You are on page 1of 51

Tallinna Pedagoogikaülikool Kultuuriteaduskond Linnakultuuri õppetool

Anna-Kristiina Einama

Nikolai von Glehn loovisikuna
Bakalaureuse töö

Juhendaja: Halliki Uibu Kursus: E KUL 31

Tallinn 2007

2

Sisukord
1. Sissejuhatus 2. Veidi lähemalt Glehnide suguvõsast 3. Nikolai von Glehni lugu nagu me teame seda tänu Voldemar Pansole 4. Glehni album 5. Ülevaade historitsismile, industrialismile ja impressionismile 6. Antoni Gaudi – elu ja looming 7. Võrdlus Nikolai von Glehni ja Antoni Gaudi elust ja loomingust 8. Kokkuvõte 9. Kasutatud kirjandus 10. Lisad

3

Sissejuhatus
Enne kui asun lahkama oma käesolevat teemat, tahaksin veidike selle töö olemusest ning ülesehitusest rääkida. Antud töös on mul kavas luubi alla võtta nii Nikolai von Glehni loometöö, sest kõnealune härra jõudis oma elu jooksul olla küllaltki produktiivne ja mitmekülgne. Aga vaadelda ka tema elu tervikuna, sest see annab meile paremat aimu selle mehe taustast ning peaks looma terviklikuma pildi ühest sajandite vahetuse mehest. Loomingu all mõtlen ma nii mitmeid projekte, mida Glehn jõudis oma elu ajal viljeleda kui ka kirjandust, mida on selle mehe sulest kirjutatud. Ma ei pea teda niivõrd mingi uue žanri loojaks ja stiililiseks geeniuseks, vaid ettevõtlikuks ja omapäraseks härrasmeheks, kel oli julgust ning jaksu tegeleda sellega, mis teda köitis, aga veel enne avastada see, mis oli talle südamelähedane. Enamik meist innustuvad algul paljudest asjadest, kuid kui üks või teine ei kipu istuma, on tihtipeale kerge üldse käega lüüa ning lõpetada otsimast see, mis võiks ühele konkreetsele inimsele ainuomane ning sobiv tegevusvaldkond olla. Fakt on aga see, et inimene on loov ja kui ta ei saa millegagi tegeleda või midagi viljeleda, mandub ta peagi ja leiab, et paljud asjad elus on sootuks mõttetud. Nii on kerge muutuda pessimistlikuks ja viriseda erinevate asjade või olukordade üle. Glehn ei teinud seda aga mitte kunagi, isegi siis kui tundus, et kõik on kadunud, leidus temas ikka indu millegagi edasi tegeleda või alustada millegi uue rajamist. Temas jätkus alati heasüdamlikkust oma kaaskondlaste vastu. Glehn tunnetas ka hästi oma ajastu maitset ning tajus erinevaid stiile – ta jättis eestlastele päranduseks nii mõndagi, mis siin oli tollal uus ning paaril juhul isegi erakordne. Veel pean ära mainima, et töökäik on võtnud minult mõningal määral rohkem pingutust, sest jällegi on tavaliseks probleemiks fakt, et enamus tekste on saksa keelsed, aga kuna olen alles teadustöö lävepakul, siis pean nentima, et kohati said lingvistilised raskused suureks takistusribaks mu uurimustöös. Kuid lisaks neile oli veel ka raskusi käsikirjade šifreerimisega. Elu jooksul kujuneb ju igal inimesel välja oma käekiri, milles tal hea kirjutada on ja mida ta hästi loeb. Siinkohal pean aga lisama, et Glehni kirja oli võimatu lugeda ka vilunud ajaloolasel, kes hästi vanu tekste loeb. Mitmel korral istusime proua Sirje Annistiga Ajaloomuuseumis Glehni raamatut uurides kuni avastasime end korraga ninapidi kaante vahelt, sest käekirja jälgimine nõudis aina lähemat uurimist. Naljakas asjaolu on aga see, et kiri on laitmatult korrektne ning kalligraafiliselt väga efektne(selle kohta toon töös kindlasti ka näiteid), kuigi tähed enamuses eraldamatud on. Iseloomustamaks Glehni loomingut pean ma veel oluliseks, et oleks kirjeldatud ka veidike ajastu stiililist olemust ning oma töös kavatsen kindlasti ka veidi pilku heita sellele, mis mujal maailmas samal ajal tekkis ja kujunes, aga ka sellele, mis toimus siin samas 19. sajandi lõpul, 20. sajandi alguses. Seega soovin oma töö üles ehitada natuke kunstiajaloolisest vaatevinklist, kuid samas mitte ära unustada ka ajaloolist tausta – see peakski kokku moodustama ühe hea kultuuriloolise pildikese. Oluliseks nimeks siinkohal oleks ära mainida ka Antoni Gaudi, kelle loomeperiood jääb samasse aega ja kellega võib silmnähtavaid paralleele tõmmata kui jutt käib Nikolai von Glehni loomingust. Kuna olen ise Gaudi loominguga lähemalt tutvunud, siis saab see mulle huvitav peatükk alljärgnevas töös olema.

4

Niisiis puudutab minu käesolev töö Nikolai von Glehni loomingut, tema eluaega ja tollaseid tegemisi, on osaliselt kunstiajalooline ja juurdleb sellest tulenevalt ka stiililiste probleemide üle, toob võrdluseks samal ajal maailmas toimuvat ja käsitleb Glehni kõrvuti sarnaste loovkujudega, samuti ei taha ma kõrvale jätta meie oma regiooni iseloomulikkust ning püüan välja tulla nii objektiivsete arvamusavaldustega kui vähegi võimalik. Loodan, et suudan pildi sellest mehest veidi terviklikumaks muuta ning tuua töösse uusi aspekte. Väga palju on ennast Glehnide uurimisele pühendanud nii ajaloolane Leho Lõhmus kui ka endine Oleviste koguduse pastor Heldur Kajaste. Leho Lõhmus esitati oma teenete eest ka Nõmme Linnaosavalitsuse poolt Tallinna teenetemärgi kandidaadiks 2003. aastal. Tema teeneks on olnud kogu Nõmme ajaloo uurimine ning selle väärtustamine. Tema eestvedamisel on igal aastal 1987st-2001ni olnud Tallinnas 1 – 2 näitust Nõmme ajaloost ning temalt pärineb ka idee Nõmme Muuseumi taastamisest. Samuti on tema organiseerimisel korrastatud Glehni perekonna hauamonument, Glehni Kalevipoeg ja selle ümbruse korrastamise organiseerimine, sellele lisaks veel ka omaaegse Nõmme linnapea J.Lindemanni ning omavalitsus- ja seltsitegelane J.Vaga haudade tähistamise organiseerimine ning Nõmme kalmistutel puhkavate vabadussõjas langenute ja Vabadusristi kavaleride haudade otsimine ja korrastamise organiseerimine.1 Teiseks oluliseks Glehnide uurijaks on olnud ka eelpool nimetatud Heldur Kajaste, kes pastorina on rohkem uurinud Glehnide religioosset tausta ning seega on tema uurimise alla sattunud mõne võrra rohkem Nikolai poeg Manfred von Glehn. Siiski on Heldur Kajaste ka üks neist, kes on aktiivselt osa võtnud kohtumistest Glehni järeltulijatega ning tema on ka mitmel korral kohtunud Manfred von Glehni noorima tütre proua Luitgard Eberhardiga. Esimest korda kohtusid Heldur Kajaste ja Luitgard Eberhard juba 1987. aastal. Viimati toimunud kohtumisest Saksamaal on aga 2006. aasta detsembris ilmunud Nõmme Sõnumites ka pikem artikkel, milles hr Kajaste heldinult räägib vanaprouast, kes vaatamata kõrgele eale ning kaua eemal oldud aastatele räägib ikka veel fantastiliselt hästi Eesti keelt ja on vaimult värske. Sellega seoses teab ta ka rääkida, kuidas 1918. aastal Eestist lahkunud perekond võttis endaga kaasa ka lapsehoidja Leena, kes lastega suheldes ikka ainult Eesti keeles suhtles ning sellega suutis nende keeleoskuse säilitada ka kaugel Eestist. Reisi eesmärk oligi külastada pr Eberhardi, kes 2006. aasta septembris pidas oma 90. juubelit, et anda talle üle õnnitlevate ning tänulike eestlaste poolsed kingitused: Aapo Puki poolt maalitud Nikolai von Glehni portree reproduktsioon, mis vanaprouale ka kõige enam meeldis, Nõmme Muuseumi poolt kingitud raamatud, videosalvestus Jälgimäe ajalookonverentsist, milles hr Leho Lõhmus räägib pikemalt Glehnide suguvõsast ja teised pühendusega saadetud kingitused. Artiklis mainib ka hr Kajaste ära, et proua Eberhardi külastamine oli esimene osa suuremast projektist, kuna plaanis on teha dokumentaalfilm Glehnide suguvõsast veidi laiemalt ning sellega ühenduses ka Brasiilias nende elu-olu uurimas käia.2 Nende kahe olulise uurija kõrval ei taha aga kuidagi unustada ka teisi Glehnidele pühendunud nõmmelasi ja mitte-nõmmelasi, kes on palju püüdnud endast anda, et veidigi rohkem teada saada Glehnide perekonna ajaloost ning saatusest. Kõige Tallinna linnavalitsus – istungi protokoll 2003 a jaanuar; Seletuskiri, “Tallinna teenetemärgi andmine” juurde
1 2

Nõmme Sõnumid – 22. detsember 2006, „Glehni lapselapsel külas“ 5

tähelepanuväärsem neist on siiski Voldemar Panso, kes alles noore mehena tegi ära suure ja olulise töö saamaks rohkem aimu Glehnide elust ja tegemistest ajal kui oli veel võtta talle lähedal olnud inimesi intervjueerimiseks.

6

Veidi lähemalt Glehnide suguvõsast
Glehnide suguvõsa tuli Eestisse Saksamaalt 17. sajandi teisel poolel, usutülide tõttu. Glehnide esivanemad olid aadlikest kaupmehed Lüübekis ja Aachenis. 1689. aastal kanti neist esimene, Heinrich von Glehn, kes ise juba 30 aastat varem siia oli saabunud, nn. mitteimmatrikuleeritud aadlike nimistusse, mitte aga aadli matriklisse, „kuna kohalik aadelkond tahtis uustulnukatest kõrgemale positsioonile jääda.“3 Kuigi Genealogisches Handbuchis pole Glehnide perekond seetõttu eraldi välja toodud, võib sellest abielude kaudu Glehne leida ikkagi juba 17. sajandist. 12. detsembril 1705 abiellub selle sama Heinrichi tütar Anna von Glehn (surnud 23. augustil 1716) Arnold von Dehniga. 19. sajandist on raamatus ära nimetatud veel Emilie (Misi) Josephine von Glehn (22. oktoober 1846 – 30. juuli 1879), kes abiellus Georg von Peetz´iga; 7. augustil 1877 Alfred von Wendrichiga abiellunud Molli von Glehn (sündinud Tallinnas 20. oktoobril 1853); Nikolai von Glehni lapsed Elsbeth ja Manfred Nikolai; aga ka pangaametnik Walter von Glehn, kes 27. oktoobril 1923 abiellus Helsingis Karin Eva Maria von Stackelbergiga ja kelle suhe Nikolai von Glehniga on mulle teadmata. Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710 – 1960 (1970, Köln-Wien) nimetab ära Nikolai von Glehni venna botaanik Peter von Glehni (sündinud Jälgimäel 27.10. 1835 – surnud Peterburis 04.04.1876). Saksamaal Düsseldorfi lähedal Korschenbroich´i linnas asub ka Glehni linnaosa, mis on endisest külast linnapiirkonnaks kasvanud (nagu väike asula linna sees). Ilmselt võib siingi aimata seost mõne vana Glehnide suguvõsa asupaigaga. Internetis uurides leidsin, et Glehne elab ka Inglismaal, kes, nagu tundub, on vähemalt osaliselt seotud baltisaksa Glehnide suguvõsaga. Sealt pärineb üks ilmselt maailma tuntuim Glehnide suguvõsa esindaja, Wilfrid Gabriel De Glehn (1870 - 1951), oluline Briti post-impressionistlik kunstnik. Ta sündis Londonis 1870. aastal kaupmehe Alexander von Glehni pojana. Peale kunstiõpinguid Lõuna Kensingtoni kunstikoolis ja Prantsusmaal sai Glehnist Edwin Austin Abbey´i ja John Singer Sargent´i assistent, kes olid ise tol ajal väga nimekad kunstnikud. Ristinimeks sai ka temale von Glehn, kuid I maailmasõja viimasel, 1917. aastal, muutsid Wilfred von Glehn koos abikaasa, Jane Eriniga, oma perekonnanime de Glehniks, et mitte näidata germaani päritolu tollase poliitilise olukorra tõttu. Wilfrid de Glehn ja Jane Erin Emmet (1873 – 1961) kohtusid 1903. aasta paiku ning abiellusid 1904. aastal. Nad reisisid tihti Euroopas, aga ka Ameerikas, saades nii inspiratsiooni oma kunstiteoste tarbeks. Jane Erin Emmet pärines kuulsast Emmetite suguvõsast Ameerikas, kes emigreerusid Ameerikasse Iirimaalt. Jane Erin tegeles intensiivselt kunstiga ning on seetõttu samuti kunstiajalukku oma nime jäädvustanud. Ka Jane Erini kahest õest, Rosina Emmet Sherwood´ist (1854-1948) ja Lydia Field Emmet´ist (1873-1961) said küllaltki edukad kunstnikud. John Singer Sargent oli Euroopa-reisidel tihti de Glehnide kaaslaseks ning ilmselt seetõttu on osad kunstikriitikud Wilfrid de Glehni vaid Sargenti kaaslaseks pidanud.4 Wilfrid de Glehni kuulsaim ning reprodutseerituim teos on „Frascati purskkaev“, mis pärineb ühelt Euroopa reisilt, mil ta külastas ka Itaaliat. Kuid ta on palju maalinud ka

3

Kyra Robert – „Legend ja tegelikkus“ Horisont 1991, nr 7, lk 16 Leho Lõhmus – Nõmme ajalugu, Tln 2006, lk 18 4 Wikipedia – Internetipõhine entsüklopeedia, „Wilfrid de Glehn“ 7

vaateid oma kahest villast Inglismaal. Võrdluseks tooksin veel ühe portree naisest nimega Clare Collins, mis iseloomustab hästi selle kunstniku maitsekat värvikäsitlust.

– Wilfrid de Glehn - Fountain Frascati Wilfrid de Glehn – portree Clare Collins´ist

Wilfred de Glehni onu, Oswald von Glehn (sündinud Saksamaal 1853 - ?), oli samuti kunstnik, kes viljeles peaasjalikult kõrg-viktoriaanlikus stiilis klassitsistlikku maali ning kes oli kuulsa kunstniku Rosetti5 sõber. Oswald ja Alexander von Glehn olid omakorda balti-sakslase Robert von Glehni kaks last kaheteistkümnest. Juba siit on näha, et Glehnide suguvõsas on kultuur ja kunstid väga tugevalt sisse juurdunud ning nendega tegeletakse läbi erinevate põlvkondade väga kiindunult. Internetis ingliskeelsetel lehekülgedel kirjutas Glehnidest härra John de Bruyne, kelle vanaonu oligi kuulus Wilfrid de Glehn. Härra John de Bruyne külastas 2004. aastal koos abikaasaga ka Eestit, et tutvuda Glehnide eestipoolse suguvõsa valdustega ning Nikolai von Glehni loominguga. Mul õnnestus leida internetist ka härra Bruyne´i kontaktid ja ma üritasin härra Bruyne´ga mitmel korral ka ühendust saada, et omakorda tema käest veel veidi põhjalikumalt teada saada Glehnide Normandia poolsest suguvõsast ja mis neist tänaseks saand on, kuid minu isiklikud püüdlused ei kandnud ühelgi korral vilja. Ajaloomuuseumist õnnestus mul saada väga põhjalik genealoogiline uurimustöö, mille olid muuseumile andnud Nikolai von Glehni järeltulijad Gablerid. Sellest uurimustööst saab põhjalikku infot Glehnide genealoogilise pärinemise kohta alates 18. sajandi esimesest poolest ning see on koostatud erinevate kirikuraamatute, gildiraamatute või kodanikuraamatute põhjal.
5

Dante Gabriel Rossetti(1828 - 1882) - poeet, kunstnik ja disainer, prerafaeliit. Prerafaeliidid - grupp inglise kunstnikke ja poeete, kes soovisid taaselustada keskaegse kunsti väärtusi oma töödes. 8

Esimeseks äranimetatuks selles loetelus on 1757. aastal Tallinna kodanikuks saanud Peter von Glehn (1720 – 1808), kelle isa oli samuti Peter von Glehn. Ta kuulus Suure Gildi kaupmeeste hulka ning 1781 – 86 aastani oli ta koguni raehärra. Ta abiellus 1757. aastal Dorothea Elisabeth Lohmanniga, kes oli Suure Gildi eestseisja Eberhard Lohmanni tütar. Neil sündis kuus last, kellest üks tütar suri varakult, juba kolmekuuselt. Nende kolmas laps, jällegi Peter von Glehn (1761 – 1846), oli Mustpeade vennaskonna liige, kuulus hiljem Suurde Gildi ja oli Niguliste kiriku eestseisja. Tema oli abielus Sophia Justina Lütkens´iga ning neil oli omakorda kuus last. Esimene laps, Peter (1794 – 1795) suri väiksena. Teisest pojast, kellele sai uuesti nimeks Peter von Glehn (1796 – 1843), sai hiljem ka Jälgimäe valitseja. Nii on hästi näha, kuidas perekonna esikliinist käis läbi nimi Peter ja nii põlvest põlve. Seesama Peter von Glehn oli ka meie Nikolai von Glehni isa. Pärast Peterit sündis perre veel neli last, kõigepealt Sophia Elisabeth (1798 – 1836), kes abiellus hiljem Joachim Christ. Printz´iga. Pärast Sophia Elisabethi sündis perre Margaretha Paulina (1801 – 1802), kes aga varakult suri. Seejärel sündis Alexander von Glehn (1803 – 1839), kes läks noormehena Tartusse ökonoomiat õppima. Pere kõige noorem laps oli Wilhelmine von Glehn, kes abiellus 1828. aastal Ferdinand Theodor Gebhardt´iga ja kes ostis 1875. aastal von Tolk´idelt Kullaaru (Kullaarro) poolmõisa Virumaal Rakvere lähedal. Nikolai von Glehni isast sai Jälgimäe mõisa pärija. Ta õppis Tartus meditsiiniteadust aastatel 1814 - 1816 ning abiellus kahel korral kuulsa Burchhardt´i perekonna tütardega. Burchhardt´ite suguvõsa hoolitses läbi mitme sajandi Tallinna Raeapteegi eest. Tallinna Raeapteek on üks vanimaid põhja-Euroopa apteeke, mis on tegutsenud ühel ja samal kohal juba 15. sajandist peale. Esimene dateeritud teade Tallinna Raeapteegi kohta pärineb 1422. aastal rae märkmeraamatusse tehtud sissekandest. Nikolai von Glehni esimene abikaasa oli Sophie Elisabeth Burchhardt (von Bellavary de Sycava), kellega ta abiellus 1823. aastal. Kuid mingil põhjusel abiellus Glehn 1831. aastal Burchhardt´ite perekonna teise tütre, Auguste Caroline Marie Burchardt von Bellavary´ga6. Neil sündis perre viis last. Esimene oli poeg Peter von Glehn(1835 – 1876), kellest sai tuntud botaanik. Noor Peter von Glehn lõpetas Tartus botaanika ja zooloogia õpingud kuldmedaliga ning tema järgi on nime saanud üks sarikaliste7 sugukonda kuuluv taimeperekond. Noorem vend Alexander Nikolai (1841 – 1923) õppis Tartus ja Saksamaal majandust, arstiteadust, filosoofiat ja arhitektuuri. Tema fantaasiaküllaste harrastuste ringi kuulus aiandus, skulptuur, puunikerdamine ja poeesia. Aga sellest kõigest juba peagi lähemalt. Pere vanim tütar oli Marie Elisabeth (1840 - ), kes abiellus Max von Pickiga ning neil oli kolm last. Pere keskmine tütar oli Julie Wilhelmine (1842 – 1867), kellest tema suhteliselt lühikese elu tõttu ei ole ka rohkem teada. Pere noorim tütar oli Marie von Glehn, kes elas aastatel 1843 – 1884. Nõmmet ja Glehniga seotud paiku on hilisemal ajal külastanud mitmed Glehnide suguvõsa järeltulijad. 2002. aasta augustis käisid Eestis Nikolai poja Manfred von Glehni Brasiilias elava tütre Anna-Maria poeg Rinaldo abikaasaga ning nende tütar Adriana von Glehn samuti koos abikaasaga. Adriana on abielus Leningradis sündinud muusiku Aleksander Puljajeviga ja nad elavad Saksamaal.
6 7

Deutschbaltisches Biographisches Lexikon 1710 – 1960. 1970, Köln-Wien, lk 249 Sarikalised – kaheiduleheliste taimede sugukond umbes 300 perekonna ja 3000 liigiga. 9

Adriana von Glehn ja tema abikaasa andsid Glehni lossis 18. augustil tasuta kontserdi, millele järgnes ka 19. augustil kohtumine tollase linnaosavanema Urmas Paetiga.8 2007. aasta kevadel külastasid Eestit ka Nikolai von Glehni 4. ja 5. põlve järeltulijad, kes siiani edasi Brasiilias elavad. Mercedes Elisabeth von Glehn Santos, tema abikaasa Alvaro Santos ja vennatütar Christina von Glehn käisid Eestis lähemat tutvust tegemas oma kuulsa esiisa Nikolai von Glehniga seotud paigus ning avasid Nõmme muuseumis üleval olnud fotonäituse Glehni pargis tehtud perepiltidest (aegade vältel on paljud käinud oma peredega pildistamas Glehni müstiliste kujude, Kalevipoja ja eriti lohe juures ning sellest tuli ka näituse koostajatele vahva idee kokku panna taoline ekspositsioon nendest, mitme põlvkonna ülesvõtetest). Mercedes Elisabeth von Glehn Santos on olnud Brasiilia presidendi nõunik, samuti on ta töötanud Brasiilia konsulina Liverpoolis, teatab Tallinna infoportaal 17. mail 20079.

Nikolai von Glehni lugu, nagu me teame seda tänu Voldemar Pansole
8 9

Nõmme Sõnumid, 16. august 2002, „Glehni järeltulija esineb Glehni lossis“ Tallinna infoportaal http://www.tallinn.ee/est/g2839/uudised_pealkirjad/uudised?id=16167 10

Voldemar Pansot teavad ja mäletavad veel tänagi paljud, nii teatritegelased, kino ja muusikainimesed kui ka kirjamehed – terve kultuurieliit. See tänaseks juba 30 aastat tagasi meie seast lahkunud mees oli nii mastaapne, et terve Eesti kultuuriklassika on tema käekirja täis. Nii ei pane meid sugugi imestama, et tema käsi ulatus ka Nikolai von Glehnini. Siiski oli siin tegemist rohkemaga kui ainult jõudmisega tegeleda nii paljude valdkondade või probleemidega. Olles ise Nõmme poiss, elas ta Glehni loodu keskel ning kuulis lugusid, mis Glehniga seotud. Ilmselgelt polnud Panso ka tavaline poiss, kes õues aega ulakustele raiskas, vaid pani tähele ning huvitus enda ümber toimuvast. Panso oligi alles peaaegu poisike, vaid 17 aastane, kui ta hakkas uurima, mis on saanud Nõmme suurkujust, „vanast Kleinist“. Ja nii ilmus 1939. aasta maikuus, kui Panso oli 18 aastane, Nõmme lehes tema esimene uurimustöö „Mehest, kes rajas Nõmme“.10 Artiklite seeria ilmus kolmeteistkümnes jaos ja viimane, kolmeteistkümnes, jäi sama aasta septembrikuu kahekümne kolmandasse kuupäeva. Kuna Panso oli seda kirjutades alles nii noor, on artiklitesarja originaalversioonist tunda õhkavat satiiri, millega ta lugu tollal edastas, kuid mis on Pansole olnud läbi aegade nii omane ja ilmselt ka lohutav viis kohati traagilistest sündmustest rääkida. Panso kirjutab oma meenutuste raamatus11, kuidas teda samm-sammult hakkas huvitama, mis sai „vanast Kleinist“, kuidas teda juhatati algul ukselt uksele, ühe juurest teise juurde, kuni ta jõudis iroonilisel kombel vana tuttava meheni, kes elas tema enda vastasmajas. See mees oli kiriku kellamees nimega Vutermann. Too sama Vutermann, oli aastaid olnud Glehni lähimaks teenijaks ning tundis „Kleini“ kui oma vestitaskut, nagu ütles Panso. Panso meenutas, et nõmmelaste elust oli Glehn tollal lahkunud alles 20 aasta eest. Noorele uurijale oli see aeg aga pikem kui kogu tema elu. Talle anti lugeda Glehni ja tema poja Manfredi kirju Baierist ning hiljem ka Brasiiliast. Petetult ja pettunult olid nad mõlemad surnud 1923. aastal asunikkudena Brasiilias. Nikolai von Glehn on maetud Aurofiinosse ja tema poeg Manfred mõnevõrra eemale Barbacena surnuaiale. Eelnevalt oli ta Barbacenas sattunud haiglasse ja seal veidi hiljem ka surnud. Panso oli omal ajal veel üks neist, kel õnnestus näha Glehni nikerdatud puuskulptuure. Oma kirjatöös sellest rääkides lisas ta kähku juurde, et rikkaliku dekooriga ja puukändudest kujundatud mööbel ning muu läks peagi kaduma. Panso meenutab kurbusega, kuidas lahkunud sakste varandus lihtsalt laiali tassiti. Ja mitte ainult liikuv varandus, vaid ajapikku oli kadunud kõik: uksed, põrandad, ahjud, aknad jne. Kõigele, millel väiksemgi väärtus, aeti neil segastel ülemineku aegadel küüned taha. Siiani räägitakse Glehnist peaasjalikult Panso artiklite põhjal, sest Panso hakkas uurima suurmehe saatust sel ajal, kui tunnistajaid ja mäletajaid oli veel olemas. Ning on õnn, et too uudishimulik noormees võttis ette töö välja selgitada mõndagi selle müstilise mehe käekäigu ning tegemiste kohta, sest vastasel juhul oleks meil tänapäeval tunduvalt vähemale toetuda. Nii ei tohiks ka mina oma uurimustööst Panso poolt kirjutatud välja jätta, kuna see on üks varasematest kokkuvõtetest Glehni kohta ning seega hea ja vajalik alus igale järgnevale uurimusele.
10

Nõmme Leht – nr 18 (19), Laupäeval, 6. mail 1939, lk 4 „Mees, kes rajas Nõmme“, OSNAP 11 Portreed minus ja minu ümber – Eesti raamat, Tallinn 1975, V.Panso 11

Oma esimest peatükki alustab Panso sellest, kuidas ta seisab sombuse ilmaga Mustamäe veerul ning vaatab varemeteks muutunud Kõrgepea lossi.12 Kõledas üksinduses seisab ka kivist krokodill lossi läheduses, haigutades pärani lõugadega. Kõigest olid jäänud vaid kivivaremed, kuigi alles veidi rohkem kui kahekümne aasta eest rõkkas seal vilgas elutegevus. Niimoodi, tühjas üksinduses, tuli neil varemetel seista veel üle kolmekümne aasta. Panso poolt kirja pandust ilmneb väga palju iseloomulikku Glehnide kohta. Esimeseks näiteks toob ta fakti, et Jälgimäel, Nikolai von Glehni sünnikodus ei tuntud vitsanuhtlust sulaste ja alamate peal. Olles Keila koguduse liige, suutis Nikolai isa Peter von Glehn mõjutada ka koguduse juhatust, et Keila kiriku eest kaoks häbipost. Kuid sellest, millist elu elasid Glehnid Jälgimäel, ei tea Panso pikemalt rääkida. Vaid niipalju, et 20. mail 1867 sündis Nikolai von Glehnil ja tema naisel Karoline Henriette Mariel13 poeg, kellele pandi nimeks Manfred14 ja nagu avastasin Genealogishes Handbuchist, sündis kaks aastat hiljem, 30. juunil 1869 ka tütar Elsbeth. Kuid Gablerite materjalidest selgub, et Nikolai von Glehnil ja Karoline Henriette Mariel sündis veel üks poeg, Nikolai (21.05.1872 – 23.05.1872), kuid ta suri juba kaks päeva pärast sündimist. Kui Manfredist noormees sirgus, läks ta Berliini ülikooli õppima ning kui ta sealt tagasi tuli, jättis isa Nikolai Jälgimäe mõisa poja hoolde. Ise siirdus ta koos abikaasaga Mustmäe veerule omale uut mõisa ehitama. Et Nikolai von Glehn oli Tartus ja ka Saksamaal õppinud nii majandust, arstiteadust, filosoofiat kui arhitektuuri, olid tal laialdased teadmised erinevatest valdkondadest ja seega ilmselt liberaalsem maailmavaade kui paljudel teistel tollal ajal. Ta oli unistanud juba ammu ehitada lossi, midagi keskaegset, tornide ja müüridega, nagu ta neid Saksamaal reisides näinud oli. Kui Glehn Nõmmele läks, olid seal ainult liivamäed, männimets ja harvad talukohad, kus elasid vaesed talupojad. Halbade looduslike tingimuste tõttu said nad seal ainult kartuleid kasvatada ja koduloomadest peeti kanu. Algul ei kuulunudki mõisa krunt Jälgimäele, vaid see oli Harku mõisa omanduses. Kuna Glehn leidis koha nii võrratu olevat just tänu imelisele vaatele, alustas ta läbirääkimisi, mis talle mõne aja pärast ka edukalt lõppesid ja Glehnist sai Mustamäe veeru omanik läbi maadevahetuse tehingu.15

12 13

Kõrgepea – [sks.keeles Hohenhaupt] sünd. Karoline Henriette Marie Berg(Genealogisches Handbuch der estländischen Ritterschaften, Teil Estland, Band II, lk 8) 14 M a n f r e d Nikolai von Glehn ( Eesti mõisad, Tallinn). Genealogisches Handbuchi andmetel abiellus 1897 24 jaanuaril E l i s a b e t h Charlotte Auguste von Stackelbergiga ja suri 30. mai 1924. a. Barbacenas Brasiilias. 15 Waba Maa – Laupäeval, 9. septembril nr 211, Glehn – Nõmme asutaja 12

Glehni šveitsi stiilis maja renoveeriti 2006. aastal

Enne kui Glehn asus uhket lossi ehitama, valmis šveitsi stiilis maja, kuhu alguses elama asuti. See asub praegugi lossi vahetus läheduses. Hoone renoveeriti 2006. aastal ning on praegugi kasutusel elumajana. Maja seinal on ka mälestustahvel Nikolai von Glehni nimega. Järgnevalt palkas Glehn töömehed ehitustöödele, osa neist sai ta ka vangimajast appi. Kadaka küla paemurrust, praegusest Rae vallast, toodi ehitusmaterjal. Õppinud mehena tegi Glehn ise lossiplaanid. Kuid ta võttis oma kätega osa ka praktilisest ehitamisest, aidates töömehi ehitusel, kuni loss sai nii kaugele, et võis sisse kolida.

Sissekolimine olevat toimunud 1885. aasta paiku. Erinevates väljaannetes loetakse lossi lõplikuks valmimisaastaks 1886. aastat. On räägitud, et Glehn juba väiksena joonistas valmis uhke lossi veidrate kujudega selle ümbruses ning vastas Jälgimäe rahva küsimustele, et see on tema tulevase mõisa plaan. Sissekolimisest alates hakanud Glehn kõvasti tegelema sellega, et kodu esinduslikuks muuta ning ümbruskondagi eluvaimu juurde tuua. Hommikuti tõusis ta juba kella neljast, et varakult töödega alustada. Nii töötanud ta tihti pimedani ning kui välitööde jaoks kippus hämaraks minema, siirdunud mees tuppa, et loometööd jätkata. Tubase
13

tegevuse alla kuulus luuletamine ja kirjutamine, aga Panso märgib ära peamisena luuja puunikerduste tegemise. Selles olnud Glehn eriti tragi meister. Teatakse tema nikerdatud kappi, söögitoa mööblit ning mitmeid figuure. Panso märgib, et tollases Hiiu koolimajas asus massiivse lukuga puidust kapp, milles asunud ka kallihinnalised portselanist sööginõud, milledele Glehn ise olevat pildid ning mustrid peale maalinud. Tänaseks on see kapp hoiul tähetornis lossi ligidal. Panso teab lisada, et tolle sama kapi võtmeketi ning oma enda uuriketi olevat Glehn välja lõiganud ühest puujupist, nii et kett jäi pidev, üks lüli teise sees.16 Oma artiklite seeria järgmises, teises osas jätkab noor Panso kirjeldusi nikerdatud puuskulptuuridest, maalidest ja kirjaridadest, mis hakkasid aja jooksul valminud lossi seinu kaunistama ning kuidas ta nikerdanud puust laudu ning toole, mille sisse teinud enese ning oma pereliikmete figuure. Glehnil olnud kombeks öelda, et: „Terve inimene on see, kes magab ööpäeva jooksul 3 tundi.“ – see annab ka põhjenduse tema poolt tehtud teoste ning tööde rohkusele. Tõesti jõudis too innukas mees palju ära teha. Lisaks sellele ei tarvitanud Glehn ka alkoholi ning oli olnud taimetoitlane. See näitab ühe inimese tõelist meelekindlust oma veendumuste ning tegemiste suhtes. Veel tänapäeval teatakse tema öeldud lauset: „200 aastat elan ma vanaks“, mis rõhutab tema terveid eluviise. Panso kirjeldab ka lossi põhiplaani ning peab veidi kaootilisena tunduvaks ehitise läbilõiget, kuna loss on ju ehitatud otse mäe nõlvale ning näeb seda erilisem välja. Panso toob näite, et kui siseneda lossi peauksest, hoone mäepealselt küljelt ning läbi korruse maja vastasküljele minna, satud hoopis lossi kolmandale korrusele oru poolt vaadates. Sellele tasandile jäi ka vanahärra Glehni kontor, kus ta inimesi vastu võttis. Nii mäletasid mitmed veel nõukogude ajalgi, kuidas Glehnil olid kontori ja koridori seinad täis kirjutatud aforisme ning salmikesi, osad saksakeelsed, osad ladinakeelsed, aga ka eestikeelseid tekste leidus seal. Kohe sissekäigu juures seisnud selgelt: „See on üks harimata mees, Kes sülitab weel toa sees.“ Neid salmikesi, mis tihti olid pigem õpetlikud manitsused, jagus ka lossi aeda. Panso täheldas nendes salmikestes viisakat lähenemist kaaskodanike poole, neid korrale kutsuda ning harida püüdes, ilma jõhkra nõudmiseta, vaid viidates, et inimesed ise selle teadmiseni tuleks. Kuulsaimad manitsevatest salmidest, mis teises artikli peatükiski välja toodud, on: „Nopi lilled ja ka muud, Aga ära puudu puud!“ või: „Haritud mehed olge head, Hoidke oma isamaad, Et mõni harimata Miku Oma isamaa ilu ei riku.“ või: „Känd ja kadak olgu sull´, Hoov ja hoone jäägu mull´.“ Hiljem võis ka Kalevipoja jalge eest leida salmi: „Kalevipoeg olgu su nimi ja hind, Aga lollid kutsuvad kuradiks sind!“
16

Nõmme Leht – nr 18 (19), Laupäeval, 6. mail 1939, lk 4 „Mees, kes rajas Nõmme“, OSNAP 14

