NIHILISMI “HEA UUS ILM” Gianni Vattimo filosoofia kriitiline vaatlus

Leo Luks

SISSEJUHATUS
Käesoleva artikliga loodan pisut vähendada oma üüratut tänuvõlga — 1995. aasta Akadeemias ilmunud V attimo tekstid (V atti-

mo 1995a, 1995b) mõjutasid olulisel määral minu akadeemilise uurimistöö kujunemist ja käiku. V attimo losoo at iseloomustav

intrigeeriv lähenemisviis, Nietzsche ja Heideggeri mõtlemise kuristikesse sukelduvad tõlgitsusmängud ja terav ajastudiagnostika vangistas mindki nihilismiküsimuse juurde. Kuna V attimot ei saa lugeda Nietzschest ja Heideggerist mööda minnes, ka hermeneutilise traditsiooni tundmine oleks soovitatav, siis võib tekkida küsimus, miks peaks inimene, kes pole professionaalne losoof, võtma vaevaks V attimo mõtlemise kuristikesse

sukelduda? Pole ju tegemist siiski “esimese suurusjärgu tähega”, nagu Derrida või Foucault, kelle tundmine võimaldaks meil sobival hetkel eruditsiooniga hiilata. Siiski võib välja tuua mitu põhjust V attimo komplitseeritud losoo aga tutvumiseks:

Lisaks Akadeemia toimetusele sooviksin tänada kõiki Fenomenoloogia Keskuse seminaridel osalenuid kriitiliste märkuste eest

ning eraldi Eduard Parhomenkot, kes on olnud mitme aasta vältel minu peamiseks kriitiliseks kaaslaseks V attimo misel. losoo a studeeri-

1

Nihilismi “hea uus ilm”
1. V attimo üritab luua sildu ontoloogia ja praktilise losoo a vahe-

le. Kui tavaliselt kipub rangelt metafüüsikast tuletatud praktiline losoo losoo a olema ebapraktiline ning tegelikult toimiv praktiline a ei suuda öelda midagi (peale sõimu) suurte losoo -

liste

küsimuste kohta, siis V attimo mõtlemises moodustavad ontoloogia ja eetika orgaanilise terviku. 2. V attimo ei tõuse ülemeelelistesse kõrgustesse ega ürita ka metafüüsikat jalge alla tallata. Kuna tema losoo a võrsub konst-

ruktiivsest ühendusest metafüüsikaga ja Heideggeri mõtlemisega, siis on tema kui postmodernses paljudel omast teistel. olukorras T emas on oleva küll maailma analüüs

sügavam le

postmodernistlikukirjutamise sidusust, vorm: mis on

mõtlejale

fragmentaarsust kuid samas ka

(kasvõi

põhiliselt omane tilisele

lühiesseed),

ajaloolist või et

Heideggeri analüüsile.

olemisajaloolisele Kui pidada

Gadameri

hermeneupara-

silmas,

hermeneutiline

digma muutub

losoo

as üha populaarsemaks, siis tasub igal ju-

hul jälgida, kuidas V attimo radikaliseerib Gadameri hermeneutika ontoloogilisi implikatsioone. 3. Viimaks ei saa mööda vaadata V attimo losoo a kui täieliku

nihilismi provokatiivsest retoorilisest loomusest. Tänaseni jätkuv kõigi väärtuste lagunemine paiskab meid üha uutesse reaktsiooniafektidesse: teravapilgulised inimesed taipavad, et langenud väärtuste rekonstruktsioon osutub võimatuks; samuti ei suuda nad

jääda Nietzsche viimsete inimeste kombel püsima hedonistlikku oleskellu. Üheks ausa inimese võimalikuks käitumisviisiks on ennasthävitav mäss. Siiski tasub tutvuda ka teise lahendusega, milleks on V attimo propageeritav nihilistlik languse ontoloogia kui rõõm mõttetusest. Järgnevat teks V attimo languse ei saa mingil ast.
1

juhul

pidada

ammendavaks

ülevaa-

losoo

Artikli esimeses osas käsitlen V attimo süva losoo lisi probleeme, peatu-

ontoloogiaga

seotud

1

Lisaks V attimo mõtlemise laiahaardelisusele takistab ammendava andmist ka minu keeleline piiratus: neid kuna ma ei valda itaalia

ülevaate keelt,

saan

tutvustada

üksnes

V attimo

teoseid,

mis

mulle

arusaamit-

davatesse

keeltesse

tõlgitud.

Just

seetõttu

viitan

tekstis

tõlgetele,

te itaaliakeelsetele originaalidele. V attimo ametlik bibliograa võrguaadressil www.giannivattimo.it.

a leidub

2

enne seda a kese. Mõlemas osas toon esile ka V attimo saskohti. T eises osas vaatlen V attimo ontoloogia eda- siarendusi. Just seda äärmustest hoiduvatvahepealsust tähistab V attimo Hermeneutilisele losoo losoo a tiitel languse ontoloogia . ale on omane lõpmatult kestev tõl- gitsus. mida Gadamer kirjeldab kõikumisena kahe ohu vahel: ühelt poolt kalduvus ütelda ülepea lahti metoodilisest ratsionaalsusest teiselt poolt . mis võtab oma keskse teemana interpretatsiooni fenomeni. V attimo jõuab hermeneutikas peituvate implikatsioonide väljaarendamiseni aegamööda. V ahetuimalt on V attimo mõjutatud just Gadameri universaalhermeneutikast. aastate luua sildu ka prantsuse erinevuse- üritab 3 . jõuab V attimo 1980. kust üle võetud ringja tõlgitsuse mudel võimaldab V attimol asuda dialoogi kogu metafüüsilise traditsiooniga. et just hermeneutika on postmetafüüsilise alguses. tuleks kõigepealt tähelepanu pöörata V attimo mõtlemise lähtekohtadele. dialoog ajaloolise pärandiga. pidades seda inimeksistentsi olemuslikuks jooneks [---] (V attimo 1986b: 58). aga võimalus stagneeruda pelgalt üheks uueksmeetodiõpetuseks (vt Gadamer 2002: 33jj). losoo a kit- I. on line trend. V attimo arendab äärmuseni hermeneutilises mõtlemises peituva pinge.Leo Luks des lühidalt ka Nietzsche ning Heideggeri tõlgitsemise küsimustel V attimo losoo as. losoo ta Arusaamiseni. mis puudutavad eetikat. mida me nimetame losoo kaasaegses - as hermeneutiliseks ontoloogiaks. Alustame losoo nõustumisega. Vattimo kui hermeneutiline mõtleja Kuigi V attimo losoo a intrigeerivaimaks osaks on kindlasti ni- hilismi mõistele positiivse sisu andmine võimaliku metafüüsikajärgse mõtlemisena (vt V attimo 1995b: 1435). V attimo losoo - a keskmesse jääv Nietzsche ja Heideggeri ümber keerlev tõlgitsusmäng toimub hermeneutika märksõna all. VATTIMO ONTOLOOGIA EELDUSED JA SISU 1. Mõtlemine on teel. et see. meie suhet tehnoloogia ning religiooniga.

