25.3.

2018 Kristlik ajakiri Teekäija

ESILEHT ARHIIV TEEMAD TELLIMINE & TOETAMINE KONTAKT OTSING

Urmas Roosimaa – kahe riigi teenistuses

02.2013
Ermo Jürma, Teekäija toimetaja

Urmas Roosimaa

Rakvere Vene tänava haiglas kõlasid 1976. aasta 18. augustil kell 23.30 sõnad: „Teile on sündinud poiss."
Ilmavalgust nägi tumeda pea ja pruunide silmadega uus ilmakodanik. Rakvere Karmeli koguduse pastor Roosimaa
perre lisandus viies liige – Urmas. 36 ja pool aastat hiljem elab Urmase pere Tartus, tütred Mari-Ly ja Ene-Ly käivad
kolmandas klassis, abikaasa Inga töötab Tartu Ülikooli Kliinikumis anesteesia õena ning Urmas Eesti kaitseväes
kaplanina.

Kuidas sai sinust kaitseväe vaimulik?

Keskkooli viimases klassis muutus

aktuaalseks elukutse valik. Enamus minu
klassikaaslasi pürgisid ülikoolidesse, mõni
asus ka kohe tööle. Olin ainuke, kes läks
sõjaväkke. Ausalt öeldes proovisin ka
mina ülikooli astuda, aga esimese
sisseastumiseksamiga põrusin nii
korralikult, et edasisele oli kriips peal. Nii
läksingi aega teenima Tallinna
Sidepataljoni.

Ajateenistuses olles tundsin selgemat

kutset vaimulikule tööle. Sel ajal loodi
Eesti kaitseväes kaplaniteenistust ja kuna
mind huvitas ka sõjandus, otsustasin need
kaks poolt ühendada. Selleks tuli lõpetada ajateenistus, omandada teoloogiline kõrgharidus, sooritada kaheaastane
koguduslik praktika − ja siis sai minna kaplaniks.

Juba seminariõpingute ajal teenisin kaks aastat Võnnu baptistikoguduses. Seejärel aitasin pool aastat Jõgeva
kogudust, siis õppisin kolm kuud Hamburgis Tabea Diakooniakeskuses hingehoidu ja 2000. a juunis läksin kaitseväe
tegevteenistusse. Minu esimeseks töökohaks sai Tallinna Üksik-Päästekompanii Harjumaal Kose vallas.

Kuidas jõudsid sa elavale usule?

http://teek.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1002&catid=8&Itemid=177 1/5
25.3.2018 Kristlik ajakiri Teekäija

Olen pärit kristlikust kodust. Minu vanemad on Jeesuse pühendunud järgijad. Tänu nendele leidsin üsna loomulikult
tee Jumala juurde. Elades kirikumajas oli loogiline, et käisime igal pühapäeval teenistustel. Hiljem on mu ema
rääkinud, et sageli magasin koosolekutel tema käe korralikult ära. Siiski oli nendel teenistustel oma õnnistav mõju.

Esimese teadliku otsuse tegin seitsmeaastaselt lastelaagris. Patu- ja süütunne olid nii reaalsed, et nõudsid Jumala-
poolset andestust ja lahendust. Otsust Kristuse kasuks olen hiljem üle vaadanud ja uuendanud.

12-aastaselt sain ma ristitud ja liitusin Rakvere kogudusega. Minu jaoks oli see täiesti loomulik samm. Tollel ajal oli
EKB Liidus nii noorte inimeste ristimise praktika erandlik. Valdav oli arusaam, et kogudusse astuvad täiskasvanud
inimesed.

Kristlase „karjääri" jooksul olen kogenud väga palju Jumala armu ja hoidmist. Ta on mind mitmest kiusatusest ja
ahvatlusest eemal hoidnud. Siin on kaasa aidanud see, et mind on õpetatud pidama au sees Jumala pühadust ja
Piibli autoriteeti. Ma arvan, et kui minu elus poleks Jumalat, oleks mu tee olnud päris käänuline.

Kuidas sa iseloomustad oma seminariaastaid?

Ajateenistusest vabanedes asusin kohe õppima Kõrgemasse Usuteaduslikku Seminari. Minuga oli midagi sarnast
nagu Arnoga Oskar Lutsu „Kevadest". Minagi jõudsin kooli neli nädalat hiljem kui teised. Siiski sulandusin kiiresti
kirjusse seltskonda.

Õpinguaastad 1995−1999 kujunesid vabaks nooruseajaks. Mul oli üsna muretu tudengipõli. Õppelaen ja töötamine
seminari valvurina võimaldasid lahedat äraolemist. Samas õppisin seminaris sügavamalt tundma Jumala
tegutsemist ja mõistma tema seaduspärasusi.

Üks sinu õpetajaid oli seminaris sinu oma isa.

Isana ei teinud ta mulle kunagi hinnaalandust. Ta õpetas ka kreeka keelt, mis oli mitmetele paras komistuskivi. Aga
kuidagi sain sellega hakkama. Paras pähkel oli
muidugi heebrea keel. Peab kahetsusega
tunnistama, et seda keelt ma selgeks ei saanudki.
Õppejõud Ermo Jürma pingutas küll „kivist vett välja
pigistada", aga jah ... enne oleks silmanurgast vee
välja saand.

Seminaris õppimine polnud aga sugugi tuim

teoloogiliste ainete pähetampimine. Muidugi oli
õppeaineid, mis sümpatiseerisid vähem ja mille
vajalikkusest ma tookord päris aru ei saandki.
Hiljem olen aeg-ajalt pöördunud konspektide
juurde, mis siis said kirjutatud.

Seminari ajast meenuvad praktikatunnid Jõgeva ja Sadala kogudustes, mida vedas Aare Tamm. Kursusega käisime
nendes kogudustes laulmas ja tunnistamas. Samuti tuleb mainida Toivo Pilli homileetikat ja proovijutlusi Kolgata
koguduses. Jutlus salvestati videole ja hiljem loengus analüüsiti kõnepidamist ühiselt. See oli lõbus, aga ka väga
õpetlik.

Milline seminari-kogemus väärib täna jagamist?

Seminar on meie vabakogudusliku traditsiooni suur kandja ja kinnistaja ning see on tervikuna osutunud suureks
õnnistuseks. Leian, et seminari päevane õppevorm, tihe läbikäimine õppejõududega ja kokkupuude liidu vaimulike
töötegijatega aitasid mul omandada neid tõekspidamisi, mida meie usuliikumine on väärtustanud.

Kuidas sa tutvusid oma tulevase abikaasaga?

http://teek.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1002&catid=8&Itemid=177 2/5
25.3.2018 Kristlik ajakiri Teekäija

Ingaga tutvusin seminari õpingute ajal. Nimelt oli minu kursusekaaslasel Ilmar Kääril Nõmme baptistikogudusest õde
Inga. Nõmme noored olid väga aktiivsed. Suviti korraldasid nad mitmeid üritusi. Ühele nende automatkale sain ka
mina kutse. Seal peatuski mu pilk esmakordselt Ingal. 1997. a sõbrapäeval sai tehtud esimene suurem tutvus.
Seejärel hakkasime kirjasõpradeks ja nii see suhe arenes, kuni 24. juulil 1998 purjetasime abiellunute randa. Neli
aastat hiljem sündisid meie perre Mari-Ly ja Ene-Ly. Praegu elame Tartus. Oleme õnnelikud, et meil on oma kodu,
kuigi „kaasavaraks" sellega on kenake pangalaen. Meil on töökohad Tartus, lapsed õpivad kodu lähedal koolis. Meil
on kogudus, kus me perega igal pühapäeval käime – Tartu Salemi kogudus.

Sa oled kristlane ja töötad kaplanina. Kelle käsualune on kaplan?

Kaplan on Jumala sulane − oma riigi ja rahva kasuks. Mõnes mõttes võib öelda, et mul on kaks isandat. Riik maksab
mulle palka ja tema ees olen ka aruandekohuslane. Jumalale pean ma andma aru, kuidas olen mulle usaldatud
talente tarvitanud.

Kuidas sa sattusid kuuekuulisele missioonile Afganistani?

Eesti riik on Riigikogu otsusega võtnud endale rahvusvahelisi kohustusi, mille hulka kuulub ka panustamine
välismissiooni näol Afganistanis. Eelmisel aasta 4. mai õhtul väljus Tallinna lennuväljalt suur halli värvi sõjaväe
transpordilennuk ja suundus Afganistani Helmandi provintsi, Camp Bastioni. Selle pardal oli kompaniisuurune Eesti
kaitseväelastest koosnev üksus. Algas kolmeteistkümnenda Eesti kontingendi missioon kõrbekuumas lõunas. Mina
kuulusin kaplanina selle üksuse koosseisu.

Kuidas su pere selle aja vastu pidas, kui olid eemal?

Missiooniga kaasnevaid ohte ei mõistnud lapsed

kindlasti nii selgelt kui abikaasa. Enne
missioonile minemist küsisid nad mitmeid kordi
pisarläikes silmadega, kas ma ei saaks mitte
minna. Need olid rasked hetked. Usk Jumalasse
ja palved aitasid eemalolekuaega kergendada.

Kaugel olles õnnestus meil omavahel päris

tihedalt suhelda. Igapäevaselt saime e-kirju
vahetada ja seega olime kursis, kuidas kellelgi
läheb. Aeg-ajalt sain ka koju helistada.

Kirjelda oma tööd missioonipiirkonnas

Minu ülesandeks oli olla missioonil olevate

meeste toetaja. Olin seal selleks, et maandada tekkinud ja võimalikke esilekerkivaid pingeid. Olin selleks, et
pakkuda vaimulikku tuge, viia läbi teenistusi ja palvusi neile, kes seda soovisid.

Missiooni ajal korraldasin mälestusrivistusi langenute aastapäevadel. See tegevus kannab endas sõnumit, et me ei
unusta neid, kes on ohverdanud oma elu.
Missioonil olles haldasin missiooniperede toetusprogrammi veebilehte ning kirjutasin sinna lähedastele meie üksuse
olukorrast ja tegevusest. Samuti on kaplan ülemate nõustaja eetika ja religiooni küsimustes. Lisaks erialasele tööle
aitasin kaasa sidevalveid teha ja ka missiooni esimeses pooles mehitada baasi valveposte.

Teie kontingent kandis numbrit 13. Milliste tunnetega te välja läksite?

Missioonile minek pole kunagi lihtne. See ei ole mingi romantiline jalutuskäik Kadrioru pargis. Seal on reaalne oht
kaotada elu.
Teele asudes ja seal olles lootsime kõik, et keegi sellel missioonil kannatada ei saa. Samas olime realistid ja
teadsime, et sõda toob endaga kaasa kaotusi. Kõige raskemini mõjub see, kui su lahingpaariline langeb või saab
raskelt haavata.
http://teek.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1002&catid=8&Itemid=177 3/5
25.3.2018 Kristlik ajakiri Teekäija

Enne missiooni ennustati meile üsna palju

kaotusi. Pea 80% isikkoosseisust olid noored
mehed oma esimesel missioonil. Samuti
näitasid varasemad kogemused, et suviseid
rotatsioone „rapitakse" päris korralikult.
Üheksast Afganistanis hukkunud Eesti
kaitseväelasest kaheksa on langenud just
suvel.
Kui räägitakse, et eestlased on mitteusklikud,
siis mulle jäi mulje, et usku oli päris palju. Aga
see usk oli imelik. Usuti numbritesse ja
ennetesse. Meie kontingendi järjekorra
numbriks oli 13 ja usuti, et see ei too õnne.
Pidin päris paljusid julgustama ja seda ebausku leevendama. Kristlasena lootsin ma Jumala armule ja tema
soosingule.

Kaitseväes on ilus traditsioon, et missioonile suunduvale üksusele palutakse Jumala õnnistust. Minu au oli seda
teha. Tallinna lennujaamas toimunud rivistusel pidasin palvuse, kus ütlesin meestele, et me lähme välja sini-must-
valge lipu all. Seal, kus lehvib see lipp, seal on kui tükike Eesti riiki. Kus on riik, seal on ka meie hümn ja nii kuuluvad
meilegi meie riigihümni kolmanda salmi palvesõnad: „Su üle Jumal valvaku ... Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest
õnnista, mis iial ette võtad sa ..." Mu palve oli, et need sõnad muutuksid tõeks meie üksuse juures. Ja Jumala armus
see nii sündiski. Jumala arm ja õnnistus väljendusid sõduriõnnes ja üle keskmise rahulikumas sõjasuves.

„Meid on vaja seal, kus on kartus ja hirm, kus on ebausk

ja uskmatus. Meid on vaja seal, kus on lein, ning seal, kus
on rõõm, et kuulata seda, mida inimesed avatud
südametega jagavad. Me kuulame ja siis ütleme, mida
Jumal oma Vaimu kaudu annab."

Kus on sinu kristlik usk eriliselt proovile pandud?

Proovile panemisi on olnud elus mitmeid. Muidugi see

viimane pool aastat kaugel Eestist oli paras eksamiaeg.
Ma ei salga, et tundsin hirmu meie üksuse meeste elude
pärast. Iga patrulliminek oli seotud riskidega. Vastast oli
sageli väga raske eristada ja see lisas ohtlikkust.

Mina pelgasin, et kui juhtub midagi hullu, hakatakse

küsima, miks Jumal ei hoidnud jne. Kuidas ma siis oleksin
Jumalat „kaitsnud"? Muidugi ma tean seda, et Jumalat
pole vaja kaitsta. Me ei suudagi seda. Tema saab sellega
suurepäraselt ise hakkama. Aga küsivad pilgud
pööratakse ikka tema sulaste poole. Igapäevaselt
palvetasin meie üksuse Jumala kätte ja panin oma lootuse
temale.

Veebruar on Eesti riigile märgilise tähendusega kuu. Me tähistame Tartu rahulepingu sõlmimist ja vabariigi
aastapäeva.

Meie õnn on see, et meil on oma riik. Väga paljudel väikerahvastel ja ka mõnel suurel, nagu näiteks kurdid, seda ei
ole. Leian, et see on Jumala kingitus, mida tuleb hoida ja kaitsta. Riigikaitse on rahva kohustus ja seda mitte ainult,
relv käes, võideldes, vaid palju laiemalt.

Meie rahva käes on võimalus otsustada, kuidas me elame? Siit tuleb ka vastutus tuleviku ees: millise Eesti me
http://teek.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1002&catid=8&Itemid=177 4/5
25.3.2018 Kristlik ajakiri Teekäija

jätame järgmisele põlvkonnale. Kristlastena peame mõtlema ja tegutsema nii, et ka tulevased põlvkonnad tunneksid
Jumalat, kes meid on hoidnud ja õnnistanud. Eesti Vabariigi hümni viimast salmi tuleb julgelt ja palvemeelselt laulda.
„Kui Issand ei ehita koda, tühja vaeva näevad siis ehitajad temaga. Kui Issand ei hoia linna, siis valvab valvur
ilmaaegu" (Ps 127:1).

Ühel hommikul mihklipäeva paiku oli meil juhtum, kus üks loomakarja esindaja jäi meie baasi kaitsvasse okastraati
kinni. Ma tegin sellest väikese luuletuse.

Pühapäeva oinas

Okastraati sattus lammas, meile

tundus hoopis oinas.
Ronida vist soovis kämpi, nagu
pontu, sööma solki.

Oinal oli lamba aru, trügis sisse nagu

karu.
Kahjuks kinni võttis aedik, pidama jäi
karja saadik.

Siples kaua okastraadis meie armas

küla saadik.
Lõpuks otsa lõppes ramm, pehmeks
muutus teise samm.

Kurbusega tõdes oinas, mihklipäev on tõesti soolas.

Pääseks kuidagi veel ära, tegemata liigset kära.

Päästeinglid QRF-ist, päästsid oina okastraadist.

Oinas tänab abilisi, kalleid eesti laigulisi.

Selgituseks: QRF – ingl kiirreageerimisjõud; pontu on koer, kes trügis ükskord baasi, eesmärgiga pääseda ligi
toidujäätmetele.

http://teek.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=1002&catid=8&Itemid=177 5/5