Luulekogumik "Pimedad Novembri Ööd"

(pealkiri inspireeritud Pimedate ööde festivali

pealkirjast.)

HARAKAS

Viha
mu armsam, ma olen armunud
mu armsam, ma olen sinu
mu armsam, ma vihkan ennast
miks sa küsida veel armastust
mu armsam on teisega
mu armsam mulle valetas
nüüd mina olen üksinda
mu armsam mind vaatab
süsteeme ma vihkan
süsteeme ma vajan
mu armsam ei armasta
ning mina olen surnud
mu armas, elu on ohys
mu armas on mu armsam
nii ilus ilm on põues
mu armastatu lilli saab
ta naerab nagu lolli
ta vaatab nagu kolli
miks seda teeb - ei tea
kuid see ei ole hea
krt. miks päike paistab
miks? mina olen surnu!
kui kuu end suretab
ja tähed hallitavad
ma vihkan traditsioone
ma armastan oma armsamat
kuid miski ei ole hea
mu armas mind ei armasta
ma vihkan oma armsamat
sest ta mind ei armasta
kui kord näeb ta seda
siis ta teab, et teinud vea
vihma sajab terve päeva
sel päeval kui matused
mu armsam toob lille
silmad endal naerukil
oo mind õnnetut. kolli
oo mind lolli. ääretut
et andusin ma jäägitult
kuid tähele ei pannud
vihkamisest armastuseni
armastusest vihkamiseni
mina ei ole kõikuv
vaid olen süsteemitult
talt ümbert hoiab teinie
ning mina olen loll
et selle plika pärast
ma endalt elu võtsin
sel plikal ilusad rinnad
sel plikal ilusad jalad
sel plikal ilusad silmad
see oli kord mu armsam

Tapnud.

Sa tapad mu
natukese haaval
iga kord kui
mulle ütled,
et sa ei usu mind.
Ma tapan sind
Sest ei suuda
Uskuda ma enam
Mida sa ütled.
Kord sureme koos
Sest kedagi ei usu
Või ei taha seda
Mina igaljuhul.

Kodune loomaaed.

On kole koht
See kodune loomaaed
Kuhu ma igapäev tulen
On paha koht
See kus ennast ma
Liiga kindlalt tunnen
On hea koht
See kus mind pole
Või öeldakse, et ära läheks.
On kole koht
See kus ma olen
Tunnen halvasti vist ennast.
Suus ja juba nädal

Ma suitsu teen
Ja veini joon
Kuid hambaid ei viitci pesta
Suus on juba nädal
Aega olnud see vastik maitse
See oli ka siis
Kui esimest korda
Suudlesin naist
Ju siis olin jälle joonud
liiga palju veini.
Ei mäleta enamm
Seda kui lõhnasin hästi
Või kellegile meeldis
Mu hingeõhk ja naer
Ütelnud ei ole seda
Kaaaauaa keegi.

Väsimus

Kui midagi ei taha

Ja midagi ei ütle
Siis kui teha tahaks
mida ei lubata
ja tunned väsimust
kohe ärkamas sinus
käib valu läbi peast ja luust.

Mõttetu

Kõik tundub ilma igasuguse varjuta

Kirjavigadesse pandud mõtted
Jäävad ilma kuulajatest

Ohoo
Joo
soe ja 6nnelik hukk

88sel olen j2lle yleva

olen j2lle oma s6idu vees
kus puud on alles pimedad
ja mina kuulan makist raadiot
keegi ei saa mulle ytelda
et ma ei teinud k6ike
ma lihtsalt olin selline
ja parata sinna
nyyd olen soe ja olen r66mus
kuid tegelikult ikka sajan lund
v2ljas on kyll sula
aga mina pole veel selleni j6udnud
lugedes raamatut yle lehekylje
silmad vilukil lendavad t2hed must m88da
ja mina ei n2e neid
ja ei kuule neid
ja ei tea nendest midagi
ma lihtsalt olen soe ja 6nnelik
surnud leban sinisena maas
keegi k6nnib m88da
ja taob jalaga laipa
mis ta siis vedeleb siin MAAS?
lihtsalt
ma ei tea mis on see mis mind sundis
ennast tapma luuletusi
kirju hiir t2pilise kassi eest jooksis
ja lind oli ikka veel sinises puuris
ma olen aktiviseeritud

lendan kuule
lendan tagasi
m6tlen sulle
ja millegile muule
pilved kahte lehte lendasid
mu kosmose laeva akna taga
oli t2piline kardin
mina istusin siis laua taga
kui me maandusime
mitte midagi ei tundnud
kuid teatsin et see on hea
nyyd olen ma j2lle aktiviseerunud
keegi ei saa peatada mind
ometi olen v2lja lylitatud
ja keegi ei puutu mind
nad teavad et ma olen aktiviseeritud
ja nad ei julge minuga tegemist tega
aga keegi kusagilt tuleb
ja lylitab mind sisse
ning siis ma leian koha
aktiviseeeritud
deaktiviseeritud
mineraliseeeritud
vineraliseeritud
kamoraliseeritud
idiotiseerimisel
yksk6ikseerimine on k6ikemiseni tyhjaks
jooksermaniseerimata olen ma veel
nimekiri

viis joonelist ja ruudulist kaustikut

kümme joonelist ja ruudulist vihikut
must sulepea või tintelpen
kooli kott
päevik
joonistusplokk
pintslid
vesivärvid
laua lamp
turbo pascali raamatud
foxpro raamatud
ajakirja "arvutimaail" aasta tellimus
ajakirja "arvutitehnika ja andmetöötlus" aasta tellimus
vennaskonna kassett "võluri tagasi tulek"
kümme uut kahe megabaidi suurust hd disketti
metall soolo keeled kitarrile
0,7 mm paksune medikas (e. triller)
neli 1.5v patareid
kaks paari teksapükse
veel ühed tossud
must xl suurusega t-särk
talve jope

taevast

: ta"htedega
kuu ka
mina nutan
sest sa
ja"tsid maha
oma Ta"he
kuigi
see pole ju midagi
sest
: sind
armastan
aga mitte teda
olen
armund
.otsi Harakas
ei ole...ilus on
See oli ilus kuni
kustunud
silmad katavad meid.
enam uut ei ole
võib vana võta ja visata
sinna kuhu sa jätsid selle
üles lähed korjama...
nutad ja karjud
kui leiad lõpuks
kuivanud on pisarad
su põskede peal.
vahid tuhmunud pilgul
aru ise ka ei saa
mida täpsemalt siis
sa peaksidki vaatama.
muusika kumiseb kaugel
su kulmude kohal
kajavad kõik nad
ja avalduvad sunnitulta

Surnud

Olid kaks surnud meest.

Nad ei tundnud teineteist.
Aga nad teadsid ka seda,
et nad on surnud.
See lohutas neid

Tere,
Tore.
Jadaega..
Mina ise
Suht suvaline

Kõik rohelised puud on nüüd sinised

ja lilled mis varem surnud olid
ärkasid üles, kui kõik olid tantsinud
ilus kole virin kapi nurga all kukkus
radiaator lendu tõusis suitsupakist
närviliselt kinni haaranud käe värin
tekitas õhu auke, mis täitusid mudaga
rõõmsameelne nööri jupp kapi peal
mõtles suuri mõtteid mida homme teha
hommikul aga lendasid kõik minema
suures kaares aevastasid küünla leegid
lõdisesid hambulised oksa tükid
õunad veel alles olid hommikuni
ja mädanenud suunurkadega rästik haaras
ning kõhu katki lõikasid küünla leegid lae.

'Terve miljard pisikesi loomakesi'

Ta piilus ettevaatlikult tuba.

Varem polnud ta
kunagi seda kartnud,
aga nüüd tundis ta õhus
väga ebameeldivat lõhna.
Nina vingus sibas ta
hästi kiiresti teise toa nurka.
Tuba tundus nüüd kohutavalt suur.
 Vihkan

Ma vihkan täna seda udust ekraani

ma ei taha seda näha
olen kohutavalt väsinud.
Ma vihkan täna iseennast
ma olen armastama õppinud mehi ja naisi
see tähendab - inimesi
ma ju vihkan neid või ei ?!
Soov võtta pudel viina külmutus kapist
ja juua see tilgatumaks.
teeb mind rõõmsaks.
Miks ma seda ei tee?
Kardan põgeneda siit
sitasest maailmast veel?
kardan iseennast

Kui läbi

Kui päevad on läbi

ma haaran sust kinni
mäed uhtuvad merre
ja kaotab kõik mõtte
läbi mere kinni veres
kõndis keebiga must mees
kaabu on viltu tal peas
ja mustad prillid on ees
jah, mina olingi too sööt
keda tabas külm pikse löök
katsu mind ja sa saad aru
miks ma ei taha olla enam
vaikiv haru
13. reedel

astusin ma uksest sisse

ja sa teritad veel kirvest
ühega sa tappsid veised
teisega sa tappad mind.
Veri ojadena voolab maas
kui su juurde tulen taas
sellepärast, ütle mulle nüüd
mis on selle parim püüd.
Viska nuga mulle kõhtu
siis saab ruttu läbi õhtu
pole viha vaja varjata
kui võid selleta sa elada
ja ma leban liikumata voodil
kui mu keha mahlu noolid.
Lõdvestun ja naudin seda
kui pingutama taas ei pea.

Vaikne kärgatus

Vaikselt hiilis hiiri kapis

mu varbad said märjaks
kuni lonkasin kööki.
Tahtmatult karjatasin
kõrvus oli üks väke viis
ja ma laulsin siis
mis mind siia tõi?
Kui ma ärkasin
ja ennast nägin köögis.
Roos

Ma oleksin andnud
südame rinnust
et ei oleks mu roos
tol päeval surnud.
Ta tuulele allus
ja külma käes piinles
kui ära ma käisin
ühel tormisel ööl.
Nüüd olen ma kurb
igatsen üht roosi
kes nii mõnigi kord
aitas elada mul.
kuid me rõõm
kurva lõpu leidis.
ei saanud ma siis
mittemidagi aru.
miks juhtus see
kõik ühel korral.
kuid see võimalus
jääb minus ekslema
et ma oleksin võinud
päästa selle hinge.

Murdunud

Kuul läbi kaela lastud

tiivad kärbitud
jalad murtud
ma lendan su juurde
igal õhtul
kui vaid kutsud
hommikul jälle ma lendan
siina, kus pilved
ja päike on taevas.
Üksinda metsade taga on meri

Ta veresooned on laienenud täna

õhk raske tundub mulle hingata
see pärast panen soojad saapad jalga
kui lähen imetlema päikse kuma
Nii rahutud on olnud lained
et metsade uhutud tuule pained
hoiavad koos mu raskemeelset rada
kuid sellel kõndida ma kardan.

Viha

mu armsam, ma olen armunud

mu armsam, ma olen sinu
mu armsam, ma vihkan ennast
miks sa küsida veel armastust
mu armas, elu on ohys
mu armas on mu armsam
nii ilus ilm on põues
mu armastatu lilli saab
ma vihkan traditsioone
ma armastan oma armsamat
kuid miski ei ole hea
mu armas mind ei armasta
oo mind õnnetut. kolli
oo mind lolli. ääretut
et andusin ma jäägitult
kuid tähele ei pannud
mu armsam on teisega
mu armsam mulle valetas
nüüd mina olen üksinda
mu armsam mind vaatab
ta naerab nagu lolli
ta vaatab nagu kolli
miks seda teeb - ei tea
kuid see ei ole hea
ma vihkan oma armsamat
sest ta mind ei armasta
kui kord näeb ta seda
siis ta teab, et teinud vea
vihkamisest armastuseni
armastusest vihkamiseni
mina ei ole kõikuv
vaid olen süsteemitult
süsteeme ma vihkan
süsteeme ma vajan
mu armsam ei armasta
ning mina olen surnud
krt. miks päike paistab
miks? mina olen surnu!
kui kuu end suretab
ja tähed hallitavad
vihma sajab terve päeva
sel päeval kui matused
mu armsam toob lille
silmad endal naerukil
talt ümbert hoiab teinie
ning mina olen loll
et selle plika pärast
ma endalt elu võtsin
sel plikal ilusad rinnad
sel plikal ilusad jalad
sel plikal ilusad silmad
see oli kord mu armsam

elaamasi

tõesti mitte mind, ei ehe noortel oleks kes

kasvate üles kui mehe ehk leiate siis
vanemad endil ja kalmud kallid, kallid me
esivanemad me kokku, mõelge voorused kõik
tõesti mitte mind, ei mõelge voorused kõik
mõelge nad endil' siis ei ole mehi neid kui ja.
selguses on tööl kes saanud krooni teaduses
valguses kasvanud kes mehi austage te
iganes mitte mind, ei saatus mu nagu hirmus nii
sees süda mu hirmus ja laulud mu, on hirmsad nad
sees aja liikvel on mõiste vale valus üks
iganes iial ei austahe ärge mind.
isamaa, isa, ema naine sõsar, vend,
koduta juure kelle? vaene, mina lähen kuhu?
ussike - juure ema,juure ema koerakutsik
meresse püüdis jõgi juure kivi kukkus kivi
ma mahajäetud kuis mitusada mul muresid
ma kõndisin rada kurba rada kurba kõndisin mina.
valudest süda minu tuulehoodest keerleb lumi
laulukest kurba laulan laulan mina Harakas

Ilusirev

Jasmiin teravalt lõhnab õhus varjud vana-aja ülekohus ja üksildus.

Piin ja aim armud, võõrad põues kadunud kaelast võti õues üksi hilja
Mees purjus pime planku toetab, tuleb emmalt --- vaatab õielehti loeb ja poetab
ees ootab trepilt tõuseb kahvatuna kui taob süda purpurkuma, hõbi ja hirm.
Armukesest paljudes oma veel mind kohtad et kuulsin ma kuigi ja
ma jalgu kelle teel rõnduriks vaid ikka minu jaoks jõõd
vett kallasin ma põlve versise su üle kui sõõl põrnapuu all seisid sa

Laps epõlvest mul kaikus hõõl õnnistav ja valus

Jõi maha õõrde jõu võiksem kõige viis ja

paljapõi lõksid nad silla üle langes põev.

Seljad laiad olid neil Verine, loojus põev

Pikkamisi tõusis Porine põsk
Ei või! -- lõi valu taas --sügavasti hingas siis jõu peoga ja nõgu uhtus jõeveega
Tee teine oli tal veeres kivi, langes liisk
vee üle lehvis sõõl unelm kui liblikas üks
Teab võha liiga teisest kumbki sega ei kuid kõrval olen sinu peab kui kisenda,
naera, nuta, hammastega kinni elust hoia
Koort klopib ootel külaliste majas oma kumbki üheaegselt poolt keele enda vastu
kelle sõjas ihuüksi on iga üks
Noor oled kui nõhakse ikka tõhti samu öösel näeme rõdul vahukoor tõhtis pole
nagu tõhtis pole tulen neid ka harva
Eest iseenda nagu sina alust pole kuigi, nutan unes seest jõõb tühjemaks miski
lihtsalt valus pole minul, kukud sa kui

maa jahtund ja mets tume see sisse minu jõi tee mindud su.

saab minust mis tea ei ma ja su sammudesse taas tulen ma