Lev Tolstoi “Anna Karenina”

Hing hõõrus end vastu mõistust marraskile

Me kõik teame, kuidas ilu, rahu, ja terve valik igati meeldivaid asju nõuavad ohvreid - nii
ka armastus. Tinglikult võib jagada inimesed ‘nendeks-kes-usuvad-armastusse’ ja
nendeks, kes ei usu. Uskumise aluseks on ise tundmine ja see teeb õige tõestamise väga
raskeks. Samuti kaheldakse, kas inimene üldse peaks Suurt Armastust tundma ja kas ka
sellele järele andma - peitub ju selles tundes peale kõige ilusa ka potentsiaalne traagika,
pettumus ja kõikemattev kurbus. Võibolla just selle viimase pärast on armastus olnud läbi
aegade kirjanike lemmikteemaks, “Anna Karenina” pole selles suhtes erand.Ometi ei ole
see tüüpiline imal romaan, käsitletud on mitmeid raskeid probleeme ja nii mõndagi
näidatud hoopis uues valguses.

Luubi alla on võetud Anna ja Vronski suhted, mis on eriti keerulised ühiskonna ja nende
endi tekitatud pinge pärast. Õigupoolest on see kooslus määratud hukule algusest peale ja
Anna teab seda pärast Vronskiga kohtumist Moskvast kiiruga lahkudes, kuid peale mõne
aja möödumist ei tunnista seda temagi. Nende vastu töötas liiga palju liiga võimsaid
jõude: avalikkuse arvamus, mis tollal oli hulga tähtsam kui praegu; mõlema ohverdused
selle suhte nimel ja sellest tulenevad probleemid.

Juba alguses seisis nende suhe valedel alustel: leian et mõlema, aga eriti Anna poolt
mängis pearolli edevus. Loomulikult meelitab üht korralikku abielunaist noore nägusa
mehe andunud tähelepanu, milleks muidu riskis ta nii paljuga. Vronski-poolset võimalust
armastuseks esimesest silmapilgust ma ei eita (sellele räägib kaasa ülijärsk huvikaotus
Kitty vastu) kuid pigem näib see olevat enese proovilepanek: Anna oli nii vaga ja
salapärane, nii kõigutamatu oma õiges elus. Samahästi võis mehe eesmärk olla näha, kas
ja kui kaugele ta Annaga jõuda võib. Puhta tõena võib kuulutada, et intiimsuhete
põhjuseks on alati see, et kumbki tahab teiselt midagi (olgugi see vaid soov end erilisena
tunda), seega on väljatoodud võimalus täiesti olemas.

Öeldakse, et ühes suhtes on alati rohkem inimesi kui kaks - kummagi poole ümber
tantsivad endiste armukeste, abikaasade, tuttavate ja sugulaste varjud. See on harva
häiriv, kuid võib siiski saada saatuslikuks. Anna ja Vronski vahel seisid pidevalt Serjozha
ja Aleksei Aleksandrovitsh, pluss kogu hukkamõistev seltskond. Loomulikult on sellise
koorma all väga raske olla püsivalt õnnelik - kahekesi. Anna kaotas mehest lahti üteldes
poja, Vronski loobus oma karjäärist, samas ähvardas teda oht kaotada Anna tõttu oma
mehelik vabadus - see viimane oli aga midagi, millest ta soovis kinni hoida. Lõpu
alguseks sai aeg, mil kumbki neist teist selle tõsiselt tähtsa asja kaotamises süüdistama
hakkas.
Romaanis on toodud kahe peategelase tõeliselt komplitseeritud suhtele kontrastiks Kitty
ja Levini üksmeelne rahulik elu. Huvitav on aga see, et viimaste väheste tülide ja Anna-
Vronski tülide põhjused osaliselt kattuvad. Tekib idee, et autor on Levinitest teinud näite,
mis oleks võinud saada, kui nood kaks oleksid kohtunud teisel ajal ja teises kohas, ilma
kõigi nende raskendavate asjaoludeta. Näiteks poleks romaani traagilist olukorda
tekkinud, kui tegevus oleks toimunud mõnel Kariibi mere saarel primitiivsetes oludes.
Tsivilisatsioon mõnevõrra muudab inimesi ebaloomulikuks - iga isik on tegelikult pärit
ürgajast, sealsed instinktid mõjuvad ka praegu ja ei saa pidada lõpuni õigeks nende
täielikku mahasurumist. Metslaste seas oleks üks neist kolmest surnud ja seega asjade
keeruliseks minekut takistatud. Ma ei väida et brutaalsusega saab probleeme lahendada,
kuid kõik oleks olnud hulga lihtsam, kui Karenin Vronski duellile oleks kutsunud.

Kuid mis üldse pani Anna oma täiuslikust elust loobuma? Ta oli nagu korralikkuse
etalon, kuni saabus suur armastus (mida küünikud “kunstlikest oludest tingitud ajutiseks
hullumeelsuseks” kutsuvad). Miks pidi üles ütlema nii palju tähtsat ühe krahvi pärast?
Võtan asja Anna vaatepunktist just sellepärast, et teda kahjustas see suhe tunduvalt
rohkem.’’ Kui mees petab, on see, nagu sülitataks aknast välja. Kui naine petab,
sülitatakse aknast sisse.” Arusaamatu, kuid just selline on rahva suhtumine, tõestuseks
romaanis oleks Stiiva ja Dolly. Kui nende kahe käitumised vahetada, ei oleks nad kohe
kindlasti olnud seltskonnas nii tunnustatud. Ja nimelt see põhimõte sai avaliku arvamuse
kujunemise aluseks - Karenin oli kannataja, Vronski oli noor tuulepea, ja Anna, tema oli
'paheline naine'. Kas see raamatuist ja filmidest tuttav Armastus on midagi, mille pärast
jätta kogu senine elu? Selles pole inimsugu siiani kokkuleppele jõudnud. Küllap on see
igaühe südametunnistuse asi ja seda parem kui tõesti on tegemist tõsise tundega. Ja kuigi
sellest midagi head lõppkokkuvõttes ei tulnud, arvan et Anna poleks võimaluse korral
oma otsust muutnud.

Romaani lõpus on tõeliselt veider vaadelda olukorda, kus armastus ja vihkamine saavad
elada koos ühes hinges. Kaob seni õigena tundunud idee, et seal, kus armastus lõpeb,
algab viha. Anna vihkas Vronskit selle eest, et too teda vähem armastas ja et see tunne aja
jooksul veelgi vähenes. Samas kõige selle kõrval ta siiski armastas meest, taipamata,
kuidas ta ise on kõiges süüdi. Tekib idee, et need kaks ei saanud siiski olla lõpuni
lähedased, kui nende vahel üldse sai tekkida selline hirmuäratav külmus - Anna
süüdistamas Vronskit asjades, mille on kaotanud iseenda otsuste tõttu; mees omakorda
püüdes püsti hoida oma mehelikku autoriteeti - ja mitte kumbki armastuse nimel järgi
andmas. Kokku hoides oleks olnud võimalik kaugenemise vastu võidelda. Nimelt see
“miks-mina-miks-mitte-tema-mäng" saigi neile saatuslikuks. On vaid kahju, et just
teineteisele nii palju ohverdanud paar nagu Vronski ja Anna kõigi inimeste seas sellega
võidelda ei suutnud.

Kummastav on jälgida Annat enne ta surma. Uskumatu, et keegi võib armastusest hulluks
minna, aga just see temaga juhtus. Taas sai tõestust väide, et meeleheitel inimene näeb
täpselt seda, mida ta näha tahab - antud juhul siis Vronski suhteid teiste naistega, mida
loomulikult olemas ei olnud. Elav kujutlusvõime ei tule kindlasti kasuks, kui midagi
paaniliselt kardetakse. Muidugi oli talle algusest peale langenud suur pinge, kuid ta ise oli
selle põhiliseks kasvatajaks - samahästi oleks ta võinud võtta vastu Karenini pakutud
lahutuse - pojast ilmajäämine ei saanud olla ta peamiseks hirmuks, kui ei olnud midagi
hullu selles, kui ta Vronskiga koos pikaks ajaks välismaale, pojast sadade kilomeetrite
kaugusele sõitis. Ta kaotas Serjozha juba siis. Nii kaua oli Anna asjatult püüdnud elada
mõistuse järgi ja selles mõttetus võitluses alla jäänud. Ehk oli lihtsalt aeg lasta mõistusel
kaduda ja elada ainult tunnete järgi. Tekib näide, kui destruktiivne võib olla mõistuseta
tegutsemine. Ta leidis vaevalt et viimase, kuid kindlasti mõjusaima vahendi,
suurendamaks Vronski tundeid tema vastu mitmeid kordi. Märtriks olemisel on aga üks
oluline viga: pärast plaani teostamist ei ole kedagi selle kordaminekut nautimas. Suitsiid
ei olnud ainuke võimalus, kuid tundub, et Annal sai lihtsalt jõud otsa - sellest ka
enesehaletsus ja sellise ülivõimsa relva nagu enda-eksistentsiga-mängimise kasutamine.
Aga võibolla oleks vastuvoolu ujumine vaid vältimatut edasi lükanud ja Anna teadis -
saatusega ei ole mõtet võidelda.

Anna Karenina lugu on segadusseajav ja mõtlemapanev. Mõne võib see panna

armastusse uskuma, teise seda veelgi rohkem eitama. Kuid muidugi on selge, et
õnnelikest lugudest raamatuid ei kirjutata. Nii see pidigi olema - tohutul hulgal segavaid
asjaolusid, habras õnn ja kurb finaal. Tahaks uskuda, et kõik need inimesed ei kannatanud
ilmaasjata, et Anna suutis olla korragi tõeliselt õnnelik ilma pojata, maineta ja
väärikuseta… kuid mehega, keda armastas. Tema traagikas pole süüdistada kedagi, jääb
üle vaid talle kaasa tunda ja vältida tema tehtud vigu. Miks mitte uskuda, et tõeline
armastus ikkagi eksisteerib ja et see jõuab kord igaüheni… ja on väärt iga tema pärast
tehtud ohverdust.