Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

6. teema: Platoni õpetus olevast.
Eelkäijate poolt kujundatud probleemsituatsioon. Platon (427-347) on esimene kreeka
mõtleja, kelle filosoofilised huvid tõusevad partikulaarsetest küsimuseasetustest inimliku eksistentsi kogutõlgitsuseni. Tema mõtisklust ärgitanud probleemsituatsioon kujunes kahe erineva mõjutuse pingeväljas: nendeks oli ühelt poolt kaasaegne sotsiaalne situatsioon ja teiselt poolt senine filosoofia traditsioon. Antud sotsiaalset situatsiooni võib lühidalt iseloomustada polis`e kriisina. Nende samade protsesside mõjul, millest oli juttu juba sofistidega seoses, oli polis Platoni kaasajal lõhenenud erihuvilisteks ja üksteisega konflikteeruvateks osadeks. See tõi endaga kaasa püsiva poliitilise ebastabiilsuse. Mõisteid ja küsimuseasetusi kui teoreetilisi vahendeid selle situatsiooni mõtestamiseks leiab Platon aga varasema kreeka filosoofia traditsioonist. Ta koondab selles seni eraldi arendatud ontoloogilised, epistemoloogilised, eetilised ja poliitika-filosoofilised küsimuseasetused üheks terviklikuks õpetuseks, mis püüab leida inimeksistentsi ajalooliselt ilmnenud vastuoludele lahenduse igaviku vaatekohalt. Selle lahenduse aluskomponendiks saabki Platoni olemisõpetus, tema ontoloogia. Mõistagi ei seisnenud tema poolt arendatud inimliku eksistentsi kogutõlgitsus varasemate mõtlejate arutluskäikude valmiskujul ülevõtmises, vaid see kujunes kriitilises dialoogis oma eelkäijatega. Nii võib Platoni filosoofia probleemsituatsiooniks pidada kogu senise kreeka filosoofia eelnevat kujunemiskäiku ja selles väljaarenenud probleemistikku. Vahetult reageerib ta oma õpetusega aga sofistide intellektuaalsele väljakutsele ja Sokratese ning sofistide poleemikale. Protagorase õpetus paistab olevat põhjendanud positsiooni, mille kohaselt on nii epistemoloogilistes kui normatiivsetes küsimustes otsuste langetamise aluseks see, kuidas kellegile kunagi paistab. Paistab aga erinevatele inimestele, ja isegi samale inimesele erinevates situatsioonides, erinevalt. Millest tuleneb järeldus, et pole võimalik leida absoluutse kehtivusega tõdesid, väärtuseid ega norme. Pole objektiivset ning universaalset alust, millega mingi teadmise absoluutset paikapidavust või normi absoluutset kehtivust õigustada. Seega võib mõne inimliku kehtestuse üldkehtivus toetuda üksnes konsensusele, kuid sellise konsensuse püsimine ei saa olla millegagi garanteeritud. Niisugune olukord oli kreeka ühiskondade poolt 5-ndal sajandil läbitehtud transformatsiooni ilming, mida sofistid filosoofiliselt väljendasid, aga ka võimendasid. Kuid kui kõik teadmised ja normid on suhtelised, siis millele on inimesel oma valikutes toetuda? Kust leida raskete valikute puhul tuge “õige” valiku tegemiseks? Inimest paistab sellises olukorras ähvardavat oht kaotada võime elus orienteeruda. Kui iga indiviid on kõigi asjade mõõt ja inimesed on individuaalselt erinevate huvidega, siis kuidas on võimalik stabiilne ja terviklik ühiskond? Kas ei eelda niisugune ühiskond ühiseid baasilisi väärtushinnanguid?
Sofistide poolt esindatud relativismi ohud pidid Platonile väga selgeks saama siis, kui Ateena kodanikud mõistsid demokraatliku kohtupidamise käigus surma Sokratese. Platoni jaoks kehastas Sokrates vooruslikku inimest kõige täiuslikumal kujul, kohtunikele paistis ta aga sedavõrd voorusetu, et oli nende silmis väärt surmanuhtlust. Senises filosoofilises traditsioonis abstraktselt läbimõteldud doxa ja aletheia vastandus ilmneb siin Platoni jaoks eluliselt konkreetsel ja kurjakuulutaval kujul.

Mis on ühe jaoks õiglus, paistab teisele ebaõiglusena, mis ühele hüvelisus, see teisele pahelisus. Kuidas saab inimene end sellises ühiskonnas turvalisena tunda? Kas ei ole ta sarnases situatsioonis määratud elama pidevas ebakindluses? Kui aga inimene soovib siiski omada kindlaid orientiire oma elu

1

Asjad “nähtavas maailmas” ei paista sellistena mis nad iseendast on. seega tõe valdkonda ontoloogilise tõe-mõiste tähenduses.053. mis asi ise varjamatult on – aletheia. mis on asi iseendast. Nii esindab ilu olemus ilu ennast puhtal kujul. hävi ega muutu. mõtlemisega tabatavad. kreeka keeles ousia (ladina keelseteks vasteteks sellele sõnale saavad essentia ja substantia). kuidas kellegile kunagi paistab. asja olemus on oma nähtumisvormide – üksikute asjade – jaoks ühine. Lähtumine üksnes “nähtavast maailmast”. Meeltega tajutavad asjad on pidevas muutumises. mida on võimalik meeltega tajuda. See. mida Platon oma õpetuses silmas peab. endale-samaks-jäävatena on olemused väljaspool aega. isegi nähtustega. Seevastu meeltega tajutavad nähtused on alati segunenud teiste nähtustega. Asjade olemused ei teki. olevast. korraldamiseks.01. Olles mõteldavad. nad on pidevalt iseendaga-samaks-jäävad. Mõtlemine on üksnes olemuste inimese jaoks avastamise viis. vaid leiab nad olevas eest. Meeltega tajutavates asjades on asja 2 . Tema veendumuse kohaselt eksivad sofistid aga siis. nad on “ebatõelised”. Oma lihtsuse tõttu esindavad nähtuste olemused nähtuse “puhast” olemist. mis ei pruugi olla ilusad. on sellised absoluutselt kindlad orientiirid olemas.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. ilusad asjad omavad aga ka teisi omadusi. Kreekalikult üteldes – asja olemus on see. Samal ajal pole aga tema silmis ka sofistid inimese sotsiaalset olemist omal viisil kirjeldades mitte täielikult eksiteel. hävimatute ja muutumatute. selle valdkonna kohta. Asja olemus on üks ja ühtne. et hoolimata sofistide argumentatsioonist vastupidise väite poolt. see tähendab. Nad on kehalised ning sellisena nägemisele tabatavad. kuidas on asjad iseendast. üldine. mis omavad vastandlikke omadusi. siis kust võiks ta neid leida? Kahe valdkonna eristus. st. erinevates relatsioonides mitte-samaksjäävad ja seetõttu ka raskesti identifitseeritavad. Kuid tegelikult olev ei ole mitte see. on asja olemus. Asjade olemused on lihtsad – see tähendab filosoofia keeles: ei oma osi (neid võiks selles tähenduses põhjendatumalt kui Demokritose elementaarkehi nimetada “aatomiteks”. Meeltega tajutavad asjad on ka liitsed – osadest kokku liidetud – ja seetõttu jagatavad. see tähendab sõltumatult relatsioonist kunatisse subjekti. Kuid ka sel juhul on silmas peetud teistsugust kompleksust kui kehaliste asjade liitsus. teisekssaamises kuni hävimise ja taastekkimiseni. kuid üksnes ühe oleva-valdkonna kohta. “Nähtavas maailmas” vastab sellele aga samaolemuslike nähtuste paljusus. ei ole asjade olemused. mittekehalised-immateriaalsed ja seetõttu tabatavad vaid mõtlemisele ning meeltele põhimõtteliselt kättesaamatud. kuidas kellegile kunagi paistab. Nähtavad asjad seevastu on eriilmelised. ei jäta tõesti ka Platoni hinnangul muid orienteerumisvõimalusi kui see. kuid mõtlemine mitte ei loo asjade olemusi. vaid võivad koguni inetuteks osutuda. mitterelatiivsed. asjad kui niisugused. Nende poolt antud olukorra-kirjeldus peab tõesti paika. Iga nähtus meeltega tajutavas maailmas on individuaalselt eripärane. Platon on veendumusel. mitte midagi väljamõteldut. Hilisemates dialoogides kõneleb Platon küll ka olemuste lahtiliigendumisest ja järelikult kompleksusest. Tekkimatute. Meeltega tajutav maailm on ruumilisajaline maailm. igavesed. mida Platon nimetab “nähtavaks maailmaks”. kui peavad “nähtavat maailma” kogu tegelikkuseks. universaalne. Olemused kujutavad endast tõelist olemist. jagamatuteks) –. vaid see. püsivalt endapärase määratletusega.

tõevaldkond Tekkimatu. (Väljaarvatud see. nagu eelpool toodud tabelist nähtub. mitte kunagi aga täiuslikult olemus-identsed. Kuid see varasemale traditsioonile toetudes väljakujundatud õpetus pidi andma lahendusi aktuaalsetele probleemidele. vastandlikud. tume. Näiteks sõna “ilu” on nimi ilu olemusele. Viimast omakorda on ajaloolisel taustal käsitletud eleaatide ja joonia filosoofia ühte õpetusse sidumisena. ajatu Ruumiliste karakteristikuteta. Platon asendab Parmenidese alternatiivi – üks ühtne olemine ja olematus – olemisgradatsiooniga. muutumine Ajaline Ruumilis-kehaline. pidevas saamises olemine. nagu seda oli Sokratese surmamõistmine oma kaaskodanike poolt. ähmastunud. Seetõttu omandab olemuste valdkond mõistuslike olendite jaoks normatiivse tähenduse. olemus aga osaliselt meelelise paiste taha ära varjatud. et Platon tõstab selgelt esile olemuste valdkonna immateriaalsuse. hävimine. lähedast staatust Parmenidese kirjeldatud arvamuspärasele. muutumatu Igavene. On viiteid. lihtne Ühtne. Seda Platoni õpetuse osa on tavaks nimetada kahe-maailma-õpetuseks. Siiski ei ole “nähtav maailma” Platoni jaoks mitte olematu. et olev ise oli Parmenidese käsituses rangelt ühtne. mitte mõnele nähtavale ilusale asjale ega isegi mitte kõigile nähtavatele ilusatele asjadele. ebaehtsus Tekkimine. Nähtavate asjade ilusatena käsitlemine on tõene vaid ühel või teisel määral. mis iseäranis esiletõstetult figureerib Herakleitose õpetuses. õpetusega oleva astmetest. nii nagu Platon seda oma õpetuses käsitab. Kummagi valdkonna karakteristikud: • • • • • • • • Nähtumuste maailm Meeltega tabatav Näivus. Äsjakirjeldatud õpetusest võib tuletada 3 . sest nemad saavad täiusliku poole teadlikult püüelda. Olemuste valdkonna karakteristikud vastavad põhiliselt Parmenidese kirjeldustele oleva enda kohta.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. et Platon oli oma kujunemisaastatel tegelenud Herakleitose õpetusega viimase õpilase Kratylose interpretatsioonis. Sellisena on iga olemus asja täielik-täiuslik olemine. olemuste maailm Mõistusega tabatav Tegelik. Selles mõttes oleks õpetlik järele mõtelda. Platon seevastu kõneleb ideede paljususest. tõeline. Vt. Platoni “Pidusöök” (Symposion) 210e-212a.053. liitne. puhas olemine Normatiivsus Niisiis on Platoni järgi olevas kaks erinevat aspekti.) Teiselt poolt omab “nähtav maailm”. Iseäranis mõistuslike olendite puhul on sel oluline tähendus. jagatav Nähtuste paljusus ja individuaalsus Ebatäiuslikkus • • • • • • • • • Asjade iseendast. universaalne Täiuslikkus. Seetõttu omandab olemussfäär rolli olla eeskuju-pärane nähtava maailma jaoks.01. Eelpool kirjeldatud viisil mõistetud olemused on ka sõnade tõelised tähendused. Lisaks muidugi see erinevus. Meeltega tajutavad asjad seevastu on vaid ühel või teisel määral nad ise. paistvus. hävimatu. näivale maailmale. Nende karakteristikud on. “Nähtava maailma” põhiliseks karakteristikuks on Platoni silmis selle muutlikkus. milliseid interpreteerimise-võimalusi avab too “kahe-maailma-õpetus” niisuguse Platonit sügavalt puudutanud sündmuse jaoks. See oli ka joonia maailmamõistmise kandev iseärasus. mitte kunagi aga absoluutselt.