Tõe loo- mus on retooriline (V attimo 1994: 140). ja on seega vaid kindlas mõttes “adekvaatne” (V attimo 1992c: 115). kuigi edutult (vt nt Gadamer 2002: 239–311). Kui on põhjust hermeneutika diskursuse kuulamiseks. . siis ei saa enam rääkida tõest vastavusena (V attimo 1997a: 76) — pole enam aluspõhja. kui selle aja teooria. sisaldades kriitilise aktiivsuse võimalust pärandi suhtes (V attimo 1997a: 82). 4 .Nihilismi “hea uus ilm” losoo aga (vt V attimo 1993). seda rohkem tegeleb V attimo oma teostes hermeneutilise lähenemisviisi üle re ekteerimisega (vt V attimo 1997a). 2 Kuid hermeneutilise lähenemise eelistes selgusele jõudmine ei tähenda otsingute lõppemist. Nagu Gadamerilgi. et hermeneutika on esitatud kuuluvana aega. V astupidi: mida aeg edasi. kuid sellele avatusele ei lange osaks mingit tõlgitsusmängust sõltumatut püsivust. Hermeneutiline lähenemine loobub seega ühelt poolt otsusta- valt reaalsust objektiivselt kirjeldava metanarratiivi staatusest — mõtlemine nõrgeneb. V attimo seisukoht ei ole tõde eitav: ka postmetafüüsilisel ajal on mõtet rääkida tõest kui tõlgitsushorisontide avatusest. polegi V attimo pretensioon nii väike. Hermeneutiline põhjendamine on enda ajaloolist suhtelisust tunnetades alati ka põhja kaotamine. Ent V attimo jaoks on tähtsaim tõik. et meie kuulumine traditsiooni ei ole kunagi passiivne vaid alati interpretatiivne. 2 Ka Gadamer võttis väga tõsiselt Derrida losoo at ning üritas sel- lega sildu luua. saab ka V attimol tõde tähenduse meie kuulumise kaudu traditsiooni. Hermeneutika nihilistlik kalduvus Mis tähenduses saame hermeneutilise põhjendamise puhul kõnelda tõest? Kui kogu inimtunnetus on loomu poolest hermeneutiline. siis saab see seisneda üksnes faktis. millega saaks tõde suhestada. 2. milles me elame. Seega ei ole meie suhe traditsiooniga mitte kadunud autentsuse otsimine: tõde luuakse pärandiga suheldes. Tõde viitab tagasi keele kaudu tekkinud kollektiivsele teadvusele ning tõe piirid on selle kollektiivi piirid — muud autentsust pole võimalik saavutada. T eisest küljest pretendeerib V attimo siiski käesoleva ajahetke adekvaatsele kirjeldamisele — arvestades ajastu skepsist mis tahes üldistavate kirjelduste suhtes.

olemine on meie eest varjul. nõrgenemist. Hei- Heideggeri (V attimo 1994: deggeri tõekäsitus on omaette mahukas teema. kas pidada kandvaks Nietzsc- 3 Selline tõemõistmine ei ole omane üksnes V attimole. viitega Nietzsche 1988: kd 12. Hermeneutiline mõtlemine. See varjamine ja eksitus kuulub eba-tõena tõe loomusse (Heidegger 1978: 194. tõde on tõese [ W ahre] loodumine [Geschehen]. või mis teeb sama välja. Kuigi tema tõemõistmine varieerub nüanssides üsna palju. kas ei leia ta end vältimatult sattununa Nietzsche hermeneutika nihilistlikusse loogikasse? See “loogika” sisaldub väites. Samas ei ole ka Heideggeri jaoks tõde mingi “totaalne positiivsus”. vaid saame sellest osa. 5 . omast: V attimo Nietzsche-käsitus ei ole V attimo lahkneb mitte Heideggeri Nietzsche esindaja.Leo Luks Tõde avatusena võimaldab tõestamist ajaloolise tõlgitsushorisondi sees. mida ma siinkohal vaadelda ei jõua. et ei saa olla tõekogemuse olemuslikult interpretatiivse iseloomu tunnetamist ilma jumala surmata ja ilma maailma. vt ka Heidegger 1988a). Ka Grondin oma hermeneutikasse sisse juhatavas teoses tõe mõttekusest kõneleb välis. kuid horisonti ennast ei saa kuidagi tõestada. olemise fabuleerimiseta (V attimo 1997a: 7). Seega Heideggeri järgi me ei loo tõde. järsult T asub meenutada. V attimo keelemänge tõemõistmine kui meenutab vaateid 3 pigem hilise Wittgensteini 140). asub V attimo avastuse kohaselt seespool Nietzsche “nihilismi loogikat” — on üha teel keskpunktist x-i suunas (vt V attimo 1995b: 1434–1435.ja siseperspektiivi eristamise kaudu (Grondin 1991: 178). 127). Just Nietzschelt laenatud täieliku nihilismi mõistes näeb V attimo et postmetafüüsilise losoo a võimalust. on lähtekoht siiski rangelt fenomenoloogiline : tõde kuulub kokku olemisega. V attimo käsitus tõe perspektiivsest loomusest on kantud li- saks Gadamerile ka Nietzschest. teatavasti valitseb metafüüsikas olemisunustus. jaoks võimutahte metafüüsika (V attimo vaid hoopis esimene hermeneutiline mõtleja 1986b). V aidlusküsimus on selles. Kui hermeneutika kui losoo line teooria iga tõekogemuse interpre- tatiivsest iseloomust on teadlik iseendast kui pelgalt interpretatsioonist. Seega on tõde põhjendamist võimaldavana ise põhjatustav. mis hoomab iseenda suhtelisust. olles selle avatus.

