STRAP

STRAP

Urmo Kesküla hobi on Volvode tuunimine ning praeguseks on ta enese jaoks ideaalseks kohendanud juba kaks vinget Volvot – V70 ja 480. Pooleli on Volvo 740 ümberehitus. Unistab mees aga vähemalt kümne Volvoga tuuningukogust. 02

Tekst Gerli Ramler Fotod Sven Tupits, Sergei Zjuganov

03

TUUNING

“V

olvodel on lisaks välimusele, turvalisusele ning mugavusele ka üks praktiline väärtus – neid varastatakse haruharva,” kinnitab Urmo. “Varastel pole reeglina nende vastu huvi, kuna Volvodel pole mingeid meeletuid iluvidinaid. Paljukiidetud turvalisusest ma ei oskagi täpselt rääkida, sest õnneks pole ma suurematesse õnnetustesse sattunud. Juhitavus on Volvodel sedavõrd hea, et õnnetustesse sattumine on viidud miinimumini.” Autohuvi on Urmol olnud lapsepõlvest peale ning koos esimese Volvoga tuli ka tahtmine huvi edasi arendada. Tema meelest on kolme tüüpi tuuningut: lihtsaim ja odavaim on osta täringud tahavaatepeegli külge. Teine variant on toppida auto külge maitsetult suured läikivad valuveljed või hiiglaslikud antitiivad. Kolmas on aga taktitundeline ja läbimõeldud tuunimine –auto välimust parandades ja mitte üle pingutades. Urmo üritab käia kolmandat teed: teha kõike parasjagu, et tekiks tervik. Esimene Volvo, V70, jõudis Urmo juurde paljuski tänu juhusele neli aastat tagasi. Ta oli ennegi vaadanud, et ilus, pilkupüüdev ja avar auto, ning kui tekkis võimalus see tööautoks saada, langes valik kiiresti. Eriti paelus auto ruumikus – lisaks viieliikmelisele perele mahub autosse ka suusavarustus. Ja kui sõbrad kurdavad, et pere vedamiseks tuleb väikebuss osta, pole nad ilmselt Volvot proovinud, on Urmo veendunud. Tuunimine algas lihtsamast: uued veljed, “kulmud” esitulede kohal, sportsummuti… Edasi viis tee Viljandisse Alo Alliku juurde, kes andis häid näpunäiteid auto sooritusvõime parandamiseks. Palju aitas edasi ka DB-HP meeskond eesotsas

Airo Telvikuga. Tulemused olid head ja nii tekkis tahtmine autot põhjalikumalt ümber ehitada. Volvo-pisik oli külge hakanud ja aasta hiljem tuli perre järgmine Volvo. UUS AUTOPROJEKT NAISELE MÕELDES Teise autoga püüdis Urmo oma unistusi naise abiga ellu viia ning suutis talle selgeks teha, kui väga on abikaasal vaja esimest esiveolist kolme uksega Volvo 480 kupeed aastast 1988. Autovaliku tingis selle haruldus, kuna aastastel 1986-1994 toodeti selliseid autosid vaid 68 000 ning korralikke isendeid jääb aina vähemaks. Eestis liigub neid kümne ringis. “Ostetud auto oli juba küllaltki väsinud ja sellel oli ohtralt pisivigu,” meenutab Urmo. “Ent kuna oligi plaanis auto ümber ehitada, polnud tehnilisel seisukorral nii suurt tähtsust.” Nii sai Volvo 480 garaaži viidud, terve talve mütatud, roosteuss kõrvaldatud, kere üle värvitud, polster uuendatud jne. Et tegu oli esimese nii põhjaliku ümberehitusega, sai tehtud ka mõned vead, näiteks sai tagantjärele selgeks, et auto tulnuks täiesti koost lahti võtta – ehkki tulemus sai hea, võinuks see olla veel parem. Ent pole välistatud, et auto tulevikus taas ümber ehitatakse, ja siis juba väga põhjalikult. Auto ümberehitamine on pikk töö, aega kulub vähemalt kaks aastat. Esialgne lahendus muutub tegemise juures kogu aeg, sest mõned asjad ei tule välja ja pidevalt lisandub uusi ideid. Ja raha läheb ka alati rohkem kui alguses kavas. “Võib ju tunduda, et 480-ga sai naine haneks tõmmatud,” möönab Urmo. “Esmalt sai räägitud, et ta saab endale laheda sõiduauto, aga tuunimise käigus selgus, et auto ei sobigi enam igapäevasõitudeks. Alguses oli auto küll tore, ilus ja väike, aga hea tulemuse saamiseks tuli kere lasta väga madalale, nii et kontsakingades on autosse ja sealt välja äärmiselt ebamugav pugeda.”

As rem quaerioria vid magnis di opti tor simenis dolo beritec toritas eriberaeria quiatem oluptas earit.

Lisaks peab Urmo Volvo 480 esiosa algset disaini üsna ebaõnnestunuks ning selle ümbertegemiseks tulu kogu kere alumist ringi laiendada, vastasel juhul oleks tulemus väga mannetu jäänud. “Ühest asjast sünnib teine,” sedastab Urmo. “Seepärast ongi tuuningautosid põnevam teha kui osta.” GARAAŽ ON PROJEKTIAUTODE PUHUL ÜLIOLULINE Urmo kolmandaks tuuningautoks sai tagaveoline 1990. aasta Volvo 740. “Õige Volvo-mees ütleb ikka, et ainus õige auto on tagaveoline. Esiveoline aga on Ford,” räägib Urmo “õigete” Volvo-meeste nalja. “Aga ma ütlen ausalt: mürataseme ja sõidumugavuse poolest on Volvo ikkagi Fordist parem.” Tegelikult oli kolmas Volvo ühe teise mehe pooleli jäänud projekt. Kuna temal said ideed otsa, lubas Urmo, et viib projekti lõpuni. Tegemist on kõige kandilisema Volvoga, mis tehastest välja veerenud, ja tuuning rõhutab seda veelgi. Autol on all Eesti Volvodest suurimad, 19-tollised veljed ja see on saanud uue värvkatte,

Ühest asjast sünnib teine.
03

58

TUUNING

As rem quaerioria vid magnis di opti tor simenis dolo beritec toritas eriberaeria quiatem oluptas earit.

kuid sisu on veel pooleli. Plaanis on aga auto veel sel aastal korda sättida! Nüüd on aga vaja uute autode majjatoomisega veidi vahet pidada ja järgmise sammuna juba olemasolevate jaoks garaaž-töökoda soetada. “Ma ei saa rohkem oma mõtteid ellu viia, kui kogu aeg sõltun kellestki. Mul võib ju aias ruumi olla, kuid tuuningautosid ei kannata talvel kuidagi väljas lageda all hoida. Välja arvatud mu esimene Volvo, mis on igapäevakasutuses.” Urmo meelest pole vahet, mis marki autoga sõita, sest tänapäeval on kõik autod tehniliselt kõrgel tasemel, turvalised ja mugavad. ”Ma ei saa aru inimestest, kes vahetavad autot iga kolme kuu tagant – see on ju tülikas ja aeganõudev asjaajamine! Tõenäoliselt ei tea nad ise ka, mida elult tahavad. Mina olen püsivam ega soovi küll hakata oma praeguseid masinaid välja vahetama. Kui leiad hea auto, milleks siis uuesti välja vahetada?” Varem on ta sõitnud näiteks 1978. aasta

Opel Recordiga, Ford Sierraga ning Opel Vectraga, mis on kõik vastupidavad, lihtsa ehituse ja odavate varuosadega sõidukid. Urmo salajane unistus on aga kokku koguda Eesti suurim tuuningu-Volvode kollektsioon, kuhu võiks kuuluda kümmekond autot. Idee on alles noor ja tuli Urmole pärast kolmanda auto ostmist eelmise aasta alguses. “Vanadel ja vanadel autodel on suur vahe, näiteks mudeliga 142 lõpevad minu jaoks tõeliselt vanad Volvod, 200-seeria mudelid on juba uuemad, kandilise välimusega generatsioon. 700-, 800- ja 900-seeriad on ka uuemad, aga seega ka odavamad ja saadavamal – püüangi esialgu saada just neid autosid. Vanust mul ka veel liiga vähe, et uunikumidega ringi sõita... Aga enne pean garaaži kätte saama,” nendib Urmo. “Kui aega ja raha oleks rohkem, tahaksin ise nokitseda oma autode kallal, praegu saan vaid pisiasju teha.” Kindlasti ei kavatse Urmo oma autosid garaažinurka ainult endale vaadata jätta. Autonäitustel osalemine on tema jaoks juba tavaks saanud ja igal aastal võiks ju midagi uut näidata olla. PERE AKTSEPTEERIB ÜKSTEISE HOBISID “Ega mu pere just rõõmust lakke ei karga minu hobi üle, kuid oleme kokku leppinud, et aktsepteerime üksteise harrastusi,” naerab Urmo. “Lastel on muidugi kerge autopisik ikka sees ja tunnevad huvi, et mis autoga täna sõita saab. Naisele ei meeldi kindlasti, et mu hobi nii kulukas on, aga

Hästi tegutseval autoklubil peab olema ühiskondlik funktsioon.
02

mis teha – kui tahad tuunida, siis läheb raha. Näiteks heast nahast uute istmete tegemine maksab umbes 30 000 krooni.” Kodus ripub seinal kalender, kuhu kõik pereliikmed võivad sisse kanda oma planeeritud üritused, millega teised peavad arvestama. Ürituste kirjapanek käib põhimõttel kes ees, see mees. “Kui hobidele kulutada pere ja töö kõrvalt mõistlik aeg, siis ei ole see ju midagi halba. Lihtsalt hulluks ei tohi minna,” arvab kolme lapse isa. Lisaks autondusele meeldib Urmole väga sporti teha, eriti suusatada. Ent ka jooksmine, jalgrattasõit, ujumine, keegel – mõnusaid alasid on palju. “Tartu maratoni läbisime sel aastal koos sõbraga puusuuskadel ja jäime ellu. Ei olnud sugugi nii hirmus, kui kartsime! Jooksumaratonidel olen käinud seni Berliinis, aga plaanin kindlasti tänavu Tallinnas esimesel täispikal maratonil osaleda,” ütleb Urmo ja lisab, et maratonijooks on tegelikult väga karm ala, mis vajab korralikku ettevalmistust. Peale selle on mees seotud mitmesuguste ühingute ja seltsidega. Juba 20 aastat tagasi liitus ta Eesti Skautide Ühinguga, mis oma koolivälise noorsookasvatuse ja apoliitilise tegevusega on suunatud noorte looduses viibimisele, matkamisele ja eluks vajalike oskuste omandamisele. Ülikooliajal astus Urmo korporatsiooni Leola, mis alguses oli rohkem nagu noorte ajaveetmisviis, kuid on nüüdseks paljude tööalaste ja ärikontaktide loomisel suureks abiks olnud. Aastad tagasi sai liitutud ka puulaevaseltsiga Vikan, mis ühendab puulaevadest ja nende ehitamisest ning arendamisest huvitatud ärimehi. Eelmisest aastast kuulub Urmo ka Tallinna Jaani kiriku nõukogusse ning Männiku lasteaia ja Nõmme Noortemaja hoolekogusse.

BEEBIPAPUDES VOLVO KLUBI Eesti Volvoklubi (www.volvoclub.ee) on praegu Urmo sõnul pigem veebifoorum kui toimiv klubi. (Lisaks on Eestis registreeritud Volvo-Klubi MTÜ – toim.) “Kui Rootsi Volvoklubi ostis Volvolt ära vana tehase, et autode taastamine ja remont klubi liikmetele lihtsam oleks, siis Eesti autoklubi peab nii kaugele jõudmiseks veel kõvasti arenema,” arvab ta. “Seni on kõik üritused korralikku klubi luua liiva jooksnud, kuna esiteks pole nii suurt üksteisemõistmist ning teiseks ei leia kusagilt eestvedajaid, kellel oleks nii palju aega ning kes oleks nõus tasuta asja ajama. Ei välista, et mingil hetkel ise õige Volvoklubi käimalükkamises osalen.” “Hästi tegutseval autoklubil peaks olema ühiskondlik funktsioon – mingite ürituste, sealhulgas heategevusürituste korraldamine; kindlasti püsikoht, garaaž või pubi, kus koguneda, ning liikmestaatused. Lihtsam oleks huvilised jagada mudelipõhiselt, sest nii suudetakse paremini tegutseda ja saadakse asjadest ühtmoodi aru,” arutleb Urmo ja võrdleb praegust Volvoklubi Eesti riigiga – mõlemad on nagu noorukid, kes ei tea veel täpselt, mida elult tahavad. Ju tuleb mõlemal kõik etapid läbi käia, oma vanusest üle ju ei hüppa. Nii polegi praegu mõtet nende tegevusi kritiseerida, sest küllap kord kõik paika loksub.

61

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful