Organismide paljunemine.

Paljunemine on üks olulisemaid eluavaldusi. Kõigi liikide isendid paljunevad kas sugulisel või mittesugulisel teel. Kui mingi liigi populatsioon on kaotanud järglaste andmise võime, siis sureb ta võlja. Seetõttu on paljunemine oluline eelkõige liigi ja selle populatsioonide sõilimise seisukohalt.

PALJUNEMINE SUGULINE Ühekojaline Meessugurakk ja naissugurakk on ühes isendis Kahekojaline MITTESUGULINE Eoseline Vegetetiivne Geneetiline materjal ei muutu-kõik identne

Sugurakud on eri isenditel Viljastumine eellehelisassugurakk läheb seega saab taim alguse emassuguraku juurde sugulisel viljastumisel Paljud pajud, enamus loomi Sammaltaimed, sõnajalgtaimed Pooldumine Bakterid, 1-rakulised seened

ühekojalised taimed, hermafrodiidid

Pungumine

Pärmseened, sisaliku saba, taimedest nt.kadakas

Suguline paljunemine.
Sugulise paljunemise olemus seisneb spetsialiseeritud rakkude-gameetide moodustumises, nende paarikaupa ühinemises ja sügoodi moodustumises, millest kasvab uus organism. Gameet on sugurakk, mille tuum sisaldab haploidse komplekti kromosoome. Ühinevad gameedid võivad omavahel erineda ehituse poolest, kuid tingimata erinevad nad füsioloogiliselt, st. soo ja pärilikkuse poolest. Gameetide liitumisel ühinevad uues organismis ema ja isa pärilikkus. Kui ühinevad gameedid on kuju, suuruse ja liikuvuse poolest ühesugused, nimetatakse neid isogameetideks, viljastumist isogaamiaks. Kui gameedid on ühesuguse kujuga, kuid emasgameet on suurem ja vähem liikuv kui isasgameet, siis nimetatakse neid heterogameetideks, viljastumist aga heterogaamiaks. Oogaamia puhul on emasgameet suur, kerakujuline ja liikumatu, isasgameet aga väga väike ja liikuv. Gameetide spetsialiseerumine peegeldab evolutsiooni taset. Kõige primitiivsem sugulise paljunemise viis on isogaamia. Gameedid tekivad spetsiaalsetes elundites; isasgameedid - anteriidides (taimedel) ja munandites (loomadel), emasgameedid - oogonides (alamatel taimedel), arhegoonides (kõrgematel taimedel), munasarjades (loomadel). Mõnel vetikate ja seente rühmal puuduvad sugulise paljunemise elundid, ehkki neil esineb regulaarne suguline paljunemine. Sügoot tekib neil spetsialiseerumata rakkude või lülide liitumise tulemusena. Sellist sugulise paljunemise viisi nimetatakse sügogaamiaks. Kui kaks üherakulist isendit liituvad ilma gameete moodustamata, siis nimetatakse seda hologaamiaks. Suguline paljunemine annab elusolenditele suuri eeliseid ja enamus elusolendeid paljunebki suguliselt. Mõned organismid paljunevad küll suurema osa aega mittesuguliselt, kuid neil on siiski olemas ka võimalus suguliseks paljunemiseks. Suguline protsess on avastatud ka bakteritel, pärmseentel ja ränivetikatel. Konjugatsioon. Geenide segamiseks on küllalt oluline, et organismidel oleks olemas suguline protsess. Mõned lihtsamad elusolendid paljunevad mittesuguliselt, kuid geenide rekombinatsioon toimub neil sugulisel teel. Niisuguste elusolendite juures ilmneb sugulise protsessi tähtsus kõige selgemini. Veel üsna hiljuti arvati, et bakterid paljunevad ainult mittesuguliselt, pooldumise teel. Viiekümnendate aastate algul aga hakkasid teadlased seda arvamust katsetega kontrollima. Nad valisid uurimisobjektiks väga tavalise väikese kepikujulise bakteri, keda leidub hulgaliselt inimese jämesooles. See on väga mitmekülgne bakter. Mõned tema tüved suudavad sünteesida lihtsatest lähteainetest nagu suhkur ja ammoonium kõik neile vajalikud aminohapped. Neid tüvesid saab kasvatada söötmetel, mis ei sisalda ühtegi aminohapet. Selle bakteri ühel tüvel on geenid, mis ei valmista kahe aminohappe sünteesiks vajalikke fermente. Nimetame seda tüve I ja aminohapped, mida ta ei sünteesi, olgu A ja B. Tüvi II aga sünteesib kõiki aminohappeid peale C ja D. Tema sööde peab tingimata sisaldama aminohappeid C ja D. Teadlased panid tüved I ja II kokku kasvama söötmel, mis

sisaldas aminohappeid A, B, C ja D. Mõne aja pärast külvati osa baktereid ümber söötmele, mis ei sisaldanud ühtegi neist neljast aminohappest. Suurem osa baktereid hukkus, nagu võiski oodata, kuid mõned jäid ellu ja kasvasid edasi. Sellest katsest on võimalik järeldada, et pidi toimuma pärilike tunnuste vahetus kahe tüve vahel, mille tulemusena mõnedel bakteritel tekkis võime sünteesida aminohappeid A, B, C ja D. Hiljem selgitati elektronmikroskoobi abil geneetilise materjali ülekandemehhanism bakteritel. Kaks bakterit ühinevad protoplasmasillakesega ja geenid lähevad mööda seda silda ühest bakterist teise. Kandub üle osa kromosoomist, mis sisaldab rühma geene. Samasugune geenide ülekandmine on juba ammu tuntud kingloomal. Kaks kinglooma liituvad rakusuude kohalt ja nende protoplasma ühineb. Kummagi kinglooma tuum jaguneb kaks korda, osa tekkinud tuumi lahustub ja kummassegi looma jääb kaks tuuma, mis sisaldavad täieliku komplekti geene. Kummagi looma üks tuum siirdub teise looma ja liitub seal paigalejäänud tuumaga. Nii on kingloomad vahetanud geene, teineteist viljastanud ja kummalgi on pooled geenid pärit teisest loomast. Niisuguse ühinemise tulemuseks on uus geenide kombinatsioon, millega saavutatakse muutlikkus. Sel puhul ei toimunud paljunemist. Kaks looma ühinesid ja kui nad lahku läksid, oli neid ikka kaks, kuid sugulise protsessi kõige tähtsam funktsioon oli teostatud. Niisugust tüüpi sugulist protsessi nimetatakse konjugatsiooniks. Konjugatsioon esineb ka mõnede vetikate juures. Keermikvetikas on roheline niitvetikas, mis kasvab rohkearvuliselt seisuveekogudes. Kevadel, suvel ja varasügisel jagunevad tema rakud mitootiliselt ning niidid kasvavad pikemaks. Niitide küljest tulevad tükid lahti ja nendest kasvavad uued niidid. See on mittesugulinepaljunemine. Hilissügisel võib aga näha vetikaniitide konjugatsiooni. Kahel kõrvutiasuval vetikaniidil tekivad rakkudest väikesed väljakasvud naaberniidi rakkude suunas. Need väljakasvud ühinevad ja tekib kaht rakku ühendav sild. Ühe raku sisaldis läheb läbi selle konjugatsioonitoru teise rakku ja ühineb teise raku sisaldisega. Iga raku sisaldist nimetatakse selles protsessis gameediks. Kaks gameeti ühinevad ja annavad sügoodi. Sügoot moodustab enda ümber paksu kesta. Kui tuleb talv ja vesi külmub, surevad vegetatiivsed rakud, kuid tsüsteerunud sügoodid jäävad ellu. Järgmisel kevadel tekib igast sügoodist uus vetikaniit. Konjugatsioon esineb ka vetikaseente hulka kuuluvatel seigseentel. Nendel kasvavad kaks seeneniiti kõrvuti ja nendest suunduvad teineteise poole väljakasvud. Väljakasvude otsas tekivad gameedid ja gameetide ühinemisel tekib sügoot. Iga sügoodi ümber tekib paks kaitsekest ja sügoot läheb puhkeseisundisse. Olgugi, et konjugatsioon on selgelt suguline protsess, ei ole sel puhul näha vahet emaste ja isaste organismide vahel. Siiski on kahe konjugeeruva isendi vahel olemas füsioloogilised erinevused. Seente puhul nimetatakse neid pluss ja miinus mütseeliks. Nad tekivad erinevatest eostest. Mõned eosed annavad +mütseeli ja mõned -mütseeli. Konjugatsioon saab toimuda ainult siis, kui + ja -mütseel koos kasvavad. Kingloomal on erinevad paarumistüübid. Iialgi pole võimalik konjugatsiooni näha kultuuris, mis on saadud üheainsa isendi korduva pooldumise tulemusena, selles on kõik isendid ühest paarumistüübist. Kahe erineva paarumistüübi kokkusaamisel aga saab toimuda konjugatsioon. Keermikvetikatel näeme sugupoolte eristumise algmeid. Temal liiguvad gameedid alati ühest niidist teise. Seda niiti, millest gameedid välja liiguvad, võiks lugeda isasniidiks, sest isasgameedid liiguvad alati emasgameetide juurde.

