NICCOLÒ

MACHIAVELLI
VALITSEJA

QUENTIN
SKINNER
MACHIAVELLI

VAGABUND 2001

Tõlgitud väljaandeist: Niccolo Machiavelli Il Principe Rizzoli Editore

Milano 1950
Quentin Skinner Machiavelli
Oxford University Press 1981 © Quentin Skinner 1981

Tõlkinud: TOIVO TOMSON; LIISI EREPUU

Kujundanud JÜRI KAARMA

© Tõlge eesti keelde Avatud Eesti Fond 2001

ISBN 9985-835-49-2 Trükitud AS PAKETT trükikojas. T 37

10
 SISUKORD
NICCOLÒ MACHIAVELLI
PÜHENDUS 13
I PEATÜKK 15 Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest
II PEATÜKK 19 Pärilikust ainuvõimust
III PEATÜKK 23 Segavõimust
IV PEATÜKK 35 Mil moel õnnestus Aleksandri järeltulijail pärast tema surma säilitada võim
Dareiose kuningriigi üle, mille Aleksander oli vallutanud
V PEATÜKK 41 Kuidas valitseda linnu või riike, mis elasid enne vallutust oma seaduste järgi
VI PEATÜKK 45 Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud vastsest ainuvõimust
VII PEATÜKK 53 Võõra relva ja saatuse toel saavutatud vastsest ainuvõimust
VIII PEATÜKK 65 Neist, kes on tõusnud võimule {kuritegelikul teel}
IX PEATÜKK 73 Tsiviilvõimust
X PEATÜKK 79 Kuidas tuleks hinnata valitsejate sõjalist võimsust
XI PEATÜKK 85 Paavstivõimust
XII PEATÜKK 91 Sõjaväeteenistusest ja palgasõduritest
XIII PEATÜKK 99 Abi-, sega- ja oma vägedest
XIV PEATÜKK 107 Valitseja hooltest väeteenistuse alal
XV PEATÜKK 113 Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, läidetakse või laidetakse
XVI PEATÜKK 117 Heldusest ja {kokkuhoidlikkusest}
XVII PEATÜKK 123 Julmusest ja halastusest; kas parem on olla armastatud kui kardetud või
vastupidi
XVIII PEATÜKK 129 Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust
XIX PEATÜKK 135 Põlguse ja vaenu vältimisest
XX PEATÜKK 149 Kindluste ja paljude muude asjade kasulikkusest
XXI PEATÜKK 157 Mida tuleks valitsejail teha selleks, et neid väljapaistvaks peetaks
XXII PEATÜKK 165 Valitseja usaldusisikutest
XXIII PEATÜKK 169 Kuidas hoiduda meelitajatest ja pugejatest
XXIV PEATÜKK 175 Miks on Itaalia valitsejad kaotanud oma valdused ja võimu
XXV PEATÜKK 179 Kui paljuks on inimeste asjus suuteline saatus ja mil viisil talle vastu seista
XXVI PEATÜKK 185 {Üleskutse haarata Itaalia ja vabastada ta barbarite võimu alt}
KOMMENTAARID JA MÄRKUSED 193
SÕNASELETUSI 235

QUENTIN SKINNER MACHIAVELLI

EESSÕNA 245
SISSEJUHATUS 251
I DIPLOMAAT 255
Humanistlik taust. Diplomaatiline missioon. Diplomaatia õppetunnid.
II VALITSEJATE NÕUANDJA 279
Firenze kontekst. Klassikaline pärand. Makjavellistlik revolutsioon. Uus moraal
III VABADUSE F1LSOOF 313
Suuruse saavutamise abinõud. Seadused ja juhtimine. Korruptsiooni vältimine. Püüdlus
impeeriumi poole
IV FIRENZE AJALOOLANE 349
Ajaloo eesmärk. Firenze allakäik ja langus. Viimane ebaõnn.

TÄIENDAV LUGEMINE 365

NIMELOEND 375

11
NICCOLO MACHIAVELLI

VALITSEJA

12
 VALITSEJA

[Pühendus]

Niccolò Machiavelli
Kõrgeaulisele Lorenzo {di Piero}1 de'Medicile2

Neil, kes tahavad saada Valitseja juures heasoovliku

vastuvõtu osaliseks, on enamasti kombeks esitleda end
talle asjadega, mis on neile kuuluvate hulgast kallimad või
millest nad arvavad, et need talle enam meele järele on;
sestap oleme sageli näinud valitsejatele kingitavat ratsusid,
relvi, brokaati, kallis-kive ja muud sarnast nende kõrge
seisuse väärilist. Soovides niisiis pakkuda Tema
Kõrgeaususele end ja oma teeneid, koos teatava tõendusega
oma alistumusest Talle, ei leidnud ma oma varudest
midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin
kõrgemalt kui teadmised väljapaistvate inimeste
ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase
kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste
lakkamatu lugemise teel — olles neid3 suure hoolega pikka
aega vaaginud ja uurinud, läkitan oma töö tulemused nüüd
väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele. Ja
ehkki annan endale aru, et töö pole Tema Hiilguse
kohaloleku vääriline", loodan siiski väga, et tänu Tema
lahkusele ja haritusele peaks see saama vastu võetud —
arusaamises, et minu võimuses pole teha Tema
Kõrgeaususele suuremat kinki, mis võimaldaks Tal
lühima ajaga mõista kõike seda, mida mina paljude aastate
kestel arvukate raskuste ja ohtude ületamise hinnaga olen
tundma õppinud ja mõistnud.
Ma ei ole seda tööd kaunistanud ega ole täitnud seda
ohtrate lõpulausete, kõrgelennuliste täispuhutud
väljendite ega

13
muu välispidise viguri või peibutusega, millega tavatsevad
oma kirjatükke kujundada ja ilustada teised, sest mu
sooviks on, et teos hoopiski ilma ehteta jääks või et teda
kaunistaksid ükspäinis materjali {mitmekesisus}3 ja aine
kaalukus.
Ärgu loetagu ka jultumuseks seda, et üks madalast ja
tähtsusetust seisusest [stato]6 inimene söandab arutleda
valitsejate hoolte ja murede üle ning korraldada nende
valitsusasju; sest nii nagu maastiku kirjeldajadki7 asetuvad
mägedest ja muudest kõrgematest paikadest ülevaate
saamiseks tasandikule, võttes madalike vaatlemiseks
koha sisse kõrgemal mägedes, nõndasamuti tuleb rahva8
iseloomu paremaks tundmaõppimiseks olla valitseja ning
valitseja loomuse paremaks mõistmiseks kuuluda rahva
hulka.
Võtku niisiis Tema Kõrgeausus see väike kink vastu
samas vaimus, kui mina selle teele läkitan; kui see on
Tema poolt hoolikalt läbi mõeldud ja tähelepanelikult läbi
loetud, näeb ta sellest minu ülimat soovi, et ta saavutaks
selle suuruse ja ülevuse, mida saatus [fortuna]9 ja teised
tema omadused Talle ette kuulutavad. Ning kui Tema
Kõrgeausus oma hiilguse harjalt mõnikord pilgu ka
madalamatele paikadele suunab, mõistab ta, kuivõrd
teenimatult kannatan mina saatuse õela ja katkematu
pahatahtlikkuse all.

14
[{De Principatibus}]10

I PEATÜKK

15
16
 Ainuvõimust ja selle saavutamise teedest11

Igasuguse eesõigustatud seisundi [stato]12, igasuguse

ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb
käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub
kas vabariigile või valitsejale.13 Ainuvõim on kas pärilik —
kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega,
või vastne. Viimane omakorda on kas läbini uus- nagu oli
seda Francesco Sforza14 valitsemine Milanos, või on kui
liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule
võimule, nagu on seda Hispaania kuninga15 valitsemine
Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainuvalitsusele
allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või
olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma
relvadega, saatuse [fortuna] või tubliduse [virtú]16 kaasabil.

17
18
II PEATÜKK

19
20
 Pärilikust ainuvõimust17

Jätan arutlemata vabariikidest, sest neid käsitlesin

teises kohas pikemalt.18 Keskendun vaid ainuvõimule ja
arutlen eeltoodud visandeist kinni pidades19
võimalustest selle teostamiseks ja säilitamiseks20.
Ütlen niisiis, et pärilike, oma valitseja suguvõsaga
harjunud valduste hoidmisel kerkib esile märksa vähem
raskusi kui uutes valdustes - piisab vaid sellest, kui ei
astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse
hiljem paindlikult ajaga ühte sammu; nii et tavapäraste
oskuste puhul jääb säärane valitseja alati troonile, kui
pole just mõnd tavatut ja peatamatut jõudu, mis ta
võimust ilma jätab; ja ka võimust ilmajäänuna võidab ta
selle tagasi niipea, kui anastajat mingi õnnetus tabab.
Meil Itaalias on eeskujuks Ferrara hertsog21, kes lõi
tagasi nii veneetslaste rünnakud kaheksakümne neljandal
kui paavst Juliuse kallaletungi kümnendal22 aastal üksnes
tänu sellele, et tema suguvõsa oli valitsenud paikkonnas
juba iidsest ajast saad. Sest eks ole loomulikul valitsejal
vähem põhjust ja tarvidustki kärmuseks, mistõttu on
loomulik, et teda armastatakse rohkem; ja kui
erakordsed pahed ei muuda teda vihatuks, on mõistlik
arvata, et alamad peavad temast loomuldasa lugu {ning}
valitsemise põlisusse ja järjepidevusse sumbuvad nii
uuenduste ajed ja eeldused kui mälestused neist, sest eks
jäta ju iga muudatus endast alati maha pidepunkti
järgmise ettevalmistamiseks.23

21
22
III PEATÜKK

23
24
 Segavõimust24

Vastne ainuvõim seevastu kätkeb endas raskusi.

Kõigepealt, kui see pole läbini uus, vaid on kui liiges, {nii
et koosvõetuna võib kõike otsekui segatuks nimetada}23,
siis on võimu ebakindlus esmajoones tingitud sellest
loomulikust raskusest, mis kerkib esile igasuguse vastse
võimu puhul: {nimelt on inimesed}26 olukorra
parandamise lootuses meeleldi nõus isandat välja
vahetama, haaravad sellest lootusest tõugatuna relvad
võimulolija vastu, ja pettuvad oma ettevõtmises, sest
kogevad hiljem olukorra halvenemist. See tuleneb teisest
loomulikust ja tavapärasest tarvidusest — ikka oled sa
sunnitud kahju tegema neile, kelle vastseks valitsejaks sa
saad, seda nii sõjaväe kohaloleku kui loendamatute muude
kahjustustega, mida vastne vallutus endaga kaasa toob;
nõnda on sulle vaenlaseks kõik need, keda sa maad
hõivates kahjustasid ja samas ei saa sa säilitada sõpradena
neidki, kes su sinna kutsusid, kuna sul pole võimalik
rahuldada neid nii, nagu nemad ootasid ja ka jõuliste
meetmete rakendamine ei tule kõne alla, sest sa oled
nende ees tänuvõlglane - olgugi et kellegi sõjavägi võib
olla väga tugev, provintsi sisenemiseks läheb tal ikkagi
tarvis selle asukate abi.
Eelnimetatud põhjustel vallutas Prantsusmaa
kuningas Louis XII kiirelt Milano27 ja ka kaotas linna
kiiresti, ning esimesel korral tuli hertsog Ludovico28
Louis'lt Milano äravõtmisega toime omal jõul, sest
kuningale väravad avanud linnakodanikud, pettudes nii
oma arvamuses uue korra eelistest kui ka neis hüvedes,
mida nad tulevikult olid oodanud, ei suutnud uue valitseja
tekitatud ebameeldivusi välja kannatada.

25
 Kahtlemata on keerulisem ilma jääda neist
mässulistest maadest, mis hiljem teist korda oma
valdusse võetakse, sest ülestõusu ettekäändeks tuues
on sinjoore enda kindlustamiscl märksa julgem:
karistades kurjategijaid, hajutades kahtlustusi,
tugevdades end nõrgemates paikades. Nõnda et kui
esimesel korral piisas Prantsusmaale Ludovico
sõjakärast linna piiril, et panna teda Milanost loobuma,
siis selleks, et panna teda hiljem teist korda Milanot
loovutama, pidi Prantsusmaa vastu välja astuma terve
maailm29, misjärel tema vägi löödi puruks ja aeti
Itaaliast välja; ning kõik see sündis eelkirjeldatud
põhjustel. Ja ikkagi võeti Milano Prantsusmaalt ära, nii
esimesel kui teisel korral. Prantsusmaa esimese
lüüasaamise üldisi põhjusi ma juba valgustasin; nüüd
jääb üle {osutada teistkordse ebaedu põhjustele}30 ja
{vaadata abinõusid}31, mis võimaldanuks kuningal - ja
ka igal teisel sarnasesse olukorda sattunul, omandatus
kindlamini püsima jääda kui Prantsusmaa.
Ütlen niisiis, et omandamisel omandaja
põlisvaldusega liituvad maad on kas samast provintsist
ja samakeelsed või pole nad seda mitte. Esimesel juhul
on neid üpris lihtne hoida — iseäranis siis, kui nad pole
harjunud elama vabana; nende muretuks valdamiseks
piisab maa eesotsas olnud valitseja pärilusliini
kõrvaldamisest, sest mis puutub ülejäänusse: kui säiluvad
põlised tingimused ja puudub erinevus käitumises ja
kommetes, siis ei hooli inimesed muust ja elavad,
rahulikult edasi ka uue isandaga — nii on seda kogetud
Burgundia, Bretagne'i, Gascogne'i ja Normandia puhul,
mis on juba pikka aega elanud koos Prantsusmaaga32; ja
ehkki nende vahel võib täheldada teatud keelelist
erinevust, on nende kombed ja tavad siiski sarnased,
mis on võimaldanud neid omavahel hõlpsasti

26
 kokku liita. Ja sellise valduse allutajal, kes omandatut
ka hoida tahab, peab olema kaks hoolt: esiteks, et põlise
valitseja suguvõsa oleks kõrvaldatud; teiseks, et
kohapealsed seadused ja maksud jääksid muutmata; sel
moel sulab vastomandatu üpris lühikese ajaga omandaja
põlisvaldusega üheks tervikuks.
Raskused ent kerkivad esile siis, kui oma valdusse
võetakse keele, kommete ja seaduste poolest erinevas
provintsis asuvaid maid [stato] — siin läheb omandatu
säilitamiseks tarvis suurt õnne ja väljapaistvat
meisterlikkust. Ning üheks paremaks ja kindlamaks
abinõuks oleks, kui omandaja ise33 asuks kohapcale
elama. See muudaks valdamise turvalisemaks ja
kestvamaks — just nõndaviisi talitas Türklane
Kreekaga34; ise sinna elama asumata poleks ta suutnud
seda säilitada, isegi kui ta oleks täitnud kõiki teisi
reegleid, et maad hoida. Seda sellepärast, et ise kohal
olles nähakse rahutusi ja korratusi juba eos ja neid saab
kiiresti kõrvaldada; eemal viibides aga saadakse neist
teada alles siis, kui nad on juba suureks paisunud ja
nende vastu pole enam rohtu. Pealegi ei osutu ise
kohal olles provints sinu ametnike poolt paljaks
röövituks ja alamad on rahul võimalusega pöörduda
mis tahes murega otsejoones valitseja poole; nii et neil,
kes tahavad end hästi ülal pidada, on enam põhjust tema
armastamiseks ja teistel – kartmiseks. Kes iganes
kavatseks rünnata sellist valdust väljast, tunneks
ettevõtmise ees suuremat aukartust — nii et ise allutatud
maal elades oleks sellest väga raske ilma jääda.
Teiseks paremaks abinõuks on rajada ühte või kahte
kohta kolooniad, mis oleksid allutatud valdusele otsekui
(kammitsaiks}35, sest tarvis on teha kas seda või siis
hoida vallutatud maal küllaldaselt jala- ja ratsaväge.
Kolooniad ei lähe valitsejale

27
 suurt midagi maksma; tema kulutused nende
asutamiseks ja ülapidamiseks on tühised või puuduvad
sootuks ning {ta}36 kahjustab vaid seda tühist osa
elanikkonnast, kellelt ta võtab ära põllud ja hooned, et
anda need uutele asukatele; et kahjukannatajad jäävad
vaeseks ja hajutatuks, siis ei suuda nad valitsejat eales
kahjustada; kõik ülejäänud jäävad ühest küljest kahjust
puudutamata (ja peaksid seetõttu maha rahunema),
teisalt araks ja ärahirmutatuks, {kartusest jagada
paljaksröövitute saatust}37. Ütlen kokkuvõtteks, et
vallutatud maa säilitamine kolooniate abil on odav,
usaldusväärsem ja tekitab vähem kahju; ning
kahjukannatajad ei suuda valitsejat häirida, kuna jäävad
armetuks ja hajutatuks, nagu öeldud. Siinkohal peab
märkima, et inimesi tuleb käidelda kas õrna- või karmi-
käeliselt; et neil jätkub jaksu kättemaksuks vaid kerge,
mitte tõsise kahju eest, siis peab ka inimesele tehtav
kahju olema selline, et hiljem poleks vaja karta
kättemaksu.
Hoides aga allutatud maal kolooniate asemel
sõjaväge kulutatakse märksa enam, sest järelevalve peale
tuleb raisata kogu valdusest saadav sissetulek; niiviisi
muutub omandatu vallutajale kaotuseks ja ta tekitab
paikkonnale märksa suuremat kahju, sest häirib oma
sõjaväge ümber majutades kogu maad38 – keegi ei jää sest
taagast puutumata ning igaühest saab tema vaenlane; ja
et nad jäävad lüüasaanutena elama edasi oma
kodudesse, siis on tegemist selliste vaenlastega, kes on
suutelised teda kahjustama. Seega on sõjaväe abil
teostatav järelevalve igati kasutu ja kahjulik, samavõrd
kui kolooniate abil teostatav on kasulik.
Veel tuleb keele, kommete ja seaduste poolest
erinevas, nagu öeldud, provintsis valitsejaks saanul
hakata nõrgemate naabrite

28
juhiks ja kaitsjaks, saada osavasti hakkama provintsi
tugevamate ja mõjukamate nõrgestamisega ja kanda
hoolt, et juhtumisi ei tungiks maale {sama}39 tugev
võõramaalane kui ta ise. Ja ikka juhtub nii, et allutatud
maal ülemäärase auahnuse või hirmu tõttu
rahulolematuks jäänud kodanikud kutsuvad kohale
mõne säärase, nagu kogeti seda juba vanasti, kui
aitoollased kutsusid Kreekasse roomlased40; ja ükskõik
siis, millisesse provintsi võõramaalased ka sisenenud
pole, ikka on neid sinna kutsunud kohalikud elanikud.
Ning asjalood on kord juba sedasi seatud, et provintsi
nõrgemad võimumehed ühinevad tugeva võõramaalasega
kohe, kui mõni säärane maale siseneb — ajendatuna
kadedusest selle vastu, kes osutus neist tugevamaks; nii
et provintsi nõrgemate võimurite vastu teatavat
lugupidamist ilmutades ei valmista nende enda poole
võitmine sissetungijale mingit raskust, sest kõik nad
sulavad kiirelt ja meeleldi kokku võimuga, mis ta
provintsis omandab. Tal tuleb vaid jälgida, et nad ülearu
tugevaks ja mõjukaks ei kasvaks; ja nii suudab ta
vaevata, omal jõul ja valduse nõrgemate võimumeeste
toetusel taltsutada tugevaid ja mõjukaid, et jääda kõiges
provintsi asjade üle otsustajaks. See, kes nimetatud osa
eest hästi ei hoolitse, kaotab omandatu kiiresti; ja kuni
ta seda hoiab, leiavad seal aset lõputud raskused ja
ebameeldivused.
Roomlased pidasid omandatud provintsides neid asju
hoolikalt silmas; nad asutasid kolooniaid ja toetasid
nõrgemaid võimumehi, suurendamata nende tugevust;
nad ohjeldasid tugevaid ja mõjukaid ega lasknud seal au
sisse tõusta tugevatel võõramaalastel. Näidete toomisel
tahan piirduda Kreeka provintsiga, kus roomlased
toetasid ahhaialasi ja aitoollasi,

29
hoidsid vaos Makedoonia kuningriiki ja ajasid maalt välja
Antiochose;41 ei ahhaialaste ega aitoollaste teened viinud
roomlasi iial selleni, et nad oleksid lasknud neil mingilgi
moel oma mõjuvõimu laiendada42; Philippose43 keelitused
ei viinud roomlasi kunagi temaga sõprussidemete
sõlmimisele enne, kui nad olid ta alla surunud; ka
Antiochose44 vägevus ei saanud sundida roomlasi
nõustuma sellega, et tal provintsis mingisugustki
mõjuvõimu oleks. Eks käitunud roomlased noil puhkudel
nii, nagu peavad seda tegema kõik targad valitsejad,
kellel ei tule pöörata tähelepanu üksnes tänase päeva
muredele, vaid aimata ette ka tulevasi ja püüda neid kogu
oma oskusega ennetada — eks saa ju eelseisvat ette nähes
seda kerge vaevaga ara hoida, jääd sa aga ootama selle
kättejõudmist, jääb abi hiljaks, sest haigus on muutunud
ravimatuks. Siin juhtub samuti nagu tiisikusegi puhul,
mille kohta arstid ütlevad, et haiguse alguses on seda
kerge ravida ja raske ära tunda, seevastu aja kuludes —
kui tõbe pole kohe alguses ara tuntud ega ravitud —
muutub see hõlpsasti äratuntavaks ja raskesti ravitavaks.
Samuti juhtub ka riigi [stato] asjades, sest kui
eemalolevat mõistetakse (seda pole antud teistele, kui
vaid arukatele) ja seal tekkivad raskused juba eemalt ära
tuntakse, siis vabanetakse neist kiiresti, kui aga
raskustele ei jõuta õigeaegselt jälile ja lastakse neil
seetõttu areneda nii kaugele, et igaüks nad ära tunneb,
siis pole nende vastu rohtu. Seepärast astusidki
roomlased eemalt tärkavaid raskusi ja ebameeldivusi
märgates alati samme nende kõrvaldamiseks, ega
lasknud neil kunagi sõja vältimise nimel kesta, kuna
mõistsid, et sõda ei eemaldu, vaid lükkub teiste kasuks
edasi; nii eelistasidki nad sõdida Philippose

30
ja Antiochosega Kreekas – et poleks vaja teha seda
nendega Itaalias; ja kuigi tollal võisid nad vältida mõlemat,
ei soovinud nad seda ometi. Roomlastele polnud kunagi
meele järele päevast päeva meie aja tarkade45 huulilt kostev
soovitus — tunda rõõmu aja heasoovlikkusest, vaid nad
eelistasid tugineda omaenda vahvusele ja taiplikkusele;
sest mis iganes ka juhtumas poleks, soodushetk
otsustamiseks ilmutab end alati asja alguses ja aja kulg
võib endaga kaasa tuua nii head kui halba, nii halba kui
head.
Tuleme aga tagasi Prantsusmaa juurde ja uurime, kas ta
eelöeldust midagi järgis või ei; ja ma ei kõnele siinkohal
Charlesist, vaid Louis'st46, kuna tema hoidis Itaalias
omandatut kauemini, mistõttu tema edusamme47
paremini näha võis; ja te näete allpool ise, kuivõrd
vastupidiselt talitas kuningas sellele, mida peaksid
tegema valitsejad võimu hoidmiseks keelelt, kommetelt
ja seadustelt erinevas provintsis.
Kuningas Louis kutsuti Itaaliasse veneetslaste
auahnuse tõttu, kes lootsid prantslaste tulekuga saada
endale pooli Lombardia valdusi. Ma ei taha sugugi hukka
mõista seda kuninga {otsust}48, sest kui ta tahtis hakata
kinnitama kanda Itaalias ja kui tal polnud provintsis sõpru
— enamgi veel, Charles'i sammude tõttu olid kuninga ees
kõik väravad lukus —, siis oli ta sunnitud sõlmima liite,
milleks vaid avanes võimalus; ja küllap toonuks kuninga
plaan talle edu, kui ta poleks kordagi komistanud oma
teistes sepitsustes.
Lombardia omandamisega taastas Louis niisiis kohe
reputatsiooni, millest Charles ta ilma oli jätnud: Genova
alistus, firenzelastest said kuninga sõbrad, Mantova
markii, Ferrara hertsog, Bentivogli, Forli emand;
Faenza, Pesaro, Rimino,

31
Camerino ja Piombino sinjoorid;49 Lucca, Pisa ja Siena
kodanikud - kõik nad esitlesid end kuningale, et saada
tema sõbraks. Ja siis võisid veneetslased hinnata oma
otsuse järelemõtlematust: kahe maatüki omandamise eest
Lombardias olid nad teinud kuninga {ühe}50 kolmandiku
Itaalia isandaks.
Mõelge nüüd sellele, kuivõrd lihtsalt saanuks kuningas
Itaalias oma reputatsiooni hoida, kui ta oleks pidanud
kinni eelkirjeldatud reeglitest ning pakkunud turvalisust ja
kaitset kõikidele oma sõpradele ja poolehoidjatele, kes —
kuna neid oli arvukalt ning nad olid nõrgad ja hirmul,
kes Kiriku, kes veneetslaste ees – olid alad sunnitud
hoidma kuninga poole; nende kaasabil saanuks kuningas
kindlustada end hõlpsalt nende vastu, kes olid jäänud
tugevaks ja mõjukaks. Louis ent polnud veel Milanoski,
kui ta juba vastupidi toimis, abistades paavst Aleksandrit,
et too saaks vallutada Romagna. Kuningas ei hoomanud,
et nõrgestab selle sammuga ennast, jättes end ilma
sõpradest ja neist, kes olid usaldanud end tema hoolde,
ning tugevdab Kirikut, lisades selle niigi kõrgele
autoriteedile vaimuelu vallas nii palju ilmalikku
mõjuvõimu. Korra juba eksinud, oli kuningas sunnitud
samas vaimus jätkama; nii et Aleksandri võimuahnuse
talitsemiseks ja selleks, et temast ei saaks Toscana
isandat, oli kuningas sunnitud tulema Itaaliasse.51
Louis'le polnud küllalt sellest, et ta oli muutnud
Kiriku vägevaks ning kaotanud sõbrad, kui ta himust
Napoli kuningriigi järele jagas seda Hispaania
kuningaga52; sellal, kui ta oli Itaalia asjade peamine
otsustaja, kutsus ta siia endale partneri, et provintsi
auahnetel ja temaga rahulolematutel oleks, kuhu
pöörduda; ja kui ta võis jätta Napoli kuningriiki
kuningaks

32
oma maksualuse53, eemaldas ta tolle troonilt, et panna
asemele see, kelle võimuses oli teda ennast maalt välja
ajada. Omandamissoov54 on tõesti väga loomulik ja
tavaline asi; ning kui inimesed teevad seda, mida nad
suudavad, siis on ikka nii, et neid kiidetakse ja ülistatakse
ega mõisteta hukka; hukkamõistu ja eksitusega on aga
tegemist siis, kui nad ei suuda ja tahavad ikka oma,
ükskõik mil viisil. Seega, kui Prantsusmaa suutnuks
Napolit rünnata omal jõul, tulnuks tal seda teha; kui tal
jõudu nappis, poleks ta tohtinud kuningriiki jagada. Ja kui
Lombardia jagamine veneetslastega on vabandatav, kuna
tänu sellele sai Prantsusmaa kinnitada kanda Itaalias, siis
Napoli kuningriigi jagamine väärib hukkamõistu, kuna
see polnud vabandatav sellise tarvidusega.
Niisiis tegi Louis nimetatud viis eksimust: kõrvaldas
nõrgemad võimumehed, tugevdas Itaalias selle
mõjuvõimu, kes oli niigi tugev33, kutsus sinna väga tugeva
võõramaalase, ei asunud sinna elama, ei rajanud sinna
kolooniaid. Kuninga eluajal poleks nimetatud eksimused
saanud teda veel kahjustada, kui ta poleks veneetslaste
võimult eemaldamisega56 lisanud neile kuuendat, sest
juhul, kui ta poleks tugevdanud Kirikut ega kutsunud
Itaaliasse Hispaaniat, olnuks mõistlikum ja vajalikum
veneetslasi nõrgestada; oli ta aga nimetatud sammud juba
astunud, siis poleks ta mingil juhul tohtinud nõustuda
nende purustamisega, sest tugevaks jäänuna oleksid
veneetslased alati hoidnud teisi eemal sõjakäigust
Lombardiasse, niihästi sellepärast, et nad poleks teisi
sinna lubanud ise nende isandaiks saamata, kui
sellepärast, et teised poleks tahtnud võtta Prantsusmaalt
Lombardial, et anda see veneetslastele; mõlema
ärritamiseks poleks teistel jätkunud julgust. Ja kui

33
keegi ütleks, et Louis loovutas Aleksandrile Romagna ja
Hispaaniale kuningriigi selleks, et vältida sõda, siis
temale vastaksin ma eeltoodud põhjendustele osutades,
et korratusel ei tohi eales lasta sõja vältimise nimel
kesta, sest sõjast sa ei pääse, see vaid lükkub sinu
kahjuks edasi. Ja kui mõni teine viitaks lubadusele
{millega kuningas oli sidunud end paavstiga}57 —
korraldada Romagna sõjakäik abielulahutuse ja Roueni
kardinali mütsi eest58 –, siis temale vastan allpool sellega,
mida räägin valitsejate aususest ja sellest, kuidas tuleks
seda järgida.
Niisiis kaotas kuningas Louis Lombardia sellepärast,
et ei täitnud ühtegi neist tingimustest, mida on täitnud
need, kes on vallutanud provintse ja on soovinud neid
hoida. Ja Prantsusmaa kaotuses pole midagi imelikku,
vaid see on igati tavaline ja ootuspärane. Kõnelesin neist
asjust Nantes'is Roueni kardinaliga parajasti siis, kui
Valentino (nii kutsuti rahvasuus Cesare Borgiat, paavst
Aleksandri poega) oli vallutamas Romagnat; kuna
Roueni kardinal ütles mulle, et itaallased pole sõjaalal
asjatundjad, siis ütlesin talle vastuseks, et prantslased
pole kuigi vilunud riigiasjus, sest kui nad tunneksid asja,
siis poleks nad lasknud tõusta Kirikul nii tähtsaks.
Kogemus näitab, et Prantsusmaa on kutsunud esile
Kiriku ja Hispaania vägevuse Itaalias ja nemad
omakorda on põhjustanud Prantsusmaa languse. Sellest
tuleneb üldine seaduspärasus, mis harva ekslikuks osutub
— kui üldse: hukkub see, kes aitab kellelgi teisel
tugevneda, sest säärane võimsus on kutsutud abistaja
poolt esile tema osavuse või jõu abil, ja nii esimene kui
teine neist kahest äratab tugevaks saanus kahtlusi.

34
IV PEATÜKK

35
36
 Mil moel õnnestus Aleksandri järeltulijail pärast
tema surma säilitada võim Dareiose kuningriigi üle,
mille Aleksander oli vallutanud59

Vastsaavutatud võimu hoidmisel esile kerkivatele

raskustele mõeldes võiks ehk nii mõnelegi tunduda
kummalisena, millest küll tulenes, et Aleksander Suur sai
mõne aastaga Aasia isandaks ja vaevalt oli ta maa oma
valdusse võtnud, kui ta juba suri – neil asjaoludel
tundunuks kogu maa ülestõus põhjendatuna; vaatamata
sellele säilitasid Aleksandri järglased oma eelkäija poolt
vallutatu ja neil polnud selle hoidmisel muid raskusi kui
need, mis kerkisid esile nende endi keskelt, nende endi
auahnusest60.
Ütlen vastuseks, et teadaolevalt on valitseja võimu all
olevaid maid valitsetud kahel erineval viisil: kas ühe
valitseja poolt, kusjuures kõik ülejäänud on tema teenrid,
kes aitavad isanda armust ja loal tal ministritena
kuningriiki valitseda, või siis valitseja ja parunite poolt,
kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid
tänu suguvõsa kõrgele eale. Noil parunitel on omad
valdused ja alamad, kes tunnustavad neid oma isandatena
ja tunnevad nende vastu loomupärast poolehoidu.
Valitseja autoriteet on tugevam nois maades, mida
valitsetakse tema ja tema teenrite poolt, sest kogu tema
provintsis pole kedagi, keda pidada temast ülemaks; ja
kui seal kuuletutaksegi kellelegi teisele, siis kuuletutakse
tollele kui ministrile või ametnikule ega tunta tema vastu
erilist {armastust}61.
Meie päevil on kirjeldatud kaht valitsemisviisi
{erinevust}62, näiteks Türklase63 ja Prantsuse kuninga
valitsemist. Kogu Türklase monarhia on valitsetud ühe
sinjoore poolt; teised

37
on tema teenrid; jagades kuningriigi sandžakkideks,
määrab Türklane neisse ametisse erinevaid haldureid,
keda ta vahetab ja paigutab ümber oma suva järgi.
Prantsuse kuningas ent on ametis ümbritsetuna suurest
hulgast oma alamate poolt tunnustatud ja armastatud
põlist päritolu sinjooridest, kellel on omad eesõigused,
mida kuningas ennast ohtu seadmata tühistada ei saa.
Kummagi seisundi üle järele mõelnu leiab niisiis, et
Türklase riiki on raske vallutada, kuid võidetuna väga
lihtne hoida. (Nõndasamuti leiate vastupidiselt, et
Prantsusmaad on mõneski suhtes märksa lihtsam
vallutada, aga väga raske hoida.}64 Türklase kuningriigi
vallutamise võimalus on raskendatud sellepärast, et
vallutaja ei saa olla kutsutud sinna kuningriigi valitsejate
poolt ega saa ka loota, et Türklase lähikondsete ülestõus
võiks tema ettevõtmist kergendada; see on tingitud
eelkirjeldatud põhjustest: kuna kõik nad on oma isanda
alandlikud teenrid ja temast sõltuvad, siis on neid raskem
eksiteele juhtida; ja isegi kui see õnnestuks, oleks neist
vähe kasu loota, sest eespool osutatud põhjustel ei
suudaks nad leida järgijaid kodanike seast. Seepärast
tuleb Türklase ründajal arvestada sellega, et ta leiab
vastase eest täiesti ühtse ja üksmeelsena, ja tal tuleb loota
rohkem omaenese jõule kui teiste lahkhelidele; kui aga
Türklane on võidetud ja tema sõjavägi lahinguväljal
pöördumatult puruks löödud, siis jääb sissetungija
ainsaks mureks valitseja suguvõsa; kui ka see on
kõrvaldatud, ei jää enam kedagi, keda tarvitseks karta,
sest ülejäänuil puudub kodanike usaldus; ja nii nagu
võitja ei saanud enne võitu oma tulevaste alamate peale
loota, nii ei pea ta pärast võitu neid kartma.

38
 Vastupidiselt juhtub kuningriikides, mida valitsetakse
nii nagu Prantsusmaad; mõnd kuningriigi parunit enda
poole võites saad sa sinna hõlpsasti siseneda - eks leidu
rahulolematute ja uutmishimuliste hulgas sääraseid alati.
Eelnimetatud põhjustel võivad nad avada sulle tee riiki ja
kergendada su võitu; seda hiljem säilitada soovides põrkud
sa lõpututele raskustele, mida su teele veeretavad nii need,
kes sind abistasid, kui need, keda sa maha surusid. Sulle ei
piisa ka valitseja suguvõsa kõrvaldamisest, sest maale
jäävad alles eelnimetatud härrased, kes saavad uute
muudatuste eestvedajaiks; ja et sul ei õnnestu neile meele
järele olla ega neid kõrvaldada, jääd sa võimust esimesel
ebasoodsal hetkel ilma.
Kui te nüüd mõtlete Dareiose valitsemise
iseärasustele, leiate selle sarnanevat Türklase omaga;
sestap tuligi Aleksandril esmalt kogu Dareiose
valitsemiskorraldus segi paisata ja võtta talt
lahinguväli65; ning alles seejärel, pärast võitu ja Dareiose
surma, jäi valdus eelnimetatud põhjustel kindlalt
Aleksandri võimu alla. Säilitanuksid tema järeltulijad
üksmeele, võinuksid nad nautida {jõudeelu}66; ja kogu
maal ei kerkinud esile muid segadusi kui need, mis nad
ise esile kutsusid.
On aga võimatu pidada sedavõrd muretult oma
valduses riike, kus valitsemine on korraldatud nagu
Prantsusmaa kuningriigis. Just sellest said alguse
Hispaania, Prantsusmaa ja Kreeka sagedased ülestõusud
roomlaste vastu67 — tingituna ainuvõimude paljususest
nois maades68: seni, kuni mälestus neist kestis, olid
roomlased ikka oma omandi suhtes ebakindlad;
keisririigi vägevuse ja kestvusega ent kustus mälestus ja
roomlased muutusid vallutatud maade kindlateks
peremeesteks. Hiljem, omavahel võideldes, suutis
igaüks neist isegi kaasata osa neist

39
provintsidest, sõltuvalt autoriteedist, mis nad seal olid
omandanud; ja et provintside põlisisandate suguvõsad
olid kõrvaldatud, siis ei tunnustanud nad endi üle teisi
kui roomlasi.
Kõiki neid asju arvesse võttes ei tohiks kelleski
äratada imestust kergus, millega hoidis Aasia valdust
Aleksander, ja raskused, millega puutusid omandatu
säilitamisel kokku teised, näiteks Pyrrhos69 ja veel
paljudki, mis ei ole olnud tingitud võitja suuremast või
vähemast tublidusest, vaid aluse erinevusest70.

40
V PEATÜKK

41
42
 Kuidas valitseda linnu või riike, mis elasid enne
vallutust oma seaduste järgi71

Kui omandatavad valdused on harjunud elama oma

seaduste järgi ja vabana, nagu öeldud, siis on neid hoida
soovival vallutajal oma soovi täideviimiseks kolm
võimalust: esiteks — teha nad maatasa; teiseks — asuda
sinna isiklikult elama; kolmandaks – lasta neil edasi elada
oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada
kohapeal väheste valitsus72, mis hoolitseks, et vallutatud
maa jääks sinu vastu sõbralikuks. Eks mõista ju see
valitsus maa vallutanud valitseja poolt ametisse panduna,
et tal pole võimalik jääda püsima ilma tema sõpruse ja
võimsuseta ning tal tuleb teha kõik, et need säiliksid. Kui
tahetakse vabana elama harjunud linna säilitada, siis
lihtsamini kui ükskõik mil muul viisil saab seda teha
hoides linna tema enda kodanike kaasabil.73
Eeskujuks on siin spartalased ja roomlased.
Spartalased kehtestasid Ateenas ja Teebas linnade
valitsemiseks väheste valitsuse74, kuid ometi jäid nad
linnadest {taas}75 ilma. Roomlased seevastu tegid Capua,
Kartaago ja Numantia hoidmiseks linnad maatasa76 ega
kaotanud neid; kui nad üritasid hoida Kreekat peaaegu
samal viisil, nagu olid seda teinud spartalased — jättes
provintsile alles vabaduse ja vanad seadused —, tabas
neid ebaõnn; ja nii olid nad provintsi hoidmiseks
sunnitud purustama seal mitmeid linnu77. Sest ega
tegelikult olegi vabana elama harjunud linna enda käes
pidamiseks teist nii kindlat vahendit kui purustamine.
Sellise linna patrooniks saanu, kes linna ei purusta, peab
arvestama sellega, et linnaelanikud ta enda puruks
löövad, sest ülestõusu puhkedes on neile

43
alati kindlaks toeks ja varjupaigaks kaotatud vabaduse
paiste ja linna vana korraldus; need ei vaju iial
unustusehõlma, ei näri neid ajahammas, ei kustuta neid
heateod. Ning mida iganes ka teha või kui ettenägelik ka
olla — kui just ei lahutata ega hajutata linna elanikke78
—, kaotatud vabaduse paiste ja endisaegne korraldus ei
lähe neil meelest ning esimesel võimalusel pöörduvad
nad aegaviitmatult nende juurde tagasi; nagu tegi seda
Pisa {sada aastat}79 pärast seda, kui ta oli firenzelaste
poolt orjusse pandud80.
Kui aga linnad või provintsid on harjunud elama
valitseja võimu all ja viimase suguvõsa on kõrvaldatud,
siis on nad ühest küljest harjunud kuuletuma, teisest
küljest pole neil vana valitsejat, endi seast kellegi
valimiseks nad ühist keelt ei leia, vabana elada nad ei
oska — sedasi jäävad nad relvade haaramisega hiljaks
ning valitseja saab nad hõlpsasti enda poole võita ja end
nende eest kindlustada. Vabariikides ent on elu ärksam,
vihkamine suurem, kättemaksuiha tugevam; vabariigid ei
lase ega saagi lasta uinuda mälestusel muistsest
vabadusest, nii et kõige kindlam viis on nad kas
purustada või ise sinna elama asuda.

44
VI PEATÜKK

45
46
 Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud
vastsest ainuvõimust81

Ärgu keegi imestagu, kui ilmestan oma järgnevat juttu

läbini vastsest ainuvõimust [principato], valitsejast ja
tema riigist [stato] väga kõrgekuulsuslike eeskujudega,
sest eks sammu ju inimesed pea alad mööda tallatud radu
ja aima oma tegemistes järele teisi, suutmata ometi
sissetallatud teist kõrvalekaldumatult kinni pidada või
saavutada jäljendatavate tublidust — seetõttu tuleb arukal
inimesel alati astuda suurmeeste sillutatud radadele ja
valida jäljendatavaiks välja need, kes on osutunud väga
väljapaistvaks, et kui ka jäljendaja enda tublidus ei küüni
eeskuju kõrguseni, võiks ta selle suurusest ometi mingit
helkigi välja paista lasta; tuleb toimida nagu need nutikad
ammumehed, kes, mõistes sihtmärgi liialt kaugel asuvat
ning teades vahemaad, kuhumaani nende vibu ramm
küünib, seavad sihiku märgist märksa kõrgemale — {küll
mitte selleks, et nool nii kõrgele lendaks}62, vaid lootuses
ülespoole sihtides eesmärki tabada.
Ütlen niisiis, et läbini vastse võimu puhul, kus ka
valitseja on uus, satutakse võimu säilitamisel
suurematele või väiksematele raskustele, olenevalt
sellest, kas võimu saavutanu on suurema või väiksema
võimekusega. Ja et selline sündmus nagu lihtkodanikust
valitsejaks saamine eeldab kas võimekust [virtú] või
õnne [fortuna], siis tundub, et esimene või teine neist
kahest võib raskusi suuresti leevendada; ometi on
kindlamini püsima jäänud see valitseja, kes on tuginenud
vähem saatusele [fortuna]. Olukorda lihtsustab ka see, et
valitseja on muude valduste puudumisel sunnitud
isiklikult kohapeale elama asuma.

47
 Tulles aga jutuga nende juurde, kes on saanud
valitsejaks tänu omaenese võimekusele ja mitte
õnnelikule juhusele, ütlen, et kõige väljapaistvamad on
Mooses, Kyros, Romulus, Theseus83 ning teised
nendesarnased. Ja kuigi Moosesest ei tarvitseks siinkohal
kõnelda — oli ta ju pelgalt {Jumala korralduste}84
täideviija —, tuleb teda siiski imetleda juba ükspäinis
selle armulikkuse pärast, mis tegi temast väärilise
Jumalaga suhtlema.83 Aga mõelge ka Kyrosele ja kõigile
teistele, kes on tõusnud kuningaks või rajanud
kuningriike – te leiate, et kõik nad väärivad imetlust; ja
lähemal vaatlemisel ei näi nende üksikud ettevõtmised ja
korraldused alla jäävat Moosese omadele, {kellel oli}86
nii väljapaistev juhendaja. Nende elu ja tegevust
vaagides pole näha, et neil olnuks saatuselt muud kui
võimalus; see andis neile aine, et nad saaksid valada selle
vormi, mis tundus neile sobilik; ja ilma säärase
võimaluseta oleks nende vaimuvahvus hääbunud ning
ilma sellise vahvuseta oleks võimalus tühja läinud.
Niisiis pidi Mooses leidma Egiptusest eest orjastatud
ja egiptlaste poolt rõhutud Iisraeli rahva — et nood
olnuksid orjapõlvest vabanemise nimel valmis talle
järgnema. Romulusele pidi Alba liiga ahtaks jääma ja
sündimisel pidi ta sealt välja heidetama — et temas
saanuks tärgata soov tõusta Rooma kuningaks ja isamaa
rajajaks. Kyros omakorda pidi sattuma Meedia
ülemvõimuga rahulolematutele pärslastele ning pikast
rahupõlvest ärahellitatud ja nõrgenenud meedialastele.
Theseus poleks saanud välja näidata oma tublidust, kui ta
poleks kohanud ateenlasi laialipillutatutena. Järelikult
tegid nimetatud võimalused need inimesed õnnelikuks ja
nende endi erakordne tublidus tingis selle, et nimetatud
võimalused osutusid

48
äratuntuks; misläbi nende isamaa õilistus ja muutus väga
õnnelikuks.
Need, kes saavad valitsejaks mööda tubliduse radu,
sarnaselt eelnimetatuile, saavutavad võimu raskustega,
kuid hoiavad seda vaevata; ning raskused, mis neil
võimu saavutamisel ületada tuleb, tulenevad osalt uutest
seadustest ja eeskirjadest, mis nad oma võimule
alusmüüri rajamiseks ja julgeoleku kindlustamiseks on
sunnitud kehtestama. Ja tuleb arvestada sellega, et pole
olemas asja, mis oleks keerulisem korraldada,
õnnestumise suhtes ebakindlam ning millega oleks
ohtlikum tegelda, kui hakata eestvedajaks uute seaduste
ja korralduste kehtestamisel — eks seisa ju uuendajale
vastu kõik need, kes said kasu vanast korrast, ning teda
kaitsevad loiult kõik need, kes saaksid kasu uuest. Osalt
on see ükskõiksus tingitud kartusest vastase ees, kelle
{poolel}87on seadused, osalt inimeste usaldamatusest:
nimelt ei usu nad {ühtegi uut asja}88 tõeliselt enne, kui
pole kogenud selle alusel midagi kindlat ja
usaldusväärset; seetõttu juhtubki nii, et iga kord kui
uuenduste vaenlastel on võimalus rünnata, teevad nad
seda mässulise kirglikkusega ja nood teised kaitsevad
loiult, nii et viimatinimetatutega koos olles satutakse
ohtu.
Olukorra põhjalikumaks tundmaõppimiseks tuleb
niisiis uurida, kas uuenduste läbiviijad on iseseisvad või
sõltuvad teistest; see tähendab — kas nad peavad oma
plaanide elluviimiseks kedagi paluma või suudavad nad
panna end maksma jõuga. Esimesel juhul käib nende
käsi alad kehvasti ja nad ei vii ühtegi asja lõpule; kui
nad aga sõltuvad iseendast ja suudavad sundida, siis
satuvad nad harva ohtu. Eelöeldust tuleneb, et kõik
relvastatud prohvetid on olnud võidukad ja relvitud

49
hukkunud, sest tuleb ju lisaks eelöeldule arvestada ka
sellega, et inimeste meel on muutlik: neid on kerge
milleski veenda, kuid raske selles veendumuses hoida. Ja
seepärast tuleb asjalood korraldada selliselt, et kui
inimesed enam ei usu, saaks panna neid uskuma jõuga.
Kui Mooses, Kyros, Theseus ja Romulus oleksid olnud
relvitud, poleks nende poolt korraldatut järgitud kaua;
nagu juhtus meie päevilyra Girolamo Savonarolaga89, kes
hukkus oma uute korralduste läbi niipea, kui hulgad
lakkasid neisse uskumast; ja tal puudusid vahendid nii
selleks, et hoida kindlana neid, kes olid uskunud kui ka
selleks, et panna uskuma neid, kes olid lakanud uskumast.
Sestap puutuvadki temasarnased kavade teostamisel
kokku suurte raskustega ning kõik nende ohud on teel ja
nad peavad need omaenese tubliduse [virtú] abil ületama;
on nad aga ületanud ohud ja neist hakatakse lugu pidama
— olles kõrvaldanud need, kes neid nende omaduste pärast
olid kadestanud —, siis jäävad nad mõjuvõimsaiks ja
kindlustatuiks, austatuiks ja õnnelikeks.
Nõnda kõrgetele eeskujudele tahan ma lisada ühe
vähem tähtsa, mis on aga kahtlemata eeltoodutega
teatavas vastavuses ning jäägu see esindama kõiki
sellelaadseid: see on sürakuusalane Hieron90. Too mees
tõusis lihtkodanikust Sürakuusa valitsejaks; ja ka tema ei
saanud saatuselt tunda muud peale võimaluse: et
sürakuusalased olid rõhutud, siis valisid nad tema oma
väepealikuks, kust ametist ta siis teenis välja selle, et sai
nende valitsejaks. Ja tema tublidus oli nii suur, seda isegi
saatuse ebasoosingus, et kirjasõna ütles tema kohta:
{quod nihil illi deerat ad regnandum praeter regnum}91. See
mees loobus vanast sõjaväest ja korraldas uue, katkestas
vanad sõprussidemed ning

50
sõlmis uued; ja niipea, kui tal olid olemas sõbrad ja
omaenese sõdurid, võis ta rajada sellele alusele mis tahes
ehitise - nii et tema nägi suurt vaeva võimu saavutamisel ja
vähe selle säilitamisel.

51
52
VII PEATÜKK

53
54
 Võõra relva ja saatuse toel saavutatud vastsest
ainuvõimust92

Üksnes tänu õnnelikule juhusele lihtsurelikust

valitsejaks tõusnud saavad käskijaks väikse vaevaga,
kuid püsivad ametis suurte raskustega; ja neil pole ühtki
raskust teel võimule, sest nad jõuavad sinna otsekui
lennates; kõik nende raskused ent kerkivad esile siis, kui
nad on kohale määratud. Säherduste isandatega on
tegemist, kui kellegi hoolde on usaldatud lepinguga
mingi valdus, kas raha eest või andja armulikkusest -
nagu juhtus paljudega Joonia ja Hellespontose linnades
Kreekamaal, kus nad olid tehtud Dareiose93 poolt
valitsejaiks, et nad hoiaksid linnu tema julgeolekuks ja
auks; samuti olid tehtud ka need keisrid, kes tõusid
sõdureid ara ostes lihtsurelikest keisririigi etteotsa94.
Säherdused võimukandjad sõltuvad pelgalt
{lepinguga ameti nende hoolde usaldanu}93 suvast ja
saatusest, mis on juba iseenesest kaks väga muutlikku ja
ebakindlat tegurit; ning nad ei oska ega suuda seda
ametikohta hoida: ei oska, sest kui tegemist pole just
väljapaistvalt aruka ja võimeka inimesega, siis pole
mõistlik arvata, et kogu aeg lihtkodanikuna96 elanu
oskaks juhtida; ei suuda, sest neil puuduvad jõud, mis
võiksid olla neile sõbralikud ja ustavad. Pealegi ei saa
kurelt osaks langeval võimul ja eesõigustel [stato] - nagu
igal teiselgi kiirelt ilmale tuleval ja kasvaval looduse
asjal — olla juuri ega nidemeid; nii et juba esimene
vaenuhoog pühib need minema; seda muidugi siis —
nagu öeldud —, kui niiviisi äkitselt valitsejaiks saanuil
pole nii suurt tublidust, et nad oskaksid olla kohemaid
valmis säilitama seda, mis saatus neile sülle on pannud

55
ja rajaksid tagantjärele need alused, mis teised olid
rajanud enne valitsejaks saamist.
Mis puutub valitsejaks saamisesse tänu tublidusele
või saatusele, siis tahan lisada esimese ja teise
eelnimetatud võimaluse juurde kaks meil veel värskelt
meeles püsivat näidet: need on Francesco Sforza ja
Cesare Borgia. Francesco sai lihtkodanikust Milano
hertsogiks sobilike vahendite ja väljapaistva tubliduse97
toel ning säilitas suure vaevaga saavutatut väikse
vaevaga. Pööbli poolt hertsog Valentinoks hüütud Cesare
Borgia98 seevastu saavutas võimu [stato] isa saatuse99 toel
ning läbi selle ta ka kaotas võimu, vaatamata sellele, et
rakendas kõikmõeldavaid meetmeid ja tegi kõike seda,
mida peaksid tegema arukad ja võimekad inimesed
ajamaks juuri valdustes [stato], mis teiste relvade ja
saatuse poolt nende hoolde on usaldatud. Sest nagu
eespool öeldud, võiks see, kes ei raja aluseid võimule
enne, rajada need väljapaistvale tublidusele tuginedes
ka hiljem, ehkki siis kaasneksid sellega ebamugavused
arhitektile ja ohud rajatisele.
Kõiki hertsogi edusamme arvesse võttes näeme
niisiis, et ta rajas oma tulevasele võimsusele tõesti
suurepärased alused; ja ma ei pea neist arutlemist sugugi
üleliigseks, sest ma ei mõista pakkuda vastsele
valitsejale paremaid nõuandeid eeskujust, mida
pakkusid hertsogi ettevõtmised; ja kui tema poolt
korraldatust talle tulu ei tõusnud, siis polnud see sugugi
tema süü, vaid oli tingitud saatuse tavatust ja
äärmuslikust pahatahtlikkusest.
Aleksander VI-1 oli oma hertsogist poja
ülendamissoovi elluviimisel hulganisti olevaid ja
tulevasi raskusi100. Esiteks, ta ei näinud teed, mis
võimaldanuks tal teha pojast käskija

56
mõnele sellisele valdusele, mis poleks olnud Kiriku
valdus; ja {plaanitsedes võtta mõnd valdust
Kirikult}101, sai ta aru, et Milano hertsog ja
veneetslascd ei laseks sellel sündida – olid ju Faenza ja
Rimino juba veneetslaste eestkoste all102. Peale selle nägi
ta, et itaalia relvad, iseäranis need, mida ta saanuks
kasutada, olid nende käes, kes pidid paavsti vägevust
kartma ja seetõttu — et kõik itaalia relvad olid Orsinide,
Colonnade103 ja nende poolehoidjate käes — ei saanud ta
nende peale kindel olla. Et osagi neist kindlalt oma
võimu alla saada, oli niisiis tarvis külvata segadust
nende ridadesse ja nõrgestada {nende võimu}104. See
osutus paavstile kergeks, sest ta sattus veneetslastele, kes
— ajendatuna küll teistest põhjustest — kavatsesid
kutsuda Itaaliasse tagasi prantslasi; Aleksander mitte
üksnes et ei vaielnud veneetslaste plaanile vastu, vaid
koguni hõlbustas selle elluviimist kuningas Louis' vana
abielu lahutamisega.105
Kuningas sisenes niisiis Itaaliasse veneetslaste
toetusel ja Aleksandri nõusolekul; ning vaevalt oli ta
Milanos, kui juba paavsti käsutuses olid temalt saadud
sõjamehed Romagna-sõjakäiguks, mis lubati tal läbi
viia tänu kuninga reputatsioonile106. Kui hertsog pärast
Romagna alistamist ja Colonnade taltsutamist soovis
säilitada saavutatut ja minna veelgi kaugemale, jäid teda
kammitsema kaks asja: esiteks tema sõjamehed, kelle
usaldusväärsuses ta kahtles; teiseks Prantsusmaa
meelestatus — see tähendab, tema käsutada olnud Orsini
sõdurid võinuksid tast ara pöörduda ja mitte ainult et
takistada teda vallutuses, vaid võtta talt vallutatu, ja ka
kuningas võinuks toimida temaga samuti. Orsinide
kohta sai ta sellest kinnituse107, kui ta ründas pärast
Faenza alistamist Bolognat108 ja

57
nägi neid rünnakul tegutsemas loiult ja kõhklevalt; mis
puutub kuningasse, siis tema suhtumisest sai hertsog
aimu, kui ta ründas pärast Urbino hertsogkonna
vallutamist Toscanat, millisest ettevõtmisest kuningas ta
loobuma sundis,109 mispeale hertsog otsustas mitte enam
sõltuda teiste relvadest ja saatusest.
Esimese sammuna nõrgestas ta Orsini ja Colonna
parteisid Roomas võites enda poolele kõik nende
parteide ülikutest poolehoidjad: ta võttis nad oma
teenistusse, pakkus neile rikkalikku tasu ja osutas neile
seisusekohast lugupidamist juhtimises ja valitsemises110,
misläbi kogu nende hinges olev meeldumus kandus
juba mõne kuuga üle hertsogile ning kiindumus oma
parteisse kustus.
Seejärel jäi hertsog ootama sobivat hetke Orsini
{ninameeste}111 kõrvaldamiseks – Colonna suguvõsa
peamehed oli ta juba laiali ajanud; ning talle avanes
selleks hea võimalus, mille ta veelgi paremini ara kasutas;
sest kui Orsinid hilinenult taipasid, et hertsogi ja Kiriku
vägevus tähendab nende hukku, korraldasid nad Perugia
lähistel Magiones oma poolehoidjate kokkutuleku,112
Sellest said alguse Urbino ülestõus, rahutused Romagnas
ning lugematud ohud hertsogile – prantslaste abiga
ületas hertsog kõik need ohud.
Olukorras, kus hertsogi reputatsioon oli taastunud
ning usaldus nii Prantsusmaa kui teiste välisjõudude
vastu oli kadunud — et poleks tarvitust nendega
riskida113 pöördus hertsog vale ja pettuse rajale ning
mõistis sedavõrd osavalt oma tegelikke kavatsusi varjata,
et Orsinid ise taastasid sinjoore Paolo114 vahendusel
temaga sõbralikud suhted; isand Paolo puhul ei jätnud
hertsog kasutamata ühtegi võimalust tema

58
veenmiseks, kinkides talle raha, rõivaid ja ratsusid; nii et
Orsinide lihtsameelsus viis nad Senigalliasse hertsogi
kätesse.115 Nimetatud ninameeste kõrvaldamise ja nende
poolehoidjate muutmisega oma sõpradeks oli hertsog
niisiis rajanud üpris korraliku aluse oma võimsusele:
kuulus talle ju kogu Romagna koos Urbino
hertsogkonnaga, {ning, mis veelgi tähtsam, ilmnes, et
on}116 saavutanud Romagna sõpruse ja võitnud enda
poole kõik sealsed elanikud, kuna neile oli elujärje
paranemine meeldima hakanud.
Ja kuna see osa väärib äramärkimist ning teiste poolt
järeleaimamist, ei taha ma seda kõrvale jätta. Kui hertsog
oli vallutanud Romagna ja leidnud maa eest juhituna
võimetute sinjooride poolt, kes olid oma alamaid pigem
riisunud kui juhtinud ning andnud neile enam põhjust
lahkhelideks kui ühtsuseks — nii et kogu provints oli
röövimistest, tülidest ja igat muud sorti häbematustest
tulvil —, otsustas ta, et kui ta tahab maad rahustada ja
korrakaitsejõududele kuulekaks muuta, siis tuleb anda
provintsile hea valitsus. Seetõttu pani ta provintsi etteotsa
messer Remirro de Orco117, julma ja teoka inimese, ning
andis talle väga suured volitused. See mees taastas
provintsis lühikese ajaga rahu ja üksmeele, saavutades
seejuures väga väljapaistva reputatsiooni. Kuna hiljem
tärkas hertsogis kahtlus, et sedavõrd ülemäärane võim
võib muutuda vihatuks, siis otsustas ta, et see pole enam
sobilik ning korraldas provintsi südames tsiviilkohtu
väga väljapaistva eesistuja juhatusel, kus igal linnal oli
oma esindaja118. Ja kuna hertsog mõistis, et möödunud
karmused on kutsunud esile mõningast vaenu, siis — et
puhastada kodanike meeli ja võita nad täielikult enda poole
— tahtis ta näidata, et kui mõni julmus

59
leidiski aset, siis ei sündinud see temast, vaid ministri
karmist ja järsust iseloomust. Haaranud sellest
ettekäändest laskis ta mehe ühel hommikul kahes tükis
Cescna linnaväljakule puupaku ja verise noa kõrvale
välja panna.119 Vaatepildi julmus ühtaegu rahuldas ja
jahmatas kodanikke.
Tuleme aga tagasi sinna, kust eemaldusime: ütlen, et
hertsogil — kes leidis end olevat piisavalt tugeva ning
oleviku ohtude eest osaliselt kaitstuna: oli ta ju ennast
oma tahtmist mööda relvastanud ja saanud enamjaolt
jagu neist jõududest, kes naabritena võinuksid teda
kahjustada —, kui ta tahtis oma vallutusi jätkata, tuli
arvestada {Prantsuse kuningaga}120, kuna ta mõistis, et
hilinenult oma eksisammust teadlikuks saanud kuningas
teda enam ei toetaks. Seepärast hakkas hertsog vaatama
uute sõprussuhete järele ning püüdis prantslaste
sõjakäigul Napoli kuningriiki Gaetad piiravate
hispaanlaste vastu võita aega suhetes Prantsusmaaga.
Hertsog tahtis ennast nende eest kindlustada ja see oleks
tal ka üsna pea korda läinud, kui Aleksander oleks elama
jäänud.121
Need olid hertsogi hooled ja mured oleviku asjade
osas. Mis puutub aga tuleviku asjadesse, siis siin tuli tal
kõigepealt tunda muret sellest, et uus järglane Kiriku
etteotsa122 ei pruugi olla tema sõber ja võib püüda võtta
talt seda, mis Aleksander talle oli andnud. Selle eest
kavatses ta kindlustada end neljal viisil: esiteks,
kõrvaldades kõigi nende sinjooride suguvõsad, keda ta
paljaks oli röövinud - et võtta paavstilt ettekääne123;
teiseks, võites enda poole kõik Rooma ülikud, nagu
öeldud, et oleks võimalik nende abil paavsti lõa otsas
hoida; kolmandaks, muutes Kolleegiumi nii enda omaks
kui võimalik124; neljandaks, saavutades enne paavsti
surma sellise mõju-

60
võimu, mis võimaldaks tal seista omal jõul vastu
esimesele rünnakule.
Nimetatud neljast plaanist oli ta Aleksandri
surmapäevaks viinud ellu kolm; neljas oli täide minemas
– oli ta ju paljaksröövitud sinjooridest nottinud maha nii
palju, kui suutis tabada ja vaid üksikud olid pääsenud, ta
oli võitnud enda poole Rooma ülikud ning suurema osa
Kolleegiumist.
Mis puutub võimu laiendamisse, siis pidas ta plaani
saada Toscana isandaks, Perugia ja Piombino olid juba
tema võimu all ning Pisa oli ta võtnud oma eestkoste
alla.125 Ja niipea kui ta poleks enam pidanud arvestama
Prantsusmaaga (milleks polnudki enam tarvidust, sest
selleks ajaks olid hispaanlased prantslastelt Kuningriigi
juba ara võtnud, nii et mõlemad pooled olid sunnitud
ostma hertsogi sõprust126), rünnanuks ta Pisat. Pärast
seda alistunuksid kohe Lucca ja Siena – osalt firenzelaste
kiuste, osalt hirmust, ja firenzelased poleks saanud sinna
midagi parata.
Kui see oleks tal korda läinud, {kui tal oleks
õnnestunud viia oma plaanid ellu samal aastal, kui suri
Aleksander}127, oleks ta saavutanud sellise vägevuse ja
mõjuvõimu, et oleks iseseisvalt püsima jäänud ning
poleks enam sõltunud teiste saatusest ja jõust, vaid
omaenese võimsusest ja tublidusest. Aleksander aga suri
viis aastat pärast seda, kui hertsog oli mõõgamõõtmist
alustanud. Ta jättis oma raskelt haige poja kahe väga
tugeva vaenuväe pihtide vahele128, olukorda, kus võim
oli kinnistunud üksnes Romagna valduse üle ning
plaanid kõigi teiste suhtes olid alles õhus. Hertsogis oli
nii palju sõjakust ja sedavõrd võimekust, ta teadis nii
hästi, kuidas tuleb võita inimeste poolehoidu või kuidas
neist lahti saada, alused, mis ta

61
nii lühikese ajaga rajas, olid sedavõrd kindlad, et kui
teda poleks hillitsenud vaenlase väed või kui ta oleks
olnud terve, saanuks ta jagu mis tahes takistusest.
Ja tema rajatud alusmüüri korralikkus oli ilmne, sest
ootas ju Romagna teda rohkem kui kuu;129 ehkki ise
{vaevalt elus}130), tundis ta end Roomas turvaliselt; ja
kuigi Baglioni, Vitelli ja Orsini saabusid Rooma, ei
leidnud nad endile hertsogi vastu järgijaid; ka oli tema
võimuses korraldada, et paavstiks valitaks kui mitte just
see, keda tema tahtis, siis vähemasti mitte see, keda ta ei
tahtnud. Jäänuks ta ent Aleksandri surma ajal tervise
juurde, olnuks kõik talle lihtne. Julius II valimise päeval
ütles ta mulle, et olevat mõelnud sellele, mis võiks
juhtuda isa surma korral ning leidnud kõige vastu rohtu,
välja arvatud see, et ta polevat eales arvanud, et ta ka ise
isa surma ajal hinge vaagub.131
Võtnud niisiis kokku kõik eelkirjeldatud hertsogi
ettevõtmised ei oska mina talle midagi ette heita;
vastupidi, mulle tundub, et minu poolt kirjeldatut võib
pakkuda jäljendamiseks kõigile neile, kes on tõusnud
võimule [imperio] saatuse soosingul ja võõra relva toel.
Sest ei saanud ju hertsog oma väljapaistva vapruse ja
kõrge eesmärgi juures talitada teisiti; ning ainsana
töötasid ta plaanide vastu Aleksandri elupäevade lühidus
ja tema enda haigus. Seega ei saa leida selle mehe
ettevõtmistest värskemat eeskuju see, kes peab oma
vastses valitsejaametis vajalikuks: kindlustada end
vaenlaste eest, nõutada sõpru, võita jõu või pettuse abil,
panna kodanikke end armastama ja kartma ning sõdureid
endale järgnema ja endast lugu pidama, kõrvaldada neid,
kes sind võivad või peavad kahjustama, uuendada
värskes vaimus põliseid korraldusi,

62
olla karm ja heasüdamlik ning suuremeelne ja helde, teha
lõpp ebakindlale sõjaväele ja moodustada uus, säilitada
kuningate ja valitsejatega sidemeid selliselt, et noil tuleks
kas osutada sulle meeleldi teeneid või tunda aukartust
sinu ründamise ees. Hertsogile võib panna süüks
ükspäinis seda, et ta laskis teha paavstiks Juliuse, mis oli
tema jaoks vilets valik; sest, nagu juba nimetatud, kui ta
ei saanud teha kedagi paavstiks oma tahtmist mööda,
võis ta hoida ara, et paavstiks saaks keegi vastu tema
tahtmist; ja ta poleks mingil juhul tohtinud lasta saada
paavstiks neid kardinale, keda ta oli kahjustanud või kes
oleksid pidanud paavstiks saades teda kartma – teevad ju
inirnesed kahju kas hirmust või vaenust. Hertsogi poolt
kahjustatute hulka kuulusid teiste seas San Piero ad
Vincula, Colonna, San Giorgio ja Ascanio132; kõik
ülejäänud oleksid paavstiks saades pidanud hertsogit
kartma, välja arvatud Roano kardinal ja hispaanlased -
viimased {suguluse}133 ja kohus-tuste tõttu, esimene tänu
oma mõjuvõimule, sest tema oli seotud Prantsuse
kuningriigiga134. Seetõttu oleks hertsog kõige esimese
asjana pidanud tegema paavstiks hispaanlase ning seda
suutmata tulnuks tal nõustuda, et paavstiks tehakse
Roano, mitte San Piero ad Vincula. Ning eksib see, kes
usub, nagu paneksid värsked heateod kõrgelseisvaid
isikuid unustama vana ülekohut ja solvanguid.
Hertsog tegi niisiis paavsti valikuga vea ja see oli
tema lõpliku lüüasaamise põhjuseks.

63
64
VIII PEATÜKK

65
66
 Neist, kes on tõusnud võimule {kuritegelikul
teel}135

Et aga lihtkodanikust saadakse valitsejaks veel kahel

viisil, {millest kumbagi ei saa kirjutada täielikult saatuse
või tubliduse arvele,}136 ei tahaks ma neid juhte kõrvale
jätta, kuigi ühest võiks arutleda lähemalt seal, kus on
juttu vabariikidest.137
Need võimalused teostuvad, kui valitsejaametini
tõustakse mõnda kuritegelikku ja nurjatut teed pidi või
kui lihtne linnakodanik saab oma isamaa valitsejaks138
kaaslinlaste toetusel ja heakskiidul. Esimesest
võimalusest kõneldes ilmestan seda kahe eeskuju, ühe
muistse ja ühe kaasaegsega, peatumata mõnel muul viisil
seesuguse võimaluse headel ja halbadel külgedel, sest
minu arvates peaks esitatavast piisama igaühele, kes on
sunnitud seda jäljendama.
Sitsiillane Agathokles139 sai Sürakuusa kuningaks
mitte ainult et tavalisest, vaid hoopis madalast ja
vääritust seisusest inimesena. Vaasimeistrist sündinuna
järgis see mees oma {elu etappidel}140 ikka ja alati
kuritegelikku eluviisi; vaatamata sellele kaasas ta oma
kuritegusid sedavõrd väljapaistva keha ja vaimu
tublidusega, et tõusis sõjaväeteenistusele pühendunult
teenistusredelil Sürakuusa preetoriks141. Olles pandud
sellesse ametisse ning olles jõudnud otsusele {püüda}142
saada valitsejaks ning hoida vägivaldselt ja teiste
käenduseta seda, mis oli lepinguga tema hoolde usaldatud,
ning olles leidnud selle otsuse suhtes ühise keele
kartaagolase Amilcariga143, kes sõdis oma vägedega
Sitsiilias, kutsus Agathokles ühel hommikul kokku
Sürakuusa kodanikud ja senati, otsekui oleks tal tarvis
pidada nõu vabariiki puudutavates küsimustes, ning laskis
oma sõduritel kokkulepitud märguande peale tappa maha

67
kõik senaatorid ja rikkamad kodanikud; pärast nende
surma hõivas ta linna ning hoidis võimu selle üle ilma
ühegi tsiviilvaidluseta144. Ja ehkki ta sai kartaagolastelt
kaks korda lüüa ning piirati viimaks isegi sisse, ta mitte
ainult ei suutnud kaitsta oma linna, vaid ründas osaga oma
vägedest ka Aafrikat — teise osa vägedest oli ta jätnud
kaitsma piiratavat linna —, vabastas Sürakuusa lühikese
ajaga piiramisrõngast ning viis kartaagolased äärmisse
viletsusse, nii et nood olid sunnitud leppima toimunuga,
rahulduma Aafrika valdusega ja jätma Agathoklesele
Sitsiilia.
Selle mehe ettevõtmistele ja elukäigule mõelnu ei näe
niisiis midagi või kui, siis vähe, mida saatuse [fortuna]
arvele võiks kirjutada, {sest}145 nagu eespool nimetatud,
ei tõusnud tema valitsejaametini kellegi armust, vaid tänu
lugematuid raskusi ja ohte ületades väljateenitud
esiletõusule sõjaväeteenistuses ja astus saavutatu
säilitamiseks hiljemgi hulga julgeid ja riskantseid samme.
Siiski ei saa nimetada tubliduseks [virtú] kaaskodanike
tapmist, sõprade reetmist, elu ilma truuduse, halastuse ja
religioonita; sellised maneerid võivad aidata kaasa küll
võimu [imperio], mitte aga au ja ülevuse saavutamisele.
Sest kui mõelda Agathoklese võimekusele ohtudele
vastuminekul ja neist jagusaamisel, tema hingesuurusele
raskuste talumisel ja ületamisel, siis pole näha, miks peaks
teda hindama madalamalt mis tahes teisest väljapaistvast
väejuhist; siiski ei võimalda tema metsik julmus ja
ebainimlikkus käsikäes lugematute kuritegudega kiita ja
ülistada teda ühes reas teiste, tõeliselt väljapaistvate
inimestega. Seega ei saa tema puhul kirjutada saatuse või
tubliduse arvele seda, mis ta sai kätte nii ühe kui teiseta.

68
 Meie päevil, Aleksander VI valitsusajal, anti
fermolane Oliverotto146 – aastaid enne, lapsena, oli ta
jäänud isata147 ja emapoolne onu, keda kutsuti Giovanni
Foglianiks, kasvatas ta üles – juba varases nooruses
teenima sõjaväkke, Paulo Vitelli148 käe alla, et ta temalt
õpetust saanuna tõuseks mõne kõrge sõjaväelise
aukraadini. Hiljem, pärast Paulo surma jätkas Oliverotto
teenimist tema venna, Vitellozzo käe all; ja et Oliverotto
oli arukas, kange kehalt ja vaimult, sai temast õige pea
{Vitellozzo vägede esimene mees}149. Et aga teenimine
koos teistega tundus talle orjalikuna, siis otsustas ta
vallutada Fermo – mõne isamaa orjust vabadusest
kallimaks pidanud fermolase kaasabil ja vitellozzolaste
toetusel; ning ta kirjutas Giovanni Foglianile, kuidas ta
tahab pärast aastatepikkust kodust eemalolekut näha teda
ja oma linna ning selgitada ühtlasi mõnest kandist oma
pärandusasju; ja et ta olevat näinud vaeva üksnes austuse
ja lugupidamise saavutamise nimel, siis — et kaaslinla-
sed näeksid, et ta pole raisanud aega asjatult— tahtvat ta
saabuda auväärselt, saadetuna sajast ratsudel sõbrast ja
teenrist; ja ta palus onul soostuda korraldama nii, et
fermolased ta lugupidavalt vastu võtaksid – see ei
tekitaks lugupidamist mitte üksnes Giovanni, vaid ka
tema enda, onu kasvandiku vastu.
Sestap ei jätnud Giovanni õepoja suhtes tähelepanuta
ühtki sobilikku viisakusavaldust ning korraldas talle
fermolaste poolse auväärse vastuvõtu ja majutas ta oma
majadesse, kus Oliverotto mõne päeva möödudes –
olles tegelenud vargsi tulevaseks kuritööks vajaliku
ettevalmistamisega – korraldas suurepärase banketi,
kuhu kutsus Giovanni Fogliani ja kõik tähtsamad
fermolased. Kui roogade ja kõigi teiste
meelelahutustega, mis taolistel bankettidel kombeks,
oldi ühele poole

69
saadud, pööras Oliverotto jutu ettekavatsetult teatud
tõsistele teemadele, hakates kõnelema paavst Aleksandri ja
tema poja Cesare suurusest ja nende ettevõtmistest.
Vaevalt said Giovanni ja teised tema arutluste peale
vastama hakata, kui Oliverotto äkitselt püsti hüppas,
öeldes tegu olevat asjadega, millest on sobilikum
vestelda kõrvalisemas paigas, ja eemaldus ühte ruumi,
kuhu Giovanni koos kõigi teiste linnakodanikega talle
järgnes. Neile polnud veel jõutud istetki pakkuda, kui juba
ruumi salasoppidest ilmusid sõdurid, kes tapsid maha
Giovanni ja kõik teised.
Pärast mõrtsukatööd hüppas Oliverotto sadulasse,
ratsutas läbi linna ja piiras sisse lossis asetseva kõrgema
linnavalitsuse; nii et nood olid hirmuga sunnitud kuuletuma
Oliverottole ja kehtestama valitsuse, mille juhiks
Oüverotto end kuulutas. Ja kui olid tapetud kõik need, kes
võinuksid rahulolematusest teda kahjustada, tugevdas
Oliverotto end uute tsiviil- ja militaarkorraldustega150; nii
et selle ühe aasta jooksul, mis ta valitsejaametit hoidis, ta
mitte ainult et tundis end turvaliselt Fermos, vaid muutus
hirmuäratavaks ka kõigile oma naabritele. Ja tema
ootamatu allutamine osutunuks tüsilikuks, nagu
Agathoklesegi vallutamine, kui ta poleks lasknud end
ninapidi vedada Cesare Borgial, kui too vangistas
Senigallias Orsini ja Vitelli, nagu eespool juttu oli; samas
langes vangi ka Oliverotto — aasta pärast isatapu
sooritamist — ning ta kägistati koos Vitellozzoga, kes oli
olnud talle tema oskuste [virtú] ja kuritegude õpetajaks.
Mõned võiksid hämmastuda, millest oli tingitud, et
Agathokles ja veel mõned temasarnased said pärast
arvutuid reetmisi ja julmusi elada pikka aega muretult ja
ohutult oma

70
isamaal ning kaitsta end välisvaenlaste eest ja nende
kaaskodanikud ei sepitsenud eales nende vastu
vandenõu, samas kui paljud teised pole suutnud säilitada
julmuse abil võimu isegi rahuajal, saati siis veel
ebakindlal sõjaajal. Usun põhjust peituvat selles, kas
julmusi kasutatakse hästi või halvasti.151 Hästi
rakendatuiks võib nimetada neid (kui on lubatud
nimetada halba heaks), mida vajadusest ennast
kindlustada sooritatakse {ühekorraga}152 ja mille juurde ei
jääda hiljem püsima, vaid muudetakse need alamatele
võimalikult kasulikuks; halvasti kasutatud on need, mis
harvast hakatusest hoolimata aja jooksul ennemini
sagenevad kui vaibuvad. Need, kes käivad esimest teed,
saavad oma seisundit Jumala ja inimeste abiga teatud
määral parandada, nagu tegi seda Agathokles; noil
teistel on võimatu püsima jääda.
Siinkohal tuleb märkida, et mingi valduse hõivamisel
peab selle vallutaja {võtma arvesse}l53 {kõik need
kahjuteod, mille sooritamiseks tal on tarvidus ja kõik
need korralt ka täide viima - et ei tuleks alalõpmata
nende juurde tagasi pöörduda ja et oleks võimalik}l54
neid uuesti alustamata inimesi ümber veenda ning võita
nad heategudega enda poole. See, kes talitab teisiti —
arguse või halva nõuande tõttu —, on ikka ja alati
sunnitud hoidma käes mõõka ega saa eladeski oma
alamate peale kindel olla, sest üha uute ja katkematutc
kahjustuste tõttu ei suuda nood end tema eest kaitsta.
Sestap tuleb kõik kahjuteod sooritada üheskoos, et nad
vähem maitstuna vähem kahjustaksid; heategusid ent
tuleb sooritada piskuhaaval, et neist paremini maiku
saadaks.
Esmajoones tuleb valitsejal elada oma alamatega
selliselt, et ükski sündmus, hea või halb, ei paneks teda
muutma oma

71
käitumist, sest kui vaenuline aeg toob endaga kaasa
möödapääsmatu olukorra, siis pole sul enam aega halvaks;
ja sellest heast, mis sa teed, pole sulle kasu, sest seda
peetakse sunnituks ega tõuse sellest sulle mingisugustki
tunnustust.

72
IX PEATÜKK

73
74
 Tsiviilvõimust155

Tulles aga teise osa juurde156 – kui tavaline

linnakodanik saab isamaa valitsejaks mitte kuritöö või
mõne muu lubamatu vägivallateo kaasabil, vaid teiste
kaaskodanike soosingul {seda võib nimetada
tsiviilvõimuks ja selle saavutamiseks ei lähe tarvis
ainuüksi tublidust või õnne, vaid pigem õnnelikku
kavalust}157 — ütlen, et sel juhul tõustakse valitsejaks kas
kodanike või nobiilide toetusel. Eks ole ju need kaks
erinevat meeltelaadi esindatud igas linnas, tulenevalt
sellest, et kodanikud ei taha olla ülikute juhtimise või
rõhumise all ning nobiilid tahavad juhtida ja rõhuda
kodanikke; nimetatud kahest erinevast isust158 sünnib
linnades üks kolmest tulemusest: ainuvõim, vabadus või
anarhia.159
Ainuvõim on kutsutud esile kas kodanike või
nobiilide poolt — olenevalt sellest, kummal pooltest on
selleks võimalus; sest et nobiilid – nähes, et nad ei suuda
seista vastu kodanikele — hakkavad kasvatama endi
hulgast ühe reputatsiooni ning teevad ta valitsejaks, et
oleks võimalik tema varjus oma isusid160 rahuldada.
Kodanikud omakorda – nähes, et nad ei suuda seista vastu
nobiilidele — hakkavad suurendama endi seast ühe
reputatsiooni ning teevad temast valitseja, et olla tema
autoriteedi toetusel kaitstud.
Nobiilide toetusel võimuni tõusnul on raskem püsima
jääda, kui kodanike abiga valitsejaks saanul, sest tema on
valitsejaks nende paljude keskel, kes peavad end temaga
võrdseks ja keda ta ei saa seetõttu oma tahtmist mööda
juhtida ega kasutada. Seevastu rahva toetusel
valitsejaametini tõusnu on võimul üksinda ja tema ümber
pole kedagi või peaaegu kedagi,

75
kes poleks valmis talle kuuletuma. Pealegi ei saa
rahuldada tões ja vaimus ülikuid, ilma et seejuures
kahjustataks teisi, küll aga saab katta kodanikkonna
vajadusi, sest eks ole ju nende rahuldamisel ausam
eesmärk, kui nobiilide vajaduste katmisel, kuna nemad
tahavad rõhuda ja rahvas ei taha olla rõhutud. Pealegi ei
saa valitseja end eales kindlustada vaenuliku rahva eest,
sest neid on palju; ta saab end kindlustada ülikute eest,
sest neid on vähe. Halvim, mida valitseja vaenulikelt
kodanikelt karta võib, on see, et nad ta hülgavad;
vaenulikelt nobiilidelt ent ei tule tal karta üksnes seda, et
nad ta maha jätavad, vaid isegi seda, et nad ta vastu välja
astuvad, sest ette-nägelikumate ja kavalamatena leiavad
nad alati aega enda päästmiseks ja püüdlevad kraade161
sellelt, kelle võitu nad loodavad. Ka on valitseja sunnitud
elama lakkamatult koos ühtede ja samade kodanikega,
kuid võib saada hästi hakkama ilma nendesamade
nobiilideta, keda ta võib igal ajal ülendada ja madaldada
ning kelle reputatsiooni ta saab oma suva järgi
suurendada ja vahendada.
Selle tahu lähemaks selgituseks ütlen, et nobiile tuleb
hinnata peamiselt kahe nurga alt: nad kas peavad end
oma tegudes ülal selliselt, et on kõiges seotud sinu
saatusega, või mitte. Austada ja armastada tuleb neid, kes
seovad end sinu saatusega ja pole aplad; neid, kes ei seo
end sinu saatusega, tuleb katsuda järele kahel viisil. Nad
kas teevad seda väiklusest ja loomupärasest argusest —
sel juhul tuleb sul kasutada nende seast ära eeskätt neid,
kes on hea nõuandega162, sest kui asjad lähevad ülesmäge,
tõuseb sellest sulle lugupidamist ja raskel ajal ei tarvitse sa
neid karta; kui nad aga ei seo end sinu saatusega kavalusest
ja auahnetel kaalutlusel, siis on see märgiks, et

76
nad mõtlevad rohkem endale kui sulle; säherduste eest
peab valitseja end hoidma ja kartma neid, otsekui
oleksid nad avalikud vaenlased, sest hädaaegadel aitavad
nad alati kaasa tema purustamisele.
Sestap peab läbi rahva toetuse valitsejaks saanu
hoidma rahvast endale sõbralikuna; kuna kodanikud ei
nõua talt muud kui seda, et neid ei rõhutaks, siis on see
talle lihtne. Vastu kodanike tahtmist, ülikute toetusel
valitsejaks saanu ent peab esimese asjana püüdma
saavutada kodanike poolehoidu; mis läheb tal lihtsalt,
kui ta võtab nad oma kaitse alla. Ja et inimesed võtavad
heategija suhtes suuremaid kohustusi siis, kui nad saavad
tunda head sellelt, kellelt nad olid oodanud halba, siis
hakkavad kodanikud valitsejasse {õige pea}163
heatahtlikumalt suhtuma kui siis, kui ta oleks olnud
juhitud valitsejaametini164 nende toetusel. Valitsejal on
kodanike poolehoiu võitmiseks mitmeid võimalusi; et
need muutuvad sõltuvalt olukorrast, siis ei saa nende
kohta kindlat reeglit'63 anda ja seetõttu jäävad nad
kõrvale. Ütlen kokkuvõtteks vaid seda, et valitseja
rahvas peab olema valitseja vastu sõbralik ja heatahtlik166,
vastasel korral pole tal hädas rohtu.
Spartalaste valitseja Nabis167 pidas vastu terve
Kreekamaa ja {rohkete võitudega pärjatud)168 Rooma
armee piiramisele ning kaitses nende eest oma isamaad
ja võimu; ning ootamatult esilekerkinud hädaohus
piisas talle enda kindlustamisest väheste eest, olnuks
aga rahvas tema vastu vaenulik, siis poleks sellest talle
piisanud. Ja ärgu keegi vaielgu mulle vastu kulunud
kõnekäänuga, et see, kes tugineb rahvale, tugineb
mudale;169 sest see on õige siis, kui tavaline linnakodanik
rajab oma võimu alustoed rahvale ja andub mõttele,170 et
rahvas

77
ta päästab, kui vaenlased või linnaisad ta kõrvale
tõrjuvad. {Sel juhul võib sageli osutuda petetuks, nagu
juhtus Gracchustega Roomas ja messer Giorgio Scaliga
Firenzes}171; kui aga rahvale tuginev valitseja suudab
juhtida ja on ise vapper, ei satu raskes olukorras
segadusse, ei jäta unarusse teisi ettevalmistusi, hoiab
oma vapruse ja korraldustega hulga vaimu erksana, siis
ei osutu ta eales rahva poolt petetuks ning talle selgub, et
ta on rajanud kindlad alused oma võimule.
Tavaliselt on selliste valitsejate võim ohus siis, kui nad
on tõusmas tsiviilkorralduselt absoluutsele;172 sest need
valitsejad juhivad kas ise või linnaisade vahendusel;
viimasel juhul on nende seisund nõrgem ja ohustatum,
sest nad sõltuvad täienisti linnavalitsuse etteotsa pandud
linnakodanike tahtest, kes võivad, iseäranis vaenuaegadel,
valitsejalt võimu väga lihtsalt ara võtta — kas tegutsedes
talle vastu või keeldudes talle kuuletumast; ning ohu
korral ei jätku valitsejal aega piiramatu võimu
haaramiseks, sest sellises olukorras pole linnaisadelt
käske saama harjunud linnakodanikud ja alamad valmis
kuuletuma valitseja korraldustele; ning viimane tunneb
raskel ajal alati puudust neist, kellele tugineda. Ei saa ju
säärane valitseja tugineda sellele, mida ta näeb rahulikus
olukorras, kui linnakodanikel on tarvidus valitsuse järele;
sest siis on kõik saadaval, jagavad lubadusi, igaüks tahab
anda tema eest elu — siis, kui surm on eemal; seevastu
keerulistel aegadel, kui valitsusel on linnakodanike järele
tarvidus, leidub vaid üksikuid. Ja selle järelekatsumine on
seda ohtlikum, et seda {ei saa teha rohkem kui üks kord.
Ning}173 seetõttu tuleb arukal valitsejal leida selline
tegutsemisviis, mille puhul kaaskodanikel oleks alati ja
mis tahes olukorras tarvidus {valitsuse ja tema enese}174
järele; siis on nad ka hiljem ikka talle ustavad.

78
X PEATÜKK

79
80
 Kuidas tuleks hinnata valitsejate sõjalist
võimsust175

Eespool vaadeldud ainuvalitsuslike riikide [principato]

iseärasuste uurimisel tuleb vaadata veel üht asja, ja
nimelt: kas valitsejal jagub nii palju jõudu, et ta suudab
vajadusel ise vastu pidada, või vajab ta pidevalt teiste
kaitset. Selle külje lähemaks selgituseks ütlen, et
iseseisvalt vastupanu osutada suutvaiks valitsejaiks
pean ma neid, kcs suudavad tänu inimeste või raha
küllusele panna kokku kohase sõjaväe176 ja astuda
lahingusse igaühega, kes tuleb neid ründama; ja
nõndasamuti arvan, et pidev tarvidus teiste järele on
neil, kes pole võimelised astuma {vaenlasele}177 vastu
lahinguväljal, vaid on sunnitud otsima varju
linnamüüride vahelt ja kaitsma neid. Esimesest
juhtumist on juba juttu olnud ning sobilikus kohas
räägime sellest ka edaspidi. Teise juhtumi kohta ei saa
öelda muud, kui et ärgitada sääraseid valitsejaid
kindlustama ja varustama moonaga oma linna ja jätma
ülejäänud valdus tähelepanuta. Alati suhtutakse suure
aukartusega kõigi nende ründamisse, kes on oma
valdused hästi kindlustanud, ja, mis puutub muudesse,
alamatega seotud hooltesse, saanud oskuslikult
hakkama nende valitsemisega — nagu on seda
kirjeldatud eespool ja tuleb jutuks allpool; sest eks suhtu
ju inimesed alati vastumeelselt ettevõtmistesse, mille
elluviimisel on ette näha takistusi; ja ei saa ometi pidada
kergeks mõne sellise valitseja ründamist, kelle linn on
tugev ja keda kaaskodanikud ei vihka.
Saksamaa linnad on väga iseseisvad,178 neile kuuluvad
väikesed maavaldused linna ümber, nad kuuletuvad
keisrile siis, kui nemad tahavad, ning ei karda teda ega
teisi ümbruskonna võimumehi; seda tänu sellele, et nad
on selliselt kindlustatud,

81
et igaüks peab nende vallutamist tüütuks ja vaevaliseks.
On ju kõigil neil olemas nõutavad vallikraavid ja müürid
ning küllaldaselt suurtükiväge; nad hoiavad avalikes
ladudes pidevalt aastaseid joogi- ja söögipoolise ning
kütte varusid; lisaks eelöeldule on neil kogukonnas alati
võimalik anda pööblile aasta läbi tööd linnale elutähtsatel
ja pööblile elatusvahendeid pakkuvatel tegevusaladel — et
hoida pööblit ühiskondlikke vahendeid kulutamata
söönuna. Ka hoiavad nad au sees sõjalisi harjutusi ning
on võtnud vastu hulga eeskirju ja määrusi nende
toetuseks.
Seega ei saa olla rünnatud see valitseja, kelle linn on
hästi kindlustatud ja kes pole muutnud end vihatuks; ja
kui siiski leiduks mõni ründaja, tuleks tal häbiga
taanduda, sest maailma asjad on sedavõrd muutlikud, et
vaevalt oleks kellelgi võimalik jääda sõjaväega terveks
aastaks tegevusetult linna ümber laagrisse. Ja kui keegi
ütleks seepeale, et oma väljaspool asuvaid valdusi
põlemas nähes ei jää kodanikud ükskõikseks ning
pikaleveninud piiramine ja isiklikud huvid panevad neid
unustama valitseja, siis ütlen vastuseks, et tugev ja vapper
valitseja saab alad {kõigist}179 sedalaadi raskustest jagu,
kord sisendades alamatesse lootust, et õnnetus ei kesta
kaua, kord hirmutades neid vaenlase julmusega, kord
kindlustades end osavasti nende eest, kes näivad üleliia
keevalistena. Pealegi on enesestmõistetav arvata, et
vaenlasel tuleb põletada ja purustada ümbruskonna
valdused kohe saabumisel, kui inimeste vaim on veel
värske ja nad on täis soovi ennast kaitsta; ja seetõttu on ka
valitsejal vähem muret, sest kui esialgne tuhin mõne
päeva pärast maha jahtub, on kahju juba sooritatud,
õnnetused sündinud ja pole enam rohtu — ja siis
kalduvad

82
inimesed hoopis enam valitseja poole, arvates et ta peaks
olema nende ees tänuvõlglane, sest tema kaitsmise tõttu
põletati nende kodud ja laostad nende valdused. Ja
inimeste loomus on juba kord niisugune, et nad tunnevad
end ühtviisi seotuna nii nende heategude kaudu, mis nad
ise osutavad, kui nende kaudu, mis neile osaks langevad.
Nii et kui elatus- ja kaitsevahendid otsa ei lõpe, siis
pole arukal, kõike hoolikalt arvesse võtval valitsejal raske
hoida oma kaaslinlaste vaimu vankumatuna nii piiramise
alguses kui hiljemgi.

83
84
XI PEATÜKK

85
86
 Paavstivõimust180

Ainsana on meil nüüd jäänud kõnelda kiriklikust

ainuvõimust, kus kõik raskused kerkivad esile enne
ameti enda valdusse võtmist; seda nii sellepärast, et
võimekuse või saatuse kaasabil saavutatu säilitamiseks
ei lähe siin tarvis kumbagi, kui ka sellepärast, et seda
võimu hoiavad langemast religiooni põlised, väga
mõjuvõimsaks osutunud seadused, mille eripäraks on
hoida valitsejaid võimul olenemata sellest, kuidas nood
käituvad ja elavad. Vaid neil võimukandjail on eesõigused,
mida nad ei kaitse, ja alamad, keda nad ei valitse; ja
olgugi nende eesõigustatud seisund kaitsetu, ei võeta
neilt seda seepärast veel ära; ja ehkki nad ei valitse oma
alamaid, ei hooligi nood sellest, ega pea ka plaani oma
isandaist lahti öelda, milleks nad ka suutelised poleks.
Seega on ainult need valitsejad oma ametis turvalised ja
õnnelikud.181 Et aga need riigid182 on jäänud püsima
{kõrgemal põhjusel}183, milleni inimmõistus ei küüni,
siis jätan neist rääkimata – oleks ju jultunud ja arulageda
inimese ametiks arutleda Jumala poolt ülistatust ja
säilitatust.
Siiski, kui keegi mult päriks, kuidas on juhtunud, et
Kirik on saavutanud ilmalikus elus nii suure kaalu,
olgugi et Itaalia võimumehed enne Aleksandrit — mitte
ainuüksi need, keda vägevaks hüüti, vaid ka igasugused
muud parunid ja sinjoorid, olgugi et tähtsusetud — ei
pidanud Kiriku ilmalikust võimust suurt lugu, ja nüüd
väriseb Kiriku ees Prantsuse kuningas ning Kirik on
suutnud ta Itaaliast välja tõrjuda ja purustada
veneetslased;184 ehkki see võib olla kõigile teada, ei pea ma
üleliigseks tähtsamaid seiku veelkord meelde tuletada.

87
 Enne Prantsuse kuninga Charles'i saabumist Itaaliasse
oli provints paavsti, veneetslaste, Napoli kuninga,
Milano hertsogi ja firenzelaste ülemvõimu all.185 Noil
valitsejail pidi olema peamiselt kaks muret: esiteks, et
Itaaliasse ei tungiks relva jõul mõni võõramaalane; teiseks,
et keegi nende endi seast ei haaraks teistest suuremat
võimu. Kõige rohkem muret oli paavsti ja veneetslastega.
Viimaste talitsemiseks läks tarvis kõigi teiste ühinemist,
nagu juhtus Ferrara kaitsmisel;IS6 paavsti vaoshoidmiseks
kasutati ara kahte, Orsini ja Colonna rühmitusse
jagunenud Rooma paruneid, kel polnud eales puudu
ettekäänetest omavahelisteks tülideks; seistes, relv käes,
pontifex'i187 silme ees, hoidsid nad pontifikaadi nõrga ja
ebakindlana.
Ja ehkki vahetevahel kerkis esile ka mõni vapper ja
tormakas paavst nagu Sixtus188, ei võimaldanud ei saatus
ega oskused tal ometi neist ebameeldivustest vabaneda.
Põhjuseks oli paavstide elupäevade lühidus, sest selle
kümne aasta jooksul, mis üks kirikupea keskmiselt elas,
suutis ta suure vaevaga taltsutada ühe rühmituse; ja kui
näiteks üks paavst oli Colonnad peaaegu maha surunud,
kerkis esile järgmine, Orsini-vaenulik, kes laskis taas
pead tõsta Colonnadel ja kel ei jätkunud aega Orsinidest
jagusaamiseks. Eelkirjeldatud asjaolud tingisid selle, et
paavsti ilmalikku võimsust hinnati Itaalias madalalt.
Seejärel kerkis esile Aleksander VI189, kes näitas
edukamalt kui ükski pontifeks enne teda, kuidas Püha Isa
võib end raha ja jõu abil maksma panna; kasutades ara
prantslaste sissetungiga avanenud soodsa võimaluse, tegi
ta hertsog Valentine käe läbi kõike seda, millest kõnelesin
eespool, kus oli juttu hertsogi ettevõtmistest. Ja ehkki
Aleksandri eesmärgiks polnud Kiriku, vaid hertsogi
ülendamine, kasvatas tema tehtu ometigi

88
Kiriku vägevust, sest pärast Aleksandri surma ja hertsogi
hääbumist sai just Kirikust Tema Pühaduse vaevarikka
töö viljade pärija.
Siis tuli paavst Julius190 ning leidis Kiriku eest tugeva
ja mõjuvõimsana: Kirikule kuulus kogu Romagna,
Rooma parunid olid taltsutatud ning nende rühmitused
olid minetanud Aleksandri löökide all oma endise
tähtsuse; niisamuti leidis ta eest mugava
rahakogumismooduse, mida polnud kasutatud kunagi
enne Aleksandrit.191 Julius mitte ainult ei jätkanud
eelkirjeldatud töid ja toimetusi, vaid lisas neile ka uusi;
ta pidas plaani võita Bologna toetus192, taltsutada
veneetslased ja ajada Itaaliast välja prantslased: kõik
need ettevõtmised läksid tal ka korda, ja seda enam
tema kiituseks, et ta tegi kõike Kiriku, mitte mõne
eraisiku tugevdamiseks. Veel hoidis ta Orsini ja Colonna
parteisid piirides, kust ta nad leidis; ja kui nende seas
ehk leiduski mõni muudatuste eestvedaja, talitses nende
indu siiski kaks asja: esiteks Kiriku võim ja vägevus, mis
neid kohutas; teiseks polnud neil oma kardinale, kes on
nende vaheliste segaduste ja rahutuste allikaks. Ja seni
kuni neil on olemas sugulased kardinalide kolleegiumis,
ei jää need parteid kunagi rahulikuks; sest kardinalid
peavad ülal parteisid nii Roomas kui väljaspool ning
parunid on sunnitud kaitsma parteisid; ja nii sünnivadki
prelaatide auahnusest rahutused ja lahkhelid parunite
seas.
Niisiis leidis Tema Pühadus paavst Leo193 pontifikaadi
eest väga tugeva ja võimsana; ja kui tema eelkäijad
tugevdasid seda relvaga, siis temast loodetakse, et
muudab selle sõna tõsises mõttes suureks ja
lugupeetuks oma südameheaduse ja arvutute muude
vooruste abil.

89
90
XII PEATÜKK

91
92
 Sõjaväeteenistusest ja palgasõduritest194

Nüüd kus olen vaadelnud lähemalt kõiki nende ainuvõimu

all olevate maade [principato] iseärasusi, millest kavatsesin
rääkida alguses, valgustanud mõnest küljest valitseja
seisundi tugevuse ja nõrkuse põhjusi nois maades ja
osutanud vahenditele, millega paljud on püüdnud säärast
võimu saavutada {ja hoida}193, jääb mul veel üle arutleda
üldiselt eelnimetatud maades, ükskõik siis millises neist,
valitseja ees avanevatest võimalustest rünnakuks ja
kaitseks.
Eespool juba nimetasime, et valitsejal peavad olema
kindlad alused oma võimule, vastasel korral on
paratamatuks tulemuseks tema hukk. Mis tahes võimu –
nii vastse, põlise kui segavõimu — peamiseks alusmüüriks
on head seadused ja korralik sõjavägi. Ja et seal, kus
puuduvad korralikud relvad, ei saa olla häid seadusi, ja
seal, kus on korralikud relvad, peavad olema ka head
seadused, jätan kõnelemata seadustest ja räägin relvadest.
Ütlen niisiis, et relvad, millega valitseja oma võimu ja
valdust [stato] kaitseb, on kas isiklikud või palgatud, kas
abiliste omad või segatüüpi. Palgatud ja abiliste vägi on
kasutu ja ohtlik ning kui keegi püsibki palgaväele
tuginedes võimul, pole tema seisukord eales kindel ega
turvaline; sest pole ju palgasõdurite ridades üksmeelt,
pealegi on nad auahned, distsiplineerimatud ja
truudusetud; nad on vaprad sõprade ringis ja arad
vaenlase ees; neil puudub aukartus jumala ees ja usk
inimestesse; su hukk lükkub edasi vaid seniks, kuni
viibib rünnak neile; rahuajal röövivad su paljaks nemad,
sõjaajal vaenlased. Eelöeldu on põhjustatud sellest, et
neil pole muud kiindumust

93
ega muud põhjust, mis hoiaks neid sõjaväljal, kui nende
nigel palk, millest ei piisa selleks, et tekitada neis soovi
sinu eest surra. Märksa meelsamini on nad sinu
teenistuses siis, kui sa sõdimisega ei tegele, sõjaaja kätte
jõudes ent nad kas hoiavad kõrvale või lasevad jalga. Ma
ei pea nägema suurt vaeva veenmaks, et asjalood on just
nimelt sellised, sest Itaalia praegune langus pole tingitud
muust, kui sellest, et ta on paljude aastate kestel puhanud
palgatud relvadel196. Mõnikord on nad toonud mõnele
valitsejale teatavat edu ja tundunud isekeskis võideldes
vapratena; ent kui saabus võõramaalane, siis
demonstreerisid nad seda, kes nad tegelikult on; nii et
Prantsuse kuningas Charles'il lubati võtta Itaalia oma
valdusse kriiditükiga197. Rääkis õigust see, kes ütles, et
põhjuseks olid meie patud; ent mitte need, mida tema
silmas pidas, vaid need, millest kõnelesin mina198; ja et
need olid valitsejate patud, on ka karistust kandnud
nemad.
Palgavägede viletsust tahan kirjeldada lähemalt.
Nende pealikud on väljapaistvad sõjamehed või pole nad
seda mitte; esimesel juhul ei saa sa neid usaldada, sest
alati püüdlevad nad omaenese vägevuse poole — kas
tõrjudes kõrvale sind, oma isandat, või ahistades vastu
sinu tahtmist teisi; kui aga väepealik pole sõjaalal
asjatundja, siis ta tavaliselt laostab su. Ja kui seepeale
öeldakse, et niiviisi käitub iga relvakandja, olgu ta
palgasõdur või mitte, siis ütlen vastuseks, et sõjaväega
tegelemine on valitseja või vabariigi ülesandeks —
valitsejal tuleb ise kohal olla ja võtta väejuhikohused enda
kanda, vabariigil tuleb määrata vägedega tegelema oma
kodanik; ja kui määratu osutub andetuks, tuleb ta välja
vahetada; ning kui ta on andekas ja tubli, tuleb teda
seadustega vaos hoida, et ta ei

94
läheks üle piiri. Kogemusest näeme, et väga edukad on
üksnes valitsejad ja relvastatud vabariigid, samas kui
palgaväest ei sünni eales muud kui kahju. Ka kuuletub
oma väega relvastatud vabariik ühele oma kodanikule199
märksa raskemini kui võõraste relvadega relvastatu.
Rooma ja Sparta püsisid sajandeid relvastatute ja
iseseisvatena. Šveitslased on suurepäraselt relvastatud ja
täiesti sõltumatud.
Näiteks vanaaja palgavägedest on kartaagolased, keda
nende palgasõdurid pärast esimest roomlastega peetud
sõda200 oleksid äärepealt kõrvale tõrjunud, ehkki
kartaagolastel olid väepealikeks nende endi kodanikud.
Teebalased tegid Makedoonia Philipposest
Epameinondase surma järel oma väepealiku ning pärast
võitu võttis too neilt vabaduse.201 Milanolased palkasid
pärast hertsog Filippo surma veneetslaste vastu
Francesco Sforza; saanud Caravaggio all vaenlastest jagu
ühines ta viimastega, et tõrjuda kõrvale oma patroonid,
milanolased.202 Sforza203, tema isa, jättis Napoli
kuninganna Giovanna poolt palgatuna oma käskijanna
ühe hetkega relvituks, mistõttu kuninganna oli sunnitud
võimu säilitamise nimel heitma end Aragoni kuninga
rüppe.
Ja kui veneetslased ning firenzelased ongi minevikus
palgasõdurite abil oma võimu kasvatanud ja nende
väepealikud pole seetõttu end veel valitsejaiks
kuulutanud, vaid on neid kaitsnud, siis ütlen selle kohta,
et firenzelasi on antud juhul soosinud õnn; sest
võimekaist väepealikest, keda võinuks karta, puudusid
ühtedel võidud, {teistele oli kujunenud vastasseis}204 ning
kolmandad suunasid oma ambitsioonid mujale.
Selliseks väepealikuks, kes ei võitnud, oli Giovanni
Aucut205 ja et tal võidud puudusid, ei saadud ka tema
ustavust proovile

95
panna; ometi möönaks igaüks, et võidu korral
tulnuks firenzelastel jääda tema meelevalda. Sforzal
olid alati vastas Bracciod206, nii et nemad hoidsid
vastastikku teineteisel silma peal, mistõttu Sforza
suunas oma ambitsioonid Lombardia, Braccio aga
Kiriku ja Napoli kuningriigi vastu. Ent tulgem selle
juurde, mis alles hiljaaegu aset leidis. Firenzelased tegid
väepealikuks Paulo Vitelli, väga targa ja aruka mehe,
kes oli lihtkodaniku seisundist alustades saavutanud
väga silmapaistva reputatsiooni. Vallutanuks ta Pisa,
poleks leidunud kedagi, kes oleks eitanud, et
firenzelastcl tuleb jääda iseendi hooleks, sest läinuks ta
üle vaenlaste palgale, poleks firenzelastel olnud tast
pääsu; ja kui nad oleksid teda ametis edasi pidanud,
oleks neil tulnud talle kuuletuda.
Veneetslaste saavutustele mõeldes näeme, et kõik läks
nende käes kindlalt ja kuulsusrikkalt siis, kui nad
tegelesid sõdimisega ise (see oli enne seda, kui nad
suunasid sõjakäigud maismaale); sellal tegutsesid nad
ülikute ja relvastatud lihtrahvaga väga tublilt; ent
niipea, kui nad hakkasid sõdima maismaal, jätsid nad
oma endise tubliduse maha ja võtsid üle Itaalia sõ-
japidamistavad207.
Tänu territooriumi väiksusele ja kõrgele
reputatsioonile ei tarvitsenud nad maismaale laienemise
alguses oma väepealikke eriti karta; {valduste
laienedes}208 ent – juhtus see Carmignuola209 juhtimise
all — said nad maitsta oma eksimuse vilju. Nähes ühest
küljest Carmignuola olevat väga võimeka — olid nad ju
löönud tema juhtimise all puruks Milano hertsogi — ja
adudes teisalt, et ta on muutunud sõjapidamises
vaoshoituks, arvasid nad, et tema abiga pole enam
võimalik võita, sest tema seda ei taha, ega ole ka
võimalik teda ametist vabastada, et

96
mitte jääda ilma juba saavutatust; nii et endi
kindlustamiseks tema eest olid nad sunnitud ta hukkama.
Hiljem olid neil väepealikeks Bartolommeo da Bergamo,
Ruberto da San Severino, Conte di Pitigliano210 ja teised
nendesarnased; noilt meestelt tuli aga veneetslastel karta
kaotust, mitte edu — nagu juhtuski hiljem Vaila all211,
kus veneetslased kaotasid ühe päevaga selle, mis nad
kaheksasaja aasta jooksul suure vaevaga olid
saavutanud. Põhjus peitub siin selles, et palgavägedest
sünnivad ainult loiud, pikalevenivad ja hädised
vallutused ning kiired ja ennekuulmatud kaotused.
Ja et olen näidetega jõudnud Itaaliasse, mis on olnud
hulga aastaid palgasõdurite juhtimise all, tahan rääkida
neist pisut lähemalt, et nende päritolu ja arenemist
näinuna oleks võimalik neid paremini õigele teele
juhtida. Peaksite niisiis arvestama sellega, et niipea kui
keisririik212 hakkas mõni aeg tagasi Itaalia asjadest
eemale jääma ning paavst ilmalikus elus üha suuremat
kaalu omandama, jagunes Itaalia mitmeks väiksemaks
valduseks; sest paljud suuremad linnad tõstsid relvad
nobiilide vastu, kes olid neid varem keisri toetusel
rõhunud – oma ilmaliku reputatsiooni tugevdamise
huvides toetas linnu Kirik — ja ka paljudes teistes
linnades tõusid linnakodanikud valitsejaks. Seega läks
Itaalia pea täielikult Kiriku ja mõne vabariigi valdusesse
– et aga preestrid ja linnakodanikud ei pidanud
relvakandmisest harjumuspäraselt suurt lugu, siis
hakkasid nad palkama võõramaalasi.
Esimesena tõi sedalaadi sõjaväele kuulsust
romagnalane Alberigo da {Conio}213. Teiste hulgas
kasvasid selle mehe õpetuse najal üles Braccio ja Sforza,
kes olid omal ajal Itaalia asjade otsustajaks. Pärast neid
tulid kõik teised, kes on juhtinud

97
{palgavägesid}214 meie päevini välja. Ja nende oskused
on viinud selleni, et Itaaliat on tallanud Charles ja
röövinud Louis, rõhunud Fernando ja teotanud
šveitslased.215
Korraldus, millest nad kinni on pidanud, kujunes
välja järgmiselt: kõigepealt vähendasid nad omaenese
reputatsiooni tugevdamiseks jalaväelaste tähtsust. Nad
tegid seda sellepärast, et olles ise võimuta ja sõjalisel
alal asjatundjad, poleks väikesearvuline jalavägi nende
reputatsiooni tõstnud ja suurearvulist poleks nad
suutnud ülal pidada; seetõttu piirdusid nad
ratsaväelastega, olles niiviisi vastuvõetava arvukuse
juures toidetud ja austatud. Ja nad on viinud asjad
selleni, et kahekümnetuhandelises sõjaväes ei leidu
enam kaht tuhandetki jalaväelast. Lisaks sellele on nad
näidanud üles suurt leidlikkust iseendi ja sõdurite
vabastamisel raskest tööst ja hirmust, mitte tappes
üksteist kokkupõrgetes, vaid võttes üksteist vangi ja
ilma lunata. Nad ei tavatsenud rünnata linnu öösel; ise
piiramisrõngas olles hoidusid nad kallaletungidest
piirajate laagrile; nad ei ümbritsenud laagrit tara ega
kraaviga; nad ei jäänud laagrisse talvel. Ja kõik see on
neile nende sõjaväemäärustikuga lubatud ja kehtestatud
nende poolt selleks, nagu öeldud, et vältida rasket tööd
ja ohte; nii ongi nad viinud Itaalia orjusse ja häbisse.

98
XIII PEATÜKK

99
100
 Abi-, sega- ja oma vägedest216

Abiliste väega — teine väärtusetu väeliik — on tegemist,

kui kutsutakse mõnd selle maailma vägevat, et too oma
väega tuleks sind abistama ja kaitsma: hiljuti talitas
niiviisi paavst Julius217, kes pööras pilgu abiväe poole
pärast seda, kui oli kogenud Ferrara vallutamisel oma
palgaväe viletsust ning leppis kokku Hispaania kuningas
Fernandoga, et too peaks teda abistama oma ratsa- ja
jalaväelastega.
Abiväed ise võivad olla küll kasulikud ja tõhusad, nende
kutsujale on nad aga peaaegu alad hukatuslikud, sest
kaotuse korral jääd ka sina purustatuks ja võidu korral jääd
sa nende vangiks. Ehkki antiikajaloos on sääraseid näiteid
küllaga, ei taha ma siiski eemalduda {hiljuti paavst Julius
II-ga juhtunust}210, kui ta himust Ferrara järele usaldas
end täielikult võõramaalase219 meelevalda — tema otsus
ei saanud olla järelemõtlematum. Paavsti hea õnn ent
laskis asjadel areneda sooaiks oma rada — et tal ei tuleks
maitsta oma viletsa valiku vilju —, sest pärast paavsti
abiliste purukslöömist Ravenna all ilmusid välja
šveitslased, kes lõid võitja põgenema220 — üllatuseks
paavstile ja ülejäänutele, ja nii ei tulnud paavstil jääda
vaenlaste vangiks – nood olid põgenenud – ega abiliste
meelevalda, sest võit polnud sepistatud nende, vaid teiste
relvadega. Täiesti relvitud firenzelased palkasid Pisa
vallutamiseks kümme tuhat prantslast221 ning panid end
selle otsusega hullemasse ohtu, kui nad on olnud seda mis
tahes muul hädaajal. Konstantinoopoli keiser kutsus
naabritele vastupanu osutamiseks Kreekasse kümme tuhat
türklast,222 kes ei kavatsenudki sõja lõppedes maalt
lahkuda, mis oli uskmatute ikke alguseks Kreekas.

101
 Abiväe valib niisiis välja see, kes ei tahagi olla
suuteline võitma, sest see on palgaväest märksa
ohtlikum. Kannavad ju abiväed läbini ühtsete ja
vastuvaidlematult kuulekatena võõrastele endas sinu
hukku, palgasõdurid ent vajavad – kui nad on
saavutanud võidu – sinu kahjustamiseks hulga rohkem
aega ja kaalukamat ettekäänet, sest nad pole ühtsed ning
on sinu poolt välja otsitud ja kinni makstud; see võõras,
kelle sa paned palgaväe etteotsa, ei suuda haarata kiirelt
sellist autoriteeti, millest sulle kahju võiks tõusta.
Kokkuvõttes on palgavägede juures ohtlikum nende
{laiskus}223, abivägede juures – vahvus. Seepärast on tark
valitseja alati hoidunud sedalaadi vägedest ja eelistanud
neile isiklikke; pidamata võõraste relvade abil saavutatud
võitu tõeliseks, on ta eelistanud pigem kaotada oma kui
võita võõra väega.
Ma ei kõhkle kunagi viitamast Cesare Borgiale ja
tema ettevõtmistele. Hertsog tungis abiliste relvade
toetusel Romagnasse, juhtides sinna tervenisti
prantslastest koosneva ratsaväe; ta vallutas nende abil
Imola ja Forli; et aga hiljem näisid säärased väed talle
ebakindlana, hakkas ta kasutama palgasõdureid, pidades
neid vähem ohtlikuks, ning palkas oma teenistusse Orsini
ja Vitelli; leides need hiljem järele katsudes olevat
ebakindlad, truudusetud ja ohtlikud, kõrvaldas ta need ja
hakkas kasutama omaenese sõjaväge. Erinevus
nimetatud väeliikide vahel torkab kohe silma, kui
mõelda, milline oli hertsogi reputatsioon siis, kui tema
kasutada olid ainult prantslased, kui tema teenistuses olid
Orsini ja Vitelli, ja kui ta jäi lõpuks oma relvadega ise
enda peremeheks — näeme, et hertsogi reputatsioon
üha tugevnes; ning eales ei respekteeritud teda nii
kõrgelt nagu siis, kui igamees nägi, et ta on omaenese
vägede tõeline omanik.

102
 Ma ei tahtnud küll kalduda kõrvale näidetest, mida
pakub meile hiljaaegu Itaalias asetleidnu, kuid ometi ei
tahaks ma jätta mainimata ühte neist meestest, kellest
kõnelesin eespool, sürakuusalast Hieronit.
Sürakuusalaste poolt vägede etteotsa panduna, nagu
ütlesin, jõudis ta õige pea äratundmisele palgasõdurite
kõlbmatuses – olid ju nood tehtud samast puust mis
meie Itaalia kondotjeeridki — ja et ta pidas võimatuks
neid teenistuses edasi hoida või minema lasta, käskis ta
nad kõik tükkideks raiuda ja sõdis edaspidi oma, mitte
võõraste relvadega.
Tahaksin veel meelde tuletada üht tegelast Vanast
Testamendist, kes on selle teema juurde kui loodud. Kui
Taavet pakkus Saulile, et ta astub vastu vilistite
kahevõitlejale Koljatile, relvastas Saul ta oma relvadega, et
anda talle juurde julgust ja meelekindlust; relvi proovinud,
lükkas Taavet need tagasi, öeldes, et: ei suudaks neis
ennast kuigi hästi maksma panna ja eelistas seetõttu minna
vaenlasele vastu omaenese lingu ja noaga. Lõppude
lõpuks kukub võõras varustus sul seljast, vaevab sind
oma raskusega või on sulle kitsas.
Pärast seda kui kuningas Louis XI isa Charles VII224 oli
oma saatuse ja vahvuse toel vabastanud Prantsusmaa
inglastest, adus ta vajadust relvastuda oma relvadega ning
andis kuningriigis välja ordonnantsi ratsa- ja jalaväe
moodustamiseks. Hiljem tühistas tema poeg kuningas
Louis jalaväelaste kohta käiva ordonnantsi ning tegi
algust šveitslaste palkamisega; nagu nüüd tagajärgedest
näha, on just see eksimus, mida teisedki järginud, olnud
kuningriigi ohtude allikaks. Eks ole ju Prantsusmaa
šveitslasi au sisse tõstes nõrgestanud kõiki oma vägesid:
tema jalavägi on täiesti hääbunud225 ning ülikuist
relvakandjad on pandud sõltuma võõrastest; pealegi näib
šveitslaste abil sõdima

103
harjunud prantslastele, et nad ei suuda võita ilma
nendeta; millest siis tuleneb, et šveitslaste vastu ei jätku
neil jaksu ning ilma nendeta teiste vastu nad ei üritagi.
Seega on osalt palgatud ja osalt oma vägedest
koosnev Prantsuse sõjavägi muutunud segatüüpi
sõjaväeks, mis on koosvõetuna palju parem läbinisti
abiliste või palgatud vägedest koosnevast ja palju
kehvem omaenese sõjaväest. Toodud näitest peaks
piisama; sest küllap oleks Prantsuse kuningriik võitmatu,
kui Charles'i sisseseatud korda oleks edasi arendatud või
alal hoitud. Inimeste vähene arukus ent viib selleni, et kui
miski paistab neile pealt heana, ei hooma nad allpool
peituvat mürki – nagu rääkisin eespool seoses tiisikuse
palavikuga. Seepärast ei saa pidada tõeliselt targaks seda,
kes ei tunne võimul olles raskusi ära siis, kui nad
tekkivad; ning see oskus on antud vähestele.
Rooma keisririigi languse peamisele põhjusele
mõeldes näeme, et kõik sai alguse sellest, kui roomlased
hakkasid palkama väeteenistusse goote: just nimelt
sealtmaalt hakkasid keisririigi jõud nõrgenema ja kogu
roomlastelt kaduv tublidus kandus üle gootidele. Ütlen
niisiis lõpetuseks, et ilma oma sõjaväeta pole ühegi
valitseja võim kindel ega turvaline; enamgi veel, ta on
kõiges sõltuv saatusest, sest tal puudub tublidus, mis teda
õnnetustes usaldusväärselt kaitseks. Tarkade meeste
arvamuseks ja lausungiks on ikka olnud: quod nihil sit
tam infirmum aut instabile quam fama potentiae non sua
vi nixa226. Oma väed on need, mis koosnevad sinu
alamatest, linnakodanikest või sinu kasvandikest; kõik
ülejäänud on palga- või abiväed.
Sobivat viisi oma sõjaväe korraldamiseks on lihtne
leida, kui mõelda nelja minu poolt eespool nimetatud
valitseja227

104
korraldustele ja võtta eeskujuks, kuidas relvastusid ja
korraldasid oma sõjaväe Aleksander Suure isa Philippos,
paljud vabariigid ja valitsejad - sedalaadi korraldustele
kuulub ka minu täielik usaldus.

105
106
XIV PEATÜKK

107
108
 Valitseja hooltest väeteenistuse alal228

Valitsejal ei tohi niisiis olla muud sihti ega muid muresid,

ega tohi ta ka võtta ühtki teist asja oma ametiks peale
sõjakunsti, selle reeglite ja õpetuse, sest see on ainus amet,
mille valdamist oodatakse sellelt, kes juhib vägesid ja
valitseb teisi; ka on sellega kaasaskäiv tublidus säärane, et
ei hoia võimul mitte ainult neid, kes on valitsejaks
sündinud, vaid aitab sageli selle ametini tõusta ka tavalistel
inimestel; ja vastupidiselt on valitsejaid nähtud kaotamas
võimu siis, kui nad on mõelnud rohkem mugavustele kui
relvadele. Peapõhjuseks, mis paneb sind võimu kaotama,
on selle ameti hooletussejätmine; tõeline asjatundlikkus
selles ametis on eelduseks, mis aitab sul võimu saavutada.
Francesco Sforza sai tavalisest inimesest Milano
hertsogiks tänu sellele, et oli relvastatud; tema pojad
langesid hertsogist tagasi lihtinimeseks,229 sest hoidusid
väeteenistusega kaasnevatest raskustest. Muudab ju
relvitu olek — lisaks muule halvale — sind ka põlatuks
ja nagu allpool jutuks tuleb, on põlgus üheks neist
häbistustest, millest valitsejal tuleb hoiduda. Ei saa ju
juttugi olla suhete võrdsusest relvis ja relvitu vahel, ka
pole mõistlik arvata, nagu kuuletuks relvastatu meeleldi
relvitule või tunneks relvitu end relvastatud teenrite keskel
turvaliselt — pole ju edukas koostöö võimalik olukorras,
kus üks põlastab ja teine umbusaldab. Sestap ei saagi
sõjaasjanduse unarusse jätnud valitseja, lisaks juba
mainitud ebameeldivustele, olla oma sõdurite poolt lugu
peetud, ega saa ka ise nende peale kindel olla.
Seepärast ei tohi valitseja sõjalisi harjutusi kunagi
unarusse

109
jätta ning rahuajal tuleb tal nendega tegelda veel
usinamalt kui sõjaajal; seda saab ta teha kahel viisil:
esiteks tegudes, teiseks mõtetes. Mis puutub tegudesse,
siis tuleb tal — lisaks hoolitsusele vägede
distsiplineerituse ja hea väljaõppe eest — käia ühtelugu
jahil ning harjutada seeläbi oma keha raskustega ja
õppida ühtaegu tundma paikkonna iseärasusi: uurida
välja, kui järsud on mäed, kui kaugele ulatuvad orud,
kuidas kulgevad tasandikud, milline on jõgede ja soode
iseloom — ja kõike seda tuleb valitsejal teha suure
hoole ja püüdlikkusega. Sedalaadi teadmine on
kahtpidi kasulik: esiteks õpib ta tundma oma valdusi
ning oskab neid siis paremini kaitsta; lisaks sellele saab
ta tänu oma maanurgas omandatud teadmistele ja ko-
gemuscle mõista hiljem vaevata mis tahes teise, uue ja
tundmatu maastiku eripära, kui selleks peaks tekkima
tarvidus. Sest eks ole näiteks Toscana küngastel,
orgudel, tasandikel, jõgedel ja soodel teatud sarnasus
vastavate pinnavormidega mõnes teises provintsis; nii
et tundes ühe maanurga maastikku, võib ta hiljem
vaevata mõista ka teiste iseärasusi. Valitsejal, kel
sedalaadi vilumust napib, on puudu peamisest, mis
ühele väejuhile vajalik; sest just see õpetab teda leidma
vaenlast, valima laagripaiku, juhtima vägesid,
korraldama lahinguid ja asuma piiratava linna ümber
soodsalt laagrisse.
Nende kiituste seas, mida kirjanikud ahhaialaste
valitsejale Philopoimenile230 jagavad, on muu hulgas ka
see, et ta polevat eales mõelnud rahuajal muule kui
sõjapidamise reeglitele; sõpradega maal ringi ratsutades
peatus ta sageli ja arudes nendega järgmiselt: kui
vaenlased oleksid sellel mäekurul ja meie oma vägedega
paikneksime siin, kummal meist oleksid eelised?
Kuidas saaksime rivikorda säilitades vaenlast
ootamatult

110
rünnata? Kui meil tuleks taanduda, kuidas peaksime siis
seda tegema? Kui taganeksid vaenlased, kuidas tuleks
meil neid jälitada? — ja esitas aiva edasi liikudes
kaaslastele lahendamiseks kõikmõeldavaid olukordi, kuhu
sõjavägi iganes võiks sattuda, kuulas ära sõprade
arvamuse, avaldas enda oma ja põhjendas seda; nii et
tänu pidevatele mõtisklustele ei saanud tal vägedega
sõjakäigul olles kunagi juhtuda ühtki õnnetust, mille
vastu tal poleks leidunud rohtu.
Mõtlemisharjutuste osas tuleb aga valitsejal lugeda
ajalooraamatuid ning pöörata neis tähelepanu
suurmeeste ettevõtmistele, uurida nende tegevust sõjas,
lahata nende võitude ja kaotuste põhjusi — et olla
suuteline vältima viimaseid ja jäljendama esimesi;
eelkõige tuleb tal talitada nii, nagu on teinud seda enne
teda mõned väljapaistvad inimesed, kes on hakanud
jäljendama mõnd varem elanud ning edukaks ja
ülistatuks osutunud inimest ning on hoidnud tema teod
ja ettevõtmised ühtesoodu silma ees — nii räägitakse, et
Aleksander Suur jäljendas Achilleust, Caesar
Aleksandrit, Scipio Kyrost. Xenophoni kirjutatud Kyrose
eluloo231 läbilugenuile jääb vaevalt Scipio elust
märkamata, kuivõrd tõi Kyrose jäljendamine Scipiole au
ja kuulsust ning kui väga oli Scipio vooruslikkus,
südamlikkus, haritus ja väärikus kooskõlas Kyrose
vastavate omadustega, mis Xenophon tema kohta kirja
on pannud.
Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid
tegutsemisviise ega tohi kunagi rahuajal pühenduda
puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest
oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda
hädaolukorras maksma panna — et saatus, juhul kui ta
muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu
seisma.

111
112
XV PEATÜKK

113
114
 Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid,
kiidetakse või laidetakse232

Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal

käituda alamate {või}233 sõpradega, kuidas neid juhtida ja
valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud234,
pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas
mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis
selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud
rajast kõrvale.
Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna
midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus
mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe
jälgedes; ning paljud on kujutanud enestele ette vabariike
ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust
olemasolust pole kunagi kuuldud; ja et see, kuidas
elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada,
siis kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline,
kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks, sest
eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi
järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende
paljude keskel, kes pole head. Sestap on oma võimu
säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte
olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.
Jättes niisiis kõrvale valitseja kohta käivad
väljamõeldised, arutlen tegelikkuses olemasolevaist
asjust ja ütlen, et iga inimese juures, ükskõik kellest me
kõneleksime – valitsejate kui teistest kõrgemal seisjate
juures aga eriti –, täheldatakse mõningaid omadusi, mis
toovad neile kas hukkamõistu või kiitust. See tähendab,
et mõnda peetakse heldeks, mõnda kitsiks [misero]235
(kasutades Toscana väljendit, sest avaro [ehk
saamahimuline]

115
tähendab meie keeles lisaks veel seda, kes tahab
omandada varguse ja röövimise abil; misero’ks [ehk
kitsiks] nimetame toda, kes suhtub vastumeelselt endale
kuuluva kasutamisse); mõnda peetakse lahkeks ja
ohvrimeelseks, mõnda ahneks ja röövimishimuliseks;
mõnda julmaks ja halastamatuks, mõnda leebeks ja
halastavaks; ühte peetakse sõnamurdlikuks ja
salakavalaks, teist jälle usaldusväärseks ja kindlaks; ühte
araks ja hellitatuks, teist julgeks ja sõjakaks; ühte
lahkeks ja sõbralikuks, teist jälle uhkeks ja upsakaks;
ühte peetakse kergemeelseks ja lodevaks, teist karskeks
ja kasinaks; ühte ausaks ja avalaks, teist jälle osavaks ja
nutikaks; ühte kalgiks ja südametuks, teist leplikuks ja
järeleandlikuks; ühte tõsiseks ja väärikaks, teist
kerglaseks ja elavaloomuliseks; ühte jumalakartlikuks,
teist jumalakartmatuks ja nii edasi.
Tean igaüht möönvat, et oleks väga laiduväärt, kui
valitsejas oleksid kõigist eelnimetatud omadustest olemas
need, mida peetakse heaks; et tal aga ei saa neid kõiki
olemas olla ega oleks tal ka võimalik neid ausalt ja
kõrvalekaldumatult järgida – see poleks juba inimlikult
võimalik236 -, siis peab valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et
osata vältida hukkamõistu nende pahede pärast, mis
võtaksid talt võimu;237 ja neist, mis talt võimu ei võta,
tuleks võimalust mööda hoiduda, kui ta aga seda ei
suuda, ei tarvitse ta neist suuremat hoolida. Samuti ei
tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu,
milleta tal oleks raske võimu säilitada — eks leita ju kõike
hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille
järgimine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv
asi, mis viib järgimisel turvalisuse ja heaoluni.

116
XVI PEATÜKK

117
118
 Heldusest ja {kokkuhoidlikkusest}238

Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega,

ütlen, et oleks hea olla peetud heldeks. Ometi kahjustab
sind heldus, mida kasutatakse selliselt, {et sind heldeks
peetakse}239; sest kui seda kasutatakse vooruslikult ja nii,
nagu seda peabki kasutama, siis ei saada sellest aru ja sa
ei pääse selle vastandi häbist240. Ja seetõttu ei tohi see,
kes tahab säilitada inimeste silmis helde kinkija mainet,
jätta kõrvale pillava eluviisi ühtki tahku: kuni selleni
välja, et niiviisi käituv valitseja raiskab alati sedalaadi
tegude peale ara kõik oma vahendid ja on lõpuks
sunnitud — kui ta tahab helde kinkija mainet säilitada —
koormama kodanikke erakorraliste maksudega, näitama
üles karmust nende sisse nõudmisel ja astuma
kõikvõimalikke samme raha muretsemiseks. See
hakkab muutma teda alamate silmis vihatuks ja kui ta
on vaesunud, ei pea temast enam keegi suuremat lugu;
nii et olles toonud oma heldusega kahju paljudele ja
kasu vähestele, satub ta suurde kitsikusse juba esimese
raskuse puhul ja on hukkumise äärel mis tahes
hädaohus; püüdes seda adudes oma eluviisist taganeda,
saavutab ta kiiresti ihnuskoi häbistava kuulsuse.
Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast
kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi
kasutada — nii et neid ka märgataks —, ei tarvitse ta, kui
ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest
aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama — kui
nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime
olemasoleva sissetulekuga, jaksab end kaitsta sõjas
vaenlaste eest ning suudab kodanikke koormamata viia
läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; ja nii jõuab valitseja
selleni,

119
 et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta
midagi ära – neid on tõesti palju – ja kitsidust kõigi nende
vastu, kellele ta ei anna midagi juurde – neid on vaid
mõni üksik.
Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas
vaid neid, keda on peetud kitsiks, kõik teised on
hääbunud. Paavst Julius II: nii nagu ta kasutas
paavstivõimu saavutamiseks ära helde inimese kuulsust,
nii ei mõelnud ta hiljem seda säilitada — et oleks
võimalik tegelda sõdimisega; praegune Prantsuse kuningas
on alamaid erakorraliselt maksustamata pidanud maha nii
palju sõdu üksnes tänu sellele, et on muretsenud
ülemäärasteks kulutusteks tarviliku kestva
kokkuhoidlikkusega; praegune Hispaania kuningas:241 kui
teda oleks peetud heldeks, ei oleks ta korraldanud ega
võitnud nii palju sõjakäike.
Et alamaid mitte paljaks riisuda, et ise enda
kaitsmisega toime tulla, et mitte muutuda vaeseks ja
põlatuks, et mitte olla sunnitud muutuma aplaks ja
röövellikuks — kõige selle nimel ei tarvitse valitseja
niisiis kitsi inimese kuulsusesse langemisest suuremat
hoolida, sest eks ole see ju üks neist pahedest, mis paneb
ta valitsema.
Ja kui mõni väidaks, et Caesar sai helduse abil keisriks
ja et paljud teised on tõusnud väga kõrgele kohale
seetõttu, et nad on olnud helded ning neid on selleks ka
peetud, siis kostan seepeale, et kui sa juba oled valitseja,
siis on heldus kahjulik, kui sa aga oled alles teel võimule,
on märksa vajalikum olla heldeks peetud. Caesar oli üks
neist, kes tahtis kehtestada ainuvõimu Roomas; oleks ta
aga pärast võimu saavutamist ellu jäänud ja kulutused
samale tasemele jätnud, saatnuks ta keisririigi hukatusse.
Ja kui mõni vaidleb vastu – öeldes, et

120
paljusid valitsejaks saanuid, kes on saatnud sõjaväega
korda suuri asju, on peetud väga heldeks – siis kostan
seepeale, et valitseja kulutab kas endale ja oma alamatele
kuuluvat või seda, mis kuulub teistele; esimesel juhul
tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta helduse
ülesnäitamisel kasutamata ühtki võimalust. Valitseja,
kes liigub edasi sõjasaagist, röövimisest ja andamitest
elatuvate vägedega, kasutab teistele kuuluvat ning
temale on säärane heldus tarvilik, sest vastasel korral ei
järgneks talle sõdurid. Ja sellest, mis ei kuulu sulle või su
alamatele, saad sa olla märksa heldekäelisem kinkija -
nagu seda olid Kyros, Caesar ja Aleksander –, sest et
teistele kuuluva kulutamine ei nõrgenda, vaid hoopis
tugevdab su reputatsiooni; üksnes endale kuuluva
kulutamine on see, mis sind kahjustab. Ja pole olemas
asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus:
sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su
võimalused selle väljanäitamiseks242 ning sa muutud kas
vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist –
aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest
valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda
põlatakse ja vihatakse – heldus viib sind välja nii
põlguse kui vaenuni.
Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis
kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde
inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese
kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.

121
122
XVII PEATÜKK

123
124
 Julmusest ja halastusest;
kas parem on olla armastatud kui kardetud
või vastupidi243

Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste

juurde,244 ütlen, et igal valitsejal tuleb tahta, et teda
peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal
hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat
peed küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis
lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal
rahu ja ustavuse. Sügavamalt järele mõeldes näeme, et ta
oli märksa halastavam firenzelastest, kes lasksid
julmurite kuulsusest pääsemiseks hävitada Pistoia.245
Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei
tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast
hukkamõistust hoolida; sest, kui üksikud erandid välja
arvata, osutub ta halastavamaks neist, kes ülemäärasest
halastusest lasevad maad võtta korratustel ja segadustel,
millest saavad alguse tapmised ja röövimised — need
kahjustavad tavaliselt kogu ühiskonda, samas kui
valitsejalt tulevad karistused kahjustavad üksikisikut.
Kõigist valitsejaist on iseäranis uuel lausa võimatu
hoiduda julma inimese mainest, sest just vastne võim
on tulvil ohtusid. (Ja Vergilius ütleb Dido suu läbi:}246
Res dura, et regni novitas me talia cogunt
Moliri, et late fines custode tueri.247
Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks
oma arvamustes ja tegudes; iseenda varju kartmata,
mõõdukalt ja tasakaalukalt tegutsedes tuleb tal näidata
end aruka ja südamlikuna ning jälgida, et liigne
enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne
usaldamatus talumatuks.

125
 Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud
kui kardetud või {vastupidi}248. Vastuseks öeldakse, et
tuleks tahta olla nii ühte kui teist; et aga nende ühitamine
on keeruline, siis on märksa kindlam olla kardetud kui
armastatud – juhul, kui tuleks üks neist kahest kõrvale
jätta. Sest eks või ju inimeste kohta öelda üldiselt, et nad
on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud,
argpüksid ja saamahimuliscd; kuni sa teed neile head, on
nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma
verd, varandust, elu ja lapsi – seda siis, nagu ütlesin
eespool, kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes
ent pöörduvad nad sinust ära. Ja hukkub see valitseja,
kes teisi ettevalmistusi unarusse jättes kõiges inimeste
sõnadele tugineb, sest raha, mitte hingesuuruse ja
õilsusega, küll teenitakse sõprussuhteid välja, kuid neid
ei omata tegelikkuses ega saa neid ka vajadusel
kasutada.
Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda,
kes paneb ennast armastama, kui seda, kes paneb ennast
kartma, sest armastust hoiavad alal kohusetunde
köidikud, mis katkevad kohe — kuna inimesed on alatud
ja halvad — , kui avaneb võimalus isikliku kasu
saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis
(ei jäta sind iial}249
Kui ka valitsejal ei lähe korda teenida välja armastust,
hirmu tuleb tal siiski sisendada inimestesse selliselt, et ta
ei satuks nende vaenu alla, sest olla kardetud ja mitte
vihatud võib väga hästi kokku sobida; ja see läheb tal
alati korda, kui ta hoiab end eemale linlaste ja alamate
varast ning nende naistest. Ja kui tal ikkagi on tarvis
kellegi elu kallale kippuda, tuleb tal teha seda siis, kui
selleks on sobilik õigustus ja silmanähtav põhjendus,
esmajoones tuleb tal aga hoida end eemale ülejäänute

126
varast, sest inimesed unustavad ennemini isa surma kui
päranduse kaotuse.250 Ettekäänded ülejäänutelt vara
äravõtmiseks ei lõpe hiljem iial, ning kord juba röövima
hakanu leiab selleks alad ettekäände; ja vastupidi,
ettekäändeid kellegi elu kallale kippumiseks tuleb ette
hoopis harvemini ja need saavad rutemini otsa.
Kui aga valitseja on sõjaväega ja tema juhtida on suur
hulk sõdureid, siis ei tohi ta julma ja halastamatu
inimese kuulsusest mingil juhul hoolida, sest ilma sellise
kuulsuseta ei hoia ta {eladeski}231 sõjaväge ühtse ja
võitlusvalmina. Hannibali imetlusväärsete ettevõtmiste
hulka arvatakse ka see, et tema tohutus, igasugustest
inimestest kokkupandud sõjaväes, mis oli juhitud
sõdima võõrale maale, ei tekkinud eales ühtki lahkheli -
ei sõdurite endi vahel ega nende suhetes valitsejaga,
seda nii tema ebaedus kui edus. See ei saanud sündida
muust kui Hannibali ebainimlikust julmusest, mis —
kõrvuti arvukate teiste väljapaistvate omadustega —
muutis ta sõdurite silmis alaliselt austatuks ja kardetuks;
ning ilma selleta poleks tema teistest väljapaistvatest
omadustest sellise tulemuse saavutamiseks piisanud.
Järelemõtlematud ajalookirjutajad imetlevad ühest
küljest Hannibali sõjakäiku ning mõistavad teisest
küljest hukka selle peamise eelduse.
Selle õigsust, et Hannibali teistest väljapaistvatest
omadustest poleks piisanud, võib hinnata Scipio252
näite varal, {mis pole haruldane mitte ainult tema ajas,
vaid on seda ka kõigi teiste teadaolevate juhtumiste
seas}253: Scipio sõdurid tõusid Hispaanias tema vastu
üles ja ainumaks põhjuseks oli see, et ülemäärasest
leebusest andis Scipio neile rohkem vabadust, kui
sõjaväeline kord seda ette nägi. Fabius Maximus254 pani

127
seda senatis Scipiole süüks ja nimetas teda Rooma
sõjaväe laostajaks. Nimelt ei maksnud Scipio kätte
locralaste eest, kes purustati ühe tema legaadi poolt,
ega karistanud ka viimase häbematust; ja kõik see
sündis tema leebest iseloomust, nii et kui keegi tahtis
teda senati ees õigustada, ütles ta Scipio olevat ühe
neist paljudest inimestest, kes oskavad paremini
eksimustest hoiduda kui neid parandada; jäänuks Scipio
oma iseloomu juurde kindlaks keisriametis [imperio]
olles, oleks see kalduvus aja jooksul rüvetanud tema
head nime ja tuhmistanud tema kuulsust; et ta aga
senati juhtimise all elas, ei jäänud tema hukutav
iseloomujoon üksnes varju, vaid tõi talle ka au ja
kuulsust.
Ütlen niisiis armastatud ja kardetud olemise juurde
lõpetuseks255 seda, et kuna inimesed armastavad omast
tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb
targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte
teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust,
et hoiduda vaenust, nagu öeldud.

128
129
XVIII PEATÜKK

130
 Kuidas tuleks valitsejatel järgida ausust256

Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures

see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte
kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on
suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud
vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi
kavalusega; ning lõpuks on nad olnud üle neist, kes on
tuginenud aususele.
Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi:
üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane
inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei
piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja
oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. Varjatult237
juhatasid selle rolli valitsejatele kätte juba antiikautorid, kes
kirjeldasid, kuidas Achilleus ja paljud teised vanaaja
valitsejad anti kentaur Cheironi258 hoolde, et neid tema
õpetuse all üles kasvatada. See, kui kasvatajaks on
pooleldi loom, pooleldi inimene, ei saa tähendada muud,
kui et valitsejal on tarvis osata ära kasutada mõlema, nii
inimese kui looma loomust; üks ilma teiseta pole kestev.
Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja
õigesti ära looma [omadusi], tuleb tal võtta neist endale
eeskujuks rebane ja lõvi259; sest lõvi ei suuda kaitsta end
püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla
rebane, et tunda ara püünised, ja lõvi, et hirmutada
eemale hundid.
Ausameelselt üksnes lõvi juurde pidama jäänu ei
pruugi seda mõista.260 Sestap ei saa ega tohigi arukas
sinjoore pidada oma sõna siis, kui selle järgimine võiks
pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis
panid teda lubadust andma. Ja kui kõik inimesed oleksid
head261, siis poleks see nõuanne

131
sobilik; et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks
sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud
lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa
seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse
kaunistamiseks. Selle kinnituseks võiks tuua lõputult
kaasaegseid näiteid ja tähendada, kui palju rahulepinguid,
kui palju lubadusi on valitsejate sõnamurdlikkuse tõttu
muutunud kehtetuks ja tühjaks; ja paremini on läinud
sellel, kes on osanud paremini kasutada ära rebast. Seda
natuuri tuleb aga osata hästi koloreerida ning olla
väljapaistev teeskleja ja varjaja; ja inimesed on nii
lihtsameelsed ja sedavõrd hõivatud igapäevamuredest ja
– vajadustest, et see, kes petab, leiab alati, keda petta.
Ühest äsjasest näitest ei tahaks ma küll vaikides
mööda minna. Aleksander VI ei teinud eales muud, ega
mõelnud iial muule, kui inimeste petmisele ja leidis alati
mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud
inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma,
kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning
ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema
pettused alati korda {ad votum}262, sest ta oli maailma selle
küljega hästi tuttav.
Valitsejal pole niisiis vaja omada kõiki eelnimetatud
häid omadusi {tegelikkuses}263, kindlasti on tal aga
tarvis näida neid omavat. Söandan isegi väita, et nende
olemasolu ja pidev järgimine on kahjulik ja nende
näiline olemasolu kasulik; nii et näida halastava,
usaldusväärse, lahke, erapooletu ja jumalakartlikuna
ning olla seda; kuid jääda vaimult selliseks, et vajadusel
{mitte olla,}264 suudaksid ja oskaksid sa muutuda
vastupidiseks.
Tuleb aru saada sellest, et valitseja, iseäranis uus
valitseja, ei saa järgida kõiki neid asju, mille eest inimesi
peetakse heaks —

132
on ta ju võimu säilitamiseks sageli sunnitud tegutsema
{aususe}263, halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu.
Sestap on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis
pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja
asjaolude muutumine talt seda nõuavad — võimalusel
mitte eemaldudes heast, kuid osates tarvidusel siseneda
halba, nagu eespool öeldud.
Valitsejal tuleb niisiis näidata üles suurt hoolt, et tema
huulilt ei kostaks eales midagi, mis poleks eelnimetatud
viiest omadusest pilgeni ning näida kuuljaile ja nägijaile
läbinisti halastuse, {kohusetundlikkuse}266, lahkuse,
erapooletuse ja religioossuse kehastusena. Ja pole
tarvilikumat asja, mida tuleks näida omavat, kui just see
viimane omadus. Inimesed langetavad üldiselt otsuseid
rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab
igaüks, äranägemiseni vähesed.267 Igaüks näeb, kellena
sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja
need vähesed ei söanda end vastandada paljude
arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu
majesteetlikkus.
Ja iga inimese, iseäranis valitsejate tegevuse puhul,
mille jaoks pole kohut, kuhu kaevata, pööratakse
tähelepanu tulemusele. Seega tegelgu valitseja võimu
võitmise ja säilitamisega — vahendeid peetakse alati
auväärseks ja neid ülistavad kõik; sest eks lase ju pööbel
end alati haarata sellest, mis välja paistab ja asja
tulemusest; ning maailmas pole muud kui pööbel; ja
seal, kus paljudel on, millele tugineda, pole kohta
vähestel.
Üks praegusaja valitseja, keda pole sobilik nimetada,268
ei jutlusta ealeski muust kui rahust ja aususest, {on aga
ise mõlema suurim vaenlane}269; ning nii üks kui teine,
oleks ta neid järginud, jätnuksid ta mitut puhku ilma
{reputatsioonist või võimust}270.

133
134
XIX PEATÜKK

135
136
 Põlguse ja vaenu vältimisest271

Et olen aga rääkinud eelmainitud omadustest272

tähtsamatest, siis teisi tahaksin käsitleda lühidalt nende
ühiste kohtade all273, mida valitsejal tuleks mõelda neist
asjust hoidumiseks, mis muudaksid ta vihatuks ja
{põlatuks}274 — tükati oli sellest juttu eespool; ja kui
iganes tal läheb korda seda vältida, on ta oma osa täitnud
ning ei satu teistes alatustes275 mingile ohule.
Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema
röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine
— sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui
inimühisustelt271 ei võeta nende vara ega au, elavad nad
rõõmsate ja rahulolevatena edasi; ning valitsejal tuleb
pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel
viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.
Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse
tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja
kõhklevaks – sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja
näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tuntaks ära
väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust; mis
puutub alamate omavahelistesse sekeldustesse, siis siin
tuleb valitsejal nõuda, et tema sõna oleks seadus; ja ta
peab hoidma endast säärast arvamust, et keegi ei
mõtleks teda petta ega ninapidi vedada.
Valitsejast, kes kujundab endast sellise arvamuse,
peetakse alad piisavalt lugu; ja on raske sepitseda
vandenõu selle vastu, kellest peetakse lugu, teda on
keeruline rünnata — kui vaid mõistetakse, et ta on
tõesti tubli ja alamatest austatud. Eks pea ju valitsejal
olema kaks hirmu, üks sisemine, alamatelt lähtuva, teine
välimine, tugevatelt võõramaalastelt lähtuva ohu

137
ees. Viimatinimetatu eest kaitseb valitseja end korralike
relvade ja heade sõpradega; ja ikka on nii, et kui tal on
olemas korralik sõjavägi, on tal olemas ka head sõbrad;
ja kui välisolukord jääb kindlaks ja muutumatuks, jääb
kindlaks ja püsivaks ka siseolukord277, kui just vandenõu
pole sinna segadust külvanud; ja isegi välisolukorra
muutudes peab valitseja — kui ta (on elanud ja
korraldanud}278 oma valitsemise nii, nagu kirjeldasin ja
kui ta ise hooletuks ei muutu – ikka vastu mis tahes
rünnakule, nagu spartalane Nabiski, kellest kõnelesin
eespool. Mis puutub aga alamatesse — kui välisolukord
jääks muutumatuks —, siis tuleb valitsejal karta, et nad
vargsi tema vastu mõnd vandenõu ei sepitseks — selle eest
on valitseja piisavalt kindlustatud, kui ta hoidub
sattumast vaenu või põlguse alla ning hoolitseb selle
eest, et kodanikud oleksid temaga rahul; nagu eespool
pikemalt jutuks oli, tuleb valitsejal seda tingimata silmas
pidada. Üheks tõhusamaks abinõuks, mis valitsejal
vandenõusepitsuste vastu olla võiks, on mitte olla vihatud
üldsuse poolt — loodab ju vandenõu sepitseja alati
valitseja surmaga rahuldada kodanikke; usub ta aga sellest
neile kahju tõusvat, ei jätku tal sellise sammu astumiseks
julgust, sest vandenõulastele osaks langevad raskused on
lõputud. Kogemusest näeme, et on olnud palju
vandenõusid ja vähesed on lõppenud edukalt; sest ei saa
ju vandeseltslane tegutseda üksinda ega saa leida kaaslasi
muude hulgast, kui nende seast, keda ta usub olevat
rahulolematud; ja niipea kui sa oled oma plaani ühele
rahulolematule avaldanud, annad sa talle materjali
iseenda rahuldamiseks, sest vandenõu paljastamisest võib
ta loota kõiksugu hüvesid; nii et selleks, et ta sulle ustavaks
jääks — nähes ühest küljest sinu paljastamisest kindlat
tulu ja mõistes

138
teisest küljest vandenõu olevat ebakindla ja täis ohtusid
— peab ta ilmtingimata olema kas haruldaselt hea sõber
või valitseja visa ja tulihingeline vaenlane.279
Väljendamaks asja kokkuvõtlikumalt ütlen, et
vandenõulase poolel pole muud, kui hirm, kadedus ja
eelaimus karistusest, mis teda hirmutab, valitseja
poolel aga tema ameti majesteetlikkus, seadused ning
sõprade ja valitsuse kaitsev turve; nii et kui kõigele
sellele on lisatud rahva heatahtlikkus, siis on võimatu, et
keegi oleks nii julge, et sepitseks vandenõu. Sest kui
tavaliselt tuleb vandenõulasel tunda hirmu enne
pahateo kordasaatmist, siis sel juhul tuleb tal tunda
hirmu ka hiljem, olles kogu rahva vaenualune, ega saa ta
seetõttu loota ka mingilegi varjupaigale.
Sel teemal võiks tuua lõputult näiteid; mina tahan
siiski rahulduda ühe, meie isade ajal juhtunuga.
Praeguse messer Annibale vanaisa messer Annibale
Bentivogli280, kes oli valitseja Bolognas, tapeti
Canncschide poolt, kes sepitsesid tema vastu vandenõu,
ega jäänud temast maha kedagi281 peale rinnalapseeas
messer Giovanni — kohe pärast säherdust mõrtsukatööd
tõusis rahvas üles ja tappis kõik Canneschid. See oli
tingitud kodanike poolehoiust, mis tollal Bentivoglide
kojale kuulus, ja mis oli nii tugev, et kui Bolognasse ei
jäänud Annibale surmaga kedagi, kes võinuks linna
valitseda ja bolognalased said teada, et Firenzes elab
üks Bentivoglidest sündinu, keda senini oli peetud sepa
pojaks, siis läksid nad talle Firenzesse järele ning andsid
linna valitsemise talle üle, ja tema valitses linna seni,
kuni messer Giovanni jõudis valitsemiseks sobivasse
ikka.
Ütlen niisiis järelduseks, et salasepitsustest tuleb
valitsejal

139
vähe hoolida siis, kui rahvas on tema vastu heatahtlik;
kõige ja kõigi ees tuleb tal aga väriseda siis, kui rahvas on
tema vastu vaenulik ja suhtub temasse põlgusega. Hästi
korraldatud riigid ja targad valitsejad on näidanud üles
suur hoolt, et mitte {võtta lootusi nobiilidelt}282 ning
pakkuda rahuldust kodanikele ja hoida neid rõõmsate ja
rahulolevatena; sest eks ole see ju üheks tähtsamaks
küsimuseks, mis valitsejal tuleb lahendada.
Meie päevil kuulub hästi korraldatud ja valitsetud
kuningriikide hulka Prantsuse kuningriik ning sealt
leitakse arvutult häid ja korralikke organiseeringuid283,
millest sõltub kuninga vabadus ja julgeolek; neist tähtsaim
on parlament284 ja tema mõjuvõim: sest kuningriigi
valitsemise korraldaja- kes oli teadlik võimumeeste
auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis
suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest
küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide
vastu ja soovis neid kaitsta — ei tahtnud, et nende
küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja
seepärast, et võtta kuningalt see koorem – nii et ta saaks
olla nobiilidega, soosides populaare285 ja populaaridega,
soosides nobiile —, asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi,
kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks
nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega
arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja
kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe
tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade
ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda
hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb
respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike
vaenualuseks.
Leides {mõne Rooma keisrite}286 elule ja surmale
mõelnuna,

140
et mõned neist elasid kogu aeg väärikalt ja näitasid üles
suurt vaimuvahvust, kuid kaotasid ometigi võimu või
tapeti vandenõu sepitsenud alamate poolt, võiks ehk
paljudele tunduda, et tegemist on minu arvamusele
vastupidiste näidetega.
Soovides sellistele väidetele vastu vaielda, vaatlen
mõne keisri omadusi, osutades nende huku põhjustele,
mis ei erine minu poolt viidatuist; ning põimin
arutlusse osalt ka muud tähelepanuväärset sellele, kes
loeb toonaste aegade tegemistest. Ja tahan piirduda
kõigi nende keisritega, kes tõusid võimule filosoof
Marcusest kuni Maximinuseni267 – need olid Marcus,
tema poeg Commodus, Pertinax, Julianus, Severus,
tema poeg Antoninus Caracalla, Macrinus, Elagabalus,
Alexander ja Maximinus.
Kõigepealt tuleb märkida, et kui teistel tuleb
valitsejaametis rinda pista üksnes nobiilide auahnuse ja
kodanike jultumusega, siis Rooma keisritel oli veel
kolmas raskus: neil tuli taluda sõdurite julmust ja
saamahimu. Nimetatud asjaolu oli sedavõrd ebamugav,
et sai paljude keisrite huku põhjuseks, sest oli keeruline
olla ühtaegu meele järele nii sõduritele kui kodanikele:
kodanikud tundsid rõõmu rahulikust elust ja eelistasid
seetõttu mõõdukaid valitsejaid; sõdurid ent armastasid
sõjameheliku meelelaadiga, jõhkraid, julmi ja aplaid
valitsejaid ning tahtsid, et nad kõike seda kodanike peal
ka rakendaksid – saamaks võimalust oma sissetuleku
kahekordistamiseks ning oma saamahimu ja julmuse
rahuldamiseks.
Nimetatud asjaolud põhjustasid alati nende keisrite
huku, kellel polnud kas iseloomust või oskustest
tulenevalt {nii tugevat}288 reputatsiooni, mis
võimaldanuks neil hoida ohjes nii sõdureid kui
kodanikke. Enamik keisritest – iseäranis uute

141
inimestena valitsejaametini tõusnud — pöördus
nimetatud kahest erinevast kalduvusest tulenevaid raskusi
adudes rahuldama sõdureid, hoolides vähe kodanikele
osaks langevast ülekohtust. Selline valik oli tarvilik, sest
kui valitsejal ei õnnestu saavutada olukorda, kus teda
keegi ei vihka, tuleb tal kõigepealt pingutada selle nimel,
et pääseda kogu ühiskonna vaenu alt; ja kui ta seda ei
suuda saavutada, tuleb tal kogu oma osavust mängu
pannes püüda pääseda ühiskonna nende gruppide vaenu
alt, kes on mõjukamad. Seepärast sidusidki uudsuse
tõttu280 erakorralisi poolehoiuavaldusi vajavad keisrid
end {ennemini}290 sõdurite kui kodanikega; kummatigi
osutus see konkreetsele valitsejale kasulikuks või mitte
olenevalt tema oskusest säilitada reputatsiooni sõdurite
hulgas.
Eelkirjeldatud asjaolud viisid selleni, et Marcus,
Perdnax ja Alexander – kõik nad olid mõõduka
eluviisiga, lahked ja sõbralikud, õigluse austajad ja
julmuse vaenlased — lõpetasid süngelt, kõik peale
Marcuse. Üksnes Marcus elas ja suri suures
lugupidamises, sest tema tuli võimule iure benditario291
ega võlgnenud selle eest tänu sõduritele ega kodanikele;
saadetuna arvukatest väärtuslikest omadustest, mis
muutsid ta austatuks ja lugupeetuks, hoidis ta hiljem
surmatunnini ühtesid distsiplineerituna ja teisi nende
piirides292 ning polnud eales vihatud ega põlatud.
Pertinax293 seevastu sai keisriks vastu sõdurite tahtmist,
kes olid harjunud Commoduse all lodeva eluviisiga ega
suutnud taluda seda õiglast ja korralikku elulaadi, mida
Pertinax armees uuesti kehtestada tahtis; nii et olles
tekitanud enda vastu vaenu, millele lisandus põlgus tema
kõrge ea vastu, hukkus tema päris oma valitsusaja alguses.

142
 Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii
heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu
juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides
sageli sunnitud mitte olema hea, sest kui on rikutud294
see osa ühiskonnast – kas siis kodanikud või sõdurid või
nobiilid —, kellest sa arvad, et püsimajäämiseks on sul
nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele
olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on
head teod sulle vaenulikud.
Tuleme aga Alexandri juurde, kes oli nii hea ja
õiglane, et kõigi teiste talle omistatud kiituste hulgas on
ka see, et neljateistkümne aasta jooksul, mis ta võimu
hoidis, ei hukatud tema poolt kedagi ilma
kohtuotsuseta295; siiski, kuna teda peeti naiselikult
pehmeloomuliseks, meheks, kes laseb end juhtida oma
emal, sattus ta põlgusse, armee sepitses tema vastu
vandenõu ja võtus talt elu.
Mõeldes nüüd vastukaaluks Commoduse, Severuse,
Antoninus Caracalla ja Maximinuse296 omadustele, leiate,
et nemad olid väga julmad ja röövimishimulised
valitsejad, kes ei andnud sõdurite rahuldamiseks armu
ühtki sorti vägivallale297, mille sooritamiseks kodanike
vastu neile vaid avanes võimalus; ja kõigil neil olid
sünged lõpud, välja arvatud Severusel, kelles oli nii
palju vahvust ja võimekust, et sõdurite sõprust säilitades
— ehkki rõhudes samal ajal kodanikke – suutis tema
ühtesoodu õnnelikuna valitseda, kuna tema
väljapaistvad omadused muutsid ta sõdurite ja kodanike
silmis nii imetlusväärseks, et viimased jäid omamoodi
juhmiks ja jahmunuks ning nood teised aupaklikuks ja
rahulolevaks.
Et selle mehe ettevõtmised olid suursugused ja vastse
valitseja kohta tähelepanuväärsed, tahan kirjeldada mõne
sõnaga,

143
kuivõrd hästi oskas tema kasutada ära rebase ja lõvi
maski – nagu eespool nimetasin, on valitsejal tarvis
nende loomust järele aimata.
Saanud teada keiser Julianuse otsusekindlusetusest298
sisendas Severus armeele, mille juhiks ta Stiavonias299
oli, et oleks hea minna Rooma, maksma kätte
{pretoriaani sõdurite}300 poolt tapetud Pertinaxi surma
eest. Selle värvi all,301 näitamata välja oma
võimutaotlust, juhtis ta armee Rooma peale ja jõudis
Itaaliasse enne, kui seal tema sammust teadagi saadi. Kui
Severus oli Rooma jõudnud, valis senat hirmu tõttu ta
keisriks ja hukkas Julianuse. Kirjeldatud alguse järel jäid
Severuse teele, kes tahtis saada kogu maa käskijaks, kaks
takistust: esimene Aasias, kus Aasia vägede juht
Pescennius Niger oli lasknud ennast keisriks kuulutada;
teine Läänes, kus oli Albinus, kes samuti püüdles
võimule. Et Severus pidas ohtlikuks paljastada oma
vaenulikkust korraga mõlemale, otsustas ta rünnata
Nigerit ja tüssata Albinust. Ta kirjutas viimasele, et tahab
senati poolt keisriks valituna jagada temaga seda au302,
annab talle üle tseesari tiitli ning võtab ta senati otsusel
endale kaasvalitsejaks — Albinus võttis kõike seda tõena.
Ent pärast Nigeri alistamist ja hukkamist ning olukorra
vaigistamist Idas naasis Severus Rooma ja kaebas senatile
otsekui oleks Albinus temalt saadud hüvesid tühiseks
pidades püüdnud salakavalalt teda tappa, mistõttu tal
olevat tarvis minna ja karistada tema tänamatust.
Seejärel suundus ta Prantsusmaale Albinust otsima ning
võttis talt võimu ja elu.
Kes uurib niisiis Severuse tegevust üksikasjalikult,
näeb, et ta oli väga raevukas lõvi ja väga kaval rebane, ja
ta näeb, et Severus oli kõigi poolt kardetud ja lugu
peetud ega olnud sõdurite

144
poolt vihatud; ja selles, et ta suutis uue inimesena hoida
enda käes säärast võimu pole midagi imestamisväärset,
sest tema väljapaistev reputatsioon kaitses teda ikka ja
alati selle vaenu eest, mida kodanikud tema röövimiste
tõttu tema vastu võinuksid hakata tundma.
Aga ka Severuse poeg Antoninus oli väga väljapaistev
{inimene}303 ja temas oli {väga väljapaistvaid}304 külgi,
mis muutsid ta kodanike silmis imetlusväärseks ja
sõduritele meelepäraseks: ta oli vapper sõjamees ja väga
vastupidav mis tahes pingutustele, igasugu peenemate
toitude ja kõiksugu muude õrnuste põlgaja — see
asjaolu muutis ta kogu armee poolt armastatuks;
kummatigi oli tema metsikus ja julmus sedavõrd suur ja
nii ennekuulmatu — oli ta ju pärast lõputuid üksikuid
hukkamisi tapnud maha suure osa Rooma kodanikest
ning kõik Aleksandria kodanikud —, et ta muutus sõna
tõsises mõttes vihatuks kogu maailmale; teda hakkasid
kartma isegi need, kes teda ümbritsesid, nii et tema
tapeti ühe tsentuurio poolt omaenese armee keskel.
Siinkohal tuleb märkida, et seesugust, vääramatu ja
kaljukindla vaimu otsusele järgnevat surma pole
valitsejal võimalik vältida, sest tema elu kallale võib
kippuda igaüks, kes ei hooli suremisest; et aga selliseid
inimesi tuleb ette väga harva, siis ei tarvitse valitseja
neid eriti karta. Tal tuleb vaid hoiduda tõsist ülekohut
tegemast kellelegi neist, kes teda teenivad ja tema riigi
teenistuses olles teda ümbritsevad – nagu tegi seda
Antoninus, kes tappis teotaval viisil eelnimetatud
tsentuurio venna ja ähvardas teda ennast päevast päeva
[samasuguse saatusega], hoidis aga ometi teda
ihukaitseväes edasi; see oli arulage otsus, samm vastu
hukule, mis teda tabaski.

145
 Aga tuleme Commoduse juurde, kellel oli väga lihtne
võimu hoida, sest Marcuse pojana omas ta seda iure
bereditario; temale piisanuks üksnes isa jälgedes
käimisest ning sõdurid ja kodanikud oleksid olnud rahul;
julma ja loomaliku meelelaadiga inimesena ent pöördus
tema lahutama sõdurite meelt — saamaks võimalust oma
röövellikkuse rakendamiseks kodanike peal — ning
andis armeele vabad käed kõlvatusteks ja häbematusteks;
teisest küljest alandus ta oma väärikust ei millekski
pidades sageli võitlema teatrites gladiaatoritega ja saatis
korda muid äärmiselt põlastusväärseid, keiserliku
ülevusega vähe kokkusobivaid asju, mis muutsid ta
sõdurite silmis põlatuks. Et tema oli ühest küljest vihatud
ja teisest põlatud, siis sepitseti tema vastu vandenõu ja
võeti talt elu.
Jääb üle jutustada Maximinuse305 omadustest. Tema oli
äärmiselt sõjakas meesterahvas; et sõdurid olid
tüdinenud Alexandri lodevusest — temast oli juttu
eespool —, siis tapsid nad tema ja valisid keisririigi
etteotsa Maximinuse. Tema ei hoidnud seda kõrget
ametikohta kaua, sest kaks asjaolu muutsid ta vihatuks ja
põlatuks: esiteks oli ta põlastusväärset päritolu, sest
{kunagi}306 oli ta karjatanud Traakias lambaid (see
asjaolu oli kõikjal hästi teada ja madaldas kõigi silmis
suuresti tema autoriteeti); teiseks oli ta kujundanud
endast arvamuse kui väga julmast valitsejast, sest
valitsemise alguses viivitas ta saabumisega Rooma,
keiserliku residentsi valdusse ning saatis prefektide käe
läbi korda arvukalt jõledusi ja metsikusi nii Roomas kui
kõikjal mujalgi keisririigis. Nii et kui ta oli kogu
maailma enda vastu üles ässitanud – põlgusega, mida
tunti tema madala päritolu vastu, (ja vaenuga, mida
tekitas hirm tema julmuse ees}307 — siis (tõusis esmalt
üles}308 Aafrika ja

146
hiljem senat koos kõigi roomlastega ning kogu Itaalia
tegutses üksmeelselt tema vastu; sellega ühinesid ka
keisri sõdurid, kes olid Aquileiat piirates sattunud
raskustesse linna vallutamisel ning olid aetud vihale
keisri julmusest — tunnistades keisrile siginenud
arvukaid vaenlasi kartsid nad teda vähem ja võtsid talt
elu.
Ma ei taha arutleda Elagabalusest, Macrinusest ega ka
mitte Julianusest309, kes läbinisti põlastusväärsetena
leidsid kiiresti oma lõpu; tulen ent eelnenud arutlusest
tuleneva järelduse juurde. Ütlen, et meie aja valitsejad
puutuvad võimul olles märksa vähem kokku raskusega,
mis tuleneb vajadusest olla ülemääraselt meele järele
sõduritele: ehkki neil tuleb ilmutada sõdurite suhtes
teatud ettevaatlikkust, lahenduvad nendega seotud
küsimused siiski kiiresti, sest ühelgi meie aja valitsejal
pole sõjaväge, mis oleks nagu Rooma keisririigi armee
ühtaegu kinnistunud nii provintsi valitsemises kui
hooldamises. Ja kui tollal tuli pakkuda rahuldust rohkem
sõduritele kui kodanikele, siis oli see niiviisi sellepärast,
et sõdurid olid suutelised enamaks kui kodanikud;
praegu tuleb kõigil valitsejatel peale Türklase ja
Sultani310 rahuldada rohkem kodanikke kui sõdureid,
sest kodanikud on suutelised enamaks kui sõdurid.
Jätsin teiste hulgast välja Türklase, kes hoiab enda
ümber pidevalt kahtteist tuhandet jalaväelast ja viitteist
tuhandet ratsaväelast, kellest sõltub tema kuningriigi
julgeolek ja tugevus; temal tuleb kõiki teisi muresid
tagaplaanile jättes hoida sõdureid enda vastu
sõbralikena; samamoodi on asjalood ka täielikult
sõdurite võimu all olevas Sultani kuningriigis: ka sellel
valitsejal tuleb kodanikke arvestamata hoida sõdureid
enda vastu sõbralikena.

147
 Pange siinkohal tähele, et Sultani riik erineb kõigist
teistest ainuvalitsemise all olevatest riikidest, sest
sarnaneb kristliku pontifikaadiga, mida ei saa nimetada
pärilikuks ega vastseks riigiks, sest et valitseja surmaga ei
jää pärijaiks ja isandaiks tema pojad, vaid valitsejaks saab
see, kes valitakse ametisse selleks volitatud isikute poolt.
Ja et see korraldus on põline, siis ei saa sellist riiki
nimetada vastseks, sest seal pole ühtki neist raskustest,
mis on olemas uutes — kuigi valitseja ise on uus, on tema
valitsemist sätestavad seadused põlised ning seatud teda
vastu võtma nii, nagu oleks ta pärilik käskija.
Tuleme aga oma teema juurde tagasi. Ütlen, et kes
iganes eelneva arutluse üle järele mõtleb, näeb, et
ülalnimetatud keisrite huku põhjuseks oli kas põlgus või
vaen, ja saab aru ka sellest, millest tulenes, et kui osa
neist käitus ühtmoodi ja teised neile vastupidiselt -
ükskõik siis kes neist –, siis ühed neist saavutasid edu,
teised mitte. Eks olnud ju Pertinaxile ja Alexandrile
vastsete valitsejatena sobimatu ja hukatuslik püüda
jäljendada Marcust, kes oli ametis iure bereditario;
samamoodi oli Caracallale, Commodusele ja
Maximinusele ohtlik aimata järele Severust, sest neil
polnud säärast tublidust, millest piisanuks Severuse
jälgedes käimiseks.
Seepärast ei saa vastne valitseja oma uues ametis
jäljendada Marcuse ettevõtmisi ega ole tal ka tingimata
tarvis {jäljendada}311 Severuse omi; viimaselt aga tuleb
tal võtta eeskujuks need küljed, mis on vajalikud võimule
alusmüüri rajamiseks, ning Marcuselt see, mis on sobilik
ja auväärne juba kindlustunud ja püsiva võimu
säilitamiseks.

148
XX PEATÜKK

149
150
 Kindluste ja paljude muude asjade
kasulikkusest312

Võimu turvaliseks hoidmiseks on mõni valitseja võtnud

alamatelt relvad; mõni teine on hoidnud allaheidetud maid
jaotatutena313; mõni on hoidnud ülal vaenu enda vastu;
mõni teine jällegi on pöördunud võitma enda poole neid,
kes tundusid kahtlasena valitsemise alguses; mõni on
püstitanud kindlusi, mõni on neid purustanud ja maatasa
teinud. Ja ehkki kõigi nende asjade kohta ei saa esitada
ühest ja selgepiirilist otsustust - kui just ei minda nende
riikide iseärasuste juurde, kus mõni selline otsus tuleks
vastu võtta — kõnelen siiski ka neist asjust, nii
üldistavalt, nagu aines seda võimaldab.
Pole niisiis kunagi juhtunud, et vastne valitseja oleks
võtnud oma alamatelt relvad; vastupidi, kui ta on leidnud
nad eest relvituna, on ta nad alati relvastanud, sest eks
muutu ju relvastudes need relvad sinu omaks, need, keda
sa kahtlustasid, muutuvad usaldusväärseks, need, kes olid
usaldusväärsed, jäävad selleks ning {muutuvad alamaist
su poolehoidjaiks}314. Ja kui sinu armulikkust saavad
tunda need, keda sa relvastad — ega kõiki alamaid olegi
võimalik relvastada —, võid sa tunda end turvalisemalt
ka ülejäänutega; kogetud erinevus esiletõstmises muudab
relvakandjaks saanud alamad sinu tänuvõlglaseks; nood
teised annavad sulle andeks kuna arvavad, et suurem
hüvitus peabki paratamatult osaks langema neile, kelle
osaks langeb enam ohte ja rohkem kohustusi. Alamate
relvitustamisega ent hakkad sa neid endast eemale
tõukama ja näitad välja, et sa kahtlustad neid: kas argusest
või usaldamatusest — mõlemad arvamused äratavad sinu
vastu vaenu. Ja et sul pole võimalik jääda püsima
relvitult, oled sa

151
sunnitud otsima tuge palgasõjaväelt, mille väärtus on
selline, nagu kirjeldatud eespool; ja kui palgavägi olekski
hea, ei saaks ta olla nii hea, et kaitsta sind tugevate
vaenlaste ja kahtlustäratavate alamate eest. Seepärast on
vastne valitseja, kelle võimgi vastne, alati korraldanud
sõjaväe; ja ajalooraamatutes on selliseid näiteid küllaga.
Kui aga valitseja allutab mõne vastse valduse, mis
lisandub otsekui kehaliikmena tema põlisvaldusele, siis
on tarvis see valdus relvitustada — relvad tuleb võtta
kõigilt peale nende, kes (toetasid sind}315 maavallutamisel;
ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad muuta
nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt, et kogu
sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes,
kes elasid sinu juures su põlisvalduses.
Meie esiisad ja need, keda peeti targaks, tavatsesid
kinnitada, et Pistoiat on tarvis hoida parteide316 ning Pisat
kindluste abil ja õhutasid seepärast mõnes võimualuses
linnas lahkhelisid — et oleks hõlpsam neid enda valduses
hoida. Ajal, mil Itaalia oli teatud kindlal viisil
tasakaalustatud317, oli see arvatavasti hästi tehtud, kuid ma
ei usu, et seda võiks pakkuda juhiseks praegu, sest ma ei
usu, et lahkhelidest võiks eales midagi head sündida;
vastupidi: on paratamatu, et vaenlase lähenedes jäädakse
lahkhelidest lõhestatud linnadest kiiresti ilma, sest
nõrgem pool ühineb alati välisjõududega ja too teine ei
suuda neile vastu seista.
Veneetslased hoolitsesid võimualustes linnades gvelfide
ja gibelliinide rühmituste püsimise eest318 — usun et
ajendatuna just eelkirjeldatud kaalutlustest — ja ehkki nad
ei lasknud neil kunagi vereni minna, kandsid nad ometi
hoolt nendevaheliste lahkhelide püsimise eest — et
omavahelistest ebakõladest

152
hõivatud linlased (ei ühineks}319 nende endi vastu. Ent
nagu näha võis, polnud neil hiljem sellest kasu, sest
pärast lüüasaamist Vaila all kogus üks pooltest kiiresti
julgust ja võttis neilt kogu võimu.
Järelikult räägib selline tegutsemisviis selget keelt
valitseja nõrkusest, sest tugevas riigis ei lasta säärastel
lahkhelidel ealeski tekkida – eks ole neist kasu ainult
rahuajal, kui nende abil saab alamatega hõlpsamini
toime tulla, sõjaaja lähenedes ent ilmutab selline
korraldus oma ekslikkust.
Kahtlemata muutuvad valitsejad suureks ja
imetlusväärseks siis, kui nad ületavad neile korraldatud
raskused ja vastuseisu; ja seepärast paneb saatus —
iseäranis siis, kui ta tahab ülendada vastset valitsejat,
kellel on suurem vajadus reputatsiooni saavutamise
järele kui pärilikul — valitseja sündima vaenlastest ja
tõukab teda astuma sõjakäikudele nende vastu, et tal
oleks eeldus neist jagu saada ja tõusta kõrgemale
mööda redelit, mis vaenlased talle on ulatanud. Sestap
arvavad paljud, et targal valitsejal tuleb võimaluse
korral turgutada kavalalt teatud vaenulikkust enda
vastu, et selle mahasurumisele järgneks tema veelgi
suurem hiilgus ja au.
Enam ustavust ja kasu on valitsejad, iseäranis uued,
leidnud neist inimestest, kes tundusid valitsemise
alguses kahtlastena, kui noist, kes olid usaldusisikud320
juba alguses. Siena valitseja Pandolfo Petrucci321 valitses
oma riiki rohkem nende abil, kes tundusid talle alguses
kahtlastena, kui nonde teiste abil. Siiski ei saa sel
teemal kõnelda üldistavalt, sest asjaolud muutuvad
sõltuvalt alusest322. Ütlen vaid seda, et valitseja saab
alati väga lihtsalt võita enda poole neid inimesi, kes olid
valitsemise alguses vaenlased ja on seda sorti323,

153
et vajavad püsimajäämiseks toetust; ja nad on seda enam
sunnitud valitsejat ustavalt teenima, mida enam nad
aduvad vajadust kustutada tegudega see vaenulik
arvamus, mis valitsejal neist oli; ja nii saab valitseja
neist alati rohkem kasu, kui neist, kes teda ülearu
ükskõikselt teenides tema asjad unarusse jätavad.
Et teema seda nõuab, ei taha ma jätta heitmata
mälupilku neile valitsejaile, kes on allutanud vastselt
mingi valduse valitsusele lähedaste inimeste toetuse324 ja
kellel tuleb hoolikalt kaaluda, mis põhjus see oli, mis
ajendas kaasaaitajaid teda toetama; ja kui põhjuseks pole
loomulik poolehoid tema vastu, vaid üksnes
rahulolematus endise valitsusega, siis nende poolehoidu
saab valitseja säilitada suure vaeva ja ränga pingutuse
hinnaga, sest on võimatu, et ta suudaks neile meele järele
olla. Muistsete ja kaasaegsete näidete varal eelöeldu
põhjuste üle sügavamalt järele mõeldes näeme, et
valitsejal on olnud palju lihtsam võita nende inimeste
sõprust, kes olid vaenlased sellepärast, et nad olid rahul
eelmise valitsusega, kui nende toetust, kes said tema
sõbraks ja aitasid tal vallutada maad seepärast, et nad
polnud eelmise valitsusega rahul.
Turvalisemaks võimulpüsimiseks ja kindla varjupaiga
soetamiseks ootamatu rünnaku puhuks on valitsejatel
saanud harjumuseks püstitada kindlusi, mis on kui {ohjad
ja}325 suurauad neile, kes kavatseksid tema vastu midagi
ette võtta. Et see teguviis on kasutusel vanast ajast saadik,
siis hindan seda kõrgelt minagi. Siiski nähti meie päevil
messer Niccolo Vitellit võimu säilitamise nimel
purustamas Citta di Castellos kaht kindlustust.326 Urbino
hertsog Guido Ubaldo327 lõhkus pärast naasmist valdusse,
kust ta Cesare Borgia poolt minema oli aetud, maatasa
kõik provintsi kindlused ja arvas, et ilma

154
nendeta on raskem valdusest taas ilma jääda.
Samasuguseid meetmeid rakendasid Bolognasse
naasnud Bentivoglid.328
Seega sõltub kindluste kasulikkus ajast ning
asjaoludest, ja kui nad ühest küljest teevad sulle head, siis
teisest küljest võivad nad sind hoopis kahjustada. Selle
asja üle võib arutleda järgmiselt. Kindlusi tuleks püstitada
sellel valitsejal, kes kardab rahvast rohkem kui
võõramaalasi; kes aga kardab rohkem võõramaalasi kui
rahvast, peaks kindluste püstitamise kõrvale jätma.
Rohkem tüli kui mis tahes muust nende valduses
asetleidnud segadusest on Sforzade kojale tõusnud ja
tõuseb ka edaspidi Francesco Sforza poolt Milanosse
püstitatud kastellist. Seepärast on parimaks kindluseks
mitte olla rahva vaenualune, sest ehkki kindlused võivad
sul olla, ei päästa nad sind siis, kui rahvas sind vihkab —
pole ju kord juba relvad haaranud kodanikud eales
tundnud puudust võõramaalastest, kes neile appi tõttaksid.
Meie päevil pole nähtud, et mõnel valitsejal oleks
kindlustest kasu olnud, kui ehk vahest Forli krahvinnal329,
kui suri tema kaasa krahv Girolamo: sai ta ju tänu
kindlusele pakku kodanike rünnaku eest, oodata ära abi
Milanost ja võtta valdus taas oma võimu alla; ning
asjaolud olid tollal sellised, et võõramaalane ei saanud
kodanikke abistada. Ent hiljem, kui teda ründas Cesare
Borgia ja krahvinnale vaenulik rahvas leppis
{võõramaalastega}330 salaja kokku, oli ka temal
kindlusest vähe kasu. Seega pakkunuks nii mõlemal
korral krahvinnale kindlusest kindlamat kaitset see, kui
ta poleks olnud rahva vaenualune.
Kõike neid asju arvesse võttes kiidan niisiis seda, kes
kindlusi rajab ning seda, kes neid ei raja; ja mõistan
hukka kõik need, kes kindlustele lootma jäädes
hoolivad vähe sellest, et on rahva vaenualused.

155
156
XXI PEATÜKK

157
158
 Mida tuleks valitsejail teha selleks, et neid
väljapaistvaks peetaks331

Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema

väljapaistvad vägiteod332 ja tavatud eeskujud, mida ta
ilmutab.
Meil on meie päevil praegune Hispaania kuningas
{Fernando di Aragona}333. Teda võib peaaegu et uueks
valitsejaks nimetada, sest [kunagisest] nõrgast kuningast
on ta muutunud kuulsuse ja ülevuse poolest esimeseks
kuningaks kristlaste seas; ja kui mõtlete tema tegudele,
siis leiate, et kõik nad on olnud väga väljapaistvad ja
mõned sootuks ebatavalised.
Oma kuningaksoleku aja alguses ründas ta Granadat ja
see sõjakäik sai tema võimu [stato] alusmüüriks. Esiteks,
ta tegi seda muretult, tundmata hirmu saada takistatud:
kuningas hoidis Granada sõjakäiguga hõivatuna Kastiilia
parunite meeli, kes mõtetega sõjas kinni olles ei
plaanitsenud enam uuendusi; sedaviisi saavutas kuningas
reputatsiooni ja võimu aadlike üle, ilma et nood sellest
arugi oleks saanud; kiriku ja kodanike rahad võimaldasid
tal kanda hoolt oma sõdurite eest ja rajada pikaleveninud
sõja käigus alused omaenese sõjaväele, mis on hiljem
toonud talle kuulsust ja au. Peale selle – et saada
võimalust suuremate ettevõtmiste kallale asumiseks,
rakendas kuningas ühtelugu religiooni ära kasutades
vaga julmust, jälitades ja röövides oma kuningriigis
marraneid354 — ei saa olla sellest {kahetsusväärsemat
ega}355 tavatumat eeskuju. Sama ettekäände taha
varjudes ründas ta Aafrikat, korraldas sõjakäigu
Itaaliasse ja tungis viimaks kallale Prantsusmaale; ja nii
on ta lakkamatult {teostanud ja}336 korraldanud suuri
asju, mis on hoidnud alamate meeli pidevalt kõhkluses ja
imetluses,

159
kinni ettevõtmiste tulemuses. Ja kuninga aktsioonid on
selliselt üks teisest välja kasvanud, et ta pole kunagi
jätnud (nende vahel}337 inimestele aega, et neil oleks
olnud võimalik segamatult talle vastu teotseda.
Veel on valitsejale üpris kasulik ilmutada ebatavalisi
eeskujusid ka sisemiste hoolte alal – sarnaselt neile,
mida jutustatakse messer Bernabo da Milanost'38 —, kui
tal avaneb selleks soodne võimalus, tänu mõnele
alamale, kes saadab tsiviilelus korda midagi erakordset,
ükskõik kas head või halba; mis puutub väljapaistnud
inimese ergutamisse või karistamisse, siis siin tuleks
valitsejal leida mõni selline tegutsemisviis, mis pakuks
piisavalt kõneainet ka teistele. Eelkõige tuleb valitsejal
igas oma ettevõtmises püüda jätta endast muljet kui
suursugusest ja väljapaistvate vaimuannetega inimesest.
Samuti peetakse valitsejast lugu siis, kui ta on tõeline
sõber või tõeline vaenlane; see on siis, kui ta paljastab
end otsustavalt kellegi poolt kellegi vastu. Selline otsus
on alati erapooletuks jäämisest kasulikum, sest kui kaks
sinu tugevat naabrit lähevad omavahel kokku, siis on
nad kas seda sorti, et pärast ühe võitu tuleb sul võitjat
karta või ei ole. Mõlemal juhul on sulle alati kasulikum
end paljastada ja pidada maha üks korralik võitlus; sest
esimesel juhul – kui sa end ei paljasta – jääd sa alati
võitja saagiks, võidetu rõõmuks ja rahulduseks, ning sul
pole mõtet loota millestki ega kelleltki kaitset ega
pagu. Ei taha ju võitja endale kahtlasi sõpru, kelle abile
ei saa hädas kindel olla ja ka kaotaja ei võta sind vastu,
sest sa ei tahtnud jagada, relv käes, tema saatust.
Antiochos339 sisenes aitoollaste poolt kutsutuna
Kreekasse, et ajada sealt välja roomlased. Ta saatis
ahhaialaste, roomlaste

160
sõprade juurde saadikud veenma neid erapooletuks
jääma; teisalt keelitasid roomlased ahhaialasi haarama
relvi nende toetuseks. Küsimus tuli otsustamisele
ahhaialaste rahvakoosolekul, kus Antiochose saadik
veenis ahhaialasi jääma erapooletuks, mille peale
roomlaste saadik kostis: {quod autem isti dicunt non
interponendi vos bello, nihil magis alienum rebus vestris
est; sine gratia, sine dignitate, praemium victoris
eritis}340.
Ja ikka on nii, et see, kes pole su sõber, palub sult
erapooletust, ja see, kes on su sõber, palub sul avaldada
oma toetust relvadega. Kõhklevad valitsejad käivad
oleviku ohtude vältimise nimel enamasti mööda
erapooletuse teed ja enamasti nad hukkuvad. Kui aga
valitseja avaldab julgelt oma toetust ühele pooltest ja kui
see, kellega sa liitud, võidab — olgugi ta tugev ja jäägu sa
tema meelevalda —, on ta sinu tänuvõlglane ning teie
sõprusleping jääb jõusse; ja inimesed pole kunagi nii
ebaausad, et sedavõrd suurt tänamatust üles näidates sind
kõrvale suruksid; pealegi pole võidud kunagi nii täielikud,
et võitjal ei tuleks üles näidata teatud respekti, eriti selles
osas, mis puutub õiglusse. Kui aga see, kellega sa liitud,
kaotab, pakub ta sulle varju, ja aitab sind, kuni suudab,
ning sa saad tema näol endale kaaslaseks inimese, kellele
õnn võib taas naeratada.
Teisel juhul — kui need, kes omavahel võitlevad, on
seda sorti, et sul ei tarvitse võitjast miskit karta – on sinu
liitumine ühega neist veelgi suurema tarkuse ilminguks,
sest sa saavutad teise poole purustamise selle abil, kes
oleks pidanud teda hoopis päästma, kui ta oleks olnud
tark; võidu korral jääb ta sinu meelevalda; ja pole
mõeldav, et ta sinu abiga ei võida.
Siinkohal tuleb märkida, et valitseja peab alati hoiduma
liitumast endast tugevamaga, et tungida kallale teistele,
kui just

161
vajadus teda selleks ei sunni, nagu eespool kirjeldatud,
sest võidu korral jääd sa tema vangiks ja teiste
meelevalda jäämisest peavad valitsejad iga hinna eest
hoiduma. Veneetslased liitusid Prantsusmaaga Milano
hertsogi vastu, kuigi võisid sellise liidu sõlmimisest
hoiduda; tulemuseks oli nende hukk. Kui aga säärase
liidu sõlmimisest pole võimalik hoiduda (nagu juhtus
firenzelastega, kui paavst ja Hispaania läksid oma
vägedega ründama Lombardiat341), siis tuleb valitsejal
eelkirjeldatud kaalutlustel siiski liituda. Ja argu ükski
valitsus [stato] eales lootku, nagu oleks alati võimalik
langetada ohutuid ja kindlaid otsuseid, vastupidi, tuleb
arvestada sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on
kahtlased ja ebakindlad, sest asjad on kord juba niiviisi
seatud, et kunagi ei lähe korda vältida üht
ebameeldivust, langemata teise; ent arukus seisnebki
oskuses tunda ara ebameeldivuste laadi ja võtta hüvena
vastu see, mis on vähem halb.
Veel tuleb valitsejal näidata end väärtuslike omaduste
soosijana, {pakkudes kohtumispaika võimekatele
inimestele ja}342 osutades lugupidamist neile, kes on
mingil alal välja paistvad. Peale selle tuleb tal innustada
ja julgustada linlasi võimalusega tegeleda segamatult
oma tööde ja toimetustega – nii kaubanduses,
põllumajanduses kui mis tahes muul inimtegevuse alal;
nii et üks ei kardaks edendada oma valdusi, hirmust, et
need võidakse talt ära võtta ja teine alustada kauplemist
kartusest maksude ees; valitsejal tuleb hoopis seada
valmis ergutused neile, kes tahavad kõike seda teha, ja
preemiad igaühele, kes kavatseb mis tahes viisil
edendada tema linna või valitsemist [stato].

162
 Lisaks eelöeldule tuleb valitsejal sobilikel aastaaegadel
köita kodanike meeli pidustuste ja vaatemängudega. Et iga
linn on jagatud tsunftideks ja triibusteks343, peab valitseja
võtma arvesse ka neid ühisusi, saama vahetevahel
nendega kokku, ilmutades end südamlikkuse ja
{heldemeelsuse}344 eeskujuna, hoides siiski alati
vääramatuna oma kõrge ametikoha majesteetlikkuse, sest
see ei tohi eales ühestki asjast puududa.

163
164
XXII PEATÜKK

165
166
 Valitseja usaldusisikutest345

Valitseja jaoks pole sugugi väikese tähtsusega ministrite

valik, kes osutuvad heaks või mitte olenevalt valitseja
arukusest. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta
tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui
nood on sobilikud ja ustavad, võib ka valitsejat ennast
alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad
inimesed ja hoida neid ustavana. On asi aga vastupidine,
võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea
otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.
Ei leidunud inimest, kes teades messer Antonio da
Venafro olevat Siena valitseja Pandolfo Petrucci346 ministri,
poleks pidanud Pandolfot ennastki väga kogenud ja
võimekaks meheks, sest et tema ministriks oli just see
inimene. Ja kuna mõistusi on kolme liiki — üks taipab
ise, teine {adub seda, mida taipavad teised}347, kolmas ei
taipa ise ega mõista ka teisi; esimene on tõeliselt
väljapaistev, teine lihtsalt väljapaistev, kolmas kasutu348
—, siis tuleb tahes-tahtmata nõustuda, et kui Pandolfo
polnud oma vaimsete võimete poolest esimesel astmel,
siis oli ta teisel; sest kui kellelgi jätkub taipu eristada head
{või}349 halba teise sõnades ja tegudes - ehkki tal endal
ideid poleks350 – , siis tunneb ta ministri head ja halvad
teod ära ning kiidab esimesi ja parandab viimaseid; ning
minister ei saa loota valitseja tüssamisele ja peab end
korralikult üleval.
Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri
sobilikkust ara tunda, siis selleks on olemas moodus, mis
ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb
rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis
säärane inimene,

167
kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister
ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle
käes on kellegi valitsus, eales mõelda endale, vaid peab
{alati}351 mõtlema valitsejale ega tohi kunagi meenutada
talle asju, mida tal tarvis pole352. Teisalt tuleb ka valitsejal
mõelda ministrile, et hoida teda korralikuna: tõsta teda
esile, teha ta jõukaks, võtta endale tema ees kohustusi,
jagada temaga rõõme ja muresid {et minister näeks, et ta
ei saa jääda püsima ilma valitsejata, et küllaldaselt au ja
lugupidamist ei paneks teda soovima enamat, et
küllaldane jõukus ei paneks teda ihaldama suuremat
rikkust, et suur vastutus ei paneks teda kartma
muudatusi.353} Seega, kui {ministrid ja valitsejad}354
peavad end ülal eelkirjeldatud viisil, võivad nad üksteist
usaldada, kui teisiti, on alati tulemuseks emma-kumma
häving.

168
XXIII PEATÜKK

169
170
 Kuidas hoiduda meelitajatest ja
pugejatest355

Ma ei taha jätta kõrvale üht tähtsat punkti, üht eksimust,

mille eest valitsejad kaitsevad end raskustega, kui nad
pole just väga arukad või kui neil pole head valikut336.
Need on pugejad, kellest õukonnad on pilgeni — eks ole
ju inimestele nii väga meele järele kõik, mis puudutab neid
endid ja nad eksivad nois asjus sel moel, et neil õnnestub
vaid suure vaevaga end selle nuhtluse eest kaitsta;
soovides end selle eest kaitsta satutakse ohtu muutuda
põlatuks.
Pole ju teist teed enda kaitsmiseks meelituste eest kui
anda inimestele teada, et nad ei solva sind kõneldes sulle
tõtt; kui aga kõik võivad öelda sulle tõtt, saab
lugupidamine sinu vastu otsa. Seepärast tuleb arukal
valitsejal käia kolmandat teed, valides oma valitsusse
targad mehed, anda ainult neile vaba voli kõnelda endale
tõtt ja ainult neis asjus, mis ta küsib, ei muust. Küsida
tuleb aga valitsejal neilt iga asja kohta ja nende arvamused
ära kuulata; otsustada tuleb tal hiljem ise, oma tahtmist
mööda; nende nõukogudega ja igaühega neist tuleb
valitsejal käituda selliselt, et igamees mõistaks: mida
vabamalt ta end avaldab, seda hinnatum ta on; valitsejal
pole tarvis näidata üles soovi kuulata kedagi teist peale
nende, tal tuleb järgida seatud sihti ning olla oma otsustes
järjekindel ja kõigutamatu. See, kes talitab vastupidi, liigub
meelitajate tõttu kiirelt vastu hukule või vahetab
arvamuste kõikuvuse tõttu sageli oma otsuseid — siit saab
alguse vähene lugupidamine valitseja vastu.
Tahan lisada eelnenud jutu juurde ühe kaasaegse näite.
Praeguse keisri Maximiliani usaldusisik pre’ Luca357 ütles
Tema

171
Kõrgeaususest kõneldes, et keiser ei pea kellegagi nõu
ega tee eales midagi oma tahtmist mööda — see tuleb
sellest, et ta käib eelkirjeldatule vastupidist rada. Kinnise
inimesena ei pühenda ta kedagi oma {plaanidesse}358 ega
võta kuulda teiste arvamust; ent niipea, kui plaanide
elluviimisel neile jälile jõutakse ja käte neilt langeb,
hakkavad lähikondlased keisrile vastu vaidlema, ja tema
kui järeleandlik inimene ütleb oma plaanidest lahti.
Seetõttu juhtubki, et täna tehtu lükkab ta kohe homme
ümber; ja see, et kunagi ei saada aru, mida ta tahab või
kavatseb teha; ja see, et tema otsuste peale ei või iial
kindel olla.
Seepärast peab valitseja ikka nõu pidama — ent siis,
kui tema seda tahab, mitte siis, kui seda tahavad teised;
enamgi veel, valitsejal tuleb võtta kõigilt julgus anda
endale nõu sellistes asjades, mida neilt pole küsitud;
kindlasti tuleb tal aga olla helde küsija ning hiljem
vastuseid kuulates tõe kannatlik väljaselgitaja; enamgi
veel: adudes, et keegi talle miskipärast tõtt ei kõnele,
tuleb tal ilmutada rahulolematust.
Kahtlemata eksivad need paljud, kes arvavad, et mõni
endast aruka inimese mulje jättev valitseja võib olla
niiviisi hinnatud mitte tänu iseenda omadustele, vaid
headele nõuandjatele enda ümber; {sest eks ole see ju
üleüldine reegel, mis kunagi ekslikuks ei osutu:}359
valitseja, kes pole ise tark, ei saa olla ka hästi nõustatud,
kui ta juhtumisi ei allu mõnele väga arukale abilisele, kes
juhib teda kõiges. Sel juhul võiks valitseja küll {kenasti
edasi elada}360, kuid tema heaolu oleks üürike, sest õige
pea võtaks hooldaja talt võimu; kui aga valitseja, kes
pole ise tark, peab nõu rohkem kui ühega, ei ole
nõukogud eales üksmeelsed361, ega oska ka tema neid
üksmeelele kallutada; iga nõuandja mõtleb enda omale362
ning valitseja ei oska

172
oma nõuandjaid parandada ega neist aru saada. Ja pole
võimalik leida teistsuguseid nõuandjaid, sest inimesed
osutuvad ikka sinu vastu halbadeks, kui just mingi
vajadus ei sunni neid olema head.
Seetõttu jõutakse järeldusele, et head nõuanded,
kellelt iganes nad ka tulevad, peavad lähtuma valitseja
arukusest, mitte valitseja arukus headest nõuannetest.

173
174
XXIV PEATÜKK

175
176
 Miks on Itaalia valitsejad kaotanud oma
valdused ja võimu363

Arukalt järgituna panevad eelkirjeldatud asjad vastse

valitseja näima põlisena ja muudavad tema seisundi riigis
kiiresti turvalisemaks ja kindlamaks sellest, mis tal oleks
olnud siis, kui tapleks olnud seal vanast ajast saadik364.
Jälgitakse ju uut valitsejat tema ettevõtmistes märksa
tähelepanelikumalt kui pärilikku ja kui neist nähakse ära
võimekust, köidavad need inimesi märksa enam ja seovad
neid temaga palju tugevamini kui põlise verega363. Sest
eks ole ju inimesed märksa enam haaratud oleviku kui
mineviku asjust, ja kui nad leiavad oleviku asjus heaolu,
rahulduvad nad sellega ega otsi muud; nad isegi kaitsevad
valitsejat kõikmõeldaval moel, kui too ise mõnes muus
asjas ei väärata. Ja nii saab au ja ülevus olema
kahekordistatud: vastse riigi rajamisega, selle kaunistamise
ja kindlustamisega heade seaduste, {korralike relvade}366 ja
tublide eeskujudega, nagu on kahekordistanud häbi see,
kes on sündinud valitsejana367 oma arunappuse tõttu
võimu kaotanud.
Ja kui mõeldakse neile isandaile, kes on kaotanud
Itaalias võimu meie päevil — nagu Napoli kuningas368,
Milano hertsog369 ja teised —, siis leitakse nende juures
esmalt üks ühine puudus, mis puutub relvadesse:
põhjustest oli pikemalt juttu eespool; veel nähakse, et
mõned neist läksid vaenujalale kodanikega või kui
rahvas oligi sõbralik, ei tulnud nad toime enda
kindlustamisega nobiilide eest – ei jääda ju nende
puudusteta ilma riikidest, millel on nii palju jõudu, et
nad suudavad hoida sõjaväge lahinguväljal370.
Makedoonia Philipposel371 – mitte Aleksandri isal,
vaid

177
sellel, kes sai lüüa Titus Quinctuselt – polnud teda
rünnanud roomlaste ja Kreeka suurusega võrreldes
suurt võimu, kuid vaatamata sellele – kuna ta oli
vapper sõjamees ning oskas köita kodanikke ja
kindlustada end nobiilide eest – pidas ta hulga aastaid
vastu sõjas nende vastu; ja kui ta lõpuks kaotaski võimu
mõne linna üle, jäi talle kuningriik siiski alles.
Seega ei tule neil meie hulga aastaid võimul püsinud
valitsejatel, kes hiljem võimust ilma jäid, oma kaotuses
süüdistada saatust, vaid iseenda hooletust; mõtlemata
rahuajal kunagi sellele, et ajad võivad muutuda (see on
üldinimlik eksitus: mitte arvestada tuulevaikuses
tormiga) mõtlesid nad hiljem, vaenuaja saabudes,
põgenemisele, mitte enda kaitsmisele ning lootsid, et
võitjate häbematusest vihaleaetud kodanikud kutsuvad
nad tagasi.
Säärane valik on hea siis, kui puuduvad teised; kuid
on väga halb, kui selle nimel jäetakse kõrvale kõik
teised abinõud, sest sa ei peaks kunagi tahtma kukkuda
lootusest leida kedagi, kes su üles korjab; seda kas ei
juhtu ja kui juhtubki, ei kaasne sellega sinu turvalisust,
sest säärane kaitse on armetu ega sõltu sinust. {Head,
kindlad ja püsivad}372 on ainult need kaitsevahendid,
mis sõltuvad sinust endast ja sinu tublidusest.

178
XXV PEATÜKK

179
180
 Kui paljuks on inimeste asjus suuteline saatus ja mil
viisil talle vastu seista373

Mulle pole teadmata, et paljud on arvanud ja arvavad, et

maailma asjad on nõndaviisi saatusest ja Jumalast juhitud,
et inimesed oma arukusega ei suuda neid õiendada,
enamgi veel, et neil pole neis asjus mingit võimalust374;
seetõttu võiksid inimesed arvata, et neil pole mõtet nende
asjade kallal eriti pingutada, vaid võiks jätta nende
juhtimise juhuse hooleks.
See arvamus on üha enam süvenenud meie päevil —
asjade suure muutlikkuse tõttu, mida väljaspool kogu
inimlikku ettenägelikkust päevast päeva on kogetud ja
kogetakse. Mõnikord sellele mõeldes olen ka mina mõnest
küljest nende arvamuse poole kaldunud. Siiski, kuna meie
vaba tahe pole kustunud,375 siis arvan, et võib olla õige see,
et saatus on otsustaja poolte meie tegude üle, aga isegi
tema laseb teist poolt, või peaaegu poolt juhtida meil
endil. Võrdleksin saatust nende tormakate jõgedega, mis
uputavad vihastudes madalikke, murravad puid ja
purustavad hooneid, haaravad pinnase ühest kohast ja
tõstavad selle teisale – kõik pagevad nende eest, kõik
painduvad nende tulva all, suutmata neile kusagil vastu
panna. Ja kuigi jõed võivad tõesti olla sellised, ei tähenda
see veel seda, nagu ei saaks inimesed rahulikus olukorras
võtta tammide ja varjendite näol tarvitusele
ettevaatusabinõusid, nii et jõed hiljem taas üle kallaste
tõustes voolaksid mööda mõnd kanalit või et nende tulv
poleks nii ohjeldamatu ja purustav. Nõndasamuti juhtub
ka saatuse puhul, mis näitab oma jõudu seal, kus pole
korraldatud jõudu, et talle vastu panna; ja suunab oma
löögid kohtadesse, millest ta teab, et sinna pole rajatud
tõkkeid ja varjendeid tema ohjeldamiseks.

181
 Ja kui te mõtlete Itaaliale, nende muutumiste
residentsile376 ja sellele, kes on andnud neile tõuke, siis
näete ta olevat kui tammide ja ainumagi kaitsevahendita
lagendiku – sest olnuks ta rüütatud nõutava jõu ja
vahvusega — nagu Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa
–, poleks see uputus korda saatnud nii suuri muutusi,
nagu ta seda on teinud, või poleks siia jõudnudki.
Kui rääkida saatusele vastupanu osutamisest üldiselt,
siis arvan, et öeldust peaks piisama. Piirdudes aga
rohkem üksikasjadega, kõnelen sellest, kuis juhtub nii, et
täna nähakse valitsejat edenemas ja homme hukkumas,
tõdemata seejuures tema iseloomu või mis tahes muu
omaduse muutumist; usun selle olevat tingitud
esmajoones neist põhjustest, millest oli pikemalt juttu
eespool — see tähendab, et valitseja, kes tugineb kõiges
saatusele, hukkub, kui see muutub377. Usun veel seda, et
õnnelik võib olla see, kes seab oma tegutsemisviisi
vastavusse aja iseärasustega, ja samamoodi õnnetu võib
olla see, kelle tegutsemisviis pole aja nõuetega
kooskõlas. Sest eks käitu ju inimesed asjus, mis viivad
neid eesmärgini378, mille poole igaüks pürgib — see on
au ja rikkuseni — erinevalt; üks liigub sihile
ettevaadikult, teine tormakalt; üks vägivalla, teine
kavalusega; üks kannatlikult, teine suisa vastupidi- ja
kõik nad võivad neid erinevaid teid pidi eesmärgile ka
jõuda.
Näeme ka seda, et kahest ettevaatlikust inimesest üks
saavutab eesmärgi, teine mitte; ja nõndasamuti edenevad
võrdselt kaks erinevate hooltega379 inimest, kellest üks
on ettevaatlik ja teine tormakas — see pole tingitud
muust, kui aja iseärasustest, mis kas on või ei ole nende
käitumisega kooskõlas. Siit tuleneb see, mida korra juba
nimetasin: kaks erinevalt

182
tegutsevat inimest võivad saavutada ühesuguse tulemuse
ning kahest ühtmoodi tegutsevast inimesest võib üks
saavutada eesmärgi ja teine mitte. Sellest omakorda sõltub
heaolu muutlikkus; sest kui keegi peab end ülal
ettevaatlikult ja kannatlikult ning aeg ja asjaolud
kujunevad selliseks, et tema käitumisviis on sobilik, siis
saadab teda edu; aja ja asjaolude muutudes ta aga hukkub,
sest ta ei muuda oma käitumislaadi. Ja ei leidu nii arukat
inimest, kes oskaks sellega kohaneda;380 nii sellepärast, et
inimene ei suuda kalduda kõrvale teest, mille poole
iseloom teda kallutab, kui ka sellepärast, et teda ei saa
veenda lahkuma teelt, mida pidi sammudes teda alati on
saatnud edu. Ja seepärast ei oska ettevaatlik inimene
käituda tormakalt siis, kui aeg seda talt nõuab, mistõttu
ta hukkub; sest saatus ei muutuks siis, kui ta muudaks
iseloomu koos aja ja asjaoludega.381
Paavst Julius II käitus kõigis oma ettevõtmistes
keevaliselt ja tormakalt ning leidis eest aja ja asjaolud,
mis olid tema käitumislaadiga sedavõrd hästi kooskõlas,
et teda saatis alati edu. Mõelge tema esimesele
sõjakäigule Bolognasse,382 mille ta võttis ette veel messer
Giovanni Bentivogli eluajal. Veneetslastele polnud see
meele järele, samuti Hispaania kuningale; läbirääkimised
Prantsusmaaga selle ettevõtmise üle olid alles käimas;
vaatamata sellele asus Julius II oma raevukuses ja
tormakuses isiklikult sõjakäigule. Selline samm sundis
Hispaania ja veneetslased kõhklevalt paigale; viimased
hirmust ning esimese soovist võita tagasi kogu Napoli
kuningriik; teisalt sekkus ka Prantsuse kuningas, sest
näinud paavsti sammu ning soovides temaga sõbruneda,
et madaldada veneetslasi, arvas ta, et ei saa paavsti
avalikult solvamata talle oma sõjamehi

183
keelata. Seega viis Julius oma tormaka sammuga ellu
selle, mida ükski teine kirikupea kogu oma inimliku
arukuse juures poleks eladeski suutnud saavutada; sest
oleks ta viivitanud Romagnast lahkumisega kuni kindla
lepingu sõlmimise ja kõigi asjade joondeajamiseni, nagu
kes tahes teine pontifex seda teinud oleks, poleks ta eales
saavutanud edu — oleks ju Prantsuse {kuningas
leidnud}383 tuhat vabandust ja nood teised kutsunud esile
tuhat hirmu. Ma ei taha peatuda pikemalt paavsti teistel
ettevõtmistel — kõik nad olid samasugused ja läksid tal
edukalt korda; tema elupäevade lühidus ei lasknud tal
tunda saada vastupidist; sest kui saabunuksid ajad, mil
ta oleks olnud sunnitud käituma ettevaatlikult, olnuks
tulemuseks tema hukk, {ja}384 ta poleks eales kaldunud
kõrvale käitumislaadist, mille poole iseloom teda
kallutas.
Ütlen niisiis lõpetuseks, et saatuse muutudes oma
maneerides kangekaelseteks jäävad inimesed on
õnnelikud seni, kuni need on kooskõlas, ja õnnetud, kui
need on vastuolus.385 Olen täiesti veendunud, et parem
on olla tormakas kui ettevaatlik; sest saatus on naine ja
kui tahetakse teda allutada, tuleb teda lüüa386 ja tõugata.
On ilmne, et ennemini laseb ta end võita tormakatel, kui
neil, kes liiguvad edasi leigelt ja talitsetult; sestap on ta
alati, nagu nainegi, noorte sõber, sest nemad on
vähem arvestavad, raevukamad ja juhivad teda
südikamalt.

184
XXVI PEATÜKK

185
186
 {Üleskutse haarata Itaalia ja
vabastada ta barbarite võimu alt}387

Olles niisiis võtnud arvesse kõike ülalarutletut ja

mõeldes endamisi, kas on praeguseks Itaaliasse kätte
jõudnud aeg avaldada austust uuele valitsejale ja kas on
siin ainest, mis annaks kellelegi arukale ja võimekale
võimaluse juhtida see vormi, mis teeks au temale endale
ja tooks heaolu selle maa inimeste kogukonnale, tundub
mulle, et asjaolud langevad sedavõrd soodsalt kokku uue
valitseja kasuks, et ma ei tea, millal veel võiks aeg
selleks sobilikum olla. ja kui Moosese tublidust kohata
soovides oli tarvis, nagu ütlesin, et Iisraeli rahvas oleks
olnud Egiptuses orjuses, Kyrose {vaimusuuruse}383
äratundmiseks, et pärslased oleksid olnud meedialaste
ikke all, Theseuse väljapaistvuse äratundmiseks, et
ateenlased oleksid olnud killustatud; niisamuti ka praegu
— soovides ara tunda itaalia eluvaimu oli tarvis, et
Itaalia oleks sattunud oma praegusesse olukorda, et ta
oleks rängemas orjuses kui juudid, sõltuvam kui
pärslased, killustatum kui ateenlased, ilma juhita, ilma
korrata, läbi pekstud ja paljaks röövitud, tükkideks
rebitud ja tühjaks pigistatud, talunud igat soru nuhtlusi ja
õnnetusi.
Ja ehkki kuni praeguse ajani on mõnes end näidanud
teatav valguskiir, millest võinuks arvata, et ta on Jumala
poolt määratud maa vabastamiseks, on siiski hiljem, tema
tegevuse kõrgemal kursil tõdetud, et ta on osutunud
saatuse poolt läbikukutatuks. Nii et jäänud otsekui elutuks,
ootab Itaalia nüüd kannatamatult seda, kes võiks olla see
mees, kes tervendaks ta haavad, teeks lõpu Lombardia
röövimistele389, Kuningriigi390 ja Toscana andamitele ning
raviks välja need tema paised, mis on siin nüüd juba pikka
aega mädanenud.

187
 Näeme, kuis palub ta Jumalat, et ta saadaks kedagi,
kes päästaks ta neist metsikutest toorustest ja
häbematustest. Näeme teda täis valmidust ja otsustavust
järgnema võitluslipule, oleks siin vaid keegi, kes selle
haaraks. Ja praegu ei hakka siin silma kedagi, kellele ta
võiks Joota rohkem kui Teie Hiilgavale Kojale391, kes -
oma õnne ja vahvusega, toetatuna Jumalast ja Kirikust,
mille valitseja ta parasjagu on — võiks asuda
vabastamise etteotsa.
See ei oleks väga raske, kui hoiaksite silme ees
eelnimetatud valitsejate elu ja ettevõtmisi. Ehkki need
inimesed olid ebatavalised ja imelised, olid nad siiski
inimesed ja igal neist oli vähem võimalust, kui praegune
olukord seda pakub — polnud ju nende üritus õiglasem
ega lihtsam, ka ei olnud Jumal neile suurem sõber kui
Teile. Õiglus on siin silmapaistev: iustum enim est
bellum quibus necessarium, et pia arma, ubi nulla nisi in
armis spes est392. Suur on siin valmidus ja meelestatus;
ning seal, kus on suur valmidus, ei saa olla suurt raskust,
kui vaid Teie Hiilgav Koda tunnistab vastuvõetavaks
nende inimeste korraldused, mida mina sihiks ette
seadsin.
Pealegi ilmutaksid end siin393 imetabased ja
ainulaadsed, Jumala poolt juhitud [juhtumised]: meri
avanes, pilv juhatas teed, kaljust voolas vett, [taevast]
sadas mannat394 — kõik asjaolud langevad kokku Teie
suuruseks ja hiilguseks. Ülejäänu peate tegema Teie.
Jumal ei taha teha kõiki asju ise, et mitte võtta meilt vaba
tahet ja osa sellest aust, mis meile õigusega kuulub.
Pole üllatav, kui ükski eelnimetatud itaallastest pole
suutnud teha seda, millest võib loota, et Teie Hiilgav
Koda seda teeks; ja kui395 talle ikka ja jälle tundub, et
Itaalia arvukatesse

188
pööretesse396 ja lõpututesse relvastatud kokkupõrgetesse
võib olla kustunud maa sõjaline tublidus,397 siis on see
tingitud sellest, et maa endisaegsed korraldused pole
olnud head ning siin pole leidunud kedagi, kes oleks
osanud leida uusi; ja miski ei too värskelt esilekerkivale
inimesele nii suurt au ja lugupidamist kui tema poolt
leitud uued seadused ja korraldused. Need asjad, kui
nad on korralikult rajatud ja kui neis on suurust ja
ülevust, muudavad nende läbiviija austatuks ja
imetlusväärseks. Ja Itaalias pole puudust materjalist, et
juhtida see ükskõik millisesse vormi; suur on siin
osaliste tublidus, kui see vaid ei puuduks juhtides.
Vaadake, kuis ületavad itaallased kahevõidustes ja
pisemates kokkupõrgetes teisi oma jõult, osavuselt ja
taiplikkuselt;398 sõjatandrile jõudes ent ei laabu neil
enam miski, ja kõik saab alguse juhtide nõrkusest, sest
arukaid ei võeta kuulda; ja ehkki igamees peab end
arukaks, pole siin tänini leidunud kedagi, kes oleks
osanud võimekuse ja saatuse varal kerkida esile nii, et
teised oleksid järele andnud. Seetõttu ongi juhtunud nii,
et kogu möödunud pika aja, kahekümne aasta kestel
peetud arvukates sõdades – kui tegemist on olnud
ainult itaallastest koosneva sõjaväega — on nad alati
esinenud viletsalt. Selle tunnistuseks on kõigepealt
Taro, seejärel Aleksandria, Capua, Genova, Vaila,
Bologna ja Mestre.399
Seega, kui Teie Hiilgav Koda tahab järgida neid
väljapaistvaid mehi, kes vabastasid oma provintsid, siis
tuleb tal ennekõike muretseda endale isiklik sõjavägi,
kui iga ettevõtmise tõeline alusmüür – ei saa ju olla
neist usaldusväärsemaid, tõelisemaid ega paremaid
sõjamehi. Ja kuigi igaüks neist võib olla tubli,
muutuvad nad üheskoos veelgi paremaks – kui nad

189
tõdevad, et on oma valitseja juhtimise all ning on tema
poolt lugu peetud ja hoitud. Sestap on tarvis varustada
end aegsasti omaenese väega, et oleks võimalik kaitsta
end Itaalia tubliduse toel võõramaalaste eest.
Kuigi šveitslaste ja hispaanlaste jalaväge peetakse
hirmuäratavaks, on mõlemal väel siiski puudus, mistõttu
kolmas ülesehitus400 võiks mitte ainult et neile vastu
seista, vaid loota ka üleolekule. Ei suuda ju hispaanlased
vastu seista ratsaväele ning šveitslastel tuleb tunda hirmu
jalaväe ees – juhul kui nad satuvad lahingus sama
visadele sõjameestele kui nad ise. Sestap on tõdetud ja
nähakse kogemusest ka edaspidi, et hispaanlased ei
suuda seista vastu Prantsuse ratsaväele ja šveitslased
saavad lüüa Hispaania jalaväelt. Ja kuigi viimane pole
veel kogemusega täielikult tõendatud, nähti märki sellest
siiski Ravenna lahingus401, kui Hispaania jalaväelased
läksid kokku Saksa pataljonidega, mis järgisid
samasugust {rivi}korraldust nagu šveitslasedki; kui
hispaanlased olid tänu kehaosavusele tunginud oma
kilpide402 abil sakslaste piikide vahele ja alla, tundsid nad
end pealetungil kindlalt, nii et sakslastel poleks olnud
pääsu; ja kui poleks olnud hispaanlasi rünnanud
ratsaväge, saanuks kõik sakslased otsa. Seega võib
hispaanlaste ja šveitslaste jalaväe puudusi tundes
korraldada uut moodi sõjaväe, mis paneks vastu
ratsaväele ega tunneks hirmu jalaväe ees – {see saab
olema võimalik tänu oma sõjaväe moodustamisele ja
lahingukorralduse muutmisele.}403 Ning need tööd ja
toimetused on nende hulgast, mis värskelt korraldatuna
annavad vastsele valitsejale reputatsiooni ja suurust.
Seega ei tohi lasta käest avanenud soodsat võimalust,
et Itaalia võiks pärast nii pikka aega näha oma päästjat.
Ei suuda

190
kirjeldada mu sulg, millise armastusega võetaks ta vastu
kõigis neis provintsides404, mis on kannatanud
võõramaalaste sissetungide all, millise kättemaksujanu,
millise vankumatu truuduse, millise õrnusega, millise
silmaveega. Millised – väravad sulguksid tema ees?
Millised kodanikud keelduksid talle kuuletumast? Kelle
kadedus ja pahasoovlikkus takistaks ta teed? Milline
itaallane keelduks talle osutamast lugupidamist?
Võõramaalaste ülevõim lehkab kõigile.405
Võtku siis Teie Hiilgav Koda enda peale see ülesanne
sellise vapruse ja sellise lootusega, millega võetakse kanda
õiglasi ettevõtmisi — et tema vapi all saaks isamaa
kuulsusrikkaks ja õilistatuks, et tema juhtimise all läheksid
täide Petrarca salmi-read:
Virtl contro furore
Prendera l’arme, e fia el combatter corto;
Che l'antico valore
Nell'italici cor c ancor morto.406

Ehk vastupidi: kuna vahvus pole surnud, siis haarab ...

relvad. ..?

191
192
KOMMENTAARID JA MÄRKUSED

193
194
* Tiitellehel osundatud allikas tugineb "Classici
Rizzoli" sarjas 1939. a Milanos avaldatud Antonio
Panella toimetatud tekstile. Lisaks eelnimetatule kasutasin
tõlkimisel võrdlemiseks veel Internetis (Vt Past Masters
(™) series: Humanities Databases
FullTextScholatyEclitions,
http://207.250.124.106/cgi-bin/fblioisa.dll/pstmprin.nfb/)
avaldatud // Principe'*, mis omakorda tugineb 1891. a
lord A. Burdi toimetamisel ilmunud tekstile (Niccolõ
Machiavelli. Il Principe. Oxford, The Clarendon
Press, 1891), mis veel omakorda tugineb 1849., 1848.,
1813., 1550. ja 1532. a väljaannetele. Ladinakeelsed
pealkirjad pärinevad väljaandest Niccoló Machiavelli. Il
Principe. Milano, Epoca!, 1987. Lisaks eeltooduile
kasutasin veel teksti teosest Niccoló Machiavelli. //
Principe. Dell'Arte della Guerra ed altri Scritti Politici.
Milano, Societa editrice Sozogno, 1905.

Tõlke liigendamisel lõikudeks ja lauseteks tuginesin

mitmetele erinevatele allikatele. Näiteks
viimatiosundatud teoses on kogu tekst liigendatud vaid
peatükkideks. Ka kirjavahemärke on erinevates
allikates kasutatud erinevalt: pole haruldane, kui ühe
allika punkti asemel on teise allika vastavas kohas
semikoolon ning kolmanda allika vastavas kohas
koolon. Olulisematele allikatevahelistele erinevustele
viitamiseks on kasutatud loogelisi sulge ja joonealuseid
märkusi. Eri väljaannetele viitamiseks on kasutatud
ainult väljaande avaldamise aastaarve, kusjuures
aastaarv 1891 peaks hõlmama kõiki A. Burdi
toimetamisel ilmunud teoses märgitud allikaid. -
Märkused siin ja edaspidi tõlkijalt.

195
 1. 1950,1987: puudub.
2. Originaalis: Nicolaus Maclavellus ad magnificum
Latirentium Medicem. Teos on pühendatud Lorcnzo I
Tore de'Medici (1449-1492) pojapojale, Lorcnzo II
de'Medicile, Firenze valitsejale aastail 1513-1519.
Suurem poliitiline kaal oli siiskitema onul Giovanni
de'Medicil (paavst Leo X 1513-1521). Pühendus on
kirjutatud 1516. a, enne 8. oktoobrit.
Käesolev tõlge toob ladinakeelsetena ära vaid üksikud
tekstis esinevad tsitaadid ja väljendid; kõik ülejäänud,
küllaltki ohtralt esinevad ladinakeelsed sõnad ja
väljendid, s.h pealkirjad on vahendatud eestikeelsetena.
3. St mineviku ja oleviku väljapaistvate inimeste
tegusid ja ettevõtmisi.
4. Umbes: ei ole vääriline jagama Tema Hiilguse
kohalolekut [indegna della prezenza di quella].
5. It varietá; 1550: tõearmastus, siirus [veritá].
6. Vt sõnaseletusi: stato.
7. It: coloro che disegnano e'paesi; võib mõista mitmeti:
need, kes kujundavad maastikku; need, kes planeerivad
maastikku; need, kes kirjeldavad maastikku (näit
maastikujoonistajad, maastikumaalijad); 1987. a
Milano väljaanne lisab selgituse: maamõõtjad.
8. Machiavclli-aegne "rahvas" (loe: täieõiguslik
kodanikkond), keda oli 3000 kuni 3200 inimest,
moodustas Firenze linnvabariigi elanikkonnast (50 kuni
70 tuhat inimest) umbes 6%; vt ka sõnaseletusi:populo,
popolo.
9. Vt sõnaseletusi: fortuna.
10. Machiavelli 1513. a dateeritud kirjas sõbrale
sisaldub märge teose De Principatibus valmimisest.
Ladinakeelse sõna

196
De Principatibus tähenduseks on: printsipaalidest, erineva
võimutäiuse astmega (ainu)valitsejate võimust, ametist,
sellise valitsemise all olevaist riikidest. Machiavelli
kasutab sõna printsipaat (it principato: mineviku kesksõna
verbist principare, 'olema principe ehk valitseja’)
üldistavamas tähenduses kui ehk tänapäeval sellega
harjunud ollakse. Printsipaal üldnimena tähistab
Machiavellil suvalise valitseja (pro principe) ametit, võimu,
sellega kaasnevat väärikust, territooriumi, mille üle
valitseja oma võimu teostab, võimuloleku aega jne.
Kuningriik, paavstiriik, keisririik või hertsogiriik on
printsipaadi alaliikideks, kus principeks ehk valitsejaks
on vastavalt kuningas, paavst, keiser või hertsog.
Ülekantud tähenduses võiks sõna mõista ka kui
riigijuhtimise, riigivalitsemise kunst.
1813, 1891, 1905, 1950: puudub; vt ka sõnaseletusi:
principato.
11. Originaalis: Qunt sint genera principatuum et quibus
modis acquisstino (Millised on printsipaatide liigid ja
mil viisil neid saavutatakse); 1891: Quante siano le specie
dei pricipati e con quali modi si acquistino (Millised on
printsipaatide liigid ja mil viisil neid saavutatakse); 1950:
Di quante ragioni sieno e'principati e in che modo si
acquistino.
12. Vrd näit tbe United States of America (Ameerika
Ühend[atud] riigid); vt sõnaseletusi: stato.
13. It: Tutti gli stali, tutti e' dominii ehe hanno avuto ed
hanno imperio sopra gli iiomini, sono stati e sono o repubbliche o
principati; selle lausega jagab Machiavclli kõik oma kaasajani
eksisteerinud riigid valitsemiskorrast lähtuvalt
vabariiklikeks ja "ainuvalitsuslikeks"; järgnevatest
peatükkidest selgub, et "ainuvalitsuse" ehk printsipaadi
alla võib arvata nii monarhia, oligarhia kui türannia.

197
 14. St nagu seda oli Milano printsipaal (pro
hertsogkond) Francesco Sforzale. Sforzad valitsesid
Milanos aastail 1450-1535. Francesco Sforza (1401-
1466) juhus kondotjeerina üht oma aja suurematest
sõjalistest grupeeringutest; nais viimase Viscontide
soost Milano hertsogi Filippo Maria Visconti
teenistuses olles viimase tütre, Bianca Maria. Kui suri
viimane Viscontide soost hertsog (1447) ja Milanos
kuulutati välja Ambrosia vabariik, läks Francesco
Sforza vabariigi vägede eesotsas sõjakäigule Veneetsia
vastu. Pärast salajast kokkulepet vaenlastega pööras ta
relvad vabariigi vastu, vallutas Milano ja omandas
hertsogi tiitli (1450); 1464 vallutas ta Genova, Korsika
ja Bari.
Täiesti ehk igas mõttes uueks printsipaadiks oli Milano
Francesco Sforzale (II ptk), Rooma Romulusele, Iisrael
Moosesele, Pärsia Kyrosele, Ateena Theseusele,
Sürakuusa Hieronile (VI ptk) jne.
15. Hispaania kuningas Fernando V (Aragoni ja
Sitsiilia kuningas Fernando II ning Napoli kuningas
Fernando III nime all) Katoliiklane (1452—1516) hõivas
prantslaste kaasabil Napoli kuningriigi (Granada
kokkulepe, 1500), misjärel pööras relvad liitlaste vastu
ja ühendas valduse Hispaaniaga (1504). Fernando II-st
on pikemalt juttu XXI ptk-s. Kuigi Fernando II võis
"peaaegu et uueks valitsejaks nimetada" (XXI ptk), oli
Hispaania kuningriik (vt sõnaseletusi: regno) talle
pärilikuks; Napoli kuningriigi lisandumisel muutus
printsipaal segatuks.
16. Vt sõnaseletusi: virtú.
17. Originaalis: De principatibus hereditariis (Pärilikest
printsipaalidest). Päriliku printsipaatli puhul saab valitseja
ameti, võimu ja territooriumi, mida valitseda pärimisõiguse
iure hereditario]

198
alusel, st seaduslikul ehk "loomulikul" teel.
Allpool nimetab Machiavclli sellist valitsejat
loomulikuks (ehk loomupäraseks või seaduslikuks) [ei
principe naturale]. Pärilikuks printsipaadiks oli näiteks
Ferrara [hertsogkond] Ferrara hertsogile (II ptk),
Prantsuse kuningriik [regno] Prantsuse kuningale,
Rooma kcisririik [imperio] Marcusele ja Commodusele
(XIX ptk), Pärsia kuningriik Dareiosele (IV ptk).
18. Seda lauset trakteeritakse tavaliselt kui viidet
teosele Discorsi sopra la Prima Deca di Tito Livio
(Arutlusi Titus Liviuse esimesest dekaadist), mille l
raamatu kirjutamise Machiavelli suure tõenäosusega
katkestas (1513. a), et kirjutada valmis suurem osa
käesolevast traktaadist.
19. St järgides I ptk esitatud printsipaalide
klassifikatsiooni.
20. Sõna-sõnalt: kuidas eelnimetatud printsipaate
saab valitseda ja säilitada [come qmsti principati si
possono governare e mantenere].
21. D'Ested valitsesid Ferrarat alates 1208. aastast.
Ercole I d'Este (1471-1505) kandis sõjas Veneetsiaga
(1482-1484) territoriaalseid kaotusi. Alfonso l d'Este
(1505-1534) võitles Itaalia sõdades aastatel 1510—1512
Prantsusmaa poolel Julius II organiseeritud Püha Liiga
vastu ja kaotas lühikeseks ajaks oma hertsogkonna.
22. Vastavalt: 1484. ja 1510. aastal.
23. Et üks transformatsioon sisaldab endas alati
eelduse järgmise ettevalmistamiseks, siis on just
valitseva dünastia võimuloleku kestvus ja järjepidevus
teguriteks, tänu millele alamad unustavad kord juba
toimunud muudatuse, s.o valitseja ja valitsemiskorra
muutmise. Uuendus [innovazione] — valitseja vägivaldne
väljavahetus; transformatsioon [transformazione]

199
tähistab Machiavellil tavaliselt valitseja ja/või valitsuse
vägivaldset muutmist või katset selleks.
24. Originaalis: De principatibus mixtis (Segatud
heterogeensetest printsipaalidest). Näiteks Prantsuse
kuningriik [regno] oli Prantsuse kuningale põliseks
printsipaadiks, mingi uue printsipaadi lisandumisel
muutus see segatuks; teatud soodustegurite mõjul muutus
lisandunud uus printsipaal vana printsipaadiga üheks
tervikuks ning Prantsuse kuningriik muutus Prantsuse
kuningale taas põliseks printsipaadiks.
25. Machiavelli määratleb lause algusega ära
esimesena vaadeldava ainuvõimu liigi, milleks on
ainuvõim "liigesena" lisatud valduse üle ehk annekteerija
võim annekteeritud valduse üle.
1950: märgitud lauseosa on sulgudes.
26. It te quali sono cbe li nomini (need on, et
inimesed...); (joonealuses märkuses on selgitus: võimu
ebakindlust esilekutsuvad tegurid on tingitud sellest, et
inimesed on...); 1891: che gli nomini (et inimesed...); 1550:
perche gli nomini (sellepärast et inimesed).
27. Prantsuse kuningas Louis XII (1498-1515) vallutas
Milano hertsogkonna esimest korda 1499. a.
28. Francesco Sforza noorem poeg Ludovico il Moro
(l452-1510) valitses Milanos alates 1480. a regendina,
1495. a-st hertsogina. Teda peeti prantslaste 1494. a
sõjakäigu põhjustajaks, sest ta kutsus Itaaliasse Charles
VIII. Kaotas Milano esimcst korda 1499. a sept Louis XII-
le. Naases üürikeseks ajaks võimule 1500. a veebruaris-
märtsis, misjärel šveitsi palgasõdurid võtsid ta vangi ja
andsid välja prantslastele.
29. Teist korda tuli Prantsusmaal Milanost loobuda
pärast kaotust Ravenna lahingus Püha Liiga vägedele
(1512).

200
 30. 1550: vaadata teistkordse ebaedu põhjuseid.
31. 1550: osutada abinõudele.
32. Burgundia ühendati Prantsusmaaga 1477,
Bretagne 1491, Gascogne 1453 ja Normandia 1204.
33. Võib mõista nii tähenduses: vallutaja usaldusisik,
kui vallutaja isiklikult [la persona di chi acqtuista].
34. "Türklaseks" nimetab Machiavelli Türgi sultanit,
Kreeka all mõtleb Machiavelli siinkohal kogu Balkani
poolsaart; sultan Mehmed II Suur lõpetas edukalt poolteist
sajandit kestnud võiduse Bütsantsiga ja kuulutas
pealinnaks Konstantinoopoli (1453).
35. Originaalis: compedens, 1813: compedi; 1891:
'võtmeiks' [chiavi].
36. 1905: valitseja.
37. 1550: et nendega ei juhtuks samuti, nagu
paljaksröövitutega.
38. Vaadeldaval ajajärgul oli sõjaväe üheks tähtsamaks
liikumapanevaks jõuks hobune, kes tahtis iga päev süüa.
39. 1550: mitte vähem.
40. Esimeses ja Teises Rooma-Makedoonia sõjas
(vastavalt 215-205 a ja 200-197 a eKr) tuginesid
roomlased Aitoolia liidule, Ahhaia liit toetas Philippos V-t
(Titus Livius XXVI,24).
41. Kirjeldatud sündmused leidsid aset ajavahemikus
192-189 eKr (Titus Livius XXXVII).
42. Aitoolia liit toetas II Makedoonia sõja ajal
roomlasi Philippos V vastu, kuid ei saanud roomlastelt
abi eest mingit hüvitust; seejärel toetas Aitoolia liit
Andochos III-t ja soodustas tema sissetungi Kreekasse
(192 eKr). Pärast Antiochos

201
V lüüasaamist (189 eKr) roomlastelt, ei saanud Philippos
V ja Ahhaia liit roomlastelt abi eest hüvitust.
43. Makedoonia kuningas Philippos V (238-179
eKr) sai Kynoskephelai lahingus lüüa Titus Quinctus
Flaminuselt ning kaotas ülemvõimu Kreekas.
44. Antiochos III Suur (242-187 eKr), Süüria
kuningas Seleukiidide dünastiast. Tungis 192 eKr
Aitoolia liidu toetusel Kreekasse, kuid sai roomlastelt
Termopüülide ja Magnesia lahingus (vastavalt 191 ja
190 eKr) hävitavalt lüüa ning pidi loobuma taotlustest
aladele Taurose mägedest lääne pool.
45. Võimalik viide "tarkadele meestele" [uomini savi]
— nii nimetati Firenzes mõnikord teatavat osa võimul
oleva grupi liikmetest.
46. Charles VIII, Prantsusmaa kuningas (1483-
1498), oli sõjakäigul Itaalias 1494. a septembrist kuni
1495. a oktoobrini. Vallutas 1494. a Napoli kuningriigi;
1495. a tõrjus prantsusevastane koalitsioon Mantova
markii Francesco Gonzaga juhtimisel ta maalt välja;
pärast Fornovo lahingut Taro jõel Parma lähistel (1495.
a suvel) naases Charles VIII läbi Piemonte
Prantsusmaale, kus suri uue sõjakäigu ettevalmistamisel
1498.a suvel.
Louis XII, Charles VIII järglane Prantsusmaa
troonil, oli Itaalia sõjakäikudel eelkäijast mõneti
ettenägelikum, toetudes Firenzele ja Borgiacle
perekonnale. Louis XII diplomaatiliseks seljataguseks
sissetungil Itaaliasse oli neli lepingut: Etaples'i leping
(1402. a lepingu uuendamine), mille järgi Inglismaa
lahkus 1495. a Veneetsia, Saksamaa, Kirikuriigi ja
Inglismaa vahel sõlmitud Prantsusmaa-vastasest liigast;
Granada kokkulepe; Blois' kokkulepe Veneetsiaga (1499. a
aprillis), mille

202
järgi Veneetsia pidi saama Cremona ja Ghiaradadda
(territoorium Adda jõe ääres); leping paavst Aleksander
Vl-ga (Rodrigo Borgia), mille järgi Louis kohustus
andma sõjalist abi tema pojale, Cesare Borgiale,
Romagna vallutamiseks. Louis XII domineeris Itaalia
poliitikas kuni 1512. a-ni, mil ta sai hävitavalt lüüa Püha
Liiga vägedelt.
47. It: progressi; 1891: arenemisi [andamenti].
48.1550: tulekut või otsust.
49. Vastavalt: "Genova alistus": valitsema hakkas
prantsuse kuberner; "firenzelastest said kuninga sõbrad":
abi eest Pisa vallutamisel lubas Firenze aidata prantslasi
Lombardias ja Napoli kuningriigis; "Mantova markii":
Francesco Gonzaga (1466-1519); "Ferrara hertsog":
Ercole I d'Este (1471-1505); "Bentivogli": Giovanni
Bentivoglio (1443-1508), Bologna valitseja; "Forli
emand": Caterina Sforza Riario (1463-1509), Imola ja
Forli valitsejanna; "Faenza sinjoor": Astorre Manfreddi
(1488-1502); "Pesaro sinjoor": Giovanni Sforza (1466-
1510); "Rimino sinjoor": Pandolfo Malatesta (1475-
1534); "Camerino sinjoor": Giulio Cesare da Varano;
"Piombino sinjoor": lacopo IV d'Appiano — kõik need
väikevalitsejad kas tapeti või kukutati võimult Cesare
Borgia poolt 1500-1502.
50. 1891: kahe.
51. Louis XII Itaaliasse saabumise põhjuseks 1502. a
juulis polnud siiski mitte niivõrd paavst Aleksander VI
poja Cesare Borgia ähvardused Toscana aadressil kui
vajadus valmistuda sõjakäiguks hispaanlaste vastu.
52. Granada kokkuleppega (1500 a nov) sai Hispaania
kuningas Fernando II Katoliiklane riigi lõunaosa ja
Louis XII Napoli kuninga tiitli koos riigi põhjaosaga

203
 53. Federico I di Aragona (Napoli kuningas 1496-
1501).
54. Võib ka: vallutamis-, saavutamissoov [desiderare di
acquistare].
55. St tugevdas Kirikut.
56. Louis XII astus 1508. a Cambrai liigasse ja aitas
kaasa venectslaste purustamisele Agnadello lahingus
(1509. a mai).
57. 1891: mille kuningas oli paavstile andnud [il re
aveva data al papa].
58. St Roueni piiskopi kardinaliks nimetamise eest
(1498 a sept). Louis XII lahutas end Charles VIII õest
ja nais tema lese; loa lahutuseks andis kuningale üle
Cesare Borgia (1498. a okt). Roueni kardinali
Georgcs d'Ambois'ga vestles Machiavelli oma
esimese diplomaatilise missiooni käigus Prantsuse
õukonda (1500, juuli-november).
59. Originaalis: Cur Darii regnum quod Alexander
occupaverat a succcessoribus suis post Alexandri mortem non
defecit (Miks ei jäänud Aleksandri järglased pärast
Aleksandri surma ilma Aleksandri vallutatud Dareiose
kuningriigist). Käesolevas peatükis käsitleb Machiavelli
endist Dareiose kuningriiki ja vaadeb põhjusi, miks
Aleksandri järglastel olnuks just seda valdust lihtne
hoida. Makedoonia kuningas Aleksander Suur (356-323
eKr) vallutas 334—325 eKr territooriume Aasias ja
jõudis sõjakäiguga Indiasse. Pärast tema surma jagunes
riik diadohhide omavaheliste võiduste käigus
üheteistkümneks väiksemaks valduseks. "Aasia"
valitseja, viimane Ahhemeniidide soost Pärsia kuningas
Dareios III (336-330 eKr) kaotas aastaks 330 eKr
Makedooniale oma suurriigi põhiosa ja mõrvati samal
aastal.
60. Aleksander Suure 7 järeltulija omavaheliste
võitluste käigus jagunes maa 11 kuningriigiks.

204
 61. It amore; 1891: poolehoidu [affezione].
62. 1891: puudub.
63. St Türgi sultani.
64. 1891: puudub.
65. St võtta Dareioselt võimalus astuda endale vastu
lahinguväljal ja sundida teda otsima kaitset kindluse
müüride vahelt [urtarlo tutto e la torli campagna].
1950. a väljaande kommentaar: purustada lahingus ja
sundida taganema kindlustesse; 1987. a väljaande
kommentaar: alul täiesti hajutada ja siis võita pealahingus
— mõlemad kommentaarid ei kajasta adekvaatselt teksti
ega ajalugu.
66. 1891: turvalisust ja jõudeelu [sicuramente ed ozisi].
67. Arvatavasti peab Machiavelli silmas keltibeeride,
lusitaanide ja avernide Rooma-vastaseid ülestõuse ning
Ahhaia ja Aitoolia liidu alistamist roomlaste poolt hilise
vabariigi ajajärgul.
68. St valitsejate rohkuse ja sagedase vahetumise tõttu
[per sessi princpati che erano ini quegli stati].
69. Epeirose kuninga Pyrrhose nimest tuleneb
väljend "Pyrrhose võit" (kaotusterohkelt saavutatud võit
Ausculumi lahingus 279 eKr).
70. St valitsemiskorralduse erinevusest [dalla
disfonrmita del subietto; 1891: dalla disformita del sugetto]
1950. a Mlilano väljaandes on lõik esitatud kahe eraldi
kusega ning lisatud kommentaar: mittekõlbulike kohalike
tingimuste ja asjaolude tõttu; 1987. a väljaandes aga
kommentaar: riikide strukturaalsete erinevuste tõttu.
71. Originaalis: Quomodo admimstrandae sunt civitates
vel principatus, qui, antequam occuparentur, suis legibus vivebant
(Mil viisil

205
tuleks valitseda linnu või printsipaale, mis elasid enne
okupeerimist oma seaduste järgi). Linna all peab
Machiavelli silmas linnvabariiki, st demokraatliku
valitsuskorraldusega riiki.
72. St panna ametisse oligarhiline valitsus [stato
dipochi].
73. St kõige lihtsam on vabana elama harjunud
linna (pro riiki, linnvabariiki) oma võimu all hoida
kollaboratsionalistide kaasabil.
74. Pärast võitu Peloponnesose sõjas (431-404 eKr)
nõudis Sparta, et Ateenasse kutsutaks tagasi
pagendatud oligarhid; selle tulemusel tuli võimule nn 30
türanni valitsus (404—403 eKr), mis kukutati
Thrasybulose poolt. Teebas oli spartameelne
oligarhiline valitsus võimul 382—376 eKr; kukutati
Epameinondase ja Pelopidase poolt.
75. 1550: puudub.
76. II Puunia sõjas lõi Capua Roomast lahku, kuid
mõni aasta hiljem (211 eKr) alistus linn taas Roomale.
Linna ei purustatud, vaid tema maavaldused arvati ager
publicus’e hulka, linnaisad hukati. Kartaago vallutati ja
purustati III Puunia sõja lõpul (149-146 eKr);
Numantia purustati 133. eKr Scipio Noorema poolt.
77. 146. a eKr purustasid roomlased Teeba ja
Korintose ning rüüstasid teisi linnu.
78. St ei aeta (poliitilistesse parteidesse koondunud)
linnaelanikke omavahel tülli ega asustata neid ümber
(deporteerita).
79. 1550: hulga aastaid.
80. Firenze vabariik ostis Viscontidelt Pisa 1405. a;
Charles VIII sõjakäigu ajal (1494) tõusis linn
firenzelaste vastu üles, alistati taas 1509. a. Ettekanne
Pisa sündmustest (1499) on üks esimesi teadaolevaid
Machiavelli kirjutatud poliitilisi käsitlusi.

206
 81. Originaalis: De principatibus novic qui armis propriis et
virtute acquiruntur (Oma relvade ja vaprate tegudega
saavutatud uutest printsipaalidest).
82. It: non per aggiungere con la loro freccia a tanta altera;
1891, 1905: mitte selleks, et oma jõu või noolega nõnda
kõrgele jõuda [non per aggiungere con la loro forza ofreccia a
tanta altezza].
83. Mooses vabastas iisraellased Egiptusest
vangipõlvest ja kehtestas esimese seadusandluse; Kyros
II Suur (599—529 eKr) oli Pärsia kuningriigi rajaja;
Theseust (IX-VIII eKr) peetakse Atika ühendajaks Ateena
ülemvõimu alla; Romulus oli legendaarne Rooma linna
asutaja.
84. It: delle eose che gli erano ordinate da Dio; 1891: Jumala
poolt tema hoolde usaldatud asjade [delle eose chegli erano
commesse da Dio].
85. Võib ka: rääkima, juttu puhuma. Moosese
käsitlemine "tühipalja ajaloost pärit riigimehena"
käesolevas peatükis oli üks kahest katoliku kiriku poolt
Machiavelli loomingule esitatud formaalsest
süüdistusest; karistuseks sai käesolev teos aukoha Index
Librorum Prohibitorum’is.
86.1550: ehkki temal oli.
87. It: dal canto; 1550: kasuks [in benefirio].
88. It: le cose nove; 1550: uut asja [una cosa nova].
89. Girolamo Savonarola (1452—1498), dominikaani
munk, üks Firenze vabariigi juhtidest 1494—1498. Köitis
firenzelaste meeli apokalüptiliste ettekuulutustega; heideti
kirikust välja 1497. a, poodi ketserina 1498. a mais, laip
põletati.
90. Sürakuusa strateeg, hiljem türann Hieron II (u
306—241 eKr) sõdis l Puunia sõjas (264—241 eKr) alul
kartaagolaste, hiljem roomlaste poolel (Polybius VII;
Justinus XXIII, 4).

207
 91. "Valitsemiseks puudus tal vaid kuningriik"
(Polybius VII, 8;Justinus, XXIII, 4); 1891: sama itaalia
keeles.
92. Originaalis: De principatibus notis qui alienis armis et
fortuna acqmnintur (Võõra relva ja saatuse toel saavutatud
uutest printsipaatidest); Võõra' on siin ka tähenduses
'mitte enda, teisele kuuluva'. Allpool näeme, et fortuna
võib olla nii võimu saavutanu kui ka teda võimule aidanu
atribuudiks, tähendades ühtaegu nii 'saatust, õnne' kui ka
'(varanduslikku) seisundit; edukust'.
93. Dareios I (522-486 eKr) jagas Pärsia riigi 20
satraapkonnaks, kuhu kuulusid ka Kreeka linnad
Väike-Aasias ("Joonias") ja Dardanellides
("Hellespontoses"); võimu teostasid Dareiose määratud
satraabid.
94. Machiavelli peab silmas Rooma sõdurkeisreid
Marcusest kuni Maximinuseni; 'ära ostes' [per corruzione],
võib ka korrumpeerides, kõlbeliselt rikkudes.
95. 1550: neid ülendanu.
96. Võib ka: ikka ja alati saatuse heidikuna, st saatuse
poolt (või: varandusliku seisundi tõttu) valitsejaametist ja
võimust ilmajäetuna [in privata fortune].
97. Franccsco Sforza tõusis võimule naides oma
patrooni tütre ning pöörates hiljem virtu'likult ehk kaasaja
terminoloogias väljendatuna: reeturlikult, relvad Ambrosia
vabariigi vastu.
98. Cesare Borgia (1476-1507) sai paavst Aleksander
VI pojana 16-aastaselt piiskopiks, 18-aastaselt
kardinaliks. Vallutas 1501. a Louis XII toetusel
Romagna ning pidas plaani Toscana ja teiste Kesk-ltaalia
alade vallutamiseks. Leidis pärast isa surma varjupaiga
hispaanlaste juures ja suri kuulsusetult Navarras.

208
 99. Cesare Borgia võimu saavutamine ja kaotamine
oli otseses seoses isa "saatuse" (vt sõnaseletusi: fortuna)
muutumisega.
100. St olemasolevaid ja plaanide elluviimisel
tekkivaid tulevasi raskusi [difficulta presenti e futuure].
101. 1550: puudub.
102. Kuigi Romagna ja Marche maakonnad olid
põliselt Kiriku jurisdiktsiooni all, polnud Kirikul nende
üle siiski reaalset võimu. Milano hertsog Ludovico
Sforxa toetas oma sugulasi, Imola ja Forli krahvinnal
Caterina Raario Sforzat ning Pesaro valitsejat
Giovanni Sforzat; venectslased plaanitsesid Romagna
hõivamist.
103. Omavahel vaenujalal olevad Orsini ja Colonna
aadlisuguvõsad Roomas etendasid tähtsat osa XII—XIV
saj Itaalia poliitika- ja kultuurielus.
104. It. gli stati di coloro; kirjavahemärgiks on punkt;
1905: Itaalia riike [gli Slati d'ltalia, kirjavahemärgiks on
koolon; 1891: kirjavahemärgiks on koma.
105. Cesare Borgia isa Rodrigo (paavst Aleksander VI
1492-1503) ja Louis XII läbirääkimistel saavutati do ut
des: paavst nimetas kardinaliks kuninga peaministri,
Roueni peapiiskopi Georges d'Ambois' ning lahutas
Louis XII abielu Charles VIII õega. Louis omakorda
andis paavsti pojale Valentinois' hertsogi tiitli
(itaaliapäraselt Valentine) ja lubas sõjalist abi
Romagna vallutamiseks. Aleksander VI leping
prantslastega täitis paavsti jaoks ka veneetslaste
neutraliseerimise eesmärki.
106. Cesare Borgia vallutas Romagna 1499. a nov—
1501. a apr.
107. St oma kahtlustustele Orsinide suhtes sai ta
kinnituse...

209
 108. Cesare Borgia alistas Faenza 1501. a aprillis,
allutas Bologna lossi 1501. a 30. aprillil.
109. Rahulolematute firenzelaste pealekäimisel oli
Louis XII sunnitud sekkuma ja keelama hertsogi
edasised vallutused Toscanas (1502. a suvel).
110. St määras neid seisusekohastele ameükohtadele
sõjaväes ja valitsuses.
111. 1891, 1905: puudub.
112. 1502. a oktoobris toimus Magiones (Bagionide
villas Trasimeno järve kaldal Umbrias) koosolek, millest
sai vormiliselt alguse Cesare Borgia vastane vandenõu,
milles osalesid Bentivogliod, Orsinid, Baglioni, Pandolfo
Petrucci, Vitellozzo Vitelli ja Oliverotto da Fermo;
vandenõuga kaasnesid arvukad ülestõusud C. Borgia
valdustes.
113. St selleks et pääseda nendega liitumisega
seonduvatest riskidest.
114. Paolo Orsini leppimine Cesare Borgiaga leidis
aset Imolas 1502. a 25. oktoobril.
115. Tuginedes isiklikule kontaktile ja asetleidnud
sündmustele, kirjutas Machiavelli 1503. a jaanuaris
Descrizione del modo tenato dal eluea Valentina nello
ammazzare Vitellozzo Vitelli, Oliverotto da Termo, il signor
Pagolo e il duca Gravina Orsinii (Kirjeldus, kuidas pidas end
ülal hertsog Valentino Vitellozzo Vitelli, [jt] tapmisel),
andes üsna tõetruu, kuid mõneti juba üldistatud pildi
Cesare Borgia tegevusest rahulolematuste mahasurumisel
ja poliitiliste vastaste kõrvaldamisel.
116. 1891, 1905: ta oli.
117. Cesare Borgia kasutas oma majordoomus Remirro
de Orcot Romagna rahustamiseks ning kõrvaldas ta pärast
üles-

210
ande täitmist 1502. a detsembris (Remirro de Orcot
süüdistati toiduainetega spekuleerimises ja sidemetes
Magione vandenõulastega). Firenze saadikuna sel ajal
Cesare Borgia juures viibinud Machiavelli oli sündmuste
pealtnägijaks.
118. Esindaja, kaitsja (advokaat) [lo avvocato] esines nii
kaitsja kui süüdistaja rollis.
119. Sündmus leidis aset 26. XII1502.
120. 1891: Prantsusmaaga.
121. Aleksander VI ootamatu surm (18. VIII 1503. a)
katkestas paavsti läbirääkimised hispaanlastega.
122. St uus paavst, Kiriku riigi valitseja.
123. St et võtta paavstilt võimalus ja ettekääne (1550:
ettekäänded) nende toetuseks välja astuda.
124. St võites Kardinalide kolleegiumis (organ, mis
valib uue paavsti) võimalikult palju poolehoidjaid.
125. Cesare Borgia vallutas Piombino 1501. a
septembris, Perugia 1503. a jaanuaris ning pidas
läbirääkimisi Pisa omandamiseks; hertsogi tegevus
ohustas Firenze julgeolekut.
126. Võib ka: olid sunnitud pakkuma hertsogile
sõpruse eest meelehead, pistist, teda ara ostma [era
necessitaio comperare l'mizia sua].
127. Firenze uus aasta algas 25. märtsil, Aleksander VI
suri 18. augustil 1503. a.
1950: märgitud lauseosa on sulgudes.
128. Hispaanlased piirasid Gaetad, Prantsuse sõjavägi
oli Rooma naabruses.
129. Julius II saavutas alles neli kuud pärast
Aleksander VI surma seda, et Cesare Borgia andis
Romagna linnadele käsu alistuda uuele paavstile.

211
 130. 1550: poolsurnud; 1891: poolelus.
131. Võib arvata, et isa surm ja poja haigus olid seotud
ühe ja sama mürgiallikaga. Konklaavi päevil viibis
Machiavelli Firenze vabariigi saadikuna Roomas ja oli C.
Borgia ambitsioonide läbikukkumise tunnistajaks.
Ettekandes Sinjoriiale kommenteeris Machiavellj üsna
irooniliselt Cesare Borgia naiivsust, kes uskus Giuliano
della Rovere (valiti paavstiks Julius II nime all 28. okt
1503. a) lubadusi säilitada talle Romagna ja Kiriku
Gonfaloniere ametikoht.
132. Vastavalt: "San Picro ad Vincula": Giuliano della
Rovere, paavst Julius II; "Colonna": kardinal Giovanni
Colonna; "San Giorgio": kardinal Raffaello Riario;
"Ascanio": kardinal Ascanio Sforza, Francesco Sforza
poeg.
133. Originaalis: coniun^ione; 1891: liidu \conghtn%ione\.
Borgiad olid Hispaania päritolu.
134. "Roano", st Roueni peapiiskop Georges
d'Ambois (1460-1510) oli Louis XII peaminister.
135. Originaalis: De his qui per see/era ad prinäpatum
pervenere (Kuritegelikul tee] printsipaadini tõusnutest).
1550,1950: kuritegude abil; 1891: kuriteo abil.
136. 1905: märgitud lauseosa on sulgudes.
137. Võimalik viide teosele "Arutlusi Titus Liviuse
esimesest dekaadist" (Discorsi sopra la piima Deca di Tifo
LJvio} .
138. 'Isamaaks' chk/Wr/>As, oli Machiavellile ja tema
kaasaegsetelc eelkõige kodulinn, s.o linn(vabariik), milles
nad elasid.
139. Sürakuusa türann Agathokles (361-289 eKr)
allutas Sürakuusa oma võimule 317 eKr, andis
testamendiga sürakuusalastele tagasi demokraatia.
Machiavelli allikaks on Justinus (XX11).

212
 140. St läbi kogu elu, ametiredeli erinevatel astmetel
\per li gradi della siia e ta]; 1891:per ligradi della sua fortuna.
141. St Sürakuusa sõjaväe juhiks.
142. 1950: puudub.
143. 'Amilcar': Kartaago väejuht Hamilkar (Hannibali
isa), sõdis Sitsiilias 319-313 eKr.
144. St ilma et kodanikud teda mingilgi viisil
takistanud oleks [san^a akuna controversia dvile\.
145. It: con db sia cosa; 1891: condossiacosacbe; 1550:
condosiache.
146. Oliverotto Euffrcducci daFermo (1475—1502)
teenis kondotjeerina Cesare Borgiat, vallutas 26. dets 1501.
a Fermo; osales 1502. a oktoobris Magione vandenõus,
misjärel tapeti.
147. 1891,1905: puudub määradus "isata" [senqa
padre}.
148. Paolo Vitelli oli quattrocento II poole üks
kuulsamaid kondotjeere. Firenze vabariigi sõjas Pisaga
oli firenzelaste palgal; 1499. a kahtlustati reetmises ja
raiuti pea maha.
149. 1550: üks Vitellozzo vägede esimestest meestest.
150. St rakendas võimu tunnistamiseks mitmeid
tsiviil- ja sõjaväelise iseloomuga meetmeid.
151. Arutlustes Q. rmt, 9. ptk) lausub Machiavelli, et laita
tuleb seda, kes rakendab vägivalda hävitamise eesmärgil,
mitte seda, kes rakendab julmust headel eesmärkidel
(näiteks Romulus).
152. It: a un tratto; 1550: üks ainus kord \una so/a
võtta}.
153. 1550: võtma arvesse ja sooritama \discorrere
efare].

154. It: tutte qttelle offese ehe g/i e necessario fare, e latte
farle a un tratto, per noa le avere a rinnovare ogni dl, epotere;
1550: kõik julmused korraga, et ei tuleks iga päev nende
juurde tagasi pöörduda ja et oleks võimalik... [tutte le
crudeltä in un tratto, epernon avere a ritornarvi ogni di, e per
potere].

213
 155. Originaalis: Deprinripatu dvili
(Tsiviilprintsipaatidest).
156. St teise juhtumi juurde, vt eelmise ptk esimene
lause.
157. St nii õnne (saatuse poolt "kätte mängitud"
juhust) kui kavalust selle realiseerimisel [astuda fortunata].
1950: märgitud lauseosa on sulgudes.
158. St nimetatud kahest erinevast suundumusest [da
questi dua appetiti di verst].
159. Valitsusvormide arengut käsitleb Machiavelli
pikemalt teosesyl/y///»//... (l rmt); ainuvalitsusest \principato\
kasvab välja türannia, vabadusest [liberta\ oligarhia ja
rahvavalitsusest anarhia; käsitus pärineb Polybioselt.
160. St valitsemissoovi.
161. St püüavad saavutada heategusid, teeneid
\cercanogradi\.
162. St need, kes suudavad anda tarka ja asjatundlikku
nõu \cbe sono di buono consiglio[.
163. It: snbito (kiiresti); 1550. a väljaandes on sõna
subito asemel: suddito (alam, võimualune), mida võiks ehk
mõista tähenduses: "muutuvad valitseja vastu
lojaalsemaks ja hakkavad temasse heatahtlikumalt
suhtuma".
164. St tõusnud võimule.
165. St kindlat ja muutumatut normi \certa regola\.
166. Sõna-sõnalt: valitsejal on tarvis evida sõbralikku
rahvast [a nno principe e tiecessario avere eipopulo amico\, vrd
näit: "peremehel peab olema sõbralik hobune" või
"peremehe hobune peab olema sõbralik".
167. Nabis, Sparta türann (u 205-192 eKr).
168. It: vitloriosissmo; 1891: võiduka [vittorioso}.
169. St võib ka: lärmile, kõntsale, sopale [sa/fango];
eesti keeles on tavaks öelda: rajab oma plaanid liivale.

214
 170. St allutab end illusioonidele, pettekujutlusile
\dassi a intendere[.
171. Rooma rahvatribuunid, vennad Tiberius (l 62-133
eKr) ja Gaius Scmpronius (153—121 eKr) Gracchuscd
viisid ellu senativastast poliitikat. Esimene tapeti
Kapitooliumil, teine laskis pärast lüüasaamist
optimaatidelt tappa ennast oma orjal. Giorgio Scali oli
Ciompi ülestõusu ajal üks popolaanide juhtidest; hukati
1382. a.
1550: Gracchus (ains); märgitud lauseosa on sulgudes.
172. St absoluutsele ainuvõimule või türanniale [allo
(ordine) assolutd\.
173. 1550: puudub.
174. 1550: tema valitsemise.
175. Originaalis: Quomodo omnium prindpatuitm vires
ptrpendi debeant (Mil viisil tuleks hinnata kõigi
printsipaalide sõjajõudu).
176. St relvastada täicarvulise ja adekvaatse sõjaväe
\esercito iusto\.
177. 1550: vaenlastele.
178. Kuigi Machiavelli ise Saksamaal ei käinud, viibis
ta Firenze saadikuna 1508. a Maximilian I õukonnas
(Šveitsis ja Tiroolis); Saksamaaga seotud küsimusi vaadeb
Machiavelli veel kolmes kirjutises: Ijega^ioni alle imperatore
(1507-1508), Rapporto di eose della Magna (\ 508) ja Ritratti
della eose della Magaa (l 508).
179. 1550: puudub.
180. Originaalis: De principatibiis ecclesiastiäs (Kiriklikest
printsipaaüdest (pontifikaatidest)).
181. Võib ka: "...on ainult need riigid turvalised ja
õnnelikud" [Soh adttnqiie questiprincipati sono sicuri efetia].

215
 182. Loe: pontifikaadid, vt sõnaseletusi: pontijicato.
183. 1550: kõrgematel põhjuste].
184. Vastavalt Püha Liiga (1511) ja Cambrai liiga (1508)
kaasabil.
185. Tegelikult oli veel suur hulk väiksemaid riiklikke
moodustusi.
186. "Soolasõjas" (1482-1484) toetasid Ferrarat
Napoli, Firenze, Milano, Mantova ja Urbino valitsejad,
hiljem ka Sixtus IV (oli alul veneetslaste liitlane). Sõda
lõppes Bagnoli rahuga (1484), millega Veneetsia omandas
Rovigo ja Polesino.
187. Machiaveüi nimetab Rooma paavsti pontifex’iks,
ehkki õige oleks pontifex maximus.
188. Francesco della Rovere, frantsiskaanlaste
kindral, paavstina Sixtus IV (1471-1484); sai tuntuks
nepotismiga.
189. Rodrigo Borgia, paavstina Aleksander VI (1492-
1503). Sai tuntuks indulgentside müügi, nepotismi,
poliitiliste vastaste hävitamisega jms; temast oli
pikemalt juttu VII peatükis.
190. Giuliano della Rovere, paavst Julius II (1503-
1513).
191. Machiavelli peab silmas kiriklike institutsioonide
kasutamist tuluallikana.
192. Julius II vallutas Bologna 1506. a nov.
193. Giovanni de'Medici, Lorenzo I Toreda poeg,
paavst Leo X (l 513-1521).
194. Originaalis: Qtiot sintgenera militiae et de mercenariis
mtlitibus (Kui palju väeteenistuse liike on olemas ja
palgasõduritest).
195. 1848: puudub.
196. St on kasutanud aastate kestel muretult vaid
palgasõdurite teenuseid.

216
 197. Charles VIII 1494. a sõjakäiku kutsuti
"kriidisõjaks", sest ainsaks pingutuseks oli sõjaväe
majutamiseks määratud majade märgistamine kriidiga.
Nimetuse autoriks peetakse Aleksander Vl-t.
198. Machiavelli viitab Girolamo Savonarolale.
Tegemist on sõnademänguga: It peccato tähendab nii
'pattu' kui Viga, eksimust'.
199. St areneb türanniaks, despooüaks.
200. Pärast I Puunia sõda (264-241 eKr) tõusis
Kartaago sõjavägi üles, kuna neile polnud makstud palka.
201. Aleksander Suure isa Philippos II (382-336) viis
Kreekas ellu oma hegemonistlikke plaane, allutas Teeba
338. eKr.
202. Caravaggio lahing toimus 15. septembril 1448;
Filippo': Milano hertsog Filippo Maria Visconti.
203. Napoli kuninganna Giovanna II lapsendas ja
kuulutas pärijaks Aragoni kuninga Alfonso V di Aragona
(1421). Fr. Sforza isa, Muzio Attendolo Sforza (1369-
1424) ja Napoli kuninganna Giovanna II tegevust vaatleb
Machiavelli lähemalt Firenze ajaloo l rmt 38. ptk.
204. 1891: teistele polnud kujunenud vastasseisu.
205. 'Giovanni Aucut': Sir John Hawkwood,
kondotjeer; alul Viscontide (1361—1377), seejärel Firen2e
teenistuses (1377—1393). Juhtis inglastest koosnevat
väesalka Compagnia Biaaca (Valge väesalk).
206. Quattrocento I poolel oli Itaalias kaks mõjukat
palgasõdurite grupeeringut, mida juhtisid vastavalt
Andrea Forte-braccio da Montone ning Muzio ja
Francesco Sforzad.
207. St hakkasid kasutama palgasõjaväe teeneid.
Veneetsia poliitika maismaal aktiviseerus XTV sajandil

217
 208. It: elfi ampliorono, st maavalduste laienedes; 1891:
eglino ampliarono: väepealike tähtsuse kasvades; 1550,
1905: essi ampliarono: sama.
209. Carmagnola krahv Francesco Bussone (u 1380-
1432) teenis kondotjcerina alul Viscontisid, siis
veneetsksi. Purustas Maclodio lahingus (1427)
Viscontid. Pärast ebaõnnestunud katseid vallutada
Cremona ja Lodi süüdistasid veneetslased teda reetmises
ja hukkasid.
210. Vastavalt: Bartolomeo Colleoni da Bergamo
(1400-1475) sai Caravaggio lahingus (1448) lüüa Fr.
Sforealt; Roberto da San Severino (1418—1487) juhtis
vcneetslaste sõjaväge võitlustes Ferrara pärast
("Soolasõjas" 1482—1484); Pitigliano krahv Niccolõ
Orsini teenis veneetslasi sõjas Cambrai liiga vastu (l
508-1509).
211. Vailate (Agnadello) all said veneetslased 1509. a
märtsis hävitavalt lüüa Cambrai liiga vägedelt.
212. "Keisririik": Saksa-Rooma riik, Püha Rooma riik,
keisririik (962—1806). Saksa mõju Itaalias hakkas
nõrgenema umbes XIII sajandi 2. poolest.
213. 1891,1550: Como. Cuneo krahv Alberigo da
Barbiano (1344—1409) asutas Compagnia di Santa Giorgio
(Püha Jüri väesalk), esimese palgasõdurite väesalga
Itaalias.
214. 1550: Itaalia vägesid.
215. Vastavalt: Charles Vill; Loitis XII; Fernando II
Katoliiklane; šveitsi palgasõdurid (Navarra (l 500) ja
Ravenna (1512) lahingus).
216. Originaalis: De militibm auxiliariis, mixtisetpropriis}
(Abiliste, segatud ja oma vägedest). 'Abiline' osutab
valitsejast jõult tugevamale ja 'sõber' jõult nõrgemale
liitlasele.

218
 217. Julius II ei tulnud prantslastelt Ferrara
vallutamisega toime ja sõlmis kokkuleppe hispaanlastega
(Püha Liiga, 1511).
218. 1550: paavst Julius II eeskujust, mis on veel
värske; 1891: Julius II värskest eeskujust.
219. St Fcrnando II Katoliiklase.
220. Ravenna lahingus (1512) päästis kaotuse äärel
olnud hispaanlasi lüüasaamisest prantsuse väejuhi surm
ja paavsti "palgalehel" olnud šveitsi palgasõdurite
sekkumine.
221. 1500. a juunis toetas Louis XII firenzelasi u 8000
sõduriga.
222. Üks Paleiologostest (Joannes VI Cantacuzenus,
1300-1383) kutsus 1353. a endale appi osmanite väeosa
Sulamani juhtimisel.
223. 1848: laiskus ja aeglus.
224. Charles VII(l422-1461), Prantsusmaa kuningas,
asutas 1435—1436 ratsaväelastest ja nn vabaküttidcst
koosnevad "Ordonnantsi kompaniid"
\CompagniediOrdotinance\; viis lõpule Saja-aastase sõja ning
vabastas 1453. a-ks maa inglastest. Chales VII poeg Louis
XI (1461-1483) lõpetas vabakütüde värbamise ja asendas
nad šveitsi palgasõduritega.
225. St minetanud kogu jõu ja tähtsuse.
226. Pole miskit nõrgemat ega ebakindlamat võimsuse
mainest, mis ei tugine omaenese jõule (Tacitus, Annaalid,
XIII, 19).
227. St Moosese, Kyrose, Theseuse ja Romuluse.
228. Originaalis: Qnod prinäpem deceat circa militiam
(Millised peaksid olema valitseja hooled väeteenistuse
alal). Ajavahemikus 1519-1520 valmis Machiavellil
traktaat DelfArte delta querra (Sõjakunstist); sõna arte
tähendab veel 'teadust', 'reeglite süsteemi', 'pettust,
kavalust, salalikku võtet', 'tegevusala'.

219
 229. Esimene poeg, Ludovico il Moro, kaotas
hertsogkonna 1500. a; teine poeg Massimiliano kaotas
hertsogkonna teist korda 1515. a septembris; 1512—1515
oli ta hertsog. (Tavaliselt väidetakse, et teos valmis
Machiavellil 1513. a, kuid antud lause ei sobi selle
arvamusega kokku.)
230. Philopoimen (u 253-183 eKr): Ahhaia liidu
kaheksakordne strateeg.
231. Machiavelli peab silmas Xcnophoni kirjutatud
Pärsia kuninga Kyros II Suure (559-529 eKr) elulugu
Kyropedeia\.
232. Originaalis: De his rebus quibushomines
etpraesertimprincipes latidaatur aut vituperantur.
233. 1891: ja.
234. Machiavelli peab silmas eelnevat teoloogilis-
moraliseerivat kirjandust valitsejatest (vt nt Allan H.
Gübert. Machiavelli's Piince and its Foreruaaers. Durham,
N. C., 1938). Arvatavasti on peatükid XV-XIX kirjutatud
vastuseks samal teemal kirjutanud autoritele.
235. Võib ka: viletsaks, õnnetuks; armetuks; ihnsaks;
hädiseks, haledaks; alatuks.
236. St inimloomus ei võimaldaks seda; sõna-sõnalt:
inimlike tingimuste tõttu, mis seda ei võimalda \per le
condi^tonilimane ehe noti lo consetitono[.
237. St ei tule vältida mitte niivõrd pahesid kui nende
avalikuks tulekut.
238. Originaalis: De liberalita etparsimonia. Uheralita
tähendab veel 'õilsust; väärikus t'; parsimonia: 'säästlikkust,
mõõdukust'. 1891: vaesusest [miseria].
239. Originaalis: ebe tn siu teuato; st demonstratiivselt
rakendatav heldus; 1891: ehe tu non sia tenttto: et sind ei
peeta

220
[heldeks]; 1550, 1905: ehe tu non sia temuto: et sind ei
kardeta.
240. St ei pääse ihnuskoi häbistavast kuulsusest.
241. Fernando II Katoliiklascst on pikemalt juttu XXI
ptk.
242. Helde olemaks on vaja kulutada, kulutamine ent
vähendab seda, mida kulutatakse, ja ühtlasi võimalust olla
helde.
243. Originaalis: De crudelitate et Pietate; et an sit mehus
amari qtiam timeri, ml e contra (julmusest ja halastusest, ja
kas talle on parem olla armastatud kui kardetud või
vastupidi); 1891: Della erude Ita e clemen^a, e se egli e meglio
essere amato, ebe temuto (Julmusest ja halastusest, ja kas talle
on parem olla armastatud kui kardetud); 1950: Della cmdelta
epietä; e s'elli e meglio esser amato, ehe temuto, opinlosto temuto
ehe amato (Julmusest ja halastusest; ja kas talle on parem olla
armastatud kui kardetud või ennemini kardetud kui
armastatud).
244. St XV peatüki 2. lõigus ülesloetletud omaduste
juurde.
245. Tegelikult Pistoiat ei hävitatud, vaid linn sai
tugevalt kannatada "mustade" ja "valgete" partei
omavahelise võitluse käigus (1501—1502); Sinjoriia
saadikuna oli Machiavellil kolmel korral võimalus jälgida
sündmuste arengut Pistoias.
246. It: E Virgi/w nella bocca di Dido dice, 1891,1905:
Mistõttu Vergilius vabandab Dido suu läbi värskusest
tingitud kuningavõimu ebainimlikkust, öeldes: \0nde
Virgilio per la bocca di Didone escusa 1'inumanitä del sao
regno per essere quello nuovo, dicendo\\.
247. "Üksnes ju oht ning see, et mu riik ja valdus nii
vastsed, sundind on / kaitseks mind siin kõikjale
määrama valveid" (Aeneis, 1,563-564), tlk Ants Oras.
Dido oli antiikmütoloogias Pygmalioni õde, Kartaago
asutaja.
248. 1905, 1891: kardetud kui armastatud.

221
 249. 1550: ei kao kunagi.
250. St kedagi hukates ei tohiks valitseja konfiskeerida
hukatu varandusele lisaks ka tema suguvõsa vara, et mitte
sattuda kogu suguvõsa vaenu alla.
251. 1550: puudub.
252. Publius Cornelius Scipio (u 235-183 eKr) sõdis
211-206 eKr prokonsulina Hispaanias (206 eKr tõusis
sõjavägi tema vastu üles); võitis 202 eKr Zama lahingus
Hannibali ja kogu II Puunia sõja. Vastased süüdistasid
teda selles, et erakorralisi volitusi kasutades olevat ta
ohustanud vabariiklikku korda. Machiavelli tugineb Titus
Liviuse .Ajaloole (XXVIII).
253. 1905: märgitud lauseosa on sulgudes.
254. Quintus Fabius Maximus Verrucosus, hüüdnimi
Cunctator (Viivitaja), viiekordne konsul (surn 203 eKr).
255. It: Conchido adunqtie, tomatida ai lo essere temata e
a/aato; st vaidlusteema, kas on parem olla armastatud kui
kardetud või vastupidi, lõpetuseks.
256. Originaalis: Oitamodofides apnndpibus sit servanda.
257. St mõistukõnes, allegooriliselt [coppertamente].
258. Cheiron oli kreeka mütoloogias tark ja hea
kentaur, kes õpetas paljudele kreeka kangelastele
ravikunsti, jahipidamist, ratsutamist, relvade valmistamist
ja muusikat.
259. Cicero De offtciis I, 13, 41.
260. St need, kes jäävad lihtsameelsel t lootma ainult lõvi
jõule, ei saa sellest vajadusest aru ega pruugi märgata
püüniseid.
261. Võib ka: ausad, korralikud, jne [brmm].
262. Et ta tundis hästi "siinpoolset maailma", siis
läksid tema pettused korda alati — nii, nagu ta seda
Jumalalt oma tõotuspalvetes [ad voluni\ oli palunud;
1550,1905: puudub.

222
 263. 1891, 1905: puudub.
264.1550: puudub.
265. 1550: puudub.
266.1550: puudub.
267. Umbes: pilgu ette jõuab kõigile, aru saavad
vähesed.
268. Machiavelli peab silmas Fernando II Katoliiklast.
269. 1550: puudub.
270. 1550: võimust ja reputatsioonist; 1891,1905:
reputatsioonist ja võimust; 1950: reputatsioonist või
võimust.
271. Originaalis: De contemptu et odio fugiendo.
272. XV ptk kolmandas lõigus.
273. It: sotto queste gemralita:, st kui üldiseid juhiseid.
274. 1550: armetuks.
275. St häbi ja hukkamõistu esilekutsuvaks tegudes [neile
altre itifaniie\.
276. Täpsemalt: inimgruppidelt, ühiskonna
sotsiaalsetelt gruppidelt \alh umversalilä degli uomini[.
277. St välispoliitilise olukorra stabiilsuse korral jääb
stabiilseks ka sisepoliitiline olukord.
278. 1848: elab ja korraldab.
279. Pärast Medicite restauratsiooni sattus Machiavelli
ka ise vandenõus süüdistatuna vanglasse (1513).
280. 'Praegune messer Annibale': Annibale II
Bentivoglio (1469-1540), Bologna valitseja 1510-1512;
'vanaisa messe Annibale': Annibale I Bcntivogü, mõrvati
1445. a juunis Battista Canncschi poolt, misjärel tema 6-
aastase poja Giovanni kasvatamine ja Bologna
valitsemine usaldati Annibale nõbu vallaspojale;
Bolognas asetleidnud sündmustest on pikemalt juttu
Firenze ajaloo VI raamatus.

223
 281. St teisi (mees)liinis pärijaid.
282. 1550: panna nobiile langema meeleheitesse.
283. St põhiseadusliku iseloomuga institutsioone,
seadusi ja korraldusi \easfi/te^ene\.
284. Philippe IV Ilus (1285-1314) kutsus 1302. a
kokku generaalstaadid (Efatsgeneraux).
285. Populaarideks nimetati Vanas-Roomas
demokraate, rahvaparteid, siin tähendab sõna
feodaalaristokraatia tähtsuselt madalamaid esindajaid jt
seisuselt madalamal asetsevaid kodanikke.
286. 1891: paljude Rooma keisrite.
287. Rooma keisrid varase keisririigi ajajärgust (161—
238 pKr); Machiavelli allikas on Herodius.
288. 1550: puudub.
289. St lihtseisusest keisriks tõusmisega kaasnenud
uudse olukorra tõttu... \permvita\.
290. 1891, 1905: meelsamini \piii volentien}.
291. St saavutas võimu pärimisõiguse alusel
("sünniõigus"). Marcus Aurelius, Antoninus (26. IV 121-
17.111180), keiser al. 161. a; põlvnes Hispaania päritolu
senaatorite perekonnast.
292. St sõdureid distsiplineerituna ja kodanikke
kuulekaina.
293. Pertinax, Pubüus Hclvius (1. Vlll-28. III 193),
keiser al l. I 193, vabakslastu poeg; Pertinaxiga
rahulolematud pretoriaanid tapsid ta ülestõusu ajal
Roomas.
294. Võib ka: kõlbeliselt, moraalselt rikutud;
äraostctud; eksiteele viidud [corrotfa].
295. St ilma eelneva kohtuliku juurdluseta
[inittdicato].
296. Commodus, Marcus Aurelius C. Antoninus (31.
VIII-31. Xll 192. eKr), keiser al 17. III 180,
Antoninuste dünastia

224
viimane esindaja. Severus: Septimus Severus, Lucius
(11. IV 146.—4. Il 211. eKr), keiser ai. 9. IV 193, pärit
romanisee-runud puunia perekonnast Põhja-Aafrikast.
Purustas kolmes kodusõjas teised troonitaodejad: 193.
a pretoriaanide keisri-kandidaat Didius Julianuse, 194.
a riigi idaalade leegionide poolt valitud keisri
Pcscennius Nigeri ning 197. a Britannia sõjaväeosade
ja Gallia aristokraadde trooninõudleja Clodius
Albinuse; suri sõjakäigul Britannias. Antoninus
Caracalla: MarcusAurelius Severus Antoninus (4. IV—
8. IV 217), keiser al 4. II 211, esimese sõdurkeisri
Septimus Severuse poeg; mõrvad pretoriaanide prefekt
Opelius Macrinuse poolt, kes sai ise lühikeseks ajaks
tema järglaseks.
297. St ei põrkunud tagasi ("ei löönud risu ette")
mingisugusestki vägivallast... \nonperdonorono ad akuna
quahiä ä"iiniima\.
298. Võib ka: laiskusest, lodevusest, loidusest;
hooletusest, energia puudusest, aeglusest [igtiavia].
299. St Illüürias.
300. 1550: keiserliku kaardiväe.
301. St selle ettekäände taha varjudes [sotto qnesto
co/ore].
302. St jagada temaga keisri kõrget ametikohta ning
sellega kaasnevat au ja väärikust \partetipare qmlla dignita
con ////].
303. 1550: puudub.
304. 1848: puudub.
305. Maximinus, Gaius Julius Verus (l 72/173 -10. V
238), keiser al III 235; pärines talupojaperekonnast
Traakiast; tapeti mässuliste sõdurite poolt Aquileia
lähistel.
306. 1550: puudub
307. 1550: puudub.
308. 1550: esmalt.

225
 309. Elagabalus: Marcus Aurelius Antoninus (204 -
11. III 222), keiser al 8. VI 218; Macrinus kuulutati
sõdurite poolt keisriks, ei kuulunud Severuste
dünastiasse; Julianus: Didius Julianus, keiser al 193. a
(60 päeva).
310. Vastavalt: Türgi ja Egiptuse sultani.
311. 1891: järgida.
312. Originaalis: An acres et muita alia quae cotidie
aprincipibus jmnt utilia an inutilia sitit (Kas kindlused ja
paljud muud asjad, mida valitsejad päevast päeva
rajavad [ja oma võimu kaitseks rakendavad], on
kasulikud või mitte).
313. St on kandnud hoolt, et kodanikud oleksid
jagunenud vaenulikesse fraktsioonidesse, poliitiliselt
killustatud.
314. 1550: alamad muutuvad su poolehoidjaiks.
315. 1550: avaldasid sinu vastu oma poolehoidu.
316. St võimu säilitamiseks linnas on tarvis
hoolitseda kodanike parteideks jagunemise ja
nendevaheliste lahkhelide püsimise eest.
317. Machiavelli peab silmas aastatel 1450-1492
Itaalias valitsenud suhtelist poliitilist stabiilsust.
318. St hoolitsesid paavstimeelsete (gvelfide) ja
keisrimeelsete (gibelliinide) rühmituste elujõulisuse ja
nendevaheliste lahkhelide püsimise eest.
319. 1550: ei hakkaks tegutsema.
320. St neist, kes olid usaldusväärsed ja toetasid
valitsejat algusest saadik [quelli ehe nelprindpio erano
conjldenti\.
321. Pandolfo Petrucci, Siena valitseja (1500-
1512), üks Magione vandenõulastest; taastas C. Borgia
poolt röövitud stato prantslaste abil 1503. a.
322. St iga konkreetse juhtumi puhul on asjaolud
erinevad.

226
 323. St on sellises olukorras [sono di qttalita\.
324. St valitsejale ja valitsusele lähedalseisvate
inimeste toetusel \taediante e'favori intrinseä di quelld\.
325. 1550: puudub.
326. Niccolõ Vhelli, kondotjeer, Paolo ja Vitellozzo
isa. Sai Medicite toetusel Cittä di Castello valitsejaks,
kaotas valduse 1474 paavst Sixtus Vl-le. Sai valduse
tagasi 1484. a ja purustas paavsti meeleheaks kaks
kindlustust.
327. Guidobaldo da Montefeltro taastas prantslaste
toetusel võimu Urbinos 1504. a.
328. Julius II poolt 1506. a Bolognast väljaaetud
Bentivoglid taastasid võimu 1511. a.
329. Imola ja Forli valitseja, Sixtus IV vennapoeg,
Girolamo Riario, hukkus vandenõulase käe läbi 1488. a.
Järgnenud rahutuste mahasurumisel abistas Girolamo
abikaasat, Caterina Sforzat Ludovico il Moro Sforza (vt III
ptk). C. Borgia vabastas krahvinna võimust 1500. a dets.
330. 1550: võõramaalasega.
331. Originaalis: Quodprindpem deceat ut egregius
habeatttr.
332. 'Vägiteod' [/e imprese[, võib ka: ettevõtmised,
algatused; sõjakäigud, kampaaniad; kangelasteod.
333. Fernando II Katoliiklane (1452-1516); Aragoni
kuningas (alates 1479. a-st). Viis sisse inkvisitsiooni
(1480), lõpetas Granada emiraadi vallutamisega
Reconquista. Vallutas 1502—1503 Napoli kuningriigi,
püüdis 1509 allutada oma võimule Põhja-Aafrikat,
vallutas 1512. a prantslastelt Navarra; peetakse Hispaania
rahvusriigi rajajaks.
1550: Aragoni kuningas Fernando.
334. "Marraniteks" kutsuti Hispaanias ristitud juute
ja

227
muhameedlasi; nende tagakiusamine leidis aset 1501—
1502; 'vaga, jumalakartliku julmuse' \pietosa cntiielta\ all
peab Machiavelli silmas religioossetel ettekäänetel
rakendatavat julmust.
335. 1891: imetlusväärsemat ega; 1550:
kahetsusväärsemat ja; l848 kahetsusväärsemat ega.
336. 1550: puudub.
337. 1550: puudub.
338. Bernabõ Visconti, Milano valitseja (1354—
1385); tema taltsutamatu julmus andis ainet juba
Trecento kirjanikele.
339. Antiochos III Suur (242-187 eKr), Süüria
kuningas.
340. "see, mida nad teile soovitavad — mitte sekkuda
sõtta —, on väga ebasoodus teie huvidele; põlatult ja
vääritult jääte võitja saagiks" (lad k); Machiavelli
tsiteerib mälu järgi Titus Liviust (XXXV, 48, 49); 1891:
sama itaalia keeles.
341. Püha Liiga võiduses Prantsusmaaga (1512)
hoidus Firenze avalikust liitumisest kummagagi
võitlevatest pooltest; Machiavelli pidas seda Medicite
restauratsiooni üheks põhjuseks.
342. Nii mitmedki renessansiaja õukonnad olid tuntud
kunstiinimeste kohtumis- ja tööpaikadena; 1891: puudub
343. St tegevusala ja etnilise kuuluvuse järgi.
344. 1550: suursugususe.
345. Originaalis: De his quos a secretisprincipes
habent.
346. Siena ülikooli õiguse professor Antonio Giordani
oli Siena valitseja Pandolfo Pctrucci (1500—1512)
nõuandja.
347. 1550: saab aru, kui teised talle seda näitavad.
348. Titus Livius XXII, 29.
349. 1550: ja.

228
 350. St ehkki tal endal puuduksid originaalne mõistus
ja algatusvõime.
351. 1550,1950: puudub.
352. It: e non li ricordare raai cosa ehe non appartenga a lai; st
ei tohi kunagi eksitada valitsejat kõrvaliste asjadega.
353. 1550: et küllaldaselt au ja lugupidamist ning
küllaldaselt jõukust ei oleks põhjuseks, et ta ihaldaks
rohkem lugupidamist ja rikkust; et küllaldaselt vastutust ei
paneks teda kartma muudatusi, saades aru, et ta ei saa
jääda võimule ilma valitsejata.
354. 1813: ministrid, ja valitsejad ministrite suhtes.
355. Originaalis: Qtwmodo adulatores sintfugiendi.
356. Arvatavasti: kui nad pole valinud välja häid
nõuandjaid \se non hanno buona ele%ione\.
357. Luca Rinaldi, Trieste piiskop 1500—1502,
Maximilian I (1493-1519) usaldusisik. Machiavelli tutvus
temaga viibides Firenze saatkonna liikmena Maximiliani
õukonnas.
358. 1550: saladustesse.
359. 1550: sest see ei osutu kunagi ekslikuks ning on
üleüldine reegel, et.
360. It: potria bene essere; 1891: hästi juhituna kenasti
edasi elada \poirebbe (1550:potrS) bene essere ben governato\.
361. St nõuandvate inimeste kogud ei jõua
üksmeelele.
362. St peab silmas omi huve \pensera allaproprietä stta\.
363. Originaalis: Cur italiaeprincipes regnutn amisemnt.
364. St kui tema suguvõsa oleks valitsenud valdust
ammust ajast saadik.
365. St tugevamini kui põlise suguvõsa ja tema
traditsioonidega.

229
 366. 1891, 1905: korralike relvade, heade sõprade.
367. St päriliku valitsejana.
368. Napoli kuningas Federico I di Aragona kaotas
oma kuningriigi 1503. a Louis XII ja Fernando II
Katoliiklase vägedele.
369. Ludovico il Moro Sforza.
370. St jätkub ressursse võitlusvõimelise sõjaväe
ülalpidamiseks.
371. PhilipposV.
372. 1550: Püsivad.
373. Originaalis: Quantum fotinna tn rebus homanis
possit, et qttamodo iili sit ocairrenduni.
374. St ei suuda mingilgi moel saatusele vastu hakata.
375. Vaba tahte [/ibero arbtirio] olemasolu eeldab
inimese tegutsemist teatud määral saatusest sõltumatult.
376. St kcskpaigale ja tallermaale \la sedia\.
377. St hukkub siis, kui asjaolud (saatus) muutuvad.
378. St oma eesmärkide realiseerimisel.
379. St erineva käitumislaadiga [diversi sttidii].
380. St pole olemas inimest, kes oskaks muuta oma
käitumislaadi vastavalt olukorra ja asjaolude
muutumisele, mille poole iseloom teda kallutab.
381. St saatus jääks muutumatult heatahtlikuks, kui
iseloom ja tegutsemisviis muutuksid vastavalt aja ja
asjaolude muutumisele.
382. Giovanni della RovcreJuUus II (1503-1513)
organiseeris Cambrai liiga (1508) ja Püha Liiga (1511).
383. 1813: kuningal olnud.
384. 1891:sest[pen6e|.

230
 385. St visalt oma käitumislaadile truuks jäävad
inimesed on edukad niikaua, kui nende käitumislaad on
ümbritsevate asjaoludega kooskõlas, ja edutud, kui see
kooskõla kaob.
386. Võib ka: temaga võidelda, lahinguid lüüa
\batterlõ\.
387. Originaalis: Exhortatio ad capessendam italiam in
libertatemqm a barbaris vindicandam. Mõni itaaliakeelne
väljaanne esitab pealkirja lühemalt: "Üleskutse vabastada
Itaalia võõramaalastest" [Esorfa^ione a libelare /'Italia da'
barbari}. Võimalik, et käesolev peatükk on kirjutatud
1515. a I poolel.
388. 1550: väljapaistvuse ja vahvuse.
389. Lombardia oli sel ajal prantslaste võimu all.
390. St Napoli kuningriigi. Siin on ainus kord tekstis
kasutatud kuningriigi kohta sõna Reame.
391. Machiavelli peab silmas Medicite suguvõsa,
dünastiat, 'valgustatud ja suursugust patriitsikoda' (vrd
kuningakoda); Giovanni de'Medici oli paavst 1513-1521
(Leo X), Lorenzo II Firenze valitseja.
392. "Sõda on õiglane neile, kellele see on
möödapääsmatu; pühad on relvad, kui neil lasub ainus
lootus" (Titus Livius, IX, 1).
393. 1950. a Milano tekst lisab siia selgituse: "nagu
Moosese eluski".
394. Imed, mis saatsid juute nende teekonnal
Egiptusest Palestiinasse.
395. 1950. a Milano väljaanne lisab siia selgituse: 'kui
isegi'.
396. St valitseja ja/või riigikorra vahetustesse üksikuis
riikides \revolu%iorii\.
397. Milano 1950. a väljaandes on siin punkt; 1905. a
väljaandes koolon ja järgneb sõna perche (sellepärast et);
1891. a

231
väljaandes semikoolon, millele järgneb sõna perche
(sellepärast et).
398. Võimalik viide Barletta piiramisel (1503)
asetleidnud võitlusele 13 valitud Itaalia ja Prantsuse rüütli
vahel, kus peale jäid itaallased.
399. "Taro": Fornovo lahingTaro jõel (1495);
Aleksandria: linn Lombardias, langes prantslaste kätte
1499; Capua: langes prantslaste kätte 1501; Genova:
vallutati prantslaste poolt 1507; Valiatc (Agnadello) all
said veneetslased lüüa Cambrai liiga vägedelt (1509);
Bologna langes prantslaste kätte 1511; Mestre okupeeriti
hispaanlaste poolt enne La Motta lahingut (1513).
400. St neist erinevalt korraldatud sõjavägi [nao ordine
ter%õ\.
401. Ravenna lahingus (1512) tõrjusid Püha Liiga
väed Prantsusmaa Itaaliast välja.
402. 'Kilp' [brocchiere]: mõeldud on ümmargust, keskel
asetseva teravikuga kilpi.
403. It: il cbefarä la genera^ione delle armi e la vanasõne
degli ordinr,
1550, 1848: see ei saa olema [võimalik] mitte [tänu
oma] sõjaväe moodustamisele, vaid tänu
[lahingu]korralduse muutmisele [i/cbe lofara non la
genera^ione delle armi, ma la varia^ione dcgli ordini\;
1532: see saab olema [võimalik tänu oma] sõjaväe
moodustamisele ja [lahingu] korralduse muutmisele \ilcbe
lofara la generatione de /'armi, et la variatione degli ordini\.
404. Jääb arusaamatuks, millised Itaalia osad on
tähistatud nimetajaga 'provintsid'.
405. 1905. a Milano väljaandes on see lause suurte
tähtedega.

232
 406. Haarab tublidus (vahvus, headus) pöörasuse
vastu re/vad j ja lahing saab olema lühike; / sest muistne
(põline) vahvus / itaalia südames pole vee sumud.
Francesco Petrarca (1304—1374) kantsoo-nistAi signori
d'lta]ia ($J>-96) ("Itaalia sinjooridele").

233
234
SÕNASELETUSI

235
236
Vähem kui 15 000 sõnast koosneva traktaadi
itaaliakeelsed kommenteeritud väljaanded ei hoia kokku
ruumi teksti selgituste arvelt, kuid samas kipuvad
kommentaarid raamatud lahku minema. Seepärast on
vaieldavamates kohtades ja seal, kus erinevate tähenduste
arvestamata jätmine võiks põhjustada
väärititõlgendamist, toodud nurksulgudes ara
itaaliakeelne vaste. Alljärgnevalt mõned itaaliakeelsed
sõnad ja nende tõlkevasted.
amicff. sõber, soosija, kaaslane; toetaja, poolehoidja;
valitsejast jõult nõrgem liitlane (kollaboratsionist?)
armi (mitm): relvad; sõjavägi, sõdurid; sageli ülekantud
tähenduses: sõjaline jõud; kaitsevahendid
aitsiliare: abi-, abistav, toetav, abiks olev; valitsejast jõult
tugevam liidanc
autorita: võim, mõjuvõim, autoriteet; poliitilisele ja
sõjalisele jõule ning virtü'\e. (vt allpool) tuginev autoriteet
barone: parun, aadel; sõnal on ka pejoratiivne varjund:
petis, suli, kaabakas; lollpea, tolvan
cittar. linn; tähendab tavaliselt linnvabariiki, st linna koos
juurdekuuluva territooriumi ehk contadfgz
ättadino: linnakodanik, linlane, mingi linna
(linnvabariigi) kodanikkonna täieõiguslik liige
condottiere: kondotjeer, palgasõdurite väeosa pealik;
tuleneb itaaliakeelsest sõnast condotta (leping
palgatingimustest ja tööülesannetest)
forfuncr. saatus, ettemääratus; olukord, seisund; staatus;
edukus; õnn, õnnelik juhus; õnnetus, õnnetu saatus; rikkus,
varandus; XXV ptk-s möönab Machiavelli, et Saatus ja
Jumal võivad olla määrajaks umbes poolte inimeste
tegude üle, sageli

237
on raske tõmmata piiri Saatuse ja Jumala vahele
privatafortinia: sõnaühend on tekstis kasutusel tava-,
lihtkodaniku kohta, tähistamaks saatuse poolt (või
varandusliku seisundi tõttu) kõrgemast seisusest-
positsioonist ilma jäetud (jäänud) inimest ehk tavalisest
seisusest inimest \unprivato dttadino\
fra': lühend sõnast/rate 'vend', tarvitatakse munkade
nime ees
tare bereditario: pärimisõigus
imperio: ülevõim, võim, käsutamisõigus; keisririik,
impeerium; keisri amet; keisri võimu all olev territoorium
membro: liiges, kehaliige; valitseja põlisele territooriumile
lisanduv valdus
messer. härra; väljapaistva linnakodaniku nimetus
atatasgone: muutus; muudatus, vahetamine
nobi/e: nobiil, ülik; patriits; aristokraat; sotsiaalse redeli
ülemise astme hõivanud sinjoor;
Machiavelli-acgsed "nobiilid" moodustusid sotsiaalse
hierarhia tipus olevaist, omavahel äri- ja perekondlike
sidemetega tihedalt seotud rahvusvahelise
tegevusulatusega kaupmees-test ja pankureist,
suurkaupmeestest ja suurmaavaldajaist
patrone. patroon, eestseisja, eestkostja; keskajal mingi
territoriaalüksuse iile senjoraalõigust omav isik
pontifex: paavst (õige oleks: pontifex maximus)
pontiftcato: pontifikaat, paavstivõim, -valitsemine, -
valitsus; paavsti amet; ühe paavsti ametisoleku aeg;
paavsti võimu all olev territoorium. Verbi pontijicare
(olema pontifex) mineviku kesksõna; vrd principato, regtto,
tttiperio
popo/o: esineb tekstis vaid u pool tosinat korda ja
tähendab arvatavasti mingi riikliku moodustise kogu
elanikkonda

238
 popnk: rahvas, tähenduses kodanikkond, kodanikud,
täieõiguslikud riigialamad; tavaliselt ei peetud
kodanikest rääkides silmas nobiile;
Machiavelli-aegne kodanikkond (kaupmehcd ja
pankurid, liiakasuvõtjad ja ettevõtjad, iseseisvad jõukad
käsitöölised ja vabade elukutsete esindajad) moodustus
neist vähemalt 29-aastastest meessoost
linnakodanikest, kelle esivanemad olid olnud
registreeritud vähemalt ühte kolmest tähtsamast
valitavast riigiametist
principato: printsipaal, principe võim, -valitsemine, -
amet, principe stato; principe ametisoleku aeg; principe
väärikus; principe võimu all olev territoorium; mineviku
kcsksõna verbistj5«»n-pare (olemaprincipe); printsipaal
on üldnimetus, mille alaliikideks on näiteks regno, imperio,
ducato,pontificato (vastavalt: keis-rirük,
vürsti(hertsogi)riik, paavstiriik), kus tegijanimeks on
vastavalt kuningas, keiser, hertsog, paavst
principato misto: sega-, segatud võim, riik; kähe
erineva riigi liitmisel tekkiv uus riik, valitseja võim
selles, amet; lisatav (lisanduv) osis on kui liiges,
kehaliige [membro\
principe; valitseja, esimene, riigijuht, suverään;
suvalisest ajajärgust pärineva ja erineva võimutäiuse
astmega (riigi)juhi üldnimetus; tuleneb ladinakeelsest
sõnast prixceps (primus 'esimene' ja capio 'pea1) ning
tähendab esimest võrdsete seas, linnva-bariigi valitsejat,
riigijuhti.
principe ereditario: pärilusscaduse alusel võimule tulnud
valitseja; pärilik, põline valitseja
principe naturale. loomulik valitseja; sama, mis
eelmine
principe nuovo: vastne, uus valitseja; tavaliselt
vägivaldsel teel mingi territooriumi oma valdusse võtnu

239
 provinda disformer. võõras, võõramaine, erinev provints;
kee-lelt, seadustelt, poliitilistelt institutsioonidelt ja
tavadelt valitseja enda valdusest erinev riik; disforme
tähendab ka ebakindlat, kõikuvat
prttdente: arukas ja taibukas, nõukas; ettenägelik;
kogenud; tark; tavaliselt tähenduses: intelligentne
regno: kuninglik võim, kuninga valitsemine,
kuningavõim, -au, amet; kuninga võimu all olev ala,
kuningriik
repnta^jone: reputatsioon, lugupeetavus, kuulsus, (hea)
nimi; mõjuvõim, mõjukus, prestiiž; prestiiž on alati
seotud sõjalise ja poliitilise tugevusega
rignore: sinjoor, härra; isand, monarh, valitseja
stato: valitseja privilegeeritud eesõiguslik seisund, -
staatus, -valitsus; -võim, võimsus, jõud, energia;
mõjujõud, ülemvõim, troon; vägi, jaks; seisund,
olukord, olek; seisus, ühiskondlik positsioon;
varanduslik seisukord, jõukus; valitsemiskorraldus; riik,
valdus; mingi territooriumi elanikkond; valitsus;
ressursid, mida valitseja võimu kaitseks vajab. Tekstis
117 korda esinev nimisõna lo stato on kõrvuti virtifga.
traktaadi vaieldavamaid sõnu. Kõnnid väidetega, et
sõna tähendus on sama mis tänapäeval sõnal "riik" (it
Stato, ingl state, sks S taat; vrd näit tbe United States of
America), esinevad väited, et sõnal pole tänapäeva sõnaga
"riik" mitte midagi ühist. Käesolev tõlge pole mõeldud
seda vaidlust lahendama. Tahaks juhtida tähelepanu
tõigale, et nimisõna lo stato (muide on stato mineviku
partitsiip verbidest stare. kcstma; püsima; elama; jne
ning essere, elama; olema jne) esineb tekstis valdavalt
passiivses tähenduses; valitseja saavutab, hoiab, säilitab,
anastab, kaotab h stato\; samas Prantsusmaa
[kuningriik], mille sünonüümina

240
Machiavelli kasutab kohati sõna "kuningas", on
aktiivses tähenduses.
terra: rnaa, valdus, maavaldus; sageli tähenduses:
linn(-va-bariik)
universalita, universittr. hulk, grupp, sotsiaalne rühmitus,
ühiskond; kodanikkonna liikmed, sh vähemmõjukad ja
varanduslikult vähem kindlustatud
virttr. tublidus, vahvus, väärtuslikud omadused,
oskused; voorus, väärikus; jõud; mehisus, võimekus;
Itaalia virtü ja ladina virtufe. tüveks on ladina vir 'mees,
inimene'. Machiavellil tähendab virtü harilikult
poliitikule või sõjamehele tema eesmärkide
saavutamiseks vajalike omaduste, oskuste, väärtuste
kompleksi, poliitilist ja sõjalist tarkust (mis ei pruugi
arvestada tavamoraali norme); lahtiseletatult tähendab
sõna poliitilist "voorust", kuid selles XVI sajandi alguse
tähenduses, mida Machiavelli silmas pidas: "ei saa
nimetada tubliduseks \virtä\ kaaskodanike tapmist,
sõprade reetmist, elu ilma truuduse, halastuse ja
religioonita" (VIII ptk).

241