La Traviata

Mina kuulasin ja vaatasin ooperit (lavastust) „La Traviata“(1982).(Originaalis helilooja

Giuseppe Verdi) Kuulasin seda kahes jaos, 1.märtsil 2021 ja 7. märtsil 2021, ooper ise
koosneb aga neljast vaatusest. Koroonaviiruse tõttu ei olnud meil kahjuks võimalust seda
päriselus vaatamas käia ning tuli otsida mõni muu lahendus. Õpetaja pakkus meile välja, vaadata
lavastust, mis oligi meie probleemi lahendus. Igaüks vaatas ja kuulas ooperit iseseisvalt oma
kodus muusikatundide ajal.

Mina leian, et see oli hea lahendus ning samuti andis see võimaluse igaühel otsustada, millal ta
ooperit kuulata soovib. Üks tehniline miinus oli vaid see, et subtiitrid ei töötanud vahepeal,
mistõttu oli raske aru saada aset leidvast vestlusest (sealjuures ka siis stseenist).

Pearollides mängis Violetta Valeryt Teresa Stratas, Alfredo Germontit Plácido Dominqo ning
Alfredo isa Giorgiot mängis Cornell MacNeil.

Olen küll varemgi ooperis käinud, kuid sellist armastuslugu pole ma varem näinud. Tegevus
toimub 1850. a. paiku Pariisis ja selle lähedal maal. See ooper räägib armastusest ning selle eri
külgedest – paar on armastuse ja õnne nimel nõus loobuma perest ja nende toetustest, varast ja
kõrgest sotsiaalsest positsioonist.

Hääled olid kõigil väga ilusasti kõlavad, väljendusrikkad. Minu jaoks oli see esimene ooperi
vaatamine läbi interneti, õigemini ekraani, kuid kõlas nagu päriselus. Iga tegelase lauluhääl sobis
väga kokku tegelaskujuga ning nagu isegi iseloomustas tegelast, täiendas teda.

Samuti olin ja siiamaani olen väga vaimustuses esinejate kostüümidest. Need olid jumalikud:
suured puhvis kleidid naistel, mis vaid rõhutasid naiste ilu, mitte ei jätnud seda tagaplaanile.
Meestel viisakad ülikonnad, mis rõhutasid nende maskuliinsust.

Mulle meeldis selle ooperi lavastus, õigemini, kuidas see lavastatud oli. Kohe esimesest kümnest
minutist oli aru saada, et selle kallal on väga kõvasti vaeva nähtud ja mina leian, et see tasus ka
ära. Minu lemmikuks osutus alguse pidustus ning samuti ka too koht, kus Alfredo isa Violettat
külastab. Siis, kui Alfredo isa saabub, et paluda Violettal Alfredol loobuda, ei vaimustanud mind
üksnes dekoratsioonide abil loodud asukoht ning esteetiliselt ilusad ja sinnasobivad kostüümid,
vaid ka hämmastas mind, kui geniaalselt oma rolli Violetta mängib. Natuke üleliigne
dramatiseerimine, pilkude viskamine ja žestikulatsioon. Alfredo tegelane jäi mulle aga silma
oma macholiku olemusega, ning kuidas tema ka ei andnud alla.

Üks asi, mis mulle negatiivsena silma jäi, oli see, et lugu, mida lavastus jutustas, oli võimalik ka
lühemalt ära rääkida. Oli väga palju venitamist, aga ju siis see teeb ooperi omamoodi eriliseks.

Siiski leidsin ma hulgaliselt positiivseid külgi ning palju vapustavaid momente, võin kindlapeale
öelda, et sellest ooperist on saanud üks mu lemmikutest, mida ma kindlapeale soovin nüüd ka
päriselus ära näha ja ära kuulata. Loodetavasti tekib mul selleks varsti ka võimalus.