HAAVATUD TERVIKLIKKUSE

MNGUD
27.07.2015

Tnavuse vihmase suvevaheaja sisse mahtusid mul kaks rgitust.

Esimene neist sndis Vladislav Ivanovit Redjuhhiniga - VIRiga veedetavate
neljapevahommikute tiksumisse tekkinud rtmihire. VIR nimelt vttis ktte
ja elas lbi oma kolmanda infarkti. Meie rtmis thendas see kahte kohtumist
ilma temata, seejrel kahendalast pausi, siis 13. kokkusaamist Hangoutsis ja
uut pausindalat. Aga see thendas ka meie 13.kokkusaamise lespanekut VIRi
noraamatusse ja sealt
vhemalt he uue sbra lisandumist minu
noraamatusse. Lubage tutvustada: Tamara Petrovna Fokina (s. 1941),
Saraatovis elav kolmanda plve metodoloog, VIRi ks kaasautoreid ja
volgarse likooli auprofessor. Tema 22 aastat tagasi avaldatud artikkel tuli
mulle sel suvel ktte kui ks vga igeaegne kirjatkk. Sest oleme ju meie oma
klubis teise tegevusaasta jooksul, eriti just viimasel ajal, judnud terviklikkuse
ksimuse manu. Vtsin ette T.Fokina artikli eestistamise, kuna minu meelest
on see ks lahe, tlkimatute snademngudega lbipikitud (
, koosOlemise thenduses jmt) ja meie klubis varem
arutatuga hsti haakuv jutt situatsioonist, kuhu maailm ja meie, kes me seda
mista pame, tnaseks pevaks sattunud oleme.

..
//. . : / .
. .. . , 1993, .13-22
Isiksust ei saa postmoderni situatsioonis vaadelda kui sellest
situatsioonist endast sltumatut ja vaid seda reflekteerivat. Isiksus ja situatsioon
justkui kasvavad teineteisest lbi , isiksus kehastab ja toidab situatsiooni oma
elava eluga. Jrelikult pole postmodernism mitte vaid historiosoofia, vaid ka
antropoloogia ja metafsika miste, mis lubab knelda postmodernlikust
Olemisest, postmodernlikust Isiksusest ja ehk isegi postmodernlikust Jumalast ,
aga vastavalt ka Mitteolemisest, Isiksusetusest ja Demonismist. Pame neist
positsioonidest mtestada, mis juhtub isiksusega postmodernis, millise Uue
(vi lihtsalt omaprase ) vljakutse esitab talle Aeg. Omamata vimalust
vaadata sellise mtestamise kiki suundi, mida saaks abstraktselt vlja tuua

vi mratleda, peatume ratsionaalsuse, terviklikkuse (totaalsuse) ja

diskursiivsuse probleemil. Tpsemalt huvitavad meid mitte probleemid ise,
vaid ksimus sellest, mis on juhtunud ratsionaalsuse , diskursuse ja isiksuse
terviklikkusega.
ldisel kujul on vastus sellele ksimusele selline: postmoderni
lhtesituatsiooniks on htsuse lagunemine, paljususe heakskiit, totaalsuse kui
sellise vananenus, selle repressiivse iseloomu avastamine , osade
lahtiaheldamine, vimatus melda mingisugusest genereerivast htsustusest.
he snaga laialijooks.
Vaatame selle laialijooksu avaldumist esmalt ksimuses selle kohta,
mida thendab suhtuda maailma ratsionaalselt, millised on praegu kirjutatud
(ja kirjutamata ) ratsionaalsuse reeglid, normid. Praegu see on alates XX
sajandi 60ndatest aastatest ( postmodern) . Moderni enese kui Uusaja ideaalide
purustamise me dateerime XIX sajandi 40ndate aastatega , aga selle juba
tekkinud vormid ( klassikaline modern) XX sajandi algusega, sellest ajast kui
Jumal suri.
Ratsionaalsus llitab endasse kindla mistmise, phjendamise,
kirjeldamise. Mistmine kui vaimse ja praktilise maailma omaksvtu viis
(ratsionaalsuse tuum), phjendamine kui testuse, mistetu selgitamise viis,
kirjeldamine kui mistetu ja testatu struktureerimine, edasiandmine,
kinnistamine.
Ratsionaalsuse tuum pole tahke, vaid nagu tuumale kohane, liikuv,
muutlik ja ses mttes ajalooline, suhteline, ebakindel. Sellest annab tunnistust
kik see, mida me teame mistmisest tnu hermeneutika jupingutustele.
Ratsionaalsus avaldab end erinevuses, see kvaliseerib (omadustab). hed
selle tbid prmustuvad, ilmutavad oma piire, neile vahetuseks (vi neist vi
krvu nendega ) tulevad teised: sgavamad mistmise poolest, lihvitumad
testatuse poolest ja hoolikamalt pakitud edasiandmiseks ja kinnistamiseks.
On teada, et mistmise fundamentaalsete struktuuride muutumine on
kllaltki haruldane protsess Kuid on ka teada, et see on sageli (liig sageli)
esinev sndmus kui inimeste enda pingutus , nende soov (taltsutamatu
tahtmine) kirjutada le ajaloo palimpseste , lhata rahu. XX sajandil toimus
leminek klassikaliselt mitteklassikalisele ratsionaalsusele , selle lne
nidistelt idamaistele ja lpuks, modernilt postmodernile.
Riskides jda vaid katalogiseerijaks , kirjeldame meie poolt mrgitud
leminekuid. igemini leminekut ennast kirjeldada veel ei nnestu,
nnestub vaid osutada binaarsetele opositsioonidele. Kumbki opositsiooni
klgedest justkui fikseeriks kindla tsentreerituse , mistmise haaratuse
ajalooliste eelistuste poolt. Tsentreeritus esineb kui aja jlg, selle toon.
Klassikaline ratsionaalsus eeldab thelepanu keskendumist psivusele,
korrale, homogeensusele, tasakaalule, lineaarsusele. Mitteklassikaline
ratsionaalsus, vastupidi, fikseerib korrastamatuse, ebapsivuse, mitmekesisuse,

tasakaalutuse, mittelineaarsuse. Klassikaline maailmapilt esineb kui dnaamika

seaduste, range (Laplacei) phjuslikkuse, absoluutse aja ja subjektituse pilt.
Mitteklassikaline pilt, vastupidi, phineb statistilistel seadustel, uuel
determinismil, ajalisusel ja fundamentaalselt krvaldamatul subjekti-vaatleja
juuresolul. Neid opositsioone on kige phjalikumalt ksitletud M.K.
Mamardavili tdes (1).
Lne ratsionaalsus lhtub sellest, et mista see thendab anda korduv,
eksperimentaalselt kirjeldatud tulemus. Seda iseloomustab isiksusetus ja samal
ajal antropotsentrism ( mitte tegelikult eemaldunud subjekti varjatud egoism).
Ida ratsionaalsus eeldab, et mista thendab maailma sisseelamist, tajuda enda
svaosadust sellega ja enda unikaalsust. Isiksuslik alus imbub maailma
enesesse kui sellega vrdsuurune , aga mitte kui telg vi kese. Ls peab
vimalikuks puhtalt raamatulikku hendumist tarkusega , kuna teadmine on
mitteisikuline ja autonoomne. Tlge hest keelekoodist teise vib anda mtte
adekvaatse transleerimise. Aga tekstivline vaikimine omab mttevaakumit.
Ida eeldab, et just petaja on varjatud, mittefikseeritud teadmise kandja, mis
annab teadmisele mtte ja terviklikkuse, sestap on mistahes tlge vaid mtte
tipuke, aga vaikimine on thtsaim selle saavutamise viis, mtte ()
maksimum.
Lnes esineb teadus kui tpilise vljatoomine, ainuline on keeles
vljendamatu, teaduse eesmrk on tde, millel on vrtus vaid selle praktilises
panuses, tunnetus ja klblus on eraldatud ja phihool seisneb te ja eksituse
eristamises. Idas on iga teadmise eesmrgiks selle alusel eluvrtuste
vljattamine, millel pole otsest praktilist kasu, ainulise intersubjektiivse
ngemise, introspektsiooni meetodite ehitamine. Tunnetus on klbelise
tiustumise tee ja selle phiprobleemiks on hea ja kurja vahekord.
Lnele on omane keskendumine keele atomaarsel iseloomul , mis on
transleerimise, vljendumise, fikseerimise vahendiks. Siin on snonmide ja
metafooride kasutamine phinev mistelistele seostele. Ida aga tugineb
hieroglfilise mrgi algsele terviklikkusele , teksti kujundlikule terviklikkusele,
mille thendused hargnevad assotsiatsioonide phjal. Hieroglf sisaldab
endas thendust (), ta on eesmrgi ja miste htsuseks.
Lnes vivad eesmrk ja vahend mitte htida, kuna need on atomaarse,
fragmentaarse maailma elementideks, sellel phineb tehnilise ja inimliku
keskkonna, tehnoloogiate ja emotsionaal-isiksusliku elu vastuolu. Selle
resultaadiks on ekstravertiivsus, jrkjrguline vanade ja uute vrtuste
koosklastamatus. Uus Zeit peab alati olema uus, uuenev, muu. Idas on
vahend vaid eesmrgi lahtipratud sisu, mis eeldab inimese, tema hinge ja
elukeskkonna vastavust, selle minimaalset destruktsiooni. Ida on intravertiivne,
ta pdleb mitte uue ja nooruslikkuse poole, vaid vanade, traditsiooniliste
vrtuste sgavamale saavutamisele (2).

Lpuks taasesitame modernismi ja postmodernismi binaarsete

opositsioonide baastabeli ( Ihab Hassani jrgi). Need on jrgmised:
https://en.wikipedia.org/wiki/Ihab_Hassan#Hassan.27s_table_of_differen
ces_between_modernism_and_postmodernism
Romantism/smbolism Patafsika/dadaism
Kinnine, suletud vorm Avatud, lahtine vorm
Eesmrk - Mng
Kavatsus Juhus
Hierarhia -Anarhia
Meisterlikkus/logos Ammendatus/vaikimine
Kunstiteos/lpetatud teos - Protsess/perfomans/ hppening
Distants Osavtt
Looming/totaalsus/sntees - Dekonstruktsioon/antitees
Kohalolu Puudumine
Tsentreerimine Hajumine
anr/piirid Tekst/intertekst
Semantika Retoorika
Paradigma -Sntagma
Hpotaksis - Parataksis
Metafoor -Metonmia
Selektsioon Kombinatsioon
Juured/sgavus -Risoom/pind
Interpretatsioon/tlgendus - Interpretatsiooni vastu/ebaige tlgendus
Thistatav Thistav
Lugemine Kiri
Jutustamine /suur ajalugu Antijutustamine / vike lugu
Phikood - Ideolekt
Smptoom Soov
Tp Mutant
Fallotsentrism Polmorfism/andrognism
Paranoia - Skisofreenia
Allikad/phjused Erinevus/ jlg
Jumal- Isa - Pha vaim
Metafsika - Iroonia
Mratus -Mramatus
Transtsendentne - Immanentne (3)
Ratsionaalsuse katalogiseerimine ja selle vhemalt kuue tbi
avastamine (klassikaline, mitteklassikaline, ida, lne, modernistlik ja
postmodernistlik) ei pruugi iseenesest kanda erilist mtet, kuigi meile nib, et
need on esmakordselt iseloomustatud he ja sama uurimisvlja sees. Kuid
thtsam on vastata ksimusele: Aga mida see kik thendab? Kuus tpi, vib-

olla ka rohkem, vib-olla vhem, aga mis edasi? Aga edasi on meie arust
jrgmine. Vastavalt tiendatavuse printsiibile, mis algselt ttati vlja
kasutuseks fsikas, kuid sai seejrel metafsilise tlgenduse loogikate,
kultuuride dialoogi printsiibina , kik need ratsionaalsuse tbid on
vrdvrsed oma ratsionaliseeriva vimekuse poolest, vrdselt klbulikud
maailma omaksvtuks, selle mistmiseks , omavad hesugust suhet Jumalasse
( Kasutades L. Ranke vljendust). Sellist situatsiooni nimetatakse
multiparadigmaalseks.
Suur paradigma on laiali jooksnud hulgaks vikesteks, millest igaks
on hea omal ajal ja omas kohas. See asjaolu - mitte vaid gnoseoloogia (maailma
mistmise viiside) koosolu, vaid ka ontoloogiline koosolu (sobtie), mis
puudutab inimese olemise aluseid. he paradigma valitsemise aega vaatas
M.Heidegger kui maailmapildi aega. Sel puhul maailma meldakse (ja see
eksisteerib) kui objekti, aga inimest kui subjekti, kes asub maailma aluses ( on
end pannud aluseks) ja mrab selle saatust (4).
Nd on olukord muutunud - saabub piltide aeg, mis murendab
maailma kildudeks. Subjekt selle klassikalises mttes kaob, tema koha vtab
partikulaarne vike subjekt, mis on aluseks vaid oma jaosmaale.
Suur subjekt on alati maailma keskpunktis, selle keskpaigas, vike on
alati serva peal, marginaalses positsioonis ja, mis peathtis,
leminekusituatsioonis, transtsendeerumas, raminekul oma jaosmaalt, oma
"jaost. leminek thendab, et ks maailmamistmine vahetub teisega. See
vahetus pole mingi elektroni mberhppamine orbiidilt orbiidile (hel kadus,
teisel ilmus), vaid lbikik , millel on oma kronotoop. Subjekt ei hppa le, vaid
veereb, teostab omaksvtvat- lahtipsvat omandamist (5).
Nagu igesti mrgib J.Lotman, kultuuris liiguvad selle erinevad plastid
eri kiirustega. Aeglaselt arenevas hiskonnas on see erinevus mrgatav vaid
vga vhestele, aga XX sajandil suudab seda vaadelda isegi enesega rahulolev
keskprasus. Ja ta ei j enam enesega rahulolevaks: tal tekib piinav
maailmapiltide prituse tunne, mberprlemine, peapritus. Seejuures
pole see ilmselt kaos, korralagedus, vaid mingi ebatavaline erineva kord, mingi
igasugusus, mistahesus. Maailmapildid meenutavad kaardipakki, aga uhke
transtsendentaalne uusaegne subjekt - mngurit, kes januneb vidu jrele ja
kardab kaotada, kui ei sattu ktte see kaart (see maailmakaart). Kikumine kahe
binaarse opositsiooni vahel (oletagem, et hea ja kurja) asendub vndumisekikumisega mda kiki opositsioone, lbi nende . Pendel muutub ruletiks,
eesmrgid asenduvad mnguga (vt lal postmoderni tunnuseid).
Vaatame nd laialijooksu nhtust diskursuse, knelemise saatuste
vaatepunktist. Kasutame nende saatuste kirjeldusi R.Barti ja J.-F. Lyotardi
poolt. Nad rhutavad, et inimese ja mrgi vahel kib igavene sda, kuna keel
on samaaegselt struktuurselt korrastatud ja lputu. Mistahes tekst on lpetamata,
teda toodetakse meie silme all. Keel ja reaalsus on eos mitteadekvaatsed, mis

klvab inimesse rahutust, pdu petta, taltsutada seda mitteadekvaatsust. Sestap

siirdub M.Heidegger puhta kneluse otsingutele (leides seda mnede
poeetide, niteks Georg Trakli ja Friedrich Hlderlini tekstides) (6). R.Bart peab
srast otsingut kasutuks, kuna keel sunnib meid rkima, ta on vimu kodu ,
aga mitte olemise kodu, keele piiride taha pole vljapsu. Keelt vib murda,
paljastada ainult seestpoolt, veiderdamise, keelega mngimise kaudu (7).
Nihutada tekste, prgatada neid omavahel, rhuda selle nihke jule
selline peab olema kneleva ja kirjutava positsioon. Snad pole ilma nota, nad
on lbinud kasutuste hulga, kannavad endas kortsutusi, mrasid, lhnu,
plekke
Keel - see on kood pluss selle ajalugu (J.Lotman). htne rahvuslik keel
jookseb laiali hulgaks sotsiolektideks, ideolektideks, diskursuse anriteks.
Srast laialijooksu hinnatakse kui headtegevat, kuna see ei anna vimalust
mitte helegi diskursuse tbile, mitte helegi narratsioonile saada suureks,
ilmutada oma terroristlikku olemust. Tnu jumalale, enam ei usuta
metanarratsioone, neid ei eksisteeri, universaalset diskursust pole olemas, on
vaid keelemngud, nagu kinnitas oma suurima autoriteediga L.Wittgenstein.
Ilmselge teksti vim kutsub vlja pdluse seda maha heita vi
vhendada. Tee selleks - teksti nestamine seestpoolt, selle dekonstruktsioon.
J. Derrida ja tema jrgijad on vlja ttanud erilise filosoofilise tehnika tks
diskursusega , mis vimaldab avastada, vlja peilida selle metafsilise nela
ja selle vlja rebida , nidates mistahes teksti absoluutsele tele pretendeerimise
naeruvrsust.
Niisiis, diskursusega leiab aset seesama , mis ratsionaalsusegagi.
Analoogia phjal nimetame selle situatsiooni multidiskursiivseks.
Isiksus osutub mberpiiratuks, erinevate tekstide ja erinevate
tekstikihtide loogilises ringis olevaks. Ideolektid ja sotsiolektid, suured ja
vikesed narratsioonid, hpertekst, fenotekst ja genotekst, kontekst ja alltekst
jne. Millel pidama jda, millise setteni dekonstrueerida? Mingisuguse
kohustuse selle kohta vib vtta endale vaid inimene ise , vttes enda jaoks
mingisuguse reegli, st asudes mngima diskursusega ( st jlle kinnitades
postmoderni!).
Vaatame lpuks laialijooksu kui isiksusliku olemise sndmust telises
thenduses. Pdes reformida traditsioonilist inimese mistmist toonitab
S.Kierkegaard Kartuses ja vrinas, et usurtli Aabrami loost ei tohi vlja
jtta Kartust. Milles on selle eksistentsiaalne allikas? Seda toidab
fundamentaalne mdapsmatus minna mele, kus peab aset leidma
ohvritoomine, st jllegi mitte hpe tavaolekust ohverduse olekusse, vaid
lbiminek.
See lbiminek omab oma kronotoopi, vimalust tagasi prduda, kokku
keerata, mitte leida jne, tundes hirmu sellest, et Jumala mrguanne vib olla
valesti mistetud . Kierkegaardi metafoori on hiljem fundamentaalselt lbi
ttatud, eriti M.Heideggeri ontoloogias, kuid selle olemus on silinud. Inimene

kui Dasein on lastud juuresolusse ja on mratud ulatuma (millegi vahel) ja

kestma (sellest selleni). Olemise pragu esineb kui vabaduse ja valiku kronotoop,
kui hirmu kronotoop, kuna on vimalik vale valik, mitteteline eksistents,
nende eristamatus, hirm mitte ra tunda, segi ajada, teha vale kik. Isiksus
asetseb (kib, lbib) transtsendentse ja immanentse (taevase ja maise, kosmilise
ja kultuurse, jumaliku ja ihuliku jne) vahel. Vahel: mitte litsutuna nagu
raamatu lehtede vi ukse tahvlite vahele, vaid mingis avatud horisondis (olgu
vi pilukeses) vabaduse ruumis. Jrelikult, isiksus eksisteerib mitte
kvaliteedis, vaid kvaliseerumises ( J.Bhme), mitte kui valmis olend, vaid
eristuvuses, eristunuses. Horisont, eluilm see on koht, kus leiab aset valik.
Immanentses valitseb looduslik determinism, elu avaldub kui
enesekohane protsess , aga transtsendentses valitseb tius, totaalsus ja
Absoluudi tiuslikkus. Vahel on vabaduse, isiklike kikude, valiku,
transtsendeerimise, pdlemise, endaehituse aeg ja koht.
Eluilma ruum ja aeg ei j kunagi ei tiesti thjaks, ega tiesti tidetuks.
Sellest saab mtiskleda ksnes protsessikeeles, selles on alati mngur ja
vimalus teha kik. Vaat misprast on fraas Ma kaotasin sama vimatu nagu
fraas Ma olen surnud (8). Neid ei saa vlja elda.
Seega, mng hendab immanentse ja transtsendentse. Ta on see distants,
mille peab lbima, vttes enda kanda kindlad reeglid. Mng ka eraldab
immanentset ja transtsendentset, kuivrd vastasel juhul ei oleks neid vimalik
eristada ja nad sulaksid hte mingiks eristamatuseks (kskiksuseks) (vene
keeles ravnoduije vrdhingelisus). Ei mngi nhtavasti vaid see ( T.F. kasutab
siin kesksugu- vene To, saksa Es ), kes teeb esimese kigu (algse kreatiivse
hppe) ja viimase kigu (olemise lpetus). Esimeses ja viimases kigus pole
reeglit, kuivrd esimese tegija vtab endale Kik, viimase kiguga aga ei vta
endale Mittemidagi.
Srast esimest ja viimast kiku omistatakse kas Loodusele (kes midagi
pani toime mletamatutel aegadel) vi Jumalale . Kik lejnu on inimlikud
asjad, liiga inimlikud (lepakkumine!).
Kui arvestada isiksuse unikaalsust mitte vaid Looduse ja Jumala, vaid ka
Teise palge ees, siis osutub, et kommunikatsioon eeldab liikumist,
lbipsemise jupingutust Minalt Sinale. Selles lbipsus pole ka psu
reeglitest, mida Mina ja Sina vtavad endale, st pole psu mngust. Mng
hendab ja eristab Mina ja Sina kahevitluses (-), partiis, mis tuleb
ra mngida.
Lpuks, ka isiksust tema endaga hendab mng. Kui inimene on
eristuvus, elav liikumine, siis on see pidev raminek iseendast Teise, telise
iseenda juurde. Mina kvaliseerib, mngib. Mngu puudumine on
paradiisisndsus , see on viibimine eneseidentsuses (aga see pole pri-bvanie
-juurdekasv, saabumine, nagu pribvajet , st kasvab kuu, kasvab kasum, saabub
sadamasse aurik).

Niisiis, inimliku ja transtsendentse vahel, Mina ja Sina (Teise) vahel,

Mina ja Mina (Teise) vahel on MNG. Kuid see vide pole ammuilma
originaalne, see oli teada juba antiigis, B. Pascalile ja J.Huizingale ning
paljudele teistele. Originaalne on, et see on saanud teatavaks KIGILE. On
leidnud aset mngu banaliserumine, aga koos sellega paratamatu halvasti
lbimeldud reeglite banaliseerumine (nepravilnje pravila). Igaks
(kutsumusega vi ilma, valmis vi mittevalmisolev) tunneb ennast
Metafsilise mngurina, st tunneb endal olevat igust, tunneb end igustatuna.
Isiksus on mbritsetud omaenese rollide poolt, millest igaks nib olevat
lahtimnguks kttesaadav, ilma et sel oleks mingit eelist vi puudust teiste
rollide ees. Isiksus osutub hajutatuks oma rollide vahel , ta pole terviklikkus,
vaid just mitteterviklikkus, pole mitmeklgsus, vaid mosaiik (9).Kige
kttesaadavus ja vimatus juda (seista serval) teeb isiksuse phimtteliselt
lookuslik-lakuunseks moodustiseks, mingiks discontinuite. Siin vahelduvad
keskendatus (lookus) ja omandamata thjus (lakuun). Isiksus on mitte-tis,
mitte-totaalne, tal on alati kuhu liikuda, kvaleerida. Riskime seda situatsiooni
analoogia phjal nimetada MULTIPERSONAALSUSEKS.
Niisiis seisneb aja vljakutse, jooksva situatsiooni omapra multi
ekspansioonis: situatsioon on multiparadigmaalne, multidiskursiivne,
multipersonaalne. Mis siis fikseerub selles vites: katastroof (ontoloogiline,
gnoseoloogiline, eksistentsiaalne) vi sndmus (sobtije), st loominguline
saamine selle loitmises endas ( ja vaat tuhk) ? Fikseerub nagu alati, Vi!
Kas vi, Entweder Oder. Nagu rkis S.Kierkegaard, lootusetus selles, et alati
jb lootus.
Postmoderni isiksusel on kaks teed: alla anda vi le kia. Esimene
seisneb skisoidse ilmasolemise tunnistamise normaalseks, terveks. Sellise
isiksuse kogemuse totaalsus on lhestunud kolmeks: katkevus suhetes
maailmaga, diskursusega ja iseendaga, nii-elda haavatud terviklikkus (10).
Teine tee: katsuda kinni hoida mitteterviklikkust ja kasutada seda ansina.
letada saatust, mtestades seda. Vtta end kui mitteterviklikkust, kigi oma
lookuste ja lakuunidega, katkevustega, vastuoludega, paradoksidega, kentauride
ja nkineitsitega. Suuta kinni hoida seda protsessilisust, sndmuslikkust ja
kasutada seda kui anssi loominguks ja kommunikatsiooniks. Kuna vaid
hajunud (hajameelne) isiksus omab anssi osutuda olevat mitte seal, kus ta on
harjunud olema ja mitte sellega, kellega on harjunud. Olemata totaalselt
lpetatud, terviklik, on ta suuteline lbi kasvama, juurde veerema Teiseni.
Niisiis, oma terviklikkuses haavatud isiksus on keerulise ja paradoksaalse
lesande ees: hoida koos mitteterviklikkust, korjata kokku hajuvat ja
laialijooksvat, hirimata nende protsessilisust. Mitte lasta Mina laguneda,
sumbuda immanentsesse (naturaalsesse) vi aurustuda transtsendentseni
(jumalikuni).
Kuigi see vib nida pealesurutuna, vib mitteterviklikkust kinni hoida
vaid mngu abil, mngu endaga mngimise abil. On muidugi kateine kik, kuid

seda me enesele praegu keelame. Me ei pstita ldse ksimust maailmapiltide

suhtest Reaalsusesse, diskursustel Thistatavasse, isiksusel - Jumalasse. Me
jme paljususe, mitmehlsuse, mitmenolisuse ringi (ringlemisse). tleme
vaid, et selle (ringi) taga midagi on , kuid see ei saa olla vaadeldud kui kindluse
garantii, generaliseeriva htsuse allikas. Vib-olla pole Jumal surnud, kuid
mrku ei anna. Meil endil kui mngima lastutel tuleb teha panused.
Maailm laguneb, kui teda mitte kinni hoida eksistentsiaalse
jupingutusega - elada, hermeneutilise jupingutusega - mista,
fenomenoloogilise jupingutusega - hoida mtet, dekonstruktiivse
jupingutusega - kige selle le naerda.
Kirjandus:
1.
2.
3.
4.
5.
6.
7.
8.
9.
10.

..
. , 1984
.. .
. ., 1991. .102-105
.. : .//
. 1993.-3. .5-6
. .//
. ., 1986. .104-105
. . ., 1991. .96
.. , 1991. .7
. .// . . . ., 1989.
.550
. .// . 1992. 3. .165
. . .. 1973 .37-39
. .// . 1992. 3. .165