Raamatupidamine

Loengukonspekt IV

Varude arvestus

Koostaja: Hele Moor

Tartu
2016
Varude arvestus

Varude arvestust reguleerib RTJ 4 “Varud”.

Varud on varad:
● mida hoitakse müügiks tavapärase äritegevuse käigus;
● mida parajasti toodetakse tavapärase äritegevuse käigus;
● materjalid või tarvikud, mida tarbitakse tootmisprotsessis või teenuste osutamisel.

Varuna käsitletakse bilansis materiaalse vara jääke ja tarnijatele/hankijatele tehtud

ettemakseid bilansipäevaks. Bilansi lisades võib varud esitada liigendatult järgmistel
alakirjetel:
● tooraine ja materjal
● lõpetamata toodang
● valmistoodang
● müügiks ostetud kaubad
● ettemaksed varude eest.

Soetusmaksumus on vara omandamise või töötlemise ajal vara eest makstud raha või
üleantud mitterahalise tasu õiglane väärtus.

Õiglane väärtus on summa, mille eest on võimalik vahetada vara või arveldada kohustust
teadlike, huvitatud ja sõltumatute osapoolte vahelises tehingus.

Neto realiseerimisväärtus on toote hinnanguline müügihind tavapärase äritegevuse käigus,

millest on maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on vajalikud toote müügivalmidusse
viimiseks ja müügi sooritamiseks.

Varude mõiste hõlmab lisaks müügiks ostetud kaupadele, materjalidele, lõpetamata ja

valmistoodangule ka selliseid objekte nagu edasimüügiks hoitavad seadmed, kinnisvara ja
teenuse (UUS!) osutamisega otseselt seotud kapitaliseeritud kulud, mille osas ei ole veel
saanud kajastada tulu valmidusastme meetodil.

Varude esmane arvelevõtmine

Varud võetakse algselt arvele nende soetusmaksumuses, mis koosneb ostukulutustest,

tootmiskulutustest ja muudest kulutustest, mis on vajalikud varude viimiseks nende
olemasolevasse asukohta ja seisundisse.
Varude ostukulutused sisaldavad lisaks ostuhinnale varude ostuga kaasnevat tollimaksu,
muid mittetagastavaid makse ja varude soetamisega otseselt seotud transpordikulutusi. Juhul
kui varud ostetakse tavapärasest maksetähtajast pikemaajalise järelmaksuga, kajastatakse
varude soetusmaksumusena ostuhinda tavapärase maksetähtaja puhul. Vahet
soetus-maksumuse ja makstava summa vahel kajastatakse intressikuluna soetamise ja
maksmise vahelise perioodi jooksul. (UUS!) Laenukasutuse kulutusi ei arvestata varude
soetusmaksumusse.

Varude tootmiskulutused sisaldavad nii otseseid toodetega seotud kulutusi (näiteks materjali
maksumus, tööliste palgad jne) kui ka proportsionaalset osa tootmise üldkuludest (näiteks
2
tootmisseadmete amortisatsioon, remondikulu, tootmisega seotud juhtkonna palgad jne).
Püsivaid tootmise üldkulusid jagatakse toodete soetusmaksumusele lähtudes normaalsest
tootmismahust. Juhul kui ettevõte töötab alakoormusega, kujuneb tootmise üldkulude summa
ühe tooteühiku kohta suuremaks. «Normaalset» üldkulude hulka ületav osa üldkuludest
kajastatakse sellisel juhul kohe perioodikuluna ning seda ei lisata toote soetusmaksumusele.

Järgnevaid kulutusi ei lülitata varude soetusmaksumusse, vaid need kajastatakse

perioodikuluna:
(a) normaalsest suuremad tootmiskaod;
(b) laokulud, välja arvatud juhul, kui need on vältimatud tootmisprotsessi käigus;
(c) mittetootmislikud üldkulud, mis ei ole vajalikud varude viimiseks nende olemasolevasse
asukohta ja seisundisse;
(d) turustuskulud.

Näide.

