You are on page 1of 2

Esseekesed õppimisest 5.

31.07.2013

ÕPPIDA ÕPPIMA
Kui me füüsikaõpetajatega 1987. aasta suvel koolifüüsika mõtet taga ajasime, jõudsime järgmise „kolmainsuseni“: kujundada loodusteaduslikku maailmapilti, õpetada õppima ja aidata toime tulla kaasaegses tehnologiseeritud maailmas. Esimene kolmainsuse komponent või aspekt käis koolifüüsika aine kohta, teine võttis tähelepanu keskmesse õppiva inimese ja kolmas kontsentreerus kasvava põlvkonna sotsialiseerumise protsessile. Täna neile kolmele iga pedagoogi missiooni väljendavale maksiimile (maailmapildi kujundamine, õppima õpetamine ja vahendite andmine elus toimetulekuks) veerand sajandit kogutud „elutarkusega“ tagasi vaadates tõuseb õppima õppimine teise kahe kohale kui keskne, peamine, juhtiv. Samas oleme meie, õpetajad, just selles „õppeaines“ ise kõige armetumad. Meid on õpetatud olema maailma lahtiseletajad ja ehk ka mingil määral toimetulekuteks vajalike võtete edasiandjad, aga just kõik see ei käi kuigi hästi kokku selle õpetamisega, kuidas õppida õppima. Siin annavad hoopis lapsed ise meile pisikesest peast silmad ette. Nemad ju „teavad“ lausa esimeste lausete väljaütlemisest saati, et elu tundma õppimiseks on vaja kogu aeg ja kõige kohta küsimusi esitada. Mida teeme aga meie väikest inimest õpetama asudes? Me lõpetame resoluutselt ära nende tüütu küsimuste jada. Me jagame maailma „suurte“ voli ja loogika järgi tükikesteks. Me nimetame iga tükikese mingiks aineks ja hakkame sellest, kes huvitavamalt, kes igavamalt, jutustama. Pärast seda hakkame me lapselt küsima, mis tal meie jutust selle aine kohta meelde jäi. Vahel harva me viime lapse ka sinna kohta elus (looduses), mille kohta meie jutt käis ja „tõestame“, et meie jutt on olnud õige. Ja muudkui küsime ja küsime ise. Kui laps hakkab ikka ise lapsemeelselt igasugu küsimusi esitama, siis varem või hiljem keelame tal „tunni segamise“ ära. Mis teha, õppekava „tahab“ täitmist! Ülikooli jõudmise ajaks on lapse küsiv suu juba korralikult kinni korgitud. Pärast ülikooli peahoone põlengut 1965.aasta detsembris, kus ka üldfüüsika praktikum maha põles, kasutasime järgmisel kevadsemestril põllumajandusakadeemia praktikumi nappe võimalusi. Tulevaste bioloogide jaoks tundusid sealsed tööd mulle liiga vähepakkuvad, mistõttu üritasin neid rikastada sellega, et enne tudengi tööle lubamist tavaks olnud eelvastamise asendasin „eelküsimisega“. See tähendab, et mitte mina ei esitanud nende ettevalmistatust kontrollivaid küsimusi, vaid nemad pidid hakkama esitama mulle asjalikke antud tööd puudutavaid küsimusi. Vaid osa poisse läks mänguga huviga kaasa, korralikud tüdrukud aga palusid härdalt, et neid mitte sellise raske asjaga ei piinataks! Elu jagamine tüüpülesanneteks ja nende lahendamiseks ettevalmistus käib edasi ka praegu, saateks jutt, et elu on nii kiires muutumises, et pidevalt on vaja ümber

õppida. Samas jätkatakse vana laulu, et haridus on ja peabki olema konservatiivne ja kandma edasi vaid ajaproovile vastupidanud norme. Ikka klassitunnisüsteemis. Ikka õppijad rivistatud üksteise taha näoga õpetaja poole. Algkoolist õpetajate täienduskoolitusteni välja! Teie küsite: Aga kuidas siis teisiti saab? Mina küsin: Aga kuidas nii tohib? Ja vastan mõlemale küsimusele korraga: Kõike seda, mida me teeme, tuleb teha edasi. Ainult et vastupidi! Mitte aineid ja nende õpetajaid üha edasi lahutades, vaid neid liites ja koostöösse tõmmates. Mitte: õpetaja räägib, lapsed vaikselt kuulavad ja siis õpetaja küsib. Vaid: lapsed räägivad õpetajaga ja õpetaja räägib lastega. Mõistlikult ja mõistvalt. Aga kuidas nii saab? Saab nii, et alustame endast. Taaselustades endas küsiva lapse. Hakates nii õppima õppimist.