Leo Strauss (1899-1973)

Sndinud ortodoksses juudi perekonnas Saksamaal Kirchheimis 1899. aastal, oli inimliku olukorra
paradoksaalne iseloom, mille avamisele phendab Leo Strauss kogu oma jrgneva intellektuaalse elutegevuse,
talle juba algusest peale snni- ja loomuprane. Lplikke, suhtelisi probleeme saab lahendada; lpmatuid,
absoluutseid probleeme lahendada pole vimalik. Teisisnu, inimesed ei saa iialgi looma hiskonda, mis on vaba
vastuoludest. Igati nib, et juudi rahvas on valitud rahvas vhemalt selles mttes, et juudi probleem on inimliku
probleemi kui hiskondliku ehk poliitilise probleemi kige ilmsemaks smboliks. Nii kirjutab Strauss oma
1962. aasta eessnas Spinoza religioonikriitikale (1930), ning sealt vib leida ka jrgmise autobiograafilise
mrkuse: See uurimus Spinoza Teoloogilis-poliitilisest traktaadist on kirjutatud aastatel 1925-28 Saksamaal.
Autoriks oli noor juut, sndinud ja kasvanud Saksamaal, kes avastas enda teoloogilis-poliitilise kimbatuse
haardest. Teoloogilis-poliitilise probleemi ja selle thenduse teadvustamine on tagantjrele tarkus tarkus, mis
saabub alles aastate ja hoolika lugemise jrel ning mis tunnistab viimaks, et ma mistsin Spinozat liiga
snasnaliselt, sest ma ei lugenud teda piisavalt snasnaliselt. Strauss hakkab lugema snu, kannustatuna
veendumusest, et moodsa filosoofia probleemid fokuseeritakse just selle viisiga, kuidas loetakse.
See lugemisviis omakorda muutub aga teda mbritsevatele ha vhem ja vhem arusaadavaks,
vrandades ta valdavatest intellektuaalsetest ringkondadest pea tielikult. Tema jreldused tunduvad prased
ja skandaalsed, tlgendused nivad phinevat perverssel thelepanul detailidele. Kirjutised letavad igasugused
akadeemilised standardid mitte ksnes oma sisu, vaid juba ka vormi poolest. Testi, kelles ei tekitaks vristust
vi vhemalt hmmeldust see viis, kuidas Strauss asub niteks avama Machiavelli Arutluste varjatud kavatsust
(Mtteid Machiavellist, 1958): Pikim peatkk (III 6) on umbes 72 korda pikem kui lhim peatkk (I 48). On
veider, et pikim peatkk on peatkk, mis kannab lhimat pealkirja (kaks sna), mis raamatus ldse esineb; teisest
rmusest leiame me kaks peatkki (I 55, III 30), mille pealkirjad koosnevad kolmekmne viiest snast.
Kolmkmmend heksa pealkirja sisaldavad prisnimesid; kolmekmne seitsmel juhul on mainitud inimesed vi
hiskonnad antiiksed, hel juhul (I 12) on nad modernsed, ning hel juhul (III 36) nii antiiksed kui modernsed.
Sellega on seotud tsiasi, et ainult kolmkmmend kolm pealkirja viitavad minevikule ajavormi kaudu, milles nad
on vljendatud.
Poliitiliseks tsiasjaks aga (alguse juurde tagasi prdudes) on vahepeal saanud Weimari-Saksamaa ha
kiirenev allakik ja sellega seoses juudi probleemi mis on, kordame, teoloogilis-poliitiline probleem ha
aktuaalsemaks muutumine. Seda probleemi ei aita siin lahendada ei Heine ega Herzl, ei liberaalne assimilatsioon
ega poliitiline sionism. Maal, kus juudid olid hellitanud suurimaid ilmalikke lootusi, pidid aga tagajrjena
kannatama kige hirmsamat tagakiusamist, demonstreeris liberalismi saamatus oma rmuslikul kujul liberalismi
kui sellise lbikukkumist ning vajadust poliitiliste ja religioossete alternatiivide jrele. Spinoza-raamat oli veel
phinenud eeldusel, mida toetas juliselt valitsev eelarvamus, et tagasiprdumine modernismi-eelse filosoofia
juurde ei ole vimalik. Nd aga sunnib liberalismi kriis Weimari vabariigi nitel Straussi kahtlema terves
liberaalses poliitilises traditsioonis ning radikaliseerib tema poliitilise kriitika kogu moodsa ajaloolise teadvuse ja
selle kultuurimiste kriitikaks (moodne liberalism ongi oma olemuselt kultuuriline maailmangemus).
Liberaalse demokraatia poliitiline kriis on seega tegelikult fundamentaalse intellektuaalse kriisi
tagajrg, mida peegeldab suuresti liberaalse hariduse allakik (viimast on oma (kuri)kuulsas raamatus Ameerika
vaimu sulgumine ilmekalt analsinud ks Straussi tuntumaid pilasi Allan Bloom). Kik eelnev on omakorda
seotud poliitilise filosoofia hbumisega: moodsal ajastul on see, mis algselt oli poliitiline filosoofia, muutunud
ideoloogiaks (Linn ja inimene, 1964). Meie ajastu vaimuks on Teadus ja Ajalugu; need moodsa maailma kaks
suurvimu on suutnud lpuks hvitada poliitilise filosoofia vimalikkuse enda (Mis on poliitiline filosoofia?,
1959) ning asendada see tingimatu relativismiga. Fakti ja vrtuse eristamine kui domineeriv intellektuaalne
trend ning loomuse/looduse (nature) allutamispd, sealhulgas loomuiguse teadmise vimalikkuse eitamine, on
judnud oma loogilise lpuni, milleks on nihilism ehk vimetus astuda vlja tsivilisatsiooni eest kannibalismi
vastu (Loomuigus ja ajalugu, 1953). See ongi Straussi phisdistus: mistus on hvitanud usu ja avanud
sellega tee barbarismile. Just positivism ja historitsism (millesse esimene paratamatult suubub) tuimestasid
Euroopa moraalse nrvi 1933. aastal, paralseerides sellega nii mtlemise kui tegutsemise. Phjalik, minevikku
suunatud mbermtlemine osutub antud situatsioonis lausa eluliselt hdavajalikuks.
Orientatsiooni muutus leiab oma esimese vljenduse, ja seda sugugi mitte juhuslikult, Straussi
kommentaarides tulevase Reichi algusaastate kroonijuristi Carl Schmitti vimsale liberalismivastasele
poleemikale Poliitilisuse miste (1932). Schmitti rituse teeb thendusrikkaks juba see, et ta ei esine oma readymade illiberaalse teooriaga, olles hena vhestest taibanud liberaalse mtte hmmastavat mjujudu. Kuid just
tema poleemilisus, mille mistmisaluseks saab olla ainult konkreetne poliitiline eksistents (Schmitt), takistab
liberalismi horisondi letamist; Schmitti liberalismi kriitikat prsib liberaalse mtlemise sstemaatika
(Strauss); niisiis saab selline poleemiline positsioon olla ksnes provisoorne. Liberalismi teliselt radikaalne
kriitika on vimalik ksnes selle liberalismi-eelse moraalse horisondi taastamise kaudu, millelt Hobbes pani
omal ajal aluse liberalismile, ning seda saab teostada ksnes Hobbesi adekvaatse mistmise aluselt (Hobbesi
poliitiline filosoofia: selle alus ja genees ilmub muuseas aastal 1936).

Liberaalse horisondi letamiseks tuleb Straussi jrgi taastada kohuse (duty) esmathtsus poliitilises elus
ehk teisiti eldes, tuleb taastada Seaduse alguprane, modernismi-eelne thendus. 1935. avaldatud uurimuses
Filosoofia ja seadus (mille alapealkirjaks Panuseid Maimonidese ja tema eelkijate mistmiseks) viitab Strauss
poliitika ja teoloogia (metafsika) paratamatule seosele, mille otsa me juhuse tttu komistasime. (Vis selleks
nnelikuks komistuskiviks osutuda Schmitt oma 1922. aastal ilmunud teosega Poliitiline teoloogia?) Igatahes
tahab Strauss ratada ununenud, keskaja filosoofias kibinud arusaama religioonist mitte kui kultuurisfrist,
vaid kui Seadusest. Ilmutusel on juutide ja moslemite jaoks seaduse (torah, sharia) iseloom erinevalt
kristlikust skolastikast, kus see phineb usutunnistusel vi dogmaatikal ning phaks doktriiniks on Jumaliku
Seaduse iguslik tlgendamine (talmud, fiqh). Seadus viitab siin hiskondlikule korraldusele, mis reguleerib ja
mrab mitte ainult tegusid, vaid ka mtteid ja arvamusi; ilmutus ise on seega tiuslik seadus, tiuslik poliitiline
korraldus. Nendel tingimustel saab Platoni filosoof-valitsejast hemtteliselt prohvet ning filosoofiline tegevus
muutub iseenesest kahtlaseks ettevtmiseks. (Moses Maimonides ja Judah Halevi lhtuvad mlemad arvamusest,
et olla juut ja olla filosoof on teineteist vlistavad. Spinoza aga tleb otsekoheselt: juudid plastavad filosoofiat.)
Modernismi projekt vtab liiga kergekeliselt omaks arusaama mtte ja hiskonna ehk filosoofia ja
poliitika harmooniast. Ekslikult arvatakse, et filosoofial on alati olnud teatav poliitiline vi hiskondlik staatus;
tegelikult on filosoofid olnud enamikul aegadel hiskonna silmis kahtlane ja kaheldav inimgrupp. Testi,
kristluses muutub filosoofia ametlikult tunnustatud (teoloogilise) ppekasvatuse lahutamatuks osaks ning
seetttu unustatakse kergesti, et tegelikult on luksus alustada Aquino Thomase kombel ksimusega, kas
filosoofiline distsipliin vajab enda krvale pha doktriini kus pha doktriini tuleb igustada filosoofia tribunali
ees (Summa theologia). Maimonidese olukorras on see meldamatu, tema peab phjendama filosoofia igust
Seaduse phjalt. Filosoofia ametlik tunnustamine kristlikus maailmas allutab ta kristlikule eestkostele ja
jrelevalvele, sellal kui islami-juudi maailmas on ta sunnitud silitama oma privaatse iseloomu ja seega ka
seesmise vabaduse. Filosoofia staatus islami-juudi maailmas sarnaneb ses suhtes ja seda sarnasust mrkasid ka
mtlejad ise filosoofia staatusega klassikalises Kreekas: filosoofiline tegevus on olemuslikult privaatne ja
transpoliitiline, ning al-Farabi 10. sajandil lihtsalt kordab Platoni snu, eldes, et Kreeka linnas on filosoofia
alati tsises hdaohus (lisades, et hildumine religioosse kogukonna arvamustega, milles ollakse les kasvanud,
on tulevase filosoofi jaoks paratamatu kitsendus). Just soov vltida teravat vastasseisu filosoofilise te ja
ldtunnustatud arvamuse vahel vastasseisu, mis pdis Sokratese hukkamise ja avaliku arvamuse skandaaliga
tema petuse suhtes sunnib Platonit arendama kirjutamisstrateegiat, mis teeb temast varjamiskunsti suurmeistri
ning ajendab Straussi vitma, et lugedes Politeiat ei kuule me Platonit kunagi.
Nendest kaalutlustest hakkabki arenema thelepanu selle viisi suhtes, kuidas eelnevate ajastute
heterodokssed mtlejad oma raamatuid kirja panid. Straussi kokkupuude keskaja islami ja juudi filosoofide (alFarabi, Averros, Maimonides jt) kirjutistega paneb ta jreldama, et paljud filosoofid teevad hoolikalt vahet
tese ehk esoteerilise petuse ja hiskondlikult kasuliku ehk eksoteerilise petuse vahel.
Viimane on meldud olema kttesaadav pea igale lugejale ja vljendab avalikke tekspidamisi,
poliitilisi vi religioosseid; esoteeriline petus aga on ligipsetav ksnes hsti treenitud ja hoolsatele lugejatele,
kellel on vimeid psivaks ja keskendunud tekstianalsiks. Strauss avastab, et mistuse ja ilmutuse kooskla
oli Maimonidese ja al-Farabi avalik petus, samas kui nende varjatud petus sedastas, et nende kahe vahel
valitseb radikaalne ja vramatu vastuolu mistuse petused on ilmutuse petustega tiesti htesobimatud ning
kumbki pole vimeline teise pretensioone tielikult mber lkkama. Tuleb teha valik. See on nende mtlejate
kohaselt kige olulisem inimest puudutav probleem. Sarnasele jreldusele juab lpuks ka Strauss: Vastavalt
Piiblile on tarkuse alguseks hirm Issanda ees; vastavalt kreeka filosoofidele on tarkuse alguseks imestus. Me
oleme seega juba algusest peale sunnitud valima, vtma seisukoha (Uurimusi platonlikust poliitilisest
filosoofiast, 1983). Oma karjri lpus vljendab Strauss veendumust, et Lne intellektuaalse ajaloo keskme
(vi seda lbiva nrvi) moodustab konflikt piibelliku ja filosoofilise arusaama vahel heast elust. See on konflikt
Ateena ja Jeruusalemma mistuse ja usu, tarkusearmastuse ja luule, inimese ja linna vahel.
hiskond phineb arvamusel, filosoofia aga on pd asendada arvamus teadmisega. Filosoofia on seega
paratamatult subversiivne ja vljakutsuv selle uskumuste tuuma suhtes, mis teevad tsiviilhiskonna vimalikuks.
Eeldus, millel rajanevad Straussi tlgendused antiikaja autorite kohta (Thukydides, Aristophanes, Xenophon,
Lucretius isikud, keda on harva, kui ldse, poliitiliste mtlejatena tsiselt vetud), on vahest kige selgemini
snastatud jrgnevalt: Arvamus on ks hiskonna elemente; filosoofia vi teadus on pd seda elementi, milles
hiskond hingab, lagundada, ning kujutab endast seetttu ohtu hiskonnale (Unustatud kirjutamisviisist, 1954).
Straussi avastus vib nida ksnes kurioosse ajaloolise faktina, umbes nagu hieroglfide lugemappimine, kuid
on filosoofiliselt thendusrikas, sest peegeldab tiesti erinevat arusaama mistusest ja selle suhtest
tsiviilhiskonnaga: filosoof peab kituma mistlikult, kui ta ei taha nestada seda poliitilist korraldust, mis on
filosoofilise elu jaoks hdavajalik.
Ei Rousseau ega Nietzsche ei phjustanud terrorit ega natsismi, kuid selles, mida nad tlesid, ning
viisis, kuidas nad seda tlesid, oli midagi, mis tegi vimalikuks nende vrtlgendamise teatud poliitiliselt
relevantsel viisil. Straussi arusaam poliitilise filosoofi kutsumusest on, et teliselt iglase inimese nagu Sokrates

kohuseks ei saa olla nrgemate inimeste meeleheitele viimine korra ja sndsuse vimalikkusest inimlikes
asjades, kige vhem veel nende puhul ... kes vivad kanda teatavat avalikku vastutust.
Tark suudab taluda tde, kuid selleks on ta kohustatud lugema ridade vahelt. Kunst kirjutada ja rkida
erinevatel tasanditel nii, et rakendada lihtsad hinged hea asja teenistusse, kindlustades valdava enamuse
hiskondlikult tervistavaid arvamusi, kuid paljastades samas mrkamatult autori hiskondlikult ohtlikke mtteid
vhestele valitutele, on vajalik poliitilistel phjustel. Selline taotluslik kamuflaa on filosoofia enesekaitse
vahendiks. See on ainumeldav vorm, milles filosoofia saab poliitilises kogukonnas avalikkuse ette tulla. See on
filosoofia poliitiline aspekt see on poliitiline filosoofia; olles osa poliitikast, peab ta ka toimima poliitilisel
moel. Seetttu ongi poliitilise filosoofia algupraseks teemaks linn ja inimene filosoof, kelle tarkus on
vimeline juhtima riiki, ning riik, mis vib sellest tarkusest kasu saada ksnes kaudselt ja vhehaaval.
Vttes mistuse ja usu vahekorra ldse arutluse alla, oleme me juba otsustanud Ateena kasuks. Kuid
intellektuaalne ateism, kui iganes veenvalt ta ennast ka ei esitaks, ei suuda ometigi varjata tsiasja, et tema
aluseks on uskumusel phinev tahteakt, mis sellisena on saatuslik igasugusele filosoofiale. Vljaps olukorrast
puudub, kll aga on meil vimalik vltida vaimu sulgumist sedavrd, kui me psime avatuna kige
olulisemale, filosoofiaga samaaegsele ksimusele: quid sit deus?
1932. aastal lahkub Strauss Saksamaalt, et sinna enam praktiliselt mitte kunagi tagasi prduda. 1937.
emigreerub USA-sse, kus petab New School for Social Researchis (1938-48) ja Chicago likoolis (1948-68).
Oma viimased eluaastad veedab Strauss St. Johni kolledis (Annapolis, Maryland), mille range rhuasetus
filosoofia klassikutele ja suurte raamatute ppekavale teeb sellest paigast Straussile vrika sihtpunkti. Olles
Ameerika akadeemilises elus ks vihatumaid persoone, jtab Strauss endast maha terveid plvkondi ebatavaliselt
phendunud pilasi. Teda iseloomustatakse kui konservatiivi, kes jutlustas vaimse aristokraatia snumit
egalitarismist haaratud natsioonile, ning kui vljapaistvat petlast, kes teadis nii palju rohkem oma
kolleegidest, et nood pidasid teda lihtsalt ebakompetentseks. Strauss kui ksildane mtleja ja Strauss kui
vramatu akadeemilise kultuse juht saab olema tema irooniline vastus algsele inimlikule dilemmale.