманитарным наукам. Диссертации по гуманитарным наукам. 201 lk. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISBN 9985-58-256-X. Kirde-Eesti urbaanse anomaalia kujunemine ning struktuur pärast Teist maailmasõda. Tallinna Pedagoogika ülikool. Таллинн: Изд-во ТПУ. ISBN 9985-58-344-2. 2000. 2003. 2001. 243 lk. ISBN 9985-58-164-4. ОЛЕГ КОСТАНДИ.

22. ISSN 1736-3624. 146 стр. Meera Syal.3624. Identiteedi suundumusi Eesti luules. АИДА ХАЧАТУРЯН. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Tallinna Ülikool. Tallinn University. 156 lk. ISBN 978-9949-463-03-9. Huma nitaarteaduste dissertatsioonid. ISSN 1736-3624. Eesti keele muutemorfoloogia omandamine. ANNELI KÕVAMEES. ISSN 1736-3624. 141 lk. Tallinn: TLÜ kirjastus. 242 lk. 23. 2006. Tallinn: TLÜ kirjastus. Hertsog Magnus von Holmsteini roll Läänemere-ruumis Liivi sõja perioodil. 2005. ISSN 1736. Tallinna Ülikool. 145 . ISSN 1736-3624. Sprachspielerische Texte als Impulse für schriftliche Textproduktion im Bereich Deutsch als Fremd sprache. 2008. ISBN-13 987-9985-58-435-4. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISBN-10 9985-58-435-X. 222 lk. ISBN 998558-427-9. Tallinn: Verlag der Universität Tallinn. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. Itaalia eesti reisikirjades: Karl Ristikivi „Itaalia capriccio” ja Aimée Beekmani „Plastmassist südamega madonna”. 2010. MERLE JUNG. 18. ISBN 978-9985-58-479-8. 160 p. aastate Eestis: Stereotüübid ja ideoloogia. Tallinn: TLÜ kirjastus. Tallinna Ülikool. ISSN 1406-4391. 20. Маканина «Андеграунд. Tallinn University. ISBN 978. Tallinn: Tallinn University. Роман В. 2010. and Eva Figes). 17. 2007. 205 lk. 19. Dissertationen in den Geistes wissenschaften. Tallinna Ülikool. Disser tations on Humanities Sciences. ISSN 1736-3624.15. Таллиннский педагогический университет. REILI ARGUS. или Герой нашего времени»: Homo urbanis в поле «усреднения». 2001. ENE ALAS. 17. 18.С. 23. ISSN 1736–3624. Диссертации по гуманитарным наукам. 22. 19. 16. The English Language National Examination Validity Defined By Its Oral Proficiency Interview Interlocutor Behaviour. Tallinna Ülikool. ISBN 978-9985-58-543-6. 186 S. Tallinn: Tallinn University Press. Tallinn: Tallinna Ülikool. Tallinn: TLÜ kir jastus.9985-58-559-7. 15. Таллинн: Изд-во ТПУ. Ajakirjagraafika 1930. Construction of Identity In The Fiction of Contemporary British Women Writers (Jeanette Winterson. ISSN 1736-3621. 2008. 21. 2006. 20. 232 p. Universität Tallinn. ANDRES ADAMSON. Dissertations on Humanities Sciences. 21. ISBN 978-9985-58-574-0. JULIA TOFANTŠUK. ISBN 9985-58-409-0 16. MERLE TALVIK. ÕNNE KEPP.

ISSN 1736-5031. Tallinna Ülikool. Марк Алданов и Лев Толстой: к проблеме рецепции. Таллинн: Изд-во ТЛУ. Модальный смысл дезидеративности: от семантической зоны к семантической типо логии высказываний (на материале русского языка). 146 . ISSN 1736-5031. 2008. 257 lk. 2006. ДИМИТРИЙ МИРОНОВ. 163 S. Mullā Sadrā’s Teaching on Wujūd: A Synthesis of Mysticism and Philosophy. 2008. Tallinna Ülikool. Džäss Eestis 1918–1945. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ISBN 978-9985-58-492-7. Таллиннский педагогический университет. 151 стр. Tallinn: TLÜ kirjastus. ISBN 978-9985-58-594-8. ANDRES ADAMSON. Таллиннский педагогический университет. 2009. Tallinn: Verlag der Universität Tallinn. Изд-во ТЛУ. 145 стр. 2006.ILMUNUD VEEBIVÄLJAANDENA http://www. 5. ISSN 1736-5031. 7. 3. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. ОЛЕСЯ ЛАГАШИНА.ee/?LangID=1&CatID=504 1. ISBN 978-9985-58-563-4 INNA PÕLTSAM-JÜRJO. 207 lk. 2007. MARIS SAAGPAKK. Jh. ISBN 978-9985-58455-2. ISSN 1736-5031. 4. Bis zur umsiedlung 1939. 2. 131 стр. Таллиннский педагогический университет. Таллинн: Изд-во ТЛУ. 10. Диссертации по гуманитарным наукам. Таллиннский педагогический университет. Tallinna Ülikool. ГРИГОРИЙ УТГОФ. MARGIT LANGEMETS. ISSN 1736-5031. Глагольность в сфере имен: к проблеме семантического описания девербативов (на материале русского языка).tlulib. ISBN 978-9985-58-469-9. 9. Universität Tallinn. Hertsog Magnus ja tema “Liivimaa kuningriik”. Tallinn: TLÜ kirjastus. 2007. ISBN 978-9985-58507-8. ISSN 1736-5031. Liivimaa väikelinn varase uusaja lävel. 150 p. ISSN 1736-5031. ISSN 1736-5031. Uurimus Uus-Pärnu ajaloost 16. Tallinn University. 173 lk. 6. ISBN 9789985-58-651-8. Диссертации по гуманитарным наукам. Tallinn: Tallinn University Press. 2008. ISBN 978-9985-58-615-0. 2009. ISBN 978-9985-58-570-2. Nimisõna süstemaatiline polüseemia eesti keeles ja selle esitus eesti keelevaras. ISSN 1736-5031. 8. sajandi esimesel poolel. Диссертации по гуманитарным наукам. Проблема синтактического темпа. Dissertationen in den Geisteswissenschaften. 98 стр. Таллинн: Изд-во ТЛУ. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. TIIT LAUK. Tallinn: TLÜ kirjastus. ИННА АДАМСОН. ISBN 978-9985-58-654-9. Tallinn: TLÜ kir jastus. 259 lk. JANIS EŠOTS. Диссертации по гуманитарным наукам. Dissertations on Humanities Sciences. Tallinna Ülikool. Humanitaarteaduste dissertatsioonid. 2009. ISSN 1736-5031. Deutschbaltische Autobiographien als Dokumente des zeitund selbstempfindens: vom ende des 19.

Tartu: Ilmamaa. Tallinn: Eesti Teatriliit. Monograafia. 2. Eestlaste kirjastustegevus välismaal 1944–2000. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikooli kirjastus. ISBN 9985-77. 397 lk.163-X. ANNE LANGE. Monograafia. I-II. Tallinna Pedagoogikaülikool. Eesti näitlejanna Erna Villmer. 493 lk. 2007. 147 . ANNE VALMAS. KATRI AASLAV-TEPANDI. 2004. 495 lk. Ants Oras. 2003. ISBN 9985-58-284-5. 205.DISSERTATSIOONINA KAITSTUD MONOGRAAFIAD (ilmunud iseseisva väljaandena) 1. 3. ISBN 9985-58-285-3. ISBN 78-9985-860-41-0.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful