Professional Documents
Culture Documents
Elada Jäi 2 Kuud
Elada Jäi 2 Kuud
Jan Markussen
Eessõna
See väike brošüür on Ameerikas laialt levinud ja aidanud paljudel haigetel inimestel
tervis tagasi saada.
Selle autor soovib näidata teed mitte ainult haigusest paranemiseks, vaid tal on veel
kaugem eesmärk – näidata teed pääsemisele Jeesuse Kristuse kaudu, teed igavesele
elule. Ükskõik mis olukorras inimene ka on, lootus on igaühel, kes haarab Jumala
väljasirutatud käest ja võtab vastu Tema soovitused.
Jeesus ütleb: „Aga igavene elu on see, et nad tunneksid Sind, ainsat tõelist Jumalat, ja
Jeesust Kristust, kelle Sina oled läkitanud.“ (Jh 17:3)
„Kui sa tõesti kuulad Issanda, oma Jumala häält ja teed, mis õige on Tema silmis,
paned tähele Tema käske ja täidad kõiki Tema korraldusi, siis ma ei pane su peale ainsatki
neist tõbedest, mis ma panin egiptlaste peale, sest mina olen Issand, su ravija.“ (2Ms
15:26)
Me soovitame lugejal omandada need õnnistatud kogemused Issandaga.
Väljaandja
Härra Russell pooleldi lamas doktori kirjutuslaua ees; tema suust ja ninast tilkus verd.
Raviarsti otsuse põhjal jäi tal elada kõigest kaks kuud. Ta nuttis.
„Ma tahtsin samuti nutta,“ meenutas doktor Mitschel seda lugu mulle jutustades.
„Kiiritus- ja keemiaravi põhjustasid veritsemise suus, ninas ja soolestikus. Haige kannatas
kohutavate valude käes.“
Vähk blokeeris jämesoole töö ja siirded tungisid maksa ja neerudesse. Peale
operatsiooni hakkas jämesool uuesti tööle, kuid olukord oli selline, et meditsiin jättis talle
väga vähe lootust.
„Ma ei suuda teid rohkem ravida,“ teatas kirurg talle. Ta andis talle samuti mõista, et
täiendavateks konsultatsioonideks ei ole enam mingit vajadust. Ta võib minna koju ja seal
rahulikult surra. Pole ime, et härra Russell nuttis.
Tema poeg, pastor Russell, tõi oma isa doktor Mitscheli juurde, keda ta teadis ainult
kuulujuttude järgi. Ta selgitas doktorile oma visiidi põhjuse: „Mu isal on soolestikuvähk.“
Palju eestpalveid oli juba esitatud ja palju ohkeid oli väljunud pastori rinnust! Ta praegu
samuti mures, kui ta vestles doktoriga ja vaatas oma kallist tugitoolis istuvat isa suremas.
Seejärel küsis sisemiselt surnud mees värisevate huultega: „Doktor, kas te saate mind
aidata?“
„Kas te teete hoolikalt kõik, mis ma nüüd teile ütlen?“ küsis doktor Mitschel temalt
vastuseks.
„Ma teen kõik!“ vastas mees õhinal.
„Kas te lubate mulle, et ei räägi sellest oma arstile?“
„Jah!“ järgnes vastus.
Viimase küsimuse põhjustasid küllaltki kaalukad argumendid.
Esiteks: USA meditsiini praktikas ei sallita seda, kui arst hakkab ravima teise arsti
patsienti, ilma tema arsti vastava saatekirjata. Raviarst andis härra Russellile mõista, et
pole mõtet rohkem tema juurde tulla. Seepärast ei saanud suunamisest juttugi olla.
Parimal juhul võidakse sureva haige juurde saata medõde, et haiget aidata, et näidata
perele, kuidas tema eest paremini hoolitseda ning kinnitada, et talle antakse vastavaid
valuvaigisteid. Need „halastajad inglid“ toovad kergendust piinavast valust miljonitesse
kodudesse.
Teiseks: peamine põhjus viimase küsimuse esitamiseks seisnes selles, et grupp arste
sellest haiglast, kus raviti härra Russelli, kaotasid igasuguse lootuse tema paranemisesse.
Peale selle oli härra Russell juba üle 70 aasta vana. Noorema inimese ravimiseks oleks
veel olnud mingi mõte.
Kuidas sellega ka poleks, kuid doktor Mitschel otsustas ravida härra Russelli hoolimata
Ameerika ametliku meditsiini keelust, kuigi selle tagajärjel oleks ta võinud ilma jääda arsti
litsensist. Kui arst kasutab haige päästmiseks mittetraditsioonilisi raviviise, siis ta võtab
endale väga suure riski. Igasugune professionaali poolt kasutatav mittetavaline raviviis
(dieet või looduslikud ravivahendid) tunnustatud raviviiside asemel tunnistatakse ametliku
meditsiini poolt rumalaks eeskujuks teistele ja seda peetakse häbiks arsti elukutsele.
Seepärast küsimus: „Kas te lubate mulle, et ei räägi sellest oma arstile?“ oli täiesti
asjakohane.
Nüüd lubage mul jutustada sellest, mis härra Russelliga juhtus. Seejärel ma räägin
sellest, mida paljud inimesed üle maailma tahaksid teada, nimelt vähktõve raviprotsessist,
mille doktor määras. Ja lõpuks ma räägin midagi doktor Mitschelist, mis avab paljude
inimeste silmad.
Doktor Mitschel andis haigele raviplaani ja ütles, et ta tuleks tema juurde täpselt nädala
pärast. Järgneva kolme kuu jooksul ta pidi tulema regulaarselt vastuvõtule üks kord igal
nädalal.
Härra Russell läks koju tuli nädala pärast vastuvõtule. Ta embas doktorit ja hüüdis
rõõmsalt: „Ma tunnen end hoopis teisiti!“
„Tema valud kadusid,“ mõtles doktor seda kuuldes. „Pole enam depressiooni. Ta
naeratab.“ Nii tuli Russell iga nädal kontrolli. Kolme kuu pärast ta otsis üles oma raviarsti –
kirurgi.
„See olen mina,“ ütles ta kirurgi kabinetti sisenedes.
„Mi-i-i-da? Te olete veel elus?“ imestas kirurg. Ta saatis patsiendi haiglasse, et teha sel
puhul ettenähtud analüüsid – soolestiku sondeerimine ja röntgeniga läbivalgustamine.
Vähki patsiendil enam ei leitud.
„Ma ei suuda seda uskuda,“ teatas kirurg kahtleva häälega. „Ma avan veelkord teie
vööpiirkonna.“
„Ma ei ole vastu,“ ütles härra Russell. „Mida põhjalikum kontroll on, seda kasulikum
mulle.“
Samal päeval ta pandi haiglasse. Järgmisel hommikul tehti tema vööpiirkonda väike
sisselõige ja uuriti soolestikku, maksa, neerusid ja teisi lähedal olevaid organeid. Vähist ei
olnud enam mingeid jälgi! Härra Russell, kes viibis veel narkoosi all, viidi palatisse. Hiljem
tuli kirurg talle teatama, et vähki pole enam. „Kuid see on ainult juhus,“ ütles kirurg teda
haiglast välja kirjutades.
Kas tõesti juhus?
Mida siis doktor Mitschel talle andis? Millise ravi ta määras sellele surevale haigele
igaks päevaks? Kuidas ta ravis oma ülejäänud 24 vähihaiget, kes olid veel elus – neid, kes
kõik olid oma raviarstide poolt maha jäetud surema vähki?
Doktor Mitschel teatas mulle oma kodus, et kõigi haigete jaoks oli raviplaan tervikuna
samasugune.
Doktor Mitschel ütles, et esimesel nädalal patsient ei tohtinud tarvitada toiduks midagi
peale mahla ja destilleeritud vee.
Mahla valik ja joomise aeg on väga olulised. Mahl peab olema värsketest puuviljadest ja
juurviljadest. Konserveerimine ja külmutamine on välistatud. Sobivad ainult värske
porgand, seller, spinat, sidrun, õun, viinamari või teised selleks sobivad viljad. Juua tohib
ainult destilleeritud vett. (Mitteorgaanilised elemendid, mis puuduvad destilleeritud vees,
on mingil kujul olemas mahlades!)
Igal nädalapäeval patsient peab jooma iga poole tunni tagant ning süüa ei tohi midagi.
Kohe peale ärkamist tuleb juua 115 grammi porgandimahla. Poole tunni pärast tuleb
juua sama kogus destilleeritud vett. Järgmise poole tunni pärast sama kogus sidrunivett ja
järgmise poole tunni pärast sama palju destilleeritud vett jne. (Sidrunivett võib ise teha,
lisades keskmise sidruni mahl 200 grammile destilleeritud veele. Sel juhul peab sidrunivett
saama 230 grammi ja seda jätkub kaheks korraks.)
Selliselt tuleb toimida seitse päeva järjest. Mahlasid võib valida oma soovi järgi, kuid
porgandimahla tuleb juua iga päev vähemalt 850 grammi. Kui on vaja mahla lahjendada,
siis seda võib teha ainult destilleeritud veega. Selleri mahlale võib lisada õige vähe soola,
kui patsient pole diabeetik. Suhkrut ei või lisada mitte mingil juhul. Sidruniveele võib lisada
veidi mett, et seda veidi magusamaks teha. Lisaks on vajalik esimesel nädalal kaks kuni
kolm korda päevas dušši all käia. Vedelike tarvitamise vaheajal peab käima päikese käes
jalutamas, nii nagu enesetunne lubab, hingates samal ajal sügavalt sisse ja välja.
Meie organism on Jumala täiuslik looming. Meie veri, hingamiselundid, luud, lihased ja
teised elundid on loodud funktsionaalseks koostööks.
Paljudel on raske liikuda sel lihtsal põhjusel, et nad liiguvad üldse vähe. Härra Russelli
tervis sõltus paljuski tema füüsilisest aktiivsusest isegi vähiravi ajal. Jalutuskäikude ajal ta
sai piisavalt eluks vajalikku elementi – puhast õhku.
Tema vaimulik olukord oli samuti väga oluline. Doktor Mitschel soovitas talle võimalikult
sageli kuulata vaimulikku muusikat ja laulu (mitte estraadi- või džässmuusikat vaimulike
sõnadega, vaid sellist, mis rahustab ja mõjub õnnistavalt südamele ning ülistab Jumalat).
Ta ei tohtinud oma mõtteid täita negatiivsete meenutustega minevikust ega muretseda
käesoleva olukorra või tuleviku pärast. Ta pidi hoolitsema selle eest, hinges oleks
tänutunne ja mõttes ning sõnadega pidi ülistama Jumalat.
See on väga oluline mitmel põhjusel.
Esiteks, rahu on hingele ja vaimule ravimisel lihtsalt hädavajalik, kui väga oluline faktor
tervenemiseks üldse. Härra Russell pidi samuti magama piisavalt, kuid see polnud veel
kõik. Hoides ja arendades endas selliselt pidevat tänulikkust Jumalale Tema õnnistuste
eest, ta omandas sisemise hinge ja vaimu rahu.
Teiseks, see arendas tema usaldust Jumala väesse, mis võib teda tervendada.
Doktor Mitschel tunnistas mulle, et ta ei pea härra Russelli ja ülejäänud 24 haige
tervenemist enda teeneks. Ta teab, et Jumal üksi tervendab. Doktor rääkis: „Naeratage ja
palvetage pidevalt!“ Jah, palvetage. Pidev palvetamine koos tänulikkusega olid vahendid,
mis lähendasid härra Russelli Jumalale. Ta pidi olema valmis Jumalat täiesti usaldama ja
lõpuni Temale alluma. Oma enda tahe tuli jäägitult anda oma Looja kätte, et tema elus
täituks Jumala tahe.
Jalutuskäikudel härra Russell sai päikesevalgust. Päikesevalgus on kui tervenemise ja
elu element. Seda muidugi mitte liiga palju, vaid just nii palju, kui saab igapäevasel
jalutuskäigul. Mõned teadlased kinnitavad, et päikesevalgus osutab meie organismi
funktsioneerimisele kõige suuremat mõju, jäädes alla ainult dieedile. See laiendab
veresooni, stimuleerib vereringet ja aitab organismist mürke väljutada.
Doktor Mitschel kirjutas härra Russellile kohe esimesest nädalast alates vitamiine ja
mineraale. Ta võttis iga päev 400 rahvusvahelist ühikut D vitamiini ja 25000 ühikut A
vitamiini (tervele inimesele oleks see kogus liiga suur), 1400 mg kaltsiumit ja 1000 mg
magneesiumit.
Alates teisest nädalast hakkas härra Russell tarvitama tahket toitu, kuid algul
pehmemat, nagu õunad, banaanid, greipfruudid, jämedast jahust leib, teraviljahelbed,
müsli jm. Palju erinevaid puuvilju, juurvilju ja koorimata täistera kruupe. Ta pidi sööma
mitte rohkem kui kaks korda päevas. Söögivaheaegadel ei tohtinud tarvitada midagi muud
peale destilleeritud vee. Härra Russell alustas sellest, et hakkas sööma kaks korda päevas
ja ainult taimetoitu. Ei mingit liha, kala ega kana. Jookidest tuli vältida coca-cola tüüpi
jooke, musta kohvi, musta teed. Ei mingit suhkrut ega peenest valgest jahust tooteid.
Samuti ta pidi tegema iga päev klistiiri soolte puhastamiseks. Doktor rääkis mulle, et
kõige tähtsam oli rakendada 8 looduse tervendavat meetodit, mis Jumal on andnud
Seitsmenda Päeva Adventistide kogudusele meie aja prohveti Ellen White´i kaudu.
1. Taimetoit
2. Liikumine
3. Värske õhk
4. Mõõdukus (s.t. Loobuda tervist rikkuvatest harjumustest, nagu ebaregulaarne toit ja
uni, tubakas, kofeiin, liha rasva ja vähi viirustega, rafineeritud suhkur, valge peen jahu,
alkohol ja kahjulikud ravimid)
5. Päikesevalgus
6. Rahu (igapäevane ja iganädalane hingamispäev)
7. Puhas vesi
8. Usk Jumala väesse
1. Toitumine – puuviljad, juurviljad, täisteravili ja kõik teised maa tooted on antud meile
toiduks Jumala enda poolt. Need on see, mis Jumal andis meile päris alguses ja mida
söövad ka päästetud igavikus. Seal pole tapetud loomade liha, rafineeritud suhkrut ja
peent valget jahu, millest on kõige kasulikumad elemendid eemaldatud ja milles on alles
väga vähe kiudusid ja vitamiine, mille tagajärjel nende tarvitamine põhjustab paljudele
haigusi.
8. Jumala väe usaldamine – selle teadvustamine, et Jumal andestas meie patud, toob
hingelise rahu, annab jõu sõnakuulelikkuseks Jumala tahtele, rahu südamele ja magusa
öise une. Mida rohkem me uurime Jumala Sõna palvemeelselt, seda suurema
armastusega räägime sellest teistele, seda rohkem õnnistusi saame ise. Selline inimene
on pidevas suhtes oma armastava Päästjaga ja Jumala Kuningriik saab tema jaoks
reaalsuseks, kuna see on juba tema südames.
Esimese nädala
igapäevane raviplaan