Johann Wolfgang von Goethe

"Faust"
Teoseanalüüs

Goethe (1749-1832) oli saksa kirjanik, filosoof ja looduseuurija. Mees alustas

kirjanduslikku tegevust anakreontilise lüürika ja näidendite avaldamisega aastatel
1767-1769. Ta kirjutas palju draamasid, näidendeid ja ballaade. Goethe vaimustus
W. Shakerpeare`ist , suhtus samas kriitiliselt klassitsismi ning toetus oma loomingus
rahvaluule traditsioonile. Üldtuntud on tema luuletused "Nõmmeroosike", "Ränduri
öölaul" ning ballaad "Metshaldjas".

1773.a sai Goethel valmis nn "Alg-Faust", mis oli tol ajal vaid armastuslugu. 1790.a
ilmus trükis "Faust. Fragment". See hõlmas nii armastuslugu kui ka noorendamise
osa. 1808.a ilmus "Faust I", millele oli autor lisanud ka pühenduse, teatristseeni jms.
"Faust II" ilmus 1833.a ning oli eelnevatest palju filosoofilisem.

Kirjandusvooluks oli romantism. Materjal on pärit 16.sajandil Saksamaal ilmunud

rahvaraamatust "Doktor Faust" ning Marlowe "Doktor Faustuse traagilisest loost".
Goethe töötas oma peateose, värsstragöödia "Faust" kallal üle 60 aasta.

Jutt käib kihlveost, mille sõlmisid omavahel Issand ning Kurat. Viimane üritas nimelt
kõigest väest Issandale selgeks teha, et inimesed pole südames head ning et nad
kalduvad meeleldi õigelt teelt kõrvale. Et vaidlusesse selgust tuua, andis Issand
Kuradile vabad käed ning jättis Fausti Mefistofelese meelevalda. Viimane lubas kõik
peategelase soovid täita. Niisiis käib Faust koos Kuradiga mööda ilma ringi ja naudib
olukorda. Võib arvata, et esimeses osas võitiski kihlveo Kurat, kuna tal õnnestus
mees enda poole saada. Kõrvaltegelane Margareta aga armub Fausti ning osa lõpus
läheb armastatu naist päästma, kuid see ei õnnestu. Koos Mefistofelesega tapab
peategelane oma kallima venna.

Faust on suhteliselt tugeva iseloomuga noormees, kes ei lange eriti kergesti lõksu.
Goethe kujutas teda uusaja teadmis- ja tunnetusjanulise isikuna. Teda häirib
küsimus: miks ma saan kasutada selliseid vahendeid? Talle on ülitähtis just asja
mõte, küsimus: miks?!

Faustile on vastandatud nn õpilane Wagner, kuna viimasele pole tähtis asjade sisu,
vaid vahend, millega ta midagi saavutab.

Mefistofeles on kiuslik, otsekohene ja jäme, kuna ta kasutab kihlveo võiduks väga

ebaeetilisi võtteid. Tema heaks iseloomujooneks võib pidada seevastu
allaandmatust.

Issand on heatahtlik, ta suhtub Kuradisse väga sõbralikult ning inimlikult, andes

Mefistofelesele võimaluse oma väidet tõestada.

"Fausti" stiil on poeetiline ja teos koosneb tervenisti dialoogist. Täpsustuseks antakse

selgitusi sulgudes. Vihjatakse Moliere`i "Don Juanile" ning veidi ka "Dekameronile" -
mõlemal leidub sarnasusi Goethe "Faustiga".
Mulle isiklikult teos meeldis, kuna selle ülesehitus erines väga varemloetust. Ka
Kuradi ja Issanda vastandamist ning Mefistofelese asjatuid püüdlusi oli huvitav
jälgida. Võibolla just sellepärast peetaksegi "Fausti" Goethe esikteoseks, üheks
parimaks teoseks romantismiajastul.