Külalehe väljaandmist toetab Saaremaa vald.

KÜLALEHT NR 59
Märts 2019

Kena kevadet teile kõigile!

Nautige päevade pikenemist, muru tärkamist, lillede õidepuhkemist ja linnulaulu.

Juba õige varsti, kui ilmad on päris kevadiselt soojaks muutunud,

saame külaplatsil kokku, et täpsustada oma sellesuviseid plaane

ja alustada ettevalmistustöödega.

Mis meid ees ootab? Alustame kõige tähtsamast:

3. - 4. august - Saarekülade kokkutulek Luhinaranna külaplatsil
Suur töö fotonäituse ettevalmistamise näol juba käib, kuid igasugused ideed ja
abipakkumised on väga oodatud.

Veel tulekul meil ja lähiümbruses:

 Ühel kaunil päeval (aeg täpsustamisel) teeme lähemat tutvust oma uue külaosaga, endise
Rannakülaga. Kõige sobivam liiklusvahend on jalgratas, võimalikud ka muud variandid.
 15. juuni - Laimjala Valss 5 – Johannes Aavikule mõeldes
Kontsertõhtu läbivaks teemaks on Johannes Aavik ja naised.
Piduõhtu toimub keelemehe sünnikohas, Aavikunurga puhketalus Randveres.
Kohale võib minna juba kell 17, tegevust ja mõnusat äraolemist jagub igale vanusele,
kuid põhikontsert algab kell 20.
Kontserdi peaesineja on ansambel Naised Köögis.
Pileti hind: 10 € täiskasvanutele, 7 € pensionäridele ja õpilastele, perepilet 25 €.
 22. juuni – Saareküla Jaanijooks
õhtul jaanituli
 23. juuni - jaanituli Laimjala mõisapargis. Tantsuks mängib ansambel Zorbas.
 10. august - Sulle-mulle laat
 Suured ja väikesed Maa tuleb täita lastega
juubilarid ja täita lastelastega…
(H. Runnel)

20. jaanuar Sven Hiedel 80 5. september 2018 Sabreena Sindhu

12. veebruar Kairi Reinart 40 ema: Liina Sindhu
13. veebruar Kathriin Ränk 10 isa: Saad Sindhu
26. veebruar Mathias-Antony O´Neill 5 vanaema: Sirje Jõgi
27. veebruar Romet Traumann 10 vanaisa: Jaan Jõgi
28. veebruar Kärt Reinart 10 vanavanaema: Veera Madal

03. märts Ranner Ennemuist 20 2. november 2018 Eeri Reks

08. märts Margus Rammus 60
ema: Lea Reks
12. märts Tiiu Talvist 55
isa: Alar Sarapuu
12. märts Ruudi Kull 10
13. märts Lilian Alto Kull 35
14. märts Mia-Isabella O´Neill 10 19. märts 2019 Silvia Saar
20. märts Karoli Reinart 10 ema: Kristiina Kiil
04. aprill Ruth Kaufmann 85 isa: Artur Saar
06. aprill Eha Ennemuist 55 vanaema: Ülle Raaper
07. aprill Eve Allandi 60 vanaisa: Rein Saar
17. aprill Kadri Saar 25 vanavanaema: Lea Saar
24. aprill Aleksander Jõginõlv 35
24. aprill Karl Lüüs 10

Tänases lehes on juttu 1919.a Saaremaa mässust. Miks?

Eesti Teatriliit
kuulutas välja
tänavused aastaauhindade
nominendid 2018. a loomingu eest.
Haldus- ja administratiivtöötaja auhinna
üks nominentidest on Lillemäe Lea tütar
Tiiu Talvist - VAT Teatri korraldus- ja
kommunikatsioonijuht, kes kirjutab,
toimetab, lepib kokku, teeb ära. Tema
ühtaegu kelmikas ja läbimõeldud tegevus on
teatrit pidevalt pildil hoidnud ja edendanud.
http://www.teatriliit.ee/auhinnad/nominendid
/nominendid-2019
Küla poolt võime lisada, et tänu Tiiule
oleme meiegi mõnda VAT Teatri etendust
Kuressaares vaatamas käinud.
Pöidlad pihku, sest võitjad selguvad juba 27.
märtsil, rahvusvahelisel teatripäeval!
Sest sellest paljuski segasest sündmustejadast möödus
veebruaris 100 aastat.
15. veebruaril 2019 toimus Kuressaare Linnateatris
mässule pühendatud ajalookonverents, kus said kokku
nii ühe kui teise poole järeltulijad, ajaloolased ning
teised ajaloohuvilised.
Septembrini saab teatri sinises saalis tutvuda
mässuteemalise näitusega.
Märtsi alguses esietendus Kuressaare Linnateatris
Urmas Lennuki kirjutatud ja Raivo Trassi lavastatud
mässuteemaline näidend „Tasa, vaikselt sõudvad
pilved…“. Etenduses mängivad kaasa Laimjala kandi
noormehed Uku Pokk ja Uku Pärtel Rand. Sama
noored poisid, kui need, kes 100 aastat tagasi läksid,
täpselt teadmata, kuhu ja miks. Läksid suurte
lootustega, kuid tagasi toodi hobusevankril…
Tänases lehes ilmuvas jutus pani Aleksei Rand kirja
oma silmadega nähtu ja oma südamega läbi elatu.
Kirjutas mitte mässajatest, vaid oma poistest, keda ta oli
sünnist saadik näinud kasvamas, keda oli õpetanud,
kelle eluteed jälginud. Poistest, kelle vanemad kaotasid
oma pojad. Meestest, kelle lapsed jäid orbudeks.
 EHA VALGUS
Eelmise aasta lõpus kohtusin Tallinnas „Seitsmeste uhkuse” salvestusel paljude toredate inimestega. Peale
salvestust sain jutule Aare Rüütliga, kes kutsus mind lahkesti oma Kuressaares Kauba tänaval asuvasse raamatupoodi:
„Kui ma ka ise kohal pole, siis Anu võtab su vastu ja pakub kohvi ka.” Mul polnud õrna aimugi mingist raamatupoest
Kauba tänaval!
Rääkisin põnevatest juhtumistest ja kohtumistest loomulikult kõigile. Keegi ei teadnud midagi Kauba tänava
raamatupoest. Eve (Allandi) haaras aga uudise lennult ja kuulutas: „Muidugi ma tean seda poodi. Mu hea sõbranna
töötab seal!” „No nii! Mis siis sõbranna nimi on?” „Anu.”
Jälle leidis tõestust pisike tõsiasi, et kõik teed siin maailmas ristuvad kusagil mingil moel. Otsustasime minna seda
raamatupoodi külastama.
Mulle meeldib endiselt üks väga tore ütlus: „Kõige rohkem inimesi läheb kaduma teel sõnadelt tegudele.” Seekord
jõudsime me Evega tegudeni peale kahte kuud lubaduste teel seiklemist. Tulemus oli üllatav.

Väike poeke aadressil Kauba 5 on

enamusele märkamatuks jäänud. Ukse kohal
seisab silt kirjaga „Otsija tee peatus”.
Tänu Evele ootaski Anu meie tulekut, pakkus
omavalmistatud head-paremat, tutvustas
kauplust ja selle saamislugu.
Kuna Aare on väga palju hõivatud
kadunud inimeste otsimisega, pole tal poe
jaoks kuigi palju aega. Anu utsitusel ja kaasabil
avati kauplus 2018.a mais ja nii sai Anu endale
ka toreda töökoha. Tema sõnade järgi ei müü
nad ilu-, vaid elukirjandust. Ja tõesti, väikeses
toakeses leidub raamatuid pedagoogika,
psühholoogia, usu jt teemadel, kriminullideni
välja. Lisaks püüavad pilku erinevad vidinad:
küünlad, mängukaardid, isegi rüütlivarustus.
Tunnid möödusid lobisedes linnulennul. Vahepeal astus
poolkogemata uksest sisse Aarne Mägi – ka temale tuli üllatusena, et selline koht
üldse olemas on. Veel üks Anu sõbranna tegi pisut aega parajaks ning ega rohkem rahvast käinudki. Inimesed ei ole
seda kohta veel avastanud. Lahkudes ostis Eve kaasa mitu raamatut ja Anu meisterdatud kaunid rukkilillemärgid,
minagi kannan nüüd kampsunil seda märki, lihtsalt sellepärast, et on ilus.
Lõpetuseks soovitan teilgi selle väikese poekese uksest sisse piiluda, kasvõi uudishimu pärast. Kui aga arvate, et
tahaksite sealt midagi osta, siis olgu sularaha kaasas, sest kaardiga maksta ei saa.
Otsija tee peatus on avatud tööpäevadel 9-15.

„Kõik-kõik on uus septembrikuus“ ütleb vana luulerida.

Uues, Saaremaa vallas kestab „septembrikuu“ juba terve aasta ja rohkemgi. Hetkel vaadatakse
üle prügiveolepinguid. Kellel veel lepingut pole, sellega sõlmitakse ja juba aprillis tullakse prügi järele.
Meil on tegelikult kõik hästi: külas on suur segaolmeprügikast, lisaks pakendikonteiner ja paberikonteiner.
Segaolmekonteineri leping on sõlmitud Eha Ennemuisti nimele, kasutada võivad kõik, kes ennast nimekirja panid.
Pakendi- ja paberikonteineri kasutamine on elanikele tasuta.
Kõik toimis, kuni hakati lepinguid üle vaatama. Aastatega on juhtunud nii mõndagi: mõni maja on tühjaks jäänud,
mõned majad juurde ehitatud, maid on liidetud ja lahutatud. Küla prügikasti kasutajate nimekiri sai saadetud
uude valda ja siis hakkasid ilmsiks tulema muutused ja muidu näpukad. Õnneks taipas enamik hädalistest
külavanema poole pöörduda ja nende nimed lisati küla nimekirja.
Kui on veel keegi, kes on saanud prügilepingu, kuid sooviks kasutada küla prügikasti, võtku
kiiremas korras Ehaga ühendust!
Prügiraha korjame praegu 11€ aasta kohta. Kui tuleb muutusi, anname sellest ka Külalehes teada.
 ana jalakas jutustab…
Saareküla algkooli kroonika

1939 a. suvel lahkus Saareküla algkooli õpetaja ja Saare Lastekodu kasvataja kohalt Anastassia Meier ja asemele määratakse
samadele kohtadele Lydia Saarelt. L. Saarelt kui energiline inimene asub huvi ja vaimustusega tööle nooremate klasside õpilastega,
milleks ta omab ka suuri kogemusi, kuna ta ennem pikemat aega on lastekodudes ja lasteaedades töötanud. Ta võtab enda
juhatamisele ka I-II-III klassi. V. Tiitma määratakse IV-V-VI klassi juhatajaks ja A. Lond täiendusklassi juhatajaks.
Algkoolis õppis 1939/40 õppeaastal 41 õpilast, nimelt I-II-III klassis 23 õpilast ja IV-V-VI klassis 18 õpilast ning täienduskoolis 17
õpilast.
Töö algkoolis läks 1939/40 õppeaastal normaalset rada. Õpilased ja õpetajad tegid tõhusat tööd, kuigi tagajärjed teadmiste
rohkuse poolest ei ole Saareküla algkoolis olnud kunagi head. Saareküla algkooli õpilased on olnud väga juhusliku koosseisuga
lastekodu tõttu; nimelt tuleb osa õpilasi lastekoju ja kooli keset õppeaastat, teised aga lahkuvad samuti enne õppeaasta lõppu,
milletõttu nad ei suuda teadmistelt teistega jõuda ühele tasemele. Needki õpilased, kes lastekodus on olnud pikemat aega, on
koormatud enamuses pärivuslikult väheste annetega vaimliseks tööks, sellepärast on neis raske äratada huvi õppimiseks.
Väljaspool lastekodu olevad lapsed on eriti vanemates klassides õppimiseks liiga noored, sest vähese õpilaste arvu tõttu Saareküla
algkoolis on lapsed pandud kooli 2 – 3 aastat enne koolisunduse algust, et aga kooli õpilaste arv saaks täis. Kõik need asjaolud ei ole
kunagi lasknud õpilaste teadmiste taset tõusta kõrgele tasemele, kuigi õppejõud õpetamisel on pannud välja oma parimad oskused
ja võimed.
Täienduskoolis süvenesid eelmisel aastal esinenud pahed. Õpilaste ja õpetajate vahekord oli endiselt halb. Eelmisel aastal
lahkusid mõned õpilased ähvardusega, et kui Taimsalu jääb täienduskooli õpetajaks, siis nemad teevad kõik, et ükski õpilane
täienduskooli juurde ei tule. Ja ei tulnudki sealt ringkonnast, kus eelmisel aastal oli täienduskoolis õpilasi olnud. Nähes ette õpilaste
vähest juurdekasvu katsuti 1939 a. suvel asja parandada sellega, et muudeti tunnikava nii, et rohkem ruumi jäeti praktilistele, kuna
teoreetiliste küsimuste jaoks jäeti tunnikavas minimaalne arv (10 t.), sest õpetajad arvasid, et teoreetiliste küsimuste vastu
tunnevad õpilased vähe huvi. Ja tõepoolest, tütarlapsed tundsidki kõige rohkem huvi just kangakudumise vastu, ja paljud
tütarlapsed astusidki sellepärast täiendusklassi, et seda õppida. Seda võimaldaski uus tunnikava suuremal määral. Kuid kahjuks
nagu eelmisel aastalgi, nii ka tänavu tekkis tütarlaste ja R. Taimsalu vahel viimase liiga ägeda iseloomu tõttu arusaamatused ja
sagedad kokkupõrked, mis segasid õppetööd. A. Lond, nagu eelmisel aastalgi, kaldus töötama tujuti ega pidanud praktilistel töödel
kinni töökavast ega korraldanud neid otstarbekohaselt. Tuletasin õpetajaile korduvalt puudusi meelde ja palusin need kõrvaldada,
kuid sellest palju kasu ei olnud. Minu näpunäiteid tõlgitseti nii, nagu tahaksin mina nende töösse segada ja ei võetud neid sugugi
heatahtlikult vastu. Tagajärg oli see, et täiendusklassi õpetajad eraldusid koolijuhatajast, üldse algkooli õpetajaist ja püüdsid elada ja
töötada omaette. Nii töötasid õpetajad õppeaasta lõpuni, ilma et alg- ja täienduskooli õppejõudude vahel oleks saavutatud tihedat
koostööd ja sidet. Ka täiendusklassi õpilased ei kannatanud välja koolis valitsevat olukorda ja umbes 50% õpilaste koosseisust
lahkus koolist enne õppeaasta lõppu. Põllumajanduslik täienduskool peamiselt heade õppejõudude puudusel oli seega vähehaaval
surnud välja, kuigi tema järele tarvidust kohapeal oleks pidanud olema. Ja alates 1. augustist 1940 a. suletakse ametlikult Saareküla
Põllumajanduslik täiendusklass ja samast päevast vabastatakse ka täienduskooli õppejõud kohalt.
Kooli ja kodu vahekord oli 1939/40 õppeaastal endiselt soe ja sõbralik.
Õpilasorganisatsioonidest tegutsesid 1939/40 õppeaastal endiselt Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonid V. Tiitma ja
L. Saarelt’i juhtimisel.
Täienduskool võttis osa ka juunis 1940 a. Kuressaares korraldatud ülesaaremaalisest maanoorte ringide näitusest.
Kooli revideeriti 1939/40 õppeaastal Saaremaa koolide inspektori J. Koppeli poolt üks kord ja sedagi pealiskaudselt, sest
õpilased olid revideerimise päeval metsas metsaistutamisel.
Seltskondlik tegevus 1939/40 õppeaastal käis sama intensiivselt, kui eelmisel aastalgi. Kooli juures töötas endiste juhtide hoolel
edasi näitering, laulukoor ja maanoorte ring. Viimase tegevus soikus enne kevadet, kuna liikmete ja juhtide vahel, peamiselt R.
Taimsalu käreda ülalpidamise tagajärjel, tekkisid konfliktid. Õppeaasta jooksul korraldas näitering 3 pidu, täiendusklass ühe peo ja
algkool ühe jõulupeo. Peale selle korraldati koolimajas maanoorteringi ja täiendusklassi poolt 3 teeõhtut.
 Mälestusi Saaremaa töörahva ülestõusust 1919 a. veebruaris.

Oletades, et KM Rahvaluule Osakonnale on kogunenud pealkirjas mainitud sündmusi käsitlevaid materjale, peamiselt
rahva omaloomingut, püüan enda isiklike elamuste põhjal neile ligikaudse olustikulise tagaseina või raamistiku anda.
See pisipala toetub lähtepunktina selleaegse Saareküla algkooli ringkonnale (töötasin siis seal õpetajana), kuhu
kuulusid Laimjala valla Saare- ja Rannaküla ning Uuemõisa vallast Unguma küla, umbes 65 elamu ja 190 elanikuga.
Sündmuste arengukäigus see seostub ülesaarelise ülestõusu raevutseva liikumislainega ja puruneb sellega koos ebavõrdses
heitluses …
Pühapäeval 16. veebruaril 1919. a. viibisin Laimjala vallamajas, kus toimus kohaliku kaubatarvitajate ühingu
(kooperatiivi) aasta aruandekoosolek. Koosoleku tõttu viibis sel pühapäeval vallamajas üsna palju inimesi, oli ju ühingul üle
200 liikme, sest ilusa ilma, aga küllap ka Eesti kodanl. valitsuse poolt väljakuulutatud esimese sund-mobilisatsiooniga
ärevaks köetud meeleolu tõttu olid inimesed suurel hulgal kodust välja tulnud, et piinavaid muremõtteid teistega jagada,
meelt jahutada, sest olid ju samal hommikul Laimjalastki kutsealla kuulunud mehed käsu kohaselt hobuküütidega
kogumispaika Muhu-Kuivastusse siirdunud.
Pärast koosoleku lõppu, õhtupoolikul nii 4-5 paiku levis ärevust viimaseni ülespiitsutav teade rahva hulgas, et
Kuivastus olla mobiliseeritavad keeldunud enne seljataguse (s.o. Saaremaa ja üldse Eestimaa) sakslastest puhastamist
venelaste vastu sõtta minemast … olla tapetud mehi viima tulnud ohvitserid … Kutsealused olla üle maa laiali läinud, et
teostada kohalik ülestõusuga seotud mobilisatsioon, et puhastada maa kohale jäänud sakslastest-mõisnikest ja et jõuga
vastu panna kodanl. valitsusele kui see peaks kordama venelaste vastu sõtta sundimise käsku.
Rahva meeleolus valitses juba ammu tõsine rahulolematus ja kasvav nurin sellepärast, et mõisamaade jagamisega
maata- ja vähese maaga meestele asjatult, nagu meelega, nagu midagi oodates viivitati ja et liikusid kuuldused mõisnikele
mõisamaade eest tasu maksmise kohta. Omavahel ja ka päris avalikult nimetati valitsust, kes mõisnikega maadehinna üle
kaupleb rahvareeturiks, -petjaks, Juudase sarnaseks äraandjaks; ametnike nimetati äraostetavateks sakste käsilasteks jms.
Paranemata ja alles väga valusad olid veel saksa okupatsiooni aegsed tuikavad haavad, haavad kus mõisnikud olid
talunike renti kuni nelja-viie kordseks tõstnud (parun Buckshoevden jt) kus kohalikud mõisnikest komandandid pekki,
mune, võid, liha, villa, nahku jm. sundkorras elanikelt sakslastele nõudes olid julmade jõhkarditena talitanud, võttes
inimestelt kõik viimase raasuni hoolimata-küsimata, millega andjail endil tuli elatuda.
Veel käis kuuldus, et ka see Eesti valitsuse poolt 1918 aasta sügisel sundkorras kõigilt maapidajailt sissenõutud ja
Kuressaarde veetud leivavili, mis oli antud linna töölistele, olla Roomassaare sadama kaudu laevadega Saksamaale kõigi
poolt hingepõhjani vihatud kurnajatele saadetud.
Nüüd oli rahva kannatuste karikas siis täis saanud ja sund-mobilisatsiooni käsk süütavaks sädemeks – oli toimunud
plahvatuse taoline, seni varjatud ja tagasihoitud vihapurse …
Kuivastus öeldi mehi rindele käsutavatele valitsuse ohvitseridele suisa suhu: „Enne me rindele ei lähe kuni puhastame
tagala (s.o. kogu maa) mõisnikest ja sakslastest, alles siis, kui on vaja, läheme nende vastu, kes peaksid tulema meilt seda
võtma, mis meile kuulub ja millele ainult meil on õigus” …
17. veebruari õhtul toimus ka Saarekülas Kauniste vabatiku majas ülestõusnute koosolek paarikümne osavõtjaga.
Sellel koosolekul koostati nimestik Saareküla ringkonnas elunevate 18 – 45 aastaste töövõimeliste meesisikute kohta, sest
selleealised olid kohustatud juba järgmisel varahommikul teiste ülestõusnutega koos Kuressaare suunas teele asuma, et
vallutada see Saaremaa peamine sakslaste ja mõisnike kants.
Sellele retkele läks siit umbes 30 meest, nende seas ka mitmed päris lapseohtu poisikesed, keda keegi selleks ei
kohustanud, nagu Aleksei Teis, Mihail Ennemuist ja Aleksei Grüntal. Kahel esimesel oli relvaks kusagilt leitud roostes
Jaapani püssi tääk, viimasel polnud sedagi. Samati relvita oli enamus neistki meestest, kes kuulusid kohustuslike kirja,
mistõttu ülestõusust kõrvalehoidjad minejaid tögavalt „leivakoti-sõduriteks“ ja kogu ülestõusu „leivakotisõjaks“ ristisid,
sest antud käsu põhjal pidi esialgne toidumoon igal minejal enda poolt kaasas olema.
Iseloomustava seigana sobib siia vist see, et kui Esimese maailmasõja lahingutest läbi käinud sõdur Aleksei Küng
lapseohtu Aleksei Teis’ile eelseisvaid tõsiseid ohte meenutades soovitas koju jääda, siis see vastas, et ta läheb kaasa selleks,
et saada oma elus esimesed – saapad.
Olgu märgitud, et paljud ülestõusust osavõtjad võitlejadki olid saabasteta – lihtsalt riidest õmmeldud pättides. Sõjalist
ettevalmistust olid siit kaasaläinutest ainult üksikud saanud. Just see oligi kõigi vigade, ebaõnnestumiste ja lõpuks nii
rohkete inimohvritega lõppenud kaotuse peamine põhjus. Sama oli maksev üldises ulatuses, mitte ainult siinsele salgale.
Upa lahingust osavõtnud räägivad kiitvalt meie külast pärit võitleja Nikolai Teis’i mehisest vaprusest. See tsaariarmees
reamehena teeninud noormees oli valgete karistussalga ootamatu kallaletungi tõttu segi paisatud ülestõusnute ridades
viimase hetkeni väga vapralt püüdnud lahingulist korda ja võitlusmeeleolu luua ning paanikasse sattunuid julgustada.
Nikolai Teis olnud üks viimastest, kes laskemoona lõppedes relva loovutamata Upa väljal valgete poolt elajalikult tapetud.

Upa küla lähistel tapeti valgete karistussalga poolt järgmised Saareküla ringkonnast päritolevad võitlejad:
1. Grüntal, Aleksei Vassili p
2. Ennemuist, Mihail Mihaili p
3. Teis, Nikolai Maria p
4. Teis, Aleksei Feodori p
5. Tammik, Aleksander Aleksei p
6. Rehi, Mihail Aleksei p

Kõige traagilisem oli olukord langenud maatamehe Aleksander Tammiku perekonnas. Temast jäid järele neli
kooliealist poega igasuguse abita orbudena, sest nende ema oli juba varem surnud. Pojad läksid nüüd tiivutute lindudena
sugulaste ja võõraste perekondadesse kasulasteks, sest lastekodusid siis meil ju veel polnud, olid vaid väga halva
kuulsusega valla vaestemajad puruvaestele töövõimetutele vanadele varjupaigaks …
Kuigi Saaremaa 1919 aasta töörahva ülestõus äpardus ja suuri inimohvreid nõudis, olid tal siiski omad tõhusad
tulemused pärastisele sündmuste arengule. Eesti kodanlik valitsus oli märgatavalt ehmunud sellest rahva vihapurskest,
sest et sama võis paremini organiseeritult toimuda ka mandri Eestis. Valitsus oli saanud hea õppetunni rahva seas
valitsevast meeleolust enda suhtes ja rahva suurest sümpaatiast nõukogude poolele.
Kindlasti oli „Saaremaa mäss” üks mõjutegureist selles, et kodanlik Eesti jäi kõrvale imperialistide 14 riigi Nõukogude
vastasest ühisrindest ja sai hakkama koguni sellise suure „rumalusega”, et sõlmis 1920. aastal rahulepingu Nõukogude
valitsusega, lüües sellega esimese avara augu interventide rindesse, mille tagajärjel algas üldine suur lagunemine
valgekindralite ja interventide rõngas …
Veel hajutas Saaremaa ülestõus selle natsionalistide udujutu rahvusterviklusest ja kõigi rahva kihtide ühistest
huvidest ning näitas, et rikaste ja mõisnike huvid on endiselt vastandlikud kehva töörahva huvidega, kandku võimulaev
kodanlus kuitahes särav-valget rüüd; sai selgeks, et töörahva huve võib kaitsta ja ta hädasid leevendada saab ikka ainult
töötava rahva enda poolt loodud võim …
Öeldakse, et kõik möödub, kaob ja ununeb, et …muru kasvab mulla peale, kanarpikku kalmudele… kuid see võib ja
saab maksev olla ainult tühise, madala ja vähetähtsa, igapäevase suhtes. Need, kes üldsuse huvide eest võideldes
kannatasid ja elu andsid, rahva meelest nii kergesti ei unune, need jäävad järelpõlvede südameis elama – peavad alatiseks
ja igavesti sinna jääma … See on ju meie vanavanemate püha pärand “Kalevipoja” läbi edasi antud testament, et “… kostku
meile kustumata! …” See on nende surematus, mis saab osaks üsna vähestele. Meie pisike ringkond pole unustanud oma
õiglases võitluses langenud poegi, kuigi kõigi nende kalmegi me ei tea… ja et see nii kalli elude hinnaga ostetud ja maksetud
ülim panus õiget hindamist leiaks laiemaltki, peamine – et ta säiliks, selleks need kobamisi sõnastatud read on pandud siia
selle tagasihoidliku vihiku kaante vahele…
Oleks andestamatu surnute solvamine käesoleval puhul pead paljastamata mööda minna, märkimata jätta neid ränku
ohvreid, mida sama ringkond veel Teise maailmasõja käigus kandis: tervenisti 17 parimais aastais saarepoega jätsid selles
enneolematult verises ja ohvriterikkas möllus oma elu!
Mõnel neist võis ju samm enne kalmuranda jõudmist küll õigelt rajalt ka vääratada, kuid surmasüü nende elu eest langeb
ikkagi neile, kes selle möllu süütasid, kes Inimese Inimest tapma sundisid: kumb kumma – valikut polnud!
Saareküla ringkonnast said Teises maailmasõjas surma järgmised mehed:

1. Ennemuist, Mihail Juljania p 10. Metsma, Aleksander Andrei p

2. Ennemuist, Aleksei Juljania p 11. Palts, Artemi Mihaili p
3. Ennemuist, Herman Vassili p 12. Saar, Jakov Aleksandri p
4. Ennemuist, Antoni Aleksei p 13. Tammik, Aleksander Aleksandri p
5. Jõeäär, Augustin Nikolai p 14. Tammik, Vassili Aleksandri p
6. Jõeäär, Aleksander Aleksandri p 15. Toompu, Herman
7. Küng, Andrei Aleksei p 16. Truuvert, Vassili Vassili p
8. Koder, Aleksander Aleksei p 17. Truuvert, Aleksander Mihaili p
9. Kõve, Aleksander Ivani p
Nr 13 ja 14 on Upal langenud Aleksander Tammiku pojad, nr 1 ja 2 on ka vennad.
 Et kõrvalseisja – lugeja mõistaks nende masendavate-kurbade nimekirjade koostaja raskeid tundeid, lisan – et umbes
seitsmekümne viiele protsendile neist olin kunagi, kellele kolme, kellele kuue talve jooksul vaimsel alal sümboolses mõistes
ainsaks peapaitajaks, üle läve aitajaks…
Õpetaja Laurina Lutsu „Kevades“ olin rõõmustanud nendega, nukrutsenud nendeta; koos olime püüdnud lahendada ja
lahendanudki küll kergeid, küll vägagi keerukaid „eluprobleeme“…
See kõik ühendas, sidus ja köitis, tegi nad lastena lähedaseks – meestena mõistsin neid… Ja tahes-tahtmata näen
vaimus Toonela teedel nendega reastikku minemas mitmekümne võrra pikemat varjude rida veel Audla-, Kaali- ja
Uuemõisa- kunagistest oma poistest …
Küllalt, küllalt! Ammu juba olnuks aeg lõpetada! Sellel pole enam pidet KM Rahvaluulelise ainealaga! … Aga mu vanad
vermed, haava-armid ja rebestused lõid nagu halva ilma eel valusalt tuikama, kui sm Küngas just äsja, s.o. 24. nov 1961.a.
kell 17 raadios teatas, kuidas see hullu jefreitori otsene järglane kolm päeva: täna, eile ja üleeile raskes higis palus,
vannutas, mangus, nurus ja muidugi ka needis ja sajatas – mõjutades seda „vaba maailma“ esimest, et antagu ikka võimalusi
neil tapatöös vähemalt kümnekordistada oma eelkäijaid…
Nietzele toetudes ta muidugi tõestas, et „üliinimestel“ on selleks „õigus“ ühe inimpõlve jooksul kahel korral püstitatud
rekordit kaitsta ja ka ületada…
Ja niisuguse „plaani“ esitajat tervitati ja lähetati toreda paraaditsemise ja tseremooniaga!...
Kui kaua veel?! …
A.Rand
25. nov 1961. a.

See foto on pärit Matu talu fotokogust, tagaküljel tekst „ 31. augustil 1924 aastal Saarekülas“.
Siin on kindlasti nii Aleksei Ranna õpilasi kui ka neid, kes said surma Teises maailmasõjas.
Eha tundis pildilt ära oma vanaisa Joann Ennemuisti (esireas paremalt teine),
tagareas keskel on Aleksander Jõeäär ja Johannes Ristmägi.
Tore oleks, kui aitaksite veel inimesi ära tunda!
Keedu kursused Saare mõisas. Foto Jaani talu fotokogust.
Põrandal istuvad Antsu Liisa ja Leemeti Alma.
Esimene rida vasakult Jõe Sohvi, Laane Nadja, Saadumäe Mari, A. Lond, Jaani Liisa, Mäe Mari, Unguma Nadja.
Teine rida Tänava Veera, ?, Matu Marta, Kopli Milla, Otsa Mari, Tepu Olga, Tohvri Juuli, Vimmina Leida, ?.
Tagumine rida ?, ?, R. Taimsalu, Nelli Lember, ?, ?, ?.

Luikede lennus on midagi

kaeblikult kurba neile, kel tiibu ei ole Külarahvas avaldab kaastunnet
või tiibadest lõppenud jaks. Saadumäe Petrile
Midagi ilusat, ülevat, meeletut, kõledat, kurba ema Ritva Tuulikki Uggeldahl
elul on näidata neile, kel lõppenud elamisjaks. surma puhul.
(H. Runnel)

Külarahvas avaldab kaastunnet Külarahvas avaldab kaastunnet

Külave talust pärit Heljele perega Tamme Gretele perega
abikaasa Kalev Pent ema Juta Vendt
surma puhul. surma puhul.

Külarahvas avaldab kaastunnet

Külarahvas mälestab
Aira Jäägerile ja Andi Vagale peredega
Kalle Peedut.
ema Veeve Vaga
Südamlik kaastunne perele.
surma puhul.

Väljaandja: MTÜ Saarekülade Selts Saaremetsa küla, Lastekodu 8

Arvelduskonto EE41 1010 2200 6951 2011 Saaremaa vald
KÜLALEHT Trükitud Saaremaa Trükikojas, trükiarv 100 E-post: koplike@hot.ee
Toimetasid Eha Ennemuist ja Tiiu Riis http://kuutoukajad.blogspot.com.ee/