siis tekib Siinkohal V attimo tuleb mängu on ontoloogiast? mõtlemine. oleleb [ west] kui eemaletõmb [ Entzug] ja keeldumine [V erweigerung]. köide. vt Heidegger 1989. Seega on nihilism Heideggeri jaoks olemissaatmistu [ Seinsgeschick]. nagu teeb ka V attimo. Inimlik. või hoopis hiliseid märkmeid. Kuigi eelnevast on raske aru saada. nihilismi mittetäielike nihilism vormide ning täieliku väärtuste nihilismi Mittetäielik reageerib kõigi vääritustamisele “asjata”-paatose kaudu: kas reaktiivselt hävitades või passiivselt hääbudes. Järgnevalt keskendungi lähemalt V attimo olemisekontseptsioonile. mitte olemisest. liiginimlik). nihilismimääratlus on võimalik kokku kuuluvad. Nietzsche kõneleb nihilismi puhul siiski ainult väärtustest. Kui V attimo küsimus: miks ta kõneleb losoo a toetub Nietzschele. 4 Sõltuvalt tõlgitsuse lähtekohast annab edukalt Nietzsche teise ala- tooniga kirjakohti ümber seletada. järgi nihilismi loomuseks ajalugu. siiski kuidas Heideggeri olemisajaloolist nihilis- mimääratlust ära kasutades kõnelda ka nihilismi puhul olemisest. kus olemise endaga on eimiski (Heidegger 1999: 206) — olemishüljatus [ Seinsverlassenheit ]. kuidas Nietzsche näeme ja Heideggeri seda. V attimo toetub nihilismi positiivset kontseptsiooni luues Nietzsche eristusele vahel. T eatavasti ei ole olemishüljatus Heideggeri jaoks inimlik eksitus: olemine ise hoidub varjule. mis on teadlik iseenda relatiivsusest.Nihilismi “hea uus ilm” he keskmise loominguperioodi teoseid ( Rõõmus teadus. Heideggeri Heideggeri olemisajalooline Nietzsche ja seisukoht provokatiivne: gevad kokku nihilismimääratlus Heideggeri lanon (V attimo 1995b: 1435–1436). Täielik nihilism on aga V attimo arvates hermeneutiline olukord: väärtusseadmine. Esimesel juhul jäävad Nietzsche as kandma interpretat4 siooni ja perspektivismi mõisted. plaanitud peateose Võimutahe visandeid. eriti 2. teisel juhul võimutahe. losoo nagu teeb Heidegger. 6 . nõrgenenud reaalsuskogemus (V attimo 1989b: 17). ja V attimo 1992b.

V attimo ontoloogia on just selles tähenduses Heideggeri vaibutav. eimiskiga. kaldub olemine varjub. Lisaks sellele näeb V attimo oma ontoloogias Gadameri mõtlemise radikaliseerimist.Leo Luks 3. tusi hellitades langeksime tagasi metafüüsikasse. Olulisimaks on siin Heideggerilt endalt laenatud vaibumise [V erwindung] mõiste. Seega on vaibu- mise näol tegemist üleminemisega. põhjana jne. loetelu lõpeb olemise 7 . et olemishüljatus ise vaibub. siis ei ole põhjust olla tema vastu. kuid ometi ei ole võimalik metafüüsikat tahteliselt ületada [ Überwinden]. V attimo Heideggeri nõustuma. presentsina. V attimo olemiskäsitus mitte mõistmisel. energeia'na. mis interpreteerib võib saada mõistetud. Metafüüsikajärgsus saab Heideggeril võimalikuks ainult seetõttu. sa- võimaldab Heideggeri Heideggeri vastu. Selleks tähendusvarjundiks on viltu väänama. kus olemist on mõistetud ideena. deggeri mõtlemine pretendeerib metafüüsikajärgsusele. põhjana [ Grund]. autentsele pretendeerides mõtlemise edasiarendusele. Gadamer püsib tõlgitsusefenomeni juures ega kipu oma timo seevastu losoo ast tegema ontoloogilisi järeldusi. on keel” (Gadamer 1990: 478) just ontoloogiliselt. V atGadameri põhiteesi “Olemine. moonutama (vt lähemalt V attimo 1995a: 1452–1453). lähtudes taas on jääv. Olemine languse ontoloogias Kõigepealt tuleks selguse huvides meenutada V attimo Heideggeritõlgitsuse lähtekohti. Kuna metafüüsika on olemisajaloo epohh. Kuid V attimo leiab saksa sõna verwinden etümoloogiliselt analüüsides (see menetlus mis mas on taas Heideggerilt tal minna üle võetud!) sealt tähendusvarjundi. Võimatu oleks olemisajaloolisest kus olemine Selliseid oleks loo- mõtlemisest meile antud ette kujutada olukorda. lest rõhuasetusega olemisel. mis kätkeb endas aktsepteerimise ja süüvimise jooni (V attimo 1995a: 1452). on järgmine: kui võtame siis end omaks peame identi- olemise kus epohhaalse loomuse. kolme Õigupoolisaks koondab endas aspekti: Gadameri olemise keelelisele loomusele veel Nietzsche jumala surma (ehk kõigi väärtuste väärtusetustumise) ning Heideggeri nihilismi olemisajaloolist määratlust — olemisega on eimiski. mis iseloomustab HeiHei- deggeri olemisajaloolise mõtlemise suhet metafüüsikaga. tseerima argumentatsioon kirjeldatud et olukord.

Asjaolu. Jõuame taas õigustatud küsimuseni. et Heidegger kõneleb vihjamisi veel võimalikust nihilismijärgsusest (nt Heidegger 1978: 379–419). põhjapaneku ja põhja kaotamise seose üle (V attimo 2003: ****). ei saa V attimo soo lo- at mingil juhul käsitada metafüüsika labase ümberpöörami- sena. et juba § 108). nagu min- gil teraapilisel harjutusel. näitab V attimo arvates seda. V attimo järgi nihi- metafüüsikajärgseks ontoloogiaks listlik hermeneutika. mõteldes üha. peame lakkamatult meenutama jälgi. et meil pole enam lootust metafüüsikas vallanud ootuste täitumisele. Nietzsche terminites öelduna — surnud jumala varjuga (Rõõmus teadus. kui kõneles olemise vaibumisest isenemisse [Ereignis]. millest ei saa kõnelda? Kui olemist ei ole. Selle takistuse tõttu ei suutjõudis täieliku nihilismi Nietzsche kaudu metafüüsikajärgsusse. See. Seda hermeneutilisse losoo asse loo- 8 . Kas poleks siis mõistlikum võtta kuulda Wittgensteini soovitust ning vaikida sellest. varemeid: neid viise. kui tema jaoks olemisega ei saa “midagi olla”. ületama. müstilisest isenemise ootusest. Niisiis oleks justkui tegu metafüüsiliste rudimentidega Heideggeri mõtlemises. et Hei- degger ei suutnud omaks võtta oma mõtlemise nihilistlikke implikatsioone. Välistab ju V attimo otsustavalt igasuguse müstilise juurdepääsu olemisele. et peaksime kogu metafüüsika hülgama. Seega usub V attimo. kus olemine on antud üksnes mälestusena . Just seda pidas V attimo arvates silmas Heidegger.Nihilismi “hea uus ilm” redutseerumisega väärtuseks Nietzsche on ainsaks võimalikuks losoo as. Väga selgelt on see seisukoht esil essees “V astu languse ontoloogiale”: ei ole teist olemise ajalugu metafüüsika kõrval. ei tähenda. et tema paljuski Nietzschest lähtuv vaibutav-moonutav Heideggeri-tõlgitsus on autentne Heideggeri mõtlemise edasiarendus (V attimo 1989a). miks V attimo kõneleb ülepea ontoloogiast. Inimlik maailmas olemine on ajalooline — selles on nii Heidegger. Õhtumaa on olemise loojumise maa (V attimo 2003: ****). miks me siis ei tegele olevaga? Nagu rõhutab ka Albertelli (1995: 1473). kuidas olemine ennast varjavalt olevas näidanud on. Ainult nõnda suudame püsida hermeneutilises põhjenduskogemuses. Gadamer kui ka V attimo ühel nõul. nud Heidegger näha. Seega jääb me- tafüüsika meile alatiseks vääriliseks kõneluspartneriks. mille väljenduseks on tema üha krüptilisemaks muutuvad luuletõlgitsused.

nagu tunnistada interpretatiivse nihilismi kui loomuse me- nihilismi Loomulikult see oleks. Meenutav mõtlemine aktsepteerib ühelt poolt metafüüsikat. mis kahe mõtleja 5 Nagu teeb nt Rorty (1999). et erinevalt paljudest autoritest ei võta ta väärtuspluralismi lihtsalt omaks ega postuleeri sallivust. vaid liikumine uue eetika poole. asjade seis (V attimo 1997a: 13). on tegu justkui lõputu köielkõndimisega põhjatuse kohal. tahtmata seda ületada. tust. mitte kirjeldus. sidet ei vaid tõe tuleb meenutada unus- meie terminites. ka nihilism on interpretatsioon. meenutame teda justkui distantsilt ega lange temasse tagasi. 5 vaid julgeb meie postmetafüüsilist olukorda losoo a praktilise poo- ajalooliselt seletada. mis ei saa metafüüsikajärgse olu- korra tõttu toetuda enam tugevatele väärtustele. tehes seda taas presentseks või lootes. 9 . Aga enne V attimo le juurde jõudmist heidame veel Heideggeri abiga kriitilise pilgu tema mõtlemise alustele. T eiselt poolt kollitab meid aga relativismi “asjata”paatos. tohi isegi mõista tafüüsiliselt. Pole seega vaja meenutada olemist. Vattimo olemiskäsituse kriitikat V attimo ontoloogia haarab tõlgitsusmängu Heideggeri mõtlemise tervikuna — on selge. vahel. Nagu näeme. et käesoleva kirjutise nappides piirides on võimatu rahuldavalt käsitleda kõiki nüansse. V attimo on meenutavat mõtlemist ni- metanud igavesti korduvaks mänguks (V attimo 1993: 127). V attimo ontoloogia ei ole siiski skolastiline mõtteharjutus. kui mõtelda sellest loost. T eiselt poolt aga on seal alati esil metafüüsika vaibumise aspekt. Olemist ei ole enam. 4. ja et ta presenteerib ennast ise. milles peitub lõpuks n-is presentsuse versioon kui eimiski presentsus. vältimaks tagasilangust tugevasse ratsionaalsuse. V attimo katse selles paradoksaalses olukorras inimole- misele uusi orientiire leida tasub esiletõstmist seetõttu.Leo Luks mu poolest kuuluvat mõtteviisi nimetab V attimo taas Heideggerilt laenatud mõistega meenutav mõtlemine [Andenken] (vt V attimo 1995a: 1453). Nagu ilmneb ka käesolevas seost Akadeemias avaldatud ja artiklist. Ja lõpuks. näeb V attimo vahel selget tugeva põhjendamise reaalse vägivalla (V attimo 2003: ****).

Samas puudub meil võimalus taandada Heideggeri ja V attimo losoo at mingitele ratsionaalsetele üldkehtivatele eel- dustele. Arutluse lähtekohaks sobib Heideggeri olemisajalooline nihilismi määratlus: nihilism kui ajalugu. et siis otsustada. idee. “kummal on õigus”. siis ei saa olemine kuidagiolla. kus olemise endaga on eimiski (olemishüljatus). Siiski ei väida Heidegger. põhja jne kuju võtta. Tõsi küll: Heideggeri mõtlemise üleminekuga fundamen- 10 . Järelikult on olemishüljatus ja nihilism igavesed. mistõttu seda on peaaegu võimatu suruda mingisse lihtsustavasse üldistusse. “Oleva on “pole” olev” (Heidegger Olemine oleva tes täiesti teine. viitab üks- nes meie ontilisse sfääri kalduva keele piiratusele. Kuna Heideggeri mõtlemine lähtub erinevalt V attimost fenomenoloogili- selt eelduselt. V attimo aga konstrueerib Heideggeri mõtlemisest sellise tervikpildi nagu talle kasulik. Nagu ri näha. segades vabalt kokku Heideggeri varaseid ja hiliseid seisukohti. Markeerin toloogias. mitte olemise täielikule ligipääsmatusele. degger välistab igasuguse vahetu ligipääsu olemisele. Samuti pole V attimo väide. aastal peetud ettekandes “Mis on metafüüsika” (Heidegger 1978: 103– 121) kõneleb Heidegger Olemise ja aja eksistentsiaalanalüütika jätkuks eimiski (seega olemise) vahetust kogemisest ahastuses [Angst]. et tema varase ja hilise mõtlemise vahel oleks ületamatu lõhe või et esialge mõtlemine olnuks ekslik. et olemine “olla” ei saa. Heidegger oli sellest puudusest teadlik. ning kasutas oleleb vahepeal sellist kõnepruuki: õige olev on [ ist]. et mõtlejate lähtekohad on erinevad. puudutab see argument otseselt kogu Heideggeolemine suh- mõtteteed ise saatnud ontoloogilist 1986: diferentsi : 6). Oluline on siin V attimo rõhuasetus: kuna Heideggeril on õigus ja olemine ei võrdu olevaga. mis siinkohal üksnes need küsitavused V attimo on- puudutavad otseselt olemise mõistet. teel-olemine (Heidegger 1988b: 90). Husserli motost “ Asjade endi juurde!”. Esimese vastuväitena võiks V attimot süüdistada ontoloogilise diferentsi vulgariseerimises: tema väide. eimiski (vt Heidegger 1977: 85jj). et mõtlemise asi [ Sache] ise — olemine — end muudab (vt Herrmann 1990: 12). siis muutub tema mõtlemine väidetavalt seetõttu. Lisaks sellele. 1929. iseloomustab ka Heideggeri mõtlemist pidev muutumine.Nihilismi “hea uus ilm” põrkumisel esile kerkivad. et aga Hei- olemine [west].

