Keel ja Kirjandus

1/2011
LIV aastakäIk

EEstI tEadustE akadEEmIa ja EEstI kIrjanIkE LIIdu ajakIrI

JAAN KAPLINSKI FILOSOOFIA-MILOSOOFIA
LEO Luks

j

aan kaplinski on kahtlemata sügav ja laia haardega mõtleja, üks mõjukamaid intellektuaale tänapäeva Eestis. avara mõtlemise tunnuseks on, et ei püsita kramplikult ühegi distsipliini raamides, mõte liigub vabalt ja julgelt, tekivad ootamatud seosed. jaan kaplinski kirjutab just nõnda avaralt ning vabalt, mistõttu pole kerge ülesanne mingi valdkonna isoleerimine tema mõtlemises. kui lisada siia asjaolu, et küsimuse all on filosoofia, mille määratlemine ise pakub tänini tegevust mõtlejate hordidele, tundub, et oleme lahendamatu ülesande ees. käesoleva artikli eesmärgiks ei ole jaan kaplinski filosoofia eritlemine tema luulest, ökoloogiast, poliitilisest mõtlemisest, kultuurikriitikast või usust – kõik need valdkonnad moodustavad kaplinski mõtlemises hägusa võrgustikulise terviku ning piiride tõmbamine oleks teoreetiline vägivald. seda võrgustikulisust silmas pidades ei sobi kaplinski filosoofia piiritlemiseks ka menetlus, mille kohaselt võtaksime vaatluse alla üksnes need tekstid, kus filosoofia mõiste eksplitsiitselt sisaldub. kaplinski on avaldanud olulisi esseid alates 1960. aastate lõpust ning kuni 1980. aastate lõpuni oli avalikus kirjasõnas tema vabamõtlemise liigitamine filosoofia alla välistatud. Ühes enesetõlgenduses on autor oma suhet professionaalse filosoofiaga väljendanud just tinglikult: mõne teise ühiskonnakorra tingimustes võinuks saada temast filosoof (kaplinski 2009: 170). siiski on viimase paarikümne aasta jooksul jaan kaplinskil olnud filosoofiaga selgesõnaline suhe. meil pole vaja otsida kaplinski filosoofiat ridade vahelt nagu näiteks mõne romaanikirjaniku puhul. kui määratleda filosoofiat 1

näiteks ökoloogiast kirjutades kasutab ta antropoloogilisi andmeid eri rahvaste suhtest loodusse või siis eri keelte grammatikate võrdlemist arendades välja soome-ugri keele ja mõtlemise omapära. seega töötab ta sageli filosoofia ja kultuuriteaduse mahamärkimata rajajoonel. ei ole kaplinski esoteerik ega guru. keel on pragmaatiline abivahend maailmas orienteerumiseks jne. et küsimus mina piiride üle tekkis tal esmakordselt juba nelja-aastaselt (kaplinski 2004: 385). 2 .1 ei ole vähemalt väljaspool luulet võimalik kõigest korraga rääkida. kuigi iga mõtlemine algab teatud eeldustelt. küsimine mõttekäigu kehtivuspiiride järele. Ehkki käesolevas ülevaates pole suudetud esile tuua kaplinski mõtlemise kujunemist ega muutumist ajateljel. 2 kogemuse põrkumisest erinevatele paradoksidele vt lähemalt artiklist „kokkupõrge tõelisusega” (kaplinski 2004: 384–395). et kaplinski on neid küsimusi küsinud terve elu.3 tema filosoofia paradoksaalseks ülesandeks on näidata.2 Ühelt poolt on kaplinski filosoofia radikaalselt skeptiline-nominalistlik. a ja mitte-a on kõik kokku. tema mõtlemises sisaldub enamasti metafilosoofiline-kriitiline aspekt. millele ma võin loota? –. kõige kompaktsemalt on need mõtted avaldatud kaplinski viimases esseekogus „Paralleele ja parallelisme”. ei jutlusta ta Õpetust. kõgõkogo. et kuigi miski pole kindel. lammutades metafüüsilis-teaduslikku kõiketeadmise pretensiooni. Vaatamata olulisele sidususele tugineb see mõtlemine paradoksaalsele hoiakule. midagi pole parata. kuigi kaplinski esseede pedagoogilise eesmärgina võib määratleda pimeda teadususu käes toimivate keskkonda hävitavate inimeste äratamist. on siiski ebamäärane kõik olemas ning aukartus elava ees on elamiseks õige hoiak. mille esimest osa „mõtteid keeltest ja kultuuridest” võib kasutada ka giidina kaplinski loomingu tervikus orienteerumiseks. võib siiski öelda. vaid visandab sildu moodsa teaduse. Ei tegelikkust ega iseennast pole võimalik lõpuni defineerida. kõigekogu” (kaplinski 2009: 30). idamaiste mõttesüsteemide ning soome-ugri pärandi vahele – eriti selgelt ilmneb see taas „Paralleelides ja parallelismides”. korduvalt mainib ta. eemaldumine realismist (vt kaplinski 2003: 50). metafilosoofiaga. tema filosoo1 teoses „Paralleele ja parallelisme” kirjutab kaplinski: „Iga asi lubab kaksikjaotust: maailm koosneb temast ja kõigest muust. kaplinski mõtlemise esmaseks intuitiivseks eelduseks on kogemus. kuid samas välistab kaplinski kindlalt skeptitsismi äärmused solipsismi ja eetilise nihilismi. universum. Enn kasaku ilusa võrukeelse sõnaga kõgõkogo. et puhast nominalismi saab vaevalt olla.kas või Immanuel kanti kolme küsimuse kaudu – mida ma saan teada. et kaplinski mõtlemises sisaldub hägusale struktuurile vaatamata nii temaatiline kui ka ajaline koherentsus. 3 kaplinski on ka ise väitnud. kaplinski kasutab argumenteerimisel palju empiirilist materjali. kuid veelgi enam: viimastel kümnenditel on kaplinski tegelenud järjekindlalt mõtlemise piiride ja võimaluste kaardistamisega. tegelikkus pole jagatav diskreetseteks analüüsiühikuteks. ei kõnele ta nagu hääl väljaspoolsusest. pigem on see mõtlemise suund. Proovin siinkohal sõnastada lakooniliselt kaplinski filosoofilise agenda ja asun seejärel tema mõtlemise tervikut vägivaldselt valdkondadeks ning alateemadeks jagama. mida ma pean tegema. kaplinski filosoofias on oluline koht paradoksidel. siis tuleb öelda. sest isegi kui kõik on üks. kuigi teoreetilisel tasandil kaldub tema sümpaatia taoismi ja budismi suunas. et kõik on kõik. mida autor määratleb religioonist kirjutades valgustatud skepsiseks (kaplinski 2004: 405).

hägusalt piiritleda. võimatu katsena keelt radikaalselt muuta (kaplinski 2009: 262). kirjeldab kaplinski seda sageli intellektuaalse eksitusena. kõik üldistavad teooriad on ju seatud kahtluse alla. kõik põhimõisted on kaplinskil omavahelises vabamängus ning analüütilist rangust pole võimalik saavutada. skeptilisi liialdusi vaibutatakse tervemõistuslike ja eetiliste intuitsioonidega. Enesetõlgendus. 3 . pidev enesetõlgendus. et kaplinski ei defineeri filosoofiat (ega üldse ühtegi mõistet). Filosoofia eeldab mõtlejat. sageli kirjutab kaplinski 4 alternatiivse hägusa loogika kohta vt samas lk 181. skeptiliste mõttekonstruktsioonidega ning teiste kultuuritüüpide kirjeldustega. vaid vabastada meid pingutamisest (kaplinski 2009: 230). kui palju me peame uskuma” (kaplinski 2004: 401). Mis on filosoofia? kaplinski filosoofiast kõneldes oleks paslik alustada mõtleja enda filosoofiamõistmisest. kuidas saavutada mõtlemises õige tasakaal. küsimus on. rahu leidmine. et midagi on puudu. oma koha leidmine on skeptiku jaoks ülimalt raske probleem. Filosoofia eesmärgiks pole tuua keelt tõeluse juurde. Tunneta iseennast! Mina ja teadvus skeptiline mõtlemine saab alata üksnes vahetust kogemusest. Wittgensteinile toetudes määratleb ta filosoofia eesmärgina leida rahu mõtetes (kaplinski 2009: 136). teatud mõtlemise protsess. mitte rangelt määratletud distsipliin.4 teisal kirjeldab ta filosoofiat korrastatud küsimuste hulgana. kirjeldades oma filosoofiat holistliku igatsusest kantud otsimisena (kaplinski 2009: 194). et filosoofia on kaplinski jaoks tegevus. mille esimene tees välistab filosoofia defineerimise võimaluse (kaplinski 2009: 193). millisel tasandil parajasti argumenteeritakse. kas filosoofia algab sealt. Vaadeldes filosoofiat kõrvalt. inimest. mille tekkimise eelduseks on tunne. kaplinski ei seo oma filosoofiat ratsionaalsuse ega loogilisuse nõudega. mina määratlemine omakorda filosoofiline probleem. et uskumist väärivate eelduste väljatöötamisel opereerib ta erinevate üldistustasanditega alates peaaegu universaalsest ja lõpetades privaatsega. seletada filosoofiat kultuurilis-psühholoogilises kontekstis. küsimus mina piiride järele on kaplinski filosoofias üks kesksemaid. „ma arvan. seega võib öelda. miks filosofeeritakse. tema mõttekäikude jälgimise teeb raskeks see. miski pole korras (kaplinski 2009: 202). kaplinski kogu (filosoofiline) looming tundub olevat vastamine sellele küsimusele. kaplinski metafilosoofilised mõtisklused üritavad seletada.fia pendeldab kahes suunas: teaduslikku ülbust rünnatakse paradoksidega. sest valmis vastustest on loobutud. ega täpsusta alati. skeptilisest perspektiivist. et filosoofia põhiküsimus või põhiküsimus enne igasugust filosoofiat ongi see. kus keelt tahetakse kaardikepi asemel kasutada kaardina (kaplinski 2003: 48)? kaplinskile on selline pretensioon võõras. lepitada maailmaga (kaplinski 2004: 392). vaid üritab seda kirjeldada. kõige kontsentreeritumalt on autori metafilosoofilised positsioonid esitatud aforismikogus „621”. seega võime öelda. ometi on ka selle mõtleja.

Viidates budismi meditatsioonitehnikatele. Puhtfilosoofilisel tasandil pole kaplinski mõttekäikudes midagi originaalset. et moodne eksistentsiaalne fenomenoloogia. miks just nii. kuid on loobunud puhta egoloogia väljakujundamise ülesandest. kaplinski normatiivne väide on. tegelikkuse protsessuaalsuse adumiseks tuleb minast lahti lasta (müstiline tegevusetus). põhjendused mitte niivõrd. Huvitav on see. üks paljudest kõikedest” (kaplinski 2009: 272). kujutlemise ja mõtlemise piiratusena. solipsism on sulgumine välisuse ohu eest. mõtleja hoiak on siin selge. mis võivad ka laguneda. 6 Budismist kui ideloogilisest vastukaalust tarbijalikkusele vt kaplinski 2004: 255. peab kaplinski võimalikuks käsitleda mina atribuutide kompleksina. tõepoolest eeldab ju eneseteadvus mitte-mina olemasolu. on saavutanud mina kui teadvuse voo mõtestamisel palju detailsemaid tulemusi kui kaplinski aforistlikud mõtted (vt nt dreyfus. poolikusetunde eest (kaplinski 2009: 265). et just selle ühise teadmatuse kaudu tekib meil kaplinski järgi võimalus üksteist mõista (kaplinski 2009: 270–271). mis leiavad kajastust veidi hiljem. kaplinski Levinasile peaaegu ei viita. kartesiaanlikku „mõtlevat asja” on kritiseeritud vähemalt Hume’ist peale ning XX sajandi kontinentaalfilosoofia on paljuski postsubjektivistlik. vaid ainult kõik. Iseenda olemasolu pole kaplinski jaoks teadvuse algus: „Vahetus kogemuses ei ole „mina”. teadmine teadmatuse tausta jne. teese mina või teadvuse kohta üldse. toob oma seisukohtade illustreerimiseks näiteid oma kõhklustest ja identiteediprobleemidest varasest lapsepõlvest peale (vt nt kaplinski 2004: 384–395). et tuleb sellele poolikusele avatuks jääda. Esmalt piiritleb ta mina-olemise nägemise. tuginedes taoismi ja budismi seisukohtadele.5 Pigem võib kaplinski seisukohtadel olla kultuurikriitiline tähtsus. kuidas tõrjutakse kartesiaanlik „mina mõtlen” tõsikindel intuitsioon? siinkohal oleks oluline kaasa mõelda kaplinski keelefilosoofiliste põhiseisukohtadega. mis tugineb küll Edmund Husserli pärandil. Enamasti me küll ei lagune. 4 . kuna ei luba pilgul liiga teravaks saada (kaplinski 2004: 329). et me ei ole kõik (kaplinski 2009: 264). Proovin siinkohal vaadelda kaplinski üldisemaid seisukohti. n-ö meele tühjendamise tehnikatele. väljamõeldis. inimeste ühendamine teadmise pinnal sünnitab terrorit ja totalitarismi (kaplinski 2009: 271).väga isiklikult.6 Filosoofiliselt põnev on see. spirituaalselt laetud lugeja jaoks on viimati refereeritud kapliski mõttekäigud kahtlemata paeluvad. kuid loodusteadusi austavale praktilise meele5 Võib isegi öelda. kaplinski eitab kartesiaanlusest alguse saanud mõtteliini eneseteadvuse tõsikindlusest. mõistab kaplinski mina transtsendentsena. mina-kujutelma illusoorsest püsivusest tuleneb toimimiskeskne tegelikkusekäsitus. kuidas kaplinski üritab välistada solipsismi. et see sarnasus on juhuslik. kuid meile saab ühine olla just teadmatus (kaplinski 2009: 270). mille harjumus on kinnistanud” (kaplinski 2004: 326). Igaüks on oma minaks-saamises üksi. teadvussisude muutuva herakleitosliku vooluna (kaplinski 2009: 266–267). mis jääb väljapoole meie kirjeldamise ja mõtlemise ulatust (kaplinski 2009: 16). mõistmisel ja kommunikatsioonil on seega müstiline läte. „ma olen konstruktsioon. kaplinski mõistab teadvust protsessuaalselt. siin on näha kaplinski mõtlemise kalduvus eetikasse ning suur sarnasus Levinasi mõelduga – tundub. asjaoluna. sest argimõistuslikul tasandil tundub Lääne tsivilisatsioonis valdavat identiteedi ja toimimise kultus. Wrathall 2006).

