Tartu Ülikool

Haridusteaduskond

Õpetajate täienduskoolitus- ja kutseaasta keskus

Meeleõpetuse arvestamine pedagoogikas

Referaat

Autor: Kadri Allikmäe

Tallinn 2010
Sissejuhatus
Vaatasin hiljaaegu ühte imelist filmi „La Belle Verte“ (eesti keeles „Roheline Ilus“)1. See
kõneles sellest, kuidas planeedi „Roheline ilus“ elanikud saadetakse Maale kontakte looma ja
mis seejärel kõik juhtuda võib. Planeedi enda elanike elu põhines jagamisel, inimesed olid
teineteisega väga lähedased, loodussõbralikud, kommunikeerusid omavahel telepaatiliselt ja
veetsid enamiku oma päevast looduses. Üks filmi viimaseid kaadreid on nt see, kuidas
inimesed kuulavad üheskoos „vaikuse kontserti“ ja vahepeal naeravad.

Omavaheline telefoniühendus oli lahendatud põhimõttel, et tuli varbad vette toppida, näpud
kõrva ajada, kätega samal ajal lehvitada ja seejärel oligi ühendus loodud. Kui nad seda Maa
peal katsetasid läksid muidugi kõik ümberkaudsed elektroonikaseadmed katki. Aga ikkagi oli
seda tore vaadata.

Puudutus, liikumine, laulmine hõiskamine ja mäng ning millegi eheda keskel elamine (nt
omakasvatatud juurviljade jagamine), looduse loomulikud elemendid ei olnud sellele
ühiskonnale võõrad. Kahjuks on nad jäänud aga võõraks tänapäeva inimestele. Nagu ka
loodusrütmid, mille osad me oleme. Neid tundes ja teades ning olles oma elementide ja ka
loodustsüklitega ühenduses oleks meie elu väga palju rikkam. Ja oleks ka laste elu rikkam.
Seetõttu on oluline nendega arvestada.

Mis seisukohad on minu jaoks olulised Peter Langi konspektist

Lugedes Peter Langi meeleõpetuse konspekti jäi mulle kõige olulisemana silma see, et lapse
huvi aktiveeritakse läbi täiskasvanu huvi. Samuti jäid silma järgnevad põhimõtted:

Üks olulisemaid meeli on kompimismeel

 Läbi puudutuse tekib kogemus, usaldus objekti suhtes. Tundmine, teadmine, läbi
puututuse ka teadmine iseendast. Väga oluline on seetõttu, et lastel oleks võimalik
erinevaid materjale kompida ja katsuda.
 Kompimise kaudu tajume nii lähedust kui distantsi

1
„La Belle Verte“, Coline Serrau, Prantsuse 1996, Internetist kättesaadav aadressil:
http://video.google.com/videoplay?docid=1886590001316302624# Eestikeelsete
subtiitritega: http://www.overstream.net/view.php?oid=szsqmniprcmx

2
 Oluline on hoolitseda meelte eest, et me neid ei petaks. Meie meeled hääbuvad
ühiskonnas, selle tulemusel õpime aina vähem asju kogema ja tundma.
 Et maailma tundma õppida, peame tundma õppima kogu tema mitmekesisust. Kui veel
ei tea, mis on sõna, siis jätab laps tunde meelde: tamm on selline, pappel on selline,
kivi on selline, puu selline. Läbi kogemuse jääb inimesele palju rohkem meelde – see
on ka põhjus, miks waldorfpedagoogikas kasutatakse naturaalseid materjale ja mitte
imitatsiooni: puu on puu, mitte ei näe puu välja.
 Lapsed tulevad ellu kahe kogemusega: soojus lähedus ja kuulmine see annab
turvatunde. Laps vajab lähendust ja alguses on talle tuttavad need kogemused. Aga
oluline on ka lapse autonoomia. Minu jaoks tähendab see seda, et tuleb osata lapsi
hoida aga anda ka vabaks. Kindlasti vajavad lapsed lähedust ja sooja ning kodust
atmosfääri: see annab neile turvatunde.
 Lastel on vaba soov eneseväljenduseks, soov õppida, soov oma potentsiaali avada –
mõnikord uudishimu elu jooksul kaob. Väga oluline on laste huvi hoida ja ärgitada, et
neil tekiks ümbritseva maailma vastu huvi (just kõige paremas mõttes), et nad ise
saaksid enda sees olevaid loomulikke potentsiaale ja loovust väljendada. See on
eelduseks elurõõmu tekkimisele, mida me ju kõik vajame. Waldorflasteaiaõpetajana
saaksin olla ise eeskujuks läbi muusika, kunsti, looduse tundmise. Tekitada lastes huvi
läbi selle, et ma ise huvitun ja kogen ning õpin kõike läbi kogemuse, ka looduses.

Mis on siinkohal oluline on see, et kompimismeele kasutamist ei võimalda arvuti või

televiisor. Võib öelda, et ühelt poolt on arvutimaailm kihvt, ta võimaldab piiramatut
fantaasiat ja lõputut ringikondamist ning eneseväljendust sarnaselt vaimsele maailmale,
kus oleme samuti piiramatult vabad. Teisalt ei ole see ikkagi reaalne kokkupuude teiste
inimeste ja nähtustega. Väikesed lapsed vajavad samas just vahetut, reaalset kokkupuudet
eluga, et õppida elu tundma.

Oma töös arvestaksin kindlasti sellega, et laste mänguasjad oleksid loomulikest

materjalidest. Kuna läbi kompimismeele areneb ka laste kõne, siis on oluline kivide,
käbide, puudtükkide katsumine ja nendega mängimine. Lihtsad looduslikud esemed
ärgitavad ka laste fantaasiat. Mis see kivi siis on? Kellegi nägu? Pall? On seal hoopis näha
taevast? Kala? Hästi oluline, et laps ise avastaks ja näeks seal seda mida tema soovib teha.
Mänguasjade ja valmisasjade maailm on liiga valmis, sündinud ju samuti algselt
armastusest aga kaotanud siis oma hinge. Kui õppida pindu tundma läbi käte, jääb asjade

3
 olemus palju paremini meelde: kogedes midagi oma käega, õpime selle asja olemusest
palju enam kui nägemismeele kaudu.

Teine oluline meel on elumeel:

Minu jaoks olulised punktid, mis Peter Lang loengul välja tõi olid

 Laste vajadus näha ja nähtud olla

 Koos millegi märkamine: puud, linnud, kõik ümbritsev
 Emotsionaalne resonants ning lapse toetamine
 Ühine tegevus
 Teiste motiivide mõistmine.

Kuidas elumeele eest hoolt kanda? Luua hea ja mõnus atmosfäär, kus ka huumoril on oma
koht. Samuti, kuna elumeel on seotud rütmiga, siis annavad jõudu rituaalid, elukord.

Väga oluline on looduses toimuva märkamine: Lindude jälgimine, loomade tegevuse tähele
panemine, selle tähele panemine, mis looduses toimub.

Kolmas meel on eneseliikumise meel

Lastele on liikumine sama oluline, kui täiskasvanutele. Väga oluline on lastele võimaldada
loomulikku ja vaba liikumist looduses, teha koos ringmänge jne. Samas mida ütles Peter Lang
oli see, et alles siis, kui inimene on Minaks saanud, saab ta tulla ringi. Enne seda on ta pigem
ise. Aga liikumist võib ju teha nii ja teistpidi. Kõigepealt anda lastele eurütmia läbi võimalus
liikuda lihtsate harjutustega ise ning anda seejärel võimalus liikuda ka ringis.

Mida saab lastega kindlasti veel teha, on loomade järgitegemine, peenmotoorika arendamine
näpumängudega (see arendab ka kõnekeskust). Peter Lang ütleb hästi, et „Liikumise kaudu
saab tundeid väljendada, ilma, et peaksime selle juurde midagi ütlema. Kõik tundmused ja
liigutused moodustavad kokku ühe terviku.“ Ka läbi tantsu väljendatakse niivõrd palju: on
võimalik järgi tantsida või etendada erinevaid loomi, karaktereid, katsetada elu: seda kõike on
lastel vaja. Peamine on mitte väliste kogemustega üle pingutada. Teinekord on endalgi tunne,
et kõike oleks vaja vähem, mis välismaailmast sisse tuleb. Seetõttu on oluline et
waldorflasteaed asuks võimalikult loodusele lähedal ning võimalikult rahulikus kohas.

Peter Lang tõi välja, et eriti selles vanuses lastele, on ka rütm väga oluline. Võib öelda, et
tegelikult on rütm ju alati väga oluline (on seotud meelte ja ka füüsilise arenguga) aga mida

4
saab õpetajana teha, on kasutada selles vanuses lastega kõnerütm oleks aeglane ja rahulik.
Peter Lang soovitas omavahel siduda ka kõne ja liikumise, läbi mille õpivad lapsed tunnetama
oma keha ruumis (heli kajab ruumi seintelt vastu või ka õues, mismoodi ma kõlan?).
Eneseliikumise meele arengule aitab kaasa ka maalimine, leiva küpsetamine ning eurütmia.
Samuti on see meel seotud nt kirjutama õppimisega: Waldorfõpetaja paneb kõigepealt
kuninga pildi, kui näitab tähte K, seejärel joonistab selle nii, nagu ta näeks välja nagu
kuningas, seejärel lugu kuningast. Seejärel toimub K tähe maalimine.

Väga olulisena tõi Lang välja ka une tähtsuse, kuna selle jooksul toimub palju.

Neljas on tasakaalumeel, mis on seotud kuulmismeelega. Seda reguleerivad kristallid

inimese sisekõrvas. Küsimus on, mida me igapäevaselt kuuleme, mida lapsed kuulevad? Kas
nad peavad kõike kuulma.

Üldiselt on meeleliste kogemuste määr ning infotihedus läinud niivõrd suureks, et sooviks
isegi teinekord „juhtme“ seinast välja tõmmata. Et kogeda lihtsat vaikust, vaikuse heli.
Metsakohinat. Selle järele on suur igatsus, kuna see rahustab. Usun, et eriti lastele on looduse
helidega koos elamine väga harmoniseeriv. Unistan, et mul oleks võimalik ühel hetkel töötada
sellises lasteaias, kus see on võimalik.

Kokkuvõte
Kokkuvõttes võib öelda, et eriti eelkoolieas, mil lapse meeled on veel väga tundlikud ja
arenemises on oluline arvestada, et lapse kogemus maailmast oleks ehe ning jõuaks temani
läbi taolise prisma, mis avardaks mitte ei sulgeks tema maailma. Oluline on arvestada nii
sellega, et lapsed saaksid küllaldaselt värskes õhus liikuda (ja ka liikudes oma tundeid
väljendada, kehastuda erinevateks loomadeks, õppida eurütmiat, mis aitab neid kontakti
iseenda ja ümbritsevaga), puutuda kokku naturaalsete materjalide kui ka naturaalsest
materjalist mänguasjadega. Samuti on oluline, et lapsed saaksid kõike ise katsuda, kuna läbi
kompimise õpib laps kõige rohkem.

Väga oluline, et lastes endis tekiks huvi kõige vastu. Aga õpetaja saab sellele palju kaasa
aidata, olles ise eeskujuks ja tõesti nähes kõike seda ilusat, mis meie ümber on.

Et lapsel kujuneks terviklik maailmatunnetus, tundub, et oluline on liikuda ka üldiselt

üksikule. Märgata pinda, tunda huvi ja alles siis näha seal objekte: seda nii kunstis kui ka nt
tähtede õppimisel. Õpetaja tõi meile hea näite „K“ tähe kohta, kuidas kõigepealt ei hakata

5
õpetama mitte tähte ennast, vaid õpetaja joonistab tähe, kui kuninga, seejärel räägitakse lugu.
Siis tekib lapses selle tähe ja maailma vastu huvi. Siis me väärtustame ka seda, mida see täht
meile kehastab. Ta on ju niivõrd paljude sõnade algustäht. Kui me selle huvi tapame kiire
aineprogrammi, kohustuste ja käskudega (asja tegelikku tuuma mõistmata või mõtestamata)
juba varajases lapsepõlves, ei jää ju lapse hingest ja lapsepõlvest midagi järgi. Väga oluline
on võtta asjadeks aega. Siis tekib hilisemaks eluks ja ka õppimiseks palju parem baas.

Oluline on ka lapse kokkupuude liikumise ja rütmiga, kuna seda võime märgata ka looduses.
Samas on oluline seda teha pehmelt, lapsele mõistetavalt.

Minu enda jaoks kõige olulisem on see, et lapsed saaksid olla looduses, tunda end looduse
osana, tunda kokkupuudet eheda ning looduslikuga, et nad õpiksid austama päris-asju ning
olema kontaktis päris-eluga, sest siis nad oskavad seda ka hiljem hoida. Kui kogu ümbritsev
maailm on niivõrd kunstlik, kiire ja tormiline, siis on oluline võtta hetki vaikuseks ja rahuks,
sest selles kogume jõudu ja saame täiendada oma tuua. Waldorflasteaiaõpetaja saab sellele
keskkonna loomisega väga palju kaasa aidata. Oluline on, et lapsed tunneksid, et neil on
turvaline lihtsalt Olla, võtta aega ja avaneda ning õpetaja ja loodus toetavad neid selles.
Turvalisust loob kõige paremini kontakt inimese päris-olemusega, ühendus Maaga,
loodusliku, ehedaga ning waldorfõpetaja saab olla inimesena see, kes aitab lastel seda
ühendust luua ning säilitada.

Ilusaid looduspilte: http://nagi.ee/photos/vandya/sets/45005/

Kasutatud kirjandus

Peter Langi loengukonspekt.