Alljärgnevaid kulutusi kajastatakse varude soetusmaksumuses (“omahinnas”):

● Tooraine maksumus
● Pakkematerjali maksumus
● Tollimaks
● Normaalsed tootmiskaod
● Tootmishoone amortisatsioon
● Lõpetamata toodangu ladustamisega seotud kulutused, kui need on tootmisprotsessi
käigus vältimatud
● Ostujuhi palk
● Tootmisjuhi palk

Alljärgnevaid kulutusi ei lisata varude soetusmaksumusele, vaid need kajastatakse

perioodikuluna:
● Normaalsest suuremad tootmiskaod
● Administratiivhoone amortisatsioon
● Valmiskauba ladustamiskulud
● Müügijuhi palk
● Turustuskulud

Juhul kui ühe ja sama tootmisprotsessi tulemusena valmivad samaaegselt mitu toodet ning ei
ole võimalik täpselt eristada iga toote valmistamiseks tehtud kulutusi, peab ettevõte töötama
välja metoodika tehtud kulutuste põhjendatud ja järjepidevaks jagamiseks toodetele ning
järgima seda metoodikat aastast aastasse. Selliseks kulutuste jagamise aluseks võib olla
näiteks tootmisprotsessi käigus valmivate toodete müügiväärtuste suhe.

Juhul kui mingi põhitoote tootmisprotsessi tulemusena saadakse väljundina ka veel mõni nn
kõrvaltoode (väheväärtuslik toode, mis ei ole iseenesest tootmisprotsessi eesmärk), võib selle
üle arvestust pidada lihtsustatud viisil, võttes seda bilansis arvele neto realiseerimisväärtuses.
Kõrvaltoote neto realiseerimisväärtus tuleb ühtlasi arvata maha põhitoote soetusmaksumusest.

Näide

3
Puidutöötlemisega tegelev ettevõte saab oma põhitoodangu (saematerjal) kõrvalt
kõrvaltootena saepuru, mis müüakse samuti maha. Kuna saadava saepuru turuväärtus on
suhteliselt ebaoluline võrreldes põhitoodangu turuväärtusega, siis selle soetusmaksumuse üle
eraldi arvestust ei peeta, vaid seda kajastatakse bilansis neto realiseerimisväärtuses. Saepuru
neto realiseerimisväärtus arvestatakse maha saematerjali soetusmaksumusest.

(UUS!) Varude soetusmaksumuse mõõtmisel võib kasutada ka standardhinna meetodit,

jaehinna meetodit või viimast ostuhinda, kui selle meetodi tulemusena saadud
soetusmaksumus on ligilähedane tegelikule soetusmaksumusele. Standardhinna meetodi
puhul võetakse arvesse materjalide ja tarvikute, tööjõu, efektiivsuse ja tootmisvõimsuse
kasutamise normtasemed. Neid vaadatakse üle regulaarselt ja vajadusel korrigeeritakse
vastavalt tegelikele tingimustele. Jaemeetodil varude soetusmaksumuse määramiseks
vähendatakse varude müügihinda vastava brutomarginaali protsendi võrra.

Arvestusmeetodid varude kulusse kandmisel

Vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud arvestuse põhimõtetele on kasutusel:

● Varude pidev (e jooksev) arvestussüsteem ja
● Varude perioodiline arvestussüsteem

Varude arvestuse pidevsüsteemi puhul peetakse jooksvat tükilist arvestust varude jäägi ja
müüdud kaupade soetusmaksumuse kohta. Kasutatakse reeglina kallite ja identifitseeritavate
kaupade puhul, kuid lao- ja/või müügiarvestusprogrammi (nt Buum, Eeva vms) olemasolul
üldse kõigi kaupade ja muude varude puhul. Süsteem võimaldab igal ajahetkel teada laoseisu.
Tegelikku laoseisu inventeeritakse vajadusel, kuid mitte harvem kui kord aastas. Pidev
arvestus, mis liikumised laus toimuvad

Varude arvestuse perioodilise süsteemi puhul jooksev arvestus laoseisu kohta

raamatupidamises puudub. Laoseisu ja kaubakulu selgitamiseks tuleb läbi viia inventuur.
Jooksvalt kantakse soetatavad kaubad (või materjalid vms) kuludesse, müüdud kaupade või
tootmises kasutatud varude kulu kohta jooksev arvestus puudub. Tegelik kauba vm varude
jääk ja kulu selgitatakse arvestusperioodi lõpul inventuuriga. Kasutatakse eelkõige väikestes
firmades, kus puudub igapäevane kaubaarvestuse vajadus. Süsteemi puuduseks on nõrk
(sise-)kontrollivõimalus, mistõttu ei sobi ettevõttele, kus kaupadega tegeleb palgaline
töötajaskond. Siiski on võimalik sisekontrolli teostada muude protseduuridega (müügi
jälgimine, eraldi koguseline laoarvestus vms). Sissetulekud võtan arvele, väljaminekuid ei tea.
Teatud aja tagant toimub inventuur ja vahekulu läheb kulusse.

Arvestusperioodi kaubakulu (või materjalikulu) leitakse valemiga: kaubakulu = varude

algjääk + varude sissetulek – varude inventeeritud lõppjääk.

Varude soetushinnad aja jooksul muutuvad ning alati ei ole võimalik või otstarbekas
identifitseerida iga üksikut varuobjekti või –kogumit eraldi. Seetõttu peab ettevõte endale
kehtestama varude jäägi ja väljamineku maksumuse arvestuse korra.

Varude soetusmaksumuse arvestusmeetodid:

4
1. Individuaalne soetusmaksumuse arvestus. Mul on väga suured varus, et autod on eraldi
arvel, eraldi kool. Tuleb sisse ja läheb välja sama hinna ja koodiga.
2. Kaalutud keskmise soetushinna meetod arvestatakse välja varude keskmine hind. Liidan
kõik kokku ja jagan keskmise hinnaga. Sisse tule kaup on ühe hinnaga, välja minev on
keskmise hinnaga
3. FIFO meetod – varu hindamise meetod viimaste ostude hindades lattu jääb viimastes
hindades
4. LIFO meetod – varu hindamise meetod esimeste ostude hindades (Eesti hea tava kohaselt
ei kasutata). Last in, First out

Individuaalse arvestuse korral arvestatakse konkreetse iga üksikobjekti omahinda ja kulu

eraldi. Selliselt saab iga varu soetusmaksumust arvestada juhul, kui varud on kergesti
eristatavad – eri liiki ja eri partiide varud eraldi määratletavad, varud on numereeritud vms.
Sobib kallimate kaupade ja üksikesemete müügil ja laoarvestuses. Suuremate koguste puhul
eeldab ka automaatset laoarvestussüsteemi, kusjuures sarnaste kaupade partiid peavad olema
omavahel eristatavad.

Juhul, kui üksikud varude objektid on üksteisest selgelt eristatavad, lähtutakse nende
soetusmaksumuse kulusse kandmisel konkreetselt iga objekti soetamiseks tehtud kulutustest
(individuaalmaksumuse meetod).

Juhul, kui üksikud varude objektid ei ole üksteisest selgelt eristatavad, kasutatakse
soetusmaksumuse kulusse kandmisel kas FIFO või kaalutud keskmise soetusmaksumuse
meetodit. Olemuselt ja kasutuselt sarnaste varude suhtes kasutatakse ühesugust
meetodit.

Kaalutud keskmise soetushinna meetodil bilansis näidatava lõppjäägi hindamisel

arvutatakse keskmine soetushind algjäägi ja kogu sissetuleku kohta ning lõppjääk hinnatakse
keskmises soetushinnas. Kaalutud keskmist võib ümber arvutada kas iga uue partii saabumise
järel või üks kord iga teatud perioodil.

Kaalutud keskmine soetushinna meetodil toimub bilansis näidatava lõppjäägi hindamine

järgmiselt:
● arvutatakse kaalutud keskmine soetusmaksumus algjäägi ja kogu sissetuleku
maksumuste summa kohta;
● lõppjääk hinnatakse keskmises soetushinnas.

Kasutatav näiteks jaekaubanduses, kus puudub kaupade üksikarvestus või kaupade arvestuses,
kus liiguvad suured kogused sarnast kaupa, mille hind muutub eri suunas.
Keskmist soetusmaksumust arvestatakse laoarvestuse olemasolul iga kaubaartikli kohta eraldi.

