2. ETTEVÕTE KUI ETTEVÕTTEMAJANDUSTEADUSE OBJEKT 2.1.

Ettevõtte olemus ja koht majanduses
Ettevõttemajandusteaduse objekti määratlemisel diskuteeritakse kahe põhiküsimuse üle: 1) millised majandusüksused mahuvad ettevõtte mõiste alla ja 2) millised nendes majandusüksustes esinevatest probleemidest on ettevõttemajandusteaduse uurimisobjektiks. Ettevõtte määratluse puhul vaieldakse põhiliselt selle üle, kas ühendada ettevõtte mõiste alla tootmislike üksuste kõrval ka isiklikud ja ühiskondlikud majapidamised (e. tarbimisüksused) või mitte. Võib siiski öelda, et enamus teadlasi loeb ettevõttemajandusteaduse uurimisobjektiks vaid tootvaid majandusüksusi ning selles küsimuses ollakse ettevõtte defineerimisel põhiliselt üksmeelel. Ettevõtet määratletakse kui plaanipäraselt organiseeritud majandusüksust, mis toodab ja turustab materiaalseid esemeid või teenuseid. Süsteemiorientatsiooniga ettevõttemajandusteaduse kontseptsioonist lähtudes on ettevõte avatud, dünaamiline, kompleks-ne, autonoomne, turuorientatsiooniga tootlik sotsiaalne süsteem.
52 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

summad, mille abil võetakse arvesse tootmisvahendite väärtuse vähenemine, on amortisatsioonieraldised. Erinevate seadmete väärtuse vähenemine nende kasutusaja jooksul on erinev, kuid siiski võib välja tuua tendentsi, mille järgi masinate tarbimisväärtus väheneb kasutusaja esimeste aastate jooksul tunduvalt aeglasemalt kui kasutusaja lõpul. Võib veel määrata ka seadme või masina antud ajamomendi väärtuse. See on väärtus, mille võiks masina müümisel antud ajamomendil turul saada ja see langeb järsult kohe pärast masina kasutuselevõttu, sest ostja nõuab "kasutatud" seadme puhul tugevat hinnaalandust ka siis, kui selle seadme tarbimisväärtus on praktiliselt esialgsel tasemel. Üldiselt aga ei huvita ettevõtjat seadmete antud ajamomendi väärtus, kuivõrd reeglina pole tal vajadust neid müüma hakata. Tootmisvahendite väärtus ei vähene aga mitte ainult nende kasutamise või ilmastikutingimuste mõjul (ekskavaatorid, teede-ehitusmasinad jt.), vaid ka tehnilise progressi tulemusel. Seadme tehnilist kasutusaega saab korraliku ja õigeaegse hooldusega küll oluliselt mõjutada, kuid tehnika areneb pidevalt edasi. Seetõttu on oht tootmisvahendit majanduslikult "üle tarvitada" seda suurem, mida pikem on tema tehniline eluiga. Eriti ilmekaks näiteks on siin infotehnoloogia ülikiire areng. ¤Seadme majandusliku kasutusaja ja iga-aastaste amortisatsioonieraldiste määramisel tuleb arvestada mitte ainult tarbimisest ning loomulikust kulumisest, vaid ka tehnilisest progressist tingitud väärtuse vähenemist. Kuivõrd alati on olemas oht, et seadmed muutuvad tehnilise progressi tulemusel väärtusetuks enne, kui nad on füüsiliselt amortiseerunud, siis on vajalik, et nendesse paigutatud kapital saaks toodangu turustamisega võimalikult kiiresti vabastatud. Samas tuleb siiski jääda "mõistlikkuse piiridesse", s.t. ei ole võimalik, et suured investeeringud tasuksid end ära vaid paari-kolme aastaga.
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 53

Sageli on ettevõte küsimuse ees, kas on kasulik muretseda endale väiksemate kuludega töötav uus moodne seade, kui vana saaks veel mõned aastad kasutada. Seejuures mitte alati ei tuleks otsustada uue seadme kasuks. Seadme paremad tehnilised omadused on sageli seotud vastavate kvalitatiivsete ja kvantitatiivsete tootmisvõimsustega. Näiteks tasuvad paljud seadmed end ära alles ettevõtte teatud suuruse juures või siis esitavad kindlad nõuded täpsusele. Väikesele ettevõttele on seetõttu sageli kasulikum ja odavam "vana tehnika" kasutamine. Ettevõtte suurus mängib tootmisvahendite ja tehniliste tootmismeetodite valikul üsna olulist rolli. Tootmisvahendite väärtuse vähenemise arvelevõtmine amorti-satsiooonieraldiste näol on ettevõtte arvestuse üks tähtsamaid probleeme. Kasumi-kahjurni arvestusse lähevad amortisatsioonieraldised kui kulud (bilansiline amortisatsioon). Nende suurusest sõltub ettevõtte tulukus (kasumi või kahjumi suurus) teatud perioodil. Seetõttu on maksustatava

kasumi väljaselgitamiseks tootmisvahendite kasutusaeg liikide kaupa normeeritud. Kulude (omahinna) arvestuses tuleb amortisatsiooni (arvestuslik amortisatsioon) nii mõõta, et pärast amortisatsioonieraldiste hindadesse kalkuleerimist oleks ettevõte toodetud kaupade käibest saanud piisavalt rahalisi vahendeid, et hankida ära-tarbitud tootmisvahendite asemele uusi. Amortisatsioon ei ole aga mitte ainult kulude ja omahinna koostisosa, vaid ka finantseerimistegur, sest perioodi amortisatsioonieraldisi, mida tavaliselt äratarbitud tootmisvahendite asendamiseks kohe ei rakendata, on võimalik kasutada teiste tootmistegurite hankimise finantseerimiseks. Igal tootmisvahendil on teatud kindel tootmisvõimsus, mida tuleks võimalikult ratsionaalselt ära kasutada, et tootmisvahenditesse paigutatud kapitalisummad amortiseeruksid ja tulu tooksid.
54 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Seadme tootmisvõimsuse all mõistetakse maksimumtoo-dangut kvantitatiivses ja kvalitatiivses mõttes, mida see seade võib oma tehnilistest omadustest lähtudes ühes ajaühikus anda. Igal seadmel on tehniline maksimaalvõimsus, mille jaoks ta on konstrueeritud ja mida ei saa ületada. See ületab tavaliselt majandusliku võimsuse, s.t. selle tootluse, mis on majanduslikult optimaalne. Ettevõtte jaoks ei ole tingimata oluline tehnilise maksimaalvõimsuse kasutamine, kui võimsuse osaline kasutamine on majanduslikult otstarbekam ja seotud väiksemate kuludega. Kui näiteks mingil mootoril lasta töötada pidevalt täisvõimsusel, siis oleksid mootori kulumine ja kütusekulu toodanguühiku kohta oluliselt suuremad kui osalise kasutamise puhul. Viimane on majanduslikult kindlasti otstarbekam. Osade tootmisvahendite puhul räägitakse ka minimaalvõim-susest, millest vähem ei ole majanduslikult otstarbekas masinat kasutada. Suhet tootmisvõimsuste tegeliku kasutamise ja tehnilise maksimaalvõimsuse vahel nimetatakse tootmisvõimsuste kasutus-astmeks. Igal seadmel on ka teatud kvalitatiivne maksimaalvõimsus, mille ületamine viib kulude suurenemisele, näiteks praagi kas-vu näol. Majanduslikult ei ole otstarbekas selle kvalitatiivse maksimaalvõimsuse mittetäielik kasutamine, sest sel juhul piisaks väiksema tootmisvõimsuse või täpsusega seadmest, mis reeglina ka vähem maksab. Seega on ettevõtte seadmete muretsemisel alati keerulise valiku ees, et oma ülesannete täitmiseks just õige võimsusega seadmed valida. Valik tehakse siin üldjuhul investitsiooniarvestuste (investeeringute hindamise) abil. Tootmisvahendite kasutamise aega ettevõttes võib jagada järgmiselt:
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 55

• ettevõte töötab ja tootmisvahendid on ettevõttes rakendatud; • ettevõte töötab, kuid tootmisvahendid ei ole rakendatud; • ettevõte ei tööta. Tootmisvahendite rakendatuse korral võib eristada nende tegelikku kasutamist ja katkestusi: tootmisprotsessist, häiretest, puhkustest ja isiklikest põhjustest tingitud katkestused. Tootmisvahend on ettevõttes rakendatud, kui ta on ettevõttes üles seatud ja tellimustega koormatud. Tootmisvahendi põhikasutamiseks loetakse tema kasutamist ettevõtte eesmärgi otseseks täitmiseks, kõrvalkasutamiseks aga tema ettevalmistamist põhikasutamiseks (tööks valmisseadmine, materjalidega varustamine, peale- ja mahalaadimine jne.). Tootmisvahendi kasutusaja katkestused võivad olla plaanipärased või mitte. Plaanipärased katkestused on näiteks katkestused tööjooniste lugemiseks, detailide hankimiseks ja transportimiseks, samuti töötajate puhkeajad jne. Mitteplaanipärased katkestused võivad olla tingitud töötajast või häiretest tootmisvahendis endas. Kui ettevõte töötab, kuid tootmisvahend ei ole rakendatud, võib sellel olla rida põhjusi: • puudub tellimus: tootmisvahend on plaaniliselt reservis või on tegemist turust tingitud tellimuste puudumisega; • planeerimisvead: tööjõu-, materjali-, töövahendite, energia- ja infopuudus (puuduvad tööjuhised);

• tööjõu mitteplaaniline puudumine: haigused, tööajast mitte kinnipidamine; • tootmisvahendist endast tingitud häired: remont ja hooldus, rekonstrueerimine, energiakatkestus. Et vähendada katkestusi kasutusaja jooksul, püütakse ettevõttes: • masinate korraliku hooldamisega vähendada masinast endast tingitud katkestusi;
56 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

• vastavate palgavormide ja -süsteemide rakendamisega stimuleerida tööjõudu end maksimaalselt pingutama; • tootmisprotsessi uurimisega vähendada näiteks detailide hankimise jmt. aega. 4 Väga palju sõltub siin turust. Kui mingisuguse toodanguliigi väljalase suureneb, teisel aga väheneb, siis tekivad teatud koh-tades kuhjumised, teistes aga võimsuste mittetäielik ärakasuta-mine. Ettevõte peab selle probleemiga pidevalt tegelema ja turusituatsiooni silmas pidama. Tootmisvahendite ratsionaalse kasutamise probleemid on eriti tähtsad just kõrge tehnilise tasemega ettevõtetes, kus tootmisvahenditega seotud kuludel on eriti suur osakaal.

2.3.3. Materjalid

Mõiste materjalid haarab kõike seda, mida ettevõte oma toodangu tootmisel kasutab: enamasti teiste ettevõtete poolt kae-vandatud, töödeldud või kokkupandud (toodetud) kaubad. See, mis on ühe ettevõtte jaoks lähteaine, on teisele lõpptoodang. Materjalide hulka kuuluvad tooraine, abimaterjalid ja kütus. Tooraineks loetakse materjalid, mis põhikoostisosana lähevad valmistoodangusse. Abimaterjalid on materjalid, mis küll valmistoodangu koostisse lähevad, aga mille osatähtsus selles on koguseliselt või väärtuseliselt nii väike, et nende hulka toodanguühiku kohta pole mõtet määrata (nt. värvained masinate puhul või liim mööblitootmises). Energeetilised jm. abiained on ained, mida kasutatakse tootmisprotsessis, kuid mis ei lähe valmistoodangusse naturaalku-jul üle (süsi, vedelkütus, elekter, määrdeained jne.) Materjalide kasutamise aega ettevõttes võib jagada järgmiselt:
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 57

• töötlemisaeg: aeg, s.o. aeg, mil tööobjekte töödeldakse või ühelt töökohalt teisele transporditakse; • kontrollimise aeg; • seisakuaeg (tootmisprotsessist tingitud vm. seisakud); • ladudes hoidmise aeg (tooraine-, pooltoodete- või valmistoodangu laod). Kuivõrd materjalidesse on tavaliselt paigutatud suured rahasummad, mis vabanevad alles pärast valmistoodangu realiseerimist, siis on ettevõtte jaoks oluline lühendada maksimaalselt materjalide hankimise ja lõpptoodangu tootmise ning turustamise vahelist aega. Seda püütakse teha ennekõike nõudluse täpse määramisega (vähendatakse valmistoodangu varusid) ja tooraine hankimise täpse ajastamisega e. varude minimeerimisega (kontseptsioon "just-in-time-production"). On oluline tagada optimaalsete kuludega materjalide tellimused. Oluliseks probleemiks materjalide puhul on materjalide (ära)kasutamise e. kadude probleem. Materjalikaod võivad tekkida kahel põhilisel viisil: • toodangu valmistamisel tekib töötlemis- või materjaligade tõttu praak; • tekivad jäätmed. On selge, et ettevõtte jaoks eriti ebamajanduslik on praagitoot-mine, kuivõrd siin ei ole raisatud mitte ainult materjale, vaid ka tööjõudu ja tootmisvahendeid. Teatud toodete puhul on osaliselt võimalik tekkinud kulusid katta praaktoodangu müümise teel tunduvalt madalamate hindadega. Jäätmeid ja praaki täielikult vältida pole võimalik. Tuleb aga saadavat kahju püüda minimeerida, kontrollides põhjalikult tooraine kvaliteeti, kasutades ratsionaalseid tootmismeetodeid jne.
58

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Materjalide kasutamine sõltub suuresti tööjõust, selle kvalifikatsioonist ja töössesuhtumisest. Siin on võimalus kasutada mitmesuguseid preemiaid, mida makstakse teatud astmest madalamate jäätme- ja praagiprotsentide puhul jne. Mõningaid jäätmeid on võimalik ka müüa (vanaraud, saepuru jt.) ja sellega vähendada materjalikulusid saadud tulude võrra. Sageli aga luuakse jäätmete kasutamise püüdlustest tulenevalt uusi toodanguliike, ettevõttes tekivad uued osakonnad või lausa uued ettevõtted. Eriti ilmekaid näiteid võib tuua keemiatööstusest, kus algul kasutamiskõlbmatutest jäätmetest, mille hävitamine oli seotud suurte kuludega, on välja arendatud uus toodang, mis kujuneb lõpuks ettevõtte põhitoodanguks. Tooraine nappus ja hindade tõus viivad selleni, et ettevõtted hakkavad jäätmete kasutamisele ning realiseerimisele üha suuremat tähelepanu pöörama. See puudutab ennekõike energiat (heitsoojus), aga ka materjale (vanaraud, kunstmaterjalide jäätmed), mida alles pärast teatud töötlust kas samas või mõnes teises ettevõttes uuesti kasutada saab. Kui tekivad jäätmed, mida pole võimalik realiseerida ega kuidagi kasutada, siis on ettevõte nende hävitamise probleemi ees. Siin on olulised kaks aspekti: • jäätmete hävitamise viis, mis võib üsna oluliselt mõjutada avalikkuse hinnangut ettevõttele; • hävitamisega seotud kulud, mis tõstavad tootmiskulusid ja võivad viia eesmärgikonfliktidele ettevõttes. Tänu keskkonnateadlikkuse kasvule ühiskonnas ja keskkonna-orientatsiooniga juhtimiskontseptsiooni üha laiemale kasutuse-levõtule ettevõtetes, omandab jäätmetega seotud problemaatika ettevõtete jaoks üha olulisema tähenduse ning on sageli üheks tähtsamaks konkurentsieelise väljakujundamise kompo-nendiks.
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED____________________59_

2.4. Ettevõte ja keskkond 2.4.1. Ettevõtte erinevad keskkonnasfäärid
Ettevõtet ei saa kunagi vaadelda lahus sellest keskkonnast, milles ta tegutseb. Nende vahel eksisteerib rida mitmesuguseid seoseid. Ühelt poolt on ettevõte alati mõjutatud oma tegutsemiskesk-konnast, teiselt poolt aga kujundab ise seda keskkonda. Need seosed pole püsivad, vaid on pidevas muutumises ja arengus. Seetõttu on ettevõttele oluline nende arengute pidev jälgimine ja hindamine ning vastavalt sellele muudatuste tegemine oma otsustes. Ettevõtte tegutsemiskeskkonna võib jagada erinevateks sfäärideks, millest igaühes on esiplaanil mingi spetsiaalne aspekt või probleem. Eristatakse • ökoloogilist, • tehnoloogilist, • majanduslikku, • sotsiaalset ja • juriidilist keskkonda (vt. joonis7). 1. Ettevõtte Ökoloogiline keskkond haarab loodust kõige laiemas mõttes. Põhilised probleemid: • nappide loodusressursside kasutamine ettevõtete poolt ja • keskkonna saastamine, mis sageli kaasneb inimeste ja ettevõtete tegutsemisega. Sõltuvalt tegutsemisvaldkonnast, asukohast või muudest tingimustest, peavad ettevõtted rohkem või vähem nende probleemidega (keskkonnakaitse, keskkonna koormamine jt.) tegele-

ma.

60 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Joonis 7. Ettevõtte erinevad keskkonnasfäärid.

Arvestada tuleb seejuures järgmiste põhiliste asjaoludega: • vabu hüvesid jääb üha vähemaks; • kasvab sellealast tegevust reguleerivate seadusandlike aktide hulk; • kasvavad sellesuunalise tegutsemisega seotud kulutused. Ühiskonna keskkonnateadlikkuse kasvuga kasvab ka ökoloogilise keskkonnasfääri roll ettevõttejuhtimisel. 2. Ettevõtte tehnoloogiline keskkond tähendab tehnikat ja selle arenguga kursis olekut. Tehnoloogilise keskkonna üheks oluliseks osaks on loodus- ja inseneriteaduste arengutase kõrgkoolides, samuti tootmise arendamine ning rakendusuuringud, mida teevad või kasutavad konkurendid. Selle keskkonnasfääri olulisust näitavad järgmised asjaolud: • tehnoloogilise arengu (muudatuste) kiirenemine; • toodete elutsüklite lühenemine;
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 61

• tehnika ja tehnoloogia kõrge osakaal kuludes; • uuringute ja tootmise arendamise kõrge riisiko; • oma tehnoloogia kaitse on üha vähem tagatud. 3. Ettevõtte majanduslik keskkond tähendab seda, et ettevõte on osa kogumajandusest ja tegutseb vastava riigi majanduslikes tingimustes. Ettevõte on tihedas sõltuvuses nii oma asukohamaa majanduslikust arengust kui ka maailmamajanduse arengust. Sõltuvalt oma tegutsemisvaldkonnast, varumis- ja toodangu-turgudest, huvitavad ettevõtet andmed rahvastiku arvu ja struktuuri, sisemajanduse kogutoodangu, eramajapidamiste tarbimise, investeeringute, inflatsiooni, tööhõive jne. kohta. Selle keskkonnasfääri arengus võib täheldada järgmisi tendentse: • maailmamajanduse mõjude kasv; • mitmesuguste mudelite ja prognooside osatähtsuse (usaldatavuse) kahanemine; • varumis- ja toodanguturgude kasvav globaliseerumine. Tuleb rõhutada, et maailmamajanduse mõjud tugevnevad ka nende ettevõtete jaoks, kes ise otseselt rahvusvahelistel turgudel ei tegutse, s.t. ei ekspordi oma toodangut ning kasutavad ainult kodumaist toorainet. Ka nendel tuleb arvestada rahvusvahelise konkurentsiga. 4. Ettevõtte sotsiaalne keskkond e. sotsiaalne ja ühiskondlik keskkonnasfäär haarab inimest kui indiviidi ja tema tegutsemist ühiskonnas (gruppides). See on väga keeruline ja kompleksne valdkond, mis jaguneb järgmisteks põhilisteks all-sfäärideks: • perekond, • kultuur, • poliitika, • kirik (sõltuvalt asukohamaast).
62 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Viimastel aastatel on selle keskkonnasfääri osatähtsus oluliselt kasvanud, kuivõrd:

• üha rohkem püütakse ühiskondlikke norme ja väärtusi (väärtushinnanguid) läbi suruda spetsiaalselt selleks otstarbeks loodud institutsioonide ja organisatsioonide poolt; • ettevõtet hakatakse üha enam vaatlema kui sotsiaalset üksust, mis kannab ise sotsiaalset vastutust. 5. Ettevõtte juriidilise keskkonna moodustab ettevõtlust reguleerivate seaduste ja juriidiliste normide kompleks. Võib öelda, et kui nelja eelneva keskkonnasfääri puhul on nende tundmine ja mõjudega arvestamine ettevõtetele soovitav ning aitab kaasa konkurentsieelise saavutamisele, siis juriidilise keskkonnaga arvestamine on ettevõtetele kohustuslik.

2.4.2. Ettevõttega seotud huvigrupid

Eelmises osas jaotati ettevõtte tegutsemiskeskkond erinevateks sfäärideks. Teiselt poolt iseloomustab ettevõtte tegutsemiskeskkonda see, et ettevõttel tuleb oma tegevuses arvestada mitmesuguste gruppidega, kellest igaühel on ettevõttega seotud teatud huvid. Neid gruppe võib nimetada ettevõtte huvigruppideks. Ettevõtte huvigruppide hulka kuuluvad kõik grupid ja organisatsioonid, kes on ettevõttega otseselt või kaudselt, praegu või tulevikus seotud (vt. joonis 8). Esmajoones tuleb siin nimetada omanikke, tegevjuhtkonda (mänedžere), töövõtjaid, võõrkapitaliomanikke, kliente, hankijaid, konkurente, riiki ja ühiskonda. Kõikidel huvigruppidel on antud ettevõttega seotud mingid kindlad huvid, mille tugevus ja mõju ettevõttele sõltuvad konkreetsetest tingimustest. Suures plaanis jaotatakse huvigrupid ettevõttesisesteks ja -välisteks.
HTTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 63
TÖÖVÕTJAD tehnoloogiline

Joonis 8. Ettevõtte väliskeskkond ja huvigrupid. Ettevõttesisesteks huvigruppideks loetakse • omanikud, • tegevjuhtkond ja • töövõtjad.. Omanikke huvitab eelkõige kapitalilt saadav tulu, kapitali säilitamine ja kasvatamine. Omanikke ei saa vaadelda homogeense grupina. Huvid sõltuvad oluliselt sellest, kas on tegemist väikeomanikuga, kellele kuulub tühine protsent ettevõtte aktsiatest või suuraktsionäriga, kellel on otsustav roll ettevõtte jaoks tähtsate otsuste tegemisel. Samuti tuleneb oluline vahe sellest, kas omanik(ud) ise on ettevõttes tegev(ad) või mitte jne. Tegevjuhtkonda (mänedžere) huvitab kindlasti sissetulek, mida ettevõttest saadakse, võimalikult lai otsustusautonoomia,
64 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

huvitav töö, oma ideede realiseerimine, ettevõtte arendamine jne. Töövõtjad on ennekõike huvitatud sissetulekust, töökoha säilimisest, sotsiaalsetest garantiidest, neid rahuldavatest töötingimustest, tunnustusest jne. Üha rohkem levib tendents, et töövõtjaid huvitab lisaks nimetatud aspektidele ka võimalus ettevõtte otsuseid mõjutada, nn. kaasotsustamisõigus. Olulisemate ettevõtteväliste huvigruppidena võiks nimetada • võõrkapitaliomanikke, • kliente, • konkurente, • hankijaid, • riiki ja ühiskonda. Võõrkapitaliomanikke huvitab kindel ja soodne kapitalipai-gutus; kliente neile vajalik toodang soodsate hindade ja nõutava kvaliteediga; konkurente konkurentsireeglitest kinnipida-mine ja teatud kooperatsioon; hankijaid maksevõimeline nõudlus nende toodangu järele, stabiilsed ja soodsad hanketin-gimused. Riigi ja ühiskonna huvid on ennekõike seotud maksudega, töökohtade loomise ja säilitamisega, samuti infrastruktuuri, hariduse, kultuuri, teaduse jne. toetamisega. See, kui oluliselt üks või teine grupp ettevõtte eesmärgipüsti-tust ja teisi ettevõttes tehtavaid otsuseid mõjutab, sõltub konk-reetsetest tingimustest. Kui ettevõtte hangib oma tegevuseks vajalikud materjalid vaid ühelt-kahelt hankijalt, siis on tõenäoline, et nende mõju ettevõttes tehtavatele otsustele on suurem kui paljude hankijate korral. Kui ettevõte on kehvas majanduslikus seisus, siis võib võõrkapitaliomanike mõju eesmärgi püstitusele ja kogu tegevusele kasvada või isegi prevaleerivaks muutuda. Analoogseid näiteid võib tuua kõikide huvigruppide mõju kohta.

3. PROBLEEMIDE LAHENDAMINE ETTEVÕTTES JA EESMÄRKIDE SÜSTEEM
3.1. Probleemide lahendamine ettevõttes
Ettevõtjatel tuleb oma tegevuses lahendada väga paljusid erinevaid ülesandeid ning probleeme ja seda ettevõtte tegevuse kõikides valdkondades (marketing, materjalimajandus, tootmine, finantseerimine, investeerimine, personal). Vaatamata probleemide mitmekesisusele, võib täheldada, et nende lahendamine toimub suhteliselt sarnase skeemi järgi. Seetõttu on võimalik seda protsessi formaliseerida. On mõttekas järgida allpooltoodud skeemi, mis käsitleb mistahes probleemi lahendamist mitmeetapilise protsessina. I etapp. Lähtesituatsiooni analüüs. Lahendamist vajavad probleemid ei ole kunagi a priori olemas, vaid need tuleb "üles leida", s.t. tunnetada. Probleem on olemas siis, kui • esineb lahknevus tegeliku ja soovitud seisundi vahel ning • püüdlus saavutada soovitud seisund. ¤ Nii ühe kui teise, s.t. tegeliku ja soovitud seisundi hindamine võib erinevate inimeste puhul erineda. Nii näiteks on autori36 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Siinjuures peetakse vajalikuks rõhutada järgmisi aspekte. Ettevõte on keeruline sotsiaalne süsteem, • mille käitumist mõjutavad oluliselt seal tegutsevad indiviidid ja nende grupid; • mis tootmistegureid kombineerides toodab teatud hüvesid; • on pidevas vastastikuses seoses keskkonnaga; • on pidevas muutumises, kohanedes uute arengutingimustega ja neid ise mõjutades;

• määrab ise oma eesmärgid, järgides raamtingimustena riigi poolt kehtestatud piiranguid (seadusi); • suunab lõppkokkuvõttes kogu oma tegevuse turuvajadustele. Sellesse määratlusse on sisse toodud ka otsustusorinetatsioon, mis käesoleva õpiku autori arvates haakub väga hästi süsteemiorientatsiooniga. Nimelt peaks ettevõtet alati vaatlema ja analüüsima kui terviklikku süsteemi, mille kõik elemendid on omavahel tihedas seoses ning mille arengu suunamiseks ja juhtimiseks tuleb pidevalt kaaluda erinevaid alternatiive ning langetada otsuseid. Teise küsimuse — millised ettevõtetes esinevatest probleemidest on ettevõttemajandusteaduse uurimisobjektiks — puhul on diskussiooniliseks aspektiks ettevõttemajandusteaduse eraldamine teistest ettevõtte probleemidega tegelevatest teadustest: õigusteadusest, sotsioloogiast, psühholoogiast, tööteadustest jne. Võib öelda, et ettevõttemajandusteaduse uurimisvaldkonda kuuluvad kõik ettevõtte majandusliku tegevusega seotud probleemid, s.t. kogu ettevõttes tehtavate majanduslike otsuste kompleks: • ettevõtte rajamisega seotud otsused: tegevusala, ettevõtlusvormi ja asukoha valik jt.; • otsused ettevõtte eesmärkide kohta;
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 37

• ettevõtte tegevusega seotud otsused: investeerimis- ja finantseerimisotsused, tootmisprogrammi koostamine, tootmismeetodite (tehnoloogia) valik, materjalimajandu-se korraldamine, töötasustamissüsteemide väljatöötamine ja valik, turunduspoliitika väljatöötamine jne. Võib öelda, et ettevõttemajandusteaduse probleemideringi moodustavad kõik majanduslikud otsused, mis võimaldavad ettevõtte eesmärke optimaalselt saavutada. Ettevõte ei saa eksisteerida omaette, isoleeritult, vaid on turgude kaudu seotud teiste majandusüksustega ning maksukohustuse kaudu riigi ja omavalitsustega. Ettevõtte sisestruktuuri ja tema seost erinevate turgudega kajastab joonis 2. Ettevõtte tegevuse võib järjestada järgmisse loogilisse protsessi. I faas: finantsvahendite hankimine rahaturgudelt. II faas: tootmistegurite hankimine: • palgatakse töötajad; • hangitakse tootmisvahendid, mida kasutatakse pikemat aega ja mis ei lähe sellisel (materiaalsel) kujul otse toodangusse (hooned, rajatised, masinad/seadmed, arvutid jne.), vaid kannavad oma väärtuse sellesse üle osade kaupa; • hangitakse materjalid, mis lähevad toodangu koostisse (toorained, abimaterjalid, pool- ja valmistooted) või on vajalikud tootmise tagamiseks (kütus ja abimaterjalid); • hangitakse informatsioon, mis on vajalik sihipäraseks majanduslikuks tegutsemiseks (andmed majandusliku arengu või tarbijate vajaduste kohta). III faas: transformatsiooniprotsess: tootmistegurite kombinee-rimine, mille tulemusena saadakse ettevõtte toodang — pool-või valmistooted. IV faas: toodangu turustamine. V faas: finantsvahendite (taas)vabastamine.
38 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Joonis 2. Ettevõtte seos turgudega: kauba- ja rahavoogude liikumine.

Tegelikkuses toimib niisugune järjekord puhtal kujul vaid ettevõtte loomisel, edaspidi kulgevad üksikud faasid paralleelselt, s.t. ettevõttes täidetakse pidevalt kõiki sellele omaseid funktsioone. Oma tegevuse alustamiseks hangib ettevõte kõigepealt rahalised vahendid oma-ja/või võõrkapitali näol (finantseerimine).
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 39

Neid vahendeid kasutab ta tööjõu, tootmisvahendite ja materjalide hankimiseks (ostmiseks) vastavatelt turgudelt (varustamine). Tavaliselt paigutatakse hangitud tooraine ja materjalid ladudesse (laomajandus).

Lisaks nn. tooraineladudele on ettevõtetes sageli ka pooltoodete ja valmistoodangu laod. Materiaalsete ressursside hankimine, transport ja ladustamine moodustavad ettevõtte materjalimajanduse süsteemi. Tootmistegureid — tööjõud, tootmisvahendid ja materjalid — kombineerides luuakse ettevõtte toodang, s.t. toimub tootmine. Toodang müüakse, sõltuvalt selle profiilist kas edasistele tootlikele käsutajatele (teised ettevõtted) või lõpptarbijatele (majapidamised), s.t. toimub turustamine. Müügist saadud tulud jõuavad tagasi ettevõttesse. Nüüd tegeleb nendega ettevõtte rahandus: kaetakse tootmisvahenditele, materjalidele ja tööjõule tehtud kulutused, makstakse riigimaksud, muud maksed ning laenuprotsendid, tehakse laenu (võõrkapitali) tagasimaksed ja järele jääb omakapitalilt saadav tulu. Osa sellest läheb tootmisvahendite uuendamiseks ning tootmise edasiarendamiseks (investeerimine). Sellega on kogu ringkäik uuesti alanud. Kõik materiaalsete ja rahaliste ressursside liikumised kajasta-takse ettevõtte arvestussüsteemis. Ressursside füüsilise liikumise korraldamine on logistikasüsteemi ülesandeks. Kõik tegevused, mis on seotud inimressursi juhtimisega aga personalijuhtimise süsteemi sisuks. Lisaks nimetatutele on oluline eraldi välja tuua ka organisatsioon ja juhtimine, s.t. ettevõtte struktuuri ning protsesside kujundamine ja kõikide tegevuste ning tegevusvaldkondade koordineerimine.

42

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

kaubandus, pangandus, kindlustus, turism, ühiskondlik sektor, avalik haldus. Joonisel 4 on kujutatud ettevõtte kolmemõõtmelisust: funktsionaalne, geneetiline ja institutsionaalne (haruline) jaotus on integreeritud. Jooniselt näeme, et ükskõik, millist osa me ettevõttest ka ei vaata, on see alati

kolmemõõtmeline ja otstarbekas on seda nii ka käsitleda ja analüüsida. Esiplaanil on funktsionaalne jaotus, kuid tähelepanu alt ei jää välja ka teised jaotuskriteeriumid.
Joonis 4. Erinevate jaotuskriteeriumide integratsioon ettevõttes.

Ettevõtted võivad tegutseda erinevates majandussüsteemides ja sellest tuleneb teatud spetsiifika. Eristatakse: • tegureid, mis ei sõltu kehtivast majandussüsteemist (majanduskorraldusest) e. süsteemi suhtes sõltumatuid (indiferentsed) tegureid ja • antud majandussüsteemist tulenevaid e. süsteemiga seotud tegureid.
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED
43

Esimesse gruppi kuuluvad: 1) tootmistegurid — tööjõud, tootmisvahendid ja materjalid, 2) tegutsemine ratsionaalsusprintsiibist lähtuvalt ja 3) ettevõtte finantstasakaal. Majandussüsteemist sõltumatud tegurid on omased mistahes ettevõttele. See tähendab, et sõltumata majanduskorraldusest, on igas ettevõttes alati olemas kõik tootmistegurid, ettevõte tegutseb alati ratsionaalsusprintsiibist lähtudes ning tema tulud ja kulud on tasakaalus. Ratsionaalsusprintsiibist tulenevalt püüab ettevõte alati saavutada optimumi oma eesmärkide realiseerimisel, s.t. püütakse olemasolevate vahenditega saavutada maksimaalne tulemus või teatud kindel (planeeritud) tulemus saavutada minimaalse vahendite kuluga. Turumajanduses näiteks püüab ettevõte tootmistegureid (olemasolevaid ressursse) kombineerides enamasti oma kasumit maksimeerida, käsumajanduses aga talle määratud tootmisplaani täita. Seejuures võib ettevõte pikemat aega eksisteerida vaid siis, kui ta oma maksekohustustega tähtaegselt toime tuleb, s.t. oma fi-nantstasakaalu säilitab. See kehtib nii turu- kui käsumajanduses, kusjuures turumajanduslik ettevõte peab oma jõududega hakkama saama, käsumajanduses võidakse aga tekkivad fi-nantslüngad riikliku toetuse abil katta. Samas on erinevates süsteemides tegutsevatel ettevõtetel ka oma eripärad. Kui turumajanduses tegutsevaid ettevõtteid iseloomustab ennekõike see, et nad koostavad oma tootmisprog-rammi ja sellele vastavad plaanid turusituatsioonist lähtudes täiesti iseseisvalt (autonoomsusprintsiip), siis käsumajanduses määratakse see ettevõtetele kõrgemalt poolt ja neil tuleb seda vaid täita. Turumajanduses on ettevõtte majandamise tõukejõuks tasuvuse e. tulukuse printsiip, s.t. püüd oma toodan-

40

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

Eelpool kirjeldatud protsessi võtab kokku väärtusahela kontseptsioon, mille kohaselt ettevõtte funktsioonid jaotatakse põhi-ja toetavateks funktsioonideks (vt. joonis 3).
Joonis 3. Ettevõtte põhi-ja toetavad funktsioonid.

i Tähtis on, et ettevõtet vaadeldaks alati kui tervikut, lähtudes põhimõttest, et ahela tugevuse määrab kõige nõrgem lüli. Ettevõtte funktsioonid võib jagada ka 1) kaupade liikumisega seotud funktsioonideks: varustamine, tootmine, turustamine,

laomajandus, transport ja 2) raha liikumisega seotud funktsioonideks: finantseerimine, arveldamine, kusjuures kaubad ja raha liiguvad ettevõttes alati vastassuunaliselt. Lisaks funktsionaalsele jaotusele on mõttekas ettevõtet vaadelda • geneetilisest ja • institutsionaalsest aspektist lähtudes. Geneetiliselt jagatakse ettevõte (ettevõtte tegevus) kolme perioodi (faasi).
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 41

Loomise faasis tehakse otsused tegevusala, eesmärkide süsteemi, juriidilise vormi, asukoha kohta. Tegutsemise faasis on keskpunktis kõik kaupade ja rahade liikumisega, s.t. kogu ettevõtte tegevusega seotud otsused. Siia kuuluvad ka otsused, mida tuleb pidevalt teha seoses muutustega ettevõtte tegutsemiskeskkonnas. Samuti tuleb aeg-ajalt läbi vaadata loomisfaasis tehtud otsused ja neid vajaduse korral muuta. Täiendavalt võib esile kerkida vajadus teha otsuseid teiste ettevõtetega liitumise, iseseisvumise või saneerimise kohta. Tegutsemise faasis võib toote elutsükli kontseptsiooni analoogiat kasutades eristada kasvu-, küpsus-, küllastumise ja langus-faasi. Likvideerimise faas sisaldab endas ennekõike ettevõtte varade müümise, mille eesmärgiks on kõikide võlgade tasumine ja võimaluse korral omanikele nende kapitaliosade täielik või osaline väljamaksmine. Likvideerimine ise võib toimuda erinevatel põhjustel: • ettevõtte eesmärk (ülesanne) on täidetud; • rakendatud kapitali ebapiisav rentaablus või kahjumid, kusjuures perspektiivis pole ette näha majandusliku olukorra paranemist; • pankrot jt. Ettevõtte institutsionaalne jaotamine tähendab seda, et iga ettevõtte puhul saab välja tuua nn. harulise kriteeriumi, s.t. iga ettevõte kuulub alati mingisse kindlasse majandusharru (tööstus, kaubandus, pangandus jne.). Sellest jaotusest tulenevalt ongi ettevõttemajandusteadus jaotatud üldiseks ja spetsiaalseteks õpetusteks, kusjuures spetsiaalsed õpetused tegelevad konkreetsetesse majandusharudesse kuuluvate ettevõtete harust (tegevusvaldkonnast) tuleneva spetsiifikaga. Põhiliste spetsiaalsete ettevõttemajandusõpetus-tena olgu siinkohal nimetatud järgmised haruõpetused: tööstus,

44 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

gu tootmisel ja realiseerimisel saada maksimaalset kasumit, käsumajanduses see puudub.

2.2. Ettevõtete liigitamine

Et diferentseeritult vaadelda ettevõtete juhtimisel esilekerkivaid spetsiifilisi probleeme, on oluline ettevõtteid liigitada. Seda on võimalik teha mitmete erinevate tunnuste alusel. Põhiliste jaotuskriteeriumidena võib välja tuua harulise kuuluvuse, ettevõtte suuruse, ettevõtlusvormi, tehnilis-majandusliku struktuuri, eesmärgipüstituse. I. Ettevõtte haruline kuuluvus (majandusharu, tegevusala). Kui kogumajanduslikku väärtuse loomise protsessi vaadelda tootmisastmete järgnevusena,

siis saadakse järgmine joonis (vt. joonis 5). Igal majandusharul on omad iseärasused ja nendega tuleb arvestada ka ettevõtete juhtimisel. Eri harude ettevõtete toodang ja sellega seoses turud, on erinevad; kulude struktuuris on igaühel teatud iseärasusi jne. On selge, et ei saa täpselt ühtmoodi juhtida näiteks panka ja tööstus- või ehitusettevõtet. Üldmajanduslike (kõigile ettevõtetele ühiste) probleemide kõrval tuleb alati arvestada ka haruspetsiifikat. II. Ettevõtte suurus. Suuruse järgi jaotatakse ettevõtted suur-, keskmisteks ja väikeettevõteteks. Päris ühene jaotuskriteerium puudub, põhiliselt käsutatakse jaotusalusena kolme näitajat: töötajate arv, käive, bilansimaht. Iga näitaja osas on välja töötatud mingid kriteeriumid, millest väiksema või suurema väärtuse korral on vastavalt tegemist suur-, keskmise või väikeettevõttega. Kui näiteks ühe konk-reetse ettevõtte puhul vastavad vähemalt kaks kriteeriumi kol-mest väikeettevõtte jaotusele,' siis võime öelda, et tegemist on väikeettevõttega.
ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 45 Joonis 5. Ettevõtete liigitamine tootmisastmete järgnevuse põhjal.

Praktikas kasutatakse ettevõtteid suuruse järgi liigitades kriteeriumina kõige sagedamini töötajate arvu. Euroopa Statistikaameti (Eurostat) klassifikatsioonis eristatakse nelja suuruskate-gooriat: alla 10 töötaja — mikroettevõtted, 10-49 töötajat — väikeettevõtted, 50-249 töötajat — keskmise suurusega ettevõtted, üle 250 töötaja — suurettevõtted. Tulenevalt ettevõtte suurusest, võib juhtimises välja tuua mitmeid iseärasusi. Nii ei saa väikeja suurettevõte sarnaselt organiseerida näiteks turunduskampaaniaid, kuivõrd selleks eraldatavate ressursside hulk on erinev. Väikeettevõtetel pole tavaliselt võimalik saavutada ka mastaabisäästust tulenevat efekti, kui just ei olda väga kitsalt spetsialiseerunud. Samas puudub aga suurettevõtetel väikestele omane paindlikkus, mis küresti muutuvates keskkonnatingimustes on äärmiselt oluline. Kõigest sellest tuleb juhtimisel ja strateegiate kujundamisel lähtuda.

46 ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED Kuivõrd enamuses riikides on välja töötatud väikeettevõtluse toetamise süsteemid, siis on antud jaotus oluline ka vastavale meetmete sihtgruppide määratlemise seisukohalt. III. Ettevõtlusvorm. Iga ettevõte tegutseb alati kindlas vormis, millega on ühelt poolt määratud Õiguslikud (juriidilised) sidemed ettevõttes ja teiselt poolt teatud organisatsiooni struktureerimisega seotud küsimused. Mistahes riigis kehtivad (lubatud) ettevõtlusvormid on reguleeritud seadusandlusega. Eestis sätestab kõik vastavad küsimused 1995. aasta 1. septembrist kehtiv äriseadustik. Füüsilisest isikust ettevõtja on isik, kes pakub oma nimel tasu eest kaupu või teenuseid, kusjuures kaupade või teenuste müük on tema püsiv tegevus. Füüsilisest isikust ettevõtja vas-

tutab oma kohustuste eest kogu oma varaga. Täisühing on äriühing, milles kaks voi enam osanikku tegutsevad ühise ärinime all ja vastutavad ühingu kohustuste eest kogu oma varaga. Usaldusühing on äriühing, kus vähemalt üks osanik vastutab ühingu kohustuste eest kogu oma varaga, ülejäänud osanikud aga vaid oma sissemakse ulatuses. Vastavalt vastutuse määrale räägitakse täis-ja usaldusosanikest. Osaühing ja aktsiaselts on piiritletud vastutusega äriühin-gud. Piiritletud vastutus kehtib osanike (aktsionäride) suhtes, mitte aga vastava juriidilise isiku suhtes. Mõlema ettevõtlusvormi puhul on seadusega sätestatud miinimumkapitali nõue. Osaühingul on see 40 000.krooni (kuni 1. sept. 1999. a. 10 000.- krooni), aktsiaseltsil 400 000.- krooni (kuni 1. sept. 1999.a. 100 000.-krooni). IV. Tehnilis-majanduslik struktuur. Tehnilis-majandusliku struktuuri aspektist lähtudes võib välja tuua kolm põhilist jaotust. ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED
47

1. Valdava tootmisteguri järgi. Töö- e. personalimahukaid ettevõtteid iseloomustab palgakulude kõrge osakaal tootmiskuludes. Seadme- e. kapitalimahukaid ettevõtteid iseloomustab amortisatsiooni-ja intressikulude kõrge osakaal tootmiskuludes. Materjalimahukates ettevõtetes on tooraine-ja materjalikulu-de osatähtsus kõrge. Energiamahukaid ettevõtteid iseloomustab energiatarbimise kõrge tase. See jaotus on oluline ennekõike kulude kokkuhoiu seisukohalt. Kõige suurem efekt saavutatakse seal, kus kulud on kõige suuremad. Oletame, et mingis ettevõttes moodustavad materjali-kulud 40%, tööjõukulud aga 12% tootmiskuludest. On selge, et 1% kokkuhoidu materjalikuludes mõjutab ettevõtte tulemuslikkust olulisemal määral ja ilmselt ka kiiremini kui 1% kokkuhoidu tööjõukuludes. 2. Valmistamisprintsiipide järgi jaotatakse ettevõtted kahte suurde rühma. Üksiktootmine: samaliigilist toodangut toodetakse ainult üks eksemplar ja seda tehakse valdavalt tellimustootmisena. Tüüpilisteks näideteks on silla-ja laevaehitus. Korduvtootmine: samaliigilist toodangut toodetakse rohkem kui üks eksemplar. Jaguneb omakorda sordi-, seeria- ja masstootmiseks. 3. Valmistamismeetodite järgi jagunevad ettevõtted samuti kahte suurde rühma. Vooltootmine: masinad ja seadmed on paigutatud vastavalt tootmisjärjekorrale. Materjal ja pooltooted liiguvad alati kõige lühemat (ratsionaalsemat) teed pidi.
48

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED Töökojatootmine: kõik samaliigilised tööd tehakse ühes köhas. Toodang (materjal, pooltooted) võib vastavasse töökotta sattuda rohkem kui üks kord. Vooltootmine ja töökojatootmine on kaks äärmuslikku tootmise organiseerimise viisi, praktikas esinevad need sageli kombi-neeritult. Kaks viimast jaotust (valmistamisprintsiipide ja valmista-mismeetodite järgi) on omavahel tihedalt seotud. Nii on masstootmisele kõige sobivam valmistamismeetod sageli vooltootmine, üksiktootmine toimub aga tavaliselt töökojameetodil jne. On veel mitmeid võimalikke jaotusi — asukoha järgi (kohali-kud, regionaalsed, rahvuslikud, rahvusvahelised jne.), eesmär-gipüstituse järgi (nt. kasumit taotlevad ja kasumit mittetaotlevad organisatsioonid) jne. Antud alapunktis peatusime vaid olulisematel neist.

2.3. Ettevõte kui tootmistegurite kombinatsioon 2.3.1. Üldine ülevaade
Ettevõttes rakendatakse inimeste tööjõudu, tootmisvahendeid ja materjale, mida tootmisprotsessis omavahel kombineeritak-se. See kombinatsioon ei realiseeru aga iseenesest nagu mistahes looduslik protsess, vaid on inimese planeerinus- ja organiseerimistegevuse tulemus. Need on nn. dispositiivsed tegevused, mis kuuluvad inimtöö kategooriasse nagu treiali või sekretäri poolt tehtav töögi. Siiski on otstarbekas eristada kaht põhilist inimtöö lüki —juhtivat e. dispositiivset tööd ja juhitavat e. täidesaatvat tööd. Sellest tulenevalt eristatakse ettevõttemajandusteaduses nelja ettevõtte tootmistegurite gruppi:

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 49 • juhtiv e. dispositiivne töö (planeerimine, organiseerimine, korraldamine ja kontroll); • juhitav e. täidesaatev töö (vahetult tööobjektiga seotud töö); • tootmisvahendid (krunt, hooned, masinad, seadmed, tööriistad); • materjalid (tooraine, põhimaterjalid, abimaterjalid, kütus). Kolm viimatinimetatut on elementaartegurid e. objektiga seotud tegurid, kuivõrd nad on tööobjektiga vahetus seoses. Nende rakendamist juhitakse dispositiivse (tuletatud) teguri poolt. Juhtiva ja juhitava töö eristamine on tinglik, sest ettevõtte juh-timisastmete hierarhias on peale tippjuhtide (omanikud, äriju-hid) veel juhtivad jõud, kes vaatamata oma iseseisvale otsustusõigusele teatud küsimustes, peavad ühtlasi täitma kõrgemalseisvate instantside korraldusi, s.t. olema samaaegselt nii juhtijad kui juhitavad. Sellest tulenevalt võib dispositiivset tegurit veel edasi liigendada — originaarseks ja derivatiivseks koostisosaks. Originaarse osa puhul tuleneb autonoomne otsustamisõigus omandusest, derivatiivse korral aga on otsustuskompetents ettevõtte juhtkonna korraldustega rohkem või vähem piiritletud. Ka siin ei saa erinevate liikide vahele ranget piiri tõmmata. See, kas piir on tõmmatud juhtimishierarhias "madalamale" või "kõrgemale", sõltub põhiliselt juhtimisstiilist (autoritaarne juhtimine, kollegiaalne juhtimine jt.) ja rakendatavatest juhti-misprintsiipidest. Viimastel aastatel on üha rohkem hakatud rääkima veel ühest tootmistegurist — informatsioonist. Informatsiooni roll ettevõtte tegevuse juhtimisel kasvab pidevalt. Ettevõte vajab infot erinevate turgude, tehnoloogiate, toodete, materjalide, juhtimismeetodite jne. kohta. Ilma vajalikku informatsiooni omamata ei suuda ettevõte konkurentsis püsida. Sellest tulenevalt võib õigustatuks pidada informatsiooni käsitlemist iseseisva
50

ETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED

nimetatud tootmistegurina. Ettevõttemajandusteaduses on probleem jäänud siiski veel diskussiooniliseks. Kui edaspidi räägitakse lähemalt igast ettevõtte tootmistegurist eraldi, siis peaks silme ees olema järgneval joonisel kajastatud lihtsustatud jaotus. Tootmistegurite hindade alusel kujunevad ettevõtte kulud. Ettevõttemajandusteaduses vastandatakse tootmisteguritele mit-meid erinevaid kululiike- palgad, toetused, sotsiaalsed väljamaksed, materjali-, amortisatsiooni-ja intressikulud jne. Järgnevalt peatutakse pikemalt tootmisvahendite ja materjalidega seotud problemaatikal. Tööjõuga seotud probleeme käsitletakse personalimajanduse osas. 2.3.2. Tootmisvahendid * Kaasaegsetele ettevõtetele on iseloomulik väga kõrge tööjõu tehnilise varustatuse tase. Kui aastakümneid tagasi olid masinad ja tööriistad abivahenditeks, et tõsta inimtöö tulemuslikkust, siis nüüd on nad sageli "täiesti iseseisvunud". Paljude masinate puhul pole inimeste "abi" enam vajagi, sest need toodavad, transpordivad, registreerivad ning arvestavad täisautoETTEVÕTE: TEOORIA JA RAKENDUSED 51

maatselt, piisab vaid nende reguleerimisest ja kontrollimisest juhtimispuldi abil. Ettevõttes tulenevad sellest mitte ainult tehnilised, vaid ka väga tõsised majanduslikud probleemid. Kulud tootmisvahenditele ületavad paljudes ettevõtetes mitmekordselt tööjõu-ja ma-terjalikulusid. Seetõttu omandab erilise tähtsuse tootmisvahendite ratsionaalne kasutamine (koormamine). Tootmisvahendite hulka kuulub kogu tehniline aparatuur (masinad, seadmed ja iga liiki tööriistad), mis on ettevõttes olemas; samuti maatükid ja hooned, liiklusvahendid, transpordi-ja bürooseadmed (esmajoones arvutid) jmt. Tootmisvahendite all ei tule seega mõista mitte ainult neid masinaid ja seadmeid, mida rakendatakse vahetult

tootmisprotsessis, vaid ka neid, mida kasutatakse ettevõtte juhtimises, ennekõike arvepidamises ja müügi korraldamisel, aga ka teistes valdkondades. Põhilised tootmisvahenditega seotud probleemid ettevõttes tekivad seoses sellega, et masinaid ja seadmeid ei "tarbita ära" korraga, ühe ringkäigu e. tootmistsükliga, vaid seda tehakse rea aastate jooksul. Tootmisvahenditel on teatud kindel eluiga — tehniline kasu-tusaeg. See on ajaperiood, mille jooksul seade annab tehniliselt laitmatuid tulemusi. Tootmisvahendi majandusliku kasutusaja all mõistetakse ajaperioodi, mille jooksul on majanduslikult otstarbekas mingit seadet või masinat kasutada. Kui ettevõte ostab ühe masina või seadme, siis seob (investeerib) ta sellega suured rahasummad reaks arvestusperioodideks. Need summad peavad olema masina või seadme majandusliku kasutusaja lõpuks toodangu ja teenuste müügi kaudu uuesti vabastatud ja ka nendelt intresse saadud. Ettevõttel tuleb kõigepealt ära hinnata seadmete majanduslik kasutusaeg ning määrata õigesti väärtuse vähenemine, mis aastate jooksul toimub. Plaaniliste arvutuste alusel väljaselgitatud