You are on page 1of 8

Näidend „Madisepäeva lahing“

Stseen 1
Kõlavad hobuste hirnatused ja saabuvad mitukümmend saksa RISTIRÜÜTLIT koos
PREESTRIGA. Linnuse vallimüüril vahti pidav VALVUR puhub hädapasunat. Saabub
LEMBITU. Preester liigub linnuse ukse ette ning teeb enda pea kohal ristimärgi.
PREESTER:
(hüüab, paremat kätt taeva poole tõstes)
Eks see ole sina, autu ja võlts Lembitu, kes oma sõgedas meeles meile veelgi vastu paneb!
Vaata meie otsatut armeed, juba seegi peaks sulle hirmu peale ajama!
LEMBITU:
(preestrile)
Ei mina ega mu rahvas pole teile midagi halba teinud! Miks te siis lausa armeega siia tulete?
PREESTER:
Sest sa oled pime pagan ja ei lase ennast ristida! Kuula nüüd, mida ma sult palun: tee väravad
lahti, alistu oma rahvaga, laske ennast ristida ja et te edaspidigi meile ustavad oleksite, andke
oma lapsed meile pandiks!
LEMBITU:
Mulle ei meeldi teie nõudmised, kulla preester! Te lihtsalt tulete siia maale ja hakkate kõike
hävitama ilma, et te kedagi kuulaks. Ja nüüd, minu ees, hakkate alles rääkima! Kas ma erinen
teistest ainult selle tõttu, et ma pealik olen?
PREESTER:
Lembitu, Sakala vanem, ära keeruta kavalaid sõnu, vaid lase väravad avada, anna ristivanne ja
kõik lapsed teie külas...
LEMBITU:
Ei!
Paus.
PREESTER:
Kui ei saa nõuga, siis saab jõuga.
Preester eemaldub. Ristirüütlid tõmbavad oma mõõgad välja.
RISTIRÜÜTLID:
Oo, Gott, Gott mit uns!
Siis algab lahing. Rüütlid tormavad, mõõgad käes, väravate juurde ja püüavad ust lõhkuda.
SAKALA MEHED viskavad nende pihta kive ja tünne. Kui ristirüütlid kuidagi ei suuda väravat
katki teha, siis hakkavad nad kaasa võetud nooltega Sakala mehi tapma. Mitu Sakala meest
müüril langevad. Siis ründavad ristirüütlid uuesti väravat ja lõpuks murravad sisse. On kuulda
rüütlite sõjakisa ja naiste karjeid. Lembitu tõmbab tupest mõõga ja tahab minna ründama, kuid
kujutletamatu varavalamine, mida publik ei näe, paneb ta tarduma ja ta laseb aegamisi oma
mõõgal langeda.

Stseen 2
Kaks aastat hiljem. SAKALA VANEMATE 1, 2, 3, 4 koosolekuruum. Kõik istuvad pika laua
taga ja rüüpavad mõdu.
VANEM NR. 1:
Kallid vanemad! Me oleme juba kaks aastat allutatud nende kristlaste poolt ja hirm kaotada
pole meil lasknud võidelda vastu meie vabaduse nimel.
VANEM NR. 2:
Kuid hiljuti korraldati sõjakäik Otepää linnuse vastu ning meie omad võitsid. Nood riialased
olid sunnitud lahkuma.
VANEM NR. 1:
Ma oletan, et sellest meile piisab, et taas vabaduse nimel võitlema hakata?
KÕIK VANEMAD:
Jaa!
Kõik joovad mõdu.
VANEM NR. 2:
Me oleme juba teatanud Novgorodi, et paluda neilt armeed. Nad on nõustunud, kuid sellega
läheb aega. Seetõttu peame hakkama koguma oma armeed.
VANEM NR. 1:
Kes on nõus hakkama armeede ülemjuhatajaks ja kogujaks?
VANEMAD 2, 3, 4:
Mina! Mina! Mina!
Ruumi ilmub ennist vaikselt sisse tulnud armetu välimusega Lembitu.
LEMBITU:
Mina.
Kõik vaatavad imestunult Lembitu poole.
VANEM NR. 1:
Miks sina, Lembitu? Sina, kes lasid sissetungijatel sinu linnusesse tungida ja ei teinud midagi?
Miks sina?
Lembitu istub laua taha vabale kohale.
LEMBITU:
Sel päeval olin ma üksi mitmekümne vastu. Ma ei oleks suutnud neile vastu hakata. Nüüd aga,
kui me moodustame oma armee, soovin enda tõestamiseks olla eesotsas ning juhtida meid
võiduka lõpuni. Ma soovin uut võimalust ja aidata teid.
Vaikus. Siis tõusevad kõik laua tagant püsti.
VANEM NR. 3:
Hea küll, Lembitu, me nimetame sind ülemjuhatajaks.
Kõik lahkuvad.

Stseen 3
Pala jõeäärne. Lembitu ja teised Sakala vanemad võtavad vastu VIRULASI, REVALASI ja
JÄRVALASI. RELVAMEISTRID valmistavad relvi, odasid, kiivreid ja kilpe. Äsja valmis saadud
relvadega harjutavad eri maakondade mehed omavahel võitlust, kiivreid proovitakse pähe.
VANEM NR. 1:
Mis nüüd, Lembitu?
LEMBITU:
Nüüd... Me ootame Novgorodi vägesid.

Stseen 4
Viisteist päeva hiljem. Kõik on sama, mis viisteist päeva tagasi. Lembitu juurde tuleb vanem nr.
1.
LEMBITU:
Ma ei saa aru, kus need Novgorodi omad siis on. Kas sa ikka kirjutasid sinna?
VANEM NR. 1:
Kirjutasin. Too uus vürst lubas koguda armee kokku ja siia tulla.
Saabub vanem nr. 2 paberirulliga, mille ta Lembitule ulatab. Too uurib seda põhjalikult.
VANEM NR. 2:
See saadeti Novgorodist.
VANEM NR. 1:
Mis seal kirjutatakse?
LEMBITU:
Nad ei saa tulla. Me peame ise hakkama saama.
Draamatiline paus.

Stseen 5
Mõõgavendade Riia peakorter. Ordumeister WOLQUIN istub laua taga ja loeb midagi
paberilt. Saabub SÕNUMITOOJA, kes talle paberi ulatab, kuid ise ära ei lähe. Wolquin teeb
paberi rullist lahti ja loeb seda.
WOLQUIN:
Mida!! Sakalased ja teised paganlaste maakonnad kavatsevad meid rünnata ja paluvad
Novgorodi vürsti appi! Ja neil on juba armee valmis?!
(sõnumitoojale)
Kiiresti! Teata ruttu meie ligematele liitlastele, et nad paneksid armee valmis nii kiiresti kui
saavad. Ja mina kirjutan peapiiskopile.
Lahkuvad.

Stseen 6
Viljandi linnuse lähedal, õhtu. MÕÕGAVENDADE, RISTISÕDIJATE, LIIVLASTE ja
LATGALITE saatel saabuvad kohale Wolquin, abt BERNHARD ja liivlaste vanem KAUPO, kes
ratsuvad hobustel. Ristisõdijad ja mõõgavennad liiguvad keskel, liivlased paremal ja latgalid
vasakul.
WOLQUIN:
Olgu, mehed! Pange laager püsti, täna ööbime me siin!
Sõjamehed hakkavad laagrit üles panema. Wolquin, Bernhard ja Kaupo tulevad hobustelt maha
ja kogunevad ühe telgi juurde kokku.
BERNHARD:
Niisiis, aulik ordumeister, palju mehi meil on?
WOLQUIN:
3000, isand abt. Meiega on nii minu mehed, kiriku omad ja isegi liivlased ja latgalid Kaupo
juhtimise all.
KAUPO:
Mis mõttes "isegi"? Ma olen ennast ja oma mehi ristida lasknud ja ma olen Jumalale ja tema
alluvatele maa peal truu kuni oma surmani.
BERNHARD:
Alluvatele? Meie oleme Jumala sõbrad, mitte alluvad.
WOLQUIN:
Rahunege, härrased. Ma oletan, et teie vahel on mingi tüli ja ma ei taha, et see meie sõjaretke
ära rikuks.
Ta toob telgist kaardi ja rullib selle lahti.
Niisiis... Kui me Evelesis peatusime, saime me kohalikelt teada, et vastuhakkajate armees on
kokku 6000 meest, neid juhib Lembitu ja nad liiguvad meie suunas. Nii et me peame...
Nende juurde saabub üks SÕDUR, kes hoiab kinni mingit eesti KÜLANAIST.
SÕDUR NR. 1:
Isand ordumeister, ma leidsin selle isiku meie laagri lähedal ringi nuhkivat. Näib, et ta on
sakalane.
WOLQUIN:
Sakalane, või mis? Mis su nimi on?
Külanaine ei vasta.
KAUPO:
Ma tegelen temaga ise.
(naisele)
Kas sa oled Sakalast?
Külanaine ikka ei vasta.
Olgu, nüüd kuula mind.
(tõmbab tupest oma mõõga välja ja hoiab seda naise kõri lähedal)
Sa ütled meile, mida sa selle Lembitu väe kohta tead. Kui sa midagi mõistlikku ei räägi, lõikan
sul kõri läbi, kas on selge?
Külanaine noogutab hirmunult. Kaupo tirib ta telki ning Wolquin ja Bernhard järgnevad talle.

