Et ei-b — nihilismi mõtlemise ontoloogiline tuum Leo Luks Oma doktoriväitekirja „Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulemisel―

(Luks 2010, edaspidi EK) sissejuhatuses püstitasin paradoksaalsed uurimisülesanded: „Kuidas kirjutada eimiskist? Kuidas lausuda eimiskit? Kuidas jääda mitte midagi ütlevaks, kuidas mitte lausuda, lausuda ei-d?― (EK: 9). Nendele küsimustele vastates üritasin oma uurimuses läbi viia ontoloogilist süvenemist Martin Heideggeri ontoloogilise diferentsi vaimus (Heidegger 1986: 6), seostada mõtlemine radikaalse negatiivsusega teispool mistahes olevat ja tähendust. Selle vistiti lõplikult täitumatu ülesande täitmise poole liikusin läbi mõtlemise ja luule kahekõne – lähtusin eeldusest, et just luulest, mitte teadustekstidest võib leida vihjeid keele seoste kohta negatiivsusega. Luule- mõtlemise seose tähtsustamist võiks nimetada minu uurimuse põhihäälestuseks (EK: 11) ning kogu minu väitekirja ühe kirjanduse lugemisviisi väljatöötamiseks. Metodoloogilises plaanis kujutab minu uurimus endast hägusat võrgustikku erinevatest mõttevooludest pärinevatest elementidest — tähtsamate hulgas võiks nimetada fenomenoloogiat, hermeneutikat ning Maurice Blanchot’ esseistikat, mis ei liigitu ühegi teoreetilise sildi alla. Elementide seostamise käigus tekkinud tinglikku ja muutuvat tervikut nimetasin oma doktoritöös nihilismi mõtlemiseks. Selleks, et antud mõttevoogu

humanitaarteaduslikult aktsepteeritavasse vormi suruda, kulus kokkuvõttes enamik doktoritöö mahust, samuti keerles töö kaitsmisega seotud akadeemiline diskussioon valdavalt nihilismi mõtlemise metodoloogiliste aluste ümber. Antud protsessidele vastukaaluks sooviksin käesoleva artikli nappi mahtu täita oluliseimaga – mõtisklusega negatiivsuse keelelise väljendamise võimalikkusest. Demonstreerin järgnevalt ühte töö kirjutamise käigus toimunud muutust nihilismi mõtlemises: töö käigus loobutakse ajaliselt varasemates artiklites keskse eimiski mõiste kasutamisest ei kasuks (EK: 123-125)

Eimiskist ei-ni

Kas on võimalik olla mittemidagiütlev, lausuda eimiskit? Juba eimiski mõiste kasutamise juures püsib suur oht tagasilanguseks ontilisse sfääri: kui on moodustatud nimisõna ―eimiski‖, on seeläbi loodud siiski üks miski, vähemalt intentsionaalse objekti tähenduses. Seega, nagu on korduvalt eimiskist kõnelevaid ―müstikuid‖ ka kritiseeritud, on nende lähenemine eos luhtunud: keeles saab kõneleda millestki, mõelda millestki ning eimiski

Kuid Heideggeri apofaatiline keelemõistmine. ei-lisus. mis ―eimiski‖ mõiste puhul prevaleerivad. Ometi on arusaam. EK: 119-134). Kõik need figuurid on mu uurimuses rohkemal või vähemal määral läbi töötatud. Vabalt rääkides võib öelda. Seda üleminekut ei tule mõista nii. annab väite millegi-kohta käimisele sootuks teise värvingu (Käufer 2005: 491). On teada ka Uku Masingu süüdistused eimiski mõiste kui indogermaanliku keeletõeluse ja sellest võrsunud metafüüsika armetust eksitusest (Masing 2004: 263-265). . siis tundub tema nimetamine olevat juba ontoloogilise süvenemise pöördumatu reetmine ning müstilisuseteema viimaseks sõnaks tundub jäävat Ludwig Wittgensteini ütlus: ―Millest ei saa rääkida. Kui mõista eimiskit kitsalt teadvuses leiduva intentsionaalse objektina. Carnap 1931). sellest tuleb vaikida‖ (Wittgenstein 1996: 201). nagu peaksime nüüd tegelema nimisõna ―eimiski‖ analüüsimise asemel üksnes tegusõna ―ei-mine‖ analüüsimisega. või kujutluse täitumise luhtumises ülevustundes (vt. mis tähendab vaatlusaluses Heideggeri ettekandes algset sissehoitust eimiskisse (ibid: 492). et eimiski on käsitletav üksnes intentsionaalse objektina. Antud muutus üritab muuta ontoloogilist kõnet ja kogemust ennast ebamäärasemaks. Uurimistöö käigus toimunud üleminek eimiski mõistelt ei-ni toimus ontoloogilisuse protsessuaalsuse rõhutamiseks (EK: 124). See muutus võib olla sammuks mitte-objektiveeriva mõtlemise teel. Eriti tuntud on selline kriitika Heideggeri tähelepanuväärse ettekande ―Mis on metafüüsika‖ (Heidegger 1978) aadressil. Heideggeri järgi saab väitel olla suhe oma objektidega üksnes olemasolemise transtsendentsilt. traditsioonilise ontilise tähendusteooria puhul. mida Heidegger korduvalt propageerib (nt. Stephan Käufer näitab oma täpses ja põhjalikus Heideggeri ―Mis on metafüüsikat‖ analüüsivas artiklis. et Heideggeri jaoks on inimene eimiski poolt häälestatud. ka Brann 2001). liialt kitsendav. kus kõneldakse eimiski vahetust kogemisest ängistuses (vt. loobuda filosoofiliste kategooriate diktaadist (vt. see häälestus teeb olemise mõistmise ülepea võimalikuks (ibid: 497). Kogemuses ilmneb seotus ei-ga. mis laseb asjadel ilmuda. Ei-lisus on kohal samuti tähenduse mitte-täitumises absurdiluule šokis. keel kui logos. kulgevamaks.on absurdne pseudomõiste. et eelmises lõigus esitatud loogiline süüdistus kehtib vaid n-ö. Nihilismi mõtlemise alghäälestust võiks muutunud terminoloogias nimetada: et ei-b. Kui seletada seda veel Edmund Husserli fenomenoloogia terminites. vaibutada objektiveerivaid tähendusintentsioone. ei piirdu ei intentsionaalse objektiga – kuigi ta võib kahtlemata ka selleks saada. Heidegger 1992: 961). miskina. samuti kõike olevat minema pühkivas ängistuses ning kõigi võimaluste luhtajana surma poole olemises (vt Heidegger 186: §§ 50-53).

Küsimust „kuidas kõnelda ei-d―. siis mõistagi fluidum kaob. sajab. tuleb kuulata rõhuagas sõnal kuidas. Võimalik. Kui seda paatost objektiveerida. vt. Ei avaldumine paatoses on artikuleeritud küsimusse. mis poleks ei olemine ega eimiski. Nihilismi mõtlemise . Kui lausutu logoses. et Heidegger antud keelendit kasutaks. kas ei on reaalne fenomen või kogemuse sisemine struktuur. võiks eimiski mõistest loobudes koguni öelda es nichtet – too ei-b. Derrida tähelepanek chora kohta avab huvitava võimaluse ei-lise mõtlemise radikaliseerumiseks eesti keeles. Kindlasti väärib mõtisklemist tema mõtlemises artikuleeritud ei seos lacanliku psühhoanalüüsiga ja subjektikäsitusega. kuulates luules või laiemalt kunstis kõlavat maailma vaikust ning vältides vastuse suunas edenemist. Kui Heidegger üritab oma hilises mõtlemises olemise kategooriast loobuda ebamäärasema es gibt’ (es gibt Sein und es gibt Zeit. koidab). siis väljendusviisis. nt. Nihilismi mõtlemise topoloogiline kujund Minu uurimuses toimunud kõnepruugi muutusega võib siduda mitmete mõtlejate taotlust lausuda välistatud kolmandat. et vastus võib peituda sedalaadi küsimuste jonnakas küsimises. ka Žižek 2000: 42). Kuigi pole teada. too. mis annab. sisus valitseb alati miski. Küsimusel vastamisel osutub oluliseks töös välja toodud logose-pathose erinevus keeles (EK: 14-15). Jacques Derrida leiab antud temaatika juba Platoni chora’s. kirjandusteoreetilises retooriliste strateegiate analüüsis.Samas ei anna need tõlgendused alust vastamaks küsimusele. Kuid artiklilisest määratusest priis eesti keeles on meil võimalik moodustada kõige ebamäärasem impersonaalne verb: ei-b (vrd. pole isegi mitte Heideggeri Es (Derrida 1987: 37. siis jääb saksa keeles kõlama siiski Es – see. Slavoj Žižek nimetab algset ei kogemust Hegelile toetudes eel-ontoloogiliseks maailma ööks (Žižek 2000: 30jj). pole kirjeldatav ühegi filosofeemi kaudu. kuidas mitte rääkida. Samuti on õigustatud paralleelide tõmbamine chora ning Blanchot’ kirjeldatud võimatu kirjanduslikkuse ruumi vahele (Blanchot 1982). Heidegger 1988: 5) kasuks. Viimase küsimuse suhtes jäädakse uurimuses fenomenoloogilise epoche positsioonile (EK: 72). tõmmates samas paralleele Maurice Blanchot’ neutraalsuse või väljaspoolsusega. kuidas jõuda kõneldes paradoksaalsesse mitte’sse (Derrida 1987). mis pole ei tühjus ega olemine. Just sellise ebamäärasusena seletab ühes intervjuus oma varast väljendit il y a Emmanuel Lévinas (1996: 509). paatoses võib asuda šanss ei-lisuse ilmnemiseks.

Bd. 3-70. olemine. Jumal EI (mitte) eimiski. Nihilismi mõtlemine on ei-liselt häälestatud. vaatamata tähendusintentsioonide pidevale täitumisele.1 Lõpetuseks ning segase jutu selgituseks püüdkem kujutada skemaatiliselt eelnevat spekulatsiooni ei lausumise topoloogiast: OLEV Chora. Martin 1988. ei-lisus (negatiivsus) Skeem 1. TEISESUS. (pp. The Space of Literature. Lincoln. NIHILISMI MÕTLEMINE VÄLJASPOOLSUS. Martin 1986. Carnap. kirjanduslikkuse ruum. tähenduslikkuse virr-varrile ei ümber (vt. 2. Heidegger. Heidegger. Vattimo 1992. . Nihilismi mõtlemise topoloogiline kujund Skeemi lähtekohaks on ontoloogiline diferents oleva-teisesuse vahel. pp. S. 219-241. Ed by Sanford Budick and Wolfgang Iser. The Ways of Naysaying. seetõttu aktualiseeruvad siin just teisesuse ei-lised tähendused ja kogemuslikud ilmingud. Jacques 1987. Maurice 1982. Martin 1978. – Erkenntnis. Stanford: Stanford University Press. London: University of Nebraska Press. —Tübingen: Niemeyer. sama püüdena võib iseloomustada kultuurifilosoofilisi-pragmaatilisi uurimusi nihilismi ajaloolises saatmistus elamisest (nt. How to avoid Speaking: Denials. Wegmarken. Pfullingen: Neske. Was ist Metaphysik.kogemuslikuks taotluseks on püsida ei-mises. Derrida. TEINE JAA Absoluut. Sein und Zeit. eimine. Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache. Boston: Rowman & Littlefield Publishers. mitte-mõttest (Lévinas 1996: 510). Brann. No. Zur Sache des Denkens. . 1 Lévinas määratleb oma mõtlemise nõudena püüdu väljuda il y a’st.In Languages of the Unsayable. and nonbeing. The Play of Negativity in Literature and Literary Theory. 103-121). Frankfurt/M: Klostermann. Rudolf 1931. nothing. (In Heidegger. Eva 2001. Heidegger. vaid paikneda diferentsis. M. joonel. Pippin 2005). Nihilismi mõtlemise taotluseks pole müstiline lõplik sulandumine ei-lisusse. not. Kirjandus Blanchot. 1994). Minu uuristööle on mainitud püüdlus võõras.

The end of modernity : nihilism and hermeneutics in postmodern culture. Masing. Pippin. pp 482-506. London. nr. Loogilis-filosoofiline traktaat. Martin 1992. . Vattimo. The Transparent Society. The Ticklish Subject. R. lk. lk. Gianni. Tartu: Ilmamaa.Heidegger. 48:6. Eetika ja Lõpmatus: Dialoogid Philippe Nemoga. 3. Käufer. Stephan 2005. Keelest ja meelest. New York: Cambridge University Press. 57-78). Lévinas. 942968. Wittgenstein. The Nothing and the Ontological Difference in Heidegger’s What is Metaphysics? – Inquiry. Necessary Conditions for the Possibility od What Isn’t: Heidegger on Failed Meaning. . Spiegel’i kõnelus Martin Heideggeriga. Vattimo. 1992. Luks. Pippin. 5. New York: Verso. nr. Cambridge: Polity Press. Ei kogemine nihilismi mõtlemises filosoofia ja kirjanduse ühtesulemisel. (pp. Emmanuel 1996. Robert B. Slavoj 2000. Leo 2010. Tartu: Ilmamaa. Uku 2004. Gianni 1994. – Akadeemia.) Žižek. Tallinn: Tallinna Ülikool. 495-543. The Persictence of Subjectivity. Cambridge: Polity Press.Akadeemia. 2005. (In. Ludwig 1996. The Absent Centre of Political Ontology.

 !553 #4-079   0.44/!550024.3/90 3944.2-7/0!49!7088  99038903 :/ 448 1484413097. 37      :107 $905.3/:80Q908:0280  %.9:8..58.83548924/073 ./002.8 22.0789!7088   0 $.4 %0%.3/072030:9.9 %0-80390397041!49../002.2-7/0&3.8 36:7  55    F.79:2. 3944 43/43  047'0784  '.33%.33.  .9924 .3.D44  .903.  .98 09.793 $500 30:8..7039$4.030/007 8.385.. 37       :8 04  402303822902808148441.79:2.33  3 !553 # %0!078.0/007 ..9924 .0/0....  .2.9 %.09 .7930/007.041$:-0.7.743/943814790!488-94/.83 &:  00089.983 90/00743 .52.:9:70 .9  55   047 .110703.2-7/0!49!7088  '.2.3  %0493.088.3:0 09.9.9.33 %003/4124/0739382.200089 %.8$:-0.33  %0%7.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful