1ifl00

LOOGIKA MÕISTEST
Ð lÒgoj (logos) – üleslugemine, arveteõiendus, õigustamine > suhe, proportsioon
seletamine, tõestamine, mõistus, aruanne, esitlemine, (tõsi)lugu, lausung, sõna, väljend;
õpetus; filosoofias: inimmõtlemine ja kõnelemine, teaduslik ratsionaalsus

Loogika tähendusi:
(i) seaduspärasus maailmas, sündmuste loogika;
(ii) seaduspärasus mõtetes, mõtlemise loogika;
(iii) loogika kui vahend (teadus, filosoofia vms), mis uurib mõtlemise fundamentaalseid
aspekte. Mis on mõtlemine uurivad veel psühholoogia jne. Loogika uurib kuidas
tulemuslikult mõelda. (Tavaväide: Loogika uurib, mida saab mõelda ja mida ei saa. See on
eksitav, sest ebaloogiliselt saab mõelda).

Mõtlemine avaldub inimese oskuses …

… opereerida mõistetega, neid võrrelda ja analüüsida;
… püstitada hüpoteese, formul. kontseptsioone ja teooriaid;
… seletada olemasolevaid teadmisi;
… saada uusi teadmisi olemasolevate põhjal.

Mõtlemise struktuurist:
Kaemus – eraldi abstr. objekti (AO) vahetu tunnetamine.
Aru – mõnede AO-de ja nende konkr. süst. tunnetamine.
Mõistus – AO-de ning nende süsteemide tunnetamine seostes nii teistega kui ka kogu
AO-de universumiga.

Teadmise aluseks on kaemus, mida korraldab aru ning mis kujuneb mõistuses.
Irratsionaalne mõtlemine – nt preloogiline (müüdiline), superloogiline (müstiline).
Ratsionaalne mõtlemine on aru ja mõistusega (järjekindlalt) täiendatud instinktiivne
mõtlemine.

Loogika uurib mõtlemise paratamatuid aspekte, ehk seda, mis teeb mõtlemisest õige
mõtlemise.

Formaalne loogika on teadus õige mõtlemise üldistest struktuuridest (mõtlemisvormidest),

mille eksisteerimis-vormiks on keel.

Mõtlemine on õige, kui selle vormid vastavad loogika seadustele. (Kehtib üksnes
formaalses loogikas ning on kokkuleppeline. Sisu pole sisu oluline.)

Vormiliselt õige arutlus võib olla sisuliselt väär.

Arutlus on tõene, kui selle sisu vastab tegelikkusele,
Arutlus on väär, kui selle sisu ei vasta tegelikkusele.
Ka see kehtib üksnes form. loogikas ning on kokkuleppeline.
Loogika uurib tõeste teadmiste saamise reegleid. (Loogika järgimisel saame tõeste
eelduste korral tõese järelduse).

Aristoteles (384-322 eKr). Loogika objektiks pole mitte mõtlemine üldse, vaid mõtlemise
vormid. Põhilised mõtlemisvormid on mõiste (sõna), otsustuse e lause (väide) ning
otsustustest koosnev arutlus.

I. Kant (1724-1804) nimetas selle formaalseks loogikaks.

Tõesuse mõiste käsitlemisviisidest

Korrespondents ehk vastavusteooria (Aristoteles)

Referentsuse teooria (R. Descartes (1596-1650)
Pragmatism (C.S. Peirce, W. James, C. Lewis jt)
Koherentsusteooria (R. Carnap)
Semantiline ehk tähendusteooria (A. Tarsky)
Traditsiooni (kokkuleppe) teooria (B.Barnes, P.Feuerabend)

C. Wilson (Oxfordis 1899-1915). Vaja vahet teha:

(i) milliseid mõttevorme väide väljendab – loogika;
(ii) väite verbaalsed struktuurid – grammatika;
(iii) mida väide maailma kohta ütleb – metafüüsika

PÕHILISED LOOGIKASEADUSED

Samasusseadus – identsuseseadus (principum(lex) identitatis):

Mitte ühegi lause sisu ei muutu arutluse käigus.
p⊃ p
Lause on iseendaga identne.

Vasturääkivusseadus (principum contradictionis):

Ükski lause ei saa olla iseendaga vastuolus.
¬(p & ¬p)
Lause ei saa olla korraga tõene ja väär.

Välistatud kolmanda seadus (principum exclusi tertii)

Iga lause on kas tõene või väär, kolmandat võimalust ei ole.
p V ¬p
Ei saa olla olukorda, kus lause ega selle eitus pole tõene.

Küllaldase aluse seadus (principum rationis sufficientis):

Ühtki lauset ei saa pidada tõeseks ega vääraks ilma küllaldase aluseta.

Lause on loogiliselt tõene (e samaselt tõene) ⇔ ei ole võimalik, et lause on väär.

Lause on loogiliselt väär (e samaselt väär) ⇔ ei ole võimalik, et lause on tõene
Ülejäänud laused on kontingentsed.

Normativism (antipsühhologism) – loogika kirjeldab, kuidas inimene peab mõtlema,

annab õige mõtlemise reeglid ehk normid. (Aristoteles, R. Descartes, I. Kant, E. Husserl)

Psühhologism – loogika on kirjeldav teadus. Loogika seadused kirjeldavad seda, kuidas

inimene mõtleb. Vaimselt tervel inimesel on psühholoogiline sund nende reeglite kohaselt
mõelda. Loogika kirjeldab mõtlemist. (J.S. Mill, H.Spencer, E. A. Lange)

Konventsionalism – loogikaseadused on kokkuleppelised. (R. Carnap)

 3ifl00
LOOGIKA AJALOOST

Parmenides (~540-470 eKr) eristab meeltel põhineva arvamuse dÒxa mõistusega

tunnetatavast tõest ¢l»qeia . Temalt on ka samasuse seadus (olemise kaudu).
Herakleitos (~540-480 eKr). Dialektik. Võttis kasutusele seaduse mõiste (lÒgoj) ja
mõiste kui mõtlemise objekti.
Zenon (~490-430) Apooriad Parmenidese kaitseks.
Protagoras (~480-410), Gorgias, Prodikos. Tõdede subjektiivsus. Mõistete täpsustamine.
Sünonüümid.
Loogika mõiste autor on Demokritos (~460-370 eKr). Tõestamise teooria. Loogika
seadustest. Vastandab tegelikult oleva ja kindla teadmise sofistidele. Induktsioon.
Sokrates (470-399). Induktsioon ja üldiste tunnuste leidmine üksikutes mõistetes.
Platon (427-347). Väitluskunsti ülesanne on vastuolude avastamise kaudu mõtlema
panemine.
ARISTOTELES (384-322) Loogika on tööriist kõikide teaduste jaoks. Võttis kasutusele
muutujad, väite komponendid (1) kvantor, (2) subjekt, (3) koopula, (4) eitus, (5) predikaat.
Süllogismid. Modaalsed väited.
Stoikud, eriti Chrysippos (279-206). Lausearvutuse elem Loogika mõiste autor on
Demokritos (~460-370 eKr):.
Keskajal Boethius (480-525). Aristoteles ladina keelde.
Skolastikud panevad aluse ka analüütilisele filosoofiale.
Raimon Lull (1235-1315) Võtab kasutusele sümbolid.
G. W. Leibnitz (1646-1716). Idee – luua universaalne sümbolkeel, mida võib kontrolloda
ka masinaga. Tegi palju mat. loogika jaoks, kuid see ei jõudnud avalikkuse ette.
G. Boole (1815-64) Lausearvutus. A. de Morgan. (1806-71).
Gottlob Frege (1848-1925) Esimest järku predikaatarvutus.
Georg Cantor (1845-1918). Hulgateooria ja paradoksid.
Bertrand Russell (1872-1970). Paradoksid, tüüpide teooria
Alfred Tarski (1902-1983). Objektkeel ja metakeel.
Kurt Gödel (1906-1978). Mittetäielikkuse teoreem.
Alan Turing (1912-1954). Univers. programmeeritav arvuti.