kelle arusaamad õiglusest ja hüvelisusest olid kujunenud “nähtavast maailmast” pärit kogemuste alusel. ning peab ilmselt silmas senise kreeka teoreetilise mõtte neid esindajaid. vaid kujundab oma poliitilisele õpetusele välja soliidse õigustusaluse. mis käsitab oleva tervikut üksnes puhtas mõtlemises tabatavatest olemusprintsiipidest lähtudes. miks pole olemise käsitlemine Platoni silmis mitte mingite elukaugete abstraktsioonidega tegelemine. mis peab tõeliseks olemiseks kehatut. õiglane ja hüveline ühiskonnaelu? Sellele probleemile vastab Platoni poliitiline õpetus. Põhimõtteliselt võib Platoni kahe-maailma-õpetust interpreteerida lahendusena autori jaoks olulisele eksistentsiaalsele probleemile – kuidas võis tema õpetajale osaks saada äärmine ebaõiglus. Sellest siis Sokratesele osaks saanud justiitsmõrv. 105-109) laseb ta Sokratesel kõnelda oma noorusest (tegelikult aga Platoni enda noorusest) ning tunnistab seal. mis toimub igapäevaelu meelteletabatavas tegelikkuses. järelduse. Too Platoni “teine paadisõit” rajab aluse euroopaliku filosoofilise mõtlemise pikale traditsioonile. Kuid filosoofi elulugu tuleb tema filosoofiast lahus hoida. Ta olevat püüdnud leida kõigi loodusnähtuste põhjuseid. Kreeka keelest. et oli noores eas kirglikult huvitatud physiologia`st. et ta nimetas asja olemust asja idea`ks või eidos`eks. epistemoloogia ja eetika on ettevalmistuseks poliitilisele õpetusele. endale lähedase olemis-käsituse esindajaid. et antud kohtunike kogu. kohtunikelt ja teistelt inimelu üle otsustajatelt tuleb nõuda teistsugust kompetentsust. st. vaid valdkond. siis Platon rajab siin arusaama filosoofiast kui maailmamõistmisest. Kuid põhjused. mis eeldab nähtuste olemuste tundmist ja sõnade tõeliste tähenduste selgitamist (nt mida tähendab õiglus. Oma hilisteoses “Sofist” (246a-c) võrdleb ta senises filosoofia-traditsioonis esinevaid vaidlusi olemise üle “gigantomahhiaga” – kreeka mütoloogiast tuntud süzheega. mida võis avastada meeltega tajutavas kehalises maailmas. milline on parim viis asjadel olla. hüvelisus). Selle õigustuse fundamentaalkihiks on tema õpetus olevast. mitte aga küsimusele. mis kõneles võitlusest koletiste-gigantide ja jumalate vahel.01. Alles siis saab hakata pädevalt otsustama ka selle üle. Kui esimeses loengus sai filosoofiat defineeritud ühtsest algest lähtuva teoreetilise maailmamõistmisena. ja võib ütelda. et tema ontoloogia. keda eelnevates loengutes sai nimetatud physiologos`teks. Niisugusel taustal saab ka mõistetavaks. ei suutnud tema intellektuaalset uudishimu pikemas perspektiivis siiski rahuldada. sellel ei ole enamasti filosoofilist tähendust. kes samastasid olemise kehalisusega. Siiski. “Jumalateks” aga seda olemisküsimuse käsitluste leeri. “Gigantideks” nimetab ta siin filosoofe. saab Sokratese-juhtumit üldistada ka universaalseks sotsiaalfilosoofiliseks probleemiks: kuidas on võimalik stabiilne. mida iseloomustab eripärane dramatism. st. meelelisest kogemusest sõltumatule olemustunnetusele. nagu eelpool viidatud. Platon ei rahuldu selles pelgalt ad hoc lahenduste andmisega. lk. mida ta nimetab kujundlikult “teiseks paadisõiduks” (99d) ja mis seisnes toetumises logos`ele (99e). Kuid niisugusel arusaamisel pole ta mitte algusest peale olnud. Seetõttu olevat ta viimaks püüdnud leida pääseteed põhimõtteliselt teistsuguses maailma-käsituses. Ideede valdkond. Need võisid parimal juhul vastata vaid küsimusele. miks on asjad nii nagu nad on.053. Teosed I. sai olla üksnes ebakompetentne või alakvalifitseeritud. Järelikult. üksnes mõistusele tabatavat eksistentsi. Teoses “Phaidon” (96a-99d. Seda põhjusel.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. Niisugune filosoofia-mõistmine saab hiljem nimetuseks metafüüsika. Platon. Platoni õpetust olevast kutsutakse ka ideede-õpetuseks. on see sõna jõudnud kõigisse euroopa 4 . ja just Platoni kaudu.

Siin on mõnes mõttes vastuolu sellega. millest siin jutt on. vaid avastab. mis vaatlemisele avaneb. et ta koondab kõik võimalikud vaated ühte olemuslikku perspektiivi kokku. et nii nagu Parmenides. mis on spetsiifilised vastavalt kas ainult mehele või ainult naisele. et nad ikkagi liigenduvad liikideks. üldisem mõiste. eesti keele kontekstis sõnakujuga “idee”. vaid olemustest endist. Samal ajal leidub ka inimese idee jaoks kõrgem idee. Esimesele ilmnev vaade on multiplitseeruv üha uuteks ja erinevateks aspektideks ning vaatenurkadeks. vaatama. et ta on 5 . et vähemüldisem mõiste on tunnusterikkam kui üldisem mõiste. millest ta õpetab. mis paistavad kätte niisugusele mõistuslikule vaatele või mõistuskaemusele. Samas tuleb ikka alla kriipsutada.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. vaid olevas endas. Et saada mehe või naise mõiste tuleb inimese mõistele. Selles tähenduses kasutas Demokritos sõna eidos paralleelnimetusena aatomite kohta. mis avaneb ihulisele silmale. Formaalse loogika looja Aristotelese lähtekoht on siinsamas.053. kultuurkeeltesse. sellest. et ka ideid on palju. mis hõlmab mehele ja naisele ühiseid tunnuseid. mõistuslikule vaatele on iseloomulik. madalamaid terminiga eidos – liik. Platoni käsitluse eripära on selles. mis asja silmitsemisel esimesena vaatele avaneb. mida varem sai öeldud. Seda kõrgeimat ideed nimetab Platon hüvesuse ideeks (sama sõna agathon. et tema arusaamise kohaselt ei käi jutt mitte üldisematest ja vähemüldisematest mõistetest. aga viimasel on see eetilise valdkonna mõiste. vorm. Mõistuslik vaade. Miks kasutas Platon just sellist sõna olemuste nimetamiseks? Asi paistab olevat selles. nimelt et ideed on jagamatud ühtsused. See. on midagi sellist. aga nähtuste klasse ja liike on palju. Aga liigid on koondunud sooühtsusesse. Siit edasine küsimus: millises omavahelises vahekorras on need ideed? Platoni järgi iseloomustab neid kindel subordinatsioon.01. Asjade olemused. ei ole mitte inimese peas. seda sisutühjem ta on. Ideedevaldkond kujutab endast tervikut. ta kõneleb n-ö kõrgematest ja madalamatest ideedest. kuju. on vaadeldava välisilme. Kui me räägiksime soodest ja liikidest loogikalises tähenduses. Tuleb välja. Sõna “idee” tähendus tänapäeva kõnepruugis erineb aga tunduvalt sellest tähendusest. Hüvesuse idee kohta öeldakse Platoni tuntuimas dialoogis “Politeia”. aga tema interpretatsioon on teine: Aristoteles on pärinud Platonilt soo ja liigi mõisted. et mitte inimese mõiste ei sisalda endas mehe ja naise mõistet. lisada veel need tunnused. Näiteks inimese olemus. siis peab paraku tunnistama. mis igaühesse neist on kätketud. et need ideed. liigitumine ei kaota ära sooühtsust. mis tähendab nägema. on soomääratluseks mehe idee ja naise idee suhtes. Platonil esineb aga eelkõige ontoloogilise mõistena). Kreeka sõna tuleneb verbitüvest veid. See omakorda tähendab. Platoni käsitlus kõrgemate ja madalamate ideede vahekorrast on seevastu selline. Ideed jagunevad soodeks ja liikideks. seda vähem tunnuseid. käsitleb ka Platon mõtlemist nn vaimusilmas nägemisena (vene keeles umozrenije). See tähendab. st. Kõrgemaid tähistab ta terminiga genos – sugu. mis avaneb mõistuslikule vaatele. siis tuleks ütelda. millest Platon kõneleb. ei loo. Tuleb eristada seda. millesse madalamad ideed on justkui ühte vaatesse kokku koondunud. milles kreeklased ja Platon seda sõna kasutasid. Kõrgemad ideed või olemused kätkevad endas madalamaid. et mida kõrgem idee. seda enam liike ta endas kätkeb. vaid vastupidi: mida “kõrgem”. aga need saavad üldisemate ja vähemüldisemate mõistete tähistusteks. Eidos`t võiks tõlkida kui – vaadet. st. mille liigiks ta on ja mis vastavalt oleks tema soomääratlus – näiteks elusolendi idee. idee. mees ja naine on liigid soost inimene. mis esineb Sokratesel. et sel ideedepüramiidil on kõrgeim idee. Kuid kui nüüd igale nähtuste klassile vastab oma olemus.

mida Platon peab iseseisvaks. olemuslikult. seda. Teosed I. ideed omakorda hüvesuse idee poolt. olemusega? Platon käsitluse kohaselt vastavad ideedele meeltega tajutava maailma asjades samanimelised omadused. et algselt eetiline mõiste saab ontoloogilise interpretatsiooni? Võimalik seletus võiks olla selline: põhimõtteliselt. jääb Platonil ebaselgeks. Sellistele selgitustele vaatamata jääb see vahekord lähemalt kirjeldamata – kõik need antud vahekorda selgitama mõeldud väljendid kujutavad endast metafoore. Selle poleemika algatajaks pole aga keegi muu kui Platon ise oma hilisemas dialoogis “Parmenides”. et hüvesuse idee on käsitatud kõige kõrgema ideena. teispoolne. Ajalis-ruumilised asjad seevastu on alati “niihästi see kui ka teine” (Politeia V. Platoni arutluste käigus kujuneb niisiis välja justkui kolmikjaotus: hüvesuse idee. Igas üksikus nähtuses on tema idee kohal ja idee kohalolu ilmneb ühiste omadustena kõikidel üksikutel antud liiki kuuluvatel asjadel. Kuid see hüve valitsemine on n-ö vahendatud valitsemine. 6 . 479 b 9-10). Mis tähendus on sellel. kus ta muu seas näitab. Platon. mis saatis surma Sokratese. oma auväärsuselt ja tähenduselt veel üle ideede. seevastu see. mis hüvesust lahtiliigendatult edasi kannab. või ka parousia – kohalolu. Küll aga osutab osavõtu mõiste sellele. 397). nad on asjad. Nende olemine on pelgalt osavõtus-olemine. ei saanud Platoni silmis mõistagi olla enesestmõistetavalt hüveline maailm. ei oma seega mingit puhast olemist ega ka mitte iseseisvust.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. kelle jaoks iseseisvad ja primaarsed on just üksikud asjad ja nähtused. transtsendentne kogu ülejäänud olemuste valdkonna suhtes – epikeina tes ousias (509b). on see maailm. Nii näiteks üteldakse dialoogis “Euthyphron”: “… vagad asjad on vagad mingi ühe idee tõttu …” (6d-e. Siin on Platoni filosoofia otsustavalt erinev Aristotelese õpetusest. sõltumatut staatust. Kuigi hüvesus kandub selle kaudu ka “nähtavasse maailma”. keeles participatio) – osavõtt. mis läbib tervet traditsioonilist filosoofiat. siis kuidas on ette kujutatav ideede kohalolu igas üksikus asjas või iga üksiku asja osavõtt tema liigi ideest? Siit kasvab välja poleemika. et Platoni järgi ei oma üksikud asjad ontoloogiliselt iseseisvat. millistesse apooriatesse võib viia ideede ja “nähtavate asjade” vahekorra määratlemine osavõtu mõiste kaudu. mis üks asi on puhtalt iseendana. ideede valdkond ja nähtav maailm. “Nähtav maailm” on valitsetud ideede poolt. sest see maailm. Kuidas täpselt see vahekord välja näeb. mittemillegi muuga segunematult.01. Ideed on justkui translatsioonimehhanism. tüüpi. Üksikud asjad meeltega tajutavas maailmas on pelgalt relatsioonilised moodustised. Sest ainult nemad representeerivad asja olemust. Hüvelisus tolles maailmas on problematiseeritud. Kui aga ideed ja ajalis-ruumilised asjad on täiesti erinevad.053. Platon omistab iseseisva olemise täielikult iseenda jaoks eksisteerivatele ideedele. Lõppkokkuvõttes valitseb kõige üle hüveline arche. ühiste-üldiste omaduste omamisena nende poolt. kus me elame. on viimase olevavaldkonna karakteristikud valdavalt vastupidised ideede valdkonna karakteristikutele. hüveline maailm. esineb asjades vaid omadustena. Millises vahekorras on üksiknähtus oma ideega. lk. “nähtava maailma” asjade-nähtuste sarnasusena. Ta kirjeldab seda vahekorda vahel niisuguse mõistega nagu methexis (lad. mis omavad oma eksistentsi ja karakterit täiesti üksnes tänu ideedele. omadused aga ei oma ontoloogilist iseseisvust. Sealjuures on idee mingil viisil vastavate omaduste põhjuseks. st. Ta asendab Parmenideselt pärit ontoloogilise kaksikjaotuse kolmetasandilise ontoloogiaga.

kuhu tema looja ja loomiseeskujude hüvelisus peaks samuti edasi kanduma. Probleem on selles. Müüt ise aga kõneleb kosmose loomisest hüvelise jumaliku demiourgos`e poolt (kr. Nii nagu kosmos tervikuna. et seegi peab olema tekkinud ja ei saa seega alati olemas olnud olla. kes. kujundeid kasutades. Siin käsitletakse “nähtava maailm” tervikut. Ahvatlevana tundub võimalus vaadelda “Timaios”`t Platoni analoogina Parmenidese poeemi teisele. mis tõele sarnaneb. Siit on tuletatav kosmose. Siit veel üks ideede ja meeltega tajutava maailma vahekorra määratlus: nad suhtuvad teineteise kui eeskuju ja jäljendus (mimesis). siis jõutakse ka “nähtava maailma” terviku kohta arusaamisele. Ühelt poolt on ta jumaliku ja hüvelise demiurgi. Sel ajal kui ideed on mõisteliselt identifitseeritavad. tehakse mööndus. Kirjeldadagi on teda võimalik üksnes kaudteid pidi. ideedest. “ei tunne kadedust”.01. mis esialgselt asusid korrapäratu liikumise seisundis ja millest demiurg kujundabki kosmose. kui tõsiselt Platon siin väidetut võtab. Samas on “materjal” kõiges vastandlik ideedele. tegi just “Timaios”`e Platoni teostest keskaegse kristliku Euroopa jaoks kõige vastuvõetavaks. põhiosas mittesäilinud jaole. (Platon ise terminit “materjal” ei kasuta. mis on teostatud ideedele võõras “materjalis”. st. meistri täiuslikkuse avaldumine on piiratud “materjali vastupanuga”. looming – ning see annab positiivse iseloomustuse nähtava maailma jaoks. kui “materjal” vormimisele “järele annab”. Teisalt ei saa koopia aga saavutada originaali täiuslikkust. Selles mõttes on see “materjal” teatud “aloogiline” oleva aspekt. Kuid enne kui asutakse kosmose “kujunemisteooria” juurde. 7 . Meeltega tajutava maailma ja ideede vahekord on kõne all ka teises hilisteoses “Timaios”. Kõik nähtav on kunagi tekkinud. kuid peale eeltoodud mööndusi on raske öelda. Platoni kirjelduse kohaselt on demiurgi loomistöö seotud viimasest sõltumatute eeltingimustega. Ideed on justkui kosmose loomise eeskujuks – paradeigma. nagu Platon ütleb. Järgnevalt esitataksegi üks kosmogooniline müüt. oma korrapära kaudu kaunina ilmneva terviku. Teisalt on demiurgile ette antud ka “materjal”. st. Kosmos kujutab seega endast midagi vahepealset: täiusliku eeskuju ja “aloogilise”. et viimase näol saab tegemist olla vaid “tõenäolise/tõesarnase müüdiga/looga” (eikos mythos). See. et temast ei saa olla tõelist teadmist.053. “nähtava maailma”. mille kohta Platon kasutab nimetust kosmos. Kuid erinevalt kristluse ettekujutusest jumalast kui maailmaloojast ei kirjeldata siin jumalikku demiurgi tema loomistöös mitte suveräänse loojana.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. ebatäiusliku “materjali” sümbioosi. et tõelist teadmist on Platoni järgi võimalik omada üksnes tõeliselt olevast. Nimelt on demiurgile selle töö jaoks ette antud igavesed ideed. kahesugune iseloomustus. mis omavad demiurgist sõltumatut eksistentsi. on “materjal” oma muutlikkuse tõttu mõisteliselt identifitseerimatu. et siin kõneldakse maailmaloomisest. Teoses on arutluse all järgmine küsimus – kas kosmos on alati olnud või on ta kunagi alguse saanud? Kuna Platoni ontoloogia kohaselt on meeltega tajutavas maailmas kõik tekkimises. kosmos saab olla täiuslik üksnes niivõrd. kus Parmenides andis surelike arvamuste kohase maailmakäsitluse selle “tõenäoliseimal” kujul. Nähtava maailma ontoloogiline karakteristika põhjustab seda. vaid parimal juhul midagi sellist. keeles käsitööline või meister). mida ta eeskujude järgi vormima hakkab. Kosmos on siis järelikult ideede koopia. millest lähtudes ta kosmose loob. Demiurg on nende kahe vastandliku poole ühendaja. Niisugusteks eeltingimusteks on see. nii ka iga üksikasi jäljendab oma ideed.) Selleks “materjaliks” on “nähtava maailma” asjad.

vaid peab eeldama. nii moodustuvad loodusnähtused neljast nimetatud algest. mille lõikav teravatipulisus seletavat tule omadusi.01. Sellega saab seletada seda. tule osake – oma nelja kolmnurkse küljega 24 elementaarkolmnurgast.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. Õhu osake koosneb 48 elementaarkolmnurgast. Niisuguste vahendavate algetena käsitatakse siin vett ja õhku. vaid nemadki jaotuvad edasi veel väiksemateks komponentideks. Õhk koosnevat kaheksatahukatest ehk topeltpüramiididest (oktaeedritest). Niisuguse väite põhjendamiseks viidatakse kogemusele. Need kaks alget ei ole aga ühendatavad millegi keskmise. Nii koosneb püramiid – st. vesi. mis seletabki nende võimet üksteiseks üle minna. et erinevad agregaatolekud – ehk siis maa. kuna ka need on suhteliselt teravad ja sellistena igalepoole tungivad nagu õhk. Näiteks võib ühest vee osakesest saada kaks õhu osakest ja üks tule osake: 1 vee osake (120 elementaarkolmnurka) 2 õhu osakest (48+48=96 elementaarkolmnurka) ja 1 tule osake (24 elementaarkolmnurka). neid vahendavata. et on veel miski neile ühine. tuli – õpetuse esitas esimesena eelsokraatiline mõtleja Empedokles. kui pigem seda. vee osake aga 120 elementaarkolmnurgast. Platoni ajal kasutati nende nelja alge kohta nimetust stoicheia – “tähed”. Antud dialoogis esindatud vaatekoha järgi ei saa miski olla nähtav ilma tuleta. “Timaios”`es üteldatakse aga et need neli traditsioonilist alget pole isegi mitte kosmose silbid (48 b-c). ja nii nagu tähed on edasijagamatud tekstiosad. millest moodustuvad eelpool nimetatud geomeetriliste kujundite küljed. Parmenides ühe algena tuld. Õpetus kosmosest dialoogis “Timaios”. mis kinnitab ju seda. tuli aga soojust ja valgust kõigis võimalikes vormides. Nende algetega ei peetud silmas mitte niivõrd vastavaid konkreetseid loodusnähtusi. Platon taandabki need neli elementi edasi neljale geomeetrilisele figuurile. nii ka nimetatud neli alget on kõige elementaarsemad loodusliku maailma osad. Maa seevastu koosnevat kuupidest. õhk. mis oma peaaegu ümara kujuga seletavad vee voolavust. mis annavad sellele elemendile tema kindla püsivuse. ega miski olla kombitav ilma maata. Nagu varem kõneks on olnud. vesi. Nii ei saa eelpool osutatud traditsioonilisi elemente pidada kosmose viimseteks koostisosadeks. Nelikalgete – maa. Antud väljenduse mõte oli selles.053. mis ilmneb erinevates elementides kui enda erinevates olekutes. õhk kõike gaasilist. Kuubi külg moodustub neljast võrdhaarsest täisnurksest kolmnurgast. õhk ja tuli – lähevad looduses üksteiseks üle. Tuli koosnevat püramiididest. mida tänapäeval nimetatakse aine agregaatolekuteks. Kuna kosmos on nähtavate ja kombitavate asjade kogum. Kuid ka need neli geomeetrilist figuuri pole Platoni järgi veel looduse kõige elementaarsemad osad. Niisiis alles osutatud elementaarkolmnurgad on kosmose tõelised “tähed”. käsitas Thales physis`e algena vett. Maa tähistab kõike tahket. et nii nagu tekstid koosnevad lõppkokkuvõttes tähtedest. kuidas tule-püramiidide sissetungimise tõttu võivad “suuremad elemendid” puruneda ja minna üle mõneks teiseks osakeseks. Püramiidi ja ülejäänud kahe geomeetrilise kujundi küljed moodustuvad aga kuuest mittevõrdhaarsest täisnurksest kolmnurgast. Vesi koosnevat kahekümnetahukalistest (ikosaeedritest). peab ta sisaldama endas tuld ja maad. Nende kõige elementaarsemate osadena käsitatakse Platoni antud teoses kolmnurki. vesi kõike vedelat (nii näiteks käsitleb Platon vedelaks kuumutatud metalli “veena” antud tähenduses). millest moodustuvadki lõppkokkuvõttes kõik loodusnähtused analoogiliselt 8 .