Kaalutud keskmise arvutamise kord ja sagedus sätestatakse ettevõtte raamatupidamise

sise-eeskirjas.

FIFO meetod (first in - first out)

Lähtutakse sellest, et iga varem soetatud varu väljastatakse (müüakse või kasutatakse
tootmises, teenuste osutamisel) esimesena. Sarnased, kuid erinevate hindadega ostetud varud
kantakse kuludesse kronoloogilises järjekorras (ostujärjekorras), varem ostetud kaubad

5
kantakse kuludesse esimesena. FIFO meetodi puhul hinnatakse perioodi lõppvaru viimaste
ostude hinnas.

LIFO meetod (last in - first out)

Lähtutakse sellest, et viimasena soetatud varu kantakse kuluks (müüakse või kasutatakse
tootmises, teenuste osutamisel) esimesena. Kõige viimasena soetatud kaubad kantakse kuluks
kõige enne ja kõige varem soetatud kaubad jäävad arvele kauba varudena arvestusperioodi
lõpul.
NB! Eesti hea raamatupidamistava järgi mitteaktsepteeritav arvestusmeetod.
Inflatsiooni puhul võib tekitada olukorra, kus laos arvelolev kaup on arvel aastatetaguse
madala hinnaga.

Lõppvaru hinnanguline brutokasumi (jaehinna) meetod

Brutokasumi meetod (jaemeetod) on pideva inventeerimise meetodi eriliik.

Lõppvaru hinnangulist brutokasumi meetodit kasutades ei tehta inventuure. Sellegipoolest

saab teha ilma kauba füüsilist inventuuri tegemata küllalt täpseid kasumiaruandeid.
Brutokasumi meetodil (jaehinna meetod) abil registreeritakse soetamise summad omahinnas
ja jae realiseerimise hinnas. Nendele kirjetele tuginedes määratakse brutokasumi norm
realiseerimiseks olevate kaupade suhtes.

Näide:
Soetushinnas Jaehinnas
Kaubavaru perioodi algul 20 000 25 000
Soetamine 60 000 80 000
Kaubad realiseerimiseks kokku 80 000 105 000

Brutokasumi norm: (105 000 – 80 000)/105 000 x 100= 24% (st. juurdehindluse määr)

Täiendarv: 100% - 24% = 76%

Kui oletatav kuu realiseerimise maht jaehinnas oli 93 000, siis realiseeritud kaupade maht
(kauba soetusmaksumus) oli võrdne 76% sellest summas, see on 70 680.

93 000 – 70 680 = 22 320 (brutokasum)

Brutokasum = müügitulu - müüdud kauba soetusmaksumus

Seda meetodit kasutatakse laialdaselt, soovitav on eraldi arvestust pidada osakondade, samuti
kaubagruppide lõikes.

Varude kajastamine kontodel:

1. Sõltuvalt sellest, kas ettevõtja on käibemaksukohustuslane või ei ole, võetakse varu arvele
kas ilma või koos sisendkäibemaksuga.

6
Kui ettevõtja ei ole käibemaksukohustuslane, siis võetakse kaubad, tooraine, materjalid ja muu põhi-
ja käibevara arvele koos käibemaksuga hinnas.

Ettevõte sai arve: Materjalid kokku 500.-

Käibemaks 20 % 100.-
Soetusmaksumuseks on 600.-

Raamatupidaja teeb kande: D Varud 600.-

K Võlad tarnijatele 600 .-

Kui ettevõte on käibemaksukohustuslane, siis saab ta oma ettevõtluse tarbeks soetatud

kauba sisendkäibemaksu tagasi arvestada.

Ettevõte sai arve: Materjalid 500.- Soetusmaksumus = 500.- eurot

Käibemaks 20% 100.- eurot
KOKKU 600.- eurot

Soetusmaksumuseks on sel juhul: 500.- eurot

Raamatupidaja teeb kande: D Varud 500.- eurot

D Käibemaks 100.- eurot
K Võlad tarnijatele 600.- eurot

Vastavalt ettevõtte vajadusele avatakse ettevõtte kontoplaanis sünteetilised kontod varude

arvestuseks.

Kontol Tooraine ja materjal peetakse tooraine ja materjali arvestust. Materjal on tööobjekt,

mis tootmisprotsessi käigus muudetakse valmistooteks. Materjalide arvestust võib pidada kas
jooksvalt või perioodiliselt.

Jooksva arvestuse puhul võetakse materjalid arvele laosissetuleku dokumentide järgi ja

kantakse kuludesse laoväljamineku dokumentide järgi.

Näide:
Soetatakse materjale 5 000 eurot.

D Materjal 5 000.-
K Võlg tarnijatele 5 000.-

Väljastatakse tootmisesse materjali 2 000.-

D Kulukonto 2 000.-
K Materjal 2 000.-

Perioodilise arvestuse puhul kantakse materjali laojääk ehk algsaldo uue perioodi alguses
materjali soetuskuludesse, samuti kantakse materjali soetuskuludesse kogu perioodi jooksul
sisse tulnud materjal. Arvestusperioodi lõppedes leitakse inventuuri tulemusel materjalide
laojääk naturaalühikutes ning hinnatakse see kas FIFO või kaalutud keskmise soetushinna

7
meetodil. Saadud summa näidatakse bilansi aktivakirjel «Tooraine ja materjal», kasutatud
materjal kantakse tootmiskuludesse.

Näide:
Materjali algjääk perioodi alguses on 6 000 eurot

D Materjalikulu 6 000.-
K Materjal 6 000.-

Perioodi jooksul soetatakse materjali 17 000 eurot eest

Deebet Materjalikulu 17 000.-

Kreedit Võlg tarnijatele 17 000.-

Perioodi jooksul aktsepteeriti materjali transpordiarveid 1 000 eurot eest

Deebet Veoteenuste kulud 1 000.-

Kreedit Võlg tarnijatele 1 000.-

Inventeeritud materjali laojääk perioodi lõpuks oli 2 000 eurot, materjali turuhind on aga
1 800 eurot, mistõttu materjal hinnatakse alla. Tootmiskulude kontod suletakse realiseeritud
omatoodete kulude kontole.

Deebet Käibevara allahindluse kulu 200.-

Kreedit Materjal 200.-

Deebet Materjal 2 000.-

Deebet Realiseeritud omatoodete kulud e Müügikulu 22 200.-
Kreedit Käibevara allahindluse kulu 200.-
Kreedit Materjalikulud 23 000.-
Kreedit Veoteenuste kulud 1 000.-

Varude allahindlussumma koos selgitusega tuleb avalikustada aastaaruande lisas.

Kontodel Valmistoodang ja lõpetamata toodang näidatakse lõpetamata toodangu ja

valmistoodangu jääki perioodi lõpuks.

Valmistoodang ja lõpetamata toodang võetakse arvele tootmisomahinnas, mis koosneb

otsestest ja kaudsetest tootmisväljaminekutest, milleta varud ei oleks praeguses olukorras ja
koguses. Tootmisomahind sisaldab nii tootmise otsekulusid kui ka tootmise üldkulusid.

Tootmise otsekulud on otsesed materjalikulud (valmistoodangus sisalduv materjal) ja otsesed

tööjõukulud (toote valmistamiseks kulutatud tööjõukulu) ehk nende kulude suurus sõltub
toodete ja teenuste mahust, tootmise üldkulud on kõik ülejäänud kulud, mis on seotud
tootmisprotsessiga.

Tootmiskulud, mis on tehtud realiseerimata toodangule, arvestatakse bilansis kui vara ja

lisatakse varude jäägile. Realiseeritud toodangu tootmisomahinna kalkuleerimiseks tuleb
kulud jaotada selliselt, et antud perioodi realiseeritud toodangu kuludesse lülitatakse ainult

8
selle toodanguga seotud kulud. Valmistoodangu varude hindamisel kasutatakse kas FIFO või
kaalutud keskmise soetushinna meetodit.

Valmistoodangu ja lõpetamata toodangu maksumusse ei lülitata turustuskulusid,

üldhalduskulusid, arengu- ja uurimiskulusid ja finantskulusid.

Näide:
Ühele toote valmistamiseks tehakse järgmised otsekulud:

Materjal 500 eurot

Töötaja palk tükitöö alusel 50 eurot
Sotsiaalmaks töötasult 33% 16,50 eurot
Töötuskindlustusmaks töötasult 1,4% 0,70 eurot
Kokku : 500 + 50 + 16,5 + 0,70 = 567,20 eurot.

Tootmise kaudsed kulud arvestusperioodil olid:

Töödejuhataja töötasu 7 000 eurot

Sotsiaalmaks töötasult 33% 2 310 eurot
Töötuskindlustusmaks töötasult 1,4% 98 eurot
Elektrikulu 1 000 eurot
Põhivara amortisatsioon 600 eurot
Kokku: 7000 + 2310 + 98 + 1000 + 600 = 11 008 eurot.

Arvestusperioodil toodeti 1000 toodet.

Ühe toote tootmisomahinna saame jagades tootmise kaudsed kulud valmistatud toodete
arvuga ning liites saadud tulemusele ühe toote valmistamiseks tehtud otsekulud:

11 008/1000 + 567,20 = 578,208 eurot

Arvestusperioodil realiseeriti 600 toodet

D Realiseeritud omatoodangu kulud 346 924,80 eurot

D Valmistoodang 231 283,20 eurot
K Tootmiskulud 578 208,00 eurot

Juhul, kui ühe ja sama tootmisprotsessi tulemusena valmivad samaaegselt mitu toodet, ning ei
ole võimalik täpselt eristada iga toote valmistamiseks tehtud kulutusi, peab ettevõte töötama
välja aluse tehtud kulude jaotamiseks toodetele ning järgima seda alust jätkuvalt.

Kontol Ostetud kaup müügiks võetakse arvele sisseostetud kaup müügiks

soetusmaksumuses, mis koosneb ostuhinnast, mittetagastatavatest maksudest ja soetamisega
seotud veo ning teistest otsestest väljaminekutest, millest on maha arvatud hinnaalandid ja
dotatsioonid.

9
Kaubajääkide hindamisel rakendatakse FIFO või kaalutud keskmise soetushinna meetodit.

Näide:
Aruandeperioodil soetati kaupu müügiks 400 ühikut üldsummas 7 000 eurot, soetatud
kaupade veoteenus oli 500 eurot.

D Ostetud kaubad müügiks 7 500.-

K Võlg tarnijatele 7 500.-

Kaalutud keskmise meetodil saame ühe ühiku soetusmaksumuse:

(7 000 + 500) / 400 = 18,75 eurot

Inventeeritud kaupade laojääk perioodi lõpuks oli 70 ühikut. Teades ühe ühiku
soetusmaksumust saame laojäägiks 70 * 18,75 = 1312,50 eurot.

D Müügikulu 6 187,50
K Ostetud kaubad müügiks 6 187,50

Kontol Ettemaks tarnijatele varude eest arvestatakse kauba, materjali ja toorme

tarnijatele/hankijatele tehtud ettemakseid, neid ettemakseid ei tohi kanda aruandeperioodi
kuludesse. Siin ei arvestata ettemakseid materiaalse ja immateriaalse põhivara tarnijatele.

Näide:
Tasutakse ettemaksena tarnijatele materjali eest 7 000 eurot, millele lisandub käibemaks
1 400 eurot.

Deebet Käibemaksu ettemaks 1 400.-

Deebet Ettemaks tarnijatele 7 000.-
Kreedit Arvelduskonto 8 400.-

Materjal saadakse kätte

Deebet Materjalikulu 7 000.-

Deebet Soetamisel tasutud käibemaks(sisend) 1 400.-
Kreedit Ettemaks tarnijatele 7 000.-
Kreedit Käibemaksu ettemaks 1 400.-

Või ettemaksu tegemisel:

Deebet: Ettemaks tarnijatele 8 400.-

Kreedit: Arvelduskonto 8 400.-

Materjali saamisel ettemaksu katteks:

Deebet: Materjalikulu 7 000.-

Deebet: Sisendkäibemaks 1 400.-

10
Kreedit: Ettemaks tarnijatele 8 400.-

Varude edasine kajastamine

Varusid kajastatakse bilansis nende soetusmaksumuses või neto realiseerimismaksumuses,

sõltuvalt sellest kumb on madalam. Neto realiseerimismaksumus on hinnanguline müügihind
tavapärase äritegevuse käigus, millest on maha arvatud hinnangulised kulutused, mis on
vajalikud toote müügivalmidusse viimiseks ja müügi sooritamiseks.

UUS! Börsil vm. reguleeritud turul kaubeldavate varude (nt. vili, nafta) vahendajad ja
maaklerid kajastavad varusid õiglases väärtuses miinus müügikulutused, muutustega
läbi kasumiaruande.

Iga aruande perioodi lõpul tuleb varude nimekiri kriitiliselt üle vaadata, et identifitseerida
varud, mille neto realiseerimisväärtus võib olla langenud madalamale nende
soetusmaksumusest.

Järgmiste asjaolude ilmnemisel peab juhtkond kaaluma varude allahindlust:

● Varude füüsiline inventuur on tuvastanud, et varu on riknenud või füüsiline seisund on
halvenenud;
● Sarnaste varade turuhind on langenud;
● Varuobjekte pole suudetud pikema aja vältel müüa ega kasutada ning eksisteerib
kahtlus, kas neid suudetakse müüa.

Materjale ja lõpetamata toodangut hinnatakse alla juhul, kui nendest valmistatavate

valmistoodete hinnanguline soetusmaksumus ületab samade valmistoodete neto
realiseerimisväärtust.

Varude allahindlusi nende neto realiseerimisväärtusele kajastatakse aruandeperioodi kuluna.

Juhul kui varem allahinnatud varude neto realiseerimisväärtus hilisematel perioodidel taas
tõuseb, tuleb varasem allahindlus tühistada.

Konsignatsioonikaubad

Juhul kui üks ettevõte («edasimüüja») teostab teise ettevõtte («tarnija») varude müüki (nn
«konsignatsioonimüük»), kajastatakse varusid selle ettevõtte bilansis, kes kannab põhilisi
varudega seotud riske (nt kauba riknemise risk; turuhinna muutumise risk; kaupade
finantseerimisega seotud riskid ja kulud jne). Juhul kui valdav osa konsignatsioonikaupadega
seotud riske jääb tarnijale, kajastatakse antud kaubad tema bilansis. Juhul kui edasimüüja
võtab endale enamuse kaupade realisatsiooniga seotud riske, kajastatakse antud kaubad tema
bilansis.

Inventeerimine

Vähemalt üks kord aastas – aastaaruande koostamise käigus - tuleb varud inventeerida. Ehkki
ettevõtted võivad teha inventuure aasta jooksul vabalt valitud ajal, on otstarbekas teha
inventuurid aruandeaasta lõpul. Varu inventeerimine tähendab iga tegelikult olemasoleva vara
ühiku loendamist, kaalumist, mõõtmist ja hinna ning koguse korrutamise teel selle tegeliku

11
maksumuse leidmist. Inventuuri viib läbi juhatuse poolt määratud komisjon materiaalselt
vastutava isiku juuresolekul.

Varusid inventeeritakse vähemalt üks kord majandusaasta jooksul, kuid mitte varem, kui kaks
kuud enne majandusaasta lõppu. Teel olev varu arvestatakse varu hulka, kui selle
omandiõigus on ettevõttele üle läinud (lepingujärgselt).

KAJASTAMINE BILANSIS JA KASUMIARUANDES

Varusid kajastatakse bilansis selleks raamatupidamise seaduse lisas 1 toodud bilansiskeemis

ettenähtud kirjetel. Lisades võib esitada bilansikirje täiendavaid alakirjeid (näiteks
„Valmistoodang“, „Lõpetamata toodang“ jne) või täpsustada seaduses toodud alakirjete
nimetusi, kui see tuleb kasuks bilansi informatiivsusele ja loetavusele.

Kasumiaruande skeemis 1 kajastatakse müüdud või kasutatud varude kulu üldjuhul kirjel
«Kaubad, toore, materjal ja teenused» (administratiivsetel või muudel eesmärkidel kasutatud
varude kulu võib kajastada kirjetel «Mitmesugused tegevuskulud» või «Muud ärikulud»).

Tulude ja kulude vastavuse printsiibi tagamiseks sisaldab skeem 1 kahte varudega seotud
kulude korrigeerimise kirjet:
(a) «Valmis- ja lõpetamata toodangu varude jääkide muutus» – jääkide suurenemist näidatakse
kulude vähendusena («negatiivse kuluna») ning jääkide vähenemist kulude suurendusena.
(b) «Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel» – varud, mida on
kasutatud põhivara valmistamiseks (nende soetusmaksumus on kapitaliseeritud antud
põhivaraobjekti soetusmaksumuses) ning mis on kajastatud mõnel teisel kasumiaruande kirjel
kuluna, kajastatakse sellel kirjel kulude vähendusena («negatiivse kuluna»).

  Näide
Aruandeperioodi jooksul on ettevõte kulutanud varusid soetusmaksumuses kokku 100
000 euro eest, millest 80 000 on müüdud (müügihind 130 000) ja 20 000 kasutatud oma
tarbeks põhivara valmistamisel.
Antud tehingud kajastuvad järgmistel kasumiaruande (skeem 1) kirjetel:
Müügitulu 130,000  
Kapitaliseeritud väljaminekud oma tarbeks põhivara valmistamisel 20,000  
Kaubad, toore, materjal ja teenused –100,000  
Ärikasum 50,000  

Kasumiaruande skeemis 2 kajastatakse müügitulu genereerimise eesmärgil müüdud või

kasutatud varude kulu kirjel «Müüdud toodangu (kaupade, teenuste) kulu». Turustus- ja
üldhalduseesmärkidel kasutatud varudega seotud kulu kajastatakse selleks ette nähtud kirjetel.

UUS! Muudetud Raamatupidamise Toimkonna juhendi 4 rakendamine on kohustuslik

raamatupidamise aastaaruannetele, mida koostatakse 1.01. 2013 ja hiljem algavate
aruande-perioodide kohta. Käesolevat Raamatupidamise Toimkonna juhendit võib

12
rakendada vabatahtlikult raamatupidamise aastaaruannetele, mida koostatakse enne
1.01.2013 algavate aruandeperioodide kohta. Juhul, kui ettevõte soovib rakendada
käesolevat juhendit ennetähtaegselt aastaaruannetele, mida koostatakse enne 1.01.2013
algavate aruandeperioodide kohta, peab ta samaaegselt rakendama ka kõiki teisi
1.01.2013 jõustuvaid uusi või muudetud Raamatupidamise Toimkonna juhendeid.

Juhul, kui ettevõtte varasem arvestuspõhimõte laenukasutuse kulutuste puhul oli nende
kapitaliseerimine, võib ettevõte käesoleva juhendi rakendamisel teha järgneva valiku:

(a) laenukulutuste kapitaliseerimine lõpetatakse edasiulatuvalt alates selle

aruandeperioodi algusest, millele käesolevat juhendit rakendatakse; võrdlusandmeid ei
korrigeerita; või

(b) laenukulutuste kapitaliseerimine lõpetatakse tagasiulatuvalt, s.t võrdlusandmed

korrigeeritakse nagu ettevõte arvestuspõhimõte oleks alati olnud laenukulutuste
kandmine kulusse.

Eeltoodud valikut rakendatakse ühtmoodi kõikidele varadele, mille soetusmaksumusse

laenukulutusi kapitaliseeriti.

Näidis ülesanne: Märkida õige vastusevariant.

On teada järgmised andmed:

Müüdi 100 toodet, müügihind 10 eurot/tk
Algvaru 50 toodet, maksumus 400 eurot.
Ostud 90 toodet, soetushind 9 eurot/tk.

Toodud andmete põhjal kaalutud keskmise meetodil arvutatud lõppvaru (ümardatud)

maksumus on:
a) 346 eurot;
b) 1210 eurot;
c) 360 eurot;
d) 400 eurot.

Lahenduskäik: 90*9 = 810 eurot

ostud 810 + algjääk 400 = 1210 eurot
ostud 90 + algjääk 50 = 140 toodet

Kaalutud keskmine hind = 1210 /140=8, 6429

Lõppvaru 50 + 90 -100 = 40 toodet * 8,6429 = 345,72 eurot, ümardatult 346 eurot

13