mille alguse võiks tinglikult asetada 1949. Ometi ei saa nõustuda. ja tsiteerides küll sageli Heideggeri 1–25). nagu kaoks hetkekski Heideggeri mõtlemisest otsustavus valmistada ette ligipääsumõtlemise asjale. See ettekannet seal on olemine” (Heidegger kui 1988b: kuidas seletatud V attimo väljendit olemine isenemine . V attimo aga käsitleb isenemist samuti olemisajaloolisest mõtlemisest lähtudes. mis on” (Heidegger 1994). Isenemine ei saa olla üks olemise epohh juba seetõttu. aastasse. n-ö isenemise-mõtlemine. 11 . V attimol on täiesti õigus. et Heideggeri hilismõtlemises ei ole ligipääsuteeks olemisele põhjendamine. Tõepoolest: mispärast peaks viimaks olema võimatu metafüüsikat ületada ja miks tuleb piirduda “vaibumisega”? V astuseks on olemise epohhaalne loomus. Mitmel vt ka pool kasutab V attimo väljendit: olev iseneb pane (s. Esimesel perioodil üritab Heidegger olemist põhjana eksplitseerida. alusepanek [ Gründung]. et koos olemisega vaibub ka ontoloogiline diferents (Heidegger 1977: 104). Põhiline V attimo neb eksitus saab minu arvates alguse sellest. loengusarja “Pilk sellesse. aastatest) aga jõuab käände kaudu põhjatusse mõtlemisse. kuidas koos- Heideggeri mõtlemist periodiseerib. Muutub ainult ligipääsutee. V attimo teeb siit varmalt järeldusi. V attimo 2003: ****). seejärel (alates 1930. et Heidegger põimib just isenemise mõistes kokku olemise ja aja. kuhu ei Heideggeülioluline sõnutsi olemine vaibub. Huvitaval kombel hilist ei V attimo “ Aeg tähele.Leo Luks taalontoloogiast olemisajaloolisse mõtlemisse säärased analüüsid lõpevad.t on. et olemise nõrgenemise tingimustes võime senisest julgemalt tõmmata paralleele ontoloogilise ja ontilise valdkonna vahele (vt kasvõi V attimo 2003: ****). seletus on nimelt interpretatsioonile vastupidine. Kuid ri V attimo jätab tähelepanu alt välja selle. kui see samaaegselt eemale tõmbub (V attimo 1992a: 63). Piisavat käsitlemist leia mõiste Heideggeri hilises mõtlemises: isenemine [ Ereignis]. Mulle tundub siiski. suurest ja aeg) T ema jaoks Heideggeri mõtlemine kahest poolusest: ning fundamen- taalontoloogia (eelkõige Olemine olemisajalooline mõtlemine. Heidegger kõneleb tõesti olemise vaibumisest ja sellest. mille järgi see saab vaid siis iseneda. isenemine on vaid uus nimi olemisepohhide loetelus. et Heideggeri mõtlemises peitub veel kolmaski etapp.

nagu oleksid Heideggeri hilised teosed “ratsionaalsed” või kergesti mõistetavad. et V attimo pole seda teinud. vaid võtan vaatluse alla ühe kolmest postmodernse mõtlemise tunnusjoonest: seade-stu[ Ge-stell]-mõtlemise (vt V attimo 1995a: 1458–1459). II. et Heideggeri jaoks ei ole isenemi- ne pelgalt ontoloogilise diferentsi kadumine. Kuna tema kõige parem postmodernsust käsitlev tekst (V attimo 1995a) on eesti keeles loetav. kus koonduvad taevas ja maa. VATTIMO ONTOLOOGIA PRAKTILISED EDASIARENDUSED 1. aastatel pealiskaudne. olemisajalugu on isenemisega lõpul. aega ja olemist. võetakse koguni üle seade-stu mõiste. hoopis olemine kuulub isenemisse. nende pärisomases [ Eigenes].t nende kokkukuulumises määratleb. V attimol on küll õigus: olemine ei saa “olla”. näitab. Kindlasti annaks ka isenemist moonutamise-strateegia kaudu ümber tõlgitseda.Nihilismi “hea uus ilm” Seda. Heidegger kõneleb teisal (vt Heidegger 1994) ka maailmanelistust [W eltgeviert] isenemise võimaliku paigana. Heidegger väidab selgelt: isenemine ei ole uus olemisajalooline epohh. kuid asjaolu. kuid on selge. surelikud ja jumalikud. V attimo tehnikakäsitus tugineb teatud mõttes jällegi Heideggerile. Postmodernse ajastu inimese suhe tehnikasse V attimo käsitus postmodernsusest losoo as on vahest tema on- toloogia kõige hinnatavam edasiarendus. kuid Heidegger kasutab nüüd saksa väljendit Es gibt — see (isenemine) annab olemist ja aega. s. mis mõlemat. me nimetame isenemiseks (Heidegger 1988b: 20). eriteadusteks lagunedes tehnikasse (Heidegger 12 . Heideggeri jaoks muutub moodsa tehnika loomuse järele et küsimine uusaegne olulisimaks metafüüsika 1988a: mõtlemise suubub ülesandeks seoses sellega. et tema Heideggeri hiliste teoste tundmine oli vähemalt 1980. siis ei kuluta ma seal leiduva ümberjutustamiseks trükiruumi. olemine hääbub isenemisse (Heidegger 1988b: 22). Muidugi ei saa väita.

mille käigus muutub kõik pelgalt koosseisuks [ Bestand]. Heideggeri eesmärgiks ei ole kõnelda tehnika vastu. minetades need määratlused. V attimo toetub siinkohal taas “Identiteedile ja diferentsile”: Isenemine on see iseendas võnkuv valdkond. V attimo ekspluateerib siin äärmuslikul moel Heideggeri ettekannet “Identiteet ja diferents”. Seevastu tehnika loomuse mõistmine seade-stuna kuulub hilise Heideggeri mõtlemises kokku olemise mõistmisega isenemisena. kus tuleb juttu tehnika võimalikust positiivsest suhtest isenemisega. 13 . olemise mittemetafüüsiliseks enda-andmiseks (V attimo 1993: 166.Leo Luks 1082). seal kasvab/ Ka päästev. et V attimo mõistab seade-stut küllaltki Heideggerilähedaselt (vt V attimo 2003: ****). Vt ka eesti keeles Heidegger 1989a: 1215. V attimo 1992a: 55). kuid ei tea sellest ise midagi. oma olemusliku omandavad. Ent seda järsemalt kaugeneb V attimo interpretatsioon Heideggerist seal. siis V attimo rõhutab. toimub just et metafüüsika poolt väl- määratluste kaotsiminek moodsa tehnika janõudmisseostes (vt V attimo 2003: *86). et seade-stus aset leidev inimese ja olemise konstellatsioon on selle eelmänguks. Eriti oluliseks peab ta subjekti kaotsiminekut seade-stus — juba Nietzsche-tõlgitsuses 6 Heidegger armastab sel puhul tsiteerida Hölderlini: Kus aga oht on. 7 Maarja Kaplinski tõlge (V attimo 1995a: 1459). et seade-  stu ongi ainus sanss metafüüsika vaibumiseks. kus Heidegger lausub: Esimest. 7 V attimo antud jaoks on otsustava tähtsusega. mis metafüüsika on neile andnud (Heidegger 1990: 26). vaid mõtelda tehnika loomuse üle (Heidegger 1993: 159). Kui Heidegger kõneleb sellest. tungivaimat isenemise välgatust silmame me seade-stus (Heidegger 1990: 27). olles endiselt olemisunustuse ori (Heidegger 1977: 107–108). Seade-stu mõiste tehnika loomusena koondab kogu ole- va planetaarselt valdavat väljanõudmist [ Herausforderung ]. mida isenemine tähendab (Heidegger 1990: 25). 6 Võib öelda. Siiski ei ole tehnikas valitsev totaalne väljanõudmine iseenesest mingi õnnistus: tehnika loomuse peale mõtlemata leiab uusaegne inimene end küll täiesti uuest olemissuhtest. mille kaudu inime- ne ja olemine teineteist oma loomuses saavutavad.

