You are on page 1of 39

Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.

a
I FUNKTSIOONID
Tõkestatud hulgad
Ülalt ja alt tõkestatud hulgad
Olgu X mingi reaalarvude hulk.
Definitsioon: Kui leidub niisugune reaalarv M , et hulga X iga elemendi x puhul kehtib võrratus
x ≤ M , siis öeldakse, et hulk X on ülalt tõkestatud, kusjuures arvu M nimetatakse hulga X
ülemiseks tõkkeks.
Ülalt tõkestatud hulga X elemendid paiknevad seega lõpmatus poollõigus (− ∞, M ] .
Definitsioon: Kui leidub niisugune reaalarv m , et hulga X iga elemendi x puhul kehtib võrratus
x ≥ m , siis öeldakse, et hulk X on alt tõkestatud, kusjuures arvu m nimetatakse hulga X
alumiseks tõkkeks.
Alt tõkestatud hulga X elemendid paiknevad seega lõpmatus poolllõigus [m, ∞ ) .
Definitsioon: Hulka X nimetatakse tõkestatud hulgaks, kui X on ülalt ja alt tõkestatud.
Tõkestatud hulga X elemendid paiknevad lõigus [m, M ] , kus M on hulga X mingi ülemine ja m mingi
alumine tõke.
Kui M on hulga X ülemine tõke, siis on selle hulga ülemiseks tõkkeks ammugi iga arv M ′ > M , ja
kui m on hulga X alumine tõke, siis on selle hulga alumiseks tõkkeks ka iga arv m ′ < m .
Ülemine ja alumine raja
Definitsioon: Reaalarvude hulga X väikseimat ülemist tõket nimetatakse hulga X ülemiseks rajaks.
Definitsioon: Reaalarvude hulga X suurimat alumist tõket nimetatakse hulga X alumiseks rajaks.
Kui hulk X on ülalt tõkestamata, siis ütleme, et hulga X ülemine raja on ∞ , ja kui hulk X on alt
tõkestamata, siis ütleme, et hulga X alumine raja on − ∞ .
Hulga X ülemist raja märgitakse sümboliga sup X ja alumist raja sümboliga inf X .
Juhul X = {x} kasutatakse ka lihtsustatud sümboleid sup x ja inf x .
Pidevuse aksioom
Teoreem: Igal ülalt tõkestatud reaalarvude hulgal on olemas ülemine raja. (fakt)
Järeldus: Igal alt tõkestatud reaalarvude hulgal on olemas alumine raja.
Kuhjumispunktid, rajapunktid ja sisepunktid
Definitsioon: Punkti (koha, arvu) a ümbruseks ehk ε -ümbruseks nimetatakse iga vahemikku
(a − ε , a + ε ) , kus ε > 0 on mingi arv.
Mida väiksem on ε , seda lühem on vahemik (a − ε , a + ε ) , s.t. seda väiksem on punkti a ümbrus.
Definitsioon: Öeldakse, et reaalarv a on hulga X kuhjumispunkt kui igas tema ümbruses leidub
vähemalt üks hulga X punkt, mis pole reaalarv a ise.
Definitsioon: Öeldakse, et reaalarv a on hulga X sisepunkt kui leidub tema ümbrus, mis kuulub
hulka X .
Definitsioon: Öeldakse, et reaalarv a on hulga X rajapunkt kui igas tema ümbruses leidub nii
hulga X punkte kui ka neid punkte, mis ei kuulu hulka X .
Sisepunkt ei saa olla rajapunkt. Sisepunkt on alati kuhjumispunkt. Rajapunkt võib olla kuhjumispunkt.

1
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsioon, tema graafik
Olgu X mingi reaalarvude hulk. Kui x tähendab mis tahes arvu hulgast X , siis öeldakse, et x on
muutuv suurus ehk muutuja hulgas X . Iga arvu x ∈ X nimetatakse muutuja x väärtuseks.
Definitsioon: Kui igale arvule x ∈ X on mingi eeskirja f abil seatud vastavusse üks reaalarv y ,
siis öeldakse, et hulgas X on määratud funktsioon y = f ( x ) ja kirjutatakse: y = f ( x ) , x ∈ X .
Muutujat x nimetatakse funktsiooni argumendiks ehk sõltumatuks muutujaks ja muutujat y tema
sõltuvaks muutujaks. Hulka X nimetatakse funktsiooni määramispiirkonnaks ja hulka
Y = {y | y = f ( x ), x ∈ X } tema väärtuste hulgaks ehk muutumispiirkonnaks. Arvu y ∈ Y , mille
määrab võrdus y = f ( x ) , x ∈ X , nimetatakse funktsiooni väärtuseks punktis (kohal) x .
Kui muutujate x ja y märkimine ei ole oluline, siis y = f ( x ) , x ∈ X asemel kõneldakse lihtsalt
funktsioonist f määramispiirkonnaga X . Funktsiooni märkimiseks kasutatakse ka tähistust y = y (x ) ,
x ∈ X . Millal x , y ja f ( x ) tähendavad muutujaid ja millal nende väärtusi, selgub alati tekstist.
Funktsioon on antud, kui on teada tema määramispiirkond X ja vastavust määrav eeskiri f . Mõnikord
kui määramispiirkonda X ei anta, mõeldakse selle all argumendi x väärtuste hulka, kus eeskiri f kehtib.
Definitsioon: Funktsiooni graafikuks nimetatakse punktide ( x, y ) hulka {(x, y ) | y = f (x ), x ∈ X }
xy-tasandil.
Võrdus y = f ( x ) , x ∈ X on funktsiooni f graafiku võrrand.
Funktsioonide esitusviisid
1. Esitus ilmutatud kujul. Esitatakse valemiga y = f ( x ) , mis näitab, millised tehted tuleb teostada
argumendiga, et saada funktsiooni väärtus. Sisuliselt kujutab valem funktsiooni graafiku võrrandit.
2. Esitus tabeli abil. Esitatakse tabel, kus on näidatud arguendi väärtused x1, x2,
x x1 x2 ... xn
..., xn ja neile vastavad funktsiooni väärtused y1, y2, ..., yn.
y y1 y2 ... yn
Sellist esitusviisi kasutatakse sageli eksperimentaalsete tulemuste märkimiseks.
3. Geomeetriline esitus graafiku abil. Esitatakse funktsiooni graafik, kust saab määrata argumendi
väärtustele vastavad funktsiooni väärtused. Esitusviis on tüüpiline isekirjutavate mõõteseadmete korral.
4. Parameetriline esitus. Muutujate x ja y väärtused määratakse teatavate abimuutuja t funktsioonide
⎧ x = x(t )
x = x(t ) , y = y (t ) , t ∈ T ehk ⎨ t ∈ T (*)
⎩ y = y (t )
väärtustena. Abimuutujat t nimetatakse parameetriks ja avaldisi (*) vaadeldava funktsiooni
parameetrilisteks võrranditeks. Esituse (*) korral öeldakse, et funktsioon on antud parameetriliselt
võrranditega (*) ehk funktsioon on antud parameetrilisel kujul (*). Parameetrilisest esitusest ei selgu,
kumb muutujatest x ja y on argument ja kumb on funtksioon. Vajaduse korral märgitakse seda eraldi.
⎧x = t
Funktsiooni y = f ( x ) , x ∈ X võib alati esitada parameetrilised kujul, näiteks: ⎨ t ∈T = X
⎩ y = f (t )
Vastupidine esitus, s.o. üleminek parameetriliselt kujult ilmutatud kujule ei ole alati teostatav.
5. Esitus ilmutamata kujul, s.o. võrrandi F ( x, y ) = 0 abil.
Definitsioon: Kui võrrand F ( x, y ) = 0 määrab iga x ∈ X korral arvu y, siis öeldakse, et ta määrab
funktsiooni y = f ( x ) , x ∈ X ilmutamata kujul.
6. Esitus polaarkoordinaatides valemiga r = r (ϕ ) , ϕ ∈ T , mis annab funktsiooni graafiku punktid
(x, y ) polaarkoordinaatides (r , ϕ ) .
Üleminek esituselt polaarkoordinaatides ⎧ x = r (ϕ ) cos ϕ
parameetrilisele esitusele on teostatav valemitega: ⎨ ϕ ∈T
⎩ y = r (ϕ )sin ϕ ,

2
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsioonide liigid
Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X .
Definitsioon: Kui iga x ∈ X korral on f (− x ) = f ( x ) , siis nimetatakse funktsiooni f
paarisfunktsiooniks piirkonnas X.
Paarisfunktsiooni graafik on sümmeetriline y-telje suhtes.
Paarisfunktsioon on näiteks y = x , y = cos x .
Definitsioon: Kui iga x ∈ X korral on f (− x ) = − f ( x ) , siis nimetatakse funktsiooni f paarituks
funktsiooniks piirkonnas X.
Paaritu funktsiooni graafik on sümmeetriline koordinaatide alguspunkti suhtes.
Paaritu funktsioon on näiteks: y = x , y = sin x , y = tan x , y = cot x , y = arcsin x , y = arctan x .
Nii paaris- kui paaritu funktsiooni määramispiirkond on sümmeetriline koordinaatide alguspunkti suhtes.
Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse perioodiliseks piirkonnas X ja arvu ϖ ≠ 0 tema
perioodiks, kui f ( x + ϖ ) = f ( x ) iga x ∈ X korral.
See definitsioon eeldab, et koos punktiga x kuulub piirkonda X ka punkt x + ϖ .
Kui x + kϖ ∈ X iga k ∈ Z korral, siis koos arvuga ϖ on funktsioon f perioodiks ka arvud kϖ ≠ 0 .
Kui funktsioon f on perioodiliste funktsioonide summa, siis tema perioodideks on liidetavate
funktsioonide perioodide ühiskordsed.
Trigonomeetrilised funktsioonid on y = f (x ) ϖ vähim positiivne ϖ
perioodilised ja neil on järgmised perioodid: y = sin x , y = cos x 2kπ 2π
( k ∈ Z , k ≠ 0 ). y = tan x , y = cot x kπ π
Funktsiooni f perioodi ϖ leidmiseks tuleb tingimusest määrata arv ϖ , vaadeldes tingimust kui
võrrandit ϖ suhtes. Funktsioon f on perioodiline parajasti siis, kui sel võrrandil on olemas konstantne
lahend ϖ ≠ 0 , s.o. muutujast x sõltumatu lahend ϖ ≠ 0 , kusjuures ϖ on sel juhul funktsiooni periood.
Liitfunktsioon
Definitsioon: Kui y = f (u ) , kus u = g ( x ) , siis öeldakse, et y on muutuja x suhtes liitfunktsioon, ja
kirjutatakse: y = f [g ( x )] .
Muutujat u nimetatakse vahepealseks muutujaks. Funktsioone f ja g nimetatakse liitfunktsiooni
koostisosadeks.
Liitfunktsiooni nimetatakse ka funktsioonide f ja g kompositsiooniks ehk superpositsiooniks.
Kui liitfunktsiooni määramispiirkond pole antud, siis selle all mõeldakse argumendi x väärtuste
niisugust hulka, mille korral liitfunktsiooni väärtused y eksisteerivad.
Kui liitfunktsioon on antud kujul y = f [g ( x )] , siis võime, võttes kasutusele vahepealse muutuja u,
esitada ta nn. ahela kujul: y = f (u ) , u = g ( x ) .
Algebralised tehted funktsioonidega
1. Funktsiooni y = − f ( x ) graafik on peegelpildiks y = f ( x ) graafikule x-telje suhtes.
2. Funktsiooni y = f (− x ) graafik on peegelpildiks y = f ( x ) graafikule y-telje suhtes.
3. Funktsiooni y = f ( x − a ) graafik on y = f ( x ) graafiku paralleellükke x-telje sihis kaugusele a.
4. Funktsiooni y = f ( x ) + b graafik on y = f ( x ) graafiku paralleellükke y-telje sihis kaugusele b.
5. Funktsiooni y = Af ( x ) graafik on y = f ( x ) graafik, mille mõõtkava on y-telje sihis muudetud A
korda.

3
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Põhilised elementaarfunktsioonid ja nende graafikud
1. Eksponentfunktsioon ja logaritmfunktsioon
Liigitus Üldkuju Määramispiirkond Muutumispiirkond
Eksponentfunktsioon y = a x = exp a x a > 0, a ≠ 1 X = (− ∞, ∞ ) Y = (0, ∞ )

Logaritmfunktsioon y = log a x a > 0, a ≠ 1 X = (0, ∞ ) Y = (− ∞, ∞ )

y = ax a >1 y = ax a <1 y = log a x a >1 y = log a x a <1

2. Astmefunktsioon y = ax a ≠ 0
Alamjuht Määramispiirkond Muutumispiirkond
a) Y = [0, ∞ ) a lugeja on paarisarv
a>0 X = (− ∞, ∞ )
b) a nimetaja Y = (− ∞, ∞ ) a lugeja on paaritu arv
on paaritu arv
c) Y = (0, ∞ ) a lugeja on paarisarv
a<0 X = (− ∞,0 ) ∪ (0, ∞ )
d) Y = (− ∞,0 ) ∪ (0, ∞ ) a lugeja on paaritu arv
e) a nimetaja a>0 X = Y = [0, ∞ )
on paarisarv või
f) a on irratsionaalarv a<0 X = Y = (0, ∞ )

a) c) e)

b) d) f)

4
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
3. Trigonomeetrilised funktsioonid
Liigitus Üldkuju Määramispiirkond Muutumispiirkond
Siinusfunktsioon y = sin x X = (− ∞, ∞ ) Y = [− 1,1]

Koosinusfunktsioon y = cos x X = (− ∞, ∞ ) Y = [− 1,1]

Tangensfunktsioon y = tan x = sin x cos x X = {x | x ≠ (2k + 1)π 2 , k ∈ Z } Y = (− ∞, ∞ )

Kootangensfunktsioon y = cot x = cos x sin x X = {x | x ≠ kπ , k ∈ Z } Y = (− ∞, ∞ )

y = sin x y = cos x y = tan x y = cot x

4. Arkusfunktsioonid
Liigitus Üldkuju Määramispiirkond Muutumispiirkond
Arkussiinusfunktsioon y = arcsin x X = [− 1,1] Y = [− π2 , π2 ]

Arkuskoosinusfunktsioon y = arccos x X = [− 1,1] Y = [0, π ]

Arkustangensfunktsioon y = arctan x X = (− ∞, ∞ ) Y = (− π2 , π2 )

Arkuskootangensfunktsioon y = arccot x X = (− ∞, ∞ ) Y = (0, π )

y = arcsin x y = arccos x y = arctan x y = arccot x

5
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
5. Hüperboolsed funktsioonid
Liigitus Üldkuju Määramispiirkond Muutumispiirkond
e x − e−x
Hüperboolne siinus y = sh x = X = Y = (− ∞, ∞ )
2
e x + e−x
Hüperboolne koosinus y = ch x = X = (− ∞, ∞ ) Y = [1, ∞ )
2
Hüperboolne tangens y = th x = sh x / ch x X = (− ∞, ∞ ) Y = (− 1,1)

Hüperboolne kootangens y = cth x = ch x / sh x X = (− ∞,0 ) ∪ (0, ∞ ) Y = (− ∞,1) ∪ (1, ∞ )

y = sh x y = ch x y = th x y = cth x
6. Areafunktsioonid
Liigitus Üldkuju Määramispiirkond Muutumispiirkond
Areasiinus y = arsh x X = Y = (− ∞, ∞ )

Areakoosinus y = arch x X = [1, ∞ ) Y = [0, ∞ )

Areatangens y = arth x X = (− 1,1) Y = (− ∞, ∞ )

Areakootangens y = arcth x X = (− ∞,1) ∪ (1, ∞ ) Y = (− ∞,0 ) ∪ (0, ∞ )

y = arsh x y = arch x y = arth x y = arcth x

6
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
II PIIRVÄÄRTUS
Piirväärtuse mõiste
Jada piirväärtus
Jada ( x n ) võib vaadelda kui funktsioni f , mis on antud valemiga f (n ) = x n , kus n ∈ N , s.o. kui
funktsiooni f , mille määramispiirkond X = N.

1. Jada (lõplik) piirväärtus


Definitsioon: Arvu a nimetatakse jada ( x n ) piirväärtuseks, kui iga arvu ε > 0 korral leidub selline
arv N = N (ε ) , et kehtib võrratus
x n − a < ε , alati kui n > N ,
ja kirjutatakse
lim x n = a
n→∞

ehk
lim x n = a või x n → a .
Definitsioon: Öeldakse, et jada ( x n ) koondub arvuks a , kui tal on olemas lõplik piirväärtus
lim x n = a . Kui aga jadal ( x n ) lõplikku piirväärtust ei ole, siis öeldakse, et jada ( x n ) hajub.

2. Jada lõpmatu piirväärtus


Definitsioon: Öeldakse, et jada ( x n ) piirväärtus on + ∞ (− ∞ ) , kui iga arvu M > 0 korral leidub arv
N , et kehtib võrratus
x n > M ( x n < − M ) , alati kui n > N ,
ja kirjutatakse
(
lim x n = ∞ lim x n = −∞
x →∞ x →∞
)
ehk
xn → ∞ (xn → −∞ ) .
Funktsiooni piirväärtus

1. Funktsiooni (lõplik) piirväärtus kuhjumispunktis


Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X . Olgu punkt a piirkonna X kuhjumispunkt, s.o. punkt, mille
igas ümbruses leidub vähemalt üks temast erinev hulga X punkt.
Definitsioon: Arvu A nimetatakse funktsiooni f piirväärtuseks punktis a , kui iga arvu ε > 0
korral leidub niisugune arv δ > 0 , et kehtib võrratus
f (x ) − A < ε , alati kui 0 < x − a < δ ,
ja kirjutatakse
lim f ( x ) = A
x →a

ehk
f ( x ) → A , kui x → a või lim f ( x ) = A , kui x → a .

7
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

2. Funktsiooni lõpmatu piirväärtus kuhjumispunktis


Definitsioon: Öeldakse, et funktsioonil f on lõpmatu piirväärtus punktis a , kui iga arvu N > 0
korral leidub selline arv δ > 0 , et kehtib võrratus
f ( x ) > N (< − N ) , alati kui 0 < x − a < δ ,
ja kirjutatakse
lim f ( x ) = ∞ (− ∞ )
x →a

ehk
f ( x ) → ∞ (− ∞ ) , kui x → a .
Ühepoolsed piirväärtused

3. Funktsiooni (lõplik) ühepoolne piirväärtus kuhjumispunktis


Punkti a vasakpoolseks δ -ümbruseks nimetatakse vahemikku (a − δ , a ) ja parempoolseks δ -
ümbruseks vahemikku (a, a + δ ) , kus δ > 0 on mingi arv.
Kui x → a ja x < a , siis öeldakse, et muutuja x läheneb vasakult puntkile a , ja kirjutatakse: x → a − .
Kui x → a ja x > a , siis öeldakse, et muutuja x läheneb paremalt puntkile a , ja kirjutatakse: x → a + .
x → a − märgib, et x läheneb vasakult punktile a , sisenedes tema igasse vasakpoolsesse ümbrusse, ja
x → a + märgib, et x läheneb paremalt punktile a , sisenedes tema igasse parempoolsesse ümbrusse.
Definitsioon: Arvu A nimetatakse funktsiooni f vasakpoolseks piirväärtuseks punktis a , kui iga
arvu ε > 0 korral leidub niisugune arv δ > 0 , et kehtib võrratus
f ( x ) − A < ε , alati kui 0 < a − x < δ ,
ja kirjutatakse
lim f ( x ) = A ehk f (a − ) = A .
x→a −

Definitsioon: Arvu A nimetatakse funktsiooni f parempoolseks piirväärtuseks punktis a , kui iga


arvu ε > 0 korral leidub niisugune arv δ > 0 , et kehtib võrratus
f (x ) − A < ε , alati kui 0 < x − a < δ ,
ja kirjutatakse
lim f ( x ) = A ehk f (a + ) = A .
x→a +

4. Funktsiooni (lõplik) (ühepoolne) piirväärtus lõpmatuspunktis


Ühepoolseteks piirvärtusteks loetakse ka piirväärtused nn. lõpmata kaugetes punktides ∞ ja − ∞ , s.o.
piirprotsessid x → ∞ ja x → −∞ .
Punkti ∞ ümbruseks nimetatakse iga vahemikku ( N , ∞ ) ja punkti − ∞ ümbruseks iga vahemikku
(− ∞,− N ) , kus N > 0 on mis tahes arv. Need on nende punktide ühepoolsed ümbrused.
Tähistus x → ∞ tähendab lähenemist punktile ∞ vasakult nii, et x saab suuremaks igast arvust N , s.t.
siseneb punkti ∞ igasse ümbrusse. Analoogiliselt tähendab x → −∞ lähenemist punktile − ∞ paremalt
nii, et x saab väiksemaks igast arvust − N , s.t. siseneb punkti − ∞ igasse ümbrusse. Samal viisil
defineeritakse ka piirprotsess x → ∞ , mis tähendab, et x → ∞ , või x → −∞ või mõlemad korraga.
Definitsioon: Arvu A nimetatakse funktsiooni f piirväärtuseks piirprotsessis x → ∞ ( x → −∞ ) ,
kui iga arvu ε > 0 korral leidub arv N > 0 , et
f (x ) − A < ε , alati kui x > N ( x < − N ) ,

( lim f (x) = A).


ja kirjutatakse
lim f ( x ) = A
x →∞ x → −∞

8
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
5. Funktsiooni lõpmatu (ühepoolne) piirväärtus lõpmatuspunktis
Definitsioon: Öeldakse, et funktsioonil f on lõpmatu piirväärtus piirprotsessis x → ∞ ( x → −∞ ) ,
kui iga arvu M > 0 korral leidub arv N > 0 , et
f (x ) > M , alati kui x > N ;
f (x ) > M , alati kui x < − N ;
f ( x ) < − M , alati kui x > N või
f ( x ) < − M , alati kui x < − N ,
ja kirjutatakse vastavalt
lim f (x ) = ∞ , lim f ( x ) = ∞ , lim f ( x ) = −∞ või lim f ( x ) = −∞
x →∞ x → −∞ x →∞ x → −∞

ehk vastavalt
f ( x ) → ∞ , kui x → ∞ ; f ( x ) → ∞ , kui x → −∞ ; f ( x ) → −∞ , kui x → ∞ ; f ( x ) → −∞ , kui x → −∞ .
Piirväärtust lim f ( x ) = A nimetatakse ka kahepoolseks piirväärtuseks, sest siin muutuja x lähenemine
x→a

punktile a võib toimuda mõlemalt poolt.


Teoreem: lim f ( x ) = A ⇔ f (a − ) = f (a + ) = A .
x→a

sin x
Tõestada lähtudes piirväärtuse definitsioonidest, et lim = 1.
x →0 x
Definitsiooni põhjal: S ΔOAB < S OAB < S ΔOAU 2 sin 2 x = 1 − cos 2 x
Kas iga ε > 0 korral leidub arv 1 ⋅ BB ′ x
sin x 1 − cos x = 2 sin 2
sin x S ΔOAB = =
δ (ε ) > 0 nii, et −1 < ε 2 2 2
x x x x
x x 2 sin 2 < 2 sin < 2 ⋅ = x
alati kui, 0 < x < δ ? S OAB = π 12 ⋅ = 2 2 2
2π 2 ⇒ 1 − cos x < x
v 1 ⋅ AU tan x
S ΔOAU = =
2 2 sin x
0 < 1− <x
B U sin x x tan x x
< < ⋅2
1 1 2 2 x sin x
0 < 1− <x
x B’ A sin x < x < tan x |: sin x x
u
O x 1 sin x
1 1< < 0< −1 < x
sin x cos x x
BB ′ BB ′
sin x = = = BB ′ sin x
OB 1 1> > cos x ⋅ (− 1) x <δ ⇒ 0<
sin x
−1 < δ
x x
⇒ ∃ε (δ ) = δ :
AU AU sin x
tan x = = = AU −1 < − < − cos x + 1
OA 1 x sin x
0< −1 < ε ■
sin x x
0 < 1− < 1 − cos x
x

9
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni piirväärtuse omadused
O M A D U S 1: Piirväärtuse ühesus
Antud protsessis saab funktsioonil olla ainult üks piirväärtus.
Tõestus: Tõestame vastuväiteliselt juhtumi x → a .
Oletame, et on olemas kahese väärtusega piirprotsess, s.t. ∃f ( x ) , lim f ( x ) = A , lim f (x ) = B , A ≠ B .
x →a x →a

S.t. iga ε > 0 korral leidub δ1 (ε ) > 0 nii, et f (x ) − A < ε alati kui 0 < x − a < δ 1
ja iga ε > 0 korral leidub δ 2 (ε ) > 0 nii, et f ( x ) − B < ε alati kui 0 < x − a < δ 2 .
Valime δ = min (δ 1 , δ 2 ) . Siis f ( x ) − A < ε ja f ( x ) − B < ε alati kui 0 < x − a < δ .
f (x ) − A < ε A − f (x ) < ε − ε < A − f (x ) < ε
f (x ) − B < ε − ε < f (x ) − B < ε
− ε < A − f (x ) < ε
+ − ε < f (x ) − B < ε
− 2ε < A − B < 2ε ⇒ A − B < 2ε
A≠ B ⇒ 0 < A − B < 2ε
A− B
Valime ε = , siis 0 < A − B < A − B . Tekib vastuolu. ■
2
Kõikvõimalikud juhtumid: x → a , x → a + , x → a − , x → ∞ , x → −∞ , x → ∞ .

Piirväärtuse järjestusega seotud omadused

O M A D U S 2: Monotoonsuse omadus
Kui leidub punkti a ümbrus U ε (a ) nii, et f ( x ) ≤ g ( x ) iga x ∈ U ε (a ) \ {a} korral ja leiduvad
piirväärtused lim f ( x ) = A ja lim g ( x ) = B , siis A ≤ B .
x →a x →a

Tõestus: Tõestame omaduse vastuväiteliselt. Oletame, et f ( x ) ≤ g ( x ) , aga A > B .


A− B
Valime ε < , siis U ε ( A) ∩ U ε (B ) = ∅ .
2
lim f (x ) = A s.t. ∀ε > 0 ∃δ 1 (ε ) : f ( x ) − A < δ 1 ⇐ 0 < x − a < δ 1
x →a

lim g ( x ) = B s.t. ∀ε > 0 ∃δ 2 (ε ) : g ( x ) − B < δ 2 ⇐ 0 < x − a < δ 2


x →a

Valime δ 3 = min (δ 1 , δ 2 ) .
Kui x ∈ U δ 3 (a ) \ {a} , siis f ( x ) ∈ U ε ( A) ja g ( x ) ∈ U ε (B ) .
f (x ) ≤ g (x ) ⇒ A≤ B ■
Definitsioon: Me ütleme, et funktsioon f on antud protsessis tõkestatud, kui selles protsessis leidub
selline ümbrus, kus antud funktsiooni on tõkestatud.
Funktsioon f on protsessis x → a tõkestatud, kui leidub ümbrus U ε (a ) ja arv m nii, et f ( x ) ≤ m iga
x ∈ U ε (a ) korral.
Definitsioon: Me ütleme, et funktsioonil f on antud protsessis omadus P , kui selles protsesis
leidub niisugune ümbrus, millest alates on funktsioonil see omadus P .
10
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsioonil f on omadus P protsessis x → a , kui leidub ümbrus U ε 0 (a ) nii, et funktsioonil on see
omadus igas ümbruses U ε (a ) , kui ε ≤ ε 0 .
Monotoonsuse omadus üldjuhul:
Kui antud protsessis f ( x ) ≤ g ( x ) ja selles protsessis leiduvad lim f ( x ) = A ja lim g ( x ) = B , siis A ≤ B .
x →a x →a

OMADUS 3
Kui antud funktsioonil on lõplik piirväärtus, siis on ta antud protsessis tõkestatud.
Tõestus: Tõestame juhtumi x → a .
∃ lim f (x ) = A A ≠∞
x →a

∀ε > 0 ∃δ (ε ) > 0 : f (x ) − A < ε ⇐ 0 < x − a < δ


A − ε < f (x ) < A + ε
kui ε ≠ ∞ , siis f (x ) on tõkestatud ■
OMADUS 4
Kui funktsioonil f on antud protsessis lõplik nullist erinev piirväärtus A , siis leidub selles
A
protsessis koht, millest alates f (x ) > iga ε > 0 korral, kui ε < ε 0 ja x ∈ U ε (a ) .
2
Tõestus: Tõestame juhtumi x → a .
A
Kui lim f ( x ) = A , kas siis leidub ümbrus U δ (a ) nii, et f (x ) > iga x ∈ U δ (a ) korral ?
x →a 2
∀ε > 0 ∃δ (ε ) > 0 : f ( x ) − A < ε ⇐ x ∈ U δ (a )
A − ε < f ( x ) < A + ε ∀x ∈ U δ (a )
3A
< f (x ) < A + < f (x ) < f (x ) >
A A A A A
Kui A > 0 , siis ε = ⇒ A−
2 2 2 2 2 2
3A
A + < f (x ) < A − < f (x ) < f (x ) < − f (x ) > −
A A A A A A
Kui A < 0 , siis ε = − ⇒
2 2 2 2 2 2 2
A
⇒ f (x ) > ■
2

O M A D U S 5: Keskmise muutuja omadus ehk „soolaputka reegel“


Kui antud protsessis f ( x ) ≤ h( x ) ≤ g ( x ) ja selles protsessis lim f ( x ) = lim g ( x ) = A , siis on
funktsioonil h selles protsessis piirväärtus ja kehtib võrdus lim h( x ) = A .
Tõestus: Tõestame juhtumi x → a .
∀ε > 0 ∃δ 1 (ε ) > 0 : f ( x ) − A < ε ⇐ 0 < x − a < δ 1
∀ε > 0 ∃δ 2 (ε ) > 0 : g ( x ) − A < ε ⇐ 0 < x − a < δ 2
Valime δ = min (δ 1 , δ 2 ) .
A − ε < f ( x ) ≤ h( x ) ≤ g ( x ) < A + ε
A − ε < h( x ) < A + ε h( x ) − A < ε ∀x ∈ U δ (a ) ■

11
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Piirväärtuse tehtega seotud omadused
Definitsioon: Me ütleme, et funktsioon on antud protsessis lõpmata väike ehk hääbuv, kui selles
protsessis on tema piirväärtus null. Me ütleme, et funktsioon on antud protsessis lõpmata suur, kui
tal on selles protsessis lõpmatu piirväärtus.
OMADUS 6
Antud protsessis tõkestatud funktsiooni g ja selles protsessis hääbuva funktsiooni f korrutis g ⋅ f
on hääbuv selles protsessis.
Tõestus: Tõestame juhtumi x → a .
g on antud protsessis tõkestatud: ∃δ 1 > 0 : g ( x ) < M ∀x ∈ U δ 2 (a ) = (a − δ 1 , a + δ 2 )
ε
f on antud protsessis hääbuv: lim f ( x ) = 0 s.t. ∀ε > 0 ∃δ 2 (ε ) > 0 : f (x ) < ⇐ x ∈ U δ 2 (a ) \ {a}
x →a M
ε
g ⋅ f (x ) = g (x ) f (x ) = g (x ) f (x ) ≤ M ⋅
= ε ∀x ∈ U δ 2 (a ) \ {a}
M
Piirväärtuse definitsiooni põhjal ∃ lim g ⋅ f ( x ) = 0 . Järelikult g ⋅ f on hääbuv selles protsessis. ■
x→a

OMADUS 7
Kui antud protsessis leiduvad lõplikud piirväärtused lim f (x ) = A ja lim g ( x ) = B , siis selles
protsessis leiduvad järgmised piirväärtused:
a) lim( f (x ) + g ( x )) = A + B ,
b) lim( f ( x ) ⋅ g ( x )) = A ⋅ B
f (x ) A
c) lim = , kui B ≠ 0 .
g (x ) B
Tõestus: Tõestame piirprotsessi x → a varinadi a).
ε ⎛ε ⎞ ε
∀ > 0 ∃δ 1 ⎜ ⎟ > 0 : f ( x ) < ⇐ 0 < x − a < δ 1
2 ⎝2⎠ 2
ε ⎛ε ⎞ ε
∀ > 0 ∃δ 2 ⎜ ⎟ > 0 : g ( x ) < ⇐ 0 < x − a < δ 2
2 ⎝2⎠ 2
Valime δ = min (δ 1 , δ 2 ) x ∈ U δ (a ) \ {a}
ε ε
A− < f (x ) < A +
2 2
ε ε ∀x ∈ U δ (a ) \ {a}
+ B− < g (x ) < B +
2 2
A + B − ε < f (x ) + g (x ) < A + B + ε
− ε < ( f ( x ) + g ( x )) − ( A + B ) < ε ( f (x ) + g (x )) − ( A + B ) < ε ∀ε > 0 ∃δ (ε ) > 0 : x ∈ U δ (a ) \ {a}
⇒ ∃ lim( f ( x ) + g ( x )) = A + B ■
x →a

J Ä R E L D U S : lim c ⋅ f ( x ) = c ⋅ lim f ( x ) c = const


x→ a

J Ä R E L D U S : lim( f ( x ) − g (x )) = A − B
x→a

12
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Monotoonne funktsioon
Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse kasvavaks ehk rangelt kasvavaks piirkonnas X, kui selles
piirkonnas suuremale argumendi väärtusele vastab suurem funktsiooni väärtus. Kui aga suuremale
argumendi väärtusele vastab väiksem funktsiooni väärtus, siis funktsiooni f nimetatakse
kahanevaks ehk rangelt kahanevaks.
Olgu x1 , x 2 ∈ X suvalised punktid. Funktsiooni range kasvamine on iseloomustatav tingimusega
∀x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) < f ( x 2 )
ja range kahanemine tingimusega
∀x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) > f ( x 2 ) .
Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse monotoonselt kasvavaks piirkonnas X, kui selles
piirkonnas suuremale argumendi väärtusele vastab mitteväiksem funktsiooni väärtus. Kui aga
suuremale argumendi väärtusele vastab mittesuurem funktsiooni väärtus, siis funktsiooni f
nimetatakse monotoonselt kahanevaks.
Olgu x1 , x 2 ∈ X suvalised punktid. Funktsiooni monotoonne kasvamine on iseloomustatav tingimusega
∀x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) ≤ f ( x 2 )
ja monotoonne kahanemine tingimusega
∀x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) ≥ f ( x 2 ) .
Monotoonselt kasvavaid ja monotoonselt kahanevaid funktsiooni kokku nimetatakse monotoonseteks.
Funktsiooni nimetatakse monotoonseks antud piirkonnas parajasti siis, kui ta on kas monotoonselt
kasvav või monotoonselt kahanev selles piirkonnas. Funktsiooni nimetatakse rangelt monotoonseks
antud piirkonnas parajasti siis, kui ta on kas rangelt kasvav või rangelt kahanev selles piirkonnas.

Monotoonse funktsiooni pöördfunktsioon


O M A D U S : Piirkonnas X rangel monotoonsel funktsioonil on olemas pöördfunktsioon, mis on sama
tüüpi rangelt monotoonne.
Tõestus: Kas funktsioonil f, mis on rangelt kasvav piirkonnas X, leidub pöördfunktsioon g, mis on
rangelt kasvav piirkonnas f ( X ) ?
Funktsioon f on rangelt kasvav, s.t. ∀x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) < f ( x 2 )
Defineerimne funktsiooni g : f ( X ) → X g ( y ) = x , kus f ( x ) = y
Oletame, et g ei ole pöördfunktsioon, s.t. ∃ y ∈ f ( X ) nii, et g ( y ) = x1 ∧ g ( y ) = x 2 , kus x1 ≠ x 2
Kuna f on rangelt monotoonne, siis x1 ≠ x 2 ⇒ f (x1 ) ≠ f ( x 2 )
f ( x1 ) = y ∧ f ( x 2 ) = y f ( x1 ) ≠ f ( x 2 ) ⇒ y ≠ y tekib vastuolu ⇒ g on pöördfunktsioon

Oletame, et g ei ole rangelt kasvav funktsioon piirkonnas f ( X ) , s.t.


∃ y1 , y 2 ∈ f ( X ) y1 < y 2 : g ( y1 ) ≥ g ( y 2 )
g ( y1 ) = x1 g ( y 2 ) = x 2 x1 ≥ x 2
Kuna f on rangelt kasvav, siis f ( x1 ) ≥ f ( x 2 ) s.t. y1 ≥ y 2
tekib vastulou ⇒ g on rangelt kasvav piirkonnas f ( X ) ■

13
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

Monotoonse tõkestatud funktsiooni piirväärtus


Definitsioon: Öeldakse, et funktsioon f on monotoonne antud protsessis, kui selles protsessis leidub
koht, millest alates on funktsioon monotoonne.
Funktsioon on monotoonne protsessis x → a ⇔ ∃U (a ) nii, et funktsioon on monotoone hulgas U (a ) .
Funktsioon on monotoonne protsessis x → ∞ ⇔ ∃ x0 ∈ R nii, et funktsioon on monotoone hulgas [x0 , ∞ ) .
Teoreem: Igal antud protsessis ülalt tõkestatud monotoonselt kasvaval funktsioonil on olemas
piirväärtus selles protsessis.
Tõestus: Tõestame teoreemi piirprotsesssi x → ∞ korral.
Funktsioon f on protsessis x → ∞ ülalt tõkestatud, s.t. ∃x 0 ∈ R nii, et f on ülalt tõkestatud hulgas [x0 , ∞ )
Funktsioon f on protsessis x → ∞ monotoonselt kasvav, s.t. ∃x1 ∈ R nii, et f on kasvav hulgas [x1 , ∞ )
Valime x = max(x0 , x1 ) . Siis { f ( x ) | x ∈ [x , ∞ )} on ülalt tõkestatud reaalarvude hulk.
Pidevuse aksioomi põhjal on igal ülalt tõkestatud reaalarvude hulgal olemas ülemine raja.
sup{ f ( x ) | x ∈ [x , ∞ )} = A < ∞
Ülemine raja on kõige väiksem ülemine tõke:
1. f ( x ) ≤ A ∀x ∈ [x , ∞ )
2. ∀ε > 0 ∃x 2 ∈ [x , ∞ ) nii, et f ( x 2 ) > A − ε
∀ε > 0 ∃x 2 ∈ [x , ∞ ) : ∀x > x 2 f (x ) ≥ f (x2 ) > A − ε
∀ε > 0 ∃x 2 ∈ [x , ∞ ) : ∀x > x 2 f ( x ) − A > −ε
∀ε > 0 ∃x 2 ∈ [x , ∞ ) : ∀x > x 2 A − f (x ) < ε
∀ε > 0 ∃x 2 ∈ [x , ∞ ) : ∀x > x 2 f (x ) − A < ε
∀ε > 0 ∀x > x 2 = x 2 (ε ) f (x ) − A < ε
Piirväärtuse definitsiooni põhjal ∃ lim f (x ) = A ■
x →∞

14
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni pidevus
Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X ja olgu a ∈ X .
Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse pidevaks punktis a, kui lim f ( x ) = f (a ) . Kui funktsioon f
x →a

on pidev piirkonna X igas puntkis, siis öeldakse, et funktsioon f on pidev piirkonnas X.


Funktsioon f on pidev punktis a, kui on täidetud 3 tingimust:
1) peab eksisteerima f (a ) , s.t. punkt a peab olema funktsiooni määramispiirkonnast;
2) peab eksisteerima lõplik piirväärtus lim f ( x ) ;
x →a

3) peab kehtima võrdus lim f ( x ) = f (a ) .


x →a

Kui vähemalt üks neist tingimustest ei ole täidetud, siis öeldakse, et funktsioon f ei ole pidev punktis a.
Tähistame: Δx = x − a , Δy = f ( x ) − f (a ) . Siis x = a + Δx , Δy = f (a + Δx ) − f (a ) .
Suurust Δx nimetatakse argumendi x muuduks (ehk kasvuks). Suurust Δy nimetatakse funktsiooni
muuduks (ehk kasvuks) punktide a ja a + Δx vahel ehk üleminekul punktist a puntki a + Δx .
Pidevuse tingimus: Funktsiooni f nimetatakse pidevaks punktis a, kui
lim Δy = 0 ehk lim f (a + Δx ) = f (a ) .
Δx →0 Δx → 0

Teoreem: Funktsioon f on pidev puntkis a siis ja ainult siis, kui Δx = o(1) ⇒ Δy = o(1) .
Aritmeetilised tehted säilitavad pidevuse, s.t. kehtib teoreem:
Teoreem: Kui u = u ( x ) ja v = v( x ) on pidevad funktsioonid punktis a , siis ka nende summa
u ( x ) + v(x ) , vahe u (x ) − v( x ) , korrutis u ( x ) ⋅ v( x ) ja jagatis u ( x ) v( x ) (v(a ) ≠ 0 ) on pidevad
funktsioonid punktis a .
Tõestus: Tõestus u = u ( x ), x ∈ X u ja v = v(x ), x ∈ X v summa u + v = u ( x ) + v( x ), x ∈ X u ∩ X v korral.
u on pidev punktis a , s.t. lim u ( x ) = u (a ) , a ∈ X u . v on pidev punktis a , s.t. lim v( x ) = v(a ) , a ∈ X v .
x →a x →a

1. a ∈ X u ∧ a ∈ X v ⇒ a ∈ X u ∩ X v s.t. punkt a kuulub funktsiooni f + g määramispiirkonda;


2. ∃ lim u ( x ) ∧ ∃ lim v( x ) ⇒ ∃ lim(u + v )( x ) = lim(u (x ) + v( x )) ;
x →a x →a x→a x →a

3. lim(u + v )( x ) = lim(u ( x ) + v( x )) = lim u ( x ) + lim v( x ) = u (a ) + v(a ) = (u + v )(a )


x →a x→a x →a x →a

Teoreem: Kõik elementaarfunktsioonid on pidevad oma määramispiirkonnas.

Funktsiooni ühepoolne pidevus


Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse punktis a vasakult pidevaks, kui
lim f ( x ) = f (a ) , s.t. f (a − ) = f (a ) .
x →a −

Definitsioon: Funktsiooni f nimetatakse punktis a paremalt pidevaks, kui


lim f ( x ) = f (a ) , s.t. f (a + ) = f (a ) .
x →a +

Teoreem: Funktsioon f on pidev punktis a siis ja ainult siis, kui


f (a − ) = f (a ) = f (a + ) ,
s.o. kui ta on punktis a vasakult ja paremalt pidev.
Lause „funktsioon f on pidev lõigus [a, b] “ tähendab, et ta on pidev vahemikus (a, b ) , punktis a
paremalt pidev ja punktis b vasakult pidev. Analoogiliselt tuleb mõista funktsiooni f pidevust ka
muudes piirkondades X, näiteks kui X = (a, b] , X = (a, b ] ∪ (c, d ] jne.

15
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
III TULETIS
Tuletise mõiste
Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X . Olgu Δx argumendi muut punktis x ∈ X . Siis selles punktis
funktsiooni muut on Δy = f ( x + Δx ) − f ( x ) .
Δy f ( x + Δx ) − f ( x )
Moodustame muutude suhte: = .
Δx Δx
Δy
Definitsioon: Kui on olemas piirväärtus lim , siis seda piirväärtust nimetatakse funktsiooni f
Δx → 0 Δx

tuletiseks punktis x ja märgitakse sümbolitega


dy df ( x ) ⋅
y ′ = f ′( x ) = = = y ′x = f x′ = y& = f (x )
dx dx
Lagrange' i Leibnizi Tähistus Newtoni
tähistus tähistus liitfunktsiooni tähistus
jne. korral
Δy
Kui piirväärtus lim on lõplik, siis kõneldakse lõplikust tuletisest, kui aga lõpmatu, siis öeldakse, et
Δx → 0 Δx

funktsioonil f on punktis x lõpmatu tuletis.


Funktsiooni tuletise leidmist nimetatakse funktsiooni diferentseerimiseks.
Ühepoolsed tuletised
Ühepoolseid piirväärtusi (lõplikke ja lõpmatuid)
Δy Δy
f ′( x − ) = lim , f ′( x + ) = lim
Δx →0 − Δx Δx →0 + Δx

nimetatakse vastavalt funktsiooni f vasakpoolseks ja parempoolseks tuletiseks punktis x.


Neid piirväärtusi nimetatakse ühiselt ka ühepoolseteks tuletisteks.
Punkti, kus funktsioonil on märgi poolest erinevad lõpmatud ühepoolsed tuletised, nimetatakse tema
tagasipöördepunktiks.
Δy
Piirväärtust lim nimetatakse ka kahepoolseks tuletiseks.
Δx → 0 Δx

Teoreem: Funktsioonil f on olemas punktis x tuletis f ′(x ) siis ja ainult siis, kui selles punktis x
on tal olemas võrdsed ühepoolsed tuletised, s.o. kui f ′( x − ) = f ′( x + ) . Seejuures
f ′( x ) = f ′( x − ) = f ′( x + ) .
Tuleb silmas pidada, et sümbolid f ′( x − ) ja f ′( x + ) ei märgi siinjuures tuletise f ′( x ) ühepoolseid
piirväärtusi punktis x, s.t. üldjuhul f ′(a − ) ≠ lim f ′( x ) ja f ′(a + ) ≠ lim f ′(x ) .
x →a − x→a +

Teoreem: Kui funktsioonil on olemas lõplik tuletis (vasakpoolne, parempoolne) mingis punktis, siis
funktsioon on (vasakult, paremalt) pidev selles punktis.
Vastupidine ei kehti, s.t. funktsiooni pidevusest ei järeldu tuletise olemasolu selles punktis.

Iga elementaarfunktsiooni tuletis on elementaarfunktsioon. Kuna kõik elementaarfunktsioonid on pidevad


oma määramispiirkonnas, siis säilitavad nad seega oma pidevuse tuletise võtmisel.

16
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Diferentseerimisreeglid
Tehetega seotud diferentseerimisreeglid
Kui funktsioonidel u = u ( x ) ja v = v( x ) on olemas tuletised punktis x, siis

a) (u ± v )′ = u ′ ± v ′ ;
b) (uv )′ = u ′v + uv ′ ;

⎛ u ⎞ u ′v − uv ′
c) ⎜ ⎟ = , (v(x ) ≠ 0) .
⎝v⎠ v2
Tõestus: a) Tähistame u + v = h .
Δh h( x + Δx ) − h( x ) u (x + Δx ) + v( x + Δx ) − u ( x ) − v( x )
h′( x ) = lim = lim = lim =
Δx → 0 Δx Δx → 0 Δx Δx → 0 Δx
u ( x + Δx ) − u ( x ) v( x + Δx ) − v( x ) Δu Δv
= lim + lim = lim + lim = u ′( x ) + v ′( x ) ■
Δx →0 Δx Δx →0 Δx Δx → 0 Δx Δx →0 Δx

b) Tähistame uv = h .
Δh
h′( x ) = lim Δh = h( x + Δx ) − h( x ) = u ( x + Δx )v( x + Δx ) − u ( x )v( x )
Δx →0 Δx

Δu = u (x + Δx ) − u ( x ) u ( x + Δx ) = Δu + u ( x ) Δv = v(x + Δx ) − v( x ) v( x + Δx ) = Δv + v( x )
Δh = [Δu + u ( x )][Δv + v( x )] − u ( x )v( x ) = ΔuΔv + Δuv( x ) + u (x )Δv + u ( x )v( x ) − u ( x )v( x )
ΔuΔv + Δuv( x ) + u ( x )Δv ΔuΔv Δuv( x ) u (x )Δv
h′( x ) = lim = lim + lim + lim =
Δx →0 Δx Δx →0 Δx Δx →0 Δx Δx →0 Δx
Δu Δu Δv
= lim ⋅ lim Δv + lim ⋅ v( x ) + lim ⋅ u ( x ) = u ′( x ) ⋅ 0 + u ′( x )v( x ) + v ′( x )u (x ) = u ′(x )v( x ) + v ′(x )u ( x ) ■
Δx →0 Δx Δx → 0 Δx →0 Δx Δx →0 Δx

u
c) Tähistame = h .
v
Δh u ( x + Δx ) u ( x ) u ( x + Δx )v( x ) − u ( x )v(x + Δx )
h′( x ) = lim Δh = h( x + Δx ) − h( x ) = − =
Δx →0 Δx v(x + Δx ) v( x ) v( x + Δx )v( x )
v( x ) u ( x + Δx )
( lim v( x + Δx ) = v(x ) ≠ 0 v( x + Δx ) > ⇒ murd on korrektselt moodustatud )
Δx → 0 2 v( x + Δx )
Δu = u (x + Δx ) − u ( x ) u ( x + Δx ) = Δu + u ( x ) Δv = v(x + Δx ) − v( x ) v( x + Δx ) = Δv + v( x )

Δh =
[Δu + u (x )]v(x ) − u (x )[Δv + v(x )] = Δuv(x ) + u (x )v(x ) − u (x )Δv − u (x )v(x )
[Δv + v(x )]v(x ) Δvv( x ) + v 2 ( x )
Δuv( x ) − u ( x )Δv Δuv( x ) u ( x )Δv
h′( x ) = lim = lim − lim =
Δx →0 [Δvv( x ) + v ( x )]Δx
2 Δx → 0 [Δvv( x ) + v ( x )]Δx
2 Δx →0 [Δvv( x ) + v 2 ( x )]Δx

Δu Δv
lim ⋅ v( x ) − lim ⋅ u (x )
Δx →0 Δx Δx →0 Δx u ′( x ) ⋅ v(x ) − v ′( x ) ⋅ u ( x ) u ′( x ) ⋅ v( x ) − v ′( x ) ⋅ u ( x )
= = = ■
Δx →0
(
lim Δvv( x ) + v (x )
2
) 0 ⋅ v(x ) + v 2 (x ) v 2 (x )

17
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

Pöördfunktsiooni diferentseerimine
Teoreem: Olgu funktsioonil f piirkonnas X pidev pöördfunktsioon g ja olgu f diferentseeruv
kohal x, kusjuures f ′( x ) ≠ 0 . Siis on funktsioon g diferentseeruv kohal y = f ( x ) ja kehtib seos
1
g ′( x ) = .
f ′( y )
f ( x + Δx ) − f ( x ) f (x + Δx ) − f ( x )
f ′( x ) = lim ≠0 ⇒ >0 ⇒ Δy = f ( x + Δx ) − f ( x ) ≠ 0
Δx →0 Δx Δx
Δy = f ( x + Δx ) − y f ( x + Δx ) = y + Δy g [ f (x + Δx )] = g ( y + Δy ) x + Δx = g ( y + Δy )
Δg = g ( y + Δy ) − g ( y ) Δg = g ( y + Δy ) − x Δg = x + Δx − x Δg = Δx

Δg 1 1 1 1
g ′( y ) = lim = lim = = =
Δy →0 Δy Δx → 0 Δy Δy Δy f ′( x )
lim lim
Δg Δx → 0 Δg Δx → 0 Δx
Kui Δx → 0 , siis f pidevuse tõttu ka Δy → 0 . Kui Δy → 0 , siis g pidevuse tõttu ka Δx → 0 .
Seega on protsessid Δx → 0 ja Δy → 0 samaväärsed. ■

Liitfunktsiooni diferentseerimine
Teoreem: Kui liitfunktsioon esitub ahela kujul:
y = f (u ), u = ϕ (x )
ning on olemas lõplikud tuletised y u′ punktis u ja u ′x punktis x , siis on olemas tuletis y ′x , mis
avaldub kujul
y ′x = y u′ u ′x .
Tõestus: Tõestame teoreemi kitsendusel, et Δu ≠ 0 .
Δy f (u + Δu ) − f (u ) Δu ϕ ( x + Δx ) − ϕ ( x )
y u′ = lim = lim u ′x = lim = lim
Δu →0 Δx Δu →0 Δu Δx → 0 Δx Δx → 0 Δx
f [ϕ ( x + Δx )] − f [ϕ ( x )] f (u + Δu ) − f (u ) f (u + Δu ) − f (u ) Δu
y ′x = lim = lim = lim ⋅ lim = f u′u ′x
Δx →0 Δx Δx → 0 Δx Δu →0 Δu Δx →0 Δx

u on diferentseeruv kohal x ning seega pidev kohal x ,


mistõttu on Δx → 0 ja Δu → 0 samaväärsed protsessid. ■

18
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Kõrgemat järku tuletised
Olgu funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X diferentseeruv punktis x . Seega on tal olemas selles punktis x lõplik
tuletis y ′ = f ′( x ) .
Definitsioon: Funktsiooni teist järku ehk teiseks tuletiseks punktis x nimetatakse tuletist tema
tuletisest punktis x ja märgitakse sümboliga
d 2 y d 2 f (x ) ⋅⋅
y ′′ = f ′′( x ) == = y ′′ = f ′′ = &
y& = f ( x)
dx 2 dx 2
xx xx

Lagrange' i Leibnizi Tähistus Newtoni


tähistus tähistus liitfunktsiooni tähistus
jne. korral
Seega võime kirjutada Lagrange’i järgi

y ′′ = ( y ′)
ja Leibnizi järgi
d 2 y d ⎛ dy ⎞
= ⎜ ⎟.
dx 2 dx ⎝ dx ⎠
Analoogiliselt defineeritakse ka kõrgemat järku kui teist järku tuletised. Üldiselt, funktsiooni n-järku ehk
n-ndaks tuletiseks nimetatakse tuletist funktsiooni (n-1)-järku tuletisest ja märgitakse sümboliga
d n y d n f (x )
y (n ) = f (n ) ( x ) = =
dx 2 dx n
Lagrange' i Leibnizi .
tähistus tähistus
Seega võime kirjutada Lagrange’i järgi

y ′′′ = ( y ′′)

y IV = y (4 ) = ( y ′′′)
....

(
y (n ) = y (n − ) )
ja Leibnizi järgi
d n y d ⎛ d n −1 y ⎞
= ⎜ ⎟
dx n dx ⎜⎝ dx n −1 ⎟⎠
Kui funktsioonil on olemas lõplik n-järku tuletis mingis punktis (piirkonnas), siis öeldakse, et ta on n
korda diferentseeruv selles punktis (piirkonnas).

19
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni diferentsiaal ja selle geomeetriline tõlgendus
Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X . Olgu Δx argumendi muut punktis x ∈ X . Siis selles punktis
funktsiooni muut on Δy = f ( x + Δx ) − f ( x ) .
Definitsioon: Kui puntkis x funktsiooni f muut Δy avaldub kujul
Δy = f ′( x )Δx + a , kus a = o(Δx ) , kui Δx → 0 ,
siis öeldakse, et funktsioon f on diferentseeruv punktis x.
Kui funktsioon f on diferentseeruv piirkonna X igas punktis, siis öeldakse, et funktsioon f on
diferentseeruv piirkonnas X.
Suurust dy = f ′( x )Δx nimetatakse funktsiooni f diferentsiaaliks punktis x.
Valemis dy = f ′( x )Δx tähistatakse Δx = dx , sest juhul y = x , dx = dy = x ′x Δx = Δx . Seega dy = f ′(x )dx
Suurust dx = Δx nimetatakse argumendi x diferentsiaaliks.
y Geomeetriliselt funktsiooni diferentsiaal tähendab punktis x
B võetud puutuja muutu, s.o. lõigu AB pikkust.
Δy dy>0
Valemist dy = f ′(x )dx järeldub, et f ′( x ) =
A P dy
A ,
0>dy dx
Δy B
s.t., et igas punktis on funktsiooni tuletis võrdne funktsiooni
ja tema argumendi diferentsiaalide suhtega. See annab
sisulise tähenduse Leibnizi tähistusele ja võimaldab seda
0 x-Δx x x+Δx x vaadata kui harilikku murdu.

Teoreem: Funktsioon f on diferentseeruv punktis x siis ja ainult siis, kui tal on olemas lõplik
tuletis f ′( x ) selles punktis x.
Lause „funktsioon on diferentseeruv lõigus [a, b] “ tähendab, et ta on diferentseeruv vahemikus (a, b ) ja et
punktis a on tal lõplik parempoolne tuletis ja punktis b lõplik vaskapoolne tuletis.
Teoreem: Mingis punktis diferentseeruv funktsioon on pidev selles punktis.
Teoreem: Lõigus diferentseeruv funktsioon on pidev selles lõigus.
Kõrgemat järku diferentsiaalid
Olgu antud funktsioon y = f ( x ) , x ∈ X ning olgu tal olemas lõplik tuletis punktis x. Seega on tal olemas
punktis x diferentsiaal dy = f ′(x )dx . Fikseerime argumendi muudu dx = Δx , siis diferentsiaal
dy = f ′( x )dx on argumendi x funktsioon ja me võime leida tema diferentsiaali.
Definitsioon: Funktsiooni y = f ( x ) , x ∈ X teist järku ehk teiseks diferentsiaaliks d 2 y punktis x
nimetatakse diferentsiaali tema esimesest diferentsiaalist punktis x, s.o. d 2 y = d (dy ) .
Üldiselt funktsiooni y = f ( x ) , x ∈ X n-järku ehk n-ndaks diferentsiaaliks d n y punktis x
nimetatakse diferentsiaali tema (n-1)-järku diferentsiaalist, s.o. d n y = d (d n −1 y ) .
Kui funktsioonil y = f ( x ) , x ∈ X on olemas lõplik n-järku tuletis f (n ) ( x ) , siis on tal punktis x olemas
n-järku difernetsiaal d n y , mis avaldub kujul d n y = f (n ) ( x )dx n , kus dx n on diferentsiaali dx n-is aste.
dny
Seega d 2 y = f ′′( x )dx 2 , d 3 y = f ′′′( x )dx 3 ning f (n ) ( x ) =
, mis annab sisulise tähendus n-järku tuleitse
dx n
Leibnizi tähistusele ja võimaldab seda sümbolit vaadelda kui harilkku murdu.
Null-järku diferentsiaali all mõeldakse funktsiooni ennast, s.o. d 0 y = f ( x ) .

20
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

Fuktsioonide omadused
Pidevate funktsioonide omadused
Teoreem: Pidev funktsioon teisendab lõigu lõiguks. (faktina)
S.t. { f ( x ) | x ∈ [a, b ]} = [m, M ]
Järeldus: Lõigus pidev funktsioon on tõkestatud selles lõigus.
S.t. sup f ( x ) < ∞, inf f ( x ) > −∞, x ∈ [a, b ] , sest lõigus tõkestatud funktsioonil on olemas mõlemad rajad.
Järeldus: Lõigus pideval funktsioonil on olemas ekstremaalsed väärtused selles lõigus.
S.t. ∃x1 ∈ [a, b] : f ( x1 ) = sup f (x ) = max f ( x ) x ∈ [a, b]
ja ∃x 2 ∈ [a, b] : f ( x 2 ) = inf f (x ) = min f ( x ) x ∈ [a, b]
Järeldus: Lõigus pidev funktsioon omab igat väärtust, mis paikneb ekstremaalsete väärtuste vahel.
S.t. { f ( x ) | x ∈ [a, b ]} = [m, M ] , kus M = sup f ( x ) = max f ( x ) ja m = inf f ( x ) = min f ( x ) , kus x ∈ [a, b]
Fermat’ teoreem
Definitsioon: Funktsiooni f määramispiirkonna punkti, kus funktsiooni tuletis on null, nimetatakse
funktsiooni statsionaarseks punktiks.
Teoreem: Kui funktsioonil f on ekstremaalne väärtus määramispiirkonna X sisepunktis ς , kus
funktsioon on diferentseeruv, siis on ς statsionaarne punkt, s.t. f ′(ς ) = 0 .
Tõestus: Tõestame teoreemi juhul, kui ς on miinimumpunkt, s.t. f (ς ) = min f ( x ) x ∈ X U (ς ) ∈ X
f (ς + Δx ) − f (ς ) > 0 ∀Δx ≠ 0 : f (ς + Δx ) ∈ X
f (ς + Δx ) − f (ς ) f (ς + Δx ) − f (ς )
f ′(ς + ) = lim ≥ 0 f ′(ς − ) = lim ≤0
Δx →0 + Δx Δx →0 − Δx
Kuna fuktsioon on diferentseeruv punktis ς , siis järelikult f ′(ς ) = 0 . ■
Rolle’i teoreem
Teoreem: Kui lõigus [a, b] pideva ja vahemikus (a, b ) diferentseeruva funktsiooni f korral
f (a ) = f (b ) , siis on funktsioonil f vahemikus (a, b ) vähemalt üks statsionaarne punkt.
Tõestus:
Kui f on konstantne funktsioon, on teoreem ilmne, sest f ( x ) = c x ∈ [a, b] ⇒ f ′( x ) = 0 x ∈ (a, b ) .
Tõestame teoreemi mittekonstantse funktsiooni f korral, s.t. ∃x 0 ∈ (a, b ) : f ( x0 ) ≠ f (a ) = f (b ) .
a) kui f ( x0 ) > f (a )
Kuna lõigus pideval funktsioonil on olemas ekstremaalsed väärtused selles lõigus, siis
∃ς ∈ [a, b] : f (ς ) = max f ( x ) x ∈ [a, b ]
f (ς ) ≥ f ( x0 ) ∧ f ( x 0 ) > f (a ) ⇒ f (ς ) > f (a ) = f (b ) ⇒ ς ∈ (a, b ) ⇒ ς on sisepunkt
Fermat’ teoreemi põhjal on ς statsionaarne punkt.
b) kui f ( x0 ) < f (a )
Kuna lõigus pideval funktsioonil on olemas ekstremaalsed väärtused selles lõigus, siis
∃ς ∈ [a, b] : f (ς ) = min f ( x ) x ∈ [a, b]
f (ς ) ≤ f ( x0 ) ∧ f ( x 0 ) < f (a ) ⇒ f (ς ) < f (a ) = f (b ) ⇒ ς ∈ (a, b ) ⇒ ς on sisepunkt
Fermat’ teoreemi põhjal on ς statsionaarne punkt. ■

21
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Cauchy keskväärtusteoreem
Teoreem: Kui funktsioonid f ja g on pidevad lõigus [a, b] ja diferentseeruvad vahemikus (a, b ) ,
kusjuures funktsioonil g ei ole statsionaarseid punkte vahemikus (a, b ) , siis leidub vähemalt üks
punkt ς ∈ (a, b ) nii, et kehtib võrdus
f (b ) − f (a ) f ′(ς )
= .
g (b ) − g (a ) g ′(ς )
Tõestus: Kuna funktsioonil g ei ole statsionaarseid punkte vahemikus (a, b ) , siis Rolle’i teoreemi
põhjal g (a ) ≠ g (b ) ⇒ g (b ) − g (a ) ≠ 0 .
f (b ) − f (a ) f (b ) − f (a )
Defineerime: F ( x ) = f ( x ) − f (a ) − ⋅ [g (x ) − g (a )] F ′( x ) = f ′( x ) − ⋅ g ′( x )
g (b ) − g (a ) g (b ) − g (a )
f (b ) − f (a ) f (b ) − f (a )
F (a ) = f (a ) − f (a ) − ⋅ [g (a ) − g (a )] = 0 F (b ) = f (b ) − f (a ) − ⋅ [g (b ) − g (a )] = 0
g (b ) − g (a ) g (b ) − g (a )
Kuna F on pidev lõigus [a, b] , diferentseeruv vahemikus (a, b ) ning F (a ) = F (b ) , siis Rolle’i teoreemi
põhjal leidub funktsioonil F vähemalt üks statsionaarne punkt ς vahemikus (a, b ) , s.t.
f (b ) − f (a ) f (b ) − f (a ) f ′(ς )
F ′(ς ) = f ′(ς ) − ⋅ g ′(ς ) = 0 ⇒ = ■
g (b ) − g (a ) g (b ) − g (a ) g ′(ς )
Lagrange’i keskväärtusteoreem
Teoreem: Kui funktsioon f on pidev lõigus [a, b] ja diferentseeruvad vahemikus (a, b ) , siis leidub
punkt ς ∈ (a, b ) nii, et kehtib võrdus
f (b ) − f (a ) = f ′(ς ) ⋅ (b − a ) .
Tõestus: Rakendame Cauchy keskväärtusteoreemi juhtumi g ( x ) = x korral.
Funktsioon g on lineaarfunktsioon ning seega pidev lõigus [a, b] ning diferentseeruv vahemikus (a, b ) .
Funktsioonil g ei ole statsionaarseid punkte vahemikus (a, b ) , sest g ′( x ) = 1 ≠ 0 . Seega
f (b ) − f (a ) f ′(ς )
= ⇒ f (b ) − f (a ) = f ′(ς ) ⋅ (b − a ) ■
b−a 1
L’Hospitali reegel
Teoreem: Kui mingis protsessis lim f ( x ) = lim g ( x ) = 0 või lim f ( x ) = lim g ( x ) = ∞ ja eksisteerib
f ′( x ) f (x )
piirväärtus lim = l , siis selles protsessis lim =l.
g ′( x ) g (x )
Tõestus: Tõestame juhtumi 0 0 piirprotsessis x → a + .
f ′( x )
Eeldame, et lim f ( x ) = lim g ( x ) = 0 ning eksisteerib piirväärtus lim =l.
x→a + x→a + g ′( x ) x→a +

Kuna eksisteerib piirväärtus l, siis leidub x nii, et funktsioonid f ja g on pidevad lõigus [a, x ] ja
diferentseeruvad vahemikus (a, x ) . Pidevuse tõttu f (a ) = g (a ) = 0 .
f ( x ) − f (a ) f ′(ς )
Cauchy keskväärtusteoreemi põhjal = , kus ς → a + ς ∈ (a, x ) x → a +
g ( x ) − g (a ) g ′(ς )
f (x ) f ′(ς ) f ′( x )
Kuna f (a ) = g (a ) = 0 , siis lim = lim . Kuna eksisteerib piirväärtus lim =l,
x→a + g (x ) (xς→→aa++ ) g ′(ς ) x → a + g ′( x )

f ′(ς ) f ′( x ) f (x ) f ′( x )
siis lim = lim = l , seega lim = lim =l ■
x → a + g ′(ς ) x → a + g ′( x ) x→a + g ( x ) x → a + g ′( x )
(ς → a + )

22
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Taylori valem
Kui funktsioon f on n-korda diferentseeruv punktis a, siis punktis x = a + Δx kehtib Taylori valem
1 1
f ( x ) = f (a ) + f ′(a )Δx + f ′′(a )Δx 2 + ... + f (n ) (a )Δx n + a n (Δx ) ,
2 n!
kus suurust
( )
a n (Δx ) = o Δx n , kui Δx → 0 ,
nimetatakse Taylori valemi jääkliikmeks Peano kujul ja ülejäänud osa Taylori polünoomiks.
Kui a = 0 , siis Δx = x ja Taylori valemist saame valemi
1 1
f ( x ) = f (0 ) + f ′(0)x + f ′′(0)x 2 + ... + f (n ) (0 )x n + a n ( x ) ,
2 n!
mida nimetatakse ka Maclaurini valemiks.
Tõestus:
α ( Δx )
f ( x + Δx) − f ( x) = f ′( x)Δx + α 1 (Δx) , lim 1 = 0 ( α 1 om kõrgemat järku lõpmata väike Δx suhtes)
Δx → 0 Δx
α (Δx) f ( x + Δx) − f ( x) − f ′( x)Δx f ′( x + Δx) − 0 − f ′( x)
lim 1 2 = lim = lim =
Δx → 0 ( Δx ) Δx →0 (Δx) 2 0 Δx →0 2Δx
0

1 f ′( x + Δx) − f ′( x) 1
= lim = f ′′( x) , s.t.
2 Δx → 0 Δx 2
1
α 1 (Δx ) − f ′′( x)(Δx) 2
2 1
lim =0 Tähistame: α 1 (Δx) − f ′′( x)(Δx) 2 := α 2 (Δx)
Δx → 0 (Δx) 2
2
1
f ( x + Δx) − f ( x) = f ′( x)Δx + α 1 (Δx) = f ′( x)Δx + f ′′( x)(Δx) 2 + α 2 (Δx) =
2
α 2 (Δx)
kus lim = 0 ( α 2 on teist järku lõpmata väike Δx suhtes)
Δx → 0 (Δx) 2
1 1
= f ′( x)Δx + f ′′( x)(Δx) 2 + f ′′′( x)(Δx) 3 + α 3 (Δx ) =
2 3!
α (Δx)
kus lim 3 3 = 0 ( α 3 on kolmandat järku lõpmata väike Δx suhtes)
Δx → 0 ( Δx )

1 1 1
= f ′( x)Δx + f ′′( x)(Δx) 2 + f ′′′( x)(Δx) 3 + ... + f ( n ) ( x)(Δx) n + α n (Δx)
2 3! n!
α (Δx)
kus lim n n = 0 ( α n on n-järku lõpmata väike Δx suhtes)
Δx → 0 ( Δx )

α n (Δx) nimetatakse jääkliimkeks, ülejäänud osa Taylori polünoomiks.


Võime kirjutada ka Leibnizi kujul:
1 1
f ( x + Δx) − f ( x) = df ( x) + d 2 f ( x) + ... + d n f ( x) + α n (Δx)
2! n!
α (Δx)
kus lim n n = 0 ( α n on n-järku lõpmata väike Δx suhtes)
Δx → 0 ( Δx )

23
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni uurimine
Monotoonsuspiirkonnad
Definitsioon: Funktsiooni f määramispiirkonna punkti, kus funktsiooni tuletis on null või teda ei
eksisteeri, nimetatakse funktsiooni kriitiliseks punktiks.
Statsionaarne punkt on alati kriitiline punkt.
Öeldakse, et funktsioon f on piirkonnas X monotoonselt kasvav, kui ∀x1 , x 2 x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) ≤ f ( x 2 ) .
Öeldakse, et funktsioon f on piirkonnas X monotoonselt kahanev, kui ∀x1 , x 2 x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) ≥ f ( x 2 ) .
Öeldakse, et funktsioon f on piirkonnas X rangelt kasvav, kui ∀x1 , x 2 x1 < x 2 ⇒ f (x1 ) > f ( x 2 ) .
Öeldakse, et funktsioon f on piirkonnas X rangelt kahanev, kui ∀x1 , x 2 x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) < f ( x 2 ) .
Teoreem: Piirkonnas X diferentseeruv funktsioon f on montoonselt kasvav (kahanev) selles
piirkonnas parajasti siis, kui f ′( x ) ≥ 0 iga x ∈ X korral (vastavalt f ′( x ) ≤ 0 iga x ∈ X korral).
Tõestus: Tõestame juhtumi, kus f on monotoonselt kasvav.
Î Olgu diferentseeruv funktsioon f monotoonselt kasvav piirkonnas X. Näitame, et f ′(x ) ≥ 0 ∀x ∈ X .
f ( x + Δx ) − f ( x )
Kuna f on diferentseeruv, siis ∃ f ′( x ) = f ′( x + ) = lim
Δx →0 + Δx
Δx → 0 + ⇒ Δx > 0 ⇒ x < x + Δx
Kuna f on monotooselt kasvav, siis f ( x ) ≤ f ( x + Δx ) ⇒ f ( x + Δx ) − f ( x ) ≥ 0 ⇒ f ′( x ) ≥ 0
Í Olgu funktsioon f diferentseeruv ning olgu f ′( x ) ≥ 0 ∀x ∈ X . Näitame, et x1 < x 2 ⇒ f ( x1 ) ≤ f ( x 2 )
Olgu x1 , x 2 ∈ X x1 < x 2 , s.t. x 2 − x1 > 0 .
Lagrange’i keskväärtusteoreemi põhjal f ( x 2 ) − f ( x1 ) = f ′(ς ) ⋅ (x 2 − x1 ) ς ∈ X
f ′( x ) ≥ 0 ∀x ∈ X ς∈X ⇒ f ′(ς ) ≥ 0
Järelikult f ( x 2 ) − f ( x1 ) ≥ 0 ⇒ f ( x1 ) ≤ f ( x 2 ) ■
Lokaalsed ekstreemumid
Definitsioon: Öeldakse, et funktsioonil f on kohal a lokaalne maksimum, kui ∃U ε (a ) nii, et
f (a ) = max f ( x ) x ∈ U ε (a ) .
f (a ) = max f ( x ) x ∈ U ε (a ) ⇔ f (a ) ≥ f ( x ) ∀x ∈ (a − ε , a + ε )
Definitsioon: Öeldakse, et funktsioonil f on kohal a lokaalne miinimum, kui ∃U ε (a ) nii, et
f (a ) = min f ( x ) x ∈ U ε (a ) .
f (a ) = min f ( x ) x ∈ U ε (a ) ⇔ f (a ) ≤ f ( x ) ∀x ∈ (a − ε , a + ε )

24
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Teoreem: Kui funktsioon f on pidev kriitilises punktis a, kusjuures ümbruses (a − ε , a ) on
f ′( x ) > 0 ( f ′( x ) < 0 ) ja ümbruses (a, a + ε ) on f ′( x ) < 0 (vastavalt f ′( x ) > 0 ), siis on funktsioonil f
kohal a lokaalne maksimum (vastavalt lokaalne miinimum). Kui tuletis säilitab hulgas
(a − ε , a ) ∪ (a, a + ε ) märgi, siis punktis a lokaalne ekstreemum puudub.
Tõestus: Tõestame maksimumi osa.
Olgu funktsioon f kasvav, kui x ∈ (a − ε , a ) ja kahanev kui x ∈ (a, a + ε ) .
Olgu x, y sellised, et x < y < a .
Kuna f on kasvav, kui x ∈ (a − ε , a ) , siis f ( x ) < f ( y ) .
Kuna f on pidev kohal a, siis lim f ( x ) ≤ lim f ( y ) .
y →a − y →a −

lim f ( x ) = f (x ) lim f ( y ) = f (a ) ⇒ f ( x ) ≤ f (a ) ∀x ∈ (a − ε , a )
y →a − y →a −

Olgu x, y sellised, et a < y < x .


Kuna f on kahanev, kui x ∈ (a, a + ε ) , siis f ( y ) > f ( x ) .
Kuna f on pidev kohal a, siis lim f ( y ) ≥ lim f ( x ) .
y →a − y →a −

lim f ( y ) = f (a ) lim f ( x ) = f (x ) ⇒ f (a ) ≥ f ( x ) ∀x ∈ (a, a + ε )


y →a − y →a −

Kuna f ( x ) ≤ f (a ) ∀x ∈ (a − ε , a ) ∪ (a, a + ε ) , siis f (a ) = max f ( x ) x ∈ (a − ε , a ) ∪ (a, a + ε ) ■


Teoreem: Olgu n korda diferentseeruval funktsioonil järgmine omadus
f ′(a ) = f ′′(a ) = ... = f (n −1) (a ) = 0 ja f (n ) (a ) ≠ 0 .
Kui n on paaritu (s.t. n = 2 p + 1 ), siis pole funktsioonil f kohal a lokaalset ekstreemumit.
Kui n on paarisarv (s.t. n = 2 p ), siis juhul kui f (n ) (a ) < 0 on funktsioonil f kohal a lokaalne
maksimum. Juhul kui f (n ) (a ) > 0 on funktsioonil f kohal a lokaalne miinimum.
Tõestus: Tõestus baseerub Taylori valemil.
Taylori valem funktsiooni f esimese tuletise jaoks:
Δx 2 Δx n − 2 Δx n −1
f ′(a + Δx ) = f ′(a ) + f ′′(a )Δx + f ′′′(a ) + ... + f (n −1) (a ) + f (n ) (a ) + α (Δx )
2 (n − 2)! (n − 1)! n−1
f ′(a + Δx ) = f (n ) (a )
Δx n −1
+ α (Δx ) ⇒
(n − 1)! n−1
[ ]
∃U (Δx ) : sgn[ f ′(a + Δx )] = sgn f (n ) (a )Δx n −1 ,

α n −1 (Δx ) on (n-1)-järku lõpmatu väike suurus, mis ei mõjuta märki


[ ] [
Kui n = 2 p + 1 , siis sgn[ f ′(a + Δx )] = sgn f (n ) (a )Δx 2 p +1−1 = sgn f (n ) (a ) . ]
Seega Δx ei mõjuta märki ning funktsioonil f pole kohal a lokaalset ekstreemumit.
[ ] [ ]
Kui n = 2 p , siis sgn[ f ′(a + Δx )] = sgn f (n ) (a )Δx 2 p −1 = sgn f (n ) (a )Δx = sgn f (n ) (a ) ⋅ sgn Δx ,
Seega funktsiooni f märk oleneb Δx -st.
Kui f (n ) (a ) < 0 , siis funktsiooni f esimese tuletise f ′( x ) märk on positiivne (funktsioon f on kasvav),
kui Δx < 0 ning negatiivne (funktsioon f on kahanev), kui Δx > 0 , seega on funktsioonil f punktis a
lokaalne maksimum.
Kui f (n ) (a ) > 0 , siis funktsiooni f esimese tuletise f ′( x ) märk on negatiivne (funktsioon f on kahanev),
kui Δx < 0 ning positiivne (funktsioon f on kasvav), kui Δx > 0 , seega on funktsioonil f punktis a
lokaalne miinimum. ■

25
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Joone kumerus
Definitsioon: Öeldakse, et funktsioon f on piirkonnas X kumer (ehk kumer üles) kui selle
piirkonna igas punktis kulgeb puutuja ülalpool tema graafikut. Öeldakse, et funktsioon f on
piirkonnas X nõgus (ehk kumer alla) kui selle piirkonna igas punktis kulgeb puutuja allpool tema
graafikut.
Teoreem: Olgu funktsioon f diferentseeruv piirkonnas X. Joon y = f ( x ) on kumer (nõgus)
piirkonnas X parajasti siis, kui funktsiooni f tuletis on monotoonselt kahanev (vastavalt kasvav)
selles piirkonnas.
Tõestus: Tõestame teoreemi kumeruse korral.
Î Olgu funktsioon f kumer piirkonnas X. Näitame, et f ′(x ) on monotoonselt kahanev.
y RQ = f ( x ) − f (a ) - funktsiooni muut ehk Δy
S
RS = f ′(a ) ⋅ ( x − a ) - puutuja ordinaadi muut (diferentsiaal)
Q

R
RQ ≤ RS f ( x ) − f (a ) ≤ f ′(a ) ⋅ ( x − a )
+ f (a ) − f ( x ) ≤ f ′( x ) ⋅ (a − x )
0 ≤ f ′(a ) ⋅ ( x − a ) − f ′( x ) ⋅ ( x − a )

0 a x x 0 ≤ f ′(a ) − f ′( x ) ⇒ f ′( x ) ≤ f ′(a )
Järelikult f ′ on monotoonselt kahanev, sest x > a .
Í Olgu f ′( x ) monotoonselt kahanev. Näitame, et joone puutuja on ülalpool graafikut.
Olgu x > a , s.t. x − a > 0 .
Lagrange’i keskväärtusteoreemi põhjal f ( x ) − f (a ) = f ′(ς ) ⋅ ( x − a ) , kus a < ς < x .
Kuna f ′( x ) on monotoonselt kahanev, siis f ′(ς ) ≤ f ′(a ) .
Järelikult f ( x ) − f (a ) ≤ f ′(a ) ⋅ ( x − a ) ,
kus f ( x ) − f (a ) on funktsiooni muut ning f ′(a ) ⋅ (x − a ) on diferentsiaal ehk puutuja ordinaadi muut.
Kuna puutuja ordinaadi muut on suurem kui funktsiooni muut, asub puutuja ülalpool graafikut.
Järelikult on f kumer. ■
Käänupunktid
Definitsioon: Kumerat joont, millel ei ole ühtegi sirgjoonelist tükki, nimetatakse rangelt kumeraks.
Definitsioon: Nõgusat joont, millel ei ole ühtegi sirgjoonelist tükki, nimetatakse rangelt nõgusaks.
Definitsioon: Joone y = f ( x ) punkti (a, f (a )) , kus on olemas puutuja, nimetatakse käänupunktiks,
kui leiduvad niisugused ühepoolsed ümbrused (a − ε , a ) ja (a, a + ε ) , et ühes neist on joon rangelt
kumer ja teises rangelt nõgus.
Järeldus: Tuletisel on käänupunktis lokaalne ekstreemum (lõplik või lõpmatu).

26
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
IV INTEGRAAL
Määramata integraal
Algfunktsioon ja määramata integraali mõiste
Definitsioon: Funktsiooni F nimetatakse funktsiooni f algfunktsiooniks piirkonnas X, kui selles
piirkonnas
F ′( x ) = f ( x ) .
Sama tingimuse võib esitada ka kujul
F ( x ) = f ( x ) ehk dF ( x ) = f ( x )dx .
d
dx
Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F, siis on tal lõpmata palju algfunktsioone G, mis kõik
avalduvad kujul
G ( x ) = F ( x ) + C , kus C = const .
Definitsioon: Funktsiooni f kõigi algfunktsioonide hulka piirkonnas X nimetatakse funktsiooni f
määramata integraaliks piirkonnas X ja tähistatakse sümboliga

∫ f (x )dx .
Seega võime kirjutada:

∫ f (x )dx = F (x ) + C , kui F ′( x ) = f (x ) .
Valemis nimetatakse: ∫ – integraalimärk;
f ( x )dx – integraalialune avaldis;
f (x ) – integraalialune (integreeritav) funktsioon, integrand;
x – integreerimismuutuja;
C – integreerimiskonstant.
Funktsiooni f määramata integraali leidmist nimetatakse funktsiooni f integreerimiseks.
Määramata integraali leidmine ja tuletise leidmine on pöördtehted, s.t.

∫ (
f ( x )dx )′
= f ( x ) , ∫ F ′( x )dx = F ( x ) + C .
Määramata integraali diferentsiaal ja diferentsiaali määramata integraal avalduvad järgmiselt:
d ∫ f ( x )dx = f ( x )dx , ∫ dF (x ) = F (x ) + C .

27
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni αu + β v määramata integraal
Teoreem: Kui leiduvad ∫ u ( x )dx ja ∫ v( x )dx , siis suvaliste α , β ∈ R korral on olemas ka

∫ [αu(x ) + βv(x )]dx ja kehtib seos

∫ [αu(x ) + βv(x )]dx = α ∫ u(x )dx + β ∫ v(x )dx .


Tõestus:
∃ ∫ u ( x )dx = U ( x ) + C ⇒ U ′( x ) = u (x ) ∃ ∫ v( x )dx = V ( x ) + C ⇒ V ′( x ) = v( x )

αu (x ) + βv(x ) = αU ′(x ) + βV ′(x ) = [αU (x ) + βV (x )]′ ⇒



∫ [αu (x ) + βv(x )]dx = ∫ [αU (x ) + βV (x )] dx = αU (x ) + βV (x ) + C = α [U (x ) + C ] + β [V (x ) + C ] =
u v

= α ∫ u ( x )dx + β ∫ v( x )dx ■

Järeldused: ∫ [u ( x ) ± v( x )]dx = ∫ u ( x )dx ± ∫ v(x )dx , ∫ αu (x )dx = α ∫ u ( x )dx

Muutujate vahetus määramata integraalis


Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas X ja x = ϕ (t ) on
diferentseeruv piirkonnas T, kusjuures ϕ (t ) ∈ X ∀t ∈ T , siis kehtib võrdus

∫ f (x )dx = ∫ f [ϕ (t )]ϕ ′(t )dt .


Tõestus:

Liitfunktsiooni diferentseerimise reegli põhjal (F ⋅ ϕ ) = F (ϕ )ϕ ′

∫ f [ϕ (t )]ϕ ′(t )dt = ∫ F ′[ϕ (t )]ϕ ′(t )dt = ∫ F ′[ϕ ]ϕ ′ dt = ∫ (F ⋅ ϕ ) (t )dt = (F ⋅ ϕ )(t ) + C = F [ϕ (t )] + C = F (x ) + C =
= ∫ F ′( x )dx = ∫ f ( x )dx ⇒ ∫ f ( x )dx = ∫ f [ϕ (t )]ϕ ′(t )dt ■

Diferentsiaali märgi alla viimine: ∫ f [ϕ (t )]ϕ ′(t )dt = ∫ f [ϕ (t )]dϕ (t ) .


Ositi integreerimine
Teoreem: Kui piirkonnass X funktsioonid u = u ( x ) ja v = v( x ) on diferentseeruvad ning on olemas
integraal ∫ vdu , siis selles piirkonnas X on olemas ka integraal ∫ udv ja kehtib seos

∫ udv = uv − ∫ vdu .
Tõestus:

Korrutise diferentseerimisreegli põhjal [u ( x )v( x )] = u ( x )v ′( x ) + v( x )u ′( x )

∫ [u(x )v(x )] dx = ∫ [u (x )v′(x ) + v(x )u ′(x )]dx = ∫ u (x )v′(x )dx + ∫ v(x )u ′(x )dx = ∫ u(x )dv(x ) + ∫ v(x )du (x )
uv = ∫ udv + ∫ vdu ⇒ ∫ udv = uv − ∫ vdu ■

28
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Riemanni integraali mõiste
Olgu funktsioon f antud lõigus [a, b] , kus a < b . Jaotame lõigu [a, b] punktidega
a = x0 < x1 < ... < x n = b
osalõikudeks ei = [xi −1 , xi ] i ∈ {1,..., n} . Valime suvaliselt punktid ξ i ∈ ei ja moodustame summa
n
σ = ∑ f (ξ i )Δxi ,
i =1

kus Δxi = xi − xi −1 .
Seda summat nimetatakse funktsiooni f Riemanni integraalsummaks lõigus [a, b] .
Olgu λ osalõikude ei suurim pikkus, s.o.
λ = max Δxi 1 ≤ i ≤ n .
Definitsioon: Arvu ∫ nimetatakse integraalsumma
n
σ = ∑ f (ξ i )Δxi
i =1
piirväärtuseks protsessis λ → 0 , kui iga arvu ε > 0 korral leidub arv δ > 0 nii, et kehtib võrratus
I − δ < ε , kui λ < δ ,
sõltumata lõigu [a, b] jaotusviisist ja punktide ξ i valikust, ja kirjutatakse
I = lim σ .
λ →0

Definitsioon: Kui on olemas integraalsumma piirväärtus ∫ protsessis λ → 0 , siis funktsiooni f


nimetatakse (Riemanni mõttes) integreeruvaks lõigus [a, b] ja arvu ∫ nimetatakse funktsiooni f
Riemanni integraaliks (ehk määratud integraaliks) lõigus [a, b] ja kirjutatakse
b
I = ∫ f ( x )dx .
a

Arve a ja b nimetatakse vastavalt integraali alumiseks ja ülemiseks rajaks. Lõiku [a, b] nimetatakse
integreerimislõiguks. Kõigi Riemanni mõttes integreeruvate funktsioonide hulka märgime L[a, b].

29
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

Integreeruva funktsiooni tõkestatus


Teoreem: Lõigus integreeruv funktsioon on tõkestatud selles lõigus.
Tõestus: Oletame, et funktsioon pole lõigus [a, b] tõkestatud. Näitame, et funktsioon pole integreeruv.
a < x0 < x1 < ... < x n = b
Kuna f pole lõigus [a, b] tõkestatud, siis ∃ [xi −1 , xi ] , kus f pole tõkestatud.
Selles lõigus ∀M ∃f (ξ i ) > M

n n n n
σ = ∑ f (ξ k )Δx k = f (ξ i )Δxi + ∑ f (ξ k )Δx k σ ≥ f (ξ i )Δxi − ∑ f (ξ k )Δx k ∑ f (ξ )Δx
k k =m
k =1 k =1 k =1 k =1
k ≠i k ≠i k ≠i

M +m M +m
Valime f (ξ i ) nii, et f (ξ i ) > . Seega σ > ⋅ Δxi − m = M
Δxi Δxi
Seega pole Riemanni integraalsumma lõigus [a, b] tõkestatud ning puudub ka integraalsumma piirväärtus
ehk Riemanni integraal. ■

Teoreem: Lõigus pidev funktsioon on Riemanni mõttes integreeruv selles lõigus. (fakt)
Lõigus Riemanni mõttes integreeruv funktsioon ei pruugi olla pidev selles lõigus

S – kõigi määratud funktsioonide hulk lõigus [a, b] .


T – kõigi tõkestatud funktsioonide hulk lõigus [a, b] .
L – kõigi Riemanni mõttes integreeruvate funktsioonide hulk lõigus [a, b] .
P – kõigi pidevate funktsioonide hulk lõigus [a, b] .
D – kõigi diferentseeruvate funktsioonide hulk lõigus [a, b] .
S ⊃ T ⊃ L ⊃ P ⊃ D – range sisalduvus (fakt)

Teoreem: Lõigus integreeruv funktsioon on integreeruv ka selle lõigu suvalises osalõigus. (fakt)
M b
s.t. ∃ ∫ f ( x )dx m≤a<b≤M ⇒ ∃ ∫ f ( x )dx
m a

Teoreem: Kui funktsioonid f ja g on integreeruvad mingis lõigus, siis on selles lõigus integreeuv
ka fg . (fakt)
b b b
s.t. ∃ ∫ f ( x )dx ∧ ∃ ∫ g ( x )dx ⇒ ∃ ∫ f ( x )g ( x )dx
a a a

30
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Funktsiooni αf + βg integreeruvus
Teoreem: Kui funktsioonid f ja g on integreeruvad lõigus [a, b] , siis suvaliste α , β ∈ R korral on
integreeruv ka funktsioon αf + βg ja kehtib seos
b b b

∫ [αf (x ) + βg (x )]dx = α ∫ f (x )dx + β ∫ g (x )dx .


a a a

Tõestus: Tõestus taandub piirväärtuse omadustele.


Kuna funktsioonid f ja g on integreeruvad lõigus [a, b] , siis
b b n n
∃ I 1 = ∫ f ( x )dx ja ∃ I 2 = ∫ g ( x )dx , seega ∃σ 1 = ∑ f (ξ i )Δxi ja ∃σ 2 = ∑ g (ξ i )Δxi .
a a i =1 i =1

a < x 0 < x1 < ... < x n = b ξ i ∈ [xi −1 , xi ] λ = max Δxi


n n n n
σ = ∑ (αf + βg )(ξ i )Δxi = ∑ [αf (ξ i ) + β g (ξ i )]Δxi = α ∑ f (ξ i )Δxi + β ∑ g (ξ i )Δxi = ασ 1 + βσ 2
i =1 i =1 i =1 i =1

lim σ = lim(ασ 1 + βσ 2 ) = α lim σ 1 + β lim σ 2 = αI 1 + β I 2


λ →0 λ →0 λ →0 λ →0
b b b
Kuna ∃ I 1 ja ∃ I 2 , siis ∃ lim σ = ∫ [αf ( x ) + βg ( x )]dx = α ∫ f ( x )dx + β ∫ g (x )dx . ■
λ →0
a a a

b b b b b
Järeldused: ∫ αf (x )dx = α ∫ f ( x )dx ,
a a
∫ [ f (x ) ± g (x )]dx = ∫ f (x )dx ± ∫ g (x )dx
a a a

a b a
Definitsiooni täiendused: a < b ∫ f ( x )dx := − ∫ f ( x )dx , ∫ f (x )dx := 0
b a a

Riemanni integraali aditiivsuse omadus


Teoreem: Olgu funktsioon f integreeruv lõigus I ja olgu a, b, c selle lõigu punktid. Kehtib seos
b c b

∫ f (x )dx = ∫ f (x )dx + ∫ f (x )dx .


a a c

Tõestus: Tõestame juhtumi a < c < b .


Kuna f on integreeruv lõigus I, siis on ta integreeruv ka I osalõikudes, mille määravad punktid a, b, c.
Seega on olemas kõik seoses esinevad integraalid.
a < x 0 < x1 < ... < x m −1 < x m = c < x m +1 < ... < x n −1 < x n = b
c m b n
∃ ∫ f ( x )dx = lim σ ′ , kus σ ′ = ∑ f (ξ i )Δxi , ∃ ∫ f ( x )dx = lim σ ′′ , kus σ ′′ = ∑ f (ξ )Δx i i
λ ′→ 0 λ ′′→0
a i =1 c i = m +1

λ ′ = max Δxi i ∈ {1,..., m} , λ ′′ = max Δxi i ∈ {m + 1,..., n}


b n
∃ ∫ f ( x )dx = lim σ , kus σ = ∑ f (ξ i )Δxi λ = max Δxi i ∈ {1,..., n} λ ′ ≤ λ λ ′′ ≤ λ
λ →0
a i =1

n m n

∑ f (ξ i )Δxi = ∑ f (ξ i )Δxi + ∑ f (ξ )Δx i i ⇒ σ = σ ′ + σ ′′ ⇒


i =1 i =1 i = m +1
b c b

∫ f (x )dx = lim
a
λ
σ = lim(σ ′ + σ ′′) = lim σ ′ + lim σ ′′ = lim σ ′ + lim σ ′′ = ∫ f (x )dx + ∫ f (x )dx
λ →0 λ →0 λ λ λ →0 →0 ′→ 0 ′′→0
a c

31
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Riemanni integraali monotoonsuse omadus
Teoreem: Kui lõigus [a, b] integreeruvad funktsioonid f ja g rahuldavad tingimust
f ( x ) ≤ g (x ) ∀x ∈ [a, b ] , siis
b b

∫ f (x )dx ≤ ∫ g ( x )dx .
a a

Tõestus:
Moodustame funktsiooni F ( x ) = g ( x ) − f (x ) , siis F ( x ) ≥ 0 ∀x ∈ [a, b]
Kuna f ja g on integreeruvad, on integreeruv ka F.
b n

∫ F (x )dx = lim σ , kus σ = ∑ F (ξ i )Δxi


a
λ →0
i =1
F (ξ i ) ≥ 0 Δxi ≥ 0 , sest a < x 0 < x1 < ... < x n = b

b b b b b
Seega σ ≥ 0 ⇒ lim σ = ∫ F ( x )dx ≥ 0
λ →0
a
⇒ ∫ F (x )dx = ∫ [g (x ) − f (x )]dx = ∫ g (x )dx − ∫ f (x )dx ≥ 0
a a a a

b b
⇒ ∫ f (x )dx ≤ ∫ g (x )dx
a a

Integraalarvutuse I keskväärtusteoreem
Teoreem: Kui lõigus [a, b] on funktsioonid f ja g integreeruvad ja g säilitab märki, siis
∃ μ ∈ [inf f ( x ), sup f ( x )] x ∈ [a, b]
nii, et
b b

∫ f (x )g ( x )dx = μ ∫ g (x )dx
a a

Tõestus: Tõestame juhtumi kui g ( x ) > 0 ∀x ∈ [a, b] .


m = inf (x ) M = sup( x ) x ∈ [a, b]
⇒ m ≤ f ( x ) ≤ M ∀x ∈ [a, b] | ⋅ g ( x )
m ⋅ g ( x ) ≤ f ( x ) ⋅ g ( x ) ≤ M ⋅ g ( x ) ∀x ∈ [a, b]
Riemanni integraali monotoonsuse omaduse põhjal
b b b b
m ∫ g ( x )dx ≤ ∫ f (x )g (x )dx ≤ M ∫ g ( x )dx ∀x ∈ [a, b] |: ∫ g ( x )dx
a a a a

b b

∫ f ( x )g ( x )dx ∫ f (x )g (x )dx
m≤ a
b
≤ M ∀x ∈ [a, b ] , siit a
b

∫ g (x )dx
a
∫ g (x )dx
a

b b
⇒ ∫ f (x )g ( x )dx = μ ∫ g (x )dx , kus μ ∈ [m, M ] m = inf ( x ) M = sup( x ) x ∈ [a, b] ■
a a

Järeldus: Kui funktsioon f on pidev lõigus [a, b] , siis ∃η ∈ [a, b] nii, et


b

∫ f (x )dx = f (η ) ⋅ (b − a ) .
a

32
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Riemanni integraal ülemise raja funktsioonina
Olgu funktsioon f integreeruv lõigus [a, b] ning arv x ∈ [a, b] .
x
Siis võime moodustada Riemanni integraali ülemise raja funktsioonina: G ( x ) := ∫ f (t )dt x ∈ [a, b]
a

Teoreem: Kui f on integreeruv lõigus [a, b] , siis G on pidev selles lõigus.


Tõestus: Näitame, et G on pidev, s.t. lim ΔG = 0 .
Δx → 0

x + Δx x x + Δx a x + Δx
ΔG = G ( x + Δx ) − G ( x ) = ∫ f ( x )dx − ∫ f ( x )dx = ∫ f ( x )dx + ∫ f ( x )dx = ∫ f (x )dx
a a a x x

Integraalarvutuse I keskväärtusteoreemi põhjal kui g ( x ) = 1 , siis


x + Δx
∃μ ∈ [inf ( x ), sup( x )] x ∈ [x + Δx, x ]* nii, et ∫ f (x )dx = μ ⋅ (x + Δx − x ) = μ ⋅ Δx
x

Seega inf f ( x ) ≤ inf f ( x ) ≤ μ (Δx ) ≤ sup f ( x ) ≤ sup f ( x ) , kus inf f ( x ) = m , sup f ( x ) = M


x∈[a ,b ] x∈[ x + Δx , x ]* x∈[ x + Δx , x ]* x∈[a ,b ] x∈[a ,b ] x∈[a ,b ]

Seega m ≤ μ (Δx ) ≤ M , s.t. μ (Δx ) on tõkestatud, sest funktsioon f on integreeruvuse tõttu tõkestatud.
lim ΔG = lim μ (Δx )Δx = 0 , sest Δx → 0 ja μ (Δx ) on tõkestatud. Seega on funktsioon G pidev. ■
Δx → 0 Δx →0

Teoreem: Kui funktsioon f on pidev lõigus [a, b] , siis on G diferentseeruv selles lõigus, kusjuures
G ′ = f , s.t. funktsioon G on funktsiooni f algfunktsioon.
Tõestus: Funktsioon f on pidevuse tõttu lõigus [a, b] integreeruv, seega on G defineeritud korrektselt.
ΔG
Näitame, et G on diferentseeruv selles lõigus ja G ′ = f , s.t. lim = f ( x ) x ∈ [a, b]
Δx →0 Δx

ΔG μ (Δx ) ⋅ Δx
= = μ (Δx ) , kus μ (Δx ) ∈ [inf f ( x ), sup f ( x )] x ∈ [x, x + Δx ]*
Δx Δx
Kuna lõigus pidev funktsioon omab igat väärtust, mis asub tema ekstremaalsete väärtuste vahel, siis
∃ξ ∈ [x, x + Δx ]* : f (ξ ) = μ (Δx ) . Kui Δx → 0 , siis ξ → x . lim f (ξ ) = lim f (ξ ) = f ( x ) , sest f on pidev.
Δx → 0 ξ →x

ΔG
lim = lim μ (Δx ) = lim f (ξ ) = f ( x ) Seega G ′( x ) = f ( x ) ∀x ∈ [a, b] ■
Δx Δx →0
Δx → 0 Δx →0

Märkus: [x, x + Δx ]* := [x, x + Δx ], Δx > 0 [x, x + Δx ]* := [x + Δx, x ], Δx < 0


Newton-Leibnizi valem
b
Teoreem: Kui f on pidev lõigus [a, b] , siis kehtib Newton-Leibnizi valem ∫ f (x )dx = F (b ) − F (a ) ,
a

kus funktsioon F on funktsiooni f mingi algfunktsioon.


