Eesti geoloogiline ehitus

Geoloogiliselt kuulub Eesti ala Ida-Euroopa platvormi loodeossa. Ida-Euroopa

platvorm piirneb vahetult Skandinaavia poolsaart ja Soome ala hõlmava
Fennoskandia kilbiga. Eesti ala aluspõhi jaguneb struktuurselt kaheks, alus- ja
pealiskorraks. Ehituses eraldub kolm tugevasti erinevat kompleksi:

kristallilistest kivimitest(graniit, gneiss jt) koosnev aluskord;

settekivimiline (lubjakivid, liivakivid jt) pealiskord;
peamiselt kobedatest kõvastumatasetetest (kruusad, liivad, savid)
koosnev pinnakate.
Kristalne aluskord kujunes Proterosoikumis, settekivimiline pealiskord
Paleosoikumis ja pinnakate Kainosoikumis Kvaternaari ajastul. Komplekse
eraldavad üksteisest pikad ajavahemikud, millal Eesti ala oli maismaa ning settimise
asemel toimusid valdavalt kulutusprotsessid, mille tulemusena hävitati suur osa
varem tekkinud setetest.[1]

Sisukord
Ajalugu
Aluskord
Pealiskord
Ediacara
Kambrium
Ordoviitsium
Silur
Devon
Geokronoloogiline skaala
Pinnakate
Kvaternaar
Viited

Ajalugu
Eesti ala uurimise esimesed geoloogilised vaatlused tehti XVII sajandil. Tõsisemat uurimist alustas Tartu Ülikooli professor Otto
Moritz Ludwig von Engelhardt (1779–1842) XIX sajandi algul. Professor Friedrich Schmidt (1832–1918) avaldas aastal 1858
esimese Eesti aluspõhja kaardi. Iseseisvunud Eesti Vabariigis jätkasid uuringuid esimene eesti soost geoloogia professor Hendrik
Bekker (1891–1925), kes aastal 1923 avaldas "Ajaloolise geoloogia õpperaamatu" ja Armin Alexander Öpik (1898–1983).
Nõukogude okupatsiooni perioodil oli geoloogiauuringutes buum, juhtivad geoloogid olid Artur Luha (1892–1953) ja Karl Orviku
(1927–1981).[2]
 Friedrich Schmidt Esimene eesti soost
avaldas aastal 1858 geoloogiaprofessor
esimese Eesti aluspõhja Hendrik Bekker
kaardi

Aluskord
Pikemalt artiklis Aluskord

Kristalset aluskorda on uuritud arvukate puuraukude abil, kuna Eesti alal see ei paljandu. Eesti ala paikneb Svekofennia
aluskorraplokil, mis pärineb Proterosoikumist. Plokk on Paleoproterosoikumis eksisteerinud ookeani sulgumisel tekkinud
kurrutusala. Ploki koostiseks on peamiselt tugevasti moondunud sette- ja vulkaanilised kivimid vanusega 1,8–1,9 miljardit aastat
(Orosiri ajastust). Neid gneisse ja migmatiite läbistavad 1,54–1,67 miljardi aasta vanused (Paleo- ja Mesoproterosoikumi aegkondade
üleminek) rabakivi-intrusioonid. Svekofenni orogeneesile järgnes Eesti alal umbes 1,3 miljardi pikkune kulutusperiood. Selle
tulemusel murenes aluskorra pealispind kuni 100 meetri paksuselt. Eesti aluskorrakivimitele lähedase koostisega on ka valdavalt
Soome ja Rootsi aluskorrast pärinevad arvukad rändrahnud, mille on Eestisse kandnud palju hilisem mandrijää. Kristalse aluskorra
pealispind ja seda katvad settekivimikihid on 6–13 kraadiminutilise nurga all lõuna poole kaldu, mis tähendab kihtide 2–4 m langust
1 km kohta. [1]

Pealiskord
Pikemalt artiklis Eesti kronostratigraafiline skaala

Neoproterosoikumi lõpus (umbes 570 miljonit aastat tagasi) kattus Eesti ala veega. Sealt alates oli see mõnede vaheaegadega ligi 200
miljoni aasta kestel suhteliselt madalate šelfimerede võimuses. Merede valitsusaeg oli Eesti ala jaoks keeruline – veemassid kord
tungisid peale, kord taandusid, vabastades endise merepõhja lühemaks või pikemaks ajaks. Aluspõhja settekivimeist pealiskorra
moodustavad Ediacara, Kambriumi, Ordoviitsiumi, Siluri ja Devoni ajastute kivimid, mis tekkisid ajavahemikus umbes 360–540
miljonit aastat tagasi. Settekihindi kogupaksus ulatub 150 meetrist Soome lahe lõunarannikul kuni 600 meetrini Edela-Eestis (Ruhnul
770 m). [3]

Ediacara
Ediacara on kronostratigraafiline üksus (ladestu) ning geokronoloogiline üksus (ajastu). Ediacara vastab ajavahemikule 635–542
miljonit aastat tagasi. Ediacara on Proterosoikumi noorim ajastu. Ediacarale eelneb Krüogeen ning järgneb Kambrium. Varem (enne
2004) nimetati Kambriumile eelnevat Proterosoikumi kõige hilisemat osa Vendiks. Sellel terminil pole siiski kunagi Rahvusvahelise
Geoloogiaühingu tunnustust olnud. Samuti ei lange kokku Vendi ning Ediacara alumine piir, mistõttu ei saa öelda, et Vend nimetati
gi Lõuna-Austraalias.[2]
ümber Ediacaraks. Ladestu on nime saanud paiga jär

Ediacara ladestu Eesti alal ei paljandu, samuti on avamus väga kitsas. Valdavateks kivimiteks on purdkivimid (liivakivid, aleuroliidid
ja savid). Ladestu alumise osa moodustavad punakaspruunidhematiitse tsemendiga halvasti ümardunud polümineraalsed liivakivid ja
aleuroliidid. Ladestu ülemine osa koosneb valkjashallist valdavalt hästi ümardunud kvartsliivakivist ja -aleuroliidist. Mõlemas osas
esineb savi vahekihte. Ladestu maksimaalne paksus Narva kohal (123 m), kust edela suunas ladestu õheneb ja Hiiumaa-Vändra-Võru
joonest edela suunas puudub. Eesti alast ida pool on ladestu paksem. Esineb akritarhide ja vetikate kivistisi. Ediacara ajastul asendus
[2]
maismaaline settimine veelisega. Eesti ala paiknes rannalähedases piirkonnas, millest ida poole jäi suur veekogu.

Kambrium

Pikemalt artiklis Kambrium

Kambrium vastab ajavahemikule 542–488 miljonit aastat tagasi. Ediacarale järgnes

Eesti alal miljoneid aastaid kestnud kulutusperiood. Vara-Kambriumi keskel (umbes
542–520 miljonit aastat tagasi) kuhjusid platvormil levinud normaalsoolsusega
šelfimeres laial alal savid, mille tulemusel tekkis kuulus Lontova sinisavi. Vaatamata
suurele vanusele pole sinisavi siiani konsolideerunud, mis näitab ala väga stabiilset
arengut. Pärast kulutusperioodi tekkisid aleuriidi- ja liivakivikihid. Kesk- ja Hilis-
Kambriumis valdasid Eesti alal peamiselt kulutusperioodid, seetõttu setted
puuduvad. Noorimates kihtides settelis-biogeenne fosforiit. Kambriumi ladestu
avamus on Põhja-Eestis klindi jalamil, leviala üle kogu Eesti, välja arvatud Mõniste
Udria klint Eesti põhjarannikul on
kerkel. Ladestu koosneb liivakividest, aleuroliitidest, aleuriitsavidest ja savidest.
Kambriumi liivakivide paljand
Ladestu paksus Lõuna-Eestis on alla 50 m, ladestu pakseneb põhja ja lääne suunas,
kuni 150 meetrini Saaremaal. Kambriumi kivimid viitavad jahedavõitu kliimale,
need kõik koosnevad purd- või saviainest ehk mandrilt kantud mehaanilisest murendist. Hilis-Ediacarast kuni Vara-Kambriumi
lõpuni triivis Baltika manner kõrgetelt polaarlaiustelt tasapisi ekvaatori suunas, läbides tolleaegse parasvöötme. Triiv algas
lõunapooluselt, kus ümber pooluse koondunud ürg-Gondwana mandrikilbist eraldusid tulevaste kontinentide tuumaosad.[4] Kivistisi
[2]
leidub suhteliselt palju: kambrilised, molluskid, lülijalgsed ja akritarhid. Maavaradest esineb sinisavi, fosforiiti, liiva ja põhjavett.