Sedaviisi jõuamegi V attimo propageeritud hermeneutilise reaalsuskogemuseni. Kui liselt jätta kõrvale asjaolu. et tema losoo a on jõudnud teisele poole subjekti (vt V attimo 1986a: 36–64). Languse ontoloogiast nõrkuse eetikani V attimo usub. peab seade-stut 2003: siiski otseselt isenemise jaoks jääb saks mise võnkealaks võimalik (V attimo ****). moraalsust. siis toob kommunikat- sioonitehnika valdamine kaasa reaalsustunde nõrgenemise (V attimo 1998). lisada siia juurde asjaolu. Just kommunikatsioonitehnika käes kaotab inimene sub- võimuväljas. Levinud käsituse kohaselt mõistetakse tehnikat mootori või mehhanismi mudeli alusel. utilitarism) tavad metafüüsikat ületada. Kuigi V attimo möönab. et tema metafüüsikajärgne olemisõpetus losoo suudab a vahel. 2. luiskeloo maailma. ent V attimol käändub metafüüsikaga mee- 14 . et V attimo elimineerib kergekäeisenekir- Heideggeri võimaldab visandatud tema käände tehnika siiski loomusest misse. Kõik katsed naasta mis tahes pärisomasuse juurde on läbikukkumisele määratud.Nihilismi “hea uus ilm” kujunes V attimo kandvaimaks argumendiks Nietzsche metafüüsika-järgse staatuse kasuks see. Asjakohasemoodsat (V attimo tundub täpsustus. jeldada na tehnikakäsitus õnnestunult postmodernset V attimo olukorda (V attimo 1995a). üri- ületada tekkinud lõhe ontoloogia ja normatiivse Mõned losoo lised programmid (pragmatism. et tehnoloogia 1993: suhe isenemisega ta saab olla ainult kaudne (V attiainoleteh- mo 170). et tehniliselt organiseeritud loodusteadused kaotavad üha rohkem sidet vahetu kogemusilmaga. mis implitseerib perifeeria passiivse sõltuvussuhte tsentrist. kõrvale heita ning teised (praktiline eetika) rebivad ennast losoo lisest pärandist hoopis lahti. V attimo mittemetafüüsiline enda-andmine sissepoole nika väljanõudmis-seoseid. mille kohaselt tuleks tehnikat mõista eelkõige kommunikatsioonitehnikana 1992a: 58). nende objektid muutuvad üha abstraktsemaks. sattu- des suisa ajalootusse. müra metafüüsilised tõesuse Infomüra olukorras (V attimo muutub objekKui pretensioon võimatuks 1992a: 61). kuidas kirjeldatud olukord mõjutab V attimo arvates inimsuhteid. jekti tiivse massimeediumide jooned. Järgnevalt vaatleme.

siis langeb selliselt mõistetud ajaloolisus kokku moraalsusega. 8 Vägivallatuse põhimõttest ei tagane V attimo ka reaalpoliitikat tevõttes näiteks otsustavalt sõna võimaliku Iraagi sõja vastu. selle asemel et maskeerida ennast metafüüsiliseks kirjelduseks. 8 Ometi ei piisa V attimo eetika põhjendamiseks üksnes ajaloolisusest. s. www. võiksime rõhutada aspekti.giannivattimo. 2 15 . et kuulume päästmatult oma aega ega saa apelleerida mingile transtsendentsele inimloomusele. mis takistab meie interpretatsioonides peituvatel vägivallarudimentidel tegelikult avaldumast? Ehk Dostojevski sõnadega: kui jumalat ei ole.o moraalsuseks (V attimo 1992c: 114). simulaakrumite maailm.Leo Luks lespidavalt (andenkend) seotud ontoloogia ise eetikasse (V attimo 1992c: 119). mis leiab aset moodsa tehnika võnkeolukorras. sest üldist kasu pole lakkamatute tõlgitsusmängude käigus võimalik kseerida. tulevikus saa bist ühiskondikus (mis võib elus lähtuda inimeste võrdsuse printsii- viia paratamatult vägivaldsete sanktsioonideni). te si pole või kusagilt võtta tugevaid Selle et vägivaldsuse arendab sunni edasi legitimeerimiseks. mida losoo a inimesele külge poo- gib. tõde muutunud argumenteeei luiskelooks. vaid üksnes vägivalla vähendamise-kaotamise printsiibist (V attimo 1999: 39). Radikaalselt hermeneutiline losoo a kaldub eetikasse kõige- pealt seetõttu. Kui see “triviaalne” ja nõrk hermeneutiline tees tunnistab end kui kuulumist. siis on kõik lubatud?! V attimo ei saa sellele küsimusele vastata utilitaristlikult. Võttes omaks V attimo kirjelduse seda nõrgenenud millel luiskeloo ko- reaalsusest. et destrueeritakse kõik mitteajaloolised tunnused. Vt hes. ümbertõlgitsus. siis võib küsida. Kui veel meenutada. et moodne maailm on reaalsustunde nõrgenemise. kus langetaks tagasi eetika fundeerimisse metafüüsikas. kuulub paratamatult moonutamine. põhineb gu V attimo Heideggeri-tõlgitsus: iga interpretatsiooni juurde. siis näeb ta ennast saatusena ja on võimeline valikuks.it. Samas välistab tema nn nõrk mõtlemine olukorra. Kuna dernsesse V attimo ajastudiagnostika nõrgenemise meil kohaselt kus kuulume on postmo- reaalsuse siis aega. kõik “suured narratiivid”. Kui lepime sellega. poliitiliseks. kus me asume. enam eetilise V attimo ka öeldes.

traditsioon. Uued kogemused. Mitmes tekstis pöördub V attimo surma poole olemise [ Sein zum T ode] analüüsi juurde Heideggeri Olemises ja ajas (vt Heidegger 1986: § 46–53). Surmaloor on V attimo jaoks horisont. surma olemise aspekti. V attimo loogia rakendab Heideggeri rõhutades surma-analüüsi poole oma nõrga seda onto- teenistusse. Surm on see loor. terpreteerib V attimo siin taas Heideggeri küllaltki vabalt. inimesed. mis postmodernses maailmas on muutunud “kostüümidelaoks”. keda me armastasime ja kes on kadunud.Nihilismi “hea uus ilm” Ometi leidub V attimo eetikas veel üks. jällegi Heideggerilt laenatud pidepunkt. mis päästab meid fataalsest orientatsiooni kaotusest. mida me tunneme. andes seeläbi eksistentsile diskursuselaadse mobiilse rütmi (V attimo 1994: 116). Oleme samas punktis. Heideggeri jaoks olla on aga surma poole olemine kui olemasolemise Nagu võimalus näha. siis saab koondavaks surelikkus. Surm manifesteerib permanentse võima- likkusena kõiki teisi olemasolemise võimalikkusi. milles väärtused alal hoitakse: möödunud põlvkondade elukogemus. See loor on põhja poolest ka väheste reeglite allikas. ehkki me teame oma eesmärgitust. in- tervik rangelt ontoloogiliseks võimaluseks. kellega me tahame koos olla ja rääkida. on ainus “parem”. Selleks punktiks on surelikkus. Respekt selle ees. ja see välistab iga vägivalla rakenduse (V attimo 1986a: 18). mida me saame. keel (V attimo 1986a: 17–18). möödaniku suured ja ilusad. mida on meile pärandanud surmaloor — ajalugu. Asume ringis: V at- 16 . V attimo taotlus on selge: kuna ajaloost ei saa leida kandvat väärtust moraali jaoks ega saa selleks väärtuseks olla ka ajaloolisus ise. et etteminemine surma [ orlaufen in den T V od ] hoiab meid teiste võimaluste absolutiseerimise eest (V attimo 1986a: 106). mis võimaldab mobiilsusterinevate ontiliste võimaluste vahel (V attimo 1986a: 107). vähem intensiivsed väärtuskogemused” (V attimo 1986a: 21) vastuvõetavad ei ole. Isegi keel kui kõneaktide ja kogemusviiside kristallisat- sioon hoitakse surmalooris alal. mis saavad meil aidata mitte liikuda olemasolemises kaootiliselt ja ebakorrapäraselt. on mõttekad üksnes kui dialoogi edasiarendused sellega. mis elab või elanud on. see ei leia V attimo eetikast mingit pi- depunkti languse ontoloogia omaksvõtmiseks. kus varemgi: kelle jaoks “langenu positsioon.

Sellisel hoiaku valikul on implikatsioone usule. Sellega V attimo ei taheta jõuda “otsustava kas saab vaheteoni” olla Heideggeri sidet ja vahel. et oleks metafüüsiline ülbus tahta neid ühe artikli vältel lahendada. Ühelt poolt ähvar- dab seda mõtlemist koostlagunemine nõrgenemisprotsesside aren- 17 . Igatahes ei saa V attimo isenemise-analüüsi pidada piisavalt põhjalikuks. et V attimo ontoloogia oluliseks eelduseks on Heideggeri mõtlemise jagamine kaheks etapiks: fundamentaal-ontoloogiliseks ja olemisajalooliseks. Kuna V attimo taotluseks on kaotada vastuolu teoreetilise ja praktilise losoo a vahel. muutub V attimo arutluskäigu adekvaatsus kahtlaseks. Nagu paneb tähele Dario Antiseri. Kui seevastu näha Heideggeri hilises. ilma et peaksime enne ontoloogia keerdkäikudes lõplikku selgust saama. Seevastu V attimo losoo a praktilised järeldused on kerge- mini vaadeldavad. mis kunagi vastust ei leia. isenemise-mõtlemises midagi täiesti uut võrreldes olemisajaloolise etapiga. ning visandasin katkendlikult selle ontoloogia seose Heideggeri mõtlemisega. on nii laiad. Küsimused. siseperspektiivi tõlgitsusmänguna (vt Grondin 1991: 179).Leo Luks timo esmast hoiakut saame põhjendada üksnes hermeneutiliselt. annab see meile õigu- se keskenduda tema eetikas sisalduvatele probleemidele. Antud vastandus võimaldab V attimol tuua võimsaid paralleele hermeneutilises mõtlemises toimiva põhjendamise- põhjatustamise vastasseosega. Jõudsin järeldusele. Parimal juhul on tegemist koguni selliste küsimustega. viljakat Hei- deggeri tüüpi fenomenoloogilise mõtlemise ning hermeneutilise mõtlemise vahel ning kas V attimo teostatav hermeneutika radikaliseerimine on Gadameri programmi relevantseks edasiarenduseks. avaldub just V attimo eetikas ehedalt tema losoo a paradoksaalne loomus. ent mille poole pöörduvad üha uued mõtlejate põlvkonnad. V attimo on sellest enam kui teadlik. KOKKUVÕTTEKS: VATTIMO FILOSOOFIA KUI “POOLUSKLIKU APOLOOGIA” Käesoleva artikli esimeses osas vaatlesin V attimo losoo a tuu- ma — nihilistlikku ontoloogiat.

mis tähendab. Jumal. Huvitaval kombel tekib siin taas paralleel hilise Nietzschega. vägivallatu (V attimo 44). V attimo usk ei ole fanaatiline pühendumine. et usun (V attimo 1997b) tegeleb ta just usu ja mõistuse vahekorra gioosset küsimusega ning kes tunnistab languse losoo ontoloogia as suri. Nietzsche tafüüsika printsiip. Antiseri väidab. V attimo mee- todiks metafüüsikast vabanemisel on hermeneutika. oli relime- alatooni. Võib öelda. et usk annab ainult lähtekoha pieteediks. Esiletoodud raskused ei ole muidugi ainuomased V attimo losoo ale. tee V attimo poolda mingil saab sakole kristlust ainult kui institutsiooni. ei ole selli- ast kasu fanaatikule. nagu väidab Antiseri. keda ta pidas hääbumist õpetavaks dekadendiks par excellence. esimese eelratsionaalse valiku. et tema mõtlemise nõrgenemine ei ole kammitsetud ühestki eelarvamusest. Kõik edasine on juba losoo lise arutluse küsimus. usu poole 30). teiselt poolt tagasilangus tugevasse põhjendamisse. sekulariseerimise kadumise kaudu kaudu 1997b: raalse sfääri (samas: Kuid tegemist ei reaktsiooni kristlik ku ega nõiajahiga: — Kui seega me sekulariseerimise piiriks on caritas. et V attimo eeldab ratsionaalse teooriana eelratsionaalset valikut (Antiseri 1996: 68). Tähendus on alati religioosne (Antiseri 1996: 110). Oma pihtimuslikus teoses Usun. et mis tahes ratsionaalse teooria valimine on eelratsionaalne akt. V attimo on oma seisukohta nimetanud pooluskliku apoloogiaks (V attimo 18 . tagasi us- armastus 51)! käändub sekulariseerimine et (samas: siinkohal meenutame. Kuid langenu seisundis ei ole meil enam tugevaid (V attimo losoo lisi põhjusi. kes oma viimastes teostes ja märkmetes eristas selgelt kristlust kui institutsiooni Kristuse isikust. vägivallatsev jumal. mis pärineb omakorda Piibli tõlgitsemisest.Nihilismi “hea uus ilm” damise läbi. Sellises paradoksis püsimiseks on tõepoolest vaja head meelelosoo a laadi. Kuigi V attimo nõrga mõtlemise eetilised arenduskäigud vägivaldsuse vähenemise teooriana võivad olla vastuvõetavad humanistlike sest losoo väärtuste kontekstis kasvanud inimesele. kes hüüab nt “ Allah on meiega!” (Antiseri 1996: 66). näitab V attimo. Kuigi enamik ratsionaalsetest diskursustest ei nõustuks Antiseri kriitikaga. siis pole midagi üllatavat V atti- mo järelduses: nõrk ontoloogia on algkristluse pärand (samas: 105). et ateist ei olla ja re- ligiooni juhul käia tõrjuda 1997b: 18).

Bd. Martin 1977. Tübingen: A. 67: Me- taphysik und Nihilismus Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann . Sein und Zeit. Martin 1989b [1961]. Kirjandus A l b e r t e l l i . lk 1195–1222 H e i d e g g e r . Martin 1990. samuti pole loota ülemeelelist ilmutust. lk 1461–1482 A n t i s e r i . H e i d e g g e r . Wisseriga. kui on tuhmunud viimane vägivallatseva jumala vari ja sellega koos ka inimliku ratsionaalsuse ülbus. Darmstadt: Wissenschaftliche Buchgesellschaft H e i d e g g e r . Identität und Differenz Pfullingen: Neske . Dario 1996. T artu: ne. Martin 1989a. nr 8. 1: W . B. III Abt. kõneluses T artu Richard Ülikooli — Studia Philosophica . Ilmamaa G r o n d i n .. J. Bd. Hans-Georg 1990. Filosoo a lõpp ja mõtlemise ülesanHans-Georg 2002.Leo Luks 1997b: 75). lk 156–162 H e i d e g g e r . The W eak Thought and its Strength Alders. Gesammelte W erke Bd. Jääb vaid üle Pascali kombelloota. Küsimus tehnika järele. 19 . Gesamtausgabe. ahrheit und Methode. 79: Bremer und Freiburger V orträge Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann . Usku ei saa mõistuse abil põhjendada. Pfullingen: Neske H e i d e g g e r . Seega võib V attimo losoo a kokku võtta ka nii: mõtlemise nõrgenemine saab võimalikuks alles siis. nr T artu: Kirjastus. Einführung in die philosophische Hermeneutik . Martin 1999. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann H e i d e g g e r . Martin 1986. Mohr G a d a m e r . Hermeneutika universaalsus . Zur Sache des Denkens Pfullingen: Nes. III Abt. W egmarken. Martin 1993 = Martin Heidegger 1(37). Martin 1994. Gianni V attimo nihilismi-apoloogia. — Looming. Nietzsche. hot: A vebury G a d a m e r . H e i d e g g e r . lk 1081–1088 H e i d e g g e r . Guido 1995. Martin 1988b. 1991. nr 7. Martin 1988a. — Akadeemia. Frankfurt am Main: Vittorio Klostermann H e i d e g g e r . Martin 1978. V ier Seminare. ke H e i d e g g e r . et usun (V attimo 1997b: 107). Gesamtausgabe. C. nr 6. Tübingen: Niemeyer H e i d e g g e r . — Akadeemia..

B. S. Metzler V a t t i m o . The Transparent Society Cambrid. Berlin/New Y ork: W alter de Gruyter R o r t y . 3. Gianni 1994 [1985]. — Martin Heidegger Denker der P . Gianni 1986a [1981]. B. V a t t i m o . Heideggers Nihilismus: Nietzsche als Interpret Heideggers. —Nietzsche and the Rhetoric of Nihilism: Essays on Interpretation. . Sattumuslikkus. Gianni 1995a [1985]. Ed. . Jenseits vom Subjekt Wien: Böhlau . California: Stanford Uni. 15–21 V a t t i m o . Egyed. — Akadeemia. Gianni 1995b [1985]. versity Press 20 . Heidelberg: Winter. lk 1445–1460 V a t t i m o . . S. Gianni 1993 [1980]. Heideggers V erwindung der Moderne. Sämtliche W erke: Kritische Studienausgabe in 15 Einzelbänden Hrsg. Y Y . Friedrich 1988. Colli. 40–56 . V a t t i m o . eg und Methode: Zur hermeneutischen Phänomenologie des seinsgeschichtlichen Denkens Frankfurt am . Geburtstag von Martin Heidegger Hrsg. —Akadeemia. Gianni 1992b [1985]. losoo- Zeitschrift für systematische Philosophie Nr. V a t t i m o . pp. . Franfurt am Main: Vittorio Klostermann. von F W V . B. F W von 1990. eauthier. Postmoderne und T echnologie. M. nr 7. lk 1434–1444 V a t t i m o . ost-Metaphysik Hrsg. F W von . Nihilismi apoloogia. V a t t i m o . 58–68 V a t t i m o . gart/W eimar: V erlag J. W . Gianni 1992c [1989]. by T Darby. nr 7. Dordrecht: Martinus Nijhoff Publishers. Ottawa: Carleton . S. von G. ovel. Gianni 1989a. Gianni 1986b [1983]. Gianni 1989b. . von W Biemel. . by . München: . Nihilism: Reactive and Active. Richard 1999. Deutscher T aschenbuch V erlag. Montinari. iroonia ja solidaarsus T . allinn: V agabund V a t t i m o . 40–50 V a t t i m o . Nihilism ja postmodernsus as. 141–153 V a t t i m o . Beyond Interpretation: The Meaning of Hermeneutics for Philosophy Stanford. — Kunst und T echnik: Gedächtnisschrift zum 100. pp. ge: Polity Press V a t t i m o . Gianni 1996. Main: Vittorio Klostermann N i e t z s c h e . . Herrmann. The End of Modernity: Nihilism and Hermeneutics in P ost-modern Culture Cambridge: Polity Press . — Logos. The Adventure of Difference: Philosophy after Nietzsche and Heidegger Cambridge: Polity Press . — Nietzsche as Af rmative Thinker: P apers Presented at the Fifth Jerusalem Philosophical Encounter April 1983 Ed.Nihilismi “hea uus ilm” H e r r m a n n . University Press. Gianni 1992a. Language and P olitics. Gianni 1997a [1995]. Nietzsche: Eine Einführung Stutt. Nietzsche and Contemporary Hermeneutics. Jones.

attimo. München: Wilhelm Fink V erlag. V a t t i m o . V . 21 . ti losoo amagister (2002). Helsinki: Tutkijaliitto V a t t i m o . lk XXX LEO LUKS (sünd. von G. 15–26 V a t t i m o . W W . Die Grenzen der Wirklichkeitsau ösung. Gianni 1998. — Medien — W elten — Wirklichkeiten Hrsg. 1976) on lõpetanud 1999. nr 7. elsch. — Akadeemia. Gianni 2003 [1981]. V astu languse ontoloogiale.Leo Luks V a t t i m o . a T artu ülikooli erialal. Eesti Põllumajandusülikooli losoo ja a Ees- Kunstiakadeemia losoo aõppejõud.Glauben — Philosophieren Stuttgart: . Philipp Reclam jun. Tulkinnan etiikka. S. Gianni 1999 [1989]. Gianni 1997b [1996]. Akadeemias varem avaldanud kaks arvustust.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful