You are on page 1of 558

EESTI SEENESTIK

Toimetaja

KUULO KALAMEES Joonised ja värvitahvlid

Georg Štšukin

EPMÜ ZBI Tartu 2000

Käsikirja valmimist rahastas Eesti Teadusfond ja Eesti Haridusministeerium EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia osakond Riia tn. 181, Tartu 51014 Toimetaja: Kuulo Kalamees Autorid: Märt Hanso, Leili Järva, Ilmar Jürisson, Kuulo Kalamees, Harry Karis, Kalju Kask, Veiko Kastanje, Bellis Kullman, Kadri Leenurm, Vello Liiv, Heino Lõiveke, Heino Noor, Thea Normet, Erast Parmasto, Kadri Põldmaa, Ain Raitviir, Uve Ramst, Indrek Ruubas, Jaan Sarv, Peeter Soobik, Ave Suija, Anne-Liis Sõmermaa, Mall Vaasma, Herman Vahter, Sven Veldre, Maarja Öpik. Toimetus: K. Kalamees (peatoimetaja); L. Järva, V. Kastanje, I. Ruubas (kaastoimetajad); M. Johanson (keeleline korrektor) Joonised: Georg Štšukin Kujundus: Innar Kübarsepp

(C) 2000 EPMÜ Zooloogia ja Botaanika Instituut ISBN 9985-9081-9-8

2

Väino Lastingu selle raamatu idee ühe tulihingelisema algataja mälestuseks

3

SISUKORD
Sissejuhatus (K. Kalamees) Eesti seenestiku uurimise ajalugu (K. Kalamees) Süstemaatika (K. Kalamees)
Riik seened Fungi (K. Kalamees) Hõimkond viburseened, Chytridiomycota (J. Sarv, K. Kalamees) Hõimkond ikkesseened, Zygomycota (J. Sarv, K. Kalamees, K. Leenurm, P. Soobik, M. Öpik) Hõimkond kottseened, Ascomycota (A.-L. Sõmermaa, A. Raitviir, K. Kalamees, H. Karis, M.. Hanso, B. Kullman, K. Põldmaa, K. Leenurm, T. Normet, H. Lõiveke, M. Öpik, I. Ruubas, P. Soobik, A. Suija) Hõimkond kandseened, Basidiomycota (K. Kalamees, E. Parmasto, A. Raitviir, L. Järva, K. Kask, M. Vaasma, V. Liiv, S. Veldre, I. Ruubas, A. Suija) Rühm teisseened, Deuteromycetes (K. Põldmaa, K. Kalamees, P. Soobik, A. Suija) Riik esiviburlased, Stramenopila (Chromista) (K. Kalamees) Hõimkond munasseened, Oomycota (J. Sarv, K. Kalamees) Riik ainuraksed - Protozoa (K. Kalamees) Hõimkond limakud, Myxomycota (V. Kastanje) Hõimkond ebalimakud, Acrasiomycota (V. Kastanje) Hõimkond nuuterlimakud, Plasmodiophoromycota (V. Kastanje) 5 6 8 18 18 24 30

127 251 260 260 270 270 278 279 280 280 291 317 317 318 320 320 322 326 327 332 340 343 348 350 353 356 369 373 391 394 410 411 412

Ökoloogia (K. Kalamees)
Seente toitumisrühmad (K. Kalamees, A. Suija, M. Öpik) Seente kasvukohad Eestis (K. Kalamees)

Geograafia (K. Kalamees)
Seente geograafilise leviku iseärasused Eestis Arealoogiline klassifikatsioon

Seened inimese elus
Söögiseened, nende saagikus, varud ja viljelemine Eestis (K. Kalamees) Söögiseente toiteväärtus ja säilitamisviisid (M. Vaasma) Seened tervisehäirete põhjustajatena inimesel ja loomadel Eesti mürgised suurseened (K. Kalamees, V. Kastanje) Seenemürgitused ja mükotoksikoosid inimesel (H. Noor) Mükotoksikoosid loomadel (I. Jürisson) Mükoosid inimesel (H. Vahter) Mükoosid loomadel (I. Jürisson) Seened taimehaiguste tekitajatena (K. Kask) Ravimseened (K. Kalamees) Seentega värvimine (U. Ramst)

Seenekaitse (K. Kalamees) Kirjandus Mycobiota of Estonia. Summary Oskussõnastik
Kodumaiste puu- ja põõsaliikide, levinumate aed- ja põlluviljade, viljapuude ja marjapõõsaste ning mets- ja koduloomade nimestik Jooniste valmistamisel kasutatud kirjandus

Värvitahvlid 4

Sissejuhatus
Seentel on looduses oluline osa - orgaanilise aine lagundajatena on nad asendamatud ökosüsteemide aineringes. Niiviisi osalevad seened ökosüsteemide sekundaarses produktsioonis, luues ühtlasi maakera loodusressursse. Inimese praktilises tegevuses on seentel tohutu tähtsus nii negatiivses kui ka positiivses tähenduses. Piisab, kui mõelda söödavatele, sealhulgas viljeldavatele seentele, mitmesuguseid keemilisi aineid produtseerivatele liikidele, ravimseentele, mürkseentele, mükooside tekitajatele, fütopatogeensetele seentele, hallitusseentele jpt. Seepärast väärivad seened igakülgset tundmaõppimist ning oma igapäevases tegevuses tuleb meil nendega tõsiselt arvestada. Eesti territoorium pakub seente leviku uurimise seisukohast laialdasemat huvi Euroopas tervikuna. Tänu Eesti looduslikele (botaanilistele, geograafilistele, geoloogilistele) iseärasustele on meie ala omapäraseks ristumiskohaks boreaalsete ja nemoraalsete, mõningal määral ka pontiliste seeneliikide areaalidele. Seetõttu on Eesti seenestik koosseisult mitmekesine ja liigirohke. Eesti seentest on kahe sajandi vältel kirjutatud hulgaliselt nii teaduslikke kui populaarteaduslikke töid. Viimastel aastakümnetel on ilmunud rida raamatuid mitmesuguste seenerühmade kohta, sealhulgas ka ülevaated meie parimate söögiseente perekondadest. Kõiki Eesti suurseeni käsitlev raamat “Seened” (koostaja K. Kalamees) ilmus juba 1966. aastal. Eesti pisiseeni laiemale üldsusele tutvustavat kirjandust on seevastu napilt, ometi on näiteks seente poolt põhjustatud taimehaiguste tundmine nii põllumajandus- kui metsamajanduspraktikas väga oluline. Eesti seente loend on meil küll ilmunud juba kahe raamatuna “Eesti seente koondnimestik” (Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998), kuid need mõlemad kujutavad endast seeneliikide kommentaarideta nimestikku koos viidetega vastavale kirjandusele (kuni aastani 1990). Käesolev raamat annab ülevaate umbes 4/5 Eestis kasvavatest seeneliikidest, püüdes seejuures neid lühidalt iseloomustada süstemaatiliselt, ökoloogiliselt, levikuliselt, bioloogiliselt ning kasu või kahju seisukohast inimesele. Lisaks sellele on raamatus iseloomustatud erinevaid seente kasvukohatüüpe Eestis, meie seente geograafiat, ökoloogiat, seenekaitset ning seente osa inimese elus. Paraku ei ole probleemide käsitlus raamatus siiski täielik, kuna Eestis ei ole veel mitmeid seenerühmi nimetatud küsimustega seonduvalt läbi uuritud. Nii on näiteks toitumisrühmade, kasvukohtade ja levilatüüpidega seotud üldistav analüüs meil seni tehtud vaid lehikseente osas. Käesolev raamat on teaduslik teatmeteos Eesti seentest. See ei ole ei määraja ega mükoloogia õpik ning seetõttu ei leia siin põhjalikku käsitlemist seente ehituse, bioloogia, paljunemise ja eluviisi probleemid. Neid küsimusi vaadeldakse üksikute seenerühmade juures vaid sedavõrd, kuivõrd nad osutuvad vajalikuks Eestist leitud seente iseloomustamisel. Mükoloogiline oskussõnastik hõlbustab raamatu kasutamist. Võimalikult täpselt on raamatus seeneliikide kõrval viidatud ka nende peremeesorganismidele koos ladinakeelsete nimetustega. Eesti kodumaistele puu- ja põõsaliikidele, levinumatele köögi- ja põlluviljadele, viljapuudele ja marjapõõsastele ning samuti kodu- ja metsloomadele on tekstis viidatud ainult eestikeelsete nimedega, vastavad ladinakeelsed nimed tuuakse eri nimestikuna raamatu lõpus. Raamatu töömahukast ning aegavõtvast kirjutamisest, koostamisest ja toimetamisest on osa võtnud palju kutselisi ja mitmeid harrastusmükolooge, samuti teistegi erialade esindajaid. Raamatu koostajana ja peatoimetajana avaldan siirast tänu kõigile autoritele ja kaastoimetajatele, ingliskeelsete tekstide tõlkijale M.Roosile ning keelelisele korrektorile M. Johansonile, CD versiooni tegijale ja kujundajale I. Kübarsepale. Raamatu failide esialgse töötlejana väärib kahtlemata tänu OÜ Eesti Loodusfoto. Oma käsikirjaliste materjalide kasutamise võimaldamise ning samuti kaastöö eest mitmete erinevate lõikude sisulisel täiendamisel ja parandamisel pälvivad lisaks neile tänu A. Jakobson, K. Jürgens, A. Kalamees, L. Kalamees, M. Laane, T. Randlane ja I. Saar. Käsikirja teksti trükkimise ja vormistamise eest väärib siirast tänu M. Vaasma. Eriline tänu kuulub posthuumselt raamatu illustraatorile kunstnik Georg Štšukinile, kelle sule ja pintsli alt on tulnud värvitahvlid ning mustvalged joonised.

5

Eesti seenestiku uurimise ajalugu
Eesti seente uurimise traditsioonid on enam kui 200 aasta vanused. Esimesed kirjasõnas ilmunud andmed Eesti ala seente kohta pärinevad Fischerilt ja Hupelilt (1777), kelle esitatud seeneliikidest selles raamatus on kindlalt identifitseeritav näiteks punane kärbseseen. 18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ilmus veel rida töid, mis sisaldasid juba rohkem andmeid Eesti ala seentest: Fischer (1778), Grindel (1803), Friebe (1805), Drümpelmann (1810) ja Luce (1823). Tänapäevaks on nimetatud töödele jäänud vaid ajalooline tähtsus. Teaduslikku väärtust omavad vanematest töödest juba Dietrichi (1856, 1859), Bucholtzi (1901–1916) ja Stolli (1923) tööd. 1922. a. rajas prof. Fedor Bucholtz Tartu Ülikooli Taimehaiguste-katsejaama, mis sai seenestiku ja taimehaiguste uurimise keskuseks Eestis. 20-ndatel aastatel töötas selles jaamas seente uurimise alal ka agronoom A. Käspre (varasema nimega Käsebier). Eesti seenestiku sihikindlam uurimine algas käesoleva sajandi 30-ndatel aastatel Dr. E. Lepiku juhtimisel sellessamas TÜ Taimehaiguste-katsejaamas, mille juhatajaks ta sai 1929. a. 1938. a. avati Tartu Ülikooli juures taimehaiguste professuur ning E. Lepik valiti selle õppetooli erakorraliseks professoriks. Prof. Elmar Lepik (1898-1978) oli Eesti mükoloogia ja fütopatoloogia suurkuju, kelle sulest on ilmunud enam kui 250 tööd Eesti seente kohta ajavahemikul 1925.–1943. a. (Annuk, 1998; Parmasto, 1998b). 1944. a. emigreeris ta Saksamaale, kust hiljem (1950) siirdus USA-sse. E. Lepik (a-st 1950 Elmar Emil Leppik) suri USA-s Beltsville’is. Ta oli peamiselt fütopatogeensete seente uurija ning taimekaitse rajaja Eestis, kuid palju tähelepanu pööras ta ka suurseentele, sealhulgas söögi- ja mürkseentele ning puumädanike tekitajatele. Eesti ala puudutavad olulisemad uurimused olid tal järgmised: Lepik, 1933a, 1935b, 1938b, 1940a, 1941; tööde seeriad – “Beiträge zur Nomenklatur der ostbaltischen Pilzflora” I–X (1928–1943), “Fungi Estonici exsiccati” I–VI (1931–1943), “Fütopatoloogilisi märkmeid” 1–11 (1926–1943). Lepiku ja Zolki (1935) mahukas töös on kirja pandud taimekaitse alused Eestis. Prof. Lepik organiseeris Eesti seente uurimiseks teisigi inimesi. Nii lülitusid 30-ndatel aastatel aktiivselt Eesti seenestiku uurimisse Taimehaiguste-katsejaama abitöötaja kõrgemate seente alal N. Witkowsky ning harrastusmükoloogid T. Leisner, A. Rühl ja V. Pärtelpoeg. Nende sulest ilmusid ka esimesed ulatuslikumad tööd Eesti lehikseenestiku koosseisu ja liikide leviku kohta (vt. Witkowsky, 1934; Leisner, 1938; Rühl, 1939, 1940; Pärtelpoeg, 1939). Eesti seenestiku uurimise temaatika laienes märgatavalt 40-ndate aastate lõpul ja 50-ndatel aastatel. Fütopatoloogidena töötasid sõjajärgseil aastakümneil prof. A. Marland, M. Aksel, K. ja H. Kivi ning A. Laats. Pisi- ja suurseente süstemaatika, leviku, ökoloogia ja tsönoloogia sihipärasele uurimisele Eestis rakendusid tookord, sõjajärgsel perioodil esimestena E. Parmasto, V. Lasting, P. Põldmaa ja K. Kalamees, kes kõik omakorda laiendasid uurijate võrku ning uurimistemaatikat; amatööridena jätkasid T. Leisner ja V. Pärtelpoeg. 60-ndatel aastatel ja hiljem on lisaks ülalnimetatud uurijatele arendanud Eesti mükoloogiat ja fütopatoloogiat M. ja S. Hanso, U. Haug, L. Järva, U. Kalmeti, H. Karis, Kaljo Kask, A. Kollom, M. Koppel, B. Kullman, H. Laitamm, H. Lõiveke, L. Muiste, A. ja T. Normet, I. Parmasto, A. Raitviir, V. Rumberg, J. Sarv, P. Soobik, A-L. Sõmermaa, Ü. Tamm, M. Vaasma jt.; amatööridena H. Kelder, V. Liiv, I. Lumiste, G. Štšukin ja S. Veldre. Samblike uurimise alal on Eestis välja kujunenud tugev töörühm (prof. H. Trass, T. Randlane, A. Saag, S. Liiv, J. Martin, E. Nilson, T. Piin jt.). 1968. a. loodi Eesti Looduseuurijate Seltsi mükoloogiasektsioon (2000. aastast Eesti Mükoloogiaühing), mis ühendab nii kutselisi teadlasi kui amatöörmükolooge (vt. Kalamees & Lasting, 1973a–b; 1978). Alates 1957. a. on organiseeritud iga-aastaseid Eesti mükoloogide kevad- ja sügislaagreid (Eesti mükoloogide..., 1969; Kalamees jt., 1971, 1976). Tihedad sidemed ühiste uurimisretkede näol on kujunenud viimasel aastakümnel Turu Seeneseltsiga Soomes ja Uppsala Seeneseltsiga Rootsis. Viimase enam kui 40 aasta jooksul on ilmunud mitmete seenerühmade ja taimehaiguste kohta Eestis määrajaid ja pisimonograafiaid ning on tehtud kokkuvõtteid seente ökoloogia, geograafia, tsönoloogia, ressurssoloogia ja seenekaitse kohta (vt. Parmasto, 1956, 1957, 1959a–b, 1961a, 1965, 1968, 1970, 1993; Järva, 1965a, 1971; Kalamees, 1966a, 1971, 1972, 1978a–b, 1979a,c, 1980a–b, 1981, 1982, 1988; Karis & Rumberg, 1966; Lasting, Kaarli & Gurfel, 1966; Kivi & Laats, 1966, 1968, 1971; Põldmaa, 1967; Raitviir, 1967a–b, 1969, 1970, 1980; Kivi & Kivi, 1968, 1976; Leisner, 1973; Kalamees & Lasting, 1974; Kalamees & Vaasma, 1980, 1998; Kalamees & Kollom, 1981; Kullman, 1982; Urbonas, Kalamees & Lukin, 1986; Leisner & Kalamees, 1987; Karis, 1987, 1995; Soobik, 1988; Trass & Randlane, 1994; Lõiveke, 1995; Sõmermaa, 1995; Kõljalg, 1996). 1980. a. ilmus L. Järva ja E. Parmasto koostatud raamat “Eesti seente

6

koondnimestik” ning 1998.a. L. Järva, I. Parmasto ja M. Vaasma koostatud 1. täiendusköide sellele. Neis väljaannetes on esmakordselt täies ulatuses kokku võetud Eestis kuni 1990. aastani ilmunud mükoloogiline kirjandus ning selles publitseeritud seeneliigid. Ilmunud on mitmeid populaarteaduslikke raamatuid (vt. Lasting, 1958a; Kalamees, 1969, 1976, 1979b, 1986; Raitviir, 1972a; Kalamees & Štšukin, 1996) ja voldik seenefotodega (vt. Feodorov jt., 1998). Holmbergi & Marklundi raamatu soomekeelses väljaandes (1998) esitatakse söögi- ja mürkseente eestikeelsed nimed ning ka levikukaardid Eesti kohta. 1992. a. loodi Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudi juurde mükoloogia professuur ning vastava õppetooli korraliseks professoriks valiti Kuulo Kalamees. Tihedas koostöös Zooloogia ja Botaanika Instituudi mükoloogia osakonnaga asuti teostama noorte väljaõpet ning kujundama teadustööd kaasaegsel tasemel. Praeguseks ongi kujunemas uus, noorte teadlaste põlvkond, mille teerajajaiks on viimastel aastatel doktorikraadi omandanud Urmas Kõljalg ja Kadri Põldmaa. Traditsiooniline, klassikaline uurimissuund mükoloogias on asendumas uuega geneetilisel ja molekulaarsel tasandil. Mükoloogilise uurimistöö keskuseks on meil Eesti Põllumajandusülikooli (EPMÜ) Zooloogia ja Botaanika Instituudi (ZBI) mükoloogia osakond, mida 1998.aastast juhatab dr. phil. U. Kõljalg. Mükoloogilist ja fütopatoloogilist uurimistööd tehakse Eestis praegu veel EPMÜ Metsakasvatuse Instituudis ja Taimekaitse Instituudis, Tartu Ülikooli Botaanika ja Ökoloogia Instituudis (TÜ BÖI), Tallinna Botaanikaaias (TBA), Jõgeva Sordiaretuse Instituudis (JSI), Eesti Maaviljeluse Instituudis (EMI). Uurimistemaatika kätkeb endas kõigepealt suurseente taksonoomia, leviku ja ökoloogia uurimist (EPMÜ ZBI) ning mükoriisauuringuid (EPMÜ ZBI, TÜ BÖI), fütopatogeensete pisiseente ning taimehaiguste leviku, ökoloogia ja tõrje probleeme (EPMÜ, TBA), resistentsuse uuringuid (JSI), pärmseente viljelemist ja mullaseente uurimist (EMI), samblike süstemaatika ja ökoloogia uurimist ning lihhenoindikatsiooni (TÜ BÖI, TBA). Inspekteeriv ja analüüsiv tegevus taimekahjurite (sh. seenhaiguste) leviku piiramiseks Eestis kuulub praegu Põllumajandusministeeriumi süsteemis Taimetoodangu Inspektsiooni ning Taimse Materjali Kontrolli Keskuse kompetentsi. Nimetatud uurimisasutuste seenekogudes on praeguseks talletatud ligi paarsada tuhat eksemplari suur- ja pisiseeni (keskne kollektsioon – ca 159000 eksemplari – asub ZBIs), kultuurikollektsioonides üle 1600 seenetüve. Eesti seenestiku uurimise ajaloo vältel on publitseeritud ligi 2000 uurimust (vt. Järva & E. Parmasto, 1980; Järva, I. Parmasto & Vaasma, 1998). Tänaseni on Eestis registreeritud ligi 4000 liiki seeni, munasseeni ja limakuid (vrdl. Järva, 1982; Parmasto, 1989). Praegu tegutseb Eestis umbes 30 kutselist ja harrastusmükoloogi ning fütopatoloogi.

7

Süstemaatika
Traditsiooniliselt on seeni pikka aega loetud taimeriiki kuuluvateks. Esimene, kes seente heterotroofset eluviisi silmas pidades eristas seened taimedest ja püstitas omaette seeneriigi (Mycetalia) mõiste juba 1939. a., oli Conrad. Viimase viiekümne aasta jooksul on see mõte küll väga aeglaselt, kuid kindlalt arenenud ning nüüdseks maailmas tunnustuse leidnud. Eestis oli seeneriigi idee veendunud arendaja TÜ professor A. Vaga. Tänapäeval aga on mindud veelgi kaugemale orgaanilise maailma jagamisel riikideks ning loodud omaette riigid ka alamal arenguastmel olevatele organismirühmadele. Näiteks eristab Whittaker (1969) 5 riiki: taime-, seene-, looma-, protistide ja moneeride (eeltuumsete) riik. Selles klassifikatsioonis jagunevad seni seentena käsitletud organismid seeneriigi (Fungi) ja protistide riigi (Protoctista) vahel (Müller & Löffler, 1992). Käesolevaks ajaks on see süsteem kõrvale heidetud, kuna ühtse protistide riigi olemasolu ei ole fülogeneetiliselt põhjendatud (Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Geneetiliste, molekulaarsete ja ultrastruktuursete uurimismeetodite edendamisega viimasel aastakümnel on nüüdseks põhjalikult ümber hinnatud erinevate seenerühmade ning seenetaoliste organismide päritolu ning nende jaotumine orgaanilise maailma riikide vahel. Üldtunnustatud on kõrgemate taksonoomiliste rühmade (hõimkondade, seltside) polüfüleetiline päritolu ja paralleelne evolutsioon (vt. Dörfelt, 1988; Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Praegu on poolehoidjaid võitmas Cavalier-Smithi (1981) 7–9 orgaanilise riigi ideele rajatud, Pattersoni ja Sogini (1992) poolt modifitseeritud 7 riigi süsteem: ürgbakterid (Archaea), bakterid (Bacteria), ainuraksed (Protozoa), esiviburlased (Chromista, Stramenopila), seened (Fungi), taimed (Plantae) ja loomad (Animalia) (vt. Barr, 1992; Hawksworth jt., 1995; Alexopoulos jt., 1996). Kaasaegse ettekujutuse järgi jagunevad kõik senised seened nüüd 3 riigi – ainuraksete, esiviburlaste ja seeneriigi vahel (Hawksworth jt., 1995). Seeneriigis käsitletakse ka samblikke kui lihheniseerunud seeni. Käesolevas raamatus on aluseks võetud Hawksworthi jt. (1995) süsteem, mida on üksikute süstemaatiliste rühmade juures suuremal või vähemal määral muudetud, kasutades vastavate rühmade kohta käivat spetsiaalset kirjandust. Samblikke meie raamatus ei vaadelda, kuna nende kohta on ilmunud omaette raamat (vt. Trass & Randlane, 1994); siiski on tähtsamad samblike seltsid ja sugukonnad T. Randlase käsitluses leidnud koha käesoleva raamatu süsteemi konspektis (samblikke sisaldavad taksonid on tähistatud tärnikesega *); raamatus käsitletud taksonite arvudes samblikke ei ole arvestatud. Kõrgemate taksonite (kuni seltsideni) fülogeneetiline järjestus on uusimatele, geneetilistele, molekulaarsetele ja ultrastruktuursetele meetoditele tuginevana esitatud Alexopoulose jt. (1996) järgi. Sugukonnad ja perekonnad tuuakse tähestikulises järjestuses.

8

Alljärgnevalt esitatakse käesolevas raamatus kasutatud süsteemi konspekt, milles on ühtlasi ära näidatud autorid, kes osalesid vastavate taksonite kirjutamisel.

RIIK SEENED – Fungi
Hõimkond VIBURSEENED - Chytridiomycota (J. Sarv, K. Kalamees)
KLASS Viburseened – Chytridiomycetes
SELTS Tömpviburseenelaadsed – Spizellomycetales SELTS Viburseenelaadsed – Chytridiales
SUGUKOND Olpiidilised – Olpidiaceae SUGUKOND Tömpviburseenelised – Spizellomycetaceae SUGUKOND Viburseenelised – Chytridiaceae SUGUKOND Täppviburseenelised – Cladochytriaceae SUGUKOND Liitviburseenelised – Synchytriaceae

SELTS Jõnksviburseenelaadsed – Blastocladiales

SELTS Munasviburseenelaadsed – Monoblepharidales
SUGUKOND Helmesviburseenelised – Gonapodyaceae

SUGUKOND Lüliviburseenelised – Catenariaceae SUGUKOND Kärnviburseenelised – Physodermataceae

Hõimkond IKKESSEENED – Zygomycota (J. Sarv, K. Kalamees)
KLASS Ikkesseened – Zygomycetes
SELTS Nutthallikulaadsed – Mucorales
SUGUKOND Kõduhallikulised – Mortierellaceae SUGUKOND Nutthallikulised – Mucoraceae SUGUKOND Sõnnikuhallikulised – Pilobolaceae SUGUKOND Põõsashallikulised – Thamnidiaceae SUGUKOND Glomaceae

SELTS Glomales (M. Öpik)

SELTS Putukahallikulaadsed – Entomophthorales
SUGUKOND Putukahallikulised – Entomophthoraceae

9

Hõimkond KOTTSEENED – Ascomycota ÜRGKOTTSEENED (K. Kalamees)
SELTS Luudikulaadsed – Taphrinales SELTS Esmasseenelaadsed – Protomycetales SELTS Kääriseenelaadsed – Schizosaccharomycetales
SUGUKOND Esmasseenelised – Protomycetaceae SUGUKOND Kääriseenelised – Schizosaccharomycetaceae SUGUKOND Luudikulised – Taphrinaceae

PÄRMKOTTSEENED (K. Kalamees, I. Ruubas)

SELTS Pärmkottseenelaadsed – Saccharomycetales
SUGUKOND Hiidkotilised - Dipodascaceae SUGUKOND Endomycetaceae SUGUKOND Pärmikulised - Metschnikowiaceae SUGUKND Pärmkottseenelised – Saccharomycetaceae

PÄRISKOTTSEENED

SELTS Eurootsialaadsed – Eurotiales (K. Kalamees) SELTS Keratiiniseenelaadsed – Onygenales (K. Kalamees) SELTS Helekottseenelaadsed – Hypocreales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees, K. Põldmaa) SUGUKOND Tungalteralised – Clavicipitaceae SUGUKOND Helekottseenelised – Hypocreaceae SUGUKOND Komuseenelised – Nectriaceae

SUGUKOND Cephalothecaceae SUGUKOND Trichocomaceae

SUGUKOND Arthrodermataceae SUGUKOND Keratiiniseenelised – Onygenaceae

SELTS Microascales (K. Kalamees) SELTS Musttäpptõvikulaadsed – Phyllachorales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees) SUGUKOND Musttäpptõvikulised – Phyllachoraceae SELTS Siugsuudmelaadsed – Ophiostomatales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees) SUGUKOND Siugsuudmelised – Ophiostomataceae

SELTS Musttõvikulaadsed – Diaporthales (A.-L. Sõmermaa, K.Kalamees)
SUGUKOND Magnaporthaceae SUGUKOND Melanconidaceae SUGUKOND Koonikulised – Valsaceae SUGUKOND Amphisphaeriaceae SUGUKOND Clypeosphaeriaceae SUGUKOND Süsikulised – Xylariaceae SUGUKOND Diatrypaceae

SELTS Süsikulaadsed – Xylariales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees)

SELTS Diatrypales (A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees)

10

SELTS Sõnnikukeralaadsed – Sordariales (A.-L. Sõmermaa,
K. Kalamees, K. Leenurm) SUGUKOND Tumekottseenelised – Ceratostomataceae SUGUKOND Karuskeralised – Chaetomiaceae SUGUKOND Harjaskeralised – Coniochaetaceae SUGUKOND Karvakeralised – Lasiosphaeriaceae SUGUKOND Sõnnikukeralised – Sordariaceae

*SELTS Mustlaikpõletikuliselaadsed – Dothideales

(A.-L. Sõmermaa, K. Kalamees, K. Leenurm, M. Hanso, T. Normet, H. Lõiveke, P. Soobik, A. Suija) *SUGUKOND Süvisamblikulised - Arthopyreniaceae SUGUKOND Botryosphaeriaceae SUGUKOND Tahmkirmelised - Capnodiaceae SUGUKOND Kobarkeralised – Cucurbitariaceae SUGUKOND Kerakilbikulised – Didymosphaeriaceae SUGUKOND Mustlaikpõletikulised – Dothideaceae SUGUKOND Dothioraceae SUGUKOND Elsinoaceae SUGUKOND Pisikeralised – Leptosphaeriaceae SUGUKOND Harisuudmelised – Lophiostomataceae SUGUKOND Laikseenelised – Mycosphaerellaceae SUGUKOND Mytilinidiaceae SUGUKOND Phaeosphaeriaceae SUGUKOND Mustkarvikulised – Phaeotrichaceae SUGUKOND Pleospoorilised – Pleosporaceae SUGUKOND Polystomellaceae SUGUKOND Pärleoselised – Sporormiaceae SUGUKOND Kärntõvikulised – Venturiaceae

*SELTS Tähnsamblikulaadsed – Arthoniales

*SELTS Kirmesamblikulaadsed - Verrucariales
SUGUKOND Pigisululised – Cryptomycetaceae SUGUKOND Pigilaigulised – Rhytismataceae

*SUGUKOND Tähnsamblikulised – Arthoniaceae *SUGUKOND Chrysothricaceae *SUGUKOND Kiiriksamblikulised - Opegraphaceae *SUGUKOND Roccellaceae *SUGUKOND Kirmesamblikulised - Verrucariaceae

SELTS Pigilaigulaadsed – Rhytismatales (M. Hanso) *SELTS Jalgsamblikulaadsed - Caliciales (A. Suija)

*SUGUKOND Jalgsamblikulised - Caliciaceae *SUGUKOND Coniocybaceae *SUGUKOND Microcaliciaceae *SUGUKOND Mycocaliciaceae *SUGUKOND Korallsamblikulised - Sphaerophoraceae

11

Phlyctidaceae *SUGUKOND Rihmsamblikulised – Ramalinaceae *SUGUKOND Kaartsamblikulised – Rhizocarpaceae *SUGUKOND Tinasamblikulised – Stereocaulaceae *SUGUKOND Kõrvsamblikulised – Umbilicariaceae *SUGUKOND Lumisamblikulised . Raitviir) *SELTS Kauss-samblikulaadsed .Thelotremataceae *SUGUKOND Seensamblikulised – Baeomycetaceae *SUGUKOND Nahktiksikulised – Dermateaceae SUGUKOND Maakeelelised – Geoglossaceae SUGUKOND Harjastiksikulised – Hyaloscyphaceae *SUGUKOND Rabasamblikulised – Icmadophilaceae SUGUKOND Tiksikulised – Leotiaceae SUGUKOND Orbiliaceae SUGUKOND Lumehallikulised – Phacidiaceae (M.Peltulaceae *SUGUKOND Kirisamblikulised – Graphidaceae SUGUKOND Stictidaceae *SUGUKOND Koobassamblikulised . Hanso) SUGUKOND Mügarliudikulised – Sclerotiniaceae *SUGUKOND Kauss-samblikulised .Pertusariaceae 12 .*SELTS Lichinales *SELTS Ostropales (K.Gyalectales *SELTS Kilpsamblikulaadsed – Peltigerales *SELTS Liudsamblikulaadsed – Lecanorales *SUGUKOND Kopsusamblikulised – Lobariaceae *SUGUKOND Neersamblikulised – Nephromataceae *SUGUKOND Kilpsamblikulised – Peltigeraceae *SUGUKOND Placynthiaceae *SELTS Lumisamblikulaadsed .Gyalectaceae *SELTS Tiksikulaadsed – Leotiales (A.Pertusariales *SUGUKOND Acarosporaceae *SUGUKOND Tuustsamblikulised – Alectoriaceae *SUGUKOND Mõhnsamblikulised – Bacidiaceae *SUGUKOND Leeksamblikulised – Candelariaceae *SUGUKOND Porosamblikulised – Cladoniaceae *SUGUKOND Limasamblikulised – Collemataceae *SUGUKOND Hymeneliaceae *SUGUKOND Liudsamblikulised – Lecanoraceae *SUGUKOND Näsasamblikulised – Lecideaceae *SUGUKOND Vistarsamblikulised – Mycoblastaceae *SUGUKOND Lapiksamblikulised –Parmeliaceae *SUGUKOND Rosettsamblikulised – Physciaceae *SUGUKOND Jahusamblikulised . Kalamees) *SUGUKOND Lichinaceae *SUGUKOND Õnarsamblikulised .

Karis) SELTS Sitikaseenelaadsed – Laboulbeniales (K. K. Öpik) SUGUKOND Paskliudikulised – Ascobolaceae SUGUKOND Kogritsalised – Helvellaceae SUGUKOND Mürklilised – Morchellaceae SUGUKOND Kõrvliudikulised – Otideaceae SUGUKOND Liudikulised – Pezizaceae SUGUKOND Tuhakulised – Pyronemataceae SUGUKOND Karikseenelised – Sarcoscyphaceae SUGUKOND Limatünnikulised – Sarcosomataceae SUGUKOND Thelebolaceae SUGUKOND Trühvlilised – Tuberaceae *SUGUKOND Luulissamblikulised . Leenurm.Teloschistaceae *SUGUKOND Arthrorhaphidaceae *SELTS Luulissamblikulaadsed .*SELTS Vasksamblikulaadsed . Kalamees) SUGUKOND Sitikaseenelised – Laboulbeniaceae SUGUKOND Jahukastelised – Erysiphaceae 13 . Kullman. B.Pyrenulaceae SELTS Jahukasteliselaadsed – Erysiphales (H. Raitviir. Raitviir) SELTS Liudikulaadsed – Pezizales SUGUKOND Hirvepähklilised – Elaphomycetaceae (A. M.Pyrenulales *SELTS Trichotheliales *SUGUKOND Trichotheliaceae SELTS Hirvepähklilaadsed – Elaphomycetales (A.Teloschistales *SELTS Patellariales *SUGUKOND Fuscidiaceae *SUGUKOND Vasksamblikulised .

Raitviir) SUGUKOND Kõhrikulised – Tremellaceae SUGUKOND Tulasnellilised – Tulasnellaceae SUGUKOND Ceratobasidiaceae SUGUKOND Pisarseenelised – Dacrymycetaceae SELTS Tulasnellilaadsed – Tulasnellales (K. Raitviir) SUGUKOND Kõrvtarrikulised – Auriculariaceae SUGUKOND Süldikulised – Exidiaceae SUGUKOND Üdikulised – Hyaloriaceae SUGUKOND Sebacinaceae 14 . Kalamees. Kalamees) SELTS Ceratobasidiales (K. Kask) SELTS Graphiolales (K. Raitviir) SELTS Kõhrikulaadsed – Tremellales (A. Kalamees) SELTS Septobasidiales (K. Kalamees) SELTS Roosteliselaadsed – Uredinales (K. K. Kask. Suija) SUGUKOND Platygloeaceae SUGUKOND Sporidiobolaceae SUGUKOND Septobasidiaceae SELTS Pärmkandseenelaadsed – Sporidiales (K.Hõimkond KANDSEENED – Basidiomycota KLASS Tüsiskandseened – Teliomycetes SELTS Platygloeales (K. Kalamees) SELTS Kõrvtarrikulaadsed – Auriculariales (A. Kalamees) SUGUKOND Graphiolaceae SUGUKOND Kõvanõgilised – Tilletiaceae SUGUKOND Nõgilised – Ustilaginaceae SUGUKOND Paisseenelised – Exobasidiaceae *KLASS Eoslavaseened – Hymenomycetes SELTS Pisarseenelaadsed – Dacrymycetales (A. A. Kask) SUGUKOND Okkaroostelised – Chrysomyxaceae SUGUKOND Põisroostelised – Coleosporiaceae SUGUKOND Viltroostelised – Cronartiaceae SUGUKOND Pigiroostelised – Melampsoraceae SUGUKOND Roostelised – Pucciniaceae SUGUKOND Laikroostelised – Pucciniastraceae KLASS Pungkandseened – Ustomycetes SELTS Paisseenelaadsed – Exobasidiales (K Kalamees) SELTS Nõgiliselaadsed – Ustilaginales (K.

Kalamees. K. SUGUKOND Maksakulised – Fistulinaceae SUGUKOND Narmikulised – Hydnaceae SUGUKOND Seenikulised – Scutigeraceae SUGUKOND Kährikulised – Sparassidaceae SUGUKOND Vurrikulised – Gomphaceae SELTS Vurrikulaadsed – Gomphales (E. K. K. Parmasto. Parmasto. Kalamees) SUGUKOND Kukeseenelised – Cantharellaceae *SUGUKOND Tõlvikulised – Clavariaceae s. K. Suija) SUGUKOND Koorikulised – Corticiaceae SUGUKOND Vaabikulised – Ganodermataceae SUGUKOND Ebatorikulised – Polyporaceae s. Kalamees) SUGUKOND Sametheinikulised – Dermolomataceae SUGUKOND Kobarheinikulised – Lyophyllaceae SUGUKOND Nööbikulised – Marasmiaceae SUGUKOND Võrkheinikulised – Rhodotaceae *SUGUKOND Heinikulised – Tricholomataceae *SELTS Heinikulaadsed – Tricholomatales (K. SELTS Puravikulaadsed – Boletales (K. Järva) SUGUKOND Soomuspuravikulised – Strobilomycetaceae SUGUKOND Limanutilised – Hygrophoraceae SUGUKOND Taelikulised – Hymenochaetaceae SELTS Taelikulaadsed – Hymenochaetales (E.*SELTS Kukeseenelaadsed – Cantharellales (E. K. Parmasto. E. Parmasto.str. K. Parmasto) SUGUKOND Liimikulised – Gomphidiaceae SUGUKOND Lepapuravikulised – Gyrodontaceae SUGUKOND Kukeseenikulised – Hygrophoropsidaceae SUGUKOND Vahelikulised – Paxillaceae SUGUKOND Juurepähklilised – Rhizopogonaceae (L. Kalamees) SUGUKOND Lehternahkiselised – Thelephoraceae SELTS Torikulaadsed – Polyporales (K. Parmasto. Parmasto. SELTS Poorialaadsed – Poriales (E.l. Parmasto) SUGUKOND Torikulised – Polyporaceae s. Kalamees) SUGUKOND Puravikulised – Boletaceae SUGUKOND Mädikulised – Coniophoraceae (E. A. Kalamees) SELTS Korallnarmikulaadsed – Hericiales (E.l. Kalamees) 15 . Kalamees. Kalamees) SELTS Limanutilaadsed – Hygrophorales (K. Kalamees) SUGUKOND Käbinarmikulised – Auriscalpiaceae SUGUKOND Dichostereaceae SUGUKOND Gloeocystidiellaceae SUGUKOND Korallnarmikulised – Hericiaceae SELTS Lehternahkiselaadsed – Thelephorales (E.

Järva) SUGUKOND Tanuseenelised – Phallaceae SELTS Maamügaralaadsed – Hymenogastrales (L. P. K. Vaasma. Vaasma) SELTS Punalehikulaadsed – Entolomatales SELTS Vöödikulaadsed – Cortinariales SUGUKOND Punalehikulised – Entolomataceae (V. K. A. Kalamees) SUGUKOND Pilvikulised – Russulaceae SUGUKOND Napsikulised – Pluteaceae SUGUKOND Kärbseseenelised – Amanitaceae SUGUKOND Šampinjonilised – Agaricaceae (K. Järva) SUGUKOND Maatähelised – Geastraceae SUGUKOND Murumunalised – Lycoperdaceae SUGUKOND Hõlmikmunalised – Mycenastraceae SUGUKOND Pigipugulised – Melanogastraceae SUGUKOND Maamügaralised – Hymenogastraceae SELTS Pigipugulaadsed – Melanogastrales (L.SELTS Šampinjonilaadsed – Agaricales SELTS Kärbseseenelaadsed – Amanitales (M. Kalamees) SUGUKOND Kurgiseenelised – Macrocystidiaceae (K. Kalamees) SUGUKOND Tindikulised – Coprinaceae (S. Kalamees. S. Järva) SELTS Luiteseenelaadsed – Tulostomatales (L. Järva) SELTS Murukeralaadsed – Sclerodermatales (L. Põldmaa. Kalamees) SELTS Napsikulaadsed – Pluteales (M. Järva) SELTS Murumunalaadsed – Lycoperdales (L. Kalamees) SUGUKOND Värvikulised – Strophariaceae (K. Soobik. Kalamees) SELTS Tanuseenelaadsed – Phallales (L. Liiv. K. Suija) Avateisseened (hüüfomütseedid) – Hyphomycetes Peitteisseened – Coelomycetes Mütseelsed teisseened – Aganomycetes *Rühm TEISSAMBLIKUD – Deuterolichenes 16 . Kalamees) SUGUKOND Pisiservikulised – Crepidotaceae (K. Veldre) SELTS Pilvikulaadsed – Russulales (K. Kalamees) SUGUKOND Torujalalised – Bolbitiaceae (K. Järva) SUGUKOND Vakkseenelised – Nidulariaceae SUGUKOND Tähtkuulikulised – Sphaerobolaceae SUGUKOND Luiteseenelised – Tulostomataceae SUGUKOND Murukeralised – Sclerodermataceae Rühm TEISSEENED – Deuteromycetes (K. Järva) SELTS Vakkseenelaadsed – Nidulariales (L. Kalamees. Veldre) SUGUKOND Vöödikulised – Cortinariaceae (K.

Kastanje) KLASS Nuuterlimakud – Plasmodiophoromycetes 17 . Sarv.Riik ESIVIBURLASED – Stramenopila Hõimkond MUNASSEENED – Oomycota (J. Kalamees) KLASS Munasseened – Oomycetes SELTS Vesihallikulaadsed – Saprolegniales SELTS Ebajahukasteliselaadsed – Peronosporales SUGUKOND Piimläiketõvelised – Albuginaceae SUGUKOND Ebajahukastelised – Peronosporaceae SUGUKOND Tõusmepõletikulised – Pythiaceae SUGUKOND Lülihallikulised – Leptomitaceae SUGUKOND Vesihallikulised – Saprolegniaceae SELTS Lülihallikulaadsed – Leptomitales Riik AINURAKSED – Protozoa Hõimkond LIMAKUD – Myxomycota (V. Kastanje) KLASS Limakud – Myxomycetes SELTS Echinosteliales SELTS Liceales SUGUKOND Echinosteliaceae SELTS Trichiales SUGUKOND Dictydiaethaliaceae SUGUKOND Enteridiaceae SUGUKOND Liceaceae SELTS Physarales SUGUKOND Arcyriaceae SUGUKOND Dianemataceae SUGUKOND Trichiaceae SUGUKOND Didymiaceae SUGUKOND Physaraceae SUGUKOND Stemonitaceae SELTS Stemonitales KLASS Protosteliidid – Protosteliomycetes Hõimkond EBALIMAKUD – Acrasiomycota (V. Kastanje) KLASS Ebalimakud – Acrasiomycetes SELTS Ebalimakulaadsed – Acrasiales Hõimkond NUUTERLIMAKUD – Plasmodiophoromycota (V. K.

Basidiomycota) ja teisseente (Deuteromycetes) rühm. maailmas > 56 tuhande liigi (Hawksworth jt. Sügoodist areneb puhkesporangium. Plastiidid puuduvad. Paljunemine mittesuguline ja suguline. Zygomycota. võib paljude sealsete liikide esinemist Eestis pidada tõenäoliseks. Seeneniidid võivad olla üherakulised ja siis paljutuumsed ning vaheseinteta (Chytridiomycota. Klass Viburseened. Kuna klass on suhteliselt hästi läbi uuritud Naumovi (1954) poolt meie lähinaabruses. Viburiga staadiumid enamasti puuduvad. Golgi aparaat olemas. Viburseente kaasaegse klassifitseerimise aluseks on zoospooride ultrastruktuur (Barr. 1995). harva seeneniidistik. Suguline protsess valdavalt gametogaamia. Saproobid. mis alles hiljem moodustab puhkesporangiume. Rakukest sisaldab kitiini ja β-glükaane. Hõimkond VIBURSEENED. Sugulise paljunemise lõppstaadiumis tekivad puhkesporangiumid. küll aga võib sugulise protsessi järel esineda kestev kaksiktuumaline (dikarüootne) faas. somatogaamia või oogaamia. CHYTRIDIOMYCETES Mittesuguline paljunemine zoosporangiumides arenevate zoospooridega (joon. Viimased idanevad otse haploidsete zoospooride moodustumisega või väljutavad protoplasti. 1. kõik Eestis esindatud kokku ligi 3500 liigiga. pole kunagi fagotroofne. mutualistid väga erinevatel loomsetel. 1990). ühe tagumise piitsviburiga (harvem kahe viburiga) varustatud staadiumid. CHYTRIDIOMYCOTA Tallus kerajas kuni munajas rakk (risomütseeliga või ilma) või vaheseinteta hulktuumne lihtne seeneniit. diploidne faas lühiajaline. amöboidne (pseudopodiaalne) faas puudub. parasiidid.). mis entsüsteerub ja jaguneb alles seejärel zoospoorideks.Riik Seened. seente ja loomade parasiidid vees ja märgades või niisketes tingimustes maismaal. milles sügoot moodustub planogameetide ühinemisel. 1. esinevad vaid ürgseimal hõimkonnal (Chytridiomycota). Joon. vibur paikneb alati zoospoori tagumises otsas ja on ehituselt lihtne – külgharudeta piitsvibur. Ainsana seente hulgas esinevad viburseentel elutsüklis liikuvad. [15]. Ascomycota. taimsetel ja seensetel substraatidel või peremeesorganismidel. Harvem esineb gametangiogaamia. Leningradi oblastis. pungrakkudena (Saccharomycetales. Piitsviburiga zoospoor viburseentel (Chytridiomycetes). Riigis 4 hõimkonda (Chytridiomycota. mõnel juhul aga esmalt diploidne tallus. Rakukestad sisaldavad kitiini ja glükaane. Toitumine absorbtiivne (osmotroofne). vrdl. mis enamasti moodustavad seeneniidistiku (mütseeli). poolparasiidid. mitmete teiste rühmade punguvad faasid) või valdavalt seeneniitidena (hüüfidena). esiviburlaste (Stramenopila) riigi esindajatega. rõhutamaks tagumise viburi olemasolu on neid seeni varem nimetatud ka “tagaviburseenteks”. Hõimkonnas 1 klass.1. seni teada 4 seltsi esindajaid. vaheseintega (igas rakus üks või mitu tuuma).. Eestis väheuuritud klass. Saproobid või taimede. Fungi Päristuumsete organismide hulka kuuluv riik.1. 18 . Mitokondrid lamendunud. Somaatiline faas üksikrakkudena (tihti risomütseeliga) (Chytridiomycota). Zygomycota) või hulkraksed.

Spizellomycetaceae Tallus eukarpne.) kapsa-tõusmepõletiku e. entsüsteerub selle pinnal.) Pascher põhjustab lina-juuremädanikku harilikul linal (Linum usitatissimum L. tallus areneb täielikult zoosporangiumiks. Seal areneb zoosporangium. Sugukond tömpviburseenelised. Risomütseel silmapaistvalt arenenud.) P. mullas tärkmete juurekaelu (Käsebier jt. Sugukond olpiidilised. Lõiveke. brassicae (Woron. trifolii J. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Sugulist paljunemist ei tunta. Mittesuguline paljunemine entsüsteerumisvõimeliste zoospooridega. mille valmimisel vabanenud zoospoorid lahkuvad peremehest inoperkulaatselt. mis on viburseente klassikalise paljunemistsüklina läinud sisse paljudesse õpikutesse (vt. Kivi & Kivi. (B) Zoospooride väljumine sporangiumist toru kaudu.) jt. 1976. ei ole leidnud hilisemat kinnitust (Alexopoulos jt. rosea (de Bary & Woron. harvem kõrgemate taimede juurtes (Olpidium). Olpidium brassicae. viimased mõningatel liikide osaliselt amöboidsed.) (joon.). 1995). 1. a. Perekond olpiid. kapsa-mustjuure tekitajana kapsal ja teistel ristõielistel (Brassicaceae) (Jaama jt. 1970). 1996). monotsentriline. Schröt. ka Parmasto. lahustab rakuseina ava ja imendub raku sisse. liblikõieliste (Fabaceae) liike. Tavaline on tavaolpiid (O.) kahjustab hiireherneste (Vicia spp. 5 kõrreliseliigil (Soobik. Vabanev zoospoor liigub peremeheni.. viciae Kus. Olpidium (A. Perekond Rhizophlyctis A. Risoidid. liblikõieliste-olpiid (O. juhul kui esinevad. Asterocystis De Wild. 1.Selts Tömpviburseenelaadsed. radicis (De Wild.ja riimvees.. 1912. 1926). 1973. Sugulist tsüklit ei tunta.. Tavaolpiid. ka viiruste edasikandjad (vektorid). tömbitipulised. 19 . Eestis 2 sugukonda. ristikuolpiid (O. Braun) J.või eukarpsed monotsentrilised endobiondid. Eestis 4 liiki. [sün. Kusano kirjeldatud suguline tsükkel gametogaamia näol hiireherne-olpiidi (Olpidium viciae) näitel. Zoospoorid enamasti mitme lipiidkehakesega. linaolpiid (O. Spizellomycetales Holo. vette sattunud tolmuteradel ja seeneeostel.) A.). Olpidiaceae Valdavalt holokarpsed monotsentrilised endobiondid. Fisch. (A) kahjustatud kapsa tõuse. Olpidiaster Pascher] Kõrgemate taimede juureparasiidid. tekitab roosat kirmet niiskel mullal. Eestis leitud 1 liik – R. Fisch. [17]. 1988). Dang. Parasiidid vetikatel mage.. Tihti saproobid märjas mullas. Olpiidiliigid ohustavad A B esmajoones jahedas väheõhustatud liigniiskes Joon. Schröt.) valget ristikut (Trifolium repens L. kuid tuntud ka kõrgemate taimede mükokompleksides.2.2. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Saproobid vees ja mullas või taimede ja seente parasiidid.A.

või interbiondid.või interbiondid vetikatel ja putukatel.3. Phlyctidium pollinis-pini. polütsentriline.või somatogaamia. Eestis 1 liik – 9 kõrreliseliigil kasvav R. Sugukond viburseenelised. 1974). väikestel veeloomakestel ja kõrgematel taimedel. Eestis teada 3 perekonda 3 liigiga. 1988). 20 . Rhizophydium pollinis A. Perekond Rhizophydium Schenk Epibiondid vetikatel. Mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumist ei esine. Rhizidium A.5 mm suurusi täppe. seentel. põhjustades lehtede kolletumist ja punetust (Põldmaa. Joon. Cladochytrium A. Zoospoorid enamasti ühe lipiidkehakesega.3.Selts Viburseenelaadsed. Cladochytriaceae Tallus eukarpne. 1.) lehe-täppviburseen (C. Eestis 3 sugukonda. Paljud liigid on saproobid kõduneval taimsel materjalil. endo. [23] Perekond Phlyctochytrium J. Schröt. hästiarenenud risomütseeliga. risoidid teravneva tipuga. osa liike märjas mullas saproobidena või kõrgemate taimede parasiidid (ka õietolmuterades). Suguline põlvkond puudub. Enamasti veeseened – saproobid või parasiidid vetikate.või puhkesporangium. 1954) (joon. Kahel kõrreliseliigil on Eestis leitud Ph. Phlyctidiaceae.. 1988). mõned parasiidid vetikatel. Eestist on määratud kitiinirisiid (R. Chytridiales Holo. Chytridiaceae [sün. Perekond risiid. tihti hästiarenenud risomütseeliga. Parasiidid või saproobid vetikatel. mis võiks olla ka Eestis suhteliselt tavaline. endo. Schröt. tavaliselt inoperkulaatne zoo. kõrgematel taimedel või loomadel. 1. Braun) J. Zoosporangiumid männi õietolmuteradel. graminis Leidy (Soobik. mono. mis tekitab lehtedel pisikesi. Sugukond täppviburseenelised. Esineb üks. ca 0.või polütsentrilised epi-. Rhizidiaceae] Eukarpsed monotsentrilised epi-. 1967). Eestis 1 perekond 1 liigiga. Suguline protsess gameto. kõrreliste mull-läiktõve tekitaja (Soobik.) õietolmuteradel epibiont Phlyctidium pollinis-pini (A. Risomütseel hästi arenenud.).). Braun] (Naumov. Braun Endobiondid vetikatel ja kõrgematel taimedel.või interbiondid enamasti hästiarenenud risomütseeliga. spectabile Uebelm. [sün.või eukarpsed. comari Lagerh. Eesti rabades parasiteerib harilikul soopihlal (Comarum palustre L. Viimased võivad moodustuda nii suguliselt kui ka mittesuguliselt. Braun Endo. risomütseel hästi arenenud. kõrgematel taimedel ja loomadel. Leningradi oblastis on leitud männi (Pinus sp. Perekond täppviburseen. chitinophilum Sparrow) vette langenud kahetiivalistel (Diptera) ja nende vastseil (Koval. Epibiondid vetikatel ja kõrgematel taimedel. seente või loomade rakkudes.

Schröt. kuhu kuulub üle 100 õistaimede parasiidi. (A) Zoosporangium. Vetikate ja õistaimede parasiidid. Keilas.) harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L. mis talvitumise järel muutub inoperkulaatseks zoosporangiumiks. Synchytrium endobioticum. Nende liikide tekitatud kahju on tühine (Põldmaa. Kartuli-liitviburseen (S. mis tekivad otse tallusest või prosooruse kaudu.) muskuslillel (Adoxa moschatellina L. Mugulad lagunevad säilitamisel pudrutaoliseks massiks. Kartulivähk on väga ohtlik karantiinhaigus.) ja kollasel ülasel (A.) võsaülasel (Anemone nemorosa L. Schröt. Perekond liitviburseen.). 1. Liigirikas perekond. Seen nakatab stooloneid. Kartuli. [5]. Synchytriaceae Holokarpsed endobiondid. Kõik nakkuskolded (Kärus. A B C D Joon. varsi. kannikese-liitviburseen (S. mercurialis (Lib. 1995). Vähivohandid meenutavad lillkapsast ja on mugula sordiomast värvi.Sugukond liitviburseenelised.).) Percival) (tahvel 146.) pisikannikesel (Viola pumila Chaix) ja mülgaskannikesel (Viola persicifolia Roth). esinevad puhkesporangiumid.). 1967). 21 . Mõningad liigid on peremehe valikul kitsalt spetsialiseerunud. Zoosporangiumid moodustavad peremeestaime kudedes soorusi. seljarohu-liitviburseen (S. Hästi on tuntud kartuli-liitviburseene elutsükkel: zoospoori sissetungimise järel peremeestaime rakus tekkinud tallus areneb prosooruse kaudu sooruseks. (B) Soorus 5 zoosporangiumiga.4. (C) 2 viburiga planosügoot. Peamiseks preventiivseks tõrjeks on vähiresistentsete sortide kasvatamine.4.) ja ojamõõlal (Geum rivale L. heinputke-liitviburseen (S. on teda Eestis juhuslikult sissetooduna märgatud vähemalt neljal korral. Eestis 1 perekond 7 liigiga. endobioticum (Schill. (D) Paksukestaline puhkesporangium peremehe rakus. ranunculoides L. Synchytrium de Bary & Woron.) Fuckel) seljarohul (Mercurialis perennis L. muskuslille-liitviburseen (S. peetrilehe-liitviburseen (S. lehti ja mugulaid. Teistest liitviburseene liikidest on Eestis levinud ülase-liitviburseen (S. aureum J.liitviburseen. globosum J. milles ujub rikkalikult zoosporangiume ja puhkesporangiume. Missos. joon.) Woron. Seene algkodu on Karpaatides. 1. anomalum J. Eestis teada 7 liiki.) harilikul peetrilehel (Succisa pratensis Moench). succisae De Bary & Woron. olenevalt vee üliküllusest või defitsiidist funktsioneerib zoosporangium edasi vastavalt kas zoosporangiumina (vabastab zoospoorid) või gametangiumina (vabastab planogameedid). Alates 1949.) tekitab kartulivähki. kust ta levis II maailmasõja järel ida poole. planogameetide ühinemise tagajärjel tekkinud planosügoot areneb paksukestaliseks diploidseks puhkesporangiumiks. pannes vohama ka nakatunud rakkude naaberrakud.a. Vähile vastuvõtliku sordi korral võib mugulasaak nakatumisjärgse talve jooksul täielikult hävida. Enamiku liikide elutsükkel halvasti uuritud. anemones (Fr. kuid mitte juuri (Lõiveke.). Suguline tsükkel gametogaamia. Võrus) likvideeriti avastamisel kooskõlas taimekarantiini tolleaegsete sätetega. Schröt.

)) kotlases areneva seenparasiidina (joon. mis on meil seni leitud saproobina mardikalistel (Coleoptera) (Koval. 1974). seeneniidistik reeglina vähe arenenud. Ubalehe. maksakakssuulase (Fasciola hepatica (L. Eestis esindatud 1 perekond 1 liigiga. Catenaria Sorokin Eestis 1 liik – kotlase-lüliviburseen (C.või polütsentriline. Põlvkondade vaheldust ei esine. Physoderma menyanthis. koosneb ebavaheseintega harunevatest või harunemata seeneniitidest. osa parasiidid putukates. Talluse alusrakk tavaliselt hästi eristunud. Catenariaceae Tallus polütsentriline. 1. Paljud esindajad väärivad tähelepanu biotõrje seisukohast. Blastocladiales Tallus mono. 1. [5]. Joon.5. Suguline tsükkel gametogaamia.6. Eestis sellised sugukonnad puuduvad. anguillulae Sorokin). kinnitub substraadile risoidide abil.või paksuseinalisi puhkesporangiume. Enamik esindajaid on saproobid mullas ja vees või taimsetes ja loomsetes jäänustes. seentes või kõrgemates taimedes.5. sporangiumid ja gametangiumid tekivad jõnksjate seeneniitide paindekohtades. 22 . Parasiidid loomades või seentes või saproobid loomsel ja taimsel substraadil. [23]. 4 puhkesporangiumit ja mitu tühjenenud sporangiumit lamba maksakakssuulase kotlases.6.maksakaani kotlase arengujärgu vaheperemeheks on mudatigulased (Lymnaeidae). mis lülistavad hüüfi. Sama liik on maailmas aga hoopis rohkem tuntud kariloomade ja vahel ka inimese ohtliku parasiidi – eessuu-imiusside (Prosostomata) hulka kuuluva maksakaani e. Joon. Zoospoori tuumal võib näha varuainetest mütsi (joon. vaheseinteta või harva ebavaheseintega. 1.Selts Jõnksviburseenelaadsed.). Sugukond lüliviburseenelised. Joon. nematoodides. seene esinemise kohta mudatigulastel Eestis andmed seni puuduvad. 1. Eestis 2 sugukonda. Kotlase-lüliviburseen. risoididega.7. Zoosporangiumid ja puhkesporangiumid tekivad seeneniitidel paksenditena.kärnviburseen. Perekond lüliviburseen. [5].). Lipiidkehakesed zoospooris puuduvad. 1. Osa esindajaid iseloomustab mittesugulise ja sugulise põlvkonna vaheldumine: haploidne gametotallus vaheldub diploidse sporotallusega. Catenaria anguillulae. Zoospoorid tuuma tipul asetseva varuainetest "mütsiga" jõnksviburseenelaadsetel (Blastocladiales). Seeneniidistik kannab õhukeseseinalisi zoo.

Gametangiumid tavaliselt prolifereeruvad. Perekond helmesviburseen. Physoderma Wallr. Mittesuguline paljunemine tavaliste õhukeseseinaliste zoosporangiumidega. Puhkesporangiumid puuduvad. 1988). Sügoot entsüsteerumise eel teatud perioodil liikuv isasgameedi viburi abil.) (Bucholtz. pikad ja peened.). 1967) (joon. 1916). Fisch. täppe.). kublakesi.Sugukond kärnviburseenelised. enamasti vaheseinteta hästiarenenud seeneniidistikuna. graminis A. Fisch. Eestis 1 perekond 3 liigiga. mida on märgatud vähemalt 5 kõrreliseliigil viies piirkonnas (Soobik. menyanthis de Bary) ubalehel (Menyanthes trifoliata L. Kõrgemate taimede parasiidid. põhjustavad lehtedel värvimuutusi. 23 . Oogoonis üks või rohkm oosfääre. Seeneniidistik haruneb korrapäratult või dihhotoomselt. kõrreliste-kärnviburseen (Ph. calthae Bucholtz) harilikul varsakabjal (Caltha palustris L. ubalehe-kärnviburseen (Ph. Gonapodya A.) (Põldmaa. Eestis esinevad: konnakapsa-kärnviburseen (Ph. Seeneniidid nöördunud. Eestis 1 sugukond. seni määramata liigiga. mõnel esindajal sugulist paljunemist ei tunta. Eestis 1 perekond ühe. 1971).7. Põlvkondade vaheldust ei esine. Suguline paljunemine oogaamiana (sellisena ainuke rühm viburseente hulgas). harva ka halle kuni helepruune laike. Gonapodyaceae Seeneniidistik ebavaheseintega või ilma. polütsentrilised endobiondid aga puhkesporangiumide moodustumisel. Eestis Tartu lähedalt Luunja silla alt Suur-Emajõest püütud perekonna esindaja on seni jäänud liigini määramata – helmesviburseen (Gonapodya sp. Zoospoorid alati arvukate lipiidkehakestega. moodustades ebavaheseinu. Perekond kärnviburseen. Selts Munasviburseenelaadsed. 1. Physodermataceae Monotsentrilised epibiondid zoosporangiumide tekkel. Monoblepharidales Tallus eukarpne. Saproobid vette sattunud orgaanilisel materjalil.) (Laane. Veeseened. Sugukond helmesviburseenelised.

harvem taimede. Endogone pisiformis. esineb mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel. Mittesuguline paljunemine sporangiumides või sporangioolides tekkivate aplanospooidega. [5]. üheeoselised sporangioolid talitlevad “koniididena”. Tuntud partenogeneetiline paljunemine. milles arenevad sügospoorid ja klamüdospoorid. mille sporokarbid on küll üsna suured. “jooksuhüüfid”). loomade või seente poolparasiidid. (B) Osa sporangiumikandjast hüüfipõimikuga (õhumütseeliga) selle jalamil.1. oiidide ja klamüdospooridega. Sugulise paljunemise lõppstaadiumis tekivad sügospoorid.1. Vähestel esindajatel seltsis Endogonales tekivad sporokarbid. Eestis 4 sugukonda. [5]. Lätis on kunagine Tartu Ülikooli professor F. Liikuvad. 2. Sügoodist moodustub sügospoor. Bucholtz (1912) uurinud seltsi Endogonales esindajana liiki Endogone pisiformis Link (joon. Naabruses. tõelisi koniide ei esine. poolparasiidid ja mükoriisaseened. arbuskulaarsete mükoriisade moodustajad. mükooside tekitajad. mis vabanevad kesta lagunemisel. tuntakse mükooside tekitajaid ja kääritajaid. see on maa-alune seen. tüüpilised on stoolonid (nn. ZYGOMYCETES Mittesuguliselt paljunevad sporangiumides või sporangioolides tekkivate sporangiospooridega. Eestis teada 3 seltsi esindajad. Saproobid. kuni 3 cm läbimõõdus. Suguline paljunemine sügogaamia teel. Sporangium. viburitega staadiumid puuduvad täielikult. erandina tõeliste koniididega koniidikandjatel (Entomophthorales). ZYGOMYCOTA Tallus hästiarenenud hulktuumne rakuvaheseinteta seeneniidistik. Selts Nutthallikulaadsed. Maismaal. mis kinnituvad sporangiumikandjate tekkekohal risoididega substraadile. vaheseintega eralduvad muust tallusest vaid sporangiumikandjad ning gametangiumid. mille tulemusena tekib ebasügospoor. samuti artrospooride. mõnel juhul stoolonite ja sporangiumikandjate juures olemas ka rikkalik õhumütseel. 2. harva ka vees elunevad saproobid või taimede. peamiselt substraadisisese seeneniidistikuga seened. Eestis 1 klass. sporangiumid tihti kolumellaga või apofüüsiga. rakuvaheseinteta. Kõduhallik. olemasolu Eestis ülimalt tõenäoline. (A) Sporangium. paljud esindajad on tuntud käärimist tekitavate seentena. Joon. tihti risoididega. paljud liigid on tuntud käärimisprotsesse põhjustavate seentena.).Hõimkond IKKESSEENED. 2. Joon. Klass Ikkesseened. Sügospoorid tihti suspensoritega. loomade ja seente parasiidid või poolparasiidid. mis tüüpiliselt areneb sporangiumikandjal tekkivaks sporangiumiks. Mortierella sp. Mucorales Kiirelt areneva vohava. Rakukestades kitiin. 24 .2. kuid sporangiume ei teki. kuid mullas väga raskesti märgatavad. Enamasti saproobid taimsel materjalil ja mullas.

1988. Peamiselt saproobid mullas. mutabilis Linnem. M. loomsel ja seensel materjalil ning mullas. alusel tavaliselt paksenenud. spinosa Lendn. corymbifera Cohn metskitse sõnnikul (Leenurm.) (Soobik. sõnnikus ja kõduneval orgaanilisel materjalil.) (Lasting. 1988. viimaseid võib leida ainult alumiste. stylospora Dixon-Stew. exigua Linnem. Sporangiumikandjad lühikesed. vahel risoididega. kõverdunud või spiraalselt keerdunud harude tippudes. apofüüsiga või ilma. 1995). Taimsel materjalil. harva veeseened. harva seente parasiidid (Spinellus). Sugukond nutthallikulised. tihti esinevad mitme. Iseloomulikud on stoolonid risoididega. sõlmekohtadel kimpudena sporangiumikandjad (2–5). Eestis 2 perekonda 15 liigiga. Perekond Echinosporangium Malloch Sporangiumid väga omapärase kujuga – kahe sarvja sagaraga. mullas (Lasting.kuni üheeoselised sporangioolid. Leenurm (1995) on kindlaks teinud 2 liiki sõnnikusaproobe – M. humilis Linnem.2. kõrrelistel on Soobiku (1988. isabellina Oudem.) ning mineraalmuldadel kamara-kõduhallik (M. 25 . mille osa eriti metsamuldade kujunemisel parasvöötmes on märkimisväärne. leiavad tööstuslikku kasutamist eriti orgaaniliste hapete tootmises. (joon. Sümpodiaalselt harunevate sporangiumikandjate tipuharud ei kanna sporangiume. Sügospoorid siledad või näsalised. 1963) ja A. Tihti olemas klamüdospoorid. strangulata van Tiegh. pilulifera van Tiegh. Eestis 3 liiki – A.Sugukond kõduhallikulised. mis on nüüd leitud ka Eestist harilikult sinihelmikalt (Molini coerulea (L. Monotüüpne perekond peamiselt P. Le Monn. transversalis Malloch. mono. Eestis 14 liiki. üksikult või kimpudena. lignicola (Martin) Gams & Moreau.) Moench) (Soobik. >120 liigi (Hawksworth jt. sõnnikus ja taimsel materjalil. milliseid on avastatud ka Soomes (Issakainen. Selgelt eristuvate tumedate kaarjate stoolonitega. esineb mükooside tekitajaid. 1995). sporangiumid lehterja apofüüsiga. Väga suur polüfüleetiline sugukond. pusilla Oudem. & Koning. risoididega. Eestis 1 liik – C. 1988). & G. punasel aruheinal (Festuca rubra L. 1995) poolt registreeritud M. 1989). Sügospoorid tuntud vähestel liikidel. vahel säilib vaid vaevalt märgatava “kraena” sporangiumikandja tipus. 1958b. apofüüsita ja kolumellata või rudimentaarse kolumellaga. harvem vees. leitud harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L.. Perekond kõduhallik. Meil esineb kolm väga tavalist mullaseent: soomuldadel madalsoo-kõduhallik (M. Sporangioolid puuduvad. 1963). Mucoraceae Sporangiumid kerajad. hallhane (Anser anser (L. Perekond Absidia Tiegh.-Ameerikas vähetoitelistes muldades levinud liigiga E. eriti noorelt olemas. Mortierellaceae Sporangiumid valdavalt kerajad. Paljud liigid on tuntud hallitusseentena koduses majapidamises ja kääritajatena. Mortierella Coem. A.. ja M.või sümpodiaalselt harunenud või harunemata. muscae (Sorokin) Berl. M. elongata Linnem. Perekond Circinella Tiegh. harva veeseened.) Sporangiumid kerajad. Saproobid taimsel. Pikamäe järvest on leitud veeseen M. Eestis 7 perekonda 29 liigiga. & De Toni. Õhumütseel enamasti suuremal või vähemal määral olemas.) ning odral (Soobik. Sporangiumikandjad tavaliselt harunemata. alati kolumellaga. suspensoritega või ilma. 2. (Voronin. Lumio. aplanospoore alati väga arvukalt.) ja raba-kõduhallik (M. 1988). Õhumütseel tihti. Saproobid mullas. halljänese ja M. Peamiselt mullasaproobid. 1988). kest varakult lagunev. 1995). Esineb ohtlike süvamükooside tekitajaid.)) sõnnikul. blakesleeana Lendn. tihti ka saproobid kõdunevatel taimejäänustel.

sealhulgas ka teraviljade teristel. Fisch. sün. Saproobid orgaanilisel taimsel materjalil ja mullas. 1988. põhul ja surnud juurtel.3. (F) Sügospoori idanemine. elegans Eidam (Leenurm.). 2.) ja ülalnimetatud must nutthallik.) Lind. Väga levinud saproobid lihakatel puu. Sporangiumid madala apofüüsiga. 1936b). 26 . R. risoidide ja sporangiumidega. Enamik Eestis teadaolevaid liike kasvab orgaanilisel taimsel materjalil. 1958b). mis paistab silma tumedate. mucedo Fresen. samuti riknenud toidul koduses majapidamises on harilik nutthallik (M. Eestis 6 liiki.). Must täpphallik tekitab maasika-nutthallitust aedmaasikatel. Perekond täpphallik. tina-nutthallik (M. peamiselt kõrreliste. puuvilja-nutthallikust on võimalik toota sidrunhapet. Paljud liigid on sagedased mullas. kutsub esile piirituselist käärimist. (D) Gametangiumide ühinemine. risoididega. (B) Eoste äralend sporangiumist pärast selle kesta lagunemist. must või tumepruun. 1968). R. väga selgesti eristuvate stoolonite. (A) Valminud sporangium. piirituselise käärimise tekitajad. tabades valminud vilju nii peenardel kui ka säilitamisel. Sporangiumid apofüüsita.). racemosus Fresen. Viroste. Mullaseenena on tuntud ka R. Õhumütseel enamasti puudub. nigricans Ehrenb. atrocarpi (Berk. stolonifer (Ehrenb. Düstroofsete järvede (näiteks Nohipalu Mustjärv. Eestis seni teada 13 liiki. toiduproduktidel. 1995).. Harilik nutthallik. delemar (Boedijn) Wehmer & Hanzawa (Soobik. Paljudel liikidel esinevad stoolonid risoididega. Levinuim liik on must täpphallik (R.3. sealhulgas teraviljadel. hiemalis Wehmer).).)) sõnnikul on Matsalu looduskaitsealal leitud R. 1988. Partsi Saarjärv. 1926b. cohnii Berl. sporangiumikandjad pole tavaliselt harunenud. sama liik on levinud hallitusetekitaja köögi. Puu. piriformis A. Väga iseloomulike kaarjate stoolonitega. 1995). plumbeus Bonord. 1989. mõnedes teist tüüpi järvedes esineb ta ainult kaldatsooni veetaimestikus (Voronin. sporangiumikandjad tihti harunevad.ja juurviljahoidlates on meil sagedased puuvilja-nutthallik (M. Kivilaan. Fisch. sporangiumikandjad tavaliselt stoolonitel 5–6-kaupa kimpudena risoididega sõlmekohtadel. 1963). & De Toni. Valgepõsk-lagle (Branta leucopsis (Bechst. samuti ümar nutthallik (M. (C) Sporangiumi kolumella. 1984. 1990). must nutthallik (M. Rhizopus Ehrenb. orgaaniliste hapete ja rasva moodustajad. Enamasti olemas rikkalik õhumütseel. arrhizus A.) (Soobik. samuti R. Mitmed liigid esinevad saproobidena kõrreliste seemnetel. Harilik ja must nutthallik tekitavad piirituselist käärimist. (E) Valminud sügospoor. tuntud ka mükooside tekitajaid. samuti leival jt. Tallus tihti üleni tume. [5] Eestis laialt levinud tavaline liik toitaineterikkal orgaanilisel substraadil. näiteks juba nimetatud harilik nutthallik. sage hallitus rikneval toidul ja põllumullas (Lasting.Perekond nutthallik. 1995). Fisch.ja aedviljadel. näiteks ülalnimetatud must täpphallik. & Broome) Boedijn. R. globosus A. Mucor Fresen. Solntseva jt. Pikamäe) kõigis veekihtides alates põhjamudast kaldaäärse veetaimestikuni on meil arvuka veeseenena kindlaks tehtud vesi-nutthallik (M. moodustab fumaarhapet. Mucor mucedo. vees ja sõnnikus.ja puuviljadel hoidlatingimustes (Marland. mis põhjustavad mädanikke (Lepik. 2. mitmed liigid on tuntud mullaseentena ning saproobidena taimsel orgaanilisel materjalil. Joon.) (joon. (Lasting.

1983). 1989. Sporangiumikandjad fototroopsed. Sporangiumikandjad lihtsad või harunenud.. läbivad selle ja idanevad taas sõnnikuhunnikus.). megalocarpus Ehrenb. sporangiumikandjad harunemata. tipuosas paksu tumeda kitiniseerunud kestaga.. vähemärgatava koonusja või lamendunud kolumellaga. 1856). Pilobolaceae Sporangiumid ümar-lamendunud.) ja on kerajate aplanospooridega. sün. 1990). seeneniidid substraadimütseelis tihti vaheseintega. Sporangiumid apofüüsiga. Väga sage verimütsikul (Mycena haematopus). Parasiidid lehikseente. 27 . Sporodinia grandis Link) esineb tavalise hallitusena mitmetel seentel (Dietrich. 1954). mille sporangiumikandjad koos nende tippudes arenevate nööpnõelapea taoliste sporangiumidega katavad “muruna” seenekübaraid. kuni 2 m kaugusele. sporangiumikesta lagunemisel jääb kolumella alusele kraetaoline paksend. Karst. peamiselt mütsikute (Mycena spp. puhetunud alusega.) on leitud limanutiliigilt (Hygrophorus sp. Tava-seenehallik (S. Sporangiumide lõhkemisel rohttaimedele kleepunud aplanospoorid satuvad ärasöödud rohuga loomade seedetrakti. Perekond seenehallik. [sün. kergesti laguneva kestaga. 1983). 1988) ja veeseen Z. Sporangiumikandjad tipus korduvalt dihhotoomselt harunevad ja vaheseintega. valminult viskuvad aktiivselt eemale. S. kera-seenehallik (S.) (Koval. harunemata. Tihti esineb õhumütseel. Eestis 2 liiki. sporangiumid apofüüsita.) Pound) on leitud riisikaliigilt (Lactarius sp.. Eestis 2 liiki. loomade seedetrakti läbimine on seente edasiseks arenguks obligatoorne. erilise metalliläikega. aplanospoorid käävjad. Sugukond sõnnikuhallikulised. 1976). Sporodinia Link] Esineb rikkalik õhumütseel. Saproobid mitmesugustel lehikseentel. kuid ka mitmel teisel mütsikuliigil on kääveoseline lehikuhallik (S. aspergillus (Scop. Monotüüpne sugukond. kristallidega kaetud põisja puhetisega.. Saproobid mullas ja taimsel materjalil. õhumütseel puudub (Kalamees jt. Pikamäe järves (Voronin. Solntseva jt. Spinellus Tiegh. exponens Burgeff odral (Soobik. alaosas õhukese heleda. 1856). mis talitleb valguse intensiivsuse suurenedes turgoriaparaadina sporangiumide aktiivsel vabanemisel. Syzygites Ehrenb.4. vaheseintega. Naabruses.Perekond lehikuhallik. Perekond sõnnikuhallik. alusel võimsa trofotsüstiga. sün. Pilobolus Tode (joon. õhumütseel olemas (Koval.) (Dietrich. Perekond Zygorhynchus Vuill. 2. sphaerosporus Tiegh.) viljakehadel. mille olemasolu on ka Eestis tõenäoline. moelleri Vuill. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Meil leitud 2 liiki: Z. Sõnnikusaproobid.) Eestis 1 liik hobusesõnnikul – pabula-sõnnikuhallik (P. crystallinus (Tode) Tiegh. Leningradi oblastis on leitud veel 6 liiki (Naumov. tipus silmatorkava. Teine liik – ümaraeoseline lehikuhallik (S. macrocarpus (Corda) P. harvem vees. fusiger (Link) Tiegh.

harvem paljasseemnetaimedel (Gymnospermae). 28 . sõnajalgtaimedel (Pteridophyta). Ainuke liik – põõsashallik (T. Morton ja Benny (1990) eraldasid seltsi Glomales seltsist Endogonales.) eest. Sporangium ja sporangioolid sporangiumikandjal. [5]. Iseloomulik on arbuskulite teke sümbioosse taime juurerakkudes. Perekond põõsashallik.kuni üheeoselised sporangioolid..) viljakehadelt (Koval. Praegu Eestis teada 1 sugukond.Yao jt. Eestis 1 perekond 1 liigiga. 2. Pilobolus sp. 2.) on Eestis leitud ulukite ekskrementidelt (Dietrich. pähklitelt jm. 1983). nad on määrava tähtsusega toitainete (eriti fosfori) imamisel mullast taimedesse. 1997). teise järgu harude tipus vähe. Põiekestega sporangiumikandja ja selle kaldumine valguse poole.Sugukond põõsashallikulised. Saproobid väga mitmesugusel taimsel ja loomsel substraadil. sealhulgas ka inimese ekskrementidel. Seltsi Glomales esindajad on globaalse levikuga tuntud seened arbuskulaarsete mükoriisade moodustajatena katteseemnetaimedel (Angiospermae). viimased tekivad dihhotoomselt harunenud teise järgu harude tipus. Seened on tõenaoliselt laia peremeestaimede ringiga. Thamnidium Link Esinevad nii sporangiumid kui sporangioolid. Varem käsitleti neid seeni seltsi Endogonales kuuluvatena ning seda järgivad mõned uurijad ka praegu (vrdl. tihti sõnnikul. Monotüüpne perekond. Thamnidiaceae Ühel ja samal sümpodiaalselt haruneval sporangiumikandjal arenevad tavaliselt nii sporangiumid kui sporangioolid.vahel sporangiumid puuduvad. (Naumov. Sõnnikuhallik. kuid seni ei ole meil oluliselt tegeldud seltsi kuuluvate taksonite määramisega. kaitsevad viimaseid juurepatogeenide (teiste seente. nematoodide jm. 1996). kõdunevatelt ja kuivatatud seentelt. Joon. Arbuskulaarsed mükoriisad on nii põllumajanduslikult tähtsatel kui ka looduslikel rohttaimedel ning samuti vähestel puittaimedel ka Eestis väga laialt levinud. Joon. idanevatelt hernestelt. sugulist paljunemist ei tunta. mõjutavad taimede konkurentsisuhteid kooslustes ja samuti koosluste struktuuri. 1954). Mõnel esindajal teada ka kuni 2–3 mm viljakehade (sporokarpide) olemasolu. Maailmas tuntud 3 sugukonda ja 6 perekonda umbes 160 liigiga.5. 1856) ja ühe täpsemalt määratlemata mittelehikseeneliigi (Polyporus sp.5. elegans Link) (joon. [5]. ilmselt arenenud koos maismaataimedega ja levinud mandrite triiviga. Leningradi oblastis on seda liiki leitud kõige erinevamatelt orgaanilistelt substraatidelt: sisalike ja orava ekskrementidelt. Thamnidium elegans. jättes viimasesse vaid tõeliste sügospooridega saproobid või ektomükoriisaseened. 2. sammaldel (Bryophyta) ja isegi vähestel vetikatel (Algae). teada 90% maismaataimede sugukondadest (Smith & Read. spoori tüüpi on tihti keerukas määrata). Selts Glomales Mullas esinevatel vaheseinteta hulktuumsetel seeneniitidel tekivad ebasügospoorid või klamüdospoorid (30– 500 µm. mõnes perekonnas tekivad taime juurerakkudes või nende vahel ka vesiikulid. muude loomade sõnnikult. sporangiumikandja peaharu ning tihti ka esimese järgu harude tipus paiknevad hulkeoselised kolumellaga sporangiumid. Põõsashallik.4.

Walker. Nicolson & Gerd. & Trappe emend. Perekond Glomus Tul. Empusa Cohn] Koniidikandjad tiheda kihina putuka keha välispinnal. Perekond putukahallik.) ja rööviku-putukahallik (E. selgroogsetel (Vertebrata). Õhumütseel olemas või puudub.) Gerd.Sugukond Glomaceae Spoorid seeneniitidel tipmiselt ühekaupa või hõredate kogumikena või mullas või surnud taimejuurtes moodustuvad viljakehad. harva parasiteerivad puukidel (Ixodoidea). Entomophthora muscae. Walker & Koske ja G. H.) Trappe & Gerd. caledonium (T. Tul. sõnajalgtaimedel (Pteridophyta) ja ikkesvetikatel (Conjugatophytina). Tänu rööviku-putukahalliku levikule Eestis on nüüdseks muutunud haruldaseks varem meil laialt levinud põllukahjur oraseöölane (Agrotis segetum Denis & Schiffermüller) (Zolk. & C. Nicolson & Gerd. lõpuks laguneb iseseisvateks rakkudeks – hüüfikehakesteks. Joon. fasciculatum (Thaxt. Valdavalt putukate (Insecta) parasiidid. Kärbse-putukahalliku tabatud toakärbsed jäävad sügisel hallitanult aknaklaasile. & Trappe.) C. neist kaks on tavalised: toakärbse-putukahallik (E.. Toakärbse-putukahallik. 2. Eestist leitud 4 liiki aas-karukella (Pulsatilla pratensis (L. Eestis 4 liiki. mosseae (T. [5]. mis võivad punguda ja millel arenevad koniidikandjad. megasperma (Cohn) Giard) mullas elunevatel röövikutel.) (joon. [sün. Entomophthorales Suhteliselt vähearenenud seeneniidistik algul rakuvaheseinteta. geosporum (T. Eestis 1 perekond 4 liigiga.) Gerd.) Mill. Suguline paljunemine vähe tuntud. mis paiskuvad aktiivselt laiali. harunemata või harunenud. rahva hulgas tuntud “rukkiussi” nimetuse all. vananedes rohkete vaheseintega. Entomophthora Fresen. (B) Üksik koniidikandja. 1974). muscae (Cohn) Fresen. Maailmas 2 perekonda umbes 100 liigiga.) toakärbsel (Musca domestica L. Sugukond putukahallikulised. Selts Putukahallikulaadsed. C.) juurte lähedalt mullast: G. Eestis seni teada 1 perekond 4 liigiga. H. sphaerospora Fresen. Entomophthoraceae Putukate parasiidid. curvispora Nowak) ja ümaraeoseline putukahallik (E. tihti nuijalt puhetunud. nende ümbruses klaasil moodustub selgesti märgatav “uduloor” laialipaiskunud koniididest. (A) Koniidikandjate rühm. H. 2.6. 1930).) (Koval. 29 . ümarussidel (Nematoda).6. G. mõned esindajad tuntud saproobidena ja poolparasiitidena koduloomadel ja inimesel. Mitmesuguste putukate parasiitidena on Eestis tuntud veel kõveraeoseline putukahallik (E. Eestis 1 sugukond. Nicolson & Gerd. neist võivad korduvalt moodustuda uued koniidid. Mittesuguline paljunemine esmaste koniididega. G.

paljunemise lõppstaadiumis arenevad askogeensetest hüüfidest eoskotid (askused) nende sees olevate haploidsete kotteostega (askospooridega). Plectomycetes. esineb mükooside tekitajaid. Suguline paljunemine toimub tüüpiliselt gametangiogaamiana. Maismaal. Eestis on praegu teada 21 seltsi. Mittesuguline paljunemine pungumise teel või somaatiliste rakkude pooldumisega. Rakukestades mitmesugused polüsahhariidid. kaksiktuumaline (dikarüootne) ja diploidne. Loculoascomycetes) on täielikult kunstlikud ega kajasta fülogeneetilisi suhteid hõimkonnas. kitiin. mükoriisades). tihti sümbiondid (samblikes. Enamikule kottseentele on iseloomulik viljakehade (askoomide e. ASCOMYCOTA Hästiarenenud hulkrakse seeneniidistikuga seened. apoteetsium) ja askostrooma. väga harva esineb somatogaamiat. Laboulbeniomycetes. nagu seda teevad Alexopoulos jt. Viljakehade põhitüüpe on neli: peiteosla (kleistoteets e. mõnel juhul ka spermatsiogaamia teel. Käesolevas raamatus piirdume seepärast kottseente hõimkonna käsitlemisega seltside tasandil. periteetsium). kõrgemates rühmades koniididega. Pyrenomycetes. mulla. Sugulise paljunemise käigus ilmneb kolm tuumafaasi: haploidne. Discomycetes. Kaasaegne molekulaaranalüüs (rDNA sekveneerimine) on kottseente hõimkonnas piiritlenud kolm erineva päritoluga rühma: ürgkottseened. 20 seltsi asukoht süsteemis näiteks on veel teadmata. askokarpide) olemasolu. kui esineb. Suguline paljunemine tavaliselt somatogaamiana. Mittesuguliselt paljunevad ürgsemates rühmades somaatiliste rakkude pooldumise teel. Samas märgivad nad. (1995) eristavad maailmas 46 kottseente seltsi. Seni viljakehade puudumise või olemasolevate viljakehade tüübi alusel traditsiooniliselt eristatud klassid (Hemiascomycetes. siis tühistes kogustes. oiididega või pungudes (blastospooridega). Eestis esindatud 2 seltsi. tuntud ka palju mükooside tekitajaid. paljudel esindajatel olemas seenemügarad (sklerootsiumid). ÜRGKOTTSEENED Ürgseim rühm kottseente hõimkonnas. 1996).. Tüüpiline kottseente juures on pleomorfism – mittesugulise (anamorfse) ja sugulise (teleomorfse) põlvkonna vaheldumine. harvem vees elunevad saproobid või taimede. Saccharomycotina ja Pezizomycotina) ning eristanud nende piires 13 klassi. kleistoteetsium). Hawksworth jt. viljakehad võivad areneda otse substraadil (peremeesorganismil) või (esimese kolme tüübi puhul) ka stroomades või ebastroomades. 30 . Tallus üksikrakkudena või suhteliselt hästi arenenud seeneniidistikuna peremeestaime kudedes. sulgeosla (periteets e. Valdavalt saproobid ja parasiidid kõrgematel taimedel. et momendil veel mitteküllaldane molekulaarne ja morfoloogiline informatsioon ei võimalda lõpuni lahti arutada tõelisi fülogeneetilisi suhteid nendes rühmades. võib esineda paraseksualismi. eoskotid arenevad tavaliselt paksukestalistest askogeensetest rakkudest. pärmkottseened ja päriskottseened (Alexopoulos jt. lehtereosla (apoteets e.ja veeseened.Hõimkond KOTTSEENED. loomade ja seente parasiidid. Viljakehad ja askogeensed hüüfid puuduvad. grupeerides neid aga küll ülalnimetatud kolme fülogeneetilisse rühma selliselt. (l996). seepärast neid kaasaegses süstemaatikas ei kasutata. milline käsitlus on aluseks ka käesolevas raamatus. Eriksson & Winka (1997) on need rühmad nimetanud alamhõimkondadeks (vastavalt Taphrinomycotina. Seltside arvu suhtes lähevad uurijate arvamused suuresti lahku.

1974a– b). [sün. Suguline paljunemine somatogaamiana või esineb paraseksualism. ploomi-kott-tõve nime all tuntud haigus deformeerib ploomi.kui arukasel (Maavara jt. (B) Eoskotid ploomipuu kudedes. mis põhjustab uinuvatest pungadest tekkinud võrsete vohamist nii soo. 3. (A) Deformeerunud sanglepaleht.). Exoascus tosquinetii Magnus] (joon. lehepuhetisi jm. betulina Rostr. 1938a. Taphrinales Hästiarenenud subkutikulaarse või subepidermaalse kaksiktuumalise seeneniidistikuga parasiidid.) (Pärtel. neist tekivad meioosi järel peremeestaime epidermi all eoslava meenutavates ridades paiknevad 8-eoselised eoskotid. Joon. Sanglepal põhjustab lehtede deformeerumist T. 1939c.2. Parafüüsid puuduvad. Exoascus pruni Sadeb. põhjustavad peremeestaime kudedes hüpertroofiat – tuuleluudasid puuvõrades. pruni Tul. Taphrina tosquinetii.1. Ploomiluudik.. cerasi (Fuckel) Sadeb. T. mis on Euroopas laialt levinud. 1940a).ja kreegipuu vilju. tosquinetii (West. [16]. 1995). sün. Taphrina pruni.). 1961).) tekitab kirsipuu-nõialuudsust kirsiluudik (T.) (joon. Taphrinaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. (B) Nakatatud lehe läbilõige eoskottidega.. wiesneri (Rathay) Mix. kuid Eestis pole veel registreeritud.) Tul. viljade deformeerumist.). Seltsis 1 perekond 12 liigiga. [16].Selts Luudikulaadsed.) (Lepik. Askogeensed rakud esinevad. Pirnipuu lehtedel tekitab põishaigust pirniluudik (T. venitades neid kotjalt pikaks ning pärssides luuseemne teket (Lõiveke. 3. mis tekitab märkimisväärset kahju meie puuviljanduses. Perekond luudik. Seltsis 1 sugukond. 3. Tuntuim on ploomiluudik (T. bullata Berk. Metsapuudel on tuuleluudade tekitajana enim tuntud kaseluudik (T. Kirsipuudel (Cerasus spp. (A) Deformeerunud ploomid. pärmistaadiumina saproobselt peremeestaime pinnal pikemat aega. Haploidsed blastospoorid idanevad peremeestaimel lõpuks seeneniidistikuks. 31 . selliselt tekkinud rakkude ja rakuahelatena võib seen elada nn. & Broome) Tul. Exoascus Fuckel] Eestis 12 liiki. sün.2. Joon. Mittesuguline paljunemine kotteoste pungumise teel. tihti algab see juba eoskotis. [sün. Sugukond luudikulised. Taphrina Fr.1. ploomiluudik tekitab viljade deformeerumist ka toomingal. 3.

millest tekivad askogeensed rakud ja neist omakorda eoskotid. mõnel esindajal tekivad askogeensete rakkude juures erilised vesiikulid. 32 . otstes ümardunud rakkudena. mille ühte isolaati on kasutatud proteiini tootmiseks petroolist ja diiselõlist.) Moench). 1996). mis arenevad sünaskusteks. Selts Kääriseenelaadsed. Sankt-Peterburis on tamme-mahlaeritistest looduses isoleeritud S. Peremeestaime nakatavad ainult diploidsed rakud. mis võib esineda ka meil. mille Bucholtz (1916) leidis siberi karuputkelt (Heracleum sibiricum L. Suguline paljunemine somatogaamiana. põhjustavad puhetisi taimeosadel. eosed amüloidsed. pombe Lindner. Sugukond esmasseenelised. Seltsis 1 sugukond. Tallus silinderjate. Schizosaccharomycetaceae Kirjeldus nagu seltsil. Suguline paljunemine somatogaamiana. mille esindajaid seni Eestis kindlalt teada ei ole. Perekond Taphridium Lagerh.Selts Esmasseenelaadsed.) vartel. Perekond kääriseen. Seeneniidistikul arenevad paksuseinalised siledad või ornamenteeritud püsieosed. Lähinaabruses. Protomyces Unger Eestis 1 liik – esmasseen (P.) ja Põldmaa (1967) soo-piimputkelt (Peucedanum palustre (L. liik on teaduslaborites hästi tuntud ja laialdaselt kasutusel mudelorganismina geneetilistes ja molekulaarsetes uuringutes (Alexopoulos jt. seen on meil väga laialt levinud. & Juel Eestis 1 liik – T.) Lagerh. kohati esineb massiliselt. Protomycetales Hästiarenenud diploidse seeneniidistikuga parasiidid sarikalistel (Apiaceae) ja korvõielistel (Asteraceae).. 1916. Rakukest koosneb polüsahhariididest (mannaan jt. sama liik leiab ka kasutamist alkoholkäärimise tekitamisel. samuti puuduvad andmed tööstusliku kasutamise kohta meil. & Juel. Sugukond kääriseenelised. Schizosaccharomycetales Seeneniidistik puudub või on väga nõrgalt arenenud. esmasseent on leitud veel köömnelt (Carum carvi L. Biotehnoloogias leiab maailmas kasutamist liik S. l967). Põldmaa. macrosporus Unger). Saproobid suhkrut sisaldaval substraadil. umbelliferarum (Rostr. mõlemad arenevad sarikalistel.). Mittesuguline paljunemine toimub rakkude pooldumise teel kaheks tütarrakuks (oluline erinevus pärmkottseenelaadsetest).) (Bucholtz. octosporus Beij. fermentatiivsete protsesside tekitajad. 1958a). Protomycetaceae Kirjeldus vastab seltsi omale.. Seltsis 1 sugukond. Anamorf esineb pärmistaadiumina analoogiliselt luudikulaadsetega (Taphrinales). mille hiiglaslike püsieoste (kuni 75 µm) kogumikud tekitavad puhetisi naadi (Aegopodium podagraria L. näiteks õlle pruulimisel Aafrikas (Lasting. mille lõpptulemusena tekivad eoskotid 4– 8 kotteosega. Schizosaccharomyces Lindner Looduslikult ei tunta Eestis seni ühtegi liiki. Perekond esmasseen. Eestis 2 perekonda 2 liigiga.

viljade pinnal jm. tüüpiliselt paljueoselised. Perekond Galactomyces Redhead & Malloch Eestis 1 liik – G. kitiini esineb ainult jäägina. Perekond kevadpärmik. 33 . mittesuguline paljunemine oiididega või pungumise teel. Oidium pulmoneum Benn] isoleeritud ühel korral terve inimese suuõõnest (Ruubas. näiteks osa nutthallikulaadseid (Mucorales). kerajad. Eoskotid tekivad somatogaamselt. Endomyces vernalis Ludwig). Perekond Endomyces Reess Perekonnas tuntud ainult 1 liik – E. Mõnel esindajal ei tunta sugulist paljunemist. glükaanid jt. Võime tõttu kasvada ja areneda anaeroobsetes tingimustes kasutatakse pärmkottseenelaadseid fermentatiivsete protsesside tekitamisel ja nad on laialt kasutusel kääritajatena toiduainetetööstuses. 1996). Eoskotid tekivad otse somaatilistest rakkudest. 1934). Sugukond pärmikulised. Dipodascaceae Seeneniidistik hästi arenenud. 1934). taimepatogeene. mittesuguline paljunemine artrospooridega. laborites laialt kasutatavad mudelorganismid teaduslikes uuringutes. kotteosed niitjad või käävjad. Eoskott areneb otse sügoodist. Eestis olemas 4 sugukonna esindajaid. Sugukond Endomycetaceae Seeneniidistik enamasti hästi arenenud. dikaarüon puudub. Tõeliste pärmidena laialdaselt tuntud seened. Tallus esimesel juhul kerajate või ellipsoidsete üksikrakkudena. Guilliermondella Nadson & Krassiln. mis meil leitud külmaseente (Armillaria spp.) Reess. geotrichum (Butler & Peterson) Redhead & Malloch. Eestis 2 perekonda 2 liigiga. mis on anamorfina Geotrichum candidum Link: Fr. Eestis teada 1 perekond 1 liigiga. vernalis (Ludwig). tuntakse putukate sümbionte. Suguline paljunemine tihti partenogeneetiline. decipiens (Tul. pärmkottseenelaadsete (Saccharomycetales) seltsi juures. Perekonnas 1 liik – kevadpärmik (G. Viljakehad puuduvad. Selts Pärmkottseenelaadsed. Eoskotid moodustuvad tihti seeneniidistiku lühikestel külgharudel. Iseloomustus vt. Askogeensed rakud puuduvad. Eestis 1 perekond 1 liigiga. vaid ka hulgaliselt teistest rühmadest pärit seeni. Metschnikowiaceae Seeneniidistik tihti hästi arenenud. samuti imetajate seedetraktis. Pungumisel võib tekkida pseudomütseel.) lõikepinnal erituvas taimemahlas. kotteosed ebasümmeetrilised. Nõrgad patogeenid loomadel ja inimesel. taimenekrotroofid. pärmideks ei loeta mitte ainult pärmkottseenelaadseid.).PÄRMKOTTSEENED Ainult 1 seltsina tuntud omaette päritoluga kottseente rühm. Mittesuguline paljunemine rakkude pungumise teel või seeneniidistiku olemasolu korral oiididega (artrospooridega). “Pärmide” mõiste on tänapäeval laienenud. Põhiliselt troopiline sugukond. mükoparasiite. kuid esinevad ka mullas ja vees. Sugukond hiidkotilised. [sün. mis kasvavad suhkrurikkal substraadil ja on omavahel sarnased ka välisilmelt (pungrakkude olemasolu). Suguline paljunemine somatogaamiana või partenogeneetiliselt.). Saccharomycetales Seeneniidistik puudub või on hästi arenenud. sün. Looduses laialt levinud sugukond mitmesugustel suhkrurikastel substraatidel. mis muutub seene elutegevuse tagajärjel roosaks ja hakkab vahutama (Witkowsky. Rakukestades polüsahhariidid (mannaanid. nõgiliselaadseid (Ustilaginales) jt. kasvavad looduses saproobselt suhkrut sisaldaval substraadil (näiteks taimemahlades. See on meil looduses varakevadel laialt levinud seen värskete kasekändude (Betula spp. saproobid taimemahlades või veeseened. mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel.) viljakehadelt (Witkowsky. Mittesuguline paljunemine pungumise teel.

1980). 1996). Saccharomycetaceae Seeneniidistik tavaliselt puudub. mida seostatakse pärmkottseenelistega. mille tüvesid kasutatakse “leivapärmina” taigna kergitamisel. carlsbergensis E. seni tuntud vaid 4 perekonda 4 liigiga.C. sün. 1989. Viroste. mis looduslikesse veekogudesse (merre ja jõgedesse) jõudmise järel hävivad aga üsna kiiresti – 8–60 päeva jooksul (Alton. mille patogeensust inimesele pole seni näidatud (Ruubas. parapsilopsis (Ashford) Langeron & Talice. Hansen). Eestis 1 liik – vesipärmik (M. Perekond Debaryomyces Lodder & Kreger ex Kreger Eestis 1 liik – D.. Ühiskondliku kasutusega ruumide tolmuproovist on Eestis veel isoleeritud C.Perekond pärmik. pulcherrima Pitt & Miller). Perekond Issatchenkia Kudrjavtsev Eestis 1 liik – I. avateisseente (Hyphomycetes) teisrühma tunnustega teisperekonnas Candida Berkhout [sün. 1993). Meyer & Yarrow (Ruubas. orientalis Kudrjavtsev. isoleeritud anamorfina Candida guilliermondii (Castell. seen esineb üksikrakkudena või pungumise teel tekkinud ning üksteise külge jäänud rakuahelatena (pseudomütseelina). Eoskotis 1–4 kerajat või ellipsoidset kotteost.. S. Perekond pärmkottseen. tegevana selles protsessis on alkoholkäärimisel eralduv süsihappegaas. utilis (Henneberg) Lodder & Kreger. Solntseva jt. ei arene ta seal intensiivselt edasi.) Berkhout. Hansen Eestis seni looduslikult kindlaks tehtud 1 bioloogiline liik – S.W. Sugukond pärmkottseenelised. 1996). ka Eestis. lambica (Lin. Solntseva jt. mis on eraldatud hariliku tamme tüveeritistest Valgamaal 1986. tropicalis (Castell. on Eestis teada mitmeid liike.C. Perekond Pichia E..A. 1996). 1989). Looduslikult see liik Euroopas ei esine. paradoxus Bach. Kamieński Veeseened. seen koloniseerib domineerivalt tervete inimeste suuõõnt ning on isoleeritud ka väga erinevast haigematerjalist TÜ Kliinikumist. 1980). Tööstuslikes ja kommunaalheitvetes on meil Eestis leitud kahe teisliigi pärmitüvesid: Candida tropicalis ja C. 34 . Väga laialt on meil levinud mitmesuguste kandidoosivormide tekitaja inimesel ja loomadel – C. mis on leitud müksotroofse Tõhela järve ning Põlvamaa düstroofsete järvede taimekogumikest (Solntseva & Vinogradova.&Gen. Torulopsis Berl. Saproobid taimemahlades ja looduslikes veekogudes. Sugukond on Eestis lähemalt uurimata.C. glabrata (F. Saccharomyces Meyen ex E. samuti Tõhela ja Porkuni järves Järvamaal (Solntseva & Vinogradova. mis on meil teada ainult anamorfina Candida krusei (Castell. blankii. Sattudes reovetega avatud veekogudesse. hansenii (Zopf) Lodder & Kreger. sõltuvalt saastatuse astmest (Alton. 1990). ohtlike mükooside tekitajad inimesel ja loomadel. cerevisiae (Meyen ex Reess) E. tihti tööstuslike ja kommunaalheitvete asukad.) Berkhout ning C. käärimisprotsesside tekitajad. 1996). Metschnikowia T. Isoleeritud ka haigematerjalist TÜ Kliinikumis (Ruubas. Kandidoosi tekitajana on veel laialt tuntud C.C. 1990). Anderson) S.) Langer & Guerra ühiskondliku kasutusega siseruumide tolmuproovist (Ruubas. mis esineb Põlvamaa düstroofsete järvede taimekogumikes (Solntseva & Vinogradova. 1989). küll aga on tavaline asukas kommunaalreovetes.. Partsi Saarjärv.].) Uden & Buckley (Solntseva & Vinogradova. mille teleomorfe pole teada. kuid selle esinemise kohta Eestis haigusetekitajana otsesed andmed puuduvad. (Naumov. 1989). guilliermondii Wickerh. Tavaline seen Põlvamaa humiinsetes järvedes (Nohipalu Mustjärv. Pikamäe järv). Looduslikest humiinsetest järvedest Põlvamaal on leitud tavalistena juba ülalnimetatud C. 1989. a. Anamorfina tuntud. Hansen. samast on isoleeritud veel C. Toiduainetetööstuses on meil laialt kasutusel bioloogiline liik leiva-pärmkottseen (S. Hansen Eestis identifitseeritud 1 liik – P.-Raich. albicans (Robin) Berkhout. Süvamükoosi põhjustaja inimesel. kuid säilib vahel siiski pikka aega. tropicalis ning lisaks C. Leiva-pärmkottseene mitmesuguseid rasse kasutatakse ka õlle ja veini valmistamisel (Weber. kuid tegemist on ka oportunistliku mükoosi tekitajaga inimesel.

flavus Link. hoidlates jm. loomsetel ja seensetel substraatidel. roseus Link.].R. viljastumisprotsessi tagajärjel arenevad alati kaksiktuumalised askogeensed hüüfid. Aspergilloos on Eestis laialt levinud lindudel ja mesilastel. ja Thermoascus Miehe. Ludw. 1988). ja Talaromyces C. Sugukond Cephalothecaceae Saproobid puidul ja taimejäänustel. samuti aga ka A. reniformis Sacc. flavipes (Bainier & Sartory) Thom & Church. glaucus (Mich. kuid nakkab ka teistele loomadele ja inimesele (vt. paljud liigid arenevad inimese koduses majapidamises toiduproduktidel.PÄRISKOTTSEENED Hästiarenenud haploidse seeneniidistikuga kottseened.) (joon. Tuntumad hallituse põhjustajad meil on A. alamatel esindajatel somatogaamia. millel ei teata konkreetset teleomorfi.3. Penicillium Link ja Paecilomyces Bainier. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga. mükoosid loomadel). koosnevad haploidsetest seeneniitidest. versicolor (Vuill. Perekond Cephalotheca Fuckel [sün.: Fr. Saproobid ja parasiidid väga mitmesugustel taimsetel. Benj. meil on sellistena tuntud A.) ja odral (Soobik. Talaromyces C. paljud esindajad moodustavad antibiootikume. Sugukonnas 3 laialt tuntud anamorf-perekonda – Aspergillus Link. Aposphaeriopsis domestica (Henn. ja A. Anamorf-perekond Paecilomyces on seotud ka tungalteraliste (Clavicipitaceae) teleomorfidega. & Raper (Koval. 3. teisega 2 teleomorf-perekonda – Eupenicillium F. saproobina toakärbselt (Musca domestica L. Viljakehad peiteoslatena. (Voronin.. Veeseentena on meil järvedest leitud A. niger Tiegh. 1963).). esineb trihhogüün.. esineb mullatekkeprotsessides väga olulisi mullaseeni.) Link. niger. & Thüm. fumigatus ja A. Mittesuguline paljunemine spetsiaalsetel koniidikandjatel arenevate koniididega. kus paiknevad radiaalselt asetunud fialiidid. Aposphaeriopsis Died. 1989).. isas.ja emasgametangiumid diferentseerunud (vastavalt anteriid ja oogoon). fumigatus ja A. näiteks needsamad ülalnimetatud tavalised hallitussseened A. Valdavalt saproobid mullas ja kõduneval taimsel materjalil. Eestis seni teada 3 perekonda 3 liigiga..] Eestis 1 liik – C. Pärmistaadium puudub. Eurotium Link ja Neosartorya Malloch & Cain. Mitmed kerahalliku teisliigid on tuntud ohtliku mükoosi – aspergilloosi tekitajatena. kotteosed vabanevad pärast eoskoti lõhenemist.. Eurotiales Elutsüklis valdavad anamorfid avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega (anamorf-perekondade iseloomustus on esitatud tuntuma sugukonna Trichocomaceae juures). fumigatus ja A.) Died. tuntakse mükooside põhjustajaid inimesel ja loomadel. Eoskotid viljakehades korrapäratult.) jt.R. Suguline paljunemine gametangiogaamiana. Rohkelt leidub kerahalliku teisliike mullas. [sün. Anamorf-perekond kerahallik (Aspergillus) (joon.) ja roosa kerahallik (A. neil omakorda ahelatena koniidid. Anamorf-perekonnad Aspergillus ja Penicillium on kogu maailmas ja samuti ka meil väga liigirikkad. Suguline protsess väheoluline. mida on harva leitud aas-aruheinal (Festuca pratensis Huds. kus nad võtavad koos paljude teiste mikroorganismidega osa huumuse moodustamisest.4. Peale hallitamisprotsesside mitmesugustel substraatidel on kerahalliku teisliigid osalejad paljude kõrreliste mükokompleksides (Soobik. Eestis 2 sugukonna esindajad. Sugukond Trichocomaceae Hallitusseentena laialt tuntud sugukond. esineb mükooside tekitajaid.1974).. põhjustades tülikat “hallitamist”. Eestis 10 teisliiki.) on hästi ära tuntav koniidikandjate kerajalt puhetunud tipu järgi. 1988). Kerahallikuid kasutatakse laialdaselt toiduainetetööstuses fermentatsiooniprotsessides. Viljakehad alati olemas. fumigatus Fresen. rugulosus Thom. candidus Link: Fr. 35 . näiteks musta kerahallikut sidrunhappetööstuses (Lasting.Benj. fuscoatra Died. Selts Eurootsialaadsed. Rakukestades kitiin. 3. kolmandaga 3 teleomorf-perekonda – Byssochlamys Westl. esineb gametangiogaamia.) Tirobaschi (Lasting. kahetiivalistelt (Diptera) A. Esimesega on seotud 3 teleomorf-perekonda – Emericella Berk. A. Peamine levimine toimub massiliselt moodustuvate koniidide abil. Eestis 18 seltsi. A. must kerahallik (A. fermentatiivsete protsesside tekitajad. 1958a). mille tipmistest rakkudest tekivad eoskotid. Suguline paljunemine vähe tuntud.

Koniidikandja koniididega. roseopurpureum Dierckx] nii turvaskui mineraalmuldadel (Lasting. Teiste mikroorganismide ja seente kasvu pidurdavate ainete . Aspergillus niger. Praeguseks ajaks on kujuteldamatu paljude haiguste ravimine ilma antibiootikumideta. Koniidikandjate kogumikud on liigiti väga erinevalt värvunud – kollased. marneffei Segretain et al. Lasting jt. mida esmakordselt kasutati raviotstarbeks 1941. rohelised jne. (C) Meetulad (m) ja fialiidid (f) koniididega (k). [16]. nigricans (Bainier) Thom ja P. 3. nigricans sünteesib antibiootikumi nimetusega griseofulviin. millel seni ei tunta kindlat teleomorfi. notatum (nüüd tuntud nimetuse P. Penicillum sp. tavalisemad neist on meil P. funiculosum Thom ja P. citreonigrum Dierckx [sün. funiculosum Thom. Kivilaan. Aspergillus sp.a.a. Eestis on selles teisperekonnas registreeritud 27 teisliiki mitmesuguseid hallitusetekitajaid. Pintselhalliku teisperekond on klassikaliselt tuntud antibiootikumide moodustajana.v) ja viimasele kinnituva meetulate (m) kihiga.Joon. P. [12]. 1975.esmasavastaja au kuulub inglise teadlasele A. Kerahallik. expansum Link. P. igal harul on 1–4 fialiidi. P. Palju teisliike osaleb kõrreliste mükokompleksides (Soobik.. kes 1928. canescens. 3. P. expansum (Lepik. Joon. koniididega. chrysogenum Thom [sün. 1936b. citrinum Thom. Must kerahallik. Joon. verrucosum (Voronin. notatum Westling] põllumuldades (Lasting 1958b.. P. spinulosum Thom rabamuldades (Lasting & Laitamm.5. 1978). Meie põllumuldade tavaline teisliik P. (A) Koniidikandja koniididega. Eesti järvedes on kindlaks tehtud neli Koniidikandja pintselhalliku teisliiki: P. 1962. verrucosum Dierckx. P. 1967). chrysogenum all) pärssiva toime bakteri Staphylococcus aureus arengule. P. Nende nomenklatuur on kaasajal läinud äärmiselt laiaks ning enamikku neist toodetakse nüüd juba sünteetiliselt. brevicompactum Dierckx. digitatum Sacc.3. Lamp. P. 1978. See mükoos on Kagu-Aasia troopiliste alade haigus. 1989). P. Pintselhallik. tavaliselt surmaga lõppeva süvamükoosi – penitsilloosi tekitaja P. Pintselhalliku teisliikidest saadud antibiootikumid said nimetuseks penitsilliin. P. (B) Koniidikandja põisjalt paksenenud tipuosaga (vesiikuliga. 1966). 1977). tegi kultuuris kindlaks pintselhalliku teisliigi P. 3.antibiootikumide . Anamorf-perekond pintselhallik (Penicillium) (joon. mida õnneks Eestis ei esine. mida kasutatakse mükooside raviks ja ka taimekaitses fütopatogeensete seente tõrjeks. canescens Sopp. 36 . hoidlates ja keldrites on P.4. [16]. P. Pintselhalliku teisperekonda kuulub väga ohtlik.5. 3. 1926b.) eristub koniidikandjate tipu pintselja harunemise alusel. sinised. nad aitavad moodustada humiinaineid. millel paiknevad koniidide ahelad. Pintselhallikud on olulised mullaseened. 1988). Flemingile. näiteks P. Tuntud rohehallituse tekitaja produktidel ladudes. 1963.

. Stroomad puuduvad. Saproobid sarvainest substraadil või tselluloosilagundajad. Eestis 1 liik – herbaariumieurootsia (E. kolmandale . millel teleomorf teadmata. rubrum (Castell. Histoplasma Darling. P. M. crustaceum F. järgmised teisliigid: M. Anamorf-perekonnas Trichophyton on levinumad dermatomükooside tekitajad. mükoose tekitavad ainult anamorfid Trichophyton ja Microsporum. Ludw. Solntseva jt. Eestis 2 sugukonda. Kahele esimesele nimetatud teleomorf-liigile vastab teisliik Trichophyton mentagrophytes (Robin) Blanchard. neile vastab teleomorf-perekond Arthroderma. mullaseened ja palju mükooside tekitajaid inimesel ja loomadel. 37 .R. Saproobid mullas ning loomsetel jäänustel. McCulloch & Thom põhjustab gladioolidel (Gladiolus spp. 1856. marquandii (Massee) S. avateisseente (Hyphomycetes) teisrühma tunnustega: Chrysosporium Corda.. [sün. Levinud mitmesugustel orgaanilistel substraatidel. on tuntud teaduslike taimekogude (herbaariumide) kahjustajana. Nende seente poolt esilekutsutud dermatomükoosid inimesel ja loomadel on ka Eestis väga laialt levinud ja tülikad haigused (vt. Samson (sün. violaceaum Sab. Perekond eurootsia.). Nannizia Stockdale] Dermatomükooside tekitajad inimesel ja loomadel.. variotii Bainier on leitud turbas (Lasting. A. mis on leitud leetunud muldadest ainult anamorfina Penicillium luteum Zukal (Lasting jt. Rhinocladiopsis Kamyschko] on Eestis leitud 1 teisliik. P. 1989. vahel jalakesega. kuid andmeid nende kohta on meil vähe avaldatud. Anamorf-perekonnas Microsporum on tuntumad dermatomükooside põhjustajad. gypseum (Bodin) Guiart & Grigorakis.E. mille anamorf Penicillium gladioli L. lilacinus (Thom) R. (Dietrich. Perekond Talaromyces C. Eestis seni teada 1 liik – T. 1926b). luteus (Zukal) C. 1970). Seltsi mõlema sugukonnaga seotud anamorf-perekonnas Chrysosporium Corda [sün. Kotteosed polaarse või ekvatoriaalse paksendusega. Hughes ja P. viljadel. 1988).) penitsilloosi (Normet. millel teleomorf teadmata. Taylor [sün. Lepik. järvedes (Voronin. mükooside põhjustajad inimesel ja loomadel. Sugukond Arthrodermataceae Peiteoslad jalakeseta. tihti omavahel agregeerunud. Eurotium Link: Fr. millel ei teata teleomorfe. Eestis võimalik 3 liigi olemasolu .. 1988). ferrugineum Ota ja M. vanbreuseghemii Takashio ja A. Perekond Eupenicillium F. Anamorfid hästi arenenud. Perekond Arthroderma Curr. mükoosid inimesel).. 1978).A. Rhinocladiopsis vesiculosa Kamyschko] (Soobik. tonsurans Malmsten ja T. Selts Keratiiniseenelaadsed. järgmised teisliigid: T. herbariorum Link: Fr. 1986. olivaceum (Link) J.Arthroderma benhamiae Ajello & Cheng.) Sab. otae (Hasegawa & Usui) McGinnis et al. keldrites jm. 1988). kuid võib kasvada hallitusena ka leival.teisliik Microsporum canis Bodin. Mükooside põhjustajatena tuntakse ainult anamorf-perekondi Trichophyton ja Microsporum. Penicillium lilacinum Thom) levivad kamardunud muldades (Lasting.R. tihti nõrgalt ornamenteeritud. Benj. Eestis seni teada 1 liik . audouinii Gruby. 1975). viimane teisliik on meil kindlaks tehtud ka kõrreliste mükokompleksides (Soobik. Trichophyton Malmsten.Anamorf-perekonnas Paecilomyces on Eestis registreeritud 3 teisliiki. 1988). lagundavad sarvainest substraati ja tselluloosi. T. Ludw. Microsporum Gruby. Onygenales Viljakehad peiteoslad. Benj. anamorf Aspergillus glaucus Link: Fr. millel seni puudub teleomorf – mullas ja kõdunevatel taimejäänustel harva esinev Ch. 1990) ning samuti söödavilja kahjustajana (Linnutaja & Laitamm.

Fusidium viride Grove) . Mycogone Link. ja A. esinevad pseudoparafüüsid. Sphacelia Lév. (A) Eoskotid eostega. 1999). harva tumedad. Fusidium Link). Eestis 2 haruldast liiki .. Perekond keratiiniseen. Onygena equina. mis kahjustab teravilju ja heintaimi (Soobik. lihakad või vahajad. Eestis seni leitud 9 sellist teisliiki. Mõlemaid liike on esmakordselt maininud Dietrich (1856). Järvedest on leitud A. Sellesse sugukonda kuulub ka perekond Ajellomyces McDonough & A.1996.või mitmerakulised. (B) Viljakehad (peiteoslad) kabja pinnal. Eestis 3 sugukonda.6. esimene liik kasvab linnusulgedel. Parasiidid või saproobid katteseemnetaimedel (Angiospermae). 38 . Lasting.odral. charticola (Lindau) W. implicatum (Gilman & Abbot) W. enamasti väga tuntud ja laialt levinud. 1990. Anamorfid silmapaistvad. 1988). Cephalosporium asperum Marchal) esineb murunurmikal (Poa annua L. Tähtsamad anamorf-perekonnad on järgmised: Acremonium Link (sün. corvina Alb. Volutella Fr. puidul. luzulae (Fuckel) W. mis esineb ka paljudel kõrrelistel (Soobik. Cephalosporium acremonium Corda). 3. Cephalosporium Corda). Onygenaceae Viljakehad jalakese otsas areneva peaja peiteoslana (1-3 mm). 3. harva pruunid. Eestis 1 perekond 2 liigiga. võivad esineda mullas. persicinum (Nicot) W. Onygena Pers.histoplasmoosi tekitaja. Gams (sün. 3.: Fr. Gams (sün. Gams & E. equina Pers. strictum W. roseogriseum (Saksena) W. mis valminud sulgeoslates lagunevad. Müll. Hypocreales Stroomad ja sulgeoslad eredalt värvunud. Gams (sün. (sün. & Schwein. samblikel).). Kalamees & Kalamees. Sugukond Nectriaceae on siinkohal käsitletud lahus sugukonnast Hypocreaceae (vt. kabjad. Kabja. alternatum Link.) (joon. Microdochium Syd. sammaltaimedel (Bryophyta). Lewis.7. Verticillium Nees. Gams ja A. Cephalosporium roseogriseum Saksena) . Gerlachia W. Trichoderma Pers. 1958a. ilmselt on neid rohkem.. mille teleomorf-liigile A. sh.6. A Joon. teine loomade kapjadel ja sarvedel.) ja kabja-keratiiniseen (O. A.mitmel kõrreliseliigil (Soobik. kahe. 1973). Tubercularia Tode. Parmasto.). A.L. Isaria Fr. 1988. capsulatus (Kwin-Chung) McGinnis & Katz vastav teisliik Histoplasma capsulatum Darling on troopilistes maades väga ohtliku süvamükoosi . ühe-. Cylinrocarpon Wollenw. Cephalosporium) (joon. millel pole teada teleomorfe. vitis Catt (Alton. putukatel (Insecta). 1989). tipmise avaga. mütseelipõimikul (subiikulumil) või stroomades. Fusarium Link. Tavaline poolparasiit kõrrelistel on A.. kotteosed kerajad või niitjad. leidub saproobe ja kõrreliste poolparasiite. potronii Vuill. kabja-keratiiniseene üksikleide on teada ka hilisemast ajast (Kelder.. seostuvad morfoloogiliselt hüüfomütseetide (Hyphomycetes) teisrühmaga.). 1978). Gams (sün.Sugukond keratiiniseenelised. Cladobotryum Nees. ämblikulaadsetel (Arachnoidea). ohtlike süvamükooside tekitajad. (sün.. mis eriti tihti esinevad ka endofüütsetena. Sepedonium Link.. ja 3. A. 1995). 1965. vees. Gliocladium Corda. mis seostub seltsi kõige kolme sugukonna mitmesuguste teleomorfidega. [16]. kangastel jm. mõnikord lagunevad osadeks. Sulgeoslad üksikult või rühmadena substraadi pinnal või sees. sest maailmas teatakse selles anamorf-perekonnas üle 100 teisliigi.8. suled. Gams (Voronin.). taimsetel eritistel ja paljudel taimse päritoluga tehismaterjalidel (paberil. Alexopoulos jt. Anamorf-perekonnas Acremonium (sün. Paecilomyces Bainier. 1988). Pärisparafüüsid puuduvad. Rossman jt.). A.keratiiniseen. Mullaseentena on meil tuntud A. Eestis ja naabermaades histoplasmoosi esinemise kohta andmed puuduvad. heledad. Eoskotid silinderjad või pikliknuijad. Saproobid loomsel sarvainest substraadil sarved.sule-keratiiniseen (O. seentel (Fungi. B Selts Helekottseenelaadsed.

Eestis on anamorf-perekonnast Verticillium seni teada 8 teisliiki. [18]. Acremonium tenuipes Petch) esineb putukatel (Koval..ja aiakultuuridel ja ilutaimedel: tomatil. lisaks neile V. Anamorf-perekond Verticillium on seotud teleomorf-perekondadega kahest sugukonnast . on leitud järvedest (Voronin. millel ei tunta teleomorfi. Maasikapuhmad jäävad kasvus kängu. 3. lutsernil. glaucum Bonord. kurgil. ja V. 1979.H. millel teleomorfi ei tunta . 1990). Kikas & Pärtel.) Lindau on leitud kõrrelistel. (B) Lagunevad koniidikogumikud. terrestre (Link: Fr. näiteks astelpajul (Kask. tekitades vertitsilloosset närbumistõbe (hadromükoosi) (rahvusvahelise terminiga . seened ummistavad juurte. kartulil. alboatrum Reinke & Berthold (joon. penicilloides Corda (Alton.5-2 kuu jooksul. 3.teleomorf-perekonnaga Hypocrea helekottseeneliste (Hypocreaceae) ja teleomorf-perekonnaga Nectria komuseeneliste (Nectriaceae) sugukonnast.9. 1995). ristikutel. tenuipes (sün. Anamorf-perekond Gliocladium on seotud kahe sugukonna esindajatega . Taimed nakatuvad juurte kaudu. zaleskii Pidopl. mitmeid aastaid (Lõiveke. nigrescens Pethybr. 1986. 1974). album. lehestik muutub punakaskollaseks.G.9. mõlemad nimetatud liigid. kõrvitsal. Otth on tuntud mullaseentena (Lasting."vilt") väga paljudel põllu. (Soobik.(Lepik.) ja V. sealhulgas teraviljade teristelt ja kõigilt vegetatiivorganitelt (Soobik. 1962. 1990). dahliae Kleb. 1983) ja vaarikal (Pärtel. alboatrum ja V. siia kuuluvad teisliigid on saproobid ja poolparasiidid väga laial peremeestaimede ringil.ja maasika-närbumistõbi. Alton. V. 1933c. 1939c. Lõiveke. esineb väga ohtlikke haigustekitajaid. Pallum. Vaadeldav teisperekond on maailmas hästi tuntud ja küllalt liigirohke (40 teisliiki). 1974a). (A) Koniidikandjad peajate koniidikogumikega. juurte kude pruunistub ja mädaneb.V. Meil on leitud 2 teisliiki. (A) Koniidikandjad peajate koniidikogumikega. effusum G. samuti V. 1974c. kuni 14 aastat.8. Acremonium sp. 1995) ning isegi puudel ja põõsastel. Meil kõige rohkem levinud ja paiguti suuri saagikadusid põhjustavad haigused on tomati. Pärtel. 1990).Joon. Joon. 39 .7. Haiguse tagajärjel tomatitaimed närbuvad tavaliselt viljade moodustumise algul. mille tekitajad on vastavalt V. album (Preuss) Pidopl. on ka Eestis laialt levinud. Jaama jt. [18]. taimed võivad hävida juba mõne päeva jooksul või jäävad kiduraks ja annavad viletsat saaki. 1988. V. gerberal jpt. eralduvate toksiinidega. Kaks kogu maailmas kõige ohtlikumat taimehaiguste tekitajat . 1968. 1995). juurekaela ja varte juhtkudesid ja mürgitavad taimi Joon.G. Seened talvituvad mikrosklerootsiumidena mullas ja võivad niiviisi püsida (A) Koniidikandja. 1975. sealhulgas nisu ja odra teristel . Verticillum alboabrum. 3. 1978.. kroonilise haigusvormi korral lehed kolletuvad 1. maasikal. (B) Lagunevad koniidikogumikud. (C) Koniidide teke. 1988). [2]. 3. Acremonium (Cephalosporium) sp. püsimütseelina mullas ja taimejäänustel (B) Seeneniidistik. V. poolparasiidina kõrrelistel. dahliae. V.perekonnaga Cordyceps tungalteraliste (Clavicipitaceae)ja perekonnaga Nectria komuseeneliste (Nectriaceae) sugukonnast.

1903. üksikult või rühmiti paiknevad stroomad.) Ard. Br. mille pikkus võib olla 0. 1965). Teravilja säilitamisel tungaltera mürgine toime väheneb ja kaob umbes aasta pärast (Sõmermaa & Tammeorg. nigricans Tul. seente (Fungi) või ämblikulaadsete (Arachnoidea) parasiidid või saproobid. eelmine aga sooalssi (Eleocharis palustris (L.4% sklerootsiume). mis on purpurpunased ja mille peaosas paiknevad perifeerselt ühes reas laipudeljad sulgeoslad. Tungalterast toodetavaid ravimeid on ligikaudu paarkümmend (vt. Seenemügarate talvitumise järel areneb neil mullas 10-30 nööpnõelakujulist stroomat. Eestis 4 liiki. Sulgeoslad pudeljad. Perekond tungaltera. Tungaltera mürgitust inimesel ja loomadel nimetatakse ergotismiks (vt. Nakatatud õites areneb seeneniidistik. partheina-tungaltera (C. koos mesikastega levivad putukate jalgade külge kleepunud koniidid taimelt taimele. Cordyceps Link Putukate (Insecta). 40 . Sulgeoslate suudmed stroomadest esile ulatuvad. Õites arenevad teriste asemel seenemügarad. mis eritab orgaaniliste ainete eksosmoosi tagajärjel “mesikastet”. paljude ristivaheseintega. värvusetud. suue esileulatuv. 1935c. Perekonna Cordyceps taolist teleomorfi on seostatud ka teisperekonnaga Beauveria Vuill.. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Acremonium. Seeneniidistiku arenemine sigimikus põhjustab “mesikastet”. Seenemügarad tekivad nakatunud peremeesorganismis. mükotoksikoosid loomadel). värvusetud. Clavicipitaceae Lihakad stroomad eredalt või tumedalt värvunud. Eoskotid silinderjad.Sugukond tungalteralised. tavaline on haigus rukkil (Lõiveke.. Paecilomyces. Heintaimedel esinevad seenemügarad põhjustavad kariloomade haigestumist. ravimseened). (Domsch jt. Ajaloost on teada mitmeid suuri ergotismipuhanguid Lääne-Euroopas ja Venemaal. mõnikord on stroomad harunenud. microcephala (Wallr. purpurea (Fr. harva mustjad) nuijad. anamorf Sphacelia nigricans Sacc. Eestis 3 perekonda 12 liigiga. millel pärast maapinnal talvitumist tekivad steriilse jala ja sulgeoslaid sisaldava peaga stroomad. Parafüüsid sulgeosla külgedel. mõnel liigil jagunevad osaeosteks. Treboux. 1995). punakad. Peamised anamorfid . koniidid üherakulised. 1993). eoskotid hulkeoselised või 1-2 eosega. ämblikel või seentel eredalt värvunud (kollakad.0 cm. Tungaltera mürgisus on tingitud alkaloididest. 1981). paiknevad eoskotis paralleelse kimbuna. Ergotism avaldub kahesugusel kujul . C. Lüsergiinhappest saadakse lüsergiinhappe dietüülamiidi (LSD) . samas areneb ka anamorf Sphacelia segetum Lév.. Sõmermaa. Anamorf-perekonna Sphacelia esindajad arenevad peremeestaime sigimikus.hallutsinogeeni ja ohtlikku narkootikumi. 1912. Claviceps Tul. Anamorf-perekond Paecilomyces on peamiselt seotud eurootsialaadsete (Eurotiales) sugukonnaga Trichocomaceae ja leiab seetõttu lähemat käsitlust selle sugukonna juures. Eoskotid silinderjad. mida rahvasuus nimetatakse nõiahambaks.) (tahvel 1) on sarvjate. Orgaaniliste ainete väljavoolu tõttu jäävad ka naaberpähikud tühjaks. sealhulgas kõigilt meie teraviljadelt (Soobik. eosed algul üherakulised. mille pea on heledam.Acremonium. kotteosed niitjad. Lepik. mistõttu haigust tõrjub sügiskünd. Hiljem arenevad mumifitseerunud putukatel.) Tul. millega kaasneb teadvuse ähmastumine.gangreenina või krampidena. 1935c). mis talitlevad iseseisvate eostena. vabanenult kanduvad tuulega kõrreliste õitsemise ajal õitele. eosed niitjad. Isaria. Eestis pole ergotismi täheldatud.: Fr. Perekond kedristõlvik. milliseid kasutatakse ka ravimite valmistamiseks farmakoloogias. Nakatunud õite sigimikes arenevad mustad sarvjad seenemügarad (sklerootsiumid).) R. kuid on mesilastele mürgine.). viimane liik kahjustab partheinu (Glyceria spp. millest enamik on ära märgitud ka Kovali (1984) poolt. Eosed niitjad. soehambaks jne. tihti suurte seenemügaratega (näiteks rukkil 1-3 cm). Harilikku tungaltera on leitud 78 peremeestaimeliigilt kõrreliste sugukonnast. Seenemügarad hävivad 6 cm sügavusel mullas. pika silinderja avaosaga. Seenemügarad on mürgised ja seetõttu on ka nendega segatud teradest jahvatatud jahu mürgine (juhul kui viljas sisaldub vähemalt 0. Harilik tungaltera (C.) (Vestergren. tekivad sporodohhidel. oranžid.2-3. sesleriae Stäger) kahjustab lubikat (Sesleria coerulea (L.) on mustjaslillade stroomadega. sün.) Tul. Eestis 7 liiki. Kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) parasiidid. Lubika-tungaltera (C. Must tungaltera (C. 1995). hiljem rohkete vaheseintega. Paecilomyces. mis meelitab ligi putukaid. wilsoni Cooke) mustjatel seenemügaratel areneb pärast talvitumist 1-3 kollakaspunast stroomat.) (Lepik. Sphacelia.

parasitica Willd.5 mm pikk.) (Parmasto. anamorf Isaria Joon. C. Strooma ümbritseb ülemist kõrresõlme. Leivategija suulised andmed). 3-8 mm laiune. ümbritsevad muhvina ülemist kõrresõlme ja on kühmulised sulgeoslate näsajatest kaeltest. Cordyceps capitata.) Link) (joon. 1967) ning Acremonium typhinum Morgan-Jones & W. 1856. Eosed eoskottides paralleelse kimbuna. Cephalosporium militare Kobayasi). sest nakatatud kõrred ei loo ja haigus on krooniline (Marland. pruun. Vastavalt sellele on kõrreliste-tõlvtõvikul tuntud kaks teisliiki: Sphacelia typhina (Pers. Fibrillaria felina (DC. Anamorf areneb valge kirmena noortel stroomadel. 1967). 5 mm läbimõõdus. Sale kedristõlvik. 1987). 2-8 cm pikad. brachiata Sacc.) (joon.H. calva Fr. liblikate (Lepidoptera) tõukudel ja nukkudel. jalg 2-8 mm lai. on oranžid või purpursed. substraadi pinnale risomorfide abil kinnitunud. kuni 5 cm pikad.perekonnal Sphacelia tekivad koniidid sporodohhidel. Eestis esinevad veel järgmised liigid: verev kedristõlvik (C.11. 3.) ja timuti (Phleum pratense L. mürgine (vt.Hariliku kedristõlviku (C. (Dietrich. on meilt seni leitud ainult anamorfina Paecilomyces farinosus (Holmsk. mis tekitab kõrrelistel tõlvtõbe. väga pikad. 1990) ning boveriini sünteesi tõttu kasutatav õunamähkuri (Laspayresia pomonelle L.) Tul. Eoskotid silinderjad.) Vuill. paljude ristivaheseintega. [11]. 1965).) on üksikult asuvate tumepruunide. Brown & G. (sün.10.) seemnepõldudel. Joon. & Sacc. typhina (Pers.) (Dietrich. Nimetatud anamorf-perekonnad on erineva morfoloogiaga .11.) (tahvel 1). lihtsad või harunenud. Viimane on tuntud mullaseenena (Alton.) Carmichael (sün. 1. jalg kuni 6 cm pikk ja 3 mm lai. 1984). pikisoonega. Sale kedristõlvik (C. seejärel tumenev. Sm.) Link) (tahvel 1) stroomad on nuijad. Anamorf-perekonnast Isaria on Eestis leitud 2 teisliiki. bassiana (Boltsh. 3.10. (Koval.) Sacc.: Fr. 1989). anamorfina Sphacelia typhina aga seitsmelt peremeestaimelt kõrreliste sugukonnas (Põldmaa. Noorelt parafüüsid olemas. Anamorf-perekonnast Beauveria on teleomorfita teisliike Eestis teada 2: B. eosed värvusetud. 1856. Peajas kedristõlvik (C. mille teleomorfid on teadmata: I. kotteosed pikad. Seen on eriti ohtlik keraheina (Dactylis glomerata L. kerajas või silinderjas. seejärel kollakasoranž kuni kahvatupruun.S.) (tahvel 1) stroomad arenevad üksikult.. Epichloë (Fr. Pea kerajas. mis võib esineda nii putukate parasiidina kui ka vee-. eoskotid poolkerajalt laienenud tipuga. Sulgeoslad munajad. C. esineb Eestis looduslikult ka õunamähkuri röövikutel (L. sün.: Fr. stroomadega.: Fr.ja puidusaproobina (Farr jt. määrdunudkollakas või rohekas. jalg 2-3. mõnikord lapik. 1968). mille kaudu eosed väljuvad. 1958b). mistõttu kirjanduses pole tihti vahet tehtud.: Fr. Gams (sün. (1989) .. on algul valkjas. enne sulgeoslate teket moodustub samadel stroomadel anamorf Acremonium militare (Kobayasi) W. parasiteerib teralisel hirvepähklil (Elaphomyces granulatus ) (Sõmermaa. asetsevad stroomas ühes reas. millises arengujärgus seen esines. 1856) ja B. 3. felina (DC.-Amans) Link. kohati sage hirvepähklitel (Elaphomyces spp. myrmecophila Ces. seest heledate Peajas kedristõlvik.) on 2-11 cm pikkuste stroomadega. capitata (Fr. Stroomad oranžikaskollased. Tul. Isaria farinosa Fr. mille peaosa on selgelt eristatav. Eestis on tõlvtõvikut leitud teleomorfina viielt. dubia Delacr. Voronin. harvem rühmiti. Isaria felina (Pers. viimane liik on laia ökoloogilise amplituudiga seen. kuni 4 cm pikk. tipul paksenenud ja avaga. perekonnal Acremonium aga üksikutel koniidikandjatel. Farr jt.) Fr. Parmasto. mulla. coccinea Penz. 1989). Eestis 1 liik . ophioglossoides (Ehrh. 1859. Perekond tõlvtõvik.või oliivpruun.5 mm lai. punakas. (1995) nimetavad tõlvtõviku anamorfperekonnana Sphacelia.) Pers. peaosa jalast halvasti eristatav. Gams. Anamorfi nimetuse suhtes lähevad uurijate arvamused lahku. 41 .) tõrjes (Leivategija. Hawksworth jt. mille kohalt nöördunud.. sage liblikate (Lepidoptera) nukkudel ja tõukudel. eoslavaseentel (Hymenomycetes) (Dietrich. 1859) ja I. Endofüütsed seened või parasiidid kõrrelistel. kitsad. 1961a). peaosa jalast selgelt eristunud. niitjad. Cordyceps gracilis.Acremonium. memorabilis Ces.) Tul. [11].) Pikamäe ja Porkuni järvest (Dietrich.. leitud anamorfina. psilotsübiinimürgitus). & C.) A.kõrreliste-tõlvtõvik (E. paljudeks segmentideks jagunevad. gracilis Durieu & Mont. milleks on seen ka Eestis määratud (Põldmaa.) ja C. 3. Hirvepähkli-kedristõlviku (C. militaris (St.

metsakõdus ja mullas ning üleparasiidid seente viljakehadel.) Rifai (sün.. citrina (Pers. keldrihallitusena (Lepik. harva üleparasiidid mittelehikseente viljakehadel. T. Lasting jt. 3. kaherakulised. 1926b) jm. Cladobotryum. Hypocrea Fr. Eestis 2 perekonda 26 liigiga. fungicola P. lamedad. eoskotid silinderjad. Hypocrea rufa. Mycogone. 1975. Lasting & Laitamm.Sugukond helekottseenelised. Voronin. 1989). H. 1965). järvedes (Voronin. (A) Strooma. mida keemiliste vahenditega on raske tõrjuda. mistõttu teda kasutatakse biotõrjes. pulvinata Fuckel.) stroomad on laiuvad. Eestis 6 liiki.. rufa Pers. (B) Eoskott eostega. (B) Koniidid.Acremonium. 1978.: Fr. 42 . 1958a.Peamised anamorfid .13. Kotteosed kollakad või helepruunid. 1975. 3. 1990. Anamorf-perekond Trichoderma on seotud ainult teleomorf-perekonnaga Hypocrea. kõdunevatel männitüvedel. munajad. 1988).) lihakad määrdunudkollased stroomad on 1-10 cm läbimõõdus. [2]. valkjad või rohekad). [11]. lühikese jalaga. polysporum (Link: Fr.: Fr.) on okasmetsades sage kõdusaproob. anamorf Acremonium sp.Trichoderma. 1989). kanaliks aheneva tipmise paksendiga. 1990) ja harva kõrreliste mükokompleksides (Soobik. Nui-helekottseen (H. eosed lagunevad kaheks munajaks rakuks. Kold-helekottseene (H. punakad. harva.12. esineb järvedes (Voronin. pachybasioides Doi on meil leitud turbamuldades anamorfina T. (sün. eoskotid silinderjad. Sulgeoslad paiknevad stroomades ühes reas. 3. ceramica Ellis & Everh. järvede vees (Voronin. sulgeoslad stroomadesse süüvinud.või 2rakulised. Lasting jt. album Preuss) (Lasting. 1975.. 1988). Parasiit-helekottseene (H. Solntseva jt. Joon. seest jäävad heledaks. H. 1. Sepedonium. lühikese jalaga. Trichoderma viride. 1977. kõdunenud kasepuidul (Parmasto. aureoviride Rifai. Kotteosed värvusetud või kollakaspruunid.) Sacc. Trichoderma.13. Hypocreaceae Stroomad laiuvad või polsterjad. T.. H.) stroomad on punased. sage kasekäsnaku (Piptoporus betulinus) ja kännupessu (Fomitopsis pinicola) viljakehadel (tahvel 2) (Sõmermaa. Viimase liigi anamorf Trichoderma viride Pers.) Fr. Joon. Eoskotid silinderjad või nuijad. longibracheatum Rifai. mulla. hiljem sidrun. hiljem pruunid. 1978) ja kõrrelistel (Soobik. lihakad.12. sulgeoslad stroomadesse süvenenud. Eestis on leitud 2 levinumat teisliiki. sün. Seen on antagonistlike omadustega mitmete teiste seente suhtes. 8-eoselised. Sõmermaa.või vahakollased. T. 1988). (A) Koniidikandja.ja veeseenena turbas ja järvedes (Lasting. eosed kahe ebavõrdse poolega. 1989. olles hästi äratuntav suhteliselt suurte (2-4 cm kõrguste) kreemikate nuijate stroomade poolest. 1978) ja kõrreliste jäänustel (Soobik. algul valkjad. 1989). heledalt värvunud (kollased. Anamorf-perekond .) (joon.) on aga tavaline saproob mullas (Lasting. lignorum Tode) (joon. kuid tumedad suudmed nähtavad mustade punktidena. jagunevad eoskottides kaheks osaeoseks. 3. selgelt nähtavate seinteta. Preparaat trihhodermiin tõrjub eriti edukalt juuremädanikke. Saproobid puidul. 1965). Puna helekottseen.. Sulgeoslad stroomadesse süvenenud. Valdavalt saproobid puidul ja metsakõdus. Karst. Puna-helekottseene (H. vahajas-lihakad. Perekond helekottseen. on Eestis seni leitud vaid anamorfina Trichoderma koningii Oudem. alutacea (Pers. anamorfina mullaseened. mille kuuluvust teleomorfide juurde seni ei ole teada: T. karvased või kiulised.

Üks sagedasemaid liike Eestis on kollane üleniidik (H. mille mütseelipõimik on valkjas või seemisnaha värvi ning sulgeoslad pruunikad.: Fr.: Fr. viltjat mütseelipõimikut sulgeoslatega on Eestist leitud vaid paaril korral (Dietrich. Sulgeoslad heledal või eredalt värvunud mütseelipõimikul (subiikulumil). Pisiservikute (Crepidotus spp. Hypomyces aurantius. harvem liudikulaadsete (Pezizales) viljakehadel. H.: Fr. rosellus (Alb. anamorf C. sün. vähemal määral saproobidena puukoorel või lehekõdul. Valkjas üleniidik (H. anamorf Sepedonium tulasneanum Sacc. [2]. Kõdu-üleniidiku (H..) kaks leidu tamme-kivipuravikult (Boletus luridus)(Arnold.. Sepedonium chrysospermum.15. 1994). 1970). anamorf Cladobotryum dendroides (Bull.) S. lithuanicus Heinrichson-Normet). lateritius (Fr. kuid viljakehi on õnnestunud kasvatada kultuuris ka Eestist pärit materjalist (Rogerson & Samuels. H. [11]. Joon.) Tul. armeniacus Tul. enamik kuulub anamorf-perekondadesse Cladobotryum ja Sepedonium. sün. 3. mõnel üleniidikuliigil aga teisperekondadesse Acremonium.) W.) Tul. Seen ongi peamiselt levinud anamorfina Sepedonium chrysospermum (Bull. 1983). sulgeoslad arenevad metsakõdul täielikult kõdunenud peremeesseene läheduses.). mis paljude liikide puhul on teleomorfist märksa sagedasemad ning laialdasemalt levinud. teada on vaid paar leidu lehekõdult ning kuusekäbidelt. Kaseriisika-üleniidik (H. mis on eelmisele väga sarnane. Joon.14.) W. aga ka teiste riisikate viljakehadel.).) H. esineb pilvikutel (Russula spp. subiikulumist ulatub välja vaid nende kaelaosa.Perekond üleniidik.). 43 . chrysospermus Tul.) Rogerson. Viimases arenevad tihedalt üksteise kõrval sulgeoslad.).) anamorf Cladobotryum verticillatum (Link: Fr.) Tul. Hypomyces (Fr.: Fr.) Tul. (sün. Arnold. 1983).) ja lõhnav üleniidik (H. Punakas üleniidik (H. H.. mille mütseelipõimik on roheline. (B) Kotteos. mycophilum (Oudem. Syd.14. Mycogone jt. viridis Berk. selle teleomorfi on seni leitud vaid üks kord.) Tul. & Schwein. Rohekas üleniidik (Hypomyces luteovirens (Fr. & Broome).) viljakehadel on anamorfina sage H. Oranž üleniidik. ochraceus (Pers. esineb peamiselt porgandriisika (Lactarius deliciosus). tremellicola (Ellis & Everh.: Fr. Lõhnav üleniidik esineb meil looduses ainult anamorfina. Gams & Hooz. Gams & Hooz. Eestis 20 liiki. mädandades need täielikult. Apiocrea tulasneanus (Plowr. odoratus G. 3. Samal seeneniidistikul moodustuvad erekollased klamüdospoorid ning peremeesseen kattub lõpuks peaaegu üleni kollase kirmega. Punakat üleniidikut iseloomustavad lillakaspunased sulgeoslad ning hästiarenenud mütseelipõimik.) Link (joon. kasvab ainult kaseriisika (Lactarius torminosus) rühma esindajatel. Puravikulistel parasiteerivatest liikidest on Eestist teada veel väga haruldase seene. 3.. 1856). põhjustades nende mädanemist (Koval. tulasneanus Plowr. Väga iseloomulikud on hallitusena esinevad anamorfid.Hughes katab väga tihti valge koheva kirmena mitmesuguste lehikseente viljakehi. Nende elutegevuse tagajärjel muutub kogu peremeesseene viljakeha kõvaks ning eoslehekesed kattuvad üleni parasiitseene mütseelipõimikuga. mis parasiteerib puravikulaadsete (Boletales) viljakehadel. Klamüdospoorid. seen võib kasvada ka puukoorel või lehekõdul. (A) Strooma. Pilvikulaadsetele (Russulales) spetsialiseerunud üleniidikute liike esineb Eestis 3.) esinevad meil mitmesuguste eoslavaseente (Hymenomycetes) viljakehadel (Koval. Seene areng algab koniidikandjatega valge seeneniidistiku moodustumisest peremeesseene kübaral ning jalal. Kasvavad peamiselt parasiitidena eoslavaseente (Hymenomycetes).

culmorum kurgil. kattes substraadi valge kirmega. Anamorf-perekonnas Mycogone on Eestis teada 2 teisliiki. Tubercularia. F. millel teleomorf teadmata.) Rogerson & Samuels). 8-eoselised. veest (Voronin. kõrreliste jäänustelt ja teristelt(Soobik.). ristikutel.G. et parasiteerib peremeesseene pruunil. millel arenevad koniidikandjad koniididega (anamorf Acremonium sp. 1984. sphaerocephalum (Berk. kuulub risosfääri kompleksi. oxysporum (Lasting & Laitamm.).) Tul. semitectum Berk & Ravenel ja F. neist Cylindrocarpon. põhjustab puhanguliselt pulberja punakaste teket kartulil (Sarv. Anamorf-perekonnast Cladobotryum on meil leitud 2 teisliiki. redolens Wollenw. 1989. 1989. albidus Rehm (anamorf C. sporotrichoides Schreb. Lõiveke. linal. 1987.) alustab arengut samuti anamorfina (Cladobotryum varium Nees: Fr. (anamorf Gliocladium microspermum (Sacc. Kõrreliste. Eoskotid silinderjad või käävjad. Viimased kaks liiki esinevad Eestis peamiselt anamorfina. aurantius (Pers. H. orthosporum (W. 3. nelkidel.kurgil. Viimastel aastatel on mitmest kohtast leitud jänesvaabikult (Ganoderma applanatum) vaabiku-üleniidikut (H. 3.). mõnikord puuduvad. oxysporum Schltdl. Põldmaa) ja H.: Fr. orthosporus K.. 1975a). 1995).. eosed üherakulised või vaheseintega. dimorphicum K. Gams) K. mõlemaid tunneb ära roosakast kirmest. mille moodustab klamüdospooride mass. Kohati esineb meil juurepessule (Heterobasidion annosum) spetsialiseerunud liiki H. millele vastavaid teleomorf-liike pole seni teada. Torikulaadsete viljakehadel kasvavad veel H.) ning teine mitmesugustel lehikseentel. veeseentena äsjanimetatud 2 liigile lisaks veel F.16. millel pole teada teleomorfe: M. 1990). Teisperekonna Fusarium ülalnimetatud teisliikidest on mullaseentena laialt tuntud F. mitmesuguse kujuga. trichothecioides Wollenw. Samal lehvikutaolisel mütseelil võib leida ka sulgeoslaid. Arnold) Rogerson & Samuels on sage lilla ebanahkise (Chondrostereum purpureum) kõdunevatel viljakehadel. Mitmed liigid põhjustavad real põllukultuuridel ja ilutaimedel fusarioosi (tuntud ka närbumistõve. hernel. F. Sm. cervina Link ja M. tekitades paiguti olulist majanduslikku kahju: F.Acremonium. broomeanus Tul. Peamised anamorfid . Seen erineb kõigist eelnimetatutest selle poolest. 44 . tulpidel.15. F. värvusetud või veidi värvunud. rosea Link. punakaste. F. sporotrichiella (Voronin. Sulgeoslad kerajad või munajad. rohttaimedel. mille sisu on aga tihti valmimata. seentel (harvem samblikel) või putukatel.Oranž üleniidik (H.) (joon. Eestis 4 perekonda 30 liigiga. 1985. H. Arnold (anamorf C. Saproobid või parasiidid puude ja põõsaste okstel. culmorum ja F. mis koosneb peamiselt pulberjast koniidide massist.)ja F. 1990). F.) (Soobik. 1988). 1985). Verticillium. semitectum on mullasaproob. fungicola G. kuid on leitud ka juurtelt ja teistelt vegetatiivorganeilt (Karoles. 3. Seeneniidistik on kinnitunud eoslavakandjale vaid ühes punktis. tõusmepõletiku tekitaja kompleksis okaspuudelt (Karoles. & Broome). pooleldi stroomadesse süvenenud või pindmised. Paaril korral on harilikult lehternahkiselt (Thelephora terrestris) leitud liiki C. 1989. Esimene liik on meil kaunis sage helvellidel (Helvella spp. Cylindrocarpon. Gams). vabanenud eosmassil. Liiki H. F. gladioolidel. 1984). clavisporum (Gray & Morgan-Jones) Rogerson & Samuels) on leitud vaid ühel korral. semitranslucens G. 1988). harva sisemuses. oxysporum väga laial peremeestaimede ringil . culmorum (W. (joon. merismoides Corda esineb saproobina vees (Alton. sealhulgas kõigi teraviljade mükokompleksides on väga laialt levinud F. chrysostomus Berk. Koniidide moodustumise lõppedes areneb taelikulaadsete (Hymenochaetales) või puitulagundavate lehikseente vanadel viljakehadel oranžikaskollane mütseelipõimik oranžide sulgeoslatega. 1980. 1977). C. Anamorf-perekond fusaarium (Fusarium) jaotub sugukonna mitme perekonna vahel.) W. kust lähtub valgeid mütseelivääte. Eestis on seni registreeritud 28 teisliiki. Põldmaa.) Sacc. paiknevad substraadi pinnal. Sugukond komuseenelised. Põldmaa (anamorf C.: Fr. Nectriaceae Stroomad polsterjad või vähe arenenud. albidus aga on seni leitud ainult anamorfina.17. 1990) ja kõrreliste jäänustel (Soobik. Fusarium. kartulil. sporotrichiella Bilai (sün.(joon. Solntseva jt. stereicola (G. Arnold). punahallituse ja varremädanikuna). astritel. 1988. Tubercularia ja lisaks Volutella on seotud ainult teleomorf-perekonnaga Nectria. polyporinus Peck (anamorf C. F.

ühel korral leitud männil (Karoles. 1980). var. eosed käävjad. sinakasmustad. Perekond giberell. värvusetud või heledalt värvunud.19. Pärtel (1974a) ja Kivilaan (1936b) on seda liiki leidnud ka õuntel hoidlates. anamorf . Fusarium oxysporum. avenacea R.J. Saproobid ja poolparasiidid kõrrelistel.) on teleomorfina arvukalt leitud 14 kõrsteraviljalt ja kõrsheinalt. Liiki G. Anamorf Fusarium sambucinum Fuckel põhjustab närbumistõbe kurgil. Fusarium culmorum.uimastava punakaste tekitaja Fusarium avenaceum (Fr. 1988. paiknevad eoskottides kahes reas.) Sacc. samuti esineb arvukalt paljudel kõrsteraviljadel. peaaegu jalata. 4. Punakastest nakatunud teravili muutub sõltuvalt kahjustavast liigist mürgiseks . eoskotid ellipsoidsed. kolme. 1972. (joon. acuminata Wollenw. 1995). [6].või 8-eoselised. eoskotid nuijad. pulberjat punakastet kartulil (Sarv. pulicaris (Fr. F. heintaimedel ja metsataimedel. eriti katmikaladel. 1995). Makrokoniidid.. anamorf Fusarium gibbosum Appel & Wollenw. harilikul männil põhjustab ta infektsioonilist tõusmepõletikku taimlates (Hanso & Karoles.] esineb kurgi-juuremädaniku kompleksis ning kõrsteraviljadel ja kõrsheintel. parafüüsid harunevad. piklik-munajad. anamorf Fusarium lateritium Nees esineb kurgi ning metsataimede mädanevatel juurtel. G.ja heintaimedelt ning kurgi juurtelt. on leitud teraviljade juurtelt ja teristelt. Soobik.Joon. G. Fr. 45 . samuti mitmel kõrrelisel (Soobik. 1988). (sün. equiseti (Corda) Sacc.) Sacc.) (joon. Anamorf-perekond Fusarium. paljudel metsataimedel. anamorf Fusarium graminearum Schwabe). zeae (Schwein. intricans Wollenw. kõrsheintel ja metsataimedel. Kirp-giberelli (G. 1984).sellise toimega on ka maisigiberell (G.) Sacc.) põhjustab juurekaelamädanikku ja punakastet harilikul kaeral ja teistel teraviljadel (Soobik. tema anamorfi Fusarium moniliforme J. (C) Makrokoniidid.18. Karoles. ühe või mitme ristivaheseinaga. vahel enama vaheseinaga. mõnikord ebasümmeetrilised. Eestis leitud väga arvukalt 42 kõrreliseliigil. puude ja põõsaste okstel. 3. eriti juurtel (Lõiveke. eosed ellipsoidsed. metsa.) Sacc. bullatum (Sherb. on harva leitud kõrrelistelt. Liigi G. parafüüsid tavaliselt puuduvad. cyanogena (Desm.) Petch. mida Eestis leidub harva (Lõiveke.17. (A) Klamüdospoorid.) Sacc. saubinetii (Mont. Stroomad ebamääraselt tumesinised või kollakaspruunid. samuti juurviljadel. kuid anamorf Fusarium heterosporum Nees tekitab kõrsteraviljadel ja kõrsheintel (leitud 8 kõrreliseliigilt) ning metsataimedel juuremädanikku. kurgil. baccata (Wallr. Joon. Gibberella Sacc. [25]. Liiki G.] põhjustab anamorfina Fusarium sulphureum Schltdl. kuid esineb ka saproobina mullas.16. gordonia Booth teleomorfi pole Eestis leitud. nahkjad. 3. sirged või kõverdunud. sulgeoslad lihakad. (B) Mikrokoniidid. 1985. fujikuroi (Sawada) Wollenw. Sheld. leitud 7 kõrreliseliigil. samuti esineb teristel ja saproobina mullas. kollakad või punakad. G. Kaera-giberelli (G. Cooke) sulgeoslad on valdavalt sinised. sulgeoslad kobaratena. [sün. 1985). esineb harva.) Bilai [sün. Eestis 8 liiki. 3. 3.) tumesinised stroomad on vähemärgatavad ja esinevad puukoorelõhedes. 1984). Liiki G.

Sõstra-komuseen (N. [10]. tihti rebestavad substraadi ja tungivad lõhedest esile. samuti murutaimedel suuri talvekahjustusi ning on leitud 22 kõrreliseliigil. Hariliku komuseene teleomorfi on Eestis saproobselt leitud 71 taimeliigilt (Sõmermaa. anamorf Cylindrocarpon heteronemum (Berk. Müll. mali (Allesch. eosed käävjad.) (joon. parafüüsid harunevad.) Wollenw. kaherakulised. (A) Strooma. Anamorf Microdochium nivale (Fr.18. Fusarium nivale (Fr. Kollakad või punakad sulgeoslad paiknevad stroomadel üksikult või mitmekaupa. Saproobid rohttaimede vartel. Eosed ellipsoidsed. punased). Joon. Kirpgiberell. 1988). 3. kottseente stroomadel. samadel stroomadel areneb esmalt anamorf Cylindrocarpon candidum (Link: Fr.) (joon.Tubercularia confluens Corda] ja seejärel teleomorf Nectria coccinea. mittelehikseente viljakehadel. polsterjad. Gibberella pulicaris. Calonectria nivalis Schaffnit) pole meil teleomorfi seni leitud. enamasti parafüüsideta. eoskotid silinderjad. lumiseen on suurimat kahju tekitav talvitumishaigus Eestis. mida võib metsas mahalangenud oksakestel eredavärvuseliste. põhjustades viljapuu-seenvähki. nöördunud. Monographella Petr. [6].. Gams & E. seejärel teleomorf.. Tubercularia. coccinea (Pers.) Samuels & I. erevõi pruunikaspunased.) Fr. 1995). Fusarium. nende arenemises puudub sesoonsus. sün.Joon.) W.C. kerajad. 3. Perekond komuseen. värvusetud.) esineb sõstardel ja aed-karusmarja okstel. Anamorfid põhjustavad tihti puude ja põõsaste haigusi. Stroomad hästi arenenud. ühe ristivaheseinaga. seentel või samblikel. Viljapuu-komuseene (N. [sün. puude ja põõsaste koorel. 3. harvem sammaldel. hall või roosakas seeneniidistikukirme. munajad või käävjad. cinnabarina (Tode: Fr. Volutella. Pärna-komuseen (N. (C) Sulgeoslad. Cylindrocarpon.20.) areneb tüvedel või okstel koorepragudes. eredalt värvunud (oranžid. eosed ellipsoidsed. Madalmaades tekitab seen parasiidina märkimisväärset kahju (Smith jt. Eestis 20 liiki. nivalis (Schaffnit) E.).) Fr. ribis (Tode) Oudem.). Hallett [sün. Perekond lumiseen. Gerlachia nivalis (Ces. Parasiidid ja saproobid puude ja põõsaste okstel. kaherakulised. Sulgeoslad stroomade ülaosas. kõige sagedamini harilikul rukkil. Anamorfid – Acremonium. 46 . mille kohalt mõnikord nöördunud. galligena Bres.) Fr. mistõttu õige agrotehnika korral taimed võivad paraneda. kus hiljem tekivad ka koniidid.) kahjustab lisaks harilikule pärnale ka hariliku saare oksi.] põhjustab kõrsteraviljadel ja kõrsheintel. Kahjustus avaldub varakevadel lume sulamise järel – orasele tekib valge. Makrokoniidid. sulgeoslad stroomades rühmiti. Fusarium avenaceum.) Ces. 3. Müll.19. pikk ja jahe kevad (Lõiveke. 1973). & Broome) Wollenw. värvusetud või nõrgalt värvunud. Eesti ainsal liigil lumiseenel (M. näsalised või soomuselised. esmalt areneb stroomadel anamorf. sulgeoslad võivad areneda igal aastaajal. Verticillium.21. Eestis on teda harva leitud ka parasiidina (peamiselt anamorfina Tubercularia vulgaris Tode) külmakahjustatud aed-karusmarjal ja sõstardel (Ribes spp. Seen ei põhjusta igakord võrsumissõlme hävimist. kerajad või munajad. Seen on haavandiparasiit aed-õunapuul. liigniiskus. [sün. & Arx. 1–2 mm suuruste lihakate stroomadena kohata peaaegu igal sammul. C. haiguse arengut soodustavad sulailmad talvel. siledad. (B) Kotteosed. tipus ümardunud. Üks tavalisemaid liike on harilik komuseen (N.) Wollenw. Nectria (Fr. eoskotid silinderjad kuni nuijad.) punased sulgeoslad paiknevadé stroomades kogumikena.

& C. 1980. tenue Wollenw. 1976. eriti süsikulaadsete (Xylariales) hulka kuuluva liigi Diatrype stigma (Hoffm. chaematococca Berk. Sarapuu-komuseen. tekitades vähihaavandeid. luteoalbum (Link. Paakspuu-komuseent (N. 1984). 1977).) on leitud paakspuu okstel (Sõmermaa. coryli Fuckel) (joon. (A) Strooma sulgeoslatega. 1990).) Fr.) Scholten [sün. (A) Strooma sulgeoslatega. (B) Eoskott eostega. punicea Kunze & Schmidt. & Broome esineb kahe sünanamorfina – Fusarium solani (Mart.22.. tema anamorf Cylindrocarpon obtusisporum (Cooke & Harkn. consors Samuel esineb meil ainult anamorfina Volutella ciliata (Alb. Kerajas komuseen (N. 3. anamorf on Cylindrocarpon willkommii (Lindau) Wollenw. Joon.) Fr. 1985) ja kurgi-juuremädaniku kompleksis (Lõiveke. tekitades hoidlates suuri kadusid (Sarv.23.) Wr. kuid esineb parasiidina ka heintaimedel ja saproobina mullas. inventa Pethybr. sün.) esineb mitmesugustel kõrrelistel (Soobik. teine anamorf esineb okaspuutõusmetel (Karoles. [11]. N. V. Tul. 1965) ja hariliku timuti (Phleum pratense L.Joon. esineb anamorfina Verticillium tenerum (Nees: Fr. turbas (Lasting & Laitamm. eriti harilikul pihlakal. anamorf Cylindrocarpon album (Sacc.] mitmesugustes muldades (Lasting. sanguinea Bolton: Fr.) Sacc. [11]..) on alpikannide (Cyclamen spp.) Subram. (B) Eoskott eostega. 3. 3. esineb hariliku sarapuu okstel. N. Lehtpuu-komuseen (N. 1988).20. 1985).) Link [sün.22. [11].) stroomadel.komuseen. 1977). var.. C. Nectria ditissima. V. 3. Verev komuseen (N. Pärna.. tema anamorf on Fusarium aquaeductum Lagerh. Kõrsheinte-komuseen (N.: Fr. 1989). 1980. Farr jt. tema anamorf on Cylindrocarpon cylindroides Wollenw.23. (B) Eoskott eostega. 1986). kartuli-kuivmädanikku.. 1989).komuseen.) kõrtel (Soobik. 1978.) esineb teleomorfina mitmete kottseente.)kahjustab lisaks aed-õunapuule ka harilikku tamme ja harilikku pärna. Kausjas komuseen (N. lateritium Berk. 1989). 3. Booth) kahjustab Eestis siberi lehist (Larix sibirica Led. (A) Stroomad sulgeoslatega. episphaeria (Tode) Fr. 1962. 1975a. okaspuude kahjustusi (Karoles. ja F. Okaspuu-komuseen (N. esimene anamorf põhjustab kurgi-närbumistõbe (Lõiveke. Nectria coryli. tawa Dingley) esineb kõrsheintel. (vt. esineb saproobselt järvedes (Voronin. olles haavandiparasiit. 1988).) Wollenw. kahjustab 47 . Nectria galligena. Alton. 1988). radicicola Wollenw.) tumepunased sulgeoslad muutuvad vananedes mustaks. Joon. (A) Strooma sulgeoslatega. Joon.) ja harilikku kuuske. 1984. (B) Eoskott eostega. & Schw.) juuremädaniku tekitaja. heintaimede seemnetel (Soobik. anamorf Acremonium sp. var.) (joon. 1975a). 3. peziza (Tode) Fr. ditissima Tul. harva. Nectria coccinea. Dialonectria peziza (Fr. N. (Farr jt. Lehtpuu-komuseen. Sarapuu-komuseene (N.21. radicicola Gerlach & Nilsson) anamorf Cylindrocarpon destructans (Zinssm. Viljapuu. mitmetel kõrreliseliikidel (Soobik.) Cooke) esineb Lääne-Eestis ja läänesaartel lehtpuudel. [11]. teraviljade juuremädanikku (Talvoja. Juure-komuseene (N. fuckeliana C. javanicum Koord. medium Wollenw.

Siia kuuluv avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekond Scrophulariopsis Bainier on seotud teleomorf-perekonnaga Microascus Zukal sugukonnas Microascaceae.V. (B) Koniidid. stroomadel (Koval. Anamorf-perekonnas Cylindrocarpon on Eestis tuntud 2 teisliiki. (Soobik. viride (Grove) [sün. kuulub okaspuude tõusmepõletiku tekitajate kompleksi (Hanso & Joon. brevicaulis (Sacc. [25].heintaimi ja teravilju. 1856. robergi (Mont.24. ramulariae (Wollenw.) paljudel kõrrelistel (Soobik. Lepik.või peiteoslad. roseola Cooke (Soobik. Karoles. Esinevad sulg. kuid üle minnes nekrotroofsele toitumisele võib põhjustada kõrreliste sugukonna taimedel juuremädanikku. Abbott ja V. G. C. Nimetatud teisliik on meil kõrreliste saproob või poolparasiit. mis on leitud pajuliigilt (Salix sp. 1938c). kuid võib esineda ka putukate jäänustel ja kübarseenetel (Soobik. 1988).) E. Eestis on leitud ainult teisliik S. Anamorf-perekonnas Volutella on Eestis 3 kõrrelistelt leitud teisliiki. millel puudub teleomorf – T. 1966. didymum (Hartig) Wollenw. N. Booth [sün. ochroleuca (Schwein. (joon. volutella Corda. Cylindrocarpon magnusianum. Müller esineb anamorfina Cylindrocarpon magnusianum (Sacc. Gilman & E.C.24. 3. 1988). Eosed üherakulised. C.) (Dietrich. 1980) ja turbas (Lasting jt.V.C. on leitud Diatrypella sp. 1980). 1988).. millel seni ei tunta teleomorfi. magnusiana Rehm ex Sacc.) Bainier. Loomade ja taimede parasiidid ja saproobid. 1985). 1988). Gilman & E. Alton. ventricosa C. N. 1977. N. 1988). Selts Microascales Stroomad puuduvad.) Berk. 48 . gilva (Pers. Anamorf-perekonnas Tubercularia on Eestis teada ainult 1 teisliik. Hypomyces solani Reinke & Berthold] esineb mitmesugustel kõrrelistel (Soobik. enamasti on ta saproob mitmesugustel taimsetel substraatidel.) ja enelalt (Spiraea sp.. V. catenulatum J. millel ei teata teleomorfi. N. Lasting & Laitamm. 1983). Eoskotid kerajad või munajad. esineb anamorfina Gliocladium roseum (Link) Bainier [sün. Perekond Nectriella Nitschke ex Fuckel Eestis 1 liik – N. & Desm. mis on seni leitud Dietrichi (1856) poolt ainult anamorfina Illosporium carneum Fr. Abbott] okaspuude tõusmepõletiku tekitaja kompleksis (Hanso & Karoles. (C) viride Grove] osaleb mullatekkeprotsessides ja taimse orgaanilise materjali lagunemise lõppjärgus Klamüdospoorid.) Weese. 1990). 3.) Sacc. pyriformis J. millel puudub teleomorf – V. säilib saproobina mullas (Soobik.) Wollenw. Fusidium (A) Koniidikandjad.

millel pole seni teada teleomorfi: C. & Schrenk) (joon. kuid kahjustus ei ole eriti oluline. ristikutel (Trifolium spp. tihti arenevad vaid teatud tingimustes. Eosed värvusetud või tumedad. [11]. Schrenk Parasiidid mitmesuguste taimede lehtedel.) G.. 3. kerajad. 1975b. majanduslikult vähetähtis (Soobik. Eoskottide seinad ühtlaselt paksenenud. mustad. coccodes (Wallr. jaquense Petr. Phyllachoraceae Stroomad rudimentaarsed. 1986. Glomerella Spauld. lagenarium (Pass. C. Lõiveke. (C) Koniidikandjad harjastega. C. C. & Halst. lagenaria F. arenevad peremeestaimede kudedes. C. Phyllachorales Stroomad tumedad või eredalt värvunud. Joon. aedspinatil (Spinacia oleracea L. on massiliselt levinud ja põhjustab linakasvatuspiirkondades olulist majanduslikku kahju. 49 .ja õunapuudel (Lõiveke.) Höhn. anamorf Colletotrichum graminicola (Ces. Eestis 3 perekonda 12 liigiga. Glomerella cingulata. 1988). C. paiknevad viljakehade põhjas või külgedel. Amerosporium graminum Died. 1988). laia tipmise avaga. pisi Pat.26.).) Tochinai. Sugukond musttäpptõvikulised. (tahvel 2) . 1968). [4].]. lini (Westerd. 3. & Broome) Taubenh. kirsi-. 1986).) on meil leitud järgmisi teisliike. munajad. Villemsoo & Kikas. Kurgiglomerell (G.-Serib. (B) Eoskott eostega. 1971). Colletotrichum sp. circinans (Berk.) Voglino harilikul sibulal (Järva.) Arx [sün. tekitades suurt kahju kurgikasvatusele (Järva.) S. 1985. pirni. palderjanil (Valeriana officinalis L. Wilson. Kikas. graminicola Politis. 1980. põhjustades koldelist kahju.). Hughes [sün. & H. Kõrreliste-glomerell (G. Sulgeoslad substraadi sisemuses. Joon. 1979). Sulgeoslad näsajate või lamedate suudmetega. dematium (Pers.. Perekond glomerell. põhjustab linakõrbust (antraknoosi) (Jaama jt. kahjustab nimetatud taimeliikide vilju. anamorf – mõrumädaniku (süvamädaniku) tekitaja Colletotrichum gloeosporioides Penz.] kurgi-lehekõrbust (antraknoosi). vartel. spinaciae Ell. C. 1987).) esineb ploomi-. C. Stevens) põhjustab anamorfina Colletotrichum orbiculare (Berk. Anamorf-perekonnast Colletotrichum (joon. 1972). & Magnus) Lams. tihti jätketega.karuputkedel (Heracleum spp. Õistaimede parasiidid. 1968). cingulata (Stoneman) Spauld.J.). esineb kilpjalal (Pteridium aquilinum (L. & Cif.). (B) Koniidid. haigus võib olla massiline ja tuua suurt kahju (Marland. C.). esineb saproobina või poolparasiidina paljude kõrreliste mükokompleksides. 1995) ning tomatil (Marland. 1971. Eoskotid silinderjad. põhjustades aedoa-antraknoosi ehk -kaunakõrbust.W. sün. (A) Sulgeosla. Lõiveke. Peamised anamorfid: Colletotrichum Corda ja Polystigmina Sacc. C. Kõrbglomerell. (A) Eoslaagri läbilõige.. lindemuthiana Schear) esineb Eestis ainult anamorfina Colletotrichum lindemuthianum (Sacc.). esinemine Tallinna Botaanikaaias introdutseeritud liikidel võimaldab hinnata keskkonna seisundit (Karis & Normet. Eestis 1 sugukond. Aedoa-glomerell (G. 3. hernekõrbuse ehk -antraknoosi tekitaja.26.Selts Musttäpptõvikulaadsed.) põhjustab lehekõrbust paljude taimeperekondade esindajail . Eestis laialt levinud. tipmise avaga. & Mont. Kõrbglomerell (G. Eestis 4 liiki.) Grove (sün. Anamorf-perekond – Colletotrichum.) Ellis & Halst. rabarberitel (Rheum spp. kujult varieeruvad – ellipsoidsed. 3.25. niitjad.) Kuhn) (Kukk. põhjustab kartuli-antraknoosi ja tomati-juuremädanikku (Jaama jt. atramentarium (Berk.25. okstel ja viljadel. pteridis (Kalchbr. Enamik liike õistaimede parasiidid.

eriti massiliselt aasristiku (Trifolium pratense L.) Fuckel. laukapuu (Prunus spinosa L. karuputke-musttäpptõvik (Ph.27. kus teleomorf.. [11]. samadel stroomadel areneb eelnevalt anamorf Polystigmina ochracea Sacc. Eestis 2 liiki. trifolii Fuckel. & Broome) Sacc.) Pers. ellipsoidsed. Sulgeoslad kerajad. 1965. Parbery (sün. kasteheintel (Agrostis spp. ochraceum (Wollenw.) moodustab ploomi. roosõieliste (Rosaceae) taimede lehtedel. üherakulised. Sõmermaa. anamorf Phleospora heraclei (Lib. Puna-hulksuu (Polystigma rubrum (Pers.) ja rootsi ristiku (T. Eoskotid 8 eosega. sün. päideroo-musttäpptõvik (Ph. tekitades toomingapunapõletikku. sagedamini harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L. algul kollakaspunased. anamorf Polythrincium trifolii Kunze) moodustab mitmete ristikuliikide.) kuivanud vartel. (A) Stroomad 1988). (D) Kotteosed. anamorfist põhjustatud haigusest tabatud taimed muutuvad loomadele mürgiseks (Pidoplitško. mis algul on epidermiga kaetud. suudmed ulatuvad stroomade pinnale. Wolf. 50 . mis arenevad teleomorfidena rohttaimede lehtedel ja vartel.siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L.) Fuckel) (joon. Teleomorfid arenevad saproobselt varisenud lehtedel pärast talvitumist. sün.5 cm laiuseid ookerkollaseid stroomasid toominga lehtedel. angelicae Fuckel. vahajad-lihakad. (C) Eoskott sün.) ja nurmikatel (Poa spp. substraadil. heraclei (Fr. hiljem lõhestavad selle.musttäpptõvik.).) Sacc. Stroomad lehekudedes. mis pärast talvitumist muutuvad pruunikaspunaseks. Perekond hulksuu.) F. Phyllachora Nitschke Stroomad mustad. 3. harvem puulehtedel.). 3. phalaridis Orton) . tekitavad musttäpptõbe. Leptostromella septorioides Sacc. anamorf Linochora graminis (Grove) D. vananedes tumenevad.) esineb paljudel Joon. peitteisseente (Coelomycetes)tunnustega.27.). hybridum L.) DC. hariliku toominga jt.) . Soobik. Phyllachora graminis. (B) Sulgeoslad. Mycosphaerella killiani Petr. sün. eoste ja parafüüsidega.) moodustab lehekudedes tõrvmusti piklikovaalseid läikivaid stroomasid. 1859.) (tahvel 3) moodustab kuni 1. Phyllosticta angelicae Sacc.: Fr. Cymadothea trifolii (Kill. Polystigma DC. Kõrreliste-musttäpptõvik (Ph..). anamorf Polystigmina rubra (Desm.G. leitud 20 kõrreliseliigil.) lehtedel musti stroomasid..Perekond musttäpptõvik. P.) Fuckel) esineb lugade (Juncus spp. Cylindrosporium heraclei (Lib. Anamorfid väga erinevad. nuijad.) Desv.) esineb harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L. Toominga-hulksuu (Polystigma fulvum DC.) Moench) lehtedel (Dietrich. Loa-musttäpptõvik (Ph.harva päideroo (Typhoides arundinacea (L.) Sacc. näsajad. 1856. graminis (Pers. 1953).A.) Höhn. Eosed värvusetud. Eestis 6 liiki. ex Nevski). 1988). & Roum. peremeesliikidel kõrreliste sugukonnast (Soobik. Ristiku-musttäpptõvik (Ph.ja laukapuu lehtedel kollakaspunaseid stroomasid. Kõrreliste.. esineb ploomipuu-punapõletiku tekitajana samadel stroomadel. Heinputke-musttäpptõvik (Ph. Anamorfina (Polystigmina) parasiidid hariliku ploomipuu. junci (Fr.. anamorf Passalora depressa (Berk.

. & P. 51 . 1939d). Ophiostoma ulmi (Buisman) Nannf.) Syd.28. Perekond siugsuu.) Syd. ka Eestis 1920-ndatel aastatel (Lepik. Eesti kohta seni andmed puuduvad. sün. Ophiostoma minus (Hedgc. Eestis 1 perekond 4 liigiga.28. Ophiostomatales Sulgeoslad kerajad või munajad. Anamorf-perekonnas Graphium (joon. pikkade peente siugjate suudmetega. mitmel erineval taimeliigil (Põldmaa. Lõuna-Inglismaal 75% (Smith jt. millele järgneb taimede närbumine ja surm. Syd. Syd. Pesotum ulmi (Schwartz) Craine & Schokn. kuid nende kestad limastuvad varakult ja eosed pääsevad välja koos limamassiga. mille pikkus ületab mitmeid kordi sulgeosla laiuse. coerulea Münch. kuid avastatud on ta ka Soomes (Repo. ulmi (Buisman) C. 3. kuuse-siugsuu (C.F. Perkins. 3. viimase teisliik S.K.F. Sini-siugsuu (C. Eosed värvusetud. Ceratocystis Ellis & Halst.1-0. Eoskotid sulgeosla põhjale kinnitunud. kolbjad. 1995). Männi-siugsuu (C. Magn.. Graphium sp. tihti jätketega. piceae (Münch) Koniidikandja koniididega. Valdavalt saproobid leht. pini Münch. Sporotrihhoos on väga ohtlik süvamükooside hulka kuuluv troopilistel ja subtroopilistel aladel levinud seenhaigus. anamorf Graphium ulmi Schwartz (sün. Bakshi. & P. Ophiostoma filiferum (Fr.Selts Siugsuudmelaadsed. ja Graphium Corda. arenevad talvel. Aastail 1920-1930 hävis Hollandis 70% jalakatest. Sugukond siugsuudmelised.). 1967).avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad Chalara (Corda) Rabenh. mitmed liigid põhjustavad trahheomükoose (hadromükoose)taimedel. muutes puidu siniseks. Moreau. on samastatud anamorfperekond Sporothrix Hektoen & C.) on Eestis 1 väga laialt levinud teisliik. Syd. Anamorfid .G. Kaasajal on haigus meil tähtsusetu.) esineb okaspuupuidul. Siugsuudmeliste sugukonda kuuluva perekonnaga Ophiostoma Syd. 1961).) tekitab jalakasurma ja on olnud jalakate (Ulmus spp. Syd.) hukkumise põhjuseks suurtel aladel. [4] B. Sulgeoslad mustad. 1988). & P.). 1931c. 1970-1978 a.) Joon. Perkins on sporotrihhoosi tekitaja inimesel ja loomadel. Maavara jt. & P.ja okaspuupuidul. 0. pallescens (Fuckel) P. 1988). mille sulgeoslate suudmed on 2-3 korda nende pirnjast alaosast pikemad. pika siugja suudmega. Seen levib läikiva maltsaüraskiga (Scolytus laevis Chap. sün.: Fr. Parafüüsid puuduvad. sün. mõned liigid muudavad puidu siniseks. Eestis 1 sugukond. Ophiostoma piceae (Münch) Syd. Tuntuim liik on jalaka-siugsuu (C.) esineb harilikul kuusel ja on äratuntav sulgeoslate kõverdunud suudmete poolest (Lepik. schenkii Hektoen & C. millel seni puudub teleomorf .4 mm laiad. kahjustab harilikku mändi. nimetatud teisliik on sarnane teleomorf-liigiga Ophiostoma stenoceras (Robak) Melin & Nannfelt (de Hoog & Guarro. Ophiostomataceae Kirjeldus vastab seltsi omale. sün.

Eosed üherakulised või vaheseintega.läätskilbik (D. Eestis 1 liik . hiljem lõhestavad selle ning paljastub strooma ketasjas ülaosa. (joon. 1856). Ditopella De Not. eoskotid (4)8-eoselised.. 52 . 1995). mükoosid inimesel). Hilisemal nakatumisel tekivad põllul mitmes suunas lamandunud taimede kolded.L. Sugukond Melanconidaceae Eestis 3 perekonda 3 liigiga. mais. Perekond Gaeumannomyces Arx & D. parafüüsid kiiresti kaduvad. Perekond Hercospora Fr. Ph. 1989. Parafüüsid puuduvad või esinevad ainult sulgeoslate varases arengujärgus.) on nürikoonusjate stroomadega. tiliae (Pers. graminis (Sacc. Anamorf Phialophora radicicola Cain (sün. mis hiljem laguneb ja siis täidavad vabanenud eoskotid ja kotteosed valminud sulgeosla limaja massina. sanglepa surnud okstel (Sõmermaa. 1988.) Goid. oder ja kõrsheinad. 3. stroomadesse või peremeestaimede kudedesse süüvinud. eoskotid hulkeoselised. eosed värvusetud. nakatuvad peamiselt nisu. Eestis 1 liik . Sugukond Magnaporthaceae Sugukonna süstemaatiline staatus on Hawksworthi jt. ja Ph. Maailmas on see liik anamorfina teada ohtliku. harva kaer. 1995) (vt. 1995).) Arx & D. (1996) järgi seltsis Diaporthales. (1995) järgi ebaselge. Seene arenemist soodustab külm niiske kevad. süvamükooside hulka kuuluva kromomükoosi tekitajana inimesel (Hawksworth jt.Selts Musttõvikulaadsed. 1993). kaherakulised. Eesti ja naabermaade kohta seni andmed puuduvad. 3. 1990). must-kõrremurdetõbe) (Soobik. Saproobid puulehtedel ja peentel okstel. Stroomad haaravad kasvades endasse ka peremeestaimede kudesid.29. eosed üherakulised või ebaselge vaheseinaga. Sulgeoslad kilpjate lamedate suudmetega. millel pole seni teada teleomorfi. Eoskotid jalaga. toitainete vaegus. Kerajad sulgeoslad rühmiti stroomas. Saproobid ja parasiidid puudel.) J. Ph. tuntud ka mullaseenena (Farr jt.. viimane teisliik on maailmas laialt levinud ja isoleeritud väga paljudelt orgaanilistelt substraatidelt. Haigusest tabatuna võivad hukkuda taimede tõusmed.H. 1965). värvusetud või nõrgalt värvunud. Stroomad algul peridermi süvenenud. Leitud hariliku pärna okstelt (Dietrich. Anamorf-perekonna Phialophora Medlar nendest teisliikidest. mille sulgeoslad on hajusalt või rühmiti paigutunud läätsjas stroomas ning avanevad laia lühikese kanalina. eriti teraviljadel parasiidina või poolparasiidina juuremädanikku (kõrsteravilja-juurekaelapõletikku. substraadist tumeda joonega eraldatud. Eestis 3 sugukonda. leitud samas. malorum (Kidd & Beaumont) McColloch (Voronin..L. Perekond kilbik. Ophiobolus graminis Sacc. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Diaporthales Sulgeoslad nahkjad. anamorf Rabenhorstia tiliae Fr. Haigus levib eriti sademeterikkal suvel ja on Eestis kohati laialt levinud (Sõmermaa. milles asub 2-15 sulgeoslat. mitmesuguse kujuga.) Fr. lignicola (Nannf.G. pikkade suudmetega.). bubakii (Laxa) Schol-Schwarz. Saproobid puuokstel. Domsch jt.30. verrucosa Medlar) esineb saproobina mullas. teraviljadest küllastatud külvikord.) (tahvel 3). Siinkohal käsitletakse teda Alexopoulose jt. on Eestis saproobidena hüdrofiilsetelt taimedelt järvedes leitud järgmisi: Ph. Eoskoti tipus olev paksend jääb pärast eoskoti kesta limastumist püsima. Schröt. Olivier Eestis 1 liik . Kuulub valgepähiksuse tekitajate kompleksi. Olivier (sün. tumepruunid või mustad.) (joon. põõsastel ja rohttaimedel. ditopa (Fr. mis põhjustab paljudel kõrreliseliikidel.

Hercospora tiliae. [11]. (C) Kotteosed. Liikide ühiseks tunnuseks on tumedate. 53 . & De Not. Valsaceae [sün.) Mer. substraati süvenenud. Eoskotid jalaga või ilma. sün. Perekond ebakoonik. mitmesuguse kujuga. pruunid. Pseudovalsa Ces.) (joon.Joon. Anamorfi Coryneum disciforme Kunze (sün.) (joon. substraati süvenenud. & De Not.). Diaporthaceae] Stroomad koonusjad. Süstjas ebakoonik. Saproobid puude ja põõsate okstel. Stroomad väljast tumedad.) Höhn. mitme piki. Tähtsam anamorf-perekond . Värvusetud 2-rakulised kotteosed asümmeetrilised.) okstel (Dietrich. 1986). mõnikord substraadist tumeda joonega eraldatud..2 mm). suudmed esile ulatuvad. Eosed käävjad. Eoskotid nuijad.ja ristivaheseinaga kotteoste ning suhteliselt hästiarenenud parafüüside esinemine.1-0.30. 3. Noorelt paiknevad koonusjad stroomad puhetunud peridermi all. Anamorfi Phomopsis vepris (Sacc. üherakulised. sulgeoslad kuni 6-kaupa ühes stroomas. (B) Kotteosed. Pseudovalsa lanciformis. & Syd.) Petr.vaarikapõisik (A. Perekond põisik. Sugukond koonikulised. Sulgeoslad paiknevad stroomades ühes reas. C. hiljem rebestavad selle. Cryptodiaporthe vepris (Delacr. brachyanum Link) Eestist pole leitud. Anisogramma Theiss.). Ditopella ditopa. Joon. [11]. (A) Strooma läbilõige sulgeoslatega. 8. 1856. seest heledad. Sulgeoslad üksikult või rühmiti. (B) Stroomad substraadil.31. enamasti viie vaheseinaga. lanciformis (Fr. mille stroomad on kuni 3 mm laiad. (C) Noor kotteos õlitilkadega. (B) Kotteos.31. tumenenud.: Fr. Eestis 15 perekonda 34 liigiga. üks rakk teisest tunduvalt suurem.või hulkeoselised (harvem 2-4-eoselised).29. [11]. (A) Stroomad sulgeoslatega. Smitskaja jt. 3. 3. (A) Stroomad. värvusetud või heledalt värvunud. pole Eestis leitud. 1903). Eestis 1 liik . 3. vepris (Wehm.32.) Ces. Eestis 1 liik . Kaskede (Betula spp. 3. musta ketasja ülaosaga. eosed ebavõrdselt 2-rakulised. tihti värvusetute jätketega.peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Asteroma DC.süstjas ebakoonik (P. Läätskilbik. Leitud Eestis üks kord surnud vaarikavartel (Vestergren.. eosed askuses kahes reas. Joon. mis tungib polsterjalt puhetunud peridermi lõhedest esile musta kettana (0.

Sutton (sün.) Sacc. esileulatuvad.) (Dietrich. avanevad rühmiti. Saproobid ja parasiidid puude ja põõsaste okstel.süvik-krüptosporell (C. parafüüsid lagunevad varakult. millele järgneb lehtede enneaegne varisemine. 1965. (B) Eoskott eostega.) rebestab peridermi ja paljandub valkja. Eoskotid täidavad vabanedes sulgeosla õõne. Eosed üherakulised. Gloeosporium betulinum Westend.) on anamorfina leitud pajudelt (Salix spp. Torkav koobasmusttõvik (C. [11]..). tihti kahekihilise seinaga. Saproobid puudel.). sulgeoslate suudmed pikad. tiliae Kleb..krüptosporell. Eestis ainult anamorfina Diplodina acerina (Pass. tiliae vaatlevad mõned uurijad lahus liigist A. Perekond Apiognomonia Höhn. tiliae (Rehm) Höhn.) B. Karis & Normet. 1967). Eestis 1 liik.: Fr. quercina (Westend. 1986a) ainult anamorfina Discula umbrinella (Berk. Valsa salicina Fr. Süvik. Perekond koobasmusttõvik. 1967). tekitades koorepõletikku (paplivähki) (Tamm. A. mõnikord tipus jätketega. Sulgeoslate suudmed omavahel liituvad. Cryptosporella Sacc. juba mais tekivad pärnalehtedel pruunid laigud. 3.. Gnomonia errabunda (Roberge) Auersw. Papli-koobasmusttõviku (C. 3. sün. Gloeosporium tiliae Oudem. 1986b). asetsevad koobasjalt peridermi all. mille sulgeoslad on koondunud 3-10-kaupa rühmadesse. Joon. Cryptosporella hypodermia.33. 1965. mis tekitab parkides. errabunda (vt. Chondroplea populea (Sacc. Liiki A. 3. (sün. hypodermia (Fr. hiljem tumeneva kettana. mille teleomorf on seni tundmata . Eestis seni leitud peamiselt Tallinna Botaanikaaiast (Normet. hystrix (Tode) Petr..) Wehm. 1856). Eoskotid paiknevad vabalt. paplitel (Populus spp.32. kergitavad peridermi puhetisetaoliselt üles. Cryptodiaporthe Petr.) (joon. quercinum Westend. põhjustab pärna-kõrblaiksust (pärnalehekeerdumistõbe).). Eestis 1 liik . D. 1989). kahjustab kaskede (Betula spp. harvem metsades anamorfina puulehtedel antraknoosi A. Smitskaja jt.33. Paju-koobasmusttõvik (C.) Kleb. 54 .D. [11]. leitud üks kord puukoolis Harjumaal. Vinnis (Põldmaa. Vaarikapõisik.) Arx (sün.. (A) Stroomad sulgeoslatega. mitme õlitilgaga.) Sutton tatari vahtra (Acer tataricum L. Margus & Tamm..) lehti (Normet. (C) Kotteos. 1859).) (Tamm. G. Eosed 2-rakulised.. Anamorf-perekonnast Discula on meil leitud 1 teisliik.) elavatel okstel. Anisogramma vepris. G. 1986). Perekond krüptosporell. Sutton (sün. Eestis 3 liiki. (B) Ristlõige stroomast sulgeoslatega.).Joon. & Broome) B. errabunda (Roberge) Höhn. salicina (Pers. anamorf Cytospora fugax Fr. välja ulatuvad suudmed. anamorf Discosporium populeum (Sacc. mille hiljem rebestavad ja siis paljandub strooma rohekas või pruunikas ketasjas ülaosa.) elavatel okstel ja tüvedel. Stroomad väikesed.) Arx. (A) Stroomad. harvem põõsastel. Anamorf peitteiseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekond Discula Sacc. värvusetud. Stroomad vähe arenenud või puuduvad. (C) Kotteos. Farr jt. 1986a. lehtpuuokstel (Dietrich. betulina (Westend.) esineb paplite (Populus spp. Sulgeoslad üksikult või rühmadena.) Butin) stroomad on vähemärgatavad. populea (Sacc. Parasiidid lehtpuude ja põõsaste lehtedel.

siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L. [sün.) Max. puhetist ümbritseb tume joon. 1903). keskse suudmega. Mosaiikse musttõviku (D.34.) okstel.) Nitschke (sün.) Nitschke ex Fuckel anamorfina Phomopsis spiraeae (Desmaz. Eestis leitud pole. kergitavad peridermi koobasjalt. Eralduva musttõviku (D.) Lar. milles sulgeoslad asuvad 3-4-kaupa. Perekond Diaporthopsis Fabre Stroomad õhukesed. väga ohtralt (Põldmaa.) (Vestergren. Eoskotid 8(4)-eoselised. Saproobid puudel. kikkapuul (Euonymus europaea L. sarapuuokstel.) ja läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. Anamorf . Liit-musttõvikul (D. kohati ohtralt (Põldmaa.) (Vestergren. Bucholtz. 1902.). sulgeoslad 1-10 kaupa ühes stroomas. Eestis 9 liiki. Perekond Ditopellopsis J. Eestis ainult anamorfina Phomopsis pustulata (Sacc. 1967). värvusetud. 1916) ja D.) Lohman) hariliku pärna okstel teleomorfina (Dietrich. D. kukerpuude (Berberis spp. 1903.) Grove [sün.) Fuckel.) Died. põõsastel ja rohttaimedel. Eoskotid 8-eoselised.).) Traverso suure ja keskmise teelehe (Plantago major L. adunca Niessl anamorfina Phomopsis subordinaria (Desm.) Wehm.(joon. esineb Eestis ainult anamorfina Phomopsis asteriscus (Berk.Phomopsis (Sacc. pole sulgeoslale kinnitunud.) puhetab peridermi põisjalt. hariliku tamme okstel. 3. N. Booth Stroomad väikesed. eosed väikeste poolkerajate jätketega.D. 3. Allantoporthe tessella (Pers.). Saproobid puutüvedel ja okstel ning rohttaimede vartel. Parafüüsid varakult lagunevad. anamorfi Phomopsis detrusa (Sacc. Veel on Eestis leitud liike D. tessella (Pers. Vassiljeva. Reid & C. Eestis esineb ainult anamorfina Leptostroma spiraeae Fr. (A) Stroomad substraadil. Eosed kaherakulised. hariliku sarapuu okstel. Phomopsis-tüüpi anamorfi Eestis leitud pole.) Grove) angervaksal (Filipendula ulmaria (L. Saproobid lehtpuude okstel ja lehtedel.) Sacc. D. velata (Fr. Eestis 1 liik –D. [11]. Lophiosphaera velata (Ellis & Everh. Joon. picea Sacc.) Maxim. decedens (Fr.. Eestis 1 liik . tuliohakal (Cirsium vulgare (Savi) Ten. 3.) Broome) sarikaliste (Apiaceae) elavatel ja surnud vartel (Põldmaa. Sulgeoslad hajusalt või rühmadena. Põisjas musttõvik (D. Eestis ainult anamorfina Phomopsis foveolaris (Fr. sün. anamorfina Phomopsis picea Höhn. perjuncta Niessl) on rühmadena stroomasse süvenenud väikesed sulgeoslad.) Sacc. paiknevad substraadil ebaühtlaste rühmadena. 1967).) Died. millel on kimpudena paiknevad suudmed.35. angelicae (Berk.) surnud varbadel. P.). Placosphaeria clypeata Broome & Har.) Sacc. kerajad. Diaporthopsis angelicae. eosed nöördunud.) stroomad on 1-4 mm läbimõõdus.34. Phoma asteriscus (Berk. & Nestl. laschii Nitschke) sulgeoslad on süvenenud siledasse tumenenud peridermi. (A) Sulgeoslad. & Nestler: Fr. lirella (Moug.: Fr. (B) Kotteosed. [11]. kuid esile ulatuvad alati üksikult. Phomopsis lirella (Desm.Perekond musttõvik. Allanthoporthe decedens (Fr.) Bubák. 1967). Lühikeste suudmetega sulgeoslad on stroomasse süvendunud. media L. Diaporthe Nitschke Stroomad laiuvad. Laschi musttõviku (D. 1856).) Barr) sulgeoslad paiknevad stroomas hajusalt või rühmiti. (B) Kotteos. Phoma picea (Fiedl. (sün.) Petr. pika suudmega. 55 . mõnikord värvusetute jätketega. kolme või enama õlitilgaga. Joon.) Rehm. mis pole puhetunud. substraadist tumeda joonega eraldunud. pustulata (Desm.] harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L. põhjustavad epidermi tumenemist.: Fr. pajudel (Salix spp.) Fuckel stroomad ulatuvad peridermi lõhedest esile heleda kettataolise ülaosaga.) Grove (sün.) ja angerpistil (F. mille kohal koor tumeneb. lirella (Mong. detrusa (Fr.).] harilikul pujul (Artemisi vulgaris L. mis on peridermi koobasjalt üles kergitanud. D.). hexapetala Gilib. mõnikord värvusetu jätkega. Eosed üherakulised. sün. Sulgeoslad mustad. laiuvad. Gnomoniella tubiformis.

värvusetud. teleomorfi poolt põhjustatud haigust nimetatakse kirsipuu-lehekeerdumiseks. Eestis 1 liik . mille ümber lehekude muutub punakaks.) on punakate sulgeoslatega. 1972a). Sulgeoslad üksikult. süvenenult lehekoesse. Kurereha-naaskelsuu (G. setacea (Pers. mistõttu nad hiljem täidavad vabalt sulgeoslaid. (A) Stroomad. [11]. Põldmaa.) hallil ja sanglepal.) Höhn.) mullustel vartel (Vestergren.) Höhn. Ellipsoidsed eoskotid varakult laguneva jalaga.: Fr. on teleomorfita teisliike Eestis teada 2: A. parafüüsideta. 1859. Harjas-naaskelsuu(G. 1967).G.kitse-läätskera (L.37. Linospora capreae..) on jämedate mustade harjasjate. eosed üherakulised. 56 . 3. mida läbistavad naaskeljad mustad suudmed. Sulgeoslad paiknevad ringina strooma keskel. Valsa ambiens. anamorf on Libertina effusa (Lib.Perekond naaskelsuu. ka anamorfi Leucocytospora personata (Fr.: Fr. millel koniidid tekivad eoslaagrites. Linospora Fuckel Sulgeoslad ühe-. seest heledamad. esileulatuvate suudmetega. Kerajad või veidi lapikud sulgeoslad üksikult või mitmekaupa substraati süvenenud. keskse või külgmise kaelaga. soopihlal (Comarum palustre L. on Eestis korduvalt õunapuudel leitud (Lepist. Perekond helekoonik. poolkeraja aluse ja koonusja tipuga.). (joon. 3. koonusja. Eosed värvusetud. Stroomad puukoorde süvenenud. niitjad. corni Desm. (B) Sulgeosla. A. kanali suue nokjas. Liituv koonik. mille sulgeoslad on süvenenud epidermi.). väga sageli (Põldmaa. Eestis 1 liik auerswaldi helekoonik (L.). capreae (DC. anamorfina parasiidid rohttaimedel. kuivavad ja rulluvad kokku. tithymalina Briard & Sacc. Eestis 1 liik .) lehed pruunistuvad. kaetud puhetunud epidermiga.) esineb Eestis teleomorfina vereval kurerehal (Geranium sanguineum L. Eestis tuntud ainult anamorfina Asteroma alneum (Pers. Parasiidid puudel. Gnomonia Ces. Joon. levib õunapuudel (Malus spp. silinderjad.) soopiimalille (Euphorbia palustris L.) (Dietrich.) Fuckel (joon. borealis J. mille sulgeoslad paiknevad suurte tihedate rühmadena kumeralt puhetunud epidermi all. pikkade kaeltega. harva mitmekaupa. epidermi läbistavate kaeltega sulgeoslatega. vartel ja viljadel. harvem mitmekaupa süvendunud läätsjasse pseudostroomasse. (D) Kotteos. substraadist esileulatuva suudmega. & De Not. Punakas naaskelsuu (G. mõni liik saproobina varisenud puulehtedel ja okstel. tumedad. piimalille-naaskelsuu (G. (A) Pseudostroomad sulgeoslatega. kerajad. (C) Eoskott. Valsa auerswaldii Nitschke). (C) Pikilõige stroomast sulgeoslatega. eoskottide tipus tugevalt valgust murdev rõngas. Schröt.). Anamorf-perekonnast Asteroma.35.. Leucostoma (Nitschke) Höhn. Kitse-läätskera. mis paiknevad üksikult lehtede alapoolel. mis jaotab nad kaheks ebavõrdseks pooleks. nakatunud kirsipuude (Cerasus spp. harvem rohttaimede vartel. rohkete õlitilkadega või mitme ebaselge vaheseinaga. tubiformis (Tode) Sacc. Pajude (Salix spp. & De Not.) Ces. 3. 3.) Auersw. Perekond Gnomoniella Sacc. erythrostoma (Pers.) varisenud lehtedel. mis muutub mustaks ja moodustab läikiva pseudostrooma läbimõõduga 1 mm. alni Allesch. 1903). üherakulised värvusetud eosed ebasümmeetrilised. Eestis hariliku tamme talvitunud lehtedel. Parasiidid ja saproobid puulehtedel. (D) Kotteosed. 1967).36. Joon. hiljem tungib koorelõhedest esile hele stroomade ülapind. maculans Dietr. Cylindrosporella alnea Höhn.) B. Eoskotid 8-eoselised. Saproobid puude ja põõsaste okstel. eosed ühe vaheseinaga. 11]. [10. Sutton (sün. (B) Ristlõige stroomast sulgeoslatega. Saproobid mitmesuguste taimede kuivanud lehtedel. sün. vereval kontpuul ja A. viljakehade seinad kahekihilised. mõnikord värvusetu jätkega. Perekond läätskera. koore kudedest musta joonega eraldatud.36. Eestis 4 liiki. auerswaldii (Nitschke) Höhn.

Männikooniku (V. Cytospora nivea Sacc. Gvritišvili. sordida Nitschke) rohkearvulised stroomad on vähe märgatavad. V.) tekitab roosi-tsütosporoosi (Dietrich. sulgeoslad 1-3-kaupa. Liituva kooniku (V.) (joon. värvuselt tuhk. Leucostoma personii (Nitschke) Höhn. Sulgeosla seinad kahekihilised.) Fr. 1972a. Eoskotid jalata.) Fr. sage hariliku sarapuu elavatel lehtedel. 1968. Koch) (Margus & Tamm. vähemalt vanemalt vaheseinaga. Saproobid rohttaimedel. 3. mis anamorfina Cytospora capitata Sacc.) põhjustab viljapuu-tsütosporoosina puude väljalangemist (Lepist. Plagiostoma Fuckel Tumedad ebasümmeetriliselt kolbjad sulgeoslad asetsevad peridermi all üksikult kaldu. 1968. (anamorf Cytospora rosae Rabenh. sün. Eestis 8 liiki. käävjad. anamorfi Leptothyrium coryli Fuckel. 1982). Eestis 1 liik . algul peridermi all. esineb õunapuudel (Lepist.) surnud okstel.) Arx) on pudeljate sulgeoslatega. Mustad läikivad stroomad asuvad mõlemal pool lehte.) Gvrit. Margus & Tamm. arenevad algul peridermi all. anamorfi Cytospora pini Desm.) (Hanso.) Sacc. anamorf Cytospora chrysosperma (Pers. friesii (Duby) Fuckel (anamorf Cytospora pinastri Fr. 1856).) Fr. V. leucostoma (Pers. ambiens (Pers. anamorf Leucocytospora nivea (Hoffm. Leucostoma niveum (Hoffm.). sün. Eosed käävjad. pini (Alb.) elavatel okstel (Tamm. Viljapuudelt on leitud veel V. suudmed strooma servades. mis eristuvad alusel substraadist tumeda triibuna ja mille välisosa on kollakas. paplite ja haava (Populus spp. lühikese jalaga. hariliku männi kuivanud okstel. Eoskotid kergesti vabanevad. Valsella Fuckel Stroomad väliselt hallikad..Perekond Mamianiella Höhn. (sün.5 mm laiad) on mustade kumerate täppidena lehe mõlemal küljel. teada vaid üks leid lepal (Alnus sp. hiljem paljanduvad strooma ketasjad ülaosad. Määrdunud kooniku (V.: Fr.: Fr. rosarum De Not. strooma heledal ülaosal avanevad 4-6 musta punktina sulgeoslate suudmed. malicola Urban..) Fr.: Fr. (sün. 1972a). Sulgeoslate väliskiht tume. kooreparenhüümi süvenenud. Valsa Fr.) väliselt valged. Eestis 1 liik . Eoskotid 8-. sulgeoslad paiknevad stroomades ringina. Lumikooniku (Valsa nivea Fr. Sulgeoslad paiknevad ringina stroomades. 1965. 1967). seest pruunid mustade suudmetega stroomad katavad tihti terve oksa. harvem 2-4-eoselised.) Höhn. koonusjad või poolkerajad. Eosed üherakulised. hulkeoselised (12-16 eost eoskotis). Parafüüsid hiljem kaovad. Stroomad nürikoonusjad. anamorf Cytospora leucostoma Sacc. 1856). Saproobid puude ja põõsaste okstel. 1974a). sulgeoslad 2-18 kaupa.) Fr..) esineb harilikul männil ja valgel nulul (Abies alba Mill. Perekond kolvik. 1969).) sulgeoslad asuvad 20-30-kaupa stroomades. 1856). 1974a. mis on tumeda joonega substraadist eraldatud.) stroomad on laikoonusjad. Perekond pisikoonik.või pruunikashallid. värvusetud.. Sulgeoslaid stroomas vähe. mille stroomad (0. mille stroomad on kuni 1 mm suurused. esile ulatub ainult pikk perifüüsidega vooderdatud kael.37. Pärtel.) esineb anamorfina paplitel. hiljem ketasja ülaosaga esile tungivad. alusel kuni 3 mm laiad ja tihti omavahel liituvad.) esineb paplite ja haava (Populus spp. väliskiht pruunikas ja sisekiht värvusetu. on peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. (sün. paiknevad ebakorrapäraselt või ringina. lühikeste või pikemate suudmetega. anamorf Cytospora ambiens Sacc. Leucocytospora-tüüpi anamorfi pole Eestis leitud. Leheparasiidid. asuvad puhetunud peridermi all. Anamorf-perekond Cytospora Ehrenb. kuid eosed valmivad surnud substraadil. 1967). õunapuude kuivanud okstel (Dietrich. Eesti ainuke liik lepakolvik (P. C.: Fr.mustsuu-pisikoonik (V. sisekiht hele. Gnomoniella coryli (Batsch: Fr. & Schwein. 57 . viljapuudel aga põhjustab tsütosporoosi (Pärtel. Perekond koonik. kooreparenhüümi süvenenud.). esineb berliini paplil (Populus berolinensis K. alneum (Fr. hiljem rebestavad selle. Eestist pole leitud.) (Dietrich.) Höhn. coryli (Batsch) Höhn. nad on pikkade silinderjate või nõeljate kaeltega. Nuijate eoskottide tipus hästimärgatav rõngas. Eestis leitud pole. sacculus (Schwein. & Schulzer (sün. V. Saproobid ja parasiidid puude ja põõsaste okstel ning tüvedel. sügavamal valkjas. sulgeoslad stroomades 4-20-kaupa.) Fr. C. leucosperma (Pers. anamorfina parasiidid.M. melastoma (Fr.

) ja mägi-pajulillel (Epilobium montanum L.) Allesch. Xylariales Stroomad hästi arenenud. 1922. Coryneum microstictoides Sacc. kasvab surnud männiokastel.) Sacc. sün. Põldmaa. epilobii P. on Eestis leitud 1 teisliik. Eestis 2 liiki .) mets-kibuvitsal (Rosa majalis J. R. Perekond Melomastia Nitschke ex Sacc. parafüüsidega.Selts Süsikulaadsed. acuta Shoemaker & E. Perekond Amphispaeria Ces. Anamorf-perekond Seimatosporium Corda. 1978).. 1967).) Wall. Massariella delitschii (Niessl.) mets-kibuvitsal (Rosa majalis J. anamorf Seimatosporium kriegerianum (Bres. Herrm. Peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega anamorf-perekonnast Monochaetia (Sacc. (sün. ellipsoidsed..) Allesch. Pestalotia hartigii Tub. süsijad. Sulgeoslad paiknevad ühes reas strooma perifeerses osas. (sün.) (sün. 1988) ja A. Eestis 2 liiki .) Allesch.) Rehm) kõrrelistel (Soobik. tostum (Berk. & Broome) Petr. sün. Perekond Discostroma Clem. mille leid pärineb õunapuult (Lepist.) (Põldmaa. Massariella Speg. & Broome) Brockman (sün. Põldmaal on takson esitatud nimetuse all P. millel pole teada teleomorfi . truncata var.) (Põldmaa.B.. Müller (anamorf Truncatella angustata (Pers. Hendersonia rubi (Westend. tumedad. Monochaetia kriegeriana (Bres.. delitschii (Niessl. mis vastab peitteisseente (Coelomycetes) tunnustele. friesii Nitschke (anamorf Microdiplodia mamma Allesch. mustade näsajate suudmetega. Seltsis 3 sugukonda.). 58 . M. sün. monochaeta (Desm. 1967). Sutton. saccardiana Tognini viltjal kirsipuul (Cerasus tomentosa (Thunb. 8-eoselised. corticola (Fuckel) Brockmann (anamorf Seimatosporium lichenicola (Corda) Shoemaker & E.) Morgan-Jones & B. mitmesuguse kuju ja suurusega (mõnest mm-st mitme sentimeetrini). Hughes. Perekond Broomella Sacc.) põldmarjal (Rubus caesius L. 1972a). Sugukond Clypeosphaeriaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. tihti ebasümmeetrilised. P.. R.) Eestis leitud 2 liiki: A. Eoskotid lühikese jalaga.M. depazeoides (Otth) Allesch.). Herrm.. & De Not. Paradidymella tosta (Berk.) ja põdrakanepil (Chamaenerion angustifolium (L.D.) (Aun.) ning D. 1967). cinnamomea L. constricta Frol. ex Link) S.) (Kask. Sugukond Amphisphaeriaceae Eestis 3 perekonda 5 liigiga. Pestalotia monochaeta Desm. cinnamomea L .) Scop. & Penzig subsp.) ja M. Karst. Müller. truncata Lev. Eosed kerajad. sün.M. mis on leitud anamorfina Lepiku (1939c) poolt harilikul ligustril (Ligustrum vulgare L. lignicola Grove. sün. Eestis 1 liik .

). Eestis 1 liik . Hypoxylon multiforme. vähemärgatavate suudmetega. Puukoore. Perekond kerasüsik. kuni 1 cm suurused. ristlõikes hästi näha strooma viiruline ehitus. Eestis 1 liik . tumepruunid.) Sacc. mitme sentimeetri suurused. 3. silinderjad. [11].ja lõppstaadiumeis (Soobik.38. Mustad sulgeoslad üksikult või rühmiti stroomadesse süvenenud. Eestis 2 liiki. algul substraati süvenenud.: Fr.) Stroomad polsterjad.) Krajina) (Soobik. mere) kaldalt ei kinnita kirjanduse andmeid selle kohta. & De Not. Eestis 1 liik harilik kerasüsik (D. 1988). jõgede. sulgeoslad üleni stroomades. Hansfordia S.) Kunze. 1859). Harilik kerasüsik.) esineb üsna sageli kõrvenõgese (Urtica dioica L. hiljem rebestavad peridermi. Daldinia concentrica. anamorfi perekonnast Nodulisporium Preuss pole Eestist teada.39. Daldinia Ces. paksude seinte ja lühikese kaelaga. Hughes) kõrrelistel orgaanilise aine lagunemise kesk. enamasti veekogude (ojade. Senised leiud Eestist. (C) Kotteos.A. [11].) surnud vartel (Sõmermaa. (B) Sulgeoslad stroomas. Joon. eriti hallil lepal.A. näsajas suue ümbritsetud kilbikesega. Plaatjas tumekilbik (A. mille stroomad on 1-4 cm suurused. mille esindajana on Eestist leitud D. Perekond tumekilbik. liudjad. hiljem mustad. Eosed munajad või ellipsoidsed.) värvib epidermi mustaks. Hughes). Lehtpuude saproobid. sageli. Nummularia Tul. Perekond Ascotricha Berk. Curtis) Arx (sün. Hansfordia pulvinata (Berk. läikivad.) Nitschke) stroomad on massiivsed.Sugukond süsikulised.) (joon. & M. pulvinata (Berk. mõnikord stroomad steriilsed. & M. Nõgese-tumekilbik (A. Selle teleomorf-perekonnaga on seotud avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekond Dicyma Boulanger (sün. harva 4-eoselised. hariliku pihlaka okstel ja tüvedel (Dietrich. 1965). Anthostomella Sacc. & De Not. (A) Strooma substraadil. kink-aruheinal (Festuca trachyphylla (Hack. clypeata (De Not. Saproobid rohttaimedel. 59 .) Ces. eristuvad teravalt substraadist.: Fr. Biscogniauxia Kuntze (sün. hiljem mustad. 3. noorelt heledad. parafüüsidega. A. 1988). Perekond korpsüsik.ja puidusaproobid. 1957). Stroomad poolkerajad. ülespoole tõusvate servadega. repanda (Fr. 3. Ingold. värvusetu jätkega või ilma. sün. 1856). et seen esineb peamiselt tulest kahjustatud kohtadel (vrdl. Joon.38. Curtis) S. lehtpuutüvedel. Sulgeoslad kerajad. (A) Strooma sulgeoslatega.liud-korpsüsik (B. algul helepruunid. concentrica (Bolt. tomicioides Sacc. chartarum Berk.) Opiz) ja vereval kontpuul (Dietrich. Koorik-padjandsüsik. Nummularia repanda (Fr. siberi kontpuul (Swida alba (L. Xylariaceae Eestis 10 perekonda 22 liigiga. (B) Kotteos. Eoskotid 8-.

kuid seni pole Eestis ühtegi nende esindajat leitud.) kõdunevatel okstel. mille stroomad on umbes 1 cm laiused. Eestis 7 liiki. sulgeoslad suured.) (joon. seenekaitse). sulgeoslad äraspidimunajad. punctata Fr. eosed üherakulised. seni leitud ainult klindialal. harva (Sõmermaa. eosed ellipsoidsed. 3. Eestis 1 liik – täpiline jalgnööbik (P. Pruun padjandsüsik (H.40.41.Perekond padjandsüsik. Roostepruun padjandsüsik (H. eriti hariliku sarapuu kuivanud okstel. serpens (Pers.) (tahvel 4). alneum Nitschke) esineb Eestis hariliku saare (Fraxinus excelsior L. kõduneval lehtpuupuidul. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Geniculosporium Chesters & Greenh. mustad. Hypoxylon Bull.) Fr. 1859) poolt leppadel ja paplil. (A) Stroomad. Perekond jalgnööbik. 60 . Eestis seni leidmata. mitmesuguste loomade sõnnikul. eoskotid 8eoselised. liitudes siis omavahel pikkadeks triipudeks. leitud teleomorfina üks kord hariliku tamme surnud okstel (Dietrich. Roomav padjandsüsik (H. väga sageli.40. Stroomad jalaga. Joon. ülaosas nööpjalt laiuvad ja lamedad. fuscum (Pers. mõnikord arenevad stroomad ka paljastunud puidul.5 cm laiusi triipe lehtpuude surnud puidul. 1856). mis tihti omavahel liituvad. [11]. pruunid või mustad stroomad suuremateks koorikuteks.) areneb algul puukoore all. punakaspruunid kuni mustad. parafüüsidega. mis on eelmise perekonna esindajaist märgatavalt väiksemad . lehtpuude. Hypoxylon fuscum. 1965). seejärel lamedad poolkerajad stroomad paljastuvad. multiforme Fr.) Kickx) on piklike pruunikate stroomadega. harva (Sõmermaa. (B) Strooma läbilõige. kerajad sulgeoslad paiknevad stroomade nööpjas ülaosas. Saare-padjandsüsikut (H. argillaceum (Pers. Joon.) Fr. Helepruun padjandsüsik. Saproobid kõduneval puidul. 1856). Liituv padjandsüsik (H.39. mügarjad. Nodulisporium Preuss ja Virgariella S. pole Eestis märgitud. 3. Sõnnikusaproob.) Berk.) on laiuvate roostepruunide kuni mustade stroomadega. rubiginosum (Pers. [11]. tumedad. näsajate suudmetega. nad on esileulatuvatest suudmetest karedad.) (joon. eoskotid väga pika jalaga. Jalgnööbik on Eesti Punase raamatu liik (vt. Koorikpadjandsüsiku (H. seejärel tungivad esile. Hypoxylon argillaceum.) helepruunid stroomad arenevad algul peridermi all.) on rühmiti paiknevate stroomadega. pole Eestis märgitud. (C) Kotteos. mis võivad moodustada 1-1. (A. (C) Kotteos. Pruun padjandsüsik. stroomade ülapind hele ja sellel paistavad paljude mustade punktidena sulgeoslate suudmed. B) Stroomad.) stroomad on ebakorrapäraselt koorikjad. anamorfi Virgariella sp. parafüüsid pikad. enamasti kaskedel. pika jalaga. 3. 3. leitud üks kord (Dietrich. Poronia Willd. anamorfi Geniculosporium serpens Chesters & Greenh. sage.) (joon. Helepruuni padjandsüsiku (H.) Fr.kuni 1 cm suurused. selle liigi anamorf kuulub teisperekonda Nodulisporium Preuss. sulgeoslad 1-2 reas. käävjad. cohaerens (Pers. Eestis leitud kahel korral Dietrichi (1856.41. 1965). 3. mõnel liigil liituvad punakad.. mis mõnikord liituvad kuni 8 cm pikkusteks kitsasteks korpadeks. must jalg aheneb aluse suunas. vaevalt märgatava suudmega. Hughes. Polsterjate stroomadega liigid.

Perekond lamesüsik. (B) Kotteos. Sulgeoslad stroomadesse süvendunud. kaunis tihti. Xylaria Hill ex Grev. anamorf Sporotrichum fuscum Link on Eestis leidmata.). mille stroomad on laineliste servadega. kõduneval lehtpuupuidul. ristilõikes hästi näha suured sulgeoslad.5 cm kõrged ja 2 mm laiad. mustad. parafüüsidega. sage. 61 . Eestis 3 liiki. kortsulised. sametised.) stroomad on kuni 4. lihtsad või tipus harunenud. Liigil R. Rosellinia aquila. lehtpuukändudel ja -puidul. Saproobid rohttaimede ja puude jäänustel. (joon. kerajad või lamendunud.) Lind.) (tahvel 4) on 2–6-kaupa kobaras asuvate. harva. silinderjad.). polymorpha (Pers.) De Not. Eoskotid silinderjad. nuijad või harunenud. lamepolsterjad. leidub ka parasiite. Saproobid kõduneval puidul. hypoxylon (L. & De Not. mitu sentimeetrit laiad.: Fr. Eosed üherakulised. digitata (L. varisenud lehtedel ja peentel okstel. üksikult või mitmekaupa. harvem rohttaimede jäänustel. Joon. (joon. ülaosas heledad. ovaalsed või käävjad. mammiformis (Pers. Sulgeoslad pindmised. kuni 10 cm pikad. harva. paljad või harjastega.) Fr. süsijad. Rogers. 3. Eestis 1 liik – harilik lamesüsik (U. Joon. kõduneval puidul. meenutavad väliselt porosamblikke (Cladina Nyl. mustad. 3.) on suurte näsajate suudmetega mustad läikivad sulgeoslad. vahel pisut läikivad. Rosellinia mammiformis. näsaja suudmega. harvem alusel substraadiga kokku kasvanud. Puidusaproobid. 1 mm laiuste sulgeoslatega. põhjustab elavatel lehtpuudel juuremädanikku. hariliku vaarika vartel. harvem üksikute stroomadega.) Ces. nuijad.43. Tihti strooma ülemises nooremas osas näha anamorfi hele eoskirme. ühe servaga või kogu alaküljega substraadile kinnitunud. anamorf Nodulisporium sp. Niitsüsiku (X. need on mustad. Eoskotid silinderjad. mustad. 3. mustad. nahkjad või süsijad. & De Not. kobarana viltjal pruunil seeneniidistikul paiknevate kerajate.) on mustade. alusel lühikeseks jalaks ahenevad. Ustulina Tul. mustad. Eoskotid 8-eoselised. (A) Sulgeoslad. deusta (Hoffm. Stroomad puuduvad.) Grev. Eesti Punase raamatu liik.42.) (tahvel 4) stroomad on tipus sarvjalt harunenud. lehtpuupuidul (Sõmermaa. Winter on siledad läikivad haprakestalised sulgeoslad. Anamorf-perekond – Xylocoremium J. 3–8 cm kõrged. [11]. Kobarsüsik (X. niitjate parafüüsidega. mustad. Näsajate suudmetega sulgeoslad stroomasse süvenenud. Liigil R.) stroomad on alusel omavahel tihti muguljalt liitunud.Perekond Rosellinia Ces.42. taimejäänustel. mis on üherealiselt stroomasse süvenenud. töödeldud puidul. Eosed üherakulised. vulgaris Tul. Perekond süsik. 1965). U.) Grev. aquila (Fr. Sarvja süsiku (X. pruunid. kaunis harva. seest heledad. pajude okstel. tipus punakad. mustad. eosed käävjad. Sõrmsüsiku (X. Stroomad püstised. medullaris (Wallr.) G. 3. seente viljakehadel. 8-eoselised. R. lihtsad või mõnikord tipus harunenud. filiformis (Alb. D.43. & Schwein. hallid või mustad. sün.) Grev. Eestis 4 liiki. Stroomad suured. mistõttu seda seent tihti on peetud ekslikult samblikuks. (A) Sulgeoslad. (B) Kotteos. [11].

5–7 mm laiad. pruunid.44. 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed või munajad. Sugukond Diatrypaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. parafüüsidega. Stroomad algul peridermiga kaetud. paljude mustade punktikujuliste suudmetega. jalaga. Eosed üherakulised. Sulgeoslad kerajad või pudeljad. mustad. Eoskotid silinderjad.). tumedad. (A) Läbilõige stroomast sulgeoslatega. 2–3 mm laiad. algul seest tumedad. lühikese jalaga või ilma. tumepruunid või mustad. pirnjad sulgeoslad on kaetud tumenenud peridermiga. [11]. (tahvel 4) stroomad on ketasjad või polsterjad. hariliku kuslapuu elavatel ja surnud okstel (Smitskaja jt. Lühikese suudmega sulgeoslad stroomas ühes reas.) Nitschke [sün. Sulgeoslad stroomadesse süvenenud. Eosed käävjad. Eestis 3 liiki. kuid ka kaskedel (Betula spp. hiljem ketasjalt või koorikjalt esile ulatuvad. Anthostoma Nitschke] Stroomad laiuvad. ainult suudmed stroomadest väljaulatuvad. Eestis 2 liiki. tekivad jalakaokstel. pika jalaga. Eestis 5 perekonda 16 liigiga. (B) Eoskott eostega. substraadisisesed. mis on seni jäänud sünonüümi nimetustega. laiuvad. Diatrypella decipiens Ellis & Everh.] (joon. anamorfi Libertella disciformis Höhn. D. pruunikad või värvusetud. parafüüsidega või ilma. Anthostoma decipiens. 3.45. Joon. anamorf Libertella betulina Desm. mis tihti katavad oksi üleni ja on 1 mm paksused. (B) Kotteos. Seltsis 1 sugukond. koosnevad tihti nii seene kui ka peremeestaime läbipõimunud kudedest. üsna tavaline pajude (Salix spp. 1986). (A) Strooma. (C) Läbilõige stroomast sulgeoslatega. stigma (Hoffm. (joon.) Fr. bullata (Hoffm. [11]. D. decipiens (DC. näsaja suudmega.) on tumepruunide laiuvate stroomadega. parafüüsidega. Liigi A. harilikul sarapuul. Perekond Diatrype Fr. 3.) stroomad on suured. esileulatuva ülaosaga. Eoskotid nuijad või silinderjad. 1986). käävjad. Smitskaja jt. D. stroomad on polsterjad. [sün. pole Eestis leitud. Anthostoma xylostei (Pers. lehtpuude paljastunud okstel (Dietrich. kerajad. Eoskotid nuijad. mustad.) Fr.. 8 või suurema arvu eostega. viimased tumenevad ja on muust osast tumeda äärisega eraldatud.45. sellest tumeda joonega eraldatud. Eestis leidmata.Selts Diatrypales Polsterjad stroomad substraati süvenenud. disciformis (Hoffm. Perekond Cryptosphaeria Grev..44. Libertella-tüüpi anamorf Eestis leidmata (Sõmermaa.) okstel. 1965). 1859.) Sacc. Saproobid puude ja põõsaste koorel. 3. hiljem muutuvad heledaks. Joon. strooma pealtvaates näha sulgeoslate suudmed. hallikad. 3. sageli. Diatrype stigma. Saproobid lehtpuudel ja põõsastel.) Fr. 62 .

3.) Tul. sulgeoslad tihti mitmes reas. Sulgeoslad paiknevad korrapäratult.) Sacc. stroomade kohale jääv parenhüüm tumeneb ja lõheneb tähtjalt. & Schwein.Perekond Diatrypella Ces. 8-eoselised.5–5 mm laiad. Eestis 4 liiki. suudmed kuue hästimärgatava näsana. (A) Stroomad. [10]. Sm. ümbritsetud ebaselgete parafüüsidega.). eriti sarapuul.) Tul. D. lata (Pers. Tul. verruciformis (Ehrh. 3. 1859). & C. Suurte. pika jalaga.) Fr. H. sulgeoslad ühes reas. Puidusaproobid. Quaternaria personii Tul. mille pind on sulgeoslate esileulatuvatest suudmetest konarlik. D. sulgeoslad 8–15-kaupa rühmades.: Fr.] stroomad on mitmesuguse kujuga. E. [sün. helepruunid. sulgeoslad 15– 30-kaupa. laiuvad. kuivanud lehtpuuokstel. brunaudiana Sacc. mõnikord 10–15 cm pikkuste stroomadega liigid.) Fuckel ja E. 1. tumeda joonega taimekudedest eraldatud. nuijad. saproobid itmesuguste lehtpuude koorel. 1856). (A) Stroomad.) Nitschke] on tihedateks rühmadeks liitunud stroomadega.) Grove pole Eestis leitud. & De Not.) Tul. eospulbrina pruunikad. sulgeoslate suudmed kortsulised või ribilised.) stroomad ümbritsevad paljandunud oksi.) Rappaz [sün. hariliku tamme surnud okstel. anamorf Cytospora rubescens Fr. (C) Eoskott eostega. & De Not. E. 1–2 reas. sorbi (Alb. quaternata (Pers. on poolkerajate stroomadega.47. (D) Kotteosed. Eosed käävjad.). (C) Eoskott eostega ja parafüüsidega. parafüüsidega. Diatrypella quercina.47. anamorf Libertella favacea Traverso Eestis leidmata. 1859). Perekond Eutypella (Nitschke) Sacc. Eoskotid 8-eoselised. näsajate suudmetega. surnud lehtpuuokstel (Smitskaja jt. eoskotid väga pika jalaga. Eestis leidmata. Joon. quercina (Pers.46. D. & C. hulkeoselised. E. Eestis leidmata. 1986). Eestis leidmata. Eestis üks leid (Dietrich. alusel 2–5(–10) mm läbimõõdus. 63 . flavovirens (Hoffm. leitud tammeokstelt Saaremaal (Viidumäelt) ja Muhumaal (Kuivastust)(Dietrich. anamorfi Libertella faginea Desm. scabrosa (Fr. favacea (Fr. 1965). (B) Strooma läbilõige eoslatega. Lõuna-Euroopas tekitab tõsist kahju viinapuudele (Vitis spp. milles sulgeoslad omakorda 6–30-kaupa rühmitunud. mõnikord ümbritseb joon mitut stroomat. pikkade või lühikeste suudmetega. D. 1856.) on meil anamorfina leitud sõstardelt (Ribes spp. on 2–5 mm laiuste stroomadega. E. mis on alusel substraati süvenenud ja musta joonega sellest eraldatud. paiknevad 1–2 reas.). Eosed kõverdunud. Sulgeoslad stroomasse süvenenud. Tul. kumerad. Sõmermaa. Eestis 3 liiki. Eoskotid tipus paksenenud. anamorfi Libertella quercina (Sacc.] Stroomad puukooresse süvenenud. anamorf Libertella blepharis A.) stroomad on püramiidjad. Eestis 4 liiki.) Nitschke (joon. seest kollakasrohelised. Kahte liiki – E. pajudel (Salix spp. (anamorf Cytospora ribis Ehrenb. Liigi E. [sün. Saproobid lehtpuude. E. Stroomad taimekudedest tumeda äärisega eraldatud. pealt mustad. Eoskotid nuijad.] stroomad on rohkearvulised. spinosa (Pers. sulgeoslad ühes reas. pole Eestis leitud. pulvinata Nitschke on koonusjate stroomadega. kuivanud pihlakaokstel. on leitud vaid üks kord möödunud sajandil (Dietrich. haaravad terveid oksi.) Sacc. Quaternaria Tul. parasiteerib paljudel kultuurtaimedel. [sün.) (Dietrich. mustad. 3. (B) Sulgeosla. suudmed 3–5 näsaga. Perekond Eutypa Tul. harvem põõsaste koorel.) Ces. kaskedel (Betula spp. pudeljad. Diatrype flavovirens (Pers. Sulgeoslad arvukad.. Eutypa lata. tugevasti kõverdunud. stellulata (Fr. Joon. esileulatuvate suudmetega. 3.46. [11]. Stroomad peridermiga kaetud.: Fr. pikkade suudmetega. anamorf Cytosporina stellulata Sacc. (joon. Puidusaproobid. eosed kahe õlitilgaga.

Puidul. mullas. tihti mütseelipõimikul. Duval & Mont. Ch. sõnnikul ja 4 kõrreliseliigi jäänustel. mullas. roseogrisetum Saksena.) (joon. pika jalaga. Tutt-karuskera (Ch. Enamik saproobid tselluloosi sisaldavatel substraatidel – sõnnikul. 64 . sõnnikul. oliivpruunide eostega liik linnupiimadel (Ornithogalum spp. Sulgeoslad kerajad või vaasikujulised. tihti värvusetute jätketega. sirged või kõverdunud. värvunud. Eestis 2 perekonda 12 liigiga. Parafüüsid puuduvad või olemas ainult varases staadiumis. esineb saproobina pajude (Salix spp. Perekond tumekottseen. Eoskotid munajad või nuijad.või 8-eoselised. puidul. Perekond karuskera. mõnikord alusel mütseelipõimikusse süvenenud. Ch. indicum Corda. Kerajas karuskera (Ch. jätked lihtsad või harunenud. eoskoti kestad mõnikord varakult lagunevad. Saproobid taimejäänustel. millel ei teata teleomorfi – G. 1988).) okstel (Dietrich. paberil. Eosed ellipsoidsed. mis on saproob või poolparasiit hävivatel taimeorganitel. 3. Saproobid mitmesugustel taimejäänustel. Eoskotid 4või 8-eoselised. Sulgeoslad pikkade kerajate või ellipsoidsete jätketega. & Berl. käävjad või sidrunjad. kerajad või pirnjad. sõnnikul. värvunud. ühest või mõlemast otsast ahenenud. värvunud. damosa (Sacc. Eoskotid kimpudena. murorum Corda. 1988). mille levik ja ökoloogia vastavad ülalnimetatud teisliigi G.. barbata C. idumõiguga.kuni hulkeoselised. ellipsoidsed. Ch. leitud kõdul. Eestsis 10 liiki. Eosed värvusetud või tumedavärvuselised. tumedad. glomerosum Corda. simplex omadele (Soobik. 4. bostrychodes Zopf ja Ch. olivaceum Cooke & Ellis. Ch. Sordariales Stroomad puuduvad või on vähe arenenud. M. nuijad või kotjad. ovaalsed.Selts Sõnnikukeralaadsed. pruunid või mustad.) Lindau on leitud meil ainult anamorfina Gonatobotrys simplex Corda. funicola Cooke. Sulgeoslad tumedad või kahvatud (heledad). jalaga. 1859). Avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega anamorf-perekonnas Gonatobotrys Corda on leitud 1 teisliik. Chaetomiaceae Stroomad puuduvad. sulgeoslad substraadi pinnal. Melanospora Corda Sulgeoslad pindmised. mullas. Eosed üherakulised.). nuijad või silinderjad. Eosed üherakulised. sulgeosla sein õhuke. Melanosporaceae] Stroomad puuduvad. kahe. Eestis 2 liiki. Chaetomium Kunze & Fr.või 8-eoselised. M. sün. subglobosum Sergeeva) on peaaegu mustade. Kõrreliste jäänustelt on leitud veel liike Ch. Ceratostomataceae [sün. eelviimast liiki sealhulgas odralt (Soobik. jätked asuvad sulgeoslate suudme ümber või sulgeoslate külgedel.48. Eoskotid nuijad või silinderjad. Sugukond tumekottseenelised. kerajad või pudeljad.J.või kaherakulised. 4. jalaga. perifüüsidega. vahel sulgeoslate alusel mütseelipõimik. eoskotid 4–8-eoselised. Sugukond karuskeralised.) on munajate sulgeoslatega. mis meenutavad parafüüse ja täidavad nende osa. globosum Kunze & Fr. sõnnikusaproobid. lühikarvaliste sulgeoslatega. ühe. alusel risoididega või värvunud jätketega. Eosed üherakulised. käävjad. comatum (Tode) Fr. Ch. üksikult või rühmiti. valminud eoskotte ümbritsevad valmimata eoskotid. pruunikas või kollakas. kilejas. Eestis 1 perekond 2 liigiga. tumedalt värvunud. põhjustades põletikke. millel suudmete ümber on kimp pikki jätkeid. mõni liik parasiidina. suudmega või ilma. Eestis 5 sugukonda.

basicola Zopf (avateisseente tunnustega sünanamorfid Thielaviopsis basicola (Berk. Eoskotid silinderjad. Coniochaetaceae Sulgeoslad üksikult või rühmiti. mille sisemuses kulgevad pikisuunalised kanalid. 1974). 1998). 5 leidu metskitse. 3 leidu hall. Artemczuk – sulgeoslad lookjate pikemate mitmerakuliste ning sirgete lühemate. leucoplaca (Berk. Lundq. Esinevad parafüüsid. heteropilum N. (B) Eoskott eostega.ja valgejänese sõnnikult. Eoskottides 8 või enam eost. mille sulgeoslad on mitmerakuliste hallikate karvadega ning musta lühikarvase kaelaga. Valdavalt sõnnikusaproobid. mis tekitab alpikanni-juuremädanikku (Koitjärv. Perekond Arnium Nitschke ex G. 4-eoseliste pikajalaliste eoskottidega (jalaosa 2/3 eoskoti pikkusest). Eoskotid silinderjad.). eosed laikäävjad. 1998). 3. (A) Sulgeosla. Eosed vähemalt ühe tumeda ja ühe värvusetu rakuga ning tihti üsna pika värvusetu jätkega. Winter Sulgeoslad paiknevad hajusalt. pruunkaru ning hallhane sõnnikult. [10]. globosum) veel järgmisi liike (Leenurm. Sulgeoslad esileulatuvate suudmetega või ilma. 1998): Ch. jätketeta. õhukese limatupega. paljad või karvased. Eoskotid nuijad. mille lamendunud eosed asetsevad eoskottides üherealiselt kaheksakaupa. Sõnnikusaproobid. caballinum N. Ch. Sugukond harjaskeralised. punahirve. Eestis 5 perekonda 14 liigiga. J. mõnikord mütseelipõimikul. Tutt. asetunud 1-realiselt. leitud üks kord valgejänesesõnnikult (Leenurm. Eosed tumepruunid. Moreau ex N.Sõnnikusaproobidena on Eestis leitud peale ülalnimetatud keraja karuskera (Ch. & Br.ja metsseasõnnikult (Leenurm. 1998). rohkem või vähem substraati süvendunud. (C) Kotteosed. kerajad. Eosed ellipsoidsed. Eestis 1 sõnnikusaproob – A. leitud üks kord lambasõnnikult (Leenurm. 3 leidu metskitse ning hall. stercoris N. Chaetomium comatum. idumõiguga. Sulgeoslad paiknevad substraadil hajusalt või väikeste rühmadena. tumepruunid. tihti piki eost kulgeva idupiluga. veidi süvenenult. tihti väikese apikaalse rõngaga.48. Lasiosphaeriaceae Stroomad puuduvad. ellipsoidsed. kaelata. kahe limajätkega kummaski otsas.) Cooke Sulgeoslad pindmiselt substraadil. Eestis 1 liik – C. Joon. spirale Zopf – sulgeoslatel tipus spiraalselt keerdunud karvad.ja valgejänese ning hallhane sõnnikult. pruunid. Meil sage liik.B. karvased. Eoskotid silinderjad. tumedad.karuskera. Perekond Bombardioidea C. leidub ka taimejäänustel ja kõdupuidul kasvavaid liike.) Ferraris ja Chalara elegans Nag Raj & N. tõlvjad või käävjad. 65 . leitud 19 korda põdra-. Perekond Thielavia Zopf Eestis 1 liik – T. elatum Kunze – sulgeoslad dihhotoomselt harunevate karvadega. Perekond harjaskera. veidi ebasümmeetrilised eosed värvusetute jätketega mõlemas otsas. & Ravenel) Cain. limatupega.. Eestis 1 liik – B. tipus ahenevate karvadega. Kendr. Ch. Lundq. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Coniochaeta (Sacc. Eosed tumepruunid.ja puidusaproobid. paljad. Lundq. pirnjad. Sõnniku. Sugukond karvakeralised. Eosed tumepruunid.

Eosed iseloomulike silinderjate või tipus laienevate värvusetute jätketega (peditsell) ning tihti piitsjate jätketega ühes või mõlemas eose otsas. & De Not. 1998). appendiculata (Auersw.. Lasiosphaeria Ces. eoskotid nuijad. Winter) Niessl on leitud 4 korral valgejänese. pyriformis (A.) (joon. kuid ta võib kasvada ka teiste koduloomade sõnnikul. 1988. pleiospora (G. 3. Sulgeoslad laipirnjad. selle liigi hajusalt substraadil paiknevad pindmised sulgeoslad on kaetud karvakestega (Dietrich. Winter). mis on suhteliselt suurte eostega (üle 50 µm). Saproobid sõnnikul ning kõdunevatel taimejäänustel. P. värvusetud. Eestis 9 liiki. peditsell on redutseerunud. eosjätked laienevad tipus lantsetjalt.) Ces. Pirn-podospoor (P. eoskotid on 8-eoselised. 1859.49. 1856. Winter ex Fuckel) Niessl) iseloomustab eosjätkete vöödiline sisestruktuur.ja valgejänese sõnnikul on piitseoseline podospoor (P. Eestis 2 liiki. Lundq. Tavaline liik kogu Eestis põdra.) Niessl) eoskotid on 8-eoselised. myriaspora (H. Eoskotid 8-eoselised. poolläbipaistvad. pruunid. Seemne-karvakeral (L. tema sulgeoslad on pirnjad. värvusetud. hästiarenenud peditsell ning 8-eoselised eoskotid. Lamba-karvakera (L. ümbritsetud valge viltja kihiga. Eestis 1 leid põdrasõnnikult (Leenurm. (B) Kotteosed. Hulkeoselisel podospooril (P. 4. muus osas sarnaneb kahe eelmise liigiga. Eestis 1 liik – S. peditsell on redutseerunud. Sõmermaa. spermoides (Hoffm. Podospora Ces. Perekond podospoor. tõlvjad. tugevad.Perekond karvakera. eoskotid alusel pikaks jalaks spermoides. Eestis leitud kõrreliste jäänustel (Dietrich.49. millel esineb väike isodiameetriline peditsell. Bayer) Cain) on leitud kahel korral põdrasõnnikult. australis (Speg. (A) Sulgeoslad.ja lehmasõnnikult. 1965). Sõnnikusaproobid. P. Tava-podospoori (P. Eestis märkimata. Crouan) Niessl on Eestis leitud üks kord hobusesõnnikult Valgamaalt. Saproobina või poolparasiidina kõrreliste vegetatiivorganeil ja teristel esineb meil arvukalt (leitud 20 kõrreliste liigilt.) Niessl. Eosed silinderjad. Hansen) N. muudelt tunnustelt sarnaneb eelmise liigiga. eoskotid 8-eoselised. 1988). [11]. hiljem mitme vaheseinaga. & De Not. Perekond Strattonia Cif. communis (Speg. hobuse-.) Ces. metskitse ning hall. Eosed ellipsoidsed. 1856. mida iseloomustab pikkade (kuni 60 µm) piitsjate jätkete olemasolu eose mõlemas otsas. Sõnnikusaproobe on Leenurm (1998) Eestist leidnud 8 liiki. on koonusjate suudmetega. & De Not. väikeste näsajate suudmetega Joon.kuni hulgaeoselised. moodustades substraadil läikivaid. ovina (Pers. karvase jämesilinderja kaelaga. Väheeoseline podospoor (P. mustad. pindmised või süvendunud. leitud meil 7 korral lehma-. Soobik. eosed kõverdunud. limatupega. liiki on leitud kahel korral põdra ja pruunkaru sõnnikult. algul üherakulised. Vöötjätkelist podospoori (P. Sulgeoslad paiknevad substraadil enamasti rühmiti. leitud üks kord metssea sõnnikult Hiiumaalt. pirnjad. niitjate harunenud parafüüsidega. kodukitse. eosed tavaliselt kahes reas. tumedad. insignis (E. anamorf Phialophora sp. tavaliselt suured. sirged või usjalt kõverdunud. Sulgeoslad rühmiti või üksikult. 3. ühe või mitme vaheseinaga. kõdunenud lehtpuukändudel (Dietrich. kuid need võivad ka puududa. parafüüsidega.C. eoskotid 16–32-eoselised. 1995). sealhulgas odralt) rohu-podospoor (P. lühikesed piitsjad jätked (kuni 25 µm) võivad eoste otstes olla. üherakulised või ebaselge vaheseinaga. Soobik.) Niessl) paistab silma vaid 4-eoseliste eoskottide poolest. mõnikord üherakulised. 66 . ahenevad. Lasiosphaeria kühme. leitud ainult üks kord lehmasõnnikult Hiiumaalt. decipiens (G. puidul. kerajad.ja hundisõnnikult. levinud Põhjarannikul. Crouan & P. pika suudmega. eostel on kummaski otsas 4 piitsjat jätket.) on sulgeoslad rühmiti. curvula (de Bary) G. Seemne– karvakera. hiljem helepruunid. eoskotid on paljueoselised. Eoskotid 8-eoselised. tumedate harjastega. õlitilkadega.) sulgeoslad paiknevad hajusalt. araneosa (Cain) Cain) on eoskottides palju ebasümmeetrilisi eoseid (60–256). Eoskotid silinderjad või tõlvjad. alaosas kõverdunud.

eoskotid 8-eoselised. harva 2(4)-. fimicola (Roberge) Ces. Sulgeoslad ühes reas. Winter) ja liiki S. sealhulgas ühel korral Prangli saarelt (Leenurm. poolest. & De Not.ja punahirvesõnnikult. Anamorf-perekonnast Arthrinium Kunze on meil (A) Koniidikandjad koniididega. macrospora Auersw. kotteosed ümbritsetud limatupega. näit. leitud järgmisi teisliike. inaequalis (Cain) Cain & Groves. Eoskotid silinderjad. Perekond sõnnikukera. viimasel juhul õhukesed. 1998). Podospora minuta (Fuckel) G. ülemine rakk alumisest märgatavalt suurem. seni ainult kõrreliste vegetatiivorganitelt ning teristelt (Soobik.) ja varasel tarnal (Carex praecox Schreb.) (Vestergren.) ja karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L. Sõnnikusaproobid.) on leitud Läänemaalt jänesesõnnikult ühel korral. pirnjad või pudeljad. pehmed. värvusetu limase kestaga. tihti värvusetute jätketega. Eosed tumedad. 3. 3 sõnnikukeraliiki on Eestis leitud kõdunenud taimejäänustelt.ja koduloomade sõnnikul Eestis (jänese-. kaherakulised. sphaerospermum Fuckel – 21 kõrreliseliigil. Sulgeoslad mustad.) Ard. 1988): A. puccinoides (DC. mõnikord hulkeoselised. 1995). põdra-. Eosed ebasümmeetrilised. laipirnjad. pruunid või mustad. Eestis 1 liik – montagne gondeleos (A. superba de Not. 4 liiki on meil leitud sõnnikult. rabakana-. metskitse-. Saproobid sõnnikul ja kõdunevatel taimejäänustel.50. mis käristavad epidermi. A. kuju jmt.) ja punaselt aruheinalt (Festuca rubra L. olles enimlevinud liik. Eoskotid nuijad. ülaosas harjastega. Arthrinium phaeospermum. pruunid. A. liiki S. kotteoste suuruse. [12]. mille alumine ots sisse sopistunud. kerajad sulgeoslad on 200–300 µm läbimõõdus. 3. Sutton pole Eestis leitud. Selle liigi anamorfi Arthrinium arundinis Dyko & B. tema sulgeoslad kasvavad substraadil enamasti rühmiti. caricicola Kunze: Fr. punahirve-. 1903). üksikult või rühmiti. Sulgeoslad alusel stroomasse süüvinud.). sün. Sordaria Ces. lubikal (Sesleria coerulea (L. Harjumaalt kahel korral valgejänese. Vanimaks leiuks on suur sõnnikukera (S. – harilikul kultuuris. 1856). jalaga.). paiknevad üksikult või rühmiti. 67 . viimane esineb odra teristel ja vegetatiivorganite jäänustel. ühe.50. millel ei teata teleomorfi (B) Seeneniidistik koniidikandjatega (Soobik. esineb kõrrelistel (Soobik. fimicola) lisaks kõrrelistelt leitud veel neljaeoselist sõnnikukera (S. harva (Soobik. Suureeoselist sõnnikukera (S. küüliku. 1988). & De Not.) on 1–2 mm pikkuste stroomadega. phaeospermum (Corda) M. tetraspora G. Sordariaceae Stroomad puuduvad või on vähe arenenud. maxima Niessl) mitmesuguste loomade ekskrementidelt (Dietrich. Joon. mõnikord kerajad või kotjad. Eestis 2 perekonda 7 liigiga. hõredate värvusetute kõverdunud karvadega ning lühikese musta kaelaga.B. on pindmised või veidi substraati süvenenud. Apiospora Sacc. seda leidu aga uuemal ajal ei ole enam kinnitatud. Ellis (joon.ja hobusesõnnikul) on kogu maailmas laialt levinud harilik sõnnikukera (S. montagnei Sacc. Winter. Eosed üherakulised. Tavaline sõnnikuseen paljude mets. parafüüsidega või ilma.või mitmerakulised. A. 1995). harvem keskosas laienenud. kuid ka puidul ja taimejäänustel. Perekond gondeleos. 1988. valmides kaduvate parafüüsidega. kudedesse süvenenud.) 24 kõrrelisel. Eestis 6 liiki. Kõik sõnnikukeraliigid on omavahel välimuselt väga sarnased ning erinevad põhiliselt mikroskoopiliste tunnuste poolest.) on ülalnimetatud harilikule sõnnikukerale (S. 8-. & Mérat) Kunze – harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L. pirnjad. Tumedad stroomad piki taimevart pikenenud.Sugukond sõnnikukeralised. Keraheinalt (Dactylis glomerata L.

Phyllosticta Pers. [2].. Enamik Ascochyta ülejäänud teisliikidest ei ole majandusliku tähtsusega. samuti elavatel lehtedel (Melnik. A. Hawksworth jt. Sprague & A. 1943d. Asteromella Pass..tarnade (Carex spp.harilikul konnarohul (Alisma plantago-aquatica L. kuigi paljud põhjustavad peremeestaimedele märkimisväärset kahju. Põldmaa. Sprague & A.51.) (Aksel.]. Sprague. pisi Lib.. Johnson.) elavatel ja surnud lehtedel (Melnik. A.. Drechslera S. calystegiae Sacc. Stemphylium Wallr.. Davis [sün. & Speg. agrostidis Poloz. Tavaline on mittesuguline paljunemine koniididega ja pleomorfism.. ducis-aprutii Matt.) Melnik. paljud teisliigid on laialt levinud ning tekitavad üldtuntud taimehaigusi ulatuslikul peremeestaimede ringil. Rohkelt troopilisi. viciae Lib. Diplodina graminea (Sacc.) R. on Eestis liblikõieliste (Fabaceae) sugukonna esindajatel (peamiselt põldoal. Soobik. Peamiselt taimelehtede ja -varte parasiidid. brachyopodii (Syd. A. 1995). Cercosporella Sacc. Ramularia Unger [sün.) on seotud teleomorf-perekondadega Mycosphaerella. Didymella ja Leptosphaeria. Diplodina sesleriae Moesz] (Soobik. [sün. Väga paljusid teisliike nimetatud teisperekondadest pole suudetud tänapäeval veel ühitada teleomorfliikidega. Diplodina lolii Zimm. A.].) Sacc. A. A.) Sacc. sesleriae Massal. Dendryphion Wallr. Farr jt.) elavatel lehtedel (Melnik. A.. caricicola Melnik [sün.G. Coniothyrium Corda. 1977). 68 .G..J.. Stagonospora (Sacc. orobi Joon. boydii Grove [sün. 3. kuna tegemist on süstemaatiliselt väga lähedaste teisliikidega. kõigis teistes avateisseente teisperekondades tekivad seeneniidistikul üksikkoniidikandjad. 1963.) Sacc. 1988). Anamorf-perekond Ascochyta (joon. A. [sün. kahekihilise kestaga. A.Selts Mustlaikpõletikuliselaadsed. Eestis teada esindajaid 17 sugukonnast. Kõrrelistel esinevad A.) Mont. Rhabdospora (Durieu & Mont. Dothideales (incl. Käsitletav teisperekond on väga liigirohke (maailmas ca 350 teisliiki). Ovularia Sacc. [sün. (Lõiveke. teisperekondades Camarosporium ja Placosphaeria moodustuvad koniidid stroomades. Lepik. mis omavad ka majanduslikku tähtsust. 1971. Cooke & C. 1977). Kõik need teisperekonnad võivad teisliikide kaudu olla seotud käsiteldava seltsi erinevatesse sugukondadesse kuuluvate teleomorf-perekondadega. Ascochyta sp. melicae (Died. A. Cercospora Fresen. A... hiirehernestel (Vicia spp.]. Paljudel juhtudel seeneliik seotud ainult ühe kindla taimeliigiga. Marssonina actaeae Bres. boltshauseri sünonüümidena. ischaemi Sacc. ainult ühe sugukonna või isegi perekonnaga seotud anamorfe vaadeldakse vastava taksoni all (vrdl. Heterosporium Klotzsch ex Cooke). Tavalisemad avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad on järgmised: Alternaria Nees. 1988). 1966.] esineb salu-siumarja (Actaea spicata L. caricis W. Eestis on teleomorf seni teadmata umbes 40 teisliigil. Järva. A.) R. Septoria Sacc.) J. mille leide on Eestis teada 16 peremeestaimelt (Soobik.51. eriti ulatuslikult esineb A. Eosed mitmesuguse kujuga. boltshauseri Sacc. värvunud või värvusetud. (Sarv. .) ja aed-kukekannuse (Delphinium elatum Mort. Polythrincium Kunze. 1967.] . Placosphaeria (de Not. harilikul hernel.] (Käsebier. 1986).B. (sün. & Thüm. ducisaprutii. A. 1995). kuid paljud esindajad saproobidena taimejäänustel. vähem parasvöötme liike. Koniidikandjad koniididega. Kõik loetletud teisliigid põhjustavad laikpõletikke. mis on seotud käsitletava seltsi mitme sugukonna esindajatega.)) elunevad A. desmazierii Cavara [sün.]. Tavalisemad peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonnad on järgmised: Ascochyta Lib. Sacc. Allpool käsitletaksegi selliseid teisliike kõigepealt neist teisperekondadest. A.. Mitmesugustel kõrrelistel esinevad A. Shaw] . Enamiku nimetatud teisperekondade esindajatel tekivad koniidid pükniidides. Phoma Sacc. A. Loetletutest ainult teisperekonnas Cercosporella moodustavad koniidikandjad sünneemasid. Põldmaa.. kerguelensis Henn. Camarosporium Schulzer. mis vähendavad taime assimilatsioonipinda ja alandavad saagikust. leherootsudel ja viljadel. actaeae (Bres. 1977). PLEOSPORALES) Mustades askostroomades üks või mitu kambrit. Phloeospora Wallr.G. Johnson [sün. Phyllosticta alismatis Sacc. (Lõiveke. A. A.mitmete kassitapuliste (Convolvulaceae) liikide kuivanud vartel. 3. 1924. 1967). 1989. graminea (Sacc. arundinariae Tassi] ja A. Hendersonia Berk. 1956). Ito. teisperekonnas Phloeospora aga eoslaagrites (atservulites). calamagrostidis Brunaud. Cladosporium Link: Fr. Eoskotid kambrites kimpudena või eoslavana. A. fabae Speg. Sagedasemateks teisliikideks. phleina R. [sün... 1986).. Seltsiga on seotud palju anamorf-perekondi. käsitletakse neid osalt tihti A.

A.A. A. 1939c. C.] (tahvel 5) tekitab timutilaikhallitust. . 1967).A.) (Põldmaa. .). 1988): C.villasel lodjapuul (Viburnum lantana L. cladosporioides (Fresen. polemonii Cavara .A. Põldmaa. 1967). transchelii Pidopl.) Grove. 3.) Willd. Põhiliselt on neid leitud kõrrelistelt (Soobik. A. A. gossypicola Pidopl.hariliku sireli surnud õisi ja elavaid lehti. C.hariliku saare vilju (Põldmaa. Camarosporium sp. põhjustades ristiku-laikpõletikku (Kivi.hariliku lodjapuu lehtedel (Põldmaa.A. [sün.) Bond.-Mont. põhjustades timutikasvatuses olulist majanduslikku kahju.] . onobrychidis (Prill.).vägiheintel (Verbascum spp. 1967).] .suurt teelehte (Plantago major L.T.] kahjustab ubalehte (Menyanthes trifoliata L. A. 1956.C.).soo-osjalt (Equisetum palustre L. syringae Bres. Anamorf-perekond Camarosporium (joon.haljastuses kasutatavatelt nelkidelt (Dianthus spp. . fagopyri Thüm.53. C. grovei Pissar.52. Phyllosticta dianthi Westend.) varsi ja lehti. & Broome .quadriguttata Kabát & Bubák . esineb surnud lehtedel (Põldmaa. A. & Deniak. Phyllosticta verbasci Sacc. [sün. 1971). & Broome] . atroseptum Pidopl. harva (Soobik. Anamorf-perekond Cladosporium [sün. 1977).). forsythiae (Sacc. & Roum. Curtis. 1967). Stagonospora epitricha Berk. See on maailmas kaunis teisliigirohke teisperekond (ca 100 teisliiki). spongiosum Berk. verbascina Thüm.] . [sün. A.] . Greg. A. heraclei Bres. Joon.) (Järva. 1967). oxysporum Berk. lignicola Corda. & M.T.hariliku humala (Humulus lupulus L. [sün. A. & M. Curtis. [sün. eriti seemnekasvatuses (Soobik. sphaerospermum Penz. phlei (C. C.väikeseõielisel lemmaltsal (Impatiens parviflora DC.) Almq. griseo-olivaceum Pidopl. A.) (Aksel. [sün.) elavatel lehtedel (Dietrich. & Speg. Eestis on teleomorfi nimetuseta praeguseks teada vaid 1 teisliik . sodalis Naumov [sün. A. [sün. humuli Lib. & Deniak. A. 1967).] esineb harilikul tatral (Fagopyrum esculentum Moench) (Lepik.A. A. Phoma microspora Berk. A.) Grove [sün. C. A.) lehtedel (Lepik. 1940a). 1959). C. Septoria dianthi Desm.liht-hunditubakalt (Hieracium vulgatum (Fr. harva (Melnik.] .) (Põldmaa. typhoidearum (Desm. phragmitis Brunaud kõrrelistel. 3. bresadolae Sacc. elegantulum Pidopl.] . 1939c). A. 1988). & Deniak. Phoma equiseti (Desm. A.] on leitud harilikult kuldvihmalt (Laburnum anagyroides Med.villtakjat (Arctium tomentosum Mill. 1967).) (Lepik. A. 1967).lookleval forsüütial (Forsythia suspensa Vahl) (Aksel. 1967) ja harilikult sigurilt (Cichorium intybus L.) (Melnik.) G. teretiuscula Sacc. 1967). de Vries [sün.) ( Põldmaa. & Deniak. cytisi Lib. menyanthis Oudem. . Diplodina moelleriana Buchw. Heterosporium phlei C. 1963). [4]. C. C. viburni Sacc. & Delacr. C. lantanae Sacc.) G.52.harulist jõgitakjat (Sparganium erectum L. brevicompactum Pidopl. 1938d). Eestis on seniseks määratud 15 teisliiki. 1967). weissiana Allesch. & Deniak. 1956). 1939c). A.) elavaid lehti (Põldmaa. 1962). A. sambucella Pers. A. .hundinuiadel (Typha spp. Penicillium cladosporioides Fresen. millel ei teata teleomorfe. Greg.. Phyllosticta forsythiae Sacc. A.) (Karis. A. De Vries [sün. A. (A) Pükniid. A. Leptosphaeria ja Pleospora.] . 1967).) Höhn. microspora Trail [sün. fraxini Kabát & Bubák] . A. menyanthicola Melnik [sün.karuputkede (Heracleum spp.hariliku esparseti (Onobrychis viciicola Scop. 1938a). & Deniak.] (joon.. C. C.) (Lepik.) (Karis.õrna lemmaltsa (Impatiens noli-tangere L. 1984.-Mont. plantaginis Sacc.) Höhn. 1984).hariliku siniladva (Polemonium caeruleum L. Curtis] . 3. trifolii-montani Bond. & Bolle [sün. Phyllosticta cytisi Desm.A. dianthi Lasch [sün. & Syd.) elavatel lehtedel ja surnud vartel (Lepik. metylispora Berk. esineb ristikutel (Trifolium spp. [sün.. A. 1960). 69 . (B) Koniidikandjad.) on seotud teleomorf-perekondadega Cucurbitaria.) (Põldmaa.) (Põldmaa. Heterosporium] on seotud teleomorf-perekondadega Mycosphaerella ja Venturia. A. (C) Koniidid. humuliphila Melnik [sün. A. A. sageli (Põldmaa. väga harva (Põldmaa. A. & M. equiseti (Desm.] . doronici Allesch. Diplodina impatientis Bubák & Kabát] . cichorii Died. 1977).karvast piipheina (Luzula pilosa (L. impatientis Bres.

1988). 1968).A. Ascochyta linicola Naumov & Vassiljevsky. & Voglino. 1995). Pükniid koniididega. Ph. & Syd. graminearum R.. tekitades kurgirõugeid ja põhjustades suurt kahju. de Vries esineb saproobina veetaimedel (Voronin. sonchi Sacc. Seen esineb Eestis sageli harilikul linal. Teleomorfi nimetuseta on Eestist leitud seni vaid 1 teisliik .54. Phyllosticta hortorum Speg. Cladosporium cucumerinum. C. Anamorf-perekond Phoma (joon.]..Ph. 1989).55. Pleosporaceae)..]. Sphaeropsis graminella Sacc. solanicola Prill. Ph.55. millel tekitab nekrootilisi laike vartel ja kuivmädanikku (fomoosi) mugulatel (Lõiveke. Ph. põhjustades juurepõletikku (Lepik. Neophoma graminella (Sacc. Anamorf-perekond Coniothyrium on seotud teleomorf-perekondadega Leptosphaeria ja Paraphaeosphaeria.. 3. & E.) esineb sageli kurgil. 1971). Schultz. Cladosporium cladosporioides. [sün. identifitseerimiseks vajalikud tunnused viljakehade näol aga ilmuvad alles lehtede kuhtumisel. Koniidikandjad koniididega. kuna kahjustatavateks organiteks on üldjuhul kõrred ja lehetuped (vähem lehed). mistõttu vajab tõrjemeetmete rakendamist. Anamorf-perekond Phloeospora on seotud teleomorf-perekondadega Didymella ja Mycosphaerella. 1962. Teisliikidest.53.ja enamikult teraviljaliikidelt. liigi levimine ja kahjustuse määr on viimastel aastatel märgatavalt suurenenud. C.) on seotud paljude teleomorf-esindajatega mitmetest sugukondadest (Leptosphaeriaceae. 1968. Phoma sp. Mycosphaerellaceae. on Eestis leitud üle 10. 1931d. 1988).) Petr.S. kahjustab ka harilikku tomatit (Järva. selle majanduslikult olulise seene leide on Eestist praeguseks teada 31 kõrsheina. hordei Sawada esineb odral (Soobik. Ph. & Delacr. C. mille teleomorf on tundmata: C. Joon. [2]. 1933. 1943b. mille seotust teleomorfidega pole seni tõestatud. Macrophoma graminella Berk.ca 160 teisliiki. fuligineum Bonord. [sün. seene poolt tekitatud patogeensed protsessid on tihti vähemärgatavad. 1939) ja linaaskohütoosi (Marland.Mont. tuberosa Melhus. A.) (Soobik. sest kahjustatud viljad ja viljaalgmed kõverduvad. seemnehaigusi (Juhans. esineb mitmesuguste lehikseente viljakehadel (Koval. variabile (Cooke) G. phalaridis Fautrey & Rou mitmete teiste kõrreliseliikide kõrval ka päiderool (Phalaris arundinacea L. Lõiveke. cucumerinum Ellis & Arthur (joon. 70 . Joon. 1988). C. solani Ellis. 3. exigua Desm. Marland. 1983). Paljudel kõrreliseliikidel eluneb keskmise kuni tugeva astme patogeenina Ph. Teine väga levinud ja laial peremeestaimede ringil esinev teisliik Eestis on Ph. [4]. Maailmas on see teisliigirohke teisperekond . Koniidikandjad koniididega. viljadel tekivad koorevigastused ja nad muutuvad turustamiskõlbmatuks (Lõiveke.Joon. Eestist on leitud 2 teisliiki.54. pseudopinodella Bond. 3. 3. Sprague & Hardison kõrrelistelt (Soobik. [4]. graminella Sacc. Rosenb. 1986). 3. 1995). samuti väga sageli ka kartulil.

1979. [sün.mets-härgheinal (Melampyrum sylvaticum L. Ph. & Delacr. Ph.] . Ph.Ph. Ph. Ph. . tekitab ümarlaiksust.hariliku lina seemnetel (Juhans. dactylidis Melnik].) on seotud teleomorf-esindajatega sugukondadest Botryosphaeriaceae ja Mycosphaerellaceae.). 1938c). lamii Sacc. ginkgo Brunaud . 1973).lodjapuudel (Viburnum spp. Ph. Ph. harilikul hernel. lantanae Pass. kartulil (Kikas. 1916.) Roth.. Ph. [sün. Ph.) Allesch. destruens Desm.kreeka pähklipuul (Juglans regia L.). hieracii Allesch. phleicola Melnik [sün. 3. Paradiscula spuria (Vestergr. Ph. sün. esineb pigihambulisel kortslehel (Alchemilla subcrenata Buser) (Vestergren.). Ph.) Lindl.lõvilõugadel (Antirrhinum spp. Ph. & Roum. .viirpuudel. [sün.) Sacc.). Ph.kaharal kirburohul (Polygonum lapathifolium L. Ph.). Ph.). Ph. nebulosa Sacc.] . 1903. 1971). glomerata (Corda) Wollenw. rubi-odorati Bubák & Kabát] . cathartici Sacc. Ph.. Ph. Ph. 1989) ja kapsal (Järva. [sün. Sprague. Bucholtz. Ph. Ph.harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L. 1916). craetaegicola Sacc. . [sün. phaseolina Sacc. longissima Westend.). Ph. Sprague. Ph. alnigena Thüm. põhjustades Eestis üsna laialt levinud õunapuu-ümarlaiksust (Aksel. veeseenena (Voronin. bondarzevii Aksel . Ph. corrodens Pass.) (Aksel.harilikul loal (Juncus effusus L. 1903. buffonii Oudem. tekitab herne-ümarlaiksust.) Boerema [sün.). . Väga sagedased teisliigid Eestis on järgmised: Ph..) Petr. Ph. 1980). Ph.] esineb paplitel ja haaval (Hanso & Tamm.elulõngadel (Clematis spp.). Ph. [sün. crastophila Sacc. 71 .) (Lepik. [sün. spuria Vestergr. avenae Lobik. harilikul heinputkel (Angelica sylvestris L.).härjasilmadel (Leucanthemum spp. corylaria Sacc.56. & Speg. Ph.põldoal (Järva. sinilillel (Hepatica nobilis Gars. otites Brunaud) . syringophila Oudem. alcides Sacc. polygonorum Sacc. Ph. Ph. 1903.] .väärisnelgil (Kivi & Mauring..) (Dietrich. leucanthemi Speg. 1976). 1956). tuntud ka veeseenena (Voronin. mahoniae (Thüm. lolii Lagiere.. Ph. Ph. . hederae Sacc. Ph.harilikul luuderohul (Hedera helix L. bromivora R.harilikul odral (Soobik. koniididega. aquifolii Allesch. phlei Lavrov].56. Ph. & Syd. Ph.] vahtratel. Põldmaa. Ph.) (Vestergren.). Ph. Ph. Ph. Ph. Ph. hedericola (Durieu & Mont. tekitab ümarlaiksust. Ph. berberidis Rabenh.) Sacc. Ph. [25]. juglandis (DC. complanata Desm.]. bromi Potebnia [sün. Ph. opuli Pass. fabae Westend. minuta Gabrovski. [sün. Bucholtz. areneb aedfloksil (Phlox paniculata L. herbarum Westend. . Ascochyta oleracea Ellis] .).põisrohtudel (Silene spp. Ph. briardii Sacc. Pükniid Ph. negundinis Sacc.hõlmikpuul (Ginkgo biloba). Sprague]. Ph. (Lepik. 1939). . Ph.türnpuul. Ph. melampyrina Aksel . mahoniana (Sacc. [sün. Anamorf-perekond Phyllosticta (joon. Ph. . Ph. phragmitis Nagorny. Ph. calamagrostidis Wehm. T. mali Briard] õunapuudel ja jaapaniebaküdoonial (Chaenomeles japonica (Thunb.).nooljal hunditubakal (Hiercium sagittatum Lindeb. cava Schulzer . (sün.).] .) Roth).ambroosial (Chenopodium ambrosioides L.). . Ph. Ph. 1988). . Bucholtz. Ph. koerkannikesel (Viola canina L. 1967).harilikul sarapuul. ambrosioides Thüm. 1989).valgel iminõgesel (Lamium album L. alchemillae Vestergr. 1916). decussata Syd. Ph. Ph.). 1939c.). Ph. oleracea Sacc. Eestis on leitud üle 60 teisliigi. asari Aksel . Ph. harilikul sirelil. 1976). Ph.harilikul kukerpuul. argillacea Bres.aed-õunapuul. hepaticae Brun. Ph. alopecuri Lavrov. paleicola Henn. dactylidicola Melnik [sün.harilikul vaarikal. Enamik andmeid Eestis esinevate teisliikide kohta pärineb Akseli (1956) ja Põldmaa (1967) töödest. siliquosus (L.mahoonial (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. owensii R. eupyrena Sacc. Ph. Phyllosticta mali Prill.) Keissl. Ph. & Hochapfel . . antirrhini Syd. [sün..harilikul aedoal (türgi oal) (Järva. Ph. Enamik Phyllosticta teisliike mitmesuguste taimesugukondade esindajatel esineb Eestis ülalnimetatutest harvem.) (Vestergren.] . Ph. macrostoma Mont. . glynneae R. 1971). Joon. pisi Westend.niidu-asparhernel (Tetragonolobus maritimus (L. Ph. . aceris (Sacc. . 3. 1971). cinerea Pass. 1956. millel pole seni teada teleomorfi. harilikul ebajasmiinil (Philadelphus coronarius L. . 1859). Ph. libertiae Sacc.hõbemaranal (Potentilla argentea L. põhjustades floksi-ümarlaiksust. 1940a).metspipral (Asarum europaeum L. coronaria Pass. Jaama jt.). Dendrophoma crastophila Sacc. Kõrrelistel on Soobiku (1988) andmeil leitud järgmisi teisliike: Ph. . Phyllosticta sp.

sorbi Westend.) Sacc. & Dearn. & Malbr.kõrvenõgesel (Urtica dioica L. Anamorf-perekonda Stagonospora on veel üle kandmata selle sünonüümi Hendersonia nime all tuntud teisliike. 1995). Hanso & Tamm. 1903. vexatula (Sacc. Sm. phragmitis (Oudem. S. Syd. (B) Koniidikandjad. Ph. S. S.G. graminum Sacc. moniliae (Trail) Diet. scrophulariae Sacc.surnud pajulehtedel.pärnadel. graminella (Sacc. harilikul kukerpuul. 1967). 1988. Schröt. ulmi Westend.suurel läätspuul (Caragana arborescens Lam. S. S. H. (sün.] . S. Ph.). 1973). H. S. põistarnal (Carex vesicaria L. rubicola Rabenh.) Sacc.]. sagittifoliae Brun. Ph. Levinumad teisliigid paljudel peremeestaimedel on järgmised: S. esineb paplitel ja haaval (Maavara jt. 72 . intermixta (Cooke) Sacc. S. Ph. 1961). Syd. Harvem esinevad kõrrelistel järgmised teisliigid: S. S. & Speg.). arenaria (Sacc. simplex J. trifolii Richon. [sün.]. henriquesiana Sacc. Hendersonia caricis Oudem. [sün.G.) Sacc.] . tihti koos seenega Ramularia scrophulariae. S.) R. eleocharidis Trail sooalsil (Eleocharis palustris (L. populina Sacc.). Septoria moliniae P. S. [sün.].G.L. nagu H. S. riparia Sacc.). Ph.) Bubák [sün.) Sacc. bromi A. vexatula Sacc. hydrophila Broome & Har. Ph.) Sacc.maajalal (Glechoma hederacea L. graminum Sacc. [sün. .). H. Hendersonia subseriata Desm. Ph.). agrostidis f. 1916). Ph. Ph. agrostidis Syd. Joon. & Scalia.) Castell.). See on maailmas võrdlemisi teisliigirohke teisperekond (ca 200 teisliiki). [sün. Teleomorfi nimetuseta teisliike on Eestis praegu üle 20. Hendersonia) (joon. 1939c.). montagnei Castell. Germano [sün. melicae (Pass. Ph.). . caricis (Oudem. Ph.harilikul sirelil. S. S. Ph. seda liiki on leitud ka jänesekapsalt (Oxalis acetosella L. esineb mägiristikul (Trifolium montanum L. algeoslad arenevad tihti roosteseeneliigi Uromyces scrophulariae pustulite ümber. Hendersonia culmicola Sacc. . [sün. & Germano [sün. angusta R. Brown). Depazea rhamnicola Lasch] . & Syd. Kõrrelistel on teada 17 teisliiki (Soobik. Bucholtz. violae Desm. 3. Eliasson (esineb ka odral). 1967): S. Sprague. Kivi & Kivi. Cylindrosporium phalaridis Sacc. Germano [sün.) järvkaislil (Schoenoplectus lacustris (L. pruni Died.. violae-caninae Allesch.keskmisel ristikul (Trifolium medium L. .) Sacc.57. 1940a).Ph. nad esinevad saproobidena või poolparasiitidena peamiselt kõrrelistel. typhina Sacc. culmicola (Sacc. & Speg. urticae Sacc.]. westendorpii Thüm. Lõikheinalistel (Cyperaceae) on teada 4 teisliiki (Põldmaa.) on seotud sugukondadega Leptosphaeriaceae ja Phaeosphaeriaceae.. 3. & Scalia (esineb ka odral).). S.) (Lepik.] (leitud ka rukkilt ja nisult). põhjustab meil mõnikord vaarikalehtede tugevat kahjustust. & Ramsb. 1935b). .) Jørst.. teucrii Sacc. Ph. . paludosa (Sacc.) (Kivi. . praetervisa Bubák . (sün. seni teada vaid Dietrichi (1856) leid.].harilikul jalakal ja künnapuul (Maavara jt. [4]. S. syringae Westend.harilikul kibuvitsal (Vestergren. & E. Ph..laialehisel hundinuial (Typha latifolia L. Ph.] . [sün. Ph.] . (A) Pükniid koniididega. S. rhamnicola Desm. 1962. .kreegipuul (Põldmaa. (sün.). S..) Castellani & E.koerkannikesel (Viola canina L. foliicola (Bres. . Hendersonia aquatica Sacc. Ph.) Leuchtmann (sün. Ph.sealõuarohul (Scrophularia nodosa L.57. H. . Stagonospora sp.] . vähemal määral teistel taimedel. subseriata (Desm. [sün.. bellunensis (Speg. (C) Koniidid.) Allesch. primulicola Desm. .. smolandica A.. Hendersonia arundinacea Sacc. aucupariae Thüm. & Roum. Ph. aquatica Sacc.) tarnadel (Carex spp. trifoliiseda Bubák & Picbauer .. Septoria melicae Pass. spaethiana Allesch. Ph.harilikul vaarikal.).kallastarnal (Carex riparia Curt. 1968).) (Lepik.) Palla. populea Sacc.harilikul nurmenukul (Primula veris L. Septoriella phragmitis Oudem.harilikul pihlakal. Ph.).. paplitel. Septoria arundinacea Sacc. Ph. S. typhae (Pass. 1961. caraganae P. 1984.. Ph. Anamorf-perekond Stagonospora (sün.jõgi-kõõluslehel (Sagittaria sagittifolia L. salicicola Thüm. S. sagittariae Rabenh.türnpuul. Ph.

) Berk. & De Not. kus ta eluneb saproobina teristel ja hävinud vegetatiivorganitel (Soobik. Capnodiaceae Eestis 1 perekond 1 liigiga. Erikss. rosarum Cooke & Ellis. moodustades taimeorganitel tahmataolist kirmet . Anamorf-perekonnast Sphaeropsis on Eestis kõrrelistel 1 teisliik. 1972a.A.viljapuumustvähi tekitaja aed-õunapuul (Lepist.) ja maamõõlalt (Geum urbanum L. punaselt leedrilt (Sambucus racemosa L. esileulatuvate kaeltega. 1988). 1988).koonus-laikpõletiku tekitaja (Sõmermaa.) (Soobik. (sün.E. Joon.59.tahmkatet.). Eestis 1 liik . S. ulatuvad algul kattekudede vahelt välja. Arnaud. Pärtel. 1974b). ammophilae (Lasch) O.) Link) (Holm. (sün. rubella Cooke & Ellis.pükniidid.) Petr. 1968. eosed üherakulised. on laialt levinud maakera parasvöötmes Euroopas ja Põhja-Ameerikas (Smith jt. 1974b).. harilikult pärnalt. Sydow)) . Cucurbitaria berberidis. Viimane liik esineb paljudel puudel. & Voglino). sealhulgas odralt ja nisult. stroomakambreid palju. pajudelt (Salix spp. Perekond tahmkirmik. 3. Tüüpiliselt saproobid puittaimedel. koniidid tekivad pükniidides . Eestis 2 liiki: B.58. 1938c. Holm). Viljapuu-mustvähk on iseloomustatav vilja pinnale tekkiva pruuni laiguga.) L. 1926. 1965) ja B.kobarkera. (sün. Perekond Amarenomyces O. Anamorf-perekonnad . Capnodium salicinum. harva parasiidid. Saproobid puude ja põõsaste okstel. Erikss. Askostroomad kerajad või pisut koonusjad.E. malorum Peck) ja Sphaeropsis malorum (Berk.Diplodia ja Sphaeropsis. samuti dekoratiivtaimedel saproobi või poolparasiidina. (sün. (D) Kotteos. Kukerpuu. millel arenevad kontsentriliselt väikesed mustad täpikesed . (B) Pseudoteetside kobar.). phlei Ellis & Everh. sünanamorfid Diplodia mutila (Fr. koniidid tekivad pükniidides . & H. kuid võivad esineda ka rohttaimedel. D. Phaeosphaeria littoralis (Sacc. Sugukond tahmkirmelised. (A) Eoskott eostega. Lepik. salicinum Mont.tahmkirmik (C. Botryodiplodia malorum (Berk. stevensii Shoemaker (sün. mida on leitud aed-õunapuult.: Fr. [11]. obtusa (Schwein.) (joon. (C) Läbilõige stroomast pseudoteetsidega. haigestunud viljadel tekib märgmädanik või nad kuivavad kipratõmbunult (Pärtel.) (Käsebier. 1988. Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega.Fumagospora G. millel seni pole teada teleomorfi S.58. 1995).) Shoemaker. Macrophoma (Sacc. hiljem paljanduvad täiesti. [10]. ja Sphaeropsis Sacc. (C) Eoskott eostega. Anamorf-perekonnad peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega.) Berl. . musta läikiva väliskihiga.) Mont.Diplodia Fr. Eoskotid 4-8-eoselised.). hoffmannii Höhn. Joon. Capnodium Mont. 1940b). (A) Seeneniidistik. Eestis 1 liik . kuid ka naadilt (Aegopodium podagraria L. S. 3. (B) Sulgeosla seeneniidistikul. 3. värvusetud või kollakad. Perekond Botryosphaeria Ces.Sugukond Botryosphaeriaceae Eestis 2 perekonda 3 liigiga. mis esineb rand-luidekaeral (Ammophila arenaria (L. mõned leiud pärinevad kõrrelistelt. 73 . B. 1957). timutitel (Phleum spp.

Camarosporium. & Syd. Sugukond kerakilbikulised. ebasümmeetrilised. Eestis 1 liik: O.maikellukesel e. Eestis 4 liiki. Anamorfid mitmesugused.) Theiss.mustad askostroomad paiknevad epidermi ja kutiikula vahel. Anamorf-perekond . ulatuvad esile ainult näsajate kaeltena.) Fuckel.) elavatel lehtedel ja mets-tähtheina (Stellaria holostea L. ühes reas paiknevate stroomakambritega. Eosed ühe vaheseinaga.) (Soobik.) L’Hér. Eoskotid silinderjad. Dothideaceae Askostroomad ainult alaosaga või tervikuna substraati süvenenud. 3.) okstel. futilis (Berk. laiuvad. mustad. dactylidis Lobik . ebasümmeetriliselt paikneva vaheseinaga. sünanamorfid Dendrophoma sp. D. & Syd. Cucurbitaria Gray Pseudoteetsid paiknevad substraadil suurte kobaratena. Askostroomad koorikjad. harva parasiidid. värvusetud. Didymosphaeriaceae Eestis 1 perekond 4 liigiga. Sugukond mustlaikpõletikulised. & Broome) Rehm) .) Fuckel) .aasnurmikal (Poa pratensis L.) ja D. 1859). Anamorfid: peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonna Phoma sarnane ning avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekond Fusicladiella Höhn.Sugukond kobarkeralised. Eestis 2 perekonda 3 liigiga. Perekond kobarkera. Saproobid või parasiidid rohttaimedel. Eosed laimunajad. ühe või mitme vaheseinaga. Perekond kerakilbik.) (Dietrich. Perekond Omphalospora Theiss. Sõmermaa. D.harilikul aruheinal (Festuca pratensis Huds. harvem suurel läätspuul (Caragana arborescens Lam. dulcamarae (Fr. nad on jalata ja tipus paksenenud. Saproobid puude.) (Dietrich. fertilis (Berk. epidermidis (Fr. Cucurbitariaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. harva rohttaimedel. Euryachora stellariae (Lib. värvusetud või värvunud. põõsaste ja rohttaimede okstel ja vartel. paiknevad 1-2 reas. mustad. keskmise vaheseina kohalt nöördunud. Enamik saproobid. piibelehel (Convallaria majalis L. 1903).ja aiakultuuridel. Pseudoparafüüsid esinevad või puuduvad. Eosed enamasti kahes reas. 74 .) Fr. mitmesuguse kujuga. piibelehe-kerakilbik (D. 8-eoselised. pseudoteetse ühendav õhuke stroomakiht. Eestis 2 liiki. substraadi kattekudet rebestavad.59. tipmised rakud mõnikord heledad.või paljukambrilised. Kukerpuu-kobarkera (C. pruunid. Saproobid või nekrotroofid mitmesuguste puude ja põõsaste okstel.). Winter . mõnikord kobarate alusel ühine. mõnikord substraat tumeneb pseudoteetside kohalt. 1971). erineva arvu risti. Pseudoparafüüsid arvukad.) esineb üsna tihti thunbergi kukerpuu (Berberis thunbergii DC. koorikjad või ketasjad.) esineb harilikul maavitsal (Solanum dulcamara L. crastophila (Niessl) G.) surnud vartel (Lepik. mitmesuguse kujuga . Eoskotte vähe. ühe. kuid on ka palju parasiite ja nekrotroofe põllu. ja Fusicladiella sp. sün. mille kohalt nöördunud.& Broome) Rehm. 4-8-eoselised. 1926a. (sün. hariliku kukerpuu ning läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt. Eoskotid silinderjad. moodustades katva kilbi. Laialt levinud mitmesugustes kliimavöötmetes.ja pikivaheseintega. 1984). Kukerpuu-kerakilbik (D. Pseudoparafüüsid puuduvad. Maavitsa-kobarkera (C. harva üksikult. stellariae (Lib. meil hariliku kurekaela (Erodium cicutarium (L.polsterjad. ellipsoidsed. Eosed värvunud. Didymosphaeria Fuckel Pseudoteetsid üksikult või mitmekaupa gruppidena substraati süvenenud.) esineb hariliku kukerpuu kuivanud okstel (Vestergren. 1856).). harvem lehtedel. Pseudoparafüüsid eoskottidest pikemad. berberidis Gray) (joon. Eoskotid stroomakambrites kimpudena.

D. Selenophoma obtusa R. Anamorf-perekonnast Pseudoseptoria (sün. Sutton (sün.) leidub Eestis ainult anamorfina Leptostromella juncina (Fr. Septoria oxyspora Penz.) lehtedel ja vartel musti tahmjaid laike. mille koniidikandjad moodustavad sünneemasid. Sprague).61. aga ka punase aruheina (Festuca rubra L. & Syd. & Schwein. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. millel seni pole teada teleomorfi: P. (C) Eoskott eostega..) B. (sün. agrostidis (Fuckel) G. pullulans (de Bary) G. 1985a..: Fr. Winter) (joon. Sprague & Johnson). Solntseva jt. Kabatiella caulivora (Kirchn. A. anamorf Marssonina hysteriopsis Pat. Scirrhia rimosa. 1988). 3. S. Sutton. tumedad. 1967. 1988).) punasel sõstral (Dietrich.. Sutton (sün. teda on meil leitud ka huumustoitelistest järvedest (Voronin. A.. Sprague & Johnson. 3. 1966b. junci Fr.Perekond tahmlaikseen. 1990). 1856). kuna Eestis esineb seene poolt tekitatud tugevaid kahjustusi ristikutel väga sageli (Jaama jt.) W.) Petr. Loatahmlaikseen (S.) Sacc.) B. Soobik. (A) Pükniidid. 1989.) tekitab teleomorfina peamiselt pilliroo (Phragmites communis Trin.60. Selenophoma donacis (Pass.) loa-tahmlaiksust (Dietrich. Phyllosticta stomaticola Bäumler.) ja nurmikate (Poa spp. Sutton (sün. 75 . 1989). ja Pseudoseptoria Speg.Karst. Saproobid ja parasiidid kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) vartel. 1856).: Fr. Sugukond Dothioraceae Parasiidid või nekrotroofid puittaimedel. 1985). areneb eelnevalt samadel askostroomadel ja on Eestis teleomorfist harvem (Põldmaa. Dothidella ribesia (Fr. & Sacc.) R. & Melin ja sellele lähedane Aureobasidium Viala & G. Joon. 3. Kõik teisliigid on leitud kõrrelistelt (Kask. 1988). 1961). levinud kohati ohtralt. Pullularia pullulans (de Bary) Berkhout) on kosmopoliitne teisliik. paljukambrilised.B. (B) Läbilõige askostroomast. Eestis on teada 136 leidu 45 kõrreliselt (Soobik. Arnaud (sün.avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega Hormonema Lagerb. on Eestis teada 2 teleomorfi nimetuseta teisliiki. anamorf Aureobasidium sp. Perekond Dothiora Fr. ribesia Fr. S. Pillirootahmlaikseen (S. mis on saproobina väga laialt levinud paljudel erinevatel substraatidel (Farr jt.) ristiku-varrepõletiku tekitajana. everhartii (Sacc. Scirrhia Nitschke Askostroomad epidermi all. curva (P.) on leitud meilt 3 sellist teisliiki. donacis (Pass. Cooke (sün.. P. põhjustades tahmlaiksust. väetatud mullast (Alton. P. piklikud või pisut kumerad.60. caulivorum (Kirchn. (B) Koniidid. Selenophoma everhartii (Sacc. 1990) ning hariliku kuuse kahjustajana (Hanso. Sprague & Johnson) B.).. Pullularia Berkhout) ning peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Sclerophoma Höhn. Anamorf-perekonnast Aureobasidium.tahmlaikseen.) Theiss. kambrid ühes reas.) Sacc. [11]. (A) Askostroomad. esileulatuvate kaelteta.61.: Fr. tekitades keraloal (Juncus conglomeratus L. Selenophoma Maire). Pilliroo. Boyer (sün. Soobik.). sün. Eestis 1 liik . Teisliik on majanduslikult oluline. stomaticola (Bäumler) B. & Syd. obtusa (R. Pseudoseptoria sp. Kalamees. 3. Selenophoma) (joon. Joon. 1984. rimosa (Alb. Anamorf-perekonnad . (sün.) Fuckel.. levib eriti märgatavalt vanemates ristikukülvides.) Karak. Eestis 2 liiki. [4]. & Syd. P.) R.) on meil tuntud ristikutel (Trifolium spp. Plowrightia ribesia (Fr.

S. 8-eoselised. Phoma.) (joon. Lepik. vaarikavarrekõrbuse) tekitaja..S. Taimeparasiidid. Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega. rosarum Jenkins & Bitanc. Anamorf-perekonnad: Camarosporium. sün. (C) Kotteos.). seen kahjustab märkimisväärselt noori okaspuuseemikuid ja -istikuid . 76 . Stagonospora. Eosed mitme vaheseinaga. & Melin. uuemal ajal on enamikku neist Eestis taas leidnud Holm (1957). veneta (Burkh. 1985a). Sõmermaa (1971) jt. Eoskotid silinderjad.) B. sün. Leptosphaeria Ces. paljad.62.E. mida on leidnud Lepik (1938a.) Anamorf-perekond peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega . Kikas & Koitjärv. Pleosphaerulina Pass. väga levinud liik. põhjustades männi-sklerofomoosi (Dietrich. 3. koniidid tekivad eoslaagrites . Metasphaeria Sacc. Väikesed pseudoteetsid üksikult või rühmiti substraati süvenenud või esile ulatuvad. Sprague (anamorf Pseudoseptoria bromigena (Sacc. (sün. 1970. kerajad või koonusjad.. Perekond pisikera. 1903. Selenophoma bromigena (Sacc. Diapleella. Coniothyrium.62.. rosarum Pass. polyspora (Bref. lõpuks taim hukkub. Bucholtz. Palju liike on meil tuntud juba Dietrichi (1856. (A) Stroomad sulgeoslatega. anamorfid Phoma acicola (Lev. 1960. Phaeosphaeria.) Sacc.) on anamorfina viimastel aastatel Eestis kiiresti laieneva ohtliku taimehaiguse . Sutton. haigust esineb meil kõikjal igal aastal.) lustetelt (Bromus spp. 1988) ja Pleosphaerulina sojicola Miura (anamorf Phyllosticta sojicola C. Keissleriella. Sprague & Johnson.. kollased või pruunid. Septoria. Ph. Vestergren. Vestergreni (1903) ja Bucholtzi (1916) töödest. Põldmaa. 1983). (B) Strooma läbilõige.) Jenkins) põhjustab anamorfina roosiantraknoosi ja tekitab mõnel aastal meie roosikasvatusele märgatavat kahju (Rumberg.Pseudoseptoria Speg. Gloeosporium venetum Speg.) Grove. Põldmaa (1967). Septoria bromigena Sacc. Sphaeronemella acicularis (Fr.. sün. mis esineb meil ainult anamorfidena harilikul männil. Teine liik . strobiligena Desm. Pärtel. Pseudoparafüüse palju. Rhabdospora. Perekonnas Leptosphaeria oli Eestis seni kirjeldatud 34 liiki. 3. [11]. 1939c) kultuur-sojaoalt (Glycine hispida (Moench) Max). Phyllosticta rosae Desm. Saproobid talvitunud taimevartel. limajätketega või ilma. Paraphaeosphaeria). Massal. E.) Jenkins.Sphaceloma de Bary. Praegu on perekonnas Leptosphaeria Eestis teada 22 liiki. sünanamorfid Sclerophoma pythiophila (Corda) Höhn.. Hanso. Eestis 1 liik . & Traverso) E.taimedel varisevad okkad ja hävivad noored võrsed. Phyllosticta fuscozonata Thüm. (anamorf Sphaceloma rosarum (Pass.) Jenkins (anamorf Sphaceloma necator Ellis & Everh.). Perekond Elsinoë Racib. Gloeosporium rosarum (Pass. Leptosphaeriaceae Eestis 2 perekonda 23 liigiga. Eestis 2 liiki sünonüümsete nimetustega: Metasphaeria bromigena R. 1974b).vaarika-antraknoosi (vaarika-kõrblaiksuse. Anamorf-perekond Rhabdospora on senistel andmetel seotud ainult teleomorf-perekonnaga Leptosphaeria. 1966b. Perekond Sydowia Bres. Sugukond pisikeralised. Eestis 2 liiki.) R. Elsinoë veneta. 1980. Nodulospharia.Perekond Saccothecium Fr.. 1939c. 1859).) (Kask. Ph. harvem poolparasiidid rohttaimede lehtedel. Sugukond Elsinoaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga. 1975.) Sacc. enamik neist on nüüd üle viidud teistesse perekondadesse (vt. Joon. subulata (Fr. 1856. 1967. Soobik. & De Not. ja Hormonema dematioides Lagerb. 1916. Müller (sün. mustad. kahjustades 60-70% vaarikavartest ja võrsetest ning vähendades märgatavalt vaarikasaaki (Kaarep & Ratt.

rostrupii Lind. näsajate (A) Pseudoteetsid. morfolicia (Cooke) Grove . helminthospora Ces. L.) Duby (joon. Karst. L. C. clavispora J. ocellata (Niessl ex Sacc. Eestis 1 liik . millel puudub teleomorf: R. 1986. L. 1962. Kaheidulehelistel taimedel (Dicotyledoneae) esinevad järgmised liigid: L. (B) Eoskott eoste ja kaeltega. suure robirohu (Rhinanthus serotinus (Schön. Pseudoteetsid substraadis üksikult või rühmiti.). Pleospora acuta Fuckel. .) (Põldmaa. Müller & Burton) mitmete pujude (Artemisia spp. (sün.) kõdunevatel vartel. kõik senised leiud klindialusest metsast Sillamäe lähedalt.) laikpõletikku. ja Stagonospora meliloti (Lasch) Petr. kaalika. põhjustavad liblikõielistel heintaimedel (sirplutsernil . tugeva kahjustuse korral varred nöörduvad ja võivad murduda.).) surnud vartel Abrukal. Ophiobolus acuminatus.) ja kähara karuohka (Carduus crispus L. acuminatus (Sowerby : Fr.V.) kõdunevatel vartel. R. (sün. 1916). empetri (Fuckel) G.) mullustel vartel (Vestergren. 1903. Kollased niitjad eosed paljude ristivaheseintega. 77 . L. L. L.) Ces. varsi. & De Not. L.) Oborny). L. libanotis Sacc. 1986). L. Karst. fiedleri (Niessl) Sacc. sativa L. põhjustades porgandifomoosi e.ängelheinaliigil Thalictrum delavayi Franch. Perekond Ophiobolus Riess.). juurvilju ja seemneistikuid. on Eestis leitud vereval kontpuul. (sün. (sün. neomaritima R.Medicago falcata L.) Saaremaal (Vestergren. phlogis Oudem. aedporgandi idandeid ja tõusmeid. anamorf Septoria phlogis Sacc. . sün. Joon. 1983. coniothyrium (Fuckel) Sacc. nakatunud kauntel tungib seeneniidistik seemnetele.anamorf Stagonospora eleocharidis Trail sooalsi (Eleocharis palustris (L. L. L. harilikul pihlakal. Metasphaeria fiedleri Sacc.M. mis avaldub lehtedel.) vartel. & Munk raudosja (Equisetum hiemale L. Wegelin ja L. berlesei Lars.põldpujul (Artemisia campestris L. (anamorf Phoma hoehnelii Kesteren Eestis leidmata) hariliku puju (Artemisia vulgaris L. hendersoniae (Fuckel) L. põdrakanepi (Chamaenerion angustifolium (L. Brown) kõdunevatel vartel.aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L. Gessner & Kohlm. 1995).) Sacc. (sün. Metasphaeria ocellata (Niessl) Sacc.Paljudel kõrrelistel kasvavatest liikidest Eestis (vt. 1967). & Paol. (sün. Winter harilikul kukemarjal (Empetrum nigrum L. Winter (sün. L. disseminata Sacc. (anamorf Coniothyrium wernsdorffiae Laubert. paiknevad eoskottides paralleelselt.) Scop. doliolum (Pers. kõtru ja juurikaid. keskmise teelehe (Plantago media L. (C) Kotteos. Pleospora maritima Rehm) küpress-piimalille (Euphorbia cyparissias L. 1988) on sellesse perekonda tänaseks jäänud ainult 2 liiki: Leptosphaeria taminensis H.) dekoratiivsust. mille kohalt tihti üksikosadeks jagunevad. L. jaapiana P.) Sacc. laikpõletik põhjustab liblikõielistel olulist saagilangust ja majanduslikku kahju (Kivi. minor (L. Pleospora millefolii Fuckel) esineb raudrohu (Achillea millefolium L. .). L.63. Holm hanepaju (Salix repens L. millefolii (Fuckel) Niessl (sün.) Ces. vähendab leeklille (Phlox puniculata L. kapsamustmädanikku ja ristõieliste tõusmepõletikku. eriti säilitamisel ( Lõiveke. 1980.) Coll. . & Traverso) roosidel.karedal kellukal (Campanula cervicaria L.: Fr. vähendades seemnete kaalu ja alandades idanevust. R. L. & Broome) Ces. affinis P. Põldmaa.) ja kõrvenõgese (Urtica dioica L.: Fr. esineb tuliohaka (Cirsium vulgare (Savi) Ten.. acuta (Fuckel) P. mõnikord limajätketega. ja ristikutel .) Boerema & Loer. . leeklille-helelaiksuse tekitaja.) kõdunevatel vartel. kahjustades kapsa. Järgmisi liike on seni Eestist leitud ainult anamorfina: L. 3. [10. Henn.) R. L. 1963. esineb anamorfina Septoria sorbi Lasch & Fr. & De Not. harilikul lutsernil .) Mill. põhjustades lehtedel arvukate heledate laikude teket.) G.) ja vägiheinte (Verbascum spp.) kõdunevatel vartel. ammophilae (Lasch) Rehm.). 1995). Bucholtz.) okstel. cystotricha (Schulz.H. Karst. parafüüsidega.) Tul. anamorf Phoma piskorzii (Petr. mis mõnikord moodustavad üsna pikki jätkeid. väikese robirohu (R. L. & Speg. 1986. Holm.).) kahjustab anamorfina Phoma rostrupii Sacc. L. cirsii (P. tekitab ohaka-juuremädanikku. 1967). pulsatillae Syd. campanula-cervicariae Vestergr.Trifolium spp. & Briard sünanamorfid Phoma meliloti Allesch. sorbi Jacz.63. 3. R. anamorf Hendersonia fiedleri Westend. Anamorf-perekonnast Rhabdospora on Eestis praegu teada 4 liiki. vartel ja kauntel pruunide laikudena. ogilviensis (Berk. & De Not. mille teisend var. Soobik.).) kandilise naistepuna (Hypericum maculatum Crantz) vartel. pratensis Sacc. 11]. põhjustades anamorfina roosi-varrepõletikku ja hävitades sellega roosivarsi talvkattest vabastamise järel (Rumberg.. anemones Hollós ülastel (Anemone spp. L. redise ja rõika lehti.O. 1957). 1903. porgandi-hallmädanikku (Lõiveke. maculans (Desm. & De Not.) mullustel vartel.) põhjustab anamorfina Phoma lingam (Tode.) Desm. L. Pleospora maculans (Desm.

näsaja suudmega. varre-harisuu (L. Phoma. Fulvia Cif.). kus tekitab kurgi-leherõugeid. mille esinemist märgib Dietrich (1856): L. 1988). lõhetaolise avaga. Eosed värtenjad. Winter. Eoskotid silinderjad. Hanso. & De Not. Bell (sün. 1975. algul substraati süvenenud.) Bose (sün. tiheda nahkja konsistentsiga. & M. Kõrge õhuniiskuse korral võivad seene eosed moodustuda ja levida kogu aasta jooksul (Hanso & Tõrva. Ohtlik on metsataimlates.harilik nõgisasi (Herpotrichia juniperi (Duby) Petr. õlitilkadega. Curtis) C. L.A. arundinis (Pers. 1915). & De Not. millel pole teada teleomorfi .: Fr. ja Spilocaea Fr. noorelt ühe. võrdlemisi selgepiirilisi kahjustuskoldeid. Soobik. Perekond harisuu.: Fr. pilliroo-harisuu (L.) Chesters & A. Polythrincium. Sugukond laikseenelised. nakatades talve jooksul üha uusi okkaid ning tekitades kevadeks suuri. Okaspuu-nõgihallitus kuulub nn. niitjad. Anamorf-perekonnast Corynespora on Eestist leitud 1 teisliik. Eestis 1 liik . kus on kõrge õhuniiskus. Ragnhildiana Solheim). 1984.) ja fuckeli harisuu (L.C. poae Niessl. nöördunud. Hanso & Mardiste. ühe või mitme ristivaheseinaga.: Fr. mustad. ja Mycovellosiella Rangel (sün.) L. cassiicola (Berk. Eoskotid pika jalaga. mis esineb paljudel kõrrelistel (Sõmermaa. Mycosphaerellaceae Eestis 3 perekonda 63 liigiga.Sugukond harisuudmelised. Esineb tihti pesadena tihedates kuusemetsades järelkasvukuuskede võrades. Eosed 3(5-7) vaheseinaga. Phyllosticta. Lophiostomataceae Eestis 3 perekonda 6 liigiga.Cercospora. Wei (sün. Tekitab okaspuu-nõgihallitust. 78 . Perekond nõgisasi. valminult kolme ristivaheseinaga. Phloeospora.: Fr. oliivpruunid. Asteromella. 1986). üleni tihedalt kaetud erineva pikkusega mustjaspruunide sassis (“nõgisasi”) seeneniitidega. Peamised peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekonnad on: Ascochyta. Eestis 4 liiki. culmifida (P.). Lophiotrema crenatum (Pers. Herpotrichia Fuckel Pseudoteetsid seeneniidistiku põimikutel või peremeestaime pinnal enamasti rühmiti. Pseudoteetsid taimevälistel tumepruunidel kuni mustadel sassis mütseelipõimikutel. mis levib lumes okkalt okkale. 1971. crenatum (Pers.).K. Cladosporium.P. Anamorf-perekonnast Pyrenochaeta on Eestist leitud 1 liik. kus võib hävitada massiliselt noori hariliku kuuse.) Ces.. nelja õlitilgaga. torkiva kuuse (Picea pungens Engelm. 1980. talvitumishaiguste hulka. L. Holm). Karst. hiljem paljastuvad. sparsa (Fuckel) G. jalaga. Saproobid taimejäänustel või parasiidid okaspuudel. vahel 1-2 värvusetu jätkega. Saproobid puude ja põõsaste kuivanud okstel ning paljastunud puidul. Perekond Keissleriella Höhn. moodustub peremeestaimeväline mütseel. Septoria. tõlvjad kuni piklik-silinderjad. Mardiste & Tõrva. Pseudoteetsid kerajad või koonusjad. Seeneniit tungib välja eosest nakatunud peremeestaime okkast lume all.) vereval kontpuul. mõnikord pisut harunenud. samuti rohttaimede vartel.) Sacc. kus erilist kahju ei tekita. angustilabrum (Berk. kukeharja taolise kaelaga. paiknevad üksikult või mitmekaupa grupis. kerajad või poolkerajad. decipiens Marchal kõrrelistel (Soobik. (Zolk. avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega . värvusetud.) mitmesuguste rohttaimede vartel. Anamorf-perekonnad väga erinevad ja rohkearvulised. caulium (Fr. Leptosphaeria culmifida P. fuckelii Sacc. & Broome) Cooke var. Karst. Sugukonnaga seostatakse ka avateisseente tunnustega teisperekondi Corynespora Güssow. vaheseinte kohalt nöördunud. Lophiostoma Ces. Trichometasphaeria culmifida (P. 1988). millel pole teada teleomorfi . Anamorf-perekonnad: Pyrenochaeta De Not. hariliku männi ning teiste okaspuude seemikuid ja istikuid.) Ces. Cercospora melonis Cooke) kurgil. mõnikord pruuniks värvunud. Eestis 1 liik . parafüüsidega.T. sisaldavad 8 eost. Pseudoparafüüsid värvusetud. Ramularia. Eosed piklik-värtenjad. & De Not. harvem üksikult. Karst.

1995) andmeil 79 . anamorfi Ramularia trifolii Jaap koniidikandjad arenevad kimpudena lehe mõlemal küljel asuvatel laikudel (Kivi.-Cvetk. mõnikord võivad lehed enneaegselt variseda. 1967). Teine levinum kõrreliste-laikpõletiku tekitaja on M. Vaarika-laikpõletiku tekitajana tuntud vaarika-laikseene (M. mille kohalt tihti nöördunud. (sün. näiteks oli Eestis kartulikahjustus 100% (Lepik. Perekonna anamorfid on väga mitmekesised.) Deighton (sün. tema pseudoteetsid arenevad lehe mõlemal küljel. kohati Harjumaal massiliselt. Leptothyrium periclymeni (Desm. 1977. üherakulised või 1-3 vaheseinaga. Perekond laikseen. 1971). lilacina Bres. (sün. mille alaküljel arenevad rühmiti kerajad pseudoteetsid. Cercosporella. mis põhjustab kartuli-koldlaiksust. eriti põldtimutil (Phleum pratense L. kuid on nüüd levinud tomatikasvatuspiirkondades üle kogu maakera (Smith jt. Cercospora scandicearum Magnus) On leitud vaid üks kord 1936. 1967).) Hoffm. Anamorfidena põhjustavad paljusid tuntud ja levinud taimehaigusi kultuurtaimedel. peamised neist on järgmised: Ascochyta. mida on leitud 21 kõrreliste ja lõikheinaliste (Cyperaceae) liigil (Soobik. Soobik (1988) on seda teisliiki leidnud ka mitmelt kõrreliselt. 1988). 1988). graminicola (Fuckel) Johanson & Magnus.). värvusetud. haigus on Eestis laialt levinud. Mycosphaerella Johans. milles tekivad mikrokoniidid. Seen pärineb Lõuna-Ameerikast. ümbritsetud laiast tumepunasest äärisest.. Ramularia ja Septoria. Cercospora concors (Casp. esineb mitmete ristikuliikide (Trifolium spp. Ragnhildiana scandicearum (Magnus) Vassiljevsky. teleomorfid esinevad saproobidena. kitsa tumeda servaga laikude teket. Cladosporium. algul arenevad epidermi all. 1971). eriti katmikaladel. Taimedel tumedaid laike moodustavad pseudoteetsid paiknevad substraadil üksikult või rühmiti. mille ülaküljel arenevad tumedad algeoslad. Taimede haigestumine oleneb valgus-. Cladosporium fulvum Cooke). põhjustades lehtede enneaegset kuhtumist. 1939c). anamorf Scolicotrichum graminis Fuckel esineb massiliselt mitmesugustel kõrrelistel heintaimedel. Phoma. mis moodustab lehtede ülaküljel pruunikaid.a. sün. 1943b). Eestis 59 liiki. mille teleomorfi ei teata (Põldmaa. sel juhul jäävad terised kõlujaks.) Tallinna lähedalt (Lepik. haigestumist soodustavad suured lämmastikväetise annused. concors (Casp. leheroodudega piiratud nurgelisi laike.) lehtedel. mis esineb meil teleomorfina 11 kõrreliseliigil (Soobik. Ristikulaikpõletikku tekitab ristiku-laikseen (M.) Jørst. viimastel aastatel pole majanduslikult olulist kahju täheldatud. Hawksworth jt. M. Nii anamorf kui teleomorf tekitavad maasikalehtedel hästituntud maasikalaikpõletikku.a. Cercospora ferruginea Fuckel) esineb harilikul pujul (Artemisia vulgaris L. Haigestumist soodustab vähene päikesepaiste ja kõrge õhuniiskus (Lõiveke. 1988). Kivi & Kivi.) Morelet (sün.Anamorf-perekonnast Fulvia on Eestis teada 1 teisliik. Cercospora. kuid märkimisväärset kahju ei põhjusta. ühe vaheseinaga. ligea (Sacc.) Zeller.) Höhn.) Sacc.) Lindau) pseudoteetsid asuvad 10-20 kaupa laikudel maasikate surnud lehtede ülaküljel.).. mis põhjustab tomati-ruugehallitust. Asteromella. 1942. Eoseid eoskotis 8. murina (Ellis & Kellerm.(sün. 1986).. perfoliata (Ellis & Everh.) põhjustab heledate. 1968.) Johanson. tekitades sellega meil tomatikasvatusele suurt kahju. Kõrrelistel on levinud G. gramina Lobik ja G. Eoskotte 3-100. mets-harakputkelt (Anthriscus silvestris (L. Kõrrelistel laikpõletikku tekitavatest liikidest on Eestis levinuim M. Cercospora murina Ellis & Kellerm. M. on väikeste näsajate kaeltega. Phyllosticta. Neist väärib eelkõige tähelepanu M. 1970. 1996). recutita (Fr. Sõmermaa.. esineb Eestis väga sageli. Maasika-laikseene (Mycosphaerella fragariae (Tul. kõige ohtlikum on õisikute nakatumine. mis põhjustab vaarika lehtede mõlemal küljel heledate.). microscopica Auersw. koniidid ketina.) .) Deighton (sün. Cercosporella ja Ramularia (Melnik.. hiljem pruunikad.sookannikesel (Viola palustris L. tumepunase servaga laikude teket maasika elavatel lehtedel. Pärtel. temperatuuri. Soobiku (1988. G. xylostei Reusser esineb Eestis anamorfina Kabatia periclymeni (Desm. M. seejärel rebestavad selle ja ulatuvad esile.) Munt. 1962. fulva (Cooke) Cif. vähem teraviljadel. 1988). Elutsüklis alati olemas anamorf. majanduslikku tähtsust ei oma (Põldmaa. tulasnei Sacc. anamorf Septoria tritici Roberge põhjustab kahvatute laikude teket kahjustatud taimeorganitel. Sõmermaa. 1989.). Farr jt. 1935b. Anamorf-perekonnast Mycovellosiella on seni Eestist leiuandmeid 4 sellise teisliigi kohta. seene mustad pseudoteetsid paiknevad tihti pikiridadena. seen on levinud Põhja-Eestis. Phloeospora.ja niiskustingimustest. kuid sporaadiliselt. liik esineb Eestis ainult anamorfina Septoria rubi Westend. carinthiaca Jaap). tihti ridadena piki roode. rubi Roark) pseudoteetsid arenevad lehtede alaküljel mitmekaupa. millel seni ei tunta teleomorfi -F.) Sacc. C. ainult käsitletava teleomorf-perekonnaga on nimetatutest seotud Asteromella. mõnikord kasvavad küljetsi omavahel kokku. haigus on Eestis väga laialt levinud ja põhjustab eriti vanades maasikaistandustes suurt kahju (Lepik. Perekond Guignardia Viala & Ravaz Eestis 3 liiki. (Soobik. Colletotrichella periclymeni (Desm. R. laigud algul punakad. ferruginea (Fuckel) Deighton (sün. anamorf Ramularia grevilleana (Tul.) harilikul kuslapuul. M. koniidikandjad harunemata. Cercospora..

) Munk vägiheintel (Verbascum spp. M. heraclei . lineolata (Roberge & Desm.A. Ovosphaerella laphati Laib.) (Kalamees jt.) (Põldmaa.anamorf Ramularia hieracii (Bauml.) Lindau .) (Põldmaa. 1976).) J.). graminum (Sacc.) Starbäck. laphati ( Laib. 1939c. 1967). kuid elavatel lehtedel ja vartel (Vestergren. foeniculi Komirn. millel sirged või kõverdunud koniidikandjad paiknevad kimpudena. R. eriti rohkelt ja kõikjal harilikul heinputkel (Angelica silvestris L. Kivi & Mauring.) J. Eestis on teda leitud hariliku vahtra ja hariliku tamme mahavarisenud lehtedel. M. 1974a). Pärtel.) esineb sageli kõikjal harilikul naadil (Aegopodium podagraria L.) (Põldmaa. basicola A. Mauring. Schröt.) (Põldmaa.) harilikul jooksjarohul (Ononis arvensis L.) Deighton) aedtillil (Anethum graveolens L.) Sacc. 1970. 1971. Phyllosticta brassicae (Cur.) ja aedpetersellil (Petroselinum crispum (Mill.. Järva. 1976. 1988).) Westend.) Poind. prunicola (Opiz) Sacc. M. filicum (Desm.) Lavrov.). anamorf Phyllosticta maculiformis Sacc. Solntseva jt. tassiana (De Not. bulgarica Petr.W. Järva. bellonae (Sacc.) A.) . 1939a.anamorf Asteromella brassicae (Chev. grossulariae (Fr.sünanamorfid Phyllosticta ribicola (Fr. 1939a. tormentillae (Sacc. Põldmaa. põhjustab paljudel eri sugukondade taimeliikidel pruunikate laikude teket.. O.) Jaap. 1903. aegopodii Potebnia. M.. M. caulicola (P. 1976. Schröt.anamorf Ramularia schroeteri Kühn (sün. ignobilis (Auersw. M. anamorf Ramularia rubella (Bonord. 1961. põhjustades sõstra-laikpõletikku. M. & Clements.) Johanson sünanamorfid Phyllosticta holostea Allesch. 1967). seene anamorf Cladosporium herbarum Fr.) J. 1856). & Morini) Tomilin .) Tomilin. M. M. Järva. ja Septoria grossulariae Auersw.) Vestergr.) Sacc. hunditubakatel (Hieracium spp. M. 1956). mis põhjustab sõstarde ja aed-karusmarja lehtedel. 1956. M. Lehe-laikseen (M. M. 1979): M.) Petr. cirsii-arvensis Petr. obliqua (Cooke) Sacc. Palju liike on leitud Eestis ainult anamorfina: M. longissima (Fuckel) Lindau.sünanamorfid Septoria fraxini Desm. anamorf Septoria cirsii Niessl (sün.) Mill. M.. S.) Desm. de Vries (sün. Karst.) Sacc.) Johanson) esineb Eestis teleomorfina 34 kõrreliseliigil (Soobik. hyperici (Auersw. Ph. mis on Eestis laialt levinud (Kalamees jt. aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L. 1970). sün. (sün. 1956. Schröt. Karst. elymi (Unamuno) Tomilin (Soobik.). M.) Cruchet (sün. 1903. ja Septoria stellariae Roberge & Desm.) Sacc. Ophiobolus fructicum (Rabenh. Ovularia schroeteri (Kühn) Sacc. tekitab ümarlaiksust kaskede lehtedel (Vestergren. 1971. Karst. 1971). depazaeformis (Auersw.anamorf Ramularia heraclei (Oudem. 1990).sõstra-helelaiksuse tekitaja Septoria ribis (Lib. 1971). fraxini (Niessl) Lindau .) sarikalistel (Apiaceae).anamorf Phoma anethi (Pers. munkii Tomilin.) Lind.). allicina (Fr. M. Sõmermaa. 1965). 1967).) on leitud samuti naadil. Ruuge laikpõletiku tekitaja M. iridis (Auersw. siberi karuputkel (Heracleum sibiricum L. maculiformis (Pers. (sün. M.) Lindau (sün.anamorf Septoria aesculi (Fr.) Boerema & Kesteren (sün. M.: Fr. hieracii (Sacc. Lepik. 1973). isariophora (Desm. 1976). meil on leitud ka anamorf .. M. alchemillicola Vassiljevsky . Maavara jt. Lepik.. aesculi (Cocc.) Fuckel) hobukastani (Aesculus hippocastanum L. Aksel. salu-tähtheinal 80 . M.) Sacc. Harva esinevad Eestis järgmised liigid (vt. leptoplecura De Not. M. M.) Starbäck. fructicum Starbäck (sün. Ovularia monosporia (Westend. 1856. Stigmatea depazaeformis J. pirina Sacc.anamorf Cercospora depressa (Berk & Broome) Deighton (sünanamorf Phoma anethi (Pers. aesculicola (Fr.) kaalikal (Aksel. 1916. Phyllachora podagrariae P. M. M. 1967.. M. sageli (Põldmaa. M.) tekitab väikesi nurgelisi laike mitmete puuliikide mahalangenud lehtedel. viburni (Nitschke) J. Tomilin. ranunculi (P. Vestergren. M.. M.) Petr.).) (sün. 1903. Põldmaa. Sõmermaa.) elavatel lehtedel. . & Broome) Jaap. ja Phyllosticta fraxinicola Sacc. 1971).) Spagorov . M.) harilikul pirnipuul ja õunapuul (Aksel.anamorf Phoma pomorum Thüm. Põldmaa. 1989. 1967. ribis (Fuckel) Feltgen) tekivad punase sõstra mahavarisenud lehtede mõlemal küljel hajusate rühmadena paiknevad pseudoteetsid (Kivi & Ojamets.) J. 1956..on Eestis kõrrelistelt heintaimedelt või teraviljadelt harvem leitud veel järgmisi laikpõletikku tekitavaid liike: M. S. M.) Allesch. podagrariae (Fr. (sünanamorf Phyllosticta grossulariae Sacc.).) (Lepik. M. asperulae Roum. 1859.). Põldmaa. M.) Nannf.) Ehrh.) Cooke) põhjustab nelkidel (Dianthus spp.) Westend.) G.) oblikatel (Rumex spp. Schröt. Bucholtz. dianthi (Burt) Jørst. 1967). Schröt. lisaks on teda leitud merihumuril (Honckenya peploides (L. saproobselt veetaimedel (Voronin.: Fr. noortel võrsetel ja viljadel heledate laikude ümarlaiksuse teket (Kikas & Koitjärv. 1967). 1988). sõstardel (Dietrich.). caryophylli (Pass. M. 1971). . Karst. M. M. Heterosporium echinulatum (Berk.. rubella (Niessl) Magnus harjakal härgheinal (Melampyrum cristatum L. M. pulsatillae (Lasch) Auersw. M.).. 1935b. Frank.anamorf Cladosporium echinulatum (Berk. Hill) (Dietrich. brassicola (Duby) Lindau . Sõmermaa. Sõmermaa. 1967. (sün. Schröt. esinevad harilikul saarel (Aksel.B. bulgarica Bubák & Malkoff) ohakatel (Cirsium spp.) nelgi-laikhallitust. decipiens Ellis & Everh. (sün. Sõstralaikseenel (M. & Fautrey värv-varjulillel (Asperula tinctoria L. anamorf Septoria podagrariae Lasch (sünanamorf Phyllosticta aegopodii (Curr. Pärtel. anethi (Pers.) kortslehtedel (Alchemilla spp.. M. innumerella (P. .: Fr.) Lindau. (sünanamorf Cercosporidium punctum (Lacr. põhjustades lehtpuu-laikpõletikku. 1967. M. nevedovskii Tomilin.) (Dietrich. Ph. (sün.

M.) põhjustab iiristel (Iris spp.) Sacc. Coult. Brown) (Lepik. 1988).anamorf Septoria astragali Roberge & Desm. 1916. Schröt. M. roomaval metsvitsal (Lysimachia nummularia L.anamorf Ramularia rosea (Fuckel) Sacc.) Petr. 81 . 1967). Vestergren. C. magusal hundihambal (Astragalus glycyphyllus L. M.) (Lepik.). Heterosporium gracile (Wallr. harilikul jalakal (Põldmaa. (sün.anamorf Septoria violae-palustris Died. M. de Vries (sün. M. Põldmaa. 3. 1967).A.A. & Siem.) esineb ürt-allikkressil (Nasturtium officinale (L. bloxami Berk. 1967). Anamorf-perekonnas Cercospora Fresen. (Põldmaa. salicina (Fr. 1939c. C.). rosicola B. Rupr. 1967). pärnadel (Vestergren.. on üleparasiit roosteseene Melampsora salicina pustulitel ja samas ka roostest kahjustamata Salix triandra L. sylvatica (Sacc. 3. Schröt. carotae (Pass.) Died.64. tatral (Fagopyrum esculentum Moench) jt. (sün.) esineb hariliku pihlaka lehtedel.) (sün.) Deighton) esineb kaalikal ja teistel ristõielistel (Zolk. ariae Fuckel (sün. esineb ainult anamorfina Ramularia lysimachiae Thüm. 1967). Schröt. 1940a). .) harilikul pohlal (Vaccinium vitis-idaea L. violae Potebnia .) Laib. M. Cylindrosporella urticae J.) vahtratel (Aksel. stemmatea (Fr.) Th. mis on maailmas võrdlemisi liigirohke (ca 140 teisliiki). sünanamorf Ramularia lactea (Desm. M.) kõrvenõgesel Urtica dioica L. Schröt. . Põldmaa. latebrosa (Cooke) J. lehtedel (Põldmaa. metsporgandil (Daucus carota L.) sageli iirise-laikhallitust.) (Põldmaa.) Kasn. armoraceae Sacc. M. Schröt.) (Dietrich. 1967). 1915. ruthenica Petr.anamorf Cercospora rosicola Pass.) Yamamoto) esineb õrnal lemmaltsal (Impatiens nolitangere L.anamorf Septoria stemmatea Berk. Bucholtz.) Bubák äiataril (Knautia arvensis (L. Depazea salicicola Fr. C.) R. C. esineb ainult anamorfina Ramularia knautiae (Massal.) turvaskannikese (Viola epipsila Ledeb.anamorf Ramularia urticae Ces. 1962). 1967) ja vereval sõrmkübaral (Digitalis purpurea L.) (Lepik. M.) Sacc. Asteromella stemmatea (Fr. & Broome. millel ei teata teleomorfi ja millest enamik on avaldatud Põldmaa (1967) poolt. Stigmatea stemmatea J. mis muudab paljude vastuvõtlike sortide lehestiku pärast õitsemist kiiresti vähedekoratiivseks (Kuningas. 1956. macrospora (Kleb. on teleomorfi nimetuseta Eestis teada ainult 1 teisliik . beticola Sacc. 1943a). kirburohtudel (Polygonum spp.) (Põldmaa. & H.) (Bucholtz. (joon. (sün. punctiformis (Fr. . 1856. 1903. & Speg. Cylindrosporium platanoides (Allesch.H. acorella (Sacc. M. 1961).) (Vestergren. 1856).) raagremmelgal (Põldmaa. Schröt.) Sacc. ex Kunze) Wallr. Maavara jt.anamorf Cladosporium iridis (Fautrey & Roum) G. tekitab aedkannikese-tuhkhallitust ja esineb mitmel kannikeseliigil (Viola spp. 1943b) kui ka Koniidikandjad koniididega. (sün. Depazea stemmatea Fr. ja Phyllosticta platanoides Sacc. põhjustab porgandi-lehetähnisust nii Joon. (sün. 1916. M. Eestis on praeguseks leitud 19 teisliiki. tekitades peedi-lehetähnisust. S.) Karak. taimedel (Lõiveke. 1916). M. 1939c). Cercospora beticola. violae Westend.) Sacc. 1967).) (Lepik.) . brassicola Henn.) Fuckel .) (Põldmaa. mis põhjustab mõnel aastal märkimisväärset kahju (eriti suhkrupeedile). Phyllosticta acorella Sacc. (sün. 1967). [25].anamorf Cercospora microsora Sacc.) J.anamorf Asteroma juncaginearum Rabenh.(Stellaria nemorum L. C. 1903. microsora Syd.) Petr. on maailmas teada > 1200 teisliigi.) (Aksel. mis on leitud kalmuselt (Acorus calamus L.) Jørst. Pseudocercosporella capsellae (Ellis & Everh. M. & Broome (sün. 1956. M. Ramularia sorbi (Bres.. sünanamorfid Phleospora aceris (Lib.) (Dietrich. C. M.anamorf Septoria salicicola (Fr.) esineb hariliku peedi teisenditel. 1939c). 1967). . (sün. 1903. kahjustab ka spinatit. . 1967). õisluhtadel (Triglochin spp. 1980).64. lysimachiae Höhn. ja Phyllosticta bellunensis Mart. C. 1967). Põldmaa. variabilis Kill. C. leitud ka kõrrelistel (Soobik. Lepik. Sõmermaa. & Penz.anamorf Ramularia variabilis Fuckel vägiheintel (Verbascum spp. Davis ex Deighton . 1995). fukushiana (Mats.. Anamorf-perekonnas Asteromella.) J.) (Põldmaa. . esineb valgel hanemaltsal (Chenopodium album L. .) elavatel lehtedel (Põldmaa. 1967). nasturtii Pass. superflua (Auersw. Bucholtz. aedporgandil (Marland. (sün. ulmi Kleb.). juncaginearum J. campii-silii Speg. kibuvitsadel (Põldmaa. C.sünanamorfid Phleospora ulmi (Fr. 1971).

cynoglossi Lindr. (Lepik. 1935d. cirsii Allesch. sün. metskurerehalt (Geranium sylvaticum L.harilikult rõngaslillelt (Lavatera thuringiaca L. . R. . 1935d. põhjustab mädarõikatuhklaiksust. . Põhja-Eestis väga sage Koniidikandjad koniididega.) rassilt (Cynoglossum officinale L.C.) Allesch.65.). . 1970). mercurialis Pass.harilikul põisrohul (Silene vulgaris (Moench) Garcke. R. opuli (Fuckel) Höhn. (sün. ulmicola Höhn. 82 .roomavalt maranalt (Potentilla reptans L. R. R. tragopogonis Ellis & Everh. anchusae-officinalis Eliass. R. R.). Mey. R.). galii Ellis & Holw.) elavatel lehtedel.) (Lippmaa. (sün.) Mass.).) Hoffm. C.) . cichorii Dearn.) Sacc.). 3. calthae (Cooke) Lindr.) on Eestist leitud üle 60 teisliigi.). bistortae Fuckel (sün. angelicae Höhn.). anthrisci Höhn.) (Kukk. C.harilikult imikalt (Anchusa officinalis L. Puhtulaiult on leitud jalakalt C. väga sage (Lepik.) ja aedmaltsal (Atriplex hortensis L.) (Vestergren.).) ja põhjustab lehetähnisust. concinna Syd. C. . doronici (Sacc. (sün. zebrina Pass. (sün. R. R.kalmuselt (Acorus calamus L. R.) (Lepik. . C. & House esineb aas-seaherne (Lathyrus pratensis L.).harilikult heinputkelt (Angelica sylvestris L. pubescens Reichenb.) tihti ja rikkalikult (Lepik. R. . on leitud muskuslillelt (Adoxa moschatellina L.). C. traversiana Sacc.) Höhn. Bucholtz.) . cucubalus Wibel). Karis.) F. kuldvitsalt (Solidago virgaurea L.maajalalt (Glechoma hederacea L. C. suurem osa leide pärineb Põldmaalt (1967). f.).) (Lepik. 1960). meliloti Oudem. Ovularia bistortae (Fuckel) Sacc. . C.) (Soobik. malkoffii Bubák esineb harilikul nääril (Pimpinella saxifraga L. Schmidt) lehtedel.) esineb porsal (Myrica gale L. Ovularia asperifolii (Sacc.). sigurilt (Cichorium intybus L. coleosporii Sacc. 1939b).). agrestis Sacc. 1972). C.) Gaertn.). R. trollii (Jacz. esineb lambaläätsel (Trigonella foenumgraceum L. destructiva W.). bistorta L. R.).). R. R. 1972).harilikult mürkputkelt (Cicuta virosa L. R. R.W. barbareae Peck kollakatelt (Barbarea spp. esineb harilikul piimjuurel (Tragopogon pratense L. Cercosporidium galii (Ellis & Holw. C. Anamorf-perekonna Cercosporella teisliigid (maailmas ligi 100) on tuntud ohtlike taimepatogeenidena väga paljudel erinevatel peremeestaimedel. Phillips & Plowr. mets-harakputkelt (Anthriscus sylvestris (L.) ja C.) P. R. R. [25]. 1988). 1962). C.mädarõikalt (Armoracia rusticana (Lam. Anamorf-perekonnast Ramularia (joon. Phillips & Plowr.) (Lepik.ussitatralt (Polygonum Joon. esineb püsik-seljarohul (Mercurialis perennis L.mõrult jürilillelt (Cardamine amara L. majanthemi Fuckel esineb leselehe (Majanthemum bifolium (L. S. centaureae Lindr.. cardamines Syd. & Scherb. aromatica (Sacc. millel ei tunta veel teleomorfi. (Ovularia destructiva (W. esineb harilikul lodjapuul (Viburnum opulus L. R. 1903.üleparasiidina mitmesugustel taimedel levinud roosteseentelt.) Ces.) Deighton) esineb pehmel madaral (Galium mollugo L. lathyri Dearn. 1928). seni teada ainult Vestergreni (1903) ja Bucholtzi (1916) leiud.). (Parmasto & Põldmaa. didymarioides Briosi & Sacc. Winter (sün. 1935b). C.jumikatelt (Centaurea spp. alnicola Cooke sanglepalt. Ramularia sp. . C. .) (Kukk.65. Tähelepanu väärivad dekoratiivsetelt looduslikelt taimedelt leitud C. R. seni leidnud ainult Vestergren (1903) ja Bucholtz (1916).). festucae Hardison esineb aruheintel (Festuca spp.) . 1939b). 1943a. esineb kohati.. comari Peck esineb soopihla (Comarum palustre L. väga sage. armoraciae Fuckel .) surnud vartel ja lehtedel. levinuim roosteseeneliigi Coleosporium campanulae talieospustulitel kurekellukal (Campanula rapunculoides L. alborosella (Desm. cicutae P.) esineb kõikjal ristikutel (Trifolium spp.kannikestelt (Viola spp. calcea (Desm. 1963). 1916).) (Lepik.) Gjaerum (sün.). virgaureae (Thüm. (sün. 3. Isariopsis alborosella (Desm. tekitades suurt kahju (Kivi. leitud seni ainult Ruhnult (Lepik. 1939c).ohakatelt (Cirsium spp. . 1936c). 1943b). C.) Bubák kullerkupult (Trollius europaeus L. R. TÜ taimehaiguste katsejaamas esines omal ajal rohkesti ja tekitas märgatavat kahju (Lepik. Karst. R.) Sacc. C. C. tõlkjalt (Bunias orientalis L. daniloi Bubák . R.) J. 1939c).). anchusae Mass.). R. Ramularia dubia Riess) esineb valgel hanemaltsal (Chenopodium album L. dubia (Riess) G.). paridis Erikss. R. magnusiana Allesch. R. buniadis Vestergr. Eestis on seni leitud vaid 4 teisliiki. adoxae (Rabenh. Cercospora calthae Cooke) soovõhalt (Caltha palustris L. Karst. esineb harilikul ussilakal (Paris quadrifolia L. arvensis Sacc. millel ei ole seni teada teleomorfe.

Karst.ubalehel (Menyanthes trifoliata L.) Sacc.) (Lepik. R. lactucae Jaap . R. campanulae-rotundifoliae Lindr. 1963). rufomaculans Peck (sün. leidnud ainult üks kord Lepik (1939c).harilikul võilillel (Taraxacum officinale L.palderjanil (Valeriana officinalis L.) Sacc. R. Enamik andmeid allpool esitatavate teisliikide kohta pärineb Põldmaalt (1967). Eestis on teleomorfi nimetuseta teisliike selles teisperekonnas teada ligi 100.) on maailmas tuntud suurimaid teisperekondi (ca 1000 teisliiki). R.) ja linnukapsal (Lapsana communis L. lappae (Bres. 3.) Garcke) (Lepik.) Clairv. 1935b. (A) Pükniidid.). pulchella (Desm. R..) . echii Bondartsev . R.66.). (C) Koniidikandjad koniididega. 1926a).).) Sacc. R. graminicola Peck (sün. R.) Fuckel (sün. Frank) Sacc.) (Lepik.).). R. . R. geranii (Westend. viciae A. filaris Fresen. pusilla Unger (sün. R. Ovularia rigidula Delacr.). R.jänesesalatil (Mycelis muralis (L. (sün. taraxaci P. R.harilikul sealõuarohul (Scrophularia nodosa L. Karst. 1988).. Ovularia abscondita Fautrey & Lamb. R. matricariae Antok.takjatel (Arctium spp.W. Ovularia lamii (Fuckel) Sacc. R. lamii Fuckel (sün. pusilla Unger. (D) Koniidid. (sün.) . R. Lippmaa. quinquelobatus Gilib.) Schulz-Bip. 1939c).) . R. R. . sün. R.). Matricaria inodora L. taimede lehed on tugevasti kahjustatud ja surevad enneaegselt (Lepik. Lõiveke. R. geranii-silvatici Vestergr. O. R.) Lindr. pruinosa Speg. R. R.).). [4]. ex Spreng. Frank (sün. Joon. Lepik. macrospora Fresen. . .). R.).pajulilledel (Epilobium spp. . R. lamiicola Mass.) . Bucholtz. sün. 83 .).) (Lippmaa.harilikul öölillel (Hesperis matronalis L.. . 1970). Septoria sp. pratensis Sacc.) Ferraris (sün. melampyrina Mass. Schmidt).).). polygalae (Schröt. R. scrophulariae Fautrey & Roum. R. kõikjal väga sage rabarberitel (Rheum spp. pastinacae (P. R. R.mõrul vahulillel (Polygala amarella Crantz). Karst.. R. Anamorf-perekond Septoria (joon. tekitades kultuurtaimedele majanduslikku kahju. O.voolme-ristirohul (Senecio jacobaea L..) Karak. affine Schinzl.võsa-kirburohul (Polygonum dumetorum L. (sün. R. subsanguinea (Ellis & Everh. R.) (Karis. 3. L. succisae Sacc.) (Vestergren.) . moehringiae Liro . & Syd. esineb leselehel (Maianthemum bifolium (L.).) (Kukk. S. Ovularia veronicae (Fuckel) Sacc. . R. 1972). esineb kõikjal väga sageli. 1939c.. leidnud ainult Bucholtz (1916). Vimba. leonuri Sacc. loticola Mass.siguril (Cichorium intybus L.) F. veronicae Fuckel (sün. .harilikul võsalillel (Moehringia trinervia (L.veiste-südamerohul (Leonurus villosus Desf.harilikul esparsetil (Onobrychis viciifolia Scop. R. lychnicola Cooke levib valgel pusurohul (Melandrium album (Mill. R.ohtetul püsiklustel (Zerna inermis (Leyss. menyanthis Magnus . 1988).valgel iminõgesel (Lamium album L.) (Lepik. (sün.ussikeelel (Echium vulgare L.) (Vestergren.66. 1939c). R.mõõladel (Geum spp. 1926a. 1928).) (Lepik. 1903. R. lampsanae (Desm. . & Vestergr. R.harilikul hiirehernel (Vicia cracca L. Rhynchosporium orthosporum Caldwell) .soolikarohul (Tanacetum vulgare L. . 1928). Bromus inermis Leyss. . montana Speg. R. 1988).). coccinea (Fuckel) Vestergr. leitud 20 kõrreliseliigil (Soobik. pygmaea Liro) .) (Soobik. mis seisneb saagi languses assimilatsioonipinna vähenemise tõttu. & Penz. .) . . Ovularia gei Eliass.) . onobrychidis Allesch.). gei (Eliass.B.). Soobik (1988) on teda leidnud paljudelt kõrreliseliikidelt. tanaceti Lind .).kurerehadel (Geranium spp.) Dumort. matronalis Sacc. 1916.) . R. anagallidis Liro.). rhei Allesch. sün. . (sün. valerianae (Speg. (sün. Paljud Septoria teisliigid põhjustavad parasiitidena helelaiksust.B.kitsekakral (Doronicum pardalianches L.lamedalehisel jõgitakjal (Sparganium angustifolium Michx. sparganii Rostr. 1903. (B) Läbilõige pükniidist koniididega.mailastel (Veronica spp. sün. 1935b). epilobii-rosei Lindau) .Lindau . 1939c).) Lindm.pastinaagil (Pastinaca sylvestris Mill.) Lindr. primulae Thüm.harilikul nõiahambal (Lotus corniculatus L. R. R. Ovularia haplospora Magnus. Ovularia primulae P.) Sacc. rubicunda Bres. põhjustades kelluka-tuhklaiksust.).). põhjustab rabarberi-tuhklaiksust ja tekitab olulist majanduslikku kahju (Lepik. R.härgheintel (Melampyrum spp.peetrilehel (Succisa pratensis Moench).). 1986).harilikul kesalillel (Tripleurospermum inodorum (L. . campanulae-persicifoliae Eliasson. R. R. R.) kellukatel (Campanula spp.priimulatel (Primula spp. R. Karis & Normet. karakulinii Golovin (sün.oblikatel (Rumex spp. Ovularia viciae (A.).

hariliku loa (Juncus effusus L. Karst. esineb harilikul maavitsal (Solanum dulcamara L.). 1988).kanakoolel (Ficaria verna Huds.) . Bucholtz. Rhabdospora junci (Desm. levistici Westend. 1988).) (Lepik. S. S. hepaticae Desm. S. caricis-montanae Vestergr. s. S. menthae (Thüm.harilikul parkheinal (Lycopus europaeus L. & Roum. tekitab tomati-helelaiksust ja põhjustab sageli ning ohtralt esinedes märgatavat kahju (Lõiveke.) surnud lehtedel. galeopsidis Westend.) Sacc. & Ramsb. & Speg. S. epilobii Westend. . lolii (Castell. . gladioli Pass.) lehtedel. S. crepidis Vestergr. 1969.) surnud lehtedel ja närbuvatel vartel. S. asperulae Bäumler . anemones Desm. S.). Depazea cornicola DC.) lehtedel ja vartel. S.vereval kontpuul (Vestergren.) Desm. (sün.cuculi (L. S. dolosa (Syd. S. (Soobik. lamiicola Sacc. . Depazea linnaeae Ehrenb.liiv-koertubaka (Crepis tectorum L.). didymospora Golovin).põldmündi (Mentha arvensis L. caricicola Sacc. S. Soobik. lycopersici Speg.) .). S.) lehtedel.) talvitunud lehtedel. (sün. globosa Strasser (sün. 1986). S. aecidiicola Pat. & C.harilikul pujul (Artemisia vulgaris L.mitmesugustel gladioolisortidel (Gladiolus sp.. 1984. . (sün.) . (sün.). chelidonii (Lib. S.) elavatel lehtedel.) . 84 . (sün. daucina Brunaud . S. elymi Ellis & Everh. S. anthrisci Pass.harilikul härgheinal (Leucanthemum vulgare L.) Mull. Braun).ubalehe (Menyanthes trifoliata L.lustetel (Bromus spp. (sün.) Syd. 1939c).) lehtedel (Vestergren. 1956). . geranii Roberge & Desm.) surnud või närtsinud lehtedel. 1903.) Sacc.hariliku koldrohu (Anthyllis vulneraria L.S. . lysimachiae (Lib.) A. S.) (Järva. mõõladel (Geum spp.). S.soovõha (Calla palustris L.) Westend. S.iminõgeste (Lamium spp.hariliku kukesaba (Lythrum salicaria L. hyperici Roberge & Desm.) Died. S. tabacina Died.) surnud lehtedel.vahelmisel põdrajuurel (Libanotis intermedia Rupr. S. (sün.) J. listerae Allesch. Sm.). . S. S. heracleicola Kabát & Bubák .A. 1935b). . .) (Lepik. hyoscyami Hollós . menyanthis (Lib. S. Presl.).). . . campanulae (Lev.siberi karuputke (Heracleum sibiricum L.) lehtedel. . 1939c). . 1966b). humuli Westend. S. Depazea menthae Thüm.) .) kõdunevatel vartel ja lehtedel. corni-maris Sacc.mitmetel kõrrelistel (Kask.) lehtedel. 1939c). centaureae (Roum. . S. S.seanuppude (Leontodon spp. . 1928). S. 1903.) (Soobik. S. S. dimera Sacc.) surnud vartel ja lehtedel.kolmisruse (Bidens tripartitus L. .hariliku humala (Humulus lupulus L.) Hoffm. sageli. sageli ja ohtralt.) (Lepik. S.) surnud leherosettidel. Brown) (Bucholtz. lamii Pass.) . S. S. S. S. .vereurmarohul (Chelidonium majus L. Cylindrosporium calamagrostidis Ellis & Everh.) (Soobik. .arujumika (Centaurea jacea L. erysimi Niessl . S. S. väga sageli ja ohtralt.võsaülase (Anemone nemorosa L.harilikul vesikanepil (Eupatorium cannabinum L.) . S. anthyllidis Sacc. S. üleparasiidina roosteseenel Puccinia dioicae. 1916) ja rootsi kukitsa (Chamaepericlymenum suecicum (L.karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L. (Lepik. S.lõhnava varjulille (Asperula odorata L. 1966b. S. . S.aedporgandil (Lepik.pajulilledel (Epilobium spp. 1988). 1939c).) .hariliku harakkuljuse (Linnaea borealis L. (sün. . läiklehisel mahoonial (Mahonia aquifolium (Pursh) Nutt). S. S. .harilikul metsvitsal (Lysimachia vulgaris L. Phyllosticta centaureae Roum. S. lycopi Pass. 1974). & Brunaud . (sün. (sün. S. S.aas-karukellal (Pulsatilla pratensis (L.) elavatel ja surnud lehtedel.hariliku sininuku (Jasione montana L.) (Lepik. brissaceana Sacc. S. ficariae Desm.) Graebn.hariliku leeskputke (Levisticum officinale Koch) surnud vartel.. S. lychnidis Desm. esineb kellukate (Campanula spp. Bucholtz. S. väga sageli ja ohtralt. acetosae Oudem. 1988). ohtralt. arrhenatheri Unamuno .). esineb sarikja hunditubaka (Hieracium umbellatum L. S.) Oudem. . 1970.) elavatel lehtedel. 1916).harilikul käokannil (Coronaria flos. . bidentis Sacc.) . S. S. S.) (Normet.) lehtedel. kohati.) .) Allesch. .soo-kurerehal (Geranium palustre L. S.põldharakladval (Erysimum cheiranthoides L. S.) Ruhnu saarel (Lepik.) Sacc. mougeotii Sacc.) .) lehtedel.suurel käopõllel (Listera ovata (L. linnaeae (Fr. ohtralt. väga sageli ja ohtralt. (sün. . 1971). gei Roberge & Desm.) (Lippmaa. longispora Bund. (sün.) surnud lehtedel.) lehtedel kohati. agropyri Ellis & Everh. str. annua Ellis & Everh. S..harilikul vesiputkel (Oenanthe aquatica (L.kandilise naistepuna (Hypericum maculatum Crantz) lehtedel. esineb hapuoblika (Rumex acetosa L. junci Desm.).) surnud lehtedel.) Roth) (Soobik. S. libanotidis Died. S. (sün.) Sutton. S. tekitades kõrvitsaliste-helelaiksust ja alandades peremeestaime saagikust. väga sageli ja väga ohtralt.tarnade (Carex spp. & Klotzsch) . macropoda Pass. dulcamarae Desm. kuid ohtralt (Aksel.mitmesugustel kõrrelistel (Soobik.) elavatel lehtedel. esineb sinilille (Hepatica nobilis Mill. oenanthis Ellis & Everh. S. Ascochyta menyanthis Lasch) .jäneskastikul (Calamagrostis epigeios (L. bromi Sacc. Septoriella junci (Desm.kõrgel raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L. 1916).aas-rebasesaba (Alopecurus pratensis L.) Sacc. S.) Sacc. 1988).kõrvikutel (Galeopsis spp.) elavatel lehtedel.) elavatel lehtedel (Kask.).) . S.) R. elymicola Died. 1939c). eupatorii Roberge & Desm. 1975b. callae (Lasch) Sacc.) Died.koera-pöörirohu (Hyoscyamus niger L. jasiones (Bres. S.kõrvitsal ja melonil (Melo sativus Sager. (sün. . S. borealis Rostr. caricis Pass. S.S.) Desm..harilikul kassitapul (Convolvulus arvensis L. calamagrostidis (Lib. jaapii Bres. leontodontis L.) Garcke ja harilikul põisrohul (Silene vulgaris (Moench) Garcke). cornicola Desm. 1943b). . .mets-harakputkel (Anthriscus sylvestris (L. alopecuri (P. S.) Scop.) Poiv. 1988). valgel pusurohul (Melandrium album (Mill. mis levib soo-ohakal (Cirsium palustre (L. leucanthemi Sacc. . mahoniae Pass. Phleospora humuli Westend. S. cucurbitacearum Sacc.

. S. S.) Th.). S.vesiheinal (Stellaria media (L. (sün. . 1939c. petroselini Desm. .S. hordei Jacz. Mart.) (Soobik. kõikjal Eestis väga ohtralt.) aedpetersellil.) .kõrrelistel (Soobik.) Rausch). kõikjal ja väga ohtralt. mis parasiteerib kilpsamblikuliste (Peltigeraceae) sugukonda kuuluvatel samblikel. (anamorf Phragmotrichum chailletii Kunze). Ascochyta virgaureae (Lib. S.) . S. polemonii Thüm.lood-angervarrel (Vincetoxicum hirundinaria Medik. Lepik. tihti koos Puccinia aecidii-leucanthemi kevistega. tenella Cooke & Ellis (sün.) talluselt.lood-ristirohu (Senecio integrifolius (L.) surnud lehtedel. kohati. Eestis 1 liik . Samblike parasiidid või parasümbiondid. S.harilikul laanelillel (Trientalis europaea L. S.harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L.). socia Pass.) Auersw. . trientalis (Lasch) Sacc.kaheaastasel kuningakepil (Oenothera biennis L. tekitab herne-helelaiksust ja põhjustab kohati suurt kahju (Lepik. S.harilikul köömnel (Carum carvi L.) (Dietrich. tiliae Westend. S.) . S. S. pisi Westend. väga sageli ja ohtralt. oreoselini (Lasch) Sacc.) Vill. Põhjustab muutusi samblike talluse värvuses. 1856. & Berl.) (Lippmaa. virgaureae (Lib. . poae Oudem.) . vincetoxici (C. Depazea trientalis Lasch) . Coult) ja harilikul peetrilehel (Succisa pratensis Moench). leitud peaaegu kõikidelt taimeisenditelt. & Delacr. 1988). oenantherae Westend. kohati. orchidearum Westend. S. S.) . Eestis teada vaid 1 liik . S. 1961). 1928).harilikul lepiklillel (Chrysosplenium alternifolium L. 1939c). S. S. (sün. libanotidis Died. tormentillae Roberge ex Desm.siniladval (Polemonium coeruleum L.. tanaceti Niessl . 1856). passerini Sacc. apiicola Speg. 1943a).harilikul pärnal (Maavara jt. ulmariae Oudem.). 1988).) .L. tekitades odra-helelaiksust (Soobik. S.teelehtedel (Plantago spp.) Moench) (Lepik. plantaginis (Ces. vicicola Jorst. S. (sün.põldoal (Järva. S.) Pass. Perekond Stigmidium Trevis. Stagonospora orchidearum (Westend. carvi Syd. 1859. S.).) elavatel lehtedel. (sün. S. scabiosicola Desm. Sugukond Mytilinidiaceae Eestis 1 perekond 1 liigiga. S.) Rostr..). 1988). (sün. 1939c). polygonicola (Lasch) Sacc.) Clairv. . .) (Dietrich.käpaliste (Orchidaceae) elavatel lehtedel. phleina Bundyš & Picb. Saproobid taimede puitkudedel. (sün. esineb hariliku sireli elavatel lehtedel. triseti Speg. (sün. 1971). R.) (Lepik. plantaginea Pass.. S. S. festucae Died. . apii Rostr.rukkil (Soobik. urticae Roberge & Desm.) Fr. S.mitmel kõrreliseliigil (Soobik. & Speg. S. primulae-latifoliae Jaap esineb pääsusilma (Primula farinosa L.) Desm.harilikul sealõuarohul (Scrophularia nodosa L. S. S.) . S. S. scrophulariae Peck . S. mõnikord koos teisliigiga Ascochyta syringae Bres. (sün.hariliku härjasilma (Leucanthemum vulgare L.) R. oudemansii Sacc. S. S. stellariae Roberge & Desm. viciae (Westend. S.). S. S. senecio-sylvatici Syd. .) Maxim.) (Soobik.mägi-piimputkel (Peucedanum oreoselinum (L. . sugomakensis Trotter (sün. umbelliferarum Kalchb. . 1988). S. . (sün. ex Steud. plantaginea Sacc. .raudnõgesel (Urtica urens L.: Fr.) elavatel lehtedel.) ..harilikul soolikarohul (Tanacetum vulgare L.) (Lepik. .. S. S.) Sacc. sparsa Fuckel) .harilikul kuldvitsal (Solidago virgaurea L.).).) Trin. (sün. S. (sün. harilikul pillirool (Phragmites australis (Cavan.).harilikul odral. stachydis Roberge & Desm.) . posoniensis Bäuml. Ramularia plantaginis Ellis & C. S. S. (sün. (sün. 1943a).kirburohtude (Polygonum spp. secalis Prill.) Ach. mytilinum (Pers.) . Phoma secalina Jacz. syringae Sacc. (sün.) surnud lehtedel. S.) Desm. 1995) (tahvel 5). Perekond Lophium Fr. S. kõikjal ja ohtralt.mitmetel kõrrelistel (Soobik. 1988). .vahelmisel põdrajuurel (Libanotis intermedia Rupr. (sün. mida on meil leitud kuuseokstelt. poliomela Syd. 1943b). polygonorum Desm.harilikul äiataril (Knautia arvensis (L.mets-nõianõgesel (Stachys sylvatica L.). phragmitis Sacc. S. Rhabdospora hortensis Sacc. peltidae (Vain. Eestis leitud ühel korral hariliku lohksambliku (Solorina saccata (L. esineb põldtimutil (Phleum pratense L.. 1988). Depazea oenotherae Lasch) . Depazea vincetoxici Fr.S.) (Soobik.tedremaranal (Potentilla erecta (L. Sant.) .longus helmikal (Melica nutans L. 1988). S. Schub.harilikul hernel. 85 .

) haisva jooksjarohu (Ononis arvensis L.). (sün.Coniothyrium. sün. L. sp. jacea (L. Perekond Nodulosphaeria Rabenh. Pleospora vagans Niessl) esineb Eestis väga paljudel kõrrelistel. 1988. N.) surnud vartel. sealhulgas kõigil meie teraviljadel. caricis (Fr. sealhulgas ka nisul. 1995). P. Ph. Winter on Eestis leitud 8 kõrreliseliigilt.: Fr.Stagonospora. Ophiobolus fructicum (Rabenh. L. kõrtel. samuti pajuvaagi vartel. õites ja teristel. Ph. L. Leptosphaeria avenaria G. Darluca Castagne).) on leitud liivvareskaeralt (Leymus arenarius (L. Põldmaa & Normet. juncina (Auersw.) Erikss. lehtedel ja teristel. Ph. L.) Berk. 1995). sealhulgas kõigi meie teraviljade lehtedel.) on ainukesena selles perekonnas leitud lugadelt (Juncus spp. Ph.) Pass. nigrans (Roberge ex Desm. herpotrichoides (De Not) L.) Hochst. Holm. Holm (sün. anamorf Stagonospora sp.) surnud vartel. Holm (sün. Põldmaa & Heinrichson.) Rabenh.B.) esineb väheaktiivse poolparasiidina mitmetel kõrrelistel. 1966. Septoria nodorum (Berk. Anamorf-perekonnad: Coniothyrium. L. Perekond Paraphaeosphaeria O. & Broome) L.) esineb saproobina või väheaktiivse poolparasiidina väga arvukalt paljudel kõrrelistel. L. tekitab anamorfina kaera-helelaiksust. succisae Munk) hariliku peetrilehe (Succisa pratensis Moench) kõdunevatel vartel. mis parasiteerib roosteliselaadsete (Uredinales) pustulites anamorfina ja on Eestis väga laialt levinud (leitud 58 roosteseeneliigilt) (Põldmaa. N. 1903. culmicola Auersw. Holm (sün. sealhulgas odral ja rukkil.) O. Frank) Bisset f. Holm (sün..) esineb paljudel kõrrelistel. anamorf Stagonospora sp.E. microscopica P. & Broome) on Eestis poolparasiidina levinud väga paljudel kõrrelistel. juncina Auersw. Saaremaal. anamorf Stagonospora avenae (A. tritici T. Ph. franconica Petr.) Hedjar. Germans. 86 .) G.) kuivanud vartel. Müller. tritici (Garov. põhjustab nisu-helelaiksust. anamorf Hendersonia sp. Frank) esineb väga arvukalt mitmel kõrreliseliigil.) B. derasa (Berk.. Leptosphaeria fuckelii Niessl) esineb paljudel kõrrelistel. L. festucae (Lib. Ph. 1957). Ph. Sutter. Miyake Eestis 11 liiki. Eestis 6 liiki ( Vestergren. Holm (sün. Anamorf-perekond .) (Holm. Holm (sün. N.E. jacea L. N. Sõmermaa. avenaria (G. Ph. Ph. dolioloides Auersw. kaasa arvatud oder. Pleospora eustoma Fuckel. (sün. & Broome) Auersw. Holm) arujumika ja hariliku raudrohu (Achillea millefolium L.B. herpotrichoides De Not. 1995). vagans (Niessl) O. Üleparasiidid roosteseentel. nodorum E.) L. nodorum (E. Ph. mis tekitab suurt kahju teraviljakasvatusele (Sõmermaa. Holm) L. Erikss. Holm (sün.) esineb väheaktiivse poolparasiidina väga arvukalt paljudel kõrrelistel. Stagonospora ja Sphaerellopsis Cooke (sün. fructicum (Roberge ex Desm.).-Bern. Septoria avenae A. mis põhjustab mõnel aastal kaeral märkimisväärset kahju (Sõmermaa. 1995).).) L. Karst. Leptosphaeria eustoma (Fuckel) Sacc.Sphaerellopsis. L. Leptosphaeria derasa (Berk. Holm (sün. fuckelii (Niessl) L. succisae Munk (sün. (anamorf Sphaerellopsis filum (Biv. Erikss. derasa var.E.) L. levib kuivaval tüül. & De Not. L. Johnson. Leptosphaeria michotii Westend. Anamorf-perekond . Karst. microscopica P.E. Müller) Hedjaroude (sün.) pajuvaagi (Inula salicina L. 1973). anamorf Coniothyrium scirpi Trail Eestis leidmata (Soobik.) L. rukis ja nisu. Weber) O.) Sacc. anamorf Stagonospora nodorum (Berk.E. dolioloides (Auersw.) Ces. (sün. Eestis 1 liik . L. anamorf Stagonospora sp.F. 1968. L. Perekond Eudarluca Speg. tritici (Garov. 1957. 1971): N. & E. Erikss. franconica (Petr. (sün. eustoma (Fuckel) L. Darluca filum Cast. sün. Perekond Phaeosphaeria I. Eestis 1 liik. Weber. Erikss.F.) esineb väga arvuka poolparasiidina kõrrelistel. Anamorf-perekond . (sün.) Castell. Ph. michotii (Westend. (sün.G. 1988. Perekonna esindajad on tuntud peamiselt kõrrelistel (Soobik. nigrans (Roberge ex Desm. 1916.. Holm (sün. Bulcholtz. sealhulgas ka kaeral ja odral.Sugukond Phaeosphaeriaceae Eestis 4 perekonda 19 liigiga.) arujumika ( Centaurea jacea L.) vartel. N.

8-eoselised. Crouan) Munk. Eestis seni teada 1 perekond 1 liigiga. 1986). Macrosporium caudatum (Cooke) Ellis) (joon. 1978. Mauring.) Wiltshire (sün. Eestis 6 perekonda 34 liigiga. viimasel põhjustab tomati-kuivlaiksust (Lõiveke. tekitades kurgi-kuivlaiksust e. tomatil jt. nahkjad või suuremad ja paksemad. 2-rakulised. 1984. Soobik. harvem pikema suudmega. Põhilised anamorf-perekonnad: Alternaria. eriti kapsa ja kaalika seemneid ja seemneistikuid. 1943b. millel puudub teleomorf . 1986).D. 1967. 87 . 1962. Voronin. mis põhjustab stemfülioosi liblikõielistel. (sün.A. bisporula (H.T. Neergaard (sün. värvusetud või heledavärvuselised. Eddy on põhiliselt tuntud porgandi-mustmädaniku Joon. A.) E. Eestis on teada umbes 10 sellist teisliiki. mustad. kuid leitud ka harilikul seebilillel (Saponaria officinalis L. Põldmaa. Simmons) on tuntud seemnete kahjustajana (Juhans. Periid õhuke. solani Sorauer (sün. [12]. A. Eosed üherealiselt silinderjates eoskottides.G. millel teleomorfid seni teadmata: A. Perekond Trichodelitschia Munk Sulgeoslad substraati süvenenud või asuvad pindmiselt. hästiarenenud ostioolipooriga.või peiteoslatena. Macrosporium solani Ellis & C. Eoskotid silinderjad. 1995).G. radicina Meier. comosum Wallr.Sugukond mustkarvikulised. Tuntuim ja levinuim on taimeparasiit S. Hall. Crouan & P. mõnikord limatupega. 1967). Pleosporaceae Sugukonna maht on eri autoritel väga erinev. A. algul substraati süvenenud. 1968).) esineb mitmesugustel taimedel.. A. Sõnnikusaproobid.või paljurakulised. 1988. meil laialt levinud ja väga tuntud haigus kartulil. Stemphylium. Anamorf-perekonnas Dendryphion on Eestis teada 1 teisliik. hajusalt paigutunud. punahirve-.) Moench) generatiivvõrsetel ja hariliku aruheina (Festuca pratensis Huds.). eriti ristikutel (Trifolium spp. 1978). Pseudoteetsid väikesed.)(Kivi & Mauring. karvased. 1967. Sulgeoslate suudmeala kaetud tihedalt paksuseinaliste vaheseinteta karvadega. 1933). 1989.67. 1990). Macrosporium cucumerinum Ellis & Everh. 3. põhjustab karusmarja-põletikku karusmarjadel (Kikas & Koitjärv. kahjustab kurki jt. Mart. mida on leitud P. valgejänese-.) (Põldmaa. Lepik. terminaalse idupooriga. 1976). maavitsalistel (Solanaceae) kartuli. Macrosporium saponariae Peck). Koniidid. porri (Ellis) Cif. pruunid. Camarosporium. ellipsoidsed. 3. macrosporoideum (Berk.. Lõiveke. 1933. A. 1998). Anamorf parasiidina taimevartel või -lehtedel. tuntud nelgi-kuivlaiksuse tekitajana nelkidel (Dianthus spp. 1988) ja tomatil. metskitse. Põldmaa.67. 1976. limatupega. hiljem paiknevad substraadil peaaegu vabalt. grossulariae Jacz. koosneb väikestest pseudoparenhüümsetest rakkudest. & Broome) Sacc. 1974a). teleomorf talvitunud taimejäänustel saproobina.) J. dianthi F. Dendryphion ja Stemphylium. brassicae (Berk. Sugukond pleospoorilised. Soobiku andmetel EPMÜ Eerika katsepõldudelt varakevadel päideroo (Typhoides arundinacea (L. Solntseva & Vinogradova. 1975. 1970. Pseudoparafüüsid esinevad või puuduvad. Eosed ühe. 1995). Ulocladium consortiale (Thüm.) (Kivi. lühikese näsaja.ja tomati-kuivlaiksuse ning kartulipruunlaiksuse nime all (Kuusksalu. Eestis on liiki leitud korduvalt põdra-. Stevens & J. Eestis 1 rohusööjate loomade sõnnikul laialt levinud liik . silinderjad või niitjad. millel ei tunta teleomorfe.ja pruunkarusõnnikult (Leenurm. -makrosporioosi (Lõiveke.D. Laialt levinud koprofiilne sugukond. Eoskotid kotjad või silinderjad. (sün. A.) maapinnal talvitunud seemnetel. Pärtel. vaheseintega. munajad. Drechsler & E. Pseudoparafüüsid olemas. A. halljänese-. Eosed tumepruunid. Elliot (sün. lehma-. lehetedel aga tekitab kapsa-kuivlaiksust (Juhans. saponariae (Peck) tenuissima. Dendryhion. Anamorf-perekonnas Stemphylium Wallr. A. esineb Eestis 2 liiki.). milles pole perifüüse. Phaeotrichaceae Viljakehad sulg. kõrvitsalisi. sarciniforme (Cavara) Wiltshire. Teine teisliik S. Macrosporium porri Ellis) esineb kõrrelistel (Soobik. õhukeseseinalised. Kivi & Kivi. neist on ainult käsitletava sugukonna esindajatega seotud Alternaria. Anamorf-perekond Alternaria ühendab maailmas ca 50 teisliiki. 1975. cucumerina (Ellis & Everh. karvased. Alternaria tekitajana porgandil (Kivi. kahjustab mitmesuguste ristõieliste (Cruciferae). Phoma.) Sacc. Lõiveke. 1975b. tenuissima (Kunze: Fr. 1986. Kuusksalu. sealhulgas ka veetaimedel (Pallum.

mis kahjustab peamiselt hariliku vaarika kultuursorte.) Shoemaker (sün. vaarikavarred tulevad kiiresti pärast viljakandmist maha lõigata (Lõiveke. Väga sage ja ohtralt esinev liik Eestis on vaarika-varrepõletiku tekitaja D. Teise aasta vaarikavartel koor praguneb ja langeb vartelt maha. eriti otra. 3. Tomatil avaldub haigus maapinnalähedastel varreosadel tekkivate pruunikate limaste. trifolii (Kauffm. harvem lehti. laikude kohal lehed ja pungad kuivavad. Põldmaa. Anamorf-perekonnad: Ascochyta ja Phoma. tubakas ja baklažaan (Lõiveke & Soobik. (anamorf Ascochyta daturae Sacc. Väga oluline. Anamorf-perekonnad Curvularia Boedijn ja Bipolaris Shoemaker. kartul. applanata (Niessl) Sacc. 1995) ning anamorfina ka harilik ogaõun (Datura stramonium L.68. lehtedel arenevad kontsentriliste ringidega pruunid laigud (laikpõletik). anamorf Curvularia lunata (Wakker) Boedijn). mida ka siin järgitakse. inaequalis (Shear) Boedijn ja C. Taasnakatumine toimub suve jooksul pidevalt ka koniididega. Haiged taimed 88 . 1988). Didymosphaeria applanata Niessl. harvem lehti. 1977. Anamorf-perekonnas Curvularia on Eestis tuntud 2 teisliiki. 1985. anamorf Curvularia geniculata (Tracy & Earle) Boedijn. ka nendel laikudel tekivad pükniidid. King & Bakke. sün. Ito & Kurib. 1995). Haiguse levikut Joon. 1995). millel ei teata teleomorfi: C.) Subram & Jain. kus tekivad pükniidid. Seen tekitab vaarikale kõigist seenhaigustest suurimat kahju (Parksepp. (sün.) (Karis. laialt levinud liik Eestis on Cochliobolus sativus (S. milles tekkivad kotteosed valmivad alles pärast talvitumist. esimese aasta võrseid. Teise liigi ainus leid Eestist pärineb Ruhnu saarelt. tekitades suurt majanduslikku kahju (saagikaod paiguti 10-15%). Sõmermaa. Diplodina lycopersici Hollós. 1939. lycopersici (Plowr. Didymella applanata.) Drechsler ex Dastur. 1967). [11]. 1963). mis kahjustab anamorfina Bipolaris sorokiniana (Sacc. mis esinevad paljudel looduslikel kõrreliseliikidel. 1968). Helminthosporium geniculatum Tracy & Earle) ja C. Eestis 10 liiki. Eestis on teda määratud mõnede kõrreliste kuhtunud lehtedel ja kõrretüül varakevadel. Vähem olulised liigid on C.).M. kevadel maikuus. koe sisse vajunud laikudena. Kahjustus avaldub esimese aasta võrsetel punakaslillade.). haiguse esinemist soodustab odra monokultuurina kasvatamine ja orgaaniliste väetiste puudumine (Talvoja. 1988).) Brunaud. Helminthosporium sativum Pammel. 1986.) teravilju. metsikult kasvaval vaarikal aga esineb üsna harva (Leius jt. Kotteosed nakatavad uuesti noori. Pseudocochliobolus lunatus (Nelson & Haasis) Tsuda. kus ristikute (Trifolium spp. Pärtel (1974a) märgib tema esinemist ka pamplil.) (joon. Phyllosticta dulcamarae Sacc. C. Pseudocochliobolus geniculatus (Nelson) Tsuda. Esimene neist on maailmas üldtuntud liik poolparasiidina väga paljudel peremeestaimedel. mille tekitajaks on D. Vaarikal kahjustab seen peamiselt varsi ja pungi. millel on kollane ääris. ringjate vöötidega vesised laigud (mustmädanik). Ohtlik ja levinud haigus Eestis on tomati-varrepõletik (tomativähk). Perekonna süstemaatiline positsioon on ebaselge. Lehtedel avaldub haigus nekrootiliste purpurpunaste laikudena. sün.68.) kõrval leidus nakkuskoldeid ka karjamaa raiheina (Lolium perenne L. lycopersici Kleb. kus tekib mustade punktikestena (pükniidid) anamorf-staadium.Perekond Cochliobolus Drechsler Eestis seni teada 3 liiki kõrrelistel (Soobik. Perekond Didymella Sacc. seen kahjustab peale varte ka tomati vilju. 1989.. A. Haiguse (A) Sulgeoslad. hiljem pruunistuvate laikude moodustumisega vartel ja pungade ümbruses. Sügisel areneb samadel laikudel teleomorf-staadium sulgeoslatena. lunatus Nelson & Haasis (sün. Põldmaa (1967) käsitleb teda sugukonnas Pleosporaceae. geniculatus Nelson (sün. peale tomati võivad kahjustuda veel pipar. Lõiveke.) Boedijn (Soobik. anamorf Phoma sp.) noortel võrsetel ja eriti mahalangenud kuivanud lehtedel. samuti kõrsheinu. soodustavad suur õhuniiskus ja kõrge temperatuur. 3. vanad (B) Eoskott eostega. levimine on tõkestatud hõredamates vaarikaistandustes. viljadel tekivad süvenenud. Drechslera sorokiniana (Sacc.

harva ka parasiidid. eriti hariliku sibula seemnekasvatuses.) (Sõmermaa.G. Mycosphaerella cannabis (G. 1995). Mõlema liigi anamorfid. Pleospora infectoria Fuckel) on leitud 14 kõrreliseliigilt (Soobik. Kõrreliste-leevia (L. lehtedel moodustuvad suured klorootilised pruunikad.närtsivad või nende alumised lehed kolletuvad ja saak langeb oluliselt.. D. P.) M. Anamorf-perekonnad on Alternaria. Septoria cannabis (Lasch) Sacc. 1939. mis tekitab meil peamiselt katmikalakurgil kurgiaskohütoosi.) R..) lääne-südamerohult (Leonurus cardiaca L. sün. (anamorf Ascochyta avenae (Petr. sün. 1995). culmigena Sacc. Simmons ja A.. Lõiveke. Perekond leevia.) Frank (sün. 1971.) Sacc. värvusetud. Seen säilib sulgeoslatena mullas taimejäänustel kuni 4 kuud. kerajad. Ohtlik sibulahaigus. 1988) poolt leitud D. Leptosphaerulina McAlpine Pseudoteetsid väga väikesed (80-125 µm). eriti booripuuduse tagajärjel tekkinud füsioloogilistest häiretest põhjustatud peedi-südamikukuivmädanikku põdevatel taimedel ( Lepik. mitme piki. siledad. 1962). Barr & E.: Fr. 8-10-eoselised. pseudoteetsid arenevad surnud lehtedel. D. haigus levib ka viljadele. 8-eoselised. samuti seemnetel anamorfina Phoma betae (Oudem.. obtusa Wehm. põldoal ja teistel liblikõielistel tumelaikpõletikku.) ja D. scrophulariae (Desm. Väga laialt levinud ja kogu Euroopas. 1971). Winter) Arx. Enamlevinud liik meil on veel 89 .. 1986.: Fr. Aksel. kotteostena võib kasvuhoonete sisepindadel aga säilida kuni 2 aastat (Lõiveke. Johns. mille anamorf Ascochyta pinodes L. betae Björling. harvem parasiidid või poolparasiidid.G. keskel nöördunud. Simmons. Kurgikasvatusele tekitab olulist kahju D. haiguse tagajärjel tekivad taimede juurtel ja vartel pruunid laigud.. A. pinodes (Berk.) Petr. Pseudoteetsid substraadil üksikult. Phyllosticta tabifica Prill. 1971. S.) Sacc. 1938a. Mycosphaerella citrullina (C.) Ces. vulgaris Niessl) esineb kellukate (Campanula spp. media Niessl var. 1938a. P. Seen talvitub mullas saproobina või taimejäänustel kotteostena.ja D. sün. cannabis (G. Ameerikas ja Aafrikas suurt kahju tekitav liik on peedipleospoor ( P. Kõrrelistelt on Soobiku (1984. Juhans. bryoniae (Auersw.G. Perekond pleospoor. anamorf Ascochyta cannabis Lasch. alopecuri Polozova). Dendryphion. kus samuti arenevad pükniidid. sün.) Höhn.) Rehm (sün. arenevad lehe ülaküljel paiknevatel laikudel. Simmons on Eestis leidmata. 1988). Sm. kahjustab ka kõrvitsat (Järva. 1988). Jones põhjustab hernel. 1939c. sün.) Grossenb.) esineb teleomorfina valgel ristikul (Trifolium repens L. Pleospora scrophulariae (Desm. kollased kuni pruunid. Lewia M. 1988). anamorfina leitud ka mitmetelt kõrrelistelt (Soobik. vastavalt Alternaria conjugata E.G. arcuata Röder (sün. haigestunud taimede proteiinisisaldus väheneb. Pleospora Rabenh. ex Ces. hordei Hara. Ülejäänud liigid sellest perekonnast esinevad meil harvem. & De Not.. rehmii (Kunze) Sacc. harvem lehtedel. 1956). & De Not. Anamorf-perekond . Mycosphaerella pinodes (Berk.).) E. Simmons. Saproobid talvitunud taimejäänustel. infectoria E. Pseudoparafüüsid puuduvad. hiljem valkjaks muutuvad laigud. bjoerlingii Byford.). heribaudii Broome & Hariot ängelheintelt (Thalictrum spp. Lõiveke. seal arenevad pükniidid. (sün.Alternaria. hajusalt või rühmiti. peedi elavatel lehtedel aga põhjustab peedi-laikpõletikku ja juurviljadel kuivmädanikku. Haigus põhjustab taimevartel valkjashallide kuivade laikude teket.) ja sarikja hunditubaka (Hieracium umbellatum L. Eoskotid nuijad. 1970. 1962. Ascochyta cucumeris Fautrey & Roum. Stagonospora ja Stemphylium.E. infectoria (Fuckel) M. 1971). 1995). 1971) ning D.O. 1956. A. Suure õhuniiskusega aastad on haiguse arenguks soodsad (Lõiveke. anamorf Phoma cucurbitacearum (Fr. pajulillede (Epilobium spp.K. autumnalis Petr. Mycosphaerella tabifica (Prill.) Lind) (Smith jt. Eoskotid laimunajad. D. Eestis 8 liiki. põhjustades pruunlaiksust. (sün.G. trifolii (Rostr. Eosed ellipsoidsed. Marland. hästiarenenud näsaja suudmega. allii Oudem. anamorf Stemphylium vesicarium (Wallr. Mailaseliste-leevia (L.). Sprague & A. Eestis esineb see liik hariliku peedi surnud lehtedel ja leherootsudel. sün. & Delacr. Kotteosed 1-6 ristivaheseinaga. põõsaste ja rohttaimede okstel ja vartel. 1995). on meil sibulapleospoor (P. allii (Rabenh. juurekaelal ja peajuurel mädanik.E.) ainult anamorfina (Lepik. Simmons. Teiste taimesugukondade esindajatelt on leitud D. tekitades neis kuivi haavandeid. & Bloxam) Johanson). Ristiku-süvendkera (L.. & Bloxam) Petr. Hernekasvatusele Eestis tekitab suurt kahju D.G. Aksel. Perekond süvendkera. mis asustab enamasti ebajahukastest nakatunud taimi (Järva. Barr & E.) (tahvel 2). Phyllosticta cannabis (Lasch) Speg. Järva. Saproobid puude. Simmons Eestis 2 liiki. Barr & E. Eestis 1 liik.) kanepilt (Cannabis sativa L. Phyllosticta cucurbitacearum (Fr. lehtede mõlemal küljel tekivad 3 mm läbimõõduga tumedad laigud. exitialis (Morini) Müller (anamorf Ascochyta graminicola Sacc.) (Kivi. mille tagajärjel taimed võivad hukkuda.) kõdunevatel vartel (Sõmermaa. Winter) Magnus.E. kerajad või läätsjad. P.ja ristivaheseinaga. näsajate kaeltega..). Pärtel. exigua (Niessl) Sacc.

) Shoemaker (sün. 1967) lehtedel. on leitud liiki P. 3. clavescens (Fr. 3. 1988).70. avenae S. substraadis üksikult või rühmiti. 1995). (D) Kotteos.: Fr. 3. Eoskotid ellipsoidsed. (A) Pseudoteetsid. anamorfina parasiidid. anamorf Stemphylium botryosum Wallr. Rohupleospoor. dianthi herbarum. mis anamorfina tekitab odra-võrklaiksust. Pleospora (Sõmermaa.) (joon. (sün. kaetud jäikade harjastega.. Pyrenophora Fr. [3]. Ito & Kurib. herbarum (Pers.P. & C. enamasti on nad aktiivsed patogeenid (Soobik. Saproobid mitmesuguste taimede jäänustel.) (Aksel. (C) Pseudoteets. Nelgipleospoor (P. maltsaliigil (Atriplex sp. Joon. Anamorf-perekond . Odral esineb arvukalt veel teine triiptõviku liik . Perekond triiptõvik. 1974). (A) Kahjustatud leht. De Not. 1956). liiki on leitud veel 9 kõrreliseliigilt. [11]. 1959). paiknevad 1-2 reas. Odra-triiptõve kahjustus on eriti suur pika külma kevade korral (Sõmermaa. 1928). 1933).) esineb hariliku kurekella (Aquilegia vulgaris L.69.) esineb peamiselt harilikul odral. Pyrenophora teres. 1903).). Odratriiptõvik (P. eriti ohtlik on odra-triiptõve tekitajana anamorf Drechslera graminea (Rabenh. 1995).) (Vestergren. Soobik. (Vestergren. Eestis 10 liiki. Tul. Sarikalistepleospoor (P. sealhulgas harilikult kaeralt ja nisult. sün.harilik pleospoor (P. Ainult anamorfina Dendryphion penicillatum (Corda) Fr. (D) Eoskotid. mida on leitud 29 kõrreliseliigilt (Soobik. mis võib põhjustada saagikadusid kuni 70% (Lepik.)on leitud meil liiki P. Helminthosporium teres Sacc. Samuti ainult anamorfina Stagonospora atriplicis (Westend.) Lind (sün. lühikese jalaga. 1995). lisaks veel mitmesuguste taimede seemnetel (Juhans. 1971.) (joon. teres (Sacc. Pseudoteetsid üsna suured.Drechslera.) Tul. Eosed mitme risti. Phyllosticta atriplicis Desm. A. 90 .) Keissl. anamorf Alternaria alternata (Fr.) Drechsler (anamorf Drechslera teres (Sacc. 1995). Väga laialt on levinud rohupleospoor (P. (E) Kotteosed. 1916) ja aaskannikese (Viola tricolor L. Pseudoparafüüsid vähe arenenud. Kaera-triiptõvik (P. papaveracea (De Not. näsajate kaeltega. tenuis Nees) esineb okaspuudel (Hanso.) S.) (Põldmaa. mis põhjustab suurt kahju teravilja. Teraviljadel esineb Eestis poolparasiidina 4 liiki.) Rabenh.ja põldheinakasvatusele (Sõmermaa.).) esineb nõmmnelgil (Dianthus arenarius L. vulgaris Niessl). mis esineb lisaks 52 kõrreliseliigile (Soobik. kuid lisaks veel 4 kõrreliseliigil Joon. 3. media Niessl) esineb peamiselt kõdunevatel sarikalistel (Apiaceae). 1942). (Lepik. Bucholtz. 1903.: Fr. graminea (Died. (B) Kahjustatud kõrs.ja pikivaheseinaga. mis katavad kogu pseudoteetsi ühtlaselt või on koondunud ainult suudme ümber. Ito & Kurib. (sün.) Sacc. harvem harilikul nisul (Randalu. (C) Eoskott eostega. tumedad.70. viimasel puhul ilmuvad haigestunud lehtedele pruunid triibud.69. Helminthosporium gramineum Rabenh.) (B) Läbilõige pseudoteetsidest. mille kohalt lehelaba tihti lõheneb.).) Shoemaker. Macrosporium commune Rabenh. 1995) veel 14 liiki teiste rohttaimede jäänustel.

sün. & Roum. Pyrenophora avenae. Graham) Shoemaker (joon. 3. 3. Joon. Raiheina-triiptõvik (P.B.71. Kastekaera-triiptõvik (P. tekitab mõnel aastal märgatavat kahju (Jaama jt. Kõrsheintelt on Eestis Soobiku (1988) andmeil leitud veel järgmisi liike. Fraser.C. millel teleomorf-liiki pole seni teada (Soobik.). biseptata (Sacc.73.) M. semeniperda (Britton & D.71. Richardson & E. Paul. Helminthosporium siccans Drechsler). anamorf Drechslera triticirepentis (Died. 91 . bromi (Died. 1980). mis esineb 12 kõrreliseliigil. Nisutriiptõvik (P.M. (B) Koniidikandjad. Joon. 1987). lolii Dovaston) esineb 11 kõrreliseliigil. 1988): D. laigud. Helminthosporium tritici-repentis Died. Püsikluste-triiptõviku (P. tekitades pruunlaiksust ning alandades põldheinte saagikust ( Soobik.) ja põldtimutil (Phleum pratense L. Mitmelt kõrreliseliigilt on leitud P. poae (Baudys) Shoemaker (joon. eriti aasnurmikat (P. mille lehtedel ilmnevad varakevadest hilissügiseni pikad pähkelpruunid.74. (A) Koniidid. dactylidis Ammon) esineb anamorfina Drechslera dactylidis Shoemaker peamiselt harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L. pratensis L. sealhulgas rohkesti harilikul nisul.) on sage harilikul kaeral ja lisaks veel 7 kõrreliseliigil.). kahjustades peamiselt nurmikaid (Poa spp. mille lehtedele ilmuvad pähkelpruuni keskosa ja violetjaspruuni äärisega Joon. kuid ka odral ja rukkil. Jain. mis on üks tähtsamaid peremeestaimede saaki oluliselt mõjustavaid esindajaid selles anamorfperekonnas. mis kutsub esile haiguslikke protsesse ja määrab viljelemise edukuse peamiselt timutitel (Phleum spp. Aruheina-triiptõvikut (P. 3. Joon.R. Drechslera poae. Sõmermaa.) Shoemaker (sün. D.H. [12]. (B) Pseudoteets. 3. D. eriti anamorfina Drechslera siccans (Drechsler) Shoemaker (sün. 3.triiptõvik. 3. Keraheina-triiptõvik (P. 1984.).) Shoemaker. [12].) Subramanian & P. D. Helminthosporium bromi (Died. (A) Koniidid. Anamorf-perekonnast Drechslera on Eestis kõrrelistelt leitud 5 liiki. Adam) Shoemaker) esineb harilikul kastekaeral (Sieglingia decumbens (L.) Bernh. tihti šokolaadpruuni äärisega laigud (vahel koosnevad ebakorrapäraselt paigutunud punktikestest) või laikude puudumisel kuivab vanematel lehtedel enneaegselt lehetipp.73.) esineb väheaktiivse patogeenina väga arvukalt 35 kõrreliseliigil. (B) Koniidikandja.) anamorf Drechslera bromi (Died. dictyoides Paul & Parbery) on leitud 23 kõrreliseliigilt. (C) Kotteosed. 1985.). avaldudes kahjustatud lehtedel väikeste pruunide laigukestena.72.triiptõvik. Pyrenophora bromi. dematioidea (Bubák & Wrobl.74.). Kaera. (B) Kotteos. erythrospila A. anamorf Drechslera dictyoides (Drechsler) Shoemaker (sün. sün. 3. 3.. tekitades anamorfina teraviljakasvatusele suurt kahju. (A) Pseudoteetsid.72. [3]. Püsikluste.). D.anamorf Drechslera avenae (Eidam) Scharif. Helminthosporium avenae Eidam) (joon. Helminthosporium dictyoides Drechsler) esineb aruheintel (Festuca spp.). phei (J. tritici-repentis (Died.) on liigispetsiifilisena väga tavaline ohtetul püsiklustel (Bromopsis inermis (Leyss) Holub).J.) Drechsler) (joon. [3]. (A) Kahjustatud taim. Drechslera phlei. kuid ainult anamorfina Drechslera erythrospila (Drechsler) Shoemaker.) Drechsler. mis sagedamini esineb lõhnaval maarjaheinal (Anthoxantum odoratum L. kus areneb välja tume strooma ja mikrosklerootsiumid.) Shoemaker. fugax (Wallr.).).) Died.

stellariae (Lib. marchalii Berl. leitud kaunis sageli põdra. Ahmed & Cain . Eestis 2 teisliiki anamorfidena: D.I. Eestis 2 liiki . halljänese-. lühikese näsaja kuni pika silinderja kaelaga.Sugukond Polystomellaceae Eestis 1 perekond 2 liigiga.pseudoteetsid näsaja kaelaga. muskokensis (Cain) S. lageniformis (Fuckel) S. 2 leidu metskitse.I.S. 1 leid valgejänesesõnnikult. harva.). Ahmed & Cain .Ahmed & Cain pseudoteetsid näsaja kaelaga.pseudoteetsi kael lühisilinderjas. vulgare (Corda) Cain (sün. leitud Harjumaalt Mõnustest (Leenurm.).sõnnikult. leitud lehma-. eoskotid tõlvjad.) Suter). leitud 1 kord halljänese. minima (Auersw. graminearum (Fr. eoskotid silinderjad. P. eoskotid laienevad alates keskpaigast. (anamorf Placosphaeria sedi Sacc. Perisporium funiculatum Preuss) aruheintel (Festuca spp. Eoskotid 8-eoselised. Sugukond pärleoselised. mõnikord karvased. Sporormiella Ellis & Everh. S. halljänese. Perisporium graminearum (Fr.5 µm laiad.D.) S. Eoskotid silinderjad. S. Ahmed & Cain .) J. eosed silindrilis-käävjad. väga ohtralt ja sageli (Põldmaa. meil üsna laialt levinud. põdra. funiculata (Preuss) Fuckel (sün. septenaria S. S.I. D.I. tihti otstes kitsenevad. eosed 4-rakulised. paljad või ülaosas karvased.ja küülikusõnnikult. eosed 7-rakulised (kolm keskmist rakku suuremad). S. paksuseinalised. Ahmed & Cain . stellariae (Lib. mõnikord limatupega. mitmerakulised. 2 leidu metskitse. S. Pseudoteetsid kerajad või piklikud. 1967). algul substraati süüvinud.sõnnikult.) ja karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L. eosed 4-rakulised.eosed eelmise liigiga võrreldes laiemad ( 7 µm). cymatomera S. silinderjad. paiknevad substraadil hajusalt või rühmiti. leitud metskitse-. tumepruunid kuni mustad.sõnnikult. eosed 4-rakulised. Pseudoparafüüse arvukalt.ja halljänese. 2 leidu valgejänese. leitud punahirve-. S. tumepruunid. eosed silinderjad. lülistuvad kergesti üksikuteks rakkudeks. leitud kahel korral punahirvesõnnikult. Ahmed & Cain . hästiarenenud suudmega.) ja S. S. 1998). 5-6. australis (Speg.I. vaheseintega.I.) Lind (anamorf P. põdra.) S. & Voglino.pseudoteetsi kael silinderjas ja karvane. Sporormiaceae Pseudoteetsid väikesed.pseudoteetsi kael näsajas. Perekond Delitschia Auersw. eosed 4-rakulised.) (Soobik.) suurel kukeharjal (Sedum maximum (L. Perekond pärleos.). metskitse-.I.I. Perisporium vulgare Corda) lamba-aruheinal (Festuca ovina L. metssea-. & C. kaunis sage. S.kaks keskmist rakku laiemad.pseudoteetsi kael lühisilinderjas.pseudoteetsi kael näsajas.ja hobusesõnnikult. rakud erineva kuju ja suurusega . Eosed mitmerakulised (vähemalt 4).ning valgejänesesõnnikult. octomera Auersw. Eestis 11 liiki. minimoides S. otsmised pikemad ja kitsamad.pseudoteetsid väga lühikese näsaja kaelaga. splendens (Cain) S. Eestis 1 liik jänesesõnnikult . 1988).I.ja metskitsesõnnikult. Anamorf-perekond . intermedia (Auersw.) Sacc. thoracella (Fr.) mets-tähtheinal (Stellaria holostea L.eosed diagonaalsete vaheseintega. Presl.ja valgejänese. Ahmed & Cain .) Sacc.pseudoteetsid lühisilinderja kaelaga. päiderool (Phalaroides arundinacea (L. intermedia Auersw. Sõnnikusaproobid. 92 . kõik registreerinud Leenurm (1998). Perekond Dothidella Speg. valgejänese-.) (sün. Perekond Sporormia De Not. P. eosed 8-rakulised.I. Ahmed & Cain . S. 1988). 4-rakulised. mustad.Placosphaeria.) S.) ja ahtalehisel nurmikal (Poa angustifolia L.) Mérat) põldtimutil (Phleum pratense L. kerajad või piklikud. S. Perekond Preussia Fuckel Eestis 3 liiki kõrrelistel: P. Ahmed & Cain .) S. chaetomioides (Griff. Ahmed & Cain . eosed 7-rakulised. vexans (Auersw. S.) (Soobik. võivad laguneda pärljateks osaeosteks. Eosed tavaliselt tumepruunid. Rohttaimede parasiidid. silinderjad kuni tõlvjad.) Rausch.ja hirvesõnnikult.) ja harilikul nurmikal (Poa trivialis L.I. Eestis seni teada 4 perekonda 17 liigiga. kõrgel raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L.) S. Ahmed & Cain . eoskotid tõlvjad.

rohekaspruunid. Askostroomad kutiikula all.) Sacc. Hormotheca robertiani (Fr. betulina (Fr. 1971).: Fr.: Fr. 1931a.75. 1971). Sõmermaa. paljad või harjastega. 3.) Müller (sün. hiljem paljastuvad koorikjalt. tihti kontsentriliste ringidena paiknevad mustade harjastega pseudoteetsid asuvad pindmiselt oliivivärvi laikudel lehe ülaküljel. 1967. Eoskotid silinderjad või kotjad. chaetomium (Kunze: Fr. [10].) (joon.) Sacc. 1967. Dothidea robertiani Fr. (B) Pseudoteets. Joon. (C) Eoskott eostega.) kahjustab vaarika lehti.) Rabenh. Venturiaceae Askostroomad substraati süvenenud. Parasiidid õistaimedel. ühe vaheseinaga. Eoskotid piklikud. Eosed ühe vaheseinaga. Perekond Atopospora Petr. ühe või mõne keraja kambriga. Pseudoparafüüsid vahel olemas. vaccini (Sow.) Höhn. 3. Eestis leidmata (Sõmermaa.) esineb kurekaela (Erodium cicutarium L. Coleroa chaetomium. Ühe perekonna Zwackhiomyces süstemaatiline kuuluvus on ebaselge. Pseudoteetsid paiknevad pindmiselt.: Fr. 3. Coleroa robertiani. 3. 1971). jalata. mustad. Eosed ellipsoidsed.) Fr. Põldmaa. esile ulatuvad ainult stroomakambrite kaelad.) ja haisva kurereha (Geranium robertianum L. Eoskotid kotjad või munajad.75. harvem parasiidid kõrgemate taimede lehtedel. paiknevad 1-2 reas. 1967. robertiani (Fr.76.Sugukond kärntõvikulised. Saproobid. Pruunid või mustad.) Rabenh. Stigmatea robertiani (Fr.) (tahvel 3) madalal kasel (Betula humilis Schrank) ja sookasel (Lepik.) Petr. Dothidella betulina (Fr. Dothidea betulina Fr. Sõmermaa.. ülemises kolmandikus ühe vaheseinaga. 93 . Pseudoteetsid. Eestis 2 liiki. 1971). (sün.. Perekond Gibbera Fr.. (A) Kahjustatud leht.: Fr. tekitades kurereha-oliivlaiksust (Põldmaa. mis mõnel liigil paikneb asümmeetriliselt. C. Her. Eosed rohekad või oliivivärvi. Eosed 2-rakulised. Eestis 1 liik . tekitades vaarika-oliivlaiksust (Põldmaa. grupiti mustadel vähemärgatavatel askostroomadel. Joon. Pseudoparafüüse vähe.G. kumbki rakk erineva suurusega.) lehtedel. värvusetud või oliivivärvi. (joon.: Fr. C. Rohttaimede ja põõsaste leheparasiidid. Eestis 6 perekonda 17 liigiga.: Fr. pohla elavatel ja surnud vartel. Sõmermaa. Perekond Coleroa (Fr.: Fr. Eestis 1 liik: A.76. suhteliselt õhukeseseinalised. mõnikord ümber pseudoteetsi suudme jäigad tumedad harjased. lühikese jalaga.) Fr. [11]. värvusetud kuni oliivpruunid. anamorf Brachysporium vaccini (Fr. ümbritsetud niitjatest värvusetutest pseudoparafüüsidest.

). mis esineb ohtralt Ontikal klindialuses laialehises metsas harilikul jalakal. ulmi (Fr. 1972).) lehtedel.) . mida põhjustab anamorf Fusicladium cerasi (Rabenh. pirina (Lib. Pirnipuu-kärntõvik (V. 94 . teleomorf areneb varisenud lehtedel ja viljadel. Winter) (tahvel 3). arenevad varisenud lehtedel. see on paplitel ja haaval esinev parasiitseen (Hanso & Tamm. cerasi Aderh. carpophila E.) Cooke (sün. kaskede varisenud lehtedel. V. Eestis 1 liik . Eosed valmivad pungade puhkemise ajaks. Coleroa potentillae (Wallr.) Bald. eriti ohtlik ja sage on õunapuu-kärntõve tekitajana anamorf Fusicladium dendriticum (Wallr. rohekad või oliivivärvi... mille anamorf on Cladosporium carpophilum Thuem. V.) hanejala (Potentilla anserina L.. mis põhjustab hariliku õunapuu viljadel korkkoe ja lehtedel pruunide sametiste laikude teket. Stigmatea geranii (Fr. sphinctroides (Zwack) Grube & Hafellner. Perekonnas hulk liike. Perekond kärntõvik.) G.: Fr. Fusicladium Bonord. Eestis 11 liiki.) varisenud lehtedel. inaequalis (Cooke) G. Pseudoteetsid paiknevad substraadil üksikult.E. Askostroomad arenevad algul epidermi all. 1967. süüvinud samblike talusesse. 1961. tekitades hanejalakärntõbe.: Fr. Winter sageli ja ohtralt mägi-pajulille (Epilobium montanum L. Stigmatea potentillae (Wallr. anamorf.) Fr. Sphaeronaema pini Desm. Venturia Sacc. 1967.) G.. macularis (Fr.) kahevärvise paju (Salix phylicifolia L. Kahjustavad peamiselt viljapuude lehti.) esineb hariliku pirnipuu varisenud lehtedel ja viljadel. 1973). tekitab elavatel lehtedel kollaseid laike. V.Haava-kärntõvikut (V. chlorospora (Ces. võrseid ja vilju. mis on laialt levinud erinevates geograafilistes piirkondades. mis on leitud kuuskedelt (Hanso.) Fr. talluselt. Selenophoma pini (Desm.: Fr. Perekond Zwackhiomyces Grube & Hafellner Pseudoteetsid mustad . (Soobik. leitud ühel korral sambliku Lecanora albescens (Hoffm. Fisher.). 1988). Põldmaa. Pseudoparafüüsid olemas. hiljem paljastuvad koorikjalt.) surnud lehtedel. V. vaheseina kohalt sisse nöördunud. tekitades neil rõngataolisi puhetisi. geranii (Fr.P.) Sacc. 1971). palustris Sacc. Anamorfidena tuntud avateisseente (Hyphomycetes) tunnustega teisperekonnad Cladosporium. palustre L.) Fuckel. sageli ja ohtralt metskurereha (Geranium sylvaticum L. Eoskottide vahel pseudoparafüüsid. tekitades kahjustuskohale sametise oliivivärvi kirmega kärnataolisi laike.) on Eestis vähe levinud ja tema tekitatud kahju on väike.kirsipuu-kärntõve tekitaja. Karst. Eosed 2-rakulised. maculaeformis (Desm. 1985b. 1971): paju-kärntõvik (V. & Cif. soopihlal (Comarum palustre L.Perekond Phaeocryptopus Naumov Eestis 1 teisliik selle teleomorf-perekonnaga seotud anamorf-perekonnast Rhizosphaera L. pirnipuu-kärntõve tekitaja Fusicladium pirinum Fuckel kahjustab lisaks lehtedele ja viljadele ka võrseid. Kirsipuu-kärntõvik (V. V. ditricha (Fr.) ja soo-pajulille (E. kirsipuude viljadel ja lehtedel tekivad pruunikad väikesed sametised laigud. Bald.) G. ) P. Enam levinud ja suurimat kahju põhjustab õunapuu-kärntõvik (V.) Höhn. Sõmermaa. kuid võib leiduda ka mahavarisenud lehtedel (Maavara jt.) Aderh.) lehtedel (Kukk. Wint.) P. & Cif.: Fr. (sün. Pseudoparafüüsid olemas. suudmed jäikade tumedate harjastega. Eoskotid 8-eoselised.) Branth & Rostr.) G. kuid eriti parasvöötmes. Eosed ellipsoidsed. Sõmermaa.. Müller et Arx) on seni Eestis leitud ainult anamorfina Pollaccia radiosa (Lib. Winter). kalkhoffii Bubák (sün. Rohtsetelt kaheidulehelistelt taimedelt on meil leitud ainult teleomorfina järgmisi liike (Põldmaa. R. ühe vaheseinaga alumise kolmandiku kohal.) E.: Fr. Karst. 1985a.: Fr. Mangin & Har. Dothidea ulmi (Fr. ja Pollaccia E.Z.: Fr. Perekond Platychora Petr.) Petr. 1987). Kõik liigid samblike parasiidid. Dothidea potentillae Wallr.potentillae (Wallr. Kõrrelistelt on leitud V. Eestis 1 liik . Winter (sün.

Strooma aja jooksul ühtlaselt koordub. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Saproobid või poolparasiidid. kujult ümarad. ühe eoslavaga. Eosed paiknevad eoskottides enamasti 8-kaupa ning vabanevad eoskoti paksenemata tipus alles eosepurskel tekkivate ebakorrapäraste lõhede kaudu. Viljakeha alumine külg (nähtav ristlõikes) pehmem ja heledam. Cryptomycina Höhn. Eestis 1 tavaline liik – kilpjala-pigisulg (C. enamasti aga neist lahus. Mõnel taksonil areneb teleomorf pärast anamorfi samas viljakehas (Cannon & Minter. Sugukond pigisululised. vahel ümbritsetud limase massiga nagu eosedki. seepärast on arvatud. 1-rakulised. Melasmia Lév. pealiskaudsel vaatamisel võib neid tihti pidada kilpjala soorusteks. pteridis (Rebent. Anamorfe tuntakse paljudel liikidel... konidioomid peitteisseente (Coelomycetes) tüüpi. eoslava paljastub alles strooma rebenemisel. 95 . harva vaheseintega.või subepidermaalselt taimekoesse või stroomasse süüvinud. tihti kõverdunud tipuga. inoperkulaatsed. nekrotroofe. piklikud või piklik-süstjad. huvitava bioloogiaga endofüütseid seeni ja isegi samblikke. vahel paksu limatupega. need kuuluvad perekondadesse Cryptomycella Höhn. Levinuim anamorf-perekond – Leptostroma Höhn.5–3 mm). eosed üherakulised. Phacidiopycnis Potebnia. Koniidid arenevad stroomades. Koniidide idanemist pole täheldatud.. Rhytismataceae Lehtereoslad süüvinud vähearenenud värvumata stroomadesse taimeorgani kattekudedes või hästiarenenud mustadesse kilpjatesse ebastroomadesse. Anamorfide funktsiooni pole piisavalt uuritud. Tiksikulaadsete (Leotiales) seltsi kuuluva sarnase lumehallikuliste (Phacidiaceae) sugukonna esindajate eoskotid on paksema kestaga ning amüloidse. Stroomas enamasti üks. värvusetud. hiljem sealt vabanevad. harvem mitu eoslava eoskottide ja parafüüsidega.). intra.: Fr. Sugukond pigilaigulised. mis on seotud teleomorf-perekondadega Hypoderma ja Lophodermium. Seltsis on suure majandusliku tähtsusega patogeene. Stroomad paiknevad kilpjala lehtede alumisel pinnal pikkade triipudena. Leptothyrina Höhn.) Kuhn). piklikud. kuigi tõestust see leidnud ei ole (Jones. Kotteosed käävjast niitjani. ebakorrapärased. tipus tugevasti diferentseerunud.. väljuvad eoskottidest peene poori kaudu. 1935). Marssonia J. Eestis 2 sugukonda. Perekond pigisulg. Melasmia. Marssonia. saproobe. ümbritsetud lihtsa ehitusega parafüüsidest. Eoskotid piklikud. Rhytismatales Lehtereoslad väikesed (ca 0.) Höhn. puudega arvatavalt sümbioosis elavaid. mille peremeestaim on üks meie levinuim sõnajalaliste (Polypodiaceae) liik – kilpjalg (Pteridium aquilinum (L. mis alusel omavahel tihti anastomoseerunud. tipus kõverdunud parafüüsid. Eoskottide vahel parafüüsid. Anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Cryptomycella. 1986). et koniidid võivad toimida ka spermaatsiumidena. Lehtereoslates eoskottide vahel õhukesekestalised.. algul peremeestaime epidermi süüvinud. Fisch. Cryptomycetaceae Stroomad suhteliselt suured. ühe õhukese kestaga. Leptostroma Fr. Eoskotid õhukesekestalised.C.Selts Pigilaigulaadsed. inamüloidse tipuga. eoslava paljastub mitme kiirja või ühe pikisuunalise lõhe abil. Eestis 8 perekonda 20 liigiga. subkutikulaarselt. Eoskotid tõlvjad kuni silinderjad.. enamasti mustad. pooriga varustatud tipuga. tavaliselt värvusetud. õhukesekestalised. silinderjad kuni tõlvjad. mis sageli kõverdunud tipuga. paiknevad vahel stroomades (Rhytisma).

quercina (Fr. loodusliku uuendusena kasvavate kuuskede okastel.Perekond nööpaukseen. rubi (Pers. piceae (Fuckel) Höhn. seditiosum Minter. kuid eoskotid värtenjas-tõlvjad. 1965.).) ja süva-pigihuul (L. kuni 2 cm pikkused.) Karst. Perekond pigijutt. Lehtereoslad sarnased pigihuule (Lophodermium) viljakehadega. Lophodermium Chevall.) Höhn.) (Vestergren.) on meil sageli esinev hariliku tamme alumiste kuivavate okste asukas. Poolparasiit. conjuncta (Darker) Darker) tekitatud haiguspuhangud noortes kuni keskealistes männikutes on olnud veelgi harvemad. sisaldab mitmeid eriti metsamajanduslikku tähtsust omavaid patogeene ja nekrotroofe. Pigihuul on sugukonna suuremaid perekondi. teine harilikul kuusel ja torkival kuusel (P. ühe ristivaheseinaga. Anamorfne arengujärk tekib viljakehadest lahus ning kuulub perekonda Leptostroma. Eestis 1 liik. Kadaka-pigihuul (L. kui kõik rohelised okkad on mahalõigatud võrselt aja möödudes varisenud. ohustades mände metsataimlates ning kuni 12-aastastes metsakultuurides ja -noorendikes (Hanso. juniperinum (Fr. Parafüüsid enamasti kõverdunud tipuga. erinevalt pigihuule niitjatest üherakulistest eostest. Kuuseokka-pigijutt (L. H. varre või käbi kudedesse.) (Soobik. pikkuse-laiuse suhtega >20:1. Colpoma Wallr. kuid meil mitteulatuslikku kahju tegev perekond. ühekaupa süüvinud peremeestaime okka. “huuled” mõnikord punased. ümbritsetud limatupega. kuid õnneks mitte sageli ja laialdaselt esineva okkahaiguse – männi-okkakahvatuse tekitaja. neist esimene harilikul kadakal. Nimetatud 3 liigist tõve-pigihuul männi-pudetõve tekitajana omab ilmselt suurimat majanduslikku tähtsust. Puna. pinastri (Schrad. 1985b). Lehtereoslad väikesed (kuni 3 mm). kuid ka saproobe ja endofüütseid seeni. Puna-pigihuule lehtereoslad on suhteliselt tumeda (kuni läikivmusta) ülaküljega. Heina-pigisõõn (H. Bucholtz. macrospora (Hartig) Darker) esineb meil vanades kuusikutes 1–2 m kõrguste noorte. sün. läikivad. Perekond pigisõõn. pungens Engelm. Haigestunud ja kolletunud okkad ei varise ka siis. joon. Lehtereoslad mustad. Eosed niitjad. virgultorum St. bilateraalselt sümmeetrilised. Lehtereoslad piklikud. Perekond pigihuul. Eestis 2 liiki. 1981). Pigihuule liigid on tuntud mitmetel okaspuudel pudetõve tüüpi haiguse tekitajatena. Suhteliselt vähearenenud mustad ebastroomad esinevad vaid lehtereosla seina ülaosas.) Fr. “huuled” mõnikord rohekad või sinakad.või 8-kaupa. lehe. algul soo-piimalillel (Euphorbia palustris L. ristjooni esineb okkal harva ja needki kahvatupruunikad. Lirula Darker See on sugukonnas ainus mahavarisemata kuuseokastel tekkivate pikkade (tihti üle poole okka pikkusest) kitsaste viljakehadega perekond.77.) Chevall. Harilikul männil tuntakse 3 pigihuule liiki: puna-pigihuul (L. arenevad pükniidides väheharunenud koniidikandjate tipus. Peit-vaguhuul (L. conigenum (Brunaud) Hilitzer) (Hanso. Tõve-pigihuule viljakeha ülakülg näib aga seda katva okkakoe paksema kihi tõttu heledam kui puna-pigihuulel. pooleldi avanenud viljakeha meenutab seepärast huuli.) avastati Eestis esmakordselt harilikul aruheinal (Festuca pratensis Huds. Eosed saletõlvjad. Kuuse-pigihuul on üks maailmas enim uuritud endofüütseid seeni (Barklund & Rowe. Anamorfset arengujärku ei tunta. enamasti sirged. 96 .78. üherakulised.) (tahvel 6. Patogeenne. 3.) De Not. avanevad võrdlemisi laia üleskerkinud servaga.) ja loodtimutil (Phleum phleoides (L. 3. 1903. Lehtereoslad süüvinud okka kattekudedesse. Eestis 1 liik – tammeoksa-nööpaukseen (C.) on okkasaproobid. silinderjad kuni ellipsoidsed.) ja kuuse-pigihuul (L. nööpauku meenutava lõhena. roseum (Hoffm. Koniidid pulkjad. Eestis 2 liiki. eoskotis 4. Minter.) on ca 10–30-aastastel mändidel ohtliku. mis põhjustab enneaegset okaste varisemist (defoliatsiooni).-Amans) leiti Eestis juba 20. saj. uuemal ajal ka harilikul vaarikal (Kalamees & Raitviir. Teine pigisõõnaliik – võsa-pigisõõn (H. Staley & Millar) (joon. pika jalaosaga.) De Not. raskesti märgatavad – okkapinnal nähtav vaid okka värvitoonist vähe erinev vagu (lõhe). subepidermaalselt sügavale tammeoksa koorde süüvinud. sage.. Saproobid või väga nõrgad patogeenid. avanevad ühe pikilõhega. Liit-vaguhuule (L. Lophodermella Höhn. Lehtereoslad avanevad ühe pikilõhe abil. karjamaa-raiheinal (Lolium perenne L.). kuid neid pigihuuleliike on leitud Eestis ka teistelt männiliikidelt. 1979). sulcigena (Rostr. Parasiidid hariliku männi okastel.).ja süva-pigihuul on saproobid hariliku männi okastel. Eestis korduvalt registreeritud 8 liiki. Anamorfne arengujärk kuulub perekondadesse Leptostroma ja Leptothyrina. pealtvaates elliptilised kuni piklikud. 1988). 1983). 1916). Hypoderma De Not. Perekond vaguhuul. tõve-pigihuul (L. harva paindunud või isegi harunenud. okkal esineb ka tumedaid kitsaid ristjooni. eosed.) Wallr.

). okka epidermi rakud viljakeha põhjal puuduvad. Tõve-pigihuul. viljakeha põhjal nähtavad okka epidermi rakud. Roo-pigihuult (L.) Pilg. pükniid pealtvaates (paremal ülal) ning ristlõikes (avaneb tipmise avana. Joon.).) Chevall. (C) Lehtereosla pealtvaates.Joon.) (Soobik. harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L.) Trin. 1988).) Lindm. hiljem timutilt (Phleum sp. arundinaceum (Schrad. 1967).) Vill. 1966. 3. rubra L.). (A) Lehtereosla ristlõige.) juba möödunud sajandil (Dietrich.) ja aaskaerandil (H. [20]. Põldmaa. paremal all).77. põldtimutil (Phleum pratense L. (A) Lehtereosla ristlõige.) Ard. suurel aruheinal (Festuca gigantea (L. Lophodermium pinastri. pükniid pealtvaates (paremal ülal) ning ristlõikes (avaneb külgmiselt.) ja punasel aruheinal (F. Puna-pigihuul.) P. pratensis Huds.) on hariliku jõhvika (Oxycoccus palustris Pers. Karst. arukaerandil (Helictotrichon pratense (L.) on Eestis leitud liiv-vareskaeralt (Leymus arenarius (L. (B) Koniidid koniidikandjatega (vasakul). 1856).).) on Eestis registreeritud harilikul kasteheinal (Agrostis tenuis Sibth. paremal all). 3.) nõrk patogeen (Põldmaa & Raitviir. Suurima peremeestaimede ringiga kõrre-pigihuul (L.). 97 .) Chevall.).) Pilg.) Hochst. oxycocci (Fr. ohtetul püsiklustel (Zerna inermis (Leyss.78. Lophodermium seditiosum.) Nevski). (C) Lehtereosla pealtvaates. Jõhvika-pigihuul (L. (B) Koniidid koniidikandjatega (vasakul). gramineum (Fr. haguheinal (Koeleria Pers. [20]. harilikul aruheinal (F.).). võnk-kastevarrel (Deschampsia flexuosa (L.) ja harilikul lubikal (Sesleria coerulea (L. pubescens (Huds.

Tavaline. ümarad või ebakorrapäraselt ümarad. & Schwein. pinastri (Pers. acerinum (Pers.) (tahvel 6) on sage lehe-laiktõve tekitaja parkides ja metsas harilikul vahtral. strooma lõheneb piki kiirjaid vagusid. Karst. Vahtra-pigilaigu anamorfse arengujärgu Melasmia acerina Lév. ümarad või ebakorrapäraselt ümarad.) kasvab männi kuivanud võrsetel. Eestis 2 liiki.) Fr.) Höhn.) lehe kogu laiuses. laialt levinud perekond.) Fr. Anamorfset järku ei tunta. ühe või kahe ristivaheseinaga. Eosed värvusetud kuni kahvatukollased. fuckelii (Rehm) Kujala esinemist Eestis (Hanso. Karst. 4–10 ristivaheseinaga. andromedae (Pers.) strooma haarab küüvitsa (Andromeda polifolia L. esineb küüvitsa kasvukohtades rabas sageli. paksu limatupega.) kutsub esile samasugust.). Kevadel eoskotid valmivad. Tõenäoliselt saproob. Esineb mändide peente võrsete ja okste koorel subepidermaalselt. erinevalt pigiliuakesest (Tryblidiopsis) ei ulatu substraadist oluliselt välja. Rhytisma Fr. konidioomid tekivad teleomorfiga samas stroomas.). Lehtereoslaid hästiarenenud stroomades arvukalt. pikad. Vahtra-pigilaik talvitub varisenud lehtedes valmimata lehtereoslatena. 1978). Tryblidiopsis P. Paju-pigilaik (R. Therrya Sacc. Väljakujunenud stroomal esinevad vähemärgatavad kiirjad vaod. & Penz. Vahtra-pigilaik on nime saanud lehtede pinnal arenevatest suurtest ümaratest mustadest läikivatest stroomadest (läbimõõt kuni 2 cm). vaid tungivad läbi peridermi taime pinnale. piki neid lõheneb viljakehade kohalt kevadel strooma kattekude ning sealt paiskub aeg-ajalt välja silmaga nähtav eospilveke. mille õhuvoolud laiali kannavad. eosed paiskuvad välja ning nakatavad uusi noori lehti. 98 . enamik liike parasiidid. Eestis registreeritud 3 liiki. erinevalt eelmistest perekondadest pole süüvinud taimekudedesse või stroomadesse.) Fr. avanevad paljude radiaalsete lõhede abil. stroomad paiknevad enamasti leheservades. õhu kõrge vääveldioksiidisisaldus takistab vahtra-pigilaigu arenemist. Eoslava hele. Ühel korral on registreeritud T. sültja limatupega. paiknevad tihti rühmiti. Endofüütne liik kuusekoores või nõrk patogeen. Eosed süstjad kuni käävjad. pini (Alb. salicinum (Pers. ehkki mõnevõrra vähem märgatavat kahjustust mitmeel pajuliikidel (Salix spp. koore epiderm lõheneb tähtjalt ning paljastab kuldpruuni eoslava. Perekond pigiliuake. eosed pikad niitjad. Need annavad tohutul hulgal pisikesi pulkjaid strooma avade kaudu erituvaid “spermaatsiume”. Männi-pigitäht (T. Vahtra-pigilaik (R.) P. Perekond pigitäht.Perekond pigilaik. mida võib sageli leida tihedates keskealistes puhtkuusikutes hariliku kuuse alumistel kuivanud okstel. alusel pisut ahenevad. Lehtereoslad mustad. mistõttu saastunud õhuga linnades esineb seent harva. Eestis 1 liik – kuuse-pigiliuake (T. suguline areng jätkub ka talvekuudel. Küüvitsa-pigilaigu (R. Lehtereoslad mustad.

Seene anamorf Cylindrocolla urticae (Pers. heledavärvuselised. Perekond Blumeriella Arx Eestis 1 liik . lõpuks üksikuteks rakkudeks lagunevad. Perekond Calloria Korf Lehtereoslad istuvad. tipus avanev kanal. Saproobid. Eestis seni teada 13 perekonda 37 liigiga. Eestis 4 liiki.C. Lõiveke. reeglina 8eoselised. vaid vähestel perekondadel (näiteks Geoglossum. Haigestuvad lehed. Dermateaceae Lehtereoslad väikesed kuni keskmise suurusega (0. eoslava ümbritsetud laia valge äärega.või mitmerakulised. enamasti tumedavärvuselised. Karst. tumepruunid kuni mustad. viljad.ja kreegipuul ning toomingal.kõrvenõgesel (Urtica dioica L. nahkjad. tavaliselt väikesed või keskmise suurusega (0. tihti mitmerakulised. enamasti 8-. Saproobid ja endofüütsed seened rohttaimedel. võrsed ning lehe. Suur ja puudulikult uuritud sugukond. kus arenevad eoslaagrid koniididega. Soobik. ellipsoidsed. Lehtedel tekivad punakaspruunid laigud.) surnud vartel. Seen talvitub nii teleomorfina kui ka anamorfina mahavarisenud lehtedel.. Eestis 3 liiki: A.ja puidusaproobid. Eestis 1 liik . radiata Pers.).) põhjustab seen kirsipuulehevarisemistõbe kirsi-. 99 . 1964.) . Tiksikulaadsed on Eestis suhteliselt vähe uuritud seenerühm.kõrrelistel (Dietrich.2-10 mm). 1985). haarates kogu lehepinna. Lehtereoslad substraati süvenenud.) Bonord. ja Hysteropezizella Höhn. Anamorfide kohta vähe andmeid. Eoskotid silinderjad või tõlvjad. Eestis 1 sugukond. 1-3 mm kõrged.või paljueoselisd.) ja paljudel kõrrelistel. leidub ka parasiite. alati siledad. graminum Lib. kuni 1 mm suurused lehtereoslad esinevad kevaditi harva kõrvenõgese (Urtica dioica L. varise.) . oluliste taimehaiguste tekitajaid. 1966). tipus tugevasti paksenenud seintega. Perekond Acrospermum Tode: Fr. kuid liikide üldarv ulatub tegelikult kindlasti üle 100. hiemale Higg. Eoskotid inoperkulaatsed. Lehtereoslad nuijad. Anamorfina Phloeosporella padi (Lib. tihti sügavale substraati süüvinud. (anamorf Dactylaria sp. harva tõlvjad või jala ja poolkeraja kübaraga. (anamorf Virgariella sp. tungivad läbi epidermi. Eosed niitjad. on aga kõrvenõgesel väga sage (Prokhorov & Raitviir.ja puidusaproobid või parasiidid. sealhulgas odral. mille roosakad või oranžid. oksad kuivavad. lõpuks laigud liituvad.2-3 mm). Eosed ellipsoidsed või käävjad. Coccomyces hiemalis Higg.Dermea Fr.. 1856. ühe. Raitviir. A. Eoskotid inoperkulaatsed. haigus on meil laialt levinud ja ohtlik (Põldmaa. kausjad või liudjad.) Fr. cornutum Fr. Mittesöödavad. ja A. 1995).Selts Ostropales Viljakehad sarnanevad tiksikulaadsete (Leotiales) lehtereoslatega. Eosed 2.B. silinderjad. mahalangenud puuoksakestel (Põldmaa & Raitviir.) Arx (sün. Valdavalt kulu-.) P. 1988. harva pruunid. compressum Tode: Fr. avanevad tipupooriga. 1969. väga tihti ebasümmeetrilised. käävjad või silinderjad. Sugukond Stictidaceae Tunnused nagu seltsil. Sugukond nahktiksikulised. harva 4. Eosed ühevõi mitmerakulised. värvusetud. vähesed liigid kuni 3 cm laiad ja kuni 10 cm kõrged (Geoglossaceae). neist tavalisim on S. Allpool esitatud 11 tähtsama perekonna kõrval Eestis ei leia siin käsitlemist 2 ühe liigiga perekonda . Eestis esindatud 7 sugukonda.ja viljavarred. Varise.või enamarakulised. Perekond Stictis Pers. enamasti värvusetud. nii et keskele jääb ainult väga kitsas. ploomi. istuvad või jalaga. lühijalgsed. kotteosed tekivad varakevadel. C. Leotiales Viljakehad tüüpilised lehtereoslad. Eestis 2 perekonda 7 liigiga. Selts Tiksikulaadsed. nende väliskoor koosneb kerajatest pigmenteerunud rakkudest. 1995). harvem puidul. ex Sacc. 1 perekond mürgine (Cudonia). kaunis sage. fusarioides (Berk. külgedelt kokku surutud. lehed varisevad juba suve keskel. jaapii (Rehm) Arx (sün. Trichoglossum) värvunud. Cylindrosporium padi (Lib.

Parasiidid taimelehtedel. corticola (C. liudjad. malicorticis (Jackson) Nannf. tüvepõletik tekitab puudele juba otseselt surnud koega haavandeid. 100 .79. rubi (Lieb. Eestis 4 liiki. Gloeosporium perennans Zeller & Childs) . leitud üks kord Viidumäelt. (A) Lehtereoslad.) Niessl. 1986. Perekond Drepanopeziza (Kleb.) Petr.) Höhn. curvispora (Peck) Gremmen (sün.(B) Eoskott eostega ja parafüüs. harvem kollased (kuni 2 mm). & Broome) Rehm. ja P. Grinfeld & Rumberg. Pärtel. mille süstemaatika on kogu maailmas läbi töötamata. Jørg. rosae Wolf (anamorf Marssonina rosae (Lib. 3. viljavarsi ja leherootse. 1974a. tekivad surnud ja mahalangenud puulehtedel. Seen kahjustab ka võrseid.) P. Mõlemad seened kahjustavad õuna. millel tekivad väikesed (kuni 1 mm) suurused pruunid laigud. 1968. 1986b). Mollisia caespiticia. Koorepõletiku korral puude tüvede ja okste pindmine kiht laiguti kärbub ja muutub punakaks. Surnud vaarikavartel leidub väga harva ookerkollase või punakasoranži eoslavaga P. Karst.).ja varisesaproobid.) ja L. Huumusesaproobid.) Dead. tungivad läbi epidermi. teise anamorf C. äraspidikoonusjad. laiellipsoidsed või neerjad. Suur kriitiline perekond.) P. harvem üksikult.Perekond Diplocarpon F. Lehtereoslad tumepruunid. mis esineb väga harva ka Eestis P. Eredavärvuselised lehtereoslad tungivad välja läbi substraadi koore.) (Marland. (sün. Perekond Podophacidium Niessl Lehtereoslad lühijalgsed. Joon. 1974). 1983. kuid erinevad hästiarenenud pseudoparenhüümse retseptaakli olemasolu poolest. mille anamorfiks on peitteisseente (Coelomycetes) tunnustega Gloeosporidiella ribis (Lib. Karst. Eestis 4 laikpõletikke tekitavat liiki. Seen talvitub lehtedel või võrsetel. hallid või pruunikad. Okaspuude surnud koorel esineb harva heleoranžikaskollase või pruunika eoslavaga P. Lehtereoslad istuvad. ranunculi (Fr.eriti sademeterohketel aastatel laialtlevinud sõstra-lehevarisemistõbe tekitav D. Haigestunud põõsaste saak võib langeda kuni poole võrra.) P.) (Marland. Esimese teleomorf-liigi anamorf Cryptosporiopsis corticola (Eddy. livida (Berk. 1995). kus kevadel areneb teleomorf. temale sarnase M. Puidusaproobid või -parasiidid. raskemal juhul tekivad haavandid. Perekond Leptotrochila P. kasvavad tihedalt koos. Puidu. Perekond Pezicula Tul.. mis on meie rosaariumides üsna tuntud ja kahjutekitav rooside haigus (Rumberg. Karst. okkakõdult (Raitviir. 3.. tekivad tavaliselt väikeste rühmadena ühisel stroomal.79. Eestis 1 liik . punase äärisega täpid.ja pirnipuid. jämedahambulise serva ja pruuni välisküljega. väävelkollase eoslavaga. medicaginis (Fuckel) Schüepp (anamorf Sporonema phacidioides Desmaz. liudjad. Lehtereoslad sarnanevad perekonna Pseudopeziza omadega.) Nannf. Karst. Anamorf petteisseente (Coelomycetes) tunnustega teisperekond Cryptosporiopsis Bubák & Kabát. millel koniidid tekivad eoslaagrites. eoslava jahujas.) Höhn.) omab tähtsust roosi-tahmlaiksuse tekitajana. 2 liiki on tuntud Eestis üsna laialt levinud ohtlike viljapuuhaiguste tekitajatena: P. xanthomelum (Pers.) Nannf.A. Perekonnas ainult 1 liik. caespiticia (P. Gloeosporium ribis Lib. Kivi & Abe. 1995). sün.) Kavina.või 8-eoselised. Lõiveke. ribis (Kleb.) Schüepp tulikatel (Ranunculus spp. 1962. lehtereoslad kasvavad tihedate rühmadena (joon. tekitab viljapuu-koorepõletikku. Sagedasemad on L. teada umbes 100 liiki. Eosed suured. 1967. [11]. Kõduneval lamapuidul on meil väga tavaline sinakashallide lehtereoslatega M. Haigus kahjustab peamiselt lehti. Perekond Mollisia (Fr. Karst. Eoskotid 4.viljapuutüvepõletikku. Haiguse tagajärjel tekivad marjadel mustad sissevajunud. Wolf Eestis ainuke liik D. Eestis seni määratud ainult 6 liiki.A. Ascochyta medicaginis Fuckel) lutserniliikidel (Medicago spp. Eestis on neid seeni leitud ainult anamorfidena. Põldmaa. Normet.. 1981). viimaste kummunud keskosast väljuvad suve jooksul korduvalt koniidid. Haigusetekitajate nööpnõelapea suurused (kuni 1 mm) eoslaagrid tekivad mõlemal juhul epidermi all suve teisel poolel (Lõiveke. cinerea (Batsch : Fr.

1916) ja hilisemal ajal vaarikavartelt leitud liigi P. Bucholtz. rubi (Fr. 1966a. 1964. Marland. 1995). Joon. 1973.) ja P. 1988). laikude kohalt kõrred murduvad ja mädanevad. Anamorf puudub.. retseptaaklita. tekitavad sageli esinevat liblikõieliste-pruunlaiksust.). 1903. eriti aga teraviljadel patoloogilist lamandumist (Kask. Seni ainult selle sajandi algupoolel leitud kulusaproobide P. Cercosporella herpotrichoides. yallundae Wallwork esineb meil anamorfina P. 3. Jasione montana L.Bern.5 mm). 1995). Eestis 4 liiki. Parasiidid taimelehtedel. Potentilla norvegica L. Perekond Pyrenopeziza Fuckel Eestis 6 liiki. Eestis seni teada 3 liiki. kuid tekivad tumedal mütseelipõimikul. Cercosporella herpotrichoides Fron) (joon. (A) Koniidikandjad.Perekond Pseudopeziza Fuckel Lehtereoslad tekivad peremeestaime lehesisesel stroomal ja tungivad läbi epidermi.80. Teraviljade saagikaod on lamandumise tagajärjel suured .) Rehm (Kalamees & Raitviir.) Fuckel. 1979) kõrval on Eestis kõrrelistel saproobina väga laialt levinud P. Anamorf-perekond Pseudocercosporella Deighton. [2].) Sacc. väikesed (kuni 0. mis on kõrrelistesilmlaiksuse tekitajana hästituntud ja laialtlevinud taimeparasiit ning põhjustab kohati paljudel kõrrelistel. Tavaline lamapuidul esinev liik on T.) (Vestergren.) (Lõiveke. 101 . istuvad. fusca (Fr.80. 1968. Primaarse parasiidina suudab ta soodsate klimaatiliste tingimuste korral nakatada taimi olenemata nende füsioloogilisest seisundist ja esile kutsuda tugevaid haiguspuhanguid. lycopi Rehm (harilikul kukesabal. pruunid.) Fuckel (anamorf Septoria trifolii-scabri Unamuno) ristikutel (Trifolium spp.ja suvinisu. Talvitumiseks tekivad seenel nööpnõelapea suurused tumekuni mustjaspruunid mikrosklerootsiumid. T. lutsernidel (Medicago spp. Kahjustub kõige enam tali. Käsiteldava liigi kindlat identifitseerimist segab tihti teiste saproobsete ja poolparasiitsete seeneliikide esinemine kahjustatud kõrrealustel. 1995). P. kergesti nakatuvad paljud kõrrelised umbrohud ning kõrsheinad. medicaginis (Lib. Haigus avaldub kõrrealusele tekkivates piklikes kahvatutes pruuni äärisega laikudes.kuni 40% (Lõiveke. compressula Rehm (norra maranal. Soobik. Lythrum salicaria L. jasiones Romell (harilikul sininukul.). Jaama jt. mis meenutavad linnusilma (siit ka eestikeelene haiguse nimi). herpotrichoides (Fron) Deighton (sün. 3. trifolii (Biv. tugevasti redutseerunud. (B) Koniidid. Meil on eriti levinud P. 1988.) ja P. polymorpha Rehm (Soobik. Perekond Tapesia Fuckel Lehtereoslad nagu perekonnas Mollisia.

sisaldab güromitriini (vt. silinderjad. umbratile Sacc. harilik ringik (C.) (tahvel 8). Eosed enamasti silinderjad. Eoskotid tõlvjad. Eestis 2 liiki. Varem avaldatud andmed tema söödavuse kohta on ekslikud (vrdl.kuni pruunikaskollane kübar. Geoglossaceae Viljakehad pika jala ja tõlvja fertiilse tipuosaga või (harvem) lamendunud kübaraga. värvusetud. flavida Fr. mis kasvab luiterandadel ja mida on leitud Läänemaalt Nõvalt (Kalamees & Parmasto.või ookerkollased. Eestis 1 sage liik.) Boud. mis muudavad viljakehade pinna sametiseks. Mürgine. Eestis 1 segametsades harva kasvav liik – Microglossum olivaceum (Pers. Mitrula Fr. Ülevaate sugukonnast Eestis on avaldanud Raitviir (1961b).) (Kalamees & Raitviir. eosed eoskottides kimbuna. enamasti pruunid.) (tahvel 7). sügisel okkakõdul kuusikutes. sisaldab güromitriini (vt. Viljakehad kuni 7 cm kõrgused. neist tavalisem on karvane harjaskeel (T. Perekond Microglossum Gillet Viljakehad kujult nagu maakeelel (Geoglossum). mis kasvab rabades ja happelise pinnasega niitudel augustist septembrini (Kalamees & Raitviir. osal perekondadest niitjad. värvusetud või pruunid. Perekond maakeel.) (tahvel 7). üherakulised. kuid värvuselt oliiv. mustad. Trichoglossum Boud.) (tahvel 8). Spathularia Fr. helepruunid. mitmerakulised.) Lloyd) (vt. 1982). eosed eoskottides kimbuna. 102 . Eoskotid tõlvjad.ja segametsades kasvav harilik pahtlik (S. 1966a). kuid üleni tihdedalt kaetud lühikeste mustade harjastega. pruunid. 1995). Viljakehad kuni 4 cm kõrgused. siledad. Huumusesaproobid rohtunud karbonaatsel pinnasel metsaservades ja -lagendikel. 1-2 cm laiuse kübaraga. värvusetud. Perekond harjaskeel. ellipsoidsed või käävjad. kuivad või kleepiv-limased. Viljakehad kuni 10 cm kõrgused. väga harva soodes turbasammaldes (Sphagnum spp. Perekonnas 1 liik – pisipahtlik (M. Eestis 2 liiki. Eoskotid tõlvjad.Sugukond maakeelelised. Kalamees. mürgine. külgedelt tugevasti kokku surutud. kõik suhteliselt haruldased. Kasvavad augustist oktoobrini. hirsutum (Fr. güromitriinimürgitus). Eosed üherakulised. Geoglossum Fr. circinans (Pers. eosed ellipsoidsed. Teistest tavalisem on sügisel lookadastikes kasvav loo-maakeel (G. jalale laskuva kuni 3 cm laiuse ja 2–3 mm paksuse helekollase kübaraga.: Fr. 8–16-rakulised. Perekond ringik. Eoskotid silinderjas-tõlvjad. märjal lehekõdul või turbasamblas (Sphagnum spp. ereda munakollase. seenekaitse).) Gillet. Eoskotid tõlvjad. nõeljad.) Fr. nõeljad. mida iseloomustab valge jalg ning kuld. harva. Perekond pahtlik. Cudonia Fr. Viljakehad väga sarnased maakeelte (Geoglossum) viljakehadega. paludosa Fr.). Eestis 6 perekonda 14 liigiga. kuni 5 mm laiuse tõlvja kübara ja valge silinderja jalaga. harva üherakulised ja värvusetud. Viljakehad kuni 5 cm kõrguse jala ja kumera.). Perekond pisipahtlik. 1982). Eesti Punasesse raamatusse on ohualti liigina võetud liiv-maakeel (Geoglossum arenarium (Rostr. Eestis 7 liiki. neist tavalisem on sügisel okas. tõlvjad. güromitriinimürgitus). eosed pikad.

Varise. värvusetud. Parafüüsid kitsas-lantsentjad või silinderjad. ja tumekollane A. Eestis 10 liiki.) Raitv. Karst. nende väliskülge ja eriti serva katavad mitmesuguse kuju ja pikkusega karvad. Parafüüsid silinderjad. tavaliselt 1-. Parafüüsid lantsetjad. üherakulised. kausjad. Eestis 17 perekonda 91 liigiga. Eestis 3 liiki. ciliata Fuckel.4 mm lehtereoslatega valge H. 1982. Karvad paksude. Eoskotid silinderjas-tõlvjad või silinderjad.2–3 mm). valkjad kuni heleookerjad. eriti sarikaliste (Apiaceae) surnud vartel. kausjad. Perekond Cistella Quél. valged. Eestis 4 liiki. harvem kuni 4-rakulised.) Svrček okaspuude mahalangenud okastel ja käbidel (Huhtinen. kollased või mustjaspruunid. ere. liudjad. oranži eoslavaga ja tihedate pikkade valgete (harva pruunide) karvadega kaetud välisküljega. kausjad või liudjad. grevillei (Berk.ja varisesaproobid. Puidu. 1989). Soobik. Perekond Lachnellula P. värvusetud. sisaldavad kollast pigmenti. ühe või kahe sileda tipurakuga. valged või kollakad. lühikarvased. Parafüüsid silinderjad. Karst. Eestis 5 liiki. tihti kannavad tipus kaltsiumoksalaadi kristalle. Varisesaproobid. Eosed enamasti ellipsoidsed või käävjad. välisküljel lühikarvased.: Fr. albotestacea (Desm. kausjad. Perekond Hyaloscypha Boud. välisküljel lühi.ja puidusaproobid. Perekond Calycellina Höhn. värvusetud. pikakarvased. rohttaimede ja vaarika vartel on sagedased lühikeste karvadega H. aureliella (Nyl. harva. üleni köbrulised. liudjad. mille valged lehtereoslad muutuvad kuivades tumekollaseks. üksikud liigid okaspuude parasiidid.kuni pikakarvased. acutipila (P. crispula (P. mitmesugustel kõrrelistel (Kalamees & Raitviir. Karvad 1–3-rakulised. värvusetud. valged või oranžikaskollased. köbrulised. Viljakehade väiksuse ja sugukonnasisese vähese välise varieeruvuse tõttu on mitte ainult liigid. klaasjate. neist tavalisim on kõduneval okaspuupuidul kasvav H. õhukeseseinalised. Perekond Hyalopeziza Fuckel Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. millepunctata (Lib. Parafüüsid lantsetjad. tugevasti valgust murdvate seintega. Parafüüsid paljudel liikidel lantsetjad. kuni 5 mm.) Raitv.Sugukond harjastiksikulised. neist tavalisim C. Perekond Hamatocanthoscypha Svrček Lehtereoslad lühikese jalaga. Varise. siledad. Lehtereoslad valged või kollased.) Raitv.ja varisesaproobid. punctata (Fr. ja pikkade kõverdunud karvadega H. 1988).) Huhtinen.) Raschle rohttaimede. tavalisem on erekollane C.) Raitv. õhukeseseinalised. tipus konksjalt kõverdunud. paljud liigid kulusaproobid rohttaimede surnud vartel. eoskottidest tunduvalt pikemad. Eesti harjastiksikulistest on kirjutanud ülevaate Raitviir (1969). laricionis (Velen. harva tumedavärvuselised. hulkraksed siledad. kasvavad kevadest hilissügiseni. Karvad paljurakulised. Eestis 2 liiki. (6 liiki). Lehtereoslad istuvad. valged.) Raitv. nivea (Hedw. Karvad 1–3-rakulised. esineb kõduneval tammepuidul. Käesolevas töös ei käsitleta perekondi Polydesmia Boud. Lehtereoslad istuvad. lühikarvased. Perekond Albotricha Raitv. Lehtereoslad istuvad. Parafüüsid niitjad. Eestis 1 liik – D. Karst.kuni kahvatukollased.ja varisesaproobid. Mahalangenud lehtpuulehtedel on väga haruldane pikkade sirgete karvadega H. sisaldavad samasugust pigmenti nagu karvadki. Varisesaproobid. õhukeseseinalised. pikakarvased. Puidu. vaid paljudel juhtudel ka perekonnad määratavad ainult mikroskoobi abil. Perekond Dasyscyphella Tranzcshel Lehtereoslad pika jalaga. sagedasemad on valge A. harva 103 .ja puidusaproobid. Karvad silinderjad. Karvad paljurakulised. Parafüüsid silinderjad..) Lowen & Dumont mitmesuguste lehtpuude mahalangenud lehtedel. Tavaline on kuni 0. Puidu. kausjad või liudjad. köbrulise või ogalise tipu ja sileda alaosaga. (1 liik) ja Clavidisculum Kirschst. Lehtereoslad lühikese jalaga. Hyaloscyphaceae Lehtereoslad väikesed kuni keskmise suurusega (0. Karvad koonusjad. Eestis 6 liiki. välisküljel lühikarvased.

välisküljel kaetud lühikeste karvadega.ja varisesaproobid. Karvad paljurakulised. nidulus (Fr. väljast pikkade valgete karvadega kaetud vaarika-harjastiksik (L. kausjad. Varisesaproobid. kausjad. rubi (Bres. Karst.: Fr. esineb hilissügiseti mahalangenud tamme. Parafüüsid lantsetjad. Puidu. neist tavalisim on lehtpuude.) Raitv. Parafüüsid silinderjad. harvem lühikese jalaga. Karst. Karvad värvusetud. lachnobrachya (Desm. harva puidusaproobid. Perekond Trichopeziza Fuckel Lehtereoslad istuvad.: Fr) P. erekollased. Eestis 3 liiki. calyciformis (Willd. Parafüüsid lantsetjad. (Raitviir. 1985). heledavärvuselise eoslavaga. kõik suhteliselt haruldased. harvem esineb samadel substraatidel suurte (18–24 µm) tõlvjate eostega L. ainult okaspuudel. valge. Tavalisemad on vanadel kuivanud vaarikavartel kasvav oranži eoslavaga. tavaliselt rühmiti tihedalt kooskasvavad. siledad. 1957). Perekond Perrotia Boud.. värvusetud või pruunid. Värvunud karvadega liikidel pigment rakusisene. Rohttaimede surnud vartel kasvab kohati massiliselt valge L.) Boud. Puidusaproobid. tumedavärvuselise eoslavaga. õhukeseseinalised. helepruunide mõõdukalt paksenenud seintega. Tavalisemad on 1-rakuliste eostega ja väävelkollase välisküljega T. helebeeži eoslavaga L.) surnud vartel 4-rakuliste eostega väävelkollane T.) Raitv. Varisesaproobid.) Fuckel. Eoskotid tavaliselt 4-eoselised. Eestis 2 liiki. Parafüüsid silinderjad. mollissima (Lasch) Fuckel. Eestis 19 liiki. Tavalisemad on männi.) Dennis. mõnikord ereoranži eoslavaga. ja suurte (kuni 5 mm). tihedalt kooskasvavate lehtereoslatega L.kuni pikajalgsed. on tavaline juunist augustini kaheiduleheliste taimede kõdunenud vartel. kuuse ja lehise peentel surnud oksakestel kasvav kerajate eostega L. Perekonnast on lühiülevaate avaldanud Raitviir (1980). Varise-.: Fr. P. Surnud osjade (Equisetum spp. 1989).) Rehm ning valge välisküljega T.) P. willkommii (Hartig) Dennis (Muiste. Karvad 3–8-rakulised. Karvad üherakulised. Eestis 3 liiki. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. Karst. Parafüüsid lantsetjad. corticale (Pers. leucophaea (Pers. Kõduneval puidul on väga tavaline üleni lumivalge valge harjastiksik (L.) vartel esineb P. Perekond Phialina Höhn. sulphurea (Pers. 104 . Eestis 3 liiki. flammea (Alb.) Raitv. välisküljel kaetud pikkade tumepruunide karvadega. 1979. Perekond Psilachnum Höhn..).) Raitv. variegatum (Fuckel) Raitv. Varise. clavigerum (Svrček) Raitv. & Schwein.) ja tihti temaga koos esinev pruunikarvane. Prokhorov & Raitviir. inquilinum (P. kausjad. kollaste või pruunide siledate karvadega. Puidu. mille karvatipud on kaetud suurte kaltsiumoksalaadi kristallidega.ja vahtralehtedel (Huhtinen. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. eriti haabade surnud koorel kasvav 2-rakuliste käävjas-ellipsoidsete eostega (11–13 µm) L. valged. välisküljel kaetud eredavärvuseliste pikkade karvadega. Parafüüsid lantsetjad. Eestis 11 liiki. Puidu-. Lachnum Retz. Perekond Trichopezizella (Dennis) Raitv. välisküljel kaetud pikkade pruunide karvadega. välisküljel valged või pruunid. tavalisem on lehtpuude surnud puidul kasvav punakaspruuni eoslava ja tellispunaste karvadega P. Lehtereoslad istuvad.) Dharne mahalangenud tüvede koorel. Esinevad väga sageli rohttaimede kõdunevatel vartel. Eestis 8 liiki. välisküljel kaetud lühikeste valgete karvadega. Parafüüsid silinderjad. mis karvadki.) Raitv. välisküljel kaetud pikade paljurakuliste valgete. enamasti pigmenteerunud tsütoplasmaga. Lehtereoslad istuvad või lühijalgsed. Parafüüsid kitsas-lantsetjad. Metsamajanduslikult tähtis on lehistel parasiteeriv ning noortel puudel tüvevähki tekitav L. (Kalamees & Raitviir. T. üleni krobelised. kuni 5 mm läbimõõdus.ja puidusaproobid. virgineum (Batsch : Fr. Perekond Lasiobelonium Ellis & Everh. sisaldavad kollast pigmenti.ja varisesaproobid. Hilissügisel kasvab nõgese (Urtica dioica L. Karvad paljurakulised. sõnajalgade surnud lehevartel on tavaline P. 1980). clandestinum (Bull. Lehtereoslad lühi. heledavärvuselise eoslavaga. harvem varisesaproobid.: Fr. suecica (de Bary ex Fuckel) Nannf. heledavärvuselise eoslavaga. Eestis 4 liiki. sisaldavad sama pigmenti. Lehtereoslad pika. Eoskotid laia lamekumera tipuga. chrysostigmum (Fr.pruunid. harvem parasiidid. laia aluse ja pika peene viburja tipujätkega. Perekond harjastiksik.

Sugukond tiksikulised, Leotiaceae
Lehtereoslad väikesed või keskmised (0,1–3 mm), harva suured (kuni 3 cm). Viljakehade väliskoor koosneb piklikest rakkudest. Eoskotid silinderjad või tõlvjad, 8-eoselised, harva paljueoselised. Real perekondadel viljakehad sültja konsistentsiga. Varise- ja kõdu-, harva huumusesaproobid. Eestis 21 perekonda 56 liigiga. Siinkohal ei leia käsitlemist järgmised perekonnad: Allophylaria (P.Karst.) P. Karst. (1 liik); Calycina Nees ex Gray [sün. Pezizella Fuckel) (4 liiki); Cyathicula de Not. [sün. Belonioscypha Rehm] (3 liiki); Tympanis Tode (2 liiki). Perekond Ascocalyx Naumov Eestis 1 liik – A. abietina (Lagerb.) Schläpf.-Bernh. [sün. Crumenula abietina Lagerb., Scleroderris lagerbergii Gremmen, Gremmeniella abietina (Lagerb.) M. Morelet], millel on oluline metsamajanduslik tähtsus, sest tekitab laialtlevinud haigust – okaspuu-skleroderrioosi e. võrsevähki. Haigus tabab mände, kuuski ja lehiseid ning kuulub okaspuuseemikute talvitumishaiguste hulka (Hanso, 1969, 1974, 1983; Krutov & Hanso, 1985). Perekond Ascocoryne J.W. Groves & Wilson Lehtereoslad tünjad, lillad (kuni 0,5 cm). Puidusaproobid, kasvavad enamasti kändude lõikepinnal. Eestis 2 liiki, tavalisem on 1-rakuliste eostega A. sarcoides (Jacq.: Fr.) J.W. Groves & Wilson, temast harvem esineb 4-rakuliste eostega A. cylichnium (Tul.) Korf. Perekond bisporell, Bisporella Sacc. Lehtereoslad lühikese jalaga, ere- või kahvatukollased, kasvavad tavaliselt koos suurte rühmadena. Puidusaproobid. Eestis 4 liiki, neist tavalisim erekollaste viljakehadega kollane bisporell (B. citrina (Batsch : Fr.) Korf & S.E. Carp., sün. Helotium citrinum (Hedw.) Fr.), mida esineb väga sageli lamapuidul; üks Eesti tavalisemaid ja silmatorkavamaid puiduseeni, eriti mahalangenud lehtpuuokstel. Perekond Bulgaria Fr. Lehtereoslad tünjad, mustad; ka eosed mustad. Ainus liik on Eestis suhteliselt haruldane lamapuidul kasvav B. inquinans Fr. (tahvel 8), mille lehtereoslate suurus ulatub kuni 2 cm. Perekond Cenangium Fr. Lehtereoslad läbi koore tungivad, nahkjad, tumedavärvuselised. Puidusaproobid. Eestis 1 liik – C. ferruginosum Fr.: Fr. [sün. C. abietis Fr.] surnud männiokstel, harva. Perekond rohetiksik, Chlorociboria Seaver Lehtereoslad lühijalgsed, ebakorrapäraselt kausjad, nahkjad, rohelised. Puidusaproobid, värvivad lamapuidu roheliseks. Eestis 2 liiki. Tavalisem esindaja on heleroheliste lehtereoslatega C. aeruginascens (Nyl.) Kanouse [sün. Chlorosplenium aeruginascens (Nyl.) P. Karst.].

105

Perekond Crocicreas Fr. Lehtereoslad enamasti heledavärvuselised, karikjad, 0,5–3 mm laiused, jalg reeglina pikem lehtereosla läbimõõdust. Varisesaproobid. Eestis 6 liiki. Massiliselt esineb kõikjal rohttaimede surnud vartel C. cyathoideum (Bull.: Fr.) S.E. Carp. (joon. 3.81.), mille lehtereoslad on väikesed ja valkjad. Tunduvalt harvem on suurem ja roosakaskollane C. coronatum (Bull.) S.E. Carp. (joon. 3.82.), mille viljakehade serva ääristavad hõredad pikad ripsmed.

Joon. 3.81. Crocicreas cyathoideum. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

Joon. 3.82. Crocicreas coronatum. (A) Lehtereosla. (B) Kotteos. [11].
Perekond lõhkik, Encoelia (Fr.) P. Karst. Lehtereoslad kuni 1 cm laiused, tungivad kimbuna või harvem ka üksikult välja puukoore lõhedest. Eestis 3 liiki. Varakevadel on lamavatel haavatüvedel kaunis sage helepruun kobarlõhkik (E. fascicularis (Alb. & Schwein.: Fr.) P. Karst.), kevadel ja sügisel aga kasvab kuivanud sarapuuokstel sametiste lehtereoslatega sametlõhkik (E. furfuracea (Roth.: Fr.) P. Karst.). Perekond Godronia Moug. & Lév. Lehtereoslad urnjad, tumedavärvuselised, ripsmelise või hambulise servaga, kasvavad põõsasjalt koos. Eosed pikad, hulkraksed. Eestis 1 liik – sõstarde surnud okstel kasvav G. ribis (Fr.) Seaver (Lepik, 1938c). Perekond Heyderia (Fr.) Link Viljakehad tõlvjad, kuni 1 cm kõrgused, väikese fertiilse pea ja pika peene jalaga. Varisesaproobid. Eestis 2 liiki. Kuuseokastel kasvab roostepruun H. abietis (Fr.) Link [sün. Mitrula abietis Fr.], männiokstel valkjaspruun H. pusilla (Fr.) Link; mõlemad liigid on meil sagedased (Raitviir, 1961b, 1965). Perekond Holwaya Sacc. Lehtereoslad lühijalgsed, kausjad kuni tünjad, lihakas-sültjad, rohekas- või pruunikasmustad. Eosed niitjad, paljurakulised. Puidusaproobid. Perekonnas 1 liik – H. mucida (Schulzer) Korf & Abawi. Tema kuni 1,5 cm suurused rohekasmustad lehtereoslad esinevad koos anamorfiga Crinula caliciformis Fr. mahalangenud pärnatüvedel põlismetsades, harva (Kalamees & Vaasma, 1989). Perekond Hymenoscyphus Gray Suur liigirikas perekond. Eestis seni teada 17 liiki. Lehtereoslad pika jalaga, lamekausjad, heledavärvuselised. Rohttaimede surnud vartel kasvavad munakollane H. scutula (Fr.) W. Phillips (joon. 3.83.) ja H. herbarum (Fr.) Dennis (joon. 3.84.); kõduneval puidul, eriti mahalangenud oksakestel tumeookerjas H. calyculus (Fr.) W. Phillips.

Joon. 3.83. Hymenoscyphus scutula. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

Joon. 3.84. Hymenoscyphus herbarum. (A) Lehtereoslad. (B) Eoskott eostega ja parafüüs. [11]. 106

Perekond Ionomidotis E.J. Durand Lehtereoslad põõsjalt koos, harvem üksikult kasvavad; kõrvjad või kausjad, tumekastanpruunid, kuni 3 cm kõrgused (KOH lahuses eritavad ohtralt violetset pigmenti). Parafüüsid täidetud violetse pigmendiga, lantsetja tipuga. Eestis 1 haruldane liik – I. irregularis (Schwein.) E.J. Durand [sün. Cordierites irregularis (Schwein.) Cooke]; kasvab mahalangenud pärnatüvedel põlismetsades (Nigula ja Muraka raba soosaartel) (Kalamees & Vaasma, 1989). Perekond hüüvik, Leotia Pers. Viljakehad pika jala ja nööpja kübaraga, sültjad. Huumusesaproobid. Eestis 1 liik. Oranžikaskollase jalaga (3–7 cm) ja oliivkollase kübaraga (1–2 cm) kollane hüüvik (L. lubrica Pers.) (tahvel 7) on tavaline pinnasel männimetsades, augustist oktoobrini. Perekond Neobulgaria Petr. Lehtereoslad tünjad, sültjad, heledavärvuselised (roosakad kuni lillakad), kaunis suured (1–2 cm). Eosed ellipsoidsed, kahe väikese õlitilgaga. Saproobid kõduneval lehtpuupuidul. Perekonnas 1 liik – N. pura (Fr.) Petr. (joon. 3.85.), mis esineb Eestis suhteliselt harva augustist oktoobrini. Perekond Stamnaria Fuckel Lehtereoslad jalaga, kausjad, heledavärvuselised; eoslava ümbritsetud kõrge silinderja kraega. Perekonnas ainult 1 liik – S. persoonii (Moug.) Fuckel (joon. 3.86.), mis esineb kaunis harva ka Eestis; kuni 1 mm suurused roosakad lehtereoslad kasvavad osjade (Equisetum spp.) surnud vartel (Põldmaa, 1967).

Joon. 3.86. Stamnaria persoonii. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11]. Joon. 3.85. Neobulgaria pura. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].
Perekond Velutarina Korf Lehtereoslad istuvad, kausjad, oliivrohelise eoslava ja helepruuni välisküljega. Eosed laiellipsoidsed, helepruunid. Puidusaproobid. Eestis 1 liik – Velutarina rufo-olivacea (Alb. & Schwein.: Fr.) Korf, mis kasvab harva surnud vaarikavartel (Prokhorov & Raitviir, 1985).

Sugukond Orbiliaceae
Lehtereoslad väikesed (0,2–1,5 mm laiused), istuvad, heledad, poolläbipaistvad. Eoskotid ja eosed suhteliselt väikesed. Puidusaproobid. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Perekond Orbilia Fr. Lehtereoslad väikesed, beežid, kollased, oranžid või roosakad, esinevad küllalt sageli lamapuidul. Eestis seni teada 4 liiki, kuid nende arv võib ulatuda tegelikult vähemalt 10-ni. Tavalisemad on beežide kuni peaaegu valkjate kausjate lehtereoslatega O. inflatula (P. Karst.) P. Karst. ja helekollaste lamendunud ketasjate viljakehadega O. delicatula (P. Karst.) P. Karst., millel on väga iseloomulikud väikesed (2,5-3x1 µm) neerjad eosed.

107

Sugukond lumehallikulised, Phacidiaceae
Eestis 1 perekond 9 liigiga. Perekond lumehallik, Phacidium Fr. Lehtereoslad väikesed, kuni 2 mm pikkused, subepidermaalsed, ümarad, mustjashallid; täiskasvanud viljakehad avanevad ebakorrapäraste lõhedena ning on määrdunudhallid, kergelt kollakasrohelise tooniga, strooma puudub. Eoskotid tõlvjad. Eosed piklikellipsoidsed kuni värtenjad, 1-rakulised, värvusetud. Parafüüsid lihtsa ehitusega. Parasiidid lehtedel, okastel, võrsetel, harvem saproobid. Eestis 9 liiki. Männil kasvab 2 liiki - harilik lumehallik (Ph. infestans P. Karst.) (tahvel 6) ja lõhik-lumehallik (Ph. lacerum Fr.). Ulatuslikku kahju noortele mändidele Põhja-Euroopa ja Põhja-Ameerika metsakultuurides ja -taimlates tekitab harilik lumehallik, mille levila lõunapiirile jäävas Eestis on suuremaid kahjustusi siiski harva esinenud. Seen on levinud piiratud aladel Kirde- ja Kagu-Eestis, mõne koldena ka Lääne-Saaremaal ja -Hiiumaal (Hanso, 1986). Ülejäänud 7 lumehalliku liiki on Eestist leitud eelmisel sajandil või käesoleva sajandi algul, uusleiud nende kohta puuduvad.

Sugukond mügarliudikulised, Sclerotiniaceae
Lehtereoslad keskmised kuni suured (3-13 mm laiused), tavaliselt helepruunid. Iseloomulik on seenemügara või strooma olemasolu, millest viljakehad välja kasvavad. Lehtereoslate ja seenemügarate anatoomiline ehitus varieerub perekonniti suuresti. Eoskotid silinderjad, 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed, 1-rakulised, valdavalt värvusetud. Enamik esindajaid on parasiidid, ohtlike taimehaiguste tekitajad, nende elutsüklis domineerib anamorf. Eestis 8 perekonda 31 liigiga. Siinkohal jäävad lähemalt käsitlemata perekonnad Stromatinia (Boud.) Boud. ja Verpatinia Whetzel & Drayton, kumbki 1 liigiga. Perekond hahkhallitusliudik, Botryotinia Whetzel Lehtereoslad ja seenemügarad nagu perekonnas Sclerotinia. Arengutsüklis domineerib põllu- ja aiapidajatele hästi tuntud, hahkhallitust tekitav anamorf-perekond hahkhallik (Botrytis). Eestis teada 2 liiki mitmesugustel rohttaimedel, eriti kõrrelistel laialt levinud Botryotinia fuckeliana (de Bary) Whetzel (Soobik, 1988) ja B. draytenii (Bodin & Wakef.) Seaver, mille anamorfid on vastavalt Botrytis cinerea Pers.: Fr. ja B. gladiolorum Timmerm.; mõlemad anamorfid on meil hahkhallituse tekitajana tavalised vastavalt mitmesugustel kaheidulehelistel rohttaimedel ja gladioolidel (Gladiolus spp.). Anamorf-perekonnas Botrytis P. Micheli ex Pers. on hahkhallituse tekitajaid Eestis seni üldse teada 7 teisliiki. Juba nimetatud 2 teisliigi kõrval esinevad veel järgmised teisliigid, mille teleomorfe ei teata: B. aclada Fresen. - sibulatel (Allium spp.); B. elliptica (Berk.) Cooke - liiliatel (Lilium spp.); B. fabae Sardiña - põldoal, põhjustab põldoa-šokolaadilaiksust; B. paeoniae Oudem. - pojengidel (Paeonia spp.); B. tulipae (Lib.) Lind - tulpidel (Tulipa spp.). Perekond Capillipes Santess. Eestis 1, teadusele uuena kirjeldatud liik - C. kalameesi Raitv. Lehtereoslad väikesed, halli keraja peaosa (0,5-0,7 mm) ja pika musta niitja jalaga (8-12x0,1 mm), mis kinnitub kerajatele mustadele seenemügaratele (kuni 0,7 mm); viimased on seotud tarnade (Carex spp.) kõdunevate vartega. Liik on leitud ja kirjeldatud 5. XI 1968 Tartu lähedalt Emajõe luhalt Ihastes (Raitviir, 1972b) ja jäänud seni ainukeseks leiuks. Perekond urvaliudik, Ciboria Fuckel Perekonda kuuluvad liigid kasvavad tuultolmlejate lehtpuude mahalangenud mumifitseerunud urbadel. Nende helepruunid lehtereoslad ilmuvad varakevadel lume sulamise lõppjärgus või kohe pärast lume sulamist; tihti kasvavad viljakehad välja keltsas asuvatelt urbadelt. Eestis teada praeguseks 6 liiki, kuid nende spetsialisatsioon erinevate puude urbade järgi vajab veel uurimist. Tavalisem on halli lepa urbadel kasvav lepa-urvaliudik (C. amentacea (Fr.) Fuckel) (Raitviir, 1972a) (tahvel 8; joon. 3.87.).

Joon. 3.87. Lepa- urvaliudik, Ciboria amentacea. (A) Lehtereoslad. (B) Kotteos. [11].

108

Perekond moniliinia, Monilinia Honey Lehtereoslad tekivad harva, osal liikidel vaid erandjuhtudel. Anamorf Monilia Bonord. mumifitseerib kasvuaastal peremeestaimede vilju, millest järgmisel kevadel arenevad soodsatel tingimustel lehtereoslad. Moniliinia liigid parasiteerivad roosõieliste (Rosaceae) ja mustikaliste (Vacciniaceae) sugukonda kuuluvate taimede viljadel. Eestis 6 liiki. Kevaditi esinevad eelmise aasta mumifitseerunud metsamarjadel: mustikal (Vaccinium myrtillus L.) mustikamoniliinia (Monilinia baccarum (J. Schröt.) Whetzel); jõhvikatel (Oxycoccus spp.) jõhvikamoniliinia (M. oxycocci (Woronin) Honey); pohlal (Rhodococcum vitis-idaea (L.) Avr.) pohlamoniliinia (M. urnula (Weinmann) Whetzel); sinikal (Vaccinium uliginosum L.) sinikamoniliinia (M. megalospora (Woronin) Whetzel). Õuntel esineb õunamoniliinia (M. fructigena (Aderhold & Ruhl.) Honey, sün. Sclerotinia fructigena Aderhold & Ruhl.) ja luuviljalistel luuviljalistemoniliinia (M. laxa (Aderhold & Ruhl.) Honey ex Whetzel). Viimased 2 liiki esinevad Eestis ainult anamorfina, vastavalt Monilia fructigena Pers. ja M. laxa (Ehrenb.) Sacc., esimene tekitab õuntel puuviljamädanikku, teine kirssidel, ploomidel ja pirnidel (väga harva erivormina isegi õuntel) luuviljalistemädanikku. M. fructigena on viljapuuaedades massilise levikuga hästituntud seen - mädanevatel õuntel tekivad kontsentriliste ringidena eospadjandid, milles arenevad koniidikandjatel koniidid. Tihti jääb osa haigestunud õunu talveks puu otsa rippuma. Puuviljamädanik võib tekitada kuni 30% saagikadu (Lõiveke, 1995). M. laxa kahjustab peamiselt kirsipuid, samuti ploomi- ja pirnipuid. Luuviljaliste-mädaniku haiguspilt on puuvilja-mädanikuga sarnane, siin aga algab haigus juba õitsemise ajal, lisaks nakatuvad ka võrsed ja oksad. Nakatunud õied ja lehed jäävad kuivanult sügiseni puule. Perekond Rutstroemia P. Karst. Seenemügarad puuduvad. Erineva suuruse ja värvusega lehtereoslad tekivad substraadisisestel stroomadel. Saproobid mahalangenud puulehtedel. Eestis 4 liiki. Kuni 3 mm suuruste helepruunide lehtereoslatega ja neerjate eostega R. sydowiana (Rehm) W.L. White esineb tammelehtedel, rohekaskollaste lehtereoslatega ja ellipsoidsete eostega R. luteovirescens (Roberge) W.L. White vahtralehtedel ja väikeste, kuni 2 mm suuruste valkjaspruunide lehtereoslatega ja ellipsoidsete eostega R. conformata (P. Karst.) Nannf. lepalehtedel. Perekond mügarliudik, Sclerotinia Fuckel Lehtereoslad kasvavad välja seenemügaratest, mis tekivad peremeestaime organite sees või pinnal. Mügarliudikuid Eestis on lähemalt käsitlenud Raitviir (1976). Eestis praegu teada 10 liiki. Tavaline on võsaülase (Anemone sylvestris L.) risoomidel suuri kerajaid seenemügaraid moodustav suur mügarliudik (S. tuberosa (Hedw.: Fr) Fuckel) (tahvel 7). Tema pruunid, sügavkausjad, pika jala (kuni 5 cm) otsas asuvad lehtereoslad (kuni 2 cm) ilmuvad kevadel, võsaülase õitsemise ajal. Väga paljudel köögiviljataimedel põhjustab valgemädanikku valge mügarliudik (S. sclerotiorum (Lib.) de Bary, sün. S. libertiana Fuckel) (Lõiveke, 1986); tema seenemügarate kuju sõltub taimeorgani kujust, milles seen areneb; nii täidab ta näiteks päevalille (Helianthus annuus L.) õisikus terve õisikupõhja võrkja seenemügaraga. Ristikuvähi põhjustaja on meil ristiku-mügarliudik (S. trifoliorum Erikss.) (Kivi & Kivi, 1968; Kuusksalu, 1978); seenemügarad tekivad juurekaela piirkonnas, vartel, lehevartel ja lehtedel; augustis või septembris idanevad nad lehtereoslateks (4-5 mm); haigus põhjustab taimede närbumist ja kuivamist. Mügarliudiku liike esineb meil ka tarnadel (Carex spp.) - S. duriaeana (Tul.) Rehm ja S. sulcata (Desm.) Whetzel, samuti kõrkjatel (Scirpus spp.) - kõrkja-mügarliudik (S. scirpicola Rehm) (Raitviir, 1972a). Tulpidel (Tulipa spp.) on avastatud tulbi-mügarliudik (S. tuliparum Kleb.) (Normet, 1981).

109

Selts Jalgsamblikulaadsed, Caliciales
Viljakehad enamasti jalaga lehtereoslad. Osal taksonitel võivad eoskotid eoste valmides kiiresti laguneda, mistõttu eoste mass jääb vabalt eosla pinnale; teistel jäävad eoskotid kuni eoste väljumiseni terveks. Eestis 5 sugukonda, mille esindajad on samblikud, samblike parasiidid ja puidusaproobid (Lõhmus, 1998); siinkohal käsitletakse 2 sugukonda.

Sugukond Mycocaliciaceae
Lehtereoslad jalaga. Eoskotid ei lagune eoste valmides. Eesti 4 perekonda, neist tavalisemad 2 perekonda 10 liigiga. Perekond Chaenothecopsis Vain. Lehtereoslad jalaga, pruunikasmustad või mustad. Eosed 1-2-rakulised, pruunid, siledad või ornamenteeritud. Eoskoti tipp pole ühtlaselt paksenenud, vaid seda läbib keskne kanal. Eestis 9 liiki. Parasiidid samblike tallusel - C. consociata (Nadv.) A.F.W. Schmidt, C. epithallina Tibell, C. subparoica (Nyl.) Tibell, C. vainioana (Nadv.) Tibell; parasiidid epifüütsetel vetikatel - C. pusiola (Ach.) Vain., C. viridireagens (Nadv.) A.F.W. Schmidt; saproobid laguneval puidul - C. debilis (Turner & Borrer) Tibell, C. nana Tibell, C. rubescens Vain. Perekond Mycocalicium Vain. Lehtereoslad jalaga, sarnanevad eelmise perekonna eoslatega. Eoskoti tipp ühtlaselt paksenenud, keskse kanalita. Eosed pruunid, 1-rakulised. Eestis teada vaid 1 liik - M. subtile (Pers.) Szat., mis kasvab laguneval puidul.

Sugukond Microcaliciaceae
Lehetereoslad jalaga, mustad. Eoskotid lagunevad eoste valmides ning eosmass jääb pulbrina eosla pinnale. Eosed 2-8-rakulised, pruunid või rohekad. 1 perekond. Perekond Microcalicium Vain. Eestis teada 2 liiki - M. disseminatum (Ach.) Vain. (sambliku Chaenotheca chrysocephala (Turner ex Ach.) Th. Fr. parasiit) ja M. arenarium (Hampe) Tibell (saproob ja parasiit sambliku Psilolechia lucida (Ach.) M. Choisy tallusel).

Selts Hirvepähklilaadsed, Elaphomycetales
Viljakehad maa-alused peiteoslad. Eoskotid rühmitunud viljakehade sisemuses kambritesse. Eestis 1 sugukond.

Sugukond hirvepähklilised, Elaphomycetaceae
Kirjeldus vastab seltsi omale. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Perekond hirvepähkel, Elaphomyces Nees : Fr. Eestis 2 liiki: teraline hirvepähkel (E. granulatus Fr., sün. E. cervinus (Pers.) J. Schröt.) ja kirju hirvepähkel (E. variegatus (Vittad.) Ceruti). Hirvepähklid (rahva seas tuntud nõmmekartuli nimetuse all) on Eestis arvatavasti üsna laia levikuga maa-alused seened, nende viljakehad on kerajad, vahel ka lapikud, kõvad, ornamenteeritud periidiga, kuni 3 cm suurused; kasvavad meelsamini liivasel pinnasel, nõmmealadel. Pinnasesse peituva eluviisi tõttu on neid raske leida, tihti leiab neid metssigade poolt ülestuhnitud metsapinnases, metsaistutustöödel tehtud “lappidel”. Hirvepähklid ei ole söödavad ega ka mürgised.

110

Selts Liudikulaadsed, Pezizales
Viljakehad istuvad või jalaga, enamasti liudjad või kausjad lehtereoslad; harvem keeruka kujuga kübara ja jalaga; lihakad. Eoslava katab lehtereosla sisepinda või kübara väliskülge. Eoskotid operkulaatsed või suboperkulaatsed, enamasti 8-eoselised, harvem 2-, 4- või paljueoselised. Eosed alati 1-rakulised, kerajad, ellipsoidsed või käävjad; siledad või ornamenteeritud; enamasti värvusetud, vaid mõnel perekonnal värvunud. Anamorf paljudel esindajatel olemas; looduses on seda raske tuvastada, küll aga ilmneb see tihti hästi seene kasvatamisel puhaskultuuris; anamorfi tähtsuse kohta seene levimisel looduses andmed puuduvad, kuid ilmselt jääb see oluliselt alla teleomorfi osale (Öpik, 1998). Valdavalt kõdu-, puidu- või sõnnikusaproobid, esineb ka väike rühm samblaparasiite (Octospora). Iseloomuliku ökoloogilise rühma moodustavad tuleasemetel kasvavad leesaproobid. Seltsis 10 sugukonda, mis kõik ka Eestis esindatud.

Sugukond paskliudikulised, Ascobolaceae
Lehtereoslad väikesed, alla 1 cm laiused, istuvad. Valminud eoskottide tipud tõusevad eoslava pinnast kõrgemale, sellepärast näib täiskasvanud viljakehade eoslava luubi all näsaline. Eoskotid tavaliselt kogu pikkuses hajusalt amüloidsed; 8-eoselised, harva suurema eoste arvuga eoskotis. Eosed värvunud või värvusetud, paljudel liikidel ornamenteeritud; ellipsoidsed, käävjad või kerajad. Eestis 4 perekonda 22 liigiga. Sugukonna spetsiaalse uurimisega Eestis - seente viljakehade väljakasvatamisega laboritingimustes loodusest kogutud loomasõnnikul on tegelenud Prokhorov (1989a-b,) ja Leenurm (1998). Perekond paskliudik, Ascobolus Pers. Lehtereoslad poolkerajad, äraspidikoonusjad või liudjad; valged, kollakad, roosakad, oliivrohekad või pruunid, tumedatäpilise eoslavaga. Valminud eosed värvunud, lillad kuni tumepruunid; ornamenteeritud, harva siledad. Eoskotid alati 8-eoselised. Sõnniku-, lee-, huumuse- või varisesaproobid. Eestis 13 liiki. Harilik paskliudiku (A. furfuraceus Pers.) lehtereoslad on kuni 5 mm laiused, kollakasrohelised, täiskasvanult pruunikasmusta eoslavaga; eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, kaetud anastomoseeruvate pikivagudega; puhaskultuurides on leitud oiide; väga tavaline seen kõigi rohusööjate loomade sõnnikul. Suhkur-paskliudiku (A. sacchariferus Brumm.) lehtereoslad on väikesed (kuni 1 mm), valged, mustatäpilise eoslavaga; eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, kaetud anastomoseeruvate pikivagudega; tavaline seen põdra-, metskitse-, hirve-, hobuse- ja lambasõnnikul. Tava-paskliudik (A. immersus Pers.: Fr.) erineb teistest selle perekonna liikidest suuremate eoste (50–70 µm pikkuste) ja suhteliselt vähearvukate, silmatorkavalt eoslavast väljaulatuvate eoskottide poolest; on Eestis väga tavaline, eriti lehma- ja hobuse-, aga ka metsloomade sõnnikul. Kapsa-paskliudik (A. brassicae Crouan) erineb teistest liikidest kerajate ogaliste eoste poolest; esineb jänesesõnnikul. Tuha-paskliudiku (A. carbonarius P. Karst.) lehtereoslad on liudjad, pruunid kuni mustjaspruunid; eosed ellipsoidsed, ornamenteeritud suurte tömpide näsadega; puhaskultuurides on leitud koniide; kaunis sage, tuleasemetel. Leenurm (1998) on Eestist esmakordselt kirjeldanud 3 harvaesinevat liiki: A. cervinus Berk. & Broome ja A. minutus Boud. metskitse- ning A. roseopurpurascens Rehm hobusesõnnikult. Perekond Iodophanus Korf Lehtereoslad väikesed (1–2 mm), valkjad kuni roosakad. Eoskotid üleni amüloidsed. Eosed ellipsoidsed, värvusetud; siledad või väga peene teralise ornamentatsiooniga. Sõnniku- ja varisesaproobid. Eestis 1 liik – I. carneus (Pers.) Korf lõhe- või karmiinroosade lehtereoslatega; lamba-, lehma-, hobuse- ja metsseasõnnikul ja kõdunevatel taimejäänustel, kaunis sage. Liigile vastav anamorf kuulub teisperekonda Oedocephalum Preuss. Perekond kompsliudik, Saccobolus Boud. Lehtereoslad välimuselt samasugused kui paskliudiku (Ascobolus) perekonnas. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed, lillad kuni tumepruunid, omavahel eoskottide tippudes paiknevaiks tihedateks pakkideks kokku kleepunud. Sõnnikusaproobid. Eestis 6 liiki. Pisi-kompsliudiku (S. depauperatus (Berk. & Broome) E.C. Hansen) viljakehad (0,1 mm) on lillakasvalged või helepruunikad; eosed ellipsoidsed, siledad, punakaskollased kuni lillakaspruunid; hobuse-, lehma-, lamba-, põdra- ja hirvesõnnikul. S. glaber (Pers.) Lambotte erineb eelmisest liigist peaaegu kaks korda suuremate mõõtmete poolest; esineb lehma- ja jänesesõnnikul.

111

Perekond Thecotheus Boud. Lehtereoslad väikesed (kuni 1 mm), valkjad või kahvatulillad. Eoskotid üleni amüloidsed, 8- või 32eoselised. Eosed käävjad, tipujätketega. Eestis 2 harva liiki – T. cinereus (P. Crouan & H. Crouan) Chenant., mille lehtereoslad on liudjad, valged; eoskotid 8-eoselised; eosed peenetäpilise ornamentatsiooniga; lehmaja hobusesõnnikul (Prokhorov, 1989a); T. apiculatus Kimbr. hallide lehtereoslatega, põdrasõnnikul (Leenurm, 1998).

Sugukond kogritsalised, Helvellaceae
Viljakehad suured, kuni 15 cm, väga mitmesuguse kujuga. Põhitüüpideks on hästiarenenud jalaga kausjad lehtereoslad või pika jala ning saduljalt mitmehõlmalise või ebakorrapäraselt käärulise kübaraga viljakehad. Maa-aluse eluviisiga kogritsaliste viljakehad on trühvlitaolised.Eoskotid silinderjad, inamüloidsed, 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed või käävjad, siledad või ornamenteeritud, alati 4-tuumalised, sisaldavad alati õlitilku. Eestis 4 perekonda 21 liigiga. Perekond kogrits, Gyromitra Fr. Viljakehad jala ja ebakorrapäraselt käärulise või kolmehõlmalise kübaraga; mõnel liigil lameliudjad, lühikese jämeda jalaga (liudkogrits). Eosed ellipsoidsed, siledad, kahe õlitilgaga või käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega ja ühe suure keskse ning väiksemate otsmiste õlitilkadega. Eestis 5 liiki. Liivastes männikutes on maist juunini väga sage kevadkogrits (G. esculenta (Pers.) Fr.) (tahvel 9) tumepruuni käärulis-kurrulise kübaraga; eosed kahe väikese õlitilgaga, ellipsoidsed, siledad. Sügiskogritsa (G. infula (Fr.) Quél.) (tahvel 9) kübar on tumepruun, kolmehõlmaline; eosed ellipsoidsed, siledad, kahe õlitilgaga; segametsades augustist oktoobrini, mitte sage. Ere kogrits (G. splendida Raitv.) on lillakaspruuni kübaraga väga haruldane liik, leitud ja teadusele uue liigina kirjeldatud 1973. a. Viljandimaalt Soomaa Rahvuspargist (Raitviir, 1974). Hiidkogrits (G. gigas (Krombh.) Cooke) (tahvel 9) on ookerkollase kübaraga tavaline liik okasmetsades karbonaatsel mullal mais ja juunis. Liudkogrits (G. perlata (Fr.) Harmaja) (tahvel 10) on väliselt eelmistest liikidest erinev – lehtereoslad on lühikese jämeda jalaga, liudjad; täiskasvanuna lamenduvad, muutuvad kumeraks ja servad keerduvad alla; eosed käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega, ühe suure ja mitme väikese õlitilgaga (vrdl. mürkelliudikuga, Disciotis venosa); kasvab mais ja juunis eriti kõdunenud kändudel ja nende ümbruses, sage. Kõik kogritsaliigid on värskelt mürgised, vajavad enne söömist kupatamist (vt. güromitriinimürgitus). Kogritsaid ei tasu ära segada mürklitega (Morchella), mis on kõik kupatamata söödavad, st. ei ole ka värskelt mürgised . Perekond helvell, Helvella L. Viljakehad väga vormiküllased (Raitviir, 1986a). Kübar karikjas, saduljas või mitmehõlmaline; valge, hall, pruun või must. Jalg enamasti pikk (kuni 10 cm), harvem lühike, rudimentaarne. Eosed ellipsoidsed, ühe suure õlitilgaga. Huumuse-, kõdu- või puidusaproobid. Eestis 14 liiki. Tume helvell (H. lacunosa Fr.) (tahvel 10) – jalg valkjas kuni tumehall, ribiline; kübar tumepruun kuni must, saduljas kuni mitmehõlmaline; kaunis sageli, sügisel metsaservades ja metsateede ääres. Valge helvell (H. crispa Fr.) (tahvel 10) – viljakehad üleni valkjad või kreemikasvalged, ribilise jala ja sadulja kübaraga; kaunis sageli, pinnasel metsades. Sile helvell (H. elastica Fr.) (tahvel 15) – kübar saduljas, hele- kuni tumepruun; jalg silinderjas, sile, valge; kaunis sageli, sügisel metsades. Must helvell(H. atra Fr.) (tahvel 15) – kübar kausjas või nõrgalt saduljas; jalg peenike (3–4 mm), silinderjas; viljakehad üleni hallikasmustad, kübara väliskülg ja jalg madalalt takerkarvased; harva, sügisel metsapinnasel. Peekerhelvell (H. leucomelaena (Pers.) Nannf.) (tahvel 7) – viljakehad karikjad, lühikese ribilise jalaga, helepruunikashallid; harva, kevadel metsades. Karikhelvell (H. acetabulum (Fr.) Quél.) (tahvel 11) – viljakehad karikjad, pruunid, valge ribilise jalaga; kaunis sageli, kevaditi metsaservades. Pikkjalg-helvell (H. macropus (Fr.) P. Karst.) (tahvel 11) – viljakehad kausjad, pika jalaga, pruunikashallid, jalg ja kübara väliskülg hatuselt karvased; sageli, sügisel metsapinnasel. Helvelliliigid on söögiseentena tähtsusetud. Mõned neist sisaldavad väikeses koguses güromitriini ja on potentsiaalselt mürgised.

112

Perekond Hydnotrya Berk. & Broome Viljakehad maa-alused, peaaegu kerajad või ebakorrapärase kujuga (1–5 cm), kollakad kuni punakaspruunid. Gleeba varieerub ühest lihtsast või kergelt voldilisest kambrist kuni paljude labürintjate kambriteni, mis avanevad viljakeha pinnale. Gleebakambrite seinu katab eoskottidest ja parafüüsidest koosnev hümeenium. Eoskotid silinderjad kuni kotjad, 4–8-eoselised. Eosed ellipsoidsed või kerajad, algul värvusetud, hiljem kollakad või punakaspruunid, paksukestalised, ornamenteeritud. Eestis 1 liik – H. tulasnei (Berk.) Berk. & Broome, mille 1,5–4 cm suurusi punakaspruune labürintja gleebaga viljakehi võib leida liivasest pinnasest 6– 10 cm sügavusest nii leht- kui ka okaspuude alt. Eestis on seda liiki leidnud üks kord S. Veldre Valgamaalt Jaska järve äärest okasmetsast 1981. a. juulis. Perekond kiivrik, Rhizina Fr. Viljakehad jalata, kumerad, kiiverjad, 15 cm läbimõõdus, tumepruunid, valkjaskollase servaga. Eosed käävjad, ornamenteeritud, tipujätketega. Ainus liik kiivrik (R. undulata Fr.) on ka Eestis küllalt sage, kasvab sügisel liivasel pinnasel männikutes, eriti tuleasemete ääres ja põlendikel. Tuntud juuremädaniku tekitajana okaspuudel, kahjustab ja surmab massiliselt okaspuuseemikuid põlendikel ning koldeliselt ka kuni 50-aastaseid okaspuid tuleasemete läheduses (Hanso & Hanso, 1998).

Sugukond mürklilised, Morchellaceae
Viljakehad suured, pika jala ja kübaraga (kuni 15 cm kõrged), vaid ühel perekonnal (Disciotis) liudjad, peaaegu jalata. Kübar valdavalt koonusjas, kerajas või kellukjas, kärjetaolise, pikikurrulise või sileda pinnaga, värvus pruunides toonides (ookerkollasest kuni tumepruunini). Eoskotid operkulaatsed, inamüloidsed, 8-, harva 2-eoselised. Eosed ellipsoidsed või silinderjad, värvusetud, siledad, õlitilkadeta. Kõik kevadised, kupatamata söödavad liigid; mürgiseid ei ole (Raitviir, 1972a). Eestis 4 perekonda 7 liigiga. Perekond mürkelliudik, Disciotis Boud. Viljakehad lühikese jalaga liudjad lehtereoslad (kuni 5 cm). Täiskasvanud viljakehad pealt kumerad, allakeerdunud servaga, pruunid. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed. Eestis 1 liik, mürkelliudik (D. venosa (Pers.) Boud.) (tahvel 10), kasvab mais rohtunud metsalagendikel, raiesmikel ja puisniitudel, harva; söödav värskelt. Vrdl. liudkogritsaga (Gyromitra perlata). Perekond mürkel, Morchella Dill. Mürklid on äärmiselt varieeruvad nii värvuselt, kujult kui ka suuruselt. Eestis ei ole perekond veel piisavalt läbi uuritud. Viljakehad hästiarenenud jala ja kübaraga. Kübar koonusjas või kerajas, kärjetaolise pinnaga. Kõdusaproobid. Eestis seni teada 4 kindlat liiki. Ümarmürkli (M. esculenta Pers.: Fr.) (tahvel 12) kübar on kerajas või munajas (3–6 cm), ookerkollane, alveoolid paiknevad ebakorrapäraselt; anamorf – teisperekond Costantinella Matruchot esineb looduses iseseisvalt mullas; kasvab aprillist juunini peamiselt lookadastikes, Lääne-Eestis väga sage, kohati esineb massiliselt. Kuhikmürkel (M. conica Pers.) (tahvel 12) on 2–4 cm pikkusest jalast pikema koonusja hallikaspruuni kübaraga (3–7 cm), millel alveoolid paiknevad pikiridades; aprillist juunini üsna tavaline metsades ja aedades, sagedasem jällegi Lääne-Eestis. Hiidmürkli (M. elata Fr.) (tahvel 12) kübar on koonusjas (4–7 cm kõrge), jalast (4–10 cm pikk) lühem, hallikaspruun; anamorf nagu ümarmürklil (M. esculenta); mais ja juunis mitte haruldane metsades, puisniitudel ja aedades. Kellukmürkel (M. semilibera Fr.) (tahvel 9) on koonusja hallikaspruuni kübaraga (2–4 cm), mis ainult keskosas kinnitub jalale, nii et tema alumine osa moodustab jalga ümbritseva manseti; haruldane kevadseen, seni leitud ainult üks kord mais viljapuuaiast Läänemaalt Penijõelt; ohualti liigina võetud Eesti Punasesse raamatusse (vt. seenekaitse). Kõik mürkliliigid on söödavad kupatamata, mürgituse ohtu ei ole (vrdl. siiski kogritsatega – Gyromitra). Kellukmürkli korjamine on harulduse tõttu keelatud. Perekond kurrel, Ptychoverpa Boud. Kübar kellukjas, ookerkollane kuni tumepruun, tihedalt pikikurrulise pinnaga, mille alumine serv ei ole jala külge kasvanud; 2–4 cm. Jalg valge, tihti väga pikk (7–14 cm). Eoskotid 2-eoselised. Eosed silinderjad. Kõdusaproobid. Perekonnas 1 liik – kurrel (P. bohemica (Krombh.) Boud.) (tahvel 11), mis kasvab kevaditi niisketes haava-segametsades; sage, kohati massiline. Väga maitsev söögiseen, kupatamata.

113

Perekond sõrmkübarseen, Verpa Pers. Viljakehad pika jala (kuni 6 cm) ja kellukja kübaraga (1–2 cm). Kübara alumine serv vaba, välispind sile, tumepruun. Eoskotid 8-eoselised. Eosed ellipsoidsed. Eestis 1 liik – harilik sõrmkübarseen (V. conica Pers.) (tahvel 11), mis kasvab mais puisniitudel, raiesmikel ja aedades; harva; söödav värskelt.

Sugukond kõrvliudikulised, Otideaceae
Lehtereoslad istuvad või lühikese jalaga, kollased, hallid või pruunid; nahkjas-lihakad. Eoskotid silinderjad, inamüloidsed, 8-eoselised. Parafüüsid kõverdunud tipuga. Eosed ellipsoidsed, siledad, värvusetud, kahe õlitilgaga. Eestis 24 perekonda 68 liigiga. Söögiseentena tähtsusetud, mürgiseid liike pole. Perekond punaliudik, Aleuria Fuckel Lehtereoslad keskmised kuni suured, võivad ulatuda kuni 10 cm-ni; istuvad, kausjad või liudjad; ereoranžid või oranžikaspunased. Eosed ellipsoidsed, kahe õlitilgaga, võrkja või köbrulise ornamentatsiooniga. Huumusesaproobid, kasvavad savikal või savikas-liivasel pinnasel, teeservadel, kraavides, karjäärides jm. Eestis on tavaline liik sügisel ja hilissügisel eriti teeservadel kasvav suur punaliudik (A. aurantia (Fr.) Fuckel) (Kalamees, 1981) (tahvel 13). Perekond söeliudik, Anthracobia Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, väikesed (kuni 5 mm laiused), pruunikaskollased kuni pruunid, lühikarvase serva ja välisküljega. Eosed käävjas-ellipsoidsed, siledad, õlitilkadega. Leesaproobid. Eestis 3 liiki, kõige tavalisem neist on kevadest sügiseni tuleasemetel kasvav harilik söeliudik (A. melaloma (Alb. & Schwein.: Fr.) Boud.) (Raitviir, 1963a). Perekond kollaliudik, Byssonectria P. Karst. [sün. Inermisia Rifai] Lehtereoslad väikesed, istuvad, liudjad (kuni 3 mm), oranžikas- või roosakaspunased; arenevad tihti tihedate rühmadena suurel valgel mütseelipõimikul. Eosed käävjad, siledad, õlitilkadega. Kõdusaproobid. Eestis 3 liiki. Tavaline liik on meil kääveoseline kollaliudik (B. fusispora (Berk.) Rogerson & Korf, sün. Inermisia fusispora (Berk.) Rifai), mis kasvab võsastikes, rabades, metsaservades märtsist maini. 1995. a. aprillis leidis K. Kalamees Tartumaalt Rahingelt salukuusikust ühel ja samal mütseelipõimikul koos kasvamas 2 väga haruldast Põhja-Ameerika liiki – kõhr-kollaliudiku (B. cartilagineum (Kanouse & Smith) Pfister) ja maa-kollaliudiku (B. terrestris (Alb. & Schwein.: Fr.) Pfister); see on nende liikide esmakordne leid Euraasia mandrilt (Kullman, 1998). Perekond säraliudik, Caloscypha Boud. Lehtereoslad istuvad, kausjad (kuni 4 cm), erekollased; jaheda ilmaga kasvanud noored viljakehad väljastpoolt oliivrohelised. Eosed kerajad, siledad. Huumusesaproobid. Eestis 1 sage liik – säraliudik (C. fulgens (Pers.) Boud.) (tahvel 14), mis kasvab varakevaditi samblastes kuusikutes, rabastuvates ja lodustuvates leht- ja segametsades, esineb tihti massiliselt. Säraliudiku anamorf Geniculodendron pyriforme Salt nakatab sitka kuuse (Picea sitchensis (Bong.) Carr.) seemneid enne nende idanemist ja hävitab nad; teda on leitud ka valge kuuse (Picea glauca (Moench) Voss) seemnetelt, millel ta pole patogeen (Paden jt., 1978). Eestis puuduvad andmed nende anamorfide esinemise kohta. Perekond Cheilymenia Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, väikesed kuni keskmised (0,3–1 cm laiused); erekollased või oranžikaskollased, välisküljel helepruunide harjasjate karvadega. Eosed ellipsoidsed, siledad, õlitilkadeta. Kõdu-, sõnniku- või huumusesaproobid. Eestis 6 liiki. Neist suurim on pinnasel kasvav kuni 1 cm laiuste lehtereoslatega erekollane C. vitellina (Fr.) Dennis; harva. Maapinnal kasvab teinegi Eestis harv liik – C. crucipila (Cooke & W. Phillips) Le Gal, mille viljakehad on kuni 5 mm läbimõõduga, oranžid ja välisküljel kaetud tähtkarvadega. Loomade sõnnikul on tavalisemad tähtkarvadega C. stercorea (Fr.) Boud. ja lihtkarvadega C. theleboloides (Alb. & Schwein.: Fr) Boud.; viimast on Eestis leitud põdra- ja lehmasõnnikult (Raitviir, 1963a; Prokhorov, 1989b).

114

Perekond peekrik, Geopyxis (Pers.: Fr.) Sacc. Lehtereoslad lühikese jalaga, peekerjad, 1–2 cm laiused, beeži eoslava ja punakaspruuni välisküljega; serv tihti valgeebemeline. Eosed ellipsoidsed, siledad, õlitilkadeta. Puhaskultuuris on leitud anamorf Nodulisporium Preuss. Lee- ja huumusesaproobid. Eestis 2 liiki. Tuhapeekrik (G. carbonaria (Alb. & Schwein.: Fr.) Sacc.) (tahvel 14) on väga tavaline tuleasemetel kevadest sügiseni. Perekond harjasliudik, Humaria Fuckel Lehtereoslad istuvad, kausjad, kuni 3 cm laiused, valge eoslava ja helepruuni, tihedalt karvase välisküljega. Eosed ellipsoidsed, kahe õlitilgaga, peeneköbrulised. Huumusesproobid. Eestis 1 liik – harjasliudik (H. hemisphaerica (Fr.) Fuckel) (tahvel 16), mis kasvab pinnasel leht- ja segametsades; kaunis sageli. Perekond Melastiza Boud. Lehtereoslad istuvad, 0,3–2,5 cm laiused, üleni punakasoranžid, välisküljel kaetud hüüfjate lühikeste helepruunide karvadega. Eosed ellipsoidsed, võrkja ornamentatsiooniga. Huumuse- ja leesaproobid. Eestis 2 sügisest liiki – M. chateri (W.G. Sm.) Boud. esineb harva, M. flavorubens (Rehm) Pfister & Korf on kaunis sage. Perekond Octospora Hedw. ex Gray Lehtereoslad padja- või liuakujulised, istuvad, 0,1–1 cm laiused, kollakas- kuni punakasoranžid; serv membraanne, tihti hambuline või narmasjas. Eosed ellipsoidsed või kerajad, õlitilkadega; siledad või ornamenteeritud. Kasvavad reeglina koos pioneersammaldega. Eestis 8 liiki. Tavalisemad on lubjarikkal pinnasel kasvavad O. leucoloma Hedw. ex Gray ja O. tetraspora (Fuckel) Korf; tuleasemetel kasvab sageli O. carbonicola (Boud.) Yei-Zeng Wang [sün. Lamprospora carbonicola (Boud.) De Not.]. Perekond kõrvliudik, Otidea Fuckel Lehtereoslad istuvad, kõrvjad, sügava sisselõikega ühel küljel, kuni 10 cm suurused; kollased, hele- või tumepruunid. Kõdu- või huumusesaproobid. Eestis 9 sügisest liiki. Jänes-kõrvliudik (O. leporina (Fr.) Fuckel) (tahvel 15) – lehtereoslad üksikult, kõrvjad või lusikjad, rooste- või kaneelpruunid; kaunis sageli, samblasel pinnal okasmetsades. Roosa kõrvliudik (O. onotica (Fr.) Fuckel) (tahvel 15) – lehtereoslad üksikult, kõrvjad; eoslava oranž, silmatorkava roosa varjundiga; väliskülg ookrivärvi või tuhmoranž; kaunis harva, pinnasel okasmetsades. Tumepruun kõrvliudik (O. bufonia Boud.) (tahvel 14) – lehtereoslad üksikult või mõnekaupa põõsjalt kooskasvavad, lusikjad, tumepruunid. Suur kõrvliudik (O. grandis (Fr.) Rehm) – viljakehad kasvavad hulgakaupa põõsjalt koos, kõrvjad; eoslava hele-ookrivärvi; väliskülg tumeoliivkollane; metsades karbonaatsel pinnasel. Perekond Pseudombrophila Boud. Lehtereoslad istuvad, liudjad, keskmise suurusega (0,5–1,5 cm laiused), hele- või tumepruunid. Eosed ellipsoidsed, õlitilkadega, peeneköbrulised. Varisesaproobid või seeneparasiidid. Eestis 3 liiki. Sügisel kõdunenud taimevartel kasvav P. deerrata (P. Karst.) Seaver on väga haruldane. Varakevaditi esineb meil kääveoselise kollaliudiku (Byssonectria fusispora) seeneniidistiku põimikutel sageli parasiteeriv tumepruun P. guldeniae Svrček [sün. Nannfeldtiella aggregata Eckblad] (Raitviir, 1987). Perekond Pulvinula Boud. Lehtereoslad padjakujulised, istuvad, 0,5–2 mm laiad, oranžikaspunased. Eosed ümarad, siledad, õlivakuoolidega. Parafüüside tipud kõverdunud. Eestis 1 liik – P. constellatio (Berk. & Broome) Boud., kasvab kevadest alates, harva. Perekond Ramsbottomia W.D. Buckley Lehtereoslad padja- või liuakujulised, istuvad, 0,1–0,6 cm laiad, üleni oranžid või oranžikaskollased; servas hüüfitaolised lühikesed helepruunid karvad. Eosed laiellipsoidsed kuni kerajad, ogalise ornamentatsiooniga. Huumusesaproobid. Eestis 1 liik – R. crec’hqueraultii (Croun) Benkert & T. Schumacher, kasvab suvel, harva.

115

1963a. kuni 0. harva erekollased. 1963a). kausjad või peekerjad.S. gilva (Boud. Eosed siledad. Eosed ellipsoidsed. Huumuse-. Kõdusaproobid ja fakultatiivsed sõnnikusaproobid. väga varieeruva ornamentatsiooniga. Leesaproobid.5 cm laiused). Karst. 116 . mis kasvab suvel ja sügisel luidetel ja liivikutel sügavale liiva süüvinult (maapinnal näha tihti vaid “auk”) (Raitviir. Eosed ellipsoidsed.: Fr. arenicola Lév) (tahvel 16). Eestis 1 liik – T. lehtmetsades ja aedades. hallid. Suur tartsett (T. (Raitviir.5 cm läbimõõdus. täiesti või osaliselt pinnasesse kaevunud. keskmised kuni suured (1. väga pikkade karvadega tava-ripsliudik (S. & Schwein. neist tavalisem tuleasemetel kasvav T. (Raitviir. Eestis seni teada 3. Eestis 4 harvaesinevat liiki. 1963a). kuni 1 cm laiused. välisküljel kaetud lühikeste tumepruunide harjasjate karvadega. Eosed ellipsoidsed või käävjad. Perekond Trichophaea Boud. välisküljel kaetud lühikeste helepruunide karvadega.) Nannf. mis on kõik haruldustena kantud Eesti Punasesse raamatusse . kasvavad suvest alates. brunnea (Alb. Rheini soverbielli (S. väikesed. 1982) (tahvel 14). Eosed ellipsoidsed või käävjad. Huumuse.K. valkjad. cupularis (L. õlitilkadega. Perekond Sphaerosporella Svrček & Kubička Lehtereoslad istuvad. a. harva. ookerjad.1–1. scutellata (Fr. imperialis (Peck) Korf). neist tavalisim on liiv-kaevurliudik (S. Perekod Trichophaeopsis Korf & Erb Lehtereoslad istuvad. rhenana (Fuckel) J. Sepultaria (Cooke) Lambotte Lehtereoslad kerajad. Eestis 1 liik . hallikad. ookerjad.) Korf & Erb. poolkerajad või liudjad. õlitilkadega. kausjad või liudjad.Perekond ripsliudik. Eestis 2 liiki. kuni 0. kahvatukollased. silmatorkava valgehambulise servaga. Viimase liigi anamorf Dichobotrys abundans Hennebert on leitud steriliseeritud mullast. Phillips) Boud. kõdu. Kullman. siledad või ornamenteeritud. Perekond kaevurliudik. metsades ja aedades (Kalamees & Vaasma. Eosed õlitilkadega. Peekertartsett (T. hallikasookerkollased.5x7–9 µm) ellipsoidsete väikesetilgaliste eostega T. looniitudel aga kuldsoverbiell (S. catinus (Holmsk. esineb harva. tumepruunid. Perekond Tricharina Eckblad Lehtereoslad istuvad või veidi pinnasesse kaevunud. Eestis 5 liiki. valge eoslava ja helepruuni karvase välisküljega. kuni 1. väikesed. Eosed kerajad. neist tavalisim on vettinud puidul kasvav. Scutellinia (Cooke) Lambotte Lehtereoslad istuvad.: Fr.ja leesaproobid. 1963a. köbrulised. Halli tartseti (T. valged.5–5 cm). Huumuse. Lehtereoslad istuvad. õlitilkadeta. Rogers) – lehtereoslad 2–5 cm laiused. välisküljel kaetud lühikeste tumepruunide karvadega.või puidusaproobid. Eestis 8 liiki. ja väiksemate (12.) Lambotte) (Kullman. välisküljel kaetud pikkade kaheharuliste harjasjate karvadega. siledad. tegelikult esineb vähemalt 5 liiki. bicuspis (Boud.5 cm laiused. Kuusikutes kasvab juurduv soverbiell (S. Moravec) on leitud ainult ühel korral Heimtalist Viljandimaal 1989. väikesed kuni keskmised (0.: Fr) Korf & J. õlitilkadega. õlitilkadeta. Huumusesaproobid.5–16. kasvab pinnasel segametsades.5x8–16 µm) T. Lehtereoslad enam või vähem arenenud jalaga. Huumusesaproobid. valkjaskreemid kuni heleookerkollased. Tarzetta (Cooke) Lambotte Lehtereoslad lühikese jalaga. abundans (P. 1989).) Korf & J. radiculata (Sowerby : Fr. 1984).K. Kuthan. Perekond tartsett. Perekond soverbiell.5 cm laiused. 1989). neist tavalisemad on suurte laiellipsoidsete siledate suuretilgaliste eostega (18– 25. woolhopeia (Cooke & W.) Lambotte) (tahvel 14) – lehtereoslad kuni 2 cm laiused. harva.) Svrček & Kubička. Sowerbyella Nannf.) Eckblad (Raitviir. Eestis 3 liiki.ja leesaproobid. tumepruunide karvadega kaetud serva ja karvase välisküljega.) (tahvel 14). gaillardiana (Boud. siledad.) Boud. punase või oranžikaspunase eoslavaga. sidrunkollased kuni ereoranžikaskollased. valged. Rogers) lehtereoslad on kuni 1 cm laiused. suured (3–5 cm laiused).

seeneliha eritab murdekohal sinist piimmahla. Läänemaalt ja Harjumaalt. keldrid jm. Kollapiim-liudik (P. lee. esineb väga harva. P. Daleomyces Setch. esineb Eestis kohati. Leesaproobid. lihakad.) (tahvel 16) – lehtereoslad lamekausjad kuni liudjad. kõdu-. kerajate eostega liigid on varasemates süsteemides eristatud omaette perekonnaks Plicaria Fuckel. kausjad või liudjad. S. Liivliudik (P. ornamenteeritud suurte näsadega. ex MC.) Hennebert esineb steriliseeritud kasvuhoonemullal punakaspruuni kirmena.) (tahvel 13) (vt.ja lehma-. ornamenteeritud madalate näsadega. väliskülg tumehallikaspruun ja ebemeline. hobuse. kaunis sage. anamorf Oedocephalum elegans Preuss kasvab samuti põlenud puidul.) – lehtereoslad väikesed. Eoskotid silinderjad.5–10 cm). succosa Berk. Pezizaceae Lehtereoslad jalata või harva lühikese jalaga. seeneliha värvub murdekohal kollaseks. laudad. maist juunini. siledad. haprad. fimeti (Fuckel) Seaver) – lehtereoslad väikesed. Schröt. käsnjad. eosed ellipsoidsed. kasvavad enamasti põõsjalt koos. oliivkollase varjundiga. Veldre poolt üks kord Valgamaalt Lüllemäelt põletatud maaparanduskuhilatest (leiukoht praeguseks hävinud). kreemikad kuni tumepruunid. crassa (Santi) Pouzar. eoslava tume-hallikassinine. Mittesöödavad või söögiseentena tähtsusetud. violacea Fr. pruunid või tumepruunid. Karst. 1986b). Peziza Fr. echinospora P. Lilla liudik (P. trachycarpa Currey – lehtereoslad väikesed. leitud üks kord Pärnumaalt Audrust. Muutlik liudik (P.) – lehtereoslad sügavalt kausjad. värvus valdavalt ookerkollastes. hiljem liudjad kuni täiesti lamedad. sageli. seenekaitse) – eoslava kahvatulilla. väga sageli. peaaegu kuni servani pinnasesse süvenenud. violetse eoslava ja hallikasvalge välisküljega. algul peaaegu kerajad ja suletud. tuleasemetel. valged. Eosed ellipsoidsed. eosed ellipsoidsed. sün. ostracoderma Korf – leitud rabamullalt (Lasting & Laitamm. ornamenteeritud. 1 mürgine perekond (Sarcosphaera). eosed silinderjas-ellipsoidsed. pinnasesse süvenenud. liudjad. siledad. Meil 1 Eesti Punase raamatu liik kroonliudik (S. badia Fr. eosed ellipsoidsed. phillipsi (Massee) Seaver). Lillapiim-liudik (P. koniidid on tugevalt allergeensed. Viljakehad suured kuni väga suured (kuni 30 cm). amüloidse tipuga või üleni amüloidsed. Huumuse-. tavaliselt värvusetud. Seeneliha habras. tumepruuni kuni peaaegu musta eoslava ja tumepruuni peenehatuse välisküljega. ornamenteeritud ebakorrapäraseks võrguks liituvate amöboidsete näsadega. siledad. Lehtereoslad väikesed kuni suured (0. tuleasemetel. Eestis kuni 50 liiki. P. pinnasel leht. ornamenteeritud või siledad. lõheneva servaga. siis avanevad tähtjalt lõhenedes. Eosed ellipsoidsed. kausjad või liudjad. valminult helepruunid.) (tahvel 7) – lehtereoslad tumepruunid. eosed kerajad.) – lehtereoslad kausjad. mõnel liigil eritub murdekohtades kollast või lillat piimmahla. söödav (Raitviir. mürgine (Raitviir. ornamenteeritud peente näsadega. Lehtereoslad suured (5–15 cm). leitud S. hambulise servaga.) (tahvel 16) – lehtereoslad lühikese rudimentaarse jalaga. selle anamorf Chromelosporium ollare (Pers.ja/või sõnnikusaproobid suvel ja sügisel. varia Fr. ammophila Durieu & Mont.) (tahvel 16) – lehtereoslad helehallikaspruunid. liudjad. Eosed ellipsoidsed või kerajad. pruunides ja violetsetes toonides. eosed ellipsoidsed. käävjad või kerajad. eosed ellipsoidsed. siledad. kambrilise ehitusega. metsapinnasel. seenekasvandustes ka Eestis. kausjad. kaunis sage. liivasel pinnasel. ornamenteeritud suurte näsadega. Perekond kroonliudik. rannikuluidetel. 8-eoselised. 1977).ja segametsades. Sarcosphaera Auersw. leitud 2 korda. coronaria (Jacq. harva.Sugukond liudikulised. Pruun liudik (P.). täiskasvanud viljakehad tõusevad kuni pooleni oma pikkusest maapinnale. tuleasemetel. puidu-. eosed ellipsoidsed. eosed ellipsoidsed. Eestis 1 liik – käsnliudik (D. Eestis 3 perekonda umbes 50 liigiga. väga harva lühikese jalaga. harvem põdrasõnnikul. suurtel tuleasemetel. Cooke) J. ornamenteeritud või siledad. mille viljakehad on kuni 30 cm suurused. tavaliselt istuvad. kaunis harva. arenevad maa sees. siledad. saniosa Fr. algul kausjad. helepruunid. Eosed ellipsoidsed. väga haruldane. väga harva värvunud. helepruunid. Perekond liudik. metsades liivasel pinnasel. kasvab väga tihti hoonetes (tallid. kerajad või munajad. Anamorfid kuuluvad kahte teisperekonda – Chromelosporium Corda ja Oedocephalum Preuss. pruuni eoslava ja heleookerkollase välisküljega. purpurse varjundiga. Tuhaliudik (P. Sõnnikuliudik (P. väga haruldane. Perekond käsnliudik. 117 . 1972a).

tavaline. Mittesöödavad. ereoranži eoslavaga ja valge viltja välisküljega. Sisaldavad karotinoide. Eosed värvusetud. alati 8-eoselised. söödavuse seisukohalt tähtsusetud. enamasti massiline seen märgades võsastikes ning soostunud ja salu-lehtmetsades ja -segametsades. Perekond tuhak. paljude õlitilkadega. inamüloidsed. Viimaste andmete kohaselt on vähemalt Ida-Eestis levinud ainult S. austriaca on leitud teisliik Molliardiomyces coccinea Paden. Anamorfid puuduvad. protracta (Fr. – teisliik M. puisniitudel.või karmiinpunase eoslava ja valge viltja välisküljega.str.) Boud. kahe õlitilgaga. Eosed ellipsoidsed. mürgiseid liike pole. Öpik & Jakobson. värvusetud. 1978). 1972a) (tahvel 8). coccinea (Fr.str. Sugukond karikseenelised.või sõnnikusaproobid. (Kullman. kohe lume sulamise järel kõdunevatel lehtpuu. Perekond Pithya Fuckel Lehtereoslad väikesed (keskmiselt 1 mm suurused). Perekond karikseen.l. 118 . välisküljel kahvatuoranžid või valkjad ja karvased. 1998). liigil S. Pyronema Carus. omphalodes (Fr. 1999). Eestis 1 perekond 1 liigiga. üksikult kasvavate kausjate lühijalaliste.) Fuckel hariliku kadaka. Lee. Eestis 1 väga haruldane hilissügisest varakevadeni kasvav liik – lehterkarikseen (M. mis on omavahel enamasti eristatavad vaid puhaskultuuris kasvatamisega. Pyronemataceae Lehtereoslad väikesed. kasvab varakevadel. 1963a). Eoskotid suboperkulaatsed. peamiselt lepa. kuni 3 cm laiuste lehtereoslatega seened. Kasvavad hilissügisest varakevadeni võsastikes. liiki S. coccinea s. Viljakehad nagu sugukonnal.) Fuckel. puhaskultuuris on leitud tema anamorf Molliardiomyces cupressina Paden. valkjad või oranžikad. esineb ka hilissügisel ja lumeta talvedel. Puhaskultuurides on erinevatel karikseeneliikidel avastatud erinevad anamorfid – liigil S. Eestis 1 tavaline leesaproob värsketel tuleasemetel – P. kasvavad põõsana koos. 1–2 mm. aastaringselt (Raitviir. Eosed silinderjas-ellipsoidsed. kuni 1 cm laiused. Lääne-Eestis ja saartel haruldane. Eosed käävjad. Eosed kerajad. Hanso.) Boud.) Lambotte s. Eestis seni määratud 1 liik – verev karikseen (S. eucoccinea Harrington. õlitilkadeta. ex Sacc. coccinea s.Sugukond tuhakulised. Sarlak. Tegelikult kuulub selle liigi kompleksi 4 väga lähedast liiki. roosakaspunase eoslavaga. 1971. peaaegu istuvad.) (tahvel 8). liudjad. metsades. sabiina kadaka (Juniperus sabina L. cupressina (Fr. moodustuvad tihedalt koos õhumütseeli põimikul. Eoskotid inamüloidsed. siledad. Sarcoscyphaceae Viljakehad enamasti suured (kuni 3 cm). austriaca (Berk. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. Microstoma Bernstein Viljakehad lehterjad. pika jalaga (kuni 10 cm). Perekond lehterkarikseen.) ja hariliku elupuu (Thuja occidentalis L. väga lihtsa ehitusega. ega teisi selle kompleksi liike seni Eestis kindlaks tehtud ei ole (Öpik. Puidusaproobid. Varisesaproobid okaspuude okastel.ja sarapuuokstel. Eoslava eredates punakates toonides. nahkjas-lihakad. Sarcoscypha (Fr. Eestis 1 väga haruldane hilissügisene-varakevadine liik P.) Kanouse) (Raitviir.) okastel (Raitviir.

Perekond pigiliudik. Urnula Fr. lühikese jalaga (kuni 3 mm). Eestis 4 perekonda 5 liigiga (Raitviir. kerajad või tünjad.] põhjustab laialehistel puudel vähki.) Fuckel) (tahvel 16) on varakevadel meil üsna tavaline.ja kõdusaproobid. liudjad või kausjad.) Fuckel. & G. Eosed kerajad. seenekaitse). 1958c). pika. globosum (Fr. Sarcosomataceae Viljakehad enamasti suured (0.) Kreisel) esineb Eestis väga harva. sphagnophila (Pers. Perekond limatünnik. craterium Fr. pruunikasmustad.5 cm). inamüloidsed. Eosed värvusetud. Wint. alati 8-eoselised. Pseudoplectania Fuckel Lehtereoslad keskmised kuni suured (0. Strumella coryneoidea Sacc. harva.) (tahvel 13) (vt. kasvab okkakõdul kuusikutes ja kuuse-segametsades. pruunikasmustad. karikjad.) Rehm) (tahvel 13). Puidu. nahkjas-lihakad või sültjad. Mittesöödavad. Perekond Plectania Fuckel Lehtereoslad kausjad (1 cm). mis kasvab aprillist alates samblas varjulistes kuusikutes ja kuuse-segametsades. Eestis 1 varakevadine Punase raamatu liik urnseen (U. Kõdusaproobid. harva (Witkowsky. Perekond urnseen. 1940. Puidusaproobid. Eestis 2 liiki. Eosed käävjad.). nigrella (Fr. Lehtereoslad suured (2–5 cm). rabades turbasammaldel (Sphagnum spp. Parmasto. väljast viltjaskarvased. Eestis 1 väga haruldane liik – P. Puidusaproobid. Harilik pigiliudik (P. Peamiselt kevadised liigid.5–15 cm).Sugukond limatünnikulised. siledad. pinnasesse mattunud jalaga.5–1. istuvad või jalaga. Eoskotid suboperkulaatsed. mida on leitud üks kord sügisel Boroni looduskaitsealalt. sügisel ainult 1 perekond (Plectania). Eosed ellipsoidsed. 119 .) Hughes [sün. Reliktse ohualti liigina on limatünnik võetud Eesti Punasesse raamatusse (vt. melastoma (Sowerby : Fr. Eoslava must. mis kasvab lubjarikkal mullal kuusikutes ja kuuse-segametsades pinnasesse mattunud kõduneval okaspuupuidul. Viljakehad suured (5–15 cm). Urnseene anamorf Conoplea globosa (Schw. tumepruuni kortsulise sametja välisküljega ja läikivmusta eoslavaga. 1972a). Turba-pigiliudik (P. sültjad. Eestis 1 varakevadine liik limatünnik (S. seenekaitse). mustjaspruunid kuni mustad. Eosed ellipsoidsed. Sarcosoma Casp.

Eosed värvusetud. 120 . Eestis 5 perekonda 20 liigiga. Senised ainukesed andmed pärinevad Saaremaalt Bucholtzilt (1916). Phillips) Kimbr. õlitilkadeta. Eestis 2 perekonda. Eoskotid 8-eoselised. vabanevad eoskoti tipu lõhenedes. lamba. Eosed värvusetud. Sõnnikusaproobid.ja metskitsesõnnikul. Ainsana on looduses kergesti leitav perekond Lasiobolus. Trühvlilised on hinnatud söögiseened. Eestis 1 liik – B. woolhopensis (Berk. Balsamia Vittad. & Broome ja T. Tuber F. puberulum Berk. Eoskotid 8–256-eoselised.) Boud. kuid mitmes perekonnas on neid enam. Eestis 9 liiki. õlitilkadeta.2 mm läbimõõdus.Sugukond Thelebolaceae Lehtereoslad väikesed või väga väikesed (0. Wigg. Lehtereoslad väikesed või väga väikesed. Perekond Ascozonus (Remy) Boud. 0. Eoskotid 8–128-eoselised.2–2 mm). Perekond balsaamia. ereoranžid. valged kuni kollased. neid kasvab rohkesti Lõuna-Euroopas ja Vahemeremaades. 0. Sõnnikusaproobid. Eosed ellipsoidsed. kasvab nii jänese. ja A. & Broome (Bucholtz. stercoreus Tode:Fr. Perekond Coprotus Korf & Kimbr. Lehtereoslad istuvad. 1916). Eestis 2 liiki: A. serv ja väliskülg kaetud pikkade värvusetute harjasjate karadega. platyspora Berk.5 mm suuruste lehtereoslatega C. Eestis 4 liiki. neist tavalisim on L. Perekond trühvel. ühe suure gaasivakuooliga. cunicularis (Boud. Sõnnikusaproobid. Tuberaceae Maa-alused suletud lihakad viljakehad. on sõnnikuseen.1–3 mm. Eestis 5 liiki. Sugukond trühvlilised. T. & Broome) Boud. Lehtereoslad väga väikesed. Perekond Lasiobolus Sacc. seepärast on vähe teada ka nende looduslikust levikust Eestis. Meil on uuringuid nende seente kohta teinud Prokhorov (1989b) ja Leenurm (1998). mille ainus eoskott on hulkeoseline (tuhandeid eoseid) ja paksukestaline. Eestis 2 liiki: T.) Boud. väikesed. Nende uurimiseks ja liikide määramiseks tuleb loomade väljaheiteid laboratooriumis inkubeerida. siledad. Eosed värvusetud. ilma funktsionaalse operkulumita. neist tavalisim on valgete või kahvatukollaste. Perekond Thelebolus Tode: Fr. õlitilkadeta.H. lacteus (Cooke & W. 1916). siledad või karvased. Eoskotid moodustavad eoslava viljakehade voldistunud sisepinnal. kuid nende maitsvamaid esindajaid Eestist ei ole leitud.kui ka hobuse-. kasvavad eranditult loomasõnnikul. liudjad. paksukestalised. ciliatus (Fr. Sugukonna liigid on väga väikeste viljakehadega ja sellepärast looduses praktiliselt mittemärgatavad. õlitilkadedeta. kuni 0. rutilum Hesse (Bucholtz. samuti Taga-Kaukaasias. õhuvakuoolidega.

2 (–4)-eoselised. harva pruuni jahuja või viltja kirme tõttu. Joon. nad on omavahel põimunud. 1987). Sugukond jahukastelised. mis kujutab endast seeneniidistikku ja/või koniidikandjaid. Koniidid üherakulised. mis on aluseks ka käesolevas ülevaates. Anamorf-perekond – Oidium. 1–4 korda dihhotoomiliselt harunenud. Seltsis 1 sugukond. mitmesuguse kujuga.) Vassilkov [sün. ellipsoidsed või silinderjad. Koniidid ahelikena. valminult tumepruunid. Erysiphaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. 1995) süsteemi järgi. mida on leitud ühel korral 1965. taimesisesel või osaliselt taimesisesel seeneniidistikul ka mesofülli ja teiste kudede rakkudesse. Õistaimede obligaatsed parasiidid.88. Perekond Arthrocladiella Vassilkov Seeneniidistik taimeväline. 100–185 µm. Suguline paljunemine somatogaamiana.). Seeneniidistik taimeväline. Mittesuguline paljunemine koniidide abil. moodustades ümber viljakeha koheva ringi. Eoskotte arvukalt. 3. (joon. Tallinna Botaanikaaiast hariliku taralõnga (Lycium halimifolium Mill. nende suurus ja kuju leiavad kasutamist taksonite iseloomustamisel.) lehtedelt. Kümmekond aastat tagasi oli Eestis teada 74 jahukasteliste liiki 656 taimeliigil (Karis. on Eestis praegu teada 10 perekonda 83 liigi ja 7 tüüpteisendist erineva teisendiga. Perekonnas ainult 1 liik – A. a. Ripikute morfoloogiliste erinevuste põhjal eristatakse perekondi ja liike. viimased võivad olla lihtsad (seeneniitide taolised) või jäigad. & Har. Ripikuid arvukalt. Nimetatud leiukoht on sellele seeneliigile põhjapoolseim Euraasias (Karis. mis tekivad üksikult või ahelikena koniidikandjatel. vahel taimesisene või osaliselt taimesisene. Peiteoslad varustatud omapäraste väljakasvudega – ripikutega.Selts Jahukasteliselaadsed. mis taimevälisel seeneniidistikul tungivad epidermi rakkudesse. 1995). ka Eestist.88. Eoskotid (üks või rohkem) paiknevad korrapäraselt peiteoslates. Seen toitub seeneniitidel moodustuvate haustorite vahendusel. halli. mõnikord erikülgsed (dorsiventraalsed). 121 . Koniidikandjad koniididega jahukasteliselaadsetel (Erysiphales).). Täpsustavat materjali Eesti jahukasteliste kohta leiab Karise monograafiatest (1987. 3. Peiteoslad tavaliselt peaaegu kerajad. Microsphaera mougeotii Lév. Eestis esinevate jahukasteliselaadsete anamorfid kuuluvad teisperekondadesse Oidium Link. Erysiphales Jahukasteliselaadsed on oma nimetuse saanud taimeorganitel tekkiva valge.89. tipuosas harunenud ja/või keerdunud.] (joon. 1995). 3. Peiteoslad suhteliselt suured. Oidiopsis Scalia ja Ovularopsis Pat. Brauni (1987. nõeljad. sein koosneb pseudoparenhüümsetest seeneniidirakkudest. värvusetud. mougeotii (Lév. kinnitub substraadile spetsiaalsete organite – apressorite abil. esimene harunemine algab ripiku keskosast või isegi aluselt. (A-C) Oidium (D) Oidiopsis (E) Ovulariopsis. Peiteoslad talvituvad tavaliselt surnud taimeosadel. [16]. Kotteosed (2–8) vabanevad lõhestuvatest viljakehadest kevadel.

kuju ja suuruse poolest üpris varieeruvad. aquilegiae DC.91.90. harva korrapäratult harunenud.). odral ja nurmikatel (Poa spp. koniidid ahelikena. sest seen talvitub seeneniidistikuna taliviljadel ja paljude kõrreliste ületalve säilinud rohelistel osadel. galii var. ranunculi (Grev. Junell – väga sage ja silmatorkav öölillel (Hesperis matronalis L.91. var. sage ristõielistel (Brassicaceae) ja magunalistel (Papaveraceae). p.) ja Hiiumaalt longus põisrohult (Silene nutans L. mis põhjustab kõrreliste jahukastet. anamorf (Oidium sp. Braun.p. galii var. 3.).] (tahvel 17.) ja ängelheintel (Thalictrum spp. E. eriti astrite (Aster spp.89. E. – tavaline pujudel (Artemisia spp. tulikatel (Ranunculus spp.) ja kuldvitsade (Solidago spp. aastal suhkrupeedilt.).) leitud Tartu lähedalt liiv-põisrohult (Silene pseudotites Besser & Rchb. E.). 1995). Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate eoskottidega. 100–250 µm.). Blumeria graminis. 3. Eoskotte peiteoslates palju. kuid kapsal. Kõrreliste jahukaste ilmneb tavaliselt juba varakevadel.). kaalikal ja naeril tekitatud kahjustus ei ole kuigi suur.] – harva valkjal mesiohakal (Echinops sphaerocephalus L. harilikul varsakabjal (Caltha palustris L. nisul. buhrii U. ellipsoidsed kuni sidrunjad. (2)3–8-eoselised. cichoracearum DC. Braun [sün. E. 3. vähendades ilutaimede dekoratiivsust. Braun [sün. Peiteosla ripikutega. asetsevad viljakehade alusel või kogu viljakeha ulatuses. cynoglossi (Wallr. teisene algul valge.) Seeneniidistik taimeväline. mõlemad parasiteerivad madaratel (Galium spp.p. catalpae Simonyan – leitud ainult 1963. betae (Vañha) Weltzien – peedi-jahukaste tekitaja.). E. enamasti nõrgalt arenenud.). convolvuli DC.) Speer [sün. lihtsad või korrapäratult harunenud.).) ja harilikul kopsurohul (Pulmonaria officinalis L. E. Perekond Blumeria Golovin ex Speer Seeneniidistik taimeväline. nimetatud leiukohad on selle liigi põhjapoolseimad (Karis. E. Perekonnas 1 liik – B. riedliana (Speer) U. kahjustuse aste seni tühine. E. asperifolium Grev. (joon. Ripikud seeneniitide taolised. Eestis teada 32 rohttaimedel parasiteerivat liiki: E. viljakehade läbimõõdust lühemad. E. cichoracearum – korvõieliste (Asteraceae) jahukaste tekitaja.) dekoratiivsust. leitud Eestis esmakordselt 1964. p.] põhjustab jahukastet salu-siumarjal (Actaea spicata L. – mitmetel huulõielistel (Lamiaceae).] – sage karelehelistel (Boraginaceae). hiljem muutub halliks kuni pruuniks ja koosneb paksuseinalistest harjasjatest seeneniitidest. E. var. echinopis U. Ripikud seeneniitide taolised.).) Zheng et Chen [sün. sage rukkil. E. Blumer – Eestis suhteliselt harva esinev jahukasteline.) Schltdl. kurekelladel (Aquilegia spp.). galeopsidis DC. 3. silmatorkav iminõgese (Lamium L. eriti märgatav lõosilmadel (Myosotis spp. Peiteoslad kerajad või kokku surutud. – huulõieliste (Lamiaceae) jahukaste tekitaja. E. kuid 122 . E. esmane seeneniidistik valge. E. Eoskotte arvukalt.) parasiteerib käokingadel (Aconitum spp. Arthrocladiella mougeotii. 2–8-eoselised. Joon. mõnikord aed-piimjuurel (Tragopogon porrifolius L.). [17]. artemisiae Grev. Koniidid ahelikena või üksikult. galii S. aquilegiae var. Joon. depressa (Wallr. – kaunis sage kassitapulistel (Convolvulaceae). ranunculi Grev. Anamorf-perekond – Oidium. E.) perekonda kuuluvatel umbrohtudel. aquilegiae [sün. E. teada kaks teisendit: E.) ja elulõngadel (Clematis spp. Perekond Erysiphe DC.Joon. cruciferarum Opiz ex L. aastal Tallinna Botaanikaaiast trompetipuult (Catalpa bignonioides Walter) anamorfina. [17].) U. biocellata Ehrenb. joon. aquilegiae DC. Erysiphe graminis DC. Peiteoslad suured. Eestis on teda seni leitud 29 kõrreliseliigilt. 3. kukekannustel (Delphinium spp. [16]. vähendab ilutaimede. lihtsad. Erysiphe sp. E.90.) ja siguril (Cichorium intybus L. Koniidikandjad alusel puhetunud.).) ning E. galii ja E. – takjatel (Arctium spp.). cichoracearum DC.). graminis (DC. Anamorf-perekond – Oidium. Peiteosla ripikutega.). Braun – Eestis haruldane nelkõieliste (Caryophyllaceae) kahjustaja. harvem aed-mustjuurel (Scorzonera hispanica L.

) lehtedelt. – väga sage ja massiline begooniate (Begonia spp. orontii Castell. – väga sage paakspuudel. Koniidikandjad moodustuvad tavaliselt taimesisesel seeneniidistikul ja tungivad välja õhulõhede kaudu. E. L.) Lév. Peiteoslad kerajad. väga harva raudnõgesel (Urtica urens L. mis on leitud 1939. cistacearum Golovin].). lihtsad või korrapäratult harunenud.) S. Peiteoslad suured. asperifoliorum Grev.) kahjustaja. E. viltjas. Koniidid üksikult. heraclei DC. millest enamik parasiteerib puittaimedel: M. 3. thesii L.). E. [16]. Blumer – väga sage harilikul palderjanil (Valeriana officinalis L. E.] – mitmetel karelehelistel (Boraginaceae). mõnikord veidi kokku surutud. divaricata (Wallr. 123 . E. 1856). berberidis (DC. M. alphitoides Griffon & Maubl. Braun var. Valdavalt levinud sooja ja ariidse kliimaga aladel ning nende esinemine metsastepi vööndist põhja pool on juhuslik. Microsphaera alphitoides. tipud sirged või kõverdunud. E. Tartus aas-kurereha (Geranium pratense L.] (tahvel 18) – sage siniladvalistel (Polemoniaceae).).) Lév.).). M. a. – sage magusal hundihambal (Astragalus glycyphyllus L. berberidis – sage jahukaste tekitaja kukerpuudel (Berberis spp.erinevad kotteoste valmimisaja ja hulga poolest eoskottides. Blumer]. p. E. Eoskotte peiteoslates arvukalt. cichoracearum DC. var. cichoracearum DC.92. a. polygoni DC. E. Eestis 20 liiki. hiljem taimeväline. M. M.või trihhotoomiliselt harunenud. Eestis leitud vaid anamorfina mõnel korral kaheaastaselt kuningakepilt (Oenothera biennis L. verbasci (Jacz.) S. mis sageli parasiteerib mitmetel liblikõielistel (Fabaceae). baeumleri Magnus – hiirehernestel (Vicia spp.) Mill. – Eestis kaks teisendit: E.).) mitte eriti sage kahjustaja. pisi DC.) – tamme-jahukaste tekitaja. Junell – võrdlemisi sage harilikul kukesabal (Lythrum salicaria L. knautiae Duby – suhteliselt sage uniohakalistel (Dipsacaceae).). lycopsidis Zheng & Chen [sün.) lehtedel. E.p. – kohati harilikul türnpuul. p. E. mis erinevad morfoloogiliselt.) Trevis. E.) S. magnicellulata U. Blumer – sage jahukaste tekitaja kõrvenõgesel (Urtica dioica L. begoniae Sivan. ulmariae Desm.p. suured. Braun [sün. 3. E. jäigad. lehtedel. dihho.92. E. pisi DC. tavaline harilikul tammel. M. E. Junell – väga sage teelehtedel (Plantago spp. euonymi (DC. sordida L. pisi [sün. mõnikord põlvjalt kõverdunud. kerajad. cruchetiana S. E. – sage angervaksadel (Filipendula spp. hyoscyami Zheng & Chen [sün. E. tihti just mets-hiireherne (Vicia sylvatica L.p. Eestis leitud ainult anamorfina.) Arnaud emend. Anamorfid kuuluvad perekonda Oidium. Vienn. Braun [sün. alphitoides (joon. E. taurica (Lév. p. Perekond Microsphaera Lév. Koniidid tekivad üksikult. urticae (Wallr. eriti istikute lehtedel ja võrsetel. (2-)3–8-eoselised.) – jahukaste tekitaja mitmetel kellukaliste (Campanulaceae) ja sage kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) liikidel. sirged või kaarjad. on sarikaliste (Apiaceae) jahukaste tekitaja. magnicellulata [sün. E. kuivades lamestuvad.) Sacc. Eoskotte viljakehades arvukalt. E. [sün. 1943a). – anamorf on kaunis sage toataimena Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate kasvatatava jaapani kikkapuu (Euonymus japonici Thunb.) lehtedelt (Lepik.). howeana U. – tavaline paljudel tatralistel (Polygonaceae). euonymi-japonici Joon. kultuurtaimedel ei ole olulist kahju põhjustanud. Ripikud paiknevad tavaliselt peiteoslatel ekvatoriaalselt. Perekond Leveillula Arnaud Seeneniidistik arengu algstaadiumis taimesisene. cruchetiana (S. tihe. E.). Eestis 1 liik: L.) Scop.) eoskottidega. Junell – Eestis leitud vaid möödunud sajandil püstlinalehiku (Thesium ebracteatum Hayne) lehtedelt (Dietrich.) tugevat haigestumist jahukastesse. – kikkapuude (Euonymus spp. M. Blumer) U.-Bourg. valeriana (Jacz. Blumer – sage vägiheintel (Verbascum spp.p. geraniacearum U. tihti hernestel ja E. pisi var. M. jaotatakse esmasteks ja teisesteks. Braun on Põhja-Ameerikast Euroopasse introdutseeritud seeneliik. cichoracearum DC. p. mayorii S. Blumer – harva põldohakal (Cirsium arvense (L. E.). 2(–4)-eoselised.]. Anamorf-perekond – Oidiopsis. lythri L.). põhjustab aed-leeklille (Phlox paniculata L.] – Eestis leitud paar korda koerapöörirohult (Hyoscyamus niger L. ca 120–280 µm. var. Seeneniidistik taimeväline. mis parasiteerib ainult jooksjarohtudel (Ononis spp. E.). E. friesii Lév. see on teadaolevail andmeil liigi põhjapoolseim leiukoht. Ripikud asetsevad peiteoslate alusel. E. astragali (DC. M. pisi var. Ida-Virumaalt hariliku kuldkanni (Helianthemum nummularium (L. Braun & Simonyan – Eestis leitud ainult 1956. U.).).

erikülgsed. vanbruntiana var. Podosphaera sp. 2(–4)-eoselised. Braun [sün. kuid on käesoleval ajal tavaline kogu Eestis (Karis. Eestis teada 5 liiki: P. 3. M. Braun – kaskede jahukaste tekitaja. Braun var. P. teritunud tipu ja puhetunud alusega. grossulariae (Wallr. penicillata (Wallr. clandestina var. kerajad. lonicerae – väga sage introdutseeritud kuslapuudel.). Blumer] – naistepunade (Hypericum spp.S. mis parasiteerib mustikal (Vaccinium myrtillus L.) Seeneniidistik taimeväline. aucupariae (Erikss. 3.) Lév. Blumer – kindlaks tehtud ainult 1940. mis kahjustab sinika (Vaccinium uliginosum L.) Lév.) Lév. Joon. Peiteoslas üks 6–8-eoseline eoskott. 3. Peiteosla ripikutega. Winter var. vanbruntiana W. Erysiphe hyperici (Wallr. Eoskotte peiteoslates arvukalt.93.) Kuntze – Eestis kaks teisendit: P. [16]. a. Tartus musta kuslapuu (Lonicera nigra L.: Fr. myrtillina var.: Fr.) Fr.) Fuss – sage. ornata var. Phyllactinia guttata. kuid vähemärgatav parasiit harilikul lodjapuul. trifolii (Grev. – leitud Eestis vaid 1970.] – suhteliselt harva vereval kontpuul. sambuci-racemosae U.95.) ja P. kuni 90 µm pikad.: Fr. – meil kaks teisendit: P. trifolii [sün. fibrosiinkehakestega.93.) de Bary – tavaline hariliku toominga kahjustaja. P. M. lonicerae (DC. 124 . Braun.) lehtedelt. Joon.) lehti.M.: Fr. M. Ripikud paiknevad peiteoslatel ekvatoriaalselt. P. mis erineb põhiteisendist lühemate ja vähem arvukate ripikute poolest. Puittaimede parasiidid. kahjustab peamiselt noori õunapuid puukoolides. taimeväline osa vähemärgatav. M. major Juel]. leucotricha (Ellis & Everh. Parasiteerivad ainult puittaimedel. M. sirged või kaarjad. a. (joon. clandestina var. Braun. kuid kahjustus ebaoluline.R. Viljandis vitspaju (Salix viminalis L. suured. mis esmakordselt leiti 1982. Harjumaalt punase leedri lehtedelt. Koniidikandjad moodustuvad taimevälisel seeneniidistikul. Koniidid ahelikena. 1966). M. Ph. europaea U. hypericacearum U. – sage leppadel. haruldasem. schlechtendalii Lév. koniidid üksikult. Seeneniidistik osaliselt taimesisene. Erysiphe trifolii Grev.].) Speer [sün. Ripikud asetsevad peiteoslatel ekvatoriaalselt või nende ülaosas. M.) E.) U. tortilis (Wallr.] – mitmete liblikõieliste (Fabaceae) tavaline kahjustaja. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistva eoskotiga. ca 100–400 µm. alusel tihti pruunid tipus üks või mitu korda dihhotoomselt harunenud. [16].) G.ja põõsaliigi parasiit. aucupariae Erikss. Eestis on kindlaks tehtud vaid teisend M. M. Tallinnas hariliku kuldvihma (Laburnum anagryoides Medik.) Lév. 3. Braun [sün. P. 1995). major Juel [sün. a. Peiteoslad lehtede alumisel küljel. fraxini (DC. Peiteosla ripikutega. M.: Fr. [17]. 3. – vähemärgatav aed-karusmarja parasiit. suured. tridactyla (Wallr. jäigad. Eestis teada 2 liiki: Ph. sparsa Howe – sage. Peiteoslad kerajad. clandestina ja P. Joon. jäigad. hästi märgatav. P.94. kuid vähemärgatav saare lehtedel. Salmon – õunapuu-jahukaste tekitaja. ornata U. teine.) lehtedel (Karis & Rumberg.) lehtedelt (Karis. Perekond Phyllactinia Lév. myrtillina var. a.94. clandestina (Wallr. Gerard – Eestis esineb põhiteisendist erinev M. myrtillina. P. guarinonii Briosi & Cavara – anamorf leitud ainult 1965. 1987). esimene parasiteerib üpris sageli viirpuudel. guttata (Wallr. magnusii S. M. Anamorf-perekond – Oidium. myrtillina (Schub.) – mitme puu. Erysiphe tortilis (Wallr.) U.) sage kahjustaja.) S. Anamorf-perekond – Ovulariopsis. peiteosla tipus on veel teised lühikesed vihtjad ripikud. Sawadaea sp. Perekond Podosphaera Kuntze (joon. tihti kultuurristikutel (Trifolium spp. pihlakal.

95. var. S. 1986). tulasnei (Fuckel) Homma [sün. 3. Peiteoslas ainult üks 4– 8-eoseline eoskott.). Koniidid ahelikena. 125 .) Seeneniidistik taimeväline.) Lév.).96. Anamorf-perekond – Oidium.) Sacc. Ripikud tavaliselt peiteoslate alaosas. S.) Pollacci var.) E. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistva eoskotiga.) L. Uncinula tulasnei Fuckel] – mõlemad parasiteerivad vahtratel. seeneniitide taolised. Eestisse toodud tõenäoliselt koos remontantroosidega Prantsusmaalt (Dietrich. eristatakse suuri makrokoniide ja väiksemaid mikrokoniide. tipus konksjalt kõverdunud.: Fr. Junell – harva teelehtedel (Plantago spp. 2– 8-eoselised.) Kari – sage õrna lemm-maltsa (Impatiens noli-tangere L. alchemillae (Grev. S.) lehtedelt (Lepik. (tahvel 18) – roosi-jahukaste tekitaja. fibrosiinkehakestega. Anamorf-perekond – Oidium. võrsetel ja viljadel. macularis (Wallr. Ripikuid arvukalt. Eestis teada 2 liiki: U. bicornis (Wallr. lihtsad.: Fr.) Berk. kuid ei ole viimastele nimetamisväärset kahju tekitanud. fusca (Fr.) Seeneniidistik taimeväline. kasvuhoones. Junell).: Fr.97. fuliginea (Schltdl.: Fr. Uncinula bicornis (Wallr.A. pannosa (Wallr. alchemillae (Grev. & M. S. aphanis [sün. 1938a). S. S. Junell – harva kuldkanni (Helianthemum nummularium (L. Perekond Uncinula Lév.) lehtedel. necator (Schwein.) L. 1966. xanthii (Castell.). mõnikord pruun. drabae Juel – üpris harva aas-hanerohul (Arabis gerardii Besser).) – väga sage pajulistel (Salicaceae) ja U. Braun var. roosisortide jahukastekindlust on eestikeelses kirjanduses korduvalt käsitletud (Karis & Rumberg. Blumer emend.) Mill. helianthemi L. mors-uvae (Schwein. euphorbiae (Castell. balsaminae (Wallr. S. kerajad või lapikud. Joon.Perekond Sawadaea Miyabe (joon. Uncinula adunca.) U. lihtsad või korrapäratult harunenud. [16]. – sage kurerehadel (Geranium spp. Karst. Koniidid üksikult. ka maasikatel ja harilikul vaarikal. mõned põõsastel.) lehtedel.) S. Puittaimede parasiidid. adunca (Wallr. Peiteoslad erineva suurusega. – sage pajulilledel (Epilobium spp. S. S. tipus konksjalt kõverdunud.) L.) Lév. erigerontis-canadensis (Lév.) Burrill – leitud vaid Virumaal. S. S. S. S.) S. Koniidid ahelikena.) Lind – sage harilikul humalal (Humulus lupulus L.S. Peiteoslad kerajad. 1856). Kesk-Euroopast sissetoodud viinapuu (Vitis vinifera L. 60–300 µm. Joon. 3. mis koosneb ülespoole suunatud paksenenud või värvunud seeneniitidest. viimasel ajal on hakanud kahjustama ka musta sõstra lehti ja võrseid. viltjas kirme kujutab endast teisest seeneniidistikku. Perekond Sphaerotheca Lév. melampyri L. 3. Salmon – kohati piimalilledel (Euphorbia spp. Blumer – harva hariliku kullerkupu (Trollius europaeus L. Anamorf-perekond – Oidium.97. S.) L. fibrosiinkehakestega. S.96.) lehtedel. ca 100–300 µm.). Eestis teada 2 liiki: S. Junell – paljude korvõieliste (Asteraceae) ja mailaseliste (Scrophulariaceae) sugukonda kuuluvate taimede kahjustaja. Ripikud tavaliselt ekvatoriaalselt. Junell p. & Sacc.) L. valge.: Fr. S.] – sage angervaksadel (Filipendula spp. Eestis teada 17 liiki: S.: Fr. Seeneniidistik taimeväline. harva lühikeste ahelikena. Sphaerotheca sp.) Homma [sün.p. plantaginis (Castell. Junell p. hästi märgatav. valge. laialt levinud ohtlik parasiit aed-karusmarja vastuvõtlike sortide lehtedel. Peiteoslad suured.). Braun [sün.] ja S. Rumberg. Junell ja S. lihtsad või dihhotoomselt harunenud. S. Parasiteerivad peamiselt rohttaimedel. 3. erikülgsed. Curtis (tahvel 17) – karusmarja-jahukaste tekitaja.). sageli hästi märgatav. õrn ja valge või viltjas ja hall. epilobii (Wallr.) Lév. (joon. adunca (joon. enamasti 8-eoselised. S.] – paljudel roosõielistel. Eoskotte viljakehades mitu (2–60).p.). spiraeae Sawada [sün. 3. fugax Penz. fuliginea – sage kohalikel ja introdutseeritud mailastel (Veronica spp. delphini (P. U. tihti on viimase liigi kahjustus hariliku vahtra lehtedel silmatorkav. Peiteosla ripikutega ja lõhest paistvate eoskottidega. [17]. aphanis (Wallr. Eoskotte peiteoslates mitu.

1985): L. Mittesugulist arengustaadiumi ei tunta. Perekond Misgomyces Thaxt. L. dyschirii Thaxt. Seened kinnituvad putukatele koonusja alusraku abil.Selts Sitikaseenelaadsed. L. Eestis 1 liik (Huldén. Laboulbenia Mont & C. Sugukond sitikaseenelised. Väga suur sugukond – Euroopas 116 perekonda 1855 liigiga. kus tekkinud sulgeoslates spermatsiogaamia tagajärjel arenevad askogeensetest rakkudest eoskotid. elaphri Speg. Askogeensed hüüfid puuduvad.P. argutoris Cépède & F. gyrinicola Speg. L. L. rääkimata spetsialisatsioonistkindlale putukaliigile. Sitikaseentele on omane väga kitsas spetsialisatsioon. Nad on putukate ja ämblikulaadsete obligaatsed eksoparasiidid. Eestis 1 sugukond. Robin Eestis 5 liiki (Huldén. Seeneniidistik puudub. tihti on nad seotud isegi putuka kindla sugupoole konkreetse kehaosaga. fennica Huldén.. Perekond sitikaseen. Eestis teada vaid 2 perekonda 6 liigiga. fasciculata Peyr.. Laboulbeniales Selle seltsi esindajad erinevad tunduvalt teistest kottseentest. 126 . Laboulbeniaceae Iseloomustus vastab seltsi omale. Seltsi esindajaid on püütud kasutada putukate biotõrjes. 1985): M. millest areneb retseptaakel – rakuline seenekeha. Picard.

Taime-. kuid ka pärmitaoliste pungrakkudena. alt kitsenevaid väljakasveid. Seeneniitide vaheseinad lihtpooriga. seene. Tüsiskandseened on ürgseim kandseente rühm. sültjad. meenutavad mügarharikute (Typhula spp. Ühe perekonna . Sugulise paljunemise protsessi kohta andmed puuduvad. muscicola (Fr. Klassis 4 seltsi (Alexopoulos jt. oma arengutüübilt võivad olla gümnokarpsed. teada ka samblike ja seente parasiite ning putukate sümbionte (Septobasidiales). Seeneniidid valdavalt kaksiktuumalised (dikarüootsed).Hõimkond KANDSEENED. tekitades sellel roosakaid. Viljakehad puuduvad või esinevad algelisel kujul. BASIDIOMYCOTA Seeneniidistik hästi arenenud. mis on kottseene eoskoti (askuse) homoloog. Selts Platygloeales Viljakehad olemas – vahajad.) viljakehi. samuti nõrku patogeene inimesel ja loomadel.Biatoropsis süstemaatiline kuuluvus on ebaselge. valged. kumeraid. Viljakehad tõlvjad. TELIOMYCETES Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. Mittesuguline paljunemine koniididega. mükoriisaseened või parasiidid. Atk.ja samblikuparasiidid või saproobid.) Fitzp. harva spermatogaamia teel. mõnikord puuduvad. parentosoom puudub. Eoskannad paiknevad viljakehades eoslavana (hümeeniumina) või korrapäratult. hemiangiokarpsed või angiokarpsed. 0. 1996). kiulis-püstised või tõlvjad. Suguline paljunemine tavaliselt somatogaamiana. Valdavalt kõrgemate taimede parasiidid. Neljarakulised eoskannad arenevad õhukesekestalisest värvusetust probasiidist. Perekond Eocronartium G. mis esineb ka Eestis. esineb üsna sageli ka Eestis parasiidina elusatel sammaldel. Viljakehad (basidiokarbid) esinevad. Kasvab habesamblike (Usnea spp. Saproobid. 127 .5–3 cm pikad ja 1–3 mm läbimõõdus. kiudjas-lihakad. rakuline. Klass Tüsiskandseened. Hõimkonnas 3 klassi.) tallusel. substraadile liibunud. Ainuke liik – E. fülogeneetiliselt kottseentele kõige lähedasem.F. harva somatogaamiana. Erinevalt kotteostest arenevad kandseente kandeosed (basidiospoorid) eoskannal eksogeenselt. Pandlaid seeneniitidel ei ole. mis on kõik esindatud ka Eestis. Suguline paljunemine spermaatsiumide abil. kilejad. Peamine ürgsuse tunnus on lihtpoori olemasolu rakuvaheseintes ja parentosoomi (poorimütsi) puudumine. tuntakse väheseid saproobe. tavaliselt on neid spetsiaalsetel eostugedel (sterigmadel) 2–4. kuid esineb väga harva.. enamasti pannaldega (viimastel on suur tähtsus kandseente süstemaatikas). 1 sugukond. Iseloomulik eoskanna (basiidi) olemasolu. primitiivsematel esindajatel 6 või 8. Püsieostena esinevad teliospoorid. igast eoskanna rakust areneb eostoel kandeos. Eestis 5 perekonda 5 liigiga. Perekond Biatoropsis Räsänen Perekonna ainsat liiki – B. Sugukond Platygloeaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega. usnearum Räsänen on praeguseks Eestist leitud kahel korral. millest arenevad neljarakulised ristivaheseintega eoskannad.

mille teleomorfi ei ole seni teada (Ruubas.Perekond Helicogloea Pat. Kilptäide sümbiondid. Harrison. Saproobid mitmesugusel looduslikul materjalil. Sugukond Septobasidiaceae Iseloomustus vastab seltsi kirjeldusele. Iseloomustus vastab seltsi kirjeldusele. Selts Pärmkandseenelaadsed. Sugukond Sporidiobolaceae Eestis 1 perekond 1 teisliigiga. hiljem helepruunid või hallikaspruunid. 2–4 cm läbimõõdus. Sporidiales Tallus punguvate pärmirakkudena. padjakujulised või substraadile liibunud. harva hariliku saare okstel. Eestis 1 liik – H. sültjad. Perekond Septobasidium Pat.C. eoskand 2–4-rakuline. farinacea (Höhn. Eestis 1 sugukond. Kaunis sageli pajude. Perekond Platygloea J. Perekond Rhodosporidium Banno Perekonnaga on seotud anamorf-perekond Rhodotorula F. filicinum (Rostr. mis esineb ka Eestis. Perekond Herpobasidium Lind Viljakehad substraadile liibunud. peniophorae Bourd. mis kuni 15 cm laiuste õhukeste liibuvate valgete viljakehadena kasvab kõdunevatel leht. See teisliik on tuntud ka patogeenina inimesel. kollakad kuni pruunid viljakehad parasiteerivad paljudel liibunud viljakehadega mittelehikseentel. 128 .) Lind esineb väga harva ka Eestis. Probasiid puudub. harva. 1996). 1 sugukond. Ainuke liik – H. valged. 2– 4-rakulised eoskannad arenevad tüüpilistest paksukestalistest teliospooridest. mille liibunud ketasjad. Viljakehad substraadile liibunud.) Rogers.ja okaspuudel. heledama servaga. kuivad või sültjad. rubra F. Eestis on isoleeritud ühiskondlike ruumide õhust R. 1–3 mm suurused vahajas-sültjad. kuivad. Eestis 1 liik – S. Hüpobasiid õhukesekestaline. õhukesed. välimuselt nahkiseid (Stereum) meenutavad. kuid esineb ka nõrku patogeene inimesel ja loomadel. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Viljakehad näsajad. & Galzin. carestianum Bres. Schröt.. Harrison. epibasiid 4-rakuline. nahkjad või kilejad. Kasvavad sõnajalaliste (Polypodiaceae) elusate lehtede alaküljel. Probasiid puudub. mille substraadile liibunud nahkjad viljakehad (2–6 cm) on algul kreemikad. väga õhukesed. Viljakehad puuduvad. Selts Septobasidiales Viljakehad substraadile liibunud.C. eoskand 2– 4-rakuline. Eestis 1 liik – P.

Kui seene elutsüklis ilmnevad kõik arengujärgud ning vahetatakse peremeestaimi. eu-tüüpi arenguga. tihti tumedad ja paksukestalised. Täistsükliline arengukäik roosteliselaadsetel (Uredinales). 1). etsiumid). järgneb seal suguline protsess. Paljude roosteseente vaheperemeestaimed on seni teadmata.või kastetilgas.kuni paljurakulised. Sellel arenevad väikese karika. Seeneniidistik taimesisene (taimerakkude vahel). enamasti lokaalne. sattunud vastassugupoole spermogoonile. opsis-tüübil puudub suvieoslate järk. mida tähistatakse rooma numbritega järgmiselt: 0 – spermogoonid. 4. II – suvieoslad suvieostega. Brahhü-tüübil puudub keviste arengujärk ja peremeestaime vaheldus. Osa liike areneb kogu oma elu jooksul ainult ühel peremehel (autöötsia). eoslad. mille tulemusel haploidne seeneniidistik muutub kaksiktuumaliseks (dikarüootseks).1. Seen läbib vaheperemeestaimel teatud arengujärgud (0. siis on tegemist täistsüklilise. III – talieoslad (teliosoorused). Teliospoorid ühe. IV – eoskand kandeostega. IV – eoskannad. haustorid tungivad rakkudesse. mikro-tüübil esineb ainult talieoslate järk peremeestaime vahetuseta. 0 –spermogoonid spermaatsiumidega vaheperemehel. Obligaatsed parasiidid. soorused. 129 . Viljakehad puuduvad.Selts Roosteliselaadsed. Putukad kannavad spermaatsiume edasi ja. [7]. Uredinales Roosteliselaadsed (roosteseened) on oma nime saanud rauaroostet meenutavate eoskogumike (pustulid. Kevadeosed ja nende vahel paiknevad väikesed interkalaarsed rakud arenevad ahelatena üksteise kõrval asuvatest basaalrakkudest. Paljud roosteliselaadsed vahetavad kevadeoste staadiumi järel peremeest. mis väljuvad koos lõhnava nektaritilgakesega. 10–12 päeva pärast arenevad lehe ülemisel pinnal kutiikula või epidermi all spermogoonid (tähis 0). Omapärane on vaheperemeestaime olemasolu elutsüklis. moodustades kevisekatte – pseudoperiidi. peremeestaimede vahetus (heteröötsia) ei ole seeneriigis mujal nii levinud. I – kevised (kevadeoslad. II – suvieoslad (uredosoorused). Joon. eu-tüüpi roosteseene arenemine (joon. Interkalaarsete rakkude ahelate tipmised rakud on paksukestalised ning kleepuvad naaberahelates omavahel kokku. III – talieoslad talieostega. sarvekese või lava kujulised kollakad või punakasoranžid kevised (tähis I). Täistsüklilise.) algab kevadel kandeose idanemisega vee. Arengujärkude ja peremeestaimede esinemises ja vaheldumises ilmneb suur mitmekesisus. Sobiva peremeestaime lehte või varde tungib läbi kutiikula ja rakuseina idumõik.1. Viimastes valmivad spermaatsiumid. Suguline paljunemine spermaatsiumide abil. Elutsüklis kuni 5 arengujärku. neis tekivad tuulega levivadkaksiktuumalised kevadeosed (etsiospoorid). I – kevised kevadeostega vaheperemehel. kuhilad. kuid võib olla ka difuusne (levib kogu taimes). padjandid) tõttu. 4.

Joon. Talieosed üherakulised. III . III . Talieosed võimaldavad seenel püsieostena üle elada ebasoodsa talveperioodi. Kevadel tungib talieose kestas oleva poori kaudu välja eoskand (tähis IV). 10–14 päeva pärast arenevad rooste. woroninii (Tranzschel) Tranzschel.). (A) Talieosla. C. mis Eestis esindatud 5 liigiga. see jaguneb ristvaheseintega neljaks rakuks. 0. II . 4. Winter. millel arenevad taas spermogoonid (tähis 0). C. ledi de Bary.).2. Kevised tavaliselt kuusel. vähem levinud on C. II. ramischiae Lagerh. tihti tumedad paksukestalised kaksiktuumalised talieosed (teliospoorid) paiknevad eoslates ühekaupa või ahelatena.. II uibulehtedel (Pyrola spp. Eri perekondade ja liikide esindajatel on talieosed erineva kuju. 4. mis vastavalt erinevatele autoritele kuuluvad kahte või kuude sugukonda. parafüüsid puuduvad. mille vahel asuvad nuijad parafüüsid. Chrysomyxa abietis. meil on teada 260 liiki 560 peremeestaimel.sage kuusel. (B) Talieosed. Schröt. kahe. Sugukond okkaroostelised. I . kiiresti kaduva pseudoperiidiga.2.Kevadeosed nakatavad taime õhulõhe kaudu. nad arenevad ühekaupa lühikestel kandjarakkudel.sookailul (Ledum palustre L. Chrysomyxaceae Kevised põisjad. Eestis 6 liiki: C. külgedelt kokku surutud. idanedes seal haploidseks seeneniidistikuks.).harilikul kukemarjal (Empetrum nigrum L. tavaliselt nakatuvad noored kuused. suvieosed lühikeste ahelatena.kuusel Eestis ulatuslikult levinud. Suvieosed on samuti kaksiktuumalised. II . empetri J. Euroopas 1 perekond. pyrolata (Körn. Käesolevas töös on järgitud Blumeri (1963) süsteemi. I . suvija talieoslad kanarbikulistel (Ericaceae). Ühe-. abietis (Wallr. Perekond Chrysomyxa Unger Kirjeldus ühtib sugukonna iseloomustusega. Sügissuvel tekivad samal seene-niidistikul väikeste pruunide või mustade padjanditena talieoslad (tähis III)..lakklehel (Ramischia secunda (L. Kõik need sugukonnad on ka Eestis esindatud. [19]. suuruse ja rakkude arvuga ning seetõttu on nad tähtsaks süstemaatiliseks tunnuseks. Suvieoslad õrna.) G.) Unger. milles roosteseened on jagatud 6 sugukonda.või enamarakulised. 130 . Maailmas on roosteliselaadsete seltsis teada üle 5000 liigi. 0.). C. Viimased kanduvad tuulega sobivale peremehele ja nakatavad taas taime. arenevad lehtedel või kuuse käbisoomustel.sage kuusel. värvusetu pseudoperiidiga.tekitab kuusel okkaroostet (joon.või tumepruunid suvieoslad ning neis suvieosed (uredospoorid) (tähis II). I .) Garcke).harva sookailul. I . millest igaühel areneb eostoel üks haploidne kandeos. ridade või silinderjate ahelatena tihedates padjataolistes talieoslates epidermi all. C.

C.tekitab ülastel (Anemone spp. & Schwein. II . Perekond Ochropsora Dietel Suvieoslad ümbritsetud parafüüsidest.kollased. kuid Eestis ei ole neid enamikul liikidel leitud. arenevad männitüvede ja -okste koorel.) ja C. Eestis esindatud 2 liigiga.mändidel. oranžide. Eestis 2 liiki: C. I . I .. kevadeosed ümarad või nurgelised.. [19].) P. 4. Talieosed tipus tugevasti paksenenud.) sageli põisroostet. 0. mis alusel pseudoperiidi taoliselt kokku kasvanud. 131 . 2-7 mm suurused. III silmarohtudel (Euphrasia spp. Suvieoslad pseudoperiidita ja parafüüsideta. Suvieoslad ümbritsetud parafüüsidest. Eestis leidmata (Põldmaa. talieosed silinderjad või prismakujulised. suvieosed üksikult. Talieosed üherakulised. 1967). III .) Lév.). II. Euroopas ja Eestis üks sage liik: O. Coleosporium petasitis.. Strauss) Lév. II. 4. II. Euroopas 1 perekond.) Tranzschel. ovaalsed. kevadeosed ahelatena. Talieoslad vahajate. III . (Sonchus spp.). Väga harva leiab liigi C. II.põhjustab väga sageli sõstardel viltroostet (joon.). Perekond Coleosporium Lév. III ristirohtudel (Senecio spp.3. Joon.). (B) Talieos. III pojengil (Paeonia spp. C. III tekitab kohati põisroostet vaakidel (A) Suvieosed.)(joon. I .: Fr. III tekitab põisroostet mitmel kellukaliigil (Campanula spp.harilikul männil. II. C. II. tussilaginis (Pers.. II. kollakaspruunid.). III . flaccidum (Alb. III tekitatud põisroostet katkujuurtel (Petasites spp. Eestis 10 liiki. mis alusel kokku kasvanud. suvieosed lagunevates ahelates või üksikult.4. II.härgheintel (Melampyrum spp.piimohakatel Joon. Sugukond viltroostelised.lobeeliatel (Lobelia spp. ribicola J. Perekond Cronartium Fr. (B) Talieosla. Fisch.) G.).Sugukond põisroostelised. C. C. Cronartiaceae Kevised põisjad. 0. campanulae (Pers. III . Eestis 2 perekonda 11 liigiga.tekitab valgel männil (Pinus strobus L.4. üherakulised.. senecionis (Pers. petasitis (DC. Coleosporiaceae Kevised värvusetu põisja pseudoperiidiga. ariae (Fuckel) Ramsb.). 4. üherakulised. Väga sagedased liigid Eestis on: C. 4.. (Inula spp.) G. Kirjeldus ühtib põhiliselt sugukonna iseloomustusega. Cronartium ribicola.C. Talieosed sarnased eelmise perekonna (Coleosporium) talieostega – tipp paksenenud. vagans (Dietr.).harilikul pihlakal. II.3. euphrasiae (Schumach.). oranžikas. Winter. C.) Lév.) ja C. tihedalt üksteise kõrval. koondunud kõverdunud sambakestesse. II.paiselehel (Tussilago farfara L.) Kickx.. III . Suvieosed kollased. meenutades palissaadkudet. 0 ja I arengujärk arenevad männiokastel. Winter. inulae Rabenh. II. (A) Talieosed. Karst. I .) Lév. melampyri (Rebent. Kirjeldus ühtib sugukonna kirjeldusega. helepunaste padjanditena või koorikuna.) koorepõletikku. [19]. sonchi (F.

III .) P. mis moodustab suure pruuni või musta nurgelise laigu. amygdalina Kleb. suvieosed kollaka kestaga ja näsalised. III -harilikul kivirikul (Saxifraga Joon. üherakulised. kinnituvad jalale ja on varustatud idupooridega.).. III – põhjustavad sagedamini pigiroostet linadel (Linum spp. kollased. pidermi peal olevad suvieoslad on valminult pulberjad.kunitumepruunid. M. talieosed silinderjad või prismakujulised. III kujutavad endast tõenäoliselt koguliiki. mis sisaldab veel teisigi raskesti eristatavaid liike (nagu M.) lillakaroostet. Karst.). jalale kinnituvad talieosed.). II. tremulae Kleb. mirabilissima (Peck) Nannf. vernalis G. talieosed kaherakulised. värvunud kesta ja näsadega.) lehtedel (Lepik.. II)..5. suvieosed ühekaupa. III ja M. Melampsora sp. II. Tihti nimetatakse paplitel ja pajudel esinevaid roosteid vastavalt M.) Desm. kusjuures suvi. Iseloomulikuks tunnuseks on ühe-. III (Tamm. näiteks M.) Palm. populinea ja M. rakkudes kahe idupooriga. Eestis 30 liiki. kollakad. Perekond Gymnoconia Lagerh. kevadeosed ahelatena. III. I.. III ja M.).) Kirjeldus vastab sugukonna iseloomustusele.Sugukond pigiroostelised. M.. magnusiana Wagner kevised (I) tekivad vereurmarohul (Chelidonium maius L. M. hele.5. rostrupii Wagner kevised seljarohtudel (Mercurialis spp. larici. [19]. Perekond Melampsora Castagne (joon. Neid võib pidada kollektiivliikideks. mis Eestis esindatud 30 liigiga. mis esineb kohati ohtralt läiklehise mahoonia (Mahonia aquifolium (Pursch) Nutt. salicina. salicina Lév.) G.). III . Enamikul liikidel esineb peremeestaimede vaheldus.. näsalised.kuni paljurakulised.magesõstral. ribesii-epitea Kleb. Kevised ilma pseudoperiidi ja parafüüsideta. pika tugeva jalaga. evonymi-caprearum Kleb. Rida liike kasutab arenemiseks mitut peremeestaime. M. III) aga paplitel. Talieoslad samuti epidermi all. II. Osa liike parasiteerib pajudel. mõlema liigi suvi. II. peckiana (Howe) Trotter.paplitel. lini (Ehrenb.ja talieosed (II. kuna kevised (I) on lehistel või paplitel. Winter. III. III ja M. Suvieoslad epidermi all. III ja M. kevadeosed näsalised. Ka M. (B) Talieosed. C. punakad. repentis Plowr. 1965). II. sanguinea (Peck) Arthur). mis koonduvad suletud või kaetud talieoslatesse. I . M. Winter. Eestis 10 perekonda enam kui 160 liigiga.. Perekond Cumminsiella Arthur Spermogoonid epidermi all. populina (Jacq. 4. Eestis 1 liik: G. III. kolme. parafüüsidega. III . mille all paljud autorid eristavad rida kindlale peremeestaimele spetsialiseerunud liike..tekitab harva pigiroostet naistepunadel (Hypericum spp. pinitorqua Rostr.. euphorbiae Castagne. I. alli-populina Kleb. (A) Talieosla. Eestis 1 liik: C. I tekitab pigiroostet mändidel. II. II. 1938a) (joon. Sugukond roostelised. Suvieoslad välja arenemata või kiiresti kaduva pseudoperiidiga. III kujutavad endast tõenäoliselt kollektiivliiki. larici(C) Suvieosed. Kevised parafüüsideta. mis on nii meil kui kogu Euroopas harv.. M. I. M..) ja M. granulata L. II. liniperda (Körn. Melampsoraceae Talieoslad epidermi või kutiikula all tavaliselt ühekihilise koorikuna. Melampsora hypericorum (DC. II. 4. II. (sün. kahe-. tekitab lillakal (Rubus saxatilis L.6. suvieosed üksikult parafüüside vahel. II.carpearum Kleb. värvunud kestaga talieosed kaherakulised. Talieoslad epidermi all. peaaegu siledad. Mitu Melampsora liiki parasiteerivad paplitel: M.. Euroopas 1 perekond. II.harva piimalilledel (Euphorbia spp. Karst. M. palissaadvõrena omavahel tihedateks rühmadeks ühendatud. hiljem pulberjad.). harvem ühe vaheseinaga. Suvieoslad puuduvad.ja talieoslad asuvad pajulistel (Salicaceae). Pucciniaceae Suurim ja liigirikkaim roosteliselaadsete sugukond. populnea (Pers. 132 . Mõned liigid on spetsialiseerunud ainult ühele peremeestaimele. II. keviste tekkekohta aga ei teata. I. Kevised karikjad. II. 4.) P. kutiikula all.

Ph. juniperi Link).) G. bulbosum (F.tekitab näsaroostet viirpuudel.kuni mitmerakulised. Hartig.). I. II.Perekond Gymnosporangium R. [19]. (A) Talieos. pika värvusetu. Ph. Hedw.) Schltdl. mille lehed.) Cooke. Talieoslad oranžid.kuni mitmerakulised. Ph. Suvieoslad enamikul liikidel puuduvad. lillakal ja vaarikal (Rubus spp. 4. clavariiforme (Jacq. (sün. näsalised.). alusel puhetunud jala küljes. andersonii Shear.) ja Ph. G. Eestis 4 liiki: G. II. talieosed õhukese värvunud kestaga. harva ühe.lillakal (Rubus saxatilis L. 0. II. I.). II. 4..pirnipuudel. arcticum Lagerh. Talieosed. osal tipus poolkeraja või koonusja nibuga. näsarooste tekitajad G. III esineb meil harva ja selle tekitatud tõlvrooste kahjustab roose vähem. Karst.. kuna kultuursortidel levib vähe (joon.põldmurakal (Rubus caesius L. 4. Talieoslad epidermi all. mucronatum (Pers.) P. I . Talieoslad epidermi all. pseudoperiid avaneb külgedel. obtusa (F. avanevad.): Ph. I.leitud ühes kohas Harjumaal tedremaranal (Potentilla erecta (L. Winter. (sün. 1967). III on sagedasem tõlvrooste tekitaja hõbemaranal (Potentilla argentum L. II. 0. 133 .) Dietel. Perekond Phragmidium Link Suvieoslad epidermi all. sileda õhukese kestaga. tavaliselt kahe-.). harva tipus. disciflorum (Tode) James). Eestis 9 liiki roosõielistel (Rosaceae). Cumminsiella mirabilissima. joon. Winter). suvieosed ogalised. kultuursortidele aias olulist kahju ei tekita. parafüüsidega. II. Eestis 1 liik: F.) DC.). 4 liiki parasiteerib murakatel. Karst.): Ph. 0.) ja on laialdase levikuga Loode-Eestis.harilikul kadakal (tahvel 19. heleda värvusega. Joon. II. [19]. I. (B) Suvieosed. sabinae (Dicks.) P. (A) Talieos.. levinud peamiselt metsõunapuul ja metsikult kasvavatel õunapuudel.7. Perekond Frommea Arthur Spermogoonid kutiikula all. I . III tekitab sagedamini tõlvroostet metsikult kasvaval harilikul vaarikal. I – pihlakatel ja G. cornutum Arthur (sün. III ja Ph. Eestis vähe levinud. Ph. Joon. värvunud kestaga. ripsmeteta. moodustavad talieoslaid (III) sabiina kadakal (Juniperus sabina L.) Rydb. Joon. (B) Suvieosed.kadakatel. [19]. rubi (Pers. III . Kevised roosõieliste (Rosaceae) lehtedel ja viljadel silinderjate või koonusjate torukestena.. III tekitavad roosiliikidel ja -sortidel tõlvroostet ning põhjustavad lehtede rikkumisega teatavat kahju.8. 0.8.6. potentillae (Pers.igas rakus kaks kasvupoori. acuminatum (Fr. G.või mitmerakulised . marjad ja oksad deformeeruvad. 4.. 4. värvitu kestaga.) Hampe) (Põldmaa. mustad. Ph. niiskes olekus suurte limaste sültjate kogumikena kadakate tüvedel. hiljem avanevad. III . okstel või okastel.) G. Müll. III . Ph. Strauss) Schltdl. Gymnosporangium clavariiforme.7. tuberculatum J. talieosed kahe. III . III tekitab tõlvroostet põõsasmaranal (Dasiophora fruticosa (L. 3 liiki esineb roosidel (Rosa spp. Phragmidium rubiidaei. II. talieosed kahe. Strauss) Arthur.). pika limaka jalaga. ex DC. ühe idupooriga. Ph. Suvieosed näsakestega. tremelloides R.mesimurakal (Rubus arcticus L. hiljem avanevad pulberjatena. rosae-pimpinellifoliae (Rabenh. rubi-idaei (DC. II. I tekitab õunapuudel näsaroostet. III . II .

nurmikatel (Poa spp. Talieoslad tumedad. II. ex Nevski) ja rukkilustel (Bromus secalinus L.). Nii parasiteerib P. mis meie oludes levib vastuvõtlikel kaerasortidel massiliselt.). graminis f.ja kasulikel taimedel peamiselt epidermi all. calamagrostis. striiformis Westend. Kõrrerooste tekitaja P. sp. mis vähendab aruheintel (Festuca spp. täpproostet. kollaseid kuni pruune. 1980. Otth. Kevised karikjad. mis nakatavad erinevaid sorte. Arvukaim roosteseente perekond. II. sp. III esineb maisil (Zea mays L. 1967). millele roosteseened võivad olulist kahju tekitada: 134 . sileda või ornamenteeritud. lolii. Jõgeval on aretatud kaerasort ‚'Alo' . III põhjustab kõrreroostet harilikul timutil (Phleum pratense L. secalis.. kuid ei oma levimisel olulist tähtsust. epidermiga kaetud talieoslad lehe alumisel poolel. 1962b.) ja jänesekapsal (Oxalis acetosella L. festucae.e. sp. sp. Kroonrooste populatsioon koosneb väga paljudest füsioloogilistest rassidest. Ka kroonrooste tekitajal on mitu spetsialiseerunud vormi. III tekitab nisul pruun. põhjustades kohati märgatavat saagi vähenemist ja taimede lamandumist. III tekitab kõrreliste lehtedel kroonroostet. Talvitub seeneniidistikuna.) Desv. I arenevad türnpuul ja paakspuul (tahvel 19). III põhjustab odral leheroostet ja P.) ja harilikule aruheinale (Festuca pratensis Huds. haarates enamikku kõrrelisi.) Joerst. talieosed lehtede alaküljel epidermi all. II. kuid suur biotüüpide arv (üle 300) raskendab efektiivset resistentsusaretust ja uute rasside tekkimisega võivad sordid kaotada haiguskindluse. kevadeosed ahelatena. II. poaenemoralis G. tritici. II. kuid läheb üle ka harilikule keraheinale (Dactylis glomerata L.aasnurmika (Poa pratensis L. Teised kõrrelistel esinevad Puccinia liigid onvähem levinud ja ei oma nii suurt majanduslikku tähtsust.). Tuntakse palju füsioloogilisi rasse. Kask.. Kokku on Eestis teada 50 peremeestaime liiki 27 perekonnast.Perekond Puccinia Pers.). mis nakatavad erinevaid sorte ja kõrreliste liike. 0 ja I . Kollased suvieoslad arenevad lehe mõlemal küljel pikkade (kuni 10 cm) kokkukasvanud triipudena. millel parasiteerib P. II. odral ja kõrsheintel. kinnituvad jalale. Vaheperemeestaimedeks on mitmesugused kaheidulehelised. dispersa Erikss. Nende hulgas on rida kultuurtaimi. Kokku on Eestis kroonrooste peremeestaimedena määratud 38 kõrreliseliiki 19 perekonnast. Vaheperemeestaimedel on oluline osa kõrrerooste tekitaja levimisel ja paljunemisel. poarum Nielsen. P. coronata f.ja Lääne-Eestis. III.) haigusõrnade sortide seemnepõldudel. P. II ja III levib peamiselt kaeraliikidel. mis on suhteliselt kindel nii kroonrooste kui ka kõrrerooste suhtes. eriti kannatavad nisupõllud kukerpuu levikualadel Põhja. sp. III on spetsiifiline teraviljarooste rukkil. triiproostet. Kaeral kõrreroostet tekitav P. P. III põhjustab kõrrelistel kollast e. Kahjustused on kohati olulised. III raiheintel (Lolium spp. avenae.). Põldmaa. graminis Pers. 2-4 või paljude idupooridega suvieoseid. 0 ja I arenemisjärgud ei ole aga levimisel olulised. sorghi Schwein. igas rakus üks idupoor. II. II. coronata Corda. Suvieoslad arenevad pillatult lehepinnal. 0 ja I arenevad harilikul kukerpuul (tahvel 20). Eestis teada üle 100 liigi. 0 ja I arengujärk areneb ängelheintel (Thalictrum spp. P. Vaheperemeestaimed on imikas (Anchusa officinalis L.. mis soodsal aastal hävitab lehe assimileeriva pinna ning teris jääb peeneks.) ja P. II ja III sageli rukkil. sp. triticina Erikss.). Varakult avanevad epidermialused suvieoslad sisaldavad pulberjalt eralduvaid. II. parasiteerib peamiselt nisul. harilikul orasheinal (Elytrigia repens (L. Väikesed (1-2 mm) pruunid suvieoslad asuvad nisu lehtedel ja lehetuppedel.) nii haljasmassi kui seemnesaaki. hästiarenenud pseudoperiidiga. ülal paksenenud kestaga. Esineb palju ohtlikke taimehaiguste tekitajaid.). Ainuüksi kõrrelistel parasiteerib Eestis 25 liiki. kuid ka rukkil. graminis f. Tuntakse hulk füsioloogilisi rasse.. coronata f. kuna seen läheb koristatud põllult üle külvatud talirukkile.: Pers. P. P. sp.) ei tekita meil majanduslikku kahju. III .) ja karukeel (Lycopsis arvensis L. P. sest seen talvitub seeneniidistikuna talinisu orastel. II.. Kukerpuu hävitamine põldude ümbrusest ja põldude massiivistamine kõrreliste umbrohtude hävitamiseks vähendavad teraviljapõldude nakatumiskoormust. pruunid või peaaegu mustad. 1967): P. & Henn. kuid nakatab vähesel määral ka teisi kõrrelisi. graminis f. levib sealt kevadel uue põlvkonna suvieostega suvinisule ning sügisel jälle talinisule. nende 0 ja I arengujärk ilmnevad vastavalt linnupiimal (Ornithogalum sp. 0.paiselehel (Tussilago farfara L. Aretatakse roostekindlamaid sorte. Teiseks enam uuritud vormiks on aruheina-kroonrooste tekitaja P. Nisu pruunrooste on oluline nisu kahjustaja. talieosed tavaliselt kaherakulised.). kuid uued rassid võivad ka neid nakatada. coronata f. II. Spermogoonid arenevad väga paljudel kultuur. Pruunrooste levikul ei ole vaheperemeestaim oluline. II.).H. graminis jaguneb reaks spetsialiseerunud vormideks. Olulisim neist on kaera-kroonrooste tekitaja P. Kõrsheintel parasiteerivatest Puccinia liikidest tekitavad suuremat majanduslikku kahju (Põldmaa. Aretatakse resistentsemaid sorte. II. III kastikutel (Calamagrostis spp. Peale kõrreliste parasiteerivad perekonna Puccinia esindajad veel väga paljude teiste taimesugukondade esindajatel. P. vähem odral. coronata f. Otth (sün. III . II ja III tekitab nisul kõrreroostet. graminis f.H. hordei G. phlei-pratensis. P. poae-sudeticae (West. III. avenae.) ja P. graminis (Järva & Parmasto. II ja III arengujärk tekitavad kõrrelistel kõrreroostet. sp. P.

Schröt. II. parafüüsidega.tarnadel.). Suvieoslad algul epidermi all. I.). ribis DC. P. petroselini (DC.võililledel (Taraxacum spp. Eestis 3 liiki: T. III. Sagedastest liikidest võib nimetada: P. I .) Dumort).. II. suaveolens (Pers. parafüüsideta. pulverulenta Grev. II. (B) Suvieosed. III . I -kollasel ülasel (Anemone ranunculoides L.mõlemad rakud kerajad. III . I.). talieosed pruuni kestaga ja näsalised. taraxaci Plowr. Joon. I . 4. sylvatica J. II. P.) Rostr. sylvestris L.) H. näsalised. caricina DC.Talieoslad epidermi all.) Nannf. T. I.). III .tarnadel. I ja P.ohakatel (Cirsium spp. menthae Pers. 4..võililledel (Taraxacum spp. III .kuni neljarakulised. jala aluseid pidi kokku kasvanud. III .T. III .kannikestel (Viola spp.) DC. II. suffusa (Holw. näsalised. intrusa (Grev. III . pulsatillae (Opiz) Dietel). talieosed üherakulised.) Dietel.angerpistil (Filipendula vulgaris Moench).): P.. caricis (Schumach. Perekond Trachyspora Fuckel Spermogoonid ja kevised tundmata. I . (A) Suvieosed.: Pers.). urticae-caricis Kleb. 1967). pika murduva jalaga. Mart. II. III ja P. kergesti eraldatavad. harva siledad. P. II. III tekitab väga harva roostet karukelladel (Pulsatilla spp. pruni-spinosae (Pers. filipendulae (Lasch) Pass. 0. porri (Sowerby) G. Väikesed pruunid talieoslad lehtede alumisel küljel.kirburohtudel (Polygonum spp.). suvieosed kerajad kuni ellipsoidsed. P. II. Suvieoslad pulberjad.võsaülasel (Anemone nemorosa L. II. [19]..). III . värvunud kestaga. P.karvasel pajulillel (Epilobium hirsutum L. III . Winter.) Maxim.) Hoffm. II ja P. Eestis 1 liik . dioicae Magnus. III. opizii Bubák. kerajad kuni ellipsoidsed.). (B) Talieosed. III väikeseõielisel lemmaltsal (Impatiens parviflora DC. III .naadil (Aegopodium podagraria L. III . allii (DC. I. Eestis 2 väga sagedast liiki: T. Trachyspora intrusa.) (joon.. parafüüsidega. T. suvieosed ogalised.. T.) Link.) F. helepruunil kestal üksikute näsakestega. Joon. (sün. chaerophylli Purton. kaherakulised .) liikidel (joon.). III . polygoni Alb.9.kahjustab sageli piparmündi (Mentha piperita L.P.. (A) Talieosed. P. III ja P. komarovii Tranzschel. II. P. II. cirsii Lasch. anemones (Pers. 0.ploomipuudel. ribesii. III . T. Strauss (sün.). näsalised kevadeosed ahelatena.10). III aedpetersellil. epidermi all. Palju perekonna Puccinia liike on Eestis võrdlemisi laialt levinud rohttaimedel (Põldmaa. III .tarnadel. II.) DC. punctiformis F. värvusetud.).jänesesalatil (Mycelis muralis (L.10.jumikatel (Centaurea spp.). Nimetatud arengujärgud ülastel on levinud kõikjal ja tekitavad anemooniroostet. tumedad. külgepidi omavahel kokku kasvanud. Perekond Tranzschelia Arthur Karikjad kevised epidermi all.) ja metsülasel (A.). II. II. hiljem pulberjad. P. II.). violae (Schumach. P.tekitavad roostet sõstarde lehtedel.spinosae.) Arthur (sün. centaureae DC.) Liro. II.. 135 . III – levinud kohati laukudel (Allium spp.metsharakputkel (Anthriscus sylvestris (L. I. II.caricis Kleb. ulmariae (Schumach. kergesti murduva jalaga. Talieoslad hajusalt algul epidermi all.) ja T. [19]. Perekond Triphragmium Link Kevised deformeerunud lehtede roodudel.) lehti. talieosed kolme.. pika värvusetu. III . kevadeosed üksikult jalale kinnitunud.kõrvenõgesel (Urtica dioica L. III – harilikul angervaksal (Filipendula ulmaria (L. 4. hiljem pulberjad. & Schwein. Tranzschelia pruni.. II. Rudolphi.) Arthur (sün. P. II. aegopodii (Schumach. 4. P. hiljem pulberjad...). P.). P. alchemillae Fuckel).9. Helekollased või -oranžid suvieoslad deformeerunud lehtede alumisel küljel. P. Mitu Puccinia liiki parasiteerivad tarnadel (Carex spp. II.).. P. P. III . mis on meil ulatuslikult levinud kortslehe (Alchemilla spp.

.sealõuarohul (Scrophularia nodosa L.koolmel (Ficaria verna Huds. rumicis (Schumach. Karst..) (Põldmaa.. II. piklikuks venitatuna moodustavad palissaade meenutavaid kogumikke. Uromyces kollasel kuldtähel (Gagea lutea (L. U. III . 136 . caryophyllacearum J. U. oranžikaskollase sisuga.).). ühe idupooriga tipus. Suvieosed puuduvad.) tupproostet. inaequialtus Lasch. Schröt.tekitab põldoal küberoostet. III .) Ker-Gawl.ja enama-. Laialdase leviku tõttu väärivad mainimist veel U. Kevised nulgudel (Abies spp. III . 4. I.. Eestis 1 liik üksikute leiukohtadega: C. viciae-fabae (Pers.Joon. III . I. U. scrophulariae Fuckel.. H.) Lév. põhiliselt kahe. gageae Beck. II. Talieoslad tumedad. II. Eestis 2 liiki. aspidiotus (Peck) Magnus. II. avanevad tius... idupooriga.). U. geranii (DC. U. III . Talieosed peremeestaime epidermi rakkudes. harvem parenhüümi rakkude vahel või epidermi all.) Lév.) (Põldmaa. U.) J. Kevised tavaliselt silinderjad. II. Eestis on neid teada rohttaimedel 40 liiki.) Lév. õhuke sile kest värvusetu. U.). polygoni-aviculariae (Pers.. Schröt.oblikatel (Rumex spp.. II. minor J. Winter. festucae Syd. III – aruheintel (Festuca spp. Eestis esindatud 7 perekonda 13 liigiga. (A) Suvieosed. kinnituvad jalale.tekitavad küberoostet ristikutel (Trifolium spp. fabae (Grev. Perekond Calyptospora J. talieosed üherakulised.H.). pseudoperiidiga.). flectens Lagerh.). Suvieoslad epidermi all. U. kevadeosed näsalise värvusetu kestaga. Schröt. Schröt. 1967) ja M. Suvieoslad pulberjad.) Bud. U.) (Põldmaa. polypodii (Pers. II. I – siberi nulul (Abies sibirica Ledeb. I kana. III .). poolkerajad.). U. valge silinderja pseudoperiidiga. I.koldrohul (Anthyllis vulneraria L. III ja U. suvieosed ogalised. III . Ulatuslikult on levinud H. [19]. verruculosus J. Pucciniastraceae (B) Talieosed.. harva üherakulised. II – tekitab roosaroostet tähtheintel (Stellaria spp. suvieosed ogalise värvusetu kestaga.). III. II. dianthi (Pers. õhukese ogalise või sileda kestaga.). II. Küberooste tekitajana on käsitletav perekond arvuliselt üks suuremaid perekondi roosteseente seas. Otth. III.) Bernh. silinderja värvusetu pseudoperiidiga. 4. Talieosed epidermi rakkudes. tipus paksenenud kestaga.roosal merikannil (Armeria elongata (Hoffm. epidermiga kaetud või pulberjad. Perekond Hyalospora Magnus Kevised nulgudel (Abies spp.) Niessl.) G. Eestis 2 liiki. püstvaheseintega jaotatud kuni 5 rakuks. rudimentaarse pseudoperiidiga. mõlemad harva: M. U. 1967). armeriae (Schltdl. Schröt.).Perekond Uromyces (Link) Unger Spermogoonid parafüüsidega. 1962).pusurohtudel (Melandrium spp. Kühn. Talieoslad pole enamasti välja arenenud.. dactylidis G. II – kasvuhoonetes nelkidel (Dianthus spp. Sugukond laikroostelised. Teised roosteseente perekonnad liblikõielisi üldse ei kahjusta. U. püst. epidermi all.) Koch). U.) G.H. II.) Newman). II. I.rohtudel (Silene spp. oranžikaskollased. II – põhjustab kohati heleroostet põisjalal (Cystopteris fragilis (L. acetosae J.) Fuckel (sün. II – helerooste tekitaja kolmissõnajalal (Gymnocarpium dryopteris (L. laburni (DC.. I. Perekond Melampsorella J. pisi (DC. suvieosed kahesugused – esmased ja amfispoorid. U. trifolii-repentis Liro. II.) P.11. II. U. III . III .) (joon.11. I.). III – nurmikatel (Poa spp.). dactylidis.). II. Schröt.) Magnus.: Pers.). U. näsalised kevadeosed ahelatena. III harilikul keraheinal (Dactylis glomerata L.põis.ja ristivaheseintega jagatud kaheks või enamaks rakuks. III – harilikul varemerohul (Symphytum officinale L. trifolii (DC.). Õrna pseudoperiidiga suvieoslad avanevad tipus. symphyti (DC. sisu oranžikaskollane. III . anthyllidis (Grev.) G. Kühn Kevised kollased.. U. II. II.kuldvihmadel (Laburnum spp. goeppertiana J. III . Kultiveeritavatel taimedel parasiteerivad küberooste tekitajad väärivad sagedase esinemise tõttu põldudel ja heinamaadel majanduslikku tähelepanu: U. I.).kirburohtudel (Polygonum spp.) J. neist 16 parasiteerivad liblikõielistel (Fabaceae). poae Rabenh. Suvieoslad epidermi all. U. Õhukese sileda. Kevised karikjad või silinderjad. kevadeoste värvusetu kest näsaline.G. Talieosed 1–2 kihina epidermi rakkudes. värvusetu kestaga üherakulised. III – kurerehadel (Geranium spp. III ja U. III . kollaka või pruuni. harvem püstvaheseintega mitmeks rakuks jagunenud talieosed epidermi rakkudes. Otth. III – põhjustab pohlal (Vaccinium vitis-idaea L.hernestel. I.G. Winter. II. Schröt.).

kevadeosed pruunikashallid või oranžikaskollased. Thekopsora areolata. III – kohati pajulilledel (Epilobium spp.).). Talieoslad lehe alumisel poolel roodude vahel. 1996. (C) Talieosed. agrimoniae (Dietel) Tranzschel. Perekond Pucciniastrum G. Perekond Milesina Magnus Kevised silinderjad. II. õhukese pruunika kestaga. Perekond Thekopsora Magnus Spermogoonid ja kevised harilikul kuusel käbide kutiikula all. & H. Suvieoslad epidermi all. I – kuusel. Suvieoslad epidermi all. (A) Suvieos. areolata (Fr. kest sile. Melampsoridium betulinum.12. Kevised silinderjad. 4. kusjuures sanglepalt leiti roostet vaid ühel korral (Põldmaa. II – sageli mustikal (Vaccinium myrtillus L. P. aastal ilmnes seene massiline puhang hallil lepal üle kogu Eesti.) Tranzschel. P. Eestis 4 liiki: P. 1997). siiani teada vaid Üügu pangalt Muhumaalt (Vimba & Põldmaa. õhukese ja värvusetu näsalise kestaga. II – põhjustab harva maarjaleppadel (Agrimonia spp.Perekond Melampsoridium Kleb. Talieosed epidermi rakkudes. myrtilli (Schumach. suvieosed värvusetu ogalise kesta ja oranžikaskollase sisuga. II – sageli uibulehtedel (Pyrola spp.13. 137 . harva pohlal (Vaccinium vitis-idaea L. 1997). Sydow müür-raunjalal (Asplenium ruta-muraria L.).) Kleb. suvieosed kollase sisu ja värvusetu kestaga. III – sageli ja väga ohtralt harilikul toomingal ja hapul kirsipuul (joon. [19].) Magnus. 4. Eestis 2 liiki: T.kuni mitmerakulised. [19]. 4. õhuke sile kest värvusetu või nõrgalt värvunud. näsalise kestaga. epilobii G. Eestis 1 liik – M. pyrolae Arthur. poolkerajad. piklikud. III – Eestis väga levinud kaskedel. poolkerajad või koonusjad. sileda või ogalise kestaga.. & De Toni. betulinum (Fr. (B) Suvieosed. Suvieoslad pseudoperiidiga. (B) Talieos. harva üherakulised.). Otth Suvieoslad epidermi all.). suvieosed värvusetud. mille kestas ava. ühe. II.) laikroostet. Joon.) laikroostet.) . kevadeosed värvusetud. suvieosed õhukese värvusetu ogalise kestaga. II – tekitab väga harva nõiakoldadel (Circaea spp. murariae P. värvusetu pseudoperiidiga. pseudoperiidi ava rakud välja venitatud. ristvaheseintega jagatud kaheks või neljaks rakuks. jagatud püstvaheseintega 2 (–4) või enamaks rakuks.13. Winter) Speg.). T. värvusetud. harvem poolkerajad. Eestis 1 liik: M.H. circaeae (G. P. kollakad või mustjaspruunid. tekitades koldroostet eriti noorematel puudel (joon. 4. Talieosed epidermi all ühe rakukihina. prismakujulised. (A) Talieosla.12. Otth. I – lehistel. talieosed üherakulised. Joon. Talieosed punakaspruunide kuni mustade kogumikena epidermi all rakkude vahel. 0. II.H.

Seeneniidistik taimesisene. (A) Ustilago nuda. Sugukond paisseenelised. mis peale pohla (Vaccinium vitis-idaea L. paiknevad eoskuhilates üksikutena. Eestis 1 liik – pohla. millel tekib pungumise teel 4–8 esmast sporiidi. küüvitsat (Andromeda polifolia L. Obligaatsed parasiidid.Klass Pungkandseened.) Moench). Exobasidiaceae Ahtad. Ustilaginales Nõgiliselaadsed (nõgiseened) on oma nimetuse saanud nõge meenutavate tumedate. peaaegu mustade. Joon. Parasiidid kanarbikulaadsetel (Ericales). uliginosum L. Viljakehad puuduvad. õhukese.). Suguline paljunemine toimub sporiidide omavahelise ühinemise teel. viimasel juhul ristivaheseintega. kahe. Obligaatsed parasiidid. haustorid tungivad taimerakkudesse. sinikat (V. Õhukeseseinalistest probasiididest tekivad üherakulised eoskannad. Klassis 3 seltsi. Seeneniidistik taimesisene. tolmavate või kleepivate nõgieoskuhilate (sooruste) tõttu. harva võtavad protsessist osa promütseeli rakud. Pandlad seeneniitidel olemas või puuduvad. enamasti tumedavärvuselised. vastu poori klošjalt laienenud või mitte. pole vastu poori laienenud. parentosoom puudub alati. Pärmitaoline staadium blastokoniididena vähemalt kultuuris olemas. Nannfeldt. kitsas-nuijad eoskannad moodustuvad eoslava-taolise kihina taimekoes epidermi all tekkivatel stroomadel. hõlmised haustorid (sellistena ainulaadsed kogu seeneriigis!) tungivad taimerakkudesse. Jülich. levib ühtlaselt kogu taimes või lokaalselt üksikute taimeosade rakkude vahel. Nõgieosed idanevad promütseeliks. (C) Tilletia caries. Nakatunud taimelehed puhetuvad kausjalt ja värvuvad rohkelt tekkiva antotsüaani tõttu intensiivselt punakaks või lillakaks. Seeneniidid pannaldeta. Pärmitaoline staadium pungrakkudena paljunemistsüklis igal juhul tüüpiline. Harvem idanevad nõgieosed otse seeneniidiks. Pohlal on seen Eestis väga laialt levinud. Seeneniidid pannaldega. Tüüpiliselt nakatab taime sugulise protsessi tagajärjel tekkinud kaksiktuumaline seeneniidistik.). Eestis pole neid pisiliike seni uuritud. Eestis 1 sugukond. (E) Anthracoidea sp.) kahjustab meil ka leesikat (Arctostaphylos uva-ursi (L. Viljakehad puuduvad. vaccini (Fuckel) Woron. harilikku jõhvikat (Oxycoccus quadripetalus Gilib. vastu poori enamasti klošjalt laienenud. Eestis 1 perekond 1 liigiga. 4. dolipoori ei esine kunagi. millel arenevad pikkadel eostugedel esmased kandeosed. Perekond paisseen. 1–6-rakulisi esmaseid kandeoseid areneb eoskandadel 2–8. Nõgieosed.). Eestis kõik esindatud.või mitmekaupa omavahel liitunult või eoskeradena (joon. Esmaseid ja teiseseid eostugedeta sporiide tekitav promütseel areneb kas nõgieosest (ustilospoorist). mis kujutab endast roosteseente (Uredinales) teliospoori homoloogi. 1981. Kitsa liigikäsitluse järgi (vrdl.paisseen (E. 1984) on igal erineval peremeestaimel parasiteerivad paisseened käsitletavad 2–3 eri liigina.) Spreng.).) ja hanevitsa (Chamaedaphne calyculata (L. vaheseinad lihtpooriga. Exobasidiales Obligaatsed parasiidid. tekivad seeneniidirakkudest tavaliselt interkalaarselt. Exobasidium Woron.14. [22]. Selts Paisseenelaadsed.või neljarakuline. (D) Urocystis occulta. mustikat (Vaccinium myrtillus L. Ustomycetes Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. mis omakorda punguvad teisesteks sporiidideks. Nõgieosed (ustilospoorid) üherakulised. Eoskand või promütseel selle homoloogina ühe. 4. moodustavad taimeorganitel pahku. Seeneniitide vaheseinad lihtpooriga. Viljakehad puuduvad. võivad püsida idanemisvõimelisena aastaid. moodustamata promütseeli. Selts Nõgiliselaadsed. tumepruunide või violetjate.). 138 .14.või paksukestalised. Suguline paljunemine somatogaamiana. või õhukeseseinalistest probasiididest arenevad tüüpilised eoskannad eostugedel tekkivate kandeostega (Exobasidiales). vaheseinad lihtpooriga. (B) Ustilago hordei.). neil omakorda võivad moodustuda teisesed eosed.

idanevad seal seeneniidiks. õisikuid. näiteks kaeranõel. Joon. kuni moodustab taimes uue nõgieoste põlvkonna. varsi. Nii mõnedki haruldased nõgiseened on seetõttu leitud just botaanikaaedadest. neile ilmuvad tumedad. näiteks nisu-kõvanõel (pea loomise ajal) ja rukki-kõrrenõel. enamasti kõrrelistel ja lõikheinalistel (Cyperaceae).ja aiakultuuride seemneid.ja veetaimedel võib nõgieoseid edasi kanda vesi. mis kohe tungib sigimikku ning nakatab noore seemne (promütseeli ei tekigi).idandinakkus (Ustilago avenae). seemneid. Seeneniidistik areneb taimes edasi kuni nõgihaiguse tunnuste ilmsiks tulekuni. Võrsenakkuse korral nakatub noor võrse. tolmukaid. (D) Võrsenakkus (Urocystis zeae). kahjustades peremeestaimede lehti. (C) Õisiku. Soo. Seeneniidistik säilib seemnes idanemiseni järgmisel kevadel ja kasvab seejärel koos iduga edasi. täpid. vanematesse kudedesse ei suuda seen enam tungida.15. laigud. Tuul kannab kerged tolmjad nõgieosed taimelt taimele.Nõgiseened parasiteerivad peamiselt katteseemnetaimedel. kus ta kohe idaneb. Idandinakkuse puhul idanevad seemnete pinnal või mullas asuvad nõgieosed promütseeliks üheaegselt peremeestaime seemnetega ning sporiidide idanemisel tekkinud seeneniidistik tungib noortesse taimekudedesse. sigimikke. õisiku-idandi.ja võrsenakkus (joon. Nõgiseente nakkusviisid. 139 . Õisiku-idandinakkuse puhul satub nõgieos sõkalde ja terise vahele. näiteks odra-lendnõe puhul. Nõgiseened on kitsalt spetsialiseerunud oligofaagsed taimeparasiidid – põhiliselt nakatab üks nõgiseene liikkonkreetse taimeliigi või sama perekonna liike. algul epidermiga kaetud grafiidiläikelised triibud. õisiku-. Õisikunakkuse puhul satuvad nõgieosed õitsemise ajal emakasuudmele.). [22]. 4. Üle maailma kaubastatakse ning vahetatakse põllu. Vastavalt nakatumisajale ja -kohale taimes eristatakse teraviljadel neli nakatumismoodust nõgihaigusesse: idandi-. mugulaid. Taimed või nende osad deformeeruvad. piklikud. 4. õisi. mis võivad olla nakatatud. Seeneniidistik püsib kuni seemne idanemiseni ja nakatab idanemisjärgselt noore taime. juuri. (B) Õisikunakkus (Ustilago tritici). see võib juhtuda kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. pahad või kublad. Seeneniitidega läbipõimunud koed muutuvad hiljem tumedaks kleepivaks tombuks või tolmavaks nõgieosmassiks. nad võivad õhuvooludega kanduda kaugele ning põhjustada soodsa ilmastiku puhul nõgiseente laiaulatuslikku ja kiiret levikut. Teatud osa etendab eoste levitamisel ka inimtegevus.15. (A) Idandinakkus (Tilletia caries). sibulaid. näiteks maisinõe ja laiknõgede puhul. Tolmukatel asuvaid nõgieoseid levitavad ka putukad.

1920. Treboux.) koldnõge (Bucholtz & Ekman. 4. Taimeparasiite on Eestis teada kahest sugukonnast 74 liiki. harva juurtel mitmesuguse kuju ja suurusega laike või kuplaid. Syd. Ajaloost on teada palju juhtumeid. Schröt.) J.).või 50-kaupa) (joon. 1936d. Eesti ainuke liik – G. helekollased.) nõe tekitaja Ustilago tragopogi-pratensis (Pers. 1912.17. Tuntud. helepruunid kuni pruunid. Välimuselt meenutab tompnõgi tungalnõge (Põldmaa. [7]. 4. Perekond Glomosporium Kochman Punakaspruunid tolmavad nõgieoskuhilad arenevad sigimikes ja koosnevad ümaratest või piklikest eoskeradest. 1963.).Põllu. Tilletiaceae Promütseel üherakuline. kokku 92 peremeestaimeliigil (Bucholtz & Ekmann. Kask. milles on rohkesti kerajaid või munajaid näsalisi nõgieoseid. harva näsalised. 1967). Joon. & P.ja aedviljadel nõgihaigusi tekitavate seente vastu võideldakse seemnete puhtimise abil. alismatis (Nees) Cornu (joon. Nõgieosed liitunud suurteks ümarateks või lamendunud eoskeradeks. 1935e. põhjustamas hanimaltsal (Chenopodium album L. siledad kollakad kuni helepruunid tõelised nõgieosed. 140 . Perekond Doassansia Cornu Taimelehtedel arenevad kollakad või pruunikad nõgieoskuhilatest tekitatud ümarad laigud. värvusetud või helepruunid siledakestalised steriilsed rakud. Idandinakkuse teel tekkinud nõgede tõrjeks soovitatakse seemned puhtida enne külvi spetsiaalsete kemikaalidega (Benlate. 1967). paiknevad eoskuhilates üksikutena või on liitunud eoskeradeks. ranunculorum Liro – kuldtulikal (Ranunculus auricomus L. – roomaval tulikal (Ranunculus repens L. kus põllumeestele tundmatu “tahmataud” hävitas olulise osa teraviljasaagist. kuid looduses tekivad paljudel seeneliikidel pidevalt uued füsioloogilised rassid.) Roussel kariloomadele väga mürgine. kokkukleepunud eoskuhilad jäävad taimekudedesse parenhüümirakkude vahele. Sugukond kõvanõgilised. vartel või õievartel. märkamata olulisi tervisehäireid. munajad või veidi nurgelised. ranunculi (Bonord. Nõgieoste kogum (eoskera) peremeestaime koes. Kõvanõgiliste (Tilletiaceae) idanemine. 4. Parasiidid õistaimedel. Nõgieoste mürgisuse toimest inimesele ja koduloomadele leidub kirjanduses vastukäivaid andmeid. Lepik. 1903. Eestis tekitab laiknõgesid 4 liiki.). microsporum (Unger) J. leitud Viimsi poolsaarelt. Eestis 6 perekonda 25 liigiga 33 peremeestaimel. tavaliselt kahekordse kestaga nõgieosed eoskuhilates üksikutena. Aretatakse nõgiseente suhtes resistentseid taimesorte. 1980. Schröt.) tompnõge. mõlemad Eestis esindatud. 1920).ja nisu-lendnõe tõrjeks tuleb aga seemned puhtida või töödelda kuuma veega. Joon. Nõgiliselaadsed on suure majandusliku tähtsusega. kust eosed vabanevad alles kudede lagunemisel. 1962a. (B) Urocystis sp. Eestis 1 liik – D. 8. Siledad. Ka tänapäeval kuuluvad nõgiseened tülikamate ja raskemini tõrjutavate taimehaiguste hulka. kuid meil harva esinevad liigid on: E. tipul arenevate niitjate sporiididega (4-. mille keskel paiknevad arvukad kerajad. 1939b. Nõgieoskuhilad enamasti peremeestaimede kudedes. näsalised või võrkja ornamentatsiooniga. Baytan Universal). – kanakoolmel (Ficaria verna Huds. Nii mainib Liro (1924). õisikunakkusega odra.16. Kasulike taimede parasiitidena mainivad nõgiseeni juba vanad kreeklased ja roomlased. Seltsis on 2 sugukonda.).) de Bary – harilikul saialillel (Calendula officinalis L. (A) Tilletia sp. 1967. Doassansia alismatis. põhjustab harilikul konnarohul (Alisma plantago-aquatica L. Tumepruunid või kollased paksukestalised nõgieosed siledad.17. leptideum (Syd. Vestergren. Põldmaa. Perekond Entyloma de Bary Nõgieoskuhilad tekitavad lehtedel.). et Karsteni järgi on harilikul piimjuurel (Tragopogon pratensis L.) Kochman on leitud Jõgeva Sordiaretuse Instituudi mailt. mis raskendab resistentsusaretust ja võib nullistada aastakümnete pikkuse aretustöö. E. Järva & Parmasto. Nõgiseened võivad “pärmidena” olla ka saproobid mitmesugustel looduslikel substraatidel või nõrgad patogeenid loomadel ja inimesel. harvem tolmavad. 4. kuna Mühle (1958) andmeil on lehmadele erikatsetega söödetud kilogrammide kaupa nõgieoseid. perifeerselt ühes reas aga tihedalt omavahel liitunud piklikud. [27].16. calendulae (Oudem.) ning E. E.

mis koosnevad keskel paiknevatest vähearvulistest (tavaliselt 1–3) kerajatest. veitsis. nurmenukuliste (Primulaceae) jt. orasheinal (Elytrigia repens (L. ranunculi (Lib.). Rumeenias. Ard. arenevad peamiselt seinaga ümbritsetud sigimike sees. Perekond Urocystis Rabenh. Nisu valmimise ajal on nõgihaiged pähikud väiksemad ja rohkem harali. Fisch. hiljem.). trientalis (Berk. U.A. Kahjustatud taimeosad moonduvad ja taimed känguvad. filipendulae (Tul. tulikaliste (Ranunculaceae).) ja U.18. Kõrreliste kõrval esineb liitnõge paljudel rohttaimedel. Soomes. kõrrenõge (tahvel 21). 4. mis tekitab rukkil liitnõge e. Itaalias jt. Tul. Nõgieosed liitunud ümarateks või piklikeks eoskeradeks. Winter – võsaülasel (Anemone nemorosa L. Parasiteerivad kõrreliste. T. & Broome) B.) Moesz – sinilillel (Hepatica nobilis Mill. 1856).Perekond Melanotaenium de Bary Nõgieoskuhilad arenevad tinahallide laikudena või kupladena lehtedel. seen tekitab madaratel (Galium spp. – angerpistil (Filipendula vulgaris Moench). Dietrich.) J.Waldh. Rootsis. macrospora (Desm. Joon. siledakestalistest kollakas.). – harilikul Joon.) Rabenh. lehevartel ja taimevartel epidermiga kaetud lamedates eoslaagrites. Euroopa maades (Bucholtz & Ekman. 4. Schröt. [22].). (A) Kahjustatud taim.).19.) Tartus ja Saaremaal. Perekond Tilletia Tul. Nõgieoskuhilad mustad või pruunikad. cepulae Frost. algul epidermiga kaetud pikitriipudena või kupladena. ja U. sesleriae Juel on leitud lubikal (Sesleria coerulea L. kõverdunud ja poolarenenud viljapead jäävad tühjaks. 141 . U. Oliivjad või pruunid nõgieosed puhetunud külgharud. põhjustades nisu-kõvanõge. epidermi rebenedes tumepruuni või musta tolmava eosmassina. [27]. 1920. liitnõe tekitajana majanduslikku tähtsust. Eestis 1 liik – M. mille leid Saaremaalt on seni ainuke teadaolev leiukoht endises Nõukogude Liidus. tihti ebameeldiv trimetüülamiini hais (meenutab heeringasoolvett).) Desv. sileda kestaga nõgieosed eoskuhilates üksikutena.) Ruhnu saarel. Haigus on seemne puhtimisega tõrjutav. Tul.). & C. U.) Tul. eoskuhilates üksikutena. tritici (Bjerk. Teine liik – T. nendel liikidel ei ole meil Urocystis cepulae. occulta (Wallr. primulicola Magnus – pääsusilmal (Primula farinosa L. Fütopatogeense tähtsusega on U. õistaimede sugukondade esindajatel. kmetiana Magnus – kannikestel (Viola spp. Sagedased Eestis on: (B) Nõgieos. U. U. T. ranunculi-auricomi (Bubák) Zundel – tulikatel (Ranunculus spp. caries (DC.) Săvul. agropyri (Preuss) A. Kahjustatud viljapead seisavad põllul püsti ja valmivad hiljem. – laanelillel (Trientalis europae L. 4.: Pers. – ussilakal (Paris quadrifolia L. Eestis 16 liiki 18 peremeestaimel. kerajad või ellipsoidsed. 1902). 4. – hirsstarnal (Carex panicea L. Nõgieoskuhilad valdavalt taimede maapealsetes vegetatiivorganites.) Moesz ja U. heledama kestaga ning väiksematest steriilsetest rakkudest. Fisch. ellipsoidsetest või veidi nurgelistest. Presl.) G. & C. endogenum (Unger) de Bary (joon. Tumepruunid läbipaistmatud.) Wolff) on vähesel määral levinud kogu Eestis. anemones (Pers.kuni tumepruunidest idanemisvõimelistest normaalstest nõgieostest ning perifeerselt asetunud rohkearvulistest. Taimed jäävad kängu.) Läänemaal Haapsalu kandis.) J. ex Nevski). harvem teistel taimeosadel. Teised kõrreliste parasiidid on: U.Waldh. U. fischeri Körn. & C. mis Järva (1965b) andmeil tekitab sibulaistandikes kohati sibula-liitnõge (joon. sellest Kahjustatud peremeestaime ka rahvakeelne nimetus “haisev nõgipää”.) lavanõge veel Norras. (sün. hepaticae-trilobae (DC. harva näsalised. Lindeb. siledad või võrkja ornamentatsiooniga.19.). U.18. vabanevad alles pärast taime surma. Inglismaal.) Liro – aruheintel (Festuca spp. paridis (Unger) Thüm. arrhenatheri (Kuprev. U. Peipsiäärsetes sibulakasvatuse piirkondades on levinud U. sest sigimikud on puhetunud.) (Vestergren. Mürkkemikaalidega seemne puhtimine on tulemusrikas. violae (Sowerby) A. – raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L. Haruldasemate liikidena tuleb esile tuua: U.A.. U. Eoskuhilatel on Melanotaenium endogenum. Eestis 2 liiki.

) sigimikes.) Nannf. Nõgieosed hele. – on Eestist leitud sagedamini. Punakaspruunid nõgieoskuhilad pulberja eosmassina seemnetes.Sugukond nõgilised. pirnjad. algul epidermiga kaetud.) Boidol & Poelt. paiknevad eoskuhilates üksikutena. hiljem nõgieosed lenduvad. A. välimine osa paksenenud ja näsaline. limosa (Syd. seminis-convolvulii (Desm. oliivjad. siledate külgedega ja kumera. algul kaetud hallikasvalge läbipaistva seeneniitidest kattekilega. angulata (Syd.). Parasiidid õistaimedel. mis nakatab peremeestaime (joon.) S. mis põhjustab sõrmtarnal (Carex digitata L.. mille rebenedes vabaneb osadeks lagunev. siledad. irregularis (Liro) Boidol & Poelt – leitud Saaremaalt. pruunid. Eestis 1 liik: T. Eestis 10 liiki 26 peremeestaimel. Schröt.) Syd. mis tekitavad nõgihaigusi 75 peremeestaime liigil. Perekond Sphacelotheca de Bary Nõgieoskuhilad oliiv.) de Bary kirburohtudel (Polygonum spp. kerajate või ellipsoisete. subinculosa (Körn.) võrknõge (Bucholtz & Ekman. mis tekitavad õisikunõge: Tartust on leitud S. caricis (Pers. ellipsoidsed või nurgelised. paiknevad eoskuhilates üksikutena. harva võrkja ornamentatsiooniga.) kämpnõge. Oliivpruunid pirnjad nõgieoskuhilad arenevad lõikheinaliste (Cyperaceae) sigimikes.20. A. harva lehtedel ja vartel. violetjad või kollased.) täppnõge e. leitud Pärnust. Perekond Schizonella J. õisikutes. kahekaupa omavahel liitunult või eoskeradena. nakatunud kuprad on veidi suuremad ja teravamate tippudega kui nakatumata kuprad..) sigimikes väikeste kõvade mustade. ellipsoidsed või ebakorrapärase kujuga. Perekond Thecaphora Fingerh. vabastades tolmava eosmassi. erineva kuju ja suurusega pahkadena peamiselt õisikutes ja sigimikes. 1920). Lindeb. tarna-lehenõge (Dietrich. Schröt.20. Haruldasemad on A. põhjustab põistarna (Carex vesicaria L. melanogramma (DC. 4. Eestis 1 liik – F. Nõgieosed pruunid. [7].) Kukkonen. siledad või näsalised. ühinevad omavahel sugulises paljunemisprotsessis ning seejärel idanevad seeneniidistikuks. Eestis 7 perekonda 49 liigiga. ellipsoidsed või nurgelised. aspera (Liro) Kukkonen – leitud Tartust alsstarnal (Carex chordorrhiza Ehrh. Nõgieosed tumepruunid. kerajad. Teisi viljanõe tekitajaid tarnadel – A.) ja S. hiljem tolmavate täpikeste ridadena. kerajad.) lehtedel piklike mustade. arenaria (Syd. paiknevad eoskuhilates üksikutena.) Kukkonen. Perekond Farysia Racib. Nõgieosed munajad. liitunud tihedateks ümmargusteks või piklikeks eoskeradeks.) Bubák harilikul hirsil (Panicum miliaceum L. munajad.) Bref. 1859).) Bref. A.või tumepruunid.) J. Joon. viljades. Ustilaginaceae Promütseel neljarakuline. Perekond Anthracoidea Bref. Cintractia Cornu) Nõgieoskuhilad omavahel kokku kleepunud nõgieostest moodustunud mustade eoskeradena tarnade (Carex spp. mis kiiresti rebeneb.: Pers. algul kaetud seeneniitidest kattekilega. hydropiperis (Schumach. mõned tekitavad viljanõge mitmel tarnaliigil. harvem tolmukates või õievartes. Nõgieoskuhilad tekivad tarnade (Carex spp. 4. nurgelised või 142 . kerajad. 1920). Eestis 2 liiki. Nõgiliste (Ustilaginaceae) danemine. kokkupuutekohas eoste kest sile ja õhem. A. tungaltera meenutavate moodustistena. külgmiselt ja tipmiselt paiknevate väikeste ellipsoidsete sporiididega. olivacea (DC.) ja lugade (Juncus spp. kuid võrgustik säilib kauem. Pruunid või tumeoliivjad ellipsoidsed nõgieosed kahekaupa omavahel liitunud.) (Bucholtz & Ekman.kuni tumepruunide või tumelillade. Ito – tekitab kassitapul (Convolvulis arvensis L. caryophylleae Kukkonen. nad on ümbritsetud peentest seeneniitidest koosneva viltja võrgustikuga. Nõgieosed ebakorrapäraselt kerajad või munajad. pratensis (Syd. näsalise alusega. siledad või näsalised. majanduslikult tähtsusetu. panici-miliacei (Pers.. A. Perekond Tolyposporium Woronin Nõgieoskuhilad tekivad lugade (Juncus spp.). enamasti õhukesekestalised. tekitab sõrmtarnal (Carex ornithopoda Willd. näsalised. (sün.) viljanõge ja A. Nõgieosed püramiidjad. munajad. Eestis 1 liik – S. mittetolmav eosmass. kerajad..) Boidol & Poelt ja A. näsalised või ogalised. mis paljunevad pungumise teel. A. heterospora (B.

hordei (Pers. airae-caespitosae (Lindr. Seene täielikust arengust ning elutsüklist on ettekujutus praegu veel üsna ebatäielik. pinguiculae Rostr.). liitunud näsalise välispinnaga eoskeradeks. kueneana R.). – lustetel ja U.) Hochst. longissima (Sowerby) Meyen – partheintel (Glyceria spp. Perekond Ustilago (Pers. U. acetosella L. violacea (Pers. bromi-mollis Liro.) Woronin tekitab kraavloal (Juncus bufonius L. Eestis 30 liiki 38 peremeestaimel.) Liro) longus põisrohul (Silene nutans L. Tul. bromi-arvensis Liro ja U. coronariae Liro harilikul käokannil (Coronaria flos-cuculi (L. junci (J.). – siniliiliatel (Scilla spp.) Liro – kastevartel (Deschampsia spp. – lustetel (Bromus spp. tekitades kõvanõetaolist haigust. Benlate. Schröt. nõgieosed. Eesti ainuke liik – T.) Fr. Jensen) Kellerm.) tungalnõge.). & C. U. esineb Eestis harva.). U. Tuntumad nõgihaiguste tekitajad kõrreliste lehtedel on: U.ellipsoidsed.). mustjuurtel (Scorzonera spp.). U. Wolff – tömbilehisel ja väikesel oblikal (Rumex obtusifolius L. montagnei Tul.) Lagerh.). tritici (Pers. salveii Berk. 4.pratensis. bromina Syd. tragopogis-pratensis (Pers.).) Poit. lehtedel või vartel. Fisch. U. U. teine liik U. U.) Roussel piimjuurtel (Tragopogon spp.) A.: Pers. Presl).Waldh. – nisu-lendnõe tekitaja ja U. Baytan Universal. & Broome – keraheintel (Dactylis spp. U. Leedus kasvuhoonetes on see väga sageli esinev liik (Ignatavičiūte. Magn. tekitades kõvanõetaolisi nõgiteri. hypodytes (Schltdl. U. U. mida tuul kannab laiali naabertaimedele ning -põldudele. U. mis moodustavad eoskuhilaid. tekitades lustetel lendnõetaolist haigust. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Kõrsheintel esinevatel nõgihaigusi tekitavatel liikidel ei ole meil majanduslikku tähtsust. oxalidis Ellis & Tracy jänesekapsastel (Oxalis spp. neist pooled (15 liiki) kõrrelistel.. Magn.) Rostr.) J. Obligaatsed parasiidid palmilistel (Palmaceae). Teraviljade nõgihaiguste tekitajatest on levinuim U.). U. – kaera-lendnõe tekitaja on Eestis tülikad taimehaiguste tekitajad. bromivora (Tul. – kuldtähtedel (Gagea spp. Palmilehtedel väikesed mustad kühmukesed stroomadega. 4. Lendnõe tunnused ilmnevad teraviljadel pea loomise ajal. & C.) Roussel (sün. & Schwein. nuda (J. 143 .) Saaremaal. phoenicis (Moug. U. Tul. Beret. ja R.) J. Kõrreliste heintaimede pähikutes parasiteerivad: U.) Tartus. major Dem. mis tekitab odra-lendnõge. Mitmesugustel rohttaimedel avaldub nõgihaigus tolmukates ja teistes õieosades. agrostis-palustris Davis – kasteheintel (Agrostis spp. carnea Liro kirburohtudel (Polygonum spp. Ustilago (Pinguicula vulgaris L. – liiv-vareskaeral (Leymus arenarius (L. & Swingle) H. var. Tõrjeks sobivad efektiivsed kemikaalid – Vitavax.L. parlatorei A. Schröt. vaillantii Tul. Viljakehad. Sugukond Graphiolaceae Iseloomustus vastab seltsi omale.). pähikud muutuvad tolmavaks eosmassiks. U. decipiens (Wallr. scorzonerae (Alb. kuid mõnedel esindajatel moodustavad ka kõvanõetaolisi nõgiteri. stellariae (Sowerby) Liro tähtheintel (Stellaria spp. G. Perekond Graphiola Poit. esineb Eestis Tartus TÜ Botaanikaaia kasvuhoones datlipalmil (Phoenix dactylifera L. Selts Graphiolales Seeneniidistik taimesisene.A. Nende hulgas on haruldasi liike: U. – võipätakal Joon. 1912). kahjustades üksikuid sigimikke. Fisch.21.). 1975).21. levis (Kellerm. Brown).) Roussel Nõgieoskuhilad mustade pahkade või triipudena sigimikes.A. cordae Liro.).). õisikutes. Kahjustatud õisik.).) Rostr. tolmukates. promütseel ja eoskannad puuduvad. esineb odral harvem. U. U. ornithogali (Schmidt & Kunze) H. & C. ja tragopogi. moodustavad lehtedel väikesi tumedaid kühmukesi. kusjuures viimaste seinad jäävad terveks (Treboux. U.) A. [27]. (tahvel 21). enamasti lendnõena tolmavad.) (joon. tekitab harilikul kaeral kõvanõge meenutavaid nõgiteri. Õhukesekestalised värvusetud probasiidid tekivad ahelikena mustades stroomades ning idanevad seal pärmitaolisteks rakkudeks (sporiidideks). reticulata Liro ja U. Väheste leiukohtadega on Eestis teada: U. silenes nutantis (DC. U.) Liro – raikaerikul (Arrhenatherum elatius (L.Waldh. U. U. U. avenae (Pers. tarnadel (Carex spp.

str.l. Kalamees (1966a) ning Parmasto (1970). Gomphales. mõned esindajad põhjustavad mükoose (Tremellales). vähem kõrgemate taimede parasiite.Klass Eoslavaseened.) või hemiangiokarpsed (joon. Lycoperdales. 1995).23. Poriales. vähesed – kandsamblikud. Eoslavaseened jagati varasemates süsteemides põhiliselt viljakehade välistunnuste järgi mitmesse suurde kunstlikku rühma: selts mittelehikseened (Aphyllophorales). eoslehekestest jne. harva neljarakulised (fragmobasiidid) ja siis püst. Sclerodermatales. 144 .aastane.22. puguseened – Phallales. parempoolne viljakeha vähemalt 8. Agaricales.24. millele viidatakse vastavate seltside käsitlemise juures. Hymenochaetales. Seeneniidid pannaldega (i) eoslavaseentel (Hymenomycetes).22. Entolomatales. Ceratobasidiales. Hymenomycetes Tallus hästiarenenud seeneniidistikuna. Eoskannad valdavalt üherakulised (holobasiidid). selts lehikseened (Agaricales s. harva olemas pärmistaadium pungrakkudena (Tremellales). Cortinariales. kujult.23. Valdavalt saproobid taimsel materjalil. palju mükoriisaseeni. konsistentsilt ja suuruselt äärmiselt varieeruvad. Amanitales. Joon. Joon. koosneda torukestest. Eestis on praegu eristatud 28 seltsi. Üldiseid andmeid eoslavaseente ehitusest ja elutegevusest on avaldanud Järva jt. Seltside arv klassis tänapäeval on erinevate uurijate käsitluses veel väga erinev. Tremellales.). Hericiales. 1994. Thelephorales. angiokarpsed (joon.. Melanogastrales. 4. voldiline. Tulostomatales. Kokkuleppeliselt ühendame nende rühmade alla järgmised seltsid: mittelehikseened – Cantharellales. lehikseened – Polyporales s. Pegler jt. Gümnokarpse viljakeha areng tuletaelal (Fomes fomentarius). Seeneniitide vaheseinad dolipoori ja parentosoomiga. Eoskannad moodustavad koos mitmete steriilsete elementidega viljakehadel(s) eoslava (hümeeniumi). Boletales. Courtecuisse & Duhem. et kasutada neid mitmete üldtähenduslike viidete tegemisel raamatu tekstis..või ristivaheseintega.).Dacrymycetales. 1981. Lisaks eeltoodud rühmadele on otstarbekas formaalsena säilitada seltside rühma tardseened . Auriculariales.). Pandlad seeneniitidel enamasti olemas (joon. eoslavas leiduvad steriilsed rakud – tsüstiidid varieeruvad suures ulatuses ja neil on oluline süstemaatiline tähtsus. Hymenogastrales. Tulasnellales. viimane võib olla väga mitmesuguse kujuga – sile. [13A]. Bon. Russulales. mis katab korrapärase kihina eoslavakandjat (hümenofoori). arenevad seeneniitide tipmistest rakkudest. 4. narmasjas. Meie kujundatud eoslavaseente süsteem põhineb ülalnimetatud uurijate töödel. 4. osa mullas. (1963).. Nüüdseks on paljud uurijad loobunud nende mittefülogeneetiliste rühmade kasutamisest ja käsitlevad eoslavaseeni rea erinevate seltsidena. 1988. 4. harva õhukeseseinalistest probasiididest (Auriculariales). Viljakehad hästi arenenud. köbruline. Nidulariales. 4.25. 4. gümnokarpsed (joon. Tricholomatales. Praktilisest aspektist lähtudes peame käesolevas raamatus otstarbekaks kolme eeltoodud suurrühma nimetuste puhtformaalset säilitamist selleks. Jülich. Pluteales. Hygrophorales. Eestis kasvavate eoslavaseente kohta on ilmunud üsna palju erialast kirjandust.) ja klass puguseened (Gasteromycetes). mis peegeldab paremini (kuid kaugeltki veel mitte täielikult) tõelisi fülogeneetilisi suhteid praeguses eoslavaseente klassis (vt.

valge sametise väliskülje ja kahvatukollase kuni kollase eoslavaga. radicata Fr. Harvem esineb okaspuudel silmatorkavalt suurte (kuni 1 cm) ereoranžide viljakehade ja 8-rakuliste eostega suur pisarseen (D. mõlemad esinevad septembris ja oktoobris okaspuudel. Viljakehad sarvjad. endoperiid (b). üldloor ja sellejäänused joonistatud punktiiriga. mida katab eoslava.. Jalg silinderjas. Eestis 9 aastaringselt kasvavat liiki. üldloor (c). merulinus (Pers. [26]. Dacrymycetales Viljakehad mitmesuguse kujuga.. Puidusaproobid.) Pat. stillatus Fr. Perekond Femsjonia Fr. 4-rakuliste eostega ja G. sültjad või sültjas-kõhrjad. luteoalba Fr. Dacrymycetaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega. augustist oktoobrini.) kändudel ja pinnasesse mattunud kõdupuidul kasvavate. väike sarvik (C. Curtis) Raitv. kuni 10 cm kõrguste tugevasti harunenud viljakehadega. Eestis 1 kaunis harva esinev liik D. 145 . jalg (i). Viljakehad liudjad (kuni 2 cm).või padjakujulised. Eestis 5 perekonda 15 liigiga. sün.5 cm kõrguste väheharunenud või harunemata viljakehadega. alati kollased või oranžid. Kübar ketasjas või poolkerajas (1–5 mm). Eestis 2 liiki: suur sarvik (C. minor Peck) lehtpuudel. Dacrymyces Fr. kübaranahk (b). ebemed (f). Eestis 2 liiki: G.) Fr. Perekond sarvik.) Fr.) Bres. Angiokarpse viljakeha ehitus murumunal (Lycoperdon sp. okaspuudel augustist oktoobrini. Selts Pisarseenelaadsed. Tavalisemad on tava-pisarseen (D.gleeba (c). Perekond pisarseen. D. Eestis 1 liik – F. kõhrjas-sültjad. (B) Veel rebenemata üld. Joon.ja rõngaslooriga viljakeha vahepealne arengustaadium. rõngasloor. eriti kaskedel. tupp (j). sültjad või sültjas-kõhrjad. lehtpuudel.). & M. kuldkollase ülaküljega. mürgiseid liike ei esine. halli viltja pinnaga.): eksoperiid (a). (A) Täielikult üldlooriga ümbritsetud viljakeha alge. üleni oranžid või kollased. palmatus (Scwein. Eestis 1 sugukond. Perekond Guepiniopsis Pat. pedunculatus (Berk. Calocera Fr. harunemata kuni tugevasti harunenud. kaunis sageli. Eosed 1–16-rakulised. 4. harvem liudjad.25. harva. cornea (Fr.A.) kõdunenud lamapuidul kasvavate. 4. Mittesöödavad. Viljakehad näsa.Joon. Perekond Ditiola Fr. rõngasloor – katkendliku joonega. mõlemad liigid 4-rakuliste eostega. harva. Hemiangiokarpse viljakeha areng ja ehitus lehikseentel. eoslavakandja (g). resupinaatsest koraljani. hiljem rõngas (h). (C) Rebenenud üld. Viljakehad jala ja kübaraga. kuni 1. kõhrjas-sültjas. deliquescens (Mérat) Duby) okaspuudel ja väike pisarseen (D. Viljakehad liudjad või kausjad. Eoskannad 1-rakulised. Sugukond pisarseenelised. kaheharulised (pikkade eostugedega). sültjas-kõhrjad. harva vahajad või nahkjad. 8-rakuliste eostega. jalata.ja rõngaslooriga täiskasvanud viljakeha: kübar (e). Mõlemad liigid kasvavad augustist novembrini. kõhrjas-sültjad. soomused (a). viscosa (Fr. subgleeba (d).24.

parasiteerib kuusenahkisel (Stereum sanguinolentum).ja okapuupuidul. usjad. efemeersed. substraatidel. Haigusetekitajateks liikideks on Filobasidiella neoformans Kwon-Chung. 1967a). Gloeotulasnella pinicola (Bres. 1995). albidus (Saito) Skinner). Eestis 1 perekond 4 liigiga. kõiki on leitud vaid kõdupuidult: T. Eoslavakandja sile. Kandeosed idanevad pungudes. Võivad kasvada kõduneval puidul. Tremellales Viljakehad sültjad. (sün. Puidusaproobid ja seeneparasiidid. pinicola Bres. pooria. laurentii (Kufferath) Skinner. eichleriana Bres. Eosed väga erineva kujuga – kerajad.3–6 mm). tavaliselt 4-eoselised. encephala Pers. haiguse põhjustajaks aga on sellele vastav anamorf Cryptococcus Vuill. Krüptokokkoosi tekitajad kuuluvad sugukonda Filobasidiaceae. osal liikidel väiksemad. näsajad. suhteliselt harva. Viljakehad värvusetud. Varem meil tuntud üdikulaadsete nimetuse all. seotust kindlate substraatidega tihti raske tuvastada. floriforme Olive (anamorf C.) on kerajate. (sün. Mükoosi tekitajad kuuluvad perekonda Filobasidiella Kwon-Chung. T. mesenterica Fr. pealt ajutaoliselt kääruliste viljakehadega. Hymenochaetales) vanadel viljakehadel jpm. Perekond tulasnell. erinevad teleomorfid) ja F. sardeljad. Sugukond kõhrikulised. Sugukond tulasnellilised. kahe ristuva püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks jagatud. 146 . kirmetaolised. Tremellaceae Iseloomustus ühtib seltsi kirjeldusega. Eoskannad kerajad. Eestis seni teada 4 liiki. eralduvad eoskanna rakust vaheseintega. sügava mükoosi – krüptokokkoosi tekitajad inimesel. Ajukõhrik (T. Tulasnella J. suhteliselt harva lamavatel kuusetüvedel. tihti makroskoopiliselt mittemärgatavad. Pruun kõhrik (T. foliacea Fr. mida on tihti käsitletud ka omaette seltsis Filobasidiales (de Hoog & Guarro. Selts Tulasnellilaadsed. T.) Rogers). kasvab aastaringselt. Pärmistaadium tihti olemas. Tulasnellales Viljakehad substraadile liibuvad. Seltsis 1 sugukond.Selts Kõhrikulaadsed. bacillispora Kwon-Chung (mõlema puhul ühe ja sama anamorfi Cryptococcus neoformans (Sanfelice) Vuill. Eospulber valge või roosakas. Eoskannad 1-rakulised. samuti teadmata teleomorfiga C. Eestis ega naabermaades krüptokokkoosi seni diagnoositud ei ole. kerajad (1–5 cm) või näsajad ja hoopis väikesed (0. arengutsüklis esineb pärmistaadium.) on suurte (kuni 10 cm) põõsjate tumepruunide viljakehadega ja kasvab saproobina kõduneval leht. pruinosa Bourdot & Galzin (Raitviir. väga õhukesed. T. Eestis 8 liiki. käävjad. mille muundunud viljakehad moodustavad ajukõhriku viljakehade kõva valge siseosa. Kollane kõhrik (T. Eestis 1 sugukond. hallid. roosakaspunased.) ja on tavaline kõdunevatel lehtpuuokstel ja -tüvedel. Schröt. Aastaringselt. F. suured (kuni 10 cm). tema kuldkollased hõlmised viljakehad on kuni 5 cm läbimõõdus.. fuscoviolacea Bres. Tremella Pers. ämblikuvõrkjad.) parasiteerib nahkistel (Stereum spp. metsakõdul. Perekond kõhrik. Kaks viimast liiki kasvavad hilissuvest hilissügiseni.ja taelikulaadsete (Poriales. tüüpiliselt želatiniseerunud. Eestis 1 perekond 8 liigiga. Viljakehad osal liikidel põõsjalt hõlmised. Tulasnellaceae Tunnused vastavad seltsi omadele. lactea Bourdot & Galzin) ja T. põõsjalt hõlmised või kerajad ja siis ajutaoliste käärudega. ellipsoidsed. kerajad kuni ellipsoidsed. eostoed silmapaistvalt puhetunud.

harvem 1. Sugukond süldikulised. teleomorf on tavaliselt kartuli arengule ohutu (Marland. külgmiselt substraadile kinnitunud kübaratena (kuni 10 cm). nii diplo. kahjustus mugulale on selles staadiumis tühine.(Soobik.Selts Ceratobasidiales Tunnused kattuvad suures osas tulasnellilaadsete (Tulasnellales) tunnustega. Eestis 1 liik – T. tulemusena hävivad idud juba enne maapinnale jõudmist ja ei võimaldagi kartulivarte teket.või ämblikuvõrgutaolised. Puidusaproobid. Selts Kõrvtarrikulaadsed. Eestis 4 perekonda 14 liigiga.või 6–7-eoseline. geograafilistest oludest jm.) Underw. ei ole kunagi puhetunud. Kõrvjate siledate ja paljaste kübaratega paljas kõrvtarrik (A. Hypochnus solani Prill. mesenterica Pers.M. peeti. kapsast. Seen tekitab meil võrdlemisi laialt levinud kartuli-tõusmepõletikku ja kartuli-mustkärna. 1968.) on tavaline jalaka mahalangenud kõdunevatel tüvedel augustist oktoobrini. seega on ta kartuli suhtes poolparasiit. sültjas-kõhrjad. paljusid rohttaimi ja nende seemneid jne.) Whetzel & J. kuid sterigmad on erakordselt pikad (10–30 µm) ja silinderjad. valkjad kuni kahvatu-ookrivärvi. cucumeris (Frank) Donk (sün. Pärmistaadium puudub. Ülaküljelt karedakarvaliste. Exidiaceae Viljakehad substraadile liibunud kuni padjakujulised. Corticium solani (Prill. Eestis 2 sügisest liiki. Auriculariales Viljakehad väga mitmesuguse kujuga. Ceratobasidium solani (Prill. mida on hakatud nimetama vilttõve staadiumiks. Eoslava kübara alaküljel. Ainult anamorfina Rhizoctonia tuliparum (Kleb. vahajad või sültjad. põhiline erinevus ilmneb eoskanna ehituses – eoskand on küll 1-rakuline. enamasti sültjad või kõhrjad. Perekond kõrvtarrik. peale kartuli veel tomatit. 1978). põhjustades mõnel aastal märkimisväärset kahju. Auriculariaceae Viljakehad kõrvjate. 2–4-. Seen on kogu maailmas erakordselt laia levikuga ning võib nakatada väga laia peremeestaimede ringi – umbes 160 liiki eri sugukondadest. Seene väga ohtlikuks avaldumisvormiks on aga tõusmepõletik. Puidusaproobid. Eestis 1 perekond 1 liigiga. tihti hulgaliselt omavahel liitunud. & Delacroix. Anamorfina on tuntud Rhizoctonia solani Kühn. Eoslava paikneb viljakeha ülaküljel. Põhiliselt on kahjustus tuntud kartuli-mustkärnana anamorfi staadiumis.ja kliimatingimustest. Arthur on meil tuntud tulbi-valgemädaniku tekitaja (Normet. jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks. Eoskannad alusel pannaldega. Anamorf Rhizoctonia solani on tavaline kosmopoliitne mullaseen. & Delacroix) Pilát). isegi mitmeid puid. & Delacroix) Bourdot & Galzin. uba. Iseloomustus langeb kokku sugukonna kirjeldusega. Eestis 4 sugukonda. substraadile laskuvate kübaratega karvane kõrvtarrik (A. 147 . Seltsis 1 sugukond. Eoskannad jagatud vaheseintega neljaks üksteise kõrval või peal asetsevaks rakuks. mil kartulimugula pinnale tekivad mustad seenemügarad. olenevalt mullastiku. 1856). Teleomorf areneb niisketel ja soojadel suvedel kartulivarte alusele valkjashalli õhukese viltja viljakehana. 1981). 1984) Selles staadiumis on seen väga varieeruv. kirme. Auricularia Bull.) on väga haruldane lehtpuude kõdunevatel okstel (Dietrich.kui ka haplofaas on mütseelne. Perekond Thanatephorus Donk Viljakehad väga õhukesed. koorikjad. Eestis 1 perekond 2 liigiga. Kuusksalu. Sugukond Ceratobasidiaceae Sugukond seltsi tunnustega. harvem vahajad või koorikjad. auricula (Hook. söögiseened). mis avaldub pruunide laikude ja haavandite tekkes kartuliidudele. kõrvitsalisi. Eoskannad jagatud kolme ristivaheseinaga neljaks üksteise peal asetsevaks rakuks. Seeneniidid pannaldega. Sugukond kõrvtarrikulised. Kagu-Aasia maades kuulub viljeldavate seente hulka (vt.

Lamavatel kasetüvedel kasvavad kõhrjate valgete kuni kollakate viljakehadega kaunis harva esinev kõhrsüldik (E. sültjad. valkjad kuni helepruunid. harva. koorikjad. nucleatum Wallr. Karst. Puidusaproobid. mõlemad kasvavad augustist oktoobrini. caesiocinereum (Höhn. Möller Viljakehad substraadile liibuvad. ühelt küljelt lõhestunud lehtri kujulised. üleskeerdunud servadega. harvem heledavärvuselised. truncata Fr.). oranžikaspunased. Kübara alakülg kaetud värvusetute ogadega.) K. jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks. Sugukond üdikulised. helvelloides (Fr. Perekond Myxarium Wallr.) Raitv. glandulosa Fr. Eranditult koorega kaetud lamavatel kuusetüvedel kasvab õhukeste. kasvab pinnasesse mattunud puidul. Tavaline kõduneval lehtpuupuidul on suurte omavahel liitunud mustade viljakehadega harilik süldik (E. sültjad.) Lév. millel paikneb eoslava. neist kõige sagedasem on lubivalgete viljakehadega augustist oktoobrini okaspuupuidul kasvav E. sültjad. ainult kõdunevatel tammeokstel aga haruldane tammesüldik (E. koosnevad õhukesest subiikulumist ja sellest väljakasvanud peenetest ogadest. kuid helepruunide viljakehadega on okaspuudel kaunis sage kuusesüldik (E. Perekond Exidiopsis (Bref. moodustavad õhukese hallika kirme. Tremiscus (Pers. Kahel liigil on lehterjad kuni vurjad viljakehad – üsna harva kasvab mitmesugustel lehtpuudel pruunide viljakehadega lehtersüldik (E.) Donk). Viljakehad püstised.W. Pseudohydnum P. Seeneniidid pannaldega.) A. Perekonnas ainult 1 liik. poolläbipaistvad. repanda Fr. saccharina Fr.) P. pruunika ülaküljega. Viljakehad substraadile liibunud. Perekond lehterüdik. Eestis 3 liiki.). kasvavad augustist oktoobrini. kohati sage. Sarnase kujuga.). Eestis 4 perekonda 6 liigiga. Wells. recisa Fr. Viljakehad näsa. Eestis 2 haruldast liiki – M. Perekonna ainuke liik – üdik (P. kantud Eesti Punasesse raamatusse. Perekond Protodontia Höhn.) viljakehi.).) Luck-Allen. Eestis 1 liik – E. Eoskannad pika jalaosaga. mis esineb augustis ja septembris harva ka Eestis – lehterüdik (T. Eestis 7 liiki. & Litsch. Hyaloriaceae Viljakehad substraadile liibuvad.). Martin kõduneval puidul ja P. piceicola (Kühner) G. calcea (Pers. mille alusel pannal. deglubens (Berk. 148 . substraadile liibunud viljakehadega. mida katab eoslava. & Broome) Reid. Eoslavakandja ogaline või voldiline. Karst.või padjakujulised ja omavahel liitunud või substraadile liibunud. Exidia Fr. Lundell & Neuhoff) ja nööpjate pruunide viljakehadega sage nööpsüldik (E. neist tavalisim augustist oktoobrini mitmesugusel kõduneval puidul kasvav B. Viljakehad külgmiselt substraadile kinnitunud kübaratena. gelatinosum (Fr. eriti soojadel talvedel. podlachicum (Bres. Eestis 3 liiki. puutüvele liibunud läikivmustade viljakehadega läiksüldik (E. harva substraadile liibuvad. kõhrjas-sültjad. pithya Fr. lühikese jalaga. 1–15 cm. Perekond süldik. pruunid või mustad.). kasvavad aastaringselt. padjakujuliste viljakehadega ja M. Mõlemad liigid on haruldased. Viljakehad substraadile liibuvad. Seeneniidid pannaldega.või padjakujulised. meenutavad nahkiste (Stereum spp. Viljakehad näsa. filicina Parmasto sõnajalaliste (Aspidiaceae) lehevartel. valged. valged. cartilaginea S.Perekond Basidiodendron Rick Viljakehad substraadile liibuvad.) on Eestis augustist oktoobrini tavaline okaspuukändude külgedel. kasvab augustist oktoobrini mitmesuguste lehtpuude lamavatel okstel ja tüvedel. jala ja kübaraga või pugujad (gasteroidsed). Eestis 2 liiki: P. kuni 10 cm suurused. Perekond Eichleriella Bres. Perekond üdik.

oranžikaskollane. leidub ka puidusaproobe ja mükoriisaseeni. Eestis esindatud 6 sugukonda.: Fr. cibarius Fr. tubiformis Bull. Kõik liigid söödavad kupatamata. viimasel juhul tihti jala sisse ulatuva õõnsusega. milles kübaralehter aheneb jala õõnsuseks. Seeneniidid pannaldeta. roostelaigulise kübaraga lubjalembene kahvatu kukeseen (C. ellipsoidsed. harva sültjad. põõsjalt või koraljalt harunenud. hiljem nõrgalt voldiline. koraljad või substraati inkrusteerivad. Esimene kasvab Eestis igasugustes metsades ja esineb kohati massiliselt. Enamasti mittesöödavad. harva dimiitne. & Galzin.) (tahvel 22) eoslavakandja on noorelt peaaegu sile. Mõlemad liigid kasvavad Eestis kaunis sageli. Eoskannad kitsad. Viljakehad lihakad kuni lihakas-nahkjad. aurora (Batsch) Kuyp. kasvavad metsades suvest sügiseni. sekundaarsete vaheseinteta. samblaid ja metsavarist. eoslehekesi meenutavate hallide või võidundkollaste eoslavakandja voltidega.ja segametsades. mõnes rühmas amüloidsed. 149 . mürgiseid liike ei ole. harvem üheaastased või talvituvad. eriti niisketes või soostunud okas. Seeneniitide süsteem monomiitne. sültjad või käsnjas-nahkjad. populaarsuse tõttu Soomes on kasutamine levimas. Mõlemad liigid kasvavad meil juba alates juunist ja on head söögiseened.) (tahvel 22) erineb eelmisest juba algusest peale selgelt väljaarenenud. & Broome) Bourd. voltidena või narmastena.. Eospulber valge kuni kreem. käävjad või silinderjad.) ja valkja. Eosed siledad. sün. Perekond kukeseen. siis püstise kasvuviisiga: tõlvjad. kübar on pealt hallikaspruun. käsnjas-nahkjad valged või määrdunudkollased viljakehad inkrusteerivad taimevarte aluseid. sitkelihakad või lihakas-nahkjad. Seeneniidid pannaldega. lutescens sensu Fr. Loor puudub. pallens Pilát. C. Eestis 2 liiki: S. mügarlik. Seeneniitide süsteem monomiitne. pisut soomuseline. sün.Sugukond Sebacinaceae Viljakehad substraadile liibunud. Sugukond kukeseenelised. Peamiselt kõdusaproobid. silinderjad. Cantharellaceae Viljakehad kübara ja keskse kuni külgmise jalaga. Tsüstiidid puuduvad. Teised kaks Eestis esinevat liiki on õhukeste lihakas-nahkjate lehterjate viljakehadega. seenel on puuviljalõhn. erandina üksteisest isoleerunud torukestena (Fistulina). C. Eesti 4 liiki. ellipsoidsed. lihakad. Tsüstiide esineb harva. leitud Tartu ümbrusest (Witkowsky. Orton). Eoslavakandja sile või radiaalselt voldiline. inamüloidsed. sest tegemist on mükoriisamoodustajaga. Eosed peaaegu kerajad. teine märksa harvemini. peamiselt Saaremaal segametsades. lühiealised. sileda või näsalise kestaga. jalg keskne. mõnikord suurte kogumikena. koorikjad või käsnjad. teistes maades teostatud katsete järgi talub ta hästi regulaarset ärakorjamist. epigaea (Berk. Cantharellales Viljakehad kübaraks ja jalaks eristunud või kui eristumata. Eestis 3 perekonda 7 liigiga. Selts Kukeseenelaadsed. kübar kumer või lehterjas. Harilik kukeseen eelistab kasvukohana vähekasutatud jalgradu. lihakad või nahkjas-lihakad. hüüfirakud võivad olla puhetunud. haruldane. Viljakehad substraadile liibunud. tavaline. sagedamini võib aga leida glöotsüstiide. Lehter-kukeseen (C. värvusetud.D. alates juulist. Anamorf puudub. Eoslavakandja sile või radiaalselt asetunud voltidena. Kübar pisut kumer kuni sügavlehterjas. värvusetud või ookerkollakad. seeneniidid pannaldega või ilma. Perekond Sebacina Tul. seni korjatakse neid meil veel vähe. Cantharellus Fr. Eoskannad jagatud kahe omavahel risti asetunud püstvaheseinaga neljaks üksteise kõrval asetsevaks rakuks.) Tul. harvem servikjad. Katsed harilikku kukeseent töönduslikult kasvatada pole seni tulemusi andnud. Kollaka kukeseene (C. pikalt tõlvjad või nuijad. 1934). Eestis 1 perekond 2 liigiga. jalg oranž kuni kollane. Liigi S. mille hallikad sültjad substraadile liibunud ja seda inkrusteerivad viljakehad kasvavad juulist septembrini pinnasel ja metsavarisel. Nad on head söögiseened. Lihakad ja umbse jalaga on üldtuntud harilik kukeseen (C. harva korkjalt puitunud või nahkjad. kuid tuntakse ka häid söögiseeni.: Fr. Eoslavakandja sile. incrustans (Fr. ferruginascens P. Mükoriisaseened.

üksikult või mõnekaupa koos kasvavate viljakehadega keel-tõlvharik (C. Usstõlvik. mille kuni 6 cm läbimõõduga viljakeha tipp on horisontaalne ja nagu ära hammustatud. kübara osa läheb eristamatult üle õõnsaks jalaks ja seen on seetõttu trompetja kujuga.: Fr.või pruunikaskollased. surmatrompet) ja Inglismaal (horn of plenty. 4. Clavaria vermicularis.: Fr. Kõdu. Clavaria Fr. Halli tõlviku (C. seentega värvimine). Uuemais süsteemides on tõlvikuliste seas eristatud mitmeid iseseisvaid sugukondi. kasutatav värviseenena (vt. Eestis 12 perekonda vähemalt 32 liigiga. Seeneniidid pannaldeta. Kaks viimatinimetatud liiki on kaunis haruldased ja kasvavad augustist oktoobrini peamiselt Põhja-Eesti lubjarikka pinnasega okasmetsades. Joon. Reid) viljakehad on väikesed. kuni 15 cm kõrgused viljakehad esinevad peamiselt niitudel. Eospulber valge. Eoslavas tsüstiide pole. Viljakehad harunemata või väheste harudega. Seeneliha nahkjas-käsnjas. 4. Eestis 2 liiki. Okasmetsades on sage kuni 10 cm kõrguste ja 0. mõne liigid kasvavad puidul.26. Vastavalt tänapäevasele süsteemile kirjeldatakse teda siin korallnarmikulaadsete seltsis (Hericiales). lihakas-nahkjad. pruunid.) (joon. ligula (Schaeff. lihakad. 1–4 cm laiused.) Donk) (tahvel 23). harvem niitudel ja soodes. 150 . kübar ja jalg selgesti eristatavad. Kõdusaproobid. vermicularis Sw. tõlvjad või äraspidikoonusja ülaosaga. enamasti usjalt kõverdunud. cinereus (Pers.l. Eosed siledad. Eosed siledad. tihti silinderjad. eoslavakandja hõredalt paiknevate voltidena. mille rühmadena koos kasvavad harunemata viljakehad on kuni 10 cm kõrgused ja 2–8 mm läbimõõduga.) Donk) (tahvel 23). kasvavad suvel ja sügisel metsades. õhukesed. Tõlvikuliste hulgas on erinevate uurijate poolt käsitletud ka eoslavas glöotsüstiididega ja amüloidsete mügarlike eostega kroonhariku perekonda (Clavicorona).) on tumepruun kuni peaaegu must. väga haprad. Perekond tõlvharik. Söödav. tihedalt kooskasvavad. Craterellus Pers.5 cm jämedusega ookerkollaste.) D. Eestis 3 liiki.: Fr. küllusesarv).) Donk) (tahvel 23).5–1. Eoslavakandja nõrgalt sooneline või peaaegu sile. sileda või ebaselgelt voldilise halli eoslavakandjaga. cornucopioides (L. Seeneniidid pannaldeta. Eosed siledad või näsalised. Eoslavakandja sile või pisut vaoline. on silinderjad. Viljakehad lailehterjad. fumosa Fr. lehtmetsades. kitsasnuijad. Ainus Eestis kasvav liik must torbikseen (C. mõõtmetelt eelmise liigiga võrreldavad viljakehad kasvavad suurte rühmadena (kuni 50 koos) peamiselt metsades. Mittesöödavad.) Pers. Usstõlviku (C. Mõlemad liigid kasvavad Eestis harva.ja huumusesaproobid. kuuskede okkavarisel moodustab see seen juulist oktoobrini mõnikord sadade isendite kogumikke. tõlvjad või silinderjad. Seeneniidid pannaldega. Sellega sarnane on tömp tõlvharik (C. Sugukond tõlvikulised. Pruuni toruseene (P.) Kalamees) viljakehad on tuhkhallid. käävjad. kübaralehter jätkub jalaõõnsusena. kuni 12 cm läbimõõdus. Clavariadelphus Donk Viljakehad kasvavad üksikult või mõnekaupa koos.A. eoslava katab peaaegu kogu viljakeha välispinda. jättes vabaks vaid selle alumise osa. sekundaarsete vaheseinteta. lihakas-nahkjad. ookerkollase lühikese jalaga.) kahvatukollased. Perekond tõlvik. heamaitseline.: Fr. Tsüstiidideta. Palju suuremate. veidi suurema kübaraga (2–6 cm). kuni 15 cm kõrguste ja 2–6 cm laiuste viljakehadega on suur tõlvharik (C. Clavariaceae s. Eestis 3 liiki. söödavad. arvukate sekundaarsete vaheseintega. ülevaate lihtsustamiseks käsitletakse neid järgnevalt koos.: Fr. tuhm. haprad. harunemata ja silinderjad. Huvi pakuvad seene rahvapärased nimed Saksamaal (Totentrompete. Liivastel nõmmedel.26.). pistillaris (Fr. Seeneniidid pannaldeta. mitmetes maades. Kasvab metsades ja metsaservadel alates juulist ja on kohati sage. Eospulber valge. Pseudocraterellus Corner Viljakehad lehterjad. valkjaskollased. tihti aga veidi või tugevasti dihhotoomselt või korrapäratult harunenud. Kõdusaproobid metsades. puhetunud rakkudega. [24]. argillacea Pers. Eoslavakandja sile või tugevalt voldiline. Viljakehad püstised. harva ka kõdunenud puidul. sinuosus (Fr. puhetunud rakkudega. Eestis seni vähe korjatav. lihakad. Halli toruseene (P. eriti Soomes kõrges hinnas.) hallid. üksikud või mõnekaupa koos kasvavad.Perekond torbikseen. truncatus (Quél. harvem ka turbapinnasel on sage nõmmtõlvik (C. Perekond toruseen. vahaja konsistentsiga või pehmenahkjad.

28. harunenud. Joon. 4. Veinpunane puiduharik (L. 4.) J. Perekond puiduharik. Tsüstiidideta.28. enamasti õlitilkadeta. alusel valge mütseelivildiga. Clavulinopsis helvola.). Schröt. Joon. ainult kahe eosega. Sage on Eestis ka harjakas klavuliina (C. mõru maitsega. pruunikad või hallikad. puhetunud rakkudega. Schröt.) Corner) kasvab okaspuupuidul. viljakehad kimpudena koos. erekollased. käävja kujuga. nõmmedel ja karjamaadel. 4. Eestis 3 hilissuvel ja varasügisel kaunis harva kasvavat liiki. Eosed suured (7–15 µm). kasvavad suvel ja sügisel vähearvukalt metsades.Puidusaproobid.). suure õlitilgaga. [24]. pannaldega. pole aga kollased. corniculata (Fr. seenekaitse). albovinacea Pilát) kasvab haavapuidul. Clavulinopsis Overeem Viljakehad kasvavad üksikult või rühmiti. cinerea (Fr.) Corner) kasvab rohtunud paigus. harvem karjamaadel. kreemikad kuni roostepruunid. 4.) kasvab nii leht. . Clavulinopsis corniculata. Kõduja huumusesaproobid metsades ja niitudel hilissuvel ja sügisel. Schröt. [24]. Sagedaim on kuni 10 cm kõrguste suitshallide või pisut violetsete.) (joon. Perekond klavulinopsis. Käävjas klavulinopsis (C.).) Corner) (joon. cristata (Fr. 45–85 µm pikkused.või munakollased.30. Clavulina cristata. Lentaria Corner Viljakehad üksikult või mõnekaupa koos. lihakas-vahajad. [24]. kuni 7 cm kõrgused. epichnoa (Fr. Eospulber valge. sitkenahjad. Eoskannad suured.) J. 151 Joon. kuni 15 cm kõrgused. Kõdusaproobid. Tsüstiide pole. valge kuni sidrunkollane. ere.kui ka okaspuupuidul ja nende kõdul. ebaühtlaselt puhetunud rakkudega. Tsüstiidideta. Viljakehad lihtsad või harunevad. alusel valge mütseelivildiga.29.30. Harunev puiduharik (L.27.) Corner) (joon. soluta (P.27. on tugevasti harunev. 4.) Pilát) (joon. kuulub Eesti Punasesse raamatusse ja riikliku kaitse alla (III kategooria) (vt. Liht-puiduharik. Klavuliinad loetakse tänapäeval enamasti omaette sugukonda (Clavulinaceae) kuuluvaks.29. on lihtsad või harunenud. Seeneniidid enamasti pannaldega. Sarvklavulinopsis (C. Sarvklavulinopsis. helekollased. Eosed sileda kestaga. kerajad. valged. valged kuni pruunikad. 4. Kuni 15 cm kõrguseks võib kasvada lehtmetsi eelistav valgete või kreemikate. pärast eoste vabanemist ühe ristivaheseinaga. Clavulina J. Schröt. kuni 6 cm kõrgune.) J. Karst.) kasvab rühmiti metsades.) esineb meil harva metsades. Eestis 3 liiki. liiki leidub nii metsades kui karjamaadel. tõlvjate või tipus sõrmjalt veidi harunenud ja kurrulise pinnaga viljakehadega kurruline klavuliina (C. sageli kamjate harutippudega. puhetunud rakkudega. teda on peetud söödavaks. Seeneniidid pannaldega. helvola (Fr. 4. kuid vähekvaliteetseks. 4. Seeneniidid paksuseinalised. [24]. neil on aga suur väline sarnasus tõlvikulistega. Eestis 3 kaunis tavalist liiki. viljakehad alguses valged. Lentaria soluta. viljakehad kuni 8 cm kõrgused.Perekond klavuliina. Eosed sileda kestaga. Kollane klavulinopsis (C. rugosa (Fr. Kollane klavulinopsis. viljakehad väheharunevad. 2–3 korda sarvjalt harunenud. harunenud viljakehadega hall klavuliina (C. Harjakas klavuliina. lõpuks veinpunased. Liht-puiduharik (L. Joon. viljakehad üksikult või väikeste kimpudena. fusiformis (Fr. mitmetes toonides kollased.

& Berk.32. Perekond pteerula. 152 . radiaalselt harunevad. valged või kollakad. Petersen) – puutüve katab limane tumeroheline rohevetikate kile. teralise koorikuna pinnasel.) Corner). tihepõõsjalt harunenud hallikate või lillakate viljakehadega. Ramariopsis (Donk) Corner Viljakehad üksikult või mõnekaupa koos. jalg alusel viltjas. Kõdu-. Eospulber valge. Seeneniitide süsteem dimiitne. harvem puidul nii metsades kui ka karjamaadel. 1–2 mm läbimõõdus. kase ja lepa lehtedel ning raokestel. torujas suurtõlvik (M. on peensilinderjad või kitsastõlvjad. [24]. seenekaitse). mucida (Fr. Saleda pteerula (P.31. Petersen) (tahvel 23) on seest õõnsate kuni 15 (–25) cm kõrguste ja 2–8 mm paksuste viljakehadega. 4. kasvavad rohttaimede kõdunevatel vartel ja lehtedel niisketes kohtades. generatiivsed hüüfid õhukeseseinalised. juncea (Fr. 4. Peen suurtõlvik. Seeneniidid pannaldega. Tsüstiidid mõnel liigil olemas. esinevad suvel ja sügisel. kahvatupruunid.H.) R. ellipsoidsed. Eestis seni leitud ainult 1 liik – valge ramariopsis (R. Seenemügaraid pole. nõeljad. Eestis 2 harvaesinevat liiki. See perekond loetakse tänapäeval omaette sugukonda (Pterulaceae) kuuluvaks. Eosed ellipsoidsed. kuntzei (Fr. Petersen See perekond loetakse praegu kuuluvaks sugukonda Typhulaceae. 8–15 mm pikkused.) on kuni 7 (harva 10) cm kõrgune ja kuni 1. mõned liigid kasvavad kõdunenud puidul. rakuvaheseinteta. Eestis 2 liiki. Peen suurtõlvik (M. 1994).Perekond suurtõlvik. suured. neid võib hoolsalt silmitsedes augustist oktoobrini leida mahalangenud haava.või puidusaproobid. Multiclavula pinnasel okasmetsades. eriti jalgradade ääres. Macrotyphula R. haruldane. sellel kuni ruutmeetrite suuruste kogumikena kollakad seene viljakehad.2 mm jäme.5 cm kõrgused.31. Kaunis harva esineb varjukates metsades lamavate jämedate tüvede paljastunud puidul limane hariksamblik (M. kuni 1 cm kõrgused. kuni 1. Kevad-hariksamblik (M. millel üksteisest 2–10 mm kaugusel tekivad juulist septembrini seene viljakehad. Petersen Viljakehad tõlvjad või käävjad. võimalik. lihtsad või ülaosas pisut harunenud.) R. ta on Eesti Punase raamatu liik (vt.) R. tihti esineb koos sammaldega (Bryophyta). Moodustavad sümbioosis rohevetikatega (Chlorophyta) samblikke (Trass & Randlane.) on kuni 5 cm kõrguste. gracilis (Desm. [24]. jala alusel 1–2 mm pikkuste karvadega. Kasvab maapinnal. 4.H. Saproobid kõdunevatel mahalangenud lehtedel ja peentel oksakestel. valged kuni kollakad.H. valged. rohevetikas kasvab rohelise vernalis. Kevad(Schwein.) kasvab liivasel või turbasel hariksamblik. painduvad.H. ühe õlitilgakesega. mis moodustavad augustist sügiseni. Perekond ramariopsis. harud teravduva tipuga. mõlemad kaunis haruldased. Eestis 2 liiki. Viljakehad kasvavad üksikult. fistulosa (Fr. et sümbiosis nende eelniitidega. Joon.ja Ida-Virumaal). Tsüstiidideta. Petersen) (joon. Kõdusaproobid. lihakas-nahkjad. õlitilkadeta.) Berthier) (joon. enamasti pannaldega. seeneliha sitke-nahkjas. Pterula Fr. niitjad. Multiclavula R. mis võivad rühmiti koos kasvada mahalangenud oksakestel ja okkavarisel.32. väikesed. Perekond hariksamblik. Viljakehad lihtsad või tugevasti harunenud.) Corner) viljakehad on harunemata. mille ulatus võib olla mitmeid meetreid. Seeneliha habras. kuid üksteise kõrval. seene viljakehad kasvavad sellel ja sisaldavad vetikarakke ainult alumises osas. 4. multifida Fr. Põõsaspteerula (P. Macrotyphula juncea. Eosed siledad. puhetumata rakkudega. kasvavad suurte kuni hiiglaslike kogumikena.H. Eestis on kevad-hariksamblikku leitud ainult kaks korda (Tartu. vernalis Joon. Eosed värvusetud. skeletthüüfid paksuseinalised. Eosed peenenäsalised või -ogalised. mille vetikakomponent (Coccomyxa või selle lähedane) laiub substraadil. huumuse. sileda kestaga. selle kuni 12 cm kõrgused viljakehad on hüaliinvalged kuni kreemikad.

mille tõlv on nuijas. mis on kaunis haruldane tammeparasiit tammikutes ja parkides juulist oktoobrini.kuni veripunaste kübaratena (10–15 cm). mille üleni valged. 1–2 mm läbimõõdus. Typhula Fr.) Perekond loetakse praegu kuuluvaks sugukonda Typhulaceae. seenemügarad mustad. Fistulina Bull. suurusest seenemügarast. Eosed siledad. Sugukonnas 1 perekond. tervikuna 1–2 cm kõrgused. Viljakehad küljega või jalataoliselt aheneva servaosaga substraadile kinnitunud lihakate oranžikas.) Berthier). selgelt peenemaks jalaks ja pisut erineva. Ristikutel (Trifolium spp.) (joon.) ja lutsernitel (Medicago spp. väikesed (0. incarnata Lasch ex Fr. Eestis 1 liik – maksak (F. seenemügar punakaspruun. Juur-pisitõlvik (T. seehulgas ka hariliku rukki tüfuloosi.: Fr. Sklerootsium-pisitõlvik (T.). tõlv on roosakas ja jalg Joon. [24]. micans (Fr. setipes (Grev.) Fr. kuni 1 cm kõrgused viljakehad kasvavad kilpjala (Pteridium aquilinum (L. omapäraste südajate eostega. piklik või peaaegu kerajas.) Typhula sclerotioides. trifolii Rostrup) (joon. vahaja või pisut sarvja konsistentsiga.5–3 mm suurused.33. Seeneniitide süsteem monomiitne. Typhula trifolii. 4. pigistades eritab seen punast. puhetunud rakkudega. culmigena (Montagne & Fr. Esimese rühma neist moodustavad seenemügaraga (sklerootsiumiga) liigid. hepatica (Schaeff. Fistulinaceae Viljakehad kübarjad.) Fr.) Berthier) ning valge munaja tõlvaga. enamasti heledama värvusega tõlveosaks eristunud. Torukeste kiht ookerkollane.Perekond pisitõlvik. piklikud. 1–2. kasvavad kimpudena. borealis Ekstrand) põhjustab paljude kõrreliste. 1. viljakehad on 3–10 mm kõrgused. mis tekitavad ka kultuurtaimede ohtlikke talvitumishaigusi. esineb poolparasiidina ristiku-pisitõlvik (T. Seenemügarata Eestis haruldastest liikidest on kaks 1–3 mm kõrguste viljakehadega: rohttaimede kõdunevatel vartel ja lehtedel kasvav lõheroosa tõlvaga sätendav pisitõlvik (T. Saproobid rohttaimede vartel ja lehtedel.34. mitte omavahel kokkukasvanud 4–10 mm pikkustest torukestest. Pistillaria Fr.33. 153 . ainult mõne millimeetri paksused). 0. kasvab puude ja põõsaste kõdunevatel lehtedel. Sugukond maksakulised. seeneniidid tavaliselt pannaldega. 4. Ristiku-pisitõlvik. kasvavad 3–5 mm suurusel pruunil. 4.: Fr.34. sün. (sün. Tavaline on kilpjala-pisitõlvik (T. Kolmas liik. Perekond maksak. eosed amüloidsed.) (tahvel 24).5–5 Sklerootsium-pisitõlvik. viljakehad valge või kreemika tõlva ja punakasmusta jalaga.. Eoslavakandja koosneb üksteisest isoleeritud torukestest.5–3 cm. quisquiliaris (Fr. koosneb üksteisest eraldunud. muutub vajutades punakaspruuniks. kõrreliste jäänustel kasvav kõrre-pisitõlvik (T. mõnd liigid on rohttaimede parasiidid.) Kuhn) mahalangenud lehtede ja nende rootsude koes alates augustist. harva kuni 4 cm kõrgused. [24]. kase. T. kuid ainult kuni 1 mm jämedused. Viljakehad harunemata. Punajalg-pisitõlvik (T. mille seenemügarad on mustjad.) on neist suurim – kollakaspruunid niitjad viljakehad on 5–10 (–15) cm kõrgused. sclerotioides (Pers. ebakorrapärase kujuga seenemügaral kõdunevatel puulehtedel. Eospulber valge. Eestis 10 liiki.) Berthier) on kuni 12 mm kõrguste juuspeene karvase jalaga viljakehadega. Noored viljakehad on kupatamata söödavad. 4. tõlvjad või niitjad. valkjas. hapuka maitsega mahla. Mõnikord tsüstiididega. mille viljakehad on 3–30 mm kõrgused. juus-pisitõlvik (T. seenemügarad kahvatukollased. Seeneniitide süsteem monomiitne. erythropus Fr. Põhja-pisitõlvik (T. 1–3 cm kõrgused. 1–6 mm Joon. valged. phacorrhiza Fr.ja segametsades septembrist oktoobrini mahalangenud kõdunevatel lepa-. Osal liikidel kasvavad viljakehad välja substraati süvenenud. hästimärgatavad. mm suurune. lihakad. Selle liigiga üsna sarnane ja levinumgi on roosa pisitõlvik (T.ja haavalehtedel.) on sage niisketes leht.) Corner). viljakehad valged.5 mm suurused. itoana Imai).) kasvab rohttaimede jäänustel.

Eoslavakandja torukestena. eosed inamüloidsed. meenutavad harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius). Friesi süsteemis loeti sellesse sugukonda kõik sellised jalaga seened. tugeva lihaka seenelihaga. Seeneniitide süsteem monomiitne.) (tahvel 25) on suure. kuni 12 cm läbimõõduga kübar. mõnikord punakas.) (tahvel 25) on veidi väiksema. Albatrellus Gray Eestis 3 liiki. confluens (Fr. eriti timpnarmik. Sparassidaceae Viljakehad rohkelt harunenud laiade lamendunud harudega. et viljakehade selline ehitus näitab ainult ühte seente eluvormidest. mille ebakorrapärasel kõverdunud jalal on valkjas. seeneniidid puhetumata rakkudega.) Kotl. kreem või hiljem kahvatupruunikas.: Fr. rufescens Fr. tõenäoliselt mükoriisamoodustajad. kuulub Eesti Punasesse raamatusse ning on meil ka riikliku kaitse all (II kategooria) (vt. ovinus (Fr. Kõdusaproobid metsades. kuid tihke seeneliha tõttu vähekvaliteetsed. mille kollakaskreemid kübarad on mitme tumedama vöödiga.). Kimp-lambaseenik võib moodustada katkendlikke või osalisi seeneringe. laskuvalt paiknevate narmastega. Perekond narmik. Pruunjas narmik (H. kuid eelmisest harvem kasvab kimp-lambaseenik (A. Perekond kährik. Paljud liigid on söödavad. pannaldega. mõnikord veidi sinaka tooniga või kollakate laikudega. Eestis 2 liiki. mida on leitud kolm korda Lõuna-Eestis männi vanade tüvede alusel ja kändudel.5) cm jäme. peaaegu kerajad.. kuni 8 cm suuruse ookeroranži või -pruunika kübaraga. Sugukond kährikulised. mis on kujunenud mitmetes erineva päritoluga seenerühmades.: Fr. mõnikord amüloidsed. hiljem on teda haruldasena leitud ka mujal Euroopas. seenekaitse). peaaegu siledat välispinda. repandum L. Tänapäeval teame. seenekaitse). Eosed kerajad või laiellipsoidsed.: Fr. Eestis 2 liigiga. Viljakehad meenutavad puravikulaadsete (Boletales) omi. kreemid või ookerkollased. tihelihakad. mõnikord näivalt maapinnal. Okasmetsades on juulist oktoobrini kohati tavaline harilik lambaseenik (A. Sugukonnas 1 perekond. jalg kuni 1 (–1. kuid eelmisest vähem maitsev. kuid torukestekiht pole seenelihast eraldatav. osalt puhetunud rakkudega. inamüloidsed. 154 . Kõdusaproobid või mükoriisamoodustajad. Perekond lambaseenik. Eospulber valge. Timpnarmik (H. kuni 12 cm laiuse valkja. kollaka või kreemi kübaraga ning 1–3 cm jämeduse jalaga.Sugukond narmikulised. Tartu kalmistute liivasel pinnal sirelite all. söödav. Seeneniitide süsteem monomiitne. Noored viljakehad on heamaitselised kupatamist mittevajavad söögiseened. seeneliha valkjas. Sparassis Fr. söödav. Eestis 1 perekond 3 liigiga. valkjad. Glöotsüstiidid olemas või puuduvad. siledad. kübar kuni 15 cm suurune. Eesti Punase raamatu ning riikliku kaitse all olev (II kategooria) liik (vt. Eosed siledad. Scutigeraceae Viljakehad üheaastased. mille ülemine osa on kaetud lühikeste. narmad pole jalale laskuvad. Kasvavad elusate puude juurtel. mille viljakehad on tihti alusel mõnekaupa liitunud jalgadega. Sugukond seenikulised. Liik kirjeldati esmakordselt Eestist 1966. syringae (Parmasto) Pouzar). kuni 50 cm läbimõõdus. Tõelisi narmikulisi on üsna vähe. Hydnaceae Möödunud sajandist pärinevas E. Samuti sügisel okasmetsades. Eestis 1 liik – kährik (Sparassis crispa (Wulf.) Murrill) (tahvel 26). suured. Eoslava katab harude allapoole suunatud. Nende viljakehad on lihaka kübara ja keskse või ekstsentrilise säsika jalaga. oranžika tooniga. seeneniidid värvusetud. kuigi söögiseen. hiljem tihti oranžilaigulised. Vanad viljakehad on kibekad ja sageli ka nälkjatest söödud või lagunemas. Mõlemad liigid on Eestis juulist oktoobrini üsna tavalised.: Fr. noorelt maitsev. pole korjamine harulduse tõttu lubatav. ühes Lõuna-Harjumaa loomännikus ja Kagu-Pärnumaa kuusiku metsasihil on juulist septembrini leitud sireli-lambaseenikut (A. poorid valged. a. mille kübara alaküljel olid eoslavakandjana vertikaalselt asetunud narmad või ogad. eosed amüloidsed. Eospulber valge või ookerkollane. kollakas.) Fr. Eosed peaaegu kerajad kuni silinderjad või allantoidsed. poorid valged. kübara ja keskse või ekstsentrilise jalaga. & Pouzar) (tahvel 26). puhetunud rakkudega. seeneniidid õhukeseseinalised. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Seeneniitide süsteem monomiitne. Hydnum L.

Haruldane on ka okasmetsades kasvav maire harik (R.) Quél. oranžid. Eoskannad 2–4 eosega. pokaaljad või kõrvjad.: Fr. Kõik need suurte viljakehadega liigid on omavahel üsna sarnased. osalt ehk ka mükoriisaseened. mittesöödavaid kui ka mürgiseid liike. kahvatuvioletsed kuni lihapunakad. Kõdusaproobid. muutub vajutamisel punakaks. Eestis 13 liiki. tihti üsna paksud. Sirge harik (R. mille viljakehad kasvavad hilissuvest sügiseni okaspuude all kaunis sageli. kuid soovitatavalt kupatatult.: Fr. söödav kupatamata.) Pers. söödav kupatamata. -purpursed või -lihapunakad viljakehad muutuvad vajutamisel pruunikaks. flava (Schaeff. purpurpunakate harutippudega punalatv-harik (R. harvem jala alusel dimiitne. kibeda maitsega ja mürgine. põõsjad. alusel lühikeseks jalaks ahenevad. Gomphales Viljakehad lehterjad. Eestis on selts esindatud ainult 1 sugukonnaga. Just harikute puhul võib mürgituse saada ka vanadest viljakehadest. Sugukond vurrikulised. Kuuseharik (R. aurea (Schaeff. mairei Donk. harvem siledad. botrytis (Fr. stricta (Fr. harvem roosa või violetse tooniga. Seeneniidid pannaldega. Mõne söödava liigi kõrval on rohkelt sitkeid ja mittesöödavaid.) (tahvel 27) sarnaneb kuuseharikuga. dihhotoomselt või ebakorrapäraselt harunenud.) (tahvel 28) on sidrunkollane.) Quél. madalalt ogaliste eostega. kuid viljakehad muutuvad vajutades või kuivades oliivrohekaks. tüseda lihaka jalaosaga. kollane harik. söödav. mõned on nõrgalt mürgised. Üsna harva esineb lehtmetsades ookerpruunikas.) Gray) (tahvel 24).ja Lääne-Eesti lubjarikastes metsades. Perekond harik. Rohekas harik (R. lihakad.) Quél.) Quél. ex Schulzer) Ricken). pruunikaskollane. Mürgised liigid ei kuulu küll ohtlike hulka. jämenuijad või põõsjalt harunenud. mittesöödavatest liikidest on Eesti kuusikuis ja kuuse-segametsades tavalisemad kolm liiki. kuni 20 cm kõrgused.ja segametsades. Karst. Eosed mügarliku või peaaegu võrkja ornamentatsiooniga. Eospulber kreem või kollane. sile või vaoline.: Fr. Vähelihakatest. Kuldharik (R. clavatus (Pers.: Fr. Perekond vurrik.) Ricken) (tahvel 28). kasvab kaunis harva okas. Viljakehad radiaalselt. Eoslavakandja võrkjalt voldiline. kuni 10 cm kõrgune.) Quél. 155 . lihakad või nahkjas-lihakad. nahkjas-lihakad. harvem niitudel. Viljakehad lehterjad.) on kuldkollane. Eosed kollase või pruunika näsalise kestaga. Viljakehad kasvavad Eestis juuli lõpust öökülmade saabumiseni. kollased. harude tipud aga sidrunkollased. nende värvus on ka ühe liigi piires muutlik ja muutub viljakehade kasvamise vältel. harutippudes kahvatulillad. mille sidrunkollased kuni ookerkreemid. ookerjad. punalatv-harik ja maire harik.) . lihakad ja massiivse tüveosaga liigid on kuldharik. vurrik (G. Mürgine on ka Eestis seni veel leidmata kollalatv-harik (R. Kollane harik (R. Eoskannad 4-eoselised. formosa (Fr. Gomphaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. Silmatorkavalt suured. kasvab kaunis sageli nõmmemännikuis ja loometsades.) Corner) (tahvel 27) on kuni 5 cm kõrgune.) (tahvel 27) kasvab erinevalt eelmistest kõduneval puidul ja on pisut suurem. Eospulber roosteookerjas. kuigi on tegemist söögiseenega. mille viljakehad on oranžikasroosad. seenakitse). Liik on kantud Eesti Punasesse raamatusse (vt. Kõdusaproobid metsades. R.Selts Vurrikulaadsed. kuid siiski on õigem harikute korjamisest hoiduda. lihtsad või ülaosas pisut harunenud. Eestis 3 perekonda 14 liigiga. sün. abietina (Pers. pruunikad. peamiselt Põhja. Liigirohke perekond. Seeneniitide süsteem monomiitne. kõrvjad. tuleb selle kogumisest seetõttu hoiduda. Ramaria Fr. heamaitseline. pallida (Schaeff. On nii söödavaid. Gomphus (Pers. Eestis ainult 1 liik. mis jala alusel on juba lagunema hakanud. Eoslavakandja võrkjalt voldiline. eumorpha (P.

Kasvab suvel ja sügisel lehtpuukändudel. Eestis on lamavatel kõdunevatel haava. hiljem pruunid viljakehad on kuni 8 cm läbimõõdus. cochleatus (Fr. Auriscalpium Gray Ainus Eestis leiduv liik käbinarmik (A. Seeneniitide süsteem monomiitne. tihti kibeda maitsega. on pannaldega.) P. vulgare Gray) (tahvel 29) kasvab meil tihti ja kõikjal maasse mattunud männikäbidel augustist novembrini. Mittesöödavad. kuid erineb neist omapärase harunemisviisiga ja on selle järgi ka kergesti äratuntav. viljakehad esinevad alates juulist.: Fr. seeneliha nahkjas. glöopleersete hüüfide ja glöotsüstiididega. lehvikjad. kuid erinevad glöopleersete hüüfide või glöotsüstiidide esinemise ja amüloidsete. Kõik sugukonna 4 perekonda Eestis esindatud kokku 9 liigiga. Karst. Hericiales Viljakehad tavaliselt üheaastased. substraadile liibunud. Eestis esindatud 4 sugukonnaga. jalale laskuvad. üksikud viljakehad ka aastaringselt.) Doty) (tahvel 27). Eospulber valge. pooriline. mille kuni 12 cm kõrgused nahkkollased. Viljakehad meenutavad lehikseente omi ja koosnevad alaküljel eoslehekesi kandvast kollakast kuni pruunist.või dimiitne. Perekond lentinell. paljast või karvasest kübarast ning keskse kuni külgmise asetusega jalast.) (tahvel 29) viljakehad on tumepruunid. Gloiodon P. mis kasvavad puidusaproobidena lamavate tüvede ja okste allküljel. amüloidsed. sageli mügarliku kestaga eoste poolest. strigosus (Fr. pruunid või pisut hallikad. üheaastased. saagja servaga. substraadile liibunud.5 cm laiune pruun karvane ripsmelise servaga kübar on alaküljel pruunide hallikirmeliste narmastega.ja kõdusaproobid. seenevääte moodustav seeneniidistik. Eosed värvusetud. Seeneliha sitke. kübarata substraadile liibunud või põõsjalt harunenud. Clavicorona Doty Viljakehad püstised. osaledes huumusrikka mulla tekkes. Eosed kerajad kuni ellipsoidsed.). Puidu. Eoskannad urnjad või tõlvjad. Seeneliha nahkjas. Mittesöödavad. Narmad kuni 6 mm pikkused. Meenutab väliselt harikuid (Ramaria). Sagedam on meil leht. mis väliselt meenutavad koorikulisi (Corticiaceae). Perekond harjasnarmik. narmastena või eoslehekestena. Eoslavakandja sile. Eospulber valge. Seeneliha kiuliselt lihakas. Eestis väga haruldane. Karst. aga ka teiste puude tüvedel ja okstel juulist oktoobrini kaunis tavaline kroonharik (C. ornamentatsiooniga. siledad või ornamenteeritud. amüloidsed. kujult kerajast silinderjani. pisut esileulatuva jämekarvase ülaservaga. söödavaid liike nende seas ei leidu. peeneogalise amüloidse kestaga. generatiivsed hüüfid pannaldega ja puhetunud rakkudega. Karst.(kuni 7-)astmeliselt harunenud: alumise “tüve” karikakujulise tipu servadest kasvavad üles harud. jala ja kübaraga. Perekond käbinarmik. osal liikidest amüloidsed. Glöotsüstiidid või glöopleersed hüüfid olemas. Eosed ellipsoidsed. Eoslehekesed kollakad kuni pruunid. küll aga on nad olulised lamapuidu ja varise lagundajatena metsades. Lentinellus P. Eestis 6 liiki.) P. kinnitub külgmiselt püstisele mustjaspruunile jäigalt karvasele jalale. näsaline. Siin lähemalt käsitletava kahe sugukonna – käbinarmikuliste ja korallnarmikuliste kõrval esineb Eestis veel kaks vähemalt 12 perekonna ning enam kui 30 liigiga sugukonda – Gloeocystidiellaceae ja Dichostereaceae. Eospulber valge. Viljakehade alusel tihti pruun. Seeneniitide süsteem dimiitne. seeneniitide rakud pole puhetunud. Eestis esineval liigil koraljalt mitme. pyxidata (Pers. mis omakorda samal viisil harunevad.: Fr. skeletthüüfid paksuseinalised. Auriscalpiaceae Viljakehad jala ja külgmise või keskse kübaraga. Seeneniitide süsteem ebaselgelt dimiitne. harvem lihakas. glöopleersed hüüfid ja sageli ka glöotsüstiidid olemas. kuni 7 cm suurused kübarad kasvavad kimpudena 156 . Eosed kerajad kuni ellipsoidsed. Karst. Sugukond käbinarmikulised.Selts Korallnarmikulaadsed. mille jalaks ahenevad karikjad lihapruunikad hügrofaansed. eoslava katab siledate harude pinda. Enamasti mittesöödavad. Kuni 2.ja okaspuude puidul kasvav aniislentinell (L. pruunid. koraljalt või põõsjalt harunenud. Neisse sugukondadesse kuuluvad liigid moodustavad enamikus liibunud õhukesi nahkjaid või koorikjaid viljakehasid. Perekond kroonharik. küljega substraadile kinnitunud ja alusel laskuva kübaraga. mürgiseid liike ei ole. glöopleersed hüüfid ja glöotsüstiidid kollaka klaasja sisuga. peeneogalise amüloidse kestaga. Seeneniitide süsteem mono. Ainsa Eestis leiduva liigi harjasnarmiku (G. väiksuse ja kasvukoha tõttu jäävad nad tavalisele seenestajale märkamatuks.

eriti iseloomulik on seene aniisilõhn. Selts Lehternahkiselaadsed. Enamasti mittesöödavad. Liivastes okasmetsades kasvab kuni 15 cm suuruse pruuni. habras. sarnaselt rädiriisikaga (Lactarius vellereus) võib seene kübar kasvada kõdu ja liiva all.) Kühner & Maire). Eospulber valge. tihedalt asetsevad. Sitke seeneliha tõttu on nad muidugi mittesöödavad. Thelephoraceae Eestis 7 perekonda 49 liigiga. Eestis leidub 2 hilissuvel ja sügisel kasvavat haruldast liiki. tavalisemad on 2 perekonda. Seeneniitide süsteem monomiitne. pehmed. Vanade ja põlismetsade indikaatorliik. kübara serv on sissepoole pöördunud. Thelephorales Viljakehad substraadile liibuva kile. Eoslavakandjaks on haprad valged või kollakad. igas 1 liik. näsalised. castoreus Fr. augustist septembrini niisketes leht. Kasvab harva. Boletopsis.: Fr. kuni 10 mm pikkused narmad. vulpinus (Fr. Eestis riikliku kaitse all (III kategooria). mõlemad Eesti Punases raamatus (vt. fuligineoalba (Schmidt: Fr. Eosed kerajad kuni ellipsoidsed. rippuvate harude allküljel 3–5 mm. Perekond kampernarmik. Enamik liike sisaldab kinoidsete ühendite hulka kuuluvat telefoorhapet. soneline jalg pruuni jahuja kirmega. mürgiseid liike ei ole. mis samuti kasvab hulgakaupa koos nii okas. Hericium Pers. mis on umbes sama suur. seeneniidid pannaldega. Ülejäänud liike esineb Eestis harva. Vanade ja põlismetsade indikaatorliik. Seeneliha vöötideta. seeneniitide rakud puhetunud. Perekond narmnahkis. laia valge vatja või kiulise servaga.) Pouzar). Kasvab kaunis harva. Phellodon. Sugukond korallnarmikulised. Kõdu. Lubjarikkamal pinnasel kasvab väga sarnane violett-kampernarmik (B. ülaküljel tavaliselt pruunikarvaste kübarate kogumikke moodustab karulentinell (L. ookerpruunikad või valkjad. valged või kollakad. mille osakesi hiljem kübarale külge jääb. selle liigi viltja kübaraga ja meil peamiselt okaspuupuidul kasvavat teisendit eristati varem omaette liigina L. millest valdav osa moodustab tõenäoliselt puudega mükoriisasid. samuti riikliku kaitse all (III kategooria). fragilis (Pers.) (tahvel 25) viljakehad on koraljalt harunenud. puhetunud rakkudega. Jalata. Eospulber pruun.ja huumusesaproobid. väikesed. eriti kasel ja haaval.) Pers.: Fr. lihakad. augustist septembrini lehtpuude lamavatel tüvedel ja kändudel. Seltsis 1 sugukond. vahajalt lihakas. (pruun lentinell).) Kühner). kareda või näsalise amüloidse kestaga.) Donk) viljakehad on substraadile liibunud. & Schwein. Lühikese jalaga ja suure. ainult kupatatult söödavad. Iseloomulik on nende viljakehade kampri. glöopleersed hüüfid ja glöotsüstiidid esinevad.) Pouzar).ja segametsades lamavatel kõdunenud jämedatel lehtpuutüvedel. külgmiselt substraadile kinnitunud 3–12 cm suuruste pruunide. ursinus (Fr. seenekaitse). eriti haaval. Eesti ainsa liigi korallnarmiku (H. lõhnata kübaraga on rebaslentinell (L. kuni 15 cm suuruse roostepruuni. kuid valge eospulbriga ja värvusetute või kollakate eostega. alguses valkja servavöödiga kübaraga liiv-kampernarmik (B. kuid violetse varjundiga ja selgemalt soomuselise ülaküljega. alusel jalaks aheneva kübara (mille eoslavakandja on vaoline ja ebatasane) või jalaga kübara kujul. nende hulgas 3 perekonna (6 liiki) asend süsteemis on veel vaieldav – Bankera.kui ka lehtpuude puidul. 157 .koos. kuni 10 cm suurune. Narmad heledad. Mittesöödavad või madalakvaliteetsed. külgmise tüvega substraadile kinnituvad. violascens (Alb. Eosed pruunikad. Perekond korallnarmik. seen on valge või kollakas. Puidusaproobid. Sugukond lehternahkiselised. kuid vabanevad substraadilt väga kergesti. Hericiaceae Viljakehad koraljate harudega ja neil kimpudena rippuvate narmastega või liibunud ja kaunis pikkade narmastena esineva eoslavakandjaga. mille alaküljel esinevad eoslavakandjana tihedalt asetunud vertikaalsed narmad (ogad). mis kuivades tugevamaks muutub. coralloides (Scopoli: Fr. lihakad. Dentipellis Donk Ainsa Eestis kasvava liigi narmnahkise (D.: Fr.või sigurilõhn. Eestis 4 perekonda.: Fr. harvem kuni 10 mm pikkused narmad. Bankera Coker & Beers Sarnane kübarnarmiku (Hydnellum) ja põdramokaga (Sarcodon).

) (tahvel 30). tihti lillaka tooniga. Karst. Okas. Kõdusaproobid metsades.: Fr. melaleucus (Sw. puhetumata.ja segametsades võib leida lillaka tooniga pruuni kübaraga tihket kübarnarmikut (H.) P. mittesöödav. kuni 10 cm laiuste viljakehadega pruun kübarnarmik (H.) P. seenekaitse). seeneniitide rakud silinderjad. Karst.ja segametsades kohati leida ka kuld-kübarnarmikut (H. Meeldiva kumariinilõhnaga on harvaesinev. mida võib 158 . mao. mis on pealt tasane või ebatasane. kuni 3 cm jämedune.). okas. oranž. seentega värvimine). Karst. Karst. mõnel inimesel tekitab nõrku seedehäireid või kõhuvalu (vt. Viljakehad jalaks aheneva koonilise kübaraga. oletatavasti mükoriisamoodustajad. ferrugineum (Fr. pannaldega või ilma. Eestis 3 haruldast. Erinevalt lõhnavast kübarnarmikust on aga selle liigi viljakehad erilise lõhnata. Kõdusaproobid metsades. leucomelaena (Pers. Karst.) (tahvel 31). mille seeneliha on samuti sinisevöödiline. purpurmusta kübaraga must vöötnarmik (Ph. peamiselt küll palumännikuis ning Loode-Eesti loometsades augustist oktoobrini kasvavate suurte viljakehadega harilik põdramokk (S. kõdusaproob. ka seda liiki kasutatakse lõnga värvimisel (vt. kuni 20 cm laiused kübarad on jämedasoomuselise pruuni ülaküljega. riikliku kaitse all (II kategooria) (vt. mille jala alus on sinakas või rohekas ning mis on mõru või kibeda maitse tõttu mittesöödavad. Kampri. Eestis leidub kolm sügisest liiki. compactum (Pers. Seeneliha on vürtsise lõhna ja kibeka või maheda maitsega.. selle oranžid või pruunikasoranžid kübarad on kuni 8 cm suurused. peaaegu vatja seenelihaga. Hydnellum P.) P. võib olla mükoriisamoodustaja. Mõnel aastal on okas. pealt soomuselise või palja pruuni või pruunika kübaraga. jalg hallikas või violetja tooniga. Eestis 1 liik. Eosed madalalt näsalised või kühmulised. Phellodon P.või sigurilõhn on sama tugev kui kampernarmikutelgi.).ja Kagu-Eesti okas. 1 tinglikult söödav liik. kuni 12 cm suurune pruunika kübaraga lõhnav kübarnarmik (H. Seeneniitide süsteem monomiitne.ja soolenähtudega mürgitus). Sitke seeneliha tõttu mittesöödavad. hiljem kollakaspruuni sametjalt viltja kübaraga viltjas vöötnarmik (Ph. mittesöödavad. Eosed näsalised või mügaralised. Karst. Erinevalt viimastest on aga kübar tiheda. Selle suured.ja segametsades kasvavat liiki: halli või pruuni kübaraga pruun vöötnarmik (Ph.) P.) P.) P. seentega värvimine).: Fr. Eoslavakandja narmastena. Karst.: Fr. Eestis 4 liiki. Harvaesinev on ka purpurpruuni. niger (Fr. sinakas või roostepruun. Ainsana siin käsitletavaist põdramokkadest on sellel liigil seeneniidid pannaldega. jalg jäme (kuni 3 cm). pruunikashall. Karst. Eestis väga haruldane Punase raamatu liik. Eospulber pruun. Perekond kübarnarmik. rabe. fennicus (P. Seeneliha lihakas-vatjas. Perekond vöötnarmik. mis erineb elmisest väiksema. vöödiline.) (tahvel 32).) P. seenekaitse). Mittesöödavad või söödavad. Hundiseeniku (B. tomentosus (L. seeneniidid pannaldega või ilma. Boletopsis Fayod Eoslavakandja torukestena. Seeneniitide süsteem monomiitne. vähemalt osalt oletatavasti ka mükoriisamoodustajad. paljudel aastatel on nad haruldased. Eestis 6 liiki. sageli pisut sinaka või violetse tooniga. seenekaitse). nooremad kübarad enamasti valkja servavöödiga.) (tahvel 30). sageli vöödiline. Sagedam on okasmetsades kasvav rooste. Sarcodon Quél. on ta noorena tinglikult söödav. Viljakehad suhteliselt paksu kübara ja jalaga.) Fayod) (tahvel 26) kübar on kuni 15 cm läbimõõdus. mis on Eesti Punasesse raamatusse kantud liik (vt. mis kuulub Eesti Punasesse raamatusse ja on riikliku kaitse all (III kategooria) (vt. Karst). Viljakehad esinevad juulist oktoobrini. imbricatus (L. kuid meil väga harva esinev on soome põdramokk (S. kasvab samuti okasmetsades. valkjate kuni oranžide narmastega ning paksult sametja jalaga.või tumepruunide. ülakülg sile või soomuseline. kasvab hilissügisel ja sügisel okasmetsades. sitke või peaaegu puitunud. vöödilise seenelihaga. Kui seen pole kibe. Kars. noorena valkja. Perekond põdramokk. seeneniitide rakud puhetunud. Eospulber pruun. mõnikord radiaalselt asetunud jämedate soomustega. Seeneliha kiuline.Perekond hundiseenik. scabrosus (Fr. seentega värvimine).).ja segametsades.) P. poorid hallikasvalged. eelistavad kasvamiseks vähekasutatud metsaradu.) (tahvel 32). madalalt näsalise kestaga. Karst.) Banker) (tahvel 31). jämedalt turrissoomuselise. pole ei vöödiline ega puitunud. kuni 10 cm suuruse kollakaspruuni kübaraga. Kõdusaproobid. mistõttu hundiseenik meenutab puravikulaadseid (Boletales). narmad pruunid.: Fr.: Fr. eosed õhukese. Väga sage on eriti Ida. ülakülg pruun. suaveolens (Scop. eospulber valge. aurantiacum (Batsch: Fr. Harilikule põdramokale lähedane. mille seeneliha on sinakate või violetjate tsoonidega. kuni 15 cm suuruse kübaraga kibe põdramokk (S. Erinevalt eelmisest perekonnast on selle kübar õhem. Viljakehasid saab kasutada lõnga värvimisel (vt. seeneniitide rakud pole kunagi puhetunud. Eoslavakandja kaunis habraste narmastena. viljakehasid kasutatakse lõnga värvimiseks (vt.) P. Karst.

Pleurotaceae] Kirjeldus vastab seltsi omale. mille viljakehad on ebakorrapärased. mis võivad moodustada roseti.: Fr. Okasmetsades kasvava mugul-põdramoka (S. Sugukond torikulised. [sün. mõnikord lausa metsakõdu sees. Eosed näsalised. hallikaspruun. ekstsentrilise või külgmise lühikese jalaga. jalg keskne. ülakülg hatune.) Eestis ainult 1 liik – söe-soonlehik (F. & Nannf. eoslehekesed väga kitsad. peamiselt metsaservades ja väludel. harva lihakad (Pleurotus).) (tahvel 33). Selts Torikulaadsed. lapikute harudega. & Schwein. pruunid. Seeneniitide süsteem di. eoslavakandja peaaegu sile. soomuseline või viltjas.: Fr. soonjad. Eosed piklikellipsoidsed kuni silinderjad või allantoidsed. Liik on üks tavalisi männi. Haisev lehternahkis (T. Seeneniitide süsteem tavaliselt monomiitne. liibunud soomustega. Viljakehad lehterjad. seentega värvimine). Enamasti mittesöödavad. harvem narmastega. Puidusaproobid. seeneniidid pannaldega. arvatavasti ka teiste okaspuude mükoriisamoodustajaid. Lentinaceae. kübar purpurpruun. sitkelihakas. Perekond lehternahkis. mükoriisamoodustajad. harvem talvituvad. neist levinum on roostepruunide viljakehadega T. Eestis 3 liiki. Seeneniitide süsteem mono-. mõnikord samal ajal ka madalalt hõlmised.või rohttaimede parasiite. Viljakehad meenutavad üldilmelt kukeseeni. di. Perekond tomentell. Polyporales Viljakehad üheaastased. tipus inkrusteerunud. okas. Eestis 4 liiki. pruunid. Eosed näsalised. ex Pat. neid mehaaniliselt kahjustades. naaskeljad. kollakad või pruunikad. nõmmedel ja raiesmikel on suvest hilissügiseni tavaline harilik lehternahkis (T. Liivastes männikutes. Viljakehad substraadile ämblikuvõrkja või vatjalt pehme kilena liibunud. Käsitletakse tihti kuni 3 erineva sugukonnana. terrestris Pers. peaaegu kerajad või ebakorrapärase kujuga. sinine või isegi mustjas. karikjad. on hallikaspruunid. Perekond soonlehik.) Pouzar). bryophila (Pers. viljakehasid saab kasutada lõnga värvimisel (vt. vähesed kõdusaproobid. mürgiseid liike ei ole. Lentinus Fr. mõnikord peaaegu puitunud.: Fr. Eoslehekesed tihti saagjalt lõhestunud servaga.) M. Seeneniitide süsteem mono.: Fr. carbonaria (Alb.või trimiitne. harutipud on valkjad. kübar kuni 6 cm laiune. Polyporaceae s. pruunikad. Tomentella Pers. Panus Fr. mõnel liigil dimiitne (esinevad sirged kiudjad paksuseinalised seeneniidid). hallikaspruunid.) Fr. Eoslavakandja sile või mügarlik.kui ka segametsades. Enamik liike mittesöödavad. Jalg keskne. 159 . tugeva ebameeldiva lõhnaga. esineb ka üksikuid puit. Larsen. sitke-nahkjad. J. glaucopus Maas Geest. (sün. harva. Loor esineb vaid vähestel liikidel. seeneniidid pannaldega.või dimiitne. Faerberia Pouzar (sün. kollakas. kuni 6 cm kõrgused. koraljalt harunenud. mürgiseid liike ei tunta. Thelephora Ehrh. Eoslavakandja peaaegu sile. Kõdusaproobid. Eospulber valge.) Viljakehad sitkelihaka kübaraga ja keskse. Eoslavakandja torukestekihina või eoslehekestena. sagedamini aga mügarlik või madalalt sooneline. Eestis 5 perekonda 17 liigiga. Tsüstiidid esinevad mitme liigi eoslavas. Ka pintseljas lehternahkis (T. Oletatavasti kõik mükoriisaseened. Mittesöödavad. lapikute harudega. hõlmiselt karikjad või esinevad poolringjate omavahel liitunud kübaratena. esineb kaunis harva. palmata (Scop. Seeneniitide süsteem monomiitne. Perekond hammaslehik. kreemikas või hallikaslilla. eoslavakandja vaoline või näsaline. Sügisel metsades tuleasemetel. rühmadena koos kasvavad viljakehad on harunenud. Viljakehade servas esinevad paljudel liikidel seeneväädid. serviku (Pleurotus) perekonnas leidub häid söögiseeni. hinnatud söögiseeni esineb serviku (Pleurotus) perekonnas. ekstsentriline või külgmine. kuid käesolevas töös vaadeldakse ühe sugukonnana. kübar aheneb sageli ebakorrapäraseks jalaks. tubakpruun. str. tõestatud on see aga ühe liigi juures. kübara ja jalaga. Kasvavad suvel ja sügisel väga kõdunenud puutüvede ja maaslamavate kooretükkide all.või trimiitne. kuid on lõhnata. penicillata) (tahvel 33) on harunenud. Metsataimlais võivad viljakehad kasvamisel toena kasutada okaspuude seemikuid. Valdavalt puidu-. seeneniidid pannaldega. Geopetalum Pat. inamüloidsed. Eospulber valge kuni ookerkreem. atsüanofiilsed. Eestis 30 liiki.) (tahvel 33) esineb Eestis harvem.kohata nii leht-. lehterjas.) jalg on alusel puhetunud. võivad esineda metuloididena. viljakehad esinevad juunist hilissügiseni. eoslavatsüstiidid suured (kuni 230 µm pikad). pruun. sitkelihakad või korkjad.

kreem või lillakashall.) Singer) aniisilõhnaga valkjas kuni kreemikas kübar on lehterjas. laskuvad pikalt jalale.) P. mille muna. noorena söödav. Loor puudub või olemas. eoslehekesed väga kitsad. võibolla on tegemist ka poolparasiidiga. teeservadel. võrkjas-labürintjad. lepideus (Fr. jahu või värske kala lõhnaga. lillakaspunased. Viljakehad üheaastased või talvituvad. hallikad. Viljakehad valged. mida paljudes maades ja ka Eestis viljeldakse – ehkki vähem kui šampinjone. varius Fr. Rõngasserviku (P. mittesöödavad. hallikaslilla või violetjasmust.) on suur (kuni 20 cm). Phyllotopsis J. Karik-hammaslehikul (L. suavissimus (Fr.) P. Soomustorik esineb meil juunist septembrini metsades. harva tuntud ka majaseenena. Eospulber valge. valkjas. põhjustades nende mädanemist.) Sacc.või dimiitne. Perekond torik. Perekond servik. tavaliselt külgmiselt substraadile kinnituv. ebameeldiva lõhnaga. eoslehekesed peenehambulise servaga. Aniis-hammaslehiku (L. mis kasvab lehtpuukändudel ja mahalangenud okstel. mõnikord ristamiskatseteta isegi eristamatu on meil harvem austerservik (P. poorid 160 . viltjaskarvane. jalata. harvem kasvavad elavatel tüvedel. pruunikad. jalg külgmine. Puidusaproobid. rombjad. generatiivsed hüüfid enamasti pannaldega.või amfimiitne. sisaldab sklerifitseerunud hüüfe.: Fr. di. nurgelised. leitud ka pooppuu tüvel murdunud oksaasemetel. Kaks ülejäänud servikuliiki on looriga. lihakas-sitke või korkjas. külgmiselt puidule kinnituv kübar on paks ja lihakas.Raiesmikel. heilotsüstiidid enamasti olemas. söögiseened).: Fr.või oranžikaskollane kübar on neerjas. Puidusaproobid. valkja kuni kahvatu-hallikaspruuni. neist söödav ainult üks. Puidusaproob.) (tahvel 35) ookerkollane kübar on kaetud suurte tumedamate soomustega ja võib saavutada läbimõõdu kuni 60 cm.-E. hiljem muutub seeneliha sitkeks. conchatus (Bull.) (tahvel 34) kübar on paljas. Levinuim liik on kopsservik (P. paju.) Singer). Kübar enamasti suur (kuni 15 cm) ja lihakas. silinderjad. mis on alusel must.: Fr. kreemikashall. saare jt. lamavatel tüvedel ja -okstel. kasvab sügisest kevadeni.: Fr. Seeneniitide süsteem mono-.) Bres. nõrgalt aromaatsed. kuni 5 cm laiune. Selle kahvatukollased viljakehad on noorelt kiudlooriga. poorid suured.) Fr. on Eestis haruldased. augustist hilissügiseni peamiselt lehtpuukändudel. kuid vähekvaliteetne.). Kasvab puittulpadel (näiteks telefonipostidel jmt. ostreatus (Jacq. kõrgelt hinnatud söögiseen. Polyporus Fr. kuni 10 cm suurune kübar on valkjas kuni kahvatupruunikas. Liiki on edukalt viljeldud lehtpuupakkudel (vt. Kase-hammaslehiku (L. viltjaskarvane. Loorserviku (P. dryinus (Pers. kübar (kuni 12 cm) ja juurduv jalg pruunisoomuselised. ekstsentrilise või harvem keskse jalaga. mis kasvab sügisel ja kevadel lehtmetsades ja parkides surnud lehtpuudetüvedel. squamosus Fr. Perekond kuldkülik. mis viib vanade jämedate okste või isegi tüvede murdumisele tormituultes. paks ja lihakas lehterjas ookerpruunikas kübar. Ülejäänud kolm liiki on Eesti metsades ja parkides harva kasvavad lehtpuude saproobid. linnades on niiviisi põhjustanud hoonete katuste purustusi. Kumm. lehtpuude tüvedel. eriti hilissügisel ja soojadel talvedel lehtpuupuidul metsades ja parkides.: Fr. Veelgi sagedam on Eestis juulist hilissügiseni kasvav kännutorik (P. kollakaspruun. kuid iga aastaga suureneva osatähtsusega. Selle kuni 15 cm suurune. sitkelihaka konsistentsiga. mõnikord sinaka tooniga. jalg külgmine või ekstsentriline. kasvavad sügisel lehtpuupuidul. calyptratus (Fr.) ja -sildadel.) kübar on peenelt kiulis-viltjas kuni kiudsoomuseline. Seeneniitide süsteem dimiitne. Eoslavakandja torukestekihina. Eospulber roosakas. soonjad.). Eospulber valge. lühikese külgmise jalaga. kuni 10 cm suuruse kübaraga.: Fr. Ainukese söögiseene soomustoriku (P. sage. Eosed piklikellipsoidsed või silinderjad. Eestis 7 liiki. kübar kuni 6. Austerserviku üheks kasvatamise viisiks on nakatada mütseeliga madalalt mulda kaevatud lehtpuupakke. tumepruun. seeneniidid pannaldega. on väga hõredalt asetunud ja harunevad kahveljalt. pulmonarius Fr. Seeneliha hele. kollane. Jalg külgmine või ekstsentriline. tekitavad valgemädanikku. eriti aga parkides. Pleurotus (Fr.) P. austerservikut viljeldakse kultuuris (vt. Eoslehekesed laskuvad jalale. millest kaks on söödavad. eoslehekesed terveservalised. seeneliha vatjas. seeneniidid pannaldega.) viljakehad on lõhnata. ülaosas võrkja mustriga. aedades ja puiesteedel vanadel vahtra. söödav värskelt.) (tahvel 35). Eestis 4 liiki. Kumm. Sellega väga sarnane. Eosed siledad. söögiseened). harva. jäme. kinnitub substraadile külgmiselt või lühikese ekstsentrilise jalaga. nõmmedel. Kasvades ka eluspuudel tekitab somustorik nende südamemädanikku. Heilotsüstiidid enamasti olemas. loor puudub. harva kuni 20 cm suurune.) (tahvel 34). Gilbert & Donk Eestis 1 liik – kuldkülik (Ph. nidulans (Pers. kübar kuni 10 cm suurune. kübara ülakülg vatjas-viltjas. cyathiformis (Schaeff. eoslehekesed jämedalt saagja servaga. seeneniitide süsteem mono.: Fr. mida võib leida alates juulist. Kumm. aga ka puittarindites on okaspuupuidul suvel ja sügisel üsna tavaline kollane hammaslehik (L.) Fr. see liik kasvab peamiselt Lõuna-Eestis kaskede kändudel. papli. väga sitke seenelihaga. eosed silinderjad. jalg tumeroostepruuni alusega. raudteeliipritel.

destruktiivmädanikku ja valge. mõlemad liigid esinevad Eestis suvest sügiseni. substraadile küljega kinnitunud. Sellise mädaniku näiteks on haavataelikust (Phellinus tremulae) põhjustatud haavatüve südamemädanik. Seeneniitide süsteem tavaliselt monomiitne. mille omavaheline sugulus pole seni selge. tuberaster Fr. hambakestena. Seeneniitide süsteem mono-. Eristatakse kahte põhilist tüüpi puidumädanikke – pruun. Corticiaceae Koorikulised on seni üks kõige segasema süstemaatikaga eoslavaseente rühmi. mis pole alusel mustjas. Seeneliha tihti vöödiline.) (vt. harvem kõdusaproobid. Pruunmädaniku korral värvub puit pruuniks ja lõhestub kuupjateks osadeks. siledad või mõnikord ornamenteeritud. väga mitmesuguse kujuga kübaratena või liibunud.ümarad. tema pealt kasvab maapinnale jalaga viljakeha. kuid laskuva alusega kübaraid. Eospulber valge.e. tõlvjad või urnjad. osal aga ka voldiline. Põhja-Ameerikas) kuni 12 kg raskused.või 2-eoselised. on aga väiksemate kübarasoomuste ja pooridega. enamasti 2-. badius (Pers. nahkjad või harvem lihakad. Paljud perekonnad ja liigid on kõige mitmekesisema kujuga tsüstiididega. madalate pooridega või ühel juhul (Schizophyllum) isegi eoslehekeste taoline. leidub ka mükoriisamoodustajaid ja (peamiselt) puittaimede parasiite. rombjad. umbellatus Fr. seenekaitse). mis võivad esineda vaevumärgatava kirmena või õhukese kilena. see muutus on tingitud ligniini lagunemisest. seenekaitse). mõnel liigil aga moodustada isegi külgmiselt kinnitunud. puitunud. melanopus Fr. kaunis harva. kuid nende seente üldiselt vastuvõetavaks peetavat klassifikatsiooni siiski veel pole. mille arvukad 1–3 cm läbimõõduga ümarad kübarad kasvavad tugevasti harunenud jala harutippudes. samuti nahkja. kuid suurema (kuni 10–15 cm) kübara. 161 . Nende liikidega sarnased. niiviisi moodustunud põõsjas viljakeha tervikuna võib saavutada kuni poolemeetrise suuruse. mis sarnaneb soomustorikuga. Üksikutel liikidel võib liibunud viljakehade serv pöörduda kübarataoliselt kitsalt horisontaalseks.). mitmes perekonnas amüloidsed või dekstrinoidsed. harvem kollane või pruun. Valgemädaniku korral on puit hele või valkjas ja lõhestub aastaringe pidi plaadikesteks või muutub kiuliseks. Selle mädanikutüübi näiteks on majavammi (Serpula lacrimans) tekitatud puidukahjustus. väikeste ümarate pooridega ja musta jalaga on tõmmu torik (P. kübara serv sageli ripskarvane. Mõnel liigil teatakse anamorfi olemasolu.) ja ripstorik (P. narmastena. Eoskannad 4-.või mitmeaastased. säiliv ligniin on tumeda värvusega. Need tüübid on kergesti eristatavad. riikliku kaitse all olevat (II kategooria) mugultorikut (P. sitke. väikesed. ogadena. Poorialaadseid on paljudes süsteemides käsitletud mittelehikulaadsete (Aphyllophorales) seltsina. mõnel juhul aga sültja ning kuivanult sarvja koorikuna. Eosed tavaliselt värvusetud. ühe. harva eoslehekestena. osal perekondadest aga 6. Hilissuvel lehtpuude lamavatel okstel ja kändudel tekkinuna püsivad kolme viimase liigi viljakehad maheda talve puhul hiliskevadeni elus. Sugukond koorikulised.) Schwein. siin jääb alles tselluloos. Väike torik (P. brumalis Fr. ripstoriku poorid väikesed ja ümarad. Eoslavakandja on suurel osal liikidest sile. Paljud poorialaadsed põhjustavad puidumädanikku ja tekitavad seetõttu metsamajanduses ja puitehitistes märkimisväärset kahju. Väikese toriku poorid on väikesed.või trimiitne. Esimesel neist on kübara ülakülg kastanpruun. Eoslavas tihti tsüstiidid või (harvem) glöotsüstiidid. rasvase läikega. kerajad kuni silinderjad. värvuse muutus on tingitud tselluloosi lagundamisest. Eoslavakandja torukestena. Siinkohal käsitletakse 3 sugukonda. Eoskannad tõlvjad või urnjad. mis on (Lõuna-Euroopas. Selts Poorialaadsed. et see rühm pole ühtne. korrosioonmädanikku. mitmel juhul amüloidsed või dekstrinoidsed. Seenemügar on seeneväätide abil seotud kõdunevate puujuurte või kändudega. Pandlad võivad esineda või puududa. Neid iseloomustavad peamiselt substraadile liibunud õhukesed viljakehad. ciliatus Fr. Enamik liike on puidu-. Praegu leitakse.e.või 8-. voltidena või sile. korkjad. Poriales Viljakehad tavaliselt kübaraks ja jalaks eristumata.) (tahvel 39) (vt. mõnel liigil 2-eoselised. Ainult üks kord on Eestis Nigula looduskaitsealal leitud Eesti Punasesse raamatusse kuuluvat. Eosed siledad või ornamenteeritud. Väga harva on meil leitud Eesti Punasesse raamatusse kantud põõsastorikut (P. mitmes perekonnas aga dimiitne (paksuseinaliste pikkade skeletthüüfidega). teist iseloomustab pikivaoline must jalg.) ja mustjalg-torik (P. kasvukohaks on lehtpuukännud. See seen võib moodustada maa-aluseid seenemügaraid. di. Valdavalt puitunud või nahkjate viljakehade tõttu on poorialaadsed söögiseentena enamasti tähtsusetud. korkja või puitunud. nurgelised.) on 1–5 cm suuruse ümara kübara ja tavaliselt keskse jalaga. silinderjad. harvem 6–8.

siin on käsitletud 9 perekonda 15 liigiga. lamavatel tüvedel ja okstel. Eoslavakandja on tasane või mügarlik.või violetjaspunane. valgemädanikust kahjustatud kadakaoksad kergesti murduvaiks. mille vaheseinad on loogelised. Söödavaid liike selles sugukonnas pole.: Fr. alakülg ookerroosa. incarnata (Pers. kui see esineb vähemärgatava valkja kirmena. mille kübara ülakülg on valkjashall ja karvane. Esinevad paksuseinalised inkrusteerunud tsüstiidid.) (tahvel 36). elavate puude surnud koorel). Viljakehad substraadile liibunud või kübarja ülaservaga. Phlebia Fr. Karst. Saarekirmik (P. Eestis tavaline.) Jülich). arachnoidea (Berk. seda haigust nimetatakse viljapuude hõbelehisuseks. Eestis 10 liiki. Kasvavad surnud okstel. viljakehade alumine kiht sültjas. Ainus Eestis esinev liik pajunahkis (C. Niiskena on viljakehad peaaegu sültjad ja painduvad. Valge värvus on tingitud seeneniite paksult katvaist kaltsiumoksalaadi kristallidest. mõne sentimeetri suuruste.) (tahvel 36). tihti massiliselt.) Pouzar) (tahvel 37) viljakehad on väikeste.: Fr. Haigus esineb kõigil viljapuudel. mürgiseid samuti mitte. sageli. Perekond kirmik. lehed ja viljad jäävad väikeseks ja varisevad. kuid esineb ka looduslikes puistutes saare surnud okstel. vahajad või niiskelt sültjad. nii veel puudel ripnevail kui ka mahalangenuil. jättes edasi kasvades sõõri keskele palja puukoore.) on sage lehtpuude ja -põõsaste okstel. 1995). Cytidia Quél. oranžikaspunane. hiljem purpur. tegelik arv võib olla poole suurem. mis omavahel liituvad. Eestis on sage ka liibunud viljakehadega. leidub aga ka mullasaproobe ja mükoriisamoodustajaid. mille eristamine on võimalik ainult mikroskopeerimisega. limitata (Chaillet ex Fr. Oranžide viljakehadega roosa kirmik (P. substraadile liibunud alusega kübaratena. kuivanult kõvad ja murduvad. eriti lamavatel okstel.) Cooke) on pruunikasvioletsete tihedalt lõhestunud viljakehadega. Perekond vammik.Suurem osa liike kasvab suve algusest hilissügiseni kõduneval puidul (kändudel. violetjaspruunid või oranžid. tekitab pruunmädanikku. radiata Fr. Eoskannad arenevad viljakehaks muutuval seeneniidistikul hiljem.: Fr. mis muudab kuivanud. kuni 5 aasta jooksul võib puu täielikult hävineda (Lõiveke. junipericola J. eoslavakandja violetjas või punakaspruun. mujal hajusalt (Parmasto. kus viljakehi leidub küll harva. mis toitub samblikest ja vetikaist. Esineb ka viljapuuaedades. ülakülg hallikarvane. osaledes puidujäänuste mullaks muutmisel. Loode-Eestis ja läänesaartel on kadaka äsjasurnud okstel tavaline hallikasvioletne kadakakirmik (P.: Fr. kasvab lamavatel lehtpuutüvedel ja -kändudel suvel ja sügisel. neist silmatorkavam on kännuvammik (Ph. See on parasiitnahkise seeneniidistik. haaval ja sirelitel. kahjustuse põhjuseks on tüve juhtteede ummistumine seeneniitidega. 162 . hiljem tihti tugevasti lõhestunud pinnaga. 1995. salicina (Fr. sage. 1998a).) Nakasone & Burds. Perekond Athelia Pers. Esialgu ainult lehtedel ilmnev haigus levib peagi kogu puule – puud ei kanna. purpureum (Pers. Eestis 6 liiki. tremellosa (Schrad. mõnes linnas on ta sage. Viljakehad tavaliselt õhukese valge või kollaka kilena surnud puidul. Eestis on seni täheldatud umbes 250 liiki. Kogu talve jooksul ja kevadel võib sulailmaga või pärast vihma näha puutüvedel paiknevaid järjest suurenevaid. tegelikult on viljakehad keskpunktis nabajalt substraadile kinnitunud. Eoslavakandja mitmel liigil voldiline või madalate pooridena. eelkõige aga ploomipuudel.: Fr.) Burt) on näivalt liibunud. koorikjad. radiaalselt voldilise või lillaka eoslavakandjaga radiaalvammik (Ph. kuivades ülespöördunud servadega. seen on sage kuivanud sireliokstel.). eriti leppadel. Kasvab metsades lehtpuude. hallikaslillad. Kasvab pajude surnud okstel. kuid seda suurem on kahjustus viljapuulehtedel – need muutuvad hõbedaselt valkjaks. Perekond ebanahkis. kuivades sarvkõvad. eriti kaskede ja haava kändudel.) P. Eestis 7 liiki. mis parasiteerib puutüvedel kasvavatel samblikel ja vetikail. Perekond pajunahkis. Peniophora Cooke Viljakehad substraadile liibunud. Chondrostereum Pouzar Ainsa Eestis kasvava liigi lilla ebanahkise (C. Liikide suure arvu tõttu moodustavad isegi haruldasemad või aeglaselt kasvavad liigid üheskoos olulise komponendi metsa aineringes.: Fr. tihedavoldiline või peaaegu pooriline. enamasti mitmeaastased. Erandiks on omapärase eluviisiga parasiitnahkis (A. kuni 40 cm pikkuseid säravvalgeid ovaale või ringe. Erikss.

coryli Boidin). Niiske eoslava muutub neil vajutamisel raku tippude purunemise tõttu verevaks. mille värvus vajutamisel ei muutu. Phlebia gigantea (Fr.) Jülich. Tsüstiidid arvukad. 163 . Ainsa Eestis esineva liigi lõhislehiku (S. kristallidega inkrusteerunud. pealt viltjas-karvaste väga õhukeste hallide kübaratena. kuiva ilmaga need aga lõhestuvad ja rulluvad eoslava kinni kattes kahele poole laiali. Eestis 5 liiki sageli esinevaid puidusaproobe. Tsüstiide pole. Seeneniitide süsteem monomiitne või peaaegu dimiitne. millelt koor on maha langenud või viljakeha ümbruses eemale rullunud. hallikaskollase või kahvatuoranži eoslavakandjaga. kinnitudes puidule ahenenud alusega.ja lepahalgudel. sanguinolentum (Alb.) on samasuguse. kasvavad tihti mitmekaupa omavahel liitununa. et eoslavakandja sopistub eoslehekesi meenutavate liistakutena kübara alumiselt pinnalt välja. seen elustub aga ja eoste valmimine taastub juba mõni tund pärast niiskumist. Viljakehad on enamikus mitmeaastased. eriti sageli õigeaegselt metsast välja viimata kase. hõlmiste. eriti raiesmikel.: Fr. mõnikord ainult ühes punktis. Lõhislehik on seente biokeemia.) Maire). värvusetud. mille alumistel surnud okstel see seen puuduks.).: Fr. Niiske ilmaga näib kübara alaküljel paiknev eoslavakandja radiaalselt paigutunud eoslehekestena.) Massee). eriti sarapuu surnud okstel. Schizophyllum Fr. sün. Perekond lõhislehik. & Schwein. Aafrika ja Aasia mitmetes maades on viljakehad pärast vastavat kulinaarset töötlust üheks lemmikseeneks.: Fr. Phlebiopsis Jülich Viljakehad substraadile liibunud. Perioodilisele ärakuivamisele kohastununa kasvab ta lõunapoolsetes maades isegi poolkõrbes. halli või hallikaspruuni karvase ülaküljega.) Donk. Eestis 2 liiki. Stereum Pers.Perekond hiidkoorik. põhjustades valgemädanikku. kui temperatuur on pisutki üle 0°C. Seent on edukalt kasutatud juurepessu (Heterobasidion annosum) biotõrjes. käävjad. mõnel liigil lehvikjad.: Fr. substraadile liibunud ookerhallika. Külma või kuivaga seene elutegevus vaibub. Viljakehad on nahkjate või peaaegu puitunud. mis on piimja või pisut õlise kollase sisuga. Väliselt samasuguste viljakehadega on sarapuu-oksakoorik (V. Paljudel liikidel esinevad ogalise tipuga basidioolide sarnased eoslavaelemendid. Okaspuude lamapuidul. neist olulisem on hiidkoorik (Ph. niiskelt lillaka koorikuna surnud tammeokste allküljel. mõnikord paari millimeetri laiuse kübarja ülaservaga. Mitmed süstemaatikud paigutavad selle perekonna omaette sugukonda Stereaceae.: Fr. subtomentosum Pouzar) (tahvel 37) kasvab peamiselt lepa lamapuidul.) Fr. alusel substraadile laskuvate kübarate kujulised.: Fr. mida kasutatakse suppides ja ilmselt ka närimiseks. Eestis ei leidu vist ühtegi vanemat tamme. Mügarlik nahkis (S. Lõhislehik kasvab lehtpuude surnud tüvedel ja kändudel. nakatades sellega värskete kändude lõikepinna. mõnel liigil pseudotsüstiidid. vahaja konsistentsiga. mille laskuva alusega kübarate eoslavakandja on kahvatupruunikas. Karvase nahkise (S. commune Fr. Perekond oksakoorik. geneetika ja füsioloogia uurijate mudelorganismiks. gigantea (Fr. viljakehad paksud. comedens (Nees: Fr.ja männitüvedel. Seen asustab äsjasurnud oksi ja pole parasiit. kasvab lehtpuude. mis meil on sarapuu surnud okstel kaunis sage. viljakehad on karvase nahkise sarnased. generatiivsed hüüfid pannaldeta. aga ka vaigutatud mändide tüve välisel osal esineb kuusenahkis (S. kuid mügarliku pinnaga eoslavakandjaga. siledad. Vuilleminia Maire Eestis leiduvast 4 liigist on tavalisim tamme-oksakoorik (V. mille viljakehad kasvavad paksu. hirsutum (Willd. Tihti arvatakse see perekond omaette seltsi Schizophyllales ja selle ainsasse sugukonda Schizophyllaceae.) Fr. ülakülg karvane. Peniophora gigantea (Fr. muutub vajutades purpurseks.) Gray) (tahvel 37) kübarad on poolringjad või ahenenud alusega. eelistades lodumetsi. paksukestalised. Eosed ellipsoidsed või silinderjad. puitunud. Teda võib leida peamiselt kuivades kasvukohtades. Uurides viljakehade arengut nende tekkest täiskasvanuni selgus. substraadile liibunud. kuivades muutuvad sarvjaks ja rulluvad servades substraadilt lahti. Lehviknahkis (S. Esineb kuni mõnekümne sentimeetri suuruste laikudena lamavatel jämedatel kuuse. ka elavate tüvede surnud koorega osal. esineb lehtpuude puidul.) (tahvel 45) viljakehad kasvavad hulgi koos poolringjate. Perekond nahkis. rugosum (Pers. Sitkelt nahkja konsistentsi tõttu seent enamikus maades ei sööda. võivad eoseid moodustada aastaringselt – ka talvel sulailmadega. mille kohta on avaldatud sadu uurimusi. pruunikas. kuid lehvikjad.

ühe või mõne kihina.või mitmeaastased sitked või puitunud viljakehad. intensiivse valgemädaniku tekitajad.Sugukond vaabikulised. Sugukond ebatorikulised.) Pat. mis erinesid puravikulaadseist (Boletales). Leidub nii valge.või trimiitne. Kübarad lehvikjad või piklikümarad. Siis sai selgeks. Karst. Puidusaproobid. ka see liik kasvab lehtpuupuidul. str.). seeneniidid pannaldega. Tsüstiide pole. Seeneniitide süsteem monomiitne. lucidum (W. tuhmpruun. Grifola Gray Viljakehad paljude kübarate ja alusel liitunud külgmiste jalgadega. eriti kasekändudel. tulbad jm. Jänesvaabik (G. Veel käesoleva sajandi keskpaigani nimetati torikulisteks (Polyporaceae) kõiki viljakeha alaküljel torukestekihina esineva eoslavakandjaga seeni. Väga liigirikas sugukond troopilistel aladel. Eestis tavaline. Eoskandadel reeglina neli eost. seenekaitse). seeneliha purpurpruun.) ja vaabikulised (Ganodermataceae). 3–10 mm paksused.: Fr. Eestis 4 liiki. Söödavuse seisukohalt valdavalt tähtsusetud.kui ka pruunmädanike tekitajaid. kogu viljakeha võib saavutada kuni poolemeetrise läbimõõdu. Ganoderma P. poorid ümarad. inamüloidsed. lihakas. Karst. Seeneniitide süsteem trimiitne. peened. seal leidub ka kultiveeritavate puude ohtlikke parasiite. eriti aga haava lamavate tüvede ja kändude valgemädanikku. siis üleni oranžikas. Poorid valged.l.l. nad kasvavad surnud puidul.) (tahvel 38) on suure. Curt. Siin käsitletakse 21 perekonda 36 liigiga.)(tahvel 38). erandlikult leitud ka kuusekändudelt. Eestis leidub selliseid seeni üle 120 liigi. mille viljakehad on mügarliku ülapinnaga. Eestis 1 perekond 4liigiga. Seeneniitide süsteem mono-.) Gray) (tahvel 39) (vt.: Fr. et tegemist pole süstemaatika ühikuga. Suurem osa nendega sarnaseid seeni kuulub aga hoopiski kahte teise sugukonda – ebatorikulised (Polyporaceae s. läbilõikes mustjas läikiv koorkiht. vaid eluvormiga: mitmel erineva päritoluga seenerühmal on konvergentsi teel tekkinud sarnane välisehitus. Ganodermataceae Viljakehad küljega substraadile kinnitunud või külgmise jalaga kübaratena. skeletthüüfid pikkade peente harunenud tippudega. Perekond vaabik. australe (Fr. lihakate üheaastaste viljakehadega perekonnad Perekond kobartorik.) Pat. algul oranžikaspunased kollase servavöödiga. Läikvaabikut ja sugulasliike kasutatakse Hiina meditsiinis hinnalise toniseeriva ravimi valmistamiseks. 164 . Seeneliha valge. habras. valged laigud seenelihas puuduvad. Paljukübaraliste. Seeneliha korkjas. kahekihilise kestaga. Haruldane on läikvaabik (G. keskmise suurusega (2–4 ühel mm-l).) P. Väga sarnane on Eestis haruldane lõunavaabik (G. kuid enamasti kattunud paksu kreemikasvalge kirmega. kinnituvad poolringja kübarana või on harva keskse või külgmise jalaga. valgete laikude ja joontega. mille viljakehad on pealt tugevasti läikivad. kübaral on külgmine läikiv-kastanpruun jalg. kuni 50 cm laiuse kübaraga. frondosa (Dicks. pruun. pealt tasane. Viljakehad nagu ülal kirjeldatud. Polyporaceae s. Eosed värvusetud. generatiivsed hüüfid pannaldega. Ebatorikulisi iseloomustavad ühe. Torukesed pikad.) (tahvel 38). mis on enamasti värvusetud ja sileda kestaga. mis on sageli vertikaalne. eoste eraldumise ajal kaetud okolaadpruuni eospulbri kihiga. alusel omavahel liitunud. erandjuhul puude juurtel (siis näivalt maapinnal). siledakestalised. seentele torikuliste (Polyporaceae s. mis katsudes jätab pruunid jäljed. mida katab kõva. tekitab paljude lehtpuude. kasvab lehtpuu-.või kastanpruunid. sitke. vaid vähesed elavatel tüvedel. Leitud väga harva augustis ja septembris Lääne-Virumaal ja Saaremaal vanade tammede alusel. mitmed liigid kahjustavad ülestöötatud puitu või isegi puitrajatisi (sillad. ühel juhul ka tammekännul. viljakeha allkülg pruun. pealt hallikaspruunid. Eosed pruunid. «Tõelised» torikud (Polyporus)on ligidasemad lehikseeni meenutavatele servikutele (Pleurotus) jt. suurte põõsjate kobaratena võib koos kasvada sadu kübaraid. mis on kas substraadile liibunud. kuni 12 cm suurused. Eestis ainult 1 liik – Eesti Punasesse raamatusse ning riikliku kaitse (II kategooria) alla kuuluv kobartorik (G.) sugukonnas. millest sisemine on selgelt peeneogaline. applanatum (Pers. di.

pruun. algul heledama ookerkollase servavöödiga.) läheduses näivalt maapinnal. inamüloidsed.) Ryvarden) erineb perekonna teistest liikidest helesidrunkollaste väikeste pooride poolest.). Eosed värvusetud. kasvab kaskede ja teiste lehtpuude kändudel ja lamavatel tüvedel. harulduse tõttu aga majandusliku tähtsuseta. Viljakehad korkjas-lihakad. Seene nimi on tuletatud asjaolust. harjaskarvane. poorid suured. Karst. 1–2 kuu pärast surevad ja muutuvad lubjataoliseks massiks. xantha (Fr.kuni roostepruun. quercina (L. väävelkollase või oranžika ülakülje ja ere-sidrunkollaste peente pooridega. Samuti liibunud viljakehadega kollakas korgik (A. kasvab vanade lehiste (Larix spp. Keskse jalaga üheaastaste viljakehadega perekond Perekond juurepruunik. kuni 30 cm läbimõõdus. Daedalea Pers. on alusel laskuvad. seeneniitide süsteem monomiitne. neist enamik kasvab okaspuude lamavatel tüvedel ja kändudel. Kübara ülakülg on kahvatu-hallikaspruun. lihakad. poorid viljakeha kasvamisel lamapuidu külgedel piklikult välja venitunud. generatiivsed hüüfid pannaldega.) Pat. seeneliha kollakas. Seeneniitide süsteem dimiitne. Eestis ainult 1 pillatult kasvav liik – tammekakk (D. Eestis 7 liiki. väga harva kasvab seen jalata kübarana ka vanade mändide tüvel. tihti lõhestunud vaheseintega. Puidusaproobid. mao. Seeneliha korkjas või nahkjas. Cerrena Gray Eesti ainsa liigi lambakorriku (C. pealt valged.) Murrill) (tahvel 40). labürintjad.) (tahvel 40). peagi heleookerpruunid. sinuosa (Fr. Puidusaproobina põhjustab pruunmädanikku.või mõneaastased. Noorelt tinglikult söödav. põhjustavad pruunmädanikku. Viljakehade ülakülg on hall või ookerkollane. kasvab kaunis sageli avatud. Viljakehad arenevad alates juunist. sageli kihilise eoslavakandjaga viljakehadega perekonnad Perekond korgik.) P. Puidusaproob. mille suured. sulphureus (Bull. põhjustades tüve pruuni südamemädanikku. Seeneniitide süsteem trimiitne.: Fr. kuni 30 cm läbimõõduga mitmeaastased korkjad kübarad kasvavad ainult tamme kändudel ja tüvede surnud osal.: Fr. seentega värvimine).: Fr.) Pat. schweinitzii (Fr. et ta kasvab mõnikord majaseenena ehituspuidul. Karst. substraadile liibunud või ülaservas väikeste kübaratega.) Murrill) viljakehad on ühe. Laetiporus Murrill Viljakehad üksteise kohal ja kõrval hulgakaupa omavahel liitunud lamedate kübaratena. hiljem ookerpruunikad. hiljem hambuliselt lõhestunud. generatiivsed hüüfid pannaldega. Eestis ainult 1 liik – juurepruunik (Ph. mõnikord servas isegi eoslehekeste taolised. Eoslavakandja kollakashall. Kasvab peamiselt kuuse lamavatel tüvedel ja kändudel. Kasvab lehtpuude. Tsüstiide pole. kaunis õhukesed. Eestis sage. Perekond tammekakk. vöödiline. poorid nurgelised. poolringjad. mis hiljem püsib järgmise aastani puu jalamil. Mitmeaastaste. Peamiselt männitüvedel kasvab meil sageli majakorgik (A. mõne aasta vanused viljakehad muutuvad lubivalgeks. isegi pisut labürintjad. generatiivsed hüüfid pannaldeta.) Donk) 1–3 cm suurused viljakehad kasvavad mitmekaupa kokkukasvanult. seda eraldab ülapinna karvkattest läbilõikes hästi nähtav mustjas joon.või jämedakarvane. Eestis ainult üks liik – vääveltorik (L. mille substraadile liibunud viljakehad võivad olla kuni meetripikkused. serialis (Fr. karvane. ümarad. unicolor (Bull. poorid ebakorrapärased. Antrodia P. kaunis sageli. Perekond lambakorrik. valged või valkjad. eosed siledakestalised. mis vajutuskohtades kaob.) Fr. Viljakehad talvituvad või mõneaastased. ülakülg pehme. tumepruun. Meil kaunis haruldane. siledakestalised. haprad. Meil parkides. harva ka puitrajatistel. puiestikes ja tammepuisniitudel tavaline. jäme.: Fr. Põhjustab puidu pruunmädanikku. tihti violetse tooniga. alt piimvalged ja väikeste ümarate pooridega. Viljakehi saab kasutada lõnga värvimiseks (vt. küljega substraadile kinnituvad. kontsentriliselt vaoline. Kuusekorgiku (A. tihti nurgeliste või piklike pooridega. eriti tamme elusatel tüvedel. jalg kuni 9 cm kõrgune. metsades haruldasevõitu. haprad.Perekond väävlik. tegelikult puujuurtel.) (tahvel 41). roheka kirmega. mille pind peagi sügavalt lõhestub. ühekihilise eoslavakandjaga ja suhteliselt suurte. on Inglismaal ja mujalgi põhjustanud mõnel inimesel seedehäireid (vt. 165 . Phaeolus (Pat. valgusrikastes kohtades. ebatasane. lihtvaheseintega. valged.ja soolenähtudega mürgitus). Seeneniitide süsteem dimiitne: pannaldeta generatiivhüüfidega segi leidub tugevasti harunenud siduvhüüfe. paksude vaheseintega. eriti kuivades männikutes.

juurepessust tabatud puudega. tekitades kiiresti arenevat pruunmädanikku. poorid peened. seentega värvimine). Schröt. pealt hallid. piibule vm. annosum (Fr. Kännupess kasvab nii okas. Tsüstiide pole. Viljakehadeks on laiad.).). Perekond juurepess. Viljakehad kasvavad lamavatel tüvedel. 4. uus servatsoon on aga juba kirjeldatud üheaastasele viljakehale iseloomulikku värvi. 166 . on enamasti tegemist sanitaarraiel kõrvaldatud. põhjustab valgemädanikku. Seen kahjustab juuri ja puutüve alumist osa. Eestis 2 liiki.) (tahvel 42) tugeva hapuka lõhnaga.) P.) Fr. Schröt. Seen on Eestis tavaline kaskede surnud tüvedel. ümarad. nagu jahukorraga kaetud. lamavatel tüvedel ja jämedamatel okstel. generatiivsed hüüfid pannaldega. mis on seest õõnsad või tugevasti mädanenud. Viljakehad annavad kevadel ja sügisel rohkelt eoseid. eriti männi puhul aga ka noorte puude juurekaelal. meie tavalisel liigil kännupessul (F. Viljakehad mitmeaastased. kaetud tiheda. kändudel. kuni 25 cm läbimõõdus ja kuni 10 cm paksused. Fomes (Fr. Seeneniitide süsteem trimiitne. Erinevalt tuletaelast on pessude seeneliha kreemikaskollane.) P. seentega värvimine). seetõttu nakatuvad puud rühmiti. Tuletaela kasutati tuletikkude leiutamise ja laiema levikuni tule saamisel – sellest ka nimi. Tael süttis. mille seeneniidistikud on omavahel antagonistlikes suhetes. on kabjakujulised. ainevahetuse jäägina tekkiva liigse vee eritamisega. Karst. seeneliha tihevatjas.23. seeneliha tihkevatjas. Karst. Eestis ainult üks liik – punakakk (D. pruunikad. harvem teiste lehtpuude surnud või lamavatel okstel. mida eelnevalt oli töödeldud salpeetrilahuses immutamisega. tiheda koorkihiga kaetud. confragosa (Bolt. fomentarius (Fr.) (tahvel 42). Kübara alaküljel asuvad poorid on ookerkollased. Tekitab pruunmädanikku. Mädanenud puidus võib näha looklevaid musti jooni: need eristavad tuletaela eri eksemplaride poolt nakatunud puiduosi. mitme torukestekihiga. Üheaastane poolringjate kübaratega seen on ooker. Viljakehad on kasutatavad lõnga värvimiseks (vt. Poorid radiaalsuunas väljavenitunult rombjad või piklikud. omavahel need teisendid ei ristu ja seetõttu võiks neid käsitleda ka omaette liikidena. kandmist tael kustutati ja oli palju kordi kasutatav. Viljakehad osalt talvituvad ja annavad alles kevadel eoseid.) Kickx) (tahvel 41. Haigestunud puud langevad kergelt tuulemurru või -heite ohvriks. Eestis kaunis sage pajude. Kui näete metsas rühma ligistikuseid kuusekände. Daedaleopsis J. generatiivhüüfid pannaldega. joon. Viljakehad elavad kuni 4–5 aastat. kaskedel ja lehistel (Larix spp. rosea (Fr. Viljakehade ülakülg on mitmevärviliselt vöödiline. osalt tekivad suve lõpul ja on üheaastased. seeneliha ja poorid aga jäävadki pruunikalt roosakaks. Perekond pess. tekitades tüve või juurte pinnani ulatuvat südamemädanikku. vöödiline. algul valkja servaga. kändudel. poorid peened. mis tekitab kuuse. hiljem pealt mustjad. poolringjad. eoste moodustumise ajal valkjad. Kolmandal aastal muutub värvus pruunikasmustjaks või halliks. torukestekihte 1–5. Kuusel ja männil kasvavate teisendite viljakehad erinevad üksteisest vaid spetsialisti silmale tabatavalt. kübarad on siis kuni 35 cm suurused. järgmisel aastal muutub see tumedamaks ja omandab punaka värvingu. Karst. paksuseinalised. Perekonda kuulub Eestis ainult 1 liik – tuletael (F. mis vajutamisel muutub kiiresti verevaks või kastanpunaseks. tihti valkja kirmega.) J. paksuvõitu kübaratena.) Bref. kuid ei põlenud ära: pärast tule kasetohule. hapuka maitsega veetilku: tegemist on peamiselt troopikataimedel tuntud gutatsiooniga. Eestis esineb 1 vähemalt kahe teisendina kasvav tavaline liik – juurepess (H. mida on leitud peamiselt kuuse lamatüvedel. Tulerauaga tulekivi vastu lüües langes sädemeid taelale. Nakkus võib edasi kanduda mullas ühe puu juurtelt teisele.või hallikaskollane. ümarad. läbilõikes läikiva koorkihiga. Eestis hoopis haruldasem on vanade või põlismetsade indikaatorliik roosa pess (F. Fomitopsis P. osa neist langeb õhust tagasi viljakehale ja selle ülapind on sel ajal valge. seeneliha ja alakülg kreemikad või ookervalkjad.). Kiire kasvu ajal (enamasti varasuvel) võib hele servatsoon eritada suuri.: Fr. Perekond tuletael. helepruun. Seeneniitide süsteem trimiitne. noored viljakehad on roosad. servas mõnikord eoslehekestena.Perekond punakakk. Harvem esineb juurepess ka kadakal.ja männiistandustes ja metsades suuri kahjustusi.).kui ka lehtpuude kändudel ja lamavatel tüvedel ning mädandab kiiresti metsast õigeaegselt väljavedamata jäänud ülestöötatud metsamaterjali. kuni 20 cm laiused ja 2–4 cm paksused. küljega või laskuva alusega substraadile kinnitunud okolaadpruuni ülaküljega kübarad. mille kübara ülakülg on ookerpruun. pinicola (Fr. Seent võib kasutada lõnga värvimisel (vt. Heterobasidion Bref. Viljakehad on mitmeaastaed. iga aasta torukestekiht on eelmisest kitsam ja seetõttu viljakeha alakülje serv astmeline.

kaunis tihedalt asetunud (ühel sentimeetril 15–25). Seeneliha sitkenahkjas või korkjas. ainult umbes 1 mm paksuse kihi võrra. pruunika lihaka seenelihaga ja halli torukestekihiga. torukesed kuni 6 mm pikkused.) Quél. igal aastal pakseneb torukeste kiht ühe. viljakehad kasvavad augustist oktoobrini. karvase või hatuse ülapinnaga. Tsüstiide pole. Coriolus versicolor (L. Bjerkandera P. eoslehekesed oranžikaspruunid või ookrivärvi. mõnel liigil läbilõikes vöödiline. Kirju tagel (T. peamiselt parkides surnud tüvedel ja kändudel. siis sammaldega. valged.: Fr. harvem terassinine. valged või valkjad.: Fr. jalakate (Ulmus spp. Kõik kolm liiki kasvavad paljude lehtpuude kändudel. Harilik suitsik (B. pooride pind hallikaspruun või tumehall. See liik on meil üks 167 . populinus (Fr.) Gilb.). Pruun kõrbik (G. üljega substraadile kinnitunud kübaratena. Eestis 4 liiki. Haava. Kübarad on kuni 4 cm suurused ja kasvavad omavahel mitmekaupa kokku. hobukastanite (Aesculus spp. Puidusaproobid. suurte pooridega kreemikasvalged viljakehad on sitkelihakad. Tavalised Eestis on kolm õhukeste (1–10 mm) viljakehadega ja väikeste pooridega liiki. Villtagla (T. kuid võib esineda ka paljudel teistel lehtpuudel. ochracea (Pers. & Ryvarden.) (varem meil tuntud kirju kõbjasena) (tahvel 43) on siidiläikelise vöödilise kübaraga. sün. generatiivsed hüüfid pannaldega. Karst. vööttagel eelistab haava ja kase puitu. ülakülg kattub vanadel viljakehadel algul rohevetikate. paksema.või mõneaastased. puutüvest vähe esile ulatuvad.või mitmeaastased. kuuse ja hariliku ebajasmiini (Philadelphus coronarius L. mis sageli kannavad peajat inkrustatsiooni. adusta (Willd. Loode-Eestis ja läänesaartel kasvab kadaka. mis on vahelduvates pruunides ja kollastes toonides. väga õhukesed. läbilõikes võib karvkatte all näha kitsast mustjat joont. pruunid.) (varem vöötkõbjas) (tahvel 43) on tuhmpruuni palja või väga madalalt sametja vöötideta kübaraga. kasvab kõduneval haava.) P. on substraadile liibunud.) (tahvel 44) on õhukeste. Viljakehad poolringjate kübaratena. Gloeophyllum P. Turkmeeniast ja Venemaa Kaug-Idast. Oxyporus (Bourdot & Galzin) Donk Viljakehad ühe.Perekond tarjak. generatiivsed hüüfid pannaldega. Seeneniitide süsteem trimiitne.) P.) Quél.või trimiitne. viljapuude kändudel ja vanade tüvede surnud osadel on tavalisem villtagel. hiljem on teda leitud väga haruldasena ka Kesk-Euroopast. Coriolus zonatus (Nees: Fr.: Fr. Perekond tagel. Karst. pealt hallikaspruunid. fumosa (Pers. ilmselt on tegemist väga vana reliktse liigiga. corticola (Fr.) on kuni 6 cm suuruste kübaratega. mille serv on noorelt valkjas või ookerkollane. Saproobid peamiselt okaspuude puidul. küljega substraadile kinnituvate või omavahel rosetjalt liitunud.) P. Karst. Viljakehad ühe.või mõneaastaste poolringjate. alati kihtideks jagunemata eoslavakandjaga viljakehadega perekonnad Perekond suitsik. Puidusaproobid lehtpuude puidul. Saproobid lehtpuude kändudel ja lamapuidul. Seeneniitide süsteem di. Eoslavas õhukese. Eesti 6 liigist suurim on haruldane pajutagel (T. Eestis 2 liiki. mille paksud poolringjad viljakehad kasvavad peamiselt vanade pajude tüvedel ja on äratuntavad aniisilõhna poolest. Pruun suitsik (B. versicolor (L. Üheaastaste või talvituvate. seeneniidid pannaldeta. sün. Viljakehad ühe. seenekaitse).) Pilát. põhjustavad valgemädanikku. philadelphi (Parmasto) Ryvarden). suaveolens Fr. alusega puidule kinnitunud kübaratena.). mille substraadile liibunud. valged või valkjad.) Pilát.ja kasepuidul.) Donk). põhjustavad valgemädanikku. Perekond kõrbik. Vööttagel (T.: Fr.) (varem villkõbjase) (tahvel 43) kübar on ülaküljel püstiste hallide harjaskarvadega ja vöödiline.) Quél. sepiarium (Wulf. tihti kihilise eoslavakandjaga. mis on Eesti Punase raamatu ja riikliku kaitse all olev liik (III kategooria) (vt. Coriolus hirsutus (Fr. See liik kirjeldati esmakordselt Eestist Puhtulaiult. aga ka teiste lehtpuude lamavatel tüvedel võib küllalt sageli leida kooriktarjakut (O. pruun. neist tavalisem on vahtrate (Acer spp. lamavatel okstel ja mõnikord ka lamatüvedel. neist tavalisemad on kaks. vahtratarjak on peamine meie parkides kasvavate vanade vahtrate valgemädaniku ja tuulemurru põhjustaja. Seeneniitide süsteem monomiitne.: Fr.)okstel siin-seal kadakatarjak (O. põhjustavad intensiivset pruunmädanikku.). läbilõikes vöödilise seenelihaga ja hallikaspruuni torukestekihiga. suurte madalate pooridega. 3–10 cm suuruste roostepruunide kübaratega. Pajutagla poorid on suured ja nurgelised. viljakehad paljuaastased. mis kinnituskoha juures (alusel) on muhklik ning sageli ka tumedam.või paksuseinalised tsüstiidid. Eoslavakandja radiaalselt paigutunud eoslehekestena või nurgeliste pooridena.: Fr. mis varem loeti perekonda kõbjas (Coriolus) kuuluvaks. sün. Trametes Fr. Eestis leitud kaunis harva. Karst. Eestis 4 liiki.) (tahvel 45) on meil sage liik.: Fr.) Ryvarden). Selline lõhn esineb Eesti ebatorikulistest veel ainult okaspuude puidul kasvaval pruunide viljakehadega lõhnaval kõrbikul (Gloeophyllum odoratum). aga ka teiste lehtpuude elavatel tüvedel kasvav vahtratarjak (O. hirsuta (Fr. Karst. tihti laskuva alusega.).: Fr.

Eestis 1 sage liik – kasepehik (L. liik kasvab ainult vanadel tammedel. Karst. kuni 4 cm laiused poolringjad viljakehad on sinaka tooniga valged. nidulans (Fr. Puidusaproobid leht. Lõhnav kõrbik (G. esineb ka vanadel raudteeliipritel. allantoidsed või ellipsoidsed.) Imaz. abietinum (Bull.) (tahvel 44). seeneniidid pannaldega. mis kasvab sageli kaskede surnud püstistel ja lamatüvedel. eriti kuuse lamavatel tüvedel on tavaline sinitümak (O. kasvuajal tugeva aniisilõhnaga. Karst. on kasutatav lõnga värvimiseks (vt.. sage. eosed kitsamad. Seeneniitide süsteem trimiitne. subcaesius (A. hiljem tumenevate viljakehadega. põhjustavad valgemädanikku. Mõnel liigil esineb tsüstiide. küljega kinnitunud poolringjate kuni 10 cm laiuste kübaratena. küljega kinnitunud kübaratena. Viljakehad üheaastased. sün. Torukeste asemel esinevad radiaalsed. Põhjustab lehtpuude pruunmädanikku. 168 . Perekond kasepehik. kübara pealispind aga mitmetel liikidel kontkõvaks nagu enamasti ka torukestekiht. Eosed värvusetud. kuni 8 cm suurused.) P.) P. Oligoporus Bref. Poorid peened ja ümarad. Kübarad kahvatu-kakaopruunid või ookeroranžid. lihakad. lumivalge. muutuvad vananedes. seeneliha tume-roostepruun. pisut harunevad. Kakaopruuniku (H. Torukestekiht tekib alles siis. caesius (Schrad. Piptoporus P. Viljakehad üheaastased. Pisut sarnastest lehikseentest eristab teda eoslehekeste korkjas sitke konsistents. Eelmisest harvem on hõredamalt asetunud sinihallika kirmega kaetud eoslehekestega (ühel sentimeetril 8–15) ja hallikaspruuni ülapinnaga kuusekõrbik (G. mis KOH toimel muutuvad tume-veripunaseks. Karst. mõnel laskuva kübaraga või liibunud liigil nurgelised ja erandina üsna suured. hallikaskollane või pruunikas.ja okaspuude puidul. Eestis ainult 1 liik – kasekäsn (Piptoporus betulinus (Bull.) Pilát) (varem tuntud hariliku lõhnukina) (tahvel 48) on paksude roostepruunide. Seeneliha tihevatjas. mille sinakas toon on nõrk. põhjustavad pruunmädanikku.) Fr. Esinedes kogu Põhjapoolkeral eranditult vaid kasel. peamiselt sarapuu lamavatel või surnud okstel. Krookuspruunik on Eestis riikliku kaitse all (II kategooria) olev Punase raamatu liik (vt.) kübarad on kakaopruunid. Lenzites Fr. valge. enamasti väikesed.).) Bondartsev & Singer) on ere-ookeroranžide. muutuvad vajutades või seene vananedes pruuniks. Okaspuude. mis kasvab suvest hilissügiseni lehtpuude.peamisi okas-.). Eosed värvusetud. eriti kase ja haava kändudel ja lamapuidul. harva ka majaseenena. Krookuspruunik (H.: Fr. Seeneniitide süsteem monomiitne. Karst. mille väikesed. silinderjad. ookerkollased. seent esineb kaunis harva. kuivanult pehmekorkjad. Lõhnav kõrbik kasvab Eestis peamiselt kuusekändude lõikepindadel. poorid nurgelisevõitu ümarad. Hapalopilus P. viimasel juhul on viljakehad sageli ebardlikud.: Fr.) P. mis on juustutaoline või pehmelihakas ja habras. David) Ryvarden & Gilb. servas ookerkollaste. samuti vajutades. & Ryvarden) (tahvel 46). nii elavatel kui ka surnud tüvedel.: Fr. tihedalt vöödiline. puitsildadel jt. moondudes oma värvuselt pruunikaks ja konsistentsilt sarvjaks. Seeneniitide süsteem monomiitne või ebaselgelt dimiitne.: Fr. on Eestis oma leviku põhjapiiril. Eestis 10 liiki. Karst. Perekond kasekäsn. nende värvus muutub KOH toimel tumevioletseks või tume-veripunaseks..) Gilb. leitud mõned aastad tagasi Rohuküla lähedal ja Loode-Võrumaal. sageli pisut looklevad lamellid. mis võivad olla laskuva alusega või substraadile liibunud. odoratum (Wulf. Karst. rutilans (Pers.: Fr. on selle seene eluviis mõneti mõistatuslik: laboratoorsetes katsetes on ta suuteline kasvama mistahes puuliigi puidul. rajatistel. enamasti üksikult või kasvab paar-kolm tükki omavahel kokku.: Fr. eriti aga kuusepuidu lagundajaid raiesmikel ja teistes kuivades kasvukohtades. Perekond tümak.) P. kui viljakeha on omandanud peaaegu lõplikud mõõtmed. seeneliha on vatjas. alati aga kuivades tintsiniseks. kuni 20 cm pikkused ja 8 cm paksused üheaastased viljakehad kinnituvad substraadile varretaoliselt ahenenud alusega. põhjustavad valgemädanikku. Lehtpuudel kasvab pisut harvem ligidane liik sinakas tümak (O. ei tugevne vajutades. Perekond pruunik. Kübara ülakülg sametkarvane. Ülakülg on kaetud kahvatupruuni koorikuga. Kübarjad. seentega värvimine). sün. Iseloomulik on viljakehade konsistents. ka elusatel viljakehadel on seeneliha ja torukestekiht enamasti erineva konsistentsiga.: Fr. betulinus (L. Anisomyces odoratus (Wulf. Puidusaproobid lehtpuude puidul. croceus (Pers.) (tahvel 35). viljakehad kuivavad aeglaselt. kuivades muutub see pehmekorkjaks. mitmekaupa omavahel liitunud kübaratega. H. Eestis 3 liiki.: Fr. Saproobid lehtpuude puidul. muutuvad KOH toimel tumevioletseks. seenekaitse). pisut kõverdunud.

Perekond ebatümak. kuid seen põhjustab valgemädanikku. väga paksu rakuseinaga pruune seetahüüfe. osalt isegi substraadile liibuvad või (kasekõbjukil) lehvikjad. Selts Taelikulaadsed. korkjas või puitunud. pehmelihakad. Seeneniitide süsteem trimiitne.) (tahvel 46). Eestis 4 liiki. sageli violetse varjundiga. Poorid veidi nurgelised. kollakas.või kinaverpunased. seda värvusreaktsiooni nimetatakse ühe perekonna vananenud nime järele ksantokroidseks. tavaliselt nelja eosega. värvus tumeneb KOH toimel ja muutub mõnikord lausa mustaks. Eoskannad tünjad või tõlvjad. viimased mõnikord keskse jalaga. eelistades loo. õhukese või paksenenud kestaga. Eosed värvusetud. mis lõpevad terava tipuga. Karst. Männikõbjuki (T.) P. mille osalt liibuvad viljakehad võivad omavahel mitme meetri pikkuselt kokku kasvada. Seeneliha kahvatupunane. kuni 10 cm suurused. Kübara ülakülg pruunikashall.). tekitab valgemädanikku. Viljakehad peaaegu samasugused kui tümaku (Oligoporus) perekonnas.: Fr. kuni 10 cm suurused ja 2 cm paksused. Väga harilik ja lamavatel okaspuutüvedel massiliselt esinev on kuusekõbjuk (T. Karst. oletatavalt on paar liiki ka mullasaproobid või isegi mükoriisamoodustajad. küljega substraadile kinnitunud. eriti aga kase lamavatel tüvedel ja kändudel. enamasti aga püstiste torukestena. mille vaheseinad on sageli lõhestunud.ja rabametsi. Karst. mis moodustavad viljakeha allküljel pooridena avaneva kihi. eriti kase lamavatel tüvedel ja kändudel. ikka mitme. Viljakehad on poolringjad.või trimiitne. cinnabarinus (Jacq. mõnikord konksjalt kõverdunud. Saproob lehtpuude. Seeneliha sitkuse või puitumise tõttu on kõik liigid mittesöödavad. Tyromyces P. mille tipp on enamasti terav. mis on violetsed. kaunis harva. Seeneniitide süsteem di. valged või kollakad.kuni tumepruun.) Ryvarden) on lehvikjate viljakehadega. eriti kase ja haava lamavatel okstel ja tüvedel. Trichaptum Murrill (sün. 169 . kasvab eelmisest palju harvem.) Ryvarden). kuivanult kõvad ja haprad. nahkjas. generatiivsed hüüfid pannaldega. Pycnoporus P. Tsüstiidid olemas. männipuidul. Seeneliha pehmenahkjas. karvane.) P. siin eelistame neid käsitleda koos 1 sugukonnana. Puidusaproobid. Seeneliha õhuke. heledam (violetse tooniga tumekreem või veidi pruunikas). mõned neist ka talvituvad. pisut hammastunud servadega. Perekond kõbjuk. õhukesed. Liiki on intensiivselt uuritud uute ravimite otsingu eesmärgil. poolringjad ja laskuva alusega. pruunikasvioletsed või kahvatupruunid. viimaseil aastail on arvukus vähenenud.või mitmeaastased.: Fr. mille poolringjad või neerja kujuga kübarad on kinaverpunased. hiljem tume-violettpruunid. neist levinuim on valge ebatümak (T. Hymenochaetales Viljakehad ühe. Tsüstiide esineb vaid vähestel liikidel ja need erinevad eoskandadest vähe. generatiivhüüfid pannaldega. Eestis ainult 1 liik – punapoorik (P. kaunis peened. peened ümarad poorid aga eredalt tellis. harvem dekstrinoidsed. Mõned süstemaatikud on seltsis eristanud kuni 4 sugukonda.Perekond punapoorik. harvem narmastena. Hirschioporus Donk) Kübarad üheaastased. Eoslavakandja madalate nurgeliste pooridena.: Fr. fuscoviolaceum (Ehrenb. Kasekõbjuk (T. poorid ebakorrapäraselt nurgelised. Eoslavakandja võib olla sile. substraadile liibunud või kübaratega. Eestis 4 liiki. Eosed värvusetud kuni pruunid. paksukestalised. erandina ka okaspuude puidul. Paljude lehtpuude.või hulgakaupa omavahel kokku kasvanud. biforme (Fr. inamüloidsed. Karst. põhjustavad puidu intensiivset ja kiiresti arenevat valgemädanikku. chioneus (Fr. seenelihas võib leiduda ka pikki sirgeid. kasvab lehtpuude. Eestis kohati. generatiivsed hüüfid alati pannaldeta.) Ryvarden) eoslavakandja on radiaalselt paiknevate robustsete lapikute hammastena. Paljudel liikidel esinevad eoslavas seetad – koonilised või nõeljad paksukestalised tumepruunid rakud. Kõik liigid on puidu valgemädaniku tekitajad. Seeneniitide süsteem monomiitne või ebaselgelt dimiitne. abietinum (Dicks.

rubiginosa (Dicks. II kategooria riikliku kaitse all (vt.) Murrill). viljakehad aga väga haruldased. vaid areneb mädanikust eriti kahjustatud kohal. substraadile liibunud või poolringjate. Osal liikidest on viljakehad substraadile liibunud. pealt kollakaspruun. pikalt põiksete torukestega viljakehad.) Lév.: Fr. subiculosus (Peck) Parmasto) on Euroopas äärmiselt haruldane (mõned leiud Rootsis. Ainus liik taigapässik (I. selle all paikneb marmormustrilise struktuuriga pruun seeneliha. mis koorele tugevat survet avaldavad. 170 . mille alus laskub substraadile. kust puutüvi hiljem tugeva tuule korral tihtipeale murdub. Poorid suured. Saproobid leht.) (tahvel 47). pruunistuvad ja muutuvad isegi laialt lahtipainduva puukoore puhul vähemärgatavaks. krobeline. Rahvameditsiinis.) Pilát) (tahvel 45). Eestis on tavaline harilik puidik (Coltricia perennis (L. mõnikord kaunis pehmed. siis õhuke tumedam koorkiht ja sellel kübara karvasust põhjustav. Perekond tubaknahkis. Seetad puuduvad.) Lév. Mõne hilissuvise nädala jooksul valmivad neis ookerkollased eosed. Hymenochaetaceae Kirjeldus vastab seltsi omale. ebatasane. muutuvad kuivades ja surnult rabedaks. Tihedamale samblakattele eelistab palja pinnasega kohti. harvem teiste puude surnud ja lamavatel okstel leidub sageli harilikku tubaknahkist (H. Eestis leitud Muraka looduskaitsealal kõdunenud okaspuupuidul. kuid juba surnud kuivanud viljakehasid. Karst. obliquus (Fr. Taoliste kübaratega on ka pealt kontsentriliselt vaoline. harvem lamavatel tüvedel. Inonotopsis Parmasto Viljakehad substraadile liibunud. Kasekäsna pind on must. poorid peened. jalg madalalt sametjas. omavahel hõredalt põimunud seeneniitidest koosnev kattekiht (tomentum). Tihti võib kübaras eristada kihte: alaküljel paiknevale eoslavale järgneb seeneliha. tihti üksteisega liitunud külgmiselt kinnitunud kübaratena. poolringjate paksude. Hymenochaete Lév.ja okaspuude puidul. puu pikilõhede kohal. mõnikord esinevad seetahüüfid. tõenäoliselt huumusesaproob. Rahvameditsiinis on kasekäsnateed kasutatud maovähi vähemõjusa ravimina. See seene steriilne moodustis pole viljakeha. Inonotus P. seenekaitse). aga ka ravimi toorainena on tuntud must pässik ehk kasekäsn (I. Perekond pässik. mille eoslava on tume-kastanpruun. sitked või haprad.) (tahvel 47). väga pehmed. Eestis 4 liiki. Kasvab siin-seal tammekändudel. Soomes ja Arhangelski oblastis). enamasti sametise või karekarvase ülaküljega. Kasvab sageli liivastes männikutes ja nõmmedel. harvem pihlaka või lepa elaval tüvel. eriti vähekasutatud radu ja metsasihte. järgmise aasta suvelgi võib veel näha tumepruune. helepruunid.või dimiitse seeneniitide süsteemiga seenelihas leiduda pikki paksukestalisi tumepruune seetahüüfe. tabacina (Sowerby: Fr. seetad võivad mõnel liigil puududa. hiljem tumepruun ja lõhestunud. eoslavakandja lühikeste torukeste kihina. Lisaks eoslavas esinevatele seetadele võib mono. Seene suured kivikõvad mustad steriilsed moodustised kasvavad kase. sitkenahkja või puitunud konsistentsiga. Viljakehad sileda eoslavakandjaga. laia kiulise servaga. sarapuu jt. Seeneniitide süsteem alati monomiitne. Viljakehad üheaastased. kübara ja enam-vähem keskse jalaga. Nii ongi paljudele seeneteadlastele jäänud mulje. Nüüd lõhestub puu koor piki tüve ning koore ja tüvepuidu vahele tekib õhuke vahe. Viljakehad korkjad. Selle teket soodustavad tüvepuidust risti välja kasvavad “seeneliistakud”.kuni tumepruunid. Pajude. Coltricia Gray Viljakehad üheaastased. kuni 2 mm paksuse seenelihaga. pruunid või tumepruunid. viljakehad jäigalt kõvad. Perekond taigapässik. mille väikesed hulgi koos kasvavad õhukesed kübarad on radiaalkiulise pinnaga. ravimseened). madalalt sametjas ja vöödiline. kuid karvkatteta tamme-tubaknahkis (H. kuni eosed välisõhku satuvad. Eoslavakandja esineb õhukese või üsna paksu torukestekihina. Perekond puidik. nurgelised. mille kuni 8 cm läbimõõduga ümar kübar on õhukese. nagu oleks kasekäsn (musta steriilse moodustisena) tavaline. Seeneliha on tihti radiaalkiuline. kaunis peened poorid on sageli sillerdavad – viltu langevas valguses on nad sõltuvalt vaatenurgast kas hõbedaläikelised või tumepruunid. mõnel teisel on nad konksjalt kõverdunud tipuga. Tekkinud vabas ruumis arenevad musta pässiku substraadile liibunud. Viljakehad ilmuvad juulis. põhjustavad valgemädanikku. lehtpõõsaste. mis on kollakas. peagi lõhestuvad ja omavahel liituvad. Hiljem viljakehad surevad. vatjad. Seeneliha sitkenahkjas. Eestis 5 perekonda 34 liigiga. eoslava on kollaka servaga pruun. hulgi koos kasvavate kübaratena. sügavalt lõhestunud ja mureneb katsumisel. mida õhu liikumine koorealuses laiümaras tunnelis nagu korstnas ülespoole tõstab.Sugukond taelikulised. Eesti Punase raamatu liik. Siberis aga ka lihtsalt seedimisele kasuliku tervistava joogina (vt.: Fr.

mille suured. enamasti mitmekaupa koos kasvavate ookerpruunide radiaalvaoliste kübaratega lepapässiku (I. Viljapuuaedades on vanadel kreegi. poorid sillerdavad. toominga.).: Fr. 171 . sarapuu ja mõne teise lehtpuu elavatel ja surnud tüvedel kasvab täielikult substraadile liibunud.) P. Viljakehad on kasutatavad lõnga värvimiseks (vt. küljega kinnitunud.) Quél. kübarad võivad olla kabja. Eoslavakandja esineb mitme üksteise alla kasvava torukestekihina. mõnikord alusel pikalt puutüvele laskuvad. s.või konsoolikujulised. neid võib olla kümneid. on läbilõikes kolmnurksed.) Ames) (tahvel 48). Eestis 19 liiki. skeletthüüfid paksuseinalised.Poolringjate. Seen kasvab augustist oktoobrini elavatel tammetüvedel 1.) (tahvel 46) viljakehad on sitked. läbilõikes padjakujuliste viljakehadega täpptaelik (Ph. õunapuul. Viljakehad kasvavad enamasti oksaasemete all. teistel roostepruunid. tremulae (Bondartsev) Bondartsev & Borisov) (tahvel 49. Kuivades ja rabamännikutes esineb vähearvuliselt männitaelik (Ph. igniarius (L. 4.) Niemelä) (tahvel 50).ja ploomipuudel sage ploomitaelik (Ph. küljega substraadile kinnitunud. ebakorrapärased või peaaegu labürintjad. Phellinus Quél. Ainult Lääne-Virumaal on leitud riikliku kaitse all (II kategooria) olevat ja Eesti Punasesse raamatusse kuuluvat tammepässikut (I. selle konsoolitaolised. seentega värvimine). Männitaeliku viljakehi tekib küll vähearvukalt. Teda on kasutatud ka lõnga värvimisel (vt. mis võivad olla täitunud hõreda valge seenniidistikuga. rakuvaheseintega. kabja. tihedalt vöödilise mustja ülaküljega ja tihedapoorilise pruuni. generatiivhüüfid õhukeseseinalised. Selle viljakehad on poolringjad. Haavataelik. Joon. eriti aga lodumetsades leppade kändudel ja lamatüvedel. leppadel. lõhestunud. Haavapuidul tuntud “pehkinud süda” ongi seenest põhjustatud valge südamemädanik. pini (Brot. nakatunud puid on aga palju rohkem – neis esineb nn. Tuletaelik põhjustab elavate tüvede südamemädanikku ja on Eestis tavaline. kollakad. ribis (Schum.: Fr.või konsoolikujulised.35. pruun. seene tekitatud kahjustus on väike – mädanik on väheintensiivne. Raagremmelga. mille kübarad on poolringjad. Perekond taelik. Kaskedel. pajudel. pruunid. seen on meil sage lepikutes. Eosed Eestis kasvavatel liikidel enamasti värvusetud. vöödilise mustja. nakatavad eluspuid ja tekitavad neil ulatuslikku tüve-südamemädanikku. murdes radiaalkiulised. torukestekihid üksteisest halvasti eristunud. punctatus (Fr. Taelikud tekitavad suurt kahju puidutoodangule. mõnikord põikvaates hallikirmelise alaküljega.5–6 m kõrgusel. alakülg on pruun. tuberculosus (Baumg. küljega substraadile kinnituvad tumepruunid kübarad on pealt sametkarvased. isegi kuni 65.ja karusmarjapõõsaste alusel kasvab maapinna läheduses sõstrataelik (Ph. ka mitmetel teistel lehtpuudel kasvab tuletaelik ehk ebatuletael (Ph. seentega värvimine). selle peenepoorilised torukesed on tihti viljakeha pinna suhtes kaldus. dryophilus (Berk. läbilõikes võib näha ebaühtlase pikkusega torukesi.: Fr. tihti lõhestunud ülaküljega. kuni 20 cm laiused ja 9 cm paksused poolringjad.35. Karst. vanana sageli kattunud samblikega. tihti mitmekaupa omavahel kokku kasvanud kübarad on halli ülapinnaga. õhukese seeneliha all on 1–2 mm paksused torukestekihid. radiatus (Sow. varjatud mädanik. Puidusaproobid.) Murrill)(vt. paljud neist Phellinus tremulae. [24]. pruuni või halli. Kahjustus on sagedam kõrge vanusega hoiumetsades. ülaküljel mõne laia vöödiga. 4. joon. Seeneniitide süsteem dimiitne. millest nakatumata jääb meil küll vahest ainult mõni üksik haavatüvi. Seeneliha puitunud. seenekaitse). poorid suured. substraadile külgmiselt kinnitunud kübaratena või liibunud. mädanik jõuab aastate vältel tüve mööda puukrooni tasemeni. ka põhjustavad nad pargipuude seest õõnsaks muutumist. seenelihas võib läbilõikes näha selget mustjat joont. Väga sage on haava elavatel tüvedel kasvav haavataelik (Ph. toomingal.) (tahvel 49). Vanade hooldamata sõstra. mille väikesed küljega substraadile kinnituvad. küljega substraadile kinnitunud kübarad on pealt mustad.) Pilát) (tahvel 50). Viljakehad mitmeaastased. kuni 20 cm laiused ja 8 cm paksused. peente ümarate pooridega.) (tahvel 50).l.) Quél. seen põhjustab vanade männitüvede südamiku sõelmädanikku: kõdunenud osa muutub pisut punakaks ja on paljude pisikeste läätsekujuliste õõnsustega. rakuvaheseinteta. mis praegu küll on juba jagatud mitmeks spetsialiseerunud liigiks.: Fr.

sün. vahel kleepiv.) (tahvel 53) – varieeruvalt kollakas-oliivpruuni kübara. Jalg kollane..: Fr. Samuti 172 .) ning pruunikashalli kübara ja kollase. Kuldpoorik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ning samuti Eesti Punasesse raamatusse (vt. seentega värvimine).või puidusaproobid. Seeneliha muutumatu värvusega. tüüpiliselt võrkjalt ornamenteeritud. võrkjalt ornamenteeritud jalaga liiki: hallikaspruuni kübara ja erepunase jalaga mõhk-kivipuravikku (B. Seeneniitide süsteem monomiitne.ja lehtpuudega.) M. Lääne-Eestis ja saartel on lehtmetsades laialt levinud ja hästi tuntud lubjalembene. Eosed ellipsoidsed. Viljakehad paksud ja lihakad. Paljudel liikidel värvub seeneliha viljakehade katsumise. silinderjad või käävjad. Euroopas ja Eestis 1 haruldane liik – kuldpoorik (A.Selts Puravikulaadsed.) Pouzar. mistõttu tema söögiks korjamine pole lubatav. sinetusreaktsiooni põhjustab antrakinoonderivaadi boletooli oksüdeerumine. harvem teralis-viltja struktuuriga. sün. pugujad. Torukesed valkjast oliivkollaseni. Pulveroboletus cramesinus (Gilb. Boletus L. harvem kõdu. gentilis (Quél. hall või must. lillaks. punapruuni kübaraga männi-mükoriisaseen männi-kivipuravik (B. kõivu-kivipuravikku meenutav võrk-kivipuravik (B. roosa. Okas. purpurpunakate pooride ja jalaga.: Fr. Loor puudub. Eestis 18 liiki. mida iseloomustab peaaegu jala aluseni ulatuv jäme võrkjas ornamentatsioon. Eoskannad 4-eoselised. Kübar tavaliselt paljas ja kuiv. Pandlad puuduvad. calopus Pers. Boletales Viljakehad valdavalt puravikjad. Boletaceae Viljakehad puravikjad. võib meil kasvada augustist alates leht.). ookerkollane. Loor tihti olemas. B. väga erinevalt pigmenteeritud. Perekond kuldpoorik. jalg enamasti jäme-nuijas või tugevasti puhetunud. Harilikku kivipuravikku kasutatakse värviseenena (vt. mõnikord dekstrinoidsed. kaskedega seostuv kõivu-kivipuravik (B. Tavalisima.ja segametsades. Seeneliha värvub tihti lõikepinnal siniseks või rohekaks. Moser) (tahvel 60). harvem eoslehekestena. aestivalis (Paulet) Fr. Loor puudub. sinetavat. Perekond kivipuravik. värvusemuutused vigastamisel sagedased. murdmise. Eestis harva esinevatest liikidest märkigem kõigepealt kahte mõrumaitselist. seenekaitse). harva roosa (sapipuravik) või purpurpruun (tahmpuravik). lõikamise jmt. pinophilus Pilát & Dermek. tihti punaste pooridega.) Vent. üle kogu maa levinud liigid on tumepruuni kübaraga kuuse-mükoriisaseen harilik kivipuravik (B. moodustavad ektomükoriisasid okas.M. Torukesed säravalt kuldkollased. luridus Schaeff. Eospulber kreem. eoslavakandjas lahkneva struktuuriga.ja lehtpuu-mükoriisaseened. Lehtpuu-mükoriisaseen. Seeneliha homogeenne. Eospulber valdavalt oliiv. tsüanofiilsed. Sugukond puravikulised. ühevärvuseliselt helekuni oliivkollaste torukeste ja pooridega. substraadile liibuvad või poolliibuvad. Okas. säsikas. vigastamise. Nimetatud liikidel on jalg ülaosas võrkja mustriga. pruun. jalale külge kasvanud kuni veidi laskuvad. siledad või ornamenteeritud (soomuspuravik). punaka tooniga. seeneniidid enamasti pannaldeta. inamüloidsed. tavaliselt pigmenteeritud.: Fr. käävjas-ellipsoidsed. edulis Bull. peenelt puuderdatud. pinicola (Vittad. harvem lehikjad. viljakehad ei muuda katsumisel värvust. valkjaspruuni kübaraga. katsumisel ja murdekohtadel kiiresti tintsiniseks värvuvate viljakehadega liik.) (tahvel 51). Eestis 8 sugukonda. Eosed siledad. tagajärjel õhuga kokkupuutes siniseks. Eospulber oliivpruun. roosa. kuni 30 cm. punaseks. Eoslavakandja torukestena. Tsüstiidid eoslavas puuduvad.ja lehtpuu-mükoriisaseened. ümardunult jalale külge kasvanud.) (tahvel 51) ning väga heleda. Eoslavakandja tavaliselt torukestena. roosaks. Tuntumad. pikalt juurduva jalaga (millel harva kitsas punakas vöönd) mõru kivipuravikku (B. idupoor puudub või tähtsusetu. radicans Pers. suur osa esindajaist on iseloomustatud Kalamehe ja Lastingu (1974) raamatus. halliks või mustaks. sün. B. mis on väike ilus seen silmatorkava kontrastiga erekollaste torukeste ja roosa kübara (kuni 7 cm) vahel. reticulatus Schaeff.) (tahvel 52). Taolised seeneliha värvusemuutused on olulise süstemaatilise tähtsusega. Peamiselt mükoriisaseened.: Fr. Lääne-Eesti lehtmetsades on eriti laialehiste puude all tavaline seen tamme-kivipuravik (B. Eestist on kuldpoorikut leitud vaid kahest kohast: Tartust Raadi kalmistult ja Saaremaalt Loode tammikust.kuni helepruun.: Fr. poorid torukestega sama värvi. Eestis 8 perekonda 50 liigiga. eraldub kübaralihast kergesti ühtse kihina. Aureoboletus Pouzar Kübar paksult limane. betulicola (Vassilkov) Pilát & Dermek) (tahvel 52). Eoslavatsüstiidid tihti olemas. voltidena või sile. harva ka väga kõdunenud puidul.

B. millistest eriti viimane on samuti sagedase levikuga. punetav või mustuv. mõhk-. II kategooria riikliku kaitse all Eestis on 4 liiki – punajalg-. ümarad. pooride. 1985). See on kase-mükoriisaseen ning suure värvusvarieeruvuse tõttu tihti raskesti eristatav paljudest lähedastest. mõlemad liigid kasvavad soostuvates metsades. kollakas. saatana. Perekond pipartatik. kuna nad kuuluvad looduskaitse alla.) Pilát & Dermek) ja valgest puravikust (L. erekollaste torukeste. Mustjas puravik eristub mustjaspruuni kellukja kübara poolest.) seotud liikidest.ja Lääne-Eestis ning Eesti läänesaartel (Kalamees & Lasting.ja punajalg-kivipuravikku. tipus võrkja jalaga fechtneri kivipuravik (B. erekollase jalalihaga pipartatik (C. Okas. halli kübara. tumepruuni kübara.ja lehtpuu-mükoriisaseened. väga väikesed.. fechtneri Velen. karmiinpunaste pooride ja punase-võrkjasmustrilise jalaga. meil näiteks mustjast puravikust (L. seenekaitse).: Fr. helekollase teralis-viltja (võrguta) jalaga. mao. Chalciporus Bat. tumepunaste pooride ja punase peeneebemelise (võrguta) jalaga. Mürgiseks on peetud 3 liiki – tamme-. 173 .) Watling). Mõni uurija peab teda nõrgalt mürgiseks (Oldridge jt. mõru ja kollane kivipuravik (vt. Piparkibeda maitsega. kleepiva kübaraga. seentega värvimine). kahvatukollase. sidrunkollaste torukeste ja pooridega ning kuldkollase. punajalg.) (tahvel 53). niveum (Rostk. suspectus Krombh. nurgelised. jala ja seenelihaga ning pikalt juurduva. Leccinum Gray Jalg terves ulatuses kaetud valgete. pruunikate või mustade soomustega. Tamme-kivipuravik seevastu on eriti Lääne-Eestis ja meie läänesaartel tuntud ja hinnatud söögiseen. scabrum (Bull. kastanpruuni kübara. samuti Taga-Kaukaasia laialehistes metsades. Tuntumaid ja levinumaid liike meil on pruuni kübara. Okasja lehtpuu-mükoriisaseened. mao. Perekond puravik.ja Lõuna-Euroopa. 1987). Loomulikult ei kõlba süüa mõru maitsega liigid.) Gray). kuid võivad kasvada üksikute viljakehadena hilissügiseni. muutumatult valge seeneliha ja pehme konsistentsiga kasepuravik (L. Eestis 12 liiki. melaneum (Smotl. Loor puudub.) Krombh. kõik 7 on aga kantud Eesti Punasesse raamatusse. moodustavad mükoriisasid lehtpuudega (eriti laialehistega) ja on levinud Põhja. suhteliselt suured. tipus võrkjalt ornamenteeritud jalaga kuld-kivipuravik (B. 1989) (vt. 5 liiki (peale punajalg. Eestis 1 liik – kaunis sageli augustist oktoobrini männi-okasmetsades ja -segametsades kasvav. 1974).ja saatana-kivipuravik. kuid värskelt mürgisena vajab ta siiski eelnevat kupatamist. ere-väävelkollaste torukeste. tihti lühidalt (1–2 mm) üle serva rippuva steriilse kübaranahaga. jalale otse külge kasvanud. valge puravik aga valkja kuni oliivhallika kübara ja rohekate toonide poolest jala alusel. Kübar enamasti kleepiv.).või roosakaspruunide viljakehadega.ja mõhk-kivipuraviku) kuuluvad Euroopa Punasesse nimestikku. L. uuemas kirjanduses loetakse neid kõiki kupatatult söödavaks (vt. kollakad või hallikad.enamasti suuremal või vähemal määral sinetavad.) Rauschert. sidrunkollase seenelihaga punajalg-kivipuravik (B. Pipartatik on kasutatav lõngade värvimiseks (vt.Torukesed pruunikaspunased. samuti kaskedega (Betula spp.ja soolenähtudega mürgitused). Kõik need meil üsna haruldased seeneliigid on lubjalembesed. Sagedaseim liik Saaremaal on saatana-kivipuravik (Raitviir. Punase raamatu liikide korjamine aga on keelatud. kusjuures hinnangud nende mürgisuse astme kohta on kirjanduses väga erinevad.).. sügav-nõgusalt või ümardunult jalale külge kasvanud.) Bat. see kehtib ka varem jäädavalt mürgiseks peetud saatana-kivipuraviku kohta (Wasser & Dudka. piperatus (Bull. enamasti muutumatu värvusega või nõrgalt roosatava või rohetava seenelihaga ning karboolilõhnaga kollane kivipuravik (B. Need liigid on põhiliselt levinud Lääne. 1973). erythropus (Fr. kahvatukollaka seenelihaga saatana-kivipuravik (B. Kivipuravikud on tüüpilised suvise aspekti seened – viljakehad ilmuvad soodsa ilmastiku korral juuli lõpus ja saavutavad tipptaseme augustis.: Fr. Seeneliha lõikepinnal muutumatu värvusega või sagedamini hallinev. sün. Tsüstiidid eoslavas puuduvad.). Piparkibeda maitse tõttu on liik kõigi puravikulaadsete hulgas eksimatult äratuntav. sinetav.) (tahvel 55). tugeva raipelõhnaga. näit. poorid sama värvusega.ja soolenähtudega mürgitused). Loor puudub. Viljakehad väikesed (kuni 5 cm). poorid samavärvuselised. satanas Lenz) (tahvel 54). appendiculatus Schaeff. impolitus Fr. Torukesed valged.: Fr. holopus (Rostk. sün. Eospulber pruun või oliivpruun. Mitmed puravikuliigid on erakordse värvide kontrastsuse tõttu väljanägemiselt kaunid ja nauditavad. kuid mahedamaitselised on viis järgmist liiki: pruuni kübara. alusel vööndina karmiinpunase. kuid kuivatatult võib teda väikestes kogustes kasutada vürtsiseenena (Bresinsky & Besl. halli kübaraga. Saatanaja punajalg-kivipuraviku korjamine on aga Eestis niikuinii keelatud. fechtneri. Enamik kivipuravikke on värskelt söödavad.

millistest kindlaimaks osutub jala soomuste värvus (vt. tume-punakaspruuni kübaraga. põhiliselt augustis ja septembris. Kalamees. peale pöögipuraviku. meil aga seostub ta ilmselt sarapuu või tammega. sün.) kui ka valgepöögiga (Carpinus betulus L. aurantiacum). See on oranžikaspruuni kübara. mustjaspruuni ookerjalaiguliselt kirju kübaraga. Pehme konsistentsi tõttu on kasepuraviku rühma liigid madalakvaliteedilised. jalasoomused hallid kuni hallikasmustad). liigi L. ülal).ja palupuravik on samuti varieeruvad ja üksteisest tihti raskesti eristatavad. percandidum (Vassilkov) Watling) (tahvel 57). Segametsades ei ole nendest seostest tulu seene äratundmiseks. populinum) (vt. Punapuravikku on seni Eestist leitud vaid üks kord – 1998. L. vanusest olenevalt valgete. Põhjamaades laia levikuga liiki: peamiselt haavaga. Haavapuraviku rühma kuulub veel meil harvem esinev tamme-mükoriisaseen – pargipuravik (L. Punapuravik on lähedane haava. eristudes viimasest kõigepealt pikemate eoste poolest ning seejärel ka mitmete üsna raskesti tabatavate makroskoopiliste tunnuste poolest: noorelt poorid kahvatukreemid. hiljem kuni roostepruunikate jalasoomustega haavapuravik (L. pseudoscabrum (Kallenb. seostudes nii hariliku pöögiga (Fagus sylvatica L. lillakaks või mustjaks värvuva seeneliha poolest viljakehade lõikepinnal. Puravikud on tüüpilised suvise ja sügisese aspekti seened.On veel grupp kasepuravikuga väliselt väga sarnaseid. Korhonen) ja kaskede all kasvav L. algul valgete. 174 . harvem pärnaga seostuv punapuravik (Leccinum populinum M. jalg valge.M. cerinum M. L. roosastuva. pruunide kuni mustjate jalasoomustega palupuravik (L. sest kõik selle rühma seened on kitsalt spetsialiseerunud mükoriisaseened: haavapuravik seostub ainult haavaga. pomerantspuravikku (L. seeneliha. septembris Eesti mükoloogide sügislaagrist osavõtjate poolt Nigula looduskaitsealalt. mille kübar on hallikaspruun. Korhonen. duriusculum (Schulzer) Singer). Schulz) M. Nimetatud liigid. mustade jalasoomustega pomerantspuravik (L. ühendades nii praegust haavapuravikku (L.) Gray) (tahvel 56). griseum (Quél. Korhonen (1995) on haavapuraviku rühmast kirjeldanud kaks teadusele uut. aurantiacum (Bull. seejärel hallikaslillaks. noorelt üleni valge. pomerants. Moser ex Reid.ja haavapuravikust eristab seda liiki kõige kindlamalt kasvukoht tammede all. Tihedalihalised haava-. mis ilmub juba varasuvel jaanipäeva paiku ja kestab öökülmadeni. testaceoscabrum Singer) (tahvel 56). carpini (R. eriti haava-. sün. Hästituntud ja laia levikuga seened Eestis on kõvalihalised. aurantiacum kirjeldust. Eestis harva esinevaid liike. kasvavad juunist novembrini. Puhtpuistutes aitavad siin mükoriissed seosed. pargi. hiljem mustjaks muutuva seenelihaga. eristudes neist pikemate ja suhteliselt ahtamate eoste poolest. Kõik puravikuliigid on värskelt söödavad.) Singer. muutub algul lõikepinnal punakaks. pomerants-. Neist on paremini äratuntavad järgmised liigid: algul roosakaslillaks. versipelle (Fr.ja pargipuravikule. variicolor Watling). 1966a). teda on leitud Eestist tammede alt vaid üks kord Märjamaalt (Kelder & Kalamees. tihti ka sinkjaks või rohekaks värvuva seenelihaga puravikud: oranžikaspunase kübaraga ning valgete. samamoodi värvuva seenelihaga. seen kasvab haava ja paplite all. vanemalt roosastuv roosakas puravik (L. jalg ja jalasoomused punakaspruunid (pomerantspuravikul poorid noorelt hallid. vulpinum Watling) (tahvel 57). olles nendega mükoriissetes seostes. tema kübar ning samuti jalasoomused on juba noorest peale tumepunakaspruunid. Kõne all olevasse rühma kuulub veel üks Eestis harva esinev liik – paplipuravik (L. Palu. hallikaspruuni mõrandsoomuselise kübaraga pöögipuravik (L. palu-. Haavapuraviku rühma liigid. oranžikaskollase kuni kollakaspruuni kübaraga. seeneliha värvub algul punakaks. Kirjeldatud liiki seni Eestist leitud ei ole. kuid ülima tõenäosusega on ka see liik meil olemas. samuti nagu teistel selle rühma liikidel. mis aga kindlalt eristuvad punakaks. torukesed vanalt jalale otse külge kasvanud. siis tuleb juba täpsustatult uurida morfoloogilisi tunnuseid.) Snell. quercinum (Pilát ex Green & Watling) Bon). Nimetus “punapuravik” oli meil varem kasutusel koondliigi tähenduses.) Shutara). kus kasvasid nii haavad kui ka pärnad. lillakaks kuni mustjaks. Salupeaksilt. hiljem punakaspruunide. jala tipuosas mustjate jalasoomustega. Kõige kauem püsib kasepuravik. L. seejärel mustjaks. pöögipuravik on Lääne-Euroopas ja Taga-Kaukaasias laialt levinud pöögi-mükoriisaseen.a. hiljem jala alusel sinetava seenelihaga kirju puravik (L.). L. 1968). sün. versipelle) kui ka äsjaavastatud tõelist punapuravikku (L. torukesed vanalt jalale nõgusalt külge kasvanud. jalg mustade soomustega. pomerantspuravik kaskedega ja palupuravik männiga. cerinum on lähedane ja väga sarnane pomerantspuravikule.ja paplipuravik on seevastu hinnatud söögiseened. on kase-mükoriisasened.

Eestis 9 liiki. Meil leitud augustis Järvamaalt Jänedalt segametsast ja Viljandimaalt Loodilt laialehisest metsast. samal ajal on ta ka fakultatiivne puidusaproob. võitatik (S. aeruginascens (Opat. Viimase tõttu on sapipuravik muidugi mittesöödav. seentega värvimine). kasvavad juulist oktoobrini. Jalg pikitriibuliselt peenelt punkteeritud.) Kuntze) – kübar peenelt teralis-viltjas-soomuseline. 1989) (vt. haruldusena on korjamine keelatud.) C. nurgelised. laiade nurgeliste pooridega. eriti rabametsades ja puisrabades kasvab meil kaunis sageli üsna väike (kübar kuni 5 cm). sün. lambatatik (S. mao. sale (jalg kuni 8 cm pikk).. Micheli Viljakehad muutumatu värvusega.) Roussel) – jalg rõngaga.ja lehmatatik kuuluvad Eesti saagikamate seeneliikide hulka: maksimaalne saagikus on lehmatatikul olnud 165 kg/ha.ja lambatatikut. variegatus (Sw. Porphyrellus Gilb. kuid roosa seeneniidistikuga lubjalembene roosa tatik (S. Haruldane männi-mükriisaseen Eestis on lambatatikuga sarnane. 1966a) leitud õlgkollane siberi tatik (S. Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik (vt. Loor olemas või puudub. Okaspuu-mükoriisaseened. sibiricus (Singer) Singer). Noored viljakehad on hiirhallid.) P. söögiseened).) Roussel.) Kuntze) – poorid silmatorkavalt laiad (> 1 mm). P. tihti piimjate tilgakestega. Sapipuraviku peamine eristustunnus aga on sappviha maitse. üleni tahmavärvi tumedad. loor puudub. Perekond tatik. seenekaitse). Kübar paksult limane või kleepiv. poorid väga väikesed. Suillus P. 1985. Võõrpuudega seotud tatikutest on Eestis leitud 3 liiki. tema korjamine kivipuravike hulka rikub ära kogu seenetoidu. siledad.) (tahvel 55) on üks Eesti tavalisemaid okaspuu-mükoriisaseeni. seenekaitse).ja okaspuu-mükoriisaseen. pseudoscaber Singer) (tahvel 65) on suur ja lihakas seen (kübar kuni 16 cm).ja soolenähtudega mürgitused). collinitus (Fr.) alt on põhjarannikult Lääne-Virumaalt üks kord septembris 1965 (Kalamees.ja liivtatik kuuluvad heade värviseente hulka (vt. Eosed värtenjad. Karst.: Fr. Suurtes kogustes tarvitatuna võib ta põhjustada mürgitust (Bresinsky & Besl. Kogu Euroopas ja ka Eestis haruldane leht. liivtatik (S. jalg on kaetud terves pikkuses jämeda pruunika võrguga (harilikul kivipuravikul on vaid jala tipus väga peen valge võrk).: Fr. Alpi seedermänni (Pinus cembra L. Tsüstiidid eoslavas olemas. Perekonna ainus esindaja Euroopas sapipuravik (T.: Fr. ümarad. luteus (L. katsumisel värvuvad algul punakaks. Liiv. välimuselt varieeruv. kasvades igasugustes kasvukohatüüpides rabastuvatest nõmmemetsadeni. Torukesed kollased või oliivivärvi. hiljem mustjaks. S. Loor puudub. grevillei (Klotzsch) Singer). Võitatikut loetakse tinglikult söödavaks. Soostuvates ja soomännikutes. mis on Eesti Punase raamatu liik ning ühtlasi meil ka II kategooria riikliku kaitse all (vt. Tuntumad ja levinumad liigid on liivastes metsades kasvavad männi-mükoriisaseened: lehmatatik (S. kuid pole mitte kunagi soomuseline ega võrkja ornamentatsiooniga. Torukesed ümardunult jalale külge kasvanud. porphyrosporus (Fr. Looduskaitsealuse siberi tatiku korjamine on keelatud.ja soolenähtudega mürgitused). Perekond sapipuravik. jalal on rõngas. sün. Karst. mis on leitud vaid üks kord Harjumaalt Riisiperest loomännikust augustis 1976 (Štšukin.) Gilb. felleus (Bull. mao. sinkjaks või rohekaks. Väliselt meenutab helepruuni kübaraga (kuni 12 cm) sapipuravik harilikku kivipuravikku. 1981).. tumepruunid. liivtatikul – 129 kg/ha (vt. Jalg vahel näärmetäppidega või teraline. granulatus (L. 175 . Euroopa ainuke liik – tahmpuravik (P. peaaegu kuiv. viscidus (L. Viljakehad viltjas-sametjad. Tylopilus P. Oldridge jt. tuhmid.: Fr. mille jalal on kitsas liibuv limane rõngas. Eospulber purpurpruun.: Fr.) Roussel) – jala tipp jämedalt teraline. parimaid söögiseeni on kuivade ja rabamännikute massliik – liivtatik. Lehma. kuna võib vahel mõnel inimesel esile kutsuda kergeid toidumürgitusnähtusi (vt. Presl (tahvel 58). kõigi viljakehad on limased. pehme konsistentsiga hallikaskollane männi-mükoriisaseen – sootatik (S. bovinus (L.Perekond tahmpuravik. Kõik tatikuliigid on värskelt söödavad. Sootatik on Euroopa Punases nimestikus.) Kuntze).) Snell) (tahvel 58) ja kuldkollane kuldtatik (S. Tatikud on tüüpilised suvise ja sügisese aspekti seened. erandina võib vahel juba maist alates leida või. mistõttu teda tihti käsitletakse ka kahe erineva liigina. Lehiste all on sagedased üleni hall lehisetatik (S.: Fr. flavidus (Fr.kuni purpurpruuniks (mõnikord oliivivärvi varjundiga). hiljem muutuvad tume. kuid torukeste kiht koos pooridega ja samuti sealt pudenev eospulber on roosa (väga noorelt on torukesed siiski valged!).

Väga sage.) (tahvel 60).) Krombh. seentega värvimine). X. sametjas. hoone kahjustuse eelduseks on ikka ehitus. Kübar enamasti kuiv. mille peenviltjas jalg on vähemalt osaliselt punane või lillakasroosa (punaseid toone leidub viljakehadel ka mujal). vahel muutuvad ainult torukesed vajutamisel nõrgalt sinkjasrohekaks. Pruunmädanikku põhjustavad puidusaproobid. selle viljakehad on oliivroosa sametja kübara. Seen nakatab niisket puitu. seentega värvimine). Perekond mädik. Coniophora DC. mis võivad tekitada säilitatava ehitusmaterjali kahjustusi ning põhjustada puitehitiste mädanemist. mille läbimõõt on kuni pool cm või enamgi. Viimaseist on ohtlikemad nn. serv mõnikord peente või jämedate seeneväätidega. Generatiivsed hüüfid tihti pruunikad.) Quél. Karst. sage on ta ka puitsildadel. puisniitudel ja võsastikes. cerebella Pers. pascuus (Pers. eriti tammede ja sarapuude all on augustis ja septembris sage lubjalembene punajalg-sametpuravik (X. laiuti võivad ulatuda mõnekümnest sentimeetrist paari meetrini. Xerocomus Quél. jämedavoldiliselt võrkjas-pooriline eoslavakandja. eriti keldrites. Mädanev puit pruunistub ja laguneb lõhedega kuubikukesteks. chrysenteron (Bull. kuuride laepuitu. lehvikjalt harunevaid seenevääte. kõik värskelt söödavad. Olulisim on majamädik (C.või ekspluatatsioonivead: põrandale tilkuv 176 . Seen esineb metsades peamiselt okaspuude kändudel ja lamavatel tüvedel. Puidusaproobid peamiselt okaspuupuidul. sün. Eestis 3 perekonda kokku 13 liigiga. punasekiulise viltja jala ning lõikepinnal nõrgalt sinetava seenelihaga.ja segametsades. Serpula Gray Eestis on levinumaid liike 2. Sageli kasvab Eestis ka eelmisega väliselt väga sarnane.) (tahvel 61) kasvab aastaringselt majaseenena ehitiste puitosadel. majaseened. katsumisel selgelt siniseks värvuvate viljakehadega ja teralis-viltjalt punkteeritud jalaga pruun sametpuravik (X. Eosed paksu kahekihilise kestaga. lacrimans (Jacq. Rohekas ja pruun sametpuravik on tuntud värviseened (vt. pruunikad. mis enamasti on valkjad kollase või violetse varjundiga.). harva jala pinnakate võrkjalt orienteeritud (võrk-sametpuravik).) Quél.või dimiitne. laiade pooridega. Seene esinemine on aga tõsiseks ohusignaaliks: hooldamata ja remontimata ehitis tuleb kohe käsile võtta. inamüloidsed. substraadile liibunud tumepruunid viljakehad on alguses koorikjad. siledad. pannaldega või ilma. Majavammiga võrreldes toimub mädanemine aeglasemalt ega levi kuigi kiirelt ehitise ühest osast teise. siis aga muutuvad paksenedes lihakas-nahkjaks.: Fr. Kuni 10–20 cm ulatuses laiuvad. Väga harva kasvab Eestis kaunivärviline karmiin-sametpuravik (X..: Fr.Perekond sametpuravik. Viljakehade servas.või roostepruun värvus ja viljakehade lai.) (tahvel 59).) J. harvem mügarlik või jämedanäsaline. septembris.) Singer. X. algul valkjas ja hiljem tihti violetse tooniga serv.) Kühner ex Gilb.) (tahvel 59). kastanpruuni kübaraga. katsumisel viljakehad sinetavad. lihakas-nahkjad. Nende algul sile eoslavakandja muutub hiljem jämedamügarlikuks. Kolm nimetatud liiki on männi-mükoriisaseened ning kasvavad meil juulist novembrini männi-okasmetsades ja -segametsades. Loor puudub. ulatuslikult varieeruv liik on meil rohekas sametpuravik (X. üks liik esineb majaseenena ehitistes. mis on hästi tuntav oliivhalli kuni -pruuni kübara. mõlemat iseloomustavad lihakad liibunud viljakehad. spadiceus (Fr. sün. Mittesöödavad.) (tahvel 61). kuid võrkja-mustrilise jalaga võrk-sametpuravik (X. Coniophoraceae Viljakehad substraadile liibunud. rubellus (Krombh. Peamiselt Lääne-Eesti rohtunud metsades. Seeneniidid enamasti pannaldeta. sün. Eoslavakandja sile või poore meenutavalt voltjas. Seen levib nakatuskoha piires sitkete või vatjate seeneväätidena. Perekond vamm. Erinevalt majavammist (Serpula lacrimans) eelistab ta hoonete ülemist osa – katuse kandekonstruktsioone. viljakeha servas ja ligiduses leidub sageli vatjaid seeneniidistikutompe. lanatus (Rostk. kübar pealt tugevalt pragunev-soomuseline.: Fr. Viljakehad koorikjad või paksult nahkjad. jalale külge kasvanud kuni laskuvad. Sugukond mädikulised.) P.. Põhjustab intensiivset pruunmädanikku. alumise korruse põrandas ja seinte alumises osas. badius (Fr. viljakehad tavaliselt ei sineta. pruunid või tumepruunid. mis sõrmede vahel kergesti tolmuks pudenevad. meil seni korduvalt leitud ainult ühest aiast Tartus. teralis-viltja jala ja erekollaste torukeste poolest.) Quél. aga ka majaseenena. C. pruunid. sileda või mügarliku eoslavakandjaga. Eestis 6 liiki. Eestis 3 liiki. Schröt. subtomentosus (L. Samuti on meil sage tumeda.). Eosed paksukestalised.ja lehtpuu-mükoriisaseened. kasutatakse lõngade värvimisel (vt. puteana (Schum. eriti aga kõdunevas puidus leidub rohkelt peeni mustjaid. Jalg ühtlaselt viltjas-puuderdatud või peenesoomuseline. Viljakehad sinetavad enamasti puutekohtadel ja lõikepinnal. teine vanades metsades. vamjad või koorikjad. seeneväätides võib esineda paksuseinalisi peeni skeletthüüfe.) Quél. Okas. Majavamm (S. Viljakehad on kuni 4 cm paksused. Seeneniitide süsteem mono. Torukesed oliivkollased. tekitades suurt kahju. oliiv. kuid võib kasvada sügisel ka leht.

).: Fr. limased või kleepivad. kasutatakse lõngade värvimisel (vt.) Fr. Eesti Punase raamatu liik (vt. Eoslavakandja torukestena. glutinosus (Schaeff. Harva kasvab lehiste (Larix spp. kasvab juulist oktoobrini kuuse-okasmetsades ja -segametsades. Seen kasvab väga kiirelt. Eestis 4 liiki.vesi. Perekond männiliimik. seina või katuse läbijooks vihmade puhul. sarnased puravikuliste eostega. põrandaalune nakatunud täidis jm. Sugukond on fülogeneetiliselt mittelehikseentele lähedane. seenekaitse).ja lehtpuu-mükoriisaseened. Eoslavatsüstiidid puuduvad.). seentega värvimine). Kahjustuse tõrjel on olulisim kõrvaldada seene levimist soodustavad tegurid.Selle seene viljakehad on vanemalt silmapaistvalt veinpunaselaigulised. Pandlad seeneniitidel rohkearvulised. Remontimisel tuleb kasutada kuiva puitu. Hea söögiseen värskelt. Kaunis sageli esineb Eestis samal ajal pisike (kübar kuni 4 cm) üleni roosa värvusega männi-mükoriisaseen roosa liimik (G. tihti oliivivärvi varjundiga. Kõik liimikuliigid on head söögiseened värskelt tarvitatuna. maculatus (Scop. Perekond liimik. Okaspuu-mükoriisaseened.) (tahvel 61) on palju õhemate. 1986) – veinpunane liimik (G. esineb Eestis tugevasti kõdunenud okaspuude lamapuidul peamiselt vanades metsades. Mill. Eospulber must. enamasti katsumisel intensiivselt sinetavad.: Fr. Metsades majavammi ei leidu ja sealt nakatusohtu karta pole. Tavaline liik meil on kuuse-mükoriisaseen pihkane liimik (G. Chroogomphus (Singer) O. siledad.) Fr. vanemalt hallide kuni mustjate eoslehekestena. kaunis harva. peaaegu vahajate.). Kui sellele lisandub seene kasvukoha õhu suur niiskus (tuulutusvõimaluseta põrandaalune vms. siledad. leitud üks kord septembris segametsast Raplamaalt Kärust septembris 1974.K. Gomphidius Fr. peaaegu kilejate viljakehadega. Neljas Eesti liimik on hiljuti meil kirjeldatud teadusele uus liik (Urbonas jt. silmatorkavad. Seeneliha valkjas. kollaste või pruunide pigmentidega. pole peaaegu kübaralihast tervikuna eraldatav. võivad asulate ja linnade õhus rohkelt leiduvad eosed puidu nakatada. mis kuulub omaette päkaliste (Gyroporoideae) alamsugukonda. mida eelnevalt töödeldakse antiseptikuga. Eestis 1 liik: üleni vaskpunaka värvusega männi-mükoriisaseen männiliimik (Ch. griseovinaceus Kalamees).) all veinpruunika kübara. Lehiseliimiku korjamine on harulduse tõttu muidugi keelatud. sageli radiaalselt reastunud pooridega. Pandlad puuduvad. Karst. Seeneliha oranžikaskollane. Kübar ja jalg kleepivad. Mill. Eoslavakandja pikalt jalale laskuvate paksude.) Fr. roseus (Nees : Fr. Arenenum on perekond päkk. seentega värvimine). mis kasvab liivastes männimetsades koos (omapärases sümbioosis) lehmatatikuga (S. tuleb täielikult kõrvaldada. vallutades edasikasvava seeneniidistiku ja -väätide abil ikka uut puidupinda. augustist novembrini tavaline seen meie kuivades männimetsades.või kiudlooriga. Tüüpiliselt esineb paks limaloor. Tsüstiidid eoslavas rohkearvulised. Kübar paksult limane. Okas. suured. kondensatsioonivesi põrandaalustel torudel. rutilus (Schaeff. Eospulber kreemist pruunini. Eosed käävjad.K. Sugukond liimikulised. siis mustjaks. Metsvamm (S.) P. Eosed enamasti suhteliselt lühikesed ja laiad. punakaspruunilt teralis-soomuselise jala ja erekollase jalaalusega lehiseliimik (G.) (tahvel 62). bovinus). munajas-ellipsoidsed. väikese teravatipulise kübaraga (2–3 cm). seeneväädid on peened.) (tahvel 62). silinderjad. Sugukond lepapuravikulised. Gomphidiaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad). himantioides (Fr. mis on kergesti ära tuntav hallikaspruunide viljakehade ja silmatorkava erekollase jalaaluse poolest. Kaks perekonda (lepapuravik ja õõspuravik) moodustavad madalamal arengutasemel oleva torikpuravikuliste (Gyrodontoideae) alamsugukonna. 177 . pinnavee tungimine keldrisse jms.) O. kollase jalaga ja silmatorkava helekollase seeneniidistikuga jala alusel ja ümbritsevas kõdus. Esineb kiudloor. tuntud hea värviseenena (vt. mille viljakehad muutuvad katsumisel algul veinpunaseks. enamasti lima. vigastatud puit. Eestis 3 perekonda 4 liigiga. Eestis 2 perekonda 5 liigiga. Gyrodontaceae Viljakehad puravikjad..: Fr.

kasvab samuti augustis ja septembris. katsumisel muutumatu värvusega. Eestis nagu kogu Euroopaski tuntakse 2 harva esinevat liiki (mõlemad värskelt söödavad): valkjate kuni hele-õlgkollakate kuivade viltjate viljakehadega. Okas. Õõspuravikud on värskelt söödavad seened.) Maire Viljakehad vähelihakad. Eoslavatsüstiidid puuduvad. Soomes on lehiste alt leitud karmiinpunaste viljakehadega väga ilusat aasia õõspuravikku (B. ümardunult jalale külge kasvanud. Jalg säsikas. Schröt. väga pehmete sametjate viljakehadega seen (kübar kuni 6 cm). katsumisel kohe intensiivselt sinetavad. 1997) (vt. kuivad.ja puidusaproobid. valkjaskollased kuni helepruunid. Eospulber kreem kuni sidrunkollane. Eospulber ookerpruunikas. anastomoseeruvate.) Quél. Meil teada 1 leiukoht Tartumaal Järvseljal. Õõspuravikud on massilise levikuga seened eriti Siberi lehisemetsades. vatja konsistentsiga. Viljakehad loorita. Viljakehad looriga. väga lühikesed (kuni 5 mm). Kõdu. Hygrophoropsidaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad).) (tahvel 63) on Eestis lodustuvates lepikutes augustist oktoobrini sage. Torukesed valkjad kuni kahvatu-ookerkollakad. asiaticus Singer). lividus (Bull. eriti tammede all. Kübar limane. tihti hilissügisel massliik okaspuukändudel raiesmikel ja okasmetsades. mao. õõnes.) all. Perekond päkk. Sugukond kukeseenikulised.: Fr. mis kuulub nii Euroopa Punasesse nimestikku. kasvab augustis ja septembris lehiste (Larix spp. siledad. Gyroporus Quél.) (tahvel 63). lehise-õõspuraviku korjamine meil on tema harulduse tõttu keelatud.) Quél.).) Maire) silmapaistvalt särav-oranžikaskollaste kuni -punaste. katsumisel värvuselt muutumatute viljakehadega kastanpäkk (G. Lehtpuu-mükoriisaseened. Eosed käävjas-ellipsoidsed. katsumisel intensiivselt sinetav sinipäkk (G. säravalt kuldkollaste torukestega ilus seen. Eospulber valge. laiade nurgeliste. Kõdu.ja puidusaproobid. Jalg vatjas-viltja rõngaga.ja lehtpuu-mükoriisaseened. hiljem pruunistuvad. Jalg õõnes. dekstrinoidsed. cavipes (Klotzsch) Kalchbr.: Fr. Torukesed oliivkollased. radiaalselt paigutunud pooridega. võib eriti suuremates kogustes sööduna mõnel inimesel esile kutsuda kerge mürgituse (Gerhardt. Kastanpäkk on lehtpuu-mükoriisaseen. Söödav värskelt. kihina kergesti kübaralihast eraldatav.) P. Eosed ümar-ellipsoidsed. Heim (1969) peab seda perekonda puravikulaadsete seas kõige lähedasemaks mittelehikseentele. castaneus (Bull. Eoslavakandja pehmete. Eosed värvusetud. pikalt jalale laskuvate eoslehekestena. Karst. hiljem paljaste. meie kandis on nad tulnuka introdutseeritud lehiseliikide all. Ainuke Euroopas levinud liik – lepapuravik (G. Perekond kukeseenik. radiaalselt paigutunud pooridega. kust seent on leitud korduvalt aastatel 1970–1994. luidetel ja nõmmedel. Seeneniidid pannaldega. kuivade. Eestist leitud 1 liik – haruldane lehise-õõspuravik (B. tinglikult söödav. väikeste ümarate pooridega. Gyrodon Opat. ellipsoidsed kuni silinderjad. Viljakehad loorita. Eosed munajas-ellipsoidsed. jalale laskuvad. noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. See on kaneelpruuni kübaraga (kuni 15 cm) ja sama värvi jalaga. paksult viltjas-soomuselised. Loor puudub. Boletinus Kalchbr. mille olemasolu haruldusena on ka Eestis tõenäoline. kohati massiline valge lepa mükoriisaseen.: Fr.Perekond õõspuravik. cyanescens (Bull.) ning kastanpruunide. Eesti Punasesse raamatusse kui ka II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. Eestis 1 liik – kuld-kukeseenik (Hygrophoropsis aurantiaca (Wulfen : Fr. Sinipäkk on männi-mükoriisaseen. Eospulber oliivkollane kuni ookerpruun. 178 . algul viltjate. Lehise-mükoriisaseened. Hygrophoropsis (J. Torukesed kuldkuni oliivkollased. jalale laskuvad. väga pehme. seenekaitse). kasvab augustist novembrini metsades ja raiesmikel. kasvab meil augustis ja septembris liivastes männikutes. sage. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga. Perekond lepapuravik. labürintjate kuni nurgeliste.ja soolenähtudega mürgitus).

üksikud risomorfid on ainult viljakeha alumises osas. Eestis 1 perekond 4 liigiga. Paxillaceae Viljakehad lehikjad (lehtrikjad või servikjad). filamentosus (Scop. Harilik juurepähkel (R. kasvab liivastes männikutes. peaaegu kogu ulatuses kaetud pruunide risomorfidega.) (tahvel 64). Eesti tavalisemaid seeni on tavavahelik (P. Tavavahelikuga väga sarnane. olles erakordselt laia ökoloogilise amplituudiga. Rhizopogon Fr. kuid eosed on väiksemad.8 µm.). eosed käävjas-ellipsoidsed. roseolus (Corda) Th. Seeneniidid pannaldega. kasvab ainult lepikutes augustist alates. 9–10 x 3–4.Sugukond vahelikulised.) kasvab liivastes männimetsades. oliivkollaste eoslehekeste ja külgmise jalaga või hoopis jalata lehvikvahelik (P. eoslehekesed värvuvad vajutamisel kohe tumepruuniks. kihina tervikuna kergesti kübaralihast eraldatav. 1985. anastomoseeruvate. Gleebakambrid labürintjad. seega on tavavahelik söögiseente nimistust kustutatud. Bon. kollakas. Lepavaheliku mürgisuse kohta puuduvad otsesed andmed. Sugukond juurepähklilised. puisniitudel ja võsastikes.5 µm. gleebaga kokku kasvanud periid. Rhizopogonaceae Viljakehad arenevad maa all. Neid iseloomustab lihtne. Punakas juurepähkel (R. Lange) on välimuselt eelmise liigiga sarnane. Kasvavad koos okaspuudega.) kasvab samuti liivastes metsades. Juurepähkliliigid on kasutatavad lõnga värvimisel (vt. mis kasvab juulist novembrini mitmesugustes metsades. noorelt sügavalt sisserullunud kübaraservaga. luteolus Fr. Eestis kasvavad kõik Euroopa 4 liiki. Fr.) Fr. Mükoriisaseened või puidusaproobid. mis kasvab (tihti põõsjalt) okaspuupuidul metsades ja puithoonetes. sageli teeservades. Viljakehad muguljad või ebakorrapärase kujuga. kübar võib saavutada kuni 25 cm läbimõõdu. panuoides (Fr. säilitavad kaua valge värvuse.: Fr. 5. Paxillus Fr. kuid puudutamisel või lõikamisel muutuvad kohe roosaks või punaseks. hilisemal ajal ka tinglikult söödavaks. vahelikumürgitus). Tsüstiidid eoslavas puuduvad või olemas. Kaks ülejäänud vahelikuliiki on puidusaproobid: ekstsentrilise mustjaspruuni sametja jalaga. Tavavahelik on nii okas. viljakehad on õrnad. jalale laskuvate kollaste või pruunide eoslehekestena. vanalt on pruunid.). Samet. Eoslavakandja väga pehmete. nüüd on aga tõestatud tavavaheliku mürgisus (Bresinsky & Besl.6–6. samuti ehitusmaterjalil juulist oktoobrini. periid paks. See-eest on tavavahelik tuntud hea värviseenena (vt. Perekond vahelik. ellipsoidsed.8 x 2. Eosed on enamasti ellipsoidsed. pruunikaskollase viltjas-sametja kübara.) Fr. vulgaris (Vittad. Mükoriisaseened või puidusaproobid. siledad. eelistab lubjarikast pinnast.või oliivpruunid.) Fr. Viljakehad lihakad. Loor puudub.) Fr. Eestis palju harvem esinev liik on lepavahelik (P. Eosed pruunid. hiljem tõusevad maapinnale. Eestis teada 3 liiki. nii mändide kui ka kuuskede läheduses. 1988) (vt. viljakeha alumises osas on tihti steriilne osa. Perekond juurepähkel.ja lehvikvahelik puiduseentena ei ole söödavad.2–2. viljakehad on kollased kuni oliivpruunid. siledad ja hüaliinsed. kõik mittesöödavad. kuid tavavahelikule väga lähedase liigina võib ka tema mürgisust eeldada. moodustades leppadega mükoriisasid. Eospulber roostepruun. seentega värvimine). kuni 20 cm laia tumepruuni kübaraga sametvahelik (P.ja segametsades okaspuukändudel. Eestis esindatud 1 perekond 3 liigiga.) M. sageli ümbritsetud pruunide risomorfidega. Viljakehad on hallikas-.) (tahvel 64). atrotomentosus (Batsch: Fr. Pikka aega peeti tavavahelikku söögiseeneks. seentega värvimine). mis kasvab meil kaunis sageli juulist oktoobrini okas. mille kübar on suurte soomustega kaetud ning viljakehad peaaegu ei muutu vajutamisel pruuniks. 179 . Kollakas juurepähkel (R. involutus (Batsch : Fr.kui lehtpuu-mükoriisaseen.

ja huumusesaproobid. Haruldane liik Eestis on väikeste kreemide viljakehadega (kübar kuni 2. vahajas või kohev-vatjas. trihhodermi. Eospulber valge. mis seltsi juures. Võlvnutid on sügisese kasvuajaga. Seeneniitide süsteem monomiitne. 1 perekond 1 liigiga.] Viljakehad kuivad. hõredalt paiknevate eoslehekestena. Strobilomycetaceae Viljakehad puravikjad. Kübaranahk kuutise. eoslehekestes paralleelse. seenekaitse). Tsüstiidid eoslavas olemas. inamüloidsed. nõrgalt jalale laskuvad. Meil leitud ainult üks kord Harjumaalt Tallinna lähedalt kase-männimetsast oktoobris 1961 (Kelder. Kaunis sageli kasvab meie niitudel kaks liiki: üleni valgete viljakehadega niit-võlvnutt (C. Kübaranahk kuutise või iksokuutise tüüpi.ja huumusesaproobid. seeneniidid tavaliselt arvukate pannaldega. torukesed hallid. Ülekaalukalt kõdu.või limaloor. jalg must ja soomuseline. eriti lubjapinnasel. hiljem mustaks. looriga. Kübar noorelt silmatorkavalt kumer-võlvjas. Strobilomyces Berk. eriti tüüpilised hilisssügisel. eoslehekestes korrapäratu struktuuriga. mis on leitud üks kord oktoobris Läänemaalt kadakaniidult (Štšukin. Perekond limavesinutt.: Fr. Mükoriisaseened. & Miller) Bon). hügrofaanne-klaasjas. virgineus (Wulfen : Fr. Kõdu. Sugukond limanutilised. subparalleelse. harva kreemikas. 1989). Kõik liigid on söödavad. iksotrihhodermi või epiteeli tüüpi. Eoslavakandja torukestena. Pandlad eoskandade alusel medaljonikujulised. okas. S. Kübaranahk iksokuutise või iksotrihhodermi tüüpi. Eoslavakandja paksude vahajate. noorelt rõngaga. Perekonna ainus esindaja Euroopas. Seeneliha homogeenne. eosed erinevad kõigi teiste puravikulaadsete eostest (vt. siis mustaks. korrapäratu või lahkneva struktuuriga. ribilis-võrkjalt ornamenteeritud. Võib kasvada leht-.Sugukond soomuspuravikulised. Hygrophoraceae Eraldustunnused samad. sün. Seeneliha vatjas-kohev. mustjate pigmentidega. Eosed kerajatest silinderjateni. Evolutsiooniliselt kujutavad limanutilaadsed endast üleminekut kukeseenelistelt (Cantharellaceae) heinikulaadsetele (Tricholomatales) (Kovalenko.) Kovalenko. tihti väga varieeruva kuju ja suurusega. iksokuutise.5 cm) ja tugeva meeldiva seedripuidu lõhnaga seeder-võlvnutt (C. Kübar viltjas-soomuseline. juulist oktoobrini. Heim (1969) loeb seda perekonda lähedaseks puguseentele. Mõlema liigi viljakehad võivad saada suureks ja lihakaks (kübar kuni 8 cm). Selts Limanutilaadsed. Punasesse nimestikku kuuluv soomuspuravik (S. Loor puudub. Eestis 6 perekonda 46 liigiga.5 cm). eoslehekestes paralleelse.) Bon). russocoriaceus (Berk. õhukeselihalised. Camarophyllus (Fr. Eoskannad tavaliselt 4-. Eoslehekesed laskuvad pikalt jalale.) Bon) ning oranžikas-punakaspruuni värvusega aas-võlvnutt (C.: Fr. sama autori süsteemi on ka alljärgnevalt kasutatud. suhteliselt väikesed (kübar kuni 4 cm). Perekond soomuspuravik. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad. vastiku lõhna ja maitsega.. floccopus (Vahl : Fr. 1985a).) P. Kumm. subparalleelse või korrapäratu struktuuriga. Seeneliha vahajas. harva 1–3-eoselised. Loor puudub või esineb kiud.) P.) Berk. Kõdu. Pandlad puuduvad. ülal. Hygrophorales Viljakehad lehikjad. niit-võlvnutt võib aga olla ka täiskasvanuna mõnikord väga väike (kübar 1. keskse jalaga. Eosed kerajas-ellipsoidsed. Perekond võlvnutt. Gliophorus Herink Viljakehad (nii kübar kui jalg) paksult limased. Eestis 4 liiki. See on hästi äratuntav seen: kübar (kuni 15 cm) suurte mustjate katusekivijalt paiknevate turristipuliste soomustega. Karst. Cuphophyllus (Donk) Bon[sün. C. 180 .ja segametsades.) (tahvel 65) on ka Eestis haruldane Punase raamatu liik (vt. oktoobris ja novembris.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. pratensis (Pers. kogu viljakeha muutub katsumisel algul punakaks. Eestis 5 liiki. harva puidusaproobid. siledad. sugukonna iseloomustuses). strobilaceus (Scop. 1965). Eoslehekesed väga varieeruva kinnitusviisiga – peaaegu vabadest pikalt jalale laskuvateni. niveus (Scop. sün. Seltsis 1 sugukond. Seeneliha värvub lõikepinnal algul punakaks. silmatorkavalt pikad ja ahtad (5–7 korda eostest pikemad). Eospulber mustjaspruun. värvusetud. värviküllased.

D.ja lehtpuumükoriisaseened. eriti Põhja-Eestis. Eestis 9 liiki. Papagoi-limavesinuti viljakehad on noorelt üleni ererohelised. kuid punakate eoslehekestega (ja punaka vööndiga ka kübaralihas vstu eoslehekesi) seen on koonus-vesinutt (H. harva trihhoderm. oranžikas. on teada üks mürgine liik. spadicea (Scop. eoslehekestes lahkneva struktuuriga. Neljas mustuvate viljakehadega liik eristub kolmest eelnevast punaste pigmentide täieliku puudumise poolest – see on üleni sidrunkollaka. võib kasvada kuusikutes ja metsalagendikel septembris.või oranžikaspunane.) Herink) (tahvel 66) ja tellispunane limavesinutt (G. sageli. acutoconica (Clem. nõrgalt mürgine (vt.Väga esteetilise välimusega on 2 liiki: papagoi-limavesinutt (G. Tsüstiidid eoslavas tihti olemas.a.) P. Eestis 18 liiki.) P. kleepivad või kuivad. jalg allpool rohelist tippu kollakas. Niiduseentena on nad laialdase levikuga Eesti lääne. Lääne-Eesti saarte kadakaniitudel sage leina-vesinutt (H. vanemalt hallikasrohekate viljakehadega. mis on meil samuti sage. hiljem on kübar ja jalale kinnitunud eoslehekesed vahelduvalt tumerohelise-sidrunkollase-lihapunakakirjud. hallid.: Fr. kasvavad põhiliselt septembris.) P. Kesksel kohal on siin meie niitudel. mille eoskandadel on erinevalt kuhik-vesinutist alati 4 eost. Leisneri poolt Harjumaalt Vasalemma ümbrusest 1938. Perekond vesinutt. tihti teravduva tipuga. oliivrohekat tooni leidub vaid kübaral ja jala tipus.) Singer) (tahvel 67). alusel valge jala poolest. enamasti vähe erksalt värvunud – valged. kuhik-vesinutti on leitud isegi mais. vettinud-klaasjas.ja põhjaosas ning saartel. mustjaspruuni limase kiulise kübara ning kuiva kollase pruunikiulise. perplexus (A. Orton & Watling).kuni sarlakpunase. mõlemad liigid kasvavad Eestis harva metsaservadel ja niitudel.ja soolenähtudega mürgitus). chrysodon (Batsch : 181 . seenekaitse). chloroides (Malençon) Kovalenko.) (tahvel 67). Eoslehekesed laskuvad jalale. Kumm. conicoides (P. Tõmmu vesinutt on paigutatud Euroopa seente Punases nimestikus kõrgeimasse. Eoskannad suhteliselt lühikesed ja laiad ning eosed suhteliselt suured (võrreldes ebavesinuti perekonnaga). peamiselt Lääne-Eesti kadakaniitudel. Söödavuse seisukohalt on perekond tähtsusetu. nürikoonusja kübaraga. Viljakehad limased. olles sügisel aspektiivsed lubjarikastel kadakaniitudel ja puisniitudel. Samasugune.. Orton) P. tavaliselt erksalt värvunud. kuhu kuuluvad 4 Euroopa liiki on kõik ka Eestis olemas. harva iksotrihhoderm. conica (Schaeff. psittacinus (Schaeff. mao. Hygrocybe sciophana (Fr. chloroides (Malençon) Bon. mustuv ja kollane vesinutt on mürgised (vt. Sm. pruunides või kollakates toonides. eoslehekestes paralleelse struktuuriga. sama värvi jala ning kollaste eoslehekestega seen. tihti mustub vigastamisel. puhtalt kollaste eoslehekestega mustuv vesinutt (H. õhukeselihaline.) Singer. Tõelise haruldusena kogu Euroopas tuleb nimetada tõmmu vesinutti (H. kleepivad või limased.: Fr. iksokuutise või kuutise tüüpi. Valgetest. Loor puudub või esineb lima. Hygrocybe (Fr. kuid märgadel kasvukohtadel võivad nad ilmuda juba suvel. & Hesler) Kovalenko. see on kellukjas-koonusja teravatipulise. kuni 6 cm.H. Eoslehekesed ümardunult jalale külge kasvanud või jalale kinnitunud. Perekond limanutt.) Kühner). juunis.) F. pseudoconica J. H. kuulub ka Eesti Punasesse raamatusse (vt. H. Kuhik-. Lange. Eelmiste liikidega on väga sarnane üleni kollaste viljakehadega kollane vesinutt (H. sün. Kumm. Limavesinutid on sügisese aspekti seened. Kübaranahk iksotrihhodermi. sisaldab mahlata või vesija mahlaga täidetud piimasooni. sün. kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. karjamaadel ja niitudel. kuni 6 cm laiuse kübara. A-kaitsegruppi. conica var. mis on kergesti ära tuntav juba algselt tumeda. Kübar tüüpiliselt koonusjas. Karst. Viljakehade väiksuse tõttu ei tule vesinutid söögiseentena arvesse. H. Selles perekonnas eristub selgelt katsumisel ja vananedes mustuvate viljakehadega liikide rühm. Hygrophorus Fr.või kiudloor. nigrescens (Quél. mille eoskandadel võib olla 2 või 4 eost.: Fr. auct. sün. Vesinutid on sügisesed ja hilissügisesed seened.E. sün.ja huumusesaproobid. Viljakehad kuivad. persistens (Britzelm. kasvab meil metsaservadel. kasvab karjamaadel ja niitudel väga sageli. Okas. Kübaranahk kuutise või iksokuutise tüüpi. tristis (Pers. H. eriti Lääne-Eesti kadakakarjamaadel. Loor puudub. Eestis on teda leitud vaid ühel korral T. mao.H. lihakad.) Wünsche ss. rohtunud metsades ja võsastikes kasvav väga sage liik – kuhik-vesinutt (H. keskmised kuni suured (kübar kuni 20 cm). Seeneliha hügrofaanne. Seeneliha kohev-vatjas. Møller) (tahvel 67). Kõdu. Mõlema nimetatud liigiga on väga sarnane palju suuremate ja lihakamate viljakehadega (kübar kuni 9 cm lai).ja soolenähtudega mürgitus). üleni kuldkollase-ebemeline ebe-limanutt (H.). ent selle viljakehad ei muutu katsumisel mustaks. kuivade või vaevalt kleepivate viljakehadega liikidest on Eestis tuntud kaks suurt lihakat harva esinevat liiki: välimuselt väga kaunis.D. Tellispunase limavesinuti viljakehad on üleni tellispunased.

) (tahvel 69).).ja segametsade seent. mõlemad on kuuse-mükoriisaseened. seenekaitse). seenekaitse). jalg valkjas.) (tahvel 68) on meil ja kogu Euroopas aruldane. Okasmetsades kasvab meil kaunis sageli kuuse-mükoriisaseen ketas-limanutt (H. Eestis väga haruldane. tuleb tema söögiks korjamist haruldusena vältida. mõlemad tugeva. hyacinthinus Quél. Kollase. kuiv või nõrgalt kleepiv kitse-limanutt (H. discoxanthus (Fr. kasvab lehtja segametsades samuti lubjarikkal pinnasel. väga paksude ja hõredalt paiknevate eoslehekestega. Pilvik-limanutt kuulub Euroopa seente Punasesse nimestikku ning ka Eesti Punasesse raamatusse (vt. ebameeldiva. Teine liik on tamme-mükoriisaseen. Kautlast. H.). Mõlemad liigid on lubjalembesed. Tammikutes kasvab Eestis valge limanutiga väga sarnane lubjalembene. harunevkiuline (kuni 10 cm). agathosmus (Fr.) ja valge limanutt (H. mõned on iseloomulikud hilissügisele. Halli.).ja segametsades sagedased mõrumandlilõhnaga lõhnav limanutt (H. Tema kübar ja jalg on valkjal põhjal tihedalt kaetud purpurpunaste soomustega. 1971). olivaceoalbus (Fr. penarius Fr.). Mustasoomuselise kübara ja jala poolest on kergesti ära tuntav pisike (kübar kuni 3 cm) lõhnata. 1992b). see on oliivkollaka kuni -pruunika kübara. see kasvab sügisel tammikutes jt. kumer. eelmisele lähedane pilvik-limanutt (H. kasvavad laialehises metsades septembris ja oktoobris.ja sürjakuusikutes väga sage okaspuu-mükoriisaseen. valge ja punetav limanutt). Mõlemat liiki on Eestis seni käsitletud koos nimetuse all H.: Fr. Mürgiseid liike perekonnas ei ole. kuulub Euroopa seente Punasesse nimestikku.) K. punakaspruun. Enamik limanutte on tüüpilised sügisese aspekti seened põhilise kasvuajaga septembris ja oktoobris. seen kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. eburneus (Kalamees.kuni oranžikaskollaste eoslehekeste ja helekollase jalaga. see on okaspuu-mükoriisaseen ja leitud vaid üks kord Tallinnast pargist (Štšukin. Leisner Harjumaalt. kasvab tihti massiliselt noortes rohtunud männikutes. cossus (Sowerby) Fr. Grandjean & Maire) (tahvel 69). maitselt viha. Enamik limanutte on söödavad. kübara serv on püsivalt sisse rullunud ja peenviltjas.) Fr. Kult. erubescens (Fr. kuid haruldane värvuv limanutt (H.).) Fr. Ebe-limanutt on haruldase seenena lülitatud Eesti Punasesse raamatusse ning võetud ka riikliku kaitse alla (II kategooria) (vt. russula (Schaeff.) – eriti Põhjaja Lääne-Eesti loo. & Schwein. mille kübar on valkjaskreemika servaosa kõrval keskosas silmapaistvalt tumedam. tema viljakehad muutuvad katsumisel. väga harva. Kuiv limanutt on Lääne-Eestis ja saartel tammikutes üsna sage.: Fr.) Rea.) Fr.) Quél. mida meil seni käsitleti nimetuse all H.) Fr. öökülmade tagajärjel üleni laiguti punakaks värvuv ilus seen. hilissügisel sageli kuusikutes rühmadena kasvav täppjalg-limanutt (H. väga tugeva värvusemuutusega – viljakehad muutuvad katsumisel. küll aga ei kõlba mitmed liigid söögiks viha maitse ja halva lõhna tõttu (haisev. kasvab augustist novembrini kaasikutes ja kase-segametsades. mis kasvab samades kohtades ja samal ajal. 1971). Neist esimene on kase-mükoriisaseen.: Fr. samuti kuiv (kuni 10 x 1.) Dumée. vananedes ja kuivatamisel enamasti roostekollakaks. laialehistes metsades. Valgete limaste liikide rühmast kasvab meil augustist oktoobrini sageli kuusikutes ja kuuse-segametsades lõhnata ja oluliste värvusemuutusteta kuuse-limanutt (H.) Fr. discoideus (Pers. seenakaitse). seen on arvatud Euroopa Punasesse nimestikku. Talle on lähedane üleni oranžide või kuldkollaste viljakehadega kuld-limanutt (H. augustis.) Fr. pustulatus (Pers. See liik on samuti halvalõhnaline. hedrychii (Velen. piceae Kühner).5 cm). eburneus (Bull.) Fr. sün. mitmed liigid hakkavad kasvama juba suvel. Kahvatuoranžist tellispunaseni varieeruva kübaraga suur ja lihakas seen on mets-limanutt (H. (Kalamees. tipus valgeebemeline. chrysaspis Métrod). üleni paksult limane. camarophyllus (Alb. Teine.ja pruunivärvuselistest liikidest on Eestis okas. Punastest limanuttidest on üks liik – lubjalembene punetav limanutt (H. kuigi Eestis ei ole ta ohustatud liikide hulka arvatud.Fr. Okasmetsades on kaunis sage liik hallikaspruuni silmatorkavalt kiulise kübara (kuni 12 cm) ja jala ning valgete.: Fr. vananedes ega oluliselt ka kuivatamisel. Valgetest. Punasesse raamatusse kuuluv liik – hüatsint-limanutt (H. kuid on meil ja ilmselt kogu Euroopas üsna haruldane. lehelutikat meenutava lõhnaga: haisev limanutt (H.) ning oliivhallikaspruuni-soomuselise kirju jalaga oliiv-limanutt (H. hele.) (vt. tema kübar on juba noorelt põhivärvuselt purpurpunane ja lisaks sellele sama värvi peenesoomuseline. 182 .).: Fr. esimestest öökülmadest peale – novembris. paksult limaste viljakehadega liikidest kasvab Eestis kaks sagedast leht. kübara serv aga on paljas. kasvab metsades hilissügisel. aureus Arrh. oranži või punakaspruuni värvusega limanuttidest on Eestis juba esinemisajalt (hilissügisel.) (tahvel 68) ning vananedes kollaselaiguliseks (jala alusel rohekaks või sinkjaks) muutuvate viljakehadega kuiv limanutt (H. Erakordselt meeldiva lõhna poolest eristub hüatsindilõhnaline.: Fr.) Fr. mahedamaitseline. seda liiki on meil vaid üks kord leidnud T.) Fr. ei muuda värvust katsumisel. tema viljakehad on jäävalt valged.).: Fr.: Fr. vananedes ja kuivatamisel roostekuni mustjaspruuniks. Punase raamatu liike muidugi korjata ei tohi ja teisigi haruldusi tuleb vältida. detsembris) silmapaistev sügis-limanutt (H. kübar kuiv. hypothejus (Fr. nemoreus (Pers.

Kübaranahk trihhodermi. keskmise suurusega. vahel siderofiilsed (Lyophyllaceae). harva. üleni kuld.: Fr. metsatukkades juulist oktoobrini. silmapaistvalt kiulise kübara ja jalaga (kübar kuni 10 cm. hallikaspruunid.) Kovalenko) (tahvel 66) meenutab miniatuurset kukeseent (Cantharellus).ja keskmist ebavesinutti) ei tohi korjata nende kuuluvuse tõttu Punasesse raamatusse. jalg kuni 10 x 1. miniata (Fr. väga harva dimiitne või sarkodimiitne. mis erineb eelnevast peamiselt heledamate. väga varieeruva kuju ja suurusega. harva noorena lahknev. struktuur eoslehekestes paralleelne. Mittesöödavad.kuni oranžikaskollane. Meenutavad välimuselt heiniku (Tricholoma) perekonna hallide heinikute (Atrosquamosa) sektsiooni esindajaid. harva tsüanofiilsed. Soodes ja soometsades. Perekond ebavesinutt. eoslehekesed jalale külge kasvanud või laskuvad. Eoslehekesed jalale laialt külge kasvanud kuni pikalt laskuvad. Nimetatud neljast liigist palju suurem ja lihakam (kübar kuni 12 cm). Seeneliha hügrofaanne. kuivad. seenekaitse).) Kovalenko) (tahvel 70). Jalg kuiv. siledad või ornamenteeritud. subparalleelne või korrapäratu. Pseudohygrocybe (Bon) Kovalenko Viljakehad kuivad või vaevalt kleepivad. veripunase nürikoonusja kübara ja kollase või punase jalaga ning kollaste kuni oranžikaspunaste. Neohygrocybe Herink Viljakehad tumedad. niitudel. Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik (vt. leitud üks kord Valgamaalt Koiva puisniidult septembris 1985. turbasammalde (Sphagnum L. eoslehekesed jalale laialt külge kasvanud. jalaga või jalata. Loor puudub. vigastamisel muutumatu värvusega.l. seen kasvab niisketel niitudel. levikult sage ebavesinutt. nitrata (Pers. Eoskannad (1-)2–4-eoselised. kahvatukollakate kuni hele-roosakasoranžide eoslehekeste poolest. Loor puudub või esineb. Euroopas kuulub Punasesse nimestikku. Eosed värvusetud. Seeneniitide süsteem monomiitne. normaalse pikkusega.) Kovalenko) (tahvel 70). harva sültjas. Heinikulaadsed on lehikseente (Agaricales s. Eospulber heledavärvuseline: valge. kaunis sageli. ceracea (Fr. kuutise või iksokuutise tüüpi. Valdavalt kõdu. kuni 5 korda eostest pikemad. coccinea (Pers. Üleni ereveripunane.) seas kasvab samal ajal harva kinaver-ebavesinutile väga lähedane soo-ebavesinutt (P. mille kinaver. teised viljakehaosad on samuti punased. värviküllased.) hulgas päritolult ürgseim rühm. Selts Heinikulaadsed. harva kinnitunud või vabad. Viljakehade väiksuse tõttu perekonda kuuluvad liigid söögiseentena arvesse ei tule. Eestis 1 liik – leelis-uhivesinutt (N. 183 . Seeneliha homogeenne. Eoslavatsüstiidid väga erineva kuju ja suurusega või puuduvad. Väga harva esineb meil puisniitudel ilus suur. Samuti punase soomuselise kübaraga. kasvavad igasugustes maismaakasvukohatüüpides alates kõige kuivematest nõmmealadest ja lõpetades soodega. harvem voltidena või peaaegu sile. puisniitudel. amüloidsed või inamüloidsed. seenekaitse). jalale külgekasvanud eoslehekestega seen on hiid-ebavesinutt (P. Eestis 5 sugukonda. soodes. P. lepida (Arnolds). Eestis 9 liiki. Tricholomatales Viljakehad lehikjad. ookrivärvi. sün. kasvab meil juulist alates soostuvates okasmetsades. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (vt. Punase värvusega kaunitest pisikestest liikidest (kübar kuni 4 cm) vajab kõigepealt nimetamist kinaver-ebavesinutt (P. enamasti suhteliselt väikesed ja õhukeselihalised.) Kovalenko) (tahvel 66). harva tsüfelloidsed. intermedia (Pass.) Kovalenko). välimuselt eriti kaunis soomusteta kübaraga seeneke on meie soometsades augustis ja septembris harva esinev veri-ebavesinutt (P. helobia (Arnolds) Kovalenko). Eoslavakandja eoslehekestena. eoslehekestes subparalleelse struktuuriga.kuni veripunane kübar on üleni tihedalt sama värvi peenesoomuseline. Kübar tüüpiliselt poolkerajas kuni kellukjas. seeneniidid pannaldega või ilma. cantharellus (Schwein. mille laikellukjate hallide kübaratega (kuni 7 cm).) Kovalenko). Kollastest sagedastest liikidest kasvab sügisel meie niitudel ja hõredates metsades lühidalt jalale laskuvate eoslehekestega kollane ebavesinutt (P. Kahte suurt ja lihakat liiki (hiid. idupoorita. eriti männikutes.ja huumusesaproobid metsades. Saproobid mitmesugustel substraatidel ja mükoriisaseened. hõredalt paiknevate paksude hallikate eoslehekestega viljakehad on tugeva leeliselõhnaga. Jalg ei eraldu kergesti kübarast.) Kovalenko). karjamaadel. on ka parasiite. jalale laskuvate eoslehekestega kukeseen-ebavesinutt (P. mis kasvab harva niitudel septembris. mürgiseid liike ei ole. Mürgiseid liike ei ole.: Fr. kuid oranži jala ja helekollasete. roosa või lilla. soodes ja soometsades juunist hilissügiseni. olles meie varaseim. Kübaranahal võimalikud kõik ehitustüübid. kiuline. kasvavad rohtunud paigus. punicea (Fr. kreem. Kübar tavaliselt soomuseline.5 cm) keskmine ebavesinutt (P.Perekond uhivesinutt. ka kübar ja jalg on oranžikaspunased.

tihedalt asetunud. Harvem esineb kinaverpunane pisisirmik (C. & Schwein. talviste sulade ajal. elevandiluuvalkja ookerkollaselaigulise kübara. vähelihakad. Eoslavatsüstiidid pudeljad. Pandlad olemas.) alt. Huumusesaproobid. põõsjalt parkides ja võsastikes. jalg kuni 5 x 1 cm). ebameeldiva gaasitaolise lõhnaga säärissirmik (C. Kübar limane. terrei (Berk. jalale kinnitunud kuni peaaegu vabad. enamasti inamüloidsed ja tsüanofiilsed. Eoslehekesed valged. väga laiade. Perekond säärissirmik.) Singer ex Bon). amüloidsed või mitte. ononidis Arnolds) on Eestis harva esinev seen niitudel rohttaimede kulul. Eestis 5 liiki. Kübaranahk epiteeli tüüpi. Jalg rõngasja tsooniga. Eoslavakandja eoslehekestena. lisaks on ta Eestis veel II kategooria riikliku kaitse all (vt. Kübar väike. Kübaranahk hümenidermi tüüpi.) P. amüloidsete. millest allpool teralise kattega.) Fayod) ja hallikasroosaka värvusega. Eosed siledad. fracidus (Fr. Eospulber valge. Karst. jasonis (Cooke & Massee) Harmaja). hilissügisest varakevadeni. puisniitudel. Viljakehad on keskmise suurusega (kübar kuni 5–10 cm. Kübar jahukas-teralise kattega. Seeneliha kiuline. jahulõhnaga.) kasvab Eestis massiliselt kõdunenud ja elavatel lehtpuudel. matt. inamüloidsed. Eestis 1 väga haruldane liik: kiiljaslehine sametheinik (D. Eosed siledad. sametja ilmega. atsüanofiilsed. Perekond pisisirmik. Mittesöödavad. amianthinum (Scop. erineb eelmisest liigist suuremate eoste 184 . seeneniidid enamasti pannaldega. Kübar väike (kuni 5 cm).ja palumännikutes. seenekaitse). tsüanofiilsed. nõgusalt jalale külge kasvanud. Kübar pealt tihti teralis-jahujas või sametjas või/ja radiaalkurruline. Karst. Puidu-sametkõrges (F. hariliku hobukastani (Aesculus hipocastanum L. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse. kuni 6 cm. Jalg rõngaga. Seent on Eestis leitud ainult ühest kohast Saaremaalt. see on ere-kinaverpruuni kübaraga ning erinevalt eelmistest liikidest silmatorkavate tsüstiididega eoslavas. mütsikjad. mis moodustub loori rebenemisel tekkinud teralis-vatjas-ebemelisest kattest ülal lõppeva rõngataolise paksendusega. Eospulber ookerkreemikas. Eoskannad pole siderofiilsed. eosed 8–9 x 4. Kübaranahk trihhodermi. pikalt juurduv. Eestis kolm liiki.Sugukond Sametheinikulised. Cystoderma Fayod Viljakehad väikesed või keskmise suurusega. cuneifolium (Fr.) Fayod). velutipes (Curtis : Fr. ebameeldiva lõhna ja maitsega haisev pisisirmik (C.) ainult Valgamaalt Lüllemäelt jaanuaris. Loor olemas. Perekond sametkõrges. Seeneliha väga habras. Seeneniitide süsteem monomiitne. Eosed siledad. Chamaemyces Batt. Eestis 1 liik: poolkeraja limase kübaraga. Pandlad seeneniitidel olemas.ja puidusaproobid. need peaaegu vabad kuni jalale külge kasvanud. limane.7 cm). võsastikes. peaaegu vabad.) Donk). Metsades. valkja. kahvatuookerjad kuni kreemikad. Kõdu. peaaegu kolmnurksete valkjate eoslehekestega. mesikollane. carcharias (Pers. kaulo. kasvab samuti okasmetsades sügisel. kuiv. keskmise suurusega või väikesed. Liiki on leitud üks kord Viljandimaalt Voorult taluaiast murult. lühiellipsoidsete eostega (kuni 6 µm). C. Eoslehekesed valged. hümenidermi või epiteeli tüüpi. aedades. triibuline. eriti pajuvõsastikes. Pandlad olemas. Eoslehekesed nõgusalt kuni laialt jalale külge kasvanud. Seent iseloomustab väga tabavalt eestikeelne nimi – jalg on nagu pistetud “säärsaapasse”. kaunis lihakad. kaneelpruuni kuni roostepunase värvusega roostepunane pisisirmik (C. Kolm liiki on meie okasmetsades augustist novembrini väga sagedased: ookerkollase värvusega kollane pisisirmik (C. sün. Eestis 9 perekonda 17 liigiga.) Fayod). Muus osas tunnused samad. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. paksult sametjas. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. granulosum (Batsch : Fr. mis erinevad omavahel substraadilt ja eoste suuruselt. hügrofaansed. Jalg mustjaspruun. Esinevad silmatorkavad heilo-. cinnabarinum (Alb. Säärissirmik kasvab sügisel rohtunud kohtades.) Fayod). kiiljate. Flammulina P. mis seltsi juures. sirmikjad. Tsüstiidid arvukalt olemas kõigis viljakeha osades.ja pileotsüstiidid.: Fr. & Broome) Harmaja. Dermolomataceae Viljakehad kõrgesjad. ex Earle Viljakehad sirmikjad. Loor olemas. mis kasvab oktoobris nõmme. inamüloidsed. Eosed siledad. Eospulber valge. lühikese jalaga (kuni 4 x 0. Perekond sametheinik. Valga. Kulu-sametkõrges (F. erineb kõigist teistest liikidest läbinisti kollase viljakeha poolest. Viljakehad kõrgesjad. Tsüstiidid eoslavas enamasti puuduvad. metsades. Eoslehekesed valkjaskollased. Pandlad seeneniitidel olemas.5–6 mm. Eospulber valge või valkjaskreem. mis on lähemalt käsitletud Saare (1997) töös. See on hallikaspruuni radiaalkiulise praguneva kübaraga (kuni 3 cm). rohtunud paigus. heinikjad või sirmikjad. seni meil leitud ristikult (Trifolium pratense L. Dermoloma (Lange ex Singer) Herink Viljakehad kõrgesjad kuni heinikjad. õhuke. Kõdusaproobid metsades. muruplatsidel. lubjalembene. Rohtunud kohtades.ja Pärnumaalt on harva leitud kuld-pisisirmikut (C.

Kübar kuni 25 cm läbimõõdus. Jalg kõhrjas. Erakordselt esteetilise silmatorkava liigina kutsub kuldmampel seenestajat seent söögiks kaasa korjama. Mürgine (vt. Kübaranahk epiteeli tüüpi. kuldpruun kuni lõvikollane. 1986). vahel kibedamaitseline kibe käbikõrges (S. fennae Bas) on meil leitud vaid üks kord 2000. tee. püsib kaua mütsjalt kumer. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Männikäbidel kasvab aprillist juunini kaks liiki: hallikaspruuni kübara ja pikalt teritunud. väikesed. Eoslehekesed väga laiad. Eoslehekesed roostekollased. millest allpool teralis-jahukas. radiaalkurruline. Strobilurus Singer Viljakehad kõrgesjad.ja soolenähtudega mürgitus). lantsetjat tsüstiididega. õhukeselihalised.) (tahvel 71). tänapäevaks on ta muutunud üheks massilisemaks seeneks kogu Eestis (Raju.5 mm). Käbisaproobid. liivikutel. nõgusalt jalale külge kasvanud. & Pouzar).: Fr. kasvavad peamiselt kevadel märtsist juunini okas. suured. õhukeselihalised. Kasvab väga sageli parkides. Väga haruldast valkjat sametkõrgest (F. nõgusalt jalale külgekasvanud eoslehekestega. paksult teralis-jahuja kirmega.5–5. Kogu maailmas ainult 1 liik – kuldmampel (Ph. Kübaranahk trihhodermi tüüpi.poolest (9–14 x 4. Heilotsüstiidid pudeljad või põisjad. Phaeolepiota Konrad & Maubl. platyphylla (Pers. Eosed siledad. inamüloidsed. stephanocystis (Kühner & Romagn. Toiduks valmistamisel lõhnab seen ebameeldivalt.: Fr. tömbitipuliste tsüstiididega kuuse-käbikõrges (S. valge kiudlooriga lõhnata seen. tsüanofiilsed. tihti hiiglaslike kogumikena (tuhandeid ja kümneid tuhandeid viljakehi). Eospulber valge. Pandlad puuduvad. tsüanofiilsed. sealhulgas ka hilissügisel. kaunis paksukestalised (0. Liik avastati Eestis 1950-ndatel aastatel Tartu lähedalt Ihastest.) Maire ex Konrad & Maubl.) Singer) ja kollakaspruuni kübaraga. Eospulber valge kuni kreem. Viljakehad väga ilusad. hall kuni hallikaspruun. Leucocortinarius (Lange) Singer Viljakehad heinikjad. hõredalt asetunud.ja segametsades.ja lehtpuupuidul maist kuni hilissügiseni. Esineb kiudloor. Palju mürgitusjuhte esines erakordselt rikkalikul seeneaastal 1998. lihakad. tipus jahukirmeline. käävjas-ellipsoidsed. Eoslehekesed valged kuni kreemid. Pandlad olemas. jalale ebapüsiv kiudrõngas. söödav. Perekond hiidkõrges. mõlemad liigid on värskelt söödavad. Tsüstiidid eoslavas arvukad. ta on omapärase maitsega ega meelitagi eriti sööma. suured. Jalg ookerkollane. pleurotsüstiidid puuduvad.ja soolenähtudega mürgitus). mis kasvab sageli kõdunenud okas.5–1 mm). Megacollybia Kotl.: Fr. Neid asjaolusid arvestades paigutame kuldmampli tinglikult söödavate seente hulka ning ei soovita teda söögiks korjata. Jalg kiulis-kõhrjas. Eospulber valkjas. antropogeensetel kasvukohtadel augustist novembrini. aedades. Okaspuu-mükoriisaseened. alusel ohtrate valgete risoididega.) Singer) (tahvel 125) on kollakaspruuni limase kübaraga (kuni 12 cm). põõsastikes.) Singer). Tsüstiidid puuduvad. Pandlad esinevad. valkjad. bulbiger (Alb. inamüloidsed. Puidusaproobid. 185 .a. Puidu-sametkõrges on hinnatud talvine söögiseen. juurduv. ex Hora) Singer). & Pouzar Viljakehad heinikjad kuni kõrgesjad. & Schwein. Eosed siledad. värtenjad või pudeljad. kruusakarjäärides jm. kübarale jäävad loorist valged kiudjad ebemed. kahetuumalised. Ainuke liik kogu Euroopas ja Eestis on hiidkõrges (M. Värskelt söödavad.) Kotl. radiaalkiuline. kasvab kuusemetsades augustist novembrini kaunis sageli. inkrusteerunud.ja metsaservadel. Eosed paljad. 1977. Massiline liik kuusekäbidel maikuus on hallika kuni mustjaspruuni kübaraga ja pudeljate. esculentus (Wulfen: Fr. inamüloidsed. Perekond käbikõrges. tenacellus (Pers. Söödav on ka teine liik. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Lääne-Virumaalt Pariisist. aurea (Matt.suured. värvusetud. inamüloidsed. eriti hilissügisel. mao. Eospulber ookrivärvi. Kübar kuni 15 cm. Kuldmampli söödavuse ja mürgisuse küsimus on aga väga problemaatiline – osa inimesi talub teda normaalselt ka värskelt sööduna. teised (ja küllalt paljud!) aga võivad saada mürgituse isegi kupatatud seentest (vt. millega eoslehekesed noorelt on täielikult kaetud. mao. Perekond ebavöödik. Perekond kuldmampel. Pandlad seeneniitidel olemas. Eosed peaaegu ümarad. Eoslehekesed jalale kinnitunud. jässakate jäme-pudeljate tömbitipuliste tsüstiididega männi-käbikõrges (S. valge või pruunika äärismugulaga jalaga.: Fr. Perekonna ainuke liik ebavöödik (L. Esineb silmapaistev loor. Mõni uurija paigutab selle perekonna šampinjonilaadsete (Agaricales) või vöödikulaadsete (Cortinariales) seltsi. mida peale kevadise aja esineb lainetena veel korduvalt läbi aasta. ilusa avara lehterjalt tõusva nahkja rõngaga. peaaegu vabad. kraavides. Perekond paigutatakse tihti vöödikulaadsete (Cortinariales) seltsi.

parkides septembris ja oktoobris. Maheda maitsega. Eoskannad siderofiilsed. tihti jahulõhnaga. Eoslavatsüstiidid puuduvad. harva puidusaproobid ja -parasiidid ning seenesaproobid ja -parasiidid. heledad. mürgiseid liike ei ole teada. Seeneniidid pannaldega. kõhtjad. Calocybe Kühner ex Donk Suurte heinikjate paksulihaliste (kübar kuni 15 cm) kreemikasvalgete viljakehadega seened. inamüloidsed. pruun kuni pruunikashall (tahvlil esitatud 2 värvusvormi). Euroopas ja Eestis 2 liiki: kübara pinnal arenevate tähtjate klamüdospooridega tolmav parasiitlehik (A. mis kasvab kaunis sageli lehtpuupuidul metsades. Kübaranahk kuutise. Eospulber valge.: Fr. Puidusaproobid. Kõduja huumusesaproobid. valdavalt hügrofaansed. Loor puudub või esineb. Asterophora Ditmar : Fr. vahel redutseerunud (parasiitlehikutel). Xerula Maire Viljakehad kõrgesjad. Eospulber valge või kreem.5 cm. Need liigid on lubjalembesed. Loor puudub. Loor puudub. Eosed siledad. keskmise suurusega. inamüloidsed. Eoslavatsüstiidid tavaliselt puuduvad. Lyophyllum P. tume-hallikaspruuni kurrulise kübaraga. heinikjad või lehtrikjad. jalale laskuvate eoslehekestega.) Singer ex Donk) (tahvel 74). inamüloidsed. Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud kuni lühidalt laskuvad. Eestis 1 liik – kevadel (juunis) niitudel. vesijate laikudega. Eoslehekesed valged. ulmarius (Bull. Viljakehad lihakad. longipes (Bull. valkjad või hallid. teine haruldane. Eospulber valge. Tsüstiidid eoslavas suured. mis jalale külge kasvanud või laskuvad. Seeneniidid pannaldega.Perekond ebakõrges.) Dörfelt) ning harjaskarvase kuiva hallikaspruuni kübara ja jalaga harjas-ebakõrges (X. delica). mille mass on pruunikas. mükoriisaseened metsades. Karst.: Fr.: Fr. Kandeosed hüaliinsed. lycoperdoides (Bull. mõnikord ekstsentrilise jalaga. Mitu head söögiseent värskelt. Eoskannad karminofiilsed. Eoslehekesed hambaga jalale külge kasvanud. silmatorkavad (kuni 120 µm). hallikaspruuni kuiva jalaga juur-ebakõrges (X. Viljakehad väikesed. L. aggregatum (Schaeff. gambosa (Fr. juurduva jalaga kinnituvad tavaliselt lehtpuujuurtele. eriti laialehistes. Heinikjate või lehtrikjate.) Singer. redutseerunud. Puidusaproobid. Seenesaproobid või -parasiidid. hallid või pruunid. Liik on varem kuulunud serviku (Pleurotus) või kobarheiniku (Lyophyllum) perekonda.) Maire). Kübaranahk kuutise tüüpi. Eestis 6 perekonda 20 liigiga. inhügrofaansed. Seeneniitide süsteem monomiitne.) Kühner) (tahvel 72): kübar (kuni 15 cm) hügrofaanne. inamüloidsed. Kübar kuni 10 cm läbimõõdus. tsüanofiilsed klamüdospoorid. lehtrikjad. tugeva jahulõhna ja -maitsega. sõlikjad või kõrgesjad. sün. Eestis 2 liiki. harjaskarvase ja kuiva või limase kübaraga. sün. eriti mustjal ja kuival pilvikul (Russula adusta. pika juurduva karvase või limase jalaga. parkides. Värskelt väga maitsev söögiseen. kuni 2.) Ditmar: Fr. tsüanofiilsed.) Singer). poolkerajate või kellukjate kübaratega ning paksude. Eestis 1 liik – servikheinik (H. kasvavad Lääne. hõredalt paiknevad. Jalg enamasti ekstsentriline. Eoskannad karminofiilsed.) Redhead). noorena hästinähtava siidja looriga loor-parasiitlehik (A. Viljakehade pinnal või eoslehekestel moodustuvad siledad või thtjas-ogalised. mõlemad kaunis harvad: paksult kleepiv-limase. pudens (Pers.) Singer. hümenidermi või trihhodermi tüüpi. decastes (Fr. puisniitudel ja lookadastikes “nõiaringidena” kasvav kevad-võluheinik (C. tihti põõsja kasvuviisiga. siledad. X. 186 . seeneniidid pannaldega. Perekond kobarheinik. värskelt söödav. Tihti põõsjate kogumikena. punkteeritud või ogalised. Saproobid kõdul ja huumusel.ja Põhja-Eestis ning saartel laialehistes metsades ja puisniitudel. Lyophyllaceae Viljakehad heinikjad. muutumatu värvusega viljakehadega kobarheinikute grupis (sektsioon Difformia (Fr. Perekond võluheinik. laiad. puisniitudel. Eosed siledad. Esimene liik on Eestis sage. Perekond servikheinik. tihedalt vatjas-viltja. aedades augustist oktoobrini. kasvavad kõdunevatel pilvikute ja riisikate viljakehadel juulist oktoobrini. Tavaline on põõsas-kobarheinik (L. Hypsizygus Singer Viljakehad servikjad kuni heinikjad. parasitica (Bull. radicata (Relhan: Fr.) ja eoslehekestel arenevate siledate klamüdospooridega. Eosed siledad. valged. Sugukond kobarheinikulised. Pandlad esinevad.) Kühner) esineb Eestis 4 liiki. paljad ja siledad. tsüanofiilsed. valkjad kuni kreemikad. Eospulber kreemikasvalge. põõsjalt või kägarikena koos kasvavate. Augustis ja septembris lehtmetsades. tihti ebaselgelt diferentseerunud. Eoslavakandja eoslehekestena. jalale nõgusalt kuni hambaga külge kasvanud. keskse. Perekond parasiitlehik. mõnikord moodustub arvukalt klamüdospoore (parasiitlehikutel). Eosed siledad. lihakate. Eoslavatsüstiidid puuduvad. R.

jalg samuti hallikas. eelmisel kõverdunud-tilkjad (käävjad) eosed. 1986). Teise rühma kuuluvad kobarheinikud (sektsioon Lyophyllum) kasvavad üksikute viljakehadena. Karjamaadel kasvab seen eriti kariloomade uriinikohtades. perekond hallik. turbasamblaga seotud liik. L.: Fr. loricatum (Fr. Orton.. fallax (Peck ex Sacc. rohtunud tee-. sitke ja kõva seeneliha ja kübaranahaga. aedades. Moser. Süstemaatiliselt kriitiline rühm.) Singer). ionides (Bull. väga tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekestega.) Bon) (tahvel 74). kreemikad või pruunikad. inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). mis on Eestis nõrgalt uuritud. mis viljakehade arenedes üsna kiiresti jälgi jätmata kaob. leucocephalum (Fr. prügistes kohtades jm. seni teada ainult ühest kohast Võrumaalt. kõik kasvavad meil harva. kasvab tihti massiliselt hilissügisel. eriti inimtegevusega seotud paikades. Selles perekonnas on Euroopas ja Eestis üks liik – trihholomell (T.ja huumusesaproobid. 187 . Kessulaid). kasvab maapinnal põõsjate kogumikena. rancida (Fr. kübaral ärapühitava härmakirmega. kraavi.D.eoslehekesed valkjad. paiguti puujalt harunevad üleni hallid viljakehad kasvavad välja ühest hiiglaslikust. amygdalosporum Kalamees) on eosed mandeljad. seejärel halliks ja lõpuks mustaks. conglobatum (Bres. valkjate eoslehekeste ja jalaga. Tricholomella Zerova ex Kalamees Väikeste või keskmiste. connatum (Schumach.) Bon).. Need kaks liiki erinevad omavahel selgelt eoste kuju poolest. eosed kerajad. semitale (Fr.) P.) Bon) kasvab kaunis sageli niitudel. Perekond pisiheinik. noorelt aga on loor jalal rõngana veel hästi nähtav. L. nad on heinikja haabitusega ning nende värvus muutub katsumisel punakaks. Kübaranahk hümenidermi või trihhodermi tüüpi. Tephrocybe Donk) liikide viljakehad on väikesed.ja kõdusaproobid metsades sügisel ja hilissügisel. persicolor (Fr. T. üleni hall. mephitica (Fr.) Singer) (tahvel 73) on hästi äratuntav tavaline seen Eestis. eriti eoslehekestel.) viljakehad muutuvad enne sinkjaks ja alles seejärel mustaks. fumatofoetens (Secr.) Singer) – pisike (kübar 0. väiksuse tõttu kõik söögiseentena tähtsusetud.) Kühner) (tahvel 73). roosades või violetsetes toonides viljakehadega seened. sün. Karst.: Fr. puisniitudel. Kõik nimetatud neli liiki kasvavad meil juulist novembrini metsades. chrysenteron (Bull. eosed siledad või näsalised. Liharoosa värvusega põõsas-pisiheinik (R. septembris (Urbonas jt.) Kühner ex Kalamees) muutub viljakeha katsumisel kohe mustaks.ja metsaservadel. L. metsasihtidel. fumosum (Pers. Noortel viljakehadel ilmneb valge loor. lühidalt jalale laskuvad.ja nahk-kobarheinik on värskelt väga head söögiseened. õhukeselihalised. Eosed näsalised.) P. Eestis 4 liiki. Viimasel liigil on piklik-ellipsoidsed. Harva kasvab meil tumepruuni kübaraga. siledad. Kuusikutes on sage kõdusaproob pisi-kobarheinik (L. viljakeha aga muutub esialgu siniseks. Eestist kirjeldatud uuel liigil mandeleoselisel kobarheinikul (L. lõhnata. kuid ka lookuusikutest Eesti läänesaarestiku väikesaartelt (Abruka. niitudel ja karjamaadel sügiskuudel. Erakordselt tugeva jahulõhnaga ja pikalt pinnases juurduva jalaga tavaline okasmetsaseen on jahu-kobarheinik (L.: Fr. tüvi. sün.) Singer.) Zerova ex Kalamees.) Konrad & Maubl.) M. Väikeste (kübar kuni 7 cm) õhukeselihaliste. Lilla viljakeha poolest paistab silma üsna haruldane lilla pisiheinik (R.. kus rohi on uriinist “kõrbenud” ja pruunistunud. Rabades on tavaline seen soo-kobarheinik (L. erksalt kollastes. heinikjate viljakehadega valged lihakad seened. mis kasvab harva lehtmetsades.) Bon) (tahvel 74) ja kuld-pisiheinik (R. mida on leitud peamiselt laialehistest metsadest. Karst. mille väikeste kübaratega (kuni 5 cm). leucophaeatum (P.ja segametsades kääbus-pisiheinik (R.: Fr. mürgiseid liike ei ole.).) Schaeff. vastiku magus-imala lõhnaga. Eestis on teada 4 liiki. valge kobarheinik aga mittesöödav (vt. Trihholomell on värskelt hea söögiseen. nahkjas-kõhrjas. hallid. Varem on liiki käsitletud võluheiniku (Calocybe) perekonnas. tihepõõsjate kogumikena kasvav valge kobarheinik (L. cinerascens (Bull. kõrgesjad. Kääveoselisel kobarheinikul (L. Lõhnava kobarheiniku (L. Hanikatsi. Rugosomyces Raithelh. Perekond trihholomell. palustris (Peck) Singer) – pisike. Kollase viljakehaga liikidest on meil kaunis levinud okas-. leht. kõrgesjate. kuid ka okas. Nad on huumuse.5–1.ja segametsades. pruunides. Põõsas-. kõhrjas-sitke. sinkjaks või mustjaks. hallikaspruunid või mustjad. Kasvavad metsades ja niitudel suvel ja sügisel. sün. sün.5 cm) valkjashall seeneke. üleni jahukirmlise jalaga. Kobarheinikute kolmanda rühma (sektsioon Tephrophana (Fr. Üleni valge. omapärase spetsiifilise lõhnaga nahk-kobarheinik (L. parkides. tihedast pinnases arenevast seeneniidistiku kägarikust.) Zerova). constrictum (Fr. esineb mitmeid leesaproobe. eoslehekesed kübara värvi hallikad. Lähedane liik on meil harva esinev tüvi-kobarheinik (L. sün.M. Kõdu. Jalg võib olla pikalt pinnases juurduv. Eestis praeguseks teada 3 kindlat liiki. jahulõhnaliste. enamasti jahulõhna ja -maitsega. parkides.

Collybieae Viljakehad kõrgesjad või nööbikjad. tavaliselt suurte kogumikena. teda kasvab meil harvem. värvusetud. väga õhuke. Okas. Tsüstiidid eoslavas ja kübaral olemas. Levinuim liik mitmesugustes metsades juunist oktoobrini (esimesi varasuviseid seeni Eestis juunis) on kollakaspruunide. Seeneliha õhuke. Ainuke liik Euroopas ja Eestis on kriitservik (C. mittesöödav.). Kübaranahk trihhodermi tüüpi. Kumm. kõrgesjad. asema (Fr.: Fr. sitke. Kumm. kiuline. atsüanofiilsed. Kumm. tihti just hilissügisel kasvav võikõrges (C. C. söödav. hallil teisendil (C. väga õhukeste viljakehadega ja valkjate eoslehekestega metskõrges (C.. Võikõrgesega väga sarnane. Kõrgeste triibus. kriitvalged. butyracea var. Eosed inamüloidsed. Puidusaproobid.: Fr. septembris. noorena võib olla lahknev. eriti niisketes. jalata või lühikese (1–2 mm) jalaga.) P. Eoslavatsüstiidid puuduvad.ja segametsades kasvab septembris ja oktoobris kaunis sageli lihakas.) P. keerdkiulise jalaga on männimetsades sage keerdkõrges (C. tihti amüloidne või dekstrinoidne või ramealis-struktuuriga. kuid maheda maitsega ja tugeva roisklõhnaga seen on Eestis väga harva esinev hilissügisene roiskkõrges (C. valge kuni helepruunikas. Collybia (Fr. sün. Eosed kerajad või veidi nurgelised. Cheimonophyllum Singer Viljakehad servikjad või selgmiselt kinnituvad. viha maitsega. dryophila (Bull. confluens (Pers. impudica (Fr. Jalg kõhrjas-kiuline. eoslehekesed jalale ülge kasvanud kuni peaaegu vabad. inamüloidne. harva servikjad. harva ramealis-struktuuriga.) P. pahteljas kuni poolkerajas. Eosed siledad.) Quél. maculata (Alb. Kumm. varise. Eestis 5 perekonda. butyracea (Bull. Mõned liigid on värskelt söödavad. harvem huumuse-.A. söödav.).: Fr. Valdavalt kõdu. Peamiselt kõduja puidusaproobid. tihti niitjas. Seeneliha kiulis-elastne kuni kõhrjas. kollakaspruuni värvusega kobarkõrges (C. Eoslavakandja eoslehekestena. Eospulber valge või kreemikas. butyracea) on kübar tume-punakaspruun. Sellele lähedane. candidissimum (Berk. tihti nahkjas või kõhrjas. Seeneniitide süsteem monomiitne või sarkodimiitne. luteifolia Gillet) on eoslehekesed erekollased. väikesed kuni keskmise suurusega. enamasti hügrofaansed. mis on äratuntav silmapaistvalt jäme-nuija jala ja rasvaläikelise kübara poolest. Eestis 16 liiki.) Singer). inamüloidsed. seeneniidid pannaldega või ilma. kuid ainult ülaosas karvase jalaga on Eestis harv jäik kõrges (C. inamüloidsed. kuid ühtlaselt silinderja. üleni karvase jalaga. Kübar pisike (kuni 1 cm). Võikõrgese tüüpteisendil (C. kübaral ja/või jalal tihti olemas. Perekond kõrges. Marasmiaceae Viljakehad nööbikjad. Kübaranahk kuutise tüüpi. Eestis 13 perekonda 95 liigiga. Curtis) Singer). sõlikjad. tihti eristruktuuriga. Eoslehekesed muutuvad vananedes vaevalt kollakaks või pruunikaks. Tsüstiidid eoslavas.) P.) Staude Viljakehad kõrgesjad või nööbikjad. ingrata (Schumach.: Fr. Seeneniidid pannaldega. Perekond kriitservik.) Quél. vahel sültjas. distorta (Fr.) P. Sugukond jaotatakse kolmeks triibuseks. tihti hõlmine. Eosed siledad. Eospulber valge või kreemikas. Peaaegu samasugune.: Fr. harva servikjad.: Fr. kollaselehisel kõrgesel (C. Kumm. kinnituskohal viltjas. suvel ja sügisel metsades. Kübaranahk diferentseerumata või kuutise. amüloidsed või inamüloidsed. hümenidermi või epiteeli tüüpi. lihapruunikate nahkjate viljakehadega.: Fr. harva puidusaproobid. mürgiseid pole. üleni karvase jalaga ja väga hõredalt asetunud laiade kaneelpruunide eoslehekestega kirbe kõrges (C.) P. Eoskannad pole siderofiilsed. meenutavad välimuselt pisiservikuid (Crepidotus).). samuti söödaval liigil.) (tahvel 76) aga hall või kollakashall. & M. õhuke. õhukeselihalised või peaaegu nahkjad. Üksikult. Eospulber valge (põhiline erinevus pisiservikutest!). harva voltidena. 188 . pärast läbikuivamist ei elustu. Kübar noorelt mõnevõrra sisserullunud servaga. Loor puudub alati. eoslehekesed on mõlemal teisendil lumivalged.).). asema (Fr.või käbisaproobid või puiduparasiidid. Jalg enamasti peenike. alati roostetäpiline mittesöödav täpiline kõrges (C. mis kasvab meil lehtpuupuidul sageli. Pandlad seeneniitidel olemas. Eoslehekesed jalale otse külge kasvanud kuni peaaegu vabad. & Schwein.). peronata (Bolton : Fr.). mõnikord sültjas. eoslehekeste seeneliha paralleelne kuni nõrgalt lahknev. Silmapaistvalt karvase jalaga on Eestis 4 mittesöödavat liiki. vahel ramealis-struktuuriga. Väga sage ja hea söögiseenena tuntud liik on Eestis okas. Eelmisele lähedasel. väikesed või keskmise suurusega. Põõsja kasvuviisiga väga sage liik okas.ja varisesaproobid. kiuline või kõhrjas.ja segametsades juulist oktoobrini on aromaatne. kulu-. butyracea var. mütsikjad. soostunud ja kõdusoomännikutes juulist oktoobrini tihti massiliselt kasvav seen on põletavalt kibeda maitsega.) Fr.ja segametsades augustist novembrini.Sugukond nööbikulised. eoslehekestes paralleelne või korrapäratu. Kübaranahk diferentseerumata või peamiselt kuutise tüüpi (tihti eristruktuuridega). Kumm. paljad.

Marasmiellus Murrill Viljakehad nööbikjad.). mugulkõrges (C. verna Ryman. pole sültjas. Viljakehad servikjad. keskel näsaga.: Fr.) P. Eosed peaaegu kerajad. Tsüstiidid eoslavas olemas.) Singer). Eestis 1 liik. Eospulber valge. Micromphale Gray Viljakehad nööbikjad. nahkjad. kasvab eriti madalates lodustunud kohtades leht. valkjad kuni pruunikad. jalg alusel tihti kuni 2/3 ulatuses kaetud kollaka mütseelivildiga. Seeneliha tihti sültjas.: Fr. porrigens (Pers. Eosed siledad.) Singer). Arnold).) Gray). õhukeselihalised.) Murrill. Varakevadel märtsis ja aprillis. lühikese ebemelise jalaga viljakehi kasvab tihti okstel erakordselt massiliselt.ja segametsades. Seeneliha elastne. Kübaranahk epiteeli või hümenidermi tüüpi. septembris ja oktoobris. kasvab lehtpuuokstel. foetidum (Sowerby : Fr. koosneb harunemata seeneniitidest (peamine erinevus nupiku perekonnast!). üleni sametjas. Antonini & Noordeloosi (1997) järgi kuuluvad kõrgese (Collybia) perekonda ainult käsitletud “pisikõrgesed”. Moser) – punapruunikate väikeste (kübar kuni 4.: Fr. Eestis 3 liiki. õhukeselihalised. Seeneliha nahkjas või kõhrjas.Suurteks kimpudeks põõsjalt kokku kasvanud. sün. perforans (Hoffm.) J. Kumm. Kumm. Selle kübar on pisike (kuni 1 cm). Perekond karvanööbik. pärast läbikuivamist taaselustuvad. mugulkõrgese seenemügarad on suured piklikud. Omapärane rühm kõrgeste hulgas (nn. siinkohal samuti kõrgeste alla paigutatud liigid kuuluvad perekondadesse Gymnopus (Pers. isegi läbi keltsa ja õhukese lumevaiba kasvab meil paiguti kaunis sage lumekõrges (C. Eestis männi-okasmetsades sügisel kaunis sage. neid tuleb hoolikalt otsida. aromaatne. tsüanofiilsed. Kübar ja eoslehekesed lihapruunikad. Pandlad esinevad. kuni 4 cm. Teine liik on Eestis harvem – oksa-roisknööbik (M. Siia kuulub tavalisemaid Eesti varisesaproobe kuuseokastel – maist novembrini kuusemetsades massiliselt kasvav pisike (kübar kuni 1 cm) okka-roisknööbik (M. punakaspruunide paljaste (mitte karvaste) jalgadega seen on kimpkõrges (C. amüloidsed. nahkjad. Eosed inamüloidsed. valkjad. Surnud lehtpuuokstel.H. sün. Eosed siledad. nahkjad. kiuline. Narmaskõrgesel puuduvad seenemügarad.või puidusaproobid. augustist oktoobrini metsades. läikivad.) Roussel ja Rhodocollybia Singer. C. Kulu. Eestis väga harva septembris okaspuupuidul kasvav liik. C.) Pat. Perekond nupik. Eoslehekesed paiknevad hõredalt. ramealis (Bull.D. õhukeselihalised. mille puhetunud jalaalusel on rikkalik vatjas-viltjas mütseelipõimik. Leitakse kohati üsna sageli.) on kulusaproob kõrreliste puhmikutes.) P. Kumm. inamüloidsed. kujult kõrvjad kuni ümar-kilpjad. mille viljakehad on suuremad (kübar kuni 3 cm).: Fr. C.) P. siledad. nivalis (Luthi & Plomb) M. kerajad. atsüanofiilsed. acervata (Fr. kübar lihapruunikas. purpurpruunid. Schum. rannikuluidetel kasvav karvanööbik (C. kuna kõik ülejäänud. Kübaranahk lihtsa kuutise tüüpi. inamüloidsed. pisikesed (kübar kuni 1. tihti luudrakkudega või ramealis-struktuuriga. atsüanofiilsed. lehetuppedel. scabellus (Alb. Perekond kõrvkülik. valkjad.) ja mügarkõrges (C. Eospulber valge. pisikesed kuni väikesed. ookerjad või kollakad. Eestis 2 liiki. mille valkjaid kuni kahvatupruunikaid. 189 . “pisikõrgesed”) on pisikeste (kübar kuni 1 cm) üleni valgete või mõnikord õrnalt liharoosakate viljakehadega. eelistatult haavalehtedest kõdul.. Peurocybella Singer Euroopas ja Eestis 1 liik: kõrvkülik (P. kiud moodustuvad kiulis-viltja katte kübaral ja jalal. mis on paksuseinalised ja dekstrinoidsed. & Schwein. Eoslehekesed väga kitsad. Jalg mustjaspruun.: Fr. Nööbikute triibus.: Fr. amanitae (Batsch) Kreisel). Crinipellis Pat. Kübar ja jalg tihedalt kaetud pruunikate juusjate kiududega. eriti sarapuul on väga sage oksanupik (M. Viljakehad nööbikjad. vähelihakate viljakehadega seen. sadade kaupa. Kübranahk ramealis-struktuuriga. sün. kuni 8 cm läbimõõdus. stipitarius (Fr. amüloidne või dekstrinoidne. roisklõhnaga (näppude vahel katki hõõruda!). “Pisikõrgeste” seenemügarad on substraadis halvasti märgatavad. kuid mitte sültjas.5 cm). cirrhata (I. cookei (Bres.5 cm). 2 perekonda. Marasmieae Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad. tuberosa (Bull. seeneniidid pannaldega. üleni härmakirmelise jalaga seenesaproobid – lehikseente viljakehade jäänustel kasvavad narmaskõrges (C.M.) Singer). Perekond roisknööbik. mügarkõrgesel seevastu väikesed. eriti sarapuul. söödav.

Eestis väga sage söögiseen. Eestis 15 liiki. rotula (Scop. septembris. vähemalt alusel mustja sarvkõva jalaga. Eoslehekesed väga tihedalt asetunud.: Fr. mõnikord kõrgesjad või sõlikjad. eoslehekesed valkjad. Pisike.8 cm). Küüslauk-nööbik on söödav seen. olenevalt vihmasadudest. augustist alates segametsades. Kõik ülalkirjeldatud liigid on juuspeene. seenekaitse). amüloidsed.5 cm) ning musta jalaga lehtpuuokstel kasvav rõngasnööbik (M. kellukjas.). kahvatupruunikate. Kübaranahk kuutise tüüpi. wynnei Berk. Eosed tihti amüloidsed. tihti luudrakkudega või ramealis-struktuuriga.: Fr.) ja valkjate pisikeste viljakehadega (kübar kuni 1. Rannaniitudel. Lõhnata. nõmmedel. Tsüstiidid eoslavas olemas. & Quél. kuni 6 cm kübaraga.) – kollakaspruunide viljakehadega.Perekond nööbik.) Fr. niitudel. Leht. Jalg kõhrjas. tihti dekstrinoidne. Kogu tema viljakeha on ühtlaselt heledavärvuseline. oreades (Bolton: Fr.: Fr. läikiv.) Bres. kasutatakse kuivatatult maitseainena. epiphyllus (Pers.: Fr. Kõik nimetatud liigid on kõdusaproobid.).ja segametsades. pisike (kuni 0.). Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. varise-. inamüloidsed.).) Fr. alliaceus (Jacq. mürgiseid ei ole. litoralis Quél. Eosed siledad. kõhrja jalaga liikidest kasvavad Eestis harva järgmised: sarvjalg-nööbik (M. lihapruunikad (kübar kuni 1. väga hõredalt asetunud ja kinnituvad krae külge. karjamaadel. kulu. lupuletorum (Weinm. hõredalt paiknevad. Mütsikute triibus.) Fr. tihti esinevad ka pileotsüstiidid.) Singer). hõredalt paiknevate eoslehekestega.kuni lihapruunika värvusega küütsnööbik (M. kuni 1 cm laia lihapruunika kübaraga.: Fr.). okastele ja isegi käbidele. tihti anastomoseerunud ja kahveljalt harunenud.). hermesnööbik kasvab juulist alates. torquescens Quél.ja puidusaproobid metsades. cohaerens (Pers. väikesed. hügrofaansed. & Broome) – violetjashallide viljakehadega. sün. M. kõrreliste puhmikutes kasvab omapärane kulusaproob – randnööbik (M. musta jõhvja. androsaceus (L. üleni sametja jalaga. kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. Marasmius Fr. Küütsnööbik on eriti iseloomulik tammikutes hilissügisel. jahukirmeline.ja lehtmetsades.ja puidusaproob küüslauk-nööbik (M. Jämedama jalaga (üle 1 mm) liikidest väärib kõigepealt märkimist tugevalt aromaatne. nahkjad. kõrgesjad. bulliardii Quél. Kübaranahk kuutise tüüpi või ramealis-struktuuriga. Üksikud lihakamad liigid värskelt söödavad. Eestis väga sage juunist novembrini. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. kübar kuni 6 cm laiune. lilla nööbik (M. Baeospora Singer Viljakehad pisikesed. sün. pärast läbikuivamist ei elustu. Myceneae Viljakehad mütsikjad. Kõdu-.) Cooke & Quél.3 cm) kahvatu-ookerpruunikas mustja jalaga kulusaproob rohunööbik (M. tihti luudrakkude taolised. rohustutes ja metsades kasvab sageli kulu. Seeneniidid tavaliselt pannaldega. M. Eestis üks kuusekäbidel kasvav hilissügisene harvaesinev liik – hiirkäbik (B. Eospulber valge. palja ja läikiva pika jalaga liik on jõhvnööbik (M. eoslehekesed valkjad. kahvatupruunikas. meil harva. prasiosmus (Fr. Eospulber valge. anomalus asch. paljas. jahukirmelise jalaga.: Fr. -puidule. Niitudel.). eoslehekesed on valkjad. Küüslaugulõhnaga liike on meil kolm. augustist alates okasmetsades. mille kübar (kuni 3 cm) on piimaga kohvi värvi. Perekond käbik.) ja hermesnööbik (M. tihti nagu külvatult. peamiselt haava kõdunenud lehtedel on meil väga sage seen valgete eoslehekeste ja valge kübaraga (kuni 1 cm) ning mustjaspruunika jalaga lehenööbik (M. vahel habras.) Fr.kuni nahkkollane või hele-lihapruunikas. septembris okas.) Fr. õhukeselihalised. võimeline kasvama liivikutel äärmuslikult kuivades südasuvistes tingimustes. Jalg kõhrjas. 190 . Leht. palja läikiva.)Fr.) – ookerpruunika kübaraga (kuni 5 cm). sügavalt nabajas. kübar (kuni 2 cm)ja jalg hallikaspruunid. kollakaspruunide eoslehekestega. mille viljakehad on väikesed. kollakas nööbik (M. tilkjad. mitte otseselt jalale..ja segametsades.) Fr.). tugevasti harunevad või väljakasvudega. Krae külge kinnituvate eoslehekestega nööbikuid on meil veel kaks liiki. Tsüstiidid eoslavas olemas. Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad. nõmmedel. jalg paljas. niitudel. limosus Boud. atsüanofiilsed. kuni 1 mm jämeduse jalaga ja neid iseloomustab korduv viljakehade teke varasuvest (jaanipäevast) hilissügiseni. -kooretükikestele. myosura (Fr. viimane on kibeda maitse ja musta jalaga. õhuke. Eoslehekesed ümardunult või nõgusalt jalale külge kasvanud või peaaegu vabad. Pandlad seeneniitidel esinevad. Eestis 6 perekonda. Eesti kuusemetsades on juunist oktoobrini kuuseokastest varisel tavaliseks seeneks kraenööbik (M.: Fr. jalg punakaspruun. mille kübar on kreemikasookerjas. Seeneliha kiulis-lihakas kuni kõhrjas. scorodonius (Fr. novembris ja detsembris. alusel mustjas. silmapaistvalt rihveljas. liivikutel tihti suurte “nõiaringidena” kasvav aasnööbik (M.5 cm). kinnitub okaspuuoksakestele. mõlemad harvad: tilluke (kübar kuni 0.: Fr. eriti tammikutes kasvavad lehevarisel harva kollakas. paljas ja läikiv. isegi varatalvel. Eosed siledad. jalg on mustjaspruun.

Kleepuva mütsiku tüüpteisend (M. jalale laskuvad. tihti omapärase kujuga: harjasjad. kasvab kändudel ja oksakestel. maist oktoobrini. Eoslehekesed tihti redutseerunud. okas. vanemas eas punakaspruuni-laiguline. puidul.: Fr. candida (Bres. mõnikord kibekas. enamasti augustist oktoobrini. kasvab septembrist novembrini. & Schwein. eriti kuusikutes kasvav kõdusaproob. Kumm. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. epipterygia var. Sellistest liikidest kasvab Eestis ainult 1 – postament-mütsik (M. Kaks liiki on punase piimmahlaga: pisike. Eosed siledad. neid on Eestis 4. Hemimycena (Singer) Singer Viljakehad mütsikjad. lõhnata ja maitseta. Hästi piiritletud rühmana eristub ülejäänutest liikide grupp. integrella (Pers. viscosa (Maire) Ricken) on tugeva jahulõhna ja -maitsega kuusesaproob. epipterygia var. Eosed mandeljad. harunenud.) Roussel Viljakehad mütsikjad.) P. viljakeha ei sisalda samal ajal piimmahla. juurekestel ja kõdunenud lehetuppedel kasvab meil harva varemerohu-ebamütsik (H. Kõik piimmahlaga mütsikud on Eestis sagedased liigid. sün. kaks esimest meie tavalisemaid lehikseeni.või valkjaskollase kübaraga.). Eosed siledad.) P. Mõlemad erekollase jalaga kleepuva mütsiku teisendid on meil sagedased. Samuti harva. Kumm. aurantiomarginata (Fr.) okka. Kõik liigid väiksuse tõttu mittesöödavad. Kolmel mütsiku liigil Eestis sisaldavad viljakehad piimmahla.) P. mille viljakehad on jala alusel enamasti karvase basaalkettaga.) Quél. Kübaranahk kuutise tüüpi.või kulusaproobid. rakud enamasti näsalised.: Fr. okas. valged või kahvatu-ookerkolakad. harva. epipterygia (Scop. Kumm. puidu.) Singer. Eestis üks liik: tillukeste (kuni 1 cm kübaraga). Varise-.) Fayod). Sagedane seen augustis ja septembris kuuseokkavarisel on okka-ebamütsik (H. Eestis 47 liiki. ning suurema. Kumm.) Singer). näsalised. neist 2 laialt levinud. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas. See on väga varieeruv liik – Eestis on teada 3 teisendit. kübara serva läheduses eoslavakandja sile. Väga suur ja liigirohke perekond. vulgaris (Pers. mürgiseid liike kaks. enamasti hügrofaansed. põõsjalt lehtpuukändudel ja -okstel niisketes ja lodustuvates metsades augustist oktoobrini kasvav verimütsik (M. samuti on kübar kõigil limane. Eospulber valge. mõnikord veinpunase-servaliste eoslehekestega. tihti põõsjalt. kahvatupunaka kübara (kuni 1 cm) ja jalaga.). Tsüstiidid eoslavas puuduvad. mida esineb tihti suurte kogumikena.: Fr.: Fr. väljakasvudega. inamüloidsed. tavaliselt hilissügisel.) on üleni hallikaspruuni viljakehaga (kübar kuni 2 cm).Perekond soonik. hilissügisel tihti hiiglaslike kogumikena kuusikutes okkavarisel kasvav liik on harilik mütsik (M. eriti hilissügisel. tihti amüloidsed. õrnad.) P. Kleepuva mütsiku pihkane teisend (M. lactea (Pers. Erilisel substraadil. väikesed kuni keskmised. mille iseloomulik esinemisaeg on novembris ja detsembris. haematopus (Pers. õrn.: Fr.) P.: Fr. Pandlad seeneniitidel olemas. anastomoseerunud.) mätastes.: Fr. citrinomarginata Gillet) ja kahkjal mütsikul 191 .: Fr. valgete. kuid pole kunagi puujalt harunevad. Delicatula Fayod Viljakehad sõlikjad. piklik-käävjad. kuid lehekõdul ja kändudel kasvab septembrist novembrini lehe-ebamütsik (H. Oranži servaga eoslehekesed on kuldserv-mütsikul (M. kõdul. Suurel rühmal mütsikuliikidel on eoslehekeste serv külgedest erinevalt värvunud. Jalg on neil kõigil kaetud paksu limatupega. vahel sõlikjad või kõrgesjad.) Gray) on vähemalt jalg sidrunkollane ja viljakehad suuremad (kübar kuni 4 cm). galopus (Pers.). Loor puudub.: Fr. huumusel. õrnad. Kübar triibuline. kuivad. Saproobid varisel. pisikesed. Kübaranahk kuutise tüüpi.ja segametsades.: Fr. Kleepuval mütsikul (M. nõrga rediselõhna ja maitsega. epipterygia) on kuni 1. sanguinolenta (Alb. 1–3 cm laiuse kübaraga. Eoslehekesed jalale kinnitunud või laialt külge kasvanud kuni nõrgalt laskuvad. Perekond ebamütsik. Kumm. Seeneniidid pannaldega. kollane on eoslehekeste serv kollaserv-mütsikul (M.5 cm laiuse rohekas. Jalg kõhrjas. Eospulber valge kuni kahvatukreem. vihmahoogudest olenevalt juulist oktoobrini. cucullata (Pers. kuid mõned liigid maist alates ja ka hilissügisel ning isegi talvel.ja segametsades kuuseokkakõdul kasvav purpurmütsik (M. tume-purpurpruunikas. amüloidsed. hõredalt paiknevad. klaasjalt läbipaistvate valgete hügrofaansete viljakehadega soonik (D. tihti suurte kogumikena kuusekändudel ja elavate kuuskede jalamil sammaldunud korbal. valgete. stylobates (Pers. punakaservaliste eoslehekestega.). Valge piimmahlaga piimmütsik (M. Perekond mütsik.ja segametsades.ja lehekõdul või puidul. suitshalli või hallikaspruuni kübaraga. Eestis 3 liiki. hariliku varemerohu (Symphytum officinale L. Eoslehekesed soonjad. valkjate eoslehekestega. alati juba noorelt sirge (mitte sisserullunud) servaga. delicatella (Peck) Singer).) Singer). Eestis sage puidusaproob okas. valgete jalale laskuvate eoslehekestega (servast eraldub veniv limaniit). haprad kuni kõhrjad. oktoobris. metsakõdul kasvav seen. Pisike hallikaspruuni kübara (kuni 1 cm) ja jalaga. H. Limase jalaga liigid eristuvad samuti omaette rühmana. Kübaranahk kuutise tüüpi. Mycena (Pers.

Punakasroosa on eoslehekeste serv sõnajala-mütsikul (M. üleni (ka eoslehekestel) oranži värvusega oregoni mütsik (M. tsüstiidide ja eoste järgi. mis on mütsiku kohta suhteliselt suur – kübar kuni 4 cm. floridula (Fr. kasvavad juulist novembrini. ning sidrun.ja peenikesejalalisi (kuni 15 x 0. pseudocorticola Kühner). flavescens Velen.). eriti laialehiste puude all augustis ja septembris. polygramma (Bull. kübar kuni 6 cm läbimõõdus.: Fr. Eestis väga harva. Karst. erekollase jalaga ja valgete eoslehekestega. muskariinimürgitus).ja segametsades okkakõdul augustist oktoobrini. meil harvaesinev seen on tugeva leeliselõhnaga okaspuupuidusaproob alkaliinmütsik (M. leptocephala (Pers. pterigena (Fr. alcalina (Fr. mille viljakehad tekivad lausa öökülmade eel paiguti massiliselt.) P.: Fr.) Gray) ja laiguline mütsik (M. tintinnabulum (Fr. roosade eoslehekeste ja valge jalaga okkakõdusaproob adoonismütsik (M. galericulata (Scop.: Fr. acicula (Schaeff. roosakas kui tõmmu mütsik on mürgised (vt. kuusikutes maist oktoobrini harva kasvav okkakõdusaproob oranž mütsik (M.) Quél. mõlemad Eestis sagedased parkides. meliigena (Berk.). roosa mütsik isegi sagedasemaid Eesti lehikseeni. flos-nivium Kühner).) Gray). Lilla mütsik on värvuselt väga varieeruv. Säravalt eredates oranžides. Kännumütsik on tavaliselt põõsjalt leht.5 cm) saproob sõnajalaliste (Polypodiaceae) vartel. adonis (Bull.) P. roosa mütsik kuuseokkakõdusaproob.5–2 cm) mütsikuid.2 cm) väikeste hallikaspruunide koonusjate kübaratega (0.ja segametsades.ja segametsades harva maist novembrini. Kumm. M. okas. Kumm. Levinumad on neist 2 liiki: kõigis viljakehaosades hallikaks jääv jõhvmütsik (M. Kumm. üleni ere-korallpunase kuni 1.) Singer. filopes (Bull. Kumm.). M.5 cm laiuse kübaraga.ja roosa mütsik on Eestis sagedased.). Sõnajala-mütsik on pisike (kübar kuni 0. vagujalg-mütsik (M. phyllogena (Pers. sün. väga tihedate põõsjate kogumikena lehtpuupuidul kasvav mustja.) Gray).) P. Nii lilla. iodiolens S. valgete eoslehekestega ja jalaga kollakas mütsik (M. sügisel okaspuupuidul okas. mis kasvab okas. luteoalcalina Singer). mille kuni 3.5 cm laiuse kübaraga.). mis kasvab puidujäänustel. kuni 1.) Gramberg). punaserv-mütsik kuusepuidusaproob. stipata Maas Geest.). vanemalt kollaseks pleekiv. sün. Eestis veel üsnagi arvukad mütsikuliigid on valdavalt hallides ja pruunides toonides väikeste viljakehadega nii puidul kui kõdul kasvavad seened ja eristuvad üksteisest peamiselt mikroskoopiliselt. kõik need kolm liiki on sügisel metsades harva kasvavad kõdusaproobid. amygdalina (Pers.ja okaspuupuidul kasvav rediselõhnaline ja vanalt kahvaturoosade eoslehekestega seen. kõik esinevad sügisel.(M. sügisel.: Fr. laigulise mütsiku viljakehad muutuvad vananedes pruunilaiguliseks. flavoalba (Fr.). kasvab lehtpuupuidul. strobilicola J. kasvab okasmetsades pinnasel. Tugeva terava leeliselõhnaga mütsikud Eestis on kevadel kuusekäbidel sage hallikaspruun käbimütsik (M. Kevadise esinemisaja poolest aprillis ja mais paistab peale juba ülalnimetatud käbimütsiku veel silma lõhnata kevadmütsik (M. Nimetatud liikidele lähedane on pruunikasvioletsete viljakehadega tõmmu mütsik (M.) (tahvel 75). oregonensis A.) P. eelistatult aga talvise esinemisaja poolest novembrist jaanuarini eristub talimütsik (M. Neil on hallikaspruunid viljakehad.) Quél. Favre & Kühner).: Fr. rosella (Fr. püsivalt korallpunase.ja segametsades sageli esinev hallikaspruun leelismütsik (M.ja segametsades paistab juunist novembrini silma väga sage kõdusaproob. Kollakaspruuni eoslehekeste servaga.) ja roosal mütsikul (M.5 cm laiuse kübaraga.: Fr.. mis kasvab samuti kuusikutes. sün. jalg hallikaskollane ja kasvuaeg augustis. Eestis harvaesinev seen.kuni kahvatukollaka. Kumm. rosea (Bull. pelianthina (Fr. okastel ja ka kuusekäbidel. mis peale värvuse erineb lillast mütsikust suurema kübara (kuni 5 cm) ja eoslehekeste purpurmusta serva poolest. Sõnajala. puiesteedel. Roosaka värvusega lähedane liik on roosakas mütsik (M.: Fr.) P. Kumm.) Quél. Need on kuni 1 cm kübaraga hügrofaansed seenekesed: punakaspruuni värvusega korbamütsik (M. zephyra (Fr. kuni 2 cm laiuse kübaraga. augustis ja septembris okasmetsades harva esinev korallpunane mütsik (M. metata (Fr. & Cooke) Sacc. Lundell) ja eriti eoslehekestel roosakaks muutuv roosalamell-mütsik (M.. sün. Samuti varakevadise.5 cm laiune kübar on tumepunakaspruun.) P.H.) Gillet. 192 .ja segametsades sage ammoniaakmütsik (M. Kumm. rubromarginata (Fr.) Singer). & Schwöbel. M.: Fr. Rühm pisikesi mütsikuid kasvab hilissügisel elavate lehtpuude korbal.) ja mustjassinise värvusega sinimütsik (M. chlorinella (Lange) Singer). Okas. kollastes või punastes toonides pisikeste viljakehadega mütsikuliigid Eestis on kuni 1 cm laiuse ereoranži kübaraga. Sm. õuedes jm.) P. pura (Pers. üleni violetsete viljakehadega lilla mütsik (M. purpurpunane punaserv-mütsikul (M.: Fr. kuni 0. M. Kõik ülejäänud. Kumm. Suurimate viljakehade poolest mütsikute seas paistavad silma kolm Eestis sagedast liiki: kännumütsik (M. Kumm.).). M. Hilissügisel paistab meie okasmetsades silma rühm pika. harva. punaserv-mütsikut seevastu on leitud harva.) P. kasvab harva leht.) P.). ning sügisel üksikult maapinnal kasvav. samuti okas.: Fr.) – see on tugeva omapärase lõhnaga (kuid mitte leeliselõhnaga!).) P. enamasti suurte kogumikena. vagujalg-mütsiku jalg on silmatorkavalt soonelis-vaoline. mis kasvab sageli kuuse-.

inamüloidsed. õhukese nahkjas-sitke seenelihaga nagu nööbikutel. Loor puudub. Muus osas tunnused samad. lõhnav nabaseen võib kasvada maist alates. Perekond nabaseen. Eosed siledad. sõlikjad. kuni 10 cm. mis seltsi juures. Sugukond heinikulised. Muus osas tunnused samad. ei ole kunagi hümeniderm. jalale külge kasvanud kuni peaaegu vabad.) Maire. pisikesed. Rhodotaceae Viljakehad napsikjad kuni servikjad. Loor puudub. Eoskannad pole siderofiilsed. mõru nabaseen ilmub aga alles juulist. Seeneniitide süsteem monomiitne. harva nööbikjad. Kübar silmapaistvalt võrkjas-ribiline.) A. Seeneniidid pannaldega. Eospulber valge. atsüanofiilsed. heinikjad. Puidusaproobid.: Fr. a. inamüloidsed. Tsüstiidid eoslavas olemas. seeneniidid pannaldega. Jalg alusel roostekollase mütseelivildiga. 1 perekond 1 liigiga.) Kühner & Maire) ning hele-roostekollaste viljakehade ja mõru maitsega punakaspruun mõru nabaseen (X. Eestis 17 perekonda 145 liigiga. Kübaranahk kuutise tüüpi. lehtrikjad.5–1. puuviljalõhna ja mõrkja maitsega. Sugukond võrkheinikulised. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. Eoslehekesed valkjad. Gray) lõhnaga) lõhnav nabaseen (X. Seeneniitide süsteem monomiitne. tsüanofiilsed. pole sültjas. Jalg enamasti ekstsentriline. Varakevadest hilissügiseni kasvab väga sageli okaspuupuidul suurte kogumikena pisike (kübar 0. Tsüstiidid eoslavas. näsalised. mille kübar on kuni 1 cm läbimõõdus. Eoslavakandja eoslehekestena. meilt seni leitud ainult ühest kohast Alam-Pedja looduskaitsealalt 1997. fellea Maire & Malençon). hallikaspruunid. mis seltsi juures.5 cm) oranžikaskollane kelluk-nabaseen (X. Puidu. Eestis 1 lehtpuude jalamil väga harva esinev liik – pisimütsenell (M. kõrgesjad või mütsikjad. Tricholomataceae Viljakehad servikjad. Kõige lähem on ta sametheinikuliste sugukonnale. Toitumisrühmad ja kasvupaigad samad nagu seltsi kirjelduses. Eospulber valge kuni kreemikas. caulicinalis (With. eoslehekestes vähemalt noorena selgelt lahkneva struktuuriga. atsüanofiilsed. 193 . Xeromphalina Kühner & Maire Viljakehad sõlikjad. Seeneliha sültjas. seenekaitse). Metsakõdul kasvavad meil harva okasmetsades tugevalt aromaatne (kuningakübara (Moneses uniflora (L. Kübaranahk hümenidermi tüüpi. näsalised. Mycenella (Lange) Singer Viljakehad mütsikjad. arvestades eelkõige eoste struktuuri ja eoslehekeste seeneliha ehitust. palmatus (Bull. campanella (Batsch: Fr. margaritispora (Lange) Singer).) Kühner & Maire). amüloidsed. külmaseenjad. mis on kogu Euroopas haruldane. Eosed peaaegu kerajad.Perekond mütsenell. Kübaranahk kuutise tüüpi. Perekond võrkheinik.ja kõdusaproobid metsades. Ainuke liik on võrkheinik (R. Esinevad pleurotsüstiidid. Rhodotus Maire Tunnused nagu sugukonnal. lõheroosad kuni aprikoosivärvi. Kübar ja jalg kirmelis-sametjad. Liik kuulub Euroopa Punasesse nimistusse ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. Eoskannad pole siderofiilsed. samuti jalal olemas. Eospulber kreemikasroosa. Courtecuisse (1994) paigutab sugukonna koguni punalehikulaadsete seltsi. Sugukond on heterogeenne. jaguneb eoste amüloidsuse alusel kaheks alamsugukonnaks. need peaaegu vabad. Eosed kerajad. Sugukond on äärmiselt isoleeritud positsiooniga heinikulaadsete seltsis. Eestis 3 liiki.

kuusikutes kasvav keskmise suurusega kriit-lehtervahelik (L.või jahulõhnaga. Eoslehekesed heledad. kahveljalt harunevad. Seeneniidid pannaldeta. valged või kollakad. Perekond hiidloorik. sün. Catathelasma Lovejoy Euroopas ja Eestis 1 liik: hiidloorik (C.) Singer). tsüanofiilsed. Perekond lehtervahelik. kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. Seeneniidid pannaldega. Kübar tumepruun. hügrofaansed. Seeneliha tihti spetsiifilise lõhnaga ja enamasti viha. Eoslehekesed valged kuni kollakad. kuni 40 cm.: Fr. oktoobris. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. tihti kübara läbimõõdust lühem. lehtrikjad. Tsüstiidid eoslavas tavaliselt olemas piikjate lühikeste pisitsüstiididena või käävjate või pudeljate hiiglaslike suurtsüstiididena.: Fr. väga viha maitse ja vastiku lõhnaga.. Cantharellula Singer Euroopas ja Eestis 1 liik: kühmkantarellik (C. eoslehekesed väävelkollased. a. Viha lehtervahelik on okas.) Singer). metsades harva esinev kõdusaproob valge lehtervahelik (L. Seeneliha jahulõhna ja -maitsega. Eosed siledad. Eestis on 2 siledate eostega liiki: üleni puhasvalge. ilus kolmvärviline (kübar punakasookerjas. suur lihakas (kübar kuni 20 cm). heina. & Schwein. Eosed siledad või näsalised. tricolor (Peck) Kühner) ning keskmise suurusega kuni suur (kübar kuni 15 cm). kuiv.ja segametsade seen. Esineb üld. Metsades. Värviline lehtervahelik kasvab kaunis sageli puisniitudel Lääne-Eestis ja saartel. roostetäpiliste valkjate eoslehekestega. imperiale (Quél. neist 2 söödavad. Eestis 5 liiki.) Singer) ning valkjas kuni helepruunikas. amüloidsed. gentianeus (Quél. Viljakehad õhukeselihalised. L. T. Leucopaxillus Boursier Viljakehad lihakad. candidus (Bres. Perekond kühmik. Leisneri poolt. söödav. väikesed kuni keskmise suurusega. Eosed näsalised. inhügrofaansed. cerealis (Lasch) Singer). Kübar viltjas. Leucopaxilloideae Eosed amüloidsed.) Kotl. violetjashallid. Mõlemad hiiglaslike lihakate viljakehadega (kübar kuni 30 cm) liigid on värskelt väga head söögiseened. amarus (Alb. valged või kreemikad. sest sisaldavad antibakteriaalse toimega antibiootikumi klitotsübiini. harvem puuduvad.) Kühner).Alamsugukond lehtervahelikulised.ja rõngasloor. augustist oktoobrini. tsüanofiilsed.) Singer) (tahvel 78). Eospulber valge või kreem. Eosed siledad. amüloidsed. väga kõva seenelihaga. inhügrofaansed. valdavalt vähelihakad. Enamasti head söögiseened värskelt. punakaspruuni kübara. L. Kogu Euroopas ja samuti Eestis väga haruldane männi-mükoriisaseen. valge. viha. niitudel ja aedades enamasti suurte “nõiaringidena” harva esinev huumusesaproob hiid-lehtervahelik (L. Jalg valge kuni kollakas. kreemikate eoslehekestega. compactus (Fr. punkteeritud või peaaegu ogalised. Gmel. samuti ravimseened. ebemeline. kübaralihast ühes tükis eraldatavad. mürgiseid liike ei ole. tegelikult on liikide hulk siin ilmselt tunduvalt suurem. Perekond kantarellik. kuiv. keskmise suurusega või suured. umbonata (J. lehtrikjad või peaaegu heinikjad. amüloidsed. redise. leiukoht tänaseks arvatavasti hävinud. kuna liikide varieeruvus on erakordselt suur. vanalt rihvelja servaga. kevadest hilissügiseni. kõdulõhna ja nõrga jahumaitsega värviline lehtervahelik (L. Eoslehekesed paksud. niitudel. Seeneliha eoslehekestes lahknev. väikesed (kübar kuni 5 cm). seenekaitse): leitud vaid üks kord männikust Tallinnast septembris 1936. Kühmkantarellik kasvab Eestis väga sageli okasmetsades. kuiv. Kõdu. Jalg enamasti viltjas. mürgiseid liike ei ole. lihakas. Eoslehekesed lühidalt jalale laskuvad. Süstemaatiliselt kriitiline ja väga raske perekond. Eospulber valge.ja karjamaadel. katsumisel kolletuvad. Seeneniidid pannaldega.F. kuni 20 cm. padijalt kumer. Melanoleuca Pat.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. kitad. niitudel ja puisniitudel sügisel. sün. Näsaliste eostega on meil kolm liiki: kriitvalge. kiulis-nahkja tupega. tihti näsalis-ribilised. nõgusalt jalale külge kasvanud. Valdavalt huumusesaproobid rohustutes. katsumisel kergelt punatavad. Eospulber valge. 194 . väga jäme (kuni 4 cm). seostub laialehiste puuliikidega. Eestis seni kirjeldatud 21 liiki. Viljakehad heinikjad. amüloidsed. giganteus (Sibth. tugevalt aromaatne. tihti püsivalt sisserullunud. Jalg kiuline. augustist oktoobrini. katsumisel pruunistuva jalaga viha lehtervahelik (L.: Fr. jalg valge).) Neuhoff. esineb ka kõdusaproobe metsades ja arvatavasti ka mükoriisaseeni. paljud sealhulgas varasuvised ja suvised liigid. Kübar silmatorkavalt laia madala kühmuga. Viljakehad robustsed. jäme ja lihakas. seni leitud ainult Tartumaalt Järvseljalt looduskaitsekvartalilt. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. jalale laskuvad. paksulihalised.ebemeline. Eospulber enamasti valge.

jalg silmatorkavalt sirge ja pikk (kuni 14 cm). Sageli kasvab meie okasmetsades. kuid esinevad Eestis väga harva. eriti männikutes rohus septembrist novembrini väike.) Pat. õuedes ja aedades.) M. puhasvalgete eoslehekeste ja valkja jalaga männikühmik (M. melaleuca (Pers. Kühmiku perekonnale ebahariliku ookerkollase värvuse poolest kas kübaral või eoslehekestel paistavad viimases alamperekonnas silma kaks liiki: suur.: Fr.) Pat. Tsüstiidideta kühmikute alamperekonnas on Eestis teada 3 liiki. hallikaspruuni jala ja lumivalgete eoslehekestega. triibulise kübaraga. hallikaspruuni lamenabaja kübaraga (kübar kuni 5 cm) kahkjas ebalehtrik (P. eriti hilissügisel septembrist detsembrini. lihakas. Tavakühmik on hallikas. söödav. meil esindatud kahe liigiga. hea söögiseen.) Métrod) ja tavakühmik (M.5 cm) on väike (kübar kun 6 cm) tumepruun lühijalg-kühmik (M. cyathiformis (Bull. Peeker-ebalehtrik on Eestis kaunis sage leht.kuni tumepruun.). cognata (Fr. graminicola (Velen. Soomuselise jala poolest on äratuntavad 2 liiki: mustasoomuseline täppjalg-kühmik (M.: Fr. asulates ja linnades pole soovitatav korjata.) Singer) ja valgesoomuseline madal kühmik (M. valge kuni kreemikas seen. silmapaistvalt lühikese ja jämeda jalaga (kuni 4 x 1. Kõigepealt eristub siin valgete viljakehadega liikide rühm.) (tahvel 77). Karst.ja Lõuna-Eestist okas. Sage on oktoobris ja novembris liivastes männikutes ka tumepruuni kübara. lehtrikjad. expallens (Pers. söödavad. 195 .) Bresinsky & Stangl). subalpina (Britzelm. strictipes (P. seni leitud kahest kohast Põhja.ja heinamaadel kaunis sage keskmise suurusega (kübar kuni 9 cm) hea söögiseen valge kühmik (M. kahveljalt harunevad ja anastomoseeruvad.) (tahvel 76). Teine liik – silmapaistvalt mugulja jalaalusega mugulkühmik (M.) Singer). verrucipes (Fr. ochracea Kalamees & Shtshukin. paksud.: Fr. hügrofaansed. obbata (Fr. Seeneniidid pannaldeta. mais ja juunis. Sirge kühmik on keskmise suurusega. rohtunud metsades ja muruplatsidel on augustist oktoobrini sage silmapaistvalt jämedalt kiulis-rihveljas-soonelise jalaga. maist oktoobrini rohtunud paigus kaunis sageli kasvav kollaselehine kühmik (M.ja segametsadest.M.ja lehtmetsades.) Singer). septembris. kavinae (Pilát & Ves. Kevadise kasvuajaga. pudeljate. Perekond ebalehtrik.) Kühner & Maire). vulgaris (Pat. amüloidsed. Kõik liigid on huumusesaproobid. Võsastikes. parkides.) Pat. Sileda. mille eoslehekesed on hiljem roosaka helgiga. käävjate või koonusjate suurtsüstiididega kühmikud (Melanoleuca). Eosed siledad. hallikaspruun. valkjate eoslehekestega. Kaks teist liiki kasvavad hilissügisel samaugustel kasvukohtadel. mida võib leida rohtunud paigus. teeservadel. stridula (Fr.. Mõlemad kasvavad septembris ja oktoobris rohtunud paigus ja on söödavad. grammopodia (Bull. tumehallikaspruuni kübara.) Konrad & Maubl. Piikjate lühikeste pisitsüstiididega kühmikute alamperekonnas on Eestis seni teada 7 liiki.) Pat. Pseudoclitocybe Singer Viljakehad õhukeselihalised. harva. Ülejäänud suurtsüstiididega liikidest on Eestis sagedased veel sirge kühmik (M. võib kasvada ka okas. humilis (Pers.: Fr. Eospulber valge. keskmise suurusega kuni suur. vähelihakas.: Fr. jala ja jalalihaga. Euroopas ja Eestis 3 liiki: tume-kohvpruunide viljakehadega. kasvab ka heinamaadel. ebameeldiva mõrkja maitsega mittesöödav ookerjas kühmik (M. pisitsüstiididega kühmikud (Urticocystis).) Singer) – on Eestis haruldane. septembris ja oktoobris. on karja. ined. silmapaistvalt sügavlehterja kübaraga (kuni 10 cm) peeker-ebalehtrik (P. sün. hallikasvalgete eoslehekestega ja halli võrkjaskiulise jalaga sinakashall ebalehtrik (P.). brevipes (Bull. tugeva ebameeldiva lõhna ja imalavõitu maitsega mittesöödav vagujalg-kühmik (M.: Fr.ja segametsades. helekollakaspruuni kübara ja jalaga ning tumeookrivärvi eoslehekestega. Eoslehekesed paiknevad hõredalt. seni leitud vaid kahest kohast Saaremaalt.) Singer). ka linnades haljasaladel ja muruplatsidel maist hilissügiseni. M. pruunid. Mõlemad liigid kasvavad meil niitudel. Suurtsüstiididega kühmikute alamperekonnas on Eestis 11 liiki. lihakas (kübar kuni 13 cm). Eestist on teadusele uue liigina kirjeldatud keskmise suurusega (kübar kuni 7 cm) ookerkollase kübaraga. silmatorkavalt rasvaläikelise limase kübaraga ja valgete eoslehekestega väike tumepruun kühmik (M.) (tahvel 77).Tsüstiidide olemasolu või puudumise ja nende iseloomu järgi jaotuvad kühmikud kolme alamperekonda: tsüstiidideta kühmikud (Acystis (Bon) Bon). keskmise suurusega.) Maire). Moser) ning tahmpruuni kuni sinkjashalli sügavnabaja kübaraga.

Eestis ei kasva – see on lõunapoolse levikuga liik ja põhjamaades vaevalt esinebki. Mugul-külmaseene kübar on üleni ühtlaselt hallikasoomuseline. külgmise jalaga. lühikesejalaliste viljakehadega. paks.) ja hall samblalehik (A. Esimene liik on labajate. Karst. sün.: Fr. lobata (Pers. substraadid samad. liivikutel. hallid või pruunid. Eestis kasvab ka üks rõngata tammepuidu-saproob (või -parasiit). inamüloidsed. sün. septembris. Perekond samblalehik. Arrhenia Fr.: Fr. mugul-külmaseen (A.) Herink) (tahvel 79). Kübar (kuni 10 cm) hügrofaanne. juulist oktoobrini. lühikese külgmise jalaga või jalata. tegelikult pinnasesse mattunud puidujäänustel. Põõsjalt metsades. 1989). seni teada kolm liiki: laba-samblalehik (A. allpool vatjas-kiulis-ebemeline. Korhoneni (1978) uurimised Soomes näitasid. seen kasvab lehtpuujuurtel ja värskelt lõigatud kändudel. Jala alusel kulgevad substraati pikad mustad risomorfid. kollastes või ookrivärvi toonides. “mellea-kompleksis” ühe liigi asemel nüüd teada 4 liiki (kokku on taolisi liike perekonnas 5) (Kalamees. fakultatiivsed kõdusaproobid või isegi mükoriisaseened. Perekond külmaseen. borealis Marxm. aedades. vööt-samblalehik (A. metsades ja on Eestis kaunis sagedased.) P. serva poole on kübar aga peaaegu paljas. Rõngasloor tavaliselt tugevalt arenenud. kõik värskelt mürgised. Eestis nõrgalt uuritud. mis põhja-külmaseenel. inamüloidsed. mürgisuse kahtlusega (värskelt). Samblaparasiidid või -saproobid.) P. püsiv rõngas. eoslavakandja peaaegu sile (Jürgens. glauca (Batsch) Høiland). pruunides. Armillaria (Fr. õhukesed. mis on meil haruldane – seni on teda leitud vaid kolmest kohast Harjumaalt. mellea (Vahl : Fr. millest on eriti rõnga alakülg kollaseebemeline. Kaks esimest liiki on jalal kiulise. nahkjad. Tutt-külmaseent iseloomustab kübara keskpaigs asuv kiulis-turrissoomuseline “tutt”. kuid senistel andmetel on meil siiski nn.. kõrvjad või labaja kujuga. Leht. hilissügisel ei kasva (nimi “külmaseen” eksitav). kahel teisel on jalal vatjas või vatjas-nahkjas. harunevate. spathulata (Fr. 1998). kasvab näivalt maapinnal. et perekonnas on tegemist mitme. vähe silmapaistvad. Väga varieeruv.) Staude Viljakehad keskmise suurusega. vaevalt tsüanofiilsed. Leptoglossum muscigenum (Bull. viljakehade arenedes kiiresti kaduva rõngaga. Kumm.) Emel) (tahvel 79). loor ei ole kunagi kollane. jalale laialt külge kasvanud kuni laskuvad.a. sün. Eospulber valge kuni kreem. mao. gallica Marxm.) Redhead.ja okaspuuparasiidid või puidusaproobid. Tricholomatoideae Eosed inamüloidsed. bulbosa (Barla) Velen.) Herink. Tõmmu külmaseene kübar on kaetud püsivate tumepruunide kiudjate soomustega. A. põhja-külmaseen (A. & Romagn. kasvab okas. harva rõngata. taksonoomiliselt hea liigiga. ostoyae (Romagn.) Kühner & Lamoure ex Redhead). ebaselge süstemaatikaga perekond.. Tutt-. lutea Gillet). Seeneliha valge. väga õrna ja õhukese. Leptoglossum P. tabescens (Scop. paralleelse või nõrgalt lahkneva struktuuriga. kaunis lihakas ja paks. Kolmas liik on väga haruldane ja leitud vaid üks kord 1997.).5–4 cm). 196 .Alamsugukond pärisheinikulised. kuid kupatatult söödavad (vt. kasvamas hallil luitel otse liival Läänemaal. väikesed (0. & Korhonen) ja tõmmu külmaseen (A.: Fr. A. mis eristuvad üksteisest ka morfoloogiliselt küllalt hästi.ja soolenähtudega mürgitus). kübar on üleni kaetud väikeste ebapüsivate kiudjate soomustega.ja lehtpuupuidul. sün. Rõngaga liikidest on meil teada tutt-külmaseen (A. Eoslavakandja madalate. Karst. teine kõrvjate. Kõik liigid on erakordselt polümorfsed ja omavahel raskesti eristatavad. tõmmu ja põhja-külmaseen on Eestis ilmselt sagedased. Eestis on nende liikide määramist ja leviku selgitamist alles viimastel aastatel alustatud ja seetõttu on vara rääkida liikide esinemissagedusest ning substraatide eripärast.) Viljakehad servikjad. Eosed siledad. obscura (Schaeff. atsüanofiilsed. Eospulber valge. A.l. hallid. omavahel anastomoseerunud voltidena. parkides. külmaseenjad. Põhja-külmaseen on vähemalt osaliselt kollase looriga. (sün. ämblikuvõrkja. soomuseline. mellea (Vahl : Fr. Mõlemad kasvavad septembris tavaliselt suurte kogumikena sammaldele kinnitunult niitudel. Seetõttu käsitleti kogu Euroopas varem kõiki rõngaga liike ühe suure koondliigina – A. Eosed siledad.) P. seepärast soovitatav kupatada. Jalg vatja või kiudrõngaga. Rannaküla ja Spithami vahel. jalata viljakehadega. cepistipes Velen. s. Eoslehekesed valkjad. tamme-külmaseen (A. limane. Kumm. selle viljakehad (kuni 1 cm) on lehvikjad. Perekonna tüüpliiki A. Eestis 5 liiki. Heilotsüstiidid olemas.

kreemikate või kuni kahvatupruunikate hiiglaslike viljakehadega lehtrikuliiki: sirge lehtrik (C. eoslehekesed ja jalg valkjad.) (tahvel 85).) Quél. Sirge ja hiidlehtrik kasvavad Eestis kaunis harva.Varise-. kuhu kuuluvad talilehtrik (C. leht. geotropa (Bull. Eestis kasvab 2 heledavärvuselist. Kübar võib neil saavutada kuni 10 cm läbimõõdu. tihe-lihakas. gibba. kevadlehtrik (C. Tavalehtrik ja lähedased liigid on pika esinemisajaga. Kõigile nimetatud liikidele on iseloomulik valgete risoidide olemasolu jala alusel. Kumm.Perekond ebakukeseen. tihti veidi ekstsentrilise jalaga (alati juba noorelt kübara läbimõõdust palju lühem). C. väga raske perekond. alexandri (Gillet) Konrad). näsata kübaraga ja lühikese jämeda. risoidlehtriku kübar on pealt ärapühitava jahukirmega. See on sage liik eriti Lääne-Eesti kadakakarjamaadel. Eospulber valge. kus kasvab tihedate kogumikena samblapolstris kadakapõõsaste lähedues. kaunis väike (kübar kuni 4 cm).või hapukas lõhn. pikalt jalale laskuvate eoslehekestega. jalg on väga jäme (2–3 cm). tihti jahulõhna ja -maitsega talvine liik – kasvab okasmetsades ja nõmmedel sageli. aromaatse lõhnaga. Eesti tavalisemaid seeni on mitmesugustes metsades väga sageli kasvav tavalehtrik (C. infundibuliformis ss. Harmaja. hallide kuni hallikaspruunide lihakate viljakehadega liike on Eestis 4: udulehtrik (C. kübar on tavaliselt inhügrofaanne või tugevate vihmade tagajärjel nõrgalt hügrofaanne. Kumm. värskelt söödavad. ka võib teda leida loomännikutest. C. Paljudel liikidel on eoste näsalisus tavalises valgusmikroskoobis aga problemaatiline. & Scherb. Tegemist on väga lähedaste liikidega.) Staude Viljakehad enamasti lehtrikjad. kreem või roosakas. Eestis 1 liik: üleni valge kuni kahvatu-ookerpruunikas pisike (kübar kuni 2 cm). Perekond lehtrik. Eosed siledad. sün. Jalg lihakas. valdavalt sügisesed seened. novembrist aprillini. radicellata Gillet). hallides. eoslehekesed ohtralt harunevad ja anastomoseerunud. Väga lähedane lehtrikutele on ebaheiniku (Lepista) perekond. prescotii (Weinm.) P. Sirge lehtriku kübar on kumer-süvendunud ja süvendi põhjas alati väikese näsaga.) P. mille kübar on nahkookerjas kuni kollakaspruun. puisniitudel. valkjate.) Quél.) (tahvel 80). Kuna lehtrikute liigid on omavahel väliselt isegi spetsialistidele raskesti eristatavad. paropsis (Fr. Mey.) (tahvel 81). lihakamad liigid värskelt söödavad. Eoslehekesed laialt jalale külge kasvanud või pikalt laskuvad. juulist novembrini.ja segametsades. tavaliselt on esimene liik veidi väiksem (kuni 20 cm).).) P. Loor puudub. teine suurem (kuni 40 cm).) Singer..) P. Cantharellopsis Kuyper Viljakehad valdavalt sõliku (Omphalina) ja gerroneemi (Gerronema) perekonna tunnustega. Nimetatud kahe perekonna eristamise ja uurimisega Põhjamaades on lähemalt tegelnud H. pika peenikese jalaga (kuni 7 x 0.). üleni tihedalt vatjas-viltjas. mis kasvavad meil üsna harva okasmetsades märtsist juunini. keskse asetusega. lehiselehtrik (C. kogu viljakeha väga paksult lihakas. mida on teineteisest tihti raske eristada. mõned on ohtlikult mürgised. aleksandri lehtrik (C. risoidlehtrik (C. väikeste või keskmise suurusega (kübar 2–7 cm) viljakehadega seened. suhteliselt pikk (noorelt kübara läbimõõdust pikem) ja silmatorkavalt sirge. Eoslavatsüstiidid puuduvad. C. vermicularis (Fr. teistel liikidel nõrk puuvilja.: Fr.: Fr. 1969). mis erineb näsaliste tsüanofiilsete eoste poolest. valgetes. pole mitte kunagi kõhrjas. maist novembrini niitudel ja okasmetsades. mistõttu erinevad uurijad käsitlevad mitmeid liike küll ühes. kuid jääb seejuures õhukeselihaliseks.3 cm). G. Kumm. sinopica (Fr.). augustist novembrini. gibba (Pers. pruinosa P. kuid väiksuse tõttu praktliselt tähtsusetud.. samuti pole selgelt vaadeldav eoste tsüanofiilsus või atsüanofiilsus. Sellel liigil on mitmeid lähedasi ja raskesti eristatavaid liike – varasemas kirjanduses peeti neid kõiki nii meil kui mujal Euroopas üheks liigiks ja ühendati laias mõttes “tavalehtriku” (C. Hiidlehtrik on veidi õhema seenelihaga. inamüloidsed. nebularis (Batsch : Fr. G. kollastes ja pruunides toonides. Kumm.) Quél. tihti “nõiaringidena” või pikkade sirgete ridadena. atsüanofiilsed. Talilehtrik on hügrofaansete kreemikate viljakehadega. Clitocybe (Fr. Kumm. Suurte tumedate. Kõik nimetatud liigid peale talilehtriku on inhügrofaansete või nõrgalt hügrofaansete. sün. Eestis 29 liiki.: Fr. küll teises perekonnas. albidum (Fr.) P. sügavalt lehterja. Kõik 5 liiki on värskelt söödavad.: Fr. ainult värvuselt valged. kevadlehtrikul on tugev läppunud jahu lõhn.).. Seeneniidid pannaldega. Gaertn. maxima (P. nad kuuluvad kõik söögiseente hulka. Samblasaproobid. tihti paksulihalised. Mõlema kübar võib saavutada läbimõõdu kuni 40 cm. sügavalt lehterjas. rhizophora Velen. miniatuurset kukeseent meenutav valkjas ebakukeseen (C. paljud liikide rühmad perekonna sees vajavad Eestis veel põhjalikku uurimist.) Kuyper. Head söögiseened värskelt. Harmaja Soomest (vt. Süstemaatiliselt kriitiline. Kevadise või talvise kasvuaja poolest paistab silma liikide grupp. kõdu. Gerronema albidum (Fr. enamasti hügrofaansed. Kumm.või huumusesaproobid metsades. Seeneliha eoslehekestes paralleelse struktuuriga.) nimetuse alla. auct. rihvellehtrik (C. eriti hilissügisel okas-.kuni lihapruunide. kollakas.) (tahvel 80) ja hiidlehtrik (C.: Fr. selgete tunnustega liike. brumalis (Bull.) Redhead). käsitleme siinkohal vaid väheseid. sün. 197 . Vähemalt pool liikidest on mittesöödavad või tähtsusetud.

). mürgine (vt.5 cm). tihti põõsjalt. samuti mürgine. oktoobris ja isegi novembris hulgaliselt mitmete lehtrikuliikide viljakehi.: Fr. mille lõhnata ja erilise maitseta viljakehad varieeruvad kahvatuhallist tume-hallikaspruunini. mõrandlehtrik läppunud lõhnaga.: Fr. See on üleni valge seen.).) Singer) (tahvel 83) – oranži kübaraga (kuni 5 cm). inornata (Sowerby : Fr. peaaegu jala aluseni laskuvad. vahel võib teda leida ka tuleasemetelt. parkides. mille äratundmine valmistab raskusi isegi spetsialistile. sün. nagu lehtrikutele enamasti iseloomulik.) P. kaks ülejäänud liiki on lubjalembesed. pahteljad. paljud neist aga ilmuvad alles hilissügisel. soodes. tihti massiliselt okasmetsades. Kumm. eriti hilissügisel. Eestis 2 väga harva esinevat liiki – valkjas tardservik (H. teine tumepruuni värvusega. nuijalg-lehtrik on mürgine koos alkoholiga (vt. triibuline. Mõlemad liigid on meil mitmesugustes metsades tavalised augustist novembrini. dealbata (Sowerby : Fr. Perekond tardservik.: Fr. Kumm. mittesöödav.: Fr.). nuijalg-lehtrik (C. Eospulber valge kuni kollakas. mis on vähemalt noorelt rohekassiniste viljakehade tõttu kergesti ära tuntav (vanalt pleegivad viljakehad küll kollakas-valkjaks või -hallikaks!). Puidu.: Fr.või kõdusaproobid. kuhu kuulub 4 väga mürgist seeneliiki (vt. saledamad.ja jalalihas võivad pandlad esineda. Kumm. Kumm. Mõnevõrra sarnane käsitletud valgete lehtrike rühma liikidega on lihapruun lehtrik (C.ja nuijalg-lehtrik on Eestis tavalised seened.) (tahvel 82). phyllophila (Pers. kopriinialkoholimürgitus).) P.. mitte aga lehterjad. Samblasaproobid. mis kasvab eriti turbasammaldes (Sphagnum spp. kübar suur (kuni 10 cm). nagu enamikule lehtrikutest omane. millest tuleb ka seene nimi.: Fr.: Fr.: Fr. kasvavad mitmesugustes metsades “nõiaringidena” või tihedalt kogumikena. Levinuim. ainult värvuselt oranžid.) Gillet). kübara. kasvab leht. Kõik need mürgised liigid on Eestis kaunis sagedased. eriti männikutes hilissügisel esinev liik on meil varieeruv lehtrik (C.hallilehine lehtrik (C. Perekond gerroneem.) P.ja mõrandlehtrik kasvavad heinamaadel. metachroa (Fr. niitlehtrik (C. juba noorelt kahvatu-ookrivärvi kuni hallikaskollaste viljakehade poolest paistab silma lõhnav lehtrik (C. muskariinimürgitus). Kumm. kuid on härmakirmega vaid servaosas. Niit. Kumm. metsades. septembris metsades. eriti kuusemetsades septembrist novembrini. soometsades.) rabades. kübar nõrgalt triibuline (kuni 4.: Fr. Kumm. Mõrandlehtriku kübar on kontsentriliselt pragunev. mitte lehterjas. seeneniidid seal alati pannaldeta. värske kurgi lõhnaga. maist oktoobrini niitudel. Eoslehekesed ja jalg on kõigil valkjad. helekollakate eoslehekestega ja kollaka jalaga sooseen.) P.) (tahvel 81). Udu.) P. jalg enamasti ekstsentriline.) Singer). esimene neist valkja kuni nahkkollaka.) P. Lehtrikud on suvise ja sügisese kasvuajaga seened. viljakehad on vähem lihakad. Kumm. C.ja lehelehtrik on metsaseened. Gerronema Singer Viljakehad valdavalt sõliku (Omphalina) perekonna tunnustega. mil tavaliselt muid lehikseeni hulgaliselt enam ei olegi. vähemalt oaliselt sültja seenelihaga. eoslavas esinevad käävjad teravatipulised inkrusteerunud metuloidid. Ainulaadne perekonnas on aniislehtrik (C. Kõigist lehtriku perekonna liikidest eristub hästi äratuntavana aniisilõhnaliste liikide grupp. keskmised kuni suured (kuni 10 cm). harva. kuivenduspaikades. eoslehekesed kitsad. Eestis 1 liik: oranž gerroneem (G.). aedades. mille hügrofaanne triibuline kübar (2–5 cm) on põhivärvuselt samuti lihapruun. lehvikjad. muskariinimürgitus): härmlehtrik (C. petalodes (Bull. kesapõldudel. Meie metsades on tihti just hilissügisel. odora (Bull. Kumm. Kõik neli liiki kasvavad okas-. Kübar (kuni 10 cm) on kõigil kumer kuni lame-süvendunud.). fragrans (With. mao.ja soolenähtudega mürgitus). postii (Fr. teeservadel suurte kogumikena. geogenia (Fr. kaunis sageli.ja okaspuupuidul augustist alates. Niitlehtrik on tugeva jahulõhna ja -maitsega. tema kübar (kuni 6 cm) on hügrofaanne. Kõik selle lehtrikute rühma liigid on mittesöödavad.) P.) P. Hohenbuehelia Schulzer Viljakehad servikjad.) P. kirme all on kübara pind hügrofaanne ja tumedam. lihapruunikas.ja Lääne-Eestis.) Schulzer) ja tõmmu tardservik (H. Kumm.). tihti väga märgades kohtades (isegi peaaegu vees). Karst. cerussata (Fr. lühike. Üksainuke liik lehtriku perekonnas on puidusaproob – puidulehtrik (Clitocybe lignatilis (Pers. mille eoslehekesed on erakordselt tihedalt asetunud ja väga kitsad. diatreta (Fr.) P. jalg külgmine. Kõigi nende liikide kübarad on kumer-kühmjad. Kõik neid liike ühendab valge ärapühitava härmakirmega kaetud kübar. suaveolens (Schumach. clavipes (Pers. Lõpuks vajab veel esiletoomist valgete lehtrikute rühm. esinevad harva ja kasvavad ainult Põhja. seen on Eestis sügisel okasmetsades laialt levinud.). ülejäänud 3 liiki värskelt söödavad. udulehtrik on värskelt mürgine (vt. Väga heleda värvusega.) P. karjamaadel. valge-viltjas. härm. rivulosa (Pers.) (tahvel 82) ja lehelehtrik (C. 198 . ajal. mõrandlehtrik (C. Eestis on suur rühm hallikaid õhukeselihalisi lehtrikuid.: Fr. Seeneliha eoslehekestes paralleelne. vanemalt süvendunud-kühmjad. tihti põõsjalt.

-roosakad. hügrofaansed. mis on levinud meil avatud rannikuluidetel ja seni teada üsna vähestest kohtadest. levib peamiselt Lääne-Eestis metsades ja puisniitudel. lihakam. sinilamell-rupikul (L. & Broome Viljakehad sõlikjad kuni lehtrikjad. jäävalt mürgiseid liike ei ole. lentiginosa (Fr. ovispora (Lange) Gulden. Eestis 14 liiki. vahajad. sün. mille viljakehad on üleni kollased. tihti aromaatsed seened. mis on kergelt äratuntav üleni lihapunakate vähelihakate viljakehade poolest. Alamperekond lehtrik-ebaheinik (Lepista). paljud värskelt mürgised. 5–10 cm laiuse palja kübaraga. kerajad kuni ellipsoidsed.. tortilis (Bolton) Cooke. lillad. Eoslehekesed jalale külge kasvanud kuni laskuvad. Lihakamad rupikud on söödavad. soomus-ebaheinik kasvab kuusikutes. Väga tihedalt paiknevate eoslehekestega. maritima (Theod. eoslehekesed jalale laskuvad.ja lehtmetsades. Mürgiseid liike pole. Viljakehad lihakad. Jalg enamasti alusel tugevasti puhetunud. sün.või 4-eoselised. inamüloidsed.) Murrill) viljakehad on üleni tumevioletsed.Perekond rupik. Rickeni ebaheinik on tumeda. hõredalt asetunud.D. nuijas.) Roze). kasvab kuusemetsades suurte kogumikena ja “nõiaringidena” septembrist novembrini. niitudel. Perekond ebaheinik. liivikutel. Lyophyllum ovisporum (Lange) D. Viljakehad enamasti lehtrikjad. vähelihakas. Eospulber roosa. fakultatiivsed mükoriisaseened. heinikjad või lehtrikjad. flaccida (Sowerby: Fr. üleni violetsete viljakehadega lilla ebaheinik (L. Seeneniidid pannaldega. ookerjad. Lakkrupik on väga laia ökoloogiise amplituudiga liik. kuid eristub selgelt erakordselt suurte ellipsoidsete siledate eoste poolest (16–18 x 8–10 µm). lühike ja jäme. paksud. tsüanofiilsed. Lepista (Fr. Kaks liiki on äratuntavad violetja värvuse poolest: ametüstrupiku (L. Mahedamaitselised. lihapunakad.) Singer ex Huhtinen). teine liik on sage seen igasugustes metsades. 3–5 cm laiuse soomuselise kübaraga jahulõhnaline soomus-ebaheinik (L.) W. densifolia (Favre) Singer & Clemencon (tahvel 86). Eoslehekeste seeneliha paralleelse struktuuriga. Eestis 9 liiki. hallid. kasvab mitmesugustes metsades. eoskandade taoliste moodustistena. Väga sage seeneliik on siin kollane ebaheinik (L. eospulber kahvatukreemikas.). Esimene on lubjalembene liik. niitudel.5–10 cm!) erakordselt varieeruvana jaotatakse ta mitmeks teisendiks. kasvab rohtunud metsades septembris. & Broome) (tahvel 75). nuda 199 . rickenii Singer) ja ovaaleoseline ebaheinik (L. üleni valkjas kuni kahvatupruunikas. laccata (Scop. kollakaspruunide eoslehekeste ja jahulõhnaga.: Fr. Eesti tavalisemaid lehikseeni on lakkrupik (L. pikaogalised (ogad kuni 3. Värskelt söödavad.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. Seeneniidid pannaldega. Enamik liike on söödavad. keskpaigas “rasvalaiguline”. gilva (Pers.) Berk.) Pat.) Singer). Reid). Haas) ja suurem.: Fr.A. Alamperekonnas on kaks valge eospulbriga liiki. kaunis harva. harva puuduvad. pöörd-ebaheinik aga okas-. harva siledad. eriti hilissügisel. echinospora (Speg. Eosed näsalised või ogalised. Eoskannad 2. inversa (Scop. väga harva. kreem või ookerjas. kaunis harva. sega. Eestis 7 liiki. Kübaranahk pole diferentseerunud. suurte.5 µm) eosed (11–23 µm) on pisirupikul (L. Suured. leitud ainult üks kord Muhumaalt Koguvast kadakaniidult oktoobris. mis kasvab Eestis niisketel kasvukohtadel.) Bresinsky & H. Eospulber valge või kahvatuvioletne. -oranžikad. Orton) (tahvel 75) on aga eoslehekesed ning seeneniidistik jala alusel ja pinnases violetsed. nõgusalt või laialt jalale külge kasvanud. L. amethystea (Bull.ja kõdusaproobid. Eoslehekesed jalale nõgusalt külge kasvanud või laskuvad. Ökoloogialt omapärane liik on luiterupik (L. inamüloidsed. eoslehekesed otse.G. soodes. tihti põõsjalt kasvavate viljakehade poolest. mõrkjashapuka lõhnaga pöörd-ebaheinik (L. Selles alampereknnas on grupp liike. Tsüstiidid eoslavas vähe eristatavate. Eosed peenenäsalised või punkteeritud. kübar vesilaiguline. Viljakehad heinikjad. Eestis harva esinevatest liikidest kuuluvad sellesse alamperekonda roosa eospulbriga rickeni ebaheinik (L. L. Kasvavad metsades. kasvavad metsades. augustist novembrini. niitudel juunist oktoobrini. Kõdu. bicolor (Maire) P. mõlemad punakaspruuni kübara ja jalaga ning kreemikate või pruunikate eoslehekestega: väike. Värvustoonidelt ja suuruselt (kübar 0. Mõlemad on Eestis sügiskuudel kaunis sagedased.) Pat. vähelihakad. lõikekohtadel punakaks värvuva seenelihaga suur ja lihakas liik (kübar kuni 10 cm) selles alamperekonnas on tihedalehine ebaheinik (L. Eoslavatsüstiidid puuduvad. tihti “nõiaringidena”. tuhkpruuni kuni mustja kübara ja jahulõhnaga. sün. väliselt teiste lihapunaka värvusega rupikutega väga sarnane. äratuntav juba väliselt väga pisikeste ja õrnade (kübar kuni 1 cm) roosade. kübar kumer. keskmise suurusega kuni suured. -pruunikad või violetjad. Alamperekond päris-ebaheinikud (Rhodopaxillus (Maire) Bon). väikesed või keskmise suurusega. Laccaria Berk. Eristatakse kaks selgete tunnustega alamperekonda: päris-ebaheinik ja lehtrik-ebaheinik. Ovaaleoseline ebaheinik on hallikaspruuni paksunahalise kübara. Sm. Huumuse. Väga levinud liik hilissügisel kuusemetsades on paks ja lihakas. millel viljakehad vähemalt mõnes osas lillad. kasvab okasmetsades sügisel.

atsüanofiilsed. sün. kuid kogu perekond on meil nõrgalt läbi uuritud.) Cooke) (tahvel 84).) (tahvel 86). harva puidusaproobid. Turbasammalde (Sphagnum spp. Keskmise suurusega (kübar kuni 12 cm). kahvatu-lillakasroosade viljakehadega. hõredalt paiknevate. jalale laskuvate eoslehekestega ja samavärvuselise lühikese (2–3 cm) suhteliselt jämeda (0. hügrofaansed.) Hora.(Bull. beežikaspruuni värvusega ning soomuselise kübaraga turbasambla-sõlik (O. okt.: Fr. Eestis 1 Pärnumaalt Tolkuse rabast 18. Loor puudub. tugevalt aromaatne lõhnav ebaheinik (L. Kübaranahk sültjas. Perekond süsik. panaeola (Fr. oniscus (Fr. Jalg lihakas-kiuline või peaaegu kõhrjas. glaucocana (Bres. vesilaigulise kübaraga hall ebaheinik (L. otsese (mitte sisserullunud) servaga. enamasti silmatorkavalt triibulise. Perekond tähtsõlik.D. L. Omphalina Quél. graveolens (Peck) Dermek) on meilt seni leitud vaid Tallinna Botaanikaaiast tammede alt septembris. valdavalt hallide ja pruunide toonidega. amüloidsed.: Fr. Viljakehad sõlikjad. 1983 teadusele uuena kirjeldatud liik: raba-tähtsõlik (O. Rabades kasvavad sõlikud on suured. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad.: Fr. 1986) – oliivhalli kuni 6 cm laiuse hügrofaanse triibulise lehterja kübaraga. Valdavalt huumuse. Myxomphalia Hora Viljakehad sõlikjad. Seeneliha eoslehekestes korrapäratu struktuuriga. sphagnicola (Berk.) Singer). muud viljakeha osad aga kahvatupruunikad – see on vagel-ebaheinik (L. Eospulber valge. Orton) (tahvel 84). vähelihakas.6 cm) jalaga. pole kunagi kahveljad ega anastomoseerunud.5 cm) tõmmu sõlik (O. õhukeselihalised. Rabades on laialdaselt levinud 3 omavahel väga lähedast.) (tahvel 83). Moser) ja soosõlik (O. väike (0.) P. söödav kupatamata. vastiku läppanud heinalõhnaga haisvat ebaheinikut (L. umbratilis (Fr. 200 . Eestis senini teada 8 liiki. mis on meie kuusikutes hilissügisel samuti sage. sama tumeda jalaga. saartel aga sageli (eriti kadaka.auct. Perekond sõlik. Seeneniidid kogu viljakehas pannaldega või ilma. palustris Kalamees) (Urbonas jt. Eestis väga sage seen põlendikel ja tuleasemetel. Karst. Päris-ebaheiniku alamperekonda kuulub veel kaks hallide ja beežikate toonidega liiki: helebeežikas.). Omapärase kasvukohaga seen on väike. heinamaad juunist novembrini. ei vaja kupatamist.) saproob. väikesed. jahulõhnaline tavasüsik (M.p. ebameeldiva.) Quél. irina (Fr. p. kalalõhnaline. mao. hall. mustjad. maist novembrini metsades. mustjaspruuni palja kübaraga rabasõlik (O. luscina ss. Sõlikud on väiksuse ja vähese värvierksuse tõttu silmapaistmatud ja süstemaatiliselt üksteisest raskesti eristatavad. Eoslehekesed jalale laskuvad.) H. tihti paksud ja hõredalt asetunud.) M. valgete eoslehekestega. maura (Fr. mis kuulub värskelt mürgiste seente hulka (vt.. jäätmaad.ja soolenähtudega mürgitus). hügrofaansed.: Fr.) P. saeva (Fr.) Quél.) Singer).E. Eestis üks leesaproob – üleni mustjaspruuni kübaraga (kuni 5 cm). eosed kerajad. kübar võib ulatuda kuni 5 cm. hallikasvioletne põld-ebaheinik (L.3–0. rukkikõrrepõllud. epichysium (Pers. kitsaste.M. Eosed siledad. mille kasvukohtadeks on kartulipõllud.).. kohati on see liik Põhja-Eesti kadakakarjamaadel tavaline hilissügisene seen. Niitudel on sagedaseim liik tumepruunide viljakehadega. mis on Eestis sage seen.ja puisniitudel) elegantne seen. Sage on Eestis ka ainuke kõdunenud puidul kasvav liik – üleni hallikaspruunide viljakehadega (kübar kuni 3 cm) puidusõlik (O. soodes ja niitudel. millel on ainult jalg erksalt tumevioletne. sügavalt nabaja palja kübaraga (kuni 3. Eosed siledad. philonotis (Lasch) Quél.). esineb harva ja on värskelt söödav. sordida (Schumach. mis kuulub väga maitsvate söögiseente hulka. inamüloidsed. tumeda. hallide. värskelt mürgine. mis kasvab hilissügisel karjamaadel “nõiaringides” või enamasti põõsjate kogumitena. suuruselt väga varieeruvad. Fayodia maura (Fr. ent silmapaistev erinevus on eostes – need on tähtjad. Sellele liigile on lähedane ja samuti värskelt mürgine – üleni kahvatuvioletne kahkjas ebaheinik (L. Omphaliaster Lamoure Viljakehad pisikesed. rohu-redise segalõhna ja -maitsega. vanemalt õõnes. Tsüstiidid eoslavas olemas. Bigelow . 5–6 µm.ja kõdusaproobid.5– 5 cm). õhukeselihalised. tihti peaaegu nahkjad. Eesti mandriosas kasvab hilissügisel harva.) Quél. sün.) Singer) (tahvel 85). süstemaatiliselt raskesti eristatavat liiki: suhteliselt heleda. Kübar nabajas. tunnustelt sarnased sõliku (Omphalina) perekonna esindajatega.

Perekond panell. Puidusaproobid. R. fibula (Bull. Eestis 1 liik – pruun ebasõlik (Ph. erinevused eoste kujus ja mõõtmetes aga vaevalt seda seisukohta kinnitavad (turba-sambliksõlikul on nad peaaegu kerajad. Puidusaproobid.) Raithelh.: Fr. griseopallidus (Desm. Sama sage on peamiselt männipuidul kasvav valkjas kuni beežikas. sültja seenelihaga tigupanell (P. kuusekändudel kasvav kirbe panell (P. pikalt jalale laskuvad. ericetorum (Pers. Kübaraliha sültja kihiga. pisikesed (kuni 1 cm).) (tahvel 83) ja mustjas rikenell (R. peaaegu sültjad.) Singer). turba-sambliksõlikust veelgi pisem – kübar kuni 1 cm. enamasti väikesed. kuid eoslehekesed kahveljalt harunenud ja omavahel anastomoseerunud.: Fr. pikemate eostega liik on lilla panell (P. neerja. Väga sage on meil soodes ja soometsades turbal ning samuti nõmmedel toorhuumusel ning ka väga kõdunenud männipuidul kasvav turba-sambliksõlik (Ph. siledad.).) on meil sage. Metuloidid eoslavas puuduvad.) M. on tugevalt hügrofaansed. Seeneliha vahel osaliselt sültjas. liimjalt kleepiv.: Fr. kollaste eoslehekeste ja jalaga. Põhiline erinevus nii sõliku (Omphalina) kui gerroneemi (Gerronema) perekonnast on silmatorkavate tsüstiidide olemasolu eoslavas: nii heilo. Varem. setipes (Fr. Omphalina umbellifera (L. talle sarnane. sün. väga õrn seeneke.). oliivrohelise-ookerjalaigulise.) Kühner) kasvab meil lehtpuupuidul parkides ja metsades kaunis harva. paiknevad väga hõredalt.) P. kui sümbioosis osalevat seent veel ei osatud seostada konkreetse samblikurakisega.) Gray). soodes. applicatus (Batsch : Fr. kleepiv-limane. pudeljad.: Fr. niitudel. Resupinatus (Nees) Gray Viljakehad selgmiselt substraadile kinnitunud või servikjad. Perekond sambliksõlik. väga pisike (kübar kuni 1 cm). peamiselt surnud pajuokstel kasvav violetjaspruun.kui pleurotsüstiidid on hiiglaslikud. nõrgalt mürgine (vt. Teine liik. Teiselt poolt läheneb ebasõliku perekond samblalehiku (Arrhenia) perekonnale. Loor puudub. leitud oktoobris. maist oktoobrini. Esimese liigi viljakehad on üleni ereoranžikaskollased. 6–8 µm. eoslehekesed peaaegu kolmnurksed. Viljakehad servikjad. mitis (Pers. inamüloidsed. Metsades. metsades.5–3 cm läbimõõdus. Teine liik on haruldane hall sambliksõlik (Ph. sün.) Singer). Rickenella Raithelh. jalata.). serotinus (Schrad. Perekond sültservik. Kõik panelliliigid on mittesöödavad. mille viljakehad varieeruvad valkjast helepruunini. 1983). Panellus P. nõmmedel. väga harva. Karst. Teisena käsitletud liiki vaadeldakse sageli esimese sünonüümina. Eestis 5 liiki. sün.) Kuyper) (tahvel 83). pealt valkjasviltjas talipanell (P.) Quél. vähelihakad.) Romagn.M. Ainuke suur. millest omakorda erineb sõlikja viljakehatüübi poolest. hallil sambliksõlikul ellipsoidsed. kuni 0. 6–8 x 3–4 µm) (Moser. Eosed kerajad. Eosed siledad.) Quél. Phaeotellus Kühner & Lamoure Valdavalt sõliku (Omphalina) perekonna tunnustega. Seeneniidid pannaldega. beežikas. Perekond rikenell. mis kujutab endast tumerohelist. See on hallide viljakehadega. Fotobiont käsitletavas perekonnas on rohevetikas Coccomyxa icmadophilae Jaag. violaceofulvus (Batsch: Fr. Phytoconis Bory Viljakehad nagu sõliku perekonnas. swartzii (Fr. Kibeda maitsega. peenekarvase jalaga. valkjad. Eestis 2 liiki. nimetati samblikku liigiks Botrydina vulgaris Breb. mida on meilt leitud üks kord. ringens (Fr.) Kühner & Lamoure ex Courtec. Ülejäänud liigid on kõik väikeste viljakehadega.: Fr. kleepiva.) Redhead & Kuyper. mis on Eestis haruldane. Perekond ebasõlik. kübar servaosas kollakaspruun. kübar 0. kumjalt veniva kübaranahaga mahe panell (P.: Fr. allpool on jalg oranžikaskollane. Väga sage seen pehmetel talvedel kuni varakevadeni välja on võsastikes. Karst. Moser). amüloidsed. 201 . niitudel.: Fr. See on pisike (kübar kuni 2 cm). levinud hilissügisel ja talvel. Samblasaproobid soodes. stypticus (Bull. Eoslehekesed hallid. kuid okaspuupuidul kasvav. pseudoandrosacea (Bull. mustjas rikenell on tuntav violetjasmusta värvuse poolest jala tipus ja kübara keskpaigas. See tumepruunide viljakehadega seen (kübar kuni 2 cm) on Eestis liivastes kasvupaikades kaunis sage. Samblasaproobid liivikutel. lühikese külgmise jalaga. Eestis 1 oksakestel kasvav liik – sültservik (R. Omphalina pseudoandrosacea (Bull. Eestis 2 sagedast liiki: oranž rikenell (R.. niitudel maist novembrini.: Fr. hallid kuni hallikaspruunikad. kuid seened lihheniseerunud.3 mm läbimõõduga teralist koorikut maapinnal. kuni 10 cm kübara. muskariinimürgitus).).

Eoslavatsüstiidid puuduvad. Kuusikutes on meil sage väikeste vähelihakate viljakehadega (kübar kuni 7 cm) hele-kollakaspruun. inhügrofaansed. kuid juba esineb siidjaskiulisust. Laialt levinud ja valdavalt heade söögiseentena väärib perekond suurt tähelepanu. eriti kaasikutes kohati massiliselt. Eestis 1 liik: kuusikutes kaunis sageli augustist oktoobrini kasvav kõdusaproob rips-viltvahelik (R.) P. harvem (ürgheinikutel) diferentseerumata. Karst.) Gillet). meil haruldane. diferentseerumata kübaranahaga. Kõige algsema ehitusega liigid kuuluvad ürgheinikute (Rigida Fr. punakates toonides (eristatakse palju teisendeid). levib augustist novembrini leht. See suur seeneperekond jaguneb 7 sektsiooni (Riva. Mõlemad liigid esinevad meil harva.ja segametsades. Kumm.) P.) ning kahvatu-ookerpruunikas vinav heinik (T. kreemikad. Eestis 61 liiki.. seeneniidid alati pannaldega. & Schwein. pruunikates. esimeste öökülmade ajal kasvav seepheinik (T. Štšukini leitud kiudheinik (T. tervikuna kübaralihast kergesti eraldatavad. väikesed (kübar kuni 5 cm). Pandlad olemas.) Quél. väävelkollastes. stiparophyllum (S.ja segametsades augustist novembrini. auct. Tavalisemaid Eesti seeni on siia kuuluv valge heinik (T. Seeneliha eoslehekestes paralleelse või subparalleelse struktuuriga. pardinum (Pers. mis on tugevalt tume-radiaal-salkuskiulise kübaraga. Eoslehekesed jalale laskuvad.) meenutavad kujult.) sektsiooni – nad on sileda (mitte kiulise) kübaraga (5–15 cm). oliivivärvi. haisuheinikute (Inamoena Kühner) sektsiooni liike iseloomustab vastik. Nende hulgas on palju häid söögiseeni. Eoslehekesed valdavalt nõgusalt jalale külge kasvanud. kuid on seni kahjuks seenekorjajatele vähe tuntud. 202 .: Fr. Loor puudub või olemas.Perekond viltvahelik. seni Eestis leidmata. Kõik kolm viimati käsitletud liiki on mürgised või mürgisuse kahtlusega. kuid Lätis kasvab ja seetõttu ka meil oodatav. tricholoma (Alb. Halli heiniku viljakehad on üleni hallid (ka eoslehekesed). sudum (Fr. kübara serv ripskarvane.) Quél.) Staude Viljakehad lihakad. inamoenum (Fr. Boudieri heiniku viljakehadel on vähemalt kübara keskpaigas juba noorelt põhivärvuses sees punane toon. lascivum (Fr. Sektsiooni teine liik. Nende liikide viljakehad on valkjad. Karst.: Fr. tsüanofiilsed. Tsüstiidid eoslavas puuduvad. Kübar on paljas ja sile. Kübaranahk enamasti kuutise tüüpi.. mõnedel andmetel sisaldab seepheinik ka hemolüsiini. värvuselt äärmiselt varieeruv valkjates. T. Kumm. Lundell) P. Tricholoma (Fr. harva kahvatukreemikas. pseudoalbum Bon) (tahvel 87). atsüanofiilsed. Eosed siledad. hallikates. Kübar viltjas või takerkarvane. seeneniidid on arvukate pannaldega.: Fr. T. ookerjad kuni kahvatupruunikad või erekollased. Seni oli seda seent kirjeldatud nii Euroopa kui ka Eesti mükoloogilises kirjanduses nimetuse all T. R. album ss. mustjates. vakuoolsete pigmentidega.ja soolenähtudega mürgitus). heinikjad. Kirjude heinikute (Pardinicutis Singer) sektsiooni iseloomustab hallide ja mustjate toonide kõrval soomustest või kiududest kirju kübar. viljakehad kahvatupruunikad. album (Schaeff. näsalised. Eranditult kõik heinikud on mükoriisaseened metsades. boudieri (Barla) Barla) ja hall heinik (T. lõhnalt ja maitselt seepheinikut. kübaranahk on paiguti juba diferentseerunud seeneniidikimpudeks.) on aga hoopis teine liik: laialehistes metsades kasvav kreemikate viljakehadega ja hea lõhnaga seen.. nõrgalt nurgelised.) Ricken). strigiceps (Fr. Ripartites P.) Gillet). Eospulber valge. kuid ka mittesöödavaid ja mürgiseid liike. vähelihakad. See on vigastamisel punaseks muutuvate viljakehade ja iseloomuliku.) P. valdavalt ellipsoidsed. 1988). muutuvad katsudes väga nõrgalt punaseks ja on rohkem räästunud jahu lõhnaga.) P. väga vastiku.) on tuntav suurte soomuste poolest kübaral.). suurte paksukestaliste eostega (9–13 µm) haisev heinik (T. liigispetsiifiline lõhn. Sellesse sektsiooni kuulub Eestis 6 liiki. majapidamisseepi meenutava lõhnaga seen. sün. millest levinuim on okas. Perekond heinik. mis on tuntav omapärase magus-imala lõhna ja kibeda maitse poolest ning moodustab mükoriisasid kaskedega. väärib erilist tähelepanu mürgisuse tõttu (vt. seeneniitidel pandlad enamasti puuduvad. Seeneniidid pannaldega või ilma. Kõik haisuheinikute sektsiooni liigid on mürgised või mürgisuse kahtlusega. Karst. Eospulber kahvatupruunikas.) P. mao. sulphureum (Bull. puisniitudel ja parkides sügisel ja hilissügisel. Tegelik kahkjas heinik (T. tiigerheinik (T. sün. valgustusgaasi meenutava lõhnaga. katsumisel muutuvad nad intensiivselt safranpunaseks. Ainuke liik Eestis on üks kord Tallinnast männikust oktoobris G. Kaks teist liiki selles sektsioonis – boudieri heinik (T. Viljakehad lehtrikjad.) (tahvel 87). suuruselt. pardolatum Herink & Kotl. saponaceum (Fr. keskmise suurusega või suured. tumidum (Pers. Kumm.: Fr. eriti hilissügisel. Järgmisi. Siia kuulub meil 3 liiki. inamüloidsed. vanad viljakehad on üleni punased. Eosed peaaegu kerajad. Laialehistes metsades on sagedased kaks samasuguse vastiku lõhnaga liiki: üleni väävelkollaste viljakehadega mürgine väävelheinik (T. sün. Karst. heledate toonidega.

psammopus (Kalchbr. acerbum (Bull. Mahedamaitselistest. auct. Kõik mahedamaitselised hallid heinikud on söödavad. see on kaunis suur lihakas.) (tahvel 88). valkjas-sidrunkollakate eoslehekeste ja jalaga. mao. kasvab peamiselt liivastes männikutes ja lookuusikutes augustist novembrini. viljakehad vähemalt noorelt silmapaistva kiudlooriga.: Fr. Eestis on kirjeldatud teadusele uus. mittekolletuvate viljakehadega liikidest hallide heinikute sektsioonis tuleb mainida nelja: hallikaspruuni heinikut (T. harva. vähelihakas. kopriini-alkoholimürgitus). triste (Scop. üleni oliivkollane.Hallide heinikute (Atrosquamosa Kühner) sektsiooni iseloomustab hall kuni mustjas. beežikas kuni valkjas.) Quél. aestuans (Fr.) (tahvel 89).) P. Eestis 18 liiki. jahu lõhna ja maheda maitsega seen. söögiks korjamisel mitte segi ajada väga mürgiste vöödikuliikidega (Cortinarius) alamperekonnast Phlegmacium . 2000).. harva valged. Mustjas-vatjas-kiulis-soomuselise kübaraga ja juba noorelt absoluutselt kiudloori jäänusteta maaheinikut kasvab Eestis hoopis harva. Eestis harva. See on tugeva jahulõhna ja -maitsega.: Fr. Kumm. vatjas-kiuline kuni -soomuseline kübar. equestre) väga sarnane.) (vt. Need on kõik väga varieeruvad ja omavahel sarnased liigid. Siia sektsiooni kuulub ka hobuheinikuga (T.: Fr. mis varasemas kirjanduses võeti meil enamasti kokku maaheiniku (T. okas.). jalg valge. Kumm. ookerjad või punakatoonilised viljakehad. sealhulgas meil väga sagedased esmaklassilised söögiseened triibuline heinik (T. sün. portentosum (Fr.) Quél. hallikaspruunid.) P. Piparkibeda maitsega liikidest on meil kaunis sagedased lehtpuu-mükoriisaseen pigiheinik (T. Tähelepanu väärib selles sektsioonis veel lehiste all kasvav lehiseheinik (T. frondosum Kalamees & Shtshukin).: Fr.) P.) – ookerruugjas viha maitsega mittesöödav seen. teine punakaspruuni.: Fr. põletavalt kibeda maitsega. See on erk-kroomkollaste eoslehekestega. kleepiv. punakas. Esimene liik on tumepruuni viltjaservalise kübaraga. imbricatum (Fr. Kumm. Maheda maitsega. Hobuheiniku viljakehad on üleni ja läbinisti erekollased.ja soolenähtudega mürgitus). auratum (Fr. Seen kasvab kaunis sageli okasmetsades augustist oktoobrini. vaccinum (Pers. T.) P. hobuheinikule lähedane. kuid vananemisel ja katsumisel tavaliselt kolletuvatest liikidest on Eestis tavaline koltuv heinik (T. Kumm. millel on kuiv viltjas. millest paljud on suure varieeruvuse tõttu omavahel raskesti eristatavad ja ka süstemaatiliselt nõrgalt läbi uuritud. mis on samuti väga hea söögiseen. sciodes (Pers.).: Fr.: Fr. nõrga jahulõhna ja -maitsega seen.). pandlad puuduvad kõigil seeneniitidel. kübaranahk hästi diferentseerunud. gausapatum (Fr. tuleb hoiduda tema ärasegamisest ühe parema Eesti söögiseenega – hobuheinikuga.)..) ja hobuheinik (T. rohtunud metsaservadel.) Lange) (tahvel 89) ja mustakiulist heinikut (T. terreum (Schaeff. vatjaskiuline või soomuseline kübar. pikalt habekarvase servaga kübaraga.). Mõlemad liigid on kupatatult söödavad. flavovirens ss.) Quél.kuni reljeefkiuline või soomuseline kübar ning valdavalt kollased või oliivivärvi.ja segametsades augustist novembrini väga sage.ja okaspuu-mükoriisaseenena on koltuv heinik meie leht-.) Quél. radiaalkiulise kübaraga seened. Kumm.) Quél. hallid või mustjad (kuid sel juhul alati mõnes osas kollaste või oliivivärvi toonidega) viljakehad. virgatum (Fr. Triibuline heinik on tumehalli oliivkollaka varjundiga kübaraga. Eestis 7 liiki.) Gillet. Pärisheinikute sektsiooni kuulub ka 1 mürgisuse kahtlusega liik – oliivheinik (T. Hobuheinik on mürgine koos alkoholiga tarvitatult (Oldridge jt. kreemikas. 1988) (vt. samuti on vähese levikuga mustjaskiulise jala ja kübaraga mustakiuline heinik. väike kuni keskmise suurusega (kübar 3–8 cm) seen. myomyces (Pers. equestre (L.). Leht. Esimene nimetatud liikidest. Mõlemad on silmapaistvalt teravkoonusja halli. Siia kuulub Eestis 10 liiki.: Fr. kontsentriliselt peene-pruunisoomuselise kübaraga. kübar on siidjaskiuline kuni kontsentriliselt soomuseline. eriti hilissügisel. teeservadel ja kraavikallastel kohati massilisteks liikideks hallikaspruun ja loorheinik – nende kübarad on vatjas-viltjaskiulised. Soomuseliste heinikute (Imbricata Bon) sektsiooni iseloomustavad pruunid. lehtmetsades (eriti haabade all) sageli kasvav kroomheinik (T. Martin) ja okaspuusümbiont hiirheinik (T. apium Schaeff. Tavalised on kiulis-soomuselise. Pärisheinikute (Tricholoma) sektsiooni liike iseloomustab liibuv. maaheinikut (T.) ja rihvelheinik (T. puhetunud. mao.või tumepruuni kübara ja jalaga okaspuu-mükoriisaseened soomusheinik (T. kübar (5–15 cm) värvuselt oliivkollane kuni -pruun. kiuline. T. terreum) nimetuse alla. Mõlemad liigid on mürgised (vt. Mõlemad liigid on tüüpilised liivaste männimetsade seened septembrist novembrini. loorheinikut (T. Kuna kirbe heinik on kibeda maitse tõttu mittesöödav.) Quél. tugevalt reljeefkiuline.: Fr.) P. Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse kuulub sellest sektsioonist 2 liiki: sellerheinik (T.) ja habeheinik (T. scalpturatum (Fr.ja soolenähtudega mürgitus). pigiheinikut iseloomustavad mustad pigilaigud eoslehekeste servas.) Quél. kellukjas-koonusja kübaraga kirbe heinik (T. sejunctum (Sow. sün.Tegelikult on Eestis noortes männikutes.) Gillet) (tahvel 88).) C. jahulõhnaline suur lihakas (kübar kuni 12 cm) seen (Kalamees. püsivalt kumer-mütsjas. sellerheinik 203 .: Fr. hele-hallikaspruunikas.

jahulõhna ja -maitsega kase-mükoriisaseen on kollakaspruun heinik (T.ja soolenähtudega mürgitus). mao. Liik kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt.. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. pruunisoomuseliselt kirjude porfüürpruunide. liik kuulub Euroopa Punasesse nimestikku. Leisner leidnud meilt üks kord 1945. lisaks sellele on tema kübar alati väga paksult limane ning täielikult puudub kiulisus. kübar (kuni 12 cm) on silmatorkavalt ribilise ning sügavalt ja püsivalt sisserullunud servaga. seenekaitse). see on liivaste männikute ja nõmmede seen. nauseosum (A. albobrunneum (Pers. tugeva jahulõhnaga. Enamik liike on mürgised või mittesöödavad. mao. Ilmselt on liikide arv Eestis suurem ja nende hulgas võib veelgi olla mürgiseid liike. viha maitse ja jahulõhnaga näsaline heinik (T. mis on teistest pruunidest heinikutest nimetatud tunnuste abil kergesti eristatav. 204 . Pruunide heinikute rühma kuuluvate liikide söögiks korjamine pole soovitatav. See on ere-kinaveroranžika.) (tahvel 90). Haabade ja paplite all kasvab meil üleni pruuni värvusega väga lihakas papliheinik (T. mille jalg on püsiva vatjas-nahkja rõngaga. vihamaitseline.) Ricken) (tahvel 91). Need on suurte lihakate limaste viljakehadega seened.on keskmise suurusega (kübar kuni 10 cm). mis on ka väga ilus seen – suur.) Ricken) (tahvel 91). Silmatorkavalt kollase jalaliha ja eoslehekestega. väga hea ja maitsev söögiseen kupatamata.ja Lääne-Eestis kasvav männiheinik (T. väga kõva konsistentsiga. vööndi piiril (valge ja pruuni osa piiril) paikneb mõnikord ebardlik rõngasjas paksend. populinum Lange). mille jalg on tipus teravalt piiritletud valge vööndiga. lihakas. colossus (Fr. seni leitud augustis ja septembris kolmest kohast – Lääne-Virumaalt Käsmust (Štšukin.) Sacc. kasvab männikutes. batschii Gulden). kootav-mõrkja maitsega ookerkollane kuiv seen.) on Eestis seni leitud ainult kahest kohast Harjumaalt. mis vajab Eestis täpsustavat uurimist. on maitselt veidi vihakad. 1985a) ja kahest kohast Saaremaalt (Võhmast ja Karujärve ümbrusest) (Järva. värskelt mürgine.ja soolenähtudega mürgitus). focale (Fr. kuid madalakvaliteediline seen (vt. Kumm.a. sün. Levinumad liigid on männimetsades augustist novembrini kasvavad punakaspruunid. seenekaitse). Seni samuti ainult Põhja. vatjas-kiulis-ebemelise kübaraga. Kõige liigirikkam heinikute rühm Eestis on pruunide heinikute (Albobrunnea Kühner) sektsioon (leitud 12 liiki).ja soolenähtudega mürgitus).). Näsalise heiniku eritunnuseks teiste pruunide heinikutega võrreldes on kübara servaosas ridamisi paiknevad väikesed plaatjad näsad (alati ei ole välja arenenud!). pruunikas alaosa sujuvalt. Rõngata ja rõngaga pruunide heinikute vahele jääb grupp liike. T.ja Lääne-Eestis ja saartel sage kuusikutes kasvav lubjalembene. rihvelheinik on samuti kesmise suurusega. millest levinuim on sallheinik (T.ja soolenähtudega mürgitus). fracticum (Britzelm. tumekastanpruuni limase sileda kübaraga ning jala valget tipuosa pruunist alaosast eraldava järsu rõngasja paksendiga. vaevalt vihaka maitsega. mürgine (vt.: Fr. pessundatum (Fr.: Fr. fulvum (DC. punakaspruuni rihveljaservalise limase kübaraga. hiljem tavaliselt roostetäpilised. 1999). mao. kuulub meil ka Punasesse raamatusse ja II kategooria riikliku kaitse alla (vt. väga lihakas. nõrga jahulõhna ja tavaliselt maheda maitsega. sagedasem meil just luitemännikutes. tüse lõhnata.: Fr. kuivade. Väga harva Põhja. lõhnata.) P. kasvab lehtpuude.). õhu käes aeglaselt roosakaks muutuva seenelihaga. kasvab liivastes okasmetsades. silmatorkavalt lihakas. T. Kõik pruunid heinikud on laialt varieeruvad ning seetõttu süstemaatiliselt raske ja kriitiline rühm. seda liiki on T. Pruunika heiniku tunneb ära selgelt radiaal-reljeefkiulise nõrgalt kleepiv-limase kübara poolest.) P. kuid värvuselt erakordselt pilkupüüdev kuldheinik (T.) Quél. rohekaseguselt ereoranži peenesoomuselise kübara (kuni 10 cm) ja jalaga seen. Kalamees jt. Siia kuuluvast kolmest liigist on eriti Põhja. Blytt) Kytövuori) on hiiglaslik. Teine liik. mahedamaitseline oliivpruunikas kuiv seen. Tellispunaste hiiglaslike viljakehadega (kübar kuni 20 cm). Pruunide heinikute hulgas on grupp rõngaga liike. Lehtmetsades kasvab meil harva eelmiste liikidega väga sarnane mustuv heinik (T. Kõik nimetatud liigid peale papliheiniku on mürgised (vt. teravat piirjoont tekitamata üle valkjaks tipuosaks. okasmetsades kasvavat hiidheinikut (T. kupatatult söödav. ilmneb omapärane. see on keskmise suurusega lihakas. jahulõhna ja maheda maitsega. mille kübar ja jalg on viltjas-soomuselised. kuid alati lõhnata (jahulõhn puudub). ustale (Fr. loorijäänustest ohtralt ebemeliste viljakehadega (kübar kuni 35 cm) seen. viimane on söödav kupatatult. tihti viha või kibeda maitsega ja alati jahulõhnaga. sün.. mao. väga kõva konsistentsiga.) (tahvel 90) ja pruunikas heinik (T. flavobrunneum (Fr.: Fr. vürtsikas-magus puuviljalõhn. Kõigil 4 nimetatud liigil läheb jala tumedam. iseloomuliku sellerilõhnaga. kuid mürgine (vt.ja Lääne-Eesti okasmetsadest on harva leitud säärheinikut (T. Kumm.) Kreisel. Harjumaalt Sõrvest. jalal vatja rõngaga ilus seen.) Fr. punakates ja pruunides toonides.) Quél. eriti tammede all sügisel. mille tumepruunid limased viljakehad mustuvad vanalt. aurantium (Schaeff. tihti rohekalaigulise. eoslehekesed on algul valged.

käävjad. 205 .) Singer). Eospulber valge. tihti ekstsentriline. ebameeldiva hallituselõhnaga.Perekond puiduheinik.: Fr. Harva esinevad meil pruunikasmustade soomustega kuld-puiduheinik (T. Mahedamaitseline. üleni ja läbinisti kollase põhivärvusega. decora (Fr. kleepiv. eriti männipuidul. kuid madala kvaliteediga.) Singer) ja roostepruunide või -kollakate soomustega õlg-puiduheinik (T.) Singer). atsüanofiilsed. Eosed siledad. Väga sage seen on purpurpunaste soomustega punakas puiduheinik (T. vanemalt kollasel põhjal samades värvides soomuseline. Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud. vanalt tihti täiesti paljas ja kollane. keskmise suurusega või suur. söödavad. rutilans (Schaeff. silmatorkavad. mõlemad eelistavad kuusepuitu. Eestis 3 liiki. pruunikas. purpurpunane. Tricholomopsis Singer Viljakehad heinikjad. Kübar noorelt tihedalt sametjas. ornata (Fr. Okaspuupuidu-saproobid. kasvavad juulist novembrini. must või roostepruun. inamüloidsed. Jalg kollasel põhjal kübara värvi soomuseline või paljas. Heilotsüstiidid suured.

silvaticus Schaeff. Eosed siledad. idupooriga või ilma. paksu kahekordse rõngaga. Perekond šampinjon. seeneliha värvub läbilõikes nõrgalt roosaks või tihti peaaegu ei muuda värvust. hallikasroosad või hallid. Eosed enam või vähem tsüanofiilsed. purpur. Üld. Arušampinjon on väga varieeruv liik ja tihti raskesti äratuntav. hiljem hallikasroosad. Möller) F. Eestis 19 liiki.ja/või rõngasoor olemas. Agaricales Viljakehad sirmikjad. Sugukond Šampinjonilised. jalg aga on kahe eraldi asuva rõngaga. tindikjad. Eoskannad 2.kuni tumepruun või must. mõnel perekonnal metakromaatilised (sirmik. Eoslehekesed noorelt valkjad.: Fr. karjamaadel. eoslehekesed on noorelt silmatorkavalt ere-. harva juba kevadel. Eoslehekesed ei autolüseeru. Valdavalt lihakate napsikjate viljakehadega seened valgete. vabad. Metsades on vigastamisel intensiivselt punaseks muutuvate viljakehadega liikidest Eestis väga sage soomusšampinjon (A. Eestis väga harva. Kõdu. mis on saanud šampinjonide viljelemisel paljude kultuursortide esiisaks. eriti sipelgapesades.H. Tsüstiidid eoslavas. kollaste ja pruunide toonidega. mõned juba alates juunist. mis osal esindajaist (tindikutel) autolüseeruvad. ebatõelised seenemürgitused). Eospulber purpurpruun. kreemikas. langei (F. seeneliha värvub alati roosaks ja on konsistentsilt väga kõva ja tihe.ja sõnnikusaproobid.H. õhukesekestalised. mõned liigid leiavad kogu maailmas ohtrat viljelemist (vt. bitorquis (Quél. mille jäänusena jääb jalale enamasti püsiv rõngas. söögiseened). ainult suurem ja lihakam (kübar kuni 15 cm). selle jäänusena jääb jalale enamasti rõngas. Agaricaceae Viljakehad sirmikjad või napsikjad. See on arušampinjoniga väga sarnane liik. Hallikaspruuni kübaraga liikidest kasvab Eestis nõrgalt lõikepinnal punakaks muutuva seenelihaga. ebašampinjon). tihti paksukestalised. Pandlad puuduvad. kübar (kuni 20 cm) püsivalt kumer. kasvab juunist oktoobrini. enamasti augustist oktoobrini. tihti hästiväetatud pinnasel. Agaricus L. Aedšampinjon on delikatess-seen. roosade eoslehekeste ja mugulja jalaalusega seen.) Sacc.ja huumusesaproobid. Kübaranahk kuutise tüüpi. idupoor enamasti puudub. inamüloidsed. roosad. Eoskannad 2–4-eoselised. atsüanofiilsed. Huumuse. Metsikult võib liiki meil leida harva – aedadest kompostihunnikutest. campestris L. Jalg kübaralihast kergesti eraldatav. harvem kulu. inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). Selle viljakehad on valged. harva jääb muutumatuks. kuid kaasaegne saastatud linnamiljöö ei luba teda enam toiduks korjata (vt. ka üldloor vahel olemas. inamüloidsed või dekstrinoidsed. hümenidermi või kuutise tüüpi Seeneniitide süsteem monomiitne. hobusetallidest jm. 206 .või 4-eoselised. Samuti kuusikutes kasvab tunduvalt suurem ja lihakam (kübar kuni 15 cm). Eospulber valge.või purpurpruun. Alati olemas rõngasloor. Möller). kübaral ja jalal tihti olemas. vanalt šokolaadpruunid.ja puidusaproobid. mõnes perekonnas aga väikesed kuni keskmised ja õhukeselihalised. pandlad seeneniitidel olemas või puuduvad. Heilotsüstiidid enamasti olemas. Tihti aniisilõhnaga. amüloidsed. söögiseened). Eoslavakandja vabade või kitsalt kinnitunud eoslehekestena. subparalleelne või korrapäratu. roosade eoslehekestega ja kaheeoseliste eoskandadega aedšampinjon (A. Eosed siledad või näsalised. tume. kreemikas. enamasti suured ja lihakad.) (tahvel 94) – kuni 10 cm suuruse tumepruunisoomuselise kübaraga. aluseni silinderja jalaga verišampinjon (A. kitsa vähepüsiva rõngaga. Jalg rõngaga. Eestis 7 perekonda 44 liigiga. poolkerajas. mis samuti värvub lõikekohtadel intensiivselt veripunaseks. tupp puudub. Kübaranahk epiteeli.) (tahvel 92).Selts Šampinjonilaadsed. Kasvavad metsades ja niitudel suvel ja sügisel. viljakehad võivad aga katsumisel väljast mõnikord muutuda ka kergelt kollakaks. Valdavalt kõdu-. trihhodermi. väetatud ja kõdunevate orgaaniliste jäänuste poolest rikastest kasvukohtadest. rohekas. huumuse. Seltsis 2 sugukonda. napsikjad. Linnašampinjon on esmaklassiline söögiseen. Eospulber valge. tänavatel (isegi läbi asfaldi) kasvab meil sageli linnašampinjon (A.ja kõdusaproobid metsades ja niitudel. Valdavalt tuntud ja kõrgelt hinnatud söögiseened. on mürgiseid liike. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. jalg alati väga lühike (lühem kübara läbimõõdust). mis kasvab augustist novembrini kuusikutes.) (tahvel 92). tsüanofiilsed või mitte. rohekas. Linnades haljasaladel. Seeneliha muutub lõikepinnal punaseks või kollaseks. inimesele kahjulike ainete sisalduse tõttu soovitatav söögiks mitte kasutada (vt. Aedšampinjoni sorte on ka Eestis viljeldud juba pikka aega ja viljeldakse väikesemastaabiliselt mitmel pool hobusesõnnikul või õlerikkal kompostil ka praegu (vt. esmaklassiline söögiseen. söödav. Kübar tihti soomuseline või teralis-ebemeline.: Fr. bisporus (Lange) Imbach) (tahvel 94). Lõikepinnal punaseks muutuvate liikide seas on Eestis karjamaadel ja teiste kariloomade poolt väetatud rohtunud kohtadel väga sage arušampinjon (A.

tsüanofiilsed. lõhn halb. kust pärineb algkirjeldus. augustus Fr. mille vahel on pulberjas kirme. Huumusesaproobid metsades ja ruderaalaladel. ebameeldiva gaasilõhnaga. 1985b). algul valge kübara (kuni 3 cm) ja jalaga.Väga haruldane. arvensis Schaeff. Kumm. on see aniisi lõhna meenutav). Kõik need liigid on väga varieeruvad ja raskesti omavahel eristatavad. pisišampinjonid. Eoslehekesed valged. Seen leiti mereäärselt adruvallilt (Fucus vesiculosus) (Kalamees.) Peck. seeneliha mitte) ja erakordselt tugeva karboolilõhna poolest (teistel liikidel.) (tahvel 93). Mittesöödavad. purpurpruuni jalaga. Tõeliselt kuninglik seen on paksude pruunide soomustega kaetud hiiglaslik (kübar kuni 25 cm) kuningšampinjon (A.: Fr. bernardiiformis Bohus) – leitud ainult kord mais 1977 Papilaiult Matsalu looduskaitsealalt (Kalamees & Vaasma. eoslehekesed noorelt ereroosad. abruptibulbus ss. jalg valge. gaasi meenutav. hetieri (Boud. essetei Bon.). Eoslehekesed valged. jahutaolise kirmega (loorist). Kõdusaproobid leht. Kübar üleni tihedalt kaetud paksude vatjate püramiidjate soomustega ning üle serva rippuvate looriebemetega.5 cm).a.ja segametsades juulist oktoobrini. 207 . sirmikjad. xanthoderma Genev. mille kübar on kuni 15 cm läbimõõdus ja üleni kaetud valkjal põhjal paksude tumepruunide püramiidjate soomustega. rusiophyllus Lasch). Eosed dekstrinoidsed. dulcidulus Schulzer) ja väätšampinjon (A.ja ristikupõldudel. Eestis 3 liiki: valge. Loor olemas.) ja aasšampinjon (A. hiljem tellispunaseks värvuva kübaraga.ja soolenähtudega mürgitus). & Broome) Singer & Clemençon). rohtunud metsaservadel. teine aga kasvab kesa. hiljem vaevalt liharoosaka varjundiga kübaraga (kuni 1. väga tugeva ebameeldiva gaasilõhnaga lilla jahusirmik (C. mereäärsetel soolakulistel rannaniitudel kasvav liik Eestis on randšampinjon (A. mao. Mürkšampinjoni kübar (kuni 15 cm) on valge või hallikas.) Bon. Perekond jahusirmik. seminuda (Lasch) Bon). mis koosneb ellipsoidsetest kuni kerajatest sfärotsüstidest. katsumisel ja vananedes intensiivselt lillaks muutuvate viljakehadega (eriti jala alumises osas) (kübar kuni 4. Echinoderma (Locquin) Bon Viljakehad suured. europ. kühmšampinjon (A. A.). meil haruldane. võsades. sylvicola (Vittad. kaunis sageli. Cystolepiota Singer Viljakehad pisikesed. bucknallii (Berk. Pisišampinjonide rühmast on Matsalu looduskaitsealalt Papilaiult septembris 1980 kirjeldatud teadusele uus liik – kollaseebemeline šampinjon (A.) (tahvel 95). Liiki on leitud seni ainult Tartust Tähtvere pargist ja Toomemäelt juunis. mao.5 cm). pisišampinjon (A. luteoflocculosus Kalamees). parkides. sün. esmaklassiline söögiseen. aspera (Pers. Kübaranahk ahelateks liigendunud rakkudest. metsaservadel). Esimene liik on Eestis sage. vähelihakad. Esimene on metsaseen. nad kuuluvad samuti vigastamisel kollaseks muutuvate liikide hulka ja on enamasti aniisilõhnaga. kasvab suvel ja sügisel inimtegevusega seotud paikades (aedades.ja soolenähtudega mürgitus).) P.) Singer).ja segametsades sügisel neli vähese levikuga söödavat liiki: kääbusšampinjon (A. algul valgete. Lilla jahusirmik leiti 1998. mis kasvab okasmetsades seltsivalt juulist septembrini. karjamaadel. septembris salu-lehtmetsast Nigula looduskaitsealalt. semotus Fr. Loor olemas. A. sün. auct. punaseks muutuvate eoslehekestega puna-jahusirmik (C. Pandlad olemas. mis on kergesti äratuntavad väikeste (kübar kuni 5 cm) õhukeselihaliste viljakehade poolest. Eestis kasvab okas. sün. Jalg nahkja rõngaga. mille väikesed pruunikad viljakehad (kübar kuni 5 cm) paistavad silma rikkalike ere-kroomkollaste ebemete poolest kübara ja rõnga servas ning jalal. Eosed suhteliselt paksukestalised. kui lõhn üldse esineb. porphyrhizon P. Kübaranahk epiteeli tüüpi. dekstrinoidsed. mürgine (vt. 1984). Orton). Lepiota acutesquamosa (Weinm. alusel muguljas. Perekond soomussirmik. üleni väga peenelt jahukirmeline valge jahusirmik (C. See liik eristub jalaalusel lõikel (ja ka muudel viljakeha vigastuskohtadel) kohe ere-kroomkollaseks värvuva seeneliha poolest (teistel liikidel värvub jala alus vaid väliselt kollaseks. Maailmas on see liik seni teada veel ainult Ungari soolakulistest pustadest. teised kaks haruldased. lõikepinnal muutumatu värvusega hallikaspruuni kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 15 cm). Pandlad olemas. lihakad. Kübar ja jalg üleni tihedalt kaetud pulberja. Eraldi rühma moodustavad nn. Lõikepindadel ja katsumisel kollaseks muutuvate viljakehadega šampinjonidest märkigem kõigepealt ainukest mürgist Eesti liiki (Euroopas on üldse neli mürgist šampinjoni) – mürkšampinjoni (A. Eospulber valge kuni kreemikas. Kreemikasvalkja soomusteta kübaraga (kuni 15 cm) šampinjonidest on Eestis käsitletavas rühmas sagedased kaks aniisilõhnalist liiki metsšampinjon (A. sirmikjad.) (tahvel 93) (vt. Eestis 1 mürgine liik – püramiid-soomussirmik (E.D. Mõlemad kasvavad juulist novembrini ja on head söögiseened. väga tihedalt paiknevad. idupoorita.

: Fr. Eestis 7 liiki. parkides. Need on omavahel väga sarnased liigid: mõlemal on üleni valged.5 cm) rohe-harisirmik (L. niitudel.) P. mille kuni 6 cm suurune kübar on valkjal põhjal kaetud punakaspruunide pisikeste soomustega. millest mõned ulatuvad üksikleidudega Põhjamaadesse. alba (Bres. võsastikes. Sage on ka üleni kreemika värvusega. Kõige sagedasem liik on väike vastiku gaasitaolise lõhnaga haisev harisirmik (L. Hästituntud ja laialt levinud liik Eestis on suur sirmik (M. Jalg rõngaga. Leucoagaricus (Locq. Moser. sün.) Wasser). Need on Euroopas põhiliselt lõunapoolse levikuga liigid. kollakaspruuni-soomuselise kübaraga ja tihedalt vatjasebemelise jalaga. nii jalal kui kübaral hõredalt pruunikate soomustega kaetud tohtsirmik (M. niitudel. söödav. rohtunud paigus. Eestis esineb mitmeid väikesi pruunisoomuselisi harisirmikuid. carneifolius (Gillet) Wasser) ja samet-ebašampinjon (L. mittesöödav. Mõlemad viimatimainitud liigid on okas. seenekaitse).) Sacc. Hinnatud ja head söögiseened. Kübaraserv alati sile. Pandlad puuduvad. sirmikupraad “snitslina” on maitsvamaid seeneroogi.) Singer. õhukeselihalised. Eosed siledad. mõned liigid fakultatiivsed mükoriisaseened.) Singer) (tahvel 97). leucothites (Vittad.: Fr. Kübar sagedamini soomuseline. Orton). mille hiiglaslikud. holosericeus (Planer) M. uuematel andmetel ta amatoksiini rühma mürke ei sisalda. 208 . naucinus (Fr. Macrolepiota Singer Viljakehad sirmikjad. Huumuse. hiljem kreemikad viljakehad (kübar kuni 12 cm). mis tihti kaduv. kasvab parkides. Kasvavad metsades. Eoslehekesed valged. See on 2–4 cm suuruse kübaraga seeneke.ja kraavikallastel. kuid kollase-vatjasebemelise jalaga kollajalg-harisirmik (L. L. Mõlemad liigid kasvavad Eestis harva aedades. subalba P. ellipsoidsed. harva kreemikas. kasvab metsades. Moser. castanea Quél.) (tahvel 96).Perekond harisirmik. Heilotsüstiidid olemas. metakromaatilised. väärib tähelepanu ohtlikult mürgiste liikide olemasolu tõttu. vihmavarje meenutavad. keskpaigas alati soomusteks jagunemata kübaranahaga. L. eoslehekesed on vanemalt roosad. Niitudel kasvab kaunis harva üleni valge. lihakad. Huumuse. mille kübar ja jalg on roosakal põhjal tihedalt kaetud väikeste pruunide soomustega. juulist oktoobrini. Kübar enamasti peeneteralise kirmega. põõsastikes. Eestis 2 liiki: roosalehine ebašampinjon (L.ja kõdusaproobid. Kumm. tihti nõgesepuhmikutes. permixta (Barla) M. mis põhjustavad amanitiinimürgitust. harjaga. väikesed kuni keskmised. harva. juulist oktoobrini. Rohe-harisirmik ei ole mürgine. Perekond sirmik. 1985). Erinevused on mikroskoopilises ehituses. Reid). mis on leitud salu-lehtmetsast Nigula looduskaitsealalt.) (tahvel 96) ja sellele lähedane.M. Rõngasloor olemas. Eestis 11 liiki. Teadmata väärtusega. Eestis on sellest rühmast määratud veel kastan-harisirmik (L.: Fr.) P. dekstrinoidsed. Suure sirmikuga on väga sarnane tohtvalge. cristata (Bolt.) Gray Viljakehad sirmikjad.). sün. Eesti Punase raamatu liik (vt. brunneoincarnata Chod. Rõngasloor olemas. Kübar soomuseline. Loor olemas. Eoslehekesed vabad. procera (Scop. L. eosed omapärase kujuga – kiiljad.M. sün. kuid üks teisend mürgine.) M. grangei (Eyre) Kühner) (tahvel 95). mille kübar (kuni 3 cm) ja jalg (kuni 5 x 0. mürgiseid liike pole. käävjad. Arvukad heilotsüstiidid. silmatorkava idupooriga. cretaceus (Bull. Seeneniidid enamasti pannaldega. tsüanofiilsed. lõhnata villjalg-harisirmik (L. niit-harisirmikul aga mõlemast otsast teravduva tipuga. ühest otsast nagu äralõigatud. Pandlad seeneniitidel tihti olemas. metakromaatilised. muutumatu värvusega viljakehad kasvavad tihti suurte kogumikena avatud rohtunud kasvukohtadel juulist alates.D. ventriosospora D. keskmise suurusegavõi suured. näiteks võiks Saaremaalt leida surmavalt mürgist roosakat harisirmikut (L. idupooriga. on mürgiseid liike. kaunis lihakad.A. Lepiota (Pers.: Fr. 1992). Viimast liiki peeti seni väga mürgiseks.: Fr. dekstrinoidsed. clypeolaria (Bull. Eospulber valge. Kumm. rohtunud metsa. mida on leitud Taanis (Hansen & Knudsen. pole kunagi triibuline. idupoorita. Amatoksiine on siiski leitud ligi 10 selle rühma liigis (Bresinsky & Besl. Pole välistatud mõne sellise liigi leid ka Eestist.ja kõdusaproobid metsades. mis suure omavahelise sarnasuse tõttu on raskesti määratavad ja seni meil läbitöötamata grupp. söödavad. kuid Eestis harva esinev niit-harisirmik (L.) Singer Viljakehad keskmise suurusega kuni suured. sügisel. niitudel. Valge harisirmikuga on väga sarnane samuti niitudel kasvav. aedades.).M. ruderaalaladel. jämeda-pruunisoomuselise kübara (kuni 30 cm) ja pika (kuni 35 cm) jalaga. Eospulber valge. Eosed suured. keskmise suurusega (kübar kuni 6 cm) viljakehadega. Eosed siledad. Enamik mittesöödavad või teadmata väärtusega. & Martin).5 cm) on tihedalt üleni punakaspruuni-soomuselised. Jalg üles-alla liikuva rõngaga. dekstrinoidsed. Eospulber valge.ja kõdusaproobid. septembris ja oktoobris. jalg rõngaga. Niisiis – ettevaatust pisikeste pruunisoomuseliste harisirmikute korjamisel! Perekond ebašampinjon. mis erineb eelmisest liigist vaid eoste kujult: valgel harisirmikul on eosed raketja kujuga. soomuseliselt kirju või paljas. vatjasebemelise jalaga valge harisirmik (L. nn. Jalg rõngaga. mürgine. Hästi äratuntav liik on siin vaid jala alusel ilusate sinkjasroheliste soomustega väike (kübar kuni 3. Huumuse.ja segametsade kõdusaproobid.

jalal lehterjas. Pandlad esinevad. sün. mõned liigid aga esinevad siiski vaid kindlal aastaajal. Valdavalt kosmopoliidid. noorelt üle kübaraserva ripnevate valgete looriebemetega puna-värvlehik (M. väljaspool metsa. tugevam rõngas.Moser & Pacioni). Korrapärane. Eestis leidub harva. tume-purpurpruun või must. tihti nõrgalt nurgelised. niitudel. Sugukond tindikulised. millele baseeruvat Ortoni ja Watlingi (1979) 209 . Vähelihakad. Seen kasvab leht. mille viljakehad muutuvad katsumisel nõrgalt punakaks. silmatorkavalt keskpaigas kühmja. kasvab aedades.M. Eospulber värskelt roekas. Melanophyllum Velen. huumuse-. eoste mõõtmete ja värvuse. halli. rhacodes (Vitt. Perekond tindik. eriti kuusikutes ja kuusehekkides. hea söögiseen. Loor olemas. Tavaliselt paralleelsete külgedega eoslehekesed enamasti vabad. Üksikud söödavad liigid. harva kitsalt jalale kinnitunud.) Singer).) Singer) (tahvel 98). haematospermum (Bull. Eoste valmimine. vähelihakad. M. maitsev söögiseen.ja segametsades augustis ja septembris ja on kogu Euroopas vähese levikuga. hortensis (Pilát) Wasser) kuulub aga mürkseente hulka. Safransirmiku aedteisend (var. Tindikuid on nii meil kui ka kogu maailmas veel vähe uuritud. üleni valge. Viljakehad napsikjad. algab eoslehekeste vabast servast kübaraliha poole. enamasti rihveljas kübar noorelt poolkerajas kuni ruljas. sõnniku-. Eestis seni leitud ainult safransirmiku hallikaspruuni värvusega tüüpteisendit (var. excoriata (Schaeff. soojuse ja sobiva substraadi puhul) kasvavad tindikud kogu vegetatsiooniperioodi vältel. seenekaitse). valdavalt tähtsusetud. valge kuni halli või pruuni kübaraga viljakehad. kusjuures tindistumist ei toimugi. hiljem muutub dehüdratsiooni tõttu roosakaks kuni pruunikaks. Eestis seni leidmata. kasvab okasmetsades. haprad. millega kaasneb algul heledate eoslehekeste muutumine roosaks või pruunikaks. karmiin-veinpunaste eoslehekestega. Kübaranahk valdavalt epiteeli või hümenidermi tüüpi. Eestis 2 perekonda. säilitades ühenduse ainult servaosas. mittesoomuselise jalaga liikidest on Eestis sage katsumisel intensiivselt safranpunaseks muutuv keskmise suurusega kuni suur pruunisoomuselise kübaraga (10–15 cm) safransirmik (M. puellaris (Fr. Sobivates tingimustes (soodsa niiskuse. nympharum (Kalchbr. Moser) on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu seeneliik. eosed suuremad. Eoslavakandja koosneb paralleelsete külgedega või läbilõikes kiiljatest. seejärel purpurseks kuni mustaks. Samuti teralis-jahuka-kirmelise kuni väga peenesoomuselise kübaraga ja ookerpruunidest soomustest kirju jalaga. tsüstiidide olemasolu ja kuju järgi. var. Kübaranahk epiteeli tüüpi. Rohtunud metsades. sün. punkteeritud või näsalised. serva poole aga tähtjalt lõheneva nahaga kübaraga liik on kühmsirmik (M. pole dekstrinoidsed. echinatum (Roth : Fr. Seni maailmas kirjeldatud enam kui 200 liiki jaotatakse rühmadesse kübaranaha ehituse ja kübarat katva loori olemasolu ning selle elementide kuju järgi. Kübar ja jalg loorist jahukas-teralise kirmega. Palja. eriti rannikul on kaunis sage keskmise suurusega. Perekond värvlehik. Seeneniidid pannaldega. Eosed siledad. Eoslehekesed tumedalt värvunud. kasvab samuti avatud rohtunud paigus. Jalg rõngata. Seni leitud kokku 90 liiki. harva suured ja lihakad. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. kuulub meil ka II kategooria riikliku kaitse alla (vt. mastoidea (Fr.) Singer) (tahvel 98). rhacodes).ja rõngaslooriga või loorita. sün. Eestis 1 harva esinev liik: väga ilusate.) Wasser). koosneb enam või vähem põisjatest rakkudest. pisikesed. Eosed siledad. tihti autolüseeruvatest (Coprinus) eoslehekestest. mis võib haarata ka kübara kuni selle keskosani.) Bellu. Eestis seni teada vaid kaks leiukohta. Eestis väga harva. Enamikul liikidel toimub eoste valmimisel eoslehekeste autolüseerumine (tindistumine). Üld.) Kreisel. Coprinus Pers. hiljem kellukjas kuni lame. M. puidu-. muidu üleni valge. Coprinaceae Viljakehad enamasti väikesed kuni keskmised ja õhukeselihalised. katsumisel kahvaturoosaks muutuvate rediselõhnaliste viljakehadega okasmetsades kasvav valge sirmik (M. hiljem ainult roosakate eoslehekestega sametsirmik (M. enamasti idupooriga. See aitab kaasa eoste levimisele “tindina”.: Fr. kuni 2 cm kübaraga ja karmiinroosa jalaga. kasvab avatud paigus ja on hea söögiseen. teralis-sametja kübara ja palja jalaga. muguljas jalaalus.) Wasser. Mõnel liigil lõhestuvad eoslehekesed kübara sirgudes altpoolt kaheks. Eospulber tumepruun.: Fr. idupoorita. valdavalt väikesed (2–4 cm) või väga väikesed (1–5 mm). Üleni valgete (ka kübarasoomused valged!). viimase erinevustunnusteks tüüpteisendist on tumepruunid soomused kübara valgel põhjal. oletatavasti aga leidub meil üle 150 liigi. näiteks loomade külge kleepunult. bohemica (Wich. mis on väga hea söögiseen.) M.: Fr. Tindikuliigid on tavaliselt määratavad ainult mikroskoopiliste tunnuste – loori ja kübaranaha ehituse. kulusaproobid. Kõdu-.

Vill-looriga tindikute (stirp Lagopus) kiirjalt orienteeritud seeneniitidest või pikenenud rakkudest koosnev kübaranahk on kaetud üldloori valkjate ebemetega.) Fr. selliste viljakehade eluiga on umbes üks ööpäev. lehetuppedel ja kõdunevatel lehtedel kasvavad noorelt 1–10 mm kõrguste.: Fr. P. haljasaladel.: Fr. urticicola (Berk. Karst. 3–6 cm lai. tarnade (Carex spp. Kübar on selle rühma liikidel algul valge. jalg kuni 20. Hobusepabulatel ja “lehmakookidel” kasvava kahe liigi – pabulatindiku (C. rohttaimede vartel.). echinosporus Buller). macrocephalus (Berk. mõnel maal peetakse juurtindikut esmaklassiliseks söögiseeneks (Singer. Harva võib tuleasemetel leida karedaeoselist tindikut (C. inimtegevusega seotud paikades. Temaga sarnane harvaesinev. metsasihtidel ja -teeservades jm. kõik nad kasvavad näiliselt maapinnal.) Fr. jalal selge rõngas. Kõrreliste. sigalate lägahoidlates ujuval pinnakihil. mittetindistuvate eoslehekestega pikkjalg-tindik (C.) ning tarnatindik (C. tuleasemetel aga veidi suurem läätseoseline tindik (C. kuid enamasti kännasjalt juurduv juurtindik (C. peaaegu kerajate viljakehadega kulutindik (C. mis hiljem laguneb ebemeteks.) kasvab põlenud pinnasel ja söestunud puidul. gonophyllus Quél. ebatõelised seenemürgitused). millest allpool säilivad üldloori jäänused – jalale liibuvad ebemed. Noored viljakehad (kuni eoslehekesed pole veel tumenenud) on värskelt või marineeritult söödavad. Kõik need hallide viljakehadega suhteliselt lihakad ja suured (kübar 3–7 cm kõrge).). keskpaigas beež.) Berk. seejärel hall. Keskkonna suure saastatuse tõttu ei tule kaasajal aga soomustindik linnades ja tööstuspiirkondades söögiseenena enam arvesse.) Gray) ning ebapabula-tindiku (C. sirgumata kübar 1–3 cm kõrge. 1975). lagopides P. pruun tindik (C. Nende liikide vatjas loor koosneb samuti harunenud tüükalistest ja mügaratega seeneniitidest. Napi looriga tindikutel (stirp Atramentarius) koosneb kübaranahk orienteeritud peentest seeneniitidest. karjamaadel. Metsades ja aedades on sõnnikuga väetatud või puidujäätmetest rikkal mullal tavaline väga habras.). vatja või jahuja kirmena. tigrinellus Boud. mõnikord isegi 40 cm kõrge. Sellist tinti kasutati vanasti dokumenditindina. Perekonna suurima liigi – soomustindiku (C. romagnesianus Singer).) Gray) valge soomuseline kübar on ruljas. kuid kübarat kattev loor koosneb harunemata või harunenud seeneniitidest või sfärotsüstidest või mõlema kombinatsioonist.) kasvab kõdunevatel taimejäänustel. tegelikult aga on seotud seeneniidistiku kaudu puujuurtega või pinnasesse mattunud kõduneva puiduga. radiatus (Bolton : Fr. kuid tindistuvate eoslehekestega villjalg-tindik (C. comatus (Mueller : Fr. vastasel korral ilmneb seenemürgitus (vt.). kohati massiliselt. Orton).). 5–15 cm kõrge.) Fr. Lätis E. esineb meil väga sageli ja massiliselt. isegi mitukümmend aastat tagasi raadatud maadel ja kunagistel ehitusplatsidel. kuid nende söömisel ei tohi tarvitada alkoholi. lavamullal. kattes noori viljakehi kiulise. Eestist on seni leitud 65 kindlat liiki. kaasajal saab selle abil retušeerida fotosid. & Broome) Buller). kuuskjas tindik (C. kreem kuni helepruunikas. Soomustindik kasvab juunist hilissügiseni aedades. atramentarius (Bull.) Gray) kasvab orgaanilise väetise kõrge sisaldusega substraadil – sõnnikul.). fuscescens (Schaeff. Kahe eelmisega sarnane.D. mis näib seetõttu ebemeteta. Meil kasvavad väga sageli voldiline tindik (C.) ja näsatindik (C. Vimba kogutuna leitud ka paneelmaja köögist krohvilt. kuid kiire tindistumise tõttu ei kannata nad müügile transportimist. phaeosporus P. Segalooriga tindikutel on kübaranahk sama ehitusega kui vill-looriga tindikutel. kopriini-alkoholimürgitus). kuumaks läinud viljatuulamisjäätmetel (isegi veebruarikuus miinuskraadide juures katvast lumekihist läbi sirgudes!). nõgesetindik (C. mis koosnevad peamiselt paralleelsetest harunemata seeneniitidest. hundinuiade (Typha spp. mis 210 . mille "värvaineks" on tegelikult valminud eosed. haruldane on soomusjalg-tindik (C. Kübaral esineb selliseid ebemeid samuti. acuminatus (Romagn. friesii Quél. pseudoradiatus Watling) purpurpruunid kübarad on noorelt ainult 2–6 mm kõrged.süsteemi kasutatakse põhijoontes ka allpool. Voldilise ja soomustindiku tindistunud viljakehadest saab konserveerivate ja sideainete lisamisel valmistada tinti. alati tindistuvad viljakehad on keskmised või suured.) jt. veel kümmekond ootab identifitseerimist või koguni teadusele uutena kirjeldamist. sirgunud niitjas jalg seevastu kuni 5 cm pikkune. sõnnikuga määrdunud köitel. siledana. kuid seal kasvavad nad tihedalt kokku kübara pinnaga. Rõngaslooriga tindikute (stirp Coprinus) kübaranahk ja loorijäänused koosnevad radiaalselt paigutunud silinderjatest seeneniitidest. kirjanduse andmeil on seda liiki isoleeritud isegi inimese kehalt. tervise huvides ei tohi teda sealt korjata (vt. prahipaikades. Lõkketindik (C. põõsjate kogumikena kasvavad tindikud on maitsvad söögiseened. See liik ja kõik ülejäänud söödavad tindikuliigid oleksid kergesti viljeldavad. mille väikesi viljakehi (kõrgusega kuni 2 cm) kattev loor koosneb väheste tüükaliste harudega seeneniitidest. Karst. Üksikutel liikidel esineb ka rõngasloor. lagopus (Fr. Jala alaosas esineb rõngast meenutav vagu või volt. cinereus (Schaeff.

kerajad) läbipaistvatest kuni kollakatest inkrusteeritud rakkudest. mille eostel võib mikroskoobi all näha eoseümbrist. incl. algul lumivalge kübar muutub veidi aja pärast beebiroosaks. xenobius P.D. Mõnel liigil on loorirakud pigmenteeritud (kollased või kuldpruunid) ja inkrusteeritud.ja hobusesõnnikul.) Fr. Orton) kasvab kõdunevate veetaimede jäänustel. Siia rühma on paigutatud samuti sõnnikul kasvav kreemika looriga pisike (kübar enne sirgumist kuni 10 mm kõrge ja 3–8 mm lai) vahelmine tindik (C. utrifer (Joss. looriebemete seeneniidid koosnevad väga erineva kujuga (silinderjad. Orton).) Fr.) juurdub.D. C.) ja valget tindikut (C.kuni tumehallidel viljakehadel on seeneliha aga tihti haisev või lõhnav. C. ephemeroides (Bull. sellele paljude tunnuste poolest nii muutlikule tindikuliigile on iseloomulikuks.). meeldiva. Peamiselt ainult sfärotsüstidest koosnevat loori omavad segalooriga tindikute gruppi kuuluvad liigid moodustavad kaks alarühma: 1) inkrusteerumata või soolhappes lahustva inkrustatsiooniga sfärotsüstidega liigid.) ning kuni 25 cm pikkuse pseudoriisaga ja kuni 6 cm kõrguse kübaraga raipelõhnaline tindik (cf. Rennitindikut (C. seejärel tinahalliks. Massiliselt ja sageli 211 . trisporus Kemp & Watling. jäävaks tunnuseks ekstsentriliselt paigutatud idupooriga suured ellipsoidsed eosed. need omakorda silinderjatest või käävjatest rakkudest.meenutavad hirvesarvi või korallide harusid. mille eosed on tavaliselt nähtava ümbriseta ja seeneliha valdavalt erilise lõhnata. viimane liik kasvas silosegusel alusturbal ja ta asukoht avastati väga vastiku raipe+pudretilõhna järgi paarikümne meetri tagant. Viljakehade kasvades selline loor kaob või laguneb ebemeteks. viljakehad tindistuvad 1–2 päevaga.: Fr. mille jala ülaosal on rõngas. käävjad. mis kasvavad karjamaal ja metsas lehma.D. pachyspermus P. Väetatud pinnasel kasvav peaaegu lõhnata mugultindik (C. miniatuurne (1–2 mm) lehkav tindik (C. munaja beeži kübaraga kartulitindikut (C. cothurnatus Godey) on tihti juurduv ja jalg valge jahuja looriga. Koidutindiku kübaranaha ehitus on erandlik – pealmine kiht ei koosne siin mitte seeneniitidest.). meil leitud hundinuia (Typha sp. kuival ajal jääb ta küll märkamatuks. hele. radicans Romagn. mõlemad on lumivalged väikese kübaraga (enne sirgumist 15–30x10–15 mm) seened. Sätendava looriga tindikutel koosneb loor sfärotsüstidest või ellipsoidsete rakkudega seeneniitidest. esimese liigi eoskannad on 4-. patouillardii Quél. narcoticus (Batsch : Fr. kookose või pirniessentsi lõhnaga lõhnav tindik (C. stercoreus (Bull. Samuti eelmistega väga sarnane. üks kord leitud tilkuva radiaatori alla jäetud niiskelt puuvillaselt põrandalapilt. mis peale puudutamist varsti roosaks värvub. Karjamaade väetatud pinnasel. Kõdunevatel kartulitel (ka kartulivagudel lagunevate “emakartulite” kohal pinnasel) on leitud pisut suuremat. Samades tingimustes võib leida suvise tindikuga sarnast koidutindikut (C. tuulamisjäätmetel. kuid sellele rühmale erandliku. vaid kiirjalt orienteeritud ebakorrapärastest rakkudest. ellipsoidsed. Väga halva lõhnaga on väike (sirgumata 1–3 cm) kolmeeoseline tindik (C. Esimeses alarühmas tuleb kõigepealt märkida lumitindikut (C. mis kasvab sõnnikuhunniku pinnal ja binokulaari all vaadelduna meenutab nutthallitust. Austriast ning Eestist. mille valge või porivärvi. Kõikidel ülejäänud tindikuliikidel koosneb kübaranahk sfärotsüstidest. Orton). flocculosus (DC.D. cordisporus Gibbs).). selle liigi loor koosneb harunenud seeneniitidest. peale sirgumist 2–8 mm laiune.) lehelt. meenutades läbi mikroskoobi vaadates munakivisillutist. jalg 2–4 cm kõrge) suvist tindikut (C. Karjamaadel võib lehmasõnnikult leida kogumikena pisikest (kübar algul 2–7 mm kõrge ja 1–4 mm lai. poliomallus Romagn.) Fr. Loetletud liikidel võib jalg sirguda kuni 6 cm kõrguseks.) Fr. väga väike (1–3 mm) haisev tindik (C. Koidutindiku looris leidub peale käävjatest või silinderjatest rakkudest koosnevate seeneniitide veel inkrusteeritud sfärotsüste suurusega 20–40 µm. pseudoniveus Bender & Uljé) kasvab lehmasõnnikul ja on seni leitud vaid Hollandist.). Teises alarühmas esinevad liigid kasvavad kõik valdavalt sõnnikul või väetatud pinnasel. laanii van Waveren) on meil seni leitud kalakasvatuse märgadelt puurennidelt ja isegi mustast kummist puuvillaste tekstuuriniitidega veetorult. sirguvad öösel kastega läbi sõnniku ja on keskhommikuks juba vaevumärgatavaks kuivanud. teise liigi omad 2-eoselised.: Fr. martinii Favre ex P. 2) ogaliste sfärotsüstidega liigid. kusjuures pseudoriisa lähtub 5–10 (–15) mm läbimõõduga musta kestaga kerajast või piklikust seenemügarast. Sõnnikul kasvab veel niisama miniatuurne valkjas rõngastindik (C. Hobusesõnnikul kasvab pisike (enne sirgumist 1–12 mm kõrge) südaeoseline tindik (C. kasvab sõnnikuhunnikutel ja -patareidel. Orton). tuberosus Quél. mõnikord ka erepruuni tipuosaga kellukjas kübar lõplikult ei avanegi. Kaldatindik (C. sõnnikul ja põlenud pinnasel kasvab kevadel varieeruv tindik (C.). mille loor koosneb nii sfärotsüstidest kui ka piklikest ja käävjatest elementidest. kuna viljakehad arenevad “lehmakoogi” serva all. niveus (Pers.) Fr.). triplex P. Eelmistega sarnane värvuv tindik (C. hobusepabulatelt. ex) Watling). lisaks võib esineda silinderjatest või ebakorrapärastest rakkudest koosnevaid seeneniite. meil on seda liiki leitud ainult üks kord Valgamaalt Lüllemäelt.

bisporus Lange). Lange & A. Kultuuheinamaadel. saepurusegusel mullal ning puuriidaalustel. seeneniitidest ja sfärotsüstidest loor moodustab viljakehadel püsivaid värvunud tipuga ebemeid. pyrrhantes Romagn. Maapinnal kasvavad udemelised tindikud ei tindistu nii kiiresti kui sõnnikuliigid või ei tindistu üldse. Ebemelise tindiku 212 . Eelmise liigiga väga sarnasel silejalg-tindikul (C. Veidi suurem (kübar 1–4 cm kõrge) metstindik (C. liigile on omane seltsiv kasvuviis – ühes suures kogumikus võib koos kasvada sadu viljakehasid. hallide ja pruunide toonide esinemine kübara erinevates osades ja värvide vaheldumine on tingitud selle liigi kübara hügrofaansusest. samuti väetatud pinnasel. rufopruinatus Romagn.) Gray) moodustavad kasvukohas tihti roostepruuni kõva seeneniidistiku. Lange & A. viljakehad on pisikesed (5–15 mm kõrged).6–1. subimpatiens M.). kuid looriebemed on punakaspruunid ja kübarale tugevasti külge kasvanud.5 cm kõrge ja peaaegu sama lai. mille aukudest omakorda paistab mesipruun kübarapind.5 cm paks).). amphithallus M. Väga levinud ja massiline. brevisetulosus Arnolds).). Sm. hexagonosporus Joss. xanthothrix Romagn. tal esineb paksukestalistest sfärotsüstidest napp loor. nüüd on teda siis teist korda leitud Eestist Valgamaalt. mõnel viljakehal laguneb loor kontsentriliselt paigutatud ebemeteringiks ja seen meenutab kärbseseent. mõlemad kasvavad sõnnikuhunnikutel ja -patareidel. lisaks neile võib kübaral esineda sfärotsüstidest koosnev loor. uudismaa jmt. Sm. viimane on kaheeoseliste eoskandadega.5 cm) seltsiv tindik (C. mis kujutavad endast kübaratsüstiide.) Fr. disseminatus (Pers. micaceus (Bull. radians (Desm. sylvaticus Peck) on samuti seotud puiduga. Ka rajatindiku (C. selliseid suuri sätendavaid tindikuid on leitud vana õunapuu (Malus domestica Borkh.) korbalt 2 m kõrguselt Muhumaalt Koguvalt. teisel kaheeoselised.) ja kaheeoseline tindik (C. kasvab maapinnal puujuurte kohal.) Fr.: Fr.) loor koosneb ainult sfärotsüstidest. hiascens (Bull.ja hobusesõnnikul harva leida eelmistest veel väiksemaid liike (kübara kõrgus tavaliselt alla 1 cm): lühiudemelist tindikut (C. osaliselt inkrusteeritud. Ülejäänud udemelistel tindikutel sfärotsüstidest loori ei ole. kiiresti tindistuvaid lühiealisi (efemeerseid) sõnnikuliike. söödav samadel tingimustel kui voldiline tindik (alkoholi tarbimata) (vt. truncorum (Schaeff. verrucispermus Joss. H. C.esinev sätendav tindik (C. Tuleasemetelt ja põlenud pinnaselt võib sageli leida trapetsjate (mitralaadsete) eostega trapetseoselist tindikut (C. Üks kord on meil Valgamaalt Lüllemäelt saepururikkalt hõredalt murupinnaselt leitud kaheeoseliste eoskandadega õrna tindikut (C.) kasvab ruderaalaladel (vanad liivaaugud. maaparanduse läbi teinud aladel ja paljastatud turbamullal kasvab tihedate “tuttidena” väga vahelduvalt värvunud tutt-tindik (C. bipellis Romagn. ephemerus (Bull. laguneval puidul või selle läheduses kasvav võsatindik (C. Karjamaadel võib lehma. millel esineb sfärotsüste vaid väga noortel viljakehadel. Meil väga levinud kännasjalt juurduvad liigid on lavatindik (C. Sõnnikuhunnikutel kasvab noorelt purpurse rulja kübaraga (sirgudes kellukjas.) Fr. 5–20 mm kõrge) kandiliseeoseline tindik (C..) ja lehekõdul kasvav kitsaeoseline tindik (C. Udemeliste tindikute kübar on püstiste üherakuliste udemetega.) Fr. Need liigid erinevad üksteisest eoste laiuse ja loori ketjate seeneniitide rakukestade paksuse ja ornamentatsiooni poolest. seetulaid. domesticus (Bolton : Fr.H.). Lange & A. viljakehade kasvades jagunevad loorikihid otsekui kahevärviliseks pitsiks.) kasvab metsades ja parkides puude ja pinnasesse mattunud puidu läheduses (kord leitud pimedas kanalisatsioonikaevus betoonile kinnitunud rohujuurtelt). Pisike (kübar 6–15 mm kõrge) 2-eoseliste eoskandadega näsaeoseline tindik (C.: Fr.).) koosneb kiiresti kaduv sätendavatest ebemetest loor samuti peamiselt ainult sfärotsüstidest.) kasvab väetatud pinnasel. ex Watling) ja pikaeoselist tindikut (C. marculentus Britzelm. heterosetulosus Locq. esimesel liigil on eoskannad nelja-. sassii M. kopriini-alkoholimürgitus). Erandlikel aastatel võib tavaliselt väheldane sätendav tindik (kellukjas sirgumata kübar 1–3. koos alkoholiga mürgine. nn. Meil on põlenud pinnase ja puiduga maaparandushunnikutelt leitud veel väga ilusat aletindikut (C.H. nn. see kogu maailmas väga haruldane liik kasvab teede huumuspinnasel rööpajälgedes – siiani oli teda leitud vaid üks kord Prantsusmaalt esmakirjelduse paigast. Siin on palju omavahel lähedasi.). samuti ühel korral on Lüllemäe surnuaialt leitud tumedat tindikut (C. mille algul viljakehi kattev paks loor koosneb kahest kihist – valgest alumisest ja roostepruunist pealmisest kihist.) Gray) kõlbab süüa ega tindistu. Väga väike (sirgumata kübar läbimõõdus 5– 8 mm) telliskivipunase kuni roostepruuni kübaraga ere tindik (C.).).) kasvab üksikute viljakehadena vanemal sõnnikul.) Fr. Lüllemäe surnuaia lähedalt porise rattarööpa küljelt. põlenud puidul või pinnasesse mattunud puidu ümbruses kasvav puidutindik (C. pirnjaid kuni ümarellipsoidseid elemente. kändudel ja laguneval puidul ning selle ümbruses kasvav pisike (kübar 0.: Fr. tema eosed on punkteeritud kestaga. purpurtindikut (C. jalg alusel 5 mm paksune) palju suuremaks kasvada (sirgumata kübar kuni 8 cm kõrge. Metsas ja võsas. sün.: Fr. congregatus (Bull. selle liigi loor sisaldab roostepruune. jalg alusel 1. osooniumi. angulatus Peck). Harvem esinev hommikutindik (C.) Fr. Sm.

schroeteri P. Sm.) ja paljas tindik (C. talle on eriti iseloomulik eoslehekeste kinnitumine jala tippu ümbritseva rõngasja paksendi – krae külge. ainult ühel liigil – karvasel tindikul – esinevad pikad üherakulised “harjased”. Ka varjutindiku (C.) Maire) (tahvel 99).). haprad.) kübar avaneb vananedes täielikult.) kasvab kõduneval puidul ja kändude läheduses. Kevadpsatürell (P.D. Psatürelle on nii meil kui ka kogu maailmas vähe uuritud. algul katavad kübarat tihedalt valkjad või mustad soomused. need kaks liiki kasvavad kraetindikust varjulisemates kohtades ja erinevad teineteisest eoste laiuse poolest. kreemid kuni tumepruunid või kollastes toonides viljakehad tavaliselt väikesed (2-6 cm).ja soolenähtudega mürgitus). kübara pinna ehituse. Nii kasvab sügisel lehtpuukändudel ja -tüvedel ning isegi elusate lehtpuude jalamil põõsaspsatürell (P. gracilis (Fr. on see liik taolistele kasvukohtadele väga iseloomulik ja esineb tihti massiliselt. sün. enamasti hügrofaanne kübar koonusjas-kellukjas kuni poolkerajas (harva kumer) ja pole mitte kunagi rihveljas. see liik on hilissügisel ja eriti isegi varatalvel sage parkides ja puiestikes. Perekonna iseloomulikuks tunnuseks on eoste pleekumine kontsentreeritud väävelhappes. mille jalg juurdub pika käävja pseudoriisa abil.kuni ookerpruuni kübaraga (4-10 cm) pisarpsatürell (P. microrrhiza (Lasch : Fr. multipedata (Peck) A. ka selle liigi eoslehekesed on pisaratega. Parkides ja lehtmetsades kasvab hilissügisel 213 . Sügisel kasvab lehtmetsades maapinnal haruldane kännaspsatürell (P. Osa liike meenutab peale kübara avanemist vihmavarju. Paljudel liikidel esineb loor. galericuliformis Losa ex Watling) ja põõsastindiku (C.).) Singer) (tahvel 99) kasvab meil väga sageli teeservadel. hercules Uljé & Bas) kasvab heina. Pisitindiku kübar on enne avanemist 1–5 mm.D. heterothrix Kühner) kübaratsüstiidid on enamasti tõlvjad.: Fr. Kübaranahk epiteeli või hümenidermi tüüpi. Enamasti jalale kinnitunud või ahenduvalt külge kasvanud eoslehekesed kiilja ristlõikega. kuid lähem uurimine võib nende arvu vähemalt kolmekordistada. juunis ja juulis. Maikuust hilissügiseni võib samades paikades väga sageli leida ka valkjate. Eoste valmimisel muutuvad algselt heledad eoslehekesed ühtlaselt tumedaks. mille viljakehad võivad kasvada mitmekümne kaupa koos kännasjate kogumikena.) Fr. vernalis (Lange) M.. Ülejäänud psatürelliliikidel on kübar paljas (soomusteta). kübara servale võivad sellest hiljem jääda kiulised või ebemelised loorijäänused. mille kübar on vähemalt noorelt üleni vatjaskiuline või -soomuseline. candolleana (Fr. plicatilis (Sowerby : Fr. Paljakübaralistel tindikutel loor ja udemed puuduvad. mida näiteks Põhja-Ameerikas peetakse väga heaks söögiseeneks. metsasihtidel ja põlluservadel kogu suve ja sügise läbi. Punakas. Hirsch). teede ääres ja metsaservades. eoste ja tsüstiidide järgi. nudiceps P.) on teiste psatürelliliikide seas väga silmatorkav liik. Karjamaadel sõnnikul kasvavad pisitindik (C.).) Quél. olles neis kasvupaigus üks Eesti tavalisemaid ja tihti massilisemaid seeneliike. tema kübaral võib noorelt leida väga peeni üherakulisi seetasid (100–300x3–6 µm). Hallide kuni mustjate kiuliste soomustega on veel haruldase pikkjalg-psatürelli (P. niiskena võib küll olla õrnalt triibuline.M. Perekond psatürell. miser P. Kraetindiku (C. Valge psatürell on eriti levinud lodustuvates ja soostuvates metsades. C. pruunika keskkohaga.ja karjamaadel kogumikena. Mahalangenud raagudel ja okstel või maapinnal oksakeste seas on meil sage sale psatürell (P.(C. Korrapärane. avanemata kübara tipul paiknevad valged ebemed koosnevad harunevatest silinderjatest seeneniitidest.) G. muutudes lamedaks. õhukeste ja habraste viljakehadega valget psatürelli (P. paljal tindikul 5–15 mm kõrgune.) Konrad & Maubl. velutina (Pers. ka eoste suuruses on neil liikidel oluline vahe – pisitindikul on eosed 7–9 µm. Karst. eosed on sellel liigil näsalised ja eoslehekesed servas tihti pisaratega. Orton) kübar muutub avanedes lamedaks. Eraldi rühma moodustavad psatürellid. Orton). Aastindik (C. mis kasvavad samuti põõsjalt lehtpuukändudel. Mitu psatürelliliiki on seotud puiduga. paljal tindikul aga 12–15 µm pikad.) Quél. Moser) kasvab aprillis ja mais metsades või põõsastikes. caputmedusae (Fr. jalg on rihveldatud kahekordsest rõngasloorist allpool mustjate turris soomustega.: Fr. see liik kasvab heina. leiocephalus P. 1 liik mürgine. Hilissügisel kasvab metsapinnasel harva juurpsatürell (P. Eospulber mustjas.) viljakehad. cernua (Vahl: Fr.H.) Konrad & Maubl. Nad on täpselt määratavad ainult mikroskoopiliste tunnuste. Mõned liigid ei tindistu. Kübar (4-6 cm) on noorelt valkjas. Karst.) Konrad & Maubl. lõpuks šokolaadpruun. kuid võib tihti olla loorijäänustega. auricomus Pat. mürgine (vt. Psathyrella (Fr. kõige põuasemal ja seenevaesemal südasuvisel ajal. Eestis on seni leitud vaid 32 liiki. cotonea (Quél. tema eosed on ekstsentriliselt paigutunud idupooriga. Mittesöödavad.või lihapruun kuni must. mao.ja karjamaadel. Vähelihakad. Karvane tindik (C. Sügisel okasmetsades kändudel põõsjalt kasvav meduuspsatürell (P.

) Singer).).).) Singer). typhae (Kalchbr. pygmaea (Bull. metsades tuleasemetel söepsatürell (P.D.) lehetuppedel veekogude ääres lausa veepiiril. sõnnikul sõnnikupsatürell (P. udemeline ja napi sfärotsüstidest looriga. samuti mulda mattunud puiduga paigus kasvab seltsivalt kääbuspsatürell (P. mida lähema uurimiseta kergesti seltsivaks tindikuks (Coprinus disseminatus) võib pidada. Liivikutel ja luidetel kasvab meil väga sageli luitepsatürell (P.) A. mis on meil niisama sage nagu põõsaspsatürell. sarcocephala (Fr. 214 . pennata (Fr. Hundinuia-psatürell (P. kalmuse (Acorus calamus L. kuigi viimasel on kübar rihveljas.hundinuiade (Typha spp. ammophila (Durieu & Lév.: Fr.) ja tarnade (Carex spp.) Konrad & Maubl.) P.lehtpuukändudel ja -tüvedel suhteliselt suur ja lihakas (kübar 4-8 cm) šokolaadpruun psatürell (P. Pajude ja paplite mahalangenud tüvedel ja nende ümbruses. Orton). fimetaria Watling). Pearson & Dennis) kasvab koguni elusate taimede .

Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. Eospulber valge.oliivhall kärbseseen (A. tupp on valge.) Vittad. keskmise suurusega (kübar kuni 12 cm). lihakas. haprad. Ilus rõngata liik on oranž kärbseseen (A. Viimasele liigile sarnane on A. amüloidsed või inamüloidsed. Eoskannad 2-4-eoselised. Esineb üld. kasvab lubjarikastes metsades. Juulist novembrini kasvab mitmesugustes metsades kõige sagedamini tugevalt rihvelja kübaraservaga. Lepikutes kasvab meil sügisel väikeste. Amanita Pers.. Eosed siledad. samuti Lätist ning Soomest. battarrae Boud. Eestis 17 liiki. mürgisus või söödavus teadmata. tihti üldloori jäänustest ebemeline.Selts Kärbseseenelaadsed. õhukese seenelihaga viljakehad (Urbonas jt. Rõngas jalal puudub. Kübara serv alati silmatorkavalt rihveljas. suhteliselt õhukese seenelihaga rõngata kärbseseent (A. Sugukond kärbseseenelised. Mükoriisaseened või kõdusaproobid.) Singer). väikesed õrnad. badia Gillet). Eoslehekeste seeneliha lahknev. valgel kärbseseenel aga absoluutselt sile. jalg alati tupega ja enamasti ka rõngaga. 1986).tupploorik. Üld. Perekond jaguneb kolmeks alamperekonnaks . kerajad kuni silinderjad. seenekaitse). Amanitopsis (Roze) Konrad & Maubl. Amanitales Viljakehad kärbseseenjad. friabilis (P. Eosed inamüloidsed. mille oliivpruuni kübara (kuni 12 cm) heledam rihveljas servaosa on keskosast eraldatud silmatorkava tumepruuni kontsentrilise vöödiga. crocea (Quél. tupplehikjad või külmaseenjad. lividopallescens Gillet. Karst. amüloidsed või inamüloidsed. hall tüüpteisend (var. viimase rõngas võib ebemeteks lagunemise tõttu vanematel viljakehadel tihti puududa ja siis on eraldustunnuseks vaid kübaraserva iseloom . väikesed kuni suured. seeneniidid pannaldega või ilma.ja rõngasloor nahkjas või vatjasebemeline. oranž kübar (kuni 12 cm) ja jalal oranžid soomused. Perekond kärbseseen. lihakad. Kõik kolm nimetatud kärbseseene liiki on värskelt mürgised. millel on vähemalt kolm värvusteisendit: valge teisend (var. kuid kupatatult söödavad (vt. Seeneniitide süsteem monomiitne. Amanitaceae Tunnused nagu seltsil.rõngata kärbseseene valgel teisendil on see tugevalt rihveljas. alba Gillet) (tahvel 103). atsüanofiilsed.) Bas) (tahvel 100). vaginata) ja kollakaspruun teisend (var. värvusetud. mao. Mükoriisaseened metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. Eosed siledad. ta kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. vaginata (Bull. Rõngata kärbseseene valget teisendit ei soovita siiski ärasegamisohu tõttu valge kärbseseenega kellelgi söögiks korjata . liiki on üsna harva leitud nüüd ka mujalt Eestist.ja/või rõngasloor. täiskasvanult lagunevad rõngas ja tupp ebemeteks ja kaovad jalalt. Eoslavakandja vabade valgete eoslehekestena. tal on oliivjas või ookerhall kübar (kuni 6 cm). haprate viljakehadega ja halli kübaraga (kuni 6 cm) lepa-kärbseseen (A. harva peenenäsalised. idupoorita. Eoslavatsüstiidid puuduvad.ja soolenähtudega mürgitus). millel on ere.: Fr. olivaceogrisea Kalamees). Eestis 6 liiki. virosa). Rõngata kärbseseene valge teisend on välimuselt sarnane surmavalt mürgise valge kärbseseenega (A. jäänusena jääb jala alusele tupp ja/või jalale rõngas. 215 . Kübar keskmine kuni suur.). Seltsis 1 sugukond. Viljakehad vähelihakad. kasvab meil harva.). Viljakehad kärbseseenjad või tupplehikjad. Teine laialt levinud rõngata liik on kahevärviline kärbseseen (A. muudelt tunnustelt ja samuti levikult rõngata kärbseseenega sarnane. Eestis 2 perekonda 21 liigiga. mille kübar on hallikasbeež. Alamperekond tupploorik. meil leitud Kagu-Eestist. kärbseseen ja lepidell.viljakehade vanusest olenevalt võivad tunnused alt vedada ja see võib osutuda saatuslikuks. seda liiki ei esine meil sageli. okasmetsades. Nigula looduskaitsealalt on selles rühmas kirjeldatud teadusele uus kärbseseeneliik .

ja soolenähtudega mürgitus). Väga sageli esineb meil mürgine punane kärbseseen (A. phalloides (Vaill. tammikutes ja pärnikutes paiguti tavaline. kuid ilmub hulganisti vaid paljude aastate tagant. pantherina (DC.ja segametsades. jalg valkjas. Kübara serv rihveljas. Valge kärbseseen on üleni puhasvalge. Välimuselt on roosa kärbseseenega sarnane hall kärbseseen (A. kupatatult söödav.) (tahvel 101). väga sage. rõngas aga ülaküljel sile (mitte rihveljas). Kumm. mille kuni 10 cm suurune kübar on nartsisskollane. rõngas kitsas ja jalale liibunud. Eosed inamüloidsed. viljakehad väiksemad. rihvelja servaga. muscaria (L. mille kübar aga on pruunikashall. erinevus nende kahe liigi vahel on ka eoste amüloidsuses . beež. jalg valge kuni pruunikas.ja segametsades juulist alates roosat kärbseseent (A. Viljakehad lihakad. Kotlaba.: Fr. gemmata (Fr. & Schwein. kasvab lehtmetsades. tupp ühe või mitme kontsentrilise voldina. rõngas on lai. kohati massiliselt.Alamperekond kärbseseen. Hall kärbseseen on sarnane veel väga mürgise panter-kärbseseenega. ebameeldiva lõhnaga. leht. Jalg nahkja rõngaga. porphyria (Alb. seent võib Eestis leida üsna harva ja tema viljakehad kasvavad alati üksikult. Surmavalt mürgised liigid on roheline kärbseseen (A.) (tahvel 104). Väga sage okasmetsades augustist oktoobrini on ka pruun kärbseseen (A. Hoopis haruldane on ainult üks kord 1998. Viljakehad lihakad.) Krombh. mürgisuse kahtlusega. värskelt mürgine. Alamperekond lepidell. alusel avara kotja tupega. tupp jala alusel paksu vatja voldina. sügisel sage Kagu-Eesti moreenküngastel. pealt rihvelja rõnga alakülg hallikas. mis kasvavad meil augustist oktoobrini.) (tahvel 102). servas sileda kübaraga. mida küll iga inimene tunneb. keskel oliivpruun. alt muguljas. alati roosaka või lihapunaka varjundiga.) Bertilloni) (tahvel 103). mõnikord halvasti märgatav. rippuva rõngaga. jalal iseloomulik valge lai rihveljas rõngas. augustis Viljandimaalt Voorult salu-kuusesegametsast Milvi Kalamehe leitud nartsiss-kärbseseen (A. citrina (Schaeff. Lepidella (Gilbert) Vesely. radiaalkiuline. enamasti ebaühtlaselt värvunud. eriti kübaranaha all. kasvab okasmetsades. küll aga inimesele kahjulikke aineid (bufoteniini) sisaldavateks (vt. virosa (Lam. Tunduvalt harvem kohtab meil varem punase kärbseseene teisendina kirjeldatud kuning-kärbseseent (A. Panter-kärbseseen on väga mürgine.a. tupp ja rõngas kergesti lagunevad.või pruunikasroheline. ainult viljakehad on suuremad ja lihakamad. tavaliselt palja. spissa (Fr. kübar (kuni 12 cm) noorelt silmapaistvalt koonusjas. rubescens (Pers. regalis (Fr. avara kotja tupega.) P. seeneliha ja jala alus valged (pole roosad).) Bertilloni).) Pers. hiljem kellukjalt kumer. mõnikord kollaka tooniga. Rohelise kärbseseenega on sarnane kollane kärbseseen (A. sage eriti Lääne-Eestis ja saartel. Selle seene kübar on valkjas kuni hallikaskollane. tema kübar (kuni 12 cm) on alati valgeebemeline ja rihvelja servaga. oliivkollastest soomustest kirju. seeneliha heleroosakas.) Mladý) (tahvel 104). Rohelise kärbseseene kübar (kuni 15 cm) on hallikas. mao. kaunis sageli. värskelt mürgine.: Fr. kollaka varjundiga kleepiv kübar (kuni 18 (-26) cm). Jalg nahkja rõngaga. Kollast ja pruuni kärbseseent ei peeta otseselt mürgiseks. 1990). Leht. viljakehad suhteliselt väikesed (kübar kuni 7 cm). Panter-kärbseseenele lähedane liik on mürgisuse kahtlusega beež kärbseseen (A. neist 3 mürgist ja 2 mürgisuse kahtlusega. kogu viljakeha paksult ja tihedalt kaetud suurte hallikate või kollakate kleepivate jahukas-vatjate ebemetega. kuid viimase kübaraserv on selgelt rihveljas. rõngas jalal juba väga noores eas kaduv. Eestis 7 liiki.) Link) (tahvel 102) ja valge kärbseseen (A. inimorganismile kahjulikke ühendeid sisaldavad liigid). tupp jala alusel kitsa vatja voldina.ja segametsades augustist novembrini. alati kübaraga sama värvi näsajate ebemetega. tupp ebemeliste vöötidena. see on hallikaspruuni. Liik on lubjalembene ja kasvab juulist septembrini lehtmetsades ja puisniitudel.) Gray) (tahvel 105). strobiliformis (Paulet) Bertilloni) (tahvel 100). panter-kärbseseenel mitte. mida on Eestist leitud vaid üks kord (Kuthan.: Fr. Sageli esineb meil veel okas.halli kärbseseene eosed on amüloidsed. 1989. jalg rippuva nahkja rõngaga.kuni hallikaspruun. Eosed amüloidsed. tavaliselt ebemetest täpiline. tavaliselt ebemeteta. Kübara serv sile (võib olla vanalt kergelt rihveljas). kuid kupatatult söödav (vt.) Michael) (tahvel 101). eriti nõmmemännikutes kasvab juulist oktoobrini hallikaspruuni kübaraga panter-kärbseseen (A. jala alus roosakas. millel on tihti kergelt violetjas toon.). Harva esineb meil veel loor-kärbseseent (A. valge rõngaga. kasvab okas. kiirelt kaduva vatjasebemelise rõngaga. mürgine.) Hook. kollakas.: Fr. kasvab liivastes okas-. kübar on tal punakas-. sileda (mitte rihvelja) servaga. nahavärvi (kuni 9 cm). eriti laialehiste puude all. 216 . mille kübar (kuni 10 cm) on heledam. kogu viljakeha äärmiselt habras. kübar (kuni 25 cm) on ookerpruun ja loorijäänused kollakad. jalg tihti pikalt pinnasesse ulatuv. eliae Quél.) (tahvel 105). tupp kontsentriliste ebemeliste vöötidena. millel hallikas. see on suurte lihakate viljakehadega liik.ja okasmetsades. Eestis 5 liiki. kasvab sügisel lehtmetsades. enamasti valkjaskollane. Amanita. kuid mõnikord nõrga roheka varjundiga. kasvab suvel ja sügisel okasmetsades. ebemed valged või hallikad. jalg tihedalt vatjasebemeline. see meenutab väliselt igati punast kärbseseent.: Fr. halli kärbseseene suure sarnasuse tõttu ohtliku panter-kärbseseenega tuleks hoiduda halli kärbseseene korjamisest.

kahevärviline ja rõngata kärbseseen. niiske ilmaga ka pisarad. Esimesel neist on viljakehad üleni valged ning nii kübar (kuni 8 cm) kui jalg limane. Viimased kaks liiki kuuluvad Euroopa punasesse nimestikku ja ka Eesti Punasesse raamatusse (vt.Matsalu looduskaitsealalt Neidsaare “mäelt” lodustuvast valgelepikust septembris 1977 (Kalamees & Vaasma. Sm.) Konrad & Maubl. tõusva vatjas-nahkja rõngaga. kasvab septembris okas. sün. väga noorelt limatupega.). Samuti kuuskedega koos kasvab meil kaunis harva pisar-limaloorik (L. kübar (kuni 5 cm). jalg nahkja või limarõngaga. Limaloorikud on söödavad. Kõdusaproobid metsades sügisel. korjamisel ei tohi neid ära segada kärbseseentega. erksalt punakaspruun.V. jalg valkjas. lihakas. Söögiks võib kärbseseeni korjata ainult siis. Enamik kärbseseeni on mürgised. hall. Teise liigi kübar (kuni 5 cm) on kollakaspruun. 217 . kui ollakse absoluutselt veendunud. mao. Loor-kärbseseene korjamine on punasesse raamatusse kuulumise pärast keelatud. Perekond limaloorik. hiljem tupeta.eriti laialehiste puude all. Väga harva on meil leitud laus-limaloorikut (L. Eestis 4 liiki. rõngasloor limane või nahkjas. L. Üldloor limane. millel on ilus. jalale jääb limarõngas. Pruuni limaloorikut on leitud Eestist vaid üks kord . kuid ka nendega tuleb olla ettevaatlik. Seeneniidid pannaldega. inamüloidsed. illinita (Fr. sest värsketel seentel avalduva hemolüütilise toime tõttu on nad söödavad ainult kupatatult (vt. lenticularis (Lasch) Maire. 1984). seenel on jahulõhn. kasvab kuusikutes septembris ja oktoobris.) Earle ex H. Sellesse perekonda kuuluvad Eesti mürgisemad seened: roheline ja valge kärbseseen (vt.: Fr. nahkja rõngaga jalg ja tugev jahulõhn. oranž. mille laial nahkjal rõngal ning jala tipus on kuivanud veetilgakestest tekkinud väikesed hallid laigud.: Fr. delicata (Fr.ja segametsades.) Maire) (tahvel 106). et liik on õigesti määratud ja söödav. Limacella Earle Viljakehad külmaseenjad. värskelt mürgine. loor-. glioderma (Fr. Eosed siledad või väga peenelt näsalised.ja soolenähtudega mürgitus). millest allpool vatjasebemeline. seenekaitse). Kübar limane. guttata (Pers. kahvatukollaka kübaraga (kuni 12 cm) seen.) (tahvel 106). Sagedamini esineb meil jahu-limaloorik (L. Kärbseseened varieeruvad sageli üpris palju ja vähimagi kahtluse tekkides on targem seen korjamata jätta.) Murrill) ja pruuni limaloorikut (L. Söödavad on roosa. amanitiinimürgitus).

leoninus (Schaeff. Perekond tupplehik. hiljem roosad või roosakasookerjad. harvem okaspuupuidul.) P. Kõige levinum liik on põdranapsik (P. teeservades. Viimasest harvem. Saproobid pinnasel. valkja või halli. Loor puudub.või huumusesaproobid.: Fr. Eoslehekeste seeneliha ühtiv. inimtegevusega seotud paikades suvel ja sügisel.: Fr. kübar (kuni 6 cm) on hele. P. väga harva seeneparasiidid või -saproobid (parasiittupplehik).: Fr. Orton.D. kasvab kõduneval lehtpuupuidul. need on noorelt valkjad. Perekond napsik. V.: Fr. kuid tema valkjas kübar on keskkohal tumepruunide kuni mustjate soomustega ja palju suurem (kuni 15 cm). ta kasvab augustis ja septembris surnud lehtpuudel või nende ümbruses ja torkab oma ilusate valkjate viljakehadega (kübar kuni 6 cm) juba kaugelt silma. Eoskannad enamasti 4-eoselised. pisut limase kübara järgi. atromarginatus (Singer) Kühner). umbrosus (Pers. tihti inimtegevusega seotud paikades. kuid väikeste ja õrnade viljakehadega napsikutest esineb meil veel P. kiuline. Sugukond napsikulised. harva. Pluteus Fr.).Selts Napsikulaadsed. taime.) Gillet. kasvab augustist oktoobri alguseni. bombycina (Schaeff. Väiksemate viljakehadega liikidest (kübar kuni 6 cm) on meil enam kohatud helehalli kübara ja tupega rusu-tupplehikut (V. podospileus Sacc. lehtpuude puidul augustis ja septembris. kuid mitte limane. Heledate. vaid vatjas-kiuline kuni soomuseline. juunist oktoobrini. P. kasvab surnud lehtpuupuidul. Eoslehekesed noorelt valkjad.või lehikseente jäänustel. cervinus (Schaeff.kuni tumepruun.. sün. Ülejäänud Eestis esinevad napsikuliigid on pisikesed. Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel. idupoorita.. Viljakehad tupplehikjad. Esineb üldloor. 1 sugukond. kuid neil pole eoslehekeste serv tume ja teisel neist on kübar väike (kuni 3 cm) ja habras. Eoslavakandja vabade eoslehekestena. millel on tume eoslehekeste serv ja mis kasvab enamasti okaspuupuidul. salicinus (Pers. Harva esineb meil väikese valkja kübaraga (kuni 5 cm) 218 . ellipsoidsed või munajad. Kumm. Kumm. sororiatus Singer). mõnikord limase kübaraga. Kumm. Kollaste eoslehekestega ja kollaka jalaga on veel romelli napsik (P. Väliselt eelmisega sarnased. roheka või sinaka tooniga viljakehadega (kübar kuni 6 cm) hall napsik (P.) Singer). Eestis 20 liiki.) Singer). tema tunneme ära suure (kuni 12 cm) valkja või halli. mõnikord alaosas jämenev või sibuljas. hiljem alati roosad kuni roosakasookerjad. mille jäänusena jala alusel alati tupp. taylori (Berk. kergelt paksenenud kestaga. psilotsübiinimürgitus). Tumepruuni sametja kübaraga (kuni 6 cm) on tume napsik (P. Sagedamini võib suvel ja sügisel nii okas. boudieri P. kasvab lehtpuupuidul parkides. & Cub. mille kollase põhitooniga kübar on tumepruunilt sametjas.) P. inamüloidsed. Valge napsikuga sarnaneb segametsades harva esinev soomusnapsik (P. petasatus (Fr.) P. mis kasvab looaladel. väikesed või suured. eoslehekeste serv ja jala alus kollakad.: Fr.). Orton) ja P. Hallide. pellitus (Pers. tupplehikutel esineb üldloor. punctipes P. Kumm. Kumm. Kübar ja jalg teineteisest kergesti eraldatavad. kuid välimuselt temaga sarnane on kollakaspruun napsik (P. Suurte ja lihakate viljakehadega napsikud on pehme maitsega ja söödavad. keskel soomuseline. õuedel võime sagedamini kohata suurt tupplehikut (V.) Boekhout & Enderle. eelistab kasvada kõduneval lehtpuu-. Jalg tihti jahuja kirmega.) P. Viljakehad napsikjad. selle liigi kübar (kuni 5 cm) on aga tume-hallikaspruun ja sooneline.) esineb meil harvem. Rõngasloor puudub.) Sacc. kübar (kuni 15 cm) helehallikas. tema eoslehekeste serv on tume ja jalg on kaetud tumedate ebemetega (vähemalt jala alus).).: Fr. Metsades ja puisniitudel suvel ja sügisel.hall napsik. kübar (kuni 20 cm) on tal samuti valkjas. esinevad harva ja on mikroskoobita raskesti määratavad. Kübar kiuline või sametjas. atricapillus (Batsch) Fayod). Seeneniitide süsteem monomiitne.) Singer). mürgine (vt.: Fr. Aedades.D. ühtegi neist liikidest ei esine väga sageli. Eosed siledad. rusukalletel. kuid oma vesisevõitu kübaraliha ja sitke jala tõttu mitte just eriti hinnatud söögiseened. õuedel. Teine suurte viljakehadega liik on meil puidu-tupplehik (V. mürgine on ainult üks liik . Valget napsikut (P.kui lehtpuupuidul kohata ilusa kuldkollase sametja kübaraga (kuni 6 cm) lõvinapsikut (P. kõdu.) P. speciosa (Fr. kõduneval puidul. Volvariella Speg. Eospulber roosa. tsüanofiilsed.) kasvab pajude. Saproobid metsakõdul või surnud puidul.). Eoslavatsüstiidid olemas. värvusetud. romellii (Britzelm. sün. Eestis 8 liiki. patricius (Schulzer) Boud.kuni oliivhall. Valdavalt puidu-. kasvab augustis kuusikutes. sün. parkides. täpilise jalaga on veel täppjalg-napsik (P. seeneniidid enamasti pannaldeta. leppade jt. Pluteaceae Tunnused nagu seltsil. Eestis 2 perekonda 28 liigiga. Põdranapsikuga on välimuselt väga sarnane mustservnapsik (P. gloiocephala (DC. Pluteales Viljakehad napsikjad või tupplehikjad.

Jalg ei eraldu kergesti kübarast. vähem mükoriisaseeni. kuid vahel ka ekstsentriline. siledad. heinikuliigid) viljakehadel. Suurem osa liike on huumuse. leitud ka šampinjonikasvandustest. lihakad või vähelihakad. nuijalg-lehtrik. 1985a) ja Pärnumaalt Surju männikust valget tupplehikut (V. Kurgiseenelisi (Macrocystidiaceae) on erinevate uurijate poolt käsitletud ka heinikulaadsete (Tricholomatales) või napsikulaadsete (Pluteales) seltsis. Sugukond punalehikulised.ja huumusesaproobid. Punalehikuid võib leida paljudest kasvukohatüüpidest varakevadest hilissügiseni. kuid riskimoment nende korjamisel on suur. Eoslavatsüstiidid enamasti puuduvad. harvem olemas. mütsikjad. meil harva. lillade) toonidega liike. Seeneniitide süsteem monomiitne. siidkiuline. Seltsis 2 sugukonda. Suurte lihakate viljakehadega liigid on söödavad. Liik on levinud mitmesugustes metsades. suuruselt. seeneniidid pannaldega või ilma. trihhodermi või hümenidermi tüüpi. Eestis 2 liiki. Palju on lubjalembeseid liike. eriti rohkesti Lääne-Eestis ja saartel kadakakarjamaadel augustist novembrini. (sün. ellipsoidsed või selgelt nurgelised. roosakasookerjas kuni punakaspruun.) Singer). väikesed kuni suured. Punalehiku perekond on Eesti üks mürgisemaid seeneperekondi.: Fr. mitmed liigid on valged. Enamik punalehikuid on mürgised või mittesöödavad. varieerudes põhiliselt pruunide ja hallide toonide piires. mõlemat liiki esineb meil harva. enamasti on aga kakaovärvi roosakas. kuid esineb ka mükoriisaseeni. kühmjas või nabajas. Eospulber varieerub roosast punakaspruunini. Sõnnikuharmik (C. liharoosade.) Viljakehad kujult. Eosed värvusetud. mõned söödavad. Kumm. Entolomataceae Kirjeldus vastab seltsi omale. Üks kord on leitud Tallinnast pargist rohu sees kasvamas hallika soomuselise kübaraga (kuni 4 cm) halli tupplehikut (V. passeckerianus (Pilát) S.ja kõdusaproobid. kreemid või hallikad. Huvitavad on oma substraatide poolest parasiit-tupplehik (V. sest punalehikuliigid on omavahel väga raskesti eristatavad. on olemas ka musti liike. kevadest hilissügiseni. murinella (Quél. Loor puudub. ekstsentriline või puudub. On ka mitmeid söödavaid liike. roheliste. heinikjad. võsastikes.) P.: Fr. Kumm. tsüanofiilsed. Clitopilus (Fr. Sugukonnas 3 perekonda. Viljakehade värvus sõltub tihti hügrofaansusest. niitudel ja puisniitudel. Rhodophyllus Quél. Jalg tavaliselt keskne. üks surmavalt mürgine (hiidpunalehik). Söögiseenena tuleb siiski silmas pidada tavaharmiku suurt sarnasust lehtriku (Clitocybe) perekonda kuuluvate valgete mürgiste liikidega. Peamiselt niitudel ja puisniitudel. Kübaranahk kuutise. otsvaates näivad seetõttu vahel nurgelised. Kübar kumer. prunulus (Scop. kergelt ookerjad kuni roosakad.) P. Entolomatales Viljakehad lehikjad (kõrgesjad. 219 . pikalt jalale laskuvate eoslehekeste ja eriti tugeva jahulõhna tõttu ei valmista tema äratundmine suuri raskusi. Eoskannad tavaliselt 4-eoselised. Meeliskasvukohad on neile niidud ja puisniidud. Eoslehekesed peaaegu vabadest kuni pikalt jalale laskuvateni. sõlikjad. surrecta (Knapp) Singer) ja tume tupplehik (V. Selts Punalehikulaadsed. kellukjas. Perekond punalehik. kõige rohkem augustis ja septembris.) Shaffer). Eospulber roosa. seepärast on punalehikud õigem jätta metsa. eosed pikiribilised. Kumm. Entoloma (Fr. valged. Enamik liike mürgised või mittesöödavad. struktuur eoslehekestes paralleelne. näsalised või ribilised. Viljakehad väikestest keskmisteni. harvem servikjad).) on Eestis väga sage liik. Perekond harmik. kuid vahel ka metsas augustis ja septembris. esimene neist kasvab heinikulaadsete (udulehtrik. Jalg keskne.M. Lundell) on väike (kübar kuni 2 cm) valge lühijalgne seen. teine turbal või kompostihunnikutel. volvacea (Bull. Eoslehekesed laialt jalale külge kasvanud või laskuvad.: Fr. harvem esineb säravate (punaste. lihakuselt äärmiselt varieeruvad.) M. Tavaharmik (C. Eospulber roosa. Eoslavakandja eoslehekestena. Valdavalt kõdu. tupp samuti valge. mis Eestis esindatud 121 liigiga.väike tupplehik (V. Lumivalge kuni valkjashallika kübara (kuni 6 cm). mõnikord omavahel anastomoseerunud. mis kinnitusviisilt varieeruvad peaaegu vabadest kuni jalale laskuvateni. mürgiseid pole. harvem metsades.) Singer).) P. mis kasvab tavaliselt komposti ja sõnnikuga seotud paigus. hypopithys (Fr. media (Schumach. inamüloidsed. eriti Lääne-Eesti ja saarte kadakaniidud. söödav. Seeneliha homogeenne. kuiv. Eosed sümmeetriliselt või ebasümmeetriliselt nurgelised. kübar (kuni 5 cm) valge. Moser) (Štšukin.

Euroopas teada umbes 300.kübar (5 cm) ja jalg hallikasvioletsed.) Sacc. nabapunalehik (Leptonia) ja kühmpunalehik (Nolanea). vähemalt vanemalt süvendunud-nõgus. Kübar kumer. mao. lamellid erakordselt heledad. eoslehekesed hallikassinakad. E. hallikassinine punalehik (E. läik-punalehik (E. tihti peaaegu valged või oliivivärvi toonidega.) P.E. conocybecystis Noordel. turbidum (Fr.) . hiljem hall. sinuatum (Bull. kohati sage. praktiliselt uurimata on Kesk. Quél.ja soolenähtudega mürgitus). (sün. lividum ss.) Kubička) . tihti oliivivärvi lisandiga. Eoslehekesed nõgusalt jalale külge kasvanud. Valdavalt väikeste vähelihakate viljakehadega seened. tumeda servaga. peenike. Noordeloos eristab oma monograafias (1992) 12 alamperekonda. mis kasvab okas. eelmise liigiga väliselt väga sarnane.kübar violetse varjundiga ookerhall. pruunides toonides. Kübar on tavaliselt küll kumer. septembrist alates kasvav tavaline liik. millel avaldub sinkjaspruun alatoon. pole kunagi nabajas. Kumm.) Quél. Noordeloos. peenesoomuseline. 220 .5 cm). lividoalbum (Kühner & Romagn.).5 cm). suhteliselt sage kadakaniitudel. kuid lõhnata seen.5 cm).tugeva leeliselõhnaga. & Liiv (Noordeloos & Liiv.musta kübaraga (kuni 5.) (tahvel 108).: Fr.) . jalg kuni 10x2. Lääne-Eesti kadastikes kasvab E. kogu maailmas üle 1500 liigi. Entoloma. nitidum Quél.: Fr. metsades. Tihti erksate toonidega . jalg noorelt sinkjas. 1992). määrdunud punalehik (E. sinkjas või violetne.ja liigirikka perekonna klassifitseerimisel on loodud hulk alamperekondi ja sektsioone.) Noordel. mille viljakehad on noorelt tume-sinivioletsed. varakevadise kasvuaja poolest paistab veel selles alamperekonnas silma aprilli punalehik (E. E. Leptonia (Fr.ja soolenähtudega mürgitus) hiid-punalehikut (E. Alamperekond nabapunalehik.eelmise liigiga väliselt väga sarnane.) Quél. kübar lihakas (kuni 8 cm). Selle viljakehad on väga lihakad ja suured (kübar kuni 20 cm.kübar intensiivselt sinkjaskollakasroheline (kuni 3.: Fr. hallikaspruun. enamasti keskmised kuni suured. rohelised.: Fr. jalg sidrunkollane ja muutub puute. reaalne ärasegamise oht on olemas kevad-võluheinikuga (Calocybe gambosa). Tuntuim kaasaegne punalehikute uurija. Hollandi mükoloog M. Selles alamperekonnas on Saaremaalt kirjeldatud 1 teadusele uus liik . alati matt (kuni 4 cm).ja vigastuskohtades sinkjasroheliseks. Alamperekond pärispunalehik. kohati sage. madidum (Fr. mougeotii (Fr.viljakehad sinised.ja segametsades ning võsaservadel. mille arv erinevatel uurijatel on vägagi erinev. koonusjas või kühmjas.ja segametsades harva ning mille kübar (kuni 4 cm) ja jalg on tume-hallikassinised. augustis ja septembris. samuti mürgine. Eraldi tuleb märkida meil küll harvaesinevat.E. violett-punalehik (E. eriti läänesaartel kadakaniitudel juulist hilissügiseni): vares-punalehik (E.) P. kohati sage. jalg helehall. serrulatum (Fr.: Fr. võsastikes ja aedades luuviljaliste viljapuude all mais ja juunis. griseocyaneum (Fr.) Gillet). nuijas.) . Tavalisemad pärispunalehikud Eestis on: kilp-punalehik (E. sügisel. Viljakehad suuremal või vähemal määral lihakad. sagedamini isegi nabajas. Eestis on sagedased liigid järgmised (kõik kasvavad rohtunud aladel. mustserv-punalehik (E. kuid surmavalt mürgist (vt. kobarpunalehik (E. paremini uuritud piirkonnaks on Eesti läänesaared. eriti Saaremaa. sün. Kumm. Nii vormi. kuid keskpaigas alati. kust on kirjeldatud 8 teadusele uut liiki. nidorosum (Fr. Erksalt on värvunud 2 liiki: sinine punalehik (E. Hiid-punalehik kasvab lehtmetsades juulist alates ja on mükoriisaseen.ja segametsades sügisel.) Hesler) (tahvel 109) . niisketes leht. Eestis 115 liiki. on jäävalt valgete eoslehekestega hea söögiseen.huumusrikkal pinnasel leht.) P. kohati sage. kollakates. hiljem violetjashallid.niisketes okasmetsades sage sügisene liik oliivhallikaspruuni kübaraga (kuni 6 cm). mis sagedamini esineb just lodustuvates metsades. leelis-punalehik (E. Valdavalt hallides.ja segametsades enamasti tammede ja sarapuude all.) . hiljem lihapruunid. jalg valge. 1992. corvinum (Kühner) Noordel. Lääne-Euroopa maades on hiid-punalehik sagedasem seen ja teda leitakse juba maist alates. söödav kupatatult (vt. mis ka meil võimalik. Jalg sale. clypeatum (L.kübar kuni 10 cm. incanum (Fr. mürgine. kollane serv säilib kauem. mis kasvab juunikuus niitudel.ja Ida-Eesti. helehallikaspruun kuni heleookerjas. helepruuni värvusega. aprile (Britzelm. mille koonusjad tumepruunid viljakehad (kübar kuni 6 cm) kasvavad aprillis ja mais leht. kuid erineb kindlalt kasvuaja ja ka mikroskoopiliste tunnuste poolest.) (tahvel 107) .) Hesler) (tahvel 109) .) Hesler) (tahvel 109) . augustist oktoobrini kasvav sage söödav liik. Erandliku. värskelt mürgine. kellukjas. mao.) . roheline punalehik (E. Eestis on leitud esindajaid kõigist neist alamperekondadest. hiljem punakaspruunid. esineb tugev jahulõhn. bloxamii (Berk. violetsed. eoslehekesed noorelt kollased.).: Fr. Kumm. ülekaalukalt liigirikkamad on kolm: pärispunalehik (Entoloma). & Broome) Sacc. kasvab sügisel samasugustes paikades. Kumm. kübar kumer-kühmjas.: Fr.kübar ja jalg mustjassinised.. valged. rhodopolium (Fr. kohati sage.) P.Punalehik on väga suur seeneperekond .

väikeste kuni keskmiste viljakehadega (kübar kuni 6 cm). väike punaheinik (R. 1992. excentricum Bres.M. harva. siid-punalehik (E. kohati sage. mille eospulber on roosa ja eosed näsalised. vernum S. Eestis esineb 3 liiki. iseloomulik on omapärane siidjas läige kübaral. Karst. & Liiv.) Kuyper & Noordel. nitellina (Fr. esinevad teravatipulised eoslavatsüstiidid. kasvab rohtunud aladel. kasvab sügisel.. harva. esineb meil harva. aedades.: Fr. ex Gillet) M.ja okaspuupuit.) Singer). & Liiv).) Noordel. gemina (Fr. viidu punalehik (E. esinevad samuti eoslavatsüstiidid. külgmine või peaaegu puudub või on eoslehekesed pikalt jalale laskuvad. kellukja või koonusja kübaraga. E. mürgine. mutabilipes Noordel. kuid ainult kevadel kasvav liik on kevad-punalehik (E. esindajad on tüüpiliselt samuti väikeste vähelihakate viljakehadega. väga sage.) P. Nolanea (Fr. pruunide või ookerjate toonidega. Ka kõik ülejäänud esmakirjelduste leiud (peale ühe) pärinevad Viidult juulist septembrini 19851990. mao. Neist liikidest on silmatorkavaim viidu punalehik. mürgine (vt. silmapaistva näsaga kübaral (kuni 3 cm).) Noordel. sericeum (Bull. kuid jalale laskuvate eoslehekestega: rohtunud aladel on sage tugeva jahulõhnaga ebakorrapäraselt lainjashõlmise kübaraga hõlmine punalehik (E.: Fr. siid-punalehikuga sarnane. politoflavipes (Šveitsist ja Norrast). mitte kunagi pole laskuvad.. noorelt sinine.) Noordel. sageli. E. E.) – värvuselt ja vormilt väga varieeruv liik – kübar (kuni 7 cm) hallikaspruunist mustjaspruunini. viiduense (Soomest Ahvenamaalt). E.) M.: Fr. leochromus Noordel. papillatum (Bres.) (tahvel 107) alamperekonnast Trichopilus (Romagn. Külg-punalehik (E. Viljakehad on valdavalt hallide. Rhodocybe Maire Väikeste kuni keskmiste (kübar 2–10 cm) lihapruunide või hallide viljakehadega seened. huumusrikastes kohtades. Moser) – teraliselt sätendava pruunikasookerja kübaraga (kuni 4. mille keskpaigas on tihti väike kühm või näsa. vanemalt muutub violetjaspruuniks.: Fr. kuuluv ekstsentriline punalehik (E. jalg kuni 13x1. Selles alamperekonnas on Saaremaalt ja Vormsilt kirjeldatud 7 teadusele uut liiki (vt. kollakate. roseotinctum Noordel. Omapärane alamperekond on Claudopus (Gillet) Noordel. ochromicaceum Noordel. iseloomulik on tugev jahulõhn. Kühm-punalehiku alamperekonna levinumad liigid Eestis on: sätendav punalehik (E. Perekond punaheinik. politoflavipes Noordel.Erandliku kasvukoha poolest puidul paistab silma puidu-punalehik (E. mis kasvab eriti kadakaniitudel ja on ka värvuselt punalehikute seas ebaharilik – määrdunudvalgete kuni beežide.2 cm). sün. Märkida tuleb veel pruuni punalehikut (E. & Liiv. byssisedum (Pers. Moser).. pleopodium (Bull. eoslehekeste serv on sageli tumepruun. Moser). milline on robustsete viljakehadega (kübar kuni 7 cm. jahu-punaheinik (R. kuigi võib vanemalt olla lamendunud. icterinum (Fr. viiduense Noordel. & Liiv. Alamperekonna kühm-punalehik.) Donk). kunagi ei ole kübar keskpaigas nabajas-süvendunud. 1986.) Donk) on väga lühikese külgmise jalaga ja tema kasvupaik on punalehikute kohta ebaharilik – leht. E.) Quél. ainuke selline Eestist leitud liik on rohekaskollase kübara ja jalaga. Eoslehekesed jalale otse külge kasvanud või laskuvad. Eoslehekesed jalale kinnitunud või ümardunult külge kasvanud. mille viljakehad on kaunis suured ja lihakad. Ülejäänud alamperekondades esinevatest liikidest on Eestis veel sage alamperekonda Allocybe Noordel. süvendunud või näsaga. rhynchocystidiatum Noordel. euchroum (Pers. Kaks teist liiki sellest alamperekonnast on keskse jalaga. kasvab rohtunud aladel. Eestist leitud 4 liiki: hall punaheinik (R. E.M.M. Noordeloos. üleni intensiivselt sinkjasvioletsete viljakehadega (kübar kuni 4 cm) seen. R. Enamik nimetatud liike on seni teada vaid esmaleiukohast. & Liiv. ex DC.: Fr. mille viljakehadel on jalg ekstsentriline.).) Dennis – mustjaspruuni kübara ja jalaga.) M. kumer. kuid kujult kumera.) Noordel. senised leiud Lõuna-Eestist Koiva-äärsetelt puisniitudelt. aedades ja prahipaikades sügisel harva kasvav kollane punalehik (E.).ja soolenähtudega mürgitus). E.: Fr. 1992): E. Singer) (tahvel 110) ja 221 . lame. undatum (Fr. vahel ka mustjad või oliivivärvi lisandiga. liik on nime saanud esmase leiukoha . näsa-punalehik (E.5 cm). E. mustjaspruunide viljakehadega. okasmetsades samblas sügisel sageli kasvav liik. Erksate toonidega liike ei esine peaaegu üldse. sün. kübar (kuni 8 cm) koonusjas kuni lamekühmjas. porphyrophaeum (Fr. truncata ss. rhynchocystidiatum on kirjeldatud ainukesena Vormsilt Svybist sept. hallikas-pruunikasvioletsed. kõik hallides toonides väikesed (kübar kuni 4 cm) sügisesed seened. See on sügisel metsades nii surnud kui elusal puidul harva esinev ilusate. lanicum (Romagn. kasvab igasugustel rohtunud aladel suvest sügiseni.) Singer). & Liiv. cetratum (Fr. ainult kahte liiki on hiljem leitud ka mujalt: E. & Liiv. popinalis (Fr. Lundell) (tahvel 110) – aprillis ja mais okasmetsades..Viidu küla järgi Saaremaal. Noordeloos & Liiv. hekkides ja metsateedel kasvab nabaja kübaraga naba-punalehik (E.

kaunis harva.kuni mustjaspruun. jahu. punakas. Sugukonnas 1 perekond 1 liigiga.) Joss. Eosed ellipsoidsed. kübar kellukjas-lamenduv.: Fr. Iseloomulikud on hiiglaslikud (kuni 100 µm pikkused) käävjad eoslava-. väga iseloomulikud ja silmatorkavad – lantsetjad. mundula (Lasch) Singer.mustuv punaheinik R. Kaks järgmist liiki esinevad harva. kuni 6 cm lai. Macrocystidia Joss. Eoslava-. vähelihakad. Väike punaheinik on Eestis kaunis sage liik segametsades augustist oktoobrini. mustjaspruun.ja kübaratsüstiidid (glöotsüstiidid) suured (kuni 80 µm). 222 . Kõik punaheinikud on kõdusaproobid. Kurgiseene (M. Kübaranahk kuutise tüüpi. Muus osas seltsi tunnustega. viljakeha muutub katsumisel mustaks. Kasvab väikeste gruppidena metsades sügisel. kesta ehitus äärmiselt lihtsustunud. Seeneniidid pannaldega. kitsalt heleda kreemika servaga. mürgiseid liike ei ole. kübara. pikalt teritunud tipuga. paksukestalised. cucumis (Pers. Eospulber roosakasookerjas.ja jalatsüstiidid.) tunneb kergesti ära iseloomuliku tugeva värske kurgi või kalatraani lõhna poolest. jala. Esimene liik on hall. teised lihapruunika värvusega. kasvavad samuti metsades sügiseti. Macrocystidiaceae Viljakehad mütsikjad kuni kõrgesjad. punkteeritud (nähtav ainult skaneerivas elektronmikroskoobis). Viljakehad on väikesed kuni keskmised. Perekond kurgiseen.ja väike punaheinik on söödavad. suurim ja lihakaim on jahu-punaheinik (kübar kuni 10 cm). Eoslehekesed peaaegu vabad. jalg samuti tume. Sugukond kurgiseenelised.

enamasti suure selge idupooriga. Põldudel ja niitudel levib harva poolkerajas põldseen (A.kuni oliivpruunid.) Fayod) (tahvel 111). jahulõhnaga. vastiku lõhna ja kibeka maitse poolest. Tsüstiidid eoslavas alati olemas. harva puidul. siledad. harvem peaaegu värvusetud. Eospulber tubakpruun. pinnal kuupjalt mõranenud kübara. lihakad. mis kasvab mais ja juunis. kasvab Eestis eelmisest liigist harvem. tihti violetse varjundiga. Eestis 3 perekonda 16 liigiga. sest perekond on meil nõrgalt läbi töötatud. Agrocybe Fayod Viljakehad sirmikjad. kleepiv-limane. mandeljad. tihti soontena pikalt jalale laskuvad. mürgiseid ei ole. Tume-makspruun kübar (kuni 6 cm) ja rõngaga jalg on parkides väga harva kasvaval maksa-põldseenel (A. seda esineb meil väga harva. Valdavalt huumusesaproobid. Perekond põldseen. Mõned lihakamad liigid söödavad. Eosed kollakad või pruunikad. Loor olemas või puudub. Huumuse-. mittesöödav. pruunides või lillakates toonides. Kübar kuiv. kulu-. juulist alates kasvav seen. enamasti selge idupooriga. kõdu-.) Bon). kübara ja keskse jalaga või külgmised.: Fr. näsalised või tähtjas-nurgelised. Jalg torujas. molesta (Lasch) Singer. Jalg tihti rõngaga. mis jalale mitmesuguselt külge kasvanud või laskuvad. Eestis 6 liiki. tavaliselt kollastes. harvem puidusaproobid.4 cm) rõngaga seent. Eoslavakandja eoslehekestena. harva intensiivsemalt värvunud. enamasti kevadel. sile. mürgiseid ei teata. tubak. 1–2 cm suuruse kollakaspruuni kübaraga pikajalalist (kuni 10 x 0. Eospulber mitmesugustes toonides pruun kuni mustjas. ellipsoidsed või sidrunjad. külmaseenjad. Eoslehekeste seeneliha enamasti paralleelne või subparalleelne. varasuvel ja suvel. arvalis (Fr. maist oktoobrini. ookrivärvi. õhukeselihalised. niitudel. Eosed kollakaspruunid. praecox (Pers. A.kuni tumepruun. tihti dekstrinoidsed. kuni 9 cm laiuse kübaraga. semiorbicularis (Bull.Selts Vöödikulaadsed. paksukestalised. enamasti väikesed. Cortinariales Viljakehad pisikesed kuni väga suured. sirmikjad. söödav. 223 . vähelihakad kuni lihakad. tihti esinevad krüsotsüstiidid.kuni oliivpruunid.5 cm) mügar-põldseen (A. vahel loorijäänustega. Seeneniidid tihti pannaldega.) Singer). inamüloidsed. Seeneniitide süsteem monomiitne. Selle liigiga on väga sarnane samuti avatud kasvukohtades. Bolbitiaceae Viljakehad mütsikjad. hallide kuni beežikate eoslehekeste. Kübaranahk väga erinevat tüüpi kuutisest kuni epiteelini. Eoslehekesed kahvatu. kuid ilmselt on neid rohkem. puisniitudel suvel ja sügisel. keskmise suurusega. põõsastikes. tihti esinevad kaulotsüstiidid. Jalg ei ole kübaralihast kergesti eraldatav. Tavaliselt kõdu. Eospulber roostepruun. Kübaranahk hümenidermi kuni epiteeli tüüpi. rõngata. idupooriga või ilma. seeneniidid tihti pannaldega. mis erineb eelmisest väga heledate. dura (Bolton) Singer) (tahvel 111). paljas. kõrgesjad. Veldre leidnud Valgamaalt Lüllemäelt korduvalt soo-põldseent (A.) Fayod) – pisike (kübar kuni 3 cm) ookerkollane. roosteookerjas. Eosed pruunid.ja huumusesaproobid või mükoriisaseened. siledad. Sugukond torujalalised. harvem puidu. jalata. sõnnikusaproobid. Mitmed värskelt söödavad liigid. kuid augustist alates kasvav mõrand-põldseen (A. Järvede kaldamudalt on S. kübara ja keskse jalaga. jalal nahkjas tõusev kiulis-ebemeline rõngas. kuid ka metsades suurte kogumikena kasvav kevad-põldseen (A. Sage seen on maikuust alates aedades. ebaselgete loorijäänustega. sün. harva kevadel. Eoslehekeste seeneliha paralleelne. brunneola (Fr. Pinnasesse süvendunud sklerootsiumidest kasvab välja ookerpruunika väikese kübaraga (kuni 2. paludosa (Lange) Bon & Courtecuisse) – pisikest.Tsüstiidid eoslavas olemas või puuduvad. See on tugeva jahulõhnaga valkjaspruunikas seen. Metsades. parkides. Seltsis 4 sugukonda. eoslehekesed kahvatu. nõgusalt või ümardunult jalale külge kasvanud kuni kinnitunud. põldudel. Loor enamasti olemas.või varisesaproobid. Looriga või ilma.

subovalis (Kühner)ex Kühner & Watling).Perekond sitaseen. Jalg torujas. väetatud paigus. limane.: Fr. koonusjas-keegelja kübaraga ovaal-sametkübarik (C.: Fr. kulu. mille süstemaatikas on oluline tsüstiidide kuju. See on väike perekond: seni maailmas kirjeldatud 15 liiki. Kuuel liigil on leitud mürgiseid psühhotroopseid aineid (vt. Eosed pruunid. kõhtjas-pudeljad. Kasvavad karjamaadel jm. harvem metsades. mürgine (vt. Kaks viimast liiki kasvavad rohkem metsades. harva puidusaproobid. peaaegu vabad kuni jalale külge kasvanud. ookerpruunikad. kahvatuhallika värvuse poolest paistab silma 224 . õrnad ja haprad. psilotsübiinimürgitus). jalg tihti jahuja kirmega. väetatud paikades.: Fr. Kasvavad enamasti niitudel. Suurimate viljakehadega liikidest (kübar kuni 5 cm) on Eestis sagedased valge või kreemikas valge sametkübarik (C.ja hobusesõnnikul. phalaenarum (Bull. väga õhukeste. lactea (Lange) Métrod). kübara triibulisuse. tunnuste järgi. Väga sage on munakollase kübara (kuni 5 cm) ja jalaga. Bolbitius Fr. B. fimiputris (With. vitellinus (Pers. Karst. suure ja selge idupooriga. titubans (Bull. karjamaadel. Harva kasvavad meil väga kaunis. ookerja kuni pruuni kellukja kübara ja silinderja jalaga pruun sametkübarik (C. praegu teada 8 liiki. Sõrmkübarataoliselt kellukjas. õrn ja habras. kuid need ei ole kunagi peajad.või sõnnikusaproobid.kõrgesjad. Conocybe Fayod Viljakehad mütsikjad. radiaalsoonelis-kurruline. Eosed pruunid. Eospulber roostepruun. meil paiguti massiliselt. Perekond torujalg. eriti kuusikutes. hügrofaanne. Pearson & Dennis. heinamaadel. paberjate.) Maire) kübar on kellukjas ja väike (1–3 cm kõrge). semiglobata (Kühner) ex Kühner & Watling). liik on mürgisuse kahtlusega (vt. Eoslehekesed vabad.) Quél) see puudub. Neid on Eestis vähe uuritud ja seepärast on süstemaatika ja levik meil ebaselge. samuti kaulotsüstiidid enamasti väga iseloomuliku kujuga – jässakad. Valdavalt kollakaspruunide toonidega. kasvab sõnnikul ja eriti meelsasti vanal õlekulul (eelmise aasta kuhjaasemetel).: Fr. variicolor Atkinson) ja sõnnikul roosa värvusega sõnniku-torujalg (B.) S. tihti sidrunkollaste kuni peaaegu valgeks pleekivate. Perekond sametkübarik. teeservadel ja muruplatsidel maikuust kuni oktoobrini. triibuline. Kübar kellukjas või koonusjas. tenera (Schaeff. peene kaelaosaga. sagedased varasuvel ja suvel. coprophilus (Peck) Hongo).) A. ooker. Anellaria P. mõnikord otse sõnnikul. Liigid on üksteisest väga raskesti eristatavad ja keerulised määrata. Panaeolus (Fr.). Kübar noorelt munajas. karjamaadel. alusel sibulja või teravalt servatud mugulja jalaga. ning eelmisega sarnane. õuedes.) Quél. Eestis nõrgalt uuritud perekond. Eestis väga tavaline liik. Perekond koppelseen. Ainsa liigi – koppelseene (P. Sagedasemad huumusesaproobid Eestis on veel piimvalge värvusega valge torujalg (B.) on jalal rõngas. kasvab hobusekoplites.. Ülejäänud sametkübarikuliigid on pisikese või väikese kübaraga (kuni 4 cm) ookerjad kuni pruunid seened. Tsüstiidid eoslavas. Viljakehad hallikaspruunid või mustad.ja sõnnikusaproobid. kuid poolkeraja kübaraga poolkerajas sametkübarik (C. lacteus Lange) ja pruuni värvusega ning sibuljalt paksenenud jalaalusega ovaal-torujalg (B.) Fr. Viljakehad mütsikjad. tipus keraja peaga . psilotsübiinimürgitus). Perekonnas on kaks liiki. sün. poolkerajas kuni lame-kühmjas. Kasvavad maist novembrini niitudel. Väga heleda. sün. foenisecii (Pers. rõngata sitaseenel (A.kuni punakaspruun või ookerjas kellukjas kübar (2–6 cm kõrge) on värskelt paksult limane. karjamaadel. eoste suuruse jm. sametjas-teralise kirmega. väga õhukese seenelihaga. valge või kollane. Lundell & Nannf. teeservadel. Huumuse. jalg kuni 15 cm kõrge. jahukas-ebemeline. haprate viljakehadega kollane torujalg (B. Eestis 4 liiki. Panaeolus semiovatus (With. selge idupooriga. subovalis (Kühner) ex Kühner & Watling). eelmised seevastu on tuntud niiduliigid. Eospulber roostepruun. mis mõlemad esinevad ka Eestis: harilikul sitaseenel (A. Hallikas. kuid ka hästiväetatud pinnasel. psilotsübiinimürgitus). Huumuse-. kõrgesjad. väikesed. millest on Eestis leitud 9. Eoslehekesed kaneelkuni roostepruunid. hiljem kellukjas. kollakasrohelise kübara ja kollase jalaga oliiv-torujalg (B. aprillist novembrini. poolkerajas või kumer hügrofaanne kübar (1–5 cm) paikneb suhteliselt pikal (6–18 cm) jalal. liik on väga varieeruv ja eristatakse hulga teisendeid värvuse.: Fr.: Fr. Mõlemad liigid kasvavad lehma. võsastikes.: Fr.kuni roostepruun.) Fr.) Fayod). seeneliha paralleelse struktuuriga. kultuurniitudel. Panaeolina Maire Erineb sugukonnas teistest perekondadest näsaliste eoste ja punakaspruuni eospulbri poolest. harva ka väga kõdunenud puidul. Perekond sõnnikuseen. Heilotsüstiidid olemas.

Kübaranahk väga erinevat tüüpi. Enamasti mittesöödavad.või roostepruun. seda liiki võib peale väetatud pinnase leida ka otse sõnnikult. pisikestest hiiglaslikeni. Dermocybe (Fr. Erksate pigmentide sisalduse tõttu leiavad viltvöödikute liigid kasutamist lõnga ja tekstiilesemete värvimisel (vt. sametjas kuni viltjassoomuseline. speciosus P. Värvuselt põhiliselt antrakinoonpigmentidest erksates kollastes. mille jäänusena jalal tihti mitu kiudrõngast. Kuusikutes kasvavad harva üleni särav-tulioranž. kübara ja keskse jalaga. sphinctrinus (Fr. fimicola (Fr. rickenii Hora) kellukjas kübar on punakas. Hallikal sõnnikuseenel (P. kuna liigid on väga varieeruvad. punastes ja rohelistes toonides. seentega värvimine). Cortinariaceae Viljakehad väikesed kuni väga suured. sün. kuid nende arv on vähemalt poole suurem. idupoorita. on õigem säilitada üks suur perekond rea alamperekondadega. alcidis M. Mükoriisaseened metsades. oranžides. orellaniinimürgitus. Ainult rabades ja rabamännikutes turbasammaldes (Sphagnum spp.D.ja puidusaproobe. mürgine. Kübar viltjas. cinnamomeus (L. kuid esineb huumuse-. kübara servas ripuvad loorijäänused. kuid see värvus säilib hiljem kübara vananemisel punaka ringina ainult kübara servas. Eosed tavaliselt pruunikad. värvuselt valdavalt kollastes.kuni šokolaadpruun. Eestis 7 perekonda 184 liigiga. harvem esinevaid liike. Kahe viimase liigi eosed on suuremad kui teistel sõnnikuseente liikidel (vastavalt 16–19x7–9 µm ja 14–20x10–12 µm.) on aga väikese näsaga kumer kübar. Verev vöödik on ka viljakeha muudes osades veripunane. Ka kelluk-sõnnikuseene (P. ater (Lange) Kühner & Romagn. Eospulber hele-. ookerjates ja pruunides. Kaneelvöödikule on Eestis veel rida lähedasi ja väga sarnaseid. Orton).) Fr.). Moser eristanud 6. Otse sõnnikul kasvab ka kõrge sõnnikuseen (P. uliginosus Berk. Enamik liike mürgised (Bon. Perekonna uurituse tase meil on aga veel üsna tagasihoidlik ja seotud suurte raskustega. kuid vähemalt Euroopa ja samuti Eesti liikide puhul on alamperekondade eristamisel oluline koht ka viljakehade morfoloogial ning makrokeemilistel reaktsioonidel. pruunides. Alamperekond viltvöödik. sanguineus (Wulfen : Fr. siledad või näsalised. Musta sõnnikuseene (P. Perekond vöödik. Kõi ülalnimetatud liigid kasvavad meil mineraalpinnasel ja samuti rabastuvates metsades augustist oktoobrini. vähelihakad või lihakad. Austria professori M. ahenduvalt või nõgusalt jalale külge kasvanud. Eosed näsalised. Eoslehekesed enamasti nõgusalt jalale külge kasvanud. Kõik kolm liiki on mürgised (vt. Euroopas 800.) kübara serval on loorijäänused.). P. maist novembrini.: Fr. subbalteatus (Berk. papilionaceus (Bull. & Broome) Sacc.) on kumer hügrofaanne kübar algul punakaspruun. 1988). olenevalt viljakehade vanuseastmest. punastes. Põdrasõnnikul kasvab meil sageli suhteliselt pisikese kübaraga (kuni 1 cm) põdra-sõnnikuseen (P. campanulatus ss. Valdavalt mükoriisaseened. mürgine. Eestis seni teada 80 liiki. Eestis seni määratud 6 liiki. valdavalt sügisel.: Fr. kuni 6 cm laiune. croceifolius 225 . Seeneniidid enamasti pannaldega. kübar ise aga on sile. Ka punakaspruunil sõnnikuseenel (P.) Quél. pruunides toonides. Viljakehad väikesed kuni keskmise suurusega.kahkjas sõnnikuseen (P. nagu ribidega võrkjalt kaunistatud.) kasvab meil üleni ere-oranžikaskollane rabavöödik (C. Soonelise sõnnikuseene (P. Moseri aastakümneid kestnud uurimised. harvem lillades. Kuid nagu näitavad selle perekonna spetsialisti.) (tahvel 112) ja verkjas vöödik (C.) Fr. semisanguineus (Fr. ülejäänud liikidel harva üle 15 µm pikad).) Quél. harva. Koonus-sõnnikuseene (P. retirugis (Fr. mürgine. Eospulber roostepruun. Alati olemas kiudloor. Alamperekondade eristamise aluseks on pigmentide biokeemiline olemus. tunnused muutlikud. kuivad. Vöödik on liigirohkemaid lehikseente perekondi üldse: maailmas 2000 liiki. mao. kuid pole kunagi hümeniderm. Viltvöödikute hulka kuuluvad mitmed Eesti tavalisemad lehikseened: helkivalt veripunaste eoslehekestega verev vöödik (C. mille kübar on kumer ja jalg kuni 18 cm pikk.) Gillet) kellukjas kübar on tihedalt rihveljas. inhügrofaanne. ex M. Seda ülisuurt perekonda on erinevad uurijad väga erinevalt jaotanud alamperekondadesse. oliivivärvi toonides. mürgine. viimaseid on M. harvem loorita. Arvatav liikide arv Eestis on kindlasti 3–4 korda suurem praegusest. Kübaranahk kuutise tüüpi.) Gillet) (tahvel 112) ning oranžikaskollaste eoslehekestega kaneelvöödik (C. noorelt poolkerajas või kellukjas..M. on mitmeid mürgiseid ja väheseid söödavaid liike. mürgine. Enamasti mittesöödavad. Moser).) Sacc. Cortinarius Fr. Viljakehad kujult. Kiudlooriga. auct. Sugukond vöödikulised. jodoformi lõhnaga tulivöödik (C. sektsioonidesse jne.ja soolenähtudega mürgitus). ilmastikust jm. kõdu. vormilt ja suuruselt väga varieeruvad.) Quél. rohelistes.). mürgine. Tsüstiidid eoslavas enamasti puuduvad. kahe teise liigi kübar ja jalg on kollakaspruunid. Lange) kumer kübar on seepiavärvi kuni nõgipruunikasmust. tubak. on palju mürgiseid liike. Eoslehekesed kollastes. Osa alamperekondi on käsitletud isegi eri perekondadena.

Erekollast vöödikut on Eestist üks kord Harjumaalt leitud (vt. Eestis on seda uurinud Leisner (1963). Eestis on selles rühmas seni määratud 3 liiki. noorena alati violetsete eoslehekeste. pruuni põhivärvuse kõrval silmatorkavalt ere-väävelkollaste eoslehekestega kollaselehine vöödik (C. selle rühma kõik liigid (Euroopas umbes 10) on mürgised või mürgisuse kahtlusega. siis muutub seeneliha KOH mõjul kollaseks.ja lehtmetsaliik muutlik vöödik (C. 3) suurte (kuni 14 x 7 µm) pruunide tugevalt näsaliste mandeljate eoste olemasolu (vaadata mikroskoobis). kuid ta on aromaatne. caerulescens (Schaeff. ning savikollase. mis ühendab amblikuvõrkjate kiududena kübarat jalaga. harva. odorifer Britzelm.) (tahvel 113).). oliivjate. Viimasega on sarnane lõhnavöödik (C. kastanpruuni-sinkjasvioletse kübara (kuni 15 cm). cyanopus Fr. kasvab okasmetsades. vaskpunakasroheka kübaraga (kuni 10 cm).Peck). kuld. Äärismugulaga liikide seas eristub kõigepealt grupp. Üleni õlgkollane mürgisuse kahtlusega elegantvöödik (C. punaste. eoslehekesed algul kollased. purpurascens Fr. 1992a). Henry ex P. noorelt sinkjasvioletse seeneliha ja juba noorest peale erekollaste eoslehekestega veinpunane vöödik (C. Orton). servaosas püsivalt sinivioletse kübara (kuni 10 cm).5 µm).). veinpunase. orellaniinimürgitus). vanemana savikollane. Väga ilusate.: Fr. fulmineus Fr. Äärismugulaga. väga mürgised või teadmata väärtusega liigid. samuti mürgisuse kahtlusega. jala ja seenelihaga. oliivivärvi või lillakate toonidega. kirjanduses on seda liiki vahel peetud söödavaks. tema eoslehekesed.) Fr.) (tahvel 114).). glaucopus (Schaeff. ainult jala tipus säiliva sinkja tooniga ridavöödik (C. juhul kui kübar kuiv. Phlegmacium (Fr.D. noorematel viljakehadel jääb loorist jalale kiudrõngas. servaosas roheka kübara (kuni 10 cm). Orton) (tahvel 112). roheka jala ja looriga. suured ja väga lihakad.) Fr. violetjate jm. cinnamomeoluteus P. Ühest selle rühma liigist põhjustatud mürgitus oli 1998. kuid tal puudub aniisilõhn.) Fr. hobuheiniku eosed on värvusetud. noorelt üleni siniste viljakehadega söödav lehtmetsaliik sinivöödik (C. Harva kasvavad Eestis sidrunkollase kübara (kuni 7 cm). Viljakehad heinikjad. mille viljakehadel ilmnevad sinkjad või violetsed toonid. C.) Fr. Äärismugulaga kollaste vöödikute kindlateks eristustunnusteks hobuheinikust on: 1) kiudloori olemasolu. laiellipsoidsed (kuni 8 x 5. nad paistavada silma suurte väga lihakate erekollaste viljakehade poolest.ja Lääne-Eesti lubjarikastes okasmetsades sage tugeva selge aniisilõhnaga.).)Fr. vanemalt roostepunased. jalg ja seeneliha on noorelt sinised. Orton). vitellinus M. Samasuguse väljanägemisega sage lubjalembene sügisene okasmetsaliik on meil vaskvöödik (C. sügisel Tallinnas.) Fr. Nende liikidega on lähedalt seotud lehtmetsades kasvav surmavalt mürgine erekollane vöödik (C. subfulgens P.: Fr. mis on samuti üleni erekollane. jalg siidvalge kuni ookerkollane. splendens R. erksate – kollaste. valge jala. Sage seen Eesti okasmetsades sügisel on tihti ridade ja ringidena kasvav.) Fr. kahjuks ei õnnestunud juba kupatatud seente materjali määrata liigini. ere-väävelkollase seenelihaga aniisvöödik (C. kübara keskpaik rebasepunane.D. Tavaliselt kübar limane ja jalg kuiv. kuid violetsete või siniste toonideta limapeadest on Põhja. orichalceus (Batsch) Fr. harva. calochrous (Pers. sidrunkollase kiudlooriga sidrunkollane vöödik (C. Selle konkreetse juhtumi puhul olid seened korjatud segamini hobuheinikuga. sün. Äärismugulaga kollased limapead (sektsioon Xanthophylli) on üks mürgisemaid rühmi vöödikute perekonnas. hea söögiseen.a. lehtmetsades kasvav saaglehine vöödik (C.või kroomkollased. septembris.) – tema kübar on ookerkollane. mürgitus kutsub esile raskeid neerukahjustusi (vt. kasvab okasmetsades. vaid kübara (kuni 10 cm) servast punakaspruun lehtmetsaliik rohevöödik (C. täkilise servaga. kuid siia kuuluvad ka vöödiku perekonna vähesed parimad söögiseened. kübar (kuni 15 cm) võib mõnel liigil olla pealt pruunikas. oranžide. kaunis sageli. ilusalt sinivioletse. Jalg tavaliselt jäme-muguljas. Orton. Štšukin. kübara (kuni 10 cm) serv oliivrohekas. toonidega. Väga suur ja liigirikas alamperekond. sün. millel lasub samuti ohtliku mürgisuse kahtlus. valkja seeneliha. Alamperekond limapea. kuid kahtlus langeb just viimatimainitud kahele liigile. mürgisuse kahtlusega (vt. Ilmselt on selle vöödikurühma liigid enamuses ohtlikult mürgised. C. meelõhnaga. citrinus P. prasinus (Schaeff. pseudosulphureus Rob. Väävelkollase seeneniidistikuga (pinnases) ning kollakasrohelise värvuse ja ebameeldiva lõhnaga on väävelvöödik (C.) Fr. Alamperekond jaguneb kahte gruppi äärismugula olemasolu või puudumise järgi jala alusel. mugulja osa serval veripunase jala. 226 . roheliste. Henry) ja tema okasmetsateisik . mis kasvab Eestis harva. hilissügisene okasmetsaliik purpurvöödik (C.). elegantior (Fr. Eredate värvide poolest ei paista selles rühmas ainukesena silma sage okas.:Fr.M.D. orellaniinimürgitus). 2) silmatorkava äärismugula olemasolu jala alusel (mitte lõigata jala alust ära!). noorelt violetsete eoslehekestega. Ilus seen on üleni roheline. Valdavalt mittesöödavad. Moser).kroomvöödik (C. multiformis (Fr. jala ja seenelihaga. loor ja seeneliha valged.).) – kasvab hilissügisel lehtmetsades. kuid eoslehekesed on kõigil vähemalt noorelt alati erksalt sidrun-. hea söögiseen..D. noorena sinkjasvioletsete eoslehekeste. jämedalt saagjasservaliste eoslehekestega. eoslehekesed valkjad. rufoolivaceus (Pers.) (tahvel 114) kasvab meil okasmetsades augustis ja septembris.

tipus kahvatuvioletse jala ja noorena violetsete eoslehekestega.) Fr. Ilus seen selles rühmas on okasmetsades sügisel harva kasvav varieeruv vöödik (C.) (tahvel 116) – kübar kuni 8 cm lai. Ülejäänud kolme alamperekonna omavaheline eristamine on üsna raske isegi spetsialistile. tugeva pehkinud lõhnaga. reljeefselt jala pinnast kõrgemale ulatuvate limajas-ebemeliste rõngasjate vöötide olemasolu poolest. kaunis harva – lilla vöödik (C. Väliselt ja suuruselt on nende liikidega väga sarnane harvem. nende kübarad ei ole sametjad ega viltjad.: Fr. viljakehad varieeruvalt oliivjate. enamasti aga ka kübar limane.) Fr. lehtmetsades kasvav mittesöödav rõngasjalg-vöödik (C. vanemalt purpurvioletsed. Alamperekond limajalg. xanthocephalus P. Euroopas on selles alamperekonnas ainult 1 liik. viljakehad ei värvu välispinnal KOH või NH3 toimel kollaseks ega pruuniks. kollastes. Alamperekond Leprocybe eristub kindlalt ainult mikroskoopiliselt – kübaranaha seeneniidid on jämedad (üle 6 µm) ja 227 . jalg rõngasjate loorivöötidega. rohekate. eoslehekesed. Alati vähemalt jalg. pikalt samblas aheneva siidkiulise jalaga viha vöödik (C. Viljakehad keskmise suuruse ja lihakusega. & Schwein. kübar (kuni 8 cm) vanalt isegi kastanpruun. Mõlemad liigid on üleni paksult limased. söödav. Loometsades on Põhja.. juulist alates. praestans (Cordier) Gillet) (tahvel 115) Põhja. hallide ja pruunide toonidega. kübar (kuni 25 cm) punakaspruunil põhjal suurte valgete ebemetega. noorena valgete eoslehekestega.ja segametsades. kübar tihedalt vatjas-soomuseline. hinnatav söögiseen. hiljem kollakaks või pruunikaks muutuv loovöödik (C.: Fr. Vöödikute ülejäänud alamperekondadesse kuuluvad liigid on alati kuivade viljakehadega. infractus (Pers. crocolitus Quél. loorijäänustest ilusalt kollasevöödilise. pehknud lõhnaga. jalg ja seeneliha algul lillakad. mille kübar võib saada kuni 8 cm suuruseks.Raskete mürgituste vältimiseks peab õppima eristama hobuheinikut erekollase värvusega vöödikutest! Äärismugulata. muscigenus Peck. ainult eoslehekesed noorelt hallikasvioletsed. Myxacium (Fr. lilla värvus säilib kauem vaid jala tipus. meeldiva puuviljalõhnaga. varius (Schaeff.) – viljakehad noorena üleni violetsed. eriti kaasikutes kasvav ilus lihakas seen sinilamell-vöödik (C. kollaste. Viljakehad läbinisti tumevioletsed. kuid sibulja või nuija jalaalusega limapeadest on Eestis sagedased kollane vöödik (C.ja Lääne-Eestis kaunis sage noorena üleni erevioletne. pole tavaliselt muguljas ega nuijas. limavöödikul seevastu valge. porphyropus (Alb.). Pehmemaitselistest liikidest tuleb eelkõige nimetada meie männimetsade tavalisemaid sügisesi vöödikuid. kuid ka rabastuval pinnasel.) (tahvel 116). Lange) (tahvel 117). saagjaservaliste ookerjate eoslehekeste ja puhasvalge.ja lehtmetsades sügisel. salor Fr.: Fr.) Kickx) (tahvel 117) ja sinijalg-vöödikut (C. näritud-saagja servaga. mittesöödav. kübar viltjas-soomuseline. trivialis Lange). tihti ka seeneliha on alati kas ühtlaselt või kirjult violetne. aluseni ühtlaselt silinderja jalaga liikidest on meil okas. sinijalg-vöödiku jalg. violetsetes toonides. Alamperekond pärisvöödik. maitselt väga mõru. Eoslavas esinevad silmatorkavad tsüstiidid.) Fr. radiaalkurruline. Äärismugulata. mis kasvab ka Eestis okas. mürgine (vt. pruunides. peamiselt männikutes. ilusa mesipruuni erksavärvilise kübaraga (kuni 12 cm). sün. ühtlasi maitsvaid söögiseeni – limavöödikut (C. Sage on meil mitmesugustes metsades. mis paistab silma jalal tihedalt paiknevate. mao. servas sidrunkollane. mucosus (Bull. violaceus (L.) – kübar (kuni 15 cm) roostepunakas.) Fr. Orton) männikutes sügisel – kübar (kuni 7 cm) sidrunkollane. See on välimuselt erakordselt elegantne – üleni ja läbinisti tumelilla. eoslehekesed püsivalt violetsed. collinitus ss. suur ja lihakas seen. Viha maitsega liikidest on Eestis kaunis sage männimetsades septembris ja oktoobris kasvav oranžikaskollase kübara (kuni 5 cm).: Fr. jalg valkjal põhjal valgete või sinkjate loorivöötidega. eoslehekesed violetsed.ja segametsades.) Fr. C. mõlemad liigid kasvavad peamiselt liivastes okas. vibratilis (Fr.: Fr. puisniitudel sügisel – viljakehad hiiglaslikud. tuhmuv vöödik (C. Jalg silinderjas või alusel ahenev.) – ere-kuldkollase kübara. eoslehekesed aga noorena alati violetjad. C. mürgiseid ei tunta. ning hiidvöödik (C.ja lehtmetsades sügisel sage mõru vöödik (C.ja Ida-Eesti kasemetsades sügisel – üleni kollaste viljakehadega seen (kübar kuni 12 cm). Tihti viha maitsega. eoslehekesed noorelt kahvatusinkjad. kahjuks ei kõlba süüa ebameeldiva maitse ja lõhna tõttu. hiljem valkjad. delibutus Fr. jalg valkjas kuni kollakas.D.). kuni 15 cm laiune. triumphans Fr.) (tahvel 113) Lõuna.kuni sinkjasvioletne. jalg valge kuni pruunikas.) sügisel kuusemetsades – kübar (kuni 8 cm) tellispruun. Harva kasvab lehtmetsades septembris porfüürvöödik (C.ja soolenähtudega mürgitus).) Loudon. Eelmisega võrreldes vähem liigirohke alamperekond.) Fr. sün.: Fr. tellispruun vöödik (C. jalg on seejuures tihti violetja varjundiga. Cortinarius. Söödavad ja mittesöödavad seened.ja Lääne-Eesti lubjarikastes leht. variecolor (Pers.

eriti turbamullal augustist alates.ja 228 .) Loudon on hästi äratuntav Eesti üks tavalisemaid lehikseeni. 1994). Courtecuisse & Duhem. 1998). Alamperekonnas Leprocybe M. hemitrichus (Pers. C. 1988. Tore ja kastanvöödik on väga ohtlikud mürkseened ja on Lääne-Euroopas põhjustanud hulga surmaga lõppenud mürgitusi. rubellus Cooke. Eestis on seni teada kaks surmavalt mürgist liiki – tore vöödik (C. mille erksalt kroomkollased viljakehad on kübaral kaetud tellispunaste kiududega. mittesöödav. hõredalt paiknevate paksude eoslehekestega. mittesöödav. maitse kibekas.). Nimetatud alamperekonda kuulub mitmeid väga ohtlikult mürgiseid seeni. Äärmiselt liigirohkes alamperekonnas Telamonia (Fr. seentega värvimine). See on üleni punakaspruunikasoranž. Tema viljakehad on tugevalt hügrofaansed. venetus (Fr. alamperekonna Telamonia liikidel on viljakehad enamasti hügrofaansed. orellanoides R. jalg sidrunkollaste loorivöötidega. kui seened on näiteks korjamisel paberisse mähitud.) – seen on väga laiade. eriti kõdusoometsades septembris ja oktoobris. safrankollased kuni roostepunakaspruunid. jalg on jämenuijas. rõikalõhnaga seen. mis on tihti lausa massiline meie leht.) (tahvel 118) ja kastanvöödik (C.: Fr. Tavaline okasmetsade seen Eestis on üleni tumepruun. septembris ja oktoobris peamiselt kuusikutes väga sageli kasvav valgeebemeline vöödik (C. seeneliha värvub murdekohtadel intensiivselt väävelkollaseks. mis kasvab augustist oktoobrini okasmetsades. Seda liiki on mõni uurija pidanud samuti ohtlikult mürgiseks (vt. Punavöödiku senised leiuandmed Eestist on väga kasinad.). Mõlemad viimati nimetatud liigid kuuluvad käsiteldavas alamperekonnas värvilise (punase) looriga liikide rühma. Henry. brunneus (Pers. võimalik. inhügrofaansena pleegib väga heledaks.) Fr. viimastel andmetel ta vähemalt orellaniini ei sisalda (Holmberg & Marklund. seeneliha kollane. kase-mükoriisaseen rõngasvöödik (C. loorivöötideta jalaga. mis peale kasvukoha erineb eelmisest liigist tuhmimate ja ebapüsivamate loorivöötide olemasolult jalal. eoslehekesed oranžikaspunaka helgiga. niisketes kuusikutes kasvav liik on punavöödik (C. bolaris (Pers. Kõik ülejäänud Eestis levinud liigid selles alamperekonnas on valge looriga. erythrinus (Fr.) – seni meil väga harva leht.M. kasvab harva niisketes ja soostunud kusikutes.) Fr. et tegemist on mürgise liigiga. kasvab juba juulist alates. harva. gentilis (Fr. suur ja lihakas (kübar kuni 10 cm) tumepruun vöödik (C. Sellele punakaspruunide suurte lihakate viljakehadega (kübar kuni 15 cm) seenele on iseloomulik erksate lihapunakate rõngasjate loorivöötide olemasolu jalal.: Fr.) (tahvel 118).ohtralt inkrusteerunud pigmentatsiooniga.: Fr.: Fr. paksud. Veidi lihakam (kübar kuni 7 cm) ja välimuselt veelgi ilusam seen on lehtmetsades harva kasvav tellispunane vöödik (C. Seepärast nimetagem siinkohal vaid väheseid levinumaid ja hästi äratuntavaid liike. Rõngasvöödikuga väga sarnane. C. Varem söödavaks peetud rõngasvöödikut viimastel andmetel enam siiski söögiseeneks ei peeta (Bon. Alamperekondade Telamonia ja Sericeocybe esindajail on seeneniidid kübaranahas peenemad (alla 6 µm). 1983).) (vt. kübar (kuni 8 cm) ilusalt ja erksalt punakaspruunikasoranž. Paraku on nende liikide uurituse tase Eestis väga nõrk ning enamik meil kasvavaid liike on veel täpsemalt identifitseerimata. jalg valgekirjukiuline) paistab silma hallikaspruuni põhivärvusega väike vähelihakas (kübar kuni 3 cm). värvuse muutused on nii tugevad. paragaudis Fr. mille kübar (kuni 6 cm) ja jalg on valkjaskollakal põhjal tihedalt kaetud safranpunaste kiudjate soomustega. viljakehad muutuvad katsumisel ja lõikekohtadel punakaks.).: Fr. Kasvuaja poolest on eriline liik selles alamperekonnas mais ja juunis kasvav kevadvöödik (C. armillatus (Fr. viljakehad muutuvad vananedes punaselaiguliseks. jalg muutub alusel vanemalt roostepunaseks.). et roostepruuniks värvub isegi paber.) Fr. kuid mürgisuse kahtlus jääb.) Fr. Teist üle kogu Euroopa sagedast mürgist liiki. Selles alamperekonnas on Eesti okasmetsades augustist alates väga sage seen veel väliselt kaunis kuldvöödik (C. rubicundulus (Rea) A.) Fr.). sobib hästi kasutamiseks värviseenena (vt. speciosissimus Kühner & Romagn. Silmapaistvate püsivate valgete loorijäänuste olemasolu poolest kogu viljakehal (kübar on eriti servas valgekiulis-ebemeline. jalg väävelkollaste loorivöötidega. Person). orellaniinimürgitus). Bon. Ilus seen on ka ere-oliivkollane viltjas-sametja kuni peenesoomuselise kübaraga (kuni 6 cm) ning rohekaskollase kiudlooriga rõikalõhnaline oliivvöödik (C.: Fr. kastanvöödikut on Eestis leitud vaid ühest kohast – Harjumaalt Soodlast. kaunis lihakate ja suurte viljakehadega seen. 1988) või kaheldavalt mürgiseks (Moser. sün. Viimatinimetatud kolm alamperekonda on Euroopas äärmiselt liigirohked ja ka Eesti metsades on nende esindajaid rohkesti.) Fr. orellanus Fr. loorijäänustest valgekirju. mürgisuse kahtlusega. Tore vöödik on inhügrofaansete. hõredalt asetunud ja laiad. mõõtmetelt väikesed ja vähelihakad (kübar kuni 4 cm).ja segametsades.) Fr. peaaegu nahkkollakaks. Moser paistab silma augustist alates okasmetsades väga sageli kasvav ilus väike vähelihakas seen – punasoomus-vöödik (C.

D.D. Eoslehekesed kollased või pruunid. lõhnata koervöödik (C. söödav. traganus (Fr.). Puidusaproobidest on meil sagedased 3 mürgist liiki – jahutanuk (G. Kasvavad suvel ja sügisel. azureus Fr. sideroides (Bull. Selle rühma arvukatest liikidest Euroopas pole Eestis seni teisi liike teada.) Kühner). Enamasti samblasaproobid. samblatanukal aga juba immersioonita uurimisel selgelt näsalised. jalg ei ole aga allpool rõngast soomuseline. amanitiinimürgitus).kuni mustjaspruunide vatjaskiuliste turris soomustega. valge-rõngasvöödiliselt kirju jalaga vastik vöödik (C.) – tugeva. dekstrinoidsed. Loorita liikidest on metsasammaldega seotud pisikeste viljakehadega (kübar kuni 1. sellele väga lähedane.) Fr. hügrofaansed. Heilotsüstiididega. allpool nuijas.ja segametsades sageli septembris ja oktoobris kasvav väike (kübar 2–3 cm) pelargoonivöödik (C.: Fr.) Kühner) (tahvel 119). võrdlemisi väike ja vähelihakas (kübar kuni 6 cm).ja keegeltanukast rõngata. söödav. noorena violetsete eoslehekestega. Orton). Mõnel liigil esineb ka eoslavatsüstiidide taolisi dermatotsüstiide.) Fr. tihti eelmise sünonüümiks peetud keegeltanuk (G. peamiselt tammede all septebris harva kasvav. kuid perekond on meil ebapiisavalt uuritud. kastantanuk esineb harva. mürgine. Kõdunenud okaspuupuidul kasvab sügisel meil veel sageli vöötjalg-tanuk (G. Kõik liigid söödavuse seisukohalt tähtsusetud. hypnorum (Schrank : Fr. Eesti tavalisemaid seeni on punakaspruuni. Sügistanuk paistab silma hilissügisese esinemisaja poolest novembris. valdavalt idupoorita. badipes (Fr. selle liigi jalg on tipus violetne.). paleaceus (Weinm. kuid üleni kahvatu. niisketes ja soostuvates okas. söödav. Metsasammaldega seotud liikidest on Eestis laialt levinud loortanuk (G. Alamperekonnas Sericeocybe P. hiljem aga pruun ja valgevöödilise jalaga.) ja kasvukohaga rabades.: Fr. kuni 10 cm laiuse kübaraga.5 cm lai. hinnuleus Fr.) Singer) ja kastantanuk (G. näsaga. õrnad. Kõigi vöödikute hulgas on kergesti äratuntav ainuke üleni soomuseline vöödikuliik – soomusvöödik (C. Perekond tanuk. mõlemad liigid kasvavad augustist alates okaspuukändudel. sügistanukal vaevalt näsalised (vaadelda immersiooniga). pruunikas. caninus (Fr.või valkjasvioletne ja lõhnata seen on meil mitmesugustes metsades augustist alates sage valkjas vöödik (C. keegeltanuk võib kasvada ka samblas. mniophila (Lasch) Kühner) ja samblatanuk (G. paludosa (Fr. kuid on ka palju puidusaproobe.) Kühner). samuti jahulõhnaga seen. ooker. jahulõhn tavaliselt puudub. ilmneb tugev jahulõhn ja -maitse. Põhja-Eesti männikutes on kaunis sage seen silmapaistvalt ere-roostepunase kübara ja eoslehekestega ning hõbedaselt peenviltja. hiljem hallikasvõi kollakasvioletne lihakas ja suur seen (kübar kuni 12 cm). Väliselt haisva vöödikuga väga sarnane. Kõik need liigid meenutavad välimuselt harilikku kännumamplit (Kuehneromyces mutabilis) ja on teiste tanukatega võrreldes suuremad ja veidi lihakamad (kübar kuni 3 cm). siledad või näsalised.).) Kühner). marginata (Batsch) Kühner) (tahvel 119). alboviolaceus (Pers. valge-siidkiuline. Perekonda kuulub kõigepealt iseloomulik liikide rühm.ja keegeltanuk on meil tavalised seened. üleni kollakaspruun. Tugeva vastiku lõhna poolest on tuntav parkides ja lehtmetsades. kasvab juulist alates okasmetsades. kasvab harva leht. keegeltanukal – keegeljas-kellukjas.või puuviljalõhna poolest on hästi äratuntav vähemalt noorena üleni violetja tooniga. vähelihakas ja väike (kübar kuni 4 cm). Loor olemas või puudub. väga vastiku karbiidilõhnaga. kübar kuni 2. tsüstiidid väga varieeruva kujuga.või roostepruunid. Loortanuka eosed on absoluutselt siledad. Lähedane liik koervöödikule on asuurvöödik (C.). mis erineb sellest noorena tumevioletse kübara ning rõngata jala poolest.5 cm laiune) sügistanuk (G. kellukja või koonusja kübaraga. Omapärane liik eoste ehituselt on meil väga harva esinev põiseoseline tanuk (G.ja segametsades. vaid sile. Orton on meil laialt levinud ja hästi äratuntav liik haisev vöödik (C. pisikesed või väikesed. õrna pruunika kiudrõngaga. Galerina Earle Viljakehad vähelihakad. Jahu. kübar on hügrofaanne ja enamasti kahevärvuseline (nagu kännumamplil). kuid kindlasti tuleb siin rabade täpsemal uurimisel lisa. unicolor (Vahl : Fr. vahel ka pleurotsüstiididega.) Fr.). mycenopsis (Fr. kübar kuni 1. noorena üleni erevioletne. laniger Fr. eoslehekesed noorena violetjad. mis on seotud turbasammaldega (Sphagnum spp. hiljem kumer. mis paistab silma selge loori olemasolu poolest – loori jäänusena jääb jalale nahkjas rõngas.ja segametsades juulist alates. pholideus (Fr. mis erineb jahu.5 cm. kasvab okas. mustjaspruuni värvusega.: Fr. Eestis on siin väga laialt levinud sootanuk (G. puisniitudel. Eestis 10 liiki.: Fr.) Kühner) (vt. mis torkab silma selge kiudloori olemasolu poolest – loori jäänusena jäävad kübara (kuni 2 cm) serv ja jalg valgesiidiseks. See on kahe eelmise liigiga sarnane. Kahel esimesel on jalal püsiv nahkjas rõngas. jalal paiknevad soomused tihti mitme rõngasja vöödina. Tugeva pelargooni. jahutanuka kübar on kujult kumer kuni lame.). Eosed pruunid. calyptrata P. mille eosed on kalüptraatsed.segametsades leitud liik. soodes.). juunist alates. jalale kinnitunud kuni laialt külge kasvanud.) Fr. vähemalt üks liik mürgine.) Fr. metsades. 229 . tsüanofiilsed. mille kübar ja jalg on helepruunikal põhjal tihedalt kaetud tume. Kastantanuk on kiulise ebapüsiva rõngaga jalal. valge-siidkiulise kübara (kuni 10 cm) ja valge-rõngasvöödilise jalaga roostevöödik (C. Eospulber roostepruun.

) A. lihakad. Kumm. Karst. sinapizans (Paulet) Gillet) (tahvel 120).kuni kakaopruunid. Sage liik on meil niisketes ja soostuvates metsades. radicosum (Bull. idupoorita. septembris ja oktoobris. leht. mõned söödavad liigid. vihamaitseline. Kumm. oranžide. Samasuguse välimusega. Meie tavalisemaid lehikseeni on oranžikas-punakaspruun. Perekond tulinutt. keskmise või väikese kübaraga (3–6 cm). tihti näivalt maapinnal juunist novembrini. Eristatakse kaks alamperekonda: rõngas. Eestis kaunis harva.) P. Väikeste vähelihakate viljakehadega. Eosed pruunid.) Maire). nahkkollakas pikkjalg-hebel (H.: Fr. kuid püsiva kiudlooriga jalal on harvaesinev hübriid-tulinutt (G.D. kasvab kuusekändudel. Loor esineb või puudub. kübar keskelt punakaspruun. tihti ridade ja poolringidena. Loor enamasti olemas. kleepiva kübaraga (kuni 3 cm) kiudhebeli (H.ja segametsades juulist novembrini. Väliselt elegantne seen on põõsjalt lehtpuupuidul kasvav. Viljakehad lihakad. mürgine.: Fr. harva lõhnata. kiudrõngas) või loor puudub üldse. helekollaste eoslehekestega. Viljakehad väikesed kuni keskmised. Eosed ellipsoidsed kuni mandeljad. Nimetatud liigid erinevad teineteisest veel tsüstiidide kujult – vihal tulinutil on need peajad. vihamaitseline liik. Seeneniidid pannaldega. Eestis haruldane rõngas-tulinutt (G.) Murrill).). fastibile (Pers. Eoslehekesed otse või laialt jalale külge kasvanud. rõngata jalaga pisitanuk (G. Orton). Eestis 11 liiki. pruunide toonidega. kübar noorena särav-oranžikaskollane. Samet-tulinutt (G. Maitse enamasti viha. Valdavalt mittesöödavad. erakordselt viha maitsega.) Ricken). Myxocybe (Fayod) Konrad & Maubl. jalg nahkja rõngaga.kuni kakaopruunid. jalal enamasti ka kiudrõngas. longicaudum (Pers. Karst.: Fr. Kübar limane või hügrofaanne. Hebeloma ühendab kõik ülejäänud liigid. üleni tugevalt ebemelis-soomuselise jalaga hiidhebel (H.) Quél. hele. kasvab kõdunenud puujuurtel. nigerikjad või külmaseenjad. heinikjad.ja pärishebel. Ülejäänud hebeleid esineb Eestis harva. sapineus (Fr. kuni 8 cm laiuse kübaraga okaspuupuiduliik viha tulinutt (G. augustis ja septembris. kasvab kuusekändudel. üks liik (juurhebel) puidusaproob.ja soolenähtudega mürgitus) on suurte lihakate ookerpruunide viljakehadega (kübar kuni 12 cm). näsalised. pleurotsüstiidid puuduvad. Püsivate loorijäänustega liike on Eestis kaks. atsüanofiilsed. Eestis harva. hübriid-tulinutil silinderjas-tõlvjad. roostetäpiliste eoslehekestega ning tumekollase seenelihaga (kõigil ülejäänud tulinuttidel on seeneliha valkjas või kahvatukollane!). sisaldab ainult ühe liigi – juurhebel (H. seentega värvimine). Samuti sage ja ka mürgine (vt. Eospulber roostepruun. inamüloidsed. 2–3 korda kübara läbimõõdust pikem). edurum Métrod ex Bon) (tahvel 120). junonius (Fr. spectabilis (Fr.: Fr. kreemika värvusega.) jalg ja kübaraserv on loorist paksult ja püsivalt vatjas-viltjas-kiulised. Perekond hebel. mesophaeum (Pers. Alamperekond rõngashebel. Eestis tavaline. jalg kiudrõngaga.H. parkides. Tume tulinutt (G. millele kinnitub kuni 10 cm pikkuse pseudoriisaga. väga limase kübaraga (kuni 10 cm) limahebeli (H. mao. Kumm. idupoorita. kollaste. mürgine. mürgiseid liike ei tunta. Loorita hebeliliikidest on Eestis laialt levinud keskmise suurusega (kübar kuni 8 cm) valge. kasvab okasmetsades põõsjalt.: Fr. enamasti nõrgalt punkteeritud-näsalised. peenviltjas (kuni 12 cm). millele on iseloomulik pikalt juurduv vatjas-nahkja rõngaga jalg. eoslehekeste servas pisaratega pisarhebel (H. Gymnopilus P. ümardunult jalale külge kasvanud.valgekirjult siidkiulise jala poolest. Hebeloma P. picreus (Pers. Tsüstiidid eoslavas alati olemas. Heilotsüstiidid olemas. lõhnata. penetrans (Fr. hybridus (Fr. rõngata jalaga. mõned mürgised. Loometsades ja lookadastikes on väga sage lubjalembene.) P.. crustuliniforme (Bull. mis kasvab ridade ja poolringidena. Kõik mittesöödavad. Eospulber kakaopruun. sün.ja kraaviservadel. valkjad või kahkjas. kui senini eristatud. millel kas esineb püsiv kiudloor jäänusena kübaral ja jalal (ebemed.) P. kuldkollaste. kasvab suurte kogumikena (kuid mitte põõsjalt) rohtunud okaspuunoorendikes. paks ja lihakas. Puidusaproobid valdavalt okaspuupuidul. KOH reaktsiooni tagajärjel mustuvad.) jalal ja kübaraserval säilivad kaua siidjad loorikiud. eriti rabastunud ja siirdesoometsades kasvav väga pika jalaga (kuni 12 cm.) Kühner). kollased kuni roostepruunid. Eestis rahuldavalt läbitöötamata perekond: liike on meil kindlasti rohkem. viljakehad suured ja lihakad. harva. Alamperekond pärishebel. Sm. harva. Lõhn väga iseloomulik ja ühesugune peaaegu kõigil perekonna liikidel: martsipani ja kõdunenud heina lõhna segu.) on tumepruuni kübara (kuni 4 cm) ja ere-kuldkollaste eoslehekestega ning mustjaspruuni jalaga seen.) P. kiud. väikesed või suured. Sammaldunud kuusekändudel on meil metsades tavaline liik pisikeste (kübar kuni 1 cm) õrnade viljakehadega. tee. Paksude lihakate viljakehadega.) Maire) on kuldkollasel põhjal paksult pruuni-viltjas-soomuselise kübaraga (kuni 10 cm). Kübar enamasti limane.: Fr. triscopa (Fr.: Fr.) Quél. G. lõhnata loohebel (H. Tulinutid on tuntud heade värviseentena (vt. harva dekstrinoidsed. Mükoriisaseened okas-. suured ja lihakad viljakehad (kübar kuni 15 cm) ja mõrumandli lõhn.: Fr. Eoslehekesed beežid. söödav. Eestis 5 liiki.). 230 .

Noores staadiumis. adaequata (Britzelm. ning tugeva meeldiva puuviljalõhnaga lõhnav narmasnutt (I. Väga sage mitmesugustes metsades on üleni valge värvusega. muskariinimürgitus). karamelli meenutava lõhna järgi on äratuntav karamellhebel (H. leitud ainult Hiiumaalt ja Lahemaa Rahvuspargist. Eestis 73 liiki. Eoslehekesed noorelt valkjad. kollakas. viljakehad on lihakad. kiulise jalaga hirv-narmasnutt (I.ja segametsades. Väliselt on punaka narmasnutiga üsna sarnane veinpunane narmasnutt (I. luidetel.. Eosed siledad. lubjalembene. Kübar koonusjas või kellukjas.) P. Kumm. See on ooker-. valdavalt väga iseloomulikud perekonnale: paksuseinalised. Kolmas liik – lõhnav narmasnutt – on sage laialehistes metsades. Enamik päris-narmasnutte on paksuseinaliste inkrusteerunud tsüstiididega – metuloididega. siidkiulise väikese kübaraga (kuni 3 cm) siid-narmasnuti 231 . kasvab aga meil harvem ja teisel ajal – augustist oktoobrini. dunense L. Narmasnutid on üks Eesti suuremaid ja ohtlikumaid mürkseente perekondi (vt. Siia rühma kuulub ka ainuke püsiva kiudrõngaga liik – rõngas-narmasnutt (I. nigerikjad.) (tahvel 121) – Eesti tavalisemaid lehikseeni. cervicolor (Pers. Eestis harva. paiguti massiliselt. mille keskmise suurusega (kübar kuni 5 cm). ookerjates. funariophilum M. Alamperekonna süstemaatika aluseks on tsüstiidide ehitus. Tüüpiliselt sperma. mügaralised või tähtjad.). enamikku on detailselt käsitletud Leisneri ja Kalamehe (1987) raamatus. kreemikad viljakehad kasvavad septembris leht.: Fr.ja segametsades ja pajustikes. Inocibium (Earle) Singer alamperekonda kuulub valdav enamik liike. veel valge seenena on punakas narmasnutt ohtlikult sarnane hea söögiseene kevad-võluheinikuga (Calocybe gambosa (Fr.) Kuyper). Selle liigi kübar (kuni 10 cm) on juba algusest peale ilusalt violetjaspunane. Moser (1983) eristab eoste alusel kaks alamperekonda: päris. I. jalale kinnitunud kuni külge kasvanud. & R. Heim) ja sügisel tuleasemetel samblas. puisniitudel.) Quél. hiljem kumer-lame. söödavaid liike üldse kolm. eriti süda.) Quél. jurana (Pat. dulcamara (Alb. Läppunud mullalõhnaga ja alati ilma sinkjasroheliste toonideta sage liik selles rühmas on okasmetsades. Tsüstiidid eoslavas olemas. Kõigepealt eristuvad siin hästi jala alusel sinkjasrohelise värvusega liigid: turrissoomuselise jalaga sinijalg-narmasnutt (I.: Fr.või õlgpruun. kohati massiline mitmesugustes metsades on kuhik-narmasnutt (I. kõik 3 liiki mürgised. Päris-narmasnuti.) P. võsastikes. Punakas narmasnutt on surmavalt mürgine seen (vt. erubescens A. Tõenäoselt valdavalt mükoriisaseened.M. kreemikad. kuid jalale tavaliselt rõngast ei jää. tihti turrissoomuselise kübaraga (kuni 8 cm).ja okasmetsades. See liik on varasuvine pargiseen. Kumm. nõrgalt mürgine..) Quél.) Singer ex Donk)ja isegi noorte pilvikutega (Russula spp.) (tahvel 122). I. I. rimosa (Bull. Moser). vanalt oliivpruunid. metsades. Kiudloor enamasti olemas.: Fr. sacchariolens Quél. Teine liik on kaunis sage Põhja-Eesti kuusikutes. nad on siledate eostega. kuid suure sarnasuse tõttu väga ohtliku punaka narmasnutiga ei soovitata teda söögiks korjata.).ja hilissuvel ning varasügisel augustis ja septembris. bongardii (Weinm.) Gillet) (tahvel 123). harvem puuviljalõhnaga või lõhnata. algul valged viljakehad muutuvad katsumisel ja vananedes laiguti punakaks.) Sacc. calamistrata (Fr. paksult limased. kasvab leht.. Suure varieeruvuse tõttu on sellel liigil eristatud rida teisendeid ja vorme. nuijad või pudeljad inkrusteerunud metuloidid. harva suured ja lihakad. Viljakehad heinikjad. hallikad.). kollakates ja pruunides toonides. hariliku helliku (Funaria hygrometrica Hedw. käävjad. sün. Esimene nimetatud liikidest on meil haruldane.). kuid ka lehtmetsades. fastigiata (Schaeff.ja tähteoseline narmasnutt. sün. tihti soomuseline. patouillardii Bres. kasvab okas-. mida osa uurijaid on käsitlenud ka eri liikidena. mis on samuti pargiseen.) seas kasvav hellikuhebel (H. muskariinimürgitus). tavaliselt näsaga. radiaalkiuline. Peaaegu kõik mittesöödavad ja/või mürgised liigid.) Sacc. tihti valgeebemelise servaga. I. võsastikes ja nõmmedel kasvav mõrkjas narmasnutt (I. Blytt. silmapaistvalt teravkoonusja radiaalkiulise kübaraga (kuni 8 cm) väga mürgine seen (vt. sün. samuti mürgine. mida on Eestis seni leitud ainult kahest kohast Põhja-Eestist. lõpuks üleni pruunikaspunaseks. Siia rühma kuulub ka Eesti mürgisemaid seeni punakas narmasnutt (I. pisikesed kuni keskmised. Õhukeseseinaliste tsüstiididega – servarakkudega liike on Eestis 15. kasvab paljudes Eestimaa parkides juunis ja juulis. Ülalnimetatud kolm päris-narmasnutti kuuluvad radiaalkiulise kübaraga liikide rühma. Väga laia levikuga. lehtrikjad. perlata (Cooke) Sacc.) (tahvel 122). & Schwein. nurgelis-köbrulised. radiaalkiulise kübaraga (kuni 10 cm). vahel peaaegu vabad. leht. Perekond narmasnutt. Corb. Erakordselt meeldiva. suured.) (tahvel 123). harvem õhukeseseinalised nuijad servarakud.) Fr. Eospulber tubakpruun. Ülejäänud selle alamperekonna servarakkudega liikidest on kõik vatjas-viltjas-takerkarvase. Inocybe (Fr. terrigena (Fr. muskariinimürgitus).või läppunud mullalõhnaga. Kasvavad maist oktoobrini. Veinpunane narmasnutt on üks kolmest söödavast narmasnutiliigist Eestis. vahel radiaalselt lõhestunud.Kasvukoha järgi on hõlpsasti äratuntavad rannikuluidetel või luitemännikutes kasvav luitehebel (H. parkides.

kerajate mügarlike eostega sega-narmasnutt (I. hallikasvalkjas. 2 liiki aga on haruldased – kiuslik narmasnutt (I. kasvab okas. teist Kablist ja Narva-Jõesuust. I. keskmise suurusega. siidjaskiulise kuni mõrandsoomuselise kübaraga (kuni 5. Siid-narmasnutt on väga mürgine seen.) P. Sagedased on pisike halli viltjas-kiulise kübaraga (kuni 4 cm). on Eestis sagedased väike vähelihakas.) P. impexa (Lasch) Kuyper. kasvab niisketes leht. eriti tugevalt viimane. mille jalg on üleni jahukirmeline.) – väike (kübar kuni 3.D.) Sacc. Selge kiudlooriga liikidest on meil selles alamperekonnas sage ainult punapruun narmasnutt (I. kahvatu-oliivookerjas. tugeva ebameeldiva lõhnaga ning kübara kühmul. sindonia (Fr. Siid-narmasnutile on lähedane tellispunane narmasnutt (I. silinderjas-ellipsoidsete eostega. kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 4 cm) ja hambuliselt üle kübara serva rippuvate valgete loorijäänustega. samuti lõikepinnal roosatav seen on okas.) lõhnaga) seen on Põhja. mugulja jalaalusega okas.) Quél.ja Lääne-Eestis tamme-segametsades harva kasvav lõokannus-narmasnutt (I. Tähteoselise narmasnuti. väga mürgine.. kirmeta. I. a. sün. valkjasookerjas.ja okasmetsades. hallikaspruun.: Fr.) P. maritima (Fr. corydalina Quél.ja Lääne-Eestis sageli kasvav mürgine jasmiin-narmasnutt (I. see on massilisemaid teadaolevaid luiteseente esinemisi Eesti rannikuluidetel. brunnea Quél. ookerkollakas.tüüpteisend (I. geophylla (Fr.. Kumm. mitmesugustes metsades kasvav pruun narmasnutt (I. umbrina Bres. aga jala alusel mugulaga liikidest on meil sagedased väike ookerkollase siidkiulise kübaraga (kuni 4 cm). lucifuga (Fr. jasmiinilõhnaga. juba kevadest (maist alates) leht. fraudans (Britzelm. Karst. mürgine. jala tipus ja jala alusel kontrastselt valge.) Lange) (tahvel 121). obscuroides P. peenesiidkiulise kübaraga (kuni 6 cm). mis kasvab lehtmetsades. Karst.5 cm). lihakas. kiulise kübaraga (kuni 5 cm). Jala tipus lilla. paiguti massiliselt – tüse narmasnutt (I. keskpaigas roheka kübaraga ja lõikepinnal roosatava seenelihaga. väga tumeda. Kumm. üleni sinkjasvioletne tume narmasnutt (I. väike ookerpruun.). ning väike pruun turrissoomuselise kübara (kuni 4 cm) ja kiulise jalaga.) P. on Eestis tavalised väike punakaspruun. Nii tüsedat kui luite-narmasnutti kasvas erakordselt massiliselt Narva-Jõesuu rannikuluidetel 10 km ulatuses 1996. appendiculata Kühner). väike (kübar kuni 4 cm).5 cm) tumepruun turrissoomuseline lillatipp-narmasnutt (I. I. Kiudloorita ja mugulata jalaga liikidest on okasmetsades. 1998). liivastes okasmetsades kasvav mürgine liiv-narmasnutt (I.ja okasmetsades kasvav friesi narmasnutt (I. lateritia (Weinm. geophylla). I. sün. Kumm. mürgine. I.). mis on lubjalembene ja sage eriti Põhja-Eesti kuusikutes.ja lehtmetsades.) Sacc. köbrulised või tähtjad. Luite-narmasnutt on vähelihakas. samuti mürgine. Heim) (tahvel 124). Huvipakkuvateks on siin rühmas veel neli rannikuluidetel kasvavat liiki. nende eosed on nurgelised. lõikepinnal roosatav. sasikiulise kübaraga (kuni 4 cm).D. pyriodora (Pers.: Fr. Metuloididega päris-narmasnuttidest. & Broome) Sacc. assimilata (Britzelm. mis on siid-narmasnutiga väga sarnane. väike sale. Tüse narmsanutt on väga lihakas.). punakaspruuni värvusega. Kiudloorita.) 232 . Kõik 3 liiki on mürgised. griseolilacina Lange).: Fr.) (tahvel 124). pisike (kübar kuni 2.. cincinnata (Fr.. serotina Peck) ja luite-narmasnutt (I.). sün. friesii R. Inocybe alamperekonnas on Eestis vähe liike. kuehneri Stangl & J. umbratica Quél. Tugevalt aromaatne. sün. tihti roosaka varjundiga jala ja seenelihaga rediselõhnaline redis-narmasnutt (I.: Fr. Metuloididega päris-narmasnuttidest. kiulis-soomuselise kübaraga (kuni 3 cm). juulist septembrini. Kaks viimast liiki – kiuslik ja liivaranna-narmasnutt on meie rannikuluidetel haruldased – esimest on leitud Narva-Jõesuust ja Valgerannast. peamiselt Põhja. geophylla var. Orton). täielikult violetsete toonideta jalaga on Eestis metuloididega päris-narmasnuttidest 7 liiki. püsivalt valge. lehtmetsades kasvav lillakas narmasnutt (I.) P. eriti kuusikutes sage pisike valge teravatipulise kübaraga (kuni 3 cm) siidkiuline varju-narmasnutt (I.D. ookerpruunikas. okasmetsades lubjapinnasel kasvav loor-narmasnutt (I. mitmesugustes metsades väga sage valkjas narmasnutt (I. üleni paksult vatjas-takerkiuline. geophylla var. mixtilis (Britzelm. üleni jahukirmelise jalaga. suurte eoste (kuni 12 x 5µm) ja tugeva mõrumandlilõhnaga lehtpuu-mükoriisaseen mandel-narmasnutt (I.).).).) P. ning väike tumepruun. lilacina (Peck) Gillet) (tahvel 121). ilmselt sama mürgine. Orton) (Jürgens. Sagedaseim liik on väike hallikaspruun. silmatorkavalt kitsaste. Siid-narmasnutil eristatakse veel lilla värvusega teisendit (I. ning väike oliivpruunika. tugevalt aromaatne (lõokannuste (Corydalis spp. noorelt ebemeliste loorijäänustega. mürgine. hirtella Bres.) Sacc. var. jala tipus sinkjaks värvuva seenelihaga. millest 2 esinevad meil kaunis sageli. whitei (Berk. Veselský). Suur. millel ainult jala tipp jahukirmeline. Orton) ja liivaranna-narmasnutt (I. kasvab okasmetsades.5 cm). mõrandkiulise kübaraga (kuni 4 cm). lacera (Fr. devoniensis P. mürgine. mõnikord aga ka üleni lilla jalaga metuloididega liike on Eestis 5.). Palja. Kumm. püsivalt kuhikjas-kellukja kiulis-soomuselise kübara (kuni 3 cm) ning valkja.ja lehtmetsades ning parkides.ja lehtmetsade liik. sün. roosaka jalatipuga. mürgine. dunensis P. harva.

). harvem keskne. soluta Velen. iseloomuliku kujuga – nokjad. eriti liivastes männikutes.). eoste näsalisuse poolest erineb käsitletav perekond väliselt väga sarnasest nigeriku (Tubaria (W.: Fr. mollis (Schaeff. Naucoria Fayod (sün. Kuiva. Eestis 4 liiki.ja kõdusaproobid. Sugukond pisiservikulised. pirntsüstiidiline narmasnutt (I.).kuni tumepruunid. Kasvavad suvel ja sügisel metsades.). Kõik mittesöödavad. Kumm. Perekond kitsemampel. variabilis (Pers. sambucina (Fr. queletii Maire & Konrad). Eoslehekesed kreemid kuni pruunid. Tähelepanu väärib siit rühmast veel silmapaistvalt tähtjate eostega tähteoseline narmasnutt (I.). boltoni R.) ja karvase kübaraga valge pisiservik (C. Eospulber roosakas. Ainuke liik kitsemampel (R. Viljakehad servikjad. sün. caperatus (Pers.: Fr. valdavalt idupoorita.ja segametsades. mütsikjad. mõrandkiulise. valged. mille iseloomulik ümar-mütsjas kübar (kuni 12 cm) on noorelt üleni.) P. Kitsemampel on hästi äratuntav seen üleni ookerkollakate. Valdavalt puidu-. ainult ülaosas jahukirmelise jalaga ja ebakorrapäraselt mügarlike eostega ooker-narmasnutt (I. luteolofibrillosa (Kühner) Kühner & Romagn.kuni puhaspruun. eriti leppadel. sün.) Gillet) perekonnast pisiservikuliste (Crepidotaceae) sugukonnast . mis esimesel liigil on paljas. Lehtpuupuidul. See on keskmise suurusega punakaspruun. Perekond lepanigerik. Eestis seni teada 6 liiki. kühmul hõbekirmelise kübaraga (kuni 7 cm) ja üleni jahukirmelise. Kumm. pisikesed või väikesed. paljas tume-punakaspruun paljas lepanigerik (N. pisikesed või väikesed. Rozites P. Mõlemad on kumjalt veniva limase kübaranahaga (kübar kuni 8 cm). godey Gillet).: Fr. Seeneniidid pannaldega või ilma.(tahvel 123). Orton). õhukeselihalised. neist 3 väga sagedased: üleni püsivalt vatjas-kiuline. maculata Boud. Eosed kollakad või pruunikad. mandeljad või sidrunjad.: Fr. harva sõlikjad. näsalised. mõlemad viimati nimetatud liigid on mürgised ja levivad Põhja-Eestis okas. keskmise suurusega. mille kohta võib leida täpseid andmeid Leisneri & Kalamehe (1987) raamatus: boltoni narmasnutt (I. võsastikes. valkja. jalale nõgusalt kuni laialt külge kasvanud. I. jalg aga on kitsa nahkja. ellipsoidsed või mandeljad.) Sacc. pealt lumivalge kübaraga sagedasi pisiservikuid on Eestis teada 4 liiki: lehtpuupuidul palja kübaraga haava-pisiservik (C. asterospora Quél. kõrgesjad. Eelkäsitletud narmasnuttide seas ei ole detailselt iseloomustatud 13 järgmist mürgist liiki.).: Fr. väikesed (kübar kuni 3 cm). lange narmasnutt (I.või kulusaproobid. sagedamini sügisel. Eosed suured (kuni 14 x 6.. Karst. Kumm. subcarpta Kühner & Boursier. pleurotsüstiidid puuduvad alati. sün.: Fr.) Sacc. Heilotsüstiidid olemas. leeder-narmasnutt (I. mügar-narmasnutt (I. kulusaproobid. Võsastikes. gausapata Kühner).ja kõdusaproobid. Karst. Loor olemas ja säilib enamasti kiudude ja ebemetena jalal ja kübaral. mürgiseid liike ei ole. Karst.) P. Heilotsüstiidid sagedased. Kumm.) Staude) ja soomus-pisiservik (C.. enamasti liibuva rõngaga. mürgiseid liike ei ole. sün. Sm. kahkjas narmasnutt (I. Eoslehekesed pruunid. napipes Lange). kerajad. Huumuse. Kumm. Mittesöödavad. hea söögiseen. Crepidotus (Fr. ning tume-punakaspruun. subconspersa Kühner ex P. väga mürgine. väike narmasnutt (I. Eosed siledad või punkteeritud kuni näsalised. langei R. sageli ka puidusaproobid oksakestel.) P. kevad-narmasnutt (I.) (tahvel 124). Jalg enamasti puudub või on külgmine kuni ekstsentriline. vähelihakad. calolepis (Fr. lanuginosa (Bull. Eospulber pruun. harvem huumuse. peenelt kirmelis-soomuseline tume lepanigerik (N.) P. Eestis 4 perekonda 11 liigiga.D.) P. Heim). Kübar kuiv. Harva kasvab Eestis kollase looriga kuld-lepanigerik (N.). Heim). ovatocystis Kühner & Boursier). Karst. Eospulber kreem kuni pruun. äärismugulaga jalaga seen. Crepidotaceae Viljakehad põhiliselt servikjad. suurte lihakate viljakehade poolest. vanemalt ainult keskosas kaetud iseloomuliku valkja või lillaka härmakirmega. eriti haaval on meie metsades väga sagedased pihkane pisiservik (C. kastan-narmasnutt (I.).) Quél. praetervisa Quél.G. teisel pruunisoomuseline. Eesti tavalisemaid lehikseeni.) P. I. leitud meil harva. applanatus (Pers. flocculosa (Berk..).) Quél. jalata. Loor puudub või esineb. escharoides (Fr. Peamiselt puidu. pusio P. kõdu-. scolecina (Fr. Perekond pisiservik. posterula (Britzelm. kuupeoseline narmasnutt (I. harvem huumuse-. vill-narmasnutt (I.ja segametsades. Alnicola Kühner) Viljakehad nigerikjad. Eoslehekesed ookerjad kuni roostepruunid. juulist alates. Alnicola melinoides (Bull. kuuse puidul kuuse-pisiservik 233 . siledad või punkteeritud.). brevispora Huijsman). kollakad või pruunikad.) P. I. värvuselt kollakas-. juunist novembrini.: Fr. valdavalt lepikutes juulist novembrini. ookerja koonusja siidkiulise kübaraga (kuni 6 cm).) Kühner). kollakaspruun tava-lepanigerik (N. vilt-narmasnutt (I.5 µm).) (tahvel 125) on laialt levinud kogu Euroopas ja ka Eestis augustist novembrini okas. punakas. godei narmasnutt (I. kuid perekond meil nõrgalt uuritud.

eosed nõrga idupooriga. mis kasvab septembrist novembrini lehtpuuoksakestel. pubescens Bres. arvukad. väikesed. Kõdu. Eestis 1 liik: vaarika-nikerseen (R. Eospulber roostepruun või heleookerjas. patelloides P. mullal ja taimejäänustel või oksakestel peenviltja kübaraga karvane pisiservik (C. Kübaranahk koosneb pirnjatest või piklikest elementidest või sfärotsüstidest. Eosed siledad. servikjad. Väga heledate.) Gillet.) Bon) on ookerkollakal põhjal peenelt pruunikas-kiulis-soomuselise kübara (kuni 7 cm) ja jalaga.5 cm). Mittesöödavad. Perekond ebamampel. Igasugused tsüstiidid puuduvad. pole sültjas. Kübaranahk valdavalt kuutise. roostepruunikas. mürgiseid liike ei ole. haustellaris (Fr. sün. aastaringselt. eriti vaarika kõdunenud vartel. heteroclita (Fr. Eospulber pruun.: Fr. Kübar siidjas kuni peene-ebemeline. versutus (Peck) Sacc. mõnikord esineb rudimentaarne jalg. valkjas-nahkkollakate viljakehadega kahkjas nigerik (T. sõlikjad. siledad. kuni 3 cm laiune. kübara ja keskse jalaga. septembris. talvel ja kevadel.) Viljakehad pisikesed. Karst. Kübar kumer kuni kellukjas. väikesed kuni suured.D.) Fayod) ning palja kübara ja jalaga. laia idupooriga. mürgiseid liike ei ole. & Kühner) Watling.) Watling. conspersa (Pers.) Singer). Enamasti mittesöödavad. idupoorita. ex Bon Massiliselt esinevad ainult heilotsüstiidid. Saproobid mitmesugusel substraadil metsades ja niitudel.ja dermatotsüstiidid olemas.G. samuti rohttaimede jäänustel septembris ja oktoobris harva kasvav F.). lillakaspruun. viltjaskirmeliste. Eestis 9 perekonda 51 liigiga. poorita või nõrga idupooriga. subincarnatus (Joss. kübar (kuni 1. purpurpruun. Eosed kollakad kuni pruunikad. (sün. Heilo. Loor väga nõrk. Pleurotellus Fayod Viljakehad pisikesed. T. tihti esinevad krüsotsüstiidid. valge. ooker. hallikaspruunikate.). loorist üleni püsivalt valgeebemeliste viljakehadega loornigerik (T.ja talinigerik on Eesti tavalisemaid lehikseeni. Kübaranahk kuutise tüüpi. väga lühike. seni meil teada 1 liik: lehtpuude mitmesugustel kõdunevatel jäänustel (puit. ekstsentrilise või keskse jalaga. Eosed siledad. laialt jalale külge kasvanud. Orton) – kübar kuni 1 cm. lihapruunikas. Eoslehekesed kollakad või pruunid. sün. Eospulber ookerpruun. oktoobrist juunini kasvav talinigerik (T. Tugevalt aromaatne. kübara ja keskse jalaga.5 cm) on hallikasoliivivärvi. jahukirmeline.) Gillet Viljakehad väikesed.: Fr. Perekond pleurotell. Loor olemas või puudub. pallidospora Lange) kasvab meil harva rohtunud leht. pole kunagi roostepruun. vähelihakad. Kübar kiulise seenelihaga. samuti eelistatult lepikutes. parkides aprillist novembrini. jalg ekstsentriline. kuid hilissügisel. lehed jm. C. Kulu. Kasvavad metsades. kübar pisike (kuni 1. hallikas-. Kübaranahk trihhodermi tüüpi. enamasti selge. harva parasiidid. kiiresti kaduv. Puidu. Kõik mittesöödavad. furfuracea (Pers. pruunide toonidega. Eoslehekesed pruunid. Eosed siledad. peenviltjas. Heilotsüstiidid olemas. Tavalised liigid on meil maist oktoobrini eriti lepikutes kasvav. Perekond nikerseen. Simocybe P. 234 .ja puidusaproobid. Sm. ei elustu peale läbikuivamist nagu nööbikud (Marasmius) ja soomusnööbikud (Phaeomarasmius).ja puidusaproobid metsades. Eosed siledad. Simocybe rubi (Berk. Eospulber määrdunud. Perekond nigerik. kasvab Eestis väga harva. sün. eoslehekesed valged kuni ookerjad. hiemalis Bon). väga omapärase lõhnaga lõhna-ebamampel (H. Eestis 1 harva esinev liik: pleurotell (P. Hemipholiota (Singer) Romagn. puidul ja taimekulul augustist oktoobrini.). Sambla. Looriga või ilma. Tubaria (W. pleurotsüstiidid ja krüsotsüstiidid puuduvad.: Fr.kuni tubakpruun. Sugukond värvikulised.: Fr. eoslehekesed silmatorkavate pudeljate heilotsüstiididega. Perekond Flammulaster Earle Viljakehad nööbikjad. Eestis 5 liiki. kuid perekond meil vähe uuritud. vähelihakad.. ubajate eostega. Muud tunnused nagu mampli (Pholiota) perekonnal. Ramicola Velen. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas.(C. Eospulber lilla. ookerjates ja pruunides toonides. tihti üleni loorijäänustega kaetud.ja kulusaproobid. subsphaerosporus (Lange) Kühner & Romagn. Eestis 3 liiki. Eospulber valkjaskreem.ja kulusaproobid. Euroopas liigirikas perekond.kuni kaneelpruun. võsastikes.ja segametsades kõdul. Seeneniidid alati pannaldega. Pisiserviku liigid on üksteisest enamasti kindlalt eristatavad ainult mikroskoopiliselt.või kõdusaproobid. Puidu. Loor. harva epiteeli või hümenidermi tüüpi. kuid Eestis uurimata. eospulber heleookerjas. Strophariaceae Viljakehad lihakad.

kübar (kuni 10 cm) servast kaneelpruun. suitshallide eoslehekestega. vatjas-ebemeline. suurte liibuvate soomustega. kübar (kuni 7 cm) on vaid oranžikas-punakaspruun ja serval loorijäänustest siidine.: Fr. servas tumeda pruuni hügrofaanse vööndiga.) P. Pholiota destruens (Brond.) Quél. Sm.: Fr. jalg kuni 3 cm paksuseks. lateritium (Schaeff. valkjaspruuni. juba aprilli algul. Heilotsüstiidid olemas. Kõdu-. myriadophylla (Orton) Pegler & Young) on 235 . Hypholoma (Fr. Eospulber pruun. Pikalt juurduva jalaga liik on juur-kollanutt (H. Karst.ja segametsades haavalehekõdul ja -varisel märgades kohtades on lume-ebamampel (H.) Gillet). seent kasvab Nigula rabas igal aastal paljudes kohtades. oliivpruuni. selge idupooriga. Lehtpuupuidusaproobid. 2 mürgist. Nõmmedel niisketes kohtades samblas kasvab kaunis sageli kollakasooker nõmm-kollanutt (H. eriti männikutes okaspuukändudel tihti suurte põõsjate kogumikena kasvav suits-kollanutt (H. terav-mõrkja lõhnaga.) on väga sage seen lehtpuukändudel. jalale hambaga külge kasvanud. capnoides (Fr. tihti ainukesed söögiseened metsas. udum (Pers. Jalg vähemalt noorelt nahkja rõngaga. Kumm.D. Orton). esineb mürgisuse kahtlus (vt. keskpaigast mesikollane. sün. Eosed idupooriga.) P. augustist novembrini. leht.) Bon. Kevad-kännumampel (K. enne lume tulekut.H.) P. aprillist maini. harva. myosotis (Fr.: Fr. eoslehekesed silmapaistvalt valge-täkilis-ebemelise servaga.). mille kübar võib saada kuni 20 cm laiuseks. kasvab näivalt maapinnal kuusikutes. Eestis 10 liiki. Harilik kännumampel (K.) A. viljakehad on kaneelpruunikad ja kübar kaetud suurte valkjate kiulis-vatjate soomustega. Väga suurte ja lihakate viljakehadega seen on augustist oktoobrini harva haavapuidul kasvav haava-ebamampel (H.). fasciculare (Huds.) Bon.) P. soodes. Viha maitse poolest on tuntav veel mõru kollanutt (H. epixanthum (Fr. Perekond kollanutt. maitselt väga viha.) Viljakehad heinikjad või kõrgesjad. (sün. mille seeneniidistik jala alusel ja samuti risoidid on silmatorkavalt ere-sidrunkollased. keskpaigas inhügrofaanne ja heledam. ebameeldiva lõhnaga. kuulub Euroopa Punasesse nimestikku ja Eesti Punasesse raamatusse (vt. Esinevad krüsotsüstiidid. Perekond kännumampel.ja soolenähtudega mürgitus). Sälk-kollanutt (H.H. mao. Hypholoma myosotis (Fr. Metsades karusammaldes (Polytrichum Hedw. Selle liigiga on sarnane samades kohtades eriti hilissügisel sageli kasvav tellispunane kollanutt (H. sün. albocrenulata (Peck) Romagn. Kübar kollastes või pruunides.. Kübar hügrofaanne. vähelihakad kuni kaunis lihakad. Sm.ja soolenähtudega mürgitus). See on viha maitsega seen. Viljakehad keskmised. mutabilis (Schaeff. Loor puudub.: Fr. kibe. vähelihakad.) J. tavaliselt kahevärvuseline.) Kühner). jalg nõrga rõngaga. kõrgesja haabitusega liike. huumuse. Eosed pruunikad. lignicola (Peck) Redhead. kasvab põõsjalt. Metsades ja soodes samblas kasvab rida väikesi (kübar kuni 4 cm lai) vähelihakaid. kübar (kuni 10 cm) tume-punakaspruun. Naematoloma (Fr. siledad. Suits. parkides. mis eristub telliskivipunase kübara. kuid tegelikult kinnitub pika pseudoriisa abil kuusejuurtele. eriti aga roheliste eoslehekeste poolest. mis on väliselt sarnane suits-kollanutiga. maist novembrini metsades. K. mao.: Fr. mille pruunikaskollased. Kuehneromyces Singer & A.) (tahvel 126) on eelmisest kahest liigist vähemalt noorena eristatav üleni väävelkollaste. millel noorelt esineb kiudrõngas.kasvab harva augustist detsembrini lehtpuupuidul. mesikollakaspruuni palja kübaraga (kuni 6 cm). populnea (Pers. Schröt. Suur ja lihakas on ka täkiline ebamampel (H. Kumm.). tema jalg on püsiva nahkja rõngaga ja sellest allpool mustjaspruun. kasvab okaspuupuidul. oedipus (Cooke) Bon) (tahvel 119). sün. Eesti rabades kasvab eriti hilissügisel massiliselt tumepruun kuiva kübaraga turba-kollanutt (H. radicosum Lange) – üleni kollakaspruun seen (kübar kuni 4 cm) oliivhallikas-pruunide eoslehekestega.H.: Fr.) Kühner & A. tihti kasvab läbi lume ning keltsa. flavorhiza Kalamees & Shtshukin).Sm. Kumm.ja segametsades haavapuidul septembris.: Fr.ja puidusaproobid metsades. kasvab väga harva leht. ex Bon). limane. rabades. kohati massiliselt. harjas-soomuseline. söödav. sün. tumeda. Eoslehekesed pruunid. Rabades turbasamblas kasvab meil augustist oktoobrini väga sageli.: Fr. õhemate viljakehade (kübar kuni 6 cm). Väga sage seen varakevadel. nõmmedel. pika saleda jalaga (kuni 11 cm) raba-ebamampel (H. Eestist on Nigula looduskaitseala rabast kirjeldatud teadusele uus liik risoid-kollanutt (H. Iseloomulik on varakevadine kasvuaeg. H. kollakas. Eestis harva.ja tellispunane kollanutt leiavad kasutamist lõngade värvimisel (vt. tipus püsivalt valgeebemelise jalaga. Enamik liike mittesöödavad. kuni 7 cm laiuse kübaraga viljakehad on hilissügisel. tihti hilissügisel. kollakate eoslehekeste ja enamasti veidi vihaka maitse poolest.) on sage valkjaskollane sambla-kollanutt (H. sublateritium (Fr. paksult limase kübaraga (kuni 3 cm). mida võib kuivade ilmadega kergesti segi ajada raba-ebamampliga (Hemipholiota myosotis).: Fr. seentega värvimine). Laialt levinud ja tuntud värskelt söödav maitsev kännuseen on metsades. Eoslehekesed violetjashallid kuni -pruunid.) (tahvel 126). väikesed või keskmised. Selle viljakehad on hügrofaansed. väga viha maitsega. Eospulber violetjaspruun. harva oliivivärvi toonides. Head söögiseened. polytrichi (Fr.) Ricken). eriti kaskedel ja leppadel. seenekaitse). mürgine (vt.) Quél. Eestis 2 liiki. kuiv või limane. ericaeoides P.

seentega värvimine). Eospulber roostepruun. Väga sage seen selles rühmas on kuiva tumepruuni turrissoomuselise kübara ja jalaga lihakas ja suur (kübar kuni 15 cm) soomusmampel (Ph. õlg. Eoslehekesed kollased või pruunid. Kumm. Perekond mampel. koos alkoholiga mürgine. väga lühikese külgmise jalaga. kuni 2 cm. kasutatakse värviseenena (vt. lehtpuupuidusaproob. kändudel. Eosed siledad. augustis ja septembris. punakaspruunide liibuvate soomustega. allpool rõngast ei ole jalg soomuseline. kopriini-alkoholimürgitus). kuid tegelikult pinnasesse mattunud puidujäänustel harva. ebaselge idupooriga. pisikesed. lehtrikjad. squarrosa (Weigel: Fr. parkides juunist novembrini. spumosa (Fr. servaosas ere-sidrunkollase kübaraga männimampel (Ph. Ph. Viljakehad nööbikjad või kõrgesjad. mürgiseid liike 1 (koos alkoholiga tarvitatult) (vt. Põõsjalt. Phaeomarasmius Scherff. Eestis 1 lehtpuusaproob. kasvavad metsades. jalale külge kasvanud.M. kasvab augustis ja septembris metsades. Kumm.) P.kui okaspuusaproob ja -parasiit. & Broome) Singer). kübar kuni 6 cm. kuid tegelikult okste ja puidujäänustega seotud. näivalt maapinnal. keskpaigas tumedama. keskpaigas tume-punakaspruuni. Euroopas ja Eestis üks liik: melanootus (M. ochropallida (Romagn. augustist oktoobrini esinevat liiki: väga hele. söödav. Eospulber helepruun. osa liike kõdusaproobid. Kumm. kahkjas mampel (Ph.) M. aurivellus (Batsch: Fr.M. 236 . kahvatu-punakaspruuni. Moser) kuiva jalaga. mis kasvab põõsjate kogumikena septembrist novembrini elavate puude jalamil. adiposa ss. Heilo. viimasel liigil need puuduvad. kuid limase kübaraga. peamiselt elavatel lehtpuudel juulist oktoobrini sage roostekollane mampel (Ph.: Fr. gummosa (Lasch) Singer). kasvab Eestis harva. mis kasvab juulist oktoobrini okaspuupuidul. erinaceus (Fr.) P. nigerikjad. Ph. limase kübara ja jalaga lehtpuupuidusaproob ja -parasiit juunist alates. carbonaria (Fr. Pooled Eesti liikidest on soomuselise kübaraga. kuid on ka söödavaid liike. Enamik mittesöödavad. üleni ühtlaselt valkjashall kuni -pruunikas valkjas mampel (Ph. kasvab väikeste vähelihakate ere-mesikollaste viljakehadega mesimampel (Ph. sün. Melanotus Pat. külmaseenjad.) Singer). Kulusaproob üheiduleheliste taimede jäänustel augustis ja septembris. mille jäänusena jalg tihti rõngaga ja kübar limas ujuvate valgete ebemetega. flammans (Batsch: Fr. Eospulber pruun. phillipsii (Berk. jahnii Tjall. squarrosoides (Peck) Sacc. lihakad.) P. roosteookerjas turrissoomuseline soomusnööbik (Ph. ning lõhnata ja kuiva jala. servas peaaegu valge kübaraga kahvatukollane mampel (Ph. sün. Limase kübaraga soomuselised liigid Eestis on limamampel (Ph. kuid enamasti loorijäänustest ebemelise kübara ja jalaga liikidest on kõigepealt sagedased neli näivalt maapinnal kasvavat. Kumm. Kübaranahk koosneb tugevalt inkrusteerunud paksuseinalistest seeneniitidest. sfärotsüstideta. Pholiota (Fr. Kübar roostepruun. Kübar pisike (kuni 1 cm). keskmise suurusega (kübar kuni 10 cm). Eestis 20 liiki. Kuiva kübaraga soomuselistest liikidest on Eestis veel sage ere-väävelkollaste viljakehadega turris. servas hallikasvalge kübaraga punapruun mampel (Ph. Eosed pruunid. millel tavaliselt peale soomuste veel loorijäänustena üle serva rippuvad kiulised ebemed.) Kühner). lubrica (Pers. siis soomuselised. Valdavalt puidusaproobid. olles nii leht. siledad. keskmised kuni suured.kuni väävelkollase. meeldiva puuviljalõhnaga ning nii jalal kui kübaral pruuni-turrissoomuseline. Viljakehad servikjad. Ph. Eestis harva. Ph.: Fr. mille kübar on roostekollasel põhjal tumepruuni-soomuseline. Viljakehad heinikjad. sün. highlandensis Peck.) (tahvel 127). piklik-ellipsoidsed. flammuloides M. poorita või see ebaselge.meil leitud harva maikuus okaspuukändudel. Eosed siledad. lenta (Pers. vahel ka põlenud kändudel kasvab Eestis väga sageli punakaspruun paksult limase palja kübaraga (kuni 4 cm) ning kuiva ebemelise rõngaga jalaga söemampel (Ph.) (tahvel 127).) Singer). Jalg rõngata. Perekond soomusnööbik..kuni liibuvsoomuseline leekmampel (Ph. Tuleasemetel.) Singer) (tahvel 128). vähelihakad. pruunides või ookerjates toonides. pärast läbikuivamist taaselustuvad nagu nööbikutelgi (Marasmius spp. jalg aga nahkja rõngaga ja allpool pruuni-turrissoomuseline. sün. Perekond melanootus. Moser). & Bas. kollastes. esineb väga harva. kumer. Loor olemas. lucifera (Lasch) Quél. tihti esinevad ka krüsotsüstiidid. ta on jalal ebapüsiva nahkja rõngaga.: Fr. septembris ja oktoobris. mille kübar on kuni 5 cm läbimõõdus.. mittesöödav. tüvedel. soomuseline. Kübar ja ka jalg tihti limased või kui kuivad.: Fr.) P. pruunikad või kollakad.). harva. Soomusteta.ja pleurotsüstiidid olemas massiliselt.) Singer) (tahvel 128). vähesel määral ka fakultatiivsed puiduparasiidid. söödav. Nimetatutest esimese kolme liigi kübaral ujuvad vähemalt noorena limakihis ilusad valged looriebemed. Lange) – kuldkollane. jalg on neil enamasti selge püsiva nahkja rõngaga.).

kasvab sõnnikul juunis. eoslehekesed pruunid.5 cm) ning kuiv sama värvi jalg on valge-ebemeliselt kirju. harva suured ja lihakad. Viljakehad mütsikjad. karjamaadel. Lundell & Nannf. mürgine. kleepiva jalaga (millel rõngas). karjamaadel. psilotsübiinimürgitus). Seen on algul puhtalt tume-rohekassinine. squamosa (Pers. Eestis 9 liiki. atrobrunnea (Lasch) Gillet). kuiva kollaselaigulise. sõlikjad. Poolkerajas.) kasvab Eestis harva.) Quél. Eosed idupooriga. lühikese jalaga.ja sõnnikusaproobid.) Quél. Heilotsüstiidid hästi arenenud. Hüaliinvalge.: Fr. albonitens (Fr.: Fr. väävelheinikut (Tricholoma sulphureum ) meenutava lõhnaga..).) (tahvel 129) on Eestis sage. Huumuse-. inuncta (Fr. selge idupooriga.) Quél. Kõik mittesöödavad. Kumm. hallide eoslehekestega. semilanceata (Fr. Karjamaadel kasvab meil väga harva terav paljak (P. S. väga paksult limase kübaraga. paksult limase kübara ja kuiva jalaga. Eosed tumepruunid. sün.) Quél. coronilla (Bull.: Fr. Perekond värvik. Mittesöödavad ja mürgised seened. umbonatescens (Peck) Sacc. võsastikes.) P.) Quél. semiglobata (Batsch : Fr. samuti tihti limane. flavida (Schaeff. Eoslehekesed hallid.) Quél. millel kusagil ei ole märgata lillakat tooni. mürgisuse kahtlusega (vt.ja segametsades ja rohtunud paigus on väga sage kõdul.ja segametsades.) Singer). Kübar enamasti limane. Loor olemas. rohtunud paigus. mis on kleepiva. pisikesed kuni väikesed. sõnniku. harvem puidu.ja segametsades Eestis on noorena äärmiselt kaunis sinivärvik (S. mille hallikas. algul nahkja rõngaga.) on Eestis väga sage seen. harva.) S. rohtunud paigus. Metsades. Kübar poolkerajas kuni kellukjas-keegeljas.kuni punakaspruun limane kübar (kuni 1. kasvab augustist oktoobrini. kõrgesjad. Jalg rõngaga. psilotsübiinimürgitus). limane. Perekond paljak.: Fr. inquilina (Fr. Eestis 4 liiki.) (tahvel 129) – kollakaspruuni. merdaria (Fr. pseudocyanea (Desm. Ilusa safran-veripunase kübara ja kollase jala. aedades. kasvab meil harva aedades ja parkides puidujäänustel. limase. purpurhallide eoslehekestega.) Quél. S. luteonitens (Fr. vahel juba maist alates.).ja kulusaproobid. Ilus seeneke on kollakaspruunil limasel kübaral tihedalt paiknevate väikeste valgete soomustega soomusvärvik (S. mida kasvab Eestis eelmisest harvem. kesapõldudel jm. Psilocybe (Fr.ja okaspuukändudel juulist oktoobrini sageli kasvav punamampel (Ph. keskpaigas näsaja kübaraga jahulõhnaline mustjas paljak (P. kuid kibeda maitsega seen on tihti põõsjalt leht. laiad.Kuiva. Suurte ja lihakate viljakehade poolest (kübar kuni 12 cm) paistab silma täpiline värvik (S. Huumuse-. kolmnurksed. Kuusekändudel kasvab harva väliselt peaaegu samasugune väävelmampel (Ph. kollakate ja pruunikate toonidega.). hornemannii (Fr.) Morgan. kõdu. sõnnikul kasvav poolkerajas värvik (S. pruunikaskollane limane kübar (kuni 1. aeruginosa (Curt.: Fr. limakihis ujuvad valged ebemed. psilotsübiinimürgitus).) Quél. hiljem keskpaigast alates kollakaks pleekiv. heinamaadel.: Fr. võsastikes. Eospulber tume-violetjaspruun. kübar (kuni 8 cm) ja jalg on paksult limased. siledad. Loor esineb või puudub. kuiva valge jalaga. millel on silmatorkavalt terav-keegeljas.) esineb Eestis harva. üle kübaraserva ripnevate valgete ebemetega. kuid meil nõrgalt läbiuuritud perekond. niitudel.ja soolenähtudega mürgitus). oksakestel ja kulul kasvav ilus pisike seeneke ebapaljak (P. jalg rõngaga.või puidusaproobid augustist oktoobrini. see sügisene ja hilissügisene seeneke on mürgine (vt. kahvatu-rohekassinine. mõnikord viha maitsega aromaatne seen. triibulise rõngaga kroonvärvik (S. viljakehad on jahulõhnaga. alnicola (Fr. mürgine. ookerkollane. Lõhnata.) P. Väljaspool metsa. limase jalaga haisev värvik (S. Rabades kasvab harva augustis ja septembris väga tumedate. lame-kumera oliivpruuni kübaraga (kuni 4 cm) ja pikalt juurduva valkja. albocyanea (Fr. Tugeva vastiku. tihti tumedalaigulise. jalal on rõngas. Eelmistest liikidest veidi lihakam ja suurem seen on juurpaljak (P. niitudel. Karst. peagi rõngata jalaga. 237 . ebemelise. mao.). Viljakehad külmaseenjad. vahel märja ilmaga vaid vaevalt kleepiva soomusteta kübaraga (kuni 6 cm) ja kuiva jalaga liikidest on Eestis sage peamiselt lepapuidul augustist oktoobrini kasvav lepamampel (Ph. eriti männikutes. purpurja soomusvärvik on kaheldavalt psührotroopse toimega seened (vt.) Ricken). kasvavad mitmed väiksemate viljakehadega (kübar kuni 5 cm) ja vähem lihakad liigid.) Singer). mürgine. Ookerkollase limase kübara. astragalina (Fr. samuti viha maitsega. ebameeldiva lõhna ja maitsega.) Singer – üleni sidrunkollane. violetjaspruunid kuni mustjad. karjamaadel. väiksem (kübar kuni 4 cm) ja õrnem pleekvärvik (S. Lähedane sellele liigile on kuiva jalaga. Eospulber purpurpruun. helehallide eoslehekestega valge värvik (S. kasvab sageli okas. poolkeraja limase kübaraga. mürgine (vt. mustjaspruunide viljakehadega. krüsotsüstiidid puuduvad. Okas.) Bres. jalale kinnitunud või laialt külge kasvanud. Tsüstiidid eoslavas enamasti olemas.). õhukeselihalised.: Fr. Purpurhalli limase kübara ja algul lillade eoslehekeste poolest paistab silma ruderaalpaikades harva kasvav purpurvärvik (S. hallikasvioletsete roostetäpiliste eoslehekestega. sün.5 cm). kollakaspruun.) P. Stropharia (Fr. väikesed kuni keskmised. Tavaline okas.). Kumm.

värvuvad enamikul pilvikuliikidel sulfovanilliiniga hallikassiniseks ja sulfobensaldehüüdiga mustaks. kõik kibedad liigid vajavad enne tarvitamist kupatamist. kuid ka piimmahla värvuse muutuste ja eoslehekeste kinnitusviisi järgi. paljud värskelt mürgised. Piparriisikas (L. sisaldab lisaks tavalistele seeneniitidele ja sfärotsüstidele piimmahla-.või glöohüüfe. viimane on valdavalt muutumatu värvusega. omavahel on need 3 liiki kindlalt eristatavad peamiselt makrokeemiliste reaktsioonide järgi. Pilvikute uurimisel on ilmunud töö esialgne. alati näsalise. jalale külge kasvanud kuni laskuvad. Viljakehad piimmahlasoontega. vähestel liikidel mahe. Pikajalgsel riisikal (L. bertillonii (Neuhoff ex Z. kuid mõnel juhul värvub õhuga kokkupuutes punaseks. Seeneliha heterogeenne. rohepiimane ja pikajalgne riisikas) eristuvad eelnevast kahest liigist väga tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekeste ja palja. Tsüstiidid eoslavas enamasti arvukalt olemas. vt. kasvab harva lehtmetsades augustist alates. enamasti kerajad või lühiellipsoidsed. Eoskannad tavaliselt 4-eoselised. alates juunist.: Fr.) Gray) (tahvel 130) on KOH toimel ja ka õhu käes seistes muutumatu piimmahlaga. tihti erksalt värvunud. mis seltsil. Eoslehekesed väga erineva pikkusega. üks jäävalt mürgine liik (sooriisikas). ooker kuni rebuoranž. harvem oranži või värvusetut piimmahla.) Fr. kuid ka siis tavaliselt mõrkja. Siin on kergesti äratuntavad kaks hõredalt paiknevate eoslehekestega ning viltja kübara ja jalaga suurt ja lihakat (kübar kuni 20 cm) liiki: rädiriisikas (L. Põletava maitse tõttu loetakse neid liike kirjanduses tihti mittesöödavaks.ja lehtpuudega. Omavahel on need kaks liiki eristatavad peamiselt mikroskoopiliselt ja makrokeemiliste reaktsioonide abiga. Viimane liik on oma nime saanud kübaraga võrreldes väga pika ja suhteliselt saleda jala järgi (üle poole kübara läbimõõdust). ogalise või ribilis-soonelise ornamentatsiooniga. kuid samal ajal peab osa inimesi (näit. Russulaceae Tunnused samad. kübara ja keskse jalaga.Selts Pilvikulaadsed. seeneniidid pannaldeta. kasvab sageli leht. Eranditult mükoriisaseened. üksikud liigid ilmuvad juba juunis. Kasvavad metsades nii mineraal. neist 2 on Eestis levinumaid ja tuntumaid seeni – pilvikud ja riisikad. õli. tihti väga kitsalt spetsialiseerunud. Ülejäänud kolm liiki selles rühmas (pipar-.ja segametsades. tsüanofiilsed. Mõlemad perekonnad on meil läbi uuritud. tugevalt amüloidsed. jalale laskuvate eoslehekestega. kuid ka sel juhul mõru maitse säilib. Jäävalt mürgiseid liike on üks – sooriisikas. Eospulber valge. kootava järelmaitsega. moodustavad ektotroofseid mükoriisasid kõigi okas.) Bon). Riisikas on juba iidsetest aegadest tuntumaid ja hinnatumaid seeneperekondi Eestis. Eestis üks sugukond kahe perekonnaga.) on KOH toimel koltuva. eoslehekestes korrapäratu kuni peaaegu korrapärase struktuuriga. ainult noorelt servas viltja kübara poolest. Sugukond pilvikulised. liike meil seni teada 57. piperatus (L. formooli toimel (paljude tundide järel) intensiivselt violetjassiniseks muutuva seenelihaga. kupatatult söödavad. Schaef. glaucescens Crossl. kibedate liikide seas on värskelt mürgiseid (vt.: Fr. Kübaranahas esineb diferentseerumata seeneniitide kõrval tihti dermatotsüstiide ning hüaliinseid ja pruune seetataolisi karvu. puisniitudel.: Fr. Enamasti head söögiseened.kui soostuval pinnasel. soodes. kuid eoslehekesed on jalale külge kasvanud (mitte laskuvad).) ja bertilloni riisikas (L. Maitse valdavalt kibe.) Singer) sektsioon 5 liigiga. Mitmed uurijad peavad kolme viimati käsitletud liiki ühe ja sama liigi teisenditeks. Loor puudub. Russulales Viljakehad lihakad. suvel ja sügisel. Kõik head ja tuntud söögiseened. sõmeraline. keskmised kuni suured. Heilotsüstiidid enamasti olemas. Eoslehekeste seeneliha enamasti sfärotsüstideta. Kogu maailmas teada 10 perekonda. kollaseks või lillaks. mao ja soolenähtudega mürgitus).) Fr. Seeneniitide süsteem monomiitne. Pigment enamasti membraanne või intertsellulaarne. formooli toimel aga vaid nõrgalt sinkjasvioletseks muutuva seenelihaga (vaadelda tundide järel!). Rohepiimane riisikas (L. mis sisaldavad valget. harvem kinnitunud. kasvab harva septembris lehtmetsades. leht. Need liigid on kõik põletavalt kibeda maitsega ning vajavad enne söömist paaripäevast leotamist. kollane. pargamenus (Sw. Tüüpilised sügisesed metsaseened. sakslased) neid eriliseks 238 . Perekond riisikas. Hästi eristub kõikide riisikate seas valgete riisikate (Albati (Bat.ja segametsades. vellereus (Fr. kreem. mis kasvavad meil augustist alates sageli okas-. Eosed värvusetud või kollakad. tegelik liikide arv on meil ilmselt mitmeid kordi suurem. tihti peaaegu korrapärase struktuuriga. väga rabe. Lactarius Pers. Leisner (1973) ja Kalamees (1979a). inamüloidsed.) avalduvad eelmise liigiga samasugused keemilised reaktsioonid. õhu käes seistes aga hallikasroheliseks värvuva piimmahlaga. Eoslavakandja eoslehekestena.

Diureetilise toime tõttu kasutatakse neid liike rahvameditsiinis põiehaiguste ravimiseks. vaid viltja kübaraservaga kibedamaitseline seen. mida kasvab Eestis väga harva.: Fr. Ülejäänud.). Kõik kolm liiki on maheda maitse tõttu söödavad ilma kupatamata. eriti servas roostepruunika-takerkarvase kübaraga takerriisikas (L. Vähemalt kollariisikas on värskelt mürgine. mida võib leida harva tammede alt augustist alates.: Fr. siis teine lillaks värvuv liik – pajuriisikas (L. maitselt on ta mahe. oliivkollase takerkarvase. Kõik koltuva piimmahlaga liigid on hinnatavad söögiseened. subdulcis (Bull. Hästi on äratuntavad kolm juba algselt oranži või punase piimmahlaga riisikaliiki: kuuseriisikas (L. millel samad kasvukohad nagu oliivriisikal. porgandriisikas (L. lihakad ja suured (kübar kuni 20 cm): üleni piimvalge. mis kasvab sageli augustist alates lubjarikastes kuusikutes ja kuuse-segametsades. jala tipus teravalt piiritletud valge vööndiga. repraesentaneus Britzelm. kuid värvub veerandi kuni poole tunni jooksul veinpunaseks. värvuse muutused ilmnevad tavaliselt mõne minuti jooksul pärast viljakehade vigastamist. rubescens Schmitt). eelistatult lookuusikutes. kuusikutes väga sageli kasvav kollariisikas e. kiiresti kollaseks muutuva piimmahlaga liigid on kas üleni või vähemalt kübara servas viltjas-karvased. scrobiculatus (Scop. kuid tugeva omapärase lõhnaga. leht.) (tahvel 134). deliciosus (L. kasvab kaunis harva ainult lubjapinnasel Põhja.ja okasmetsades augustist alates. söödav kupatatult.ja Lääne-Eesti okasmetsades. viimast liiki Eestis tegelikult seni avastatud ei ole.) Fr. samuti mahedamaitseline. Teine. kuid ainult kupatatult. seenekaitse). servas viltjaskarvase kübaraga vöödiline riisikas (L. viljakehad on suhteliselt vähelihakad ja värvuvad laiguti tugevasti roheliseks. teised aga peavad kupatatult söödavaks.ja veririisikas. see on väike vähelihakas kahvatu-kollakaspruun.) (tahvel 132). resimus (Fr. Väävelriisikas on Eesti üks tavalisemaid lehikseeni okas-. üleni limane.ja segametsades.: Fr.: Fr. deliciosus var. hügrofaanne. Kui eelnev liik on väga lihakas ja suur. eriti luitemännikutes.) – on vähelihakas keskmise suurusega (kübar enamasti kuni 5 cm).) (tahvel 133) värvub piimmahl väga aeglaselt (15–30 min. ainult servaosas viltja kübaraga valge riisikas (L. kuid Eestis harv. Kuusega mükoriisasid moodustaval kuuseriisikal on piimmahl algul oranž. sanguifluus (Paulet) Fr. citriolens Pouzar). lacunarum Romagn. Eestis on sage porgandriisika punetav teisend (L. üleni takerkarvase kübaraga (kuni 12 cm) tore riisikas (L. Porgandriisika viljakehad on paksud ja lihakad. valkja kuni kahvatu-ookerkollase. Kõige levinumad on Eestis kuuseriisikas kuuskede all ning porgandriisika punetav teisend mändide all. eriti vanemas eas rohkem ruskekollakas lõviriisikas (L. kontsentriliselt vöödilise. erineb omapärase. Väävelriisikal (L. Ookerkollane. kohe viljakehade vigastamise järel koltub piimmahl palja limase oranžikaskollase. loetakse mittesöödavaks või isegi värskelt mürgiseks. mis kasvab lehtmetsades ja võsastikes soisel pinnasel eriti pajude all. enamasti katkendlikult vöödilise kübaraga (5–12 cm) kollasepiimasel riisikal (L. Need väliselt üksteisega üsna sarnased liigid on eristatavad eeskätt piimmahla värvuse ja selle muutuste järgi ning ka kasvukohtadelt. jala alusel koobasjatest süvenditest laiguline oliivriisikas (L. valge kuni sidrunkollane. aquizonatus Kytöv. parimad on porgand. võiseen (L.ja segametsade liik. aeglaselt ja väga nõrgalt kollaseks muutuva piimmahlaga liik on meil lodustuvates lehtmetsades (eriti märgades “loduaukudes”) kaunis harva kasvav soovikuriisikas (L. oliivkollase takerkarvase.) (tahvel 135) kasvab harva kuusikutes septembrist alates. värvuselt. vanalt muutuvad tihti üleni hallikasroheliseks. vatjassoomuselise kübaraga. Väävelriisikat käsitleti kaua aega nii meil kui kogu Põhja-Euroopas ekslikult maheda riisika (L.) Fr. leht. mille algselt oranž piimmahl muutub veerandi kuni poole tunni jooksul veinpunaseks. terves ulatuses koopalaigulise jalaga (tipus pole selgesti eristatavat valget vööndit). mahedamaitseline riisikas. valkjaskollase. Violetseks muutuva piimmahlaga liike on meil neli. Kiiresti. söödavusomadused ebaselged.) Fr. mis on lubjalembene leht. kuid eelmisest liigist õhema.: Fr. liigid ei ole värskelt mürgised.) Fr. oranžikas-kollakaspruuni värvuse poolest ning on veidi suurem (kübar kuni 10 cm) ja lihakam. leonis Kytöv. See on väävelriisikaga üsna sarnane seen. olivinus Kytöv. Veel kaks lillaks värvuvat 239 .) Fr.). deterrimus Gröger) (tahvel 131). üleni ühtvärvi takerkarvase kübaraga.: Fr.) Gray) nimetuse all. Veririisikas erineb juba algselt veinpunase piimmahla poolest.) murdekohtadel hele-väävelkollaseks. kuid valgest riisikast tunduvalt sagedamini leht. augustist alates.ja segametsades. servas soomusteta kübaraga.) Gray) (tahvel 132) ja veririisikas (L. Ülejäänud riisikate hulgas on rohkesti mitmesuguselt värvuva piimmahlaga liike. mittesöödav.delikatessiks (isegi ilma leotamata). samuti söödav kupatatult. tihti juba juunikuust alates. tume-ookerkollase.) (tahvel 130). mida kasvab meil harva. Kollaseks muutuva piimmahlaga liike on Eestis 8. muutuvad vigastuskohtades vaid päris vanalt väheselt roheliseks. chrysorrheus (Fr. kasvab meil kaunis sageli alates augustist. thejogalus (Bull. aspideus (Fr. kasvavad liivastes.).). ex Hora) (tahvel 133). see on Eesti Punase raamatu liik ning II kategooria riikliku kaitse all olev seen (vt.

: Fr. 240 . Talle on mõnevõrra sarnane samuti sageli kaskede all mineraalpinnasel kasvav kreem riisikas (L.ja Lääne-Eestis puisniitudel.ja segametsades laialehiste puude läheduses. zonarius (Bull. harva kasvab peamiselt Põhja.) ja nahkkollase kuni kollakaspruuni värvusega nahkkollane riisikas (L.liiki on peetud kantserogeenseks ja söögiseenena kasutamist isegi keelustatud.) Fr. ning kogu Eestis augustist alates soostuvates okas. Ülejäänud riisikaliikidel silmatorkavaid värvuse muutusi piimmahlas või seenelihas lõike. ka viljakehad ise on üleni hallikad. mõlemal kübar vöödiline. kupatatult või leotatult söödavad. vanemalt keskpaigast kreemikaks muutuva vöötideta kübaraga. augustist alates esinev loduriisikas (L. eelmisest liigist heledama vöötideta kübaraga (kuni 10 cm) kahkjas riisikas (L. Viljakehade lõikepinnal aeglaselt (vähemalt 5 min. mahedamaitselised.). Need on meil mitmesugustes metsades väga sagedased seened juba juulist alates. kupatatult söödav.: Fr.F. pubescens (Schrad. hallikaspruuni peenviltja kübara (kuni 10 cm) ning jalaga. värskelt mürgine. ning peaaegu musta sametja radiaalkurrulise kuiva kübaraga. söödav kupatatult. Ühel liigil – hallipiimasel riisikal (L. samuti kupatatult söödav.). scoticus Berk. & Broome) (tahvel 136) – on üleni valge või tihti kahvaturoosaka tooniga.) Fr. pubescens (karvane riisikas)(vrdl.) Fr. leht. necator (J. kübar vöötideta (kuni 12 cm). kuid praegu tunnistatakse taas söödavaks (vt. lignyotus Fr. ning väiksemate eostega (8–10 x 5–8 µm).ja segametsades.liiki on hallide või pruunide toonidega.: Fr. maheda või kibeka maitsega hall riisikas (L. utilis (Weinm. 1966a.). Gmel. mis kasvab sügisel tammede all. vähemalt kübara keskpaigas alati oliivroheline. azonites (Bull. kübara (kuni 10 cm) servas silmapaistvalt ripskarvane. Kolmas siia rühma kuuluv liik – karvane riisikas (L. kuid see on üleni kreem. eriti laialehiste puude all septembris lillakas riisikas (L. eelistatavalt lubjapinnasel. soodes koos sookasega. Eestis väga sage seen. Lodulepikutes on sage seen õrnade õhukeste viljakehadega (kübar kuni 2. 1991) (vt. Kalamees. Kalamees. torminosus (Schaeff. Siia rühma kuulub ka haruldane ripsriisikas (L. värskelt mürgine.) Fr.) – kasvab harva augustist alates kuusemetsades.) (tahvel 136). söödavus on tekitanud probleeme . Matsalu looduskaitsealalt ja Alam-Pedja looduskaitsealalt. uvidus (Fr. kupatatult söödavad.: Fr. mahedamaitseline. mis on meil mitmesugustes metsades augustist alates sage seen. mõlemal liigil on ka jalg limane. mis kasvab juulist alates kaunis sageli Põhja. söödav kupatatult. obscuratus (Lasch) Fr. vöödilise kübaraga (kuni 12 cm). 1979a).ja Lääne-Eestis leht. harunemata ja ristliistakuteta eoslehekestega vöötriisikas (L. kupatatult söödavat liiki.) lõheroosaks muutuvaid liike on Eestis kolm: suitshalli kuiva kübara (kuni 10 cm) ja valge jalaga. fuliginosus (Fr. Eestis on teda leitud Abruka saarelt.) P. kibedad. acerrimus Britzelm. kasvab kaskede all juulist alates ja on Eesti tavalisemaid lehikseeni. kupatatult söödav. Oliivrohelise limase kübaraga (kuni 12 cm) liikidest on kõigile hästi tuntud tõmmu riisikas (L.) Fr. värskelt söödav. kupatatult söödav. peaaegu mahedamaitseline pruun riisikas (L. tipus soonelis-rihvelja jalaga mahedamaitseline must riisikas (L.ja segametsades. väike ja vähelihakas (kübar kuni 6 cm). mis on arvatud nii Euroopa Punasesse nimestikku kui ka Eesti Punasesse raamatusse ja pandud II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. seenekaitse). mis on väliselt hästi äratuntav omavahel ristliistakutega ühendatud kurruliste külgedega eoslehekeste poolest. vöödilise kleepiva kübaraga tammeriisikas (L. mõlemad põletavalt kibeda maitsega: kõigi riisikate seas suurimate eostega (10–15 x 8–10 µm) hiideoseline riisikas (L. Karst). Otto : Fr.) – muutuvad piimmahla tilgakesed tahkestumisel 1–2 tunni vältel halliks. trivialis (Fr.).) Fr. põletavalt kibeda maitsega seen.: Fr.ja murdekohtadel ei ilmne. mis on äratuntav kuni 15 cm suuruse violetjaspruuni vöödilise kübara järgi.5 cm).). Üleni takerkarvase kübaraga liikidest on kõigile hästi tuntud lihapunaka värvusega.).) Fr.ja segametsades väga sage. mairei Malençon). violascens (J. Kahte viimast liiki käsitleti varem koos ühe liigina L. püsivalt puhasvalgete eoslehekestega ja mustjaspruuni. vähelihakad. liharoosakate toonideta.: Fr. paksult limase kübara ja jalaga. quietus (Fr.) Gray). See on keskmise suurusega ookerpruunikas.ja soolenähtudega mürgitus).) Fr. keskmise suurusega (kübar kuni 6 cm).) – maheda maitsega.) Fr. puisniitudel. kupatatult söödav. kasvab soostuvates kaasikutes. Oliivivärvuseta kleepiv-limase kübaraga riisikatest on laialt levinud pruunikasvioletse värvusega tavariisikas (L.) Fr. mao. põletavalt kibe. Ainult tammede all kasvab sageli lihapunakaspruuni.) (tahvel 134). vietus (Fr. põletavalt kibe kasemükoriisaseen – kaseriisikas (L. mis on juulist alates üks Eesti tavalisemaid kasemetsade kübarseeni. värskelt mürgine. Ookerkollase palja limase kübaraga on meil kaks tavalist.) – kaunis sage seen juulist alates leht.

spinosulus Quél.). paksult viltja kübaraga (kuni 16 cm) suur ja lihakas mahedamaitseline rabamännikute tavaline seen sooriisikas (L. seenekaitse). kuid vähelihakas väike (kübar kuni 6 cm). leitud seni vaid üks kord T. kõik kolm liiki on kupatatult söödavad.: Fr. Kõik ülejäänud Eesti riisikad on oliivivärvuseta kuiva kübaraga. Eoslehekesed enamikul liikidel kõik ühepikkused. seenekaitse). kuid kibe maitse ei kao täielikult ka pikema keetmise järel. hibbardiae (Burl. leht. Tuliriisikat peetakse seetõttu tihti ka mittesöödavaks. mahedamaitseline.). rabedad. Roosa riisikas on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu liik ning kuulub lisaks veel II kategooria riikliku kaitse alla Eestis (vt. söödav kupatatult. glyciosus (Fr. tihedalt paiknevate kitsaste eoslehekestega. valdavalt õhukeselihalised. lilacinus (Lasch) Fr. keskmise suurusega (kübar kuni 8 cm). üleni paksult viltja või liibuvalt viltjas-soomuselise lillakasroosa kuni lihapunakasvioletse kübaraga. Väga harva esineb meil selgelt vesivöödilise (ahhaadi mustriga) oliivrohelise kuni -halli kübaraga (kuni 11 cm).: Fr. ainult leppade all kasvav lepariisikas (L. algul mahedamaitseline. enamasti jalale kinnitunud või külge kasvanud.). inhügrofaanse kübaraga ja oranžikas-punakaspruunide eoslehekestega mahedamaitseline seen on ruuge riisikas (L. mammosus (Fr. helvus (Fr. kupatatult söödavad. metsades.) Gray) (tahvel 137).). Maitse kibe või mahe. haprad. Kuiva. mao.ja segametsades. controversus Pers..E.) (tahvel 137) – ainuke jäävalt mürgine riisikaliik Eestis (vt. kreemikate paksude hõredalt paiknevate eoslehekestega.) on väikesed kuni keskmised vähelihakad seened. septembris ainult haabade all kasvav haavariisikas (L. Ahhatriisikas on Euroopa Punase nimestiku ja Eesti Punase raamatu seeneliik (vt. söödav kupatamata. enamasti väga värviküllased. Mahedamaitselise piimmahlaga. badiosanguineus Kühner & Romagn. volemus (Fr. Samuti oranži värvusega. viimane liik kasvab eriti liivastes männikutes. tihedalt paiknevate oranžikas-ookerkollaste eoslehekestega. mis kasvab sügisel tammede all. Leisneri poolt 1964. Eestis on teda seni leitud Läänemaalt Puhtust ning kahest kohast Pärnumaalt. roosalaigulise ja vesivöödilise kübaraga (kuni 25 cm). kuivatatult kasutatav vürtsiseenena. laialehiste puude all kasvav ja Eestis harva esinev kuldriisikas (L.) Fr.: Fr. mille kaks Eestis sageli esinevat liiki levivad juba juulist alates okas-. tugeva terava vürtsilõhnaga (eriti kuivanud viljakehadel) on kaks liiki: nahkkollane.). camphoratus (Bull. mitissimus (Fr. Viljakehad piimmahlata (piimmahlahüüfid puuduvad). eriti rohkesti Kalli puisniidult. veidi suuremate ja lihakamate viljakehadega (kübar kuni 10 cm) põletavalt kibe näsariisikas (L. Tallinnast Veskimäelt. söödav kupatatult.) Fr. vaid tüki aja pärast kurgus viha järelmaitsega. väga kibedad. silmatorkavalt rasvaläikelise. harvem laskuvad. rufus (Scop. Teine liik on levinud üle kogu Eesti leht.) ja valdavalt kuuskede või kaskede läheduses kasvav turrissoomuseline lillakas harjasriisikas (L. lõheroosade. hortensis Velen. lühikese ja jämeda jalaga (kuni 3 x 2 cm) kibedamaitseline roosa riisikas (L. heeringasoolvee lõhnaga suur ja lihakas (kübar kuni 18 cm). mis kasvab sügisel haabade all puisniitudel. flexuosus (Pers.) Fr. makspruuni värvusega. hiljem kibekas ahhaatriisikas (L. Eoslehekeste seeneliha alati arvukalt sfärotsüstide pesadega. mõlemad on kupatatult söödavad: helekollakashalli peenviltja kübaraga (kuni 6 cm) mahedamaitseline või nõrgalt kibekas lõhnav riisikas (L. septembris ainult sarapuude all kasvav tuliriisikas (L. Harva okasmetsades juulist alates kasvav suur ja lihakas (kübar kuni 15 cm) violetjaspruuni vöödilise kübaraga. välimuselt männiriisikaga väga sarnane. kuid selge ja puhta tume-punakaspruuni. Teistsuguse.) (tahvel 135) . kuusikutes üsna sageli kasvav seen on oranž riisikas (L.) Sacc. 241 . ja mustjaspruunide paljaste viljakehadega vähelihakas (3–5 cm kübaraga).) Fr.a.ja soolenähtudega mürgitus). kuivade viljakehadega riisikatest on hästi äratuntav punakas-pruunikasoranž. ex Weinm. Väga ilus suur lihakas seen on üleni valge. alusel kollase jalaga ja põletavalt kibeda maitsega liik on peitriisikas (L. L. Lange).: Fr. ookerhall vöötideta kübaraga. ja roosakashall. kuusikutes sage kamperriisikas (L.) – kasvab niisketes ja lodustuvates kuusemetsades septembis. circellatus Fr. sün. väga harva.) Fr.Esimene liik on sage Lääne-Eesti puisniitudel laialehiste puude läheduses juulist alates. Kuiva palja kübaraga ja põletavalt kibeda maitsega liikidest on Eestis laialt levinud kolm liiki: kõigile tuntud punakaspruun männiriisikas (L.: Fr. eriti haabade all.) Fr. Pigment enamasti intratsellulaarne. harva.) Fr.ja segametsades. Siin eristub magus-aromaatse lõhnaga liikide grupp.) ja tumepruuni viltjas-soomuselise. enamasti korrapäratu struktuuriga. Perekond pilvik. kupatatult söödav.). Võrdlemisi lihakas. Post) J.) Fr.) – kohati massiline männimükoriisaseen mitmesugustes metsades juulist alates. roseozonatus (H. Russula Pers.

kaunis sage.ja soolenähtudega mürgitus). Taksonoomiliselt on tegemist kriitilise seeneperekonnaga. kartulilõhna ja kibeda maitsega on kuusikutes juulist alates tihti suurte kogumikena kasvav ja Eestis väga sage hõimpilvik (R. Mahedamaitselisi liike võib süüa kupatamata. Pilvikute hulgas on hästi eristatav halli. Seni Eestis määratud 45 liiki.kui soostuval pinnasel. Noorena üleni valge. laurocerasi Melzer). mis kasvab Eestis samades kasvukohtades. eoslehekesed kinnituvad kübara servale ümardunult. ilmunud raamat “Eesti pilvikud” on tegelikult vaid eeluurimus. Pilvikud kasvavad kõikjal metsades ja puisniitudel. kuni 20 cm suuruse mütsjalt kumera kübaraga. adusta (Pers. Väga sage seen Eestis on üleni valkjate viljakehadega. kambriliselt õõnsa jalaga. nii mineraal. Eestis harva. seeneliha ja jalaga.: Fr. chloroides (Krombh.) (tahvel 138). mis on Eestis okasmetsades samuti sage liik. Enamik liike on kibedamaitselised ja vajavad enne söömist kupatamist. Mustumisele eelnevat punetamist ei ole mitte kunagi märgata mustvalgel pilvikul (R. Valgete või pruunide kompaktsete viljakehadega pilvikute rühmas on Eestis seni teada 7 liiki.) Bres. söödav kupatatult.: Fr. lõpuks muutuvad viljakehad üleni mustaks. okas. hiljem pähkelpruuni kübaraga. kibeka maitsega segametsade liik. kreemkollane või rebuoranž (esinevad muidugi kõik üleminekutoonid). erakordselt vastiku imalavõitu lõhna ning kibeka maitsega haisev pilvik (R. kuna seal arvatavasti sisaldub Eesti pilvikutest vaid veerand. acrifolia Romagn. Eestis väga sage. eoslehekesed kinnituvad kübaraservale otseselt. hiljem hallikasmustaks värvuvate viljakehadega mahedamaitseline (ka eoslehekesed maheda maitsega!) okasmetsade seen on mustjas pilvik (R.ja kibedamaitselisteks. kuid väga tihedalt asetunud kitsamate eoslehekestega kibe tihedalehine pilvik (R. mao. Viimasega sarnane on pikalt rihvelja servaga.). Temaga väga sarnane on kibedate eoslehekestega kibedalehine pilvik (R. T. tihti massiliselt esinev liik okas-. söödav kupatatult. kübaraservast mitte äratõmmatava nahaga. ochroleuca (Pers.) Fr. kuni 12 cm suuruse. tegelik arv ilmselt umbes 200. kuid vananemisel (samuti katsumisel) pruuniks või mustaks muutuvate viljakehadega ja erakordselt hõredalt paiknevate laiade eoslehekestega liik on meil harva okasmetsades augustist alates kasvav mahedamaitseline must pilvik (R.) Fr. Eesti metsades laialt levinud suvised seened.ja segametsades juulist alates on ookerkollase.) (tahvel 138). Seepärast on perekond Eestis veel nõrgalt läbi uuritud. püsivalt valgete eoslehekeste. esineb nõrk puuviljalõhn. consobrina (Fr. algul vaevalt punetavate. servani sileda kübaraga.ja segametsades juulist peale kasvav kuiv pilvik (R. kasvab Eestis harva. peaaegu mahedamaitseline on lehtmetsades.). Samuti mustuvate viljakehadega. Väga sage. kalatraani lõhnaga. siis paatjal pilvikul (R.) (tahvel 139). mahedamaitseline.) Fr.) Fr. milles on seni Eestis määratud 5 liiki.) Fr. ilmuvad juba juunist alates. Mõlemal viimati nimetatud liigil tõmbub seeneliha mustumise eel lõikepinnal ja vigastuskohtadel porgandpunaseks. pruuni või ookerja värvusega ning enamasti ebameeldiva lõhna ja tugevalt rihvelja kübaraservaga haisvate pilvikute grupp (Ingratae). eoslehekeste poolt vaadatuna tömbi. mis välimuselt on väga sarnane valgete riisikatega. albonigra (Krombh. nigricans Fr. Nimetatud liigile on väga lähedane rohekate eoslehekestega rohelehine pilvik (R.). Leisneri 1973.) (tahvel 140) on ere-ookerkollane. kuid kupatatult söödavad. densifolia Gillet) kasvab meil harva. Pilvik on juba iidsetest aegadest tuntumaid ja hinnatumaid söögiseente perekondi Eestis. mitmed kibedamaitselised liigid värskelt mürgised (vt. mittesöödav. pectinata (Bull. leht. a. Edasi nende rühmade sees jaotatakse pilvikuid juba eospulbri värvuse järgi – kas see on valge. kuid väiksemate.: Fr. Kui seni nimetatud halvalõhnalistel pilvikutel on kübaraserv terav. Hallikaspruuni. leht.). Eestis harva kasvav lehtmetsaseen rihvelpilvik (R. Pehmemaitselistest lumivalge või valkja eospulbriga liikidest on Eestis leht.). õhemate viljakehadega (kübar kuni 8 cm) ning meeldiva mõrumandlilõhnaga.ja okasmetsades juulist alates väga sage seen mage pilvik (R. Noorelt samuti üleni valge. jäävalt mürgiseid liike ei ole. Kõiki ülejäänud pilvikuid võib maitse järgi jaotada maheda. Kõik head ja tuntud söögiseened. seeneliha ja esialgselt valge jalg muutuvad vananemisel halliks. Nende kübar võib saavutada läbimõõdu kuni 20 cm. tihti nad muutuvad katsumisel ja vananemisel mustaks või punaseks. mille liigid on suure varieeruvuse ja välise sarnasuse tõttu isegi spetsialistidele raskesti määratavad.) – selle liigi algselt valged viljakehad värvuvad vigastamisel kohe halliks ja seejärel mustaks. delica Fr.Tüüpilised.ja segametsades. eriti laialehiste puude all harva kasvav lõhnav pilvik (R. see on lihapunaka. kuni 10 cm laia kübaraga. kõiki kibedaid tuleb eelnevalt kupatada. Samuti ookerkollane.) Fr. sileda (mitte rihvelja!) servaga kübar. kus kuiv pilvik. vesca Fr. kasvab kuusikutes septembrist alates. söödav 242 . hõredalt paiknevate valgete eoslehekestega okas-. maitse kibe. söödav kupatatult. söödav kupatatult. foetens (Pers.).

ja tellispunane pilvik on kupatamata söödavad.). kasvab augustist alates soostunud männikutes. tumeookerkollaste eoslehekeste. kasemetsades harvaesinev tellispunane pilvik (R. eriti sarapuude all on samuti lubjapinnasel sage ere-sidrunkollase kübaraga. jala ja seenelihaga kirbe pilvik (R. gracilis Burl.) ning servaosas punase.) Fr. kübar alla 6 cm lai.) Fr. viimane on meie kasemetsades tavalisemaid seeneliike.) Fr. sanguinea 243 . söödav värskelt. R. R. mitte ärarebitava kübaranahaga. flava (Romell) Romell) ja veinpunane pilvik (R. Need kolm seent on Eestis suvise pilvikuaspekti levinumad liigid. sün. kreemika kuni heleookerja eospulbriga pilvikute gruppi kuulub ka liike. rebuoranžide eoslehekeste. püsivalt valge jala ja valgete eoslehekestega kasemükoriisaseen kasepilvik (R. hiljem keskpaigas kollaseks muutuv piimvalge jalaga. gracillima Schaeff. sün. Fr. püsivalt valge jala ja seenelihaga. decolorans (Fr. Rauschert.. eoslehekesed ja jalg püsivalt kaua valged.: Fr. Vahakollaseks tõmbuvad viljakehad vananemisel vahapilvikul (R. R. millel jalg ja seeneliha.).ja Lääne-Eesti okasmetsades on väga ilus ja sage seen punakas-oranžikas-kuldkollase kübaraga. risigallina (Batsch) Sacc. soostuvates ja rabamännikutes juulist alates väga sageli kasvav soopilvik (R.). heleookerjate kroomkollaseservaliste eoslehekestega. Kõik nimetatud liigid on söödavad kupatamata. cyanoxantha (Schaeff. puhasvalge jala ja püsivalt valge seenelihaga puuviljalõhnaline pruun pilvik (R. Kuldpilviku kübar on suur. Kibedate kreemkollase kuni heleookerja eospulbriga liikide seas on soostunud kasemetsades augustist alates sage seen õrn pilvik (R. sün. fragilis (Pers.). keskpaigas alati roheka või violetse värvusega kübaraga. eriti jala alumises otsas. Tuhmuv pilvik on kollakas-punakasoranži. coerulea Fr.. R. nõrga puuviljalõhnaga pehme pilvik (R. Samuti kaasikutes kasvab valge. mõlemad liigid on söödavad kupatatult. kuni 5 cm. puellaris Fr.) – tema tumevioletne kübar on keskpaigas silmapaistva tumedama kühmuga. emetica (Schaeff.) (tahvel 141). muus osas samuti valge habras pilvik (R.: Fr. söödav kupatatult. punase-violetse-oliivja kübaraga kollajalg-pilvik (R. sün. blackfordiae Peck. aeruginea Lindblad).). Lubjarikastes Põhja. vahakollaseks või šokolaadpruuniks. kuni 12 cm lai. pooleni ärarebitava kübaranahaga. paludosa Britzelm. mille viljakehade värvus vananemisel ei muutu: purpurpunase kübaraga ja valge või roosaka jalaga suur (kübar kuni 15 cm).) Fr.. versicolor Schaeff. Pehmemaitseliste tumeookerja või rebuoranži eospulbriga liikide seas on meil eriti kuusikutes juulist alates sage pruuni kübaraga. sün. Pehmemaitseliste.) ning oliivivärvi kübaraga lehtmetsaliigil rohepilvikul (R. Pehmemaitseliste kreemikaskollase kuni heleookerja eospulbriga liikide seas on kergesti äratuntav liikide rühm.) Pers.) S. kuid vananedes kollaseks muutuva jalaga. keskpaigas oliivivärvi kübaraga. R. velenovskyi Melzer & Zvára) ja rohelise kübaraga. eoslehekesed ja jalg püsivalt valged. esineb õrnast pilvikust harvem. valge kuni sidrunkollase jalaga kuldpilvik (R. kupatatult söödav. Kahel liigil muutuvad viljakehad pruuniks – purpurpunase kübara ja jalaga okasmetsaliigil eredal pilvikul (R.) Gray) (tahvel 141). üleni rebuoranžide eoslehekestega ja valge jalaga rebupilvik (R. xerampelina (Schaeff.). Ilus seen käsiteldavas grupis on sinipilvik (R. roheline ja punane. jalg purpurpunane. Soo. sün. vinosa Lindblad). puuviljalõhnaga verev pilvik (R. erythropus Pelt. tellispunase kübaraga. kollane pilvik kroomkollase. aurata (With.) Bon).) Fr. eoslehekesed muutuvad lõpuks ookerkollaseks.kupatamata. Kibedate valge eospulbriga liikide seas on Eestis kaks väga tavalist liiki. Neist lihakam ja suuremate viljakehadega (kübar kuni 10 cm) on väga sage männikute liik – ühtlaselt veripunase kübara ja jalaga. sün. värskelt mürgine. teine kasemetsades juulist alates. kõik nad on kupatamata söödavad. elaeodes (Bres. nauseosa (Pers.) Fr. R. mitte kunagi punase. esimene ja kolmas liik kasvavad okas.) Fr. R. söödav kupatamata. Kaunis sage on veel siniviolettrohelise. Halliks muutuvate viljakehadega tavalisi liike on meil kolm: tuhmuv pilvik (R. lehtmetsades juunist alates kasvav siniroheline pilvik (R. mis kasvavad mitmesugustes metsades augustist alates: erepunase kübara ning lumivalgete eoslehekeste. vajab kupatamist. mis on violetjas-purpurpunase kübara (kuni 6 cm) ja puuviljalõhnaga. lutea (Huds.). integra (L.ja segametsades. sün. R.) – kübar keskpaigast alates serva poole kontsentriliselt must. hallikaskollaste eoslehekestega.. : Fr. claroflava Grove. väga sage seen kuusikutes juunist alates. aurea Pers. Juunist alates on kuusikutes veel sage hele-purpurpunase. mõlemale liigile on peale pruunistumise iseloomulik veel heeringasoolvee lõhn.) (tahvel 140). rebupilvikul seevastu väike. kollane pilvik (R. Mõlema viimati nimetatud liigi viljakehad on väikesed või keskmised. Mõlemad liigid on Eestis sagedased juulist alates. puuviljalõhnaga. sanguinaria (Schum. Leht-. harvem okasmetsades. kasepilvik on värskelt mürgine ja mõnikord ka veidi kibekas – vajab kupatamist. samuti eoslehekesed muutuvad vananedes suitshalliks. veinpunane pilvik tumepurpurpunase või veinpunase kübaraga. söödavad kupatamata. amara Kučera.

: Pers.ja segametsades.5 mm kõrgused).). 244 . ning lundelli pilvik (R. Samuti väga sage männikute seen on veri. vahel ka valge. valge või punaka jalaga. Rahvameditsiinis on neid aga kasutatud luuvalude vastase vahendina. käsnjas. on oranž või peaaegu punane. nendest on tehtud salatit. Perekond peniseen.5–10x0. lundellii Singer) – säravalt õunpunase. persicina Krombh.).).kuni purpurpunase. Lassøe & Spooner. pargid. kübar kellukjas. samuti “armujoogi” valmistamiseks. hiljem ookerkollaka valkja-laigulise kübaraga. gleeba asub otse retseptaaklil. rhodopoda Zvára) ning veinpurpurpunase kübara ja jalaga ning kõigis osades vananedes vesihalliks muutuvate viljakehadega kuusepilvik (R. valge või punaka jalaga. & M. Valminud viljakehad koosnevad retseptaakulist ja sellel asuvast gleebast.G. vaevalt ärarebitava kübaranahaga ja valge või vaid alusel punaka jalaga. mille pinnal asub limane gleeba. Saaremaalt ja Hiiumaalt. seistes pruunitähniliseks muutuvate viljakehadega.ja okasmetsades. jalg valge. Viimane on väga sarnane kahkja pilvikuga. kaetud oliivrohelise limase. Phallus Hadr. Noored viljakehad on umbes kreeka pähkli suurused. enamasti rannikuluidetel koos luitekõrrelistega. murud. Lehtmetsades võib sügisel samuti harva kohata särav-karmiinpunase kuni tumeroosa mati. & Roze) – palumännikutes. oranž. pirnjad. puuviljalõhnaline punajalg-pilvik (R. Raveneli peniseene (M. Lumiste on leidnud Pärnust septembris 1990 olmeprahihunnikust. Fisch. kuigi kirjanduses on andmeid noorte viljakehade söödavuse kohta (Pegler. Retseptaakli tipuosas asub limane ja haisev gleeba. maculata (Quél. erineb sellest rebuoranži eospulbri poolest.) (tahvel 143) kasvab liival.) Fr. alumises osas roosakas. Hariliku peniseene retseptaakel on oranžikaskollane.: Pers. Luite-tanuseen (Ph. 1995). Tanuseened ei ole söödavad. puuviljalõhnaline kahkjas pilvik (R.5 x 1–1. hariliku tanuseene noored suletud viljakehad on valged või kollakad. Iseloomulik on silinderjas. kärjekambrid suuremad (2–5 mm kõrgused) kui harilikul tanuseenel (0. Eestis on ta üsna tavaline. pulchella I. keskpaigas pleekiva kübara ja valge jalaga kaasikutes kasvav liik. Selts Tanuseenelaadsed. Phallales Noored viljakehad kerajad. Iseloomulikuks tunnuseks on õõnes silinderjas retseptaakel ja selle tipuosas asuv kärgja pinnaga kellukjas kübar.5 cm. impudicus L.). Curtis) E.4–1 cm. prahipaigad). caninus (Huds. ka lehtpuude kõdunenud kändudel ja tüvedel juulist oktoobrini.: Pers. paiguti õrnroosa varjundiga. kasvab tavaliselt leht. Eestis 2 perekonda 4 liigiga. algul erepunase. kerajad (Lippmaa. keskpaigas musta kübaraga. Mutinus Fr. 1933ab). I. ravenelii (Berk. Harilikku peniseent (M. 6–8. seenekaitse).) (tahvel 143). nõrga ebameeldiva lõhnaga gleebaga. queletii Fr.5–2. Seltsis 6 sugukonda.) Fr. Tuntuim liik on harilik tanuseen (Ph. munajad. mille all asub sültjas kiht. Luite-tanuseene noored viljakehad on pirnjad või munajad. Kibedaid tumeookerja kuni rebuoranži eospulbriga pilvikuid on Eestis seni määratud kaks liiki: täpiline pilvik (R.) (tahvel 139). hadriani Vent.: Pers. Borshch. Eestis neist esindatud 1. keskpaigas varakult valkjaskollaseks pleekiva kübaraga. Saproobid pinnasel või kõdunenud puidul. Noored viljakehad on umbes kanamuna suurused.A. põõsastikes huumusrikkal pinnasel juunist oktoobrini. vaigulõhnaga ruske pilvik (R. Phallaceae Viljakehade valmides tungib retseptaakul läbi periidi. badia Quél.) retseptaakel on vaarikpunane. kasvab ainult antropogeensetes biotoopides (aiad. Eestis leitud seni Pärnu lähitelt.) (tahvel 142) on seni leitud ainult Saaremaalt ja Abrukalt. gleeba tugeva. serv veidi välja rullunud. mõnel aastal (kuum suvi) esineb massiliselt. punakad või violetja varjundiga. 5. Sugukond tanuseenelised. põõsastikes huumuserikkal pinnasel. allotsas aga kotjas tupp. vanalt laiguti kollakaks pleekiva kübaraga (kuni 12 cm) tüsedat puuviljalõhnalist karmiinpilvikut (R.(Bull. kaetud periidiga. Perekond tanuseen. Kuulub Eesti Punasesse raamatusse (vt. Saproobid metsades ja liivaaladel. Ta kasvab leht. Mittesöödav. ebameeldiva lõhnaga. Kasemetsades kasvab purpurpunase. Retseptaakli tipp aheneb. eoslehekesed kreemid kuni ookrivärvi. harva augustist alates. Jun. Kuusikutes kasvavad augustist alates väga sageli kaks liiki: särav-veripunase lakkläikiva kübara ja jalaga. Eestis 2 liiki. kübarata retseptaakel.

1916). Gleebakambrid peaaegu ümarad. [26].) – viljakehad hallikasookerjad. tihedalt gleebaga kokku kasvanud. (A) Noor avanemata viljakeha. Periid lihtne. umbilicatum Fr. ellipsoidsed või sidrunjad. peristoom piiritletud. Lycoperdales Saproobid pinnasel ja kõdunenud puidul. 4. G. leitud Saaremaalt Loonalt (Bucholtz. (B) Läbilõige avanemata viljakehast. Harilik maapähkel (H. Geastraceae Noored viljakehad kerajad või sibuljad. väike maatäht (G. Hymenogastrales Maa-alused seened. 245 . Kapilliitsium lihtne. mis on ümbritsetud peristoomiga.kuni tumepruun. kambri seintel areneb eoslava. periid väga õhuke. valminud viljakehadel täidetud eostega. ka luidetel koos kõrreliste ja liivtarnaga (Carex arenaria L. Sugukond maatähelised. quadrifidum Pers. pruunide laikudega. (C) Avanev viljakeha.Selts Maamügaralaadsed. hiljem mustjas. valminult koosneb eostest ja kapilliitsiumist. Hymenogaster Vittad. Kasvavad septembrist hilissügiseni. Perekond maatäht. ning neljahõlmast maatähte (G. Perekond maapähkel. Eestis teada 2 liiki. välja arvatud ripsmeline. Sidrunkollase maapähkli (H.). Periid õhuke.) kasvab neli väikest maatäheliiki: naba-maatäht (G. (D) Täiskasvanud viljakeha. seenekaitse). valmides muutub sültjaks. citrinus Vittad.) viljakeha areng ja ehitus: eksoperiid. vanu viljakehi võib leida aastaringselt. Eoskannad 4–8-eoselised. endoperiid jalata. Hymenogastraceae Viljakehad muguljad või ebakorrapärase kujuga. selle keskel paikneb enam või vähem kerajas endoperiid. kuid pole vaoline. Eoskannad silinderjad.) – endoperiid jalaga. Kuusemetsades. Samast kasvukohast leiame tihti ka kamm-maatähte (G. eosed kerajad. pectinatum Pers. Joon. sün. väga lühikeste sterigmadega. Selts Murumunalaadsed. sageli mükoriisaseened. ebaselgete voltide või kühmudega. Kuivades männimetsades lubjarikkal pinnasel. algul kambrid tühjad. Maatähe (Geastrum sp. saproobid. Eestis 1 perekond 11 liigiga. fimbriatum Fr. neljahõlmane ja kamm-maatäht. Eestist leitud 1 sugukonna esindajaid. värvunud. Vahel viljakehade alumises osas steriilne subgleeba. Eestis halvasti uuritud seenerühm. vulgaris Tul. endoperiidiga ümbritsetud gleeba (g). Gleeba kambriline. Endoperiid istuv või lühikesel jalal. Eoskannad arenevad ühtlaselt kogu traamal või kimpudena.). On Eesti Punase raamatu liigid (vt. traama jääb aga kollaseks. Gleeba kambriline. gleeba sidrunkollane.36.).) Eksoperiid kolmekihiline: välimine – mütseelne.: Pers. saab alguse kolumellast. mille iseloomulikuks tunnuseks on koonusjas vaoline peristoom ja pika jalaga endoperiid. (joon. elegans Vittad. tipuosas avaga.) viljakehad on kollased. vahel kaob. Gleeba kambriline..) – peristoom vaoline. leitud Saaremaalt Kihelkonna lähedalt (Bucholtz. traama lihakas. Gleebakambrid ümarad või labürintjad. kapilliitsium puudub.) (joon. eosed sidrunjad. keskmine – kiuline ja sisemine – pseudoparenhüümne. Eosed suhteliselt suured. Valminud gleeba koosneb eostest ja kapilliitsiumist. Eosed väikesed. 4. kortsulise või vaolise pinnaga. mõned mükoriisaseened. seni teada ainult Bucholtzi (1916) töö põhjal 2 liiki 1 perekonnas. Sugukond maamügaralised. eosed käävjad. Eosed enamasti perispooriga. gleeba lillakas. 1916). Kõik mittesöödavad. kilejas või paberjas. ogalised või näsalised. Geastrum Pers.37.: Pers.36. Maa-alused seened. minimum Schwein. Eestis kasvab 3 sugukonna esindajaid. 4. ka põõsastikes kasvab meie kõige tavalisem – ripsmeline maatäht (G. Valminud viljakehade eksoperiid lõheneb tähtjalt. vaheseinteta. hiljem tähtjalt lõhenev (e).

Kott-murukarika (C. polymorpha (Vittad. ka põõsastikes kasvab meil neli liiki. Pruuni maamuna viljakehade alaosas on tavaliselt tassikujuline liivast pantser. eksoperiid on teraline. noorelt söödav. Kamm.)ja pisi-maamuna (B. kõrgus kuni 20 cm. Eestis teada 8 liiki. Mõlemad liigid on noorelt söödavad.kääbus-maatäht (G. eelistavad kuivi kasvukohti. striatum DC. teda iseloomustab eksoperiidi lagunev mütseelikiht. ogaline või teraline.) kuulub samuti suuremate maatähtede hulka (5–15 cm). metsaservades.) Perdeck) (tahvel 144). valminud viljakehad ei eraldu maa-alusest seeneniidistikust. teda võib leida ka parkides.) Quél. pruunil ja pisi-maamunal aga sterigmadega.. eosed sterigmadeta.maatäht. 4. plumbea Pers. jättes endoperiidi alla kausja moodustise. sün. Geastrum pectinatum.) Demoulin. avaneb tipus reeglipärase avaga. kompaktse. pusilla (Batsch : Pers. kompaktne.: Pers. lühikesel paksul jalal. nigrescens Pers. kasvab karjatatavatel aladel.ja segametsade liik. Iseloomulikuks tunnuseks on endoperiidi lagunemine kogu gleeba ulatuses.ja segametsades toitaineterikkal pinnasel. [26]. G. kasvab puisniitudel. Joon. mille viljakehad on pirnja kujuga. enamasti lehtmetsades kasvab teraline maamuna (B. Sugukond Murumunalised.: Pers. tihti näsalised.) on leht. endoperiid on hallikaspruun. on Eesti Punase raamatu liik. Bovista Pers. pisi-maamunal see puudub. Eosed väikesed. pragunenud.: Pers. Madalsoos ja lubjarikastes soodes sammalde vahel kasvab soo-maamuna (B. subgleeba nõrgalt arenenud. schmidelii Vittad.) (joon. Eestis 2 liiki. Perekond maamuna. Calvatia Fr. läbimõõt 10 cm.) eksoperiid on noorelt liharoosa.) (tahvel 144) on nitrofiil. paludosa Lév. 4.) Pers. Tinahall maamuna (B. utriformis (Bull. juulist oktoobrini. rufescens Pers.: Pers. kuid võib olla ka ilma peatüveta. limosa Rostr. mille viljakehad on keraja peaosa ja pika. Väike maamuna (B. nanum Pers. Väikese maamuna eosed on sterigmata.). Punaka maatähe (G. noorelt söödav. Triibulist maatähte (G. kompaktne.). aestivalis (Bonord. eksoperiid õhuke. Metsades kasvab sihvakas murukarikas (C. Niiskemates kasvukohtades. Perekond murukarikas. Leht. Kapilliitsium varieeruv – koosneb lihtsatest pikkadest kiududest või peatüvest ja sellele kinnituvatest dihhotoomsetest harudest.37. Mustjas maamuna (B. excipuliformis (Pers. aedades. kuid kasvavad ka soos. kuivadel niitudel. Võrdlemisi suured seened. B. eriti aga karjatatavatel niitudel augustist oktoobrini. pusilliformis (Kreisel) Kreisel). tomentosa (Vittad. 4. 246 . Joon. enamasti hästi arenenud subgleebaga. krobeda pinnaga. steriilseid viljakehade osi võib leida aga aastaringselt. Kausjas maatäht (G. peaaegu silinderja jalaosaga. Eksoperiidi välimine kiht on enamasti hüüfilise ehitusega. subgleeba hästi arenenud. kokku 22 liiki. osa liike pirnjad.) – peristoom vaoline. luidetel. sün. coronatum Pers.) Jaap) viljakehad on pirnjad.) on enam või vähem kerajad. Triibuline maatäht. Geastrum striatum. Muutuv maamuna (B. paberjas. pruun maamuna (B. Saproobid. juulist oktoobrini. metsaservades kasvab 4 liiki maamunasid.: Pers. Endoperiid tavaliselt õhuke.) on Eesti suurim maatäht (10–16 cm).38. Tume maatäht (G. Viljakehad enamasti kerajad.38. liivastes männikutes. Kapilliitsium koosneb peatüvest ja sellest harunevatest kõrvalharudest. Kuivades kasvukohtades. Eestis leitud 5 perekonna esindajaid. Endoperiid paberjas. mittekambrilise subgleebaga. Lycoperdaceae Periid koosneb ekso.) iseloomustab vaoline koonusjas peristoom ja endoperiidi alusel esinev selgelt piiritletud teravaservaline apofüüs. vanalt pruunikas. peristoom vaoline ja endoperiid väikese jalaga. berkeleyi Massee) – endoperiid teralise. endoperiid jalaga ja berkeley maatäht (G. triplex Jungh.ja endoperiidist.: Pers.) Kreisel) on väikese kompaktse subgleebaga. [26].: Pers. subgleebata.

41. läbimõõt kuni 60 cm. mis on ümbritsetud väikeste näsade ringiga (joon.). Valminud viljakehadel laguneb peaaegu kogu endoperiid.: Pers. gigantea (Batsch : Pers. sisemine kiht pseudoparenhüümne. L.24. valminult langevad ära. mida leiame nii leht. mille eksoperiid koosneb tipust kokkupaindunud õrnadest. Värskeid viljakehi võib leida juulist oktoobrini.39. eksoperiid koosneb väikestest ogadest. eksoperiid koosneb suurematest sammasjatest ogadest. sageli ka sammaldunud tüvede alusel kasvab pirn-murumuna (L. enamik neist noorelt söödavad. lahtimurdunud sterigmad puuduvad. pedicellatum Peck). kuid ka soos turbasammalde seas). 4. noored viljakehad lõhnavad nagu valgustusgaas. pseudoparenhüümne kiht puudub.) (tahvel 142). sterigmata. nende ümber on näsade ring (joon. L. lividum Pers. teeservad) võime leida augustist oktoobrini Eesti suurimat seent – hiidmuna (L. ericaeum Bonord. Carex davalliana Sm. Pruunikas murumuna. terakesed puuduvad (joon.). täiskasvanud viljakehade sisu on tavaliselt šokolaadpruun. Eestis 10 liiki.). seenekaitse). molle Pers.).).. sün. sün. Niisketel aladel (lubjarikas soo. on Eesti Punase raamatu liik (vt. Kuusikust on leitud ka eesti murumuna (L. perlatum Pers. [26].Perekond hiidmuna. Mustjas murumuna. gleeba võib olla väikese kolumellaga. hiljem pruunidest ogadest.: Pers. kuivad männikud) kasvab väike murumuna (L. ainult eosed on sterigmadega. Eksoperiidi fragment. Joon..) (tahvel 142).). vaid mitu oga on tipust kokku paindunud. mille eksoperiid on ainult teradega. eksoperiid koosneb samuti väikestest ogadest ja terakestest.: Pers. Viljakehad kerajad. Laialehistes metsades leiame meie kõige ilusamat – siiljat murumuna (L. Eksoperiidi fragment. echinatum Pers. jättes endoperiidile võrkja mustri. Eestis (Saka lähedalt) leitud suurima viljakeha ümbermõõt on 198 cm. pargid. sterigmad puuduvad.: Pers. Eksoperiid hüüfilise ehitusega. tavaliselt sterigmata. on Eesti Punase raamatu liik. põllud. Eosed kerajad. mille vahel on väikesed terakesed. Endoperiid paberjas.ja segametsades leiame ka pehmet murumuna (L.) Viljakehad enam või vähem pirnjad. Okasmetsades (eriti kuusikutes) toorhuumusel leiame pruunikat murumuna (L.. subgleeba kambriline. eosed näsalised. Noorelt söödav. 2–3 mm pikad. kuid peatüveta. Lycoperdon perlatum. vahel ka hästikõdunenud puidul võime leida hallikat murumuna (L. [26]. 1967). kuid eospulber on oliivroheline. Samasuguse välimusega on ka mustjas murumuna (L.) Rostk. algul valgetest. eksoperiid koosneb kuni 2 mm pikkustest ogadest. ka väljaspool metsa. Eksoperiid mitmekihiline. mis sarnaneb pruunika murumunaga. caudatum J. (joon. [26]. Harilik murumuna. ta on pirnjas või peaaegu kerajas. kompaktne.41. 247 . mille ogad on tugevad. diafragma puudub. eosed pikkade. umbrinum Pers. siledad või näsalised.39. kõrgus 41 cm. kuid ogad ei ole sellel sammasjad. pyriforme Schaeff. Lycoperdon umbrinum. Perekond murumuna. kus kasvab raudtarn. Joon. estonicum Demoulin). Eksoperiidi fragment. Väljaspool metsi (kuivadel aladel. Langermannia Rostk. 4. avaneb tipus väikese avaga. 4. vanu aga aastaringselt. Schröt. kuid võib kasvada ka segametsas. mis on tipust kokku paindunud. väga suured. lodumets). värvusetute sterigmadega (kuni 20 µm). eosed peenenäsalised. Kapilliitsium lihtne või harunev. enamasti happelistel muldadel leiame pehmele murumunale sarnast nõmmmurumuna (L.40. Kõdunenud puidul. kuid eoste vahel leidub rikkalikult lahtimurdunud sterigmasid. nigrescens Pers. foetidum Bonord. Okas.). Lycoperdon Tourn. eelistab okasmetsi. kaal 16 kg (Eilart. Joon.: Pers. 4.40. 4. Antropogeensetes kasvukohtades (aiad.). eosed ogalised. praetakse paneeritult.). 4.). Lycoperdon nigrescens. 4. Liivastel aladel (luited. Enam levinud liik on harilik murumuna (L.kui okasmetsas. Subgleeba nõrgalt arenenud.: Pers. tavaliselt piimaga kohvi värvi.

periid paks. koosneb anastomoseerunud traamaplaatidest. võrkja ornamentatsiooniga. kosmopoliidid. tõelise eoslavata. Leht. juulist oktoobrini. soomustega. Melanogastraceae Viljakehad muguljad või ebakorrapärased.) Coker & Couch) – mükoriisaseen. pratense (Pers.Perekond aasmuna. Lassøe & Spooner. Melanogastrales Enamasti maa-alused seened. Hariliku murukera (S. männikutes augustist oktoobrini värv-hernesseen (P. Eestis esindatud 1 sugukond. Vascellum F. Scleroderma Pers. 248 . Eosed kerajad. Sclerodermatales Saproobid pinnasel või kõdunenud puidul. pika ebajalaga. moodustades kinniseid kambreid. Periid kergesti lagunev. kergelt mürgine. P. Perekond hernesseen. hiljem pruunid. gleebast eraldatud pärgamentja diafragmaga. kõva. Eestis 2 perekonda 5 liigiga. Melanogaster Corda Periid pehme. citrinum Pers. Endoperiid laguneb tipust alates tähtjalt. mille viljakehad on kerajad või munajad. Meil on leitud 1 liik – hõlmikmuna (M. suured. mõned mükoriisaseened. Mittesöödav. Subgleeba puudub. Kapilliitsium lihtne või lühikeste konksjate harudega. Šmarda Viljakehad pirnjad. tumedad eosed. teeservades. peaaegu pirnjad. Meil kasvab karjatatavatel ja hästiväetatud niitudel. Eestis 1 sugukond. Sugukond murukeralised. Eoskannad kaovad kiiresti. tõelise eoslavata. tavaliselt kasvab kuivades. Gleebakambrid täidetud sültja või pseudoparenhüümse sisuga. kuid ka ruderaalaladel.) Kreisel) (tahvel 144). 1995). arhizus (Scop. Gleeba noorelt lihakas. ümbritsetud trofotsüstidega.: Pers.ja segametsades. kerajad.ja segametsades. tekib must sültjas mass. muguljad.ja endoperiidist. Endoperiid väga paks.) Desv. korkjas. Eksoperiid sile või soomuseline. Selts Murukeralaadsed. koosneb želatiniseeruvatest seeneniitidest. Selts Pigipugulaadsed. Gleeba väikeste kambritega. Sclerodermataceae Periid enamasti lihtne. algul valged. Viljakehad pooleldi või täiesti maapealsed.: Pers. avaneb vananedes ebakorrapärase rebendiga. mittesöödav.: Pers. soojades kasvukohtades. Sugukond Hõlmikmunalised.) viljakehad on muguljad. corium (Guers. 3–10 cm läbimõõdus. enamasti gruppidena augustist oktoobrini. Viljakehad keegeljad või pirnjad. Eestis on leitud 1 liik – liiva-pigipugu (M. ornamenteeritud. Gleeba väikeste kambritega (lakuunidega). broomianus Berk. Meil kasvab liivastes metsaservades. Täiskasvanud viljakehadel periid ülemises osas laguneb. kambriline. Perekond pigipugu. Sugukond pigipugulised. ka aedades juulist septembrini 1 liik – aasmuna (V. Pisolithus Alb. eosed võrkja ornamentatsiooniga. ei eraldu gleebast.) Rauschert. Mycenastraceae Periid koosneb ekso. Gleeba jaguneb valmimisel paljudeks hernekujulisteks pseudoperidioolideks. milles on käävjad või ellipsoidsed. Valmides traamaplaadid želatiniseeruvad. sün. Eestis 1 perekond 1 liigiga.). valminult pulberjas. Perekond hõlmikmuna. kasvab huumusekihis leht. Eosed kerajad. ühekihiline.: Pers. leitud 3 korda (Hiiumaalt ja Matsalust). eoskannad vähe püsivad. Mycenastrum Desv. Eoste ornamentatsioon kas võkjas või koosneb isoleeritud ogadest. on kasutatud villa ja puuvilla pruuniks värvimisel (Pegler. õhuke. kasvab meil sageli metsas liivasel pinnasel. aasadel. ebajalaga või juuretaolise mütseelipõimikuga. valmides gleeba ei muutu pulberjaks. tõelise jala ja kapilliitsiumita. Mittesöödav.). Subgleeba hästi arenenud. Eestis 1 perekond 1 liigiga. Kapilliitsium puudub. tinctorius (Mich. & Schwein. Perekond murukera.

Tulostomatales Kosmopoliidid. Peridioolid kinnituvad periidi põhja erilise jala – funiikli abil või on seal vabalt. nõrgalt värvunud. ebajalg suhteliselt pikk.või tiiglikujuline. eosed kerajad (9–11 µm). Väikese murukera (S. mis areneb silinderjal jalal. bovista Fr.5–1 cm kõrged. Kapilliitsium lihtne. Eestis 3 perekonda 5 liigiga. väljastpoolt kergelt viltjas. mis on ümbritsetud heledama ringikujulise areooliga (meenutab leopardi nahka).) Kambly) kasvab kõdunenud puidul ja muudel taimsetel jäänustel.: Pers. mis algul on epifragmaga kaetud või tähtjalt lõhestuv. Viljakehad algul peaaegu kerajad. enamasti rühmadena. Sugukond vakkseenelised. Periid ühekihiline. ebajalg väga lühike. Eestis esindatud 1 sugukond.: Pers. vaheseintega. laeve (Huds.: Pers. võib leiduda ka sammaldunud kiviaedadel. sageli luitekõrreliste vahel. võib leida aastaringselt.) viljakehad on õhukese sileda periidiga. Nidulariales Periid karika. Tulostomataceae Eksoperiid vähe arenenud. kollakas. saproobid pinnasel.) Pers. eosed selgelt võrkja ornamentatsiooniga. Nidulariaceae Gleeba on muutunud isoleeritud läätsjateks kambriteks – peridioolideks. Eoskannad külgmiste sterigmadega. enamasti soojades regioonides. & C. Tul. Valminud viljakehad koosnevad silinderjast jalast ja selle tipus olevast endoperiidiga ümbritsetud gleebast. Endoperiid avaneb kas toruja stoomaga või laguneb tipuosas piluna. 0. ornamentatsioon isoleeritud ogadest. Crucibulum Tul. 11–14 (–15) µm. Perekond luiteseen. Hiline luiteseen (T. ka parkides ja aedades võime kohata kolme murukera liiki. Eestis 2 liiki. Kõik mittesöödavad. Eestis 1 liik – külimitseen (C. mille sees areneb eoslava. Eosed siledad. väikeste soomustega. Eestis 1 perekonna esindajad. täiskasvanud viljakehal võib see esineda tupena jala alusel. tema endoperiidi suue on lame. kinnitub endoperiidile. Jaluka murukera (S. Selts Vakkseenelaadsed. mittesöödav. Sugukond luiteseenelised. epifragma oranž. fimbriatum Fr. Eestis 2 sugukonna esindajad.) periid on õhuke. sageli soomuseline. funiikliga kinnitunud.) kasvab puhtal liival. areolatum Ehrenb. brumale Pers. meenutab rebenenud pilu. talvitunud viljakehi võib leida aastaringselt. Perekond külimitseen. Mõlemad on Eest Punase raamatu liigid (vt. septembris ja oktoobris. Selts Luiteseenelaadsed. ornamentatsioon koosneb isoleeritud ogadest. 249 . väikeste tumedate soomustega. ebajalg lühike. eosed kerajad. seenekaitse).) kasvab samades kasvukohtades. värvusetud. Jalg õõnes. Peridioolid valged või kahvatukollased.põõsastikes. hiljem mustjas. verrucosum (Bull. vaolise pinnaga. hiljem tiiglikujulised. Ripsmeline luiteseen (T. Tulostoma Pers.) periid on õhuke. Kompaktne gleeba on ümbritsetud paberja endoperiidiga. Leopard-murukera (S.

Perekond vakkseen. 250 .: Pers. sün. sõnnikul ja muul substraadil.) kasvab gruppidena kõdunenud puidul. ka maapinnal. viljakehi võib leida aastaringselt. Sphaerobolaceae Viljakehad peaaegu kerajad. Periid kolmekihiline. kinnituvad funiikli abil periidi külge. Tähtkuulik (S. & Nordh. enamasti lehtmetsades.) viljakehad on kuni 3 mm laiad.) Fr. kasvab kõdunenud puidul. Sphaerobolus Tode : Pers.Eestis 2 liiki. Karik-vakkseene (C. viljakehi võib leida aastaringselt. Cyathus Haller : Pers. Kasvavad kõdunenud puidul ja muul taimsel materjalil.) Pers. kasvab sügisel taimsetel jäänustel. välispind viltjas ja tume. palissaadkest tõuseb üles ja heidab peridiooli välja. kreem või pruun. Periid mitmekihiline. kasvab kõdunenud puidul ja taimsel materjalil. Suure pesaseene (N. Nidularia Fr.) Pers. kaetud valge epifragmaga.: Pers. peridioolid pruunid. kooretükkidel. denudata Fr. ka huumusel. väljastpoolt viltjas. N. olla (Batsch : Pers. et teda on kasutatud viljasaagi ennustamiseks – kui periid on täidetud peridioolidega. Rahvapärimustes on andmeid. Peridioolid läätsjad. periid paksem. stellatus Tode : Pers. Periid laguneb kergesti. Väikese pesaseene (N. valmides väliskiht lõheneb tähtjalt.) Fr.5 mm laiad. kasvab sügisel leht.) viljakehad on kuni 15 mm laiad.) periidi sisepind on vaoline. Joonik-vakkseene (C.ja okaspuude lamavatel tüvedel. valkjad või kollakad. 1–2 mm suurused. Viljakehad kerajad. 1–2 mm laiad. peridioolid funiiklita. siledad. mittesöödav. Perekond pesaseen. avaneb ebakorrapärase rebendiga. mittesöödav. sisemine. on oodata rikalikku saaki.. kergesti lagunev. teda võib leida aastaringselt. seeneniidid värvusetud. hiljem karikjad. Viljakehad väikesed. Perekond tähtkuulik. okstel. Eosed ellipsoidsed.) periidi sisepind on sile. peridioolid 0. deformis (Willd. serv väljapoole keeratud. periidihüüfid paksuseinalised. Sugukonnas ainult 1 perekond 1 liigiga. Sugukond tähtkuulikulised. periid õhuke. farcta Roth. striatus (Huds. vaheseinte ja pannaldeta. põllul ja aedades. Eestis 2 liiki. Viljakehad algul munajad.

ning üht või enamat anamorfi. seda ka juhul kui seos teleomorfiga (millel on samuti oma ladinakeelne liiginimi) on teada.ning kandseente anamorfidega nende võimalikele sugulussuhetele. viljakehade (konidioomide) tüüpidel põhinev klassifikatsiooniskeem on praktikas hõlpsasti kasutatav. saj. Suur osa teisseeni on ilmselt üldse kaotanud sugulise paljunemise võime. Seda nn. Teisseenteks (anamorfsed. levikulisest vm. Esialgu puudulike teadmiste ning uurimisvahendite. et mõningatel anamorfsetel seentel on avastatud mitoosiga seotud rekombinatsioonimehhanism. Ülejäänud teisliigid ning ka kandvõi kottseente anamorfid on esitatud vastavalt kand. Seetõttu on pleomorfsete seente puhul sage olukord. mille puhul üks seen moodustab oma elutsüklis mitut tüüpi eoseid. meioosi tagajärel valmivate eoste) moodustumisega seotud vorm nimetatakse teleomorfiks.ja kandseente fülogeneetilisse süsteemi. Alates 19. peitteisseened (Coelomycetes) ja mütseelsed teisseened (Aganomycetes). Hughesi poolt 20. sajandi lõpust laialdaselt kasutusel olnud süsteemi loojaks oli mükoloog P. mitootiliste eoste (koniidide) järku aga anamorfiks. Tekkinud kunstlikku rühmitusse kuuluvad seened. Koos anamorfidele nimede andmisega on neid püütud ka mitmetele erinevatele printsiipidele tuginedes klassifitseerida. mille fülogeneetiline päritolu ühendab neid kas kott.või kandseente eri rühmadega. Sellise tüübi olemasolul hoidutakse tänapäeval anamorfile iseseisva nimetuse omistamisest. konidiaalsed. koniidikandjate koondumisel ning nn. 1994). Seda oletust toetab muuhulgas asjaolu. sätestades samas. mille sugulist paljunemist ei tunta. Allpool tutvustatakse teisperekondi ja teisliike. aseksuaalsed. mille elutsüklis ei tunta sugulise paljunemise staadiumi. A.. Käesolevas peatükis käsitletakse seeni.või kandseente süsteemis on teadmata. mida formaalsete jaotustena kasutatakse erialases kirjanduses ka tänapäeval: avateisseened (Hyphomycetes). Saccardo. mis pakuvad laialdasemat huvi fütopatoloogilisest. Paljudel juhtudel on suguluse väljaselgitamine võimalik vaid ultrastruktuursete. hõlmates teleo. keskel esitatud ning hiljem mitmete autorite täiendatud konidiogeneesi kirjeldavatele tunnustele (koniide moodustavate rakkude kasvamine ning koniidide tekkeviisid) rajanev süsteem ei suutnud samuti ületada nimetatud puudusi. kuid fülogeenetilisi suhteid mittekajastav. Suures osas molekulaarsetele meetoditele tuginedes püütakse teisseened ühitada kott. et ühel biloogilisel liigil on kaks või enam ladinakeelset liiginimetust.Rühm teisseened. hiljem väljakujunenud traditsioonide tõttu on olnud tavaks anda anamorfidele omaette ladinakeelne nimetus. Eri tüüpi eoste moodustumine võib toimuda nii ajaliselt kui ka ruumiliselt lahus. Holomorfi mõiste tähistab seent kõigi tema erinevate järkudega. Sageli viitab vaid mittesugulisel teel paljunevate liikide morfoloogiline sarnasus erinevate kott. Küll aga jätkub anamorf. S. Nüüdseks on loobutud teisseente käsitlemisest formaalse süstemaatilise kategooriana ja ka perekonnast kõrgemate taksonite kasutamisest nende puhul.ja kottseente peatükis. mittesugulisel teel valmivate nn. mis oma erinevustele vaatamata annab meioosiga samase tulemuse. molekulaarsete või biokeemiliste uurimuste abil. Sugulise paljunemise eoste (kott-. Seda lubab ka botaanilise nomenklatuuri rahvusvaheline koodeks (Greuter jt. paraseksuaalset tsüklit on siiani uuritud vaid väheste liikide juures. Sünanamorfi nimetust kasutatakse tähistamaks ühe ja sama seene erinevaid anamorfe. teis-) liikide kirjeldamine organismidele. Säilitatud on kolm traditsioonilist alajaotust. mitospoorsed seened) nimetatakse seeneliike. kandeosed jt. seega täiesti kunstlik süste