Ordoviitsium

Pikemalt artiklis Ordoviitsium

Ordoviitsiumile vastab ajavahemik 488–444 miljonit aastat tagasi. Ordoviitsiumi

alguses, umbes 488 miljonit aastat tagasi, paiknes Baltika manner lõunapoolkera
parasvöötmes. Ajastu jooksul triivis manner troopilistele laiuskraadidele. Mandrit
kattev madal šelfimeri ulatus Moskva piirkonnast kuni Poola ja Lääne-
Skandinaaviani, kus ta avanes Iapetuse ookeani.[5] Kambriumi ladestu avamus
paikneb Põhja-Eesti klindi peal laia vööndina. Ladestu leviala on Põhja-Eesti
klindist peaaegu kõikjal lõuna pool, välja arvatud Mõniste kerkel. Ladestu Kukersiit ehk Eesti põlevkivi
maksimaalne paksus on Kesk-Eestis (180 m). Ladestu leviala on ka Eestist idas ja
lõunas. Ladestu jaguneb kolmeks ladestikuks, Ülem-, Kesk- ja Alam-
Ordoviitsiumiks. Ladestu koostis on purdkivimid (liivakivid, aleuroliidid, savid, argilliidid ja osa fosforiidilasundist),
karbonaatkivimid (lubjakivid, merglid, dolomiidid ja liivalubjakivid) ja kukersiit. Valdav osa ladestust koosneb karbonaatkivimitest.
Kukersiiti leidub Kesk- ja Ülem-Ordoviitsiumi piirikihtides. Kukersiidi ehk Eesti põlevkivi leviala paikneb Paldiski pankrannalt
Loode-Venemaani, lõunasse Pärnu-Mustvee jooneni. Kukersiidi kihtide kogupaksus on kuni 2,9 m. Argilliidid sisaldavad vähesel
määral (30–300 g/t) uraani. Ordoviitsiumi lubjakivid võivad olla mitut eri värvi neis lisandina leiduvate mineraalide tõttu (kukersiit-
pruun, püriit-tumehall, glaukoniit-roheline, hematiit-punane, götiit-roostepruun). Ladestu lubjakivid laialt kasutuses
ehitusmaterjalina. Ladestu avamusalal leidub mitmeidkarstialasid.[2]

Kambriumile omapärane lünklik purdsetete (liivakivid, savid, kiltsavid) settimine jätkus ka Ordoviitsiumi alguses. Hilisemal
perioodil setetesse ilmunud tumedad orgaanikarikkad savikivimid (diktüoneemaargilliit) on ariidsema kliima indikaatorid. Oluliseks
sündmuseks Eesti ala arengus oli karbonaatse settimise algus umbes 485 miljonit aastat tagasi Vara-Ordoviitsiumis. Ordoviitsiumi
mere veetase oli kõrgeim ajastu keskel, siis moodustusid tugevasti savikad lubjakivid ja merglid. Kesk-Ordoviitsiumi meres on
eristatavad kaldast eri kaugusele jäänud eri sügavusega vööndid, vööndite eristamise aluseks on settekivimite ja fossiilide koosseis.[6]

Põhja-Eesti alal paiknes Ordoviitsiumi mere madalaim kaldalähedasem vöönd, kus moodustusid lubisetted. Lõuna-Eesti ala oli
basseini sügavam osa, seal settisid sügavamale merele omased savikad setendid. Parasvöötmele omase savilisandiga lubimuda
settimine kestis läbi Kesk- ja varase Hilis-Ordoviitsiumi. Hilis-Ordoviitsiumis oli Baltika kontinent triivinud troopilise vööndi
lähedale ja setetes hakkas valdama soojaveelise tekkega ülipeen puhas lubimuda. Kontinendi triivi lõunapoolkera parasvöötmest
troopikasse markeerib korallide, kihtpoorsete ja vanimate riffmoodustiste ilmumine. Ordoviitsiumi lõpus langes merevee tase 50–100
meetrit, mida põhjustas umbes 440 miljonit aastat tagasi toimunud nn Sahara jääaeg lõunapooluse lähistel paikneval Gondwana
mandril. [5]

Silur

Pikemalt artiklis Silur

Silurile vastab ajavahemik 444–416 miljonit aastat tagasi. Nagu Ordoviitsiumis,

jätkas Baltika kontinent triivi lõunapoolkeralt põhja suunas ja Siluri alguseks jõudis
ekvaatorile. Veelgi soojemas kliimas viibimise tõttu jätkus soojaveeliste lubisetete
moodustumine veelgi intensiivsemalt. Basseini setetega täitumise tõttu meri kitsenes Eesti kuulsamaid Siluri paljandeid
Panga pank Saaremaal
ja säilis vaid endise Ordoviitsiumi basseini telgmises (sügavamas) osas, ulatumata
Eesti alast ida poole. Ajastu alguses mere veetase kõikus. Mere veetase tõusis
märgatavalt Vara-Siluri keskel, kui hakkasid tekkima sügavaveelisele keskkonnale omased merglid või mergelsavid. Vara-Siluri lõpul
madaldus meri järsult, seda näitab sügavveeliste savikate merglite asendumine puhaste madalveeliste lubjakividega. Siluri ajastu
keskel põrkas Baltika kontinent kokku Laurentia kraatoniga (tänapäevase Põhja-Ameerika osa) ja see aeglustas kontinendi triivi
põhja suunas. Kokkupõrkest peale hakkas meri lõplikult taanduma tänapäevase edela suunas. Mere taandumiste ajal tekkisid väga
madala vee setendid, milles on jälgitavad kuivalõhed ja leidub mageveeliste eurüpteriidide ja lõuatute kivistisi. Esines ajutisi mere
[7]
pealetunge, kuid Siluri lõpuks taandus meri Eesti alalt täielikult.

Siluri ladestu jaguneb neljaks ladestikuks: Přidoli, Ludlow, Wenlock ja Llandovery. Siluri läbilõige on paikseim Sõrves (436m) ja
ühtlasi on ka kõige täielikum. Siluri kivimid on väga vahelduva iseloomuga, valdavalt karbonaatkivimid (lubjakivid, merglid,
domeriidid ja dolomiidid) ja purdsetendid (savid ja argilliidid). Lubjakivid sarnanevad keemilise koostise poolest Ordoviitsiumi
lubjakividega, kuid erinevad kivististe poolest. Võhma ümbruses Adavere lademe dolomiitides leidub galeniidi kristalle. Siluri
avamusalale on omasedalvarid.[2]

Devon

Pikemalt artiklis Devon

Devonile vastab ajavahemik 416–359 miljonit aastat tagasi. Baltika mandri põrkumine Laurentiaga (Põhja-Ameerikaga) Siluris, mis
sulges Iapetuse ookeani ning sellele järgnenud Skandinaavia mäestiku orogenees ja areng Devonis on Eesti ala arenguloos pöördelise
tähtsusega. Need sündmused muutsid täielikult mereliste basseinide levikut ja settimist. Varasem peamiselt karbonaatne settimine
asendus terrigeense settimisega. Devoni ajastul asus Eesti ala ekvatoriaalsetel laiuskraadidel (jätkates triivi põhja suunas), seetõttu
valdasid ala ariidsed klimaatilised tingimused. Kuna settematerjali juurdekanne Skandinaavia mäestikust oli suur, oli ka settimine
kiire.[8] Devoni ladestike avamused kulgevad idakirde- ja lääneedela-sihiliste vöönditena lõuna pool Pärnu-Mustvee joont.
Eraldiseisev avamus asub Narva jõe keskjooksul, mis on ülejäänud avamusega ühenduses Venemaa kaudu. Noorimate Devoni kihtide
avamusala on Eesti kagunurgas. Ladestu jaguneb kolmeks ladestikuks: Ülem-, Kesk- ja Alam-Devon. Alam-Devoni lademed
paiknevad vaid Kagu-Eestis ega ulatu tänapäevase avamusalani. Eesti alal on valdavalt Kesk-Devoni leviala. Ladestu maksimaalne
paksus on Kagu-Eestis (üle 400 m), Eestist lõuna poole on veel paksem. Paljanduv läbilõike osa algab Kesk-Devoni Pärnu lademega.
Ladestu koosneb peamiselt purdkivimitest (liivakivid, aleuroliidid ja savid), vähesel määral karbonaatkivimeid (dolomiidid,
domeriidid ja lubjakivid). Lähinaabruses Läti ja Venemaa aladel leidub ka kipsi, mis on ariidse kliima indikaator. Eraldiseisev Narva
lade koosneb savidest ning dolomiitidest. Ülem-Devoni lademeis leidub savide ja
dolomiitide kõrval ka lubjakive, kuid lademe kihtide paiknemisala on Eestis väga
väike. Devoni ajastul piirnes Eesti ala kõrbega, meri paiknes ida ja kagu pool.
[2]
Devoni setetes leidub kalade, käsijalgsete, taimejäänuste ja spooride kivistisi.

Pinnakate
Hilis-Devonist (üle 360 miljonit aastat tagasi) kuni Kvaternaari alguseni (2,588
miljonit aastat tagasi) valitseb Eesti alal peaaegu 360 miljoni aasta pikkune settelünk
ehk setted puuduvad. Selle perioodi kohta otsesed andmed puuduvad, kuid kaudsete
andmete järgi on võimalik järeldusi teha. Devoni järel toimus maismaastumine.
Permist Triiaseni kestis ulatuslik kulutus. Modelleerides on jõutud järgnevate
järeldusteni: Põhja-Eesti alal oli Karboni ajastul 400–1000 m rohkem settekivimeid,
millest enamus kulutati Permi ja Triiase ajastul. Juurast Paleogeenini toimus
maapinna tasandumine. Maismaale kujunes Paleogeeni lõpus jõgede võrgustik,
millest on tänapäevani säilinud mattunud orud ja tänapäeva maastikul välja paistvad Härma müür Piusa jõel on Devoni
[2] liivakivide paljand
ürgorud. Hiljem on maapinda jääaegadel pealetungivate liustike poolt kulutatud.

Kvaternaar

Pikemalt artiklis Kvaternaar

Kvaternaarile vastab ajavahemik 2,588 miljonit aastat tagasi kuni tänapäev.

Kvaternaari ajastu jaguneb kaheks ajastikuks, Pleistotseeniks 2,588 miljonit kuni
11500 cal 14C aastat BP ja Holotseeniks 11500 cal 14C aastat BP kuni tänapäev.
Kvaternaari ajastu ja Holotseeni ajastik kestavad praegu. Kvaternaari tunnusteks on
kliima jahenemise järsk kiirenemine, kliima tsükliline muutlikkus (jääajad ja
jäävaheajad), maailmameretaseme kõikumine kuni 150 meetrit, glatsiaalsed setted ja
pinnavormid. Lisaks inimese evolutsioon ja ränded.

Eesti ala korduvalt katnud liustik kulutas aluspõhja pinda umbes 30–70 meetrit
vähemaks. Mandrijää kulutavat mõju on näha silekaljude, jääkriimude, kaljuvoorte
ja jääkulutusnõgude näol. Kvaternaari glatsiaalsed setted on moreen, kruus, liiv,
[2]
aleuriit ja savi. Maavaradena leiavad kasutust kruus, liiv ja savi.
Kunstniku nägemus Kvaternaari
Kvaternaaris toimunud suuremad jäätumised ja jäävaheajad nende Põhja-Euroopas maksimaalsest jäätumisest

kasutatavate nimedega:

Elster – jääaeg 335–700 tuhatcal 14C a. BP

Holstein – jäävaheaeg 326–335 tuhat cal14C a. BP
Saale – jääaeg 125–326 tuhat cal14C a. BP
Eem – jäävaheaeg 110–125 tuhat cal14C a. BP
Weichsel – jääaeg 11,6–110 tuhat cal14C a. BP
Viimase Weichseli jäätumise liustiku taandumine Eesti aladelt toimus staadiumites.

Haanja staadium 15 700–14 700 cal14C a. BP

Otepää staadium 14 700–14 500 cal14C a. BP
Sakala staadium ~14 000 cal14C a. BP
Pandivere staadium > 13 800 cal14C a. BP
Palivere staadium 12 800–12 700 cal14C a. BP
Holotseeni võib pidada pärast Weichseli jäätumist saabunud jäävaheajaks.

Liustikest jäid Eesti pinnamoodi maha mitmed pinnavormid (otsamoreenid, voored, mõhnad jne).

Liustike sulaveest moodustus tänapäevase Läänemere nõkku veekogu, mis oma olemust korduvalt muutis.

Balti jääpaisjärv – mageveeline 15000–11600 cal14C a. BP

Joldiameri – riimveeline 11600–10700 cal14C a. BP
Antsülusjärv – mageveeline 10700–8500 cal14C a. BP
Litoriinameri – soolaseveeline 8500–5000 cal14C a. BP
Limneameri – riimveeline <5000 cal14C a. BP
Igas arengujärgus veetase langes ja taanduvast rannajoonest jäid maha mitmed rannamoodustised (rannavallid, astangud, terrassid ja
rändrahnude kogumikud), mis on tänapäeval kergesti äratuntavad. Liustiku taandumisel on maakoor vabanenud kuni 2 km paksuse
liustiku koormusest ja kerkib kuni 3 mm aastas.[2]

Pleistotseeni organismid ei erinenud oluliselt nüüdisaegsetest, aga selgroogsete faunas oli Pleistotseeni alguses veel rohkesti
Neogeeni loomi (näiteks mõõkhambuline tiiger, hipparion), kes elasid koos Kvaternaarile eriomaste liikidega. Paljud karmi kliimaga
kohastunud liigid (näiteksmammut, karvane ninasarvik) on tänapäevaks välja surnud.[9]

Viited
1. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/)TÜ geoloogiamuuseumi
koduleht, 2003.
2. Raukas, A., Teedumäe, A.: "Geology and Mineral Resources of Estonia"(http://sarv.gi.ee/geology/), 1997.
3. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Pealiskord"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/pealisk.html) TÜ
geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.
4. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Kambrium"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/kambrium.html)
TÜ geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.
5. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Ordoviitsium"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/ordoviitsium.ht
ml) TÜ geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.
6. Männil, 1966; Jaanusson, 1995
7. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Silur"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/silur.html) TÜ
geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.
8. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Devon"(http://www.ut.ee/BGGM/eestigeol/devon.html) TÜ
geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.
9. Mare Isakar: "Eesti geoloogiline ehitus ja arengulugu, Kvaternaar"(http://www.ut.ee/BGGM/eluareng/kvaternaar.html)
TÜ geoloogiamuuseumi koduleht, 2003.

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Eesti_geoloogiline_ehitus&oldid=5247208

"

Selle lehekülje viimane muutmine: 17:08, 21. märts 2019.

Tekst on kasutatav vastavalt Creative Commonsi litsentsile "Autorile viitamine + jagamine samadel tingimustel
"; sellele
võivad lisanduda täiendavad tingimused.Täpsemalt vaata Wikimedia kasutamistingimustest.