Tõestus: Moodustame Riemanni integraali ülemise raja funktsioonina
x
G ( x ) = ∫ f (t )dt x ∈ [a, b] , mis on funktsiooni f algfunktsioon, kus C = 0
a

Algfunktsioon F ( x ) = G (x ) + C ∀x ∈ [a, b] , kus C on mingi konstant


b a
G (b ) = ∫ f (t )dt ⇒ F (b ) = G (b ) + C , G (a ) = ∫ f (t )dt = 0 ⇒ F (a ) = G (a ) + C = C
a a
b
G (b ) = F (b ) − C = F (b ) − F (a ) ⇒ ∫ f (x )dx = F (b ) − F (a ) ■
a

33
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a

Päratud integraalid
Tõkestamata funktsiooni integraal
Definitsioon: Kui funktsioon f on tõkestamata punkti b ümbruses, siis tema integraaliks lõigus
[a, b] nimetatakse piirväärtust
b l

∫ f (x )dx = lim ∫ f ( x )dx . (1)


l →b −
a a

Definitsioon: Kui funktsioon f on tõkestamata punkti a ümbruses, siis tema integraaliks lõigus
[a, b] nimetatakse piirväärtust
b b

∫ f ( x )dx = lim ∫ f (x )dx . (2)


l →a +
a l

Definitsioon: Kui funktsioon f on tõkestamata lõigu [a, b] sisepunkti c ümbruses, siis tema
integraaliks lõigus [a, b] nimetatakse piirväärtust
b c b

∫ f (x )dx = ∫ f (x )dx + ∫ f (x )dx . (3)


a a c

Niiviisi defineeritud integraale nimetatakse päratuteks integraalideks. Kui vastav piirväärtus eksisteerib
ja on lõplik, siis öeldakse, et päratu integraal koondub. Muudel juhtudel öeldakse, et ta hajub.
Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas [a, b ) , siis päratu integraali (1)
korral kehtib võrdus
b

∫ f (x )dx = F (x )
b−
a
.
a

Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas (a, b ] , siis päratu integraali (2)
korral kehtib võrdus
b

∫ f (x )dx = F (x )
b
a+
.
a

Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas [a, c ) ∪ (c, b] , siis päratu
integraali (3) korral kehtib võrdus
b

∫ f (x )dx = F (x ) + F (x ) c+ .
c− b
a
a

34
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Lõpmatute rajadega integraalid
Definitsioon: Kui funktsioon f on määratud piirkonnas [a, ∞ ) ja on integreeruv igas lõigus
[a, c] ⊂ [a, ∞ ) , siis tema integraaliks piirkonnas [a, ∞ ) nimetatakse piirväärtust
∞ c

∫ f (x )dx = lim ∫ f (x )dx .


a
c →∞
a

Definitsioon: Kui funktsioon f on määratud piirkonnas (− ∞, b] ja on integreeruv igas lõigus


[c, b] ⊂ (− ∞, b] , siis tema integraaliks piirkonnas (− ∞, b] nimetatakse piirväärtust
b b

∫ f ( x )dx = lim ∫ f (x )dx .


c → −∞
−∞ c

Niiviisi defineeritud integraale nimetatakse päratuteks integraalideks. Kui vastav piirväärtus eksisteerib
ja on lõplik, siis öeldakse, et päratu integraal koondub. Muudel juhtudel öeldakse, et ta hajub.
Definitsioon: Kui funktsioon f on määratud piirkonnas (− ∞, ∞ ) , siis tema päratuks integraaliks
selles piirkonnas nimetatakse piirväärtust
∞ c ∞

∫ f (x )dx = ∫ f (x )dx + ∫ f (x )dx ,


−∞ −∞ c

kus c on suvaline arv.


Seejuures öeldakse, et see päratu integraal koondub, kui võrduses paremal pool mõlemad integraalid
koonduvad. Muudel juhtudel öeldakse, et ta hajub. Antud integraal ei olene arvu c valikust.
Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas [a, ∞ ) , siis kehtib võrdus

∫ f (x )dx = F (x )

a
, kus
a

F (x ) a = lim F ( x ) − F (a ) .

x →∞

Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas (− ∞, b] , siis kehtib võrdus


b

∫ f (x )dx = F (x )
b
−∞
, kus
−∞

F ( x ) −∞ = F (b ) − lim F ( x ) .
b

x → −∞

Teoreem: Kui funktsioonil f on olemas algfunktsioon F piirkonnas (− ∞, ∞ ) , siis kehtib võrdus


∫ f (x )dx = F (x )

−∞
, kus
−∞

F ( x ) −∞ = lim F ( x ) − lim F ( x ) .

x →∞ x → −∞

35
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
V READ
Arvread
Lõpmatu arvrea ehk rea all mõeldakse avaldist

(u n ) = ∑ u n = u 0 + u1 + ... + u n + ... , (1)
n =0

kus u 0 , u1 , ... on arvud, mida nimetatakse rea liikmeteks.


Suvalise indeksiga rea liiget u n nimetatakse rea üldliikmeks.
Definitsioon: Jada (U n ) , kus
n
U n = ∑ uk , (2)
k =0
nimetatakse rea osasummade jadaks.
Igale reale (1) võib koostada tema osasumma jada (2) ja vastupidi, kui on antud rea osasummade jada (2),
siis võrduste
u0 = U 0 , un = U n − U n−1 (n = 1, 2, ...)
abil võime saada rea (1). Seega võime realt alati üle minna tema osasummade jadale ja vastupidi.
Definitsioon: Kui eksisteerib (lõplik või lõpmatu) piirväärtus
U = lim U n , (3)
n→∞

siis seda piirväärtust U nimetatakse rea (1) summaks ja kirjutatakse


∑u
n =0
n =U .

Definitsioon: Kui rea (1) summa on lõplik, s.o. kui tema osasummade jada (2) koondub summaks
U , siis öeldakse, et rida (1) koondub summaks U . Kui piirväärtus (3) ei eksisteeri või on lõpmatu,
s.o. kui osasummade jada (2) ei koondu, siis öeldakse, et rida (1) hajub.
Teoreem: Kui rida (un ) koondub, siis lim un = 0 .
n→∞

s.t. koonduva rea üldliige läheneb nullile, s.o. jada (un ) on nulljada.
Järeldus: Kui lim un ≠ 0 , siis rida (un ) hajub. Kui lim un = 0 , siis rida (un ) ei pruugi veel koonduda.
n→∞ n→∞

Jada ∑q
n =0
n
nimetatakse geomeetriliseks jadaks. Geomeetriline jada on koonduv, kui q < 1 .

1
Jada ∑n
n =0
nimetatakse harmooniliseks jadaks. Harmoonilie jada on hajuv.

∞ ∞
Omadus: Kui read ∑u
k =0
k ja ∑v
k =0
k on koonduvad, siis suvaliste α , β ∈ R korral on koonduv ka rida

∑ (αu
k =0
k + βvk )

ja kehtib seos
∞ ∞ ∞

∑ (αu k + βvk ) = α ∑ u k + β ∑ vk .
k =0 k =0 k =0

∞ ∞ ∞ ∞ ∞
Järeldused: ∑ (u k ± vk ) = ∑ u k ± ∑ vk , ∑ (cu k ) = c∑ u k
k =0 k =0 k =0 k =0 k =0

36
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Monotoonse jada koonduvus
Teoreem: Monotoonne jada on koonduv parajasti siis, kui ta on tõkestatud.
Tõestus: Tõestame teoreemi monotoonselt kasvava jada korral.
Jada (u n ) on monotoonselt kasvav, s.t. u n +1 ≥ u n ∀n ∈ N .
Jada (u n ) on tõkestatud, s.t. ∃M ∈ R nii, et u n < M ∀n ∈ N .
Î Olgu monotoonne jada koonduv, s.t. ∃ lim u n = 0 .
n →∞

Kuna iga piirväärtust omav suurus on tõkestatud, siis ∃ M > 0 nii, et u n ≤ M ∀n ∈ N .


Í Olgu monotoonselt kasvav jada tõkestatud. Näitame, et see jada on koonduv, s.t. ∃ lim U n .
n →∞

Kuna jada on monotoonselt kasvav ning tõkestatud, siis on monotoonselt kasvav ning tõkestatud ka jada
osasummade jada, s.t. {U n | n ∈ N } on tõkestatud reaalarvude hulk. Seega ∃U = sup U n .
n∈N

1) U ≥ U n ∀n ∈ N ; 2) ∀ε > 0 ∃ n0 ∈ N : U − ε < U n0 .
Kuna osasummade jada on monotoonselt kasvav, siis ∀ε > 0 ∀n > n0 U − ε < U n0 ≤ U n
U − ε < U n ⇒ U − U n < ε ⇒ U − U n < ε ∀n > n0
Seega ∃ lim U n = U = sup U n . ■
n →∞ n∈N

Järeldus: Positiviine rida on koonduv parajasti siis, kui tema osasummade jada on tõkestatud.
Järeldus (I võrdluslause): Olgu 0 ≤ u k ≤ v k ∀k ∈ N .
∞ ∞
Kui rida ∑ vk koondub, siis koondub ka rida
k =0
∑u
k =0
k .

∞ ∞
Kui rida ∑u
k =0
k hajub, siis hajub ka rida ∑v
k =0
k .

Tõestus:
∞ ∞
0 ≤ u k ≤ v k ∀k ∈ N ⇔ 0 ≤ ∑ u k ≤ ∑ vk
k =0 k =0
∞ ∞ ∞
Kui rida ∑v
k =0
k koondub, siis ∃ M > 0 : 0 ≤ ∑ u k ≤ ∑ v k < M .
k =0 k =0
∞ ∞ ∞
Kui rida ∑ u k hajub, siis ∃ m > 0 : 0 ≤ m < ∑ u k ≤ ∑ vk . ■
k =0 k =0 k =0


Järeldus (Integraaltunnus): Kui rida ∑u n u n = f (n ) , kus f on positiivne funktsioon lõigus [1, ∞ ) , on
n =1
monotoonselt kahanev, siis see rida koondub parajasti siis, kui koondub päratu integraal

∫ f (x )dx .
1

Kui α > 1 , siis see rida koondub.



1 Kui α = 1 , siis see rida hajub.
Rida ∑ nα
n =0
nimetatakse üldistatud harmooniliseks reaks.
Kui α < 1 , siis see rida kindlasti hajub,
sest funktsioon pole tõkestatud

37
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Vahelduvate märkidega read
Definitsioon: Öeldakse, et rida on vahelduvate märkidega, kui ta esitub kujul

∑ (− 1) a k , kus a k > 0 ∀k ∈ N .
k

k =0

∑ (− 1) a k on koonduv kui a n → 0
k
Teoreem (Leibnizi tunnus): Vahelduvate märkidega rida
k =0

monotoonselt, s.t. a n +1 ≤ a n , a n → 0 .
Tõestus:
(a0 − a1 ) + (a 2 − a3 ) + ... + (a 2 n − a 2 n+1 ) = U 2 n+1 ≥ 0 , sest (a0 − a1 ) ≥ 0, (a 2 − a3 ) ≥ 0, ...
U 2 n +1 ≥ U 2 n −1 , s.t. (U 2 n+1 ) on montoonne
a0 − (a1 − a2 ) − (a3 − a4 ) + ... + (a2 n−1 − a2 n ) − a2 n+1 = U 2 n+1 ≤ a0 − a2 n+1 ≤ a0 ,
sest (a1 − a2 ) ≥ 0, (a3 − a4 ) ≥ 0, ... ning a2 n+1 ≥ 0 , sest an → 0 ⇒ a0 ≥ 0, a1 ≥ 0, ...
Seega on (U 2 n+1 ) nii monotoonne kui tõkestatud. Sama konstruktsiooni tõttu on ka jada (U 2 n −1 ) nii
monotoonne kui tõkestatud, seega on ta koonduv, s.t. ∃ lim U 2 n −1 = U .
n →∞

U 2 n = U 2 n −1 + a 2 n lim U 2 n = lim U 2 n −1 + lim a 2 n = U + 0 = U , sest a n → 0


n→∞ n →∞ n →∞

lim U 2 n −1 = U ∧ lim U 2 n = U ⇒ ∃ lim U n = U ■


n →∞ n →∞ n →∞

Absoluutse koonduvuse mõiste


∞ ∞ ∞
Definitsioon: Kui rea ∑ un korral koondub rida
n =0
∑ un , siis öeldakse, et rida
n =0
∑u
n =0
n koondub
∞ ∞ ∞
absoluutselt. Kui rida ∑ un koondub, aga rida
n =0
∑ un ei koondu, siis öeldakse, et rida
n =0
∑u
n =0
n

koondub tingimisi.
Teoreem: Iga absoluutselt koonduv rida on koonduv. (fakt)
Üldistatud Cauchy tunnus
Tähistame: lim u n = lim sup u k - kõikvõimalike osajadade maksimaalse osajada summa piirväärtus
n n k ≥n


Teoreem: Olgu ∑u
n =0
n positiivne rida ja olgu C = lim n u n . Kui
n

a) C < 1 , siis rida (u n ) koondub;


b) C > 1 , siis rida (u n ) hajub, kusjuures lim u n ≠ 0 (tarvilik tingimus pole täidetud)
n

c) C = 1 , siis tunnus ei tööta, s.t. leidub nii hajuvaid kui koonduvaid ridu, mille korral C = 1 .
Tõestus: Tõestame juhtumi C < 1 . Kuna C < 1 , siis ∃q : C < q < 1 .
C = lim n u n ⇒ ∃n : C = n u n < q ⇒ ∃n un < q n
n
∞ ∞
I võrdluslause põhjal: u n < q n ⇒ ∑ uk ≤ ∑ q k
k =0 k =0
∞ ∞
Kuna ∑q
k =0
k
on geomeetriline jada ja q < 1 , siis ta koondub. Seega koondub ka jada ∑u
k =0
k . ■

38
Kordamine matemaatilise analüüsi I eksamiks matemaatika-informaatika teaduskonnas 04/05 õ.a
Astmeread
Definitsioon: Öeldakse, et rida on astmerida, kui ta esitub kujul

∑a
n =0
n x n , kus a n ∈ R, x - sõltumatu muutuja.

⎧ ⎫
n
X = ⎨ x | ∃ lim ∑ a k x k ⎬ - astmerea koonduvuse piirkond
⎩ n
k =0 ⎭
⎧ n
k⎫
A = ⎨ x | ∃ lim ∑ a k x ⎬ - astmerea absoluutse koonduvuse piirkond
⎩ n
k =0 ⎭
1
R= - astmerea koonduvusraadius
lim n a n
n

Teoreem (Cauchy-Hadamanrdi valem):



Astmerida ∑a n x n koondub absoluutselt piirkonnas (− R, R ) ja hajub kui x > R .
n=0

Tõestus:
n

∑a
k
Kasutame üldistatud Cauchy tunnust rea k x puhul.
k =0

n x
C = lim n a n x = x lim n a n =
n n R
x n n
< 1 ⇔ x < R ⇔ x ∈ (− R, R ) , siis rida ∑ ak x ∑a x
k
1) C = koondub, s.t. rida k
k
koondub
R k =0 k =0
n
absoluutselt. Kuna iga absoluutselt koonduv rida on koonduv, siis rida ∑a x
k =0
k
k
on koonduv;

x
( ) ≠ 0 ⇒ lim(a x ) ≠ 0 .
n

∑a
k
2) C = > 1 ⇔ x > R , siis rida
k
k x hajub, kusjuures lim a k x k
k

R k =0
n n

n
Seega rida ∑a x
k =0
k
k
hajub. ■

Funktsiooni esitus astmereana


1 1
Maclaurini valemi f ( x ) = f (0 ) + f ′(0)x + f ′′(0)x 2 + ... + f (n ) (0 )x n + a n ( x )
2 n!
n
f (k ) (0 ) k α (x )
võime esitada kujul f ( x ) = ∑ x + α n ( x ) , kus lim n n = 0 . ( 0!= 1 ja f (0 ) ( x ) = f ( x ) )
k =0 k! x →0 x

f (k ) (0 ) k
lim α n ( x ) = 0 ⇒ f (x ) = ∑ x
n→∞
k =0 k!

Seega on iga funktsioon f esitatav astmereane järgmiselt:



f (n ) (0 ) n
f (x ) = ∑ ⋅x
n =0 n!

39