“Üks kurvameelne

kassipoeg”

Poeemide triloogia

1997
Martin Kernumees
Kolga
Kassipoeg

Oli üks kassipoeg mustas

ei ühtegi valget karva
tuul puhus igatsevalt
sest tal ei olnud ema
ema oli jäänud auto alla

nüüd kurvad silmad vaatasid

polnud midagi, sest sadas vihma
paistis päike. sinakas.
tegelikult ei olnud elu paha
sest elas ta ühes talus

seal veel peale tema perekond

õde, vend, ema isa ka
veel oli pesamuna,
väike tüdruk hällis oli alles poiss
ema oli juba üsna vana
no umbes kolmekümmend

pigem noored, kui vanad

nad kasvatasid roose

kuid, oli ka probleeme

siis kõik nad karjusid
kõik olid närvis
mitte kassipoeg
kes oli ainult kurvameelne
sest ta polnud ema

ema oli ära läinud

läbi kohutava pimeda päeva

oli ilus päev jõudnud

päike alles kulme näitas
oli näha. kõik haigutasid
õhk oli kerge, kuigi suvi
kassipoeg oli kurvameelne
jõi tassist poe piima,
sest talus lehmi polnud
vaid kasvatati roose
ema käis poes tööl
pood oli ühes linnas
isa aga lapsi kasvatas
ja andis malakat

kasvatati roose vahepeal

kassipoeg jooksis ringi
sõi mõne rohulible
ainult jooksis,
kuid oli ka kurvameelne
sest ta oma isa otsis
kuna ema tal ei olnud.

istus vaatas päikest kuidas

see üles tõusis kulme kortsutas,
sest maailm oli sama

päike siis olbas kassipoega

kui kassipoeg ära tahtis

te jäid talle klombad

kui hakkas laps hällis kisama siis kõrvus
hakkas vilistama isa jooksis kasvuhoonest
tuppa jõudes kisa lakkas, sest lapsel anti
jälle süüa kassipoeg oli kurvameelne sest
tal ei olnud ema

tal kõht oli tühi

ta kuulis auto mürinat ema tuli töölt
tal raha olid taskud täis kuid nägu tal oli
pisarais sest selle raha ta varastas

näpud olid verega koos

aga kassipoeg oli kurvameelne

sest ta isa tõmmati oksa

algamas oli orgia

taevas tõmbus mustaks
müristas kuid õde alles oli unine

kui ema teda põlevail silmil

tüdrukukene ehmus kukkus pikali
ta ümber oli ainult veri

üksik saar kes merd

kui järsku äike lõi majja
kõik maapeal tulid taas
ka kassipoeg kes kurvameelne

nii saabus öö
pimedus
kaua oli kosta kräunumist
kui varsti uinus kassipoeg
sest üleläinud ta melanhoolia

kuid öösel kuuma udu sees (kummanduses)

ta üles ärkas kes ööd

sest kuulda hammaste kriginat

üks naine imes verd
isast välja
selline siis oli unenägu

kui hommikul see kassipoeg ärkas

ta tundis endas depressiivsust

sest maa oli maha põlenud

ta või kaasa autosse

lamas ta seal põrandal

kuni ühed väikesed käed

tal haarasid ümbert kinni

üles tõesti valgust nägi

vastu klaasi suruti

must tuvi lendas aknast mööda

auto peatus

nad olid linna keskel inimesed olid siin seal

iga viimane kui nurgake

oli neid totraid täis siniste, punaste, mustade

või kollaste kingad kassipoeg kukkus maha

ta depresiivsus süvenes

kassipoeg on depresioonis kukkus alla kanalisatsiooni üks torumees

mutrimõtt

lõi talle otse pähe

toibudes sellest obadusest, oiates ärkas hommikul kõhu korisedes pilved

olid varahomikust taevas sadas vaiks seenevihma
ühest silmast pime peast segi

keha vaevatud lg väänatud kassipoeg on igavas melanhoolias sest tal

pole enam ema

ema sai aasta tagasi surma

sest üks sinine fiat sõitis üle

läbi märlt ta lonkis tänaval

kui üks mustajuukseline tüdruk kel aastaid umbes seitseist tal kleit oli
läbimärg

lõdisedes ta jooksis koju. järsku seisatas ta

oleks astunud kassipole. tüdkuk komistas kukkus

nägu jäi vastamisi kassipoga see läks turri ehmus

sest kassipoeg oli kurvameelne

sest tal polnud ema

ka isa oli juhuslik.

tüdkuk võttis mõtlematta kassipo ülesse viis koju, kuivatas andis süüia
ise võttis ühe laclos'i romaani loeb kirjutas sentimentaalse luuluse

ta ilusad suured silmad peegeldusid sest peegel vedeles maas... kassipoeg

oli kurvameelne

sest tal puudus ema isa tüdrukul isa oli professor kellel oli oma keemia
labor.

tüdruk võttis kassipo õue kaasa ilm oli ilusam, vihma ei sadanud ta läks
oma sõbra poole täna sõber oli umbes sama vaba

kuid juuksed veits lühemad kõrvarõngaid ei ole tal kuulab ainult halba
muusikat sest päevad on ju nii igavad kui tüdruk kel
nimeks Menhina tuli tõi kaasa kassipo kes oli veel kurvameelne

sest tal polnud ema isa poiss võttis kassipo kaelast viskas ta maha

tüdrukul sai hing täis

võttis saapasäärest noa tappis sell poisi

verd pritsis igalepoole poiss lebas verelombi sees haaras ta kassipo verise

jooksis nuttes koju jälle kodus oli täitsa pime

sest päike väikest sõrme näitas juba hommikul oleks unund kui mitte
tursund silmad

poleks kõike jälle meenutund

poiss lebas nädal a korjus läks juba hallitama

siis üks juhuslik vanainimene sealt möödus, silmas. helistas... politsei tuli
tunni a pärast

koristas kopitanud laiba

as püüti uurida, kuid löödi kä

kui arusaadi, väike perekondlik tüli

kassipoeg oli kurvameelne

sest tal polnud ema isa

tüdruk hoidis teda soos toas

öösel võttis kaissu nagu kaisukaru hoidis tugevalt vastu ihu

nägi väga hirmsat und

igal öösel see kordus jälle see sama kuidas tüdruk higisena ärkas

sell judinaid tundis

päeval see möödus asi paranes juba mõne nädala pärast ununes

kuigi tüdruku silmad sestpeale olid veelgi pruunimad suured aga

kassipoeg kes oli mustas

oli kurvameelne melanhoolias ainult vahest ta nukrutses

sest tal ei olnud ema

isa oli maha löödud

oli päev kui tüdruk läks ära

kassipoeg üksinda ringi luusis sattus ta siis keemia laborisse

kus olid klaasist purgid vedelad

korraga kukkus üks purk maha

sina-rohe-kollakas vedelik

voolas täie ulatuses maha

kurvameelne ka kassipoeg

kukkus otce selle lombi sisse

ta jõudis veel ainult aevastada

(veel suu arvada) kui üks tilk

laua nurgalt kukkus

kukkus otce talle suhu

läks kergelt otse talle kõhtu

siis ...

... ei juhtunud mitte midagi

kassipoeg jooksis edasi longates sest komistusest käpp valutas

sinised päikese pilved tiirlesid tüdruk tuli joostes kodu

kassipoeg kallutas pead vaatas ta oli veelgi natc kurvameelne sest ilm oli
ilus ei sadanud

nii möödus nädal teinegi, kolmas päevad ööd kassipoeg luusis

igal pool kus vähegi sai

oli veidike kurvameelne

kuulates kuidas tüdruk mängis klaveri helid kostsid üle tänava ka nelnda
tänava nurgal

kuid ainult, siis kui ta improviseeris

mängis ta siis kas behoovenit

bachi või mõne FraNZi loo

sest FraNZiga tutvus ta koolis kes oli üks vaikne tüüp

mängis ainult klaverit luulas

nädala pärast ta oli juba targem nimelt see kurvameelne kassipoeg sest tal
ei olnud elu

armastas ta ühte valg kassi

kes elas üle aia teises mas see oli seal nii armas hea kassipoeg oli juba
soe peast

igal hkel ta mõtles sellele sest oli nii sügavalt armunud

ilmad läksid külmemaks. lõdises lombid läksid jääse. uisutas tüdruk käis
FraNZiga väls

kuigi ainult söömas, sest pold raha läbi viia pidu või minna tantsima igal
hkel oli inimesed igavad

sest nad ei mõistnud pimedaid

kellel loodus polnud võtnud silmi aga need inimesed ikka ei näinud

päike tuli väl naeratas

isa niitis õues muru

tüdruk võttis auto läks sõitma kuid kassipoeg pikutas murul. vaatas

püüdis liblikaid. siniseid. kollaseid. muruniitur talle meelde ei tulnud

kuid äärepealt oleks selle alla jäänud

oli pühapäev inimesed unised kassipoeg oli üpris muru

sest ema oli unund päike isa oli ju juba üles poodud polnud mõtt
kurvastada päev lõppes nii nagu ebaharilik

sest tüdruk koju ei jõudnud

ta ostis omale aksiaid

7 päeva pärast pidi kätte saama

67. nädala oli 86 sentti muruniitmis firma millel tagatisa
seisatas ema trepil vaatas isa
isa pani niituri ära tuli

võttis emalt ümbert kinni

läksid sujuvalt koos tuppa.

vaikus õues ainult linnud laulsid veel
niidukist ehmunud kassipoeg

kes nüüd oligi jälle kurvameelne sest meenus ta karm saatus

taevas oli rohekas päike lilla kassipole ta lehvitas kadus helesinise a taha
kukkus nagu kivi

kaljud. igal pool ainult karjud FraNZ röökis hääle kähedaks

sest tüdruk kukkus kaljult alla

pigem hüppas, kui kukkus. otse vte nüüd ujus seal alasti nagu kala

tema keha. FraNZi silmas vahepeal juba hüppas ka tema kuigi ujuda ta ei
osanud Menhina niikaua ei uskunud kui tiris ta sealt
väl

täielikus paanikas tegi elustamist sest FraNZ oli näost üleni sinine

juba lootuse kaodanud. nuttes sügavalt .... hoidis ta kätt oma peos

tüdruku keha soojus vajus kätte FraNZ liigutas varvast

oma nelndat varvast

mida tuleb lugeda sealt poolt

kus parasgu hea. enne mõtlemist

FraNZ ärkas võttis kokku

oma südame suudles Menhinat nii. siis tuli tuul oli kole tuul puhus nad
lihtsalt ära

kassipoeg oli jälle depresiivne sest seda head tüdrukut ei olnud vaid
Menhina õde, PireZo nimelinie

PireZo nüüd hoidis kassipo

kuid see oli kurvameelne

sest tal ei olnud ema venda

oli kulunud päevi öid

kõigi pisarad olid juba paremad nutta enam peale ema ei

puulehti kukkus maha

kassipo kehas olid pisikesed osakesed ringluses

kõht tal korises

öösel ta jooksis pirazo käest see järgnes talle

msa.teele.tänavala.surnuaiale jõudes unustuste hauale kassipoeg istus
maha
turris vaim mis tuli puudutas nuttes PireZo nuuksatas

jooksis juurde haaras kuid pidi kohe lahti laskma sest tunda oli soo verd

mis tal käelt maha nüüd tilkus

lõhed kassipo kehas.... olid süvad kassipoeg väänlen valus

kurvameelsus kadus

verd voolas haavadest väl pikkamööda piinarikkalt

PireZo hakkas nutma sest talle tuli meelde ema käed nirasid verest veel

aga kassipoeg piinles piinles

kui üks inimene mööda läks kusagil kaugemal kostis muusika

verest tühks vooland korjus raskes piinades keha hukk hing tõusis
sügavalt masendusest

kassipoeg oli surnud

kui ta suri siiski melanhoolias sest tal tuli meelde tema ema tema
viimased elud

mis olid täiesti mõttus

kuigi vist PireZo tundis midagi sest tema nägi kannatusi

kogu tema lilleline kleit, keha

käed, juuksed, kõik - olid verised soe kassipo veri voolas odena

lühikeste mustade juust PireZo kelle juuksed värvusid punaseks jooksis

pimedusse

koju ei jõudnud enam vaid eksles ringi seda maailma

mis vahel näib nii näiline,

endal hakkab vahest juba jube ... lllallalallallall. ... pimeduse pilved!

Pirezo

sest kurvameelne kassipoeg on surnud

ta ei teadnudki ta ema elas

sest talle olid kõik ainult valanud vale, vale, vale, vale kätte suri Menhina

nii piinatakse inimesi loomi

kassipoeg oli msa visatud elanud

Pirezo on nüüd samamoodi msas. hingitseb ta poolalasti keha väriseb

külmast

sest õhuke kleit mis verine. rebenenud kah joostes läbi kuuse okste
muude asde Pirezo ei märganud seda rebendamist

jooksis jooksis jooksis

linna taga on ms selles küla

kus on ainult üks talu

nimeks on "pimeduse koobas"

sest päeval küll paistab päike aga öösel ei ole kunagi kuud näha

sest puud on ma ümber nii suured

selles pimedas mas elas üks vanainimene h just see sama kes leidis
Menhina mitte tema, vaid selle poisi laiba

teatas oma mobiiliga politseisse

see võttis as kui perekonna tüli kuigi Menhina ei tundnud seda poissi see
poiss oli tegelt deemoni sünnitis nüüd hulgub sihitult
ringi zombina zombina pole ta elu kerge

käis korra kummitamas isegi Pirezot

aga see pigistas silmad kinni hakkas ahastavalt nuttma.

nii zzombil kahju hakkas

pilved tulid taevasse siis Pirezo sülle kahmas

viis oma "pimeduse koopasse"

kui väike tüdruk Pirezo ärkas

siis vaatasid teda kaks tuhmi silma tüdruk võppatas hmus

kui tundis ära Menhina sõbra

oleks tahtnud ta teada miks millal kui ta ei avanud oma suud üldze

nii nad vaikisid vaatasid

kuni zomb tüdis hakkas pärima

"miks sa ei karju? ei ütle midagi?" "tahad ehk ma annan sulle veict

süüia?"

"noh ma nii igaks juhuks hoidisin alles..." "kõht on tühi küll." ütles Pirezo
vaikselt ikka veel kõheldes jälgides zombit

nii pingsalt oleks aevastanud

kui veel rebane jooksis aknast mööda päike paistis õues siis taos htus

õht nad juba vestlesid maast ilmast

zomb küsis Menhina kohta kuid astult

sest Pirezo oli vait veidi nukker kah

xxxx

"mida sa siin päevad läbi teed?" küsis Pirezo selle peale kui zomb tegi
ebahuvitava näo

"ah.. lihtsalt oleskledes karjun endamisi"

"miks siis omi?"

"see igavene elu on karm"

"kuidas? mulle see kyll meeldiks .."

"tõesti?"

"a"

"tahad saada zombiks"

"ei!!!! ma lihtsalt mõtlesin."

"aga tegelikult?"

"tegelikult võibolla oleks see tore.

sa oled muutunud kuidagi!"

"kuidas?"

"ma ei tea.. lihtsalt olekuga"

"aaa..h. ma lihtsalt unustasin kõik!"

"aga kuidas sa siis nyyd nii tark oled?"

"eks see samune, Erochentos õpas mind."

"kes see veel on?"

"ah see? see on inimene kes siin

varem elas nüüd on kah zombi"

"kuidas?"

"ma lihtsalt hammustasin teda kaelast..."

"yäkk!"

"ta tahtis seda nii väga"

"ära sa mind proovigi hammustada!!!!"

"ma ei ole vägivaldne ültze aga kui sa tahad...

"ei taha.."

"olgu.."

xxxx

zombi tüdruk ühes väikses mas

koos nad olid õppisid tundma teineist tekkis mingi kummaline suhe.
tüdruk poiss kuid tegu ei ole armastus vaid suht

mis kestis tervelt ühe pikka aasta

siis hakkasid rad kattuma mõte hajus kumbki leidis oma tee kuhu minna

zombi jäi tüdruk lahkus ühel päeval kui päike paistis ilm oli kole

te leidis mast ühe luuluste kogu nüüd luges seda iga igava päeva selle
luuleraamatu initsiialik oli F.

karm tuuline ilm ilus nurga tagant hakkas veel vihma sadama

Pirezo kellel sels suvalised riided laiad meesterahva püksid traksid siis
mingisugune ruuduline pluus
miks see nii oli ? sest kleit oli väike see lasi pealegi tuult läbi... kuid
nüüd Pirezo ei külmanud

sest vihmaga ta oli msas harjunud

naeratada tuleks, siis inimesed sureks sest peale sunnutud rõõmustamine

on sama mis vabatahtlik surma seis

FraNZ vaatas kuidas lehed puudelt savad nuttes jooksis peaga vastu puud
ta Menhina oli ennast lihtalt ära tapnud elu oli
linnas täielik idiootsus

nii põgenes nüüd FraNZ koos laptopiga kuigi seda ta üldze ei vanud

sest tema elu oli interni sees sealt väl tulnud oli ta surnud

FraNZ oleks äärepealt otsa jooksnud sest PireZo imles pilvi

pilved läksid aina tumedamaks FraNZ ehmus kadus põõsastesse PireZo

pöördus jooksis järgi sai haarata talt varukast

mis polnud ümber käe, sest katki!

Ehmunud FraNZ jäi järsku seisma nii PireZo talle otsa jooksis mõlemad
lendasid pikali nende näod jäid vastamisi. põlevil
FraNZ tõusis istukile vaatas kuidas PireZo riided oli suured kuidas ta ei
olnud külm

kui FraNZ pidi peaagu külmuma eelmisel öösel kui oli raske torm

Siis PireZo päris Menhina kohta kuid FraNZ ainult suutis haigutada

sest ta samal al võttis väl kir

kus oli allkirks Menhina huuled

FraNZ vaatas tüh pilguga kaugustesse

PireZo luges seda kir

ta tunnas neid kaugeid sidemeid maailmaga mis tundus nüüd nii võlts
ebarlik
aloost ei teadnud ta nüüd midagi

kuid ikkagi ka elas, sest olid raamatud seal mas luges PireZo palju
lehekülgi kus oli veel rohkem informatsiooni

kui FRaNZi moest läinud arvutiga

püüdis talle hakkata midagi õpama

seal siis vedeleski üks vana klaver h kes sügavat msa oli see seal "Ron"
komme o~gides la"ks FRaNZ

hakkas lihtsalt klaverit klimberdama

Pirezo tulas meelde neid ilusaid viise mida kord Menhina oli talle
mänginud

kuid FraNZi omadel ponud kah eriti viga sest oli ju FraNZ kord Menhinat
õpand

luulanud oli FraNZ pärast Menhina surma aga need olid nii masendavad
igavad

need lebasid lihtsalt kusagil ta"naval kus on palju pru"gikaste kasse

linnas

linn oli andnud selle protesti eesma"rgi kuid PireZo ei tundnud mingit
protesti kõigest selles millest FraNZ laulis

ta erit ei saanud aru - ei tahtnudki nii ta siis lahkuski "ttis kurvameelse

FraNZisco sinna maha

teekond edasi oli keeruline. pa"ikene pilvedes oli kevat kuid oli sügis
PireZo ei olnud kurvameelne sest

ta ei teadnud, ema on surnud vaid jooksis ta mööda teerada

kuni jõudis kalju servakuni kus oli pime tegelikult ei olnud ema surnud

vaid tema teatmatus hirmutas teda

järgmisel päeval ta ärkas päikesõusuga päikese kiired libisesid sujuvalt
üle ta keha lgade. nägu... vaatates sinist taevas
PireZo nägi kuidas üks vares lendas temast üle

sest taevas ei olnud ühtegi pilve

Ta tahaks siis ülesse hüppata lennata nagu lind teavas joostes peaga vastu
seina ütleks

"mis on selle kõige põhjus?"

Möödus kümme aastat, nüüd oli

kuna aga sattus kuhugi ilumosaatorisse siis möödus see aeg kolme
päevaga PireZo oli kaheksateistkümmnene

ta pikad sorakil juuksed msikud silmad mis vaatasin

nüüd kui ta FraNZi jälle juhuslikut kohtas nad ei tundnud teineist ära

sest ilumosaatorisse jättis tüdruk oma mälu FranZisco oli oma

kurvavmeelsusest üle nüüd mõtles väl oma maailmas

vanu raamatuid ta luges ära õppinud kümmned väl surnud keeled

tema oli samamoodi mingis sügavas olekus mis nähtamatu läbipaistev

süsteem oli muudatused tekkisid ilomisaatori kaanel nüüd nad
vaatasid teineist vaikisid sest FraNZino oli veel ikka sama vana

kui oli olnud Menhina, sellest koolist kus nad koos olid õpinud
omandanud need algelised tõed elu tegelikkusest

FranZiscole tuli meelde Freud PireZo kui silmad avastas ta oma meele
valla kuhu jõudmiseks läks aastaid tunde

Mingi kummaline tunne haaras ka PireZot

sest ta nägi helki oma silmade peegelduses peeglit ei olnud aga FranZisco
silmad

PireZo silmad oli pruunid juuksed mustad kuigi Menhina silmad olid ju
sinised?
ah? miks? kus? milleks?

ära oli loll küsi midagi asst sina!

seistes külmas tuules, kell heliseb teavas mingi sügav elektroline kolin
hävitab hinge

PireZo vaatas FranZiscole sügavalt silma kergitas oma kulmu. kahte ühe
asemel sest ta ei mõistnud seda sdust

mis valitses ta südames meeltes ka ...

pilv läks pilviseks päike helendas

nii heledalt udu mis laius maa peale ei näinud enam ka see oli ikka see
koht kus ta olla tahab

nuttes, juustes, joostes, kiljudes, karjudes, tundis ta

kuidas tal on hea olla vaba nagu lind maal

kala vees sest keegi ei olnud õppanud

teda elama nii nagu tegid seda pool maakera asustanud idioodid kes ei
teadnud midagi millestki

päeva tee viib pimedasse ööse kus on hea rahu

nagu siis kui pole veel sündinutki siia karmusesse vahel tulid PireZole
sellised mõtted, sest valu mis oli tema sügavates aju käärudes
andis tunda nagu külm kivi mis sunniks sind lendama minema

voolates nagu kirju lehe kild vees sillerdab kevadel ei tunne sa enam seda
mida tundsid sa eila. õhk!

aina karmimaks läheb, sest suvi lendab lennates sügisesse koos nad olid
ennm kui hankisid süüa üksinda

siis tegid seda käsikäes, nagu oleksid linnud kes ehitavad oma eneste
podele varjupaikka aga linud nad ei olnud vaid lihtsalt elasid
yhes koopas, kus karu polnud
 kui tuli öö siis surusid end teineise vastu külm neid minema vahel ei
viiks, sest ju tuli tuld hoidma nad õppisid siis kui olid
kannatanud juba mittu korda nad olid öösel lõdisenud

vahepeal FranZil oli aju hakkanud streikima nii PireZol tuli kolm päeva
ta kõrval nutta ennem kui FranZ jälle silmad lahti tegi
ujes ujes väljendus tema unustatud keemilises olekus mis ainult ujus
ujus nagu elaks ta aina veel kuid mitte enam siin maa
peal selles eluvormis

vaid nagu mingi kildudeks kukkunud ujuv sujuv asi mis liigub nagu
aegluubis nimed ei jää meelde vot! nii siis juhtus vahepeal
kui tuli sügis

pilvine päev päike mis oli soe

kes paksu pimedat msa mis asus oli üks hele sinine järveke ehk lomp

kus nad ennast hommikuti pesid ujusid vabadus mis nende hinges oli oli
nii suur nad ei pannud tähele kuidas see hävitas
nende suhte mis oli olnud nii üürike

kuna nad olid unustanud meeled puhtad siis ei olnud neil va enam olla
vaiksed nad rääkisid maailmast asdes
ühel päeval tuli neile meelde SURM!

Surm oli meeltes mitu päeva kui

nad olid sellest rääkimise lõppanud siis nad ei saanud kolm päeva kuidagi
mitte just olla vaid rääkida millestki mis oleks olnud nii
nagu vaba enam ei polnud

nii juhtuski, enam ei olnud neid

vaid nende maised varjud liikusid mööda ööd vees nende alasti keha ei
paistnud enam nii vabana nende elu nagu kaladel

Franz

Triloogia viimane osa.

eelmised osad "Kassipoeg", "Pirezo"

Ta oli elus ta oli ka surnud

kõik oli kadunud olnud juba kaks päeva

kui ta üles ärkas aevastas tugevasti

selle peale, keegi ei tulnud enam ta juurde

võibolla ta tundis ennast veidi melanhoolselt

kuid tegelikult oli ta lihtsalt veidi õnnu

või see oli lihtsalt äraolemise koht

suus oli tunda kibedat maits melanhooliat

Menhina Kassipoeg olid juba ammu surnud

tema elas igavesti oma igavest elu

ta läks ühe paaritu sokkid nõia jutule

nõid ei teinud temast midagi väl

ptunud läks ta lihtsalt järgmise posi juurde

juhuslikult sattus ta peale hoopis vanamutile

kes tegelikult ei teadnud midagi kuid tegi ta terveks

FranZ oli ka surnud aga ta ei olnud surnud

elas edasi msas järves jões lendas lind

sinine taevas kattus päikese vihmaga

mis tõusis samanimelisest merest, kollakashallist

neid oli peale tema veel palju ilusamaid

aevastus kestis külmunud varvaste vahel

veel paar nädalat edasi kuid FranZ ei hoolinud sellest

Ta läks naeratas magusalt ühele puule

mis seisis vastas künka peal teise külj

ta ei näinud seda puud kuid ta naeratas ikkagi

sest ta teadis puu nägi teda

vähemalt ta ise tundis kõik näevad teda igalpool

ükskõik kus ta ka parasgu ei viibiks.

Kõik aevastasid tema peale sellepärast

moonid õitsesid vaikselt häälult

keegi ei karjunud tema peale

kunagi polnud keegi karjunud

kassipoeg tekitas temas koleilusaid tundeid

kui ta läks surnudaiale kummardus helendavale hauale

selgus mingi hauakaeva istus jõi veini

hauakaeva naeratas aevastas tema peale

sest ta oli veini palju ostnud nüüd sai see kõik otsa

FranZ oli õnnelik leidis kellegi kell j

uttu puhuda lihtsalt sellepärast saab j

uttu puhuda kuigi sõnad ei jõuagi kuhugile

veel lennata kui keegi neid maha ei lase

hauas istu oli lõbus mees

ta rääkis lusti lugusid anektoote

kui hommik koitma hakkas küsis ta:

"Kuule mees mis istud haual?"

"ma ei mäla oma nime

sedagi kas ma elus olen"

"ha ha ha "

"ausõna ma olen kogu aeg vale

ei tule'nd nagu seda tunn, MINA"

" ma usun sind sa arvad muidugi!"

"ei ma lihtsalt räägin seda praegu sulle!"

"aga ma ei kuule ju sind?!"

"ei?"

"h tegelt kuulen aga sõnadest on raske aru saada"

"ma selgitan sulle"

"mida?"

"oma elu"

"sinu elu ei hubita mind mul on siin haud,

hüppa alla see ei olegi kaua tühi olnud"

"olgu"

Franz hüppas kogu jõus haua põh.

Ta jäi sinna kahel käel seisma

kogu keha rippus seina küljes kinni

seni kaua kuni hauakaeva küünla võttis

teda natukene näpistas pirtsakalt.

"Elu on vastik agoonia"

"ei ole"

"on"

"võib'n'olla"

"h, aga sa ei usu mind"

"loomulikult, miks ma peaksingi seda tegema"

"sest sa tulid siia!"

"ei mina ei tulnud?!"

"kuidas nii?"

"mina olen siin kogu aeg olnud"

"ma näen sind ju esimest korda"

"tõesti"

"päris kindlasti"

Franz pikutab hauas hommikuni.

Hommik on tema oks vastikult mahe

ta hüppab hauakaeva laiba juurest üles

näeb seisab üks valge või punane loss

paekivid vedelevad tee peal

ta komistab koguaeg nende otsa

üks neidis kõnnib kergelt langevas kleidis

FranZ seisab omate peab aru

aru pidamine on üks tark tegu

tuleb tema juurde aevastab hameelselt

"Tere!"

"Sa päästsid mind surematusest"

"Tõesti?"

"h"

"Kuidas?"

"Kummaline"

"Mis?"

"Ma tundsin ma olin surematu

nüüd enam ei olegi zombi!"

"Tore"

"Miks see tore on"

" sa seda tunned"

"Sa ei tunnegi ju mind"

"Ei tea miks ma sind ei tunne?"

"*Sest sa pole mind ju näinud!"

"Aga ma just nägin sind"

"Häh"

"h, nüüd ma kutsun sind teed jooma"

"Teed?! Ma ei joo teed"

"mida sa siis jood"

"Kõike peale tee"

"olgu ma pakun sulle teed"

"h?"

"muidugi"

"niisama lihtsalt see käibki"

"loomulikult mis sa mõtlesid meil

on siin veel a pikalt lobiseda?"

"Ei"

"Aga tule siis"

"Ei"

"Olgu. Head päeva"

"Head päeva sullegi"

Franz läheb kala püüdma

jääb lossivalvuritele hammaste vahele.