Lossiaed oli korrastatud ning peale lillede ning ilupuude kasvatas Glehn seal ka õunapuid, millede õunu hiljem vaatetorni pööningul hoiti varjus talvepakase eest. Lossi aiast sai kuulus jalutamise koht. Siia tuldi tihti rongiga päeva veetma nii Tallinnast kui ka mujalt. Mäe alla laskis Glehn kaevata tiigid, mis on aja jooksul asendunud Johan Musta tellimisel projekteeritud basseinidega. Basseinid rajati selleks ajaks juba osaliselt kinnikasvanud tiikide kõrvale 1936. aastal, 11 aastat peale nende planeerimise algust. Basseinidest sai omakorda populaarne külastuspaik ning on seda jälle tänapäevalgi, eriti peale viimast põhjalikumat renoveerimistööd, mis viidi läbi 2006. aastal. Kuigi Glehnil oli endalgi juba päris kõva koormus taga, leidis ta siiski kõigi tegemiste kõrvalt aega ka oma sugulasel maja ehitada, mõõta müüdavate maade krunte ja plaane koostada. 1896. aastal suri Glehni abikaasa ning Glehn tuli mõttele ta Keila kirikuaia asemel hoopis lähemale enese kõrvale jätta ning lasi ta hoopis lossimäe alla sängitada, et lahkunud elukaaslane siis alati lossiaknast näha oleks. Glehn armastas oma lähedasi ning ümberkaudseid, neile alati mõeldes ning nendest kõigest hoolimata lugu pidades.17 Oma kolmandas artiklis Nikolai von Glehnist räägib Panso veidi pikemalt Glehni abikaasa matustest, kuidas vanahärra hakkas peale kaasa surma oma suuri plaane ellu viima ning Nõmmest suurt tööstuslinna planeerima. 1896. aasta varakevadel, päeval, mil viidi läbi Nikolai von Glehni abikaasa matusetalitus ning sängitamine, oli ilmgi talvele selga pööramas ja käes oli kevadtulvade aeg. Oli porine, eriti orus Nõmme mäe all, kuhu Glehn oli plaaninud sängitada oma varalahkunud abikaasa. Ning kui kolmekümne inimeseline külalistekolonn jõudis mäe alla, jäid nad imestusega seisma ja vaatama, kuidas kirikuõpetaja, kirst ja Vana Glehn läbi kohati põlveni ulatuva pori üksi edasi matmispaika suundusid. Algul jäigi matmispaik veteohtu ning seda tuli Glehnil hiljem kohendada, et lahkunu puusärk ei saaks kevadvetes kannatada. Kalmule asetati ka marmorrist ja kalmu kõrvale marmorpingid. Hiljem maeti vanaproua kõrvale veel ka Mannfred von Glehni üks õelastest18 ja kaks Mannfredi enda varalahkunud last. Panso kirjutas oma artiklis, et tema ajaks oli marmorrist soosaarel juba täis kritseldatud ja pingid lõhutud. 23. augustil 2005. aastal avati rekonstrueeritud ja korrastatud Glehni rahula koos sinna kuuluva pargi, veesüsteemide, puhastatud tiigi, rajatud jalakäijate sildade ning muuga.19 Kui Glehn hakkas Nõmmele tööstuskeskust rajama, sai selle kavatsetud projekti esimeseks etapiks kruntide väljamõõtmine ja müümine, et inimesed Nõmmele elama asuksid. Algul käis Glehn selle tarbeks Tallinna vahet, et uusi elanikke Nõmmele leida, kuid peagi polnud reklaam enam vajalik, kuna tahtjad tulid ise ukse taha, et hea elamisvõimaluse osaliseks saada.20 Glehn oli väga vastutulelik ning lubas makseid ka jaokaupa teha, mõningatel juhtudel ka soodustustega. Lisaks lubas Glehn ka vajalikud majaplaanid soovijatele koostada ning metsast puitmaterjali varuda. Need olid tõeliselt soodsad tinigmused. Hiljem
17

Nõmme Leht – nr 19(20), Laupäeval, 13. mail 1939, lk 4 „Mees, kes rajas Nõmme“, osa 2, OSNAP 18 Nikolai von Glehnil oli ka tütar, kes abiellus Vasalemma mõisnikuga, kuid hiljem ka lahutas ning kolis sootuks Saksamaale. 19 Nõmme sõnumid – 26. august, 2005; nr 14 (254), lk nr 1 20 Waba Maa – Laupäeval, 9. sept. 1933, nr 211 Glehn – Nõmme asutaja 15

palus ta kindlatel päevadel osamakseid tasuda ja kui inimesed ise unustasid või piisavalt kohusetundlikud polnud, et Glehni juurde kohale ilmuda ja maksud maksta, läks Glehn ise järgmisel päeval ning koputas võlgnike ustele. Ja omal mahedal häälel öelnud ta: „Ma tullin jälle need üürid saama“. Edasi hakkas Glehn ühiskondlikke hooneid rajama. Valmis valukuur ja luksepatöökoda, millest Panso ajaks oli saanud kirikuhoone Nõmme Rahu kogudusele. Tuli veel teinegi valukuur, millest hiljem sai omakorda baptisti palvela. Valmis veel seebivabrik, mille teine korrus oli vahepeal baptistide kasutada koosolekute pidamiseks, kuni valmis praegune palvela 1931. aastal.21 Panso-aegse Kreutzmanni maja kohal oli Glehnil olnud mööblitööstus ning Hiiu ja Kivimäe vahelisel lõigul, praegusel Vana-Pärnu maanteel asus liimivabrik. Vana turuplatsi äärde lasi Glehn kaubamaja ehitada, seal valmistati ka vorste ja oli pagaritööstus. Hiljem sai kaubamajast hoopis koolihoone. Praeguse turuplatsi kohta teab Panso vahva seiga rääkida. Kui seal veel kruusaauk oli, vaadanud Glehn sinna ükskord uuriva pilguga sisse ning öelnud, et kui kruus kord otsa lõppeb, saab auk kinni aetud ning sinna tuleb turuplats. Hiljem niimoodi läkski, kuid siis ei juhatanud ehitusbrigaade enam Vana Glehn ise. Sellega polnud aga Glehni ideed veel piirdunud. Ta tahtis anda maa-ala, kust Panso ajal läks Haabersti tee22, inglastele, et need ehitaksid kanali Stroomi rannast Mustamäe alla. Siis saaks tulevasele tööstuskeskusele lausa laevaga ligi ning see olnuks ju eluliselt oluline ühele tööstusregioonile selle kasvamiseks ja jõus püsimiseks. Sellised suured ideed olid Glehnil, kuid kõik ei läinud sootuks ettekavatsetult ning lisaks sellele investeeris Glehn ümbruskonda ja inimestesse tunduvalt rohkem kui neilt tagasi sai.23 Nii usaldas see mees oma ülimas heatahtlikkuses teisi inimesi ning ilmselt ei soovinud tunnistada, et tegelikkus kipub tihtipeale hoopis midagi muud olema ja et heale ei tasuta alati heaga. Oma neljandas artiklis kirjutabki Panso, kuidas ehitusmeistrid kirjutasid tihtilugu poole suuremad arved, kuidas vabrikutesse said uute masinate asemel hoopis vanad, mis maksid heal juhul poole uute hinnast, aga arvel näidati kõige kvaliteetsema toodangu väärilisi hindu. Nii saigi Glehni varandus peagi otsa ja selle asemele tekkisid kopsakad võlad. Kallihinnalised masinad ütlesid peagi üles, nagu juhtus valukuuriga, mis asus praeguse Rahukiriku asemel. Valukuur töötanud vaid viis päeva, mille jooksul aeti sirgeks üks kõver sahk ja siis olnud vabrik pankrotis. Ühel ööl pandi ka tema mööblivabrik põlema, Panso arvab, et Glehni vaenlaste poolt, kelleks kujunesid viinalembesed töömehed. Glehn ei suvatsenud neile palkasid välja maksta, vaid nõutas, et nood oma naised selle järele saadaksid, sest mida teevad kodus naine-lapsed, kui mees kogu raha maha joob. 1903. aastal, kui võlad kasvasid nii suureks, et vanahärra oli omadega laostumise äärel, ei olnud muud teha kui varandus poja nimele kirjutada, viimane tuli siis koos perega Mustamäe lossi elama ning Jälgimäe renditi välja. Glehnil oli ka Tallinnas kaks maja. Panso teksti järgi kuulus Glehnidele Pikal tänaval asuv Mustpeade klubi maja, kuid see ei saa tõene olla, sest Mustpeade maja ise nimetatigi 1895. aastal ümber Mustpeade klubi hooneks kui vennaskond reorganiseeriti Mustpeade Klubiks.
21

Taavo Lige – „Manfred von Glehn ja Nõmme baptistikoguduse algperiood“, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Kõrgem Usuteaduslik Seminar 22 Praeguse Ehitajate tee piirkond 23 Nõmme leht – nr 20(21), laupäeval, 20. mail 1939, lk 2 16

Ilmselt asus maja siiski seal samas Pikal tänaval Mustpeade maja kandis. Teine maja, mis Glehnidele kuulus, asus Ahju tänaval24. Nendest üks, vanalinnas asunud Pika tänava maja, läks siiski võlgade katteks oksjonile. Ahju tänava elamut olevat aga Manfred von Glehn oma talveresidentsina edasi kasutanud, kuna lapsed käisid Tallinnas koolis.25 Kui oli selge, et tööstuslinnast asja ei saa, hakkas vana Glehn tõsisemalt oma lehmadega tegelema. Tal oli üheksa lehma, kes jõudsasti toodangut andsid, mida siis omakorda poodidesse ja elanikele edasi müüdi. Panso kirjeldab, kuidas piimavedu ümberkaudsetele palju nalja tegi, kuna igal hommikul läinud kärneripoiss Nõmme vahele piima laiali vedama vankriga, mille ette oli hobuse või mõne muu traditsioonilise pudulojuse asemel rakendatud suur sokk. Furoori tekitanud sokk pidas truult oma ametit, kuni ühel päeval juhtunud temaga traagiline õnnetus. Peale ränka päevatööd toodi sokk Rõõmuallika26 juurde kosuma, kuid sinna sattunud ümbruskonna koerad olevat veidra eluka peale haukuma hakanud ning hirmunud sokuke aina taganenud, kuni kukkus allikavette, kuhu viimaks ka ära uppus. Hiljem sai vankrivedajaks härg, kes ilmselgelt jäi oma kuulsuselt kadunud ametivennale alla. 1898-1900 valmis Nikolai von Glehnil tema tänapäeval kõige hinnatum arhitektuuriteos, nn Palmimaja. See kummaline ehitis valmistati raudkivist ja põhja poolt kaeti see mullaga, lõuna poole tehti sissepääs. Laeks sai tsemendiga tugevdatud ja kividega tipitud raamistik, mis täideti värviliste klaastahvlitega nii, et hoonel oli looduslik valgustus. Palmimaja ümber looklesid aga väikesed rajakesed, mida mööda sai ka hoone klaaskatuseni kõndida, et siis ka väljastpoolt purskavat vett ning rohelisi taimi nautida. Panso teab rääkida, et sinna tõi Glehn taimi ja puid isegi Saksamaalt, kuna Eestist oli eksootilisi taimi vähe saada ning seal kasvanud isegi palmid ja viinapuud. Seda kõike võimaldas küte, mille Glehn oli hoonesse sisse lasknud rajada. Palmimaja keskel oli aga kaks tiigikest purskaevudega, mida ikka aina uhked taimed ääristasid. Samuti looklesid väänlevad rajakesed palmimaja sees, moodustades kohati ääristatud rõdusid või lõppedes nurga taga seina ääres väikese luugiga.27 Seal olnud ka
24

Ahju tänav – praeguse kino Kosmose tagune ala, millel asunud hoonestus sai II Maailmasõja ajal pommitamise käigus tabamuse ning tänavast on osaliselt saanud siseõu, osaliselt katavad antud ala uued hooned. 25 Taavo Lige – „Manfred von Glehn ja Nõmme baptistikoguduse algperiood“, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, lk 6 26 Rõõmuallikas – toonane allikas asus Trummi basseinide all. Allikad olidki põhjuseks, miks just sinna 1925. aastal basseinid rajati, kuna nendest saadi basseinidesse vajalik vesi. 27 Nõmme Leht – nr 21(22) Laupäeval, 27. mail 1939, lk 4 17

meeldejäävad lillevaasid ja teatakse ka olnud ühte suurt karufiguuri. Omal ajal jättis see uhke kompleks rabava mulje, olles uudse ja erisuguse lahendusega, mida sai imetleda eri tasapindadelt, nii seest kui ka väljast. Glehn pannud sellele nimeks „Kuningriik Rootsi“.28 Selle müstilise hoone põhjal juletaksegi Glehni käekirja tänapäeval Gaudi loominguga võrrelda. Ning kui neid kahte oma töös ja elus võrdlema hakata, leiab sealt tõesti mõndagi, millele tähelepanu pöörata, kuid sellest kõigest juba veidi hiljem. Viiendas peatükis peatub Panso jällegi veidi Glehni ühiskondlikel hoonetel, rääkides sealjuures ka esimesest sanatooriumist Nõmmel, mille rajamisele leidlik Glehn juba varakult mõelnud oli. Sanatoorium oli puust kahekordne maja, mis asus praeguste Ravila ning Seene tänavate nurgal, Panso ajal Sanatooriumi ning Seene nurgal, kuid hoonest pole jälgegi säilinud, kuna I Maailmasõja ajal olid selle hõivanud vene soldatid. Talvel olnud nad aga nii kõvad kütjad, et ahjud nende kütmisele vastu ei pidanud ning nõudsid ka seinad ja laed tuleroaks. Et Glehn suurt tähelepanu ühiskonnale pööras, selle tunnistajateks on ka tema kaks avalikku pöördumist nõmmelaste poole. Esimene avalik kõne oli karskusest ning selle heast toimest inimesele. Selles kõnes pakkus ta iseennast heaks eeskujuks, kuna hoolimata sellest, et tal kelder viina ja veini täis on, ei joo ta ise tilkagi. Ilus on ka Glehni mõte, et vein peab seisma, sest see läheb aastatega aina paremaks ning kui soovida veini maksimumi, tulebki see seisma jättagi, sest maksimum ei ole saavutatav, kuid mida kauem veini hoida, seda ligilähedasemaks maksimum saab. Oma teises kõnes rääkis Glehn raha ebaolulisusest, mille idee ta Panso arvates mõnest kommnistlikust artiklist sai, kuid oli ju Glehnil endalgi rahaga elu jooksul rohkelt probleeme ja kui raske on siis selle halba mõju uskuda.29 Kõne keskel olevat aga keegi küsinud, et kui raha vaja pole, kuidas me siis härra Glehnile oma võlga tasuda saame, mille peale Glehn vastanud, et too on juba iseasi, kuid kõne oli sellega rikutud ning rohkem polevat Glehn enam avalikke ülesastumisi teinud.

Vana Kalevipoeg
28 29

Renoveeritud Kalevipoeg

Waba Maa – nr 213, Teisipäeval, 12. septembril 1933, Gert Helbemäe Nõmme Leht – nr 22(23) Laupäeval, 3. juunil 1939, lk 2 18

1902-1908 valmis Glehnil Kalevipoeg, mille Panso tunnistab Glehni suurteoseks, mis on ka tõsi, kuna selle rajas ta ihuüksi, ilma kõrvalise abita. Tollaste, estofiilsete, trendide juures polnud sugugi imelik, et saksad võtsid vaevaks kohaliku kultuuriga lähemalt tutvuda Glehnist rääkimata ja nii luges ka tema Kalevipoega ning tuli sootuks huvitavale mõttele, et rahvuskangelane võiks ka füüsilisel kujul rahva ees seista. Nii alustaski Glehn innukalt eestlaste vabaduse sümboli ehitust. Kui kuju oli aga pea poolel maal juhtus õnnetus ning kuju kukkus oma raskuse tõttu jalge pealt maha. Järgmisel korral sai ta omale tugeva malaka kätte, mis teda edaspidi kenasti püsti hoidis. Kuna Kalevipoeg seisis näoga mere poole, kust tihti vali tuul puhus, sai ta omale ka pika habeme, mis justkui tugeva tuule käes maa poole lehvis. Öösiti põlenud Kalevipoja silmades ka tulukesed. Valminud rahvuskangelast ei osanud aga põline paganarahvas hinnata ning Kalevipoega hakati hoopis kuradiks kutsuma(osadel juhtudel tunti teda ka „Nõmme tondi“ nime all). See solvas kujurit väga ja sellepeale sai Kalevipoja kuju alla silt kuulsa lausega: „Kalevipoeg olgu su nimi ja hind, Aga lollid hüüavad kuradiks sind!“ Paljud leidsid sarnasusi Kalevipoja ja Glehni enese vahel, teades rääkida, et Glehn oli iseennast silmas pidanud kui Kalevipoega püstitas. Aga eks lemmikud kipugi ju peremehe nägu olema.

Kalevipoja kõrvale lasi Glehn lohe ehitada, mille tähenduslik olemus oli jällegi saksa mütoloogiast: kangelane astub võitlusesse hirmsa lohega. Lohe ehitati ühe vene inseneri poolt Glehni jooniste ja kavandite järgi. Ka lohega juhtus sama äpardus, mis Kalevipojagagi, nimelt murdus ühel heal päeval tema kael, või oli Kalevipoeg tast võitu saanud, kuid sellest ei lasknud Glehn end heidutada, pistis hoopis küljest murdunud pea maasse ning lohe sai omale uue, kergema pea. Nüüd tundus ka Kalevipoeg hoopis võimsamana, kuna oli valmis vastu astuma hoopis kahele koletisele ühe asemel. Nagu Kalevipoega, nii tõlgendati ka lohet valesti ning rahva silmis oli tema hoopis krokodill.30

30

Nõmme Leht – nr 23(24) Laupäeval, 10.juunil 1939, lk 2 19

Kui Kalevipoeg ja lohed olid valmis, tegi Glehn töödes väikese pausi ning käis vahepeal Saksamaal. Kuid peale seda läks Nõmmel, Kõrgepea mändide all, jälle toimetamiseks. Nimelt oli vana Glehn vahepeal uue ideega lagedale tulnud – ehitada Nõmmele kõrge torn. Ehitusega alustati 1910. aastal ja algsete plaanide kohaselt pidi torn 20 sülda(umbes 43 meetrit) kõrge tulema, aga kui ehitusega poolel maal oldi, avastati, et enam eriti palju kõrgemale ei annagi torni ehitada, kuna alus on selleks liiga kitsas. Nii sai torni lõplikuks pikkuseks hoopis 12 sülda(umbes 25 meetrit) ja see projekt võttis aega üks aasta – kevadest kevadeni. Torni esimesel korrusel asunud tisleri töötuba ning teisel korral hoidsid Glehnid talveti oma õunavarusid. Torni otsas asus aga turbiin või tuulegeneraator nagu tänapäeval armastatakse öelda ja meetrine pikksilm, millest ümberkaudsed armastasid kaugemaid vaatevälja jäävaid kohti vaatamas käia. Glehn ise väitnud, et ehitas torni ikka selleks, et inimesed saaksid sealt Helsingit vaatamas käia. Kas see sealt ka päriselt näha oli ja kas see ikka Glehni algne motiiv torni ehitamisel oli, seda ei tea Panso meile enam kahjuks edastada. 1960ndate aastate keskel renoveeriti torn ümber observatooriumiks, olles seega esimene hoone Kõrgepea hoonete kompleksis, mis uuesti taastati ning kasutusele võeti. Sama ehitusmeistri poolt, kes Glehnile torni ehitas, rajati Nõmmele ka postkontor endisele ja praegusele Jaama tänavale aadressiga Jaama 14. Esimese vabariigi perioodil asus selles hoones mõnda aega ka Krediidipank. Tänaseks on hoone arhitektuurimälestisena kaitse alla võetud, siin on läbi viidud renoveerimistööd ning praeguseks on hoonest uhke elumaja saanud. Torn jäi ka viimaseks suurteoseks Nikolai von Glehni poolt, kuna siis algas I Maailmasõda ja tsiteerides Pansot: „...sest sõda on lammutamise, mitte ehitamise periood. Siis langevad pead tornid, kuningad ja lennukid, siis istu vaikselt ja ära liiguta, et kuul sind ei leiaks.“.31 Edasi peatub Panso Nikolai von Glehni pojal, Mannfred von Glehnil. Nagu eespool mainitud, kolis Mannfred von Glehn peale õpinguid Berliinis elama Jälgimäele, kuna isa Nõmmele ümber asus. Nagu Mannfredi isa ja vanaisa, nii oli ka tema kuulus oma heasüdamlikkuses ja aususes, kuid peale õpinguid oli ta ikka veel nö rajaotsinguil, millele ennast oma töös ja tegemistes pühendada. Noor mõisavalitseja oli lubanud aidamees Eltermannile kasutada Jälgimäe ruume, et seal siis palvetunde pidada. Kord oli seal püha sõna kuulutanud naine nimega Katti Pildaitis, keda „vanaks Kattiks“ kutsuti. Ka mõisahärra võttis nõuks jutlust kuulata ja see läks talle nii korda, et temagi hakkas pühasõna lähemalt uurima. Voldemar Panso on oma artiklis kirjutanud, et Mannfred von Glehn ristiti 21. septembril 1889 Voldemar von Uexküllist, kuid Baptisti Kogudus ise peab oma sünnipäevaks 1893. aasta 7. oktoobrit, pidades iga
31

Nõmme Leht – nr 25(26) Laupäeval, 1.juulil 1939, lk 2 20

aasta oktoobrikuu teisel pühapäeval oma sünnipäevaüritusi. Taavo Lige on oma uurimustöös veel kirjutatud, et von Uexküll ise ristiti baptistiks 1890. aastal ning sellisel juhul pidi Mannfredi ristimine tõesti hiljem aset leidma, kuid see jäägu siinkohal siiski lahtiseks, kuna Panso on oma andmed siiski ju kolmveerand sajandt varem hankinud, mil mälud ja üleskirjutused olid värskemad. Sellised faktoloogilised erinevused tulenevad peamiselt suulistest pärimustest, kuna sellest ajast ametlikud allikad puuduvad. Nii ristiti järjest teisigi ümberkaudseid ning Jälgimäele tekkis tasapisi kogudus, mis algselt oli küll priikogudus. Kuna priikogudustele avaldati valitsuse poolt survet, ühineti baptistidega ja kogudus sai nimeks Jälgimäe Baptisti Kogudus. Kui Mannfred Nõmmele kolis, jäi Jälgimäele koguduse tööd juhtima vend August Reinvart ja tema abiliseks vend Tähe. Nõmmel ja osalt ka Tallinnas hakati jutlusi läbi viima Mannfred von Glehni eestvedamisel peamiselt Glehnidele kuuluvates hoonetes või ka koguduseliikmete pool. Nõmme Baptistikoguduse esimesed sissekanded pärinevad aastast 1904 kuni aastani 1919, mil toimub ka nimevahetus ning kogudus astub Eesti Baptisti Koguduste Ühendusse.32 Peale Nõmme käis Mannfred von Glehn jutlusi pidamas veel Tallinnas, Tartus ja Peterburis. Glehnid kinkisid Nõmmel maad kokku kolmele kogudusele. Kingituse said luteri kirik, vene õigeusu kirik ja baptisti kogudus. Baptisti kogudusele kingitud krundile ehitati hoone 1931. aastal ning sealne plavemaja on töös tänaseni, mille koguduse pastoriks on aastast 1998 Taavo Lige. Palvela on projekteerinud Johannes Märts, kelle plaanide põhjal on ehitatud ka Haapsalu Baptisti koguduse palvemaja. Samamoodi nagu tema isa, nii nähti ka Mannfred von Glehni veel hilisõhtutel pimedas oma ligimeste juurde minemas, hoolimata nende murest või oma viletsast tervisest. Mannfred von Glehn huvitus tõsiselt muusikast ja tal oli ka annet keelte peale ning tema tõlgitud on Carl Bobergi laulu ”Suur Jumal kui ma näen” sõnad rootsi keelest saksa keelde. I Maailmasõja ajal elati lossis vaikset elu, ka palvela oli neil aastail suletud, kuni 1917. aastal muutus kõik. Sel samal, 1917. aastal kukutati troonilt Venemaa tsaar Nikolai II revolutsiooni tulemusena ja valitsema asusid enamlased, kes Eesti- ja Liivimaal valitsenud mõisnikke kimbutama hakkasid nende saksa päritolu tõttu, kuna sakslased ju sõja algatajad olid olnud. Raskeks läks ka Glehnidel, kelle peale salakaebusi esitati ja ülekuulamisele viidi. Kui kaebused alusetuteks osutusid, otsustati veelgi ettevaatlikumad olla ning loss jäeti teenjate hoole alla, olles ise redus kord Tallinnas, kord Keilas. Vanahärra Glehn olla vaid korra nädalas lossi külastanud, et selle seisukorra järele pärida. Lõpuks tulid vene soldatid ka lossi juurde, põhjuseks ikka nood samad salakaebused, mille kohaselt Glehnid sakslastega ühenduses olid. Soldatid tegid lossiga uurimise nime all hulgaliselt kummalisi asju, tsiteerin siinkohal Pansot: „Sõna lausumata tõsteti vanahärra kontori paekivist põrand pealt ära ja hakati labidate ja kangidega põranda alla auku uuristama, et leida käiku, mis pidi lossi ühendama Tallinnaga.“jne. Nii mindi sealt edasi keldrisse, kust omakorda midagi leidmata, aga rusuhunnikuid seljates, võeti käsile uued, müstilised ja laastavad ülesanded, avastamaks tõendeid, mis Glehne spionaažiga ühendaks. Lõhuti Glehni hüdrofol, mis asus mäe all ja tegi kahtlast paukuvat häält. Ka kuradi välimusega Kalevipoeg jäi koheselt silma ning
32

Taavo Lige – „Manfred von Glehn ja Nõmme baptistikoguduse algperiood“, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Kõrgem Usuteaduslik Seminar, lk 6-7 21

temagi ei pääsenud jälle kord murdumisest. Glehni torni tipus arvati olevat tuled, milledega antakse sakslastele merele morsesignaale, kuid sellele paksude müüridega mürakale ei leidunud soldatites võrdseid vastaseid ning torn jäeti rahule. Nii jättis 1917. aasta vene töörahva revolutsioon ka Kõrgepeale oma laastava jälje. Kui Glehn jälle ühel päeval Nõmmele tuli oma valdusi kontrollima ja nägi rusuhunnikuid, puhkes ta omaenda kätega loodud ning mitu aastat vaeva nõudnud Kalevipoja murdunud kere kõrval lihtsalt nutma. 1918. aasta tõi kaasa veelgi segasemad ajad. Juba 1918. aasta jaanuaris pidas Eesti poliitiline ja sõjaline juhtkond salajastel kohtumistel nõu Eesti tuleviku üle ning kui veebruaris enamline vene valitsus taganes, kasutasid eestlased juhust ning kuulutasid välja Eesti Vabariigi. Vabariigi väljakuulutamine toimus teadlikult ja kahe pealetungiva režiimi eemalolekut ära kasutades 24. veebruaril 1918. Kuid peagi, nagu ka aimatud, saabusid kohale Saksa väed, kes nii Eesti kui ka Läti alad okupeerisid. Sellel aastal halvenes ka vanahärra tervis, nägemine läks kae tõttu halvemaks ning tagatipuks elas ta üle autoavarii Pikal tänaval. Sama aasta sügisel lahkusid Saksa väed ning uuesti tungisid peale vene väed, eestlased koondasid oma jõud ning astusid vabadusvõitlusesse võõrvägede vastu. Sel perioodil lahkusidki Glehnid Eestist „ajutiselt“ Saksamaale kuniks olukord laheneb, veel uksel ütles vana Glehn teenijatele, kes neist maha jäid, et aasta pärast tuleb ta kindlasti tagasi. Perekonnal oli Saksamaal Baieris üks proua, kes sai neilt Nõmmele krundi majaga ning jättis oma talu koos väikese maalapiga Glehnide käsutusse. Loss renditi ühele vene insenerile, kes pidi kaks nädalat pärast omanike lahkumist sisse kolima, kuid asjad läksid hoopis teisiti ning rentnik jäi tulemata, mille peale võttis ohjad enese kätte Glehni advokaat nimega Stillmark, kes lasi kogu sisustuse pööningule vedada ja loss kindlalt sulgeda. Sellepeale olid teenijad veel sõna tõstnud, et kasvõi hooldekodu kasvandikud sinna elama pandaks, et hoone hukka ei saaks, aga tehtud otsus jäeti jõusse ning loss jäi tühjalt seisma, mis juba ette ennustas selle kurba saatust. Peale seda hakkaski juhtuma asju, mis näisid nii ilmselgelt kokkumängitud, kuid mida polnud kellelgi jõudu peatada, kuna ajad olid väga ebamäärased ja võimude jõupingutused olid hoopis mujale suunatud. Ühel hommikul avastati, et lossi oldi sisse murtud ning sealt varandust endaga kaasa viidud. Nii juhtus veel mitmeid kordi, et öösiti nähti kummalisi kujusid lossi ümber tiirutamas ning alati jäi loss millegivõrra vaesemaks, kuni aknaruududki auklikuks muutusid. Nüüd oli juba eemaltki näha kurba vaatepilti, kuidas hoone peab kurvas üksinduses rasketele aegadele vastu panema, paljaks varastatult ja ära rüvetatult.33 Mõne aja pärast oli Nõmmel ja mujalgi näha tegutsemas advogaadist mööbliärimeest, kes kauples uhkelt nikerdatud puitmööbliga pakkudes seda huvilistele küll soodsa hinnaga. Sellega siiski ei lõppenud veel lossi kurb saatus. Varsti oli vabadus eestlastel kindlalt kätte võidetud ning hakati lõpuks oma kauaihaldatud riiki jupp-jupi haaval üles ehitama, aga see ei olnud sugugi kerge, esimesed aastad olid majanduslikult vägagi rasked. Ega siis kõik üle öö tule. Lisaks sellele oli maa sõjaga vaeseomaks tehtud. Kõigil oli raske ja nii leidsid mõningad nõmmelased lahenduse tühjalt seisvas lossis. Tasapisi jäi hoone ilma ka oma lagedest, põrandatest, akendest ja ustest rääkimata, läks kõik, mis näljastele suudele kosutusena tundus ja peremeheta loss pidi peaaegu täielikult ajastu kurbi tagajärgi kannatama. Ka Glehn sai ilmselt teateid juhtunust ning tema enam Eestisse tagasi ei naasenudki. Ehk olekski olnud liialt ränk katsumus näha kogu oma elutööd veel vanas eas pea täielikult hävitatuna ja veel inimeste poolt, kellesse oled ise nii palju panustanud ja
33

Nõmme Leht – nr 26(27) Laupäeval, 26. augustil 1939 22

lootust külvanud. Selline katsumus murraks vist tugevamagi mehemüraka. Glehnid plaanisid Baierist sootuks soojemale maale kolida, milleks osutus lõpuks Brasiilia, mis oli üks neist uue maailma riikidest, mida tol perioodil avastati ja järjest asustati. Mannfred von Glehn tuli korraks Eestisse 1923. aastal Baptisti Koguduse eestvedamisel, et oma jüngritega veel kohtuda ning osalt ka lootuses realiseerida osa oma mahajäänud varandust. Viimase idee koha pealt jäi reis suhteliselt tulutuks, kuna enamus oli juba teiste poolt eneste kasuks realiseeritud ning Panso teab mainida veel vaid mõnda üksikut mööblieset, mille Mannfred von Glehn sai Kick in de Köck´is asunud mööblipoodi müüki viia. Veel viimast korda nägi kogudus oma juhti ja asutajat ning sai temalt oma õnnistuse, kuid siis tuli osapooltel hüvasti jätta, sest Mannfred siirdus tagasi oma lähedaste juurde, et nendega siis edasi uus reis ette võtta, jällegi koos kogu oma varandusega, nii paljukesega kui seda oli.34 Pansole oli teada, et merereisi ajal Ladina-Ameerika suunas jäi Mannfred von Glehn haigeks oma niigi nõrga tervise juures. Siiski oli palju abistajaid ja inimesi, kes tervise kohta taipasid pärida ja nii sai noor Glehn tuttavaks noormehega, kes haigel ikka meelt lõbustama tuli. Kord tulnud jutuks ka edasised plaanid, mis Glehnid olid tuleviku kohta Brasiilias teinud. Mannfred von Glehn oli noorele tuttavale rääkinud, kuidas kohale jõudes on plaan mõni mõis või farm perele soetada ning jutukaaslane teadnud kohe kedagi tuttavat, kes pidigi juhuse kombel just üht sellist valdust müüma. See olevat muidu Brasiilia kohta nii harv ja õnnelik juhus, kuna kinnisvara soetamine sellel sisserände ajal nii keeruline on, sest kõigil on sama, soetamise soov. Kui laevareis lõpuks lõpule sai, andis Mannfred von Glehn kõik oma perekonna rahad tehingu sõlmimiseks värskele tuttavale, et too saaks tehingud lõpule viia. Kuid nii läks see tehing koos tutvusega ning jäigi kadunuks. Jällekord langesid Glehnid oma usalduse ohvriteks ning seekord kaotasid viimsegi, mis neile jäänud oli. Suveks jõudsid ka ülejäänud Glehnid koos vanahärraga Brasiiliasse, kes oli juba 82. aastane ning vanuse tõttu ka halva tervise juures. Kohalejõudjad aga ei saanud end sisse seada ühtegi mõisa ega farmi, vaid pidid kõigega otsast alustama ning nagu teisedki end võlgu võtma, et saaks enesele koha sellel tõotatud maal ausalt kätte võidelda. Perekond ostis väikese metsajupi võla peale, et saaks nagu teisedki alustada eluaseme ja põllu rajamist, kuid enam polnud raha, mille eest abikäsi värvata ning seekord tuli kõik ise otsast lõpuni üles ehitada trotsides vanust ning haigusi. Ka vanahärra tahtis abiks olla. Vaatamata kõrgele eale ning nigelale tervisele tuli ta töödele appi, kuid ei pidanud enam pingutustele vastu ning tema olevat pingile puhkama pandud, kuid tool ei suutnud kaldus maapinnal püsti jääda ning kukkus koos vanahärraga maha, kelle puusa alla jäänud veel ka telliskivi. Puusakont ilmselt murdus ning vanahärra toimetati haiglasse, kus iga päev keegi perekonnast üritas teda vaatamas käia. Aeg oli siiski seal maal, et tervis ei taastunud enam ning nädal pärast haiglasse sattumist suri Nikolai von Glehn 82 aastasena Aurofino haiglas oma minia ning lapselapse juuresolekul. See juhtus septembris 1923 ning Aurofino surnuaial leidis ta oma igavese rahu. Ka Mannfred von Glehn, kes oli alati isaga koos või tema kõrval ettevõtmisi läbi viinud, ei pidanud sellele traagilisele sündmusele vastu. Mõte isa surmast rusus tema hinge ning tõi temagi haigused nõrgestatud olekus välja. Tema viidi Aurofinost kaugemal asuvasse Barbacena haiglasse, kus ta pikalt võitles elu ja surma vahel kuni ka temale viimane peale jäi. Mannfred von Glehn suri 1924. aasta 30. mail vaid 57. aastasena. Kahjuks ei olnud võimalik viimasel teekonnal enam poega isa juurde tagasi toimetada. Nii maeti Mannfred von Glehn Barbacena surnuaiale paarsada kilomeetrit
34

Nõmme Leht – nr 27(28) Laupäeval, 2. sepembril 1939, lk 2 23

kaugemale oma isast. Mannfredist jäid edasi Brasiilia pinnale elama tema naine, kaks poega ja kaks tütart. 20. sajandi kahekümnendatel aastatel, kui noor vabariik oli juba veidi jõudu kogunud ning kõikjal tehti arendusplaane ja rajati uusi hooneid, hakkasid uued ideed ka Nõmmet jälle vallutama. Lõpuks olid Vana Glehni mõtted piirkonna arengust taaselustunud nõmmelaste enda peades. Nähti järjest suuremat vajadust ühiskondlike hoonete järele ja nii hakkasid valmima kõigepealt projektplaanid ning seejärel, kuidas võimalusi oli, uued majad, mis pealekauba enda arhitektide projekteeritud. Siia juurde kuulusid muidugi ka poliitilised ja regionaalprobleemid. Küsimused olid Glehni annetatud maade ümber Nõmme alevikule, Nõmme regionaalse kuuluvuse ja maade jaotamise kohta. Kõik sellised probleemid tuli samuti selgeks arutada. Sellele aitas kaasa, et lõpuks, 12. novembril 1926. aastal sai Nõmme linnaõigused. Vastvalitud linnavolikogu võttis prioriteediks koolivõrgu arendamise ja 1929. aastal valmis Hiiu koolimaja, mille projekteeris eesti arhitekt Tõnis Mihkelson. Neli aastat enne seda valmisid Nõmmele 1925. aastal rinnalastekodu ja umbes samal ajal valmis ka Kivimäe sanatooriumi korpus jne. Nõmmest oli kujunenud iseseisev administratiivüksus. 1926. aastal oli valminud ka linna generaalplaan, mille kohaselt kavatseti Nõmmele rajada surnuaed, lennuväli ja raekoda, kuid plaanid jäid ellu viimata. Siiski avastas Nõmme uurija Leho Lõhmus hiljuti, et raekojale oli projekt siiski tellitud ning tellimus oli ka täidetud. Nõmme raekoja projekt valmis 1936. aastal Joann Kudevita poolt Tallinna Tehnikumi arhitektuuriharu lõputööna ning selle projekti maksumuseks oli arvestatud 450 000 krooni, mis oli tolle aja kohta päris kopsakas summa.35 Projektist on näha, et kavas oli rajada äärmiselt esinduslik ja suurejooneline hoone, mis annab märku nõmmelaste kavatsustest. Kuid peagi olid jälle ees segased ajad, rahad jäid eraldamata ning plaanid teostamata. Tore on siiski tõdeda, et Vana Glehni kavatsused olid nõmmelastes elama hakanud ning sellegi poolest saadi ka Vabariigi esimese perioodi jooksul palju tehtud. Nagu paljude teiste suurkujudega, nii juhtus ka Nikolai von Glehniga, et tema mõttekäikudest ja elutööst hakati alles hiljem aru saama ning seda väärtustama. Tänapäeval oleme uhked tema pärandi üle ja teame sellest teistelegi rääkida. Niisamuti jõuti olulisele arusaamisele juba Panso ajal ja Panso osutus selleks tähtsaks lüliks Nikolai von Glehni ja tänapäeva inimeste vahel, kes võttis oma kohustuseks Glehni elu ja tegemisi lähemalt uurida. Nii said need teod ka ametlikumal viisil kirja pandud ning on meile tänaste uurimuste aluseks. Suured tänusõnad tagantjärele Voldemar Pansole.

35

Linnaleht – kolmapäeval, 14. novembril 2007, lk 3 24

Glehni Album
Enne kui ma alustasin Nikolai von Glehni uurimist, öeldi mulle mitmelt poolt, et nii palju kui teda on vaadeldud, on ka kokku kirjutatud erinevatesse artiklitesse ja rohkem midagi eriti kusagilt leida polegi. Siiski õnnestus mul peale mõningat otsimist leida juurde veel vähemasti üks teos, küll veidi kõrvalisemast kohast kui põhiarhiivid, kuid siiski. Kui olin juba mitmete inimeste käest küsinud, et kust võiks veel midagi huvitavat leida, soovitati mulle Ajaloomuuseumi fotokogusid vaadata. Nii ma jõudsin lõpuks Ajaloo muuseumisse ning kohtusin seal proua Sirje Annistiga. Temaga oli mul kord varem soovitanud kohtuda õppejõud ja hea tuttav proua Mirjam Peil. Kui proua Annist nägi, et ma ainult Nikolai von Glehni ja Kõrgepeaga seotud fotosid küsisin, pakkus ta mulle lisaks vaadata midagi, mida tollal keegi veel lähemalt uurinud polnud. Ajaloomuuseumi “D” fondis nr 237, mis hõlmab käsikirjaliste raamatute kogu on nimistus nr. 1 säilik nr.-ga 226, mis osutus Nikolai von Glehni isiklikuks albumiks. Seda ei saa päris päevaraamatu lugeda, kuid

25

see sisaldab endas siiski ühte koma teist Glehni kui isiksuse ja ka tema tegemiste kohta. Säiliku nimetus on: Album Academicum-(Dorpat, 1889, C.Mattiesen´s Verlag) – Glehn, Nik., Estl., geb. 16. Juli 1841, oec. 61 – 64, Cand. Jälgimäe mõisaomanik, oli ka kihelkonna kohtunik. Albumis on 1268 (täis-) kirjutatud lehekülge, millest peamise osa moodustavad luuletused, osa on proosat, aga on ka mõningaid tsitaate. Albumi lehekülgede vahel on samuti dokumente, mis annavad meile aimu Glehni tegudest sada aastat tagasi, kinnitavad Panso poolt kirjutatut ja kõnelevad mõndagi juurde. Näiteks 1917. aastal on Glehn saanud Tallinna Panga kontorilt teate, milles teatatakse, et tema vekslite tähtaeg on aegunud ja seetõttu palutakse hoolt kanda kõigi kirjas nimetatud vekslite kordaseadmise eest. Teine dokument, mis albumi vahel leidub, on Glehnile Tallinnast karkuse seltsi „Walvaja“ poolt 15. detsembril 1900 saadetud kiri, milles on järgmine tekst: “Kõrgesti austatud herra Nikolai von Glehn, Tallinna karskuse seltsi “Walwaja” eestseisusel on au Teile kõrgestiaustatud herra, teadustada, et “Walvaja” seltsi tarvis teie majas korteriüürimise küsimus läbirääkimise all on, kunas aga lõpuotsust anda eestseisusel praegu weel wõimalik ei ole. Kõrge austusega, “Walwaja” eestseisus. Lisaks dokumentidele on Glehn albumis kirjutanud peale saksakeelse proosa veel ka ladina- ja eestikeelseid tekste, aga ka üks hispaaniakeelne värss. Üsna albumi eesotsas, 180. leheküljel, leidub Glehnile iseloomulik eestikeelne manitsus (päris lõbus pealekauba): „Kui sa panned omma näppud Woera potti sisse, Tullevad sull rotti käppud Omma kotti sisse.“ Esimesed sissekanded albumisse on aastast 1864/1865. Need on luuletused, mis on kirja pandud Roomas, oletatavasti ülikooliajal. Kolmandale luuletusele on autor ette kirjutanud ladinakeelse Cicero tsitaadi: „Nihil uberius, nihil dulcius, nihil homine, nihil libero dignius agricultura“.

26

Luuletuste ja värsiridade vahele mahuvad ka mitmed filosoofilised ütlemised või meelespead. Siinkohal pean veelkord ära mainima, et saksakeelseid tekste oli mul üpris raske tõlkida ja mitte sellepärast, et ma saksa keelest aru saada ei suudaks. Siin on asi selles, et Glehn emakeeles ilmselgelt rutates ja pikemalt mõtlemata kirjutas ning seetõttu on võõral seda šrifti päris raske lugeda, võiks isegi öelda – dešifreerida. Teksti üldmulje on äärmiselt kalligraafiline, aga tähed sõnades eraldamatud. Võibolla selle pärast, et emakeeles ikka kergema käega kirjutatakse. Aastani 1885 on enamus sissekandeid(peasjalikult luuletused) albumisse tehtud Jälgimäel, osad ka Tallinnas või Tartus. Sellesse vahemikku mahub veel üks eestikeelne luulerida: „Mino käde peal ma kigotan sind. Sa ümber käela armasta mind!-“36 Samuti leidub leheküljel 266 üks hispaaniakeelne värss/tarkusetera: „Porgue ese cielo azul que todos vemos Ni es cielo, ni es azul. Lastima grande Que no sea verdad tanta belleza.“ Don Lupercio de Argensola (......1563..Barbastvo?) Tõlge: Miks see sinine taevas, mida me kõik näeme, Pole taevas ega pole sinine. Väga kahju, Et selline ilu pole tõsi. Don Lupercio de Argensola (1563 Barbastvo) Need värsiread sobiksid ideaalselt iseloomustama Glehni loomingut, eriti tema Palmimaja, mis ühest küljest nagu oleks maja, aga teisest küljest ka mitte – võime ju vaadata seda ka kui skulptuuri, mängu plastilise vormiga. Samamoodi võiks nende ridadega kirjeldada ka inimeste arusaamist Glehni kujudest, seda kuidas arvamused läksid lahku Glehni poolt loodu tõlgendamisel. Aastast 1890, 7. aprillist, on sissekanded juba Hohenhaupti kohamääranguga.37 Kohe järgmisel leheküljel on seitse salmi, millest viimane, seitsmes, on kirjutatud eesti keeles ja kõlab nii: “Eia, eia, eia, Lase kiko keia! On su lotus tühjaks leind, Oled töed kui raisuks teind, Tede möda mudu keind,
36 37

Ajaloomuuseumi fond nr 237. Nikolai von Glehni album, lk 269 Ajaloomuuseumi fond nr 237. Nikolai von Glehni album, lk 297 27

Pöra, tule seia! Nii vahelduvad seal salmid, mis enamjaolt on saksakeelsed, aga vahele ka eestikeelsed. Albumi lõpu poole 1240. leheküljel on veel üks eestikeelne laulukene, mis kirjutatud Jälgimäel tante Tharesele: „Üks laul, mis tante Tharesele tulleb ette luggeda“ Oh ollime kõhhud teitnud Selle sukkrokraamiga Ja Bu on pikkali eitnud Ja Bäby ennast kaa Just kui se wanna Esel Olleme laisad nüid Küll on selle tanta Tharesel Sest üksipäini süid Jälggimaegi, 22 Maerz 1873 Paar lehekülge edasi38 on veel üks kaunis eestikeelne luuletus, mis sobiks imehästi Glehni abikaasale järelhüüuks: Pilwed minge tulega Wutke oma kaasa kaa Mis ma saatan teiega Tuhad sõnad, tuhad suud Ja mis iggapäeval muud Mina kaugel temast siin Oma süddamest wälja wiin

Alates 1911. aasta 11. aprillist on paaril korral sissekandeid tehtud ka Wasalemmas39, mis on väga huvitav, kuna austatud ajaloolane härra Ants Hein on paaril korral Vasalemma lossist rääkides viidanud sellele, et mõisa võib olla projekteerinud ei keegi muu kui Nikolai von Glehn ise. See arvamus võib olla eriti tõene mitte ainult
38 39

Ajaloomuuseumi fond nr 237. Nikolai von Glehni album, lk 1248 Ajaloomuuseumi fond nr 237. Nikolai von Glehni album, lk 970 28

stiilikriitilise analüüsi põhjal, vaid ka seetõttu, et Nikolai von Glehni tütar Elsbeth oli alates 28. maist 1897 abielus E d u a r d (Ned) Karl Ewald von Baggehufwudt´iga, Vasalemma mõisa omanikuga. Albumisse sissekande tegemist Vasalemmas võiks pidada A. Heina arvamuse kirjalikuks, kuid siiski kaudseks kinnituseks, sest sealsed sissekanded on vaid luule. Lisaks kõigele muule, millega Glehn oma viljaka elu jooksul tegeles, jõudis ta täis visandada ka selle üle tuhande leheküljelise albumi luuletustest, tarkuseteradest, manitsustest ja etüüdidest. Glehni album annab veelkord kinnitust selle mehe mitmekülgsest eneseväljendusoskusest. Tal on omal ajal trükis ilmunud kaks luulekogumikku, mis on osaliselt, sealjuures mõned salmid ka korrigeeringutega, albumisse kantud.

Historitsism ja juugend
Historitsistlikku perioodi kunstis, eelkõige arhitektuuris, on kõvasti kritiseeritud, kuid viimasel ajal ka kiidetud. Ilmselgelt on see üks oluline ajajärk kunstiajaloos, aga ka väga vastuoluline. Historitsimi võlu ja valu peitub paljuski selles, et tol ajal, 19. sajandil läks lääne-Euroopas, eriti Inglismaal, moodi kitš ning varasemate perioodide kohati arutu jäljendamine. Peale ranget klassitsistlikku perioodi, milles jäljendati osaliselt antiikarhitektuuri ja mida mõnel pool läänemaailmas peetakse koguni historitsistliku perioodi algusajaks, hakkasid järjest enam levima uued romantilised stiilikäsitlused, neobarokk, neogootika, neoromaani stiil jne. Pikk ja range periood nõudis uut, pehmet ja romantilist järglast. Aianduskunsti ajaloos võib lausa silmaga nähtavalt täheldada seda üleminekut, kuidas korrastatud ja sümmeetriliselt ranged Prantsuse aiad asenduvad vaba planeeringuga, mida pakuvad lokkavad ja romantilised Inglise stiilis pargid. Historitsistlikud pargid läksid kohati isegi nii kaugele, et antiigi hulluses ehitati vaatepildi ilmestamiseks neisse kunstlikke varemeid. Need on visuaalsest vaatepunktist väga effektsed näited iseloomustamaks selle ajastu mõttelaadi ning seeläbi ka kunsti. Ühes oma „Sirbis ja Vasaras“ 1980ndate aastate algul ilmunud artiklis tuletab Leonard Lapin Eesti lugejaskonnale meelde, et historitsismi tõeliseks alguseks läänemaailmas peetakse 18. sajandi teist poolt, kui kujuneb välja nö „neoklassitsism“. See olevat üldsegi tõlgendamise küsimus, ütleb Lapin, kuna klassikaline arhitektuur oli ju

29

hoopistükis Vanas Kreekas ja osalt ka Vanas Roomas ning seetõttu kasutabki läänemaailm segaduste vältimiseks väljendit neoklassitsism, samal ajal kui Eestis peetakse klassitsistlikuks perioodiks aega 18. sajandi teisest poolest 19.sajandi keskpaigani. 19. sajandi teisel poolel muutus siin viljeldav historitsistlik stiil baltisakslastele ka nii öelda natsionalistlikuks väljenduslaadiks. Läbi neogootika tunnustati baltisaksa aadli iidset ülikustaatust siinsetel aladel ning lisaks sellele teadvustati ka eepilisi tegelaskujusid ja stseene läbi skulptuuride, maalide, jutustuste jne. – nagu ka Glehni pargis olevad figuurid, kuigi siin tulevad samuti mängu tol ajal levinud estofiilsed vaated baltisakslate hulgas, kuna Glehngi kujutas skulptuuris ju suurt ja võimast Kalevipoega võitlemas lohega. See on üks suur segu levinud estofiilsusest ja baltisakslaste oma etnilisuse rõhutamisest, kord teadlikult, kord jällegi alateadlikult, nagu ka vana Glehni enesega juhtus. Ega tema ju teadnud, et kohalikus kultuuris eepilist kangelast võidetud looma nahas ei kujutatud nagu suure Saksa riigi mütoloogias seda tihtilugu tehti ja nii juhtuski paratamatu: võidetud looma nahas sarvedega kohalikku kangelast hakati hoopis kuradiks kutsuma. Tallinnas ja Eestis üldse ei olnud historitsistlik arhitektuur eriti suure levikuga, kuna enamasti olid ehituslikud vajadused rahuldatud. Olulisem oli hoopis historitsismi ajastuga levinud mõtteviis või ka eneseteadvustamine. Baltsisakslaste hulgas levisid olulised küsimused vaimsuse kohta. Avaldati luulekogusid, kirjutati rahvulikus vaimus lugusid, arutleti avalikult siinsete eestlaste ja sakslaste pärimuse küsimusi. Üks oluline põhjus nende teemade edenemisel oli ka selles, et tol ajal tõusis eestlaste oma eneseteadlikkus, järjest tuli juurde haritud eestlasi, kes hakkasid enda kuuluvust täpsemalt määratlema. Siia vahemikku jääb ka 1858. aasta, mil hakkas kehtima uus talurahvaseadus, mille järel kohalik aadel hakkab oma talupoegi vabaks laskma ning andma neile võimalust isemajandamiseks läbi maade välja ostmise. Eestlaste seas puhkes rahvuslik ärkamisaeg. Loomulikult tõstis see omakorda rohkem esile ka kohalike sakslaste kultuuripärandi küsimused. Lumepall oli veerema hakanud ja seda kõike saatis omakorda maailmas vohama hakanud tööstuslik revolutsioon ning liberalistlike maailmavaadete esilekerkimine. Historitsismi mujal maailmas, eeskätt Euroopas, võibki pidada klassitsismi maneristlikuks lõpuperioodiks. Suurt tähelepanu pöörati neogootikale, eriti Inglismaal, aga ka Saksamaal ning mujal, sealhulgas Eestimaalgi. Historitsismi nõrgaks kohaks peetakse fakti, et ühe põhilise ajaloolise stiili kasutamisel ei välistatud tihti teisigi stiile ning vahel võis sellest vägagi ebamääraseid tulemeid saada, mille ühtesobivuse üle vaieldi. Samas on need aga väga omased võtted, mille abil periood kindlalt eristub ning iga kord ei olnud see sugugi halb. Saksa arhitekti Gottfried Semperi (1803 – 1879) traditsioonilistest historitsistlikest töödest peetakse väga lugu, kuna tema üks põhiideedest oli, et hoone funktsioon peab peegelduma ka selle põhiplaanis, kaunistuselementides ja välimuses tervikuna. Seega hakkab juba 19 saj teisel poolel levima juugendlik idee hoone „läbinähtavusest“. 19. sajandil käima läinud tohutu tööstuslik ja teaduslik areng tõid kaasa uued vaated. Sel ajal hakatakse mitmel pool maailmas teostama arheoloogilisi kaevamisi, erilise tähelepanu alla satuvad kaevamistööd Egiptuses. Arheoloogiaga seoses kujuneb välja muinsuskaitse ning vanade ehitus- ja kunstiväärtuste mälestisteks markeerimine, aga ka kunsti ajalugu kui selline. Lääne-Maailm hakkab uuesti tähelepanu pöörama oma juurtele ning mineviku teadvustamise kõrvale tekib ka selle taasväärtustamine. Tööstuslikud masinad loovad uued kiirused ja mastaabid ning see toob kaasa kerge kaootilisuse ja segaduse(tuntud näide, kuidas rongiga reisimist peeti ebainimlikuks,

30

kuna sellisel kiirusel, 30 km tunnis, ei suutvat ju inimmõistus registreerida ümbritsevat ning sellest võib kergesti ajukahjustusi saada). Kuid iga edasise aastaga taibati, et see on ainult suure revolutsiooni algus. Revolutsionääre hakkame aina tihedamini kohtama ka kunstis, kirjanduses, arhitektuuris. Charles Baudelaire šokeerib avalikkust „Kurjalilledega“ juba 1857 aastal, mõne aasta pärast tõuseb kuulsuseareenile Claude Monet, kes oma justkui ajamomenti püüdvalt maalitud ümbrusvaadetega tõstab tähelepanu impressionismile selle uuemeelsuses ning kaugel pole enam aeg, mil oma uuendustega paistab silma ka noor Antoni Gaudi. Industrialiseerumine tõi kaasa suuri muutusi. Paljud inimesed hakkasid maalt linnadesse kolima, kus senise idüllilise maastiku asemel laiusid kõrged ja ebamugavad kortermajad, mida inimeste juurde tulles aina rohkem ehitama hakati. Vanad hooned kasvasid aina kõrgemaks, nende vahele kerkisid uued ning veel kõrgemad majad. Tänava struktuure muudeti ümber nii vastavuses tuleohutusnõuetega kui ka logistiliselt praktilisemaks. Paljud linnad kaotasid oma senise, tihti keskaegse, põhiplaani. Modernses linnapildis leidsid oma koha tööstuslikud suurhooned ning industriaalsed ja juugendlikud stiilivõtted, mis muutsid ehitused endistest vabamateks, kergemateks ja õhulisemateks. Ranged normid hakkasid vaikselt kaduma ning ees seisid loomingulise vabaduse magusad ajad. See oli ka Antoni Gaudi ja meie pool Nikolai von Glehni aeg.