Kõrgematel taimedel areneb viljastatud munarakust seemne embrüo (idu), sellest idand ja lõpuks täiskasvanud taim, millel arenevad õied. Sugurakkude moodustumine taimedel. Emakas koosneb tugevasti muundunud lehtedest, mida nimetatakse viljalehtedeks. Emakaid võib õies olla üks või mitu. Iga emakas koosneb sigimikust, emakakaelast ja emakasuudmest. Seemnealgmeid on sigimikus üks või palju. Pärast viljastumist arenevad nendest seemned, sigimik aga muundub viljaks. Tolmukad, mis on tekkinud lehtedest, koosnevad tolmukaniidist ja tolmukapeast. Tolmukaid võib olla palju. Tolmukate kõige olulisemaks osaks on õietolm, mida nimetatakse ka tolmuteradeks. Tolmuterasid on taimedel vaja tolmlemiseks. Tolmutera sisu koosneb kahest rakust; vegetatiivsest ja generatiivsest rakust. Soodsates tingimustes hakkavad tolmuterad idanema. Tomuterast sopistub välja tolmutoru. Vegetatiivne rakk libiseb toru otsa ja hävib seal, generatiivne aga pooldub kas toru otsa või keskele liikudes ja moodustab kaks isassugurakku. Mitmetel üheidulehelistel taimedel (kõrrelistel) pooldub generatiivne rakk märksa varem, juba tolmuterade küpsemisel tolmukapeas. Küpsenud tolmuterad on nendel taimedel kolmerakulised, st. neis on vegetatiivne rakk ja kaks spermiumi. Tolmuterad kasvavad toitainete suunas. Tolmlemine taimedel võib toimuda isetolmlemise või risttolmlemise teel. Isetolmlemisel satub õietolm õie emakasuudmele ühe ja sama isendi piires (sojauba, kannike, vikk, iminõges, tähthein, hernes, oder, kaer, nisu jt.). Risttolmlemisel kantakse õietolm ühe isendi tolmukatelt (putukate, tuule jne. abil) teise isendi emakasuudmele (kanep, paju, mais, rukis, tatar, lutsern, ristik, timut, kerahein, kirsi-, õuna-, ploomipuud jne.). Tolmlemisele järgneb viljastamine. Viljastumine taimedel Emakasuudmele sattunud tolmuterad hakkavad juba mõne tunni, vahel ka mõne minuti pärast idanema. Moodustunud tolmuterad tungivad emakakaela kohedasse koesse; kasvavad sigimiku suunas ja lähevad seejärel sigimiku seina mööda seemnealgmete ja nende mikropüülide (tolmukäigu) suunas. Tavaliselt kasvab emakat mööda mikropüüli suunas palju tolmuterasid. Sellel pikal teel (vahel mitu sentimeetrit) jõuab kõige elujõulisem ja tugevam tolmutera esimesena mikropüülini ning tungib selle kaudu lootekotti. Ülejäänud tolmuteradele on sissepääs lootekotti harilikult suletud ja nad on hukkumisele määratud. Tolmutoru ots lahustub ja spermiumid libisevad lootekotti. Üks spermium ühineb haploidse munarakuga, teine lootekoti keskel oleva diploidse teistuumaga. Toimub kahekordne viljastamine ehk kaheliviljastamine. Erandjuhtudel ei blokeeru pärast ühe tolmutoru tungimist lootekotti teiste tolmutorude kasv ja nii võivad mõnikord veel teisedki spermid sattuda lootekotti. On võimalik, et ühe tolmutoru spermium liitub munaraku tuumaga, teise tolmutoru

spermium aga teistuumaga, s.t. toimub heterospermne viljastumine. Erandjuhtudel võib munaraku tuum elimineeruda ja spermid liituvad omavahel. Viljastatud munarakk (sügoot) jaguneb hoogsalt ja muundub looteks (embrüoks e. iduks). Viljastatud teistuum (triploidne rakk) jaguneb mitoosi teel ja areneb endospermiks, kuhu talletatakse seemnete idanemiseks vajalikud toitained (tärklis, rasv, valgud). Endospermi (eriti üheidulehelistel) tunnused võivad viljastumise toimel muutuda sõltuvalt sellest, millised isasgameedid teistuuma viljastavad. Endospermil on isassordile iseloomulik värvus. Niisugust õietolmu mõju viljastumisel tekkinud seemnete tunnustele nimetatakse kseniaks. Pärast viljastumist surevad tolmukad, õiekroon ja vahel ka õietupp. Sigimik aga kasvab ja muundub viljaks. Sigimikus hakkavad tekkima ja arenema seemned. Viljade ja seemnete valmimine toimub eri taimedel erineva kiirusega. Paljud kevadtaimed jõuavad vilju anda kahe-kolme nädala jooksul. Tuumafaaside vaheldus taimede elutsüklis Taimede individuaalses elutsüklis leiab aset suguta ja sugulise paljunemise vaheldumine, nende omavaheline suhe on erinevates taimerühmades erinevalt väljendunud. Paljunemisel esinevate tuumafaaside analüüsi abil on kindlaks tehtud, et sporofüüt (sporofaas) on isend, millel tekivad sporangiumid ja spoorid. Kõrgematel taimedel tekib sporofüüt kahe gameedi ühinemise teel viljastumisprotsessis. Sporofüüdi õies arenevad kahte tüüpi spoorid: sigimiku seemnealgmetes kujunevad makrospoorid ja tolmukapeades ospoorid. Mikrospoorist areneb tolmukapeas õietolmutera, makrospoorist areneb lootekott. Vaid üks meioosi läbi tekkinud haploidne makrospoor areneb lootekotiks. Makrospoor pooldub harilikult kolm korda ja moodustab 8 tuuma. Üks neist kaheksast tuumast on munaraku tuum, kaks nn. polaarset tuuma liituvad teistuumaks. Ülejäänud tuumad on sünergiidide ja antipoodide tuumad. Sporofüüt koosneb diploidset kromosoomide komplekti sisaldavatest rakkudest. Spoorid moodustuvad meioosi teel ja on seega alati haploidsed. Spoorist tekib gametofüüt (gametofaas) sugulise paljunemise elunditega, mis produtseerivad sugurakke (gameete). Kõik gametofüüdi rakud, kaasaarvatud gameedid, on haploidsed. Gameetide liitumisel tekib sügoot, millest areneb uuesti sporofüüt. Sugurakkude moodustumine loomadel Gameedid (spermid ehk spermatosoidid ja munarakud) tekivad gonaadides (munandites ja munasarjades). Suguküpsus ehk järglaste saamise võime areneb koduloomadel välja enne kehalise kasvu ja arengu lõppemist, sõltudes liigist, tõust, samuti söötmis- ja pidamistingimustest. Sugurakkude küpsemine algab veisel 8-10, hobusel 9-11, seal 5-6 ja lambal 6-10 kuu vanuselt. Loomakasvatuspraktikas seemendatakse noorloomi hiljem, enamasti siis, kui nende kehamass on saavutanud 70 % täiskasvanu kaalust.

Spermatogenees e. spermide moodustumine toimub munandite väänilistes seemnetorukestes ning selles protsessis võib eristada paljunemise, kasvu, küpsemise ja metamorfoosi faasi. Seemnetorukeste epiteeli paljunemisvõimelised diploidsed rakud võivad saada aktiivseks spermiogooniks ja kasvu ning korduvate pooldumiste tagajärjel anda 64 haploidset spermi. Küpsemise all mõeldakse kasvanud vahevormide - spermiotsüütide - meiootilist jagunemist haploidseteks spermiidideks. Viimaste metamorfoosi tagajärjeks on liikumisvõimeline sperm, millel võib kergesti eristada pead ja saba. Spermatogenees kestab loomadel 1,5-2 kuus. Ühe isaslooma ööpäevane spermide produktsioon võib ulatuda suurusjärku 1010, s.t. teoreetiliselt võiks sellega seemendada kõik antud liigi emasloomad. Ovogenees e. munaraku moodustumine toimub munasarjades. Munarakud tekivad munasarjades primaarsetes folliikulites juba sünnieelselt. Pärast pikemaajalist soikeseisundit (sünnist suguküpsuseni) lõpetab suhteliselt väike osa ovotsüüte arengu ovulatsiooni (väljumisega folliikulist ja munasarjast) ja küpsemisjagunemisega (meioosiga). Ovogeneesis eristatakse paljunemisfaasi (looteperioodil) ja kasvu- ning küpsemisfaase (suguküpsuse perioodil). Kasv toimub peamiselt sekundaarsetes folliikulites ja selles faasis kattub munarakk läbipaistva tsooniga (oolemmiga). Oolemm tagab rakku pääsemise toitainetele, vitamiinidele, steroidhormoonidele, kuid takistab mõningate kahjulike ja kõrgmolekulaarsete ainete sisenemist. Oolemm lahustub 7.-8. viljastusjärgsel päeval (blastomeeristaadiumis). Munarakkude küpsemine toimub kahekordsel polotsüüdi väljutamisel, kusjuures teine väljutamine ühtib viljastusmomendiga. Polütsüüdi eemaldamisega vabaneb munarakk liigsest kromosoomigarnituurist, muutub haploidseks ning säilitab tsütoplasma. Vastavalt innaajal vabanevale munarakkude arvule eristatakse monoovulatoorseid ainupoegijaid (veis, hobune) ning polüovulatoorseid hulgipoegijaid (siga, mõned lambatõud). Ovulatsioon toimub enamikul loomadel vastavalt innatsüklile; lehmal näiteks 10-15 tundi pärast inna lõppu. Kassil ja küülikul toimub ovulatsioon paaritusajal. Viljastamine loomadel Paljudel veeloomadel toimub viljastamine ilma gameete valmistanud loomade kokkupuutumiseta. Vesi on sobivaks keskkonnaks, milles spermatosoidid saavad munarakkude juurde ujuda. Selle näiteks on väike ainuõõsne hüdra, kes paljuneb mittesuguliselt pungumise teel. Lisaks sellele tekivad tal teatud aegadel, kui elutingimused ebasoodsaks muutuvad, paljunemiselundid. Looma keha alusel tekivad munasarjad ning iga munasari valmistab ühe munaraku. kombitsate lähedal tekivad seemnesarjad. Spermatosoidid väljuvad seemnesarjadest ja ujuvad vabalt vees ringi. Spermatosoid tungib väikese ava kaudu munasarja ja viljastab selle sees munaraku. Sügoot hakkab munasarja sees jagunema ning tekib loode. Loote ümber tekib kõvakestaline tsüst ning see langeb emaslooma küljest ära. Tsüsteerunud loode suudab üle elada ebasoodsaid tingimusi, nagu näiteks veekogu kuivamist. Mõned hüdra liigid on hermafrodiidid, neil tekivad nii munasarjad kui ka seemnesarjad samal loomal,

kuid erinevatel aegadel, et vältida iseviljastamist. Teised liigid on aga lahksugulised ning nendel arenevad ühel loomal vaid ühte tüüpi suguelundid. Lameussidel (planaaridel) toimub suguühe, kopulatsioon, milles spermatosoidid viiakse otse ühe looma kehast teise. Planaarid on hermafrodiidid ja kopulatsiooni ajal viib kumbki partner oma sperma teise partneri kehasse. Seemnerakke säilitatakse seemnehoidlas ja nendega viljastatakse munetavaid mune. Enamikul hermafrodiitsetel organismidel, nii loomadel kui ka taimedel, on mingi meetod, mis tagab ristviljastamise. Iseviljastamine ei täidaks sugulise paljunemise põhiülesannet järglaste muutlikkust. Kui mõlemad geenide komplektid tuleksid samalt vanemalt, siis varieeruksid järglased väga vähe. Ka vihmaussid on hermafrodiitsed, kuid neil esineb kopulatsioon ja seemnerakkude vahetamine. Suurem osa kõrgemalt arenenud loomi on aga lahksugulised. See võimaldab isasloomade ja emasloomade elunditel spetsialiseeruda, nii et nad oma ülesannet paremini täita saavad. Suuremal osal loomadel puudub lõimetishoole ja väga palju poegadest hukkub. Nende kaotuste tasategemiseks tekib neil väga palju munarakke. Ematuur koeb oma elu jooksul kuni 30 miljonit marjatera, kuid neist jääb ellu ja kasvab täiskasvanud kaladeks keskmiselt kaks, juhul kui populatsioon on stabiilne. Mõnesugust lõimetishoolet esineb juba kõrgemalt arenenud selgrootute juures. Emane rannakarp hoiab mune niikaua oma koja sees, kuni neist kooruvad vastsed. Emane must kangurämblik hammustab kergemini, kui ta oma munakookonit kaitseb. Aga ainult selgroogsete juures leiame poegade eest hoolitsemist. Kirevlaste hulka kuuluvatel kaladel koeb emane marja pessa ja läheb oma teed, kuna isane viljastab koetud marja. Seejärel jääb isane pesa juurde ja juhib üle marjaterade värsket vett oma uimede abil. Kui maimud kooruvad, siis ta kaitseb neid. Hädaohu korral avab ta oma suure suu, maimud ujuvad sinna sisse ja ei tule välja enne hädaohu möödumist. Suurem osa imetajaid on elusalt sünnitajad, ülejäänud loomad on peamiselt munejad. Mõnedel loomadel esineb aga munemise ja sünnitamise kombinatsioon. Neil tekivad munad, millest arenevad pojad, kuid mune ei muneta, vaid nad arenevad emaslooma kehas ning pojad sünnivad elusalt. See on ovovivipaarne paljunemine.Seda esineb väga mitmesugustel loomadel. Emane keeritsuss saab suguküpseks inimese peensooles ning asetab peensoole seina väikesed elusad vastsed. Need satuvad vereringesse ning kantakse laiali lihastesse, kus nad tsüsteeruvad. Emane lihakärbes asetab elavaid vaklu suurte loomade lahtistesse haavadesse. Mõned teod lasevad vette elusaid liikuvaid järglasi. Haikalad ja rästikud kuuluvad samuti nende organismide hulka, kelle munad arenevad emaslooma kehas ning kes seejärel sünnitavad elusaid poegi. Nii vivipaarselt kui ka ovovivipaarselt elusaid järglasi andvatel loomadel peab toimuma kopulatsioon. Kopulatsiooni puhul viljastatakse munarakud emaslooma kehas. Kopuleeruma peavad kõik maismaaloomad, sest teisiti ei saaks spermatosoidid munarakkudeni jõuda. Mõned kahepaiksed elavad maismaal, kuid paljunemise ajaks peavad nad veeloomadeks muutuma, sest isasloomadel pole kopuleerumiselundit seemnerakkude emaslooma kehasse viimiseks. Konnadel on aga siiski midagi kopulatsiooni taolist. Kudemise ajal võtab isane konn oma eesjalgadega emase ümbert kinni ja jääb niisugusesse asendisse kuni emane konn on kudenud. Sel ajal, kui

emasloom koeb vette, laseb isane kudu peale spermat, kindlustades niimoodi parema viljastamise. Imetajatel algab embrüonaalne (looteline) arenguperiood viljastumisega ja kestab sünnituseni. Emasloomal tuntakse loote kandeaja seisundit tiinusena ja normaalselt lõpeb see poegimisega. 10-15 tunni jooksul peale viljastumist on sügoodi plasmas eristatavad ema- ja isapoolsetelt gameetidelt pärinevad eeltuumad. Edasi need eeltuumad ühinevad, lahustuvad ja formeeruvad uue, diploidse kromosoomigarnituurina. Siin viljastusprotsess lõpeb ja algab idulase lõigustusfaas korduvate mitooside teel. Normaalne munarakk on polüspermia eest hästi kaitstud, kuid ovotsüüdi vananemise korral või teda ümbritseva temperatuuri tõusmisel kaitsereaktsioonid nõrgenevad. Tiinuse alguseks arvatakse aega alates tagajärjekast seemendamisest, sest viljastusmoment ei ole praktiliselt fikseeritav. Tiinus kestab veisel keskmiselt 9 kuud ja 10 päeva, seal ligi 4 kuud, lambal 5 kuud, hobusel 11 kuud.

Mittesuguline paljunemine.
Pooldumine on paljunemisviis, mille puhul organism jaguneb kaheks võrdseks osaks, millele järgneb kasvamine ja uus pooldumine. Pooldumine on iseloomulik ainuraksetele organismidele. Kui bakteril või amööbil on toimunud mitoos ja tekkinud kaks rakku, on tekkinud kaks uut organismi. Muutes toitu tsütoplasmaks, kasvavad tütarorganismid peagi oma emaraku suuruseks. Niikaua kui toitu on külluses ja elutingimused soodsad, võib bakterite arv kahekordistuda iga kümne minuti järel. Üksainus organismi sattunud haigustekitaja bakter võib järgmiseks päevaks anda miljardeid järglasi lihtsa, kuid efektiivse paljunemisviisi tõttu. Ka mõned hulkraksed organismid paljunevad pooldudes. Väikesed lameussid (planaarid) tõmbavad ennast mõnikord pooleks. Niisugustel juhtudel võib täheldada, et planaari keha eesots püüab edasi liikuda, kuid tagumine ots püsib kindlalt paigal. Niisugune köievedu kestab, kuni planaar on ennast pooleks tõmmanud. Seejärel regenereeruvad kummalgi poolel puuduvad osad ja ühest planaarist on saanud kaks. Pungumine on paljunemisviis, mille puhul paljuneva organismi küljes tekivad väikesed pungad. Need pungad suurenevad ja arenevad uueks organismiks. Pungumise teel paljunevad mõned üherakulised organismid. Kui vaadelda aktiivselt kasvavaid pärmirakke mikroskoobi all, võib näha väikesi pungi suuremate rakkude küljes. Mitoosi ajal tekib tuumakääv raku ühe serva lähedal ja tsütoplasma jaguneb ebavõrdsetesse osadesse. Selle tulemusena tekib üks suur rakk ja üks väike rakk pung. Pungas on niisamasugune täielik geenide komplekt nagu suures rakuski ja ta saab kasvada normaalse suurusega rakuks. Pungumise teel paljunevad ka mõned hulkraksed loomad. käsnade alusel tekivad väikesed pungad ja arenevad aja jooksul täiskasvanud loomadeks. Tavaliselt jäävad need pungad oma vanema külge kinni ja käsnad kasvavad tavaliselt suurte kolooniatena koos. Teine loom, kes pungub, on hüdra. Pung tekib hüdra keha alusel, kasvab suuremaks ja omandab täiskasvanud looma kuju. Siis eraldub noor hüdra oma vanemast ja alustab iseseisvat elu. Paljunemine eostega. Eosed tekivad paljudel taimedel. Eos on väike mittesugulise paljunemise vahend, mis on ebasoodsate tingimuste suhtes erakordselt vastupidav. Mõnede bakterite ja seente eosed taluvad keetmist üle tunni. Nad peavad vastu kuivamisele, tugevatoimelistele kemikaalidele ja pikaajalisele seismisele. Vaatleme eoste tekkimist bakteril Bacillus sublitis. See on suur kepikujuline bakter, mis sageli hulgaliselt kasvab seisvas vees. Pärast seda, kui nad on mõnda aega pooldudes paljunenud, moodustavad mõned rakud eoseid. Protoplasma muutub rakus väga paksuks ja viskoosseks ning tema ümber hakkab tekkima kest. Varsti muutub see kest paksuks ja kõvaks ning eos ongi valmis. Veekogu võib ära kuivada ning eos tuulega kaugele kanduda, kuid niipea, kui ta satub soodsatesse tingimustesse, pehmeneb eose kest ja eose sisust tekivad uued vegetatiivsed rakud. Eosed võimaldavad liigil üle elada niisuguseid perioode, mil kõik vegetatiivsed rakud hukkuvad. Kui värske õunamahl purki seisma jätta, läheb ta varsti käärima, sest temas alustavad elutegevust pärmseened. Kui pärmirakk hakkab eoseid moodustama, jaguneb ta tuum kolm korda mitootiliselt ja nii tekib kaheksa tuuma. Iga tuuma ümber