mis osana inimesest peab teenima tema kestmist ja kaitsma teda surmahirmu eest. kaplinski pooldab oma kirjutistes järjekindlalt nominalismi ja keelelist relatiivsust. käsikirja algusosas käsitleb kaplinski täiesti materialistlikelt eeldustelt lähtudes teadvuse rolli olendi kestmise ja toimetuleku seisukohalt. keel on tal pragmaatiline.) säärasele kriitikule julgen soovitada aastatel 1976–1977 kirjutatud käsikirja „silmad ja mõistus: mõistuse ökoloogiast” (kaplinski 1996: 74–111). Loo moraal võiks olla laiem: vähemasti surmateadlikkuse tõttu on mina alati seotud tundmatuga ning kui julgeda mõtelda. keda ta 1990. viidates Heideggeri natsiminevikule. näiteks surmajärgse igavese elu kontseptsioonide kaudu. 1997a: 187–189. et ühtegi mõtlemist ei ole võimalik hinnata mõtleja eluviisist ja praktikatest lahus. kes üritavad autentsusetaotluses keele ja meele võõraks muuta (vt kaplinski 1995: 1868–1877. 5 . nüüd liigun läbi keele ontoloogiliste väidete poole. selles tõrjumises on varjatud eeldus. Ühtlasi on antud tekst laiemas plaanis säravaks filosoofia apoloogiaks. sellel teesil on mõistagi olulised tunnetusteoreetilised järeldused. mitte ontoloogiline nähtus (kaplinski 2009: 33). elu ja olemasolu tõelikkusega ka surelikkuse põhiparadoksi (kaplinski 1996: 108). selles järelduses avaldub muide kaplinski filosoofia ühisjoon eksistentsialismiga. aastatest peale on üheselt kritiseerinud.7 Kaplinski keelefilosoofia arvan. Esssee lõpuks jõutakse taas tõdemuseni. surelikkuse paradoksi teadvustamisest saati üritavad religioonid ja filosoofia seda lahendada. kardab hirmu pärast mõtelda (kaplinski 1996: 99).. 2004: 210). miks peaks piiritlema ennast teadmatuse ja muutumise kaudu. et budism on kõige optimistlikum filosoofia. alles kõikide valdkondade avamise järel saame vähegi tervikliku ülevaate kaplinski mõtlemise omapärast. Inimteadvus on ainsana saavutanud autonoomsuse. et jaan kaplinski filosoofilised põhiseisukohad saab täiesti õigustatult asetada tuntud skeemile teadvus–keel–tegelikkus. siiski on kaplinski intervjuudes tõrjunud ka Heideggeri mõtlemise kohta käivaid küsimusi argumentum ad hominem abil. on samal ajal teinud inimese teadlikuks sellest. sh varase Heideggeriga. alustasin selle skeemi käsitlemist teadvuse poolt otsast. selles tekstis läheneb kaplinski teadvuse küsimusele evolutsiooniteooriast lähtudes. siis enamasti nii aeglaselt. moodne ilmalik inimene üritab kaplinski hinnangul massikultuuri mängulise meelelahutuse kaudu paradoksi unustada. siis pole võimalik vältida enda määratlemise koormat ega paradoksi.. mõistuse areng on teadvuse asetanud keskse ja vältimatu paradoksi ette: „Ent teadvus. et kestmisele tuleb vältimatu lõpp. et neid ei märgata. sest eitab koos isiksuse. olles võimeline käivitama ka organismi kui tervikut hävitavaid tegevusi. mitte tegelikkuse kirjeldamise vahend (kaplinski 2009: 80). kui igapäevane kogemus on täidetud ning pidev? (kui ka muutused teadvuses ja enesetunnetuses aset leiavad. äkilised ümbersünnid jäävad enamasti kinolinale. Ent kuidas kaplinski oma väidete kasuks argumenteerib? 7 Põhiliselt on kaplinski kritiseerinud küll eesti heideggeriaane. nagu näiteks enesetapp (kaplinski 1996: 79).ga inimesele võivad antud aforistlikud paradoksaalsed mõttekäigud jääda väheveenvaks. suhtlemise.” (kaplinski 1996: 92). kuid jõuab samuti paradoksi tunnistamise vajaduse õigustamiseni.

et mõtlemine pole läbinisti keeleline. kui tunnistada seda eeldust. semiosfääri olemasolu on inimese põhiomadus (kaplinski 2009: 33). lõhnal jms (kaplinski 1995: 1876). kui suur on keelelise suhtlemise tarve (kaplinski 2009: 95 jj). jällegi tuleb öelda. Esmalt teistsugune üldmõistete moodustamise viis kui ranged hierarhilised mõistepuud. teisisõnu – kõik kirjelduskeeled on kogemuse võimalikud väljendused ning pole võimalik otsustada. Loengusarjas „mõtteid keeltest ja kultuuridest” püstitab kaplinski hüpoteesi kultuuride jagunemisest kommunikatiivseteks ja meditatiivseteks selle põhjal. kaplinski keelefilosoofia kriitilise kaalumise soovi korral tuleks süveneda just eelkeeleliste teadvusseisundite olemasolu võimalikkuse küsimusse. on kaplinski arvates mitmeid põhimõttelisi võimalusi kujutluste keeleks tõlkimisel. siit areneb uskumus. keeleline mõtlemine on juba kujutluspiltide tõlkimise tulemus (kaplinski 2009: 238). nagu ei saa näpuga näpule endale osutada. mil määral kultuuris keelt usaldatakse. on igasugune tegelikkust objektiivselt kirjeldava keele otsimise taotlus välistatud. teisisõnu – keele ontologiseerimine on selle totaliseerimine. paljudest asjadest tuleb vaikida. vahe kujutluse ja sõnalise väljenduse vahel on ähmane (kaplinski 2009: 95). mida võiks koguni üldistada mitte-indoeuroopa mõtlemiseks (kaplinski 2009: 72). näiteks üldmõiste köögiriistad asemel kasutatakse eesti keeles prototüüpset mõistepaari noad-kahvlid. mis toimub teadvuses. keelelise relatiivsuse tees on üldtuntud. kommunikatiivses kultuuris elatakse rohkem keelelises maailmas. et siiani pole me leidnud kaplinski filosoofiast midagi originaalset. Ehk teisisõnu: filosoofia tõesuspretensioon on täitumatu. kuid lisaks sellele visandab ta eesti keele näitel mõned võimalikud meditatiivsele kultuurile omased filosofeerimise viisid. selle eristuse abil jätkab kaplinski uku masingu algatatud indoeuroopa mõtlemise kriitikat (masing 2004). kaplinski keelefilosoofia üheks järelduseks on kindlasti see. koduloomi nimetatakse sõnapaariga lehmad-lambad jne. kõike ei saa teaduslikult defineerida. muusikal. vaid selle algvormiks on kujutlus (kaplinski 2009: 80). mõisteid rangelt defineerida jne. defineerimisega kaasneb võimupretensioon ja inkvisitsioon jne. piltkiri (kaplinski 1995: 1873). usaldatakse keelt. milline neist on tõesem. sõnapaaride kaudu üldistamine on 6 . et kõigest olulisest pole võimalik rääkida. keskse tähtsusega tekstideks on siin loengusari „mõtteid keeltest ja kultuuridest” ning artikkel „soome-ugri keeled ja filosoofia” (vt kaplinski 2004: 194–220). oluline koht on sõnatul tundel. tantsul. kaplinski oluliseks panuseks võib pidada soome-ugri filosoofia võimaluste visandamist. ei kõlba ta liiatigi iseenda kirjeldamiseks. olgugi see tervik ise ajutine ja muutuv? kaplinski alusveendumuseks on. kaplinski toob esile kaks põhilist kommunikatiivsele kultuurile omast keelelist aspekti. siinkohal argumenteerib kaplinski keelepsühholoogiliselt ning taotleb universaalsust: inimene üldse on ennekõike kujutlev. kuna keel on kommunikatsioonivahend. n-ö rinnastav mõtlemine (kaplinski 2004: 206) või mõtlemine prototüüpides. mitte mõtlev loom (kaplinski 2009: 235). et keele abil ongi võimalik tegelikkust kirjeldada.alustada võiks küsimusest. kuid meel on algselt kujutluspiltide kogum. Olgugi et keelelisus. minus. indoeuroopa mõtlemise piiratust ja võimupretensioone on teravalt kritiseerinud juba nii uku masing kui ka näiteks jacques derrida.

mis on erinevalt kirjeldustest jällegi konkreetsem. kaplinski keelefilosoofia algvisandit (artikkel „Eesti filosoofia”) on kritiseerinud urmas sutrop (1996: 1146–1162). vaid täiendavad. unduski ja kaplinski tõlgendused ei ole minu hinnangul teineteist välistavad.8 kokkuvõttes tahab kaplinski öelda. näiteks solin.hägusam kui definitiivne mõtlemine (kaplinski 2004: 205. kuivõrd kaplinski ideed suudavad pakkuda konkurentsi lääne filosoofiale.t kommunikatiivse kultuuri üha jätkuvat pealetungi. teiseks soome-ugri keelte filosoofilist potentsiaali omavaks eripäraks on ideofooniliste sõnade rohkus. et soome-ugri keeled. täpne ja hägus (kaplinski 2009: 91). õigustamaks soome-ugri filosoofia potentsiaali. kui ümbritsev keskkond koolist tööeluni nõuab täpsust. et eriti just kõlakirjelduslike sõnade puhul on eesti keelele omane suur avatus. Ideofoonilist lausumist võib pidada kujutamiseks (kaplinski 2004: 208). mis on pealegi adekvaatsem viis tegelikkust kirjeldada kui indo-euroopalik hierarhiline mõtlemine. Problemaatiline koht kaplinski mõtlemises on praktilise visiooni puudumine. omakeelne mõtlemine peaks leidma küllap laiemat elulist rakendust kui mõni akadeemiline diskussioon. kui kolonisatsioon jätkub – ja selles osas on kaplinski oma intervjuudes olnud küllaltki pessimistlik –. s. või ehk ka laiemalt meditatiivsete kultuuride keeled. teoreetilisel ja kultuurifilosoofilisel tasandil on algatus väga huvitav ning samuti peaks see andma mõtteainet antropoloogidele. 2009: 63) ning samuti säilib keeles suurem konkreetsus kui abstraktsete üldmõistete moodustamisel (kaplinski 2009: 65). Eelpool nimetatud omadustele lisaks rõhutab kaplinski vana regivärsi poeetika oskust ühendada konkreetne ja abstraktne. 7 . aastal on kaplinski tähele pannud. meenutame. juba 1969. Ometi rõhutab kaplinski oma kultuurikriitilistes esseedes Lääne tsivilisatsiooni. undusk tõlgendab sõnakorduste vajalikkust vanas rahvalaulus animistliku maagilise keelekäsituse kaudu (vt undusk 2004: 37–57). kuidas hägusust hoida. definitsioone ja kindlat struktuuri? kas eesti filosoofia peaks arenema vastukultuurina. et läänestunud ülikoolide kateedrites pursitakse regilaulu asemel maakeeles Heideggeri. kas kaplinski poolt esile toodud keelelised aspektid on piisavad. võimalus luua olemasoleva malli järgi uusi sõnu (kaplinski 1997b: 244). kuid edasist diskussiooni pole paraku toimunud. sahin jne. sulin. sobivad paremini hägususe kirjeldamiseks. et kaplinski jaoks on oluline säilitada keeles seost kujutlustega. mis sai alguse juba regilaulu elava traditsiooni hävimisest (vt kaplinski 2004: 158–191). kaplinski toob oma tekstides rohkelt näiteid sarnase sõnapaarides mõtlemise kohta paljudes keeltes (kaplinski 2009: 70–75). 9 küsimus on ka selles. siis kuidas peaks hüpoteetiline soome-ugri filosoofia-milosoofia (kaplinski 2004: 215) levima? Probleem pole ju isegi selles. vähem kujutluste keelest ümber tõlgitud. subkultuurina? nendes küsimustes kaplinskil vastused puuduvad ning ehk peab seda näitama hoopiski aeg ja praktika.9 8 kaplinski mõtetele lisaks tasub kindlasti kaaluda jaan unduski tõlgendust rahvalaulu parallelismi ning meditatiivse kultuuri kohta. Parallelismis toimib samasugune hägusus kui prototüüpses üldistamises.

Filosoofiliselt mõeldes tuleb öelda. kui neid kõhklusi edasi arendada. 10 teaduses endas on kirjelduste ammendamatus sõnastatud komplementaarsuseprintsiibina (vt kaplinski 2009: 46). kuid tema pragmaatiline hoiak sellise variandiga ei arvesta. et tegelikkus piirdub keelega. sõna olemus tähistab üksnes asja suhet kellessegi. ma ei mäleta. a-ks ja mitte-a-ks. üldjuhul inimesse (kaplinski 2009: 26). et tõelus on kirjeldamatu. müstilised eeldused. suhtest ümbritsevasse: „nael lauas. miski tekitab neid. eimiski (kaplinski 2009: 30). kaplinski holistliku mõtlemise raames pole mõtet küsida. keelele ja kujutlustele eelneb tingimata miski muu. oluline on tõeluse primaarsusega arvestada. Puhtloogiliselt on iga asja ümber universum. 8 . on see sotsiaalse kontrolli mehhanismi hoob. mis tunduvad talle sümpaatsed. seisukoht. Olemus on suhe (kaplinski 2009: 28). seega on kõik kõiges (kaplinski 2009: 31). keeleliselt määratledes on asi erinevate tähenduste lõikepunkt (kaplinski 2009: 258). iseendaga suhestatult on asi null. et kaplinski välistaks kusagil selgesõnaliselt subjektiivse idealismi mõtteliini. mis sunnib meid nägema ja kirjeldama nii nagu ette nähtud (kaplinski 2009: 225). kas tõeluse olemuseks on mateeria või ideed. olemused ja tõelus kaplinski käsitus minast ja keelest peaks viima ainuvõimaliku järelduseni: filosoofiline ontoloogia on võimatu. et kaplinski tutvustab oma lugejatele loodusteaduse kõrval alternatiivseid tõeluse interpretatsioone. järjekindlalt mõeldes tuleb tõdeda. Võib öelda. kui nii. teisisõnu. aforismikogumikus „621” esitab pigem postulaate. esineb vaid selle erinevaid interpreteerimise võimalusi nagu näiteks teadus (kaplinski 2009: 45). tõeluse. tõelust pole võimalik rahuldavalt kirjeldada. kirjeldamatu kõiksuse olemasolu on üks kaplinski mõtlemise aksioome. kaplinskile meeldib mõelda tõelusest kui muutuvast pidevusest. asi on vaid kõige nägemine ühest punktist (kaplinski 2009: 263). kõigepealt väidab kaplinski. ontoloogia algab siis. mitte diskreetsete asjade kogumist. et asjadel pole tardunud olemusi (vt kaplinski 2009: 22–27). asja olemus sõltub tema kontekstist. kui küsija-vastaja kasutavad eri keelt (kaplinski 2009: 199). alusintuitsioone. on välistatud juba kaplinski keelefilosoofia alusteesis: kujutlused eelnevad keelele. Loengusarjas „mõtteid keeltest ja kultuuridest” seob ta oma mõtted sageli kaasaegsete teadusteooriatega. kas väljaspool keelt ja teadvussisusid üldse midagi on. tõelus (kaplinski 2003: 46–47).Ontoloogia. nii see kaplinskil laias laastus ongi. asi suhtes endasse. kujutlused tulevad kusagilt. nael naelakastis ja nael inimese kehas on eri asjad” (kaplinski 2009: 253). küllap on sellel intuitsioonil keele-eelsed. sellist suhet polegi. iga asi jaguneb temaks ja mitte-temaks. et teadvus ise võib olla aistingute ja kujutluste allikaks (see mõtteliin ei pea tingimata olema solipsistlik). et kõik on kõik. siis võib jõuda tuntud küsimuseni. kuid järgnevalt vaatleme ka filosoofilisi argumente. kõigel konkreetsel on oma saatus ja seos kõige muuga. mis võiks olla asi ise oma identsuses. järgnevalt küsib kaplinski. kui keegi ütleb „tegelikult”. Iga asi on määratletud kõige muu kaudu.10 Ometi ei loobu kaplinski metatasandil tehtud skeptilise eelduse tõttu tõeluse interpreteerimisest oma teostes. siis on identsus vaid abstraktsusel (kaplinski 2009: 254). Asjad.

siin olemegi jõudnud tagasi filosoofia põhiküsmuse juurde kaplinski sõnastuses: kui palju me peame uskuma? aukartus elu ees. sh filosoofia-milosoofia. et evolutsioon teenib eksistentsi (kaplinski 1996: 42) ja meie esmane eesmärk on elu kaitsta (kaplinski 1996: 44). seega võib öelda. kus argumenteeritakse inimeste ja loomade võrdse arvestamise kasuks nende ühisest kannatusvõimest lähtudes. On märkimisväärne. et Läänes suurt ühiskondlikku mõju avaldanud Peter singeri raamat „animal Liberation”. aastal. osa sellest jääb teadmatuks ja paradoksaalseks. et eetika aluseks on tunne. alusintuitsioon. kuidas küll nii imeline tunne pole üldlevinud. asju ja omadusi. kaplinski kõneleb eetikast kõige laiemas tähenduses kui teatud suhtumisest loodusse. Varasemas elukogemuses peitub pragmaatiline garantii mõistmatus tõeluses orienteerumiseks kas või ökoloogilise tasakaalu säilitamise tähenduses. kus eristatakse rangelt tegelikku ja näivat. just seetõttu on kaplinskile sümpaatne meditatiivsete kultuuride traditsionalism. artiklis „maausku sumatra saarelt” kirjeldab kaplinski usku lähedusena. aastal kirjutab kaplinski loomakaitseseadust kommenteerides vajadusest „seada oma suhted teiste elusolenditega nendesamadele armastuse ja õiguse alustele. Olgu võrdluseks öeldud. kaplinski kogu looming. läänelik ratsionaalsus ja edasipürgimine viib tasakaalu hävinguni. Eetika ja loodus kaplinskil on vähe läbinisti eetikale pühendatud artikleid. Olgu lõpetuseks mainitud. neid tuleks lugeda hüpoteetilise vastukaaluna teaduslikule realismile ning hierarhilisele metafüüsikale. maausku lähedusena kõigele (kaplinski 2004: 119–120) ning väidab. et maausk on talle sümpaatne. mis aga ei moodusta selget süsteemi. 239–242). diferentseerimatul eimiskimaailmal (kaplinski 2009: 241). konstrueerida energia jäävuse seadusest lähtudes hüpoteese. püüd elada nii. et kaplinski eetika kohta kehtib täpselt sama tähele9 . määramatul. kaplinski eetika motoks on aukartus elu ees. et siinse hävides tekib kusagil midagi muud jne. muidu see kummutaks enda. et kaplinski ontoloogia pole suletud süsteem. ei ole omavahel võrreldavad. Lõpetuseks võib öelda. miks on kestmine hävingust tähtsam. millele oleme püüdnud seada suhteid inimeste vahel” (kaplinski 1996: 40) ning väidab samas artiklis. pole selget suunda progressi jaoks. kõigesse elavasse. kuid eetika vajab skepsisest tugevamat alust. siis puudub ka alus maailma ümberkujundamise õigustamiseks. kuid mida alustab luule väljumine tavakeelest (kaplinski 2009: 168) ning kuhu suundub meditatsioon. et kõik on ime – see on vähim. Eetikas on ikka midagi absoluutset” (kaplinski 2004: 80). mida ei ole võimalik kirjeldada (vt kaplinski 2009: 129–130. mitte rehkendus – eetilise inimese maailm ei ole läbinisti ratsionaalne: „Eetilise inimese maailm ei ole mõõdetav. puhtteoreetiliselt võib ju küsida.need arutelud tunduvad väga spekulatiivsed ning argikogemuse seisukohalt ebaolulised. nagu on elatud (kaplinski 2009: 162). on kantud lähedusest ning kurvast imestusest. Lisaks kogetavale tõelusele ja keelele on siin koht ka nimetul. see koosneb hulgast väärtustest. kuid tema eetilise põhihoiaku mõistmiseks on materjali siiski piisavalt. kaudselt võib eetilist hoiakut põhjendada eelnevalt vaadeldud skepsise läbi: kui tõelust pole võimalik kirjeldada. ilmus 1975. et juba 1968. mida kaplinski uskuma peab.

alliksaar. siis kuidas saab see rahu levida? kas toimida või olla müstilises toimimatuses. mida ta on väljendanud albert schweitzeri suhtes: ka kõige õigemad sententsid ei muuda iseenesest inimkonda mõistlikumaks ja paremaks. mis väljub kaugelt siinse artikli võimaluste piirest. kas muuta ennast või maalima?11 kas suurem mõju on filosoofilistel manitsustel või luule kujunditel? Või peavad need ühte sulama. emakeel ja keeleema. Ettekandeid seminaridelt „keel ja filosoofia” (madsa 2002) ning „millest kõneldakse siis. – akadeemia. keel ja tõelus. kõik on ime. Kumb tee on umbtee? (alliksaar 1997: 119). Eesti regivärsi parallelism ja maagilise elutunde taandumine. kui filosoofia peab meil aitama elada. Herakleitos oleks istunud. lk 46– 52. m a s i n g. Oxford. lk 119. k a p l i n s k i. Paralleele ja parallelisme. s u t r o p. 11 12 10 . Heidegger. tartu: tartu Ülikooli kirjastus. imeline seos tõelusega (vt kaplinski 2004: 320). jaan 2004. k a p l i n s k i. Kirjandus a l l i k s a a r. lk 37–57. tooma hinge rahu. u n d u s k. tallinn: Vagabund. malden. Eesti filosoofia. tartu: tartu Ülikooli kirjastus. jaan 1995. jaan 1997b. keelest ja meelest. tartu: tartu Ülikooli kirjastus. nr 24..panek. Carlton: Blackwell. jaan 1997a.ja kultuurimuutuse vältimatu eeltingimus (kaplinski 2004: 82). k a p l i n s k i. – mäetagused. mark a. isegi kui aukartusena elu ees on sõnastatud meele. tartu: Ilmamaa. k a p l i n s k i. k a p l i n s k i. nr 9. – tõtt-öelda. lk 1868–1877. s i n g e r. jaan 1996. kui kõneldakse EEstI FILOsOFIast” (Valgemetsa 2000). urmas 1996. tartu: Ilmamaa. nr 6. Hubert L. võib leida õigustuse kaplinski enda luulemõistmisest: luule kui argikogemusest erineva kogemuse avaldumine. – a. new York: avon. kindlameelse kinglooma kimbatus kingapoes. nietzsche. kaplinski ja eesti filosoofia. jaan 2003. d r e y f u s. (toim) 2006. artur 1997. selliseks uurimistööks. Peter 1975. see ja teine. lk 187–189. jaan 2004. W r a t h a l l. a Companion to Phenomenology and Existentialism. nr 10–11. ennekõike kaplinski enda luules. k a p l i n s k i. – akadeemia. Päikesepillaja. – Vikerkaar. Võimaluste võimalikkus. lk 244. k a p l i n s k i. lk 1146–1162. tartu: Ilmamaa. uku 2004. jaan 2009.12 Herakles seisab teehargmel. lasta taol kulgeda. kindlasti vääriks eraldi uurimist just kaplinski filosoofiliselt välja töötatud hägususe avaldumine kirjanduses. mõningast selgust nendes küsimustes võiks anda kaplinski intervjuude läbitöötamine. animal Liberation: a new ethic for our treatment of animals. nagu idamaiste mõttetarkade loomingus.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful