JOHN ROWAN

Transpersonaalsus
Vaimsus pshhoteraapias ja nustamises

The Transpersonal: Spirituality in Psychotherapy and Counselling Copyright John Rowan This edition published by arrangement with David Higham Associates Ltd and Synopsis Literary Agency. Toimetanud Mari Klein Tlkinud Julika Laulik Kujundanud Momo Kljendanud Kalle Mller Eesti Transpersonaalne Assotsiatsioon, 2013 ISBN 978-9949-9457-3-3 Trkkinud trkikoda Greif

SISUKORD

SIssEJUHATUs 13 Pshhoteraapia kui sild 16 ks-kaks-kolm-lpmatus 20 Mida transpersonaalsus ei ole 21 Transpersonaalsus igapevaelus 26 1. Teerajajaid 47 William James 47 Dane Rudhyar 49 Carl Gustav Jung 50 Roberto Assagioli 59 Stanislav Grof 61 Abraham Maslow 67 Arnold Mindell 72 Hilisemad arengud 74 EsIMENE OsA OLEMINE 79 2. Phiskeem 81 Teadvuse tasandid 84 Ken Wilberi skeem 86 leminekud ja lbimurded 97
Sisukord

Skeemi jrg 102 Mtisklusi hierarhiast 109 Pshhoteraapia 110 Teraapia ulatus ja piirid 115 3. Wilber ja teraapiad 124 heksa tugipunkti 125 Unenod ja tasandid 143 4. Olemine transpersonaalses pshhoteraapias 144 Teadvuse seisundid ja tasandid 147 Sugu subtiilsel tasandil 153 Pre-/trans-eksitus 158 TEINE OsA TEGEMINE 165 5. Kujutlus ja kujutlusmaailm 167 Aktiivne kujutlus 167 Kujutlusmaailm 171 Vari 173 Kujutlused 174 Visualiseerimine 184 Juhitud kujutlus 186 Vormid ja tbid 191 Unenod 194 Kohtumisgrupid 207 Smbolissteemid 211 6. hendumine (linking) ja alkeemia 213 hendumine 213 Teraapia kui alkeemiline protsess 226

Transpersonaalsus

7. Personaalne mtoloogia ja vaimsed hdaolukorrad 255 Personaalne mtoloogia 256 Vaimsed hdaolukorrad 259 8. Teised kultuurid 265 Austus religioossete kogemuste vastu 265 Vaimsuse negatiivsed vljendused 269 Piinamisi kogenud inimesed 271 Vaimude vabakslaskmine 272 9. Meditatsioon, kausaalne ja mitte-duaalne tasand 275 Meditatsioon 275 Kausaalne tasand 292 10. Allisiksused ja transpersonaalsus 307 Kujutagem ette 308 Mis sellest vlja tuleb 312 Nende ideede kasutamine igapevases teraapias 316 KOLMAs OsA TEADMINE 319 11. Teemad transpersonaalses teoorias 321 Naiste vaimsus 321 Mehelik poolus 326 Keha 334 Loovad ngemused 338 Rtm ja dialektika 342 Polteism ja monoteism 343 Pshhoos 345 Transpersonaalsuse kriitika 347 Ohud vaimsel teekonnal 354 Kokkuvte 356
Sisukord

10

12. Transpersonaalsuse tulevik 357 Transpersonaalsuse levik 357 Seos humanistliku pshholoogiaga 360 Kurjuse ksimus 364 Suhe usunditega 369 Lpetuseks 371 Kasutatud kirjandus 372 Nimede register 391 Teemade register 401

Transpersonaalsus

SISSEJUHATUS

See raamat on meldud kigile, kes on huvitatud pshhoteraapiast vi nustamisest, olgu nad siis terapeudid, lipilased vi kliendid. Mni inimene eelistab sna nustatav, mni kasutab sna patsient, kuid siin raamatus kasutame sna klient. Selgitan veidi raamatu phiideed. Kas ptakse siin vita, et transpersonaalsus hlmab kogu terapeutilist dimensiooni, mis nuab suurt thelepanu, kuna terapeut peab tegelema kohalviibiva kliendiga tervikuna, vi ptakse siin transpersonaalset teraapiat kui distsipliini edasi arendada? Minu vastus sellele ksimusele on, et ma pan teha mlemat. helt poolt tahan elda, et transpersonaalne dimensioon on lihtsalt ks osa inimeseksolemisest: see vib vtta vi mitte vtta religioosse vormi; see vib vtta vi mitte vtta filosoofilise vormi; see vib vtta vi mitte vtta inimestevahelise suhtlemise vormi. Kuid alati asetab see meid mingil viisil kontakti sakraalse, leloomuliku, phaga hinge, vaimu, jumalikuga. See on omane meile kigile ja ilmneb spontaanselt mitmes teraapia vormis. Teiselt poolt tahaksin vita, et on vimalik spetsialiseeruda transpersonaalsele lhenemisele ja mrata kindlaks selleks sobilikud ja vajalikud teadvuse seisundid ning seelbi mratleda, milline ettevalmistus selleks kige otstarbekam on. Kummaline on
Sissejuhatus

14

see, et minu meelest nuab transpersonaalse lhenemise omaksvtmine terapeudilt rohkem loovust, paremat kohanemisvimet ja avatumat suhtumist kui kski teine vljape. Niisiis ei ole see selline spetsialiseerumine, mis vistleks mingi teise sama tasandi vljappega; pigem on see t krgemal tasandil, mis sobitab kokku eri ksitlused. Selles mttes on see integreeriv lhenemine, kuigi mitte tavaprasel viisil. Selle raamatu struktuur on sna erinev esimese vljaande struktuurist. Me alustame mningate transpersonaalsusega seotud vrarusaamade krvaldamisest. Sellele jrgneb raamatu phiosa alajaotus olemisest transpersonaalses teraapias. Olemise all pean ma silmas teadvuse seisundit, milles teraapia lbi viiakse. Iga teraapiasuuna puhul on mingi eelistatud teadvuse seisund, millele on mnikord selgelt viidatud ja mnikord mitte. Nagu neme, kasutatakse transpersonaalse teraapia puhul tegelikult kaht teadvuse seisundit, millest ks on ligipsetavam ja populaarsem, teine varjatum, kuid siiski oluline. Siis jrgneb raamatus struktuuriosa, kus me neme, kuidas need seisundid sobituvad oma kohale kogu teadvuse spektris. Sellele jrgneb phiosa alajaotus, mis ksitleb tegemist transpersonaalses pshholoogias: mida terapeut tegelikult oma praktikas teeb. Jlle algab kik pinna sondeerimisega, mille kigus kohtume mningate selle praktika teerajajatega ja neme, millise panuse nad on andnud. Sellele jrgnevad kolm peatkki, mis tutvustavad tnapevaseid suundi praktikas, rhutades, et kahtlemata ei saa kski nimekiri kunagi ammendav olla. Raamat lpeb teadmist ksitleva osaga, kus me vaatleme teooriat, kriitikat ja vastuseid kriitikale. Jaotamine olemiseks, tegemiseks ja teadmiseks tundub just selle teema puhul eriti kohasena, kuna selgitab sageli segaseks jvaid asju. Tooksin siinkohal isikliku nite. Aastaid oli mul ebamrane ja hmane seisukoht vaimsuse suhtes. Olin igati nus, et on mttekas knelda muutunud teadvuse seisunditest nagu ekstaas ja
Transpersonaalsus

15

tipukogemused, ja ma koguni uurisin mnda neist ise nii meditatsiooni ja LSD abil kui ka nustamise ja grupiteraapia kigus. Ma isegi nustusin sellega, et mni minu kogemus sarnanes nendega, millest mstikud olid rkinud ja mis said tuntuks Pahnke uurimuste (1971) kaudu. Kuid ma sulgesin oma silmad resoluutselt igale vimalusele tungida sgavamale sellesse valdkonda, mis oli mulle nende kogemuste kaudu avanenud see nis mulle prgimisena phaku staatuse poole, mis thendas tiuslik olemist. Ma peaksin srama. Vib-olla tuleb mul hus hljuda vi inimesi ravida vi ngemusi nha vi vee peal kndida vimalike nudmiste nimekiri tundus lputu ja absurdsena. Olin pidanud loenguid Joona kompleksi kohta (Maslow 1973) ja leva allasurumise kohta (Haronian 1974) mlemad rkisid sellest, kuidas me jookseme ra oma krgemate vimaluste eest, kuna nendega soostumine oleks liiga suur vljakutse kui ma kki mistsin, et kannatan ise nende sndroomide all. Tunnistada, et oled vaimne olend, oli, nagu ma avastasin, veidi sedamoodi, nagu tunnistada, et oled armunud: samasugune hirmutav enda sidumise, riskimise, le piiri astumise tunne; tunne, et vtad endale suure vastutuse. See thendas oma sdame avamist. Seesama tuttav tunne, et ma ei tea selle otsuse kiki tagajrgi osalt ma teadsin, kuhu see mind viib, osalt mitte. Olin olnud enesearengu teel juba kmme aastat, kui need ideed mind tie teravusega tabasid. See thendas tohutut eneseuurimise ja eneseavastamise td nii grupitna kui individuaalselt. Olin lbi ttanud oma oidipaalse materjali, snniga seotud materjali, hea ja halva rinnaga seotud materjali ja nii edasi, ja tundsin, igustatult vi mitte, et olin saavutanud selle, mida humanistlik pshholoogia totab olin tiesti funktsioneeriv isik. Kuid siiski hoidusin uurimast seda uut materjali. Kui kord tunnistame, et oleme vaimsed olendid, vtab kogu asi uue prde. Selle asemel, et vrakki lappida vi vimeid
Sissejuhatus

16

kasutada, lhume barjre, mis eraldavad meid jumalikust. Seda, mis meid oma vaimsest keskmest eraldab, tuleb uurida, lbi nha ja mber kujundada. Pshhoteraapia oma parimal kujul annab inimesele vimaluse avaneda oma sisemuses olevale. Vaimseid meetodeid (transpersonaalset teraapiat, td kujutlusega, meditatsiooni ja palvet) nen nd samuti kui julgust avaneda sellele, mis asub minu sisemuses. Vime kasutada neidsamu sisemisi liikumisi, mis teraapia kigus kasulikuks osutusid, et juda oma sisemuse sgavamale tasandile. Muidugi thendab see seda, et pshhoteraapia ise muutub meile vaimseks harjutuseks. Lihtsalt thelepanu pramist oma sisimas tegelikult toimuvale (vastandina sellele, mis peaks toimuma vi mida me sooviksime toimuvat) vib vaadelda kui vaimset akti. See on te otsimise akt. Thomas Oden osutas (1972) hisjoontele 17.18. sajandi judaistlike ja protestantlike sektide pietismis ja kohtumisgruppide teraapias. Seda tuleb lihtsalt tunnistada ja minna edasi samas suunas.

PSHHOTERAAPIA KUI SILD

Nii et vib-olla peaksime mtlema pshhoteraapiast kui vaimsusega seotud alast. (Me vaatleme hiljem, milline on konkreetne seos vaimsuse ja transpersonaalsuse vahel. Nad pole ks ja sama, kuid on lhedalt seotud.) Lihtsaim viis sellest melda on kujutleda pshhoteraapiat kui silda, mis hendab meid vaimse sfriga. Kujutlus pshhoteraapiast kui sillast pshholoogia ja vaimsuse vahel vib osutuda heaks lhtepunktiks. Mida see viks thendada? Selle pshhoteraapia-silla ks ots toetub kindlalt vestlusele, teaduslikele uuringutele, kehale, fsikalis-keemilisele aspektile ja kigele muule, mis sellega seostub. Siin on selge seos pshholoogiaga, mida on vib-olla kige paremini vljendanud personaalse konstrukti suuna esindajad, kognitiivse teraapia esindajad
Transpersonaalsus

17

ja kitumise modifitseerimise suuna esindajad. On suur tenosus, et tulevikus tekib neid seoseid veel rohkem jrjest enam pshhoteraapia suundi on hakanud vlja andma oma teaduslikke ajakirju ja jrjest enam inimesi kirjutab teraapia neuroloogilisest aspektist. Sellelt kindlalt aluselt krgub pshhoteraapia les taevasse. Varem tavatsesin elda, et silla teine ots on udust varjatud. Kuid erinevus raamatu eelmise ja kesoleva vljaande vahel on see, et nd on kik palju selgem. Vahepeal on vlja antud arvukalt teraapiat ja vaimsust ksitlevat kirjandust. Kui ma aastal 1991 kirjutasin raamatu esimest vljaannet (ilmus 1993), polnud hulk vajalikke ja olulisemaid raamatuid, mis kogu seda valdkonda selgitavad, veel kirjutatud. Pean siin silmas teoseid sellistelt autoritelt nagu Brant Cortright (1997), James ja Melissa Griffith (2002), Hart, Nelson ja Puhakka (2000), King-Spooner ja Newnes (2001), Wellings ja McCormick (2000), William West (2000), Ken Wilber (2000), Young-Eisendrath ja Miller (2000) jne. Praegu nib mulle sna kindlalt, et silla teine ots ulatub vaimsusse. Teisisnu thendab see, et silla teise otsa judmiseks tuleb uurivalt vastamisi seista sakraalse, leloomuliku, pha, jumalikuga. Muidugi vib see osutuda hirmutavaks vljakutseks. Kohtumine jumalikuga pole asi, mida saaks kergelt vtta. See thendab, et tuleb uuesti avada palju uksi ja vib-olla ka lahti kiskuda palju vanu haavu, millega arvasime olevat igaveseks lpparve teinud. Kuid asi on selles, et oleme selle teekonnaga juba algust teinud. Iga kord, kui teraapias toimub lbimurre, iga kord kui tleme: Ah! (mitte Ahhaa!, mis on sarnane, kuid mitte sama), thendab see vaimset kogemust. Mnikord nib see toimuvat meie endi sees: see on tpiline oma telise minaga kontakti saamise kogemus. Mnikord kogeme seda endast vljaspool: see on tpiline transpersonaalse mina (subtiilse mina) kogemus. Mnikord vib see olla tielik lahtilaskmine: see on tpiline kogemus kontakti saamisest
Sissejuhatus

18

jumalikuga, mida vib nimetada ka energiaks, sisemiseks valguseks (niteks kveekeritel), oma teliseks olemuseks (vi buddha-loomuseks), jumalaks vi jumalannaks, kausaalseks minaks, puhtaks olemiseks, thjuseks, milleks iganes. Kigi nende lbimurdekogemuste puhul on oma sgavused ja erinevused pame neid hes jrgnevas peatkis kaardistada. Kuid neil kigil on ks hine omadus: nad kinnitavad seda vib aktsepteerida vi tagasi lkata , et oleme vaimsed olendid, et me peame tunnistama jumaliku sfri olemasolu. Transformatiivse juhtimise konverentsil, kus ma viibisin, judsime he rhma inimestega jreldusele, et radikaalne poliitiline ksimus, mida esitada, on jrgmine: Milline on vrtuslike asjade ja prahi vahekord sinu elus? Kui me nd ksitleme vrtuslikuna seda, mis laseb meil jumalikule lhemale pseda ja prahina seda, mis meid sellest eraldab, siis mistame, et see pole mitte ainult radikaalne poliitiline ksimus, vaid ka radikaalne vaimne ksimus. Sna vaimne klab paljudele meist heidutavalt, vhemalt minule kindlasti, formaalse religiooniga seotud lapseplvemlestuste tttu, mida see vib esile tuua. Mulle thendas see pet elada vastavalt ebareaalsetele ideaalidele, mille loomises ma polnud osalenud. See tekitas pigem halba kui head enesetunnet. Stunne ja silmakirjalikkus tundusid religiooniga ksikes kivat. Nd tean, et vaimsus ei tarvitse selles mttes religioosne olla. Lbimurded, milleni teraapia kaudu judsin, olid vabastavad, mitte siduvad. Lbimurded, milleni vaimsuses olen judnud, on samuti olnud vabastavad need on pigem thendanud avastusi iseenda kohta kui uute nudmiste ja kskude leidmist. Mingil hetkel peame paratamatult vastama ebamugavale ksimusele, milline meie jumalikkuse mudel peaks olema. Olen ise sel alal pika tee lbi kinud, kuid see pole miski, millega tuleks tegelda kige alguses. Minu kui intellektuaali kalduvus on otsida vastust raamatutest, kuid nagu ks tark budist on kunagi elnud: mina on
Transpersonaalsus

19

ise suur raamat. Jrjest suurema avatuse kaudu vime leida llatavalt palju vastuseid iseendast; raamatud vivad tulla siis, kui nad parasjagu tulevad, samuti konkreetsed petajad. Tegin sellega seoses he avastuse. eldakse, et kui pilane on valmis, saabub petaja. Algul mistsin seda nii, et kui ma olen valmis, siis kohtan mnda suureprast inimest, kes mind mu teel edasi juhatab. Nd aga saan aru, et igaks, keda kohtan vi mistahes sndmus mu elus vib olla minu petaja, kuid petaja snumit suudan mista alles siis, kui olen selleks valmis. Leidsin, et mul on suur hirm vaimsuse keerukuse ees kas ma pean tundma ppima kogu okultismist, spiritismist, teosoofiast, tervendamisest, astroloogiast, tarotst, kabalast ja muust koosnevat keerukat vrgustikku? (Hiljem neme, et vastus sellele ksimusele on ei.) Kas pean uurima kiki budismi, taoismi, tantra, jooga, sufismi, gnostitsismi, kristluse, judaismi, islami, Suure Jumalanna ja muid petusi? (Hiljem neme, et vastus sellelegi ksimusele on eitav.) Kuid see ei erine vga suurel mral inimese hirmust, kes tuleb esimest korda pshhoteraapiasse ja seisab vastamisi arvukate koolkondade ja tehnikate ning nende omavahel vastuolus olevate videtega. Ja siin kehtib sama nuanne: astu ks samm korraga; leia midagi, mis sulle sobib; j selle juurde nii kauaks, kui see toimib; pa harjutada tsiselt ja phendunult, ja sa saavutad selle, mida on vimalik saavutada ning lased lahti sellest, millest on vaja lahti lasta. Vaimsus ei tundu mulle enam nii hirmutavana, kui ma alguses ette kujutasin. Silla letamine oli mulle suureks abiks. Nd olen tagasi prdunud, et elda teile, et edasiminek tasub end ra. Pshhoteraapia on nagu kolme noga jumalanna: ks ngu vaatab tagasi lapseplve ja mineviku repressioonide ja komplekside poole; teine ngu vaatab praegust eksistentsiaalset olevikku; kolmas ngu vaatab tulevikku vaimsuse ja jumalikkuse poole. See on midagi, mis on oma olemuselt mitmethenduslik ja
Sissejuhatus

20

raskestihlmatav, midagi, mis on palju riskantsem ja ohtlikum kui me kunagi oleksime arvanud, midagi, mis on sgavam ja imelisem kui kunagi oleksime osanud kujutleda. Esiteks tuleb meil seega vabaneda mnest tpilisest vrarvamusest.

KS-KAKS-KOLM-LPMATUS
Selles valdkonnas vib theldada kalduvust kaasa minna tendentsiga, mida ma olen nimetanud vaimsuse definitsiooniks kujul: kskaks-kolm-lpmatus ja mis tundub mulle ohtlikult pinnapealsena. Selle definitsiooni kohaselt on olemas keha oma aistingutega (ks), emotsioonid, tunded ja tungid (kaks), intellekt ja mtted (kolm), ja kik lejnu on mingi mstiline htsus, mida vib nimetada vaimsuseks (lpmatuseks). Selline mtlemine on vga levinud New Agei liikumises, raamatus A Course in Miracles (Imede kursus), EST-i (Erhard Seminars Training) ehk Forumi puhul, guru Maharaj-Ji puhul, transtsendentaalses meditatsioonis, mningate zen-budismi aspektide puhul, valgustumise intensiivkursuste (Enlightenment Intensive) puhul, Rajneeshi (Osho) ja paljude teiste puhul, kes peaksid seda asja paremini tundma. Selle suundumusega kaasnevate ohtude le arutlevad vga hsti Richard Anthony ja tema kolleegid (1987), rkides sektidest ja hoiatades kohese valgustumise kui lksu ja pettekujutluse eest. Nad nimetavad seda hetasandiliseks lhenemiseks ja esitavad selle vastu hulga argumente, mis kik toetuvad ajaloole ja kibedatele kogemustele.
Praktikas ei saa hetasandilised rhmitused olla katalsaatoriteks vaimses transformatsioonis kahe tpilise vea tttu, mis phjustavad transtsendentsete ja maiste kogemuste segiajamist. Esiteks lhtuvad nad keele ja tekstide tlgendamisel liigselt tht-thelisest, hesest thendusest, omistades liiga vhe
Transpersonaalsus

21

thtsust thenduse smboolsele ja metafoorsele tasandile. See on hethenduslikkuse probleem. Teiseks toetavad nad suhtumist, et vaimse transformatsiooni vrtus ja testus seisneb maises sfris ilmnevates ennustatavates ja jlgitavates tagajrgedes. See on konsekventsialismi probleem. hethenduslikkus ja konsekventsialism on omavahel lhedalt seotud ja esinevad sageli koos. Nad on hetasandilisuse mravad tegurid. (Anthony et al. 1987, lk 41)

See ei thenda muidugi, nagu poleks tagajrgedel mingit thtsust, vaid lihtsalt seda, et nende liiga hene seostamine transpersonaalsete kogemustega teeb tavateadvusest otsustaja transpersonaalse teadvuse le ahvatlev, kuid sobimatu ja ohtlik samm. See, millest ma pan siin knelda, on nhtus, mida Anthony ja tema kolleegid nimetavad mitmetasandiliseks lhenemiseks ja mida nad peavad palju turvalisemaks ning vhem tenoliseks teeks dogmatismi, ebareaalsuse ja ohuni. Mulle tundub, et on mitmesuguseid sna eraldatud ja erinevaid kogemusi, mida vib igustatult nimetada vaimseteks, osa neist on tavalisemad ja paremini ligipsetavad kui teised. Transpersonaalses praktikas uurime neid kogemusi. Kuid meil tuleb ka mista, et transpersonaalsus ei seisne ainult kogemustes.

MIDA TRANSPERSONAALSUS EI OLE

Mnikord on vajalik teatud mistet piirata, et paremini aru saada, mida see ei thenda. Siin on mni neist piirangutest, mis, nagu ma loodan, peaks aitama transpersonaalsust defineerida.

Transpersonaalsus ei ole ekstrapersonaalsus

Alyce ja Elmer Green (1986) on eristanud ekstrapersonaalset ja transpersonaalset. See on vga sarnane Wilberi (1980) eristusega
Sissejuhatus

22

madalama ja krgema subtiilse tasandi vahel, mida on samuti kasutanud Grof (1988). See on sarnane ka Marc-Alain Descampsi (Descamps et al.1990) eristusele horisontaalse ja vertikaalse transpersonaalsuse vahel, kuid see vljendusviis tundub mulle veidi segadusseajav. (Vaatleme neid termineid jrgnevates peatkkides detailsemalt.) Olulisemad erinevused on vlja toodud tabelis 1. Greeni ja Greeni (1986) jrgi on peamine erinevus selles, et transpersonaalsuses on midagi jumalikku, samal ajal kui ekstrapersonaalne on valdavalt mittejumalik. See on vib-olla veidi

Ekstrapersonaalne Lusika vnamine Levitatsioon Meeltevline taju Vitsaga veesoonte otsimine Kristallidega ttamine Selgeltngemine Telepaatia Radioonika Radiesteesia Pimengemine Stelknd Veretu nahalbistamine Kehavlised kogemused Paranhtused ldiselt Fakiirid Aine alistamine vaimule lemeelelised vimed

Transpersonaalne Krgem mina Svamina (Starhawk 1989) Sisemine petaja Transpersonaalne mina (Whitmore 2004) Krgemad arhetbid (Jung) Hing (Hillman 1975) liteadvus (Whitmore 2004) Loovus (allutatud mina tp) Mni tipukogemus (Maslow 1970) Intuitsioon (allutatud mina tp) Mni tervendamise vorm Mni surmalhedane kogemus lemised takrad Peenenergiassteemid Juhendav mina (Whitmont 1969) Mina Muundatud mina (Heron 1988)

Tabel 1. Ekstrapersonaalne ja transpersonaalne Transpersonaalsus

23

kummaline eristus, sest, rangelt vttes, kuidas saab miski olla mittejumalik? Kuid ma usun, et see vide osutab iges suunas. Varem ei ole ekstrapersonaalset ja transpersonaalset nii selgelt eristatud ja Jungi kollektiivse alateadvuse miste sisaldab mlemat. Ts eelmise elu kogemustega (Woolger 1990) ollakse mnikord lhemal hele ja mnikord teisele. Kuid Stan Grof (1988) peab seda eristust vajalikuks oma ts, mis, niipalju kui ma aru saan, on sna sarnane minu omaga. Kige tielikum kirjeldus sellest on Wilberi 1980. aastal vlja antud raamatus ja me prdume selle juurde tagasi jrgnevates peatkkides. Praegu piisab sellest, kui elda, et ekstrapersonaalne ja transpersonaalne ei ole ks ja seesama. See on lihtsalt ks osa ldisest, eelnevalt esitatud vitest ks-kaks-kolmlpmatus-definitsiooni ebapiisavusest vaimsuse mratlemisel.

Transpersonaalsus pole sama mis parem ajupoolkera

Viimasel ajal tuntakse elavat huvi kahe ajupoolkera vastu ja sageli eldakse, et meie tsivilisatsioon on parema poolkera unarusse jtnud ja koormab liialt vasakut poolkera. Ilmub ha uusi raamatuid, milles paremale ajupoolkerale omistatakse jrjest enam suurepraseid omadusi, vites, et kui tahame olla terviklikud inimesed, peame rohkem kasutama paremat ajupoolkera. Selles vites vib oma iva olla ja mul ei ole vhimatki soovi kogu seda ideed maha teha, kuid on oluline mista, et transpersonaalsuse paigutamine paremasse ajupoolkerra on ekslik, sest see thendaks transpersonaalse ja prepersonaalse hte patta panemist. Kik, kes kirjutavad aju kahest poolkerast, nivad olevat hel meelel selles, et vasak poolkera on seotud formaalse mtlemise kategooriatega (sellega, mida me nimetame mentaalseks egoks ja aristotellikuks loogikaks). See thendab, et kik lejnu peab paiknema paremas poolkeras. Kuid nagu oleme nidanud, thendab see, et tuleks kokku panna kaks vga erinevat asja prepersonaalsus (mis
Sissejuhatus

24

pole veel judnud formaalse loogika positsioonini vi mis eitab seda kui liiga keerulist) ja transpersonaalsus (mis vljub tavalistest mtlemise kategooriatest ning peab neid oma tegevuses ebapiisavateks ja ebasobivateks). Nende kahe asja segiajamine tundub eksitava ja takistavana. Ksimus, kus tpselt transpersonaalne ajus paikneb, nib viitavat veel hele eksiarvamusele eksiarvamusele valesti lokaliseeritud konkreetsusest, mille puhul me ritame protsessi asjastada; sama hsti viks ksida, kus paikneb ajus headus, ausus vi usaldus.

Transpersonaalsus ei ole New Age

Tnapeval on huvi New Agei vastu kllaltki suur, oma reisidel olen ninud terveid raamatupoodide osakondi vi koguni terveid raamatupoode, mis on sellele teemale phendatud. New Agei keskne idee tundub olevat eristuste puudumine ja isegi vastuseis ideele, et midagi on ldse vimalik eristada. Kui vaatan raamatupoe New Ageile phendatud riiuleid, siis ainus asi, mis vljapandud raamatuid hendab, on see, et nad kik sobivad kergesti manipuleeritavatele inimestele. See on korralik kompott heast, halvast ja kurjast. Kui neil veel midagi hist on, siis soov iga hinna eest kike jaatada. Tuleb uskuda mida iganes, nustuda millega iganes, mitte kahelda milleski ega eitada midagi. On isegi ks raamat, mille pealkirjas eldakse, et me ei tohi lubada endale htki negatiivset mtet. See thendab heklgsele positsioonile asumist, mida ei saa igustada ja millel pris kindlasti pole midagi tegemist transpersonaalsuse ega vaimsusega telises mttes.

Transpersonaalsus ei ole religioon

Sna religioon oma kige ldisemas thenduses viitab mingile organisatsioonile. Me rgime kristlikust religioonist ja mistame selle all
Transpersonaalsus

25

kirikuid, mis annavad vlja phasid raamatuid ja kuulutavad phasid doktriine. Me rgime islamist ja peame silmas kogu organisatsiooni, mis ulatub kige lihtsustatumast fundamentalismist kige subliimsema sufismini, mis vljendub taas raamatutes, kunstiteostes, rituaalides, palvernnakutes jne. Rgime judaismist ja mtleme selle all kiki selle religiooni hiskondlikke avaldusvorme, olgu need fundamentalistlikud, ortodokssed, liberaalsed, hassidistlikud vi muud. Kuid transpersonaalsuse puhul on meil tegemist isikliku kogemusega, mis vib, aga ei pruugi vljenduda religioosses terminoloogias. Ja isegi kui see vljendub mnes religioosses vormis, vib see sama hsti olla mni vhem tuntud vorm, niteks paganlus, animism, polteism vi panteism kui mni enam tuntud ja paremini organiseerunud religioon. Teiste snadega, transpersonaalsus on isikliku uurimisretke sfr, mitte miski, millega saab hineda. Seda aspekti selgitab hsti Joseph Fabry, kes on selle kohta elnud jrgmist:
Selleks, et tervist silitada vi taastada, peame arvesse vtma kiki kolme dimensiooni. Vaim, nagu keha ja pshikagi, on osa igast inimesest, mitte ainult religioossete kalduvustega inimesest. Vaimne dimensioon, mida Frankl nimetab nos, sisaldab selliseid inimesele ainuomaseid jooni nagu soov mista thendust, eesmrgile orienteeritus, loovus, kujutlusvime, intuitsioon, usk, arusaam sellest, milleks me vime saada, vime armastada vljaspool pshhofsioloogilist sfri, vime kuulata oma sdametunnistust vljaspool superego diktaati, huumorimeel. See sisaldab ka meie enesest eraldumise vimet, vimet astuda endast vlja ja jlgida ennast vljastpoolt ning meie eneseletamise vimet, vimet juda inimesteni, keda armastame ja asjadeni, millesse usume. Vaimu sfris pole me juhitavad, meie oleme need, kes juhivad, kes otsuseid teevad. (Fabry 1980, lk 81)

See on vga hea sissejuhatus transpersonaalsuse kohta ja viib meid veidi lhemale selle mistmisele.
Sissejuhatus

26

Transpersonaalsus ei ole sama mis vaimsus

Mis veelgi olulisem, sna vaimne kasutatakse nii hmases ja ldises thenduses, et peame kahtlema selle vrtuses. Mnes mrkuses selle raamatu algul on seda sna kasutatud vga ldises thenduses, kuid nd peame olema tpsemad. Asi on selles, et vaimsus vib olla nii prepersonaalne (hlmates palju hirmu ja traditsioonilisi uskumusi), personaalne (kuuludes sageli mingisse traditsioonilisse religiooni) kui ka transpersonaalne (meid avades ja edasi viies). 1970. aastate algul kirjeldas Roberto Assagioli transpersonaalset kui terminit, mille on kasutusele vtnud eelkige Maslow ja tema koolkond ja mis thistab seda, mida tavaliselt nimetatakse vaimseks. Teaduslikus mttes on see parem termin; ta on tpsem ja teatud mttes neutraalne, kuna viitab sellele, mis jb tavalisest personaalsest sfrist vljapoole vi krgemale. Veel enam, ta aitab vltida segiajamist paljude asjadega, mida praegu vaimseteks nimetatakse, kuid mis esindavad tegelikult pseudo-vaimsust vi parapshholoogiat. (Assagioli 1991, lk 16) See toob meid tagasi ekstrapersonaalse sfri juurde, kust alustasime. Ma arvan, et see on vga oluline, kuna sna vaimne hakatakse tnapeval ha enam kasutama, paljuski teevad seda inimesed, kes soovivad hmastada neid eristusi, mida oleme pdnud siin teha. Kui tahame oma knes korrektsed olla, peame kasutama termineid, millel pole liiga palju vimalikke thendusi.

TRANSPERSONAALSUS IGAPEVAELUS
On oluline mista, et transpersonaalne sfr on meile juba tuttav. Kui see oleks midagi uut ja vrast, poleks meil igust sellest rkida, vlja arvatud vheste asjasthuvitatute ringis. Kuid kuna ta on vga tuttav, on mttekas mrkida, et kik terapeudid viksid sellest huvituda. Vaatleme mningaid kategooriaid, mis meile kige enam tuntud on.
Transpersonaalsus

27

Sisehl
Paljudel meist on olnud mingi hle kuulmise kogemus (see vib tulla nii meie seest kui vljastpoolt meid), see hoiatab meid, annab meile vihjeid vi eelaimusi, edastab informatsiooni jne. Me rgime sdametunnistuse hlest. Mnikord vib see tunduda pris hlena ja mnikord on ta hmane tunne, mis on seotud meie sisedialoogiga. Idee kutsumusest phineb taolise kutse kuulmisel. Selle sna algne thendus on tegelikult hlt kuulma. Gandhi, nagu paljud teisedki suurmehed, on suuresti toetunud oma sisemisele hlele, nii oma vaimses kui ka poliitilises tegevuses (Chatterjee 1984). Kaasajal on seda teemat uurinud Myrtle Heery (1989), kes leidis, et kirjeldused sisemise hle kohta vib jagada kolme kategooriasse: Sisemine hl kui mina he osa esindaja. Sisemine hl, mida iseloomustab dialoog, mis juhib inimest sisemisele kasvule. Sisemine hl, mille kaudu avaneb kanal krgema mina suunas ja sellest vljapoole. Esimesse kategooriasse kuuluvad kogemused ei pruugi ldse transpersonaalsed olla, vaid kuuluvad pigem allisiksuste teema juurde. Nagu ma olen mujal pikalt knelnud (Rowan 1990), kuulub enamik allisiksusi isiksuse tavalise varieeruvuse piiridesse. Neist enamiku ksitlemiseks ei pea me sisse tooma transpersonaalsuse mistet. Teise kategooria puhul on tenoline seos transpersonaalsusega suurem, eriti transpersonaalse mina arhetbi vormis. Sisemine hl vi sisemine tunne vib olla hea suunanitaja elus ette tulevate valikute puhul. Kolmanda kategooria kogemused esinesid Heery teatel ainult inimeste puhul, kes tegelevad regulaarselt meditatsiooniga. Need
Sissejuhatus

28

kogemused nivad minevat kaugemale kui tavaligips transpersonaalsusele, millest me siin rgime. Olukord tundub seega olevat jrgmine: sisemise hle kogemus vib olla transpersonaalsest tasandist madalamal, ta vib olla teliselt transpersonaalne ja ta vib koguni hlmata kiki transpersonaalsuse vorme, mida siinses tekstis ksitleme.

Intuitsioon
Varem tavatseti arvata, et eksisteerib selline asi nagu naiste intuitsioon, kuid mida enam seda asja aastate jooksul uuritud on, seda enam on selgeks saanud, et intuitsioon pole seotud ainult he sugupoolega. Tundub, et eksisteerib mitut tpi intuitsiooni, mis erinevad ksteisest sna suurel mral. Vaatleme neist kuut, arvestades vimalusega, et neid vib vabalt rohkem olla. Igaks neist nib hlmavat erinevat arusaama minast, nii et meil ei saa olla seda liiki intuitsiooni enne, kui meil on vlja kujunenud selle tasandi mina. Kigi nende puhul vime kokku puutuda ebatavaliste avastuste vi ennustustega. Lapsmina Sel teadvuse tasandil pole fantaasia ja reaalsus alati vga selgelt eristunud. Fantaasia vib olla vga elav ja emotsionaalne ning inimene vib teha reaalses maailmas toimuva kohta jreldusi, mis tegelikult kehtivad rohkem tema enda fantaasias. Kuid vike laps vib olla vga vastuvtlik, ta teab, kui miski on halvasti, olgugi, et ta ei oskaks elda, mis tpselt. Varasemates staadiumides ei pruugita fantaasiat vlisilmas rakendada, kuid hiljem ilmnevad nad mngu vormis. Selline mng vib mnikord saada psiva vljenduse maalimise, meisterdamise vi isegi kirjutamise kujul. Teised inimesed muutuvad osaks sellest
Transpersonaalsus

29

fantaasiast, sellest mngust, ja me ei tee erilist vahet nendega seotud asjadel ja meie endiga seotud asjadel. Klassikaliseks niteks on vike laps, kes alati teab, mida beebi elda tahab. Intuitsioon vib sel tasandil muutuda vga intensiivseks, kuna on vhe piiranguid, sest ei teata, mis loogiliselt peaks reaalne olema; sel tasandil on rohkem vimalusi kui hiljem. Barjride eemaldamise ja lapsemeelse olekuga on vimalik sellele intuitsioonitasandile tagasi minna ja paljud loomeinimesed seda teevadki. Maagiline mina Sel tasandil kasutame intuitsiooni oma ksilduse ja eraldatuse eitamiseks, et hirmu ja revust eemale peletada. Sageli kasutatakse rituaalset laadi tehnikaid, mis loovad vi taastavad henduse ja suhtluse teiste inimestega. Need rituaalid on seotud mingi grupiga ja just grupi vajadused on selle tasandi intuitsiooni vtmeks. Sedalaadi intuitsiooni esineb tihti perekonnas. Intuitiivne inimene hlestab ennast grupiga hele lainele, tajub konkreetses vormis grupi hirme ja vastab neile. Mnikord kasutatakse sel eesmrgil transsi minekut transsi, mille puhul inimene muutub rohkem grupi osaks ja vib vljendada grupi kinnismtteid. Ilmsed seestumis- vi poltergeisti-juhtumid vivad olla selle tasandi vljendused. See on mstiline osadus (participation mystique), mida esineb primitiivsete himude juures ja mningates kogukondades, niteks Sitsiilias. Meie kultuuris vivad selle vormi vtta hea grafiti, kaasakiskuvad kned, popmuusika, sildid ja edukad reklaamid. Rolli mngiv mina Sel tasandil on intuitsioon suunatud kasutamisele vi rakendamisele, et inimene viks leida oma nii hiskonnas. Intuitsiooni kasutatakse ht vi teist liiki sotsiaalsete hvede saavutamiseks. Rhk nib siin olevat probleemide lahendamisel. Fantaasiat fantaasia prast ei pooldata ja ptakse alla suruda. Vib olla mrke inSissejuhatus

30

tuitsioonist kui ego teenistuses olevast regressioonist alateadvusse. Aga seda vidakse nha ka kui lemeelelist nhtust, sensitiivsust vi ebatavalist vimet. Tavaliselt siiski vaadeldakse siin intuitsiooni kui midagi, mis on tiesti taltsutatud ja hiskonna teenistuses. Paljud teaduslikud avastused tulenevad selle tasandi intuitsioonist. Suur rhk on tehnikatel; lpuks moodustavad need tehnoloogia, mille saab ra pakkida ja maha ma. Intuitsioon on lihtsalt veel ks oskus, mida ppida, veel ks roll, mida mngida. Autonoomne mina Sel tasandil nhakse intuitsiooni kui kige kesksema mina vljendust. See on miski, millega saab tiesti samastuda ja mida selles mttes saab omada Mina = minu intuitsioon. Algul vib rhuasetus endiselt olla probleemide lahendamisel, kuid siis tuleb sageli mngu spontaansem lhenemine. See thendab, et vime seda vaadelda kui intuitsiooni transpersonaalse ksitluse algust. Autonoomne mina on piirialaks eelmise mina argipevamaailma ja jrgmise mina transpersonaalse maailma vahel. See vib mnikord olla negativistliku varjundiga ja vib tekkida ksimus: Kellel seda vana tobedat mtlemist tarvis on? Kuid sagedamini nib selle tasandi intuitsioon olevat sltumatu, mitte positiivne ega negatiivne. Siin seostatakse intuitsiooni sageli loovusega. Endiselt vidakse kasutada tehnikaid (niteks rapoor-lhenemine NLP-s [rapoor mrgib olukorda, mil kaks inimest on hel lainepikkusel tlk]), kuid tavaliselt on need tehnikad ise vlja meldud vi isikuprasel viisil olemasolevast materjalist kokku pandud. Igal juhul inimene, kes asub sellel tasandil, improviseerib elus ettetulevates tegelikes situatsioonides. Ta vib vastata inimestele, kellega ta kohtub, vrskete, uhiuute arusaamadega asjadest. Alistunud mina Sel tasandil nhakse intuitsiooni tavaliselt mina-vlisest allikast lhtuvana. Tuleb teha mningaid samme, et avada ennast sellele allikale,
Transpersonaalsus

31

mida vib kogeda nii sisemise kui vlisena; kuid kui kord on tehtud otsus avaneda, seisneb lejnu pigem aktsepteerimises kui tegutsemises. Sellest allikast vib melda kui inspiratsioonist, muusast, arhetbist, jumalannast vi millest iganes. Sel tasandil on vimalik juhinduda allikast, mis vib suuresti aidata situatsioonides, kus tuleb valida teha ja mitte teha vahel ning olla vastuvtlik teatud energiatele. Vib esineda kogemusi, milles tajutakse end teispoolsuse kanalina. Vib olla vi mitte olla huvi probleemide lahendamise vastu. Lahendamiseks tehakse mingi valik probleemidest mni probleem pole lahendamist vrt vi selle lahendamine vib koguni kahju tuua. Tuntakse soovi sellist rakendamist vrida. Kogu see jutt kib subtiilse tasandi ehk selle teadvusetasandi kohta, kus enamik transpersonaalset teraapiat toimub. Intuitiivne mina Sellele jrgneb veel ks aste, mille puhul inimene on tielikult lahustunud teispoolsuses ja sellega samastunud saavutanud sellega selgelt tajutava htsuse meditatsiooni ja/vi palve kaudu. Sel tasandil vib inimene niteks elda: Ma olen intuitsioon. Intuitsioon on letanud minu minasuse. Mind ei huvita probleemide lahendamine ma isegi ei ne htki probleemi. Siia kuuluvad sellised asjad nagu ilmutus ja transtsendentsus. See tasand on selgelt transpersonaalne; me vaatleme seda lhemalt edaspidi. Igatahes on huvitav harjutus proovida lheneda mistahes probleemile selles vaimus, et tegelikult probleemi ei ole. See vib mnikord aidata nha kogu asja hoopis teistsugusest vaatenurgast ja tegutseda konstruktiivsemalt. Veel mtteid Mulle nib, et see anals aitab lihtsamalt selgitada, miks intuitsioonist rkides nii palju lahkarvamusi esile kerkib. Kui inimeste teadvuse tasandid on nii erinevad, pole mingi ime, et tekib lahkarvamusi. Sellised erinevused philistes eeldustes vivad minna vga sgavale ja neid vib olla vga raske avastada.
Sissejuhatus

32

Muidugi on ahvatlev, kuid minu arvates lubamatu neil teemadel lahmida, eldes umbes midagi sellist, nagu: Ma ei asu helgi neist tasanditest, ma lendlen nende vahel. Ma ei usu, et mina oleks selliseks liblikalikuks lendlemiseks vimeline sellised avaldused on enamjaolt kas enesekaitse vi enesepettus. Muidugi, olles judnud mingile tasandile, on inimesel endiselt juurdeps eelnevatele tasanditele; kuid madalamalt tasandilt ei pruugi tingimata olla juurdepsu krgemale. Iga tasand paikneb jrgmise sees. Juba mainitud terminitest lapse tasand ja maagiline tasand on prepersonaalsed, rollimngu ja autonoomne tasand on personaalsed ning alistunud ja intuitiivne tasand on transpersonaalsed arenguastmed. Prast nende erinevate lhenemiste olemasolu tunnistamist oleks absurdne ksida: Jah, aga mis on siis ikkagi intuitsioon? Nib olevat kohane vita intuitsiooni kohta sedasama, mida Hegel on vitnud Jumala kohta: Idee, mis inimesel on [Tema] kohta, vastab selle inimese ideele minast ja vabadusest. Nagu paljud muudki asjad, on ka intuitsioon erinev, sltuvalt sellest, millisel tasandil me oma pshholoogilis-vaimses arengus oleme sellest kneleme detailsemalt edaspidi. Madalamatel tasanditel kaldub intuitsioon nagu emotsioongi olema sna juhuslik asi, mis tuleb ja lheb ilma mingi nhtava reegliprata. Ta lihtsalt tuleb nagu vlk ja lheb jlle meil pole mingit vahendit, mille abil teda kinni hoida. Autonoomsel tasandil hakkab intuitsioon muutuma regulaarsemaks ja usaldusvrsemaks ning sellest saab peamine viis maailma tajumiseks. Wilber (1980) nimetab seda tasandit visioonloogika tasandiks ning me kasutame nd hoopis rohkem smboleid ja kujundeid, selle asemel, et kogu aeg snadele toetuda. On tunne, et meil pole vaja teada, miks vi kuidas me asju intuitiivselt tajume, tpselt samuti, nagu meil pole vaja teada, kuidas neme pikeseloojangut vi kuidas tstame ktt. Alistumise tasandil astub intuitsioon tielikult oma igustesse ja sellest saab peamine viis teiste inimestega suhtlemisel. Sel tasandil
Transpersonaalsus

33

vime oma soovi kohaselt intuitsioonile hlestuda, selle sisse vi vlja llitada, tpselt samuti nagu avame ja sulgeme silmi, kuulame midagi vi jtame selle thelepanuta. See muutus on seotud avarama mratlusega oma piiridest ja hinge tasandi avanemisega. Intuitiivseid kogemusi nib olevat vhemalt kolm: esimene neist on tunne, mida saab vljendada jrgnevalt: Ma tean, aga ma ei tea, miks. See on see, mida sageli nimetatakse eelaimuseks. Madalamatel tasanditel tundub see ebamugavana, just nagu poleks meil igust teada midagi ilma korraliku testuseta, mis seda teadmist kinnitab. Sageli me ei usalda selliseid intuitiivseid teadmisi, pidades neid fantaasiateks vi kujutlusteks, mida nad muidugi mnikord ongi. Kuid edasise arengu kigus pime eraldama usaldatavaid intuitiivseid teadmisi fantaasiast, lihtsalt seda vimet rohkem rakendades. Terapeudile on juurdeps sellele alale muidugi vga kasulik. Teist tpi intuitsiooni vib vljendada snadega: Mul on tunne, et see on ige see tunne tuleb liteadvusest (mida hiljem ksikasjalikumalt ksitleme) ja see puudutab tesust ja valikut. Ka see vib muidugi juhtuda igal tasandil, kuid ainult transpersonaalsel tasandil vime tahtlikult sellele hlestuda. See thendab, et peame tiesti kavatsuslikult hlestama end kige terviklikumale ja avaramale vaatele, mis meil vib olla. Kui meil pole selle suurema pildiga hendust, vime liiga kergesti illusioonide ohvriks langeda. Kui hoiame sidet oma krgema, transpersonaalse minaga, siis vime olla kindlad, et meie intuitsioon htib lima headusega. Kolmandat tpi intuitsiooni vib kirjeldada snadega: See teadmine tuli mulle nagu vlk selgest taevast nagu juba mainitud, vivad selletaolised intuitiivsed kogemused madalamatel tasanditel esineda vga harvade ja juhuslikena, kuid autonoomsel tasandil ja sellest krgemal vivad nad sisaldada olulisi ratundmisi vi vlgatusi millestki, mis tundub olevat intuitiivne plaan kige krgemal tasandil.
Sissejuhatus

34

Autonoomsest tasandist madalamal vib mistahes tpi intuitsioonile ligi pseda kas otseselt, hea muusika ja kunstiteoste kaudu vi mnel ige kummalisel ja ootamatul viisil. Kuid krgematel astmetel on see rohkem valiku ksimus. Goldberg (1983) on nende ksimuste le pikalt arutlenud. Kigil juhtudel vib snum olla suuremal vi vhemal mral mitmethenduslik. Just nagu Delfi oraakel, vib ka intuitsioon anda ainult osa pildist ja lejnud osa tuleb kokku panna teiste vahenditega. Teinekord pole suurt kahtlust snumi tielikkuses, kuna ta teadvusse judes valgustab seda piisavalt, et anda endast teada tiesti hesel viisil. Vib-olla parima raamatu intuitsiooni kohta on kirjutanud Rachel Charles (2004). See on ndseks juba klassika ning sisaldab head levaadet kirjandusest ja tema enda uurimust. See peaks olema esmane allikas igahele, kes seda teemat uurib. Autor toob selgelt vlja vajaduse hendada intuitsioon transpersonaalse sfriga.

Loovus
Loovus on sarnane intuitsiooniga. Ta vib avalduda kuuel tasandil nagu intuitsioongi ja jllegi vime elda, et alles viimastel tasanditel saame loovust nimetada teliselt transpersonaalseks. Mnikord on nii loovuse kui intuitsiooni kohta eldud, et see on liteadvuslik tegevus, kuid praeguseks on alust uskuda, et see pole mitte alati nii. Raske on pidada lapsmina, maagilise mina vi rolli mngiva mina juurde kuuluvat alama astme loomingulisust teliselt transpersonaalseks. Harman ja Rheingold (1984) vljendavad sedasama mtet, eldes, et loovusest rkides peame silmas tervet tegevusspektrit, kus osa tegevusi asub spektri keskel ja on hsti nhtav ning klassifitseeritav loovusena, osa asub infrapunases osas ja esindab
Transpersonaalsus

35

automaatseid reaktsioone, kuid osutub vastavates situatsioonides ainuigeteks, ning osa asub ultravioletses osas telised vaimsed kogemused, millest aimub jumalikkust. Neid viimaseid vime pidada prinevateks liteadvusest termin, mida kasutas Assagioli ja mida vaatleme jrgmises peatkis. Viisi, kuidas sellele loovuse aspektile lheneda, on selgitanud Rudyard Kipling, kes on elnud, et daemon (loov vaim) aitas tal kirjutada raamatut Mowgli. Ta tleb:
Pange thele kui teie daemon on kohal, rge pdke teadlikult melda. Laske end kanda, oodake ja kuuletuge. (Tsiteerinud Harman ja Rheingold, lk 34)

Mnikord kasutan seda oma seminarides. Ma tlen: Sulgege silmad. Korrake probleemi olemust omaette kolm korda [selleks ajaks oleme seda probleemi juba tublisti arutanud] ja minge siis mitteteadmise kohta. Oodake, kuni vastus esile kerkib. See vib tulla lausena, pildina, helina, lhnana, maitsena vi mnel muul viisil; lihtsalt oodake ja laske sellel ilmuda. Sageli on hea alustada mnda sellist harjutust ldvestunud olekus ja mitmes raamatus (niteks West 1975; Harman ja Rheingold 1984; Feinstein ja Krippner 1988) on antud instruktsioone sellisesse seisundisse judmiseks. See on tiesti erinev instruktsioonidest, mida kasutavad hpnotiseerijad, nagu seda detailselt kirjeldavad Karle ja Boys (1987). Kui ollakse juba jutud ldvestunud olekusse, vib kasutada loovasse seisundisse judmiseks veidi keerukamat instruktsiooni, nagu seda esitab Shorr (1983). Ta palub inimesel kujutleda kolme vravat, mis tuleb ksteise jrel lbida. Melge mnele ksimusele, probleemile vi teemale, lbige esimene vrav ja vaadake, mis te sealt leiate; lbige teine vrav ja vaadake, mis te sealt leiate; lbige kolmas vrav ja vaadake, mis te sealt leiate ning rkige, mida te
Sissejuhatus

36

nete, teete ja tunnete. Mni inimene peab lbima ka neljanda vrava, enne kui leiab selle, mida vajab. Vib muidugi teha veel keerukamaid asju. Suureprane harjutus, mida olen sageli kasutanud, on paluda kliendil, kellel on mingi probleem, muutuda vga vikeseks ja liikuda ringi omaenda kehas, lastes tal samaaegselt kommenteerida oma rnnakut ja otsida loomingulisuse paika. Kui ta mne aja jooksul pole seda leidnud, tlen talle, et ta on nd sissepsu juures ja pab sisse piiluda. Siis astub ta loomingulisse paika sisse ja kirjeldab, mida ta seal neb ja tunneb. Siis lheneb talle keegi, kes elab kogu aeg sellises loomingulises paigas. Milline see inimene vlja neb? Ta tuleb lhemale ja teda on nd vimalik selgemalt nha. Vib-olla klient teab selle inimese nime, kuid ma ei ksi tal seda avaldada. Nd palun kliendil samastuda selle loomingulise inimesega, le vtta tema nimi ja identiteet. Siis paneb loominguline inimene kirja kmme vastust ksimusele, probleemile vi teemaarendusele, millega klient minu juurde tuli. Seejrel palun kliendil tagasi prduda ja me arutleme kogu asja le. Tulemused on mnikord vga llatavad ja mjuvad vrskendavalt. he kige parema raamatu loovuse kohta on avaldanud Guy Claxton ja Bill Lucas (2004). Nad seostavad loovust tugevalt intuitsiooniga ja vidavad, et mlemad on seotud transpersonaalsusega. Nad eristavad kva ja pehmet mtlemist, kusjuures pehme mtlemine on rohkem seotud avatusega, ideede endasse vtmisega. See toob meid kanaldamise juurde. Inimesed, kes on sellel loovuse tasandil, vivad muidugi sageli elda: Ma ei teinud seda ise, ma olin ainult kanaliks. nneks on Jon Klimo kogu seda ala oma raamatus (1988) phjalikult uurinud; ta vidab, et umbes 80% kanaliseerimistest on tiesti tavaline materjal madalamast vi keskmisest alateadvusest (jlle Assagioli terminid), ht-teist on prit paranhtuste sfrist (mida me oleme nimetanud ka

Transpersonaalsus

37

ekstrapersonaalseks), kuid on ka materjali liteadvusest, transpersonaalsest sfrist. Vime elda, et kige krgemal tasandil vime juda selliste vaimsete kogemuste sfri, kus me jrsku mistame, et mingit probleemi polegi. kki probleem lihtsalt kaob, sest me neme kogu situatsiooni hoopis uuel viisil. Ja ndseks on selge, et see vib juhtuda tavalise nustamis- vi pshhoteraapiaseansi kigus. Seda ma nimetan Transpersonaalsus 2.

Tipukogemused
ks vtmemisteid, mis on muutnud mtte transpersonaalsest sfrist aktsepteeritavamaks, on tipukogemuse miste. Kui statistika on korrektne (Hay 1990), on rohkem kui pooltel inimestest, kes seda raamatut loevad, olnud oma elus vhemalt ks tipukogemus. Tuntud tipukogemuste ksitleja on muidugi Abraham Maslow, kes on paljude aastate jooksul mitmes raamatus selgitanud, mis kogemused need on, millise tunde nad tekitavad ja mida nad thendavad. Esitan siin he tpilise nite, mis on vetud D. Hay sjamainitud raamatust:
Kndisin le nurme ja prasin pead, et imetleda lnetaevast ja heita pilk reale mndidele, mis tundusid roosal taustal sametiselt mustjatena. Siis muutus taevas pea kohal pardimunakarva rohekas-siniseks ja pike loojus. Ja siis see juhtus. Nis, nagu oleks keegi vajutanud nupule kirjaga ego ja llitanud selle kitselt vlja. Teadvus avardus, et mahutada kike sjavaadeldut, et olla see. Mina olingi pikeseloojang ja polnud mingit teist mina, kes oleks seda kogenud. Polnud enam jlgijat ja jlgitavat. Samal ajal sndis igavik. Polnud minevikku ega tulevikku, ainult igavikuline hetk... Siis kki prdusin tagasi oma normaalsesse teadvusse ja leidsin end endiselt nurmel kndimas, ajas, mlestusega toimunust.
Sissejuhatus

38

See sobib hsti juba mainitud Grofi (1979) transpersonaalsuse definitsiooniga. Niisiis on need sageli tipukogemused, mis vimaldavad meil hinge- ja vaimuilmale pilku heita. Selles mttes vib neid nimetada ka piilumiskogemusteks (snademng: ingl. k. peak tipp; peek piiluma tlk.). Me vime neid kogemusi ignoreerida vi krgelt hinnata, pidada neid thendusrikasteks vi mttetuteks, olla nende le uhked vi tunda nende prast hbi, hesnaga, suhtuda neisse, kuidas soovime. Kuid raske on neid unustada. Ja see toob meid vga olulise aspekti juurde. Nagu varem mainitud, kulgeb meie pshholoogilis-vaimne areng prepersonaalsest lbi personaalse transpersonaalseni. Mitmesugustes peatuspunktides muudame oma arusaama minast ja selle tulemusena neme maailma erinevalt. Kuid igas staadiumis vib meil esineda vlgatusi eelolevast. Tipukogemus on ks nide sellisest vlgatusest ja see vib juhtuda igal hetkel. On oluline mista selle vlgatuse mtet ja Anthony ning tema kolleegid aitavad meid siin jlle:
Termin vlgatuse kogemus, mille me selles teoses oleme kasutusele vtnud, on meldud ego paisumise vastase terminina, rhutamaks, et suurem osa mstilistest vi transpersonaalsetest kogemustest on ainult hetkelised ego-teadvuse-vlised vlgatused ega hlma telist transformeerumist transtsendentsema, avarama seisundini... Vlgatuse kogemus... vib olla transformatsioonieelne ja soodustada vaimset arengut mitmesugusel viisil, eeldusel, et ollakse teadlik sellest, et vlgatus on suhteline, mitte absoluutne, alguspunkt; mitte pralejudmine; ajutine, mitte psiv. (Anthony et al. 1987, lk 188)

On raske leida tasakaalu transpersonaalse le- ja alahindamise vahel. Selles raamatus tuleme ikka ja jlle tagasi ksimuse juurTranspersonaalsus

39

de, milline tpselt on transpersonaalsuse staatus ja kui vrtuslik see vib olla. Oma vga pnevas ts leidsid Davis, Lockwood ja Wright (1991), et kige tavalisemad phjused, miks inimesed sageli ei rgi oma tipukogemustest ega isegi vihja neile, on jrgmised: 1) need on vga erilised, intiimsed ja isiklikud kogemused, mida nad soovivad enda teada jtta; 2) nad kardavad, et neid vidakse alavristada vi neisse plgusega suhtuda; 3) neid kogemusi on liiga raske snades kirjeldada. Inimene, kes on teinud kige enam teavitustd tipukogemuste alal, on Abraham Maslow, nii et vaadakem siinkohal, mis tal nende kohta elda on:
Kiki tipukogemusi vib mista kui tegevuse lpetatust... getaltpshholoogias kui getaldi sulgumist, Reichi paradigmas kui tielikku orgasmi vi absoluutset ldvestumist, katarsist, kulminatsiooni, krghetke, tideviimist, thjendamist vi lpetust. (Maslow 1968, lk 111)

Enamikul meist on olnud hulk tipukogemusi, kuigi me pole neid alati nii nimetanud. Kauni pikeseloojangu vaatamisel vi eriti liigutava muusikapala kuulamisel tekkivad reaktsioonid vivad viia tipukogemusteni. Maslow jrgi phjustavad tipukogemusi tavaliselt intensiivsed, inspireerivad sndmused. Tundub, et kskik milline teliselt suureprane vi tiuslik kogemus... vib kujuneda tipukogemuseks (Maslow 1973, lk 175). Enamiku inimeste elu tidavad pikad suhtelise thelepanematuse, osaluse puudumise ja isegi igavuse perioodid. Vastandina sellele on tipukogemused kige laiemas mistes hetked, mil me oleme maailma sgavalt kaasatud, sellest pnevil ja sellesse sulandunud. Kui laseme sellel juhtuda, vib see sndida vga tavaliste kogemuste kigus. Tanzer (1967) on leidnud, et snnitus vib olla vimas tipukogemuste allikas, kui ema laseb tal seda olla; on leitud
Sissejuhatus

40

vimalusi, kuidas emale seda petada. Valuliku ja pingelise kogemuse asemel oli neil emadel sageli hoopis vaimustav mstiline kogemus, isegi religioosne kogemus valgustus, ilmutus, mistmine (Maslow 1973, lk 183). Selle kogemuse vib saada sporti tehes, tantsides, mistahes fsilise tegevuse kigus, kuid see vib juhtuda ka intellektuaalse tegevuse kigus. Maslow rkis paljude kuulsate teadlastega nende tst ja judis jreldusele, et tipukogemused on kige loomingulisemat tpi teadlasele vga olulised:
Ta elab nende imeliste hetkede nimel, mil probleem laheneb iseenesest, mil ta jrsku neb asju lbi mikroskoobi sootuks erineval viisil ilmutuse, valgustuse, selguse, mistmise, ekstaasi hetked. Need on talle eluliselt olulised. (Maslow 1973, lk185)

Muidugi, me peame laskma sellel kogemusel aset leida. Maslow (1970) rhutab, et on tiesti vimalik tugata need kogemused endast eemale, neid eitada ja ignoreerida. Mletan, et lugesin hte artiklit mingis Secular Society vljaandes, kus kirjeldati kellegi matka. hel hilisel prastlunal sitis too mees rattaga metipul ja mrkas kla all orus. Sel hetkel lksid pilved laiali, pikesekiir langes kirikule ja kallas selle valgusega le. Kogu kla nis olevat kige imelisemal viisil valgustatud ja see kandus le kogu orule. Loo autor mrkis, et hetkeks oli tal kiusatus tunda aukartust, kuid siis otsustas ta kiiresti, et parem on hakata bimiseks valmistuma. See mees kuulus kindlasti nende hulka, keda Maslow nimetab tipueitajateks. Vga vimsad tipukogemused on suhteliselt haruldased. Luuletajad on neid kirjeldanud kui ekstaasihetki, religioossed inimesed kui mstilisi kogemusi. Maslow puhul sisaldavad kige krgemad tipud retute avaruste avanemise tunnet, tunnet, et oled htaegu vimsam ja abitum kui iial enne, tohutut ekstaasi-, imestuse- ja
Transpersonaalsus

41

aukartusetunnet, aja- ja ruumitaju kadumist (Maslow 1970, lk 164). See seostub meie arusaamaga transpersonaalsest. Vib elda, et seda tpi tipukogemus vib lasta meil transpersonaalsele sfrile vhemalt hetkeks pilku heita. Ka pshhoteraapias vib esineda tipukogemusi; need on tavaliselt, kuid mitte alati seotud katarsisega. Siin on ks nide sellistest juhtumitest:
Keset pshhoteraapiaseanssi koges see 25-aastane vallaline naine, prast hupuuduse tunnet ning ja tuimust ja kihelust ktes ja jalgades, jrsku hirmu, karjus udusest, tema keha pdis taganeda ja pgeneda. Ta ritas katta ktega ngu ja silmi, otsekui ei tahaks ta nha talle avanevat vaatepilti. Kui tal paluti oma kogemusest rkida, kirjeldas ta tunnet, nagu seisaks ta snge kuristiku, pimeda thjuse rel, mis nib talle hvardava ja ohtlikuna. Ta pdis asjatult pgeneda, ra minna, kuid tundis end lksus olevat, polnud mingit kohta, kuhu ta saanuks minna, kust see pimedus poleks talle vastu vaadanud. Kui ta oli nhtut kirjeldanud, ksiti talt, kas see koht on talle tuttav. Ta vastas, et kogemuse ldine olemus on tuttav, kuid mitte ksikasjad. Tundus, nagu teaks ta, et elab kogu aeg selle thjuse serval, ta kirjeldas mitmesuguseid kompulsiivseid viise sellest eemalehoidmiseks. Tal oli endiselt hle kaudu kontakt terapeudiga, kes julgustas teda uurima seda pimedust ja thjust nii phjalikult kui vimalik; seda ta ka tegi, laskudes aeglaselt ja ettevaatlikult, nagu roniks alla mda jrsku kaljuseina. Kui ta judis kohani, kus polnud enam millestki kinni hoida, julgustati teda endasse uskuma ja hppama. Prast hetkelist khklust ta tegigi seda. Tema hirmunud ja pinges ngu li jrsku heameelest ja rmust srama. Hingetuna rkis ta sellest, kuidas ta lendab, tunneb end vaba ja tohutusuurena, rmus iseenda, oma sgavike ja oma krguste le. (Wong ja McKeen 1980, lk 306)

See tundub olevat sna selge nide tipukogemusest ja siit ilmneb, et terapeudi tegevus, mis seda soodustas ja vimaldas, oli mrava
Sissejuhatus

42

thtsusega. Maslow arendas oma teooriat veel edasi, mrkides, et on vimalikud ka platoo-kogemused, mis esindavad uut ja sgavamat maailma ngemise ja kogemise viisi. See hlmab phjalikku muutust suhtumises, muutust, mis mjutab kogu inimese maailmavaadet, inimene hakkab vrtustama maailma ja saavutab intensiivsema teadlikkuse sellest. Siit vime jtkata, nagu Wilber (2000) selgitab, muutuse tekkeni teadvuses, nii et uus teadvuse tasand omandatakse, selle muster muutub nd meie psivaks osaks. On siiski oluline mista, et see pole pidev olek me tahame ikka veel ka palju igapevasemaid asju kogeda vaid pigem olek, mida vime vajaduse korral igal hetkel esile kutsuda. On kerkinud ksimus, kas tipukogemusi vib soovi korral tahtlikult esile kutsuda. 1970. aastatel tavatses ks seminaride lbiviija lubada tipukogemusi kigile inimestele, kes tema ndalalpuseminaridest osa vtavad. Selle le vib muidugi naerda, aga kuidas on lugu LSD, meskaliini, psilotsbiini ja teiste hallutsinogeenidega? Pahnke (1971) viis lbi he eksperimendi psilotsbiini kasutamisega. See oli hoolikalt korraldatud topeltpimekatse, kus vabatahtlikud jagati gruppidesse, kellele anti enne Suure Reede jumalateenistust tablette. Pool katses osalenud inimestest said psilotsbiini, teisele poolele anti platseebot (nikotiinhapet). Keegi ei teadnud, kellele mida anti, kuni koodid hiljem deifreeriti. Tulemused olid vapustavad: kaheksal kmnest noormehest, kellele oli antud hallutsinogeenset ainet, esinesid mstilised kogemused, nagu neid klassifitseeriti klassikalise mstikat ksitleva kirjanduse phjal koostatud hindamisvahendi alusel. helgi kontrollgruppi kuuluval inimesel polnud ligilhedaseltki nii sgavat kogemust. llataval kombel avaldati kakskmmend viis aastat hiljem uurimus, mis phines intervjuudel nende inimestega, kes olid sellest eksperimendist osa vtnud. Leiti, et inimestel olid need mstilised kogemused ikka veel meeles, nad hindasid neid krgelt ja kogemused olid avaldanud mrkimisvrset mju nende elule.
Transpersonaalsus

43

Kik psilotsbiini saanud inimesed leidsid, et see kogemus oli mrkimisvrselt mjutanud nende elu positiivses suunas ja nad vljendasid oma rahulolu sellises eksperimendis osalemise le. Eksperimendi mju, millest neis aastaid hiljem lbi viidud intervjuudes rgiti, oli enamasti seotud elu ja looduse suurema vrtustamisega, sgavama rmutundega, suurema phendumisega kristlikule teenistusele vi mistahes muule kutsumusele, mida inimene oli otsustanud jrgida, ebatavaliste kogemuste ja emotsioonide suurema vrtustamisega, suurema sallivusega teiste religioossete ssteemide vastu, sgavama meelerahuga keeruliste kriiside puhul ning suurema solidaarsus- ja samastumisvimega vraste rahvaste, vhemuste, naiste ja loodusega seoses. (Doblin 1991, lk 14)

See on mrkimisvrne leid ja sellest jreldub, et kigi pshhedeelsete ainetega seotud uurimuste paaniline keelamine oli viga. Sama suurejoonelisi tulemusi vivad anda surmalhedased kogemused. John Wren-Lewis kirjeldab surmalhedast kogemust, mis sai talle osaks Tais ja mille tulemusena ta judis seisundisse, mida ta kirjeldab jrgnevalt:
Ma lihtsalt sisenesin sellesse vi pigem ma olin see ajatu, ruumitu thjus, mis mingil kirjeldamatul viisil oli tidetud eluga peaaegu kegakatsutav pimedus, mis samal ajal kuidagi kiirgas. Kui pdsin hiljem selle kirjeldamiseks snu leida, meenus mulle rida Henry Vaughani mstilisest luuletusest : On Jumalas arvab mni pimedus sgav ja sillerdav. (Wren-Lewis 1991, lk 5)

Ka tema puhul ei kadunud see kogemus kuhugi. See oli seisund, mis viibis kusagil tagaplaanil ja mida vis alati meenutada.

Sissejuhatus

44

Aukartusega segatud imestuse tunne on samaaegselt ka tieliku enesestmistetavuse ja tavalisuse tunne, see on umbes nagu kige-Suurest-Pimedusest-pidevalt-olemisse-tulemise-ime polekski midagi enamat vi midagi vhemat kui lihtsalt asjade olemise viis. Sellest perspektiivist vaadatuna oleks termin muutunud teadvuseseisund tielik vrnimetus, kuna seisund, milles ollakse, on tiesti tavaline. Pigem tundub minu varasem seisund, nii-elda tavaline inimteadvus esindavat tegelikku muutust krvalekallet normist, silmaklappidega inimese hmastatud olekut, milles kehameel elab absurdses illusioonis, et ta on eraldiseisev individuaalne ksus, mis vastandub kigele muule. (Wren-Lewis 1991, lk 6)

See klab juba nagu krgem vaimse arengu aste, mitte madalamad astmed, mida me siin peamiselt ksitleme, sest selles ei ole enam mingeid smboleid vi kujundeid, millest rkida. Ma arvan, et Wren-Lewise kogemuse sgavuse ja pikaajalisuse phjus peitub tema varasemas suureprases ettevalmistuses eneseteadlikkuse arendamise nol. (Ta oli tegelnud grupit, teraapia, meditatsiooni ja palvetamisega.) Hegel on minu arvates seda sna hsti snastanud:
Selles protsessis, mida ennast loov vaim lbib sellel teel, mida mda ta liigub, on erilisi hetki; kuid tee ise pole eesmrk ja vaim ei jua eesmrgile ilma teed lbimata. Ta ei ole kohe algul eesmrgi juures; isegi tiuslikem peab eesmrgini judmiseks lbima sinna viiva tee. (Hegel 1974, 1. kd., lk 75)

Tundub, et traumaatilised kogemused vivad olla viimaseks lekrreks juba aimatava protsessi kimalkkamises. See on vib-olla phjuseks, miks katarsist kasutatakse nii paljudes teraapiavormides, nii vanades kui ka tnapevastes. Mul oli hiljaaegu kogemus he kliendiga, kes oli mitu kuud sna hsti hakkama saanud, kuid
Transpersonaalsus

45

siis judis ummikseisu. hel peval sattus ta autonnetusse, mille kigus ta oleks repealt surma saanud ja prast seda tundis ta end hoopis teisiti: ta justkui teadis, kes ta on ja milleks ta on. See oli lbimurre, mida me oodanud olime ja see toimis suurepraselt. Varsti prast seda lksid meie teed lahku, nii et ma ei tea, kui kaua see kestis. Samuti tundub olevat tsi, et kui inimesel on mingi vaimne kogemus, milleks ta pole valmis, vib see ikkagi toimida vlgatusena millestki eelseisvast, inspiratsioonina teel psimiseks. Mille suhtes ma aga tahaksin tsiselt hoiatada, on arvamus, et mnest astmest vib lihtsalt le hpata. Mulle tundub, et sageli ptakse rollimngimise staadiumist hpata alistunud oleku staadiumisse, ilma et vahepeal lbitaks autonoomset astet. Selle tulemusena tekib vaimseid inimesi, kes pole teraapia kigus tegelnud omaenda isikliku prgiga ja on seetttu sna ohtlikud. Wren-Lewis oli iseenda kallal sna palju td teinud ja seetttu oli ego paisumise oht mrkimisvrselt vhenenud. Samuti oli ta, mratluste kohaselt, mis on esitatud raamatus Vaimsed valikud (Spiritual choices, Anthony, R., Ecker, B., Wilber, K. (toim.), 1987, New York: Paragon House), seotud religioosse distsipliiniga, mis petab inimesele teatud ppetunde alandlikkuse kohta, nagu kik suured religioonid oma parimal kujul seda teevad. Mnel inimesel, kellel on olnud vlgatuse kogemusi vi ka teliselt sgavaid vaimseid kogemusi, ei ole seda distsipliini ja sellistel juhtudel on vaimse krkuse oht vga suur. Kui me liigume hest vaimse teadlikkuse staadiumist teise, toimub teline nihe. Mul on hetkel siiski selline tunne, et iga selline lbimurre tundub lplikuna. Ma usun, et see on phjus, miks vaimsete petajate omavahelised suhted nii halvad on: kik mtlevad, et teised pole ikka judnud selle telise, tegeliku ja lpliku kogemuseni, vaid neil on olnud mingi madalam kogemus. Sellega analoogne tunne valitseb pshhoterapeutide hulgas, kus igaks arvab, et teistel pole olnud seda kige thtsamat mistmist vi lbimurret.
Sissejuhatus

46

2. peatkis (joonis 2.4) on nha, kuidas me aste-astmelt edasi liigume, ppides ikka enam ja enam, kuni teatud hetkeni, mil me jrsku langeme sootuks teise seisundisse. Minu tugev veendumus on, et KIK lbimurded toimuvad just sel viisil: ALATI tundub, et langeme millessegi tiesti teistsugusesse, kus eelnevalt omandatud teadmised ja reeglid ei kehti. Seetttu peame olema vga ettevaatlikud, et MITTE ARVATA liiga palju hest lbimurdest, et mitte arvata, nagu oleks see nd tielik, lplik ja kikehaarav. Vib-olla viks kohandada Kanti maksiimi, kus ta tleb midagi umbes sellist nagu Soovi nne teistele inimestele ja kohustusi iseendale. Minu versioonis klaks see: Austa teiste inimeste lbimurdeid, aga ole ettevaatlik iseenda omade hindamisel. Liiga kki vi juliselt toimuvate vaimsete kogemustega kaasnevad ohud ja raskused on vlja toodud 7. peatkis.

Transpersonaalsus