TALLINNA ÜLIKOOL

Kasvatusteaduste Teaduskond
Eelkoolipedagoogika osakond

Inga Mičule EAL-1

Kadri Allikmäe EAL-1
Maarja Rand EEP-1
Anni Arumäe EEP-2
Raili Vanaveski EEP-2

Kasvatusfilosoofia rühmatöö I

Juhendaja: Ene-Silvia Sarv

TALLINN 2010
Sissejuhatus kasvatusfilosoofiasse - I rühmatöö
Kasvatus on inimesele nende oskuste õpetamine, mis võimaldaksid tal enese kohta maailmas tajuda
– sellised sõnad jäid kõlama I kasvatusfilosoofia loengult. Kas koha tajumine algab seest või
väljast? Mis on koht? Kas on olemas õige koht? Või piisab sellest, et inimene leidab oma koha
iseenda jaoks?

Rühmatöö raames korrastasime oma “teadmiste välja” nii, et proovisime enda jaoks olulistele
teadmistele ja märksõnadele leida kesksed nimetajad. Meile endilegi huvitavaks üllatuseks ei olnud
meile olulised teadmised seotud leksikaalsete teadmistega, vaid teadmistega maailmast üldiselt:
elust, elu eesmärgist ja olemise viisidest Maal.

Meie jaoks on tähtsad teadmised järgnevad teadmised

1. Teadmine, mis annab tunde, et olen õnnelik

 Teadmine, et on olemas turvaline koht (nt kodu)
 Kõik on tegelikult ju hästi (teadmine sellest, et elu üldised muutused ei muuda tegelikult
seda kindlustunnet, et kõik on tegelikult hästi)
 Teadmine, et on olemas sõbrad (see teadmine iseenesest annab kindlusttunnet ja tagab ühte
baasvajadustest: turvalisuse vajadust).

2. Kuidas teha midagi paremaks:

 Maailma areng – on see seaduspärasus või iga inimene määrab seda oma valikutega. Igale
inimesele on iseloomulik soov panustada, soov, et temast midagi muutuks, et tema tegevuse
tagajärjel sünniks midagi uut.
 Inimeste tundmine (oskus suhelda ja mõista teisi): teadmised selle kohta, kuidas mõista teisi
inimesi, olla koos ja samas olla ikka ise, on tänapäeval täiesti asendamatud. Tundub, et
inimesed on rohkem saanud teadlikuks sellest, mis toimub nende sisemaailmas
 Oleme oma elu loojad: teadmine sellest, et oleme seda, teadmine sellest, kuidas elu loomine
käib (oma meele ja vaimsete seaduspärasuste tundmaõppimine)

3. Puhas ja terviklik elukeskkond

 Ressurside raiskamine või on iga ressurss piiratud? Teadmine, kuidas elada nii, et oma
elukeskkonda võimalikult vähe kahjustaksime ja kuidas tunnetada end osana sellest, tunda
end osana ökosüsteemist ja planeedist.
 Inimene pole maailma kuningas – teadmine oma rollist ühtes süsteemis, nähes, et me
2
 tegelikult oleme rollis, kus oleks hea olla tänulik, mitte uhke ja üleolev. Aga see on hea
õppimise ja teadmiste omandamise koht.
 Iga inimene on oluline meie elus, mitte miski pole juhuslik. Teadmine sellest, kuidas kõik on
mõneti meie enda juhtida, samas ka ettemääratud (mõneti ka meie enda poolt ja lepitud
kokku enda sees).

Nendest teadmistest iseenesest kasvavad välja eesmärgid:

 Valgustumine: teadlikuks saamine oma tegelikust olemusest.
 Armastus – Teadmine oma missioonist siin elus, teadmine oma surelikkusest
 Teadlikuks saamine, üleminek kõrgemale teadvuse tasandile, vaimse ühtsuse
tunnetamine – Teadmine iseendast, teadmine ja pidev teadvelolek oma vajadustest. Olla
kohal, teadlik Iseendast, elada lihtsat elu, leida oma koht üles, olla õigel ajal õiges kohas,
teha õigeid asju õigete inimestega – Arengu seaduspärasuste tundmaõppimine.

Kokkuvõttes võib järeldada, et soov omandada teadmisi ongi see, mis paneb meid liikuma mõne
eesmärgi suunas. Samas kaardistasime ka vahendid, mida vajame, et oma eesmärgini jõuda.
Vahendid, hoolimata teadmiste mitte-leksikaalsusest, on siiski üsna praktilised.

Vahendid:
 Oma keskkonna ja kultuuri tundmine
 Oskus erinevate olukordadega toime tulla
 Oskus töödelda infot
 Keeletadmine
 Kultuuri tundmine
 Iseenda tundmaõppimise vahendid: meeleõpetus, meditatsioon jms tehnikad.

Vahendid ja oskused ongi need, mille läbi jõuame oma oluliste sihtide ja teadmisteni.

Kas maailma peab päästma või on see areng loomulik?

Mõistsime oma grupiga, et oluline on mõista arengu seaduspärasusi ning mõista seda, mis maailmas
toimub, püüdes leida oma koht selles. Ja oma koht selles on ju tegelikult juba olemas – meie enda
sees. Lihtsalt tavaliselt kõnnib inimene pika ringi enne maha, kui sinna sissepoole vaatab. Tegelik
teadmine on teadmine iseendast.

Millised on tänapäeva tähtsad teadmised ja kas need vastavad tänapäeva tähtsatele

eesmärkidele?
3
Kui mõelda sellest, mis on üldiselt tähtsad teadmised tänapäeval, siis ilmselt võib inimeseti kohata
väga erinevaid vastuseid. Meie jaoks olid vastused sellised. Võib arutleda, kas valgustumine on
tänapäeval tähtis eemärk? Võib öelda, et järjest enam hakkab olema ning seda on rõõm kogeda.
Palju enam inimesi avaneb sellele, et tegelikult on nad ise hoopis enda õnne allikad ning kõigi
asjade lahendamist väljastpoolt tuleb alustada enda seest. See ilmselt ongi kõige tähtsam teadmine –
kuidas sinna jõuda.

Kui praktilise maailma seisukohast vaadata, siis paljud teadmised, mis on tähtsaks saanud noortele,
ei pruugi olla teadmised, mida neilt oodatakse. Tähtis teadmine erineb tähtsast eesmärgist. Samuti
on märgata, et eesmärgi seadja ei ole tihtipeale inimene ise, vaid keegi väline. Kas see on õige?
Mida üldse oodata noorest inimesest? Kas keegi teine saab üldse kelleltki midagi oodata?
Nt ülikool võib-olla eeldab noorelt inimeselt rohkem leksikaalseid teadmisi. Samas ootavad noored
hoopis võimalust end leida ja läbida kogemusi, mille jooksul on võimalik jõuda selleni, mida just
nemad elult soovivad? Samas võib arutleda, kas ülikooli eesmärk on aidata inimesel saada
teadlikumaks iseenda päristuumast ja –olemusest või on see pigem ikkagi teadmiste omandamine
konkreetsetest valdkondadest. Aga küsimus jääb: kas ja kes aitab siis inimesel oma tuumaga
ühendusse asuda. Selle peale on oluline mõelda, sest tegemist on ju teadmisega iseendast ning oma
rollist siin elus. Kuidas saaks inimene olla õnnelik, kui ta valdab mõnda ametit või kunsti aga ta
pole ühenduses iseendaga? Seda on väga raske teha.

Seetõttu järeldasime, et igasuguste teadmiste omandamise eesmärk saab olla ikkagi suurem
ühendusse astumine iseendaga ning just niimoodi võiks käsitleda ka kasvatust – seestpoolt välja.
Lõpuks kasvatab inimene end ikka mõneti nagu „ise“, sest muutus saab toimuda ainult inimese enda
sees – ülikoolil ja õpikeskkonnal on mängida vaid roll luua arenguks tingimused.