moodustub kest ja nii tekib igas rakus kaheksa eost. Eosed kanduvad edasi õhuvooluga ja hakkavad kasvama igal pool, kus nad süsivesikute lahuseid leiavad. Eoseline paljunemine toimub spetsialiseeritud rakkude - spooride või zoospooride abil. Eostel e. spooridel on kõva kest ja nad levivad tuulega, zoospooridel e. rändeostel kõva kesta ei ole ja nad liiguvad viburite abil. Nad tekivad suguta paljunemise elundites - sporangiumides ehk eoslastes või zoosporangiumides ehk rändeoslates. Alamatel taimedel on need elundid üherakulised, kõrgematel - hulgarakulised. Spooride mitmekesisus on väga suur. Päritolu ja otstarbe järgi jagatakse nad kahte rühma: suguta paljunemise spoorid ja sugulise paljunemise spoorid. Suguta paljunemise spoorid (zoospoorid) tekivad mitootilise jagunemise teel ja neist võib vahetult tekkida uus, vanemaga sarnane isend. Valminult nad väljuvad emaorganismist ning nende ülesandeks on paljunemine ja levimine. Selliste spooridega paljunemine on iseloomulik alamatele taimedele (vetikatele, seentele jt.). Sugulise paljunemise spooridest ei saa vahetult tekkida uus organism. Nad on haploidsed, sest nad moodustuvad meioosi tulemusena. Sellised spoorid esinevad mõnel seente rühmal, samuti kõrgematel taimedel. Viimastel kasvab spoorist esialgu eelleht või eelniit, millel tekivad gameedid. Pärast gameetide ühinemist taastub kromosoomide diploidne arv. Loomade seas on eostega paljunejad eosloomad, kelle hulka kuuluvad malaaria ja koktsidioosi tekitajad. Neil esineb sugutu sigimise vormina hulgijagunemine (ühest rakust saadakse tuhandeid rakke). Taimede vegetatiivne paljunemine. Vegetatiivse paljunemise korral saadakse järglane harilikult mitte ühest rakust, vaid diploidsete somaatiliste rakkude rühmast, näiteks juurevõsundid või mullasisesed varred (vaarikas, kirss), sibulad (harilik sibul, tulp), sibulmugulad (gladiool), mugulad, mis on mullasisese varreosa eriline vorm (kartul, daalia, maapirn), risoomid (iiris, floks), väädid ehk maapealsed võsundid (maasikas). Taime vegetatiivselt paljundatud järglaskonnas - kloonis - on kõik isendid lähtetaimedega identsed. Klooniks nimetatakse emataime vegetatiivset järglaskonda. Paljusid kultuurtaimi paljundatakse pistikute ehk võsudega, samuti pookimise teel. Pistik on emataime küljest äralõigatud võsu, juure või lehe osa. Pookimine on ühelt (paljundatavalt) taimelt lõigatud punga või pookoksa kokkukasvatamine teise (juurdunud) taimega. Vegetatiivsel paljunemisel puudub põlvkondade vaheldumine ja kaob selge piir vanemorganismi ja järglaste vahel. Organismi paljunemine apomiksise teel. Apomiksiseks nimetatakse loote arengut viljastamiseta. Apomiksise puhul võib loode areneda munarakust (partenogenees), mõnest muust lootekoti osast (apogaamia) või seemnealgme rakust (apospooria). Apospooriaga on seotud polüembrüoonia - seemne rohkelootelisus. Lisalooted esinevad sageli sidrunil ja teistel tsitruselistel.

Apomiktilisel paljunemisel tekivad seemned, kuid embrüo areneb seemnepunga mitteredutseerunud rakust ilma emas- ja isassuguraku liitumiseta. Partenogenees on embrüo arenemine viljastamata munarakust.Vastavalt sellele, kas lähterakk on haploidne või diploidne, eristatakse haploidset ja diploidset partenogeneesi. Tõeline partenogenees on haploidne. Diploidne partenogenees on sisuliselt apomiksis. Partenogeneetiliselt arenenud haploidne taim on harilikult steriilne ja nõrga eluvõimega. Heterosügootne taim annab haploidse partenogeneesi korral mitmesuguste genotüüpidega haploidseid järglasi. Apomiktiliselt paljunevatel taimedel on mõnikord seemne arenemiseks vajalik tolmlemine ja tolmutorude arenemine. Õietolm on siinjuures vaid stimulaator, mis annab tõuke embrüo arenemiseks. Viljastumist aga ei toimu. Niisugust nähtust nimetatakse pseudogaamiaks e. günogeneesiks. Apomiksise avastamine on keeruline; seda aitavad täpsustada histoloogilised uuringud. Mõnel taimel võivad seemned tekkida nii sugulisel kui ka apomiktilisel teel. Seda nimetatakse fakultatiivseks apomiksiseks (esineb aasnurmikal). Vilja tekkimine apomiksise (või ka sugulise paljunemise korral) ei taga seemnete tekkimist. Mitmed viljapuusordid annavad alati seemnetuid vilju (seemnetud viinamarja-, apelsini- jt. sordid). Neil vormidel arenevad seemnepungad õietolmu stimuleeriva toimeta. Seda nähtust nimetatakse partenokarpiaks. Tomatil ja mõnel teisel taimel võib partenokarpiat kasvustimulaatorite või õietolmu ekstrakti abil kunstlikult stimuleerida. Kõrgemalt arenenud organismide juures on partenogenees ebatavaline, kuid mõnedel üksikutel loomadel on ta normaalseks paljunemisviisiks. Lehetäid on väikesed putukad, kes imevad mahla paljude taimede vartest ja lehtedest. Suvel on võimalik leida ainult emaseid lehetäisid. Need emased lehetäid munevad viljastamata mune, millest kooruvad jällegi emased lehetäid. Suve lõpul aga kooruvad osa munadest isased ja osa munadest emased lehetäid, kes peavad paarituma, enne kui nad annavad järglasi. Partenogenees on normaalseks nähtuseks isasmesilaste (leskede) arengus. Viljastamata munast areneb somaatiliselt haploidne lesk, kellel spermiogoonid on haploidsed ja kes produtseerib haploidseid sperme. Sugurakkude küpsemisel toimub neil muundunud meioos: esimesel jagunemisel satuvad kõik kromosoomid ühte rakku, tuumata pool hävib; teine jagunemine kulgeb nagu tavaliselt - kõik kromosoomid pikipoolduvad, kromosoomid lahknevad. Mesilasema on seemendatud üks kord isasmesilaste poolt ja ta säilitab seemnerakke spetsiaalses seemnehoidlas. Suurem osa kärjekanne on sobiva suurusega emaste mesilaste ehk tööliste jaoks. Kui mesilasema muneb nendesse kärjekannudesse, ühineb mõni seemnerakk munetava munaga ja munast areneb emane mesilane. Mõned kärjekannud on aga suuremad ja sobivad isasmesilaste arenemiseks. Kui mesilasema muneb nendesse kärjekannudesse, suleb ta seemnehoidla ava ja seemnerakud ei pääse sealt välja. Nii munetakse viljastamata mune, millest arenevad lesed. Mesilasema areneb siis, kui töömesilase kärjekannu suurendatakse ja vastset toidetakse erilise toiduga.

BIOLOOGIA REFERAAT: