Peeter Ernits võrdles naissugu tuumaga ja meessugu kestaga

See elu magusvalussalajane algus jääb mulle mõistatuseks igavest´. Kus öeldakse: “Vaat, sellest piisast valgust peab saama tuum ja tollest – kest!”? Dünaamikal ja staatikal teen vahet, saan aru mitut sorti seadustest, ei otsi jumalikku algset tahet, vaid üht: kust tuleb tuum, kust – kest? Ma hüüdnud jumalana: Saagu valgus! Toond tähtsaid teateid kaugest kosmosest, kuid oma trajektoor käest ära valgus, set ma ei ole tuum, vaid ainult kest! On õpetuses iva, jutt vaid selle koorik, nii tean ju esivanemate tarkusest. Kuid ikkagi, kui vastu tuleb rase noorik, jään mõttesse: ta tuum, kuid mina – kest? Vaid kellelegi katteks olen loodud, kes kardab ohtu ilmast välisest. Mind ikka millegi eest ohvriks toodud, sest ma ei ole tuum, vaid tema kest...