Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp

ET SA
KAOTAKSID KÕIK
tume põnevik

Esietendus 21. jaanuaril 2017 Suures saalis.

 OSADES:

Saare-elanikud:

Mari LIIS KARPOV

Mart PRIIT LOOG

lavastaja JAANIKA JUHANSON

Seltskond kaasajal:
lavastus- ja videokunstnik SANDER PÕLDSAAR
kostüümikunstnikud MERLIS ORION ja Johanna KATI ONG
SANDER PÕLDSAAR
Kalle STEN KARPOV
valguskunstnik MARGUS VAIGUR
muusika autor LAURI MÄESEPP Ervin JAANUS MEHIKAS külalisena
muusika seadjad FELIKS KÜTT ja ERKO NIIT Peeter LAURI MÄESEPP
ansambli juht ERKO NIIT
Merle IREEN KENNIK
liikumisjuht KARDO OJASSALU
lavastusdramaturg ANNE-LY SOVA Taavi ARTUR LINNUS külalisena

ANU HÖVEL Seltskond 19. sajandil:

etenduse juht
valgusmeister JAAN LAUR Inge von Hartensack KATI ONG
helimeistrid SIIM ROHTVÄLI ja
Gerhard von Mahlenberg STEN KARPOV
TARMO JÜRGENS
videomeister ARGO VALDMAA Hans JAANUS MEHIKAS külalisena
kostümeerija AIRIN VAARMANN Paul Gegelein LAURI MÄESEPP
grimeerijad IVI SMELJANSKI
Katharina von Reyendorff IREEN KENNIK
SIRLE TEEÄÄR
KARINA PAJUNURM Karl von Reyendorff ARTUR LINNUS külalisena

JAANIKA JUHANSON:
Tartu Ülikoolis teatriteadust õppides käisin suviti
folkloristikatudengitega Lõuna-Eestis ekspedi­tsiooni­
del. Ikka nii, et elasime kaks nädalat mõnes koolimajas
ja hommikuti hargnesime ümbruskonna taludesse
rahvapärimust koguma. Nood koolimajad kippusid
aga enamasti olema vanemad hooned, mõned ka
endised mõisad. Ühes neist, ei mäletagi enam, millises,
olid aga kõik grupi liikmed üksmeelsel otsusel – ühe
teatud trepikäänaku juures on pimedal ajal äärmiselt
kõhe tunne. Nii me siis arendasimegi kahe nädala
jooksul selle maja kohta tondijutulist omapärimust.
Hiljem lahkumispeo fotosid vaadates leidsime rõõmsa
kõhedusega, et näe, tõepoolest on fotodel meie
vahel pidutsemas ka mingi suitsuhägune vaimkeha.
Kõhedus aga transformeerus üleüldiseks lõbususeks,
kui keegi meist märkas, et paraku-paraku on vaimkeha
põhjuseks hoopis pildilt välja jäänud aurav teekann.
Küllap me kõik oleme oma elus kogenud mõnd taolist
kõhedusttekitavat kummitushetke või esmapilgul
ratsionaalselt mitteseletatavat üleloomulikku nähtust
– enamasti leiame sellele hiljem seletuse. Samas
võib-olla ongi hea, et me kõigele alati seletusi ei leia
– nii saavad tekkida uued pärimused, uued lood,
mida rääkida, üles kirjutada, filmida või lavastada.
Oma kokkupuudetest üleloomulikuga räägivad
järgnevatel lehekülgedel ka meie trupi näitlejad.
Lavastuse „Et sa kaotaksid kõik“ tõukepunktiks
ongi suuresti soov mängida nii kirjandusest kui ka
filmimaailmast tuntud põnevus- ja õudusmotiividega.
See lavastus on täiesti teadlikult meelelahutus­
maastikul mängimine. Ja seda võib mu meelest ikka
teha, sõltumata ajast ja kohast. Täita publiku üks õhtu
visuaalselt nauditava kaasaegse „muinasjutuga“. Seda
enam, et ulme väga laias ning õudus-sugemetega
põnevuslugu kitsamas plaanis pole Eesti teatris just
tihtiesinev žanr. Selle kirjandusvaldkonna fännina
köidab mind võimalus panna üleloomulikud juhtu­
mused ja heas mõttes klišeed teatrilavale. Põneviku
koore all aga tõstab lavastus esile ajatu teema – vihast
ja süütundest lahtilaskmise, tahte ning oskuse edasi
minna, kui ka ülekohus on ränk ja süüteod tumedad.
LIIS KARPOV:
See juhtus siinsamas teatris. Me hakkasime Sten
Karpoviga lava tagant kohvikusse minema. Fuajeesse
jõudes tundsin ma, nagu keegi oleks mulle kaksiratsa
selga hüpanud. Ma kangestusin hetkeks ja tundsin
seda raskust, nagu keegi lihtsalt ripuks mul seljas.
Siis suutsin ma öelda: „Palun jäta mind rahule! Palun
mine ära!“ Ja siuhh! kadus see tunne ära. Selline lugu!
PRIIT LOOG:
Ühel mu sõbral juhtus autoavarii ja ta jäi halvatuks.
Poisi vanemad otsisid kõiksugu ravimeetodeid,
kaasa arvatud alternatiivmeditsiin. Üks tervendaja
aitaski. Kui mõne aja pärast tegi ka sõbra õde avarii,
siis meenus taas ravitseja. Piisaski sellest, et helistati
talle ja räägiti probleemist. Pärast kõne lõppu olid
seni umbes iga kuu aja tagant vaevanud lõikavad
peavalud kadunud. Muidu olen ma ikka realist ja
tõrgun selliseid asju uskumast, aga mõni lugu paneb
vahel kahtlema – äkki midagi kuskil on.
KATI ONG:
Umbes kuueaastasena olin ma maal ja hüppasin
autokärust alla, ronisin üles tagasi ja hüppasin jälle alla.
Selline mäng oli. Ühel hetkel tuli mu vanaema ja ütles:
„Ära sa hüppa siin niimoodi, kukud veel alla ja murrad
jalaluu!“ Ta jõudis vaevu selja keerata, kui ma hüppasin
ja murdsingi jalaluu. Kuni umbes kahekümnenda
eluaastani arvasin, et mu vanaemal on mingid
võimed. Esimest korda suurel laval pea­proovis sain
aru, et tegelikult juhtubki kõik, mida sa mõtled ja oma
kehasse võtad.
STEN KARPOV:
Mul endal ei ole ühtegi üleloomulikku või anomaalset
olukorda olnud. Võib-olla tuleb see natuke ka minu
närvikavast. Aga kord käisin ma ühel sõbral külas,
kelle kolmeaastane laps seisis äkki toa trepi alla ja
hakkas seal rääkima. Tuli välja, et ta näeb seal aeg-
ajalt istumas ühte võõrast meest, kes temaga juttu
ajab. Hiljem selgus, et selle maja eelmine peremees
oli ennast maja taha õunapuu otsa üles poonud.
LAURI MÄESEPP:
Ma küll olen kogenud justkui üleloomulikke asju, aga
minu reaalsuskäsitluses eksisteerivadki müstilised,
võib-olla mõne inimese jaoks täiesti hullumeelsed
või esoteerilised nähtused. Ma ei piiraks reaalsust
ainult sellega, millest ma aru saan. Mulle meeldib
elada vabalt ja avatult, nii et ma ei klammerdu mingi
kindla kontseptsiooni või reaalsuskäsitluse külge.
Mulle tundub aga, et need kogemused ei ole sõnutsi
seletatavad, sest seeläbi muudaksin ma need kuidagi
väikseks või lihtsaks.
JAANUS MEHIKAS:
Oli 90ndate algus ja ilmus hästi palju aja­kirju nagu
Paradoks, Horisont, Kolmas Silm jms. Igasugused para­
normaalsed lood olid hästi aktuaal­sed. Ma mäletan,
kuidas me klassivenna ja tema vennaga saime minu
juures kokku ning istusime päise päeva ajal keset tuba
suure ümmarguse laua taga. Hoidsime üksteisel käest
kinni, vaatasime aknast välja ja ootasime UFOt. Ei
jõudnudki väga kaua istuda, sest meil hakkas õudne.
UFOt ei jõudnud me küll ära oodata, aga uuesti me
seda igaks juhuks ei proovinud – äkki tulebki kohale.
ARTUR LINNUS:
Kolisime praegusesse elukohta ja esimesel hommikul
kella viie ajal oli tuba magusat, värskelt küpsetatud
saia lõhna täis. Selle põhjus jäi meile aga täiesti aru­
saamatuks. Maja valmis 30ndate alguses ja hiljem
saime teada, et selle ehitas pagar oma perekonnale.
All keldris on veel praegugi säilinud suur pagariahi,
mis võtab põhimõtteliselt terve ruumi enda alla. Ma
arvan, et lugu on sellega seotud.
IREEN KENNIK:
Oli talv ja ülikoolis parajasti vaheaeg. Otsustasin sünni­
päevaks üksinda maale ühte tuttavasse majja sõita.
Üks hästi tore kohalik koer oli ka seltsiks. See algas
pärast südaööd, kui päris sünnipäeva kuupäev oli
kätte jõudnud. Kõigepealt juhtus midagi elektriga, siis
kuulsin ka samme, kuskil läks uks kinni… Koer, kellest ma
julgustust lootsin, tuli hirmust niuksudes minu juurde.
Ega midagi hullu ei juhtunudki, aga kuni esimeste
päikesekiirteni ootasime, kust nurgast see kummitus
nüüd välja ilmub. Ja sain aru, et mina olen vapram!
NÕIAMÄNG

Kesk tuuli, kesk lõputut merd oli saar. „Sina võtsid mult selle, kes kallis.
Ja saare peal kindlus ja küla. Sina võtsid mult selle, kes hea.
Kesk kindlust seal kõledas toas oli daam. Kui ka maksan ma selle eest kallilt,
Ja daamil sel valutas süda: teda tagasi nõudma ma pean.“

„Et kord leiaksin selle, kes kallis. Ent Adelheid naeris, ta arm oli suur
Et kord leiaksin selle, kes hea. ja näitsiku aheldas torni.
Küll siis tantsiks ma armsaga valssi – „Siin oodata võid, kuni pöördumas tuul,
seda oodates kindlasti tean.“ ei juttu ma kannata morni.“

Daam Adelheid kohtas siis külameest noort, „Et sa kaotaksid kõik, mis sul kallis.
kel silmades päikesesära. Et sa kaotaksid kõik, mis on hea.“
Ei oodanud Adelheid päeva, ei poolt, Hüüdis needes siis tütarlaps tornist:
sest südames tundis ta ära: „Kui ka surema lõpuks ma pean.“

„Et ma leidsin just selle, kes kallis. Mees merre läks, silmades needuse lumm –
Et ma leidsin just selle, kes hea. jäi Adelheid üksinda nutma.
Nüüd me tantsime armsaga valssi. Seal lõke siis loitis – „Las põleda nõid -
Armuõnnes meil ringi käib pea.“ mu armsama saatis ta surma.

Neil armurõõm kestis, jah, leek oli kuum, Olen kaotanud kõik, mis mul kallis.
kuid õnn on ju reetlikult kaduv. Olen kaotanud selle, kes hea.“
Sest külast siis tuli üks naisuke noor, Nii kaebehääl kostis säält lossist.
et Adelheid mõistaks ta valu: Tuul tuhagi merre viis pea.

Sõnad: Jaanika Juhanson


KIIRPILK
EESTI ÕUDUSKIRJANDUSELE
Õuduskirjanduse kui rafineeritud stiilivõtteid kasu­
tava kauni kunstiliigi traditsioon Eestis on üsna napp.
Läbi terve Nõukogude okupatsiooni oli see ideo­
loogiliselt võõraks ja kunstiliselt ala­ väärtuslikuks
peetud žanr põlu all. Alles viimastel kümnenditel
on hakatud sellesse suhtuma kui ulme­ kirjanduse
loomulikku osasse teadusliku fantastika ja fantaasia­
kirjanduse kõrval.
Eesti oma õuduse juuri võib leida Fr. R. Kreutzwaldi
muinasjuttudest ja muistenditöötlustest, mis oma-
­­­­­korda tuginesid oma­maise kõrval suures osas ka
germaani õudus­folkloorile. 20. sajandi alguse Noor-
Eesti ja Siuru rühmituste fantastilis-sümbolistlik
proosa (Friedebert Tuglas, August Gailit, Aleksander
Tassa) toetus rohkem Lääne-Euroopa impressio­
nistidele ja ekspressionistidele ning kasutas õudus­­
efekti saavutamiseks folkloorse ainese asemel hoopis
sõdu, taude, loodus­­ katastroofe ja pandeemiaid,
olles eelkäijaks praegu nii moes oleva­ tele post­
apokalüptilistele stsenaariumidele.
Kuigi Eestil on oma keskaegsete losside, mõisa­
hoonete, Tallinna vanalinna iidsete majade ja balti
parunite-krahvide näol justkui olemas piisav aines
ka klassikalise viirastuste ja kummituste õuduse
kujuta­ miseks, siis kummalisel kombel spetsiifilist
tondijutu-traditsiooni nagu näiteks Inglismaal meil
ilukirjanduslikus vormis õieti tekkinud polegi.
Nõidade, liba­­huntide, kõiksugu maa-aluste, kääbus­
olendite ja haldjate ning juba mainitud apoka­
lüptiliste pandeemiate kõrval on elavate maailma
kimbu­ta­mas käivaid surnute vaime meie kirjanduses
tegelikult ootamatult vähe. Loodusvaime, järve­
neitseid, soo­kolle, metsahaldjaid – neid leidub küll,
näiteks tugevalt folkloorsel ainesel tuginevas Herta
Laipaiga loomingus („Kurjasadu“ 2006), aga miks mitte
ka Oskar Lutsu loomingus. Ning seda traditsiooni
jätkab tänaste õudusautorite jutukogu „Pikad varjud“
(2015), mis ongi mõeldud kummardusena Herta
Laipaigale.
Ning kui tondijutte ka on viljeletud, siis pigem
laenatakse aines, tegevuskohad ja ajastud inglise-
saksa gooti romaani traditsioonist, ehk Eestist eemale
tõukudes (Leo Sinilaid, Raivo Seppo, Veiko Belials).
Karen Orlau on jätkanud Kreutzwaldi, Kitzbergi, Jaigi,
Laipaiga folkloorset õudustraditsiooni, Matt Barker
(„Leegitsev täiskuu“ 2001) pigem aga sajandialguse
sümbolistide apokalüptilises voolusängis. Eesti päris
oma keskaegsest minevikust ammutas ainest ja
viljeles ka tondijutte Veikko Vangonen kogumikus
„Ülestõusjad“ (2002).

Tänase Eesti õuduse olulisim autor on mõistagi

Indrek Hargla, kelle raamatutest peaks mainima
„Pan Grpowski üheksat juhtumit“ (2001), mille
nimitegelaseks ongi teispoolsuse kurjade vaimu­
dega võitlev poola eksortsist, aga ka Eesti etno­
õuduse parimaid näiteid – romaane „Süvahavva.
Esimene suvi“ (2013) ja „Süvahavva. Teine suvi“
(2015). Samanimeline telesari (Kanal 2, 2012–2013)
on ilmselt jõudnud rohkemategi õudushuvilisteni.
Võrratuid õuduslugusid leidub ka Hargla lühiproosa
paremikus („Uskmatuse hind“, „Väendru“, „Truuta“).
Aga omamoodi viirastusega kohtub lugeja ka
Hargla keskajaainelises ning üldiselt siiski realistlikus
kriminaalromaanis „Apteeker Melchior ja Rataskaevu
viirastus“ (2010). Lisaks mainitud teostele tasub Eesti
oma õuduskirjanduse huvilistel heita pilk Indrek
Hargla koostatud antoloogiasse „Õudne Eesti.
Valimik eesti õudusjutte“ (2005), mis annab põhjaliku
ülevaate kodumaise õudusžanri arengust Gailitist ja
Tammsaarest Wimbergi ja Maniakkide Tänavani.

Raul Sulbi
õuduskirjanduse asjatundja
PÕNEVUSE TEKITAMISE VÕTTED
• Narratiiv algab tavapärase eluolu tasandilt, mille
paiskavad segi mingid ohustavad või hirmutavad
asjaolud (nt paljastub võigas minevikusaladus, toimub
seletamatu sündmus, täitub hirmus needus, ilmub
kurjakuulutav olend, kostavad kummalised hääled).
• Klassikaliseks võtteks on siduda inimesele tava­
pärane reaalsus üleloomulike dimensioonidega, kõik­
võimalike õudusolendite (nt tondid, kummitused,
luu­painajad, deemonid, poltergeistid, vampiirid, liba­
hundid, zombie’d) ja –nähtustega (nt seletamatud
surmajuhtumid, üleloomulikud esemed, fataalsed
ennustused).
• Tavapäraselt ulatuvad kujutatud sündmused tagasi
minevikku: kostavad mineviku hääled, ilmuvad
mineviku märgid, paljastatakse mineviku veresüü, MILLEST JÄRELDADA, ET MAJAS
mis nõuab lunastamist või kättemaksu. Sageli varjab KUMMITAB?
minevik mõnda keerulist eetilist probleemi või maha­
• Seletamatud helid: sammud, kriipimine, nagin,
vaikitud inimlikku eksimust, mis ei saa saladuseks jääda.
kolksatused, nutt, sosinad, karjatused
• Hirmuemotsioon sünnib tundmatuse pinnalt, mis
• Ruumide ja kappide uksed avanevad ja sulguvad
võib asetseda väljaspool inimest või peituda inimeses
iseenesest
eneses. Hirm algab enamasti hetkest, kui inimene
jõuab piirini, kus kohtuvad tuntu ja tundmatu, seleta­ • Lambid, teler, raadio või kodumasinad lülituvad ise
tav ja seletamatu, tavaline ja tavatu, moraalne ja sisse-välja
moraalitu. • Kaotad pidevalt asju ja leiad neid imelikest kohtadest
• Hirmutunde tekitamiseks on lisaks tundmatule • Varjud seal, kus miski varju heita ei tohiks
tarvilik veel teinegi kategooria – usutavus. • Lemmikloomad hakkavad veidralt käituma
• Oluline on aeg, mis möödub, enne kui tundmatu • Tunne, et sind jälgitakse või puudutatakse
muutub vastuvõtjale mõistetavaks, enne kui terendab • Jahedad või kuumad õhuhoovused
lõpp. Samal ajal hoiab inimlik uudishimu tema huvi loo
• Üks tuba terves majas on põhjendamatult üle­
lahenduse vastu pidevalt ärkvel. Niisiis, ootus on iga­
jäänutest jahedam
suguse põnevuse, viivitav jutustamine aga narratiivse
põnevuse eeltingimus. • Seletamatud lõhnad

Andrus Org 2008. Õudusfiktsiooni narratiivsed tehnikad. – Siret Mägi 2012. Paratähestik! Kus ja milliseid paranähtusi võib
Keel ja Kirjandus, nr 6 Eestist leida? – Õhtuleht, 22.09

MERRE
Me hingi meri piiritu liidab,
lõputu tarkuse aas.
Kui hirm meid maadligi niidab,
siis elust me loobume taas.
Õnn talle, kes imede rüppe
vabana langeda võib.
Ma tean, et võin teha ma hüppe,
kõik jätta, mis mandunud näib.
Tuul kaarega pillub mind vette
ja meeled mul ununend käest.
Kuu vinene suitseb rakette.
Ma lainete vahuses väes.
Sõnad: Lauri Mäesepp
lavastusjuht Andrus Jõhvik
lavameister Kaido Päästel
lavakonstruktorid Lauri Allikas, Jaan Laur, Ando Loosaar,
Argo Paavel, Elar Palmiste, Ando Tammsaar
dekoratsioonide valmistajad Kaido Päästel, Viljar Viik
butafoor-dekoraator Kaido Torn
tekstiilide värvija Anu Heinsalu-Diževski
kostüümiala juhataja Ester Kasenurm
kostüümide õmblejad Urve Kasenurm, Urve Enne
grimmiala juhataja Ivi Smeljanski
grimeerijad Sirle Teeäär, Karina Pajunurm
kostümeerijad Airin Vaarmann, Kairi Õisma
inspitsiendid-rekvisiitorid Anu Hövel,
Astrid Kivila, Silja Koppel
heliala juhataja Siim Rohtväli
helimeistrid Tarmo Jürgens, Janek Vlassov
valgusala juhataja Margus Vaigur
valgusmeistrid Karmen Tellisaar, Kasper Jürimäe, Jaan Laur
videoala juhataja Argo Valdmaa
videomeister Terina Tikka
muusikajuht Feliks Kütt
kommunikatsioonijuht Hedi-Liis Toome
trupijuht Aigi Veski
haldusjuht Kaido Lüll
dramaturgid Anne-Ly Sova, Piret Verte
peakunstnik Liina Unt
loominguline juht Ingomar Vihmar
teatrijuht Roland Leesment
Koostajad Jaanika Juhanson, Anne-Ly Sova, Piret Verte
Kujundaja Terina Tikka
SA Endla Teater 106. hooaeg
Keskväljak 1, Pärnu 80010
kassa tel 442 0666 info tel 442 0667
www.endla.ee
Teatri toetajad ja koostööpartnerid