Stseen 7
Järgmine päev. Tammemägi koo sealsete küngaste ja hõreda metsaga. Saabuvad kõik eelmise
stseeni tegelased peale abt Berhnardi ja külanaise. Sõdurid ja nende juhid jäävad seisma ning
Wolquin ja Kaupo ronivad hobuste seljast maha. Hobused jooksevad minema.
KAUPO:
Hobused jooksid minema! Ilmselt hirmust...
WOLQUIN:
Võib-olla... Mida see Sakala naine sulle ütleski? Kas nad pidid siin olema?
KAUPO:
Ei, paar meetrit lõunas...
SAKALASED:
(hääl)
Aaaaahhhh!!
LEMBITU:
(ilmub puu tagant välja)
Rünnakule!!
Puude tagant ilmuvad välja kõik neljanda stseeni tegelased. Algab lahing. Vaenlased on liiga
üllatunud ootamatust rünnakust, nii et nad ei jõua vibusid ega ambe kasutada. Käivituvad
kokkupõrked eri vägede vahel. On näha mitu duelli: Lembitu Kaupo vastu, Wolquin kahe
Sakala vanema vastu jne. Lõpuks suruvad ristirüütlid eestlastele peale ja paljud eestlased
põgenevad, vaenlased neil kannul. Sakalased püsivad kõige kauem latgalite vastu, kuid lõpuks
jooksevad ka nemadki. Mitu eestlast sureb, sealhulgas sakala vanemad 1 ja 4 ning revalite ja
virulaste mehed. Kogust sellest madinast on selgelt näha, kuidas Lembitu tapab mõned latgalid
ja satub jälle võitlusesse Kaupoga. Duell tuleb metsik, kuid lõpuks saab Kaupo surmavalt
haavata ja ta langeb. Lembitu jookseb ja vaatab, kuidas eestlased langevad. See meenutab talle
sama pilti, mis kaks aastat tagasi tema linnuses juhtus (stseenis 1). Kõik on hääletu, kui Lembitu
seal abitult seisab ja üks latgal ta tapab. Langeb ka mitu järvalast ning ülejäänud põgenevad.
Lahinguväli on täis rohkem eestlaste kui vaenlaste laipu. Ellujäänud ristirüütlid, sealhulgas
Wolquin jooksevad põgenejatele järele.

Stseen 8
Navesti jõeäärne Lembitu küla. Vaenlased on oma laagri paika seadnud. Ühe telgi juures on
Bernhard ja sidemetega Wolquin. Nad on pannud paika laua, mille peal on mitu paberit ja
kaart.
BERNHARD:
Aulik ordumeister, miks te mind lahingusse kaasa ei võtnud?
WOLQUIN:
Sest te magasite.
BERNHARD:
Aga te oleksite võinud mind üles ajada! Ma oleks tahtnud meie võitu.
WOLQUIN:
Aga kui me oleks kaotanud? Siis oleks te kindlasti öelnud: "Miks te mu kaasa võtsite?".
Lõpetage vingumine ning aidake mul kokkuvõtet teha.
(kirjutab midagi paberile)
Niisiis... Me kaotasime alla saja mehe, paganad üle tuhande. Sõjasaagiks võtsime 2000 hobust
ning kindlustasime oma võidu hiljem ühes väikeses lahingus. Rüüstasime maid ja...
Tema juurde tuleb sõdur nr. 1.
SÕDUR NR. 1:
Ordumeister, teilt palutakse audientsi.
Telgi juurde tulevad Lembitu vend UNNEPEWE ja vanemad nr. 2 ja 3.
UNNEPEWE:
Aulik isand ordumeister, mina olen Unnepewe, langenud vanema Lembitu vend. Need on
Sakala ainsad ellujäänud vanemad.
WOLQUIN:
Imelik, mina teid lahinguväljal küll ei näinud.
UNNEPEWE:
Ma kaitsesin vanemate linnust ja seda küla siin. Kui sain teada, et mu vend on surnud ja et me
kaotasime, tormasin ma kohe minema. Niimoodi te selle koha ära vallutasitegi.
WOLQUIN:
See oli tõesti lihtne. Kuid mida te siit tahate?
UNNEPEWE:
Me soovime, kui on võimalik, taastada meie rahulepingut kiriku ja mõõgavendadega.
BERNHARD:
Ma arvan, et see on võimalik ära korraldada. Kuid seekord rangemalt.
WOLQUIN:
Olgu pealegi. Kuid mina sooviksin omalt poolt pantvange.
UNNEPEWE:
Muidugi.
WOLQUIN:
Ma sooviks paar teie sõjameest kannupoiste treenimiseks, mõned noored naised mu sugulasele
Roomas...
UNNEPEWE:
Meile sobib.
BERNHARD:
Lähme, isandad, koostame telgis lepingu.
Kõik viis kaovad telki.
Stseen 9
Tammemägi. Toimuvad Lembitu matused. Kohal on kolm eesti TALUMEEST. Üks neist kaevab
auku, ülejäänud panevad Lembitu keha auku ja üks, kes ennist kaevas, ajab auGu kinni. Kolm
meest lähevad ära ning ilmub LÄTI HENRIK.
LÄTI HENRIK:
Kuigi nad kaotasid lahingu ning edaspidi ei osutanud mingit vastupanu, näitas see lahing siiski,
et paganlased oskavad koostööd teha ja neid hoiab koos lootus. Kunagi saab see rahvas võib-
olla suureks.
Kõik lähevad lavalt ära.

LÕPP

You might also like