mis ringliikumises igavesti kordub. Kaasaegse loodusteaduse loojad 17. et kehaline loodus jäljendaks võimalikult suurel määral oma eeskuju. et puhta ruumi mõiste on tema kosmoloogia mateeria-mõiste. Tegemist on muidugi jällegi Platoni poolt kujutletud vestlusega. Vastavalt taevakehade liikumisele on aeg jaotatav arvuliselt väljendatavateks osadeks. kvantitatiivselt väljendatavatele seaduspärasustele. siis pidanuks Parmenides tõesti väga eakas ja Sokrates väga noor olema. et kui niisugune kohtumine oleks toimunud. on siin väljendatud üks oluline põhimõte. Niisugust nähtuste võimalikkust endas kätkevat alget nimetas Platoni õpilane Aristoteles hiljem kreekakeelse sõnaga hyle. See. Kuid see põhjus tekitab tema hinnangul vaid juhuslikku ja kaootilist. Et teha sarnasust siiski võimalikult suureks. vaid kaunis ja hüveline tervik. Kui konstrueeritakse geomeetrilisi figuure. Selleks “materjaliks” peab olema ruum. esialgset õpetust. Igal juhul esindab Sokrates siin ühte laadi ideedeõpetust. Ideedeõpetuse kriitika dialoogis “Parmenides”.053. et nii kosmos tervikuna. Seetõttu on loodusparatamatus Platoni sõnul kosmoses toimuvate protsesside üheks kaaspõhjuseks. püüavad selle poole. Kui meelevaldselt spekulatiivne Platoni antud käsitus ka ei oleks. küll muutub. Ainuke viis. ei tohigi ruum ise omada mingit spetsiifilist vormi. Sellest paratamatusest.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. loob demiurg aja kui igaviku arvukohaselt liikuva võrdpildi. sajandil lähtusid aga just – võiks ütelda platonlikust – eeldusest. et ajalooline Sokrates ei esindanud tegelikult seda ideedeõpetust. millisest “materjalist” luuakse kosmose keha. Ruum ise ei oma aga mingit vormi. siis peab sellel olema teine põhjus – mõistuspärane looja. Puhtale ruumile saab anda ükskõik millise kuju. Sokrates pidi siin noor olema ühelt poolt sellepärast. demiurg ja tema poolt loodud jumalad. kosmose ideed. mis ise on vormitu. mis väljendab tema enda interpretatsiooni Parmenidese õpetusest. milles kujutatakse noort Sokratest kõnelemas elatanud Parmenidesega.01. mille Platon oma küpse perioodi teostes talle suhu on pannud. selleks et võimaldada endas ükskõik millise vormi tekkimist. Nimelt põhimõte. et nende ajalooliste isikute sünnidaatumite vahe oli selline. et antud dialoogis esindab Sokrates veel Platoni väljakujunemata. sellele kuidas sõnad ja laused moodustuvad tähtedest. kuigi Platon ise seda sõna ei kasutanud. mille ladinakeelseks vasteks saab termin mateeria. on perioodiline liikumine. Igavik on kreekaliku ettekujutuse kohaselt alati samaks jääv. kuid jääb siiski samaks. Niisiis. Eelöeldut silmas pidades saab ka mõnevõrra täpsemalt määratleda. kuidas muutlik saab jäljendada muutumatut. Tegemist on Platoni hilisteosega. Mõistuslikud loojad. järeldab Platon. et “looduse raamat on kirjutatud matemaatika keeles”. Ruum kujutab endast igasuguse vormilisuse võimalikkuse tingimust. Või siis selliselt. Kui kosmos tervikuna ei ole kaootiline. vaid peab jääma üha jätkuvaks saamise-protsessiks. Teiselt poolt saab Sokratese “noorust” siin ka nii tõlgitseda. Veelgi enam. et looduse põhistruktuurid on matemaatiliselt kirjeldatavad ja looduslikud protsessid alluvad kindlatele. mille Parmenides 9 . Ajaline on aga muutlik. kui ka kõik taevakehad ja Maa peavad pöörlema ümber oma telje. Ühes punktis on niisugune jäljenduse lähendamine oma eeskujule aga iseäranis raskendatud – kosmos ei saa olla muutumatu olemine. Nelja loodusliku elemendi üksteiseks üleminekud ja seondumised alluvad pimedale loodusparatamatusele. chora (52a). võib ütelda. kuivõrd seesama ikka jälle taas toimub. et ajaline peab jäljendama igavest. muutumatult püsiv olemine. Platoni kaasaja loodusnähtuste-käsitus oli sellisest ettekujutusest veel väga kaugel. siis vormitakse ju ruumi. Ning muidugi on viimatinimetatu lõppkokkuvõttes kosmose üle valitsev.

3. Osavõtu. Neljanda puhul aga soovib eitada.Siin toimib Parmenides lihtsalt: ta loetleb Sokratesele erinevaid nähtusi ja küsib. et idee on mingil viisil kohal igas üksikus meeleliselt tajutavas asjas. Nii sugenevast diskussioonist tuleb võitjana välja Parmenides. Ja väljendid nagu “täiuslik mustus” või “mustuse norm” paistavad noorele Sokratesele vastuolulistena. mustus jms. nagu ka vastupidi – ideed meeleliselt tajutavatest asjadest. vesi jt. methexis`e. kes kummutab kõnealloleva ideedeõpetuse. kas tema arvates on olemas loetletud asjade ideid. Kolmanda klassi puhul ta kõhkleb. Raskused ise on üsna selgesti märgatavad. 3) inimene. sedalaadi asjad ja viimaks 4) juuksed. Raskus on siin selles. et Sokrates ei leia sellele vastuargumentatsiooni. 2. hüvelisus. Mõlemad eeldused viivad raskustesse. jäädes samas arvuliselt ainsaks ja ühtseksjagamatuks olemisvormiks. et meeltega tajutavad asjad on osavõtu (partitsipatsiooni) vahekorras ideedega. et meeleliselt tajutavad asjad omavad ideedest lahutatud eksistentsi (horismos). mis tulenevad ettekujutusest. See on just see antud vahekorra käsitlus. Niisugune teemakäsitus kergitab Platoni lugeja ette muidugi mõistmise probleemi – kas seda tuleks mõista nii. Kuidas sel juhul aga ette kujutada ühe ja sellesama ühtse idee samaaegset sisaldumist (olgu tervikuna või osa kaupa) üksikutes üksteisest lahutatud asjades. Nendeks nähtusteks on: 1) samasus. mida Parmenides järgnevalt ka demonstreerib nii veenvalt. 1. Raskused. veel ka täiuslikku. ühtsus jt. mis siin kõne all on.053.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. 2) õiglus. pori. Parmenides küsib nüüd. mis tulenevad õpetusest. tuli. matemaatilised mõisted. Sokrates püüab niisuguse kriitika tule all sattununa asja päästa sellega. Raskused küsimusega – millistest asjadest on õigupoolest ideed olemas? 2. et õigluse ideid on sama palju kui õiglasi inimesi või et ühtne õigluse idee tükeldub sama paljudeks osadeks kui on õiglasi inimesi. et eeskuju ja jäljend peavad olema teineteisele 10 . mida “noor Sokrates” pole veel jõudnud piisavalt läbi mõtelda? Dialoogi tekst ei anna neile küsimustele ühetähenduslikku vastust. näiteks õigluse idee sisaldumist kõigis hetkel eksisteerivates õiglastes inimestes? See tähendaks justkui seda. et määratleb osavõtu vahekorda idee ja meeleliselt tajutavate asjade vahel eeskuju ja jäljendi vahekorrana. ebaküps tõlgitsus ideedeõpetusest. millele Platon toetus “Timaios”`es. Ta lähtub sellest. Kahe esimese nähtuste klassi puhul on Sokrates üsna varmasti valmis möönma neile vastavate ideede olemasolu. et kui asi ei partitsipeeri ei osa ideest ega kogu ideed. Kuid idee tähendab ideedeõpetuses. Samal ajal tehakse arutluses justkui vaikiv eeldus. mõiste eeldab seda. Selle käsitluse vastu arendab Parmenides argumendi. et idee kui asja olemuse olemasolu peab möönma ilmselt ükskõik millisel nähtusel. ja järelikult on meeleliselt tajutavad asjad täiesti lahutatud ideedest. et on olemas ka nende nähtuste ideed.01. Idee peab oma mõiste kohaselt olema midagi ühtset ja jagamatut. mis on hiljem tuntuks saanud “kolmanda inimese” argumendi nimetuse all. vestluses temaga võtab kriitilise vaatluse alla. Parmenidese poolt esitatud argumentatsioonid on aga järgmised: 1. kaunidus. siis ei partitsipeeri ta ideed üldse. kas iga üksik meeleliselt tajutav asi sisaldab endas terve temale vastava idee või ainult osa ideedest. Raskused. et oma hilisloomingus Platon loobus ideedeõpetusest või on siin kõne all mitte niivõrd ideedeõpetus ise kui teatud ekslik. normatiivset olemist.

st. kus keegi püüab tõestada ideede mitteeksisteerimist. Sarnasus sarnastes asjades on aga ideedeõpetuse kohaselt põhjustatud neile asjadele ühiselt aluseks olevast ideest. kuid nõustub viimaks Parmenidese mõjul siiski teiste. Kuid kuna see on samuti idee. Sest sel juhul tuleks ütelda. sarnased. Idee oleks justkui tort.Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI. 3. kes tunneb küll hästi üksikuid meeleliselt tajutavaid asju. et meeleliselt tajutavate asjade osavõtt neile vastavatest ideedest on mõeldamatu. tuleb selle sarnasuse põhjusena omakorda eeldada veel üht ideed jne. Nagu öeldud ei leia Sokrates selles dialoogis kaalukaid argumente Parmenidese ideedeõpetust-purustavate arutluste vastu. kui keegi mingite sellistlaadi raskuste tõttu hakkaks eitama ideede olemasolu. ja seega tuleb kumbagi valdkonda käsitleda teineteisest täiesti lahutatutena. mida lõikudeks jaotatakse ja meeleliselt tajutavatele asjadele sisse pistetakse.053. et vaatamata raskustele. kes omab täielikku tunnetust ideest. Ometigi ütleb Parmenides lõpetuseks. Juhul kui ideedeõpetus saaks sellistest eeldustest vabastatud. millele oma mõtet rakendada ja ta hävitaks vastastikuse kõnelemise võimalikkuse (135c). Järelikult tuleb näiteks omavahel sarnaste meeleliselt tajutava inimese ja inimese idee jaoks eeldada veel teist inimese ideed (“kolmas inimene”). Nimelt. kuna inimene kehalis-meelelise olendina on seotud meeleliselt kogetava maailma külge. tuleb siiski eeldada ideede olemasolu. kuna meeleliselt tajutavate asjade olemuste ja nende endi vahel puudub igasugune seos. peab ta oma tõestuse võimalikkuse jaoks eeldama ideede olemasolu. ideedeõpetuse jaoks hoopis ebasoodsamate ja kergemini kritiseeritavate tõlgitsustega. mis oleks kahe esimese sarnasuse põhjuseks. sest antud õpetuse siht on just osutada asjade paljususele ja mitmekesisusele vastukaaluks ühtseid püsivaid eluorientiire. Kui aga nendest ebaõnnestunud katsetest teha järeldus. siis peavad nad ka üksteisele sarnased olema. Mis laadi vääraid eeldusi ta silmas peab. et Parmenidese arendatud kriitika ei pea Platoni arvates tähendama ideedeõpetuse paikapidamatust. Ja vastupidi. Kuid kas see on ainus võimalus mõtelda osavõtus-olemist? Tegelikult pakub Sokrates samas teoses välja ka teisi võimalusi seda mõistet lahtimõtestada. siis põhineb see vaikivalt tehtud eeldusele. mida ta selles õpetuses esile tõi. see mõistuslik olend. 11 . See on mõistagi absurdne ja teeb kogu ideedeõpetuse inimelu jaoks mõttetuks. mis järelikult sarnaneb oma jäljenditele. et osavõtt kujutab endast justkui midagi ruumilise sees-olemise taolist. Ühes teises hilisteoses “Philebos” viitab ta sellele. ei omaks ometigi selle tõttu veel mingit teadmist nendest individuaalsetest asjadest endist. Selline kujutlus toob muidugi endaga kaasa paradokse. mitte aga ideedeõpetusest endast. ja kui idee ning temale vastav meeleliselt tajutav asi on teineteisega selles vahekorras. Platon “Philebos”`es ega üheski teises meieni jõudnud teoses ei täpsusta. oleks ta Parmenidese esitatud vastuväidete vastu ratsionaalselt kaitstav. Selle arutlusloogika alusel hakkab ideede arv lõputult paljunema. asjade olemustest. Isegi sellises kõneluses. See muudab aga ideedeõpetuse mõttetuks. ei tea ometigi nende asjade olemust ega saagi seda mitte kunagi tundma. siis ei oleks tal enam midagi. et inimene. et sedalaadi apooriad tulenevad teatud vääratest eeldustest. Siit paistab järelduvat.01. siis tulenevad siit jällegi ideedeõpetuse eesmärgi jaoks vastuvõetamatud järeldused. Mis puudutab aga “Parmenides”`es arendatud osavõtu-mõistega seotud kriitikat.

Sign up to vote on this title
UsefulNot useful