Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

5. teema: Sokratese thendus Antiik-Kreeka filosoofia jaoks

Probleemsituatsioon. Sokrates (469-399) on mitmes mttes prdepunkti thiseks Antiik-Kreeka
filosoofia ajaloos. Filosoofia ajaloo alases kirjanduses on kujunenud traditsiooniks nimetada kogu varasemat perioodi Kreeka teoreetilise mtlemise ajaloos eelsokraatiliseks ja tollaseid mtlejaid eelsokraatikuteks. Tehnilises mttes on osutatud periood jrgnevast erinev selle poolest, et varasematelt kreeka mtlejatelt pole silinud terviklikke teoseid. Seevastu Sokratese-jrgse aja filosoofia suurkujudeks on Platon ja Aristoteles, kellelt on silinud ulatuslikud terviklikud teosed. See seab filosoofia-ajaloolise interpretatsiooni jrgneva aja puhul muidugi hoopis soodsamasse olukorda. Tsi, Sokrates ise on selles suhtes sna raskesti interpreteeritav mtleja. Temalt pole saanudki teoseid silida, kuna ta neid ei kirjutanud tema filosofeerimine oli ksnes suuline. Mistttu on see meile tuttav ksnes niivrd, kui kaasaegsed seda on les thendanud. Mitmed Sokratese kaasaegsed ongi seda teinud, paraku erinevad nende ksitlused Sokratese kohta ksteisest ige tuntavalt. Nii sltub Sokratese-pilt, mida ks vi teine filosoofia ajalugu pakub, sellest, milliseid allikaid on peetud teistest tevrtuslikemaiks. Enamasti peetakse sellisteks allikateks siiski Platoni teoseid. Teatavasti kujutavad Platoni teosed endast dialooge, leskirjutatud knelusi, kus tihti esinevad kneluspartneritena ajaloost tuntud isikud. Peamiseks knelejaks enamikus dialoogides on aga Sokrates. Platonit ennast omanimeliselt heski dialoogis knelejana ei kujutata. Muidugi on siin tegemist Platoni Sokratese-interpretatsiooniga, hilisemates teostes aga arvatavalt lihtsalt sellega, et Platon on asetanud iseenda vaated Sokratese suhu. Ometigi vib eeldada, et varasemates teostes kajastuvad dialoogide-Sokratese knelustes ajaloolise Sokratese vaated. Antud loengus on aga Sokratese-ksitluse aluseks vetud peamiselt ainult ks, erandlik Platoni teos Sokratese apoloogia mis ei ole mitte dialoog, vaid kujutab endast kolme knet, mida Sokrates olevat pidanud enda kaitseks elu lpus tema le toimunud kohtuprotsessil. On nimelt testi ajalooline fakt, et 399ndal aastal selline kohtuprotsess aset leidis ja et Sokrates misteti seal surma. Kuna see oli avalik, paljude tunnistajate juuresolekul toimunud sndmus, siis vib ehk oletada, et Platon annab oma teoses edasi enamvhem seda, mida Sokrates kohtus tepoolest rkiski. Kuigi teos ise on kirjutatud vhemalt kmmekond aastat peale Sokratese surma. Oma esimeses kaitseknes teeb Sokrates tagasivaate oma intellektuaalsele kujunemisloole. Ta tleb nimelt, et lisaks ametlikule sdistusele on tema kohta kibel veel ks anonmne sdistus. Mida Sokrates nii nimetab, ei ole kll mitte niivrd sdistus, kui teatud kuulsus ja kuuldus, mis tema kohta on kibele linud, mida kohtunikekogu liikmed on juba maast-madalast kuulnud, mis on aga ekslik ja vib sellisena kohtunike otsust eksitavalt mjutada. Seeprast tahtvatki Sokrates ennast kigepealt kaitsta selle anonmse sdistuse vastu ja alles peale seda ametliku sdistuse vastu.

Too anonmne sdistus klab nii: on olemas keegi Sokrates, tark mees, kes juurdleb taevaste nhtuste kallal ning on jrele uurinud kik maa-alused asjad ja oskab valet teks keerata. (18 B) Seda lauset viks tlgitseda avaliku arvamuse silmis kujunenud Sokrateseksitusena. Avalik arvamus ksitab Sokratese fenomeni nimelt tolleks ajaks juba vljakujunenud filosoofi-tpide prisma lbi. Kne all olevat ksitust viks edasi jagada kaheks osaks: 1) juurdleb taevaste nhtuste kallal ning on jrele uurinud kik maa-alused asjad.. ja 2) oskab valet teks keerata, teisal lisatakse juurde ning petab ka teisi seda tegema. Esimesel juhul ksitatakse Sokratest Thalese-tpi physiologos`ena. Anonmsele sdistusele vastates vljendab Sokrates oma respekti sedalaadi teadmise suhtes, kuid vidab, et tema ei ole kunagi tegelenud maa-aluste ja taevaste asjade uurimisega, kuna tema uurimusvaldkond on olnud lihtsalt teistsugune. Teine pool anonmsest sdistusest ksitab Sokratest aga sofistina. Selle ksituseviisi suhtes on Sokratese distantseerumine juba hoopis teravam. Nimelt tleb ta, et see tarkus, mida sofitid tlevad endal olevat, on tema arvates mingi jumalik tarkus. Kui temal, Sokratesel, ka mingi tarkus on, siis on see tavaline inimlik tarkus. Esmapilgul paistab nagu kiidaks Sokrates selle vitega sofiste; kuid kuivrd sofistid on ilmselt ikkagi ka inimesed ja mitte jumalad, siis tegelikult laseb Sokrates aimata, et ta peab sofiste petisteks.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

Niisiis distantseerib Sokrates end juba vljakujunenud filosoofia-vormidest. Thalese tpi filosoofiast eristab teda ksitlusvaldkond erinevalt sedalaadi filosoofide poolt valdavalt ksitletud ontoloogilisest problemaatikast, tleb Sokrates end olevat kogu elu tegelenud eetiliste ksimustega. See hendab teda sofistidega, kuid viimastest eristab teda ksituslaad ja ka tulemused, millele ta nende ksimuste le arutlemisel juab. Filosoofia ajaloos on traditsiooniks knelda just Sokratesega seoses antropoloogilisest prdest Antiik-Kreeka filosoofia ajaloos. Too pre seisnes selles, et kui varasema teoreetilise mtlemise esemeks oli eelkige physis selle sna algses laias thenduses, siis ndsest nihkuvad esiplaanile inimese ja inimhiskonnaga seotud probleemid. Seda videt ei tuleks aga mista mitte nii, nagu oleks varasem mtlemine inimest ja hiskonda krvale jttes tegelenud ksnes loodusnhtustega. Physis laias thenduses hlmas kogu olevat tervikuna, sealhulgas muidugi ka inimest ja hiskonda. Erinevus on aga selles, et nd, 5-ndal sajandil, saab inimese hiskondlik olemine spetsiaalse teoreetilise mtestuse esemeks. Ja see pre iseloomustab mitte ksnes Sokratese filosoofiat, vaid ka sofistide-teoreetikute huvisuunda. petus teadmise arenemisest. Vaatamata sellele, et avalikkuses kujunenud ksitus
temast oli sedavrd ekslik, tunnistab Sokrates osutatud teoses, et need vaated ei ole tekkinud thjale kohale, vaid on testi leidnud aset ks elulooline sndmus, mis sai niisuguse arusaamatuse aluseks. Nimelt olevat kord ks tema sber esitanud kreeklaste thtsaima usukeskuse Delfi oraaklile ksimuse: Kas on keegi targem kui Sokrates? ning ptia (preestrinna) olevat andnud teada jumala vastuse: Ei, mitte keegi ei ole Sokratesest targem. Sokrates kneleb edasi sellest, et jumala niisugune vastus oli olnud talle mistatuseks helt poolt ei teadnud ta endal mingit erilist tarkust olevat, teiselt poolt ei saanud ta ka arvata, et jumal ei rgi ttt. Sellest kimbatusest leidis Sokrates oma snul jrgmise vljapsu: ta otsustas vlja otsida mne inimese, keda ldise arvamuse jrgi targaks peetakse, ja kavatses temaga vestluses selgitada, et leidub inimene, kes on temast, Sokratesest, targem, et seejrel prduda oraakli poole tiendava selgituse saamiseks, mida on jumal mtelnud oma vihjega, mis Sokratest teiste inimeste seast justkui tarkuse poolest esile tstis. Kuid kui ta proovis sellisel viisil erinevate inimestega toimida ta kneles riigimehe, poeetide ja ksitlistega, mis antud juhul smboliseerivad nhtavasti erinevaid tarkuse vorme siis judis ta kigil juhtudel samale tulemusele. Tpsemal kontrollimisel osutus, et nendel inimestel ei ole seda arvatavat tarkust, mida teised ja iseranis nad ise endale omistasid. Ja Sokrates peab ha tegema jrelduse, et nendest inimestest on ta testi targem. Mitte selle tttu, et tal oleks erilist tarkust, vaid selle tttu, et tema vhemasti teab, et ta ei tea. Need aga ei tea isegi seda, omistades endale teadmist, mis neil tegelikult puudus ja olles seega iseendagi suhtes teadmatuses, vrarvamuse (doxa) pimestuses, mis varjab inimese jaoks ra tema telise loomuse. Ja selle kogemuse alusel arvab Sokrates nd olevat aru saanud, mida jumal oraakli vahendusel tahtis elda nimelt seda, et inimeste seast on kige targem see, kes, nagu Sokrates, mistab, et teliselt tark on ksnes jumal ja tema enda pelgalt inimlik tarkus pole midagi vrt. Ndsest mistab Sokrates oraakli tlust kui jumala poolt tema peale pandud kohustust kia inimese juurest inimese juurde ja nidata, et nendel tegelikult ei ole seda teadmist, mida nad arvavad endal olevat: Nd rndan kikjal ringi, uurin ja kontrollin vastavalt jumala npunitele, kas saan kedagi linnaelanikest vi vramaalastest targaks pidada. Alati, kui see mulle nnda ei tundunud, nitan ma nagu jumalat abistades, et too inimene ei ole tark. (23 b)

Niisiis, Sokratese osutatud avastuse jrgi on philiseks inimlikuks tarkuseks teada, et ei teata. Kuidas seda Sokratese videt mista? Kigepealt selgub teose kontekstist, et see ei thenda, nagu poleks inimestel Sokratese hinnangu kohaselt ldse vimalik mitte midagi teada ta kneleb tunnustavalt physiologia`ast, jrelikult peab seda teliseks teadmiseks. Kontrollides ksitliste teadmisi, leiab ta, et need oskavad teha seda, mida tema tepoolest ei oska. Jrelikult ka neil inimestel on olemas reaalne tarkus. Kuid: kuna nad on tublid meistrid, siis arvab igaks neist, et ta ka kiges muus kige targem on, isegi kige thtsamates ksimustes; ja see eksiarvamus varjab ra nende tarkuse. (22 d) Mis thendab seda, et ksitlised kannavad oma erialase kompetentsi, mis on teline teadmine, vljapoole oma eriala piire, sellega aga muutuvad

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

nad ise seda mrkamata ebakompetentseteks. Inimlik mitte-teada-suutmine kibki Sokratese ksitluses ilmselt just nende kige thtsamate ksimuste kohta, millest eelpool toodud tsitaadis juttu oli. See thtsaim on ksimus: mis on hve? Hve on antiikse eetika ks kesksetest mistetest ja Sokrates on antiikeetika ksimuseasetuse vljakujundaid. Kuid enne kui selle juurde juda, vaatame tema petuse epistemoloogilist komponenti lhemalt. Millist rolli mngib see tunnetus ma tean, et ei tea inimteadmises? Mistmaks hte filosoofilist videt tuleb mista seda ksimust, millele too vide on vastuseks. Sokratese osutatud seisukohta viks vaadelda vastusena ksimusele: millistel eeldustel inimteadmine areneb? Vib telda, et Sokrates on antud vitega snastanud he vajaliku tingimuse, mis peab tidetud olema, et teadmine areneks. Ta vidab: selleks, et teadmine areneks, peab ta omama kriitilist suhet iseendasse. Teoreetiline mtlemine on immanentselt kriitiline mtlemine. Seda on juba varasemad teemad demonstreerinud, niteks Parmenidese ja Zenoni kriitika tavaarusaamade aadressil. Kuid nende kriitika seisnes teistsuguste seisukohtade kriitilises trjumises, mis oli oma seisukoha vitmise aluseks. Sokrates lisab sellele juurde limalt olulise tunnuse teoreetiline mtlemine peab olema kriitiline ka iseenda tulemuste ning nende eelduste ja aluste suhtes. Selleks, et inimteadmine areneks, tuleb inimestel teadvustada endale oma teadmiste piire. Teoreetilise teadmise heks tunnuseks ongi see, et siin teatakse ka seda, mida veel ei teata. Mdis seevastu ei ole vastuseta ksimusi, mt ktkeb endas mdilise maailmamistmise jaoks kikehlmavat ja lplikku tde. Kuid oma teadmatuse endale teadvustamine pole tunnetamises mitte eesmrk omaette, vaid oluline just seetttu, et see loob eeldused olemasoleva teadmise tiendamiseks, korrigeerimiseks, arendamiseks. Kes arvab ennast juba teadvat, ei saagi ju seada eesmrgiks parema teadmise poole pdlemist. Sellise arvamuse ekslikkuse endale teadvustamine on eelduseks teadmise arengule. Seega, ma tean, et ma ei tea mrgib ht olulist faasi teadmise arengus. Teadmise areng neks skeematiliselt vlja jrgmine: esialgne teadmine --> ma tean, et ma ei tea, s. t. teadvustan endale oma esialgse teadmise piiratust --> korrigeeritud, tielikum teadmine. Sokratese seisukoht, mille kohaselt teliselt tark on ksnes jumal, on aga interpreteeritav selliselt, et inimese kui piiratud tunnetusvimetega olevuse jaoks on tunnetusprotsess lppematu. Ka oma mitteteadmise endale teadvustamise alusel korrigeeritud ja tiendatud teadmine jb piiratud teadmiseks, jrelikult jb inimtunnetuse ha jtkuvaks lesandeks teadvustada igasuguse, ka uue ning korrigeeritud, teadmise piiratust, et liikuda ka sealt edasi. Seega pole Sokratese osutatud tunnetus tean, et ei tea, mitte mingi hekordne teadvustus, vaid areneva teadmise ha korduv faas ja pidev lesanne. Sokratese arvates oli temale jumala poolt pandud kohustuse titmine tema kaudu vahendatud jumala abi inimestele, et vabastada nad eksiarvamusele phinevast intellektuaalsest enesegarahulolust ja teha nende teadmine selle abil arenevaks.
Paljudele Sokratese vestluskaaslastele aga ei meeldinud sugugi, et nende teadmatusele avalikult osutati. Seetttu kutsus see, mis Sokratese silmis oli tema poolt kaaskodanikele osutatud teene, viimastes esile hoopis vaenu Sokratese vastu. Iseranis suurt pahameelt phjustas aga see, et osa noorukeid asus Sokratest matkides samuti vljapaistvate inimeste teadmatust paljastama. Siit olevatki Sokratese kaitsekne kohaselt vlja kasvanud ametlik sdistus Sokrates rikkuvat noorsugu, ja kuna ta filosoof olevat, siis kllap ta nagu filosoofide puhul sagedasti oli ette tulnud ei tunnista jumalaid, mida linna poolt austatakse (see oli teiseks ametlikuks sdistuseks).

Dialektiline meetod. Termin dialektika tuleneb verbist dialegesthai (dia lbi,

legesthai knelema, niisiis: lbi vi lahti knelema). Antud juhul mrgib see vljend Sokratese knelemisviisi, mida viks tinglikult nimetada ka Sokratese

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

meetodiks. Hiljem omab too termin olulist kohta Platoni petuses ja on sealtpeale kibel kuigi sna erinevates thendustes lbi kogu filosoofia ajaloo. Sokratese knelemine, tema jumala teenimine, mis nagu eldud seisnes iseenda ja kaasvestleja teadmiste kriitilises kontrollimises, algas tavaliselt ksimusega tbist Mis on X? Niteks mis on hve vi mis on voorus. Sarnaseid ksimusi ksivad lapsed oma vanematelt, tiskasvanud inimene jtab sedalaadi ksimusi ksides endast kaasvestlejatele mulje kui naiivsest, lihtsameelsest inimesest. Sokratese suus ei ole need ksimused aga sugugi nii lihtsad, kui nad esimesel pilgul vivad paista. Igapevaelus saab sedalaadi ksimustele ka testi sna mitmeti vastata, mistttu polegi kohe iseendast selge, millist laadi vastust neile oodadakse. Niteks vib vimaluse korral lihtsalt osutada mnele kohalolevale asjale, mis omab omadust X, vib tuua mne konkreetse nite X-i kohta, vib telda millisesse nhtuste klassi X kuulub, vib osutada kus X-i kasutatakse jms. kski sedalaadi vastus Sokratest ei rahulda, tema ootab oma ksimusele vga spetsiifilist vastust. Tavaliselt tttasid kaasvestlejad Sokratese niliselt naiivsetele ksimustele ilma pikema jrelemtlemiseta vastama ja vastama nimelt sellega, et loetlesid niteid asjadest, mis omavad omadust X. Niteks headest asjadest vi vooruslikest inimestest. Kuid need nhtused pidid paratamatult omama lisaks hvesusele ja vooruslikkusele veel palju muid omadusi ja nii ei saanud sedalaadi nidete toomine juba seetttu olla tpseks vastuseks Sokratese ksimusele. Tegelikult ootas Sokrates oma Mis on Xksimusele vastuseks olemusdefinitsiooni X-i kohta, mitte ksikuid nitejuhtumeid X-ist. Implitsiitselt on sellesse ksitlusviisi ktketud jreldus, et te tunnetus pole niivrd meeltekogemuse asi, millest prineb teadmine ksikute nitejuhtumite kohta, vaid misteanalsi asi, mis kujutab endast pigemini mistustunnetust. Olemusdefinitsiooni andmine on aga ka hoopis komplitseeritum lesanne kui ksikute nitejuhtumite leidmine. Nii olid Sokratese kaasvestlejad sunnitud asja le sgavamalt jrelemtlema ja neil tuli endale tunnistada, et lesanne on hoopis keerukam, kui nad algselt olid arvanud. Kui aga mni kaasvestlejaist nd suudab siiski ksitava olemusdefinitsiooni leida, ei j Sokrates sellegagi mitte kohe rahule, vaid asub vljapakutud definitsiooni kriitiliselt kontrollima. Edaspidine dialegesthai kujutas endast vestluskaaslase niisugust ksitlemist, mis oli suunatud vljapakutud olemusdefinitsiooni kummutamisele, elenchos`ele. Sellise elenktika kigus ilmnevadki peagi kontrollitava definitsiooni nrgad kohad, mistttu vestluskaaslane on sunnitud katsetama uut definitsiooni. Sellega toimitakse samamoodi jrgneb kontroll, uus definitsioon jne. Platoni varasemates, nn. sokraatilistes dialoogides vestlus positiivse olemusdefinitsioonini ei juagi. Kik vljapakutud definitsioonid osutuvad kritiseeritavaiks ja jb vaid nentida nd ma tean, et ma tegelekult ei tea seda, mida eelnevalt arvasin teadvat. Hilisemates Platoni dialoogides jutakse ka positiivsete definitsioonideni, kusjuures Sokrates suunab oma ksimustega vestluskaaslast positiivse definitsiooni poole. Seda dialektika aspekti nimetab ta maieutika`ks, otseses tlkes mmaemandakunstiks. Sokrates oma suunavate ksimustega on siin justkui tese teadmise snnitusabi andja.
Paljudele kaasvestlejatele aga tundus (vt Alkibiades Pidusgis), et Sokrates oma dialektikaga ironiseerib nende le. Sna iroonia prineb kreeka keelsest snast eironeia, mis thendas teatud laadi teesklust.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

Teeseldes vib inimene nidata end paremana kui ta tegelikult on. Eironeia thendab aga sellist teesklust, kus inimene nitab end viletsamana kui ta on. Sokrates oma justkui lapselike Mis on X?-ksimustega paistab kaasvestlejatele naiivse inimesena. Hilisem tema poolt arendatud kontroll ja kummutus aga nitavad, et ta ei ole sugugi rumal ega naiivne. Nii jb mulje, et Sokrates on teadlikult teeselnud rumalat, et kaasvestlejat sellega endaga vestlema meelitada ja teda seejrel naeruvrseks teha. See on aga vr mulje. Platon lasebki oma teoses Pidusk esineval Alkibiadesel esitada too iroonia-etteheide joobnuna, mis viks ehk osutada sellele, et inimestel, kes Sokratest selliselt mistsid, ji puudu selgest pilgust.

Kui Sokrates tleb, et ta ei tea vastust oma Mis on X-ksimustele, mida ta teistele esitab, siis ta ei teeskle teadmatust, vaid vljendas oma sgavaimat isiklik tetunnetust, milleni ta jumala snadele thendust otsides oli judnud. Kuid selline mitteteadmine ei pruugi sugugi thenda rumalust. Ja et see ei thenda rumalust ilmneb selles, et Sokratese teadmatus on aluseks oluliste ksimuste pstitamisele. Ksimuseseadmine ei saa lhtuda tielikust teadmatusest, rumalusest, vaid teadmisest oma teadmatuse kohta. Asjakohase ksimuse pstitamiseks on aga vhe teada ksnes seda, et ei teata; see eeldab ka teadmist sellest, mida ei teata. Niisugusena kujutab oskus ksida endast inimliku tarkuse vib-olla kige olulisemat komponenti. Kaasvestlejale nis vahel, et Sokrates on endale vestluses eelispositsiooni haaranud tema aina ksib, partneril tuleb aga vastuste otsimisega vaeva nha. Mnikord nuab ks vi teine neist sellele asjaolule viidates ksija positsiooni enda ktte ning seejrel tuleb tal kogeda midagi llatavat. Tal tuleb isikliku kogemuse sunnil endale tunnistada, et olulise ksimuse pstitamine on hoopis raskem asi kui juba pstitatud viljakale ksimusele vastuse otsimine. Eetiline intellektualism ja realism. Ometigi ei ole epistemoloogiline problemaatika Sokratese jaoks iseseisva vrtusega. Tema dialektika keskseks teemaks oli eetika (termin eetika ilmub filosoofia keelde kll alles hiljem Aristotelese kaudu). X-i asemel on tema ksimustes eelkige eetilised phimisted. Antiikse eetika probleemipstitus on konstrueeritav kolme philise mistega: 1. Eudaimonia nnelikkus 2. Agathon hve 3. Arete voorus Eudaimonia on selline elamise viis, mille poole kik inimesed oma elus loomupraselt pdlevad. Tpsem tlge sellele terminile viks olla hsti toimetulemine elus tervikuna. Eudaimonia on just elu kui terviku kvaliteet. ksik nnestunud ettevtmine ei thenda veel eudaimonia`t. Antiikne eetika kujutabki endast argumenteeritud vastuse otsimist ksimusele kuidas saavutada eudaimonia`t. ldiseks vastuseks selle ksimusele oli arendades endas arete`sid, loomutiuseid. Kuid selleks, et teada, millist iseloomuomadust pidada arete`ks, tuleb teada, mis on inimese jaoks hveks. Hve on see tingimuste kompleks, mille olemasolu korral inimene saab olla nnelik. Alles siis, kui inimene teab, mis on hve, saab ta mratleda ka seda, mis on arete`eks, vooruseks. Vooruseks on need iseloomuomadused, mis on vajalikud selleks, et hve ja selle kaudu nnelikust saavutada. Arete`d on seega defineeritavad hvest lhtuvalt. Seetttu ongi just nimelt see ksimus mis on inimese jaoks hve inimelu jaoks kige olulisem ksimus. Sokraatiline epistemoloogia paistab kll vitvat, et hve teadmine on saavutamatu selline teadmine olevat pigem jumalate pralt. Ometigi on inimesel vimalik ja eetiliselt kohustuslik seda teadmist pelda. Sokrates tleb Apoloogias: inimesele on limaks hveks iga pev arutleda vooruse ja kige muu le, millest olete kuulnud mind knelemas ja milles ma ennast ja teisi olen kontrollinud ent ilma srase sgavama enesekontrollita ei ole elu ldse inimvrne. (38a) Kuid Sokratese Mis on X?-ksimuse thendus tema eetika-alastes aruteludes ei ammendu pdega teada X-i. Sokrates paistab olevat uskunud, et koos vooruste nagu niteks iglus vi vaprus olemusmratlusega, saab inimene enda ksutusse ka kriteeriumi, mille abil on vimalik igal konkreetsel juhul otsustada, kas ks tegu ka on tepoolest iglane vi vapper. Vooruste mistuslik olemustunnetus varustab selle vaate jrgi inimese kindlate ja muutumatute

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

standarditega, mille jrgi saab oma elu ja tegevust korraldada. Sokratese niisugune klbluseksitus on saanud filosoofia ajaloos endale nimetuse eetiline intellektualism. Viimane ktkeb kahte peamist thenduskomponenti: 1. Sokrates paistab olevat seisukohal, et klbelised otsustused on iseloomustatavad omadustega tene ja vr, justkui oleks nende puhul tegemist mitte normatiivsete, vaid kirjeldavate videtega. Kllap on kik nus sellega, et viimaste puhul saab ksida, kas kirjeldus on ka kirjeldatavaga koosklas, s.t. tene. Kuid selles, kas ka klbelistele otsustustele nagu niteks Valetamine vrib hukkamistu on vimalik omistada omadust olla tene vi vr, pole sugugi kik veendunud. Positsiooni, mille kohaselt klbelisi otsustusi on vimalik ksitada teste vi vratena epistemoloogilises mttes, nimetatakse tnapeva eetikas moraalseks realismiks (vi ka moraalseks naturalismiks). Kaasajal on seda positsiooni valdavalt peetud ekslikuks. Sokratese paistab aga pidavat moraalse realismi eeldust enesestmistetavaks. 2. Sokratese eetilise intellektualismi keskne tees seisneb aga selles, et need, kes valdavad klbelisi tdesi, ka toimivad paratamatult klbeliselt igesti. Klbeliselt ekslik kitumine tuleneb ksnes ja eranditult eksiarvamusest selle kohta, mis on ja mis peab olema. Seega pidi Sokrates eeldama, et isik, kes on sooritanud klbeliselt eksliku teo X, oleks jtnud selle teo tegemata, kui ta oleks omanud test teadmist selle kohta, et X on klbeliselt ekslik. Selline arusaam paistab olevat selges vastuolus igahe tavakogemusega, mis kinnitab, et inimesed teevad asju, mille kohta nad ei saanud mitte teada, et need ei ole klbeliselt igustatud. Seetttu on loomulik ksida, kuidas saab Sokrates lihtsalt eitada nii ilmset fakti? Sokrates nib aga olevat lhtunud antud juhul seisukohast, et inimene pdleb vi valib asju, mida ta faktiliselt pdleb vi valib, ksnes selle tttu, et ta on arvamusel, et need asjad on tema jaoks head. Keegi ei pdle teadlikult ja vabatahtlikult enda jaoks halba. Vastasel korral saaks ta nnetuks, kuid algse antropoloogilise eelduse kohaselt pdlevad kik inimesed loomupraselt nnelik-olemise poole. Seda arusaama nib vljendavat Sokratese lausumine, mis esineb paljudes Platoni dialoogides ja klab jrgmiselt: Keegi ei toimi vastupidiselt sellele, mida ta teab olevat parima. (Protagoras 345d-e). Inimene vib seetttu faktiliselt halba pelda ksnes juhul, kui ta peab sellist halba ekslikult enda jaoks heaks (doxa). Seega tuleb eristada helt poolt objekti nii, nagu inimene seda pdleb, ja teiselt poolt objekti sellisena, kuidas see inimese jaoks tegelikult on. Hea thendab seejuures umbkaudu sama mis kasulik, soodustav; halb aga vastavalt kahjulik, prssiv. Niisiis viks eelpool toodud Sokratese seisukoht paista ehk vhem paradoksaalne, kui silmas pidada kreeklaste vooruse-ksituse eripra. Antiikse eetika phiveendumuse kohaselt kujutab voorus endast nimelt midagi kasulikku voorus tasub ennast ra. Voorus on ju inimlik parimus, oivalisus ja niisuguste omadustega on inimesel kigi eelduste kohaselt enam ansse nnelikkust saavutada kui ilma nendeta. Sokrates on ka seisukohal, et halb tegu kahjustab eelkige tegutsejat ennast, nimelt tema hinge (Gorgias 477a). Seega viks Sokrates lause Keegi ei toimi vastupidiselt sellele, mida ta teab olevat parima olla vrdthenduslik vitega, et keegi ei saa teadlikult tahta midagi sellist, mis on vastuolus tema igestimistetud huvidega. Kui aga midagi sellist siiski juhtub, siis ei peegelda tegu inimese loomuprast pdlust, vaid niisuguse pdluse objekti ekslikku identifitseerimist. Neid Sokratese eetilisi phiseisukohti kritiseeris hiljem Aristoteles. ks asi, mida Sokrates Aristotelese hinnangul ei ole arvesse vtnud, on tahtenrkuse akrasia fenomen. Inimene vib kll mista, et voorus on kasulik tema igestimistetud huvide teostumiseks ja olla seetttu huvitatud vooruslikust elust. Kuid voorusest kinnipidamine nuab lisaks vooruse teadmisele veel ka tahtepingutust ja iseloomukindlust, mida vastavat teadmist omaval inimesel ei pruugi jtkuda. Seega ei ole teadmine voorusest piisav klbelise kitumise tingimus. Samas poleks akrasia-argument Sokratese silmis arvatavasti kehtiv olnud, kuna ta paistab ksitavat arete`t techne-tpi teadmisena. Techne sisaldab endas nii teadmist, et kui ka teadmist, kuidas, ja seda niisugusel viisil, et kes testi teab, see ka paratamatult toimib vastavalt. Kui arete on iseloomustatud klbelise techne`na, siis mistetakse teda justkui klbelise 6

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

vilumusena, mis on saanud osaks inimese kitumiseviisist ta on mittekaotatav, eksimisvimetu oskus. Need, kes on teliselt omandanud arete, ei saa ka olla teisiti, kui arete`t praktiseerides, st. klbeliselt toimides.
Teine asi, mida Aristoteles Sokratesele ette heidab, on teoreetilise ja praktilise teadmise igustamatu samastamine. Selle etteheite mistmiseks on vaja tunda Aristotelese petust teoreetilise ja praktilise teadmise erinevusest. Hakkamata seda teemat ksikasjalikumalt ksitlema, olgu niipalju siiski teldud, et Aristoteles kuulub nende filosoofide hulka, kes lhtuvad sellest, et klblust pole vaja mitte alles kehtestada, vaid see on juba olemas. Klblus on realiseerunud keskmise normaalse inimese klbelises kitumises ja filosoof-eetiku lesandeks on seda klblust klbelisest praktikast ldistatud kujul esile tuua ja misteliselt vljendada. Aristotelese jaoks oli mitteproblemaatiliselt kindel, et klbelised vrtused, mida kandis endas normaalne vooruslik ateenlane, on tepoolest klbelise loomusega ja ei vaja mingit edasist igustamist.

Sokrates sellist seisukohta ei jaganud. Ta ei olnud kaugeltki veendunud selles, et enamus tema kaaskodanikke tegutseb klbeliselt igesti. Kibivad klbelised koiakud tuli tema jrgi, enne kui neid viks igustatuiks pidada, allutada dialektilisele kontrollile. Tollesse veendumusse on ktketud Sokratese eetilise petuse poliitiline implikatsioon. Ta kneleb Apoloogias sellest, et tema eetiline dialektika on jumala kingitus Ateena linnale: Minu arvates ongi jumal mind siia linna saatnud, et ma kogu peva ringi kies igaht teist lakkamatult rataksin, veenaksin ja teile etteheiteid teeksin (30e-31a), see on linnale kasulik nnda nagu lihavusest loiuks muutunud suurele ja head tugu hobusele on ergutamiseks vaja kannustamist (30e). Siin paistab vljenduvat arusaam, et hiskonna kui terviku paremaksmuutmine saab toimuda vaid hiskonna iga ksiku liikme klbelise tiustumise kaudu. Sokrates on seisukohal, et niisugusele hiskonna edendamisele saab kaasa aidata ksnes inimesi eraviisiliselt klbelisele tiustumisele rgitades, mitte avaliku poliitilise tegevuse kaudu. Ta paistab eeldavat, et avalik poliitika saab toimida ksnes valitseva mentaliteediga koosklastudes. Katse avaliku poliitika abil, kuid ldlevinud mentaliteediga vastuollu minnes, hiskonda tervikuna parandada on lbikukkumisele mratud. Paratamatult tuleb lekohtu vastu videlda, kui aga niisugune inimene rikestki aega tahab elada, peab ta eraisikuks jma ega tohi avalikku ellu sekkuda (32a). Niisiis voorus on teadmine ja voorus kui teadmine hlmab kolme komponenti: 1. Teadmine iseendast (Tunne iseennast): teadmine sellest, milline on inimloomus, mida inimene oma loomuse kohaselt elus pdleb, kuidas tal oleks vimalik enda poolt peldavat saavutada, ning samuti teadmine sellest, et telist teadmist nendest asjadest veel ei omata. See kik on teadmine faktilisest olukorrast (sellest, mis on). 2. Teadmine sellest, mida peldava saavutamiseks tuleks teha. See on teadmine sellest, mis on inimese jaoks hve, ja teadmine sellest, mida tal tuleks hve saavutamiseks ette vtta, teadmine arete`est. See on normatiivne teadmine (mitte sellest, mis on, vaid sellest, mis peaks olema). 3. Kuid vooruslikkuseks on vhe teada, mis on voorus. Vooruslik ollakse siis, kui selle teadmise kohaselt ka elatakse. Voorus kui teadmine thendabki Sokratesel techne-tpi teadmist, mis omandamise korral saab lahutamatuks osaks inimese isiksusest. Seda viks nimetada eksistentsiaalseks teadmiseks mitte lihtsalt teadmiseks vetud teadmine, vaid teadmine milles elatakse. Kui kik need tingimused on tidetud, siis saab testi elda, et ainult teadmatusest on inimene voorusetu. Sokratese eetilises intellektualismis ja realismis paistab olevat ktketud kll see vastuolu, et helt poolt ei pea ta inimesele vimalikuks mratleda, mis on hve ja voorus, teiseltpoolt tleb aga, et voorus on teadmine eelpool kirjeldatud thenduses. Antud vastuolu lahendus viks seisneda ehk seisukohas, mille kohaselt ei ole kll vimalik anda lplikku vastust selle kohta, mis on hve ja voorus, kuid saab siiski intellektuaalselt tabada selle olulisi aspekte ja pidevalt pelda vooruse ha tielikuma olemusmratluse poole.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

Poleemika sofistliku hariduse-ksitlusega; termini filosoofia mratlemine. Ksimus

on siin selles, kuivrd on voorus petatav? Nagu eelmise teema ksitlemise puhul juttu oli, defineeris Protagoras oma petuse sisu vooruse-petamisena. Teiselt poolt klas Sokratese nii anonmses kui ametlikus sdistuses etteheide, et ta olevat oma petusega kaaskodanikke, eelkige aga noorsugu, rikkunud. Niisiis olid nii sofistid kui Sokrates avalikkuse silmis petajad. Sokrates kll vaidlustab enda sofistina ksitlemist viidates sellele, et ei ole lubanud kedagi petada, nagu sofistid seda tegid, ega pole muidugi ka nende moodi oma tegevuse eest raha vtnud. Ometi oli ju ka Sokratese dialektika, tema jumalateenimise, eesmrgiks aidata kaasa kaaskodanike ja ldse kigi inimeste vooruslikumaks saamisele. Niisiis tpselt sama siht, mida Protagoraski tleb oma sofisti-tegevuse eesmrgiks olevat. Millest siis Sokratese selline terav distantseerumine sofistidest. Sellel peavad olema mingid sgavamad phjused kui eelpool nimetatud filosoofia jaoks vlised asjad nagu petuse eest raha vtmine vi mittevtmine. Tegelikult viks siin rkida kahest erinevast hariduse olemuse ksitlusest ja hariduse tbist niitelda sofistlikust haridusest ja sokraatilisest haridusest: 1. Sofistlik hariduse-ksitlus ksitab hariduse sisu valimiskujul olemasolevana. See on see teadmine ja oskus, mida sofist tiel mral juba valdab ja mida ta aitab pilasel omandada. petusprotsessi lpuks peaks pilanegi valdama neid valmisteadmisi ja -oskusi, mida ta vib sellisena kohe rakendada nendele olukordadele, millega hakkamasaamiseks need teadmised ja oskused olid meldud. Nagu eelmises loengus juttu oli, seisnes see teadmine oskuses olla polis`e avaliku hiskondlik-poliitilise elutegevuse efektiivne osaline. Loomulikult sai seda oskust edasi tiendada, kuna enam-vhem kike, mida inimene teeb, saab teha veel paremini. Kuid sellel teadmisel oli siiski alati teatud lplik piiritletus ja piiritletud rakendusala ja -vrtus. Lisaks oli sofistlikule haridusemistmisele iseloomulik, et see oli suunatud ksikute hiskondlikus avalikkuses eduka osalemise jaoks kasulike teadmiste ja oskuste vljakujundamisele, mitte aga klbelise karakteri kujundamisele. Sofistid ksitlesid enda poolt kujundatavaid teadmisi ja oskusi niielda klbeliselt neutraalsetena. Need pidid aitama inimesel endale hiskonnaelus seatud eesmrke saavutada. Kuid sofistide petus ei paistnud pdvat mratleda millised eesmrgid on head ja millised on halvad. Protagorase jrgi paistavad ju kik vrtushinnangud relatiivsed olevat, sest iga indiviid on enda jaoks kigi asjade mt. Ning indiviidid vivad asju muidugi erinevalt hinnata. Sofistide poolt petatavad teadmised ja oskused pidid aga olema kigi poolt rakendatavad sltumatult sellest, mida konkreetne indiviid heaks vi halvaks pidas. 2. Sokratese ksituse kohaselt pole tema poolt pakutava hariduse sisuks mitte mingi lplik ja piiritletud rakendusalaga oskus, vaid pigem teatud ldise intellektuaalse hoiaku kujundamine. Seda intellektuaalset hoiakut iseloomustab kriitilisus iseenda teadmiste ja klbelise kvaliteedi suhtes ja just selle tttu avatus uuele teadmisele ning klbelisele enesetiustumisele esimene on teise tingimus. Kriitilisus enda teadmiste suhtes eeldab aga Sokratese jrgi seda, et teatud ksimusi kuidas on ige toimida ja milline inimene oleks ige olla ei peetaks kunagi lplikult vastatuks, vaid vastupidi just alati veel lahtisteks ksimusteks. Sokrates vljendab seda selliselt, et omistab telise tarkuse jumalatele, kes ehk testi viksid oma lpmatule tarkusele toetudes anda olulistele ksimustele lplikult valmis vastuseid. Inimene paratamatult piiratud vimetega olendina seda suutlikkust ei oma tema jaoks peavad sellised vastused jma igavesti peldavaiks. Sellest arusaamast paistab olevat tuletatud ka sna filosoofia. Viimane on liitsna, mis koosneb snadest phileo (armastus) ja sophia (tarkus), niisiis tarkuse armastus. Sna armastus vib aga igapevaelu kneluses leida kasutamist sna erinevates thendustes see vib thendada imetlust vi austust vi nautimist ja kllap veel muudki. Kreeka phileo thendab antud juhul seda, mida peldakse, mille omandamise peal vljas ollakse. Niisiis thendab sna filosoofia tpsemalt pdlust tarkuse poole.

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

Platoni keskmise loominguperioodi teoses Pidusk kirjeldab Sokrates filosoofi kui intellektuaalse hoiaku tpi, mis asub justkui kahe teistsuguse hoiakutbi vahel. Nende kahe teistsuguse koiakutbina nimetab Sokrates siin jumalaid ja nmedaid. Kumbki ei nmedad ega ka jumalad ei filosofeeri. Kuid erinevatel phjustel. Jumalad ei filosofeeri, st. ei pdle tarkuse poole, seetttu, et nad juba on targad ja jrelikult ei saa nende jaoks ollagi mingit veel peldavat tarkust. Nmedad seevastu ei filosofeeri seetttu, et nad peavad ennast juba tarkadeks, ise seda olemata. Kuid selleks, et tarkust pelda, peab, nagu Sokrates eeldab, eelnevalt teadvustama endal tarkuse puudumist. Kes ei tea endal mingit tarkust puuduvat, vaid vastupidi on rahul endale ekslikult omistatava tarkusega, sel pole ka motiivi ega mingit vimalustki tarkuse poole pelda. Filosoof ei erine nmedast seega mitte niivrd oma ulatuslikemate teadmistega jumaliku tarkusega, st. kogu vimaliku teadmisega, vrreldes on need igal juhul rmiselt piiratud vaid just oma tarkuse piiratuse endale teadvustamisega, mille tttu ta ongi tarkusearmastaja, st. see kes jreleandmatult ja hegi lpliku valmisteadmisega mitte rahule jdes ha jtkuvalt pdleb tarkuse poole, ehkki ta teab, et tal pole kunagi vimalik seda sihti lplikult saavutada. See viimane sedastus tundub olevat pessimistlik. Kuid sellel olukorral on ka positiivne klg. Just tnu sellele, et inimesel ei ole vimalik saavutada kikehlmavat lplikku teadmist, on tal alati vimalik kogeda midagi uut. Vib arvata, et jumalatel sellise kogemuse vimalus puudub, ehk on jumalatel nende lpmatule tarkusele vaatamata koguni igav. Teisalt on sna filosoof antud kontekstis interpreteeritav ka Sokratese ja Platoni poleemilise enesedefinitsioonina nende vastasseisus sofistidega. Nagu teldud omab sna sofist thendust tark. Sokrates aga mratleb end teadlikult mitte targana, vaid filosoofina tarkusearmastajana. ldkehtivate normide phjendamise probleem. Protagoras, nagu eelmise teema ksitlemisel juttu oli, problematiseeris normatiivse relativismi kasuks argumenteerimisega absoluutsete, ldkehtivate normide olemasolu ja vimalikkuse ldse. Sokrates seevast tunnustab absoluutse normi olemasolu isiklikult enda jaoks. Sellisena ksitles Sokrates oraakli kaudu vahendatud jumala snu tema kohta. Nagu juttu oli, mistis Sokrates oraakli vljendit selliselt, et jumalad olid talle lesandeks teinud tegeleda filosoofia ja dialektikaga. Seda ksku ksitles ta absoluutsena kigepealt selles mttes, et ta juhindus oma elus edaspidi tingimatult antud ksust, niteks hoolimata sellest, kas too talle isiklikult kasulik oli vi mitte, ta polnud sellest tegevusest valmis loobuma isegi mitte surmahvardusel. Oma kaitseknes tleb Sokrates: Vib-olla tahaks mni elda: Sokrates, kas sul polnud hbi tegeleda niisuguste asjadega, mis sind nd surmaohtu on viinud? Selle peale vin iglaselt vastata: Sinu kne ei ole mistlik, mu sber, kui arvad, et inimene, kes veidigi saab kasulik olla, peaks kige thtsamaks pidama elu ja surma ksimust, ning tal ei tarvitseks iga teo puhul esmajoones arvestada seda, kas ta talitab iglaselt vi mitte, kas tema tegu on tubli vi nruse mehe vriline. (28b) Ja jrgnevalt: kui ma nd, mil jumalad on mulle koha ktte nidanud, nagu arvan ja oletan, ning on mulle lesandeks teinud tegeleda filosoofiaga, elada ja jrele katsuda nii ennast kui ka teisi, kui ma nd hakkaksin surma vi midagi muud kartma ning rivist lahkuksin siis viks teda sdistada jumalatesse mitteuskumises, mis oli ks ametliku sdistuse punkt. Enamgi veel. Sokrates tleb: ma ei usu, et halvemal oleks vimalik paremat inimest hukka ajada. Muidugi vib teda surma mista, vlja saata vi teotada. Tema [Sokratesele ametliku sdistuse esitaja (A. T.)] vi veel mni teine vib olla arvamusel, et see kige halvemaks osutub, kuid mina arvan sootuks nnda: see, mida ta praegu teeb, on palju halvem ta pab inimest ebaseaduslikult surma mista.(30c-d) Siin paistab Sokrates vljendavat kindlat veendumust selles, et eksisteerib absoluutne klbeline maailmakord, mille jrgi halvem ei saa paremat kahjustada. Millele phineb see veendumus? Kindlasti ei saa see phineda kogemusele ja tavaarusaamadele. Tavaarusaamade kohaselt on surm ju ikka kige halvem asi, mis inimesega vib juhtuda, ning kogemus ei kinnita sugugi, et halvem inimene ei saa paremale surma phjustada. 9

Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053.

Norm, millest inimene on valmis kinni pidama isegi siis, kui see talle elu peaks maksma, on ilmselt selle isiku jaoks absoluutse kehtivusega norm. Kuid kuidas on Sokratese jrgi phjendatud antud normi absoluutne kehtivus? Kindlasti ei toetu kne all oleva normi kehtivus avalikule arvamusele nagu vitis Protagoras. Sellele osutab Sokrates oma kaitseknes, teldes, et ta ei saaks vastu vtta pakkumist kinkida talle elu ja vabadus tingimusel, et ta oleks valmis vtma endale kohustust loobuda edasises elus filosofeerimisest. Niisugusele kujutletavale pakkumisele vastab Sokrates: Austan ja armastan teid, ateenlased, kuid kuuletun siiski pigem jumalale kui teile (29d). Niisiis paistab Sokrates esmapilgul valivat absoluutse kehtivusega normi phjendamisel eelmises loengus kirjeldatud neljast normiigustuse strateegiast kige traditsioonilisema, nimelt sellise, kus baasnormi phjendatakse jumala tahtega. Samas ei ole aga Sokratese poolt absoluutselt kehtivana ksitletud norm samastatav arhailise aja enesestmistetava kehtivusega normidega, millele mt omistas jumaliku pritolu. Selgitab ju Sokrates antud absoluutse normi sisu vlja mitte traditsioonilisest mdist lhtudes, vaid dialektika, st. inimliku kaalutluse teel. See lhendab tema normiigustuse viisi Protagorase iguslikule positivismile. Kuid kui Protagorase jaoks seisnes inimlik kaalutlus kui normide phjendamise alus avalikku arvamust kujundavas debatis, siis Sokrates paistis silmas pidavat inimlikku kaalutlust kui puhast mistustunnetust. Avaliku debati tulemused on vltimatult sltuvad kunatiste debati-osaliste kunatistest kogemustest ja sellisena relatiivsed. Sokrates paistab aga olevat uskunud, et ratsionaalne kaalutlus saab viia mitte-relatiivsete normatiivsete tdedeni. Sofistid ldiselt phjendasid normatiivset relativismi kogemusele toetudes, mis paistis tendavat normide n. etnograafilist relatiivsust. Seda ei saaks eitada ka Sokrates. Soovides siiski phjendada absoluutsete normide vimalust, apelleerib ta mitte kogemusele, vaid mistustunnetusele.
Sokratese ja sofistide vahelise vastasseisu juures ilmnev ajaloo iroonia on selles, et faktiliselt mistetakse Sokrates surma kui sofist. Avalikkuse silmis olid nad nii Sokrates kui ka sofistid hed targutajad kik, kes oma targutamistega muudavad hiskonnaelu igiammusest ajast reguleerinud tavad ja vrtused suhtelisteks. Et nende arutluste eesmrk oli kummalgi juhul vastandlik sofistid pdsid nidata traditsiooniliste normide relatiivsust, Sokrates vastupidi tahtis oma dialektikaga juda absoluutsete normide vljaselgitamiseni oli juba selline pisiasi, mis avalikule arvamusele silma ei hakanud.

10