ERITI ERILISELT ESINEVAD ERINEVAD KORDUSED

7.02.2018

Mis? Kus? Talgujate Võõ imaluste Vaä rava Virtuaalklubi 53. kõkkusaamine
Skype´is

Millal? 9. jaanuaril 2018 kell 21.00 – 23.06

Kes? Agu, Ene, Juss, Jüri, Margus, Mati, Tiina, Ülar ja Valdo

Millest? https://www.online.ee/sharefile.php?shareid=2e747753-e718-4159-96c9-d49bb73ec3b2

1.Rütmidest muusikas ja muus (Salvestuse algusest 40minutit)

2. Üks eriline tee muusikalisse usku (40min – 60min)

3. Muusikast ja vaimsusest (60min – 1h26min)

4. Tervest vaimust (1h26min – 1h55min)

5. Vanakeste vaimuvärskusest (1h55 – 2h06min)

EESSÕNA: SISUKORRA SÕNASTUSE JA PEALKIRJA PÕHJENDUS

Eks õlnud ju nii, et kõõ igepealt kõõ nelesime ruä tmidest. Siis raä aä kis Agu aä ra
õma muusikausku inimeseks kujunemise lõõ. Siis tuli Tiina vaä lja
kuä simusega , mida mõõ ista muusika juures sellise mõõ iste nagu spirituality
all. Siis kuä sis Agu Enelt, kas haridusfõõrumi kõnverentsil ka nõõrte
Maapaä evast juttu õli ja meenutas, et Tõõmpeal esinenud õõ pilased
tõõ statasid teadmiste õmandamise kõõ rval uä litaä htsa prõbleemina meie
nõõre põõ lvkõnna vaimse tervise. Nõ ja klubiõõ htu lõõ pus refereerisin ma
uä ht aä sjalõetud artiklit, kus rõõ õõ muks talgujate eakamale õsale õli aä ra
tõõdud mitmeid õõ pivõõ imekuse naä itajaid , milles vanema generatsiõõni
esindajad nõõrtele lausa pika puuga aä ra panevad. Ja õngi luä hidalt kirjas,
millest tõl teisipaä eval jutt kaä is 

Aga tegelikult? Aga tegelikult kaä tkeb nende viie punkti alla mahutatus
tõhutu mõõ ttelaeng , mis pani taas pea tõä õä le, tuletas meelde meie
eelmisi klubiõõ htuid ja meistriklasse ja suä nnitas uä ha uusi teist ja kõlmat
jaä rku turgatusi.
Eks õle selle klubiõõ htu kajastuse pealkirigi sedalaadi „suä nnitiseks“:Eriti
eriliselt esinevad erinevad kordused

Meenutan, et uä sna sarnane pealkiri õn uä hel meie varasema klubiõõ htu

kajastusel juba õlnud: See õli 24 klubiõõ htut tagasi, nõvembris 2015:

Eriti eriliselt erinevad

https://www.scribd.com/document/291649361/ERITI-ERILISELT-ERINEVAD

Toona käis jutt sellest, kuidas ja mispärast (tänu taevale) me ise üksteisest
„eriti eriliselt erineme“. Olgu meenutuseks sellest kirjatükist mõned lõigud:
„Need pole enam mingid õrnukesed ja vaevumärgatavad „uue võrsed“, vaid „täie rauaga“
paugutavad ja meie kallal toimetavad „riistapuud“, mis meile oma nõudmisi esitavad ja
mitte vaid meie elukorraldust, vaid suisa meid endid „oma näo järgi“ ümber kujundavad,
meid „parandavad“ ja meile lisaseadmeid külge monteerivad. Globaalse hariduse
megamasinas oleme eneselegi märkamatult ennast lasknud ümber kohendada, et mitte
Suurest Süsteemist välja langeda“.

„Alles talgujate taastegutsemise aastatel jõudsime arusaamisele, et olles ajaloolised

subjektid, ei piisa säärasest antud situatsioonist tulenevast enese positsiooni
paikapanemisest, vaid tuleb vaadata eneseks saamise „lugu“ kui juhtunut, teadvustada
seda, mis meiega siin ilmas aset on leidnud: seega mitte enesemääratlus, vaid
eneseteadvustus. Enese kui grupi, kui koolkonna seostatuse teadvustamine. See on meie
kuuluvusliku, taksonoomilise määratelu protsess. Ühisjoonte väljatoomine eriti just ajalises
kulgemises, päritolus. https://www.scribd.com/doc/151047776/ENESETEADVUSTUS-VERSUS-
ENESEMAARATLUS

Aga see pole veel „piisav“ meie eriti teistest erineva erilisuse esiletõstmiseks. Selleks on vaja
jõuda meist igaühe unikaalsuseni. Ja nende uunikumide kui erinevate maailmade ansambli
erilise koosolu, erilise koosluse tunnetamiseni. Ja ehk ka selle tunnetamiseni, et säärases
koosluste erilisuses, ainulaadsuses pole midagi iseäralist, et samuti nagu iga inimene siin
maamunal on ainulaadne, ainuke selline „kooslus“, nii on ja peabki see olema ka mistahes
sääraste koosluste kooslustegi korral. Seega, kui eelmisel, eneseteadvustuse tasemel, on
tegemist enese kuuluvuse leidmisega kellegi hulka, sekka, seltsi, liiki, perekonda,
järeltulijaks, edasiviijaks, siis enesetunnetuse tasand ongi tunnetele tuginev eristumise
tasand, kus lihtsalt hoomatakse, tunnete rajale jõudnuna leitakse see miski, milles mina ja
sina eristume, erineme, lahkneme, välja paistame, silma torkame, kõrvu kostame, meelde
jääme, teisiti mõtleme, teeme, tunneme. Kõige puhtamal kujul saabki säärane eristav
võrdlus aset leida „üks teise suhtes“.

Kuna maailm on „veel“ selline, mis võimaldab pluralismi edendada , st selles avanevaid (või
peituvaid?) eluilmu eristada, siis lähtugemgi sellest, et meie maailm ei ole „üheselt võetav“:
ta on küll, kuid ei ole vaid näitelava, võitlus, ühiskondlik lepe, kaasuste lahendamine,
armastus ja mis kõik veel. Ja kas kahjuks või õnneks ei ole meist kellelgi ei tõe kuulutamise
monopoli ega heaks ja halvaks jaotamise volitust. Küllap siiski õnneks. Sest mul ei lähe
meelest GP julmad, kuid mu meelest õiged sõnad ühele enesekindlale tõekuulutajale ja
headeks-halbadeks jagajale: „Kui te nii hästi teate, mis on tõde, mis vale ja kes on head, kes
halvad, mille pagana päralt te vaeseid tudengeid piinate. Teie õige koht on olla
koonduslaagris ülevaataja!“

Oma eraldi eluilmadesse jäädes on meil kõigil oht „oma mulli“ suuremaks puhuda, kui ta
seda „väärt“ on. Aga selleks ju sõbrad ongi, et ühel ilmal mitte lasta võimust võtta!“

Miks mul oli vaja seda vana juttu korrata?

Aga ikka selleks, et põhjendada käesoleva kirjatüki pealkirja, et kinnitada: Meie,

eriti eriliselt erinevad (ja samas samased1 ) talgujad tegime oma jaanuari
klubiõhtul tegemist eriti eriliselt esinevate erinevate kordustega. Me ei ütle, et
ah, jälle see, vaid oo, taas see … no näiteks antud juhul Gilles Deleuze´i pool
sajandit vana „Erinevus ja kordus“ ja oo, taas see võrratu Margus Oti järelsõna
„Deleuze´i murrang“2 sellele tema enda tõlgitud raamatule.

Turgatas, et sellest järelsõnast mõttekilde välja noppides on võimalik teha

sujuv üleminek eessõnalt jaanuari klubiõhtu „põhipunktide“ juurde, alustades
just nimelt kordusest, rütmist,perioodist:
„Ühest küljest mingid kordused, rütmid, perioodid (AB, AB, AB, …) ja teisest küljest nende
kohal vaim, mis neid „kontempleerib“3. Kontempleeriv vaim on korduse geneesi tingimus,
ilma milleta kordust ei moodustu – pakub Deleuze ka korduse puhul välja uue kujutluspildi …
millega me liigume lähemale kordusele temas eneses … mitte allutatuna samasusele ja
sarnasusele.

Kontempleeriv vaim hoiab “üht“ juhtumit alles, kuni ilmub „teine“

…Kontempleeriv kokkutõmme on aja süntees … tekib kontempleeriva vaimu sees enne

igasugust mälu ja refleksiooni … See on harjumuse ja sellele vastava ootuse või ennetuse
1
Toetu talgujate positiivse dialektika samasuste erinevuse ja koostöö seadusele.

2
Agu pani selle talgujate foorumisse üles http://talgujad.tartu.ee/14_algus/Margus_Ott.pdf

3
Contemplor – (com+templum) lähemalt vaatlema, silmitsema, silmas pidama, tähelepanelikult
vaatlema, läbi mõtlema, kaalutlema
Templum – auspiitsideks valitud koht, vaatluspiirkond, jumalate austamiseks valitud püha koht,
pühamu, tempel, ruumala , templa mundi on maailmaruum, templa caeli taevalaotus
auspiitsid (ld auspicium < avis lind + specere vaatama) • aj augurite ennustused; piltl ended,
ettetähendused, paljutõotav algus; kaitsev hool
vald. Olles kokku tõmmanud hulga sündmusi AB, AB, AB ootab või ennetab vaim A ilmudes
Bd. Sellega võetakse vaimupinnal kordustest välja erinevused

Kordus iseeneses pole monotoonne „üks ja sama“, vaid puhas eristumine – tema tuumaks on
täielik eristumine, puhas muundumine („riides kordus“) ning monotoonne „sama asja“
kordumine on kõige vaesem oluviis, kõige äärmisem kiht („paljas kordus“)“.

Juba selles Deleuze´i peateose tõlke järelsõnas vihjab Margus Ott Hiina taimse
ja aednikulise lähenemise filosoofia sobivamusele segadiku ja korra
vaheldumisi kirjeldamiseks, võrreldes Platoniga, kel teatavasti demiurg loob
paradigma abil kaosest korra. Hiinlastel aednik, kreeklastel potsepp. Päris
põhimõtteline erinevus.

Vanade hiina filosoofide delösiaanliku lugemise värskema visandi 2016.aasta

oktoobrist leidsin Margus Oti blogist: „Deleuze’i ja hiina filosoofiapärimuse vahel on
ajast ja kultuurist tingituna muidugi olulisi erinevusi või isegi ühitamatusi, mida tuleb arvesse
võtta, aga üleüldiselt öeldes – kas mõttekas ühendus ja tõlkimine ei käigi mitte ühitamatute
vahel? Ühitamatu ühitamine on individutatsiooni printsiip Deleuze’i järgi: kui erinevad
erinevused tuuakse kokku, paardatakse, tekitamani siseresonantsi (tekitamani resonantsi,
mis loob „sisemuse“ ja indiviidi; tekitamani sisemuse, mis resoneerub). Ja pealegi ei tundu
Deleuze ja hiina pärimus nagu siga ja lennuk, vaid nende vahel saab tuua olulisi afiinsusi.“
http://hiinafilosoofia.blogspot.com.ee/2016/10/delosiaanlik-hiina-filosoofia-lugemine.html

Need sissejuhatavad laused sellele „delösiaanlikule lugemisele“ , eriti need

read, mille punaseks värvisin, peaksid lisama värvikust kogu minu pikaks
veninud eessõnale . Samas ei saa ma aga kuidagi seda veel lõpetada, kuna
siis jääks avaldamata üks väga oluline kolmandat järku turgatus, mis
„Erinevuse ja korduse“ järelsõna taaskordsel refereerimisel siin ja praegu
pähe kargas: KONTEMPLEERIMINE! KONTEMPLATSIOON! Mu „klubiõhtute
kajastustele“ 4 nime panekul on meie aulik klubimeister tihti tunnistanud
omamoodi „turkseisus“5 olemist: Nimetades neid refleksioonideks, on ta
4
Vt https://www.scribd.com/document/260572600/HELMEKUU-HEIASTUSED

5
Vt sõna „turk“ tõlgendust Margus Oti blogis: „Pidades silmas seda, et “turgatama” tähendab
nii ununenu meeldetulemist kui ka millegi uudse peale tulemist, võiks selle sõnaga kokku tuua
platonliku anamneesi ja budistliku virgumise ehk taipamise 悟. Turgatus on see, kui kaob
turk, tõrge, pidur mälu eest, Lethest sissekaanitud unustusevedelik lahtub; või kui hajub
nõmeduse turkloor valgteadmise eest.“ http://ajajalg.blogspot.com/2013/06/turgatas.html

https://www.scribd.com/document/180634438/TURGATUSE-TURGATUS
enamasti nagu vabandades lisanud, et eks need mingis mõttes ikka
refleksioonid ole. Praegu neid Deleuze´i komtemplatiivse vaimu kohta käivaid
mõtteid läbi enese taas tekitamani siseresonantsi läbi elades tundsin „kogu
täiega“, et „kontemplaatoriks olemine“ ongi tabavaim kirjeldus sellele, mis
mind meie klubiõhtute kajastuste kokkupanemisel, komponeerimisel, aga
tegelikult just kontempleerimisel iseloomustab.

Margus Ott kirjutab jõulueelses Sirbis: „Põhjamaades on talv ja talvine pööripäev

loomuldasa kontemplatiivne aeg.“ http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c 21-teadus/tagasihoidlikkus/

Küllap loomuldasa tuli just kontemplatiivsel ajal kontemplaatorile turgatus

kontempleerimisest kui oma tegevusest ja komplentatsioonist kui selle
produktist 

Aga enne asja juurde asumist veel mõni rida „MinuIset“ korduste kohta:
Sada päeva veel!...Siis veelkord sada...
Juba sajas kord käib saja päeva ball...
Aga ikka pole ma veel vaba.
Sellepärast olengi ma peast nii hall .

1. Rütmid muusikas ja muus / rikutud rütmid, ajalised

struktuurid ja ruumilised mustrid, Fibonacci ja fraktalid
KAS EI SAA SEST RÜTMIST RÄÄKIMISEST ÜKSKORD OMETI VILLAND?

Klubiõhtu salvestuse 18minutil 20sekundil arvab Agu, et selle rütmi jutuga

paneme väga palju energiat lahtisest uksest sisse murdmisele. Ta toob oma
väite kinnituseks kaks füüsikalist näidet: Kõigepealt selle, et keerulisi
protsesse (ka muusikat – V.R.) on võimalik vaadata kui lihtsate harmooniliste6 (

6
Sõna "harmooniline" pärineb ise muusikast, mis oli vanasti üks füüsika osi. Muusikas
tähendab harmoonia helide tonaalsuste sobivust - nagu selgub, on seegi kirjeldatav
püsiva sagedusega võnkumiste abil. Nii kirjutab harmoonilise võnkumise artiklis eesti vikipeedia.:-)
sinusoidaalsete) võnkumiste superpositsiooni (nn Fourier´ teisendused, 1822)
ja teiseks, et ka Maal elu tekkimise taga on olnud füüsikas kahe keha
probleemina ( Newton, 1627) vaadeldav Maa kindla perioodiga tiirlemine
ümber Päikese ja ümber oma telje. Seega küsimused juba sadu aastaid tagasi
klaariks tehtud.

Selle peale provotseeris Tiina, et kui rütmi all mõelda tsüklilisust,

perioodilisust, siis miks üldse ajada taga keerulisi definitsioone, mis iga
erineva alaga tegelevate seltskondade puhul üksteisest suuresti erinevad.
Pigem olgu üks ühine.universaalne keel , milles kõneldut kõik võrdselt ja
ühtmoodi mõistaksid.

Selle peale tuli Agu taas oma jutuga, et selleks ühtmoodi arusaavaks karjaks
sundimiseks läheks tarvis väga palju okastraati.

Agu ja Tiina sõnavõtte järelkuulates tuli tahtmine siia üles panna üks meie
virtuaalklubi algusajast, 2013. aasta suvest pärit kirjatükk, meenutamaks, et
(neo)reduktsionilistlik keerukuslikkuse taandamise komme lihtvõnkumiste
superpositsiooniks, kahe keha probleemiks kas perturbatsioonidega või ilma,
dipooli kiirguseks, ainest vormi kaudu sisule murdmise kolmnurkadeks või
milleks muuks selliseks iganes, on meile, kes me oma mõtlemise baasi saanud
natuurfilosoofiliselt Euroopa haridusliinilt, nii omane ja küllap lausa
paratamatu: https://www.scribd.com/document/147569126/NEOREDUKTSIONISM-TALGUJATE-
MANGUMAAL

Nagu juba Maailma veerekese seeria alguses

Rachya
https://www.scribd.com/document/146509958/MAAILMA-VEEREKESE-PAAL-Esimene-ots
Arzumanyaniga nõustudes kokku leppisime, ei ole selles ju midagi hullu, kui
talgujad oma mänguväljaku selles otsas, kus jäävust ja korda hoitakse, seda
just säärasel reduktsionistlikul moel tehakse. Unustamata selle kõrval
metafoorilist lähenemist, mis ju ka sellises täppisteaduses nagu füüsika alati
vohanud on ( alates juba igasugu „väljadest= põldudest“ ja lõpetades
osakeste „sarmide“ ja „veidrustega“). Ja muidugi arvestades, et lisaks
eeltoodud kahele mudelite ehitamise viisile on olenevalt püstitatud
ülesannetest võimalik konstrueeride palju erinevaid mudeleid, mis eelmistega
isegi vastuolus võivad olla. See tähendab meie kuulumist pluralistide,
täpsemalt öeldes, kriitiliste pluralistide hulka.

Eks ole sellise mitmepalgelisuse kinnituseks ka Agu enda poolt paar

nädalat pärast klubiõhtut talgujate foorumis jagatud link
http://talgujad.forum.co.ee/t477-aleksander-levintov#1258

Aleksander Levintovi läkitusega oma lapselapsele Vanjale https://docs.google.com/viewer?

a=v&pid=sites&srcid=emhpdGVuZXYubmV0fGFsZXZpbnRvdnxneDo2OWIzNWMwODRiODVhNWMz , mida

talguakadeemias võiks analüüsida kui üht suurepärast metafoorilise

lähenemise näidet.

Kuulatagem, mida see vana ODI-lane räägib muusikast ja rütmidest:

Lainemurdu kuulates: „ Kust leiab muusik meloodiad, selle harmoonia? - Mõõtlikult ja

rütmiliselt hingab inimene, mõõtlikult ja rütmiliselt hingab ookean, kõik muu helide ilmas on
kaootiline. Ja inimene mõtles hämmeldunult: kas olen tõesti ainumas olend, kes valdab
rütmi?

Muusika – see on harmoonia. Ja mõelduna ühe inimese poolt on omane ja mõistetav

teisele . Muusika elab meis … ja koos sellega täidab enesega kogu maailma, kogu ruumi,
kogu eetri. Helilooja ju oskab helide maailmast välja tuua helide harmoonia…
Hindudel nimetati jumal Harmooniat Tühjuseks, ta oli talumatult kaunis, kiirgav,
sõna otseses mõttes pimestav, mitte millegi sarnane . Temast – harmoonilisest tühjusest -
ilmus kõik: nii jumalad, nii inimesed, nii asjad, nii sõnad kui ideed. Ja sinna nad kõik ka
kaovad.
Ja mis tähelepanuväärne: muusikaline Harmoonia, taevasfääride Harmoonia on
tõepoolest primaarne, just nimelt sellest pudenevad ja valguvad välja konkreetsed helid,
kordused, kahinad, sosinad, mürinad, visinad ja susinad ... Aga helilooja taastab muusikalise
ilu ja harmoonia, toob meile tagasi kosmilise korra. Eriti hästi on seda kuulda Bachil, mis
nii vapustavalt käib kokku Hubble teleskoobi kaadritega.
… Ka poeesia on tagasipöördumine taevase harmoonia sõnadele. Mulle näib, et
poeesiat õpetati inimestele palvetega : omavahel rääkisid inimesed karjudes nagu loomad ,
aga oma jumalate poole pöördusid püüdes kõnelda vaikselt ja oma hingamise taktis. Sestap
on poeesia nii rütmiline … ja nad püüdsid palvetada vaikselt, kuid parimate , haruldasimate
ja kallihinnaliste sõnadega, sestap on poeesia nii ilus ja kergelt seostub muusikaga
…Inimene on väga keeruline riist, selliseid Maal rohkem pole: justkui samade
organitega me võime vaadata nagu paljud teised olendid , aga võime ka näha, mida pole
kellelegi teisele antud …. Sokrates ütles, et inimene on silmaga püüdja – püüab ja hoiab oma
kujutluses. Inimene võib ka kuulata, aga võib ka kuulda , st mõista ja kuulatava .meelde
jätta. Nii on kõigega – me tajume maailma füüsiliselt ja intellektuaalselt.
…Inimaju on kõige keerukam ja tähtsam detail inimeses – sellega tunneme ja
dumajem, aga EI MÕTLE MEIE JA SELLEGA See ühtne ja imeilus maailm on veel ka
arukas . Tema mõtleb.
 Lefebvre´i Kosmiline Subjekt: tema pani toime ilmakorralduse korrektsiooni ja
Hea ja Kuri pole nüüd võrdsed, vaid hea ja kurja vahekord vastab kuldlõikele
Ф = 1.62
… MÕTLEMINE NAGU MUUSIKA TÄIDAB KOGU MAAILMA. Igal meist on voli
temasse lülituda või mitte. Mõtlemine ei opereeri Hea ja Kurjaga, aga et ta ei muutuks
Omavoliks või Kurja relvaks, on vaja Südametunnistust.
…Tänu sellele, et maailm on nii imeliselt korraldatud, nii ühtne, ilus, harmooniline ja arukas,
võib ühe inimese leitu olla teisele mõistetav.“

Siinkohal võiks olla üks pilt, mis seoks kuuldekujutlused ookeani ja inimese
hingamise rütmidest visuaalsete kujunditega teistest, ruumilistest rütmidest,
millest klubiõhtul kõneles Tiina.

Aga ma lükkan selle veel veidikeseks edasi, et veel natuke tugevdada tunnet
mõtlemise ja muusika maailmatäitmisest ühe väikese katkega Margus Otilt:

http://vabakond.blogspot.com.ee/2012/08/deleuzei-murrang.html

„Me ise sotsiaalsete olenditena jõuame kätte üheskoos sotsiaalse (või pühaduse) välja ja selle
probleemidega, väesoleva struktuuriga. Selles mõttes pole intensiivsusmõtlemine mingi
suvalisus, meelevaldsus, kaootilisus vms. Küsimus on selles, et kogeda maailma intensiivsena
– umbes nagu kunstnikud teevad meie tajuvõimega. Ma olen korduvalt maali vaadates või
muusikat kuulates otsekui füüsiliselt tundnud, kuidas mu tajulised klombid-harjumused üles
sulatatakse ja mingid tajurõhuasetused pääsevad taas liikvele, nii et saab tajuda teisel moel,
värskemini. Filosoof teeb seda mõtlemisega. Filosoof mitte niivõrd ei loo mõtteid (ehkki ka
seda), kuivõrd sulatab mõtte üles. Ka näiteks ühiskonnapilt tuleb üles sulatada, see tuleb
taasintensiivistada, et tuleks välja, mis on seal oluline ja mis mitte – ainult nii saab teha
“jätkusuutlikku” poliitikat. Tavakasutuses on lihtsalt ühed jupid (“arvamused” jms) teiste
kõrval, käesolevaina, produktidena – nõnda nagu tavainimese foto või joonistus, mille osad ei
läbista üksteist, nii et ei teki võimenduvat koostoimet“.
Aga kui siiski mõelda nagu Gilles Deleuze ja temast palju mõelnud ja öelnud
Margus Ott, siis … eks ole ju iga tiir, mille Maa ümber Päikese teeb, täiesti
ainulaadne ja eriline oma igikorduvusele vaatamata! Või võlgneb see erilisus
just tänu igikorduvusele, mis annab Kontempleerivale Vaimule võimaluse
pärast järjekordset Talve oodata uut Kevadet, mis ehk saja aasta pärast võib
tulla „sama kaunis“ kui kunagi koos kallimaga läbi elatu.

Rütm on algus ja selle kadu on ots. Rütmist algab elu, jõuab

muusikas kõiki- ja kõikehaaravuseni, koos- ja kokkukõlamiseni ning
sestap peaks meil olema sellest enim õppust võtta !

2. Agu eriline tee muusikalisse usku / füüsikud ja mittefüüsikud,

vabad kunstid ja mitmekülgsed inimesed, kogukondades ja oma nišides

Ometi, nii naljakas kui see ka ei tundu, jätkuvad madinad selle ümber, millised
teadused, kunstid, „distsipliinid“ ikkagi milliste teiste alla või sisse kuuluvad.
Veelgi enam, täiesti tõsiselt võetakse ette arutada, mis puhul on kellelgi õigus
istuda ühise laua taha ja kellele kuuluvad seal eesõigused.

Kui meie Vikipeedia autorite väitele, et „vanasti oli muusika üks füüsika osi“
võib naljatamisi lüüa isegi tõe templi ( jagades nagu „vanasti“ kogu maailma
füüsikaks ja metafüüsikaks), siis Analüütilise filosoofia seminari XX aastapäeva
kogumikus Piret Kuusk7 (neiuna Keres) ei tee nalja, kui ta kirjutab:“Paneme
tähele, et naturalistlikust vaatekohast moodustavad filosoofid-metafüüsikud ja
loodusteadlased-füüsikud ühise kogukonna, kus viimastel on eesõigus oma parimate teooriate
põhjal leida maailma koostis. Olles ise tegev teoreetilise ja matemaatilise alusfüüsika alal,
tundub mulle, et see on matemaatikute suhtes pisut ülekohtune. Umbes nii, et filosoofid ja
loodusteadlased istuvad lauas ja arutavad, mida teha matemaatikutega. Mina tahaksin näha
matemaatikuid täieõiguslikena istumas sealsamas, kohe füüsikateoreetikute kõrval“

Analüütilise filosoofia seminari käimalükkajale Madis Kõivule (1929 -2014)

kaheksakümnendail aastail koolifüüsika ühingus ettepanukut tehes hakata

7
Piret Kuusk „Matemaatika, füüsika ja metafüüsika“ Filosoofia ja analüüs. Analüütilise filosoofia seminar 20.
Koostanud ja toimetanud Bruno Mölder ja Jaan Kangilaski. Tartu: EYS Veljesto Kirjastus, 2011. 284 lk.is
kirjutama füüsika õpikut gümnaasiumi humanitaarharu õpilastele, hindasin
ma muidugi just seda, et tema näol oli tegemist tõelise Jumala anniga,
inimesega, kes olles baashariduselt ja põhitöökohalt tõesti teoreetiline füüsik,
oli veel ka suurepärane „filosoof-metafüüsik“, andekas ja viljakas kirjanik ja
hea käega maalikunstnik. „Lisaks“ kõigele veel südamega võroke, Kaika
suveülikooli üks tegijatest ja „keelemeestest“.

See tuli mulle meelde, kui kuulasin üle Agu muusikausku inimeseks saamise
loo. Ja kui võrdlesin seda minu enda samuti täiesti mittestandardse
„saamisega“ pillimeheks, psühholoogiks, sotsioloogiks või pedagoogiks.

Just kunstidest rääkides tõi GP kasutusse vahendteadmise ( знание-

средство ) mõiste.

Agu kirjeldused sellest, kuidas ta pillide mängimise ja nende meisterdamiste

man uusi teadmisi ja oskusi omandas, on ka selge tunnistus sellest, et siin
pole midagi ära õpitud eksamitel läbi saamiseks, vaid selgelt vajaduspõhiselt.
Eriti hea oli kuulda, kuidas Agu ka ise tunnistab selle tegevuse käigus näiteks
paremaks akustikuks saamist kui seda on enamik traditsioonilise haridustee läbi
käinud muusikuist. IKUMUMU8 ja selle sarnased teised üha enam haridusse
ilmuvad integreeritud õppekavad hakkavad kindlasti vajama just sääraseid
madiskõivulikke9 õpetajaid. Muidugi ka ühe ala peeni tundjaid, kuid mitte
nemad ei peaks olema otsustajad, kellel on lauda istumise ja seal teistele
õiguste jagamise eesõigus.

ARTES LIBERALES10

8
http://www.tlu.ee/et/Balti-filmi-meedia-kunstide-ja-kommunikatsiooni-instituut/IKUMUMU

9
Madis Kõiv oli 1994 valitud Tartu Ülikooli vabade kunstide professoriks. Ka oli ta Eesti Muusika- ja
Teatriakadeemia audoktor

10
Seitse vaba kunsti" (Artes liberales) keskajal: Trivium: Grammatika (= ladina keel), Dialektika (=
Loogika),Retoorika (=kõne ja kirjakirjakirjutamise kunst). Quadrivium: Aritmeetika, Geomeetria,
Astronoomia,Muusika
 Muusika seitsme vaba kunsti hulgas
Geomeetria ja Dialektika vahel XII sajandi
pildil

Tugevdamaks arusaamist talgujate eriti erilisest erinevusest, veel ühe meie seltsi
kuuluja enesetutvustus

Kaupo Vipp: 1988–1989 läbisin TPedI pedagoogika- ja psühholoogiakoolituse ning

olin Pärnu kutsekoolis tootmisõppe meister ja klassijuhataja, kuni leidsin end 1991.
aastal tegutsemas eraettevõtjana. Majandushuvi pani asju uurima TÜ kursustel. Aga
alates 1999 sai võimalikuks töö kõrvalt viis aastat õppida TÜ-s varasemate huvidega
seonduvat teadusfilosoofiat, lisaks vabakuulajana semiootikat.

Mul oli hea võimalus võtta vaid neid õppeaineid, mis tõeliselt huvi pakkusid,
muretsemata kohustuslike kõrvalainete või diplomi pärast, mille järgi ma vajadust ei
tundnud. Ja selline õppimise variant oli tõeline nauding. Lisaks oli mul hulk väga häid
õppejõude, kellega kujunes välja tõeline teineteise mõistmise õhkkond (Rein
Vihalemm, Tõnu Luik, Kalevi Kull jt).

Omal käel õppimisega tegelen vanast harjumusest siiani. Tänapäeval pakub internet
uskumatuid võimalusi. Igal nädalal jõuan ära kuulata ja konspekteerida vähemalt
ühe füüsika, bioloogia, süsteemiteooria, majanduse vms loengu Stanfordi, Berkeley,
California, New Yorgi või mõne teise tippülikooli õppejõududelt, loomulikult ka meie
oma healt TÜ-lt.

https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=41&artid=80225
3. Muusikast ja vaimsusest / Spirituality in Music
Education/väärtushoiakud uues- ka ohtlikus- (liit -) reaalsuses ja
mitmiktajulas

Klubiõhtu salvestuse 67.minutil kuulete Tiina küsimust Jürile ja Enele,

milliseid termineid peaks eesti keeles kasutama, kui käib jutt muusika mõjust
väärtuste kujundamisel. Sattununa formuleeringule „Spirituality in Music
Education“ küsis Tiina meie ja eks eelkõige Jüri kui TÜ eetikakeskusega11
tihedalt seotud inimese arvamust. Eks me siis oma arvamusi väljendasimegi,
kusjuures Jüri kaldus selle poole, et ju see spirituality ikka religioossete
väärtuste suunda kaldub ja andis nõu võtta alusmõisteks väärtushoiakud.

See Tiina vabandamisi esitatud ja tema enda arvates „kõrvaliseks“

klassifitseeritud küsimus pöördus mul kontempleerimise käigus ( uusi sõnu
tuleb ju hakata kohe tihedalt kasutama) vaata et kogu klubiõhtu kõige
kesksemaks küsimuseks: VAIMSUS MUUSIKAHARIDUSES.

Spirituality in Music Education andis guugeldades lausa 3,72 miljonit linki,

samas kui muusikaliste väärtushoiakute- attituudide alt avanes „vaid“ 1,43
miljonit.

Ja veidi edasi otsides sai kinnitust ka Ene, Jussi ja minu ühisarvamus või ootus,
et siin ei peeta silmas vaid kirikumuusikat. Vaimne, kuid mitte religioosne on,
nagu vikipeediast teada sain, 1960ndail Ameerikas tekkinud liikumine ja üks
eneseidentifitseerimise signatuur (SBNR – Spiritual but not religious)
https://en.wikipedia.org/wiki/Spiritual_but_not_religious

Siin on eraldi juttu ka muusika tähendusest moraalsete ja vaimsete väärtuste

kultiveerimisel ja viited vastavatele autoritele12

11
Üsna värske selle keskuse raamat on Olga Schihalejevi „ Väärtuskasvatus õpetajakoolituses“
https://www.eetikakeskus.ut.ee/sites/default/files/eetikakeskus/vaartuskasvatus_opetajakoolituses.pdf

12
David Carr. The Significance of Music for the Moral and Spiritual Cultivation of Virtue. Philosophy of
Music Education Review Vol. 14, No. 2 (Fall, 2006), pp. 103-117
Vaat niimoodi suutis see Tiina „kõrvaline küsimus“ meid tüürida otse järgmise
küsimuse tuumani, mille esitas Agu kakskümmend minutit hiljem kui Eesti
noorte Maapäeval õpilaste eneste poolt tõstatud probleemi: Kuidas saada,
olla ja jääda vaimult terveks rahvaks?

Aga enne kui minna üle sellele, klubikajastuse järgmise punkti alla kuuluvale
teemale, peaks Eessõnas avastatud kontempleerimise vaimus võtma veel
ette üks väike „kordusõppus“ Väärtuskasvatuse teemal. Mitte selleks, et vanu,
juba „läbi võetud“ asju mehhaaniliselt uuesti läbi käiata (see oleks see „paljas
kordus“), vaid ikka lootuses, et sedamoodi „ …tajulised klombid-harjumused üles
sulatatakse ja mingid tajurõhuasetused pääsevad taas liikvele, nii et saab tajuda teisel moel,
värskemini.“

Niisiis, pöördume mõttes kaheksa aastat tagasi, talgujate suure

Väärtuskasvatuse seminari toimumise aega, 2010.aasta veebruarisse:

http://talgujad.forum.co.ee/t186-vaartuskasvatuse-seminar

Seminar ise toimus 17.veebruaril 2010, aga sellega seotud, seda kajastavad ja
sellele järgnenud tekstid talgujate foorumis hõlmavad ajavahemikku 8.märtsist
2002 kuni 10.augustini 2011.

Lisaks sellele panin seminari eel üles veel ühe teksti:

http://talgujad.forum.co.ee/t206-mida-uut-on-vaartuskasvatuse-alustes
See on referaat vastavast peatükist mu doktoritöö käsikirjast 1977 aastast

13.veebruaril 2010: „Niisiis, milles ma leidsin Mikk Titma seisukohtades nõrga koha? Kõige
lühemalt öeldes selles, et ta absolutiseerib väärtusorientatsioonide kujunemise välise
mehhanismi. Ta väidab, et väärtussüsteem kujuneb reaalses elus juba valmis stereotüüpide
omandamise kaudu. Sedasi võib väärtussüsteemide kui selliste kujunemist kirjeldada küll, kui
läheneda sellele üldises, protsessikirjelduse plaanis. Sellises laias laastus käsitluses kujunevad
väärtused tõepoolest ühiskondliku teadvuse nö toimel. Võib nõustuda, et ühiskondliku
teadvuse seisundid ongi teatud valmis stereotüübid, mida inimene omaks võtab. Kuid kui
läheneda küsimusele subjektide tegevust kirjeldava kandi pealt, siis avaneb hoopis
teistsugune pilt: subjekti ees needsinatsed ühiskondliku teadvuse olekud ei väljendu selgelt
ilmutatud stereotüüpide kujul, vaid tema satub konkreetsetesse situatsioonidesse. Nende
situatsioonide lahendamisel subjekt tugineb oma sotsiaalsele kogemusele, avaldades seda
läbi oma sisemise aktiivsuse. Väärtuste omaksvõtmise mehhanism on sellel, subjekti tegevust
kirjeldaval tasandil, seletatav kui ühte tüüpi reageerimine mingile väliskeskkonna stiimulile,
mis esialgu võib olla täiesti alateadlik, seejärel teadlik ja seejärel juba ka teadvustatud
indiviidi enda poolt. Just sedaviisi kirjeldab väärtuste kujunemist USA psühholoog Gordon
Allport. Ja pole ilus teda süüdistada sellepärast sotsiaalse allutamises bioloogilisele, nagu
tema oponendid meie tollasest kasvatussüsteemist tegid. Allport pole kusagil vastandanud
kaasasündinud eeldusi elu jooksul saadavale kogemusele. Vastupidi, ta räägib kaasasündinud
eelsoodumuste transformatsioonist individuaalse kogemuse käigus ja püsivate seoste
kinnistumisest inimese teadlike püüdluste kaudu.

Kui me oleme G.Allportiga rahu leidnud, avaneb meil kohe ka võimalus ilma
südametunnistuse piinadeta (ikka selle sotsiaalse allutamise pärast bioloogilisele) võtta istet
A.Oppenheimi attituudide puu all, mille krooni moodustavad vaated ja arvamused, oksteks
ongi need atituudid (hoiakud), jämedateks oksteks väärtused, tüveks väärtussüsteem, juured
aga on sellised isiksuslikud sündroomid nagu aktiivsus, iseseisvus jne.

Aga kuhu on jäänud teadmised? -hüüatab Mikk. Teadmised ei paista selles kirjelduse aspektis
välja, vastame meie. Me lasksime subjektide tegevuse läbi sellise prisma, mis lahutab selle
ainevaldkondlikuks , psühholoogiliseks ja sotsiaalseks aspektiks (meie kolmainsus).
Teadmised on näha ainevaldkondlikus aspektis. Ka teadmine väärtusest käib selle aspekti
alla. Ja seal, olge lahked, võite teha testi või eksami selle kohta , milliseid väärtusi õpilane
teab, mis on voorused ja kuidas olla vooruslik. Võite esitada küsimusi, mille põhjal saab
hinnata, kas ta on aru saanud ühe või teise väärtuse mõttest. Selle põhjal saab juba midagi
öelda õpilase teadmiste funktsionaalsuse kohta selles ainevaldkonnas. Seda kõike annab
raamatuist õppida, eks?“

Seminari eel kirjutasin üsna irooniliselt, et ega see väärtuskasvatuse

valdkond viimastel aastakümnetel erilisi edusamme teinud ole:

Meie väärtuskasvatusteemalise seminari jaoks oma vaimu valmis seades hakkasin

kohusetundlikult uurima, kuidas meil Eestis lood selle kasvatusvaldkonnaga on. Ja oma
hämmastuseks avastasin, et tundun endale väärtuskasvatuse põhialuste tundmises mitte
sugugi lootusetult mahajäänuna, kuigi sellega sügavamalt tegelesin viimati üle 25 aasta
tagasi. Kuna see on kindlasti mu võhiklikkusest tingitud eksiarvamus, siis tekkis
provokatsiooniline idee: Kas Jüri või Ene-Silvia võiksid mõnele oma tudengile välja pakkuda
kursusetöö teemal „Valdo Ruttase mahajäämus väärtuskasvatuse kaasaegsete aluste
mõistmisel aastate 1985-2010 jooksul ja sellest ülesaamise võimatus“.

Nüüd, kus sellest seminarist kaheksa aastat möödas, oleme talgujate

kogukonnas klassikalise psühholoogilis-monograafilise lähenemise kõrval
suutnud ehk hakata liikuma „Oppenheimi puult“ ka väärtusruumikujunduse
poole.
https://www.scribd.com/document/210520070/VAARTUSRUUMIKUJUNDUSE-POOLE
Meis aastakümnete jooksul ära hangunud mõtteklompide lahtisulatamiseks
saan soojalt soovitada teha ülalviidatud kirjatükis jalutuskäike mööda VIRi
(Vladislav Redjuhhini)Võrgulise sotsiaalse ühisprojekteerimise tesauruse tabeli
ridu ja veerge:
RUUM –VÄLI –VÕRK –SÜSTEEM – HIERARHIA - STRUKTUUR – KESKKOND

VÄÄRTUSED –PÕHIMÕTTED –EELISTUSED – KRITEERIUMID – TINGIMUSED JA STANDARDID

–NÕUDED JA REEGLID – SERTIFIKAADID JA KOODID
Sama soe on ka soovitus veelkord süveneda värvilistesse protokollidesse:
„SININE PROTOKOLL See on DEMIURGIDE PROTOKOLL:

Siin on mistahes konstruktidesse haaratus alates matrjoškadest kuni Möbiuse lehtedeni.

Siin on tsüklid, VÄÄRTUSED, NORM, REFLEKSIOON, RUUM.

NB! Maailma loomine on Demiurgi poolt RUUMI VÄÄRINDAMINE: Kaosest kunstiteose

loomine, väljatoomine nagu Arvo Pärt helidega teeb. Tal on selleks oma PARADIGMA -sealt
helesinisest protokollist võetavad kujundid, mudelid. Siis ta näeb/kuuleb. VÄLJAD ON
VAHENDID RUUMIDE VÄÄRINDAMISEKS!!!Nagu Louis Armstrongi laulus: Milline imeline
maailm! Pole olemas erinevaid välju vististi? Mõtteväli JA Tähendusväli. Pigem mõtted
omandavad tähenduse väärtusruumis?“

Ja selle taas pikaks veninud punkti lõppu panen nende jaoks, kel ikka veel
jaksu on, Sergei Pereslegini slaidikomplekti aksioloogilise teadmise kohta.
https://www.slideshare.net/lukoshka/ss-53569246

Eks rääkides või kirjutades väärtustest me ju tegelikult ilmuta oma

aksioloogilisi (enamasti teistelt kuuldud) teadmisi. Ka siis, kui me Peresleginit
korrates ütleme:

Väärtuslik on see, mis on võimeline tagama terviklikkust, säilitades

seejuures kasvõi osalist omapära.

4. Tervest vaimust/ Noorte Maapäev õppimisest ja vaimutervisest,

Castellsi infohämming, kissis vaade, Luhmanni pimetäpp
Kui Agu klubis Enelt paä ris, kas Haridusfõõrumi detsembrikõnverentsil ka
Riigikõgu saalis Nõõrte Maapaä eva nime all esinenud õõ pilaste põõlt
tõõ statatud vaimse tervise teema jutuks tuli, õli tal ilmselt selle taga
tahtmine edasi liikuda sel talgujate teel, mille ta õn metafõõride keeles
libarebase vaä ejõõksuks ristinud võõ i tihti ka sõtsiaalseks jõõgaks
nimetanud. Olgu siis siia lisatud lõõ ik mulluse sõõ brapaä eva kajastuse
eessõõ nast Agu „muä uä tide keelse“ tekstiga:
https://www.scribd.com/document/340197045/Klubiohtul-Sobrapaeval-1-Eessona

„Juurutame Libarebaste väejooksud ehedasse Inimestemaailma. Vanarahvale oli tuttav

Libahundiks käimine ,aga meie võõrandunud ja robotiseeritud ajal on tervistav juurutada
energeetilisi ärakäimisi argisest oravarattast tõelisse Inimeste Maailma. Asjassepühendatud
praktiseerivad selliseid retki 20-25 osaleja gruppidena – vähemalt kaks korda aastas korraga
umbes kolmeks päevaks. "Väejooksuretked" kujutavad endast intensiivseid (mõtte)talguid
osalejatele oluliste probleemide lahendamiseks. Retkede vahele jääval ajal toimuvad
lühemad aktivistide töökoosolekud ja netisuhtlus.
Muiste olnust üks sarnasus meiega ongi libahundiks käimine, seda teostasid teatavasti
asjassepühendatud seltsis koos. Teine sarnasus on šamaanipraktikaga - erilise väeseisundi
saavutamine, retked teistesse ilmadesse või olekutesse, et sealt tuua tarkusemärke
kogukonnale. Šamaanid tarvitasid väeseisundi saavutamiseks seent või rohtusid, meie puhul
toimub sama kollektiivse selguse- ja väeseisundi saavutamine piisava kestusega ja eriliselt
korraldatud kollektiivses mõttetöös. Tartu ja Moskva kolleegide pika kogemuse põhjal on
teada, et väeselguse saavutamiseks optimaalne 20-25 inimese mõttetalgu 3 pika päeva
vältel, suurema grupi puhul kulub rohkem aega.

Väeseisunditest kõneldes võime omas ürituses leida sarnasust ka meil viljeldavates

väekunstides nagu India juurtega jooga ja Hiina juurtega ji-gong ning teised, mille alused
ulatuvad tsivilisatsiooni-eelsetesse šamaanitarkustesse. Mitmete sarnasuste kõrval on meil
üks oluline uudne moment. Muistsete väekunstide aktiivne üksus on isik, areng toimub tema
meeltes ja organismis vastavate harjutusi tehes. Meie üritust võib nimetada SOTSIAALSE
JOOGA loomiseks, meil on tegevusüksuseks inimese loomulikele tajupiiridele vastava
suurusega grupp inimesi ja arengus on esmatähtsad grupisisesed loomulikud
kommunikatsioonid, eelkõige kõnelemine. Sotsiaalne jooga kui inimeste loodusliku
kommunikatsiooni praktika täiesti uuel väekogemuse tasemel sai võimalikuks alles nüüd, kui
kunstlikus ja tehnoloogilises kommunikatsioonis on saavutatud enneolematu tarkus. Ja
samas sündinud ka täiesti uus, senisest võimsam võõrandumislõks loomulikule inimesele.
Teisisõnu - toonaste inimeste elumõistmine põhines esivanemate kogemusel ja küllalt
stabiilsel kalendritsüklilisel korraldusel; ja hiljem kindlal tekstikorpusel - näiteks Piiblil või
isegi newtonlikul või marksistlikul fundamedalismil. Kaasaegses kuradi-keerulises-maailmas
on tegu märksa laiema vaatevälja, suurema muutlikkuse ja detailsusega. Maailma
seletamisel igal tasandil on piksel ja lahutusvõime toonasest märksa peenem. Inimese
püsimise ja võõrandumise vastu abi otsides vaatame lootusega etnograafilistele
kogemustarkustele. Elukorraldusega ei ole päris mõistlik kolida muuseumi. Mõttetegusust
saab koondada küll tuttavate etnofuturistlike metafooride ümber, aga vastavaid praktikaid
tuleb kujundada etnograafilistest eeskujudest märksa tihedama pikseliga ja kõrgema
energeetikaga. Meenutagem hüstereesinähtusi füüsikas ja ökoloogias: hävinud olekut saab
taastada, aga selleks tuleb rakendada märksa suuremat väge kui toimis hävingus ja tolles
taastatavas olekus“.

Eelmises punktis tegin Agu põõlt vaimutervise jaä rele kuä simise kõhta maä rgi
seal, kus juttu õli vaimsete -mõraalsete vaä aä rtuste kultiveerimisest
hariduses ja muusika õlulisest rõllist selles.

Olin rõõ õõ mus kui leidsin David Carri kaä imas endaga sama rada, leidmaks
meile selleks minevikust rajale juhatajat elik tuutõrit.

Jah, jutt kaä ib Platõnist, kelle ligi 2400 aasta taguse „Riigi“ (Põliteia) III
raamat http://khazarzar.skeptik.net/books/plato/polit/03.htm

imetabase tabavusega tõõb vaä lja selle vaä e, mis nn „muusalistes

kunstides“, sealhulgas ja eriti muusikas haä stikõrraldatud riigi tõimimiseks
vajalike kedemonas´te (κηδεμόνας, saksa keeles Wächter, vene keeles стражa,
poola keeles opiekun, aga prantsuse keelest sain vaste tuteur) , st tuutorite
kasvatamisel.

Nagu Platõni „Suä mpõõsiõnis“,nii õn ka „Põliteia“ kõlmandas raamatus

põõ hjapanevamad seisukõhad pandud Sõkratese suhu, kes ju ka tegelikult
Platõni õõ petajaks õli. Dialõõgis Glaukõniga arutleb Sõkrates eri allikate ,
ruä tmide ja instrumentide mõõ just inimese vaimsele arengule. Kuna ruä tm ja
harmõõnia õn võõ imelised tungima kõõ ige suä gavamale inimese hinge ja
haaravad seda kõõ ige tugevamini, siis nõõ uab see kasvatajate erilist
taä helepanu. See peab kasvatama armastust Ilu vastu, kusjuures Platõn peab
siin silmas Ilu nii esteetilises kui eetilises taä henduses:

„Так вот, Главкон, — сказал я, — в этом главнейшее воспитательное значение

мусического искусства: оно всего более проникает в глубь души и всего сильнее ее
затрагивает; ритм и гармония несут с собой благообразие, а оно делает
благообразным и человека, если кто правильно воспитан, если же нет, то наоборот.
Кто в этой области воспитан как должно, тот очень остро воспримет разные
упущения, неотделанность или природные недостатки. Его раздражение или,
наоборот, удовольствие будут правильными; он будет хвалить то, что прекрасно, и,
приняв его в свою душу, будет питаться им и сам станет безупречным; а безобразное
[постыдное] он правильно осудит и возненавидит с юных лет, раньше даже, чем
сумеет воспринять разумную речь; когда же придет пора такой речи, он полюбит ее,
сознавая, что она ему свойственна по воспитанию.“
Ajalõõst taä napaä eva tegemistele „eelmisi kõrdusi“ õtsides võõ ib Platõni
Põliteia III raamatut vaadata kui Vana –Kreeka liidriprõgrammi
kaä siraamatut. Nii nagu tema Sympõsiõnit lugeda mõõ ttetalgu eelkaä ijaks.

Kõntempleeriva vaimu vaimustuses õlles lisaksin aga sellesse seltskõnda

uä he õlulise tegelase- kõõtsi, aga ka tuutõri- kelle vajalikkusest meie
klubiõõ htuil vilksamisi juttu õn õlnud. Selle salapaä rase tegelase
juurdetõõmise tingib uä ks salapaä rane piirkõnd meie naä gemisvaä ljas –
PIMETAÄ PP. Kuä simuse sellest, mida see pimetaä pp endast kujutab, pani Skype
´i kirja taas Tiina. Sellele vastamise paras hetk õn minu meelest kaä es just
nuä uä d.

UÄ ldselt õn kõõ igi selgrõõgsete lõõmade ja seega ka inimese silma võõ rkkestal
uä ks piirkõnd, mis põle valgustundlik Seal kõõnduvad naä rvikiud
retseptõritelt naä gemisnaä rviks, mis laä heb laä bi võõ rkkesta ja seepaä rast
puuduvad seal valguse retseptõrid.

XX sajandi uä ks suurimaid sõtsiõlõõge Niklas Luhmann (1927 – 1998)

hakkas seda mõõ istet kasutama taä histamaks mistahes vaatleja puhul
paratamatult esinevat naä htamatut ala tema vaatlusvaä ljal: Keegi ei saa
nimelt naä ha seda, kuidas ta midagi vaatab. Ta ei saa vaadata õma vaatamist.

Selgeid pilte Luhmanni ettekujutusest Vaatlusest, Vaatlejast ja tema

pimetaä pist , millest ka saksa keelt mitte õskaja peaks suurema vaevata aru
saama, saate vaadata Susanne Keueri kirjatõä õä st „Niklas Luhmanni
sõtsiaalsete suä steemide teõõria: Vaatlus“ http://www.susanne-
kreuer.de/resources/Text_Systemtheorie.pdf

Vaatluse vaatlust nimetab Luhmann teist jaä rku vaatluseks. Kui nii võõ tta, siis
õn iga tekstide lugemine võõ i piltide vaatamine teist jaä rku vaatlus.
Vaadatakse ju mingi kirjaniku võõ i kunstniku uä lestaä hendusi, kes selliselt õma
vaatlused fikseerinud õn. Luhmann kasutas seda mõõ istet kaasaegsete
fenõmenide selgitamiseks nagu naä iteks infõrmatsiõõni usaldusvaä aä rsus. Laä bi
igapaä eva elus jaä rjest kasvavate uä lestaä henduste õn uusajast alates esimest
jaä rku vaatlusi taä iendatud teist jaä rku vaatlustega: Vahetu asendatakse
vahendatuga, mida usaldatakse rõhkem kui õmi mõõ tteid.
Teist jaä rku vaatlus teeb „pimetaä pi“ naä htavaks, st teeb naä htavaks selle, mida
valitud vaatlusperspektiivis tunnetada ei võõ i võõ i saa. Nagu õä eldud, ei saa
vaatleja õmaenda vaatlemist vaadelda. Teist jaä rku vaatlus teeb vaä hemalt
laä biviidavate vaatluste asjaõlud ja piirangud naä htavaks.

5. Vanakeste vaimuvärskus /Rooma klubist ja Margus Oti

kaasahaaramisest

Klubiõõ htu viimasel kuä mnel minutil sai tegeletud kõera kõmbel
õma saba kergitamisega, st õtsitud ja ka leitud naä iteid ja kinnitusi
vanakeste õõ pivõõ imekusest ja tegususest. Alex Krõlilt leidsin
vahepeal veel uä he teksti, kus ta vananevate uä hiskõndade
prõbleeme kaä sitleb ja penskarite (nagu Agu me põõ hikõõsseisu
klassifitseerib) kaitseks vaä idab, et paljuski põle vanainimeste
aktiivsest elust vaä ljalangemine mitte geneetiliselt põõ hjustatud,
vaid sõtsiaalselt tekitatud: https://medium.com/krol-institute/old-edu-
6fde1516c0aa

Olgu selle artikli vastu huvi aä ratamiseks siin tõõdud kaks teesi
sellest:
1. Kaasaegne pensiõnisuä steem õn sõtsiaalse vananemise , st mitte
geneetiliste, vaid sõtsiaalsete faktõrite põõlt põõ hjustatud
vananemise põõ hipõõ hjus.
2.Sõtsiaalne vananemine dõmineerib uä ldises vananemise
prõtsessis alates XX sajandi teisest põõlest.

Paä ris viimastel klubiõõ htu minuteil tegi Ene ettepaneku mõõ elda selle uä le,
kuidas Margus Otti rõhkem meie seltskõnda kaasa haarata.

Mõõ tlesin, ja mu seda kirjatuä kki võõ ib ka vaadata kui uä ht kaasahaaramise

katsetust .
Aga Margus õn ka uä ks vaä ga tubli blõgija, st nende suhtluskanalite kasutaja,
mida taä napaä eva võõ rguuä hiskõnd võõ imaldab.
 Siin tema blogide täisnimekiri:
 Udmurdi kultuurist eesti keeles
 Platform of flatworms
 vabakond
 Hiina filosoofia
 UDMURT KYL
 Ajajalg

Ja seekordse kirjatüki lõpetuseks üks parafraas hariduse kohta öeldust:

Haridus on see, mis pärast koolis õpitu unustamist järele jääb ja

haritus on oskus teha seda, mida sulle koolis pole õpetatud