Antoni Gaudi – elu ja looming
Antoni Gaudi töö ja loominguga õnnestus mul omal lähemalt kokku puutuda 2003. aasta varasügisel kui võtsin osa turismireisist Hispaaniasse, mille käigus külastasin koos oma ema, Ira Einamaga, eraviisiliselt ka Barcelonat. Me üritasime üles leida võimalikult palju Gaudi teoseid. Leidsime üles isegi ühe Barcelona majadevahelise väljaku (Placa Real), kus olid noore Gaudi projekteeritud laternapostid. Edasi vaatlesime ka Gaudi tuttava käekirjaga kortermaju, aga neid teavad enamus tavainimestestki. Muidugi ei saa jätta vaimustust avaldamata esmakohtumisest Gaudi suurteose – Sagrada Familia katedraaliga, mis oli minu jaoks üks hämmastavamaid arhitektuuriteoseid Kölni katedraali kõrval, kui kriteeriumitena arvesse võtta teose liigendlikkust, äärmist detailsust ja tohutut suurust, mis küll igas vaatlejas aukartust tekitab. Barcelona on tänini minu meelest üks kunstirikkamaid linnu Euroopas, hispaanlaslikult tulvil Miro, Gaudi, Dali, Picasso ja teiste suurkujude loomingust. See mitte ainult ei ilmesta interjööre ja eksterjööre, vaid ka kogu linnamaastikku, nagu tänapäeval on kombeks öelda. Ma olen erinevatest allikatest kuulnud, et Barcelonat võetakse tänapäeva kiires ja stressirikkas maailmas tihti eeskujuks linnaplaneeringute koostamisel, kuna selle linna detailplaneering on just sellele mõeldes loodud, et muuta linn inimsõbralikumaks, looduslähedasemaks ning vähem stressi tekitavateks. Praeguse Barcelona linna planeeringu aluseks on insener Ildefons Serda linnaplaan, millel puudub tavapärane tsentraalne keskus. See plaan rajaneb hoopis kvartalite süsteemil, millekohaselt on näiteks iga 400 kvartali kohta üks haigla või iga 25

31

kvartali kohta üks turuplats. Nii hargneb laiali homogeenne kvartalite ruudustik, mida võiks jätkata lõputult üle terve maa kui vaja. Kunagi asusid praeguse Barcelona linna kohal ibeerlaste asulad. Umbes 1. sajandi paiku hõivasid need alad roomlased, kes rajasid siia tagasihoidliku koloonia, mille keskajal vallutasid Saksamaa ja Prantsusmaa väed. Siia asunud visigoodid ehitasid linnamüürid ümber ning hakkasid linna Barcino´ks nimetama, millest sai pealinn nende kuningriigile „Kotalooniale“. Mõne sajandi möödudes vallutasid linna araablased või maurid, nagu me neid siin nimetame, kuid 801. aastal vallutas Charlemagne´i poeg Louis linna tagasi ning Barcelonast kujunes üks tähtsamaid merekaubanduse keskuseid Vahemere regioonis, mille õitsenguks loetakse 14. sajandit. Ka 19. - 20. sajandil toimus Barcelonas suur tööstus- ja majandusareng, mille tulemusena linn taas olulise keskusena esile kerkis. Sellest ajast, peaasjalikult 20. sajandi algusest, ilmestavad linna ka Gaudi loomingust pärinevad arhitektuurimälestised. Siiski pole Barcelona ainult Gaudi linn. Nagu juba eespoolgi mainitud on sellesse linna ära mahtunud ka paljude teiste suurkujude teosed. Kuid seegi pole kõik, sest sama ilmekalt tulevad selle linna puhul välja ka erinevad ajastud alustades roomlaste rajatud monumentidest ja lõpetades terve gooti kvartaliga, kus on hästi näha selle kuulsa Kataloonia gooti stiili (Mudejari-stiili) eripära. Nii me siis käisime emaga selles imetabases linnas ja omandasime väga rikkaliku fotokogu ümbritsevast, eriti luubi all oleva kunstniku teostest. Osa fotodest antud peatükkides ja nendega seonduvates lisades ongi meie enda tehtud, osalt ka püüdes tähele panna sarnasusi, mis ühendavad Antoni Gaudit ja Nikolai von Glehni nende loomingus ning ilmselgelt ka natuuris, kuid sellest juba veidi hiljem. Antoni Placid Guillem Gaudi i Cornet sündis 25ndal juunil 1852 Reusis, Kataloonia suuruselt teises linnas, Tarragona provintsis. Ta isa oli ametilt vasevermija ühesõnaga sepp, seega pärines Gaudi rahaliselt mitte just kõige kindlustatumast perekonnast. Antoni oli pere viies ja viimane laps, kuid ta õed ja vennad surid noorelt ning ta oli ainus pere lastest, kes elas oma vanematest kauem. Antoni Gaudi oli väga ebatavaline isiksus.Varajasest noorusest peale oli väike Antoni pidevalt haige ja see kujundas ka tema harjumused edaspidiseks eluks. Juba ajal, mil Gaudi oli alles 5aastane, kannatas ta pidevate valude all, mistõttu ta pidi pikki perioode mööda saatma kodus olles, sellel ajal kui teised poisid mängisid linna tänavatel. Arstid diagnoosisid tal liigestepõletiku, mis ei võimaldanud tal tihtipeale kõndida ja selle asemel kulutas ta palju aega oma lapsepõlves maailma olemuse üle juureldes ja õppides vaatlema loodust. Tihti tuli teda eesli seljas vedada, kuna vaene poiss haiguse tõttu ise liikuda ei suutnud. Selle haiguse ja nende valuhoogudega elas Gaudi oma elu lõpuni. Siiani vaieldakse, kas temast oleks saanud selline suurejooneline arhitekt kui ta poleks olnud raskelt haige peaaegu kogu oma elu. 11aastaselt läks väike Antoni Reusi Püha Frantsiskuse kloostrikooli. See oli ka ilmselt periood, mil hakkasid arenema tema tõekspidamised ja pühendumus. Keskkoolis ei olnud Gaudi tulemused märkimisväärsed, õigupoolest olid need päris keskpärased ja tänaseni on säilinud üks õpilasdokument, milles on kirjas ka lisaks tema kesistele tulemustele paar läbikukutud ainet. Hajevil ja rahutul Gaudil oli raske harjuda autoritaarse süsteemi, kooli distsipliini ja kehtestatud normidega. Enamvähem sellel ajal hakkas Gaudi tugevalt huvi tundma joonistamise ja arhitektuuri, aga ka käsitöö vastu. Nüüd juba pühendunult arhitektuurile mõeldes, lõpetas Gaudi kooli ja kolis Barcelonasse. 21 aastaselt astus ta Escola Técnica Superior d´Arquitectura (Kõrgem

32

tehnika ja arhitektuuri ülikool) ning alustas tasapisi oma karjääriga. Juba oma õpingute ajal ülikoolis võttis Gaudi osa mitmetest projektidest (nt Poblet´ kloostri restaureerimine), kuna ta käis sellal juba tööl erinevate arhitektide ja projekteerijate juures, et omale elatist teenida. Ka ülikoolis oli ta õpilasena eriline – selle asemel, et osadest loengutest osa võtta, meeldis talle üksinda raamatukogus filosoofilisi kirjutisi uurida. Või siis projekteeris esemeid või objekte tunduvalt keerukamalt kui materjal seda lubas. Ta tegi asju sellistena, nagu tema neid ette kujutas ning see olevat ka õppejõudusid arutlema pannud, kas tegemist on hullu või geeniusega. Sel ajal algasid ka tema isikliku käekirja otsingud, kuna aeg oli tõesti nii kaugel, et piirid hakkasid kaduma ning uueks nähtuseks tekkis individuaalne loominguline lähenemine.40 Juba noore arhitektina sai Gaudi suure tähelepanu osaliseks. Ta kujunes populaarseks just noorte seas ja esindas uusi sotsiaalseid novaatorlikke ideid. Ta pürgis kõrgseltskonna intellektide ja kunstnike ringkonda. Siiski jäid teda huvitama ka töölisklassi mured ning ikkagi jäi ta alati kahe jalaga maa peale. Tema esimeseks suureks projektiks oligi tehase töölistele projekteeritud majutusasutus. Selle projekti viis ta ellu koostöös Mataró töölisühistuga, kelle ideed meenutasid inglise sotsialistliku reformaatori, Robert Oweni omi, kes oli ise küll suur tööstusmagnaat, kuid töötas alati selle nimel, et tööliste tingimusi parandada.41 Gaudi, nagu paljud teised kataloonlased, pidas väga lugu selle regiooni ajaloost ning seal levinud gooti ehitustest. 5. sajandil tegid nendel aladel elanud visigoodid Barcelonast oma kuningriigi pealinna ja kutsusid oma maad „Kotalooniaks“. Seetõttu polnud uuesti moodi tulnud keskaegsete stiilide, eriti neo-gooti, viljelemine siin mitte ainult trend, vaid ka sügavamal tasandil pärimuslikkuse rõhutamine, et mitte öelda poliitiline trend. Ka Gaudi oli natsionalist, kes käis palverännakutel ajaloolistesse paikadesse ja ametlikul tasandil oli tal tihti kombeks rääkida kataloonia keelt, mis teinekord oli parajaks väljakutseks vestluspartneritele. Üheks iseloomustavaks jooneks Gaudi puhul on fakt, et teda ei huvitanud eriti stiilide puhtus ja ta ei teinud kunagi puhtaid koopiaid, vaid eelistas vanu hooneid inspiratsiooniallikana kasutada. Ametlikul tasandil ei leidnud Gaudi oma eluajal just suurt tunnustust, juba kooliajal sai ta kõige paremaid hindeid oma konservatiivsemate projektide ja disainide eest. Nii ka edaspidi. Vaid korra paluti noorel talendil Antoni Gaudil projekteerida Barcelonasse tänavavalgustuslambid. See projekt viidi ka edukalt läbi ja sai tunnustatud nii rahva kui ka meedia poolt. Kuid üldjuhul jäid sellised projektid Gaudil siiski vaid sahtlisse tehtuteks. Seevastu erasektori esindajad hakkasid tema vastu aina suuremat huvi tundma ja tänu ärimeestele ja sponsoritele võime me tänapäeval näha nii paljusid Gaudi projekte mitmel pool Barcelonas. Siiski polevat aga tellijatele koostöö Gaudiga tihti kerge olnud, sest Gaudi kippus kõike väga iseäralikus laadis tegema ning üllatavaid elemente oma töödesse sisse panema, muutes sageli ka juba valmis kavandeid. 1881. aastal, kui Gaudi püüdis alles noore arhitektina läbi lüüa ning oli veel oma stiili otsinguil, ostis „Asociación Espiritual de Devotos de San José“ (Püha Joosepi kummardajate assotsiatsioon) omale terve kvartali tollase Barcelona äärelinnas ja plaanis sinna suurt kirikut püha perekonna (Sagrada Familia) auks. See kavatsus ei tähendanud mitte ainult ühe järjekordse kiriku püstitamist, vaid oli meeleavaldusžestiks tollal üha võimu kogunud üldise industrialiseerumise vastu. Kiriku juurde oli plaanis rajada koolid, töökojad ja konverentsiruumid. Kiriku
40 41

Gaudi – the complete buildings, Rainer Zerbst, Taschen 2005, lk 9 Gaudi – the complete buildings, Rainer Zerbst, Taschen 2005, lk 17

33

kompleksi võeti projekteerima arhitekt nimega Francisco de Paula de Villar, kelle käe all ka noor Gaudi tudengina oli töötanud. Villar esitas neogooti stiilis projekti ning alustas kaevamistöödega, kuid mõne aja möödudes Villar millegi pärast eemaldati projektist. Siiani peetakse imetabaseks, et just noor Gaudi uue arhitektina projekti värvati. Ehk oli sellel midagi pistmist Gaudi tollal aina süvenevate natsionalistlike ja humanistlike ideede ja maailmavaatega. Või teisest küljest sellega, et pärast Villari pakuti projekti küll Juan Martorellile, tollasele ühele kuulsamale neogooti viljelejale Kataloonias, kuid Martorell keeldus projektist. Noor Gaudi oli 1880. aastate algul ka Martorelli juures töötanud ning viimane võis olla noore arhitekti soovitajaks. Ja 3. novembril 1883. aastal sai Gaudist uus projekti kallale asuv arhitekt, kes, nagu hiljem selgus, tegeles sellega terve oma tulevase karjääri jooksul ning eriti intensiivselt oma elu viimasel kaheteistkümnel aastal. Varem tuli Gaudil ennast tugevalt tõestada, et projekte saada, kuid peale seda kui Püha Joosepi Kummardajate Assotsiatsioon ta oma projekti eestvedajaks võttis, polnud Gaudil enam tööpuudust vaja tunnistada. Veel sellel samal 1883. aastal alustas Gaudi töödega töösturi Manuel Vicens i Montaneri villa kallal, kuigi Montaner oli Gaudi juba 1878 aastal selle projetki peale värvanud. See oli esimene suur projekt Gaudile, projekteerida elamu kompleks küllaltki väikesele krundile ja veel nõudlikult konservatiivses elamupiirkonnas. Ilmselt seetõttu on hoone ka Gaudi tulevastest projektidest konservatiivsema ilmega. Sellel teosel võib täheldada juba ka Mauri mõjutusi, mis järgneval perioodil Gaudi loomingus järjest rohkem esile tulevad. Sellist araabiaelementidega ja maurimõjutustega Hispaania kunsti, kuhu põimiti ka euroopalikku gootistiili nimetatakse Mudejari-stiiliks. Mudejari-stiil pärineb juba keskajast kui islamiusulised maurid Hispaania aladele asusid, kuid uue hoo andis sellele stiilile 19. sajand kui rahvusluse ideed jälle tugevalt esile tõsteti. Sellel hoonel esinevad eksterjööris ornamentilised kujutised kahhelplaatidel, milleks selle hoone puhul on valdavalt peiulille motiivid, korduvad ka interjööris. Juba siis, Gaudi karjääri alguses, tuleb ilmsiks tema täielik pühendumine detailidele ja orgaanilise materjali kasutamisele, mis ühelt poolt võttis kõvasti aega ja peaaegu, et viis tööstur Vicensi pankroti äärele, kuid teisest küljest tasus ka tulevikus mitmekordselt ära. Need samad keraamilised lillemotiividega ornamentilised plaadid said kuulsaks kogu Kataloonias ning härra Vicensi keraamikatööstus õitses veel kaua. Casa Vicensiga samaaegselt(1883 – 1885) oli Gaudil käsil ka teine, samalaadne projekt, kus samuti väljenduvad mauri mõjutused väikeste minarettide, tahumata kivifassaadide ning rohekas kollaste saialille motiividega plaatide näol. Jällegi said needsamad kahhelplaadid korduvaks Gaudi tööde puhul ning kuulsaks motiiviks, mis ikka ja jälle meenutab Gaudi loomingut. See hoone projekteeriti Don Maximo Diaz de Quijanole, kuid sai hüüdnime hoopis oma kange välimuse tõttu – „El Capricho“ (tõlkes „Kapriis“).

34

Räägitakse, et Gaudi kohtus oma tulevase metseeni ja lähedase sõbra Eusebi Güell y Bagigalupi´ga kui viimane kiirustas ühel talve eelsel päeval omale kindaid ostma Passeig de Graciale Barcelonas, kus ta möödudes jäi äkitselt ühe poe vaateakent silmitsema ja otsustas sisse astuda, et küsida selle kujundajat. Sellel päeval ei tulnud härra Güellil kinnaste ostmisest midagi välja, kuid selle asemel oli ta sooritamas hoopis väärtuslikumat investeeringut kohates kujundajana noort äsja ülikooli lõpetanud Antoni Gaudit. Siitpeale muutus mõlema mehe elu. Teise jutu kohaselt sai sarnaste vaadetega meeste, Antoni Gaudi ja Eusebe Güell i Bacigalupi, sõprus alguse juba Pariisi Maailma Näituse päevilt 1878. aastal kui seal esitleti ka noore Gaudi Mataro protjekti. Güell oli tüüpiline tolleaegne hispaania ärimees. Ta oli rikkaks saanud telliste tootmisega, teda huvitas ka poliitika ja sotsiaalreformidega seonduv, ta oli palju reisinud ning laia silmaringiga nii kunstis kui muudes elu valdkondades ja konkreetsete ideedega mees. Güellil oli ka suur raamatukogu, kus Gaudi tutvus esimest korda juugendkunstiga ning uute moodsate vaadetega mujalt maailmast. Gaudist sai tihe külaline Güelli pool ning juba 1883. aastal disainis Gaudi töösturile jahipaviljoni, mis jäi küll ehtamata, kuid mille järgi ta tuleval 1884. aastal ümber disainis Güelli Paviljonid, mida ta oli restaureerima ning osaliselt ümber kujundama palgatud. See on väga veider ja omapärane kompleks, mille hoonetel puuduvad aknad välisseintel, fassaad on jällegi mustris ornamentiliste plaatide ja tahumata kividega ning meenutab pigem sultani haaremit, kui jahipaviljone.

1886. aastal palus Güell Gaudil projekteerida endale maja linna keskel Calle Nou de la Ramblal asuvale krundile. Kahjuks on tänav nii kitsas, et hoonest täielikku ülevaadet saada, tulveks seda vaadelda paar maja edasi üle tee umbes kolmandalt korruselt. Altvaates tundub see lihtsalt suurtest plokkidest tehtud viiekordse majana, millel teisel korrusel eenduv aknagalerii, kuigi aknad on küll gootilikult kitsa vormiga. Kuid see on ainult hoone üks külg. Oma põhiplaanilt on tegu uhke lossikesega keset Barcelona linna. Tänava poole on vaid katuselt näha väikesed minaretid ja tornikiiver ning sedagi vaid kõrgematelt korrustelt. Tegu on aga hiilgava teosega, kus nagu Glehni lossi puhulgi korrused moodustavad kohati eraldi tasapindasid, kuigi siin asub hoone tasasel maapinnal, mitte seljandikul nagu Glehni loss. Teisel korrusel (maapinnast) asub suur saal läbi mitme korruse, mis pidi algul vaid muusika ruumiks saama, kuid ehitusprotsessi käigus muutus see aina olulisemaks keskpunktiks läbides lõpuks kolme korrust. See kirjeldab juba tüüpilist Gaudi ehituslaadi projekteerida hooneid nende arenemise käigus. Seda ei saa siiski tema arhitektuuriliseks puuduseks pidada, vähemalt Gaudi puhul mitte, sest tulemused on tõesti kooskõlas kõigi

35

füüsikaliste seadustega, mis hoonete puhul teinekord saatuslikuks võivad saada. Hoone interjöör on sama müstiline ja saladuslik kui tema fassaad, kuid tunduvalt lopsakam ning siin võib juba tõesti ära tunda nii mauri, gooti kui ka uue kasutusena impressionistlikke vorme Gaudi puhul. Sellesse majja projekteeris Gaudi ka mööblit, näiteks peeglilaud, sohva, magamistoa sisustus jne. Gaudi järgmiseks projektiks aastatel 1888 – 1889 oli Colegio Teresiano ehk Püha Teresa ordu koolihoone ülemiste korruste rekonstrueerimine. See projekt on tunduvalt konservatiivsem, kuna siin olid piirid esimeste korruste näol antud, millest lähtuda, kuid käekiri on siiski juba tuttav. Ta kujundas koridoridesse paraboolsed kaaristud, mis hiljem väljenduvad ka aknamotiivis ning jätavad ühelt poolt ilmekalt mugandatud gooti ilme, kuid teisalt annavad ühtse stiilivormi nii interjöörile kui ka fassaadile, mis läheb niisama hästi kokku tollal moodsate impressionistlike ideedega. Minu arvates on see väga stiilne ja läbimõeldud lahendus. Peale mõningaid selliseid konservatiivsemaid projekte minetas Gaudi igasuguse jäljendamise ning pühendus täielikult oma enda stiili väljatöötamisele. 1898. aastal projekteeris Gaudi Pere Martir Calvet´ pärijate maja Barcelonasse, mis võikski jääda markeerima seda üleminekut oma stiilile. See maja oli mõeldud nii ärihooneks kui ka residentsiks ning ilmselt seetõttu on see ka tagasihoidlikuma joonega kui Gaudi puhul võiks üldiselt eeldada. Selle hoone projekteerimise eest sai ta linna poolt auhinnatud, kuid see ametlik tähelepanek oma kodulinna poolt tema eluajal jäi ka ainsaks. Ka sellesse hoonesse, nagu Güelli Villa puhulgi, projekteeris Gaudi ise mööblit – need esemed on küllaltki impressionistliku joonega, mis Gaudi mööblidisainis on peamiseks tunnusjooneks. Ma pean siinkohal väga oluliseks ära mainida, et midagi pole parata, kuid sellest arhitektuuriteoste kirjeldusejadast koosnebki tegelikkuses ka Gaudi elulugu. Ma ei püüa sugugi keskenduda ainiti tema loomingule, kuid reaalsus Gaudi puhul peitubki selles, et kogu tema elu moodustavad alates ülikooli lõpetamisest tema teosed. Erandeid pakuvad peaasjalikult vaid külaskäigud Güelli, oma mõttekaaslase, juurde, mõned ekskursioonid ja reisid või ka palverännakud ning argitoimetused, nagu lugemine, kümblemine, magamine, söömine jne. Väidetavalt oli tal nooremana ka paar armuafääri, kuid abieluni ta siiski kunagi ei jõudnudki ning hiljem ta juba väitis, et tal polegi kunagi olnud tungi abielluda. Gaudi sai peaaegu kõik oma töölepingud tutvuste kaudu, kuid mida aeg edasi, seda pikemaks venisid tema projektid.

36

Peamiseks põhjuseks võib ilmselt lugeda tema metsikut ideede küllust, aga ka fakti, et mida edasi aeg läks, seda hõivatum meister oli. 1898 – 1917 projekteeris Gaudi Güelli Kolooniat, seda nimetatakse vahel ka Güelli kabeliks, Güelli kirikuks või lihtsalt Santa Colomaks tema asukoha järgi. Sellest pidi tulema suur kirik, midagi Sagrada Familia taolist, mille esialgne joonis on ka säilinud. See on väga huvitav projekt, kuna Gaudi disainis sellele avatud krüpti, mis on väga ebatavaline, kuna tavaliselt on need kõige varjatumad paigad kirikutes. Kuna aga sel ajal edenes ka Sagrada Familia ehitus jõudsasti ning tulid juurde juba uued projektid, sai uhkest kirikust valmis ainult seesama avatud krüpt. See kirik oleks pidanud saama taolised, ainult lopsakamad tornid, nagu hiljem Sagrada Familiale tulid ning siiagi oli plaanitud paraboolsed kaaristud, mis oli Gaudile omaseks tunnusjooneks saanud. Järjest enam mõjutas Eusebi Güell Gaudit oma plaanidega. Güell paljureisinud mehena, vaimustus vabaasetusega inglise parkidest ning plaanis midagi taolist ka Barcelonasse. Kuid Güell läks oma ideedega hoopis kaugemale ning Gaudi ülesandeks jäi projekteerida aedlinn-elamukooperatiiv, mis harmoniseeruks ümbritseva loodusega. Lõpuks valmisid Güelli algselt plaanitud aedlinnas ainult kaks maja, kuid selle eest sai Barcelona omale imelise pargi, mille eest tuleb tänada Gaudit. Enne ei voolanud sellel maa-alal ojakesed, ega olnud ussitaolisi väänlevaid pargipinke. Siin olid esindatud igasugused taimestikku kuuluvad liigid, enne kui Gaudi istutas sinna männid, palmid ja uhked lilled kasvama.

*Internetis ringi vaadates leidsin selle toreda 20. sajandi alguse foto ühelt hispaaniakeelselt leheküljelt. Fotol on näha katalaani tantsu (sardana´t) tantsivaid rahvamasse, kes on kogunenud Güelli parki. Tavaliselt tantsitakse seda ringtantsu pühapäeviti või pühadel kas linna peaväljakul või jumalateenistuse järel kiriku esisel platsil.

37

Gaudi kavandas parki imelisi ja loodusega kaunilt seotud promenaade ja käike. Osad olid isegi mitmekorruselised. Need kivisammastikest ja käikudest koosnevad rajatised on sedavõrd kooskõlas ümbritseva loodusega, et näivad sellest välja kasvavat. Sealjuures jätavad nad tõeliselt arhailise ja müstilise mulje ning just neid käike ja promenaade võib kõige otsesemalt võrrelda Glehni palmimajaga, mis oma müstilise vormilahendusega samuti ümbritseva loodusega ühte sulandub. Güelli pargis jääb mulje, nagu ehitusmahud kasvaks maapinnast välja. Selle uhke pargi puhul said Gaudi senised ideaalideed lõpuks reaalse vormi. Kogu pargi pindade lahendus väljendab sellist vabadust ja sõltumatust kõigist standarditest, mida on veel tänapäevalgi raske saavutada. Ning kas see enam ongi saavutatav meie aina enam idustrialiseeruvas ja hoogustuvas maailmas, kus pinda unistustele ja ideelisele vabadusele jääb aina vähemaks. Mugavus olla kõigele ligidal on meile kätte maksma hakanud ja järjest kallinevad kesklinna krundid viivad roheluse linna keskelt välja kaugematele äärealadele. Kohati pole mõnedes linnades võimalik enam keskpäeva päikestki kohvi kõrvale nautida, sest majade taevassepürgivad tipud tahavad kangesti päevavalgust maapinnal varjutada. 1984. aastal võeti Güelli park UNESCO maailmapärandi rahvusvahelisse nimekirja. See tõeliselt vaba ja lõõgastav park on veel üheks põhjuseks, miks aina enam linnamaastiku planeerijaid võtavad eeskuju Barcelonast, ühest meeliülendavamast linnast Euroopas. Enamvähem samasse ajavahemikku jääb ka Bellesguard´i nimeline projekt, mida Gaudi projekteeris aastatel 1900 – 1909. Seda tööd on hakatud kohati lausa Kataloonia sümboliks kutsuma. See on maamõis, mille Gaudi projekteeris Dońa Maria Sagués´ile, kuid see oleks samahästi sobinud ka mõne keskaegse rüütli lossiks. Hoone stiil meenutab Kataloonia hiigelaegu, aga ka selle asukoht on ajaloolises mõistes eriline. Hoone on ehitatud paika, kus asus Barcelona viimase kuninga Marti I maaresidents. 1904 – 1906 projekteeris Gaudi, kes oli oma täies küpsuses, Barcelonasse Passeig de Gracia´le midagi täiesti innovaatilist. Casa Battlo lainjas fassaad meenutab veidi barokiaegse arhitektuuri dünaamilist lahendust. Ka selle maja fassaad on justkui liikumises. Osad näevad selles vahutavate merelainete kujutist, reaalselt tekitavad selle liikumise efekti sein, rõdud ning aknalauad. Kõik tundub kohati esile kerkivat ning siis jälle taanduvat. Tegemist on taaskord millegi täiesti erakordsega, mis jääb oma ainulaadsuses kindlasti meelde ka kõige arhitektuuritundmatumale inimesele.

38

Hoone katus meenutab fassaadi poolt nagu vingerdavat draakonit, kes kaob vaikselt juba tuttava tornikese taha, mis kindlalt autori reedab. Ja see ongi vahva, et Gaudi suutis oma mina otsingul ennast tõeliselt leida, sest tema tööde puhul on üldjuhul raske autoris eksida. Jällegi jätkub hoone arhitektuur interjööris, kus keskmeks on seekord selgroolülisid meenutav trepi käsipuu fuajees. Kuid Gaudile omane voolav joon on läbiv ka seina ja uste kujunduses. See hoone šokeeris avalikkust, kuna oli täielik vastand kõigile klassitsistlikele väärtustele/tavadele. Tema teine suur projekt, Casa Mila korterelamu (1906 – 1910), mis kavandati samale tänavale, sai veelgi suurema reageeringu osaliseks, kuna see polnud enam mõni kitsale krundile teiste hoonete vahele äramahtumist nõudev hoone, vaid siin oli tegu suure tänava nurgal asuva krundiga. Selle hoone puhul on kumeruse efekt veelgi mõjuvam kui Casa Battlo puhul ja see jätkub taas ka interjööris. See maja on küll ilma värviefektideta, kuid seda enam meenutavad krohvseina pinnad looduslikku liivamäe nõlva, millel akende vormid mõjuvad pääsupesade kolooniatena. Tuttavaks elemendiks on jällegi tornikesed katustel ja omapärase käekirjaga korstnatipud. Sellel hoonel on ka kaks siseõue, kus esimese korruse aatrium näeb välja nagu koobas mäesüdames. Sellise pilguga vaadates jääbki mulje, et hoone on valmis teinud miljonite aastate jooksul toimunud maanihked, mitte aga ühe mehe kujutlusvõime. Ega asjata ei pannud jahmunud publik hoonele hüüdnimeks „kaevandus“ (la Pedrera). Isegi tänapäeval on vähe hooneid, mida saaks võrrelda Gaudi majade arhitektuuriga. Hilisema aja autoritest meenub kõige enam Hundertwasser oma Viini kortermajadega, kus samuti tasapinnad, aga ka hoone värvilahendused viiakse äärmusteni muu linnapildiga võrreldes. Kohati võib see isegi tasakaaluhäireid tekitada, sest Hundertwasser ei piirdu enam seinte või laepindadega, vaid toob kumeruse ka jalge alla põrandapinnale. Edasi pühenduski Gaudi täielikult Sagrada Familia kirikukompleksi projekteerimisele ja ehitamisele, lõpuks lausa nii innustunult, et kolis ehitusjärgus olevase hoonesse sisse ning kui Gaudi suri 1926. aastal ei olnud hoone ikka veel valmis. Ka tänapäeval pole hoone täielikult valmis, sest visandlike jooniste põhjal on teistel küllaltki raske meistri mõtetest aru saada, et hoone terviklikkust saavutada. Hoone valmides polegi see kirik enam ühe arhitekti looming, vaid mitme põlvkonna jooksul tehtud töö tulemus. Gaudil olevat olnud kombeks naljatada, et Püha Joosep teeb ise kirikukompleksi lõplikult valmis.

39

Kuna Gaudi on tänapäevaks niivõrd menukaks muutunud, on paljud hakanud huvi tundma tema kui erakordse fenomeni üle. Mis see siis on, mis Gaudi projektide puhul kõigile nii emotsionaalselt mõjub? Esimeseks kriteeriumiks selle küsimuse puhul on kindlasti tema elu, mis on tinginud ka tema loomingu ainulaadsuse ja erakordse individualistliku suuna. Ta oli väga tagasihoidlik mees, kes ei tahtnud jääda piltidele, vanemana riietus pealiskaudselt ning ei paistnud seetõttu ka eriti silma. Seda suurem tundub olema kontrast temas, et ta ise jäi nähtamatuks, aga tema looming sai kõigile silmatorkavaks. Üheks teiseks oluliseks faktoriks on kindlasti tõsiasi, et ta suutis jääda niivõrd sõltumatuks, et kujuneski välja midagi täiesti erandlikku, aga samas nii naturaalset, nagu enesestmõistetavat. Kunstikriitikas kirjutatakse tihti, et Gaudi kasutas oma loomingus juugendstiili kõige elulisemat ning omamoodi ratsionalistlikumat eripära. Tema tõeliselt orgaanilised, äärmiselt maised rajatised on absoluutselt vabad nö „dekadentlikust peenutsemisest“, mis oli muidu nii omane tüüpilisele juugendstiilile. Ta jääb väga looduslähedaseks, justkui ühilduks looduse enesega ning loob siis ehitisi, mida on väga raske ümbritsevast keskkonnast eraldada, need lausa põimuvad ümbrusega. Gaudi sünteetilist arhitektuuri peetakse ka sürrealismi eelkäijaks. Tema hoonete kujundus on vaimselt rikas, väga metafooriline, lausa ligilähedane kujutavale kunstile. Oma hoonete arhitektuurse lahendusega ta sageli justkui iseloomustaks nende omanikke. Sealjuures on Gaudi ekletism väga hispaanialik, õieti katalaanipärane. See lähtub kohalikust romaani, gooti ja barokk-stiilist ning selles on palju tuttavaid elemente kohalikele elanikele, mida ikka ja jälle ära tunda võib. Mitte ainult pühakodadele, vaid ka elumajadele on ta püstitanud Kataloonia viieharulisi riste, sellega justkui rõhutades kohalikku sügavalt katoliiklikku kultuuri. Pidevaks kaunistuselemendiks on ka Kataloonias armastatud draakon: kord on see metallist sepistatud, kord kivist või kahlitükkidest skulptuuriks vormitud. Siia põimub ka tohutult käsitöölikke elemente, näiteks lõputud mosaiik-kaunistused minarettidel, peaaegu voolavatel ääresillutistel, skulptuuridel jne. See kokku oleks nagu kunst kunstis, mis meenutab veidi tulevast Dali´d, kelle maalidest võiks samuti võtta suvalise koha pealt väikese killu välja ning see moodustab omakorda uue kunstiteose. Nii tundub mulle ka Gaudi puhul. Gaudi kauaaegne sõber ja kolleeg Joachim Torres Garcia on Gaudi kohta kord öelnud iseloomustuse, mis on läinud oma täpsuses ajalukku ning mis sobib hästi ka antud mõttekäiku iseloomustama: Gaudi – kõige leidlikum kõigist arhitektidest, kõige kataloonialikum kõigist katallaanidest.

40

Glehn

vs vs vs

Gaudi

Glehn
1841 – 1923

Gaudi
1852 – 1926

Glehn
1841 – 1923

Gaudi
1852 – 1926

Glehn Glehn

vs vs
41

Gaudi Gaudi

Glehn vs Gaudi

1841 – 1923

Glehn

1852 – 1926

vs

Gaudi

1841 – 1923

1852 – 1926

Võrdlus Nikolai von Glehni ja Antoni Gaudi elust ning loomingust
Ilmselgelt oli Glehn väga suure lugemusega ning teadis mõndagi mujal maailmas levivatest trendidest ning uutest vooludest juba oma arhitektuuriõpingute tõttu, rääkimata Glehni reisidest Saksamaale, tänu millele sai ta mujal toimuvast inspiratsiooni ning mõtlemisainet. Ei ole sugugi võimatu, et Glehn oli tuttav Viollet le Duc´i loomingu ning vaadetega, mis ka kuulsat Gaudi´t tema loomeperioodi vältel inspireerisid. Huvitav on ka asjaolu, et Gaudi projekteeritud Güelli park valmis aastatel 1900 – 1914, kuid Nikolai von Glehn lõpetas töö Palmimaja kallal juba 1900 aasta paiku. Seega ei saa siin olla Glehni poolset otsest Gaudi jäljendamist nende kõige sarnasemate, Güelli pargi ja Palmimaja, puhul. Ainsaks ühenduslüliks saabki siin pidada ajastut, mis propageeris naturalistlike vaadete teket või otsesemal kujul ehk ka Eugene Emmanuel Viollet-le-Duc´i põhimõtteid.

Nikolai von Glehn – Palmimaja (1898 – 1900)

42

Antoni Gaudi – Güelli park (1900 – 1914)

Huvitav oleks muidugi teada, millised võisid olla Glehni teadmised Antoni Gaudist või kokkupuuted tema töödega, sest viimane kogus kuulsust mitmesuguste projektidega juba oma eluajal. Laiemat tähelepanu hakkaski ju Gaudi koguma juba oma Pariisi maailmanäitusel üles pandud projektiga 1878. aastal ning edaspidi sai temast ka suur rahva lemmik, mis sest, et ilma suurema ametliku tunnustuseta. Seda arvesse võttes pole sugugi võimatu, et Glehn võis mõne oma reisi ajal Saksamaale kokku puutuda ka viidetega Gaudi loomingule. Samuti võis Glehnil olla selliseid kokkupuuteid kas kohaliku saksakeelse kirjanduse või tellitud Saksa ajakirjanduse kaudu, kuna on teada, et Saksa kirjanduses Gaudi kohta viiteid ja arvustusi tema töödele tõesti esineb, kuid on teadmata, kas Glehn võis neid ka lugema sattuda. Olenemata aga võimalusest saada otseseid viiteid Gaudi mõjutustest, võib Glehni loomingu puhul oletada ka seda, et maailmas juhtub siiski ka aegajalt olukordi, kus kaks inimest paralleelselt võivad genereerida sarnaseid või lausa samasuguseid ideid ning neid ka ellu viia.

