Aurelius Augustinus Pihtimused

Pihtimused – peaks võtma piibli tähenduse – Jumala kiitmine. Katolikus kirikus on oluliseks PIHT. Preestril
on õigus inimesele läbi Jumala patud lunastada. Tingimuseks, et inimene peab kõik preestrile välja rääkima.
Luterlikus kirikus saab inimene Jumalale oma mõtetes patud üles tunnistada. Augustinus oli keskajal
autoriteediks. Keskajal oli mõtlemist vähe, vastuseid otsiti autoriteetidelt. Neilt võeti õppust, nad oskasid tõde
välja tuua.
„Pihtimused” – tegemist on autobiograafiaga. Kõnelus iseendaga toimub Jumala juuresolekul. Tihtipeale
pöördutakse Jumala poole tuge ja abi otsima, ka Jumalat kiitma. Augustinuse seisukoht on see, et meie ei leia
Jumalat väljastpoolt, vaid leiame enese seest. Jumala leidmist, teel sinnapoole.

Teises raamatus pöördub Augustinus oma pihtimustega Jumala poole. Ta tahab meenutada läbitehtud jälkusi,
selleks et jälle Jumala poole pöörduda (pattu kahetseda). Ta kahetseb siiralt oma noorpõlves tehtud kõlvatusi.
Ta tunnistab, et see oli mõttetu. Nooruses põletas teda iha küllastuda põrgust, ta meeldis endale, unustas
Jumala ning unistas meeldida teistele inimestele. Teda rõõmustas armastada ja olla armastatud. Kuid ta ei
pidanud piiri, lihahimu kerkis esile, ta ei eristanud enam kiindumust meelasusest. Teda kiskus ihade järele
ning see kõik vedas ta pahede mülkasse.
Jumala viha tugevnes tema vastu, kuid Augustinus seda ei teadnud. Ta eemaldus Jumalast järjest kaugemale.
Ta liiderdas ning Jumal vaikis. Teda ei meelitanud abielu ja laste kasvatamine. Sel ajal oli arvamus, et
vallaline mees peaks hoolitsema selle eest, kuidas ta saaks olla Issanda meele järele. Naisemees aga selle eest,
kuidas saaks olla oma naise meele järele. Augustinus ütleb, et ta oleks tol ajal pidanud neid sõnu valvsamalt
kuulama. Kuid tema läks keema, järgis kirevoo tungi, hülgas Jumala, astus üle kõigist Jumala seadusest ning
ei pääsenud Jumala piitsast.
16 eluaastal sai meelasuse hullus poisist võitu. Vanemad ei hoolinud tema langemisest, nende hooleks oli see,
et poiss õpiks hästi kõnelema ning oma esitusviisiga teisi veenma. Sel aastal olid katkenud Augustinuse
õpingud, kuna pöördus tagasi Madaurast, kus õppis. Ta jutustab seda lugu inimestele Jumala palge ees.
Selleks, et igaüks, kes seda loeb, mõtleks, millisest sügavikust tuleb Jumala poole kisendada. Ta arvab, et
puhtsüdamlik ülestunnistus aitab Jumalale lähemale jõuda. Lapsele anti raha õppereiside jaoks, samas ei
hoolinud vanemad sellest, kui jumalakartlikuks poeg kasvab.
16 aastaselt hakkas ta vanematega jälle koos elama, olles kooliõpinguist vaba. Jõudeajal kasvasid kõverad
võtted. Ja Augustinus julgeb öelda Jumalale, et Jumal vaikis, kui võinuks teda takistada. Kuid tunnistab
lõpuks, et Jumal kõneles temaga ikkagi läbi ema sõnade, mida poiss ei kuulanud. Augustinus saab alles nüüd
aru, et ema öeldud sõnad pärinesid tegelikult Jumalalt, ema kaudu pöördus ta poisi poole, kuid poeg põlgas
selle ära. Ta sööstis langusele vastu sõgeduses.
Eakaaslaste hulgas oli Augustinusel häbi, et ta oli vähese kõlvatusega. Kuuldes neid hooplemas oma
häbitegudega, tekkis ka Augustinusel tahtmine teha kõlvatusi mitte ainult meelasuse, vaid ka kiituse pärast.
TA muutus pahelisemaks, et teda ei laidetaks ja kui polnud kõlvatust, luiskas , et tegi seda, mida polnud
tegelikult teinud. Selleks, et teda ei põlataks tema süütuse pärast, et teda ei peetaks tühiseks kõlbelise puhtuse
pärast.
Augustinuse ema sai aru, milliseks poiss muutunud on, ning üritas teda ohjeldada abieluga. Loomulikult
soovis ema, et poiss jätkaks õpinguid, kuid kartis, et abielu võib selles takistuseks olla. Meelelahutusi
kammitsevad ohjad lasti lõdvaks, isegi mõõduka ranguse piire ületades, nii et Augustinus andis vaba voli
mitmetele kirgedele.
Ka käis Augustinus vargil. TA ei varastanud vaesusest, vaid selleks sundisid teda õiglustunde puudus, õigluse
jälestamine ja soov olla pahatahtlik. TA ei nautinud vargusest saadud asju, vaid pattu ja vargust ennast. TA
jutustab, kuidas tegi tühjaks pirnipuu aias, kusjuures pirnid teda ei ahvatlenudki. Nad tassisid palju pirne
minema, kuid mitte toiduks. Vargus oli meeldiv mittelubatuse tõttu.
Selline oli Augustinuse süda, kui ta sügaviku põhja langes. Augustinus armastas hukkaminekut, oma
langemist. Kuid Jumal halastas talle.
Augustinus on jõudnud arusaamisele, et ei tohi kõrvale kalduda Jumala seadustest. TA on jõudnud
arusaamisele, et elulgi on oma veetlus, kaunidus. Oluline on inimestevaheline sõprus. Alati on võimalik
langeda pattu ja kaugeneda Jumalast. Auahnus nõuab taga au ja kuulsust, kui tegelikult on Jumal see, keda
tuleb austada ja kõrgeks kiita. Mitte võimukandjaid ei tule karta, vaid Jumalat. TA leiab, et mitte miski pole
hellitavam Jumala armust ja millegi armastamine pole tervendavam kui seda on Jumala tõe armastamine.
Jumalast süütumat pole, sest kurjade teod on neile endile ise karistuseks. Kindel rahu saab olla vaid Issanda
juures. Viha ihkab kättemaksu. Kes maksaks kätte õiglasemalt kui Jumal. Need olid Augustinuse pihtimused.
Ja kõlvatu hing, mis on Jumalast ära pöördunud saab tagasi pöörduda Jumala juurde.
Ta esitab küsimuse: kas võib meeldida see, mis on keelatud ja ainult sellepärast, et on keelatud. Augustinus
lubab Jumalale anda oma armastuse, ta tänab Jumalat ja tunnistab tema nime, kuna Jumal on talle andestanud
nii paljud halvad ja kõlvatud teod. TA nimetab Jumalat suure algustähega Arstiks, kuna tema ravis mehe
terveks. Ka tunnistab Augustinus, et üksinda poleks ta vargile läinud. Ta armastas sõprade osavõttu, kellega
koos seda teha. Ja Augustinus on leidnud suure rahu ja elu häirimatuse. Jumala armastamine on parim
parimas. (nooruses oli ta Jumalast eemaldunud).