Gaudi – la Pedrera mosaiik

Glehn – Palmimaja ornamentika

Nii Glehni kui ka Gaudi elus ja loomingus oli algus paljutõotav. Seda traagilisem tundub nende üksikuksjäämine või kurb elulõpp, mis hiljem mõlemale osaks langes. Ehk see sama asjaolu teebki nende meeste elud sarnaseks, et mõlemal oli mõnevõrra sarnane saatus. Neid mõlemaid ühendab veel ka suur tahe pühenduda oma loomingule. Gaudi, kes oli elu aeg haiglane, kuid visa, ei abiellunud, vaid jäi eluks ajaks üksikuks ning tegeles enamus ajast innustunult oma projektide kallal. Glehn, kelle abikaasa suri varakult, kes oli samuti nigela tervisega, kuid visa, tegelenuks samuti surmani oma järjest uute projektide kallal, kui vaid ebasoosivad ajad ning
43

õnnetu planeerimisoskus poleks tema loomingule lõppu teinud. Seni, kuni neil mõlemal jagus aega elada oma mõtetes, genereerisid nad fantaasiaküllaseid ja kohati isegi müstilisena tunduvaid ideid – ja mitte ainult, nad viisid neid nii palju kui võimalik ka ellu. Lapsepõlvest peale olid nad kokku puutunud loominguliste vaadetega, tegelenud kunstiga ning neilt päevilt pärinud ka oma oskuse unistada. Nad olid algusest peale olnud teistest erinevad ja tänu sellele oli neil ka täiskasvanueas julgust teistest erineda. Nii kasvasidki üles kaks sarnast meest üks ühes, teine sootuks teises Euroopa otsas. Veel üheks huvitavaks ühiseks omaduseks või kombeks oli nii Nikolai von Glehni kui ka Antoni Gaudi puhul tava oma rajatisi nende ehitamise käigus ümber projekteerida ja muuta. Glehni puhul tuli see ilmsiks, kui ta oma edasiarenevate ideedega pidi tunduvalt kauem oma projektide kallal töötama. Korralikke põhiplaane ja kalkulatsioone omamata tuli tihti töökäik ettearvamatum kui algselt planeeritud ning mõnel korral ka tänu sellele ebaõnnestus. Nii sai vaatetorn oodatust lühem või nii kukkus Kalevipoeg esimesel korral oma õblukestelt jalgadelt maha. Ka viljaka arhitekti Gaudi puhul hakkas selline omadus tööde käigus edasi projekteerida juba varakult välja paistma. Nii juhtus Güelli villa puhul, kus erinevad detailid või paigutused omandasid tööde arenemise käigus hoopis teise tähenduse. Ja nii läks enamuse edasiste projektide puhulgi, mistõttu mitmel korral poolikuks jäänud tööde lõpetamine uutele arhitektidele ja projekteerijatele suht raske ülesanne sai olema. Tuntuim näide on siinkohal muidugi tänaseni lõpetamata Sagrada Familia kirikukompleks. Erinevus nende meeste tehtud teoste vahel oli ka selles, et Gaudi konstruktsioonid ei lubanud ennast teistel projekteerijatel kuigi kergelt ümber kujundada, kuid Glehni omad kippusid juba meistri enda käe all lagunema. Selle heaks näiteks oli Gaudi puhul Astorga Piiskopi palee, mida ta oli palutud projekteerima jällegi tänu tutvustele, seekord piiskop Juan Bautista Grau´ga, kellega nad tutvusid ajal, mil piiskop polnud veel Astorgasse suunatud ning teenis Tarragonas. Kahjuks Grau ise suri, kui lossi veel konstrueeriti ning kohe peale seda tekkisid erimeelsused arhitekti ja episkopaalse administratsiooni vahel, mille tulemusena Gaudi lõpuks projektist eemaldati. Arhitekt, kes tema järglaseks valiti, otsustas põhiplaane muuta, aga juhtus nii, et selle tulemusena varises hoone mitmel korral kokku. Rainer Zerbst ütles oma raamatus selle kohta kenasti: Gaudi projektid ei lubanud ennast sugugi mitte kergesti muuta.42

Gaudi – kiviplatvormid Güelli pargis
42

Glehn – Palmimaja sõrestikkatus

Rainer Zerbst. Gaudi – The Complete Buildings. Taschen, 2005, lk 26 44

Gaudi – Sagrada Familia löövid altvaates

Veel üheks huvitavaks tunnusjooneks mõlema looja puhul on fakt, et mõlema repertuaari kuulub ka puidust nikerdatud mööblit. Gaudi puhul on seda rohkem juugendlike sisekujunduslike detailide kavandite näol, Glehni puhul olid aga tema ideed enda kätetööna teostatud. Glehn armastas suuremate projektide kõrvalt aega ära kasutades paljut ise valmis meisterdada. Nii Gaudi kui ka Glehni puhul võib julgelt väita, et mõlema mehe näol oli tegemist naturalistidega, loodusest eeskujusid saavate meestega, kes julgesid seda mitte ainult oma vaadetes, vaid ka loomingus väljendada. Näiteks kasutab Gaudi ära katuste pinnad kunstmaastiku loomiseks, sest ta leiab, et pindala, mis on hoone ehituse alla võetud eluslooduselt, tuleb inimestele tagasi anda kasvõi kunstlooduses, s.o. loodusvormidest (näiteks teokarpidest) inspireeritud motiividega kujundatud sama suurel katusepinnal. Glehn aga kujundab oma Palmimajas konstruktsioonide tehismaastiku, mille sisse mahutab oma eksootilised taimed, mida saab vaadelda ka väljaspool hoonet kulgevatelt katusradadelt läbi vitraažsõrestiku. Olles saavutanud arhitektuurilise küpsuse oma töödes, suutis Gaudi luua ehitisi, mis justkui kasvasid ümbritsevast loodusest välja ning arendasid edasi sealset keskkonda. Mõnigi konstruktsioon lähtus looduses leiduvast (puutüvesid meenutavad sambad, näiteks). Sama võib täheldada ka Glehni ehituste puhul, nii lossi, kui eriti Palmimaja juures. Nad justkui kasvavad ümbritsevast maapõuest välja. Kui otsida paralleele eraelust, tuleb välja veel nii mõndagi jahmatavalt sarnast. Nii Gaudi kui ka Glehni puhul oli tegemist taimetoitlastega. Glehn oli seda oma veendumustelt, Gaudi oma raske tervisliku seisukorra tõttu. Kindlasti pole see midagi määravat nende sarnase loomingu osas, kuid huvitav elulooline fakt siiski. Naljakalt sarnaseid paralleele võib täheldada ka kummagi mehe elu lõpusirgel. Kuidas vaeseks jäänud ja niigi nigela tervisega vana Glehn suri tundmatuna kaugel kodumaast vigastustesse, mille oli saanud toolilt kukkudes, kui hingas õues värsket õhku. Või kuidas Gaudi traagiliselt Barcelona linnas hukka sai, kui Sagrada Familia kompositsiooni takseerides ta sammu tagasi astus ja eelmisel päeval käimapandud trammiliini tramm talle äkki otsa sõitis. Kuigi kõik teadsid juba selleks ajaks tema nime, rääkimata tema loomingust, jäi temagi algul tundmatuks, sest keegi ei osanud arvatagi, et viletsais rõivais vanahärra, kellel vaid peotäis pähkleid taskus, võis olla keegi nii nimekas. Pealegi oli Gaudi selleks ajaks avalikust elust tagasi tõmbunud.

45

Gaudi – sammas Güelli pargis

Glehn – sammas Palmimajas

Ülalolevatelt piltidelt ongi näha kõige sarnasemad jooned mõlema arhitekti loomingus. Nad mõlemad kasutasid tsemendiga liidetud tahumata looduslikku kivi sammaste ja kandekonstruktsioonide kujundamisel. Tulemuseks said mõlemad oma vormide puhul justkui maa seest välja kasvamise mulje. Algul suhtuti Glehni skeptiliselt, ei saadud päris täpselt aru tema kindlatest ideedest või miks ta neid niiviisi esitas, niisamuti satuti algul hämmingusse ka Gaudi loomingu puhul, ei saadud võibolla päris täpselt aru, mida arhitekt tahtis oma uudsete projektidega väljendada või miks need pidid nii radikaalsed tunduma. Kuid samal ajal nii Glehni lossi ümbrus kui ka Gaudi loodud Güelli park tõmbasid rahvast ligi. Neisse parkidesse ei tuldud mitte ainult päeva veetma, vaid ka esteetilist naudingut saama. Glehni Palmimajja oli võimalik 5 kopika eest eksootilisi taimi vaatama minna ning siia sõideti tihti ka kaugemalt kui Tallinnast. Ka Güelli park sai ruttu kuulsaks külastuspaigaks, kuhu armastasid tulla nii noored paarid kui ka terved pered, et nädalalõpp kaunimaks muuta. Kuid mida aeg edasi läks, seda rohkem on hakatud hindama ka nende meeste unikaalsust. Ilmselt oleme me oma vaimsuses alles nüüd jõudnud sinnamaale, kuhu need mehed olid juba kolmveerand sajandit tagasi oma ideedega jõudnud. Kas ei ole mitte geniaalsus see õige väljend, millega sellist võimet markeeritakse. Või on see harjumus, mille meie alles nüüd nende teoste keskel elades omandanud oleme?

Gaudi – Güelli pargi draakon

Glehn – hirmuäratav lohe

46

Gaudi avastamise uus etapp algas kuskil 1970. aastatel, kui hakkas ilmuma palju rikkalikult illustreeritud raamatuid ja albumeid ning tema nime äramärkimine igas arhitektuuriajaloolises teoses näis olevat lausa kohustuslik.43 Tänu Sagrada Familiale on Gaudi läinud ajalukku kui jäägitult kirikuehitusele andunud arhitekt, kes lõpuks selle ehituse rajamisel, n.ö. usu nimel hukkuski. Seetõttu esitati 1990ndatel aastatel Vatikanile dokumendid Gaudi pühakuks kuulutamiseks. Nikolai von Glehnil erilised usulised teened ühiskonna ees puuduvad, seepärast ei maksa ka loota tema kanoniseerimisele. Kuid tema manitsused, mis kutsusid rahvast elama karsket elu ning olema kombekad, hoolitsemine oma talupoegade ja Nõmme linna rahva humanistlike vaadete ja ilumeele arendamise eest, näitavad siiski samaväärset pühendumist ühiskonnale. Eestimaa mastaabis teeb see ka Glehnist suurmehe.

Gaudi – la Pedrera sepisvärav

Maire Morgen-Hääl – Sepisuks Glehni lossis

1970. aastatel sai ka Glehni arhitektuuripärand uue võimaluse ja seda just lossi renoveerimise näol. Mõni aeg enne seda juhtus kord TPI Akadeemilise Meeskoori (AM) bariton härra Toivo Ojaveski koos oma abikaasaga Mustamäe metsas jalutades mööduma Glehni lossi varemetest. Selleks ajaks oli ajahammas põhjalikult juba oma töö teinud ning lossi katus ja laed olid sisse kukkunud, paemüürid osaliselt varisenud ja murenenud, trepid ja müüride raidkivid ümbruskonna või kaugematesse eraaedadesse laiali veetud. Kuid härra Ojaveski kirg hoonet taastada kasvas sellele vaatamata ja varsti oli seda innukust süstitud terve meeskoori südametesse. Glehni lossi rekonstrueerimise idee oli hädavajalik ka meeskoorile endale, kuna neil oli tollal pidevalt probleeme kooriruumide leidmisega. 7. juulil 1965. aastal ilmus Kiira Roberti artikkel „Mineviku killukesi Mustamäelt“, milles ta kirjeldas juba meeskoori kavatsusi korrastada loss endale klubiruumideks ning taastada ka Palmimaja. Veidi enne seda tehtigi 30. mail 1965. aastal ühine retk TPI Akadeemilise Meeskooriga Glehni lossi varemetele ja sellest kujunes edaspidiseks, rohkem kui üheteistkümneks aastaks meeskoori ühine ettevõtmine. Alguses loodeti lossi korrastamisega hakkama saada vaid paari aastaga, kuid see plaan oli ennatlik. Kuna lossi kohta puudusid joonised, alustati kõige pealt mõõdistustöödega. Samal, 1965. aastal, jõuti ka nii kaugele, et Tallinna Linna RSN Täitevkomitee vaatas läbi TPI avalduse ning andis Glehni lossi koos pargiga TPI valdusesse.
43

Juan Bassegoda Nonell. Antonio Gaudi. Moskva 1986 47

1966. aastal toimus Rein Sauna eestvedamisel ehitusprojekti konkurss Glehni lossile. Konkursist osavõtjaile esitati lossi mõõdistatud lõige ja põhiplaan ning 1. detsembril 1966. aastal lõppenud konkursile laekus neli tööd. Esitatud töödest loeti parimateks kaks projekti „Must ruut“ ja „Päike“, kuna mõlemad pakkusid väga funktsionaalset ja sobivat ülesehitust endisele romantilisele neogooti stiilis lossile. Projektide autorid, arhitektid Arpad Andreller ja Jüri Jaama, said võimaluse asuda ühisele koostööle leidmaks uusi konstruktiivseid lahendusi, kuna võistlusprojektid ei sisaldanud veel tööjooniseid. Pärast pingelist projekteerimisaastat esitati 1969. aastal kinnitamiseks ehitusprojekti kolm köidet: arhitektuurne lahendus, eelarve ja tööjoonised. 1970. aasta 1. juulist loetigi ehitustööd ametlikult alanuks. Neid alustasid TPI ehitusjaoskonna mehed eesotsas Ivan Zorginiga. Paralleelselt ehitustöödega tehti veel ka viimast lihvi tööjoonistes. Tänuväärset tööd tegid mitmed nimekad meistrid, aga ka alles agarad õpipoisid. Samal, 1970. aastal, kaevati valmis tugimüüri kaevik ning alustati müüri ladumist. Samaaegselt ehitustöödega kaitsti ka haljastust lossi ümber mäenõlval, et see tööde käigus viga ei saaks. Ehitustöödele kutsuti praktiseerima õppureid oma koolist, aga ka vabatahtlikke ümbruskonnast. Kuid ei puudunud ka oskustöölised, restauraatorid ega õppejõud ise. Nii hakkaski tasapisi kerkima uus Glehni loss – ikka kivi-kivi haaval ülespoole. 1976. aastaks olid ehitustööd juba nii kaugel, et lisaks restauraatoritele ja TPI enda ehitusmeestele töötasid lossi kallal ka elektrikud, santehnikud ning nende seas ka TPI kunstnik, metallikunstnik Maire Morgen-Hääl. Käis vilgas siseviimistlustööde teostamine. Proua Mairelt sain ma tema erakogust pärinevaid fotojäädvustusi valmistatud sepistest: lühtrist, rõdu- ja aknapiiretest, trepikäsipuudest, sepisustest jne. 1977. aastal 24. märtsil toimus Glehni lossi pidulik avamine tollase rektori Boris Tamme eestvedamisel, kelle väärikate tänusõnadega peeti meeles kõiki töödest osavõtjaid.44

*Maire Morgen-Hääl oma sepiste foonil Glehni lossis

44

Ülo Tärno – Glehni lossi kroonika, TTÜ kirjastus, Tallinn 2002 48

Kokkuvõte
Kui ma oma tööd alustasin professor Raimo Pullati soovitusel, ei osanud ma arvatagi, et tööprotsess minu jaoks nii intrigeerivaks muutub või et mul õnnestub selle tarbeks sõita Vahemere rannikule Barcelonasse oma silmaga tunnistama Antoni Gaudi loomingu vägevust. Siis ei osanud ma arvatagi, et Nikolai von Glehni ja Antoni Gaudit võrreldes leian lisaks kohati sarnasele loomingule ka nende eluloos nii palju ühist, kuigi need kaks meest elasid täiesti erinevas geograafilises ja poliitilises piirkonnas. Juba mõnda aega on meie arhitektuuriloolased ja kunstikriitikud võrrelnud Nikolai von Glehni ning Antoni Gaudit nende loomingus. Ma loodan, et suutsin oma tööga tuua juurde uusi aspekte oma uurimustöösse Nikolai von Glehni puhul ja võrreldes teda ning tema loomingut Antoni Gaudiga. Ma loodan, et see töö ei jää pelgalt juba niigi teada oleva veelkordseks kinnituseks, vaid sain väljendada ka minupoolseid tähelepanekuid, leida täiendust ja uusi materjale Nikolai von Glehni kohta. Nikolai von Glehni pärand vääriks kindlasti edasist uurimist, kuna küllalt on jäänud veel vastamata küsimusi tema elutöö kohta ja loodetavasti arhiivides põhjalikumalt töötades võivad ilmuda päevavalgele ka täiendavad või selgitust andvad materjalid. Tööd tuleks teha Glehni käsikirjaliste tekstide kallal, neid šifreerida ja siis tõlkida. Kuid see on juba suurem ettevõtmine, sest tema käekirja tuleb esmalt lugema õppida, kuna see on väga iseäralik.

49

Kasutatud kirjandus
1. Jalutaja teejuht - Nõmme, Leho Lõhmus, Tallinn 2007 2. „Manfred von Glehn ja Nõmme baptistikoguduse algperiood“, Taavo Lige, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, Kõrgem Usuteaduslik Seminar 3. Eesti ajalugu ärkamisajast tänapäevani, Tallinn 1992, koost. Silvia Õispuu 4. Waba Maa – 09.sept., 12.sept., 13.sept.1933, Gert Helbemäe 5. Juan Bassegoda Nonel. Antonio Gaudi. Moskva 1986. 6. Rainer Zerbst. Gaudi – The Complite Buildings. Taschen, 2005 7. Ülo Tärno – Glehni lossi kroonika, TTÜ kirjastus, Tallinn 2002 8. Kyra Robert – „Mineviku killukesi Mustamäelt“, Tallinn 1965 9. Kyra Robert – „Legend ja tegelikkus“, Nõmme ja Mustamäe, Tallinn, 1968 10. Gablerite perekonna uurimustöö Glehnide suguvõsa genealoogiast. Ajaloomuuseum !! 11. Leho Lõhmus – Nõmme läbi aegade, Nõmme 2001 12. Leho Lõhmus – Nõmme ajalugu, Tallinn 2006 13. Artikleid ajalehest Nõmme sõnumid

50

Lisad 1. Gablerite

51