Robert Sarv

KOHTUOTSUS
EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev 9. jaanuar 2020
Kohtuasja number 1-15-6497
Kohtukoosseis Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas
Kohtuistungi sekretär Liina Tulit-Kuum
Kohtuasi ja menetlusliik Kriminaalasi üldmenetluses
- Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu
§ 209 lg 2 p-de 3 ja 4); § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja
§ 3841 lg 1); § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi
- Tiina Tõnissoo süüdistuses KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2
p-de 1 ja 3 järgi
- OÜ Aurol süüdistuses KarS § 394 lg 3 järgi
Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 11. märtsi 2019. a otsus
Apellandid Roland Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv, Tiina
Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja Tõnu
Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli
Apellatsioonimenetluse pooled Süüdistatav I
- Roland Põder, isikukood 36303025713, XXX
tema kaitsja
- vandeadvokaat Robert Sarv
Süüdistatav II
- Tiina Tõnissoo, isikukood 47009142766, XXX
tema kaitsja
- vandeadvokaat Mihkel Gaver
Tsiviilkostja
- Tõnu Saarmann, isikukood 3490465716, elukoht XXX
tema esindaja
- vandeadvokaadi abi Hannes Olli
Kannatanu
- Luminor Bank AS, registrikood 11315936, lepinguline
esindaja vandeadvokaat Marit Toom
Prokuratuur
- esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna
vanemprokurör Kristiina Laas
Kohtuistungi aeg 14. oktoober 2019
Kohtuistungil osalenud isikud Roland Põdra kaitsja Robert Sarv, Tiina Tõnissoo, tema kaitsja
Mihkel Gaver, Tõnu Saarmann, tema esindaja Hannes Olli,
kannatanu esindaja Marit Toom ja prokurör Kristiina Laas
RESOLUTSIOON
1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus osas, millega:
1) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu
§ 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi;
2) Roland Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi

süüdi ka käitumises, mis süüdistuse kohaselt leidis aset pärast 29. märtsi 2010, s.o:
a) Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnisasjade

üürilepingutest tulenevate üürileandja õiguste ja kohustuste üleandmises
OÜ-lt MRP Ärigrupp OÜ-le Valga Leivatehas;
b) Valgas Vabaduse 39 asuva kinnisasja võõrandamises OÜ-lt MRP Ärigrupp

OÜ-le Valga Leivatehas ja
c) 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe 3 alusel OÜ MRP Ärigrupp varast

Roland Põdrale ja Valter Malmile 31. märtsil 2010 sularahaväljamaksete
tegemises;
3) Roland Põdra süüditunnistamisel viidati tema teo jätkuva karistatavuse alusena

KarS § 3841 lg-le 1;
4) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 4 järgi;
5) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;
6) Roland Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust

ja KarS § 68 lg-t 1 kohaldades lõplik karistus 4 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust;
7) Tiina Tõnissoo tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;
8) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;
9) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud

vangistust;
10) OÜ Aurol (pankrotis) tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 3 järgi;
11) KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel konfiskeeriti 6315 eurot, mille

OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandus-
ministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606;
2(143)
12) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot;
13) Tõnu Saarmanni menetluskulu jäeti tema enda kanda;
14) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i menetluskulu katteks välja
4278 eurot;
15) Roland Põdralt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 9536 eurot
23 senti, sh sundraha 1350 eurot;
16) Tiina Tõnissoolt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 8946 eurot
90 senti, sh sundraha 1350 eurot;
17) OÜ-lt Aurol (pankrotis) mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja
2899 eurot 40 senti, sh sundraha 1350 eurot.
2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:
1) lõpetada kriminaalmenetlus Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

(praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel
kuriteo aegumise tõttu;
2) mõista Roland Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks käesoleva otsuse resolutiivosa
punkti 1 alapunktis 2 osutatud osas ehk 29. märtsile 2010 järgnenud käitumises,
jättes Roland Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi mõistetud karistuse 1 aasta ja 6 kuud
vangistust muutmata;
3) mõista Roland Põder KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks;
4) mõista Roland Põder KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;
5) arvata Roland Põdra eelvangistus kestusega kolm päeva KarS § 68 lg 1 alusel

karistusaja hulka ja lugeda Roland Põdra lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta
5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, jättes KarS § 73
kohaldamist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata;
6) mõista Tiina Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;
7) mõista Tiina Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel kogumis kriminaalasjas

nr 1-15-491 mõistetud karistusega liitkaristuseks vangistus 2 aastat ja 3 kuud,
millest arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud
vangistust, lugedes Tiina Tõnissoo lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks)
kuu vangistust. KarS § 73 kohaldamist puudutavas osas jätta maakohtu otsus
muutmata;
3(143)
8) mõista OÜ Aurol (pankrotis) KarS § 394 lg 3 järgi õigeks;
9) vabastada 6315 (kuus tuhat kolmsada viisteist) eurot, mille OÜ Advokaadibüroo

Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandusministeeriumi deposiit-
kontole nr 221023778606, aresti alt;
10) jätta Luminor Bank AS-i tsiviilhagi Tõnu Saarmanni vastu läbi vaatamata.
Selgitada kannatanule, et tal on õigus esitada sama nõue uuesti
tsiviilkohtumenetluse korras;
11) määrata Roland Põdra poolt riigile hüvitatava kriminaalmenetluse kulu suuruseks
1500 (üks tuhat viissada) eurot, sh 810 eurot sundraha ja 690 eurot
apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud muu menetluskulu
katteks. Selle nõude saab riik esitada Roland Põdra pankrotimenetluses või pärast
pankrotimenetluse lõppu üldises korras;
12) mõista Tiina Tõnissoolt Eesti Vabariigi kasuks välja 3750 (kolm tuhat seitsesada
viiskümmend) eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud
menetluskulu katteks. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud
arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on
võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse
kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks;
13) ülejäänud osas jätta riigil apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud

menetluskulu riigi kanda;
14) määrata Advokaadibüroo EMERALDLAW OÜ-le Roland Põdrale

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi
osutamisega seoses tekkinud kulu hüvitise suuruseks kokku 1521 (üks tuhat
viissada kakskümmend üks) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu
riigi kanda;
15) määrata OÜ-le Advokaadibüroo GAVER Tiina Tõnissoole apellatsiooni-

menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 627 (kuussada
kakskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi
kanda;
16) mõista Eesti Vabariigilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 5550 (viis tuhat viissada
viiskümmend) eurot kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks
(sh 1272 eurot apellatsioonimenetluses ja 4278 eurot sellele eelnenud
kriminaalmenetluses makstud esindajatasu eest);
4(143)
17) mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Saarmanni kasuks välja 10 397 (kümme tuhat
kolmsada üheksakümmend seitse) eurot 40 senti kriminaalmenetluses valitud
esindajale makstud tasu katteks (sh 2535 eurot apellatsioonimenetluses ja
7862 eurot 40 senti sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud esindajatasu
eest).
3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.
EDASIKAEBAMISE KORD
Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava
advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja
vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks
pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik
kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist
esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates
ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
SISUKORD
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ...................................................................................... 9
1. Süüdistus ................................................................................................................................ 9
1.1. R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4
järgi) ........................................................................................................................................... 9
1.2. R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja §
3841 lg 1 järgi) .......................................................................................................................... 10
1.3. R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi .................................................................... 14
1.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol
süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi ................................................................................................ 15
1.5. T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi ..................................................................... 17
1.5.1. 30. novembri 2009. a toetustaotlus................................................................................. 18
1.5.2. 22. detsembri 2010. a toetustaotlus ................................................................................ 18
1.5.3. 12. septembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 19
1.5.4. 12. detsembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 20
2. Tsiviilhagi............................................................................................................................. 20
3. Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta .............................. 21
5(143)
4. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus ............................................................................. 21
(a) Resolutiivosa ....................................................................................................................... 21
(b) Põhiosa................................................................................................................................ 23
4.1. R. Põdra süüdistus kelmuses ............................................................................................. 23
4.2. R. Põdra süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ................................................... 30
4.2.1. Laenu andmine OÜ-le MRP Market .............................................................................. 33
4.2.2. Kinnistute müügihinna suurendamine ............................................................................ 35
4.2.3. 31. märtsi 2010. a leping kohustuste ja üürilepingute ülevõtmiseks .............................. 40
4.2.4. Vabaduse 39 kinnisasja võõrandamine .......................................................................... 42
4.3. R. Põdra süüdistus omastamises........................................................................................ 45
4.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus rahapesus .................................................................... 50
4.5. T. Tõnissoo süüdistus soodustuskelmuses ........................................................................ 54
4.6. Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkusele ................................................................ 60
4.7. Karistuse mõistmine .......................................................................................................... 60
4.8. Tsiviilhagi lahendamine .................................................................................................... 61
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD ................................................ 63
1. R. Põdra kaitsja apellatsioon ................................................................................................ 64
1.1. Kuritegude aegumine ........................................................................................................ 64
1.2. Mõistliku menetlusaja möödumine ................................................................................... 65
1.3. Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja asja
arutati vales kohtumajas ........................................................................................................... 65
1.4. V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus .................................................................. 66
1.5. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks või
esitamiseks ............................................................................................................................... 66
1.6. Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud .................... 67
1.7. R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta
omastamise koosseisule............................................................................................................ 68
1.8. Kelmuse toimepanemine on tõendamata........................................................................... 69
1.9. Rahapesusüüdistus on tõendamata .................................................................................... 69
1.10. R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis ........................... 70
1.11. R. Põdra karistust tuleb kergendada ................................................................................ 71
1.12. Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda ................................................................................ 71
6(143)
2. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioon ........................................................................................... 71
2.1. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 210 lg 2 järgi ................................ 71
2.2. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi .............. 72
3. T. Saarmanni (esindaja) apellatsioon ................................................................................... 72
4. Prokuratuuri apellatsioonivastus .......................................................................................... 73
5. Kannatanu apellatsioonivastus ............................................................................................. 73
6. Ringkonnakohtu istung ........................................................................................................ 74
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT .................................................................................... 75
1. Kuritegude aegumisest ......................................................................................................... 75
2. Menetlusaja mõistlikkusest .................................................................................................. 76
2.1. Üldhinnang ........................................................................................................................ 76
2.2. Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia ...................................................... 78
2.3. Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele ....................................... 92
2.4. Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse puudumise
kohta ......................................................................................................................................... 98
3. Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest ..................................................... 99
3.1. Kohtuasja ümberjagamisest............................................................................................... 99
3.2. Kohtuasja arutamisest Tartu kohtumajas ........................................................................ 101
4. Roland Põdra süüdistusest KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi ......... 101
4.1. Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (KarS § 384 lg 2) ...................... 103
4.2. Objektiivne koosseis ....................................................................................................... 103
4.2.1. Eriline isikutunnus........................................................................................................ 103
4.2.1.1. MRP kui juriidilisest isikust võlgnik ......................................................................... 103
4.2.1.2. R. Põder kui MRP juhatuse (juhtorgani) liige ........................................................... 103
4.2.1.3. Vahendliku täideviimise välistatus............................................................................ 104
4.2.1.4. Kuriteost osavõtu välistatus ...................................................................................... 105
4.2.1.5. Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu ..... 106
4.2.2. MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine ................................... 106
4.2.2.1. Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt ....................... 106
4.2.2.2. R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja
kokkuleppe 3 sõlmimine ........................................................................................................ 107
7(143)
4.2.2.3. R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a
hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel ....................................................................... 108
4.2.2.4. R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja
kokkuleppe 3 sõlmimisel ........................................................................................................ 110
4.2.2.5. MRP varalise seisundi kahjustamise kohustustevastasus.......................................... 110
4.2.2.6. MRP osanike nõusoleku karistusõiguslikust tähendusest ......................................... 110
4.2.2.7. Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi kohustustevastane
kahjustamine........................................................................................................................... 111
4.2.2.8. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise käsitamine
ühe jätkuva teona .................................................................................................................... 113
4.2.2.9. Vahejäreldus: MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ................... 114
4.2.3. Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine .... 114
4.2.4. Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise vähenemise
vahel ....................................................................................................................................... 116
4.2.5. Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta .................................................................... 117
4.3. Subjektiivne koosseis ...................................................................................................... 117
4.4. KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest ................................. 119
4.5. Kokkuvõttev hinnang maksejõuetuse põhjustamise süüdistusele ................................... 119
5. Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ......................................................... 119
6. Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ
Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi ............................................................. 121
6.1. Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt ...................................................... 121
6.2. R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele .... 125
7. Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi ............................................................. 127
8. Karistustest ja konfiskeerimisest ........................................................................................ 131
8.1. R. Põdra karistusest ......................................................................................................... 131
8.2. T. Tõnissoo karistusest .................................................................................................... 132
8.3. Konfiskeerimisest ............................................................................................................ 133
9. Tsiviilhagist ........................................................................................................................ 133
10. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest .......................... 135
10.1. R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse
kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 135
8(143)
10.2. T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse
kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 136
10.3. Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt .................................................................... 137
10.4. Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt ............................................................... 139
10.5. Kannatanu DnB menetluskulu hüvitamisest ................................................................. 140
10.6. Tsiviilkostja T. Saarmanni menetluskulu hüvitamisest................................................. 141
10.7. Menetluskulu jätmisest riigi kanda ............................................................................... 142
11. Kokkuvõte ........................................................................................................................ 142
12. Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta ..................................................... 143
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus
1. Selles kriminaalasjas anti teiste hulgas kohtu alla
1) Roland Põder süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 2 ja 3, § 201 lg 2

p 4, § 384 lg 1, § 3891 lg 1 ning § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;
2) Tiina Tõnissoo süüdistatuna KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja
3) OÜ Aurol süüdistatuna KarS § 394 lg 3 järgi.
2. Samas asjas anti kohtu alla ka V. Malm ja OÜ Kooba Tare, kelle süüdistuse osas eraldati
kriminaalasja materjalid vastavalt 28. juulil 2017 ja 1. veebruaril 2018 menetlemiseks eraldi
menetluses.
1.1. R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

(praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi)
3. OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) (edaspidi MRP) juhatuse liige V. Malm sõlmis kokkuleppel
MRP juhatuse teise liikme R. Põdraga 13. veebruaril 2009 AS-iga Bank DnB Nord
(Luminor Bank AS-i õiguseellane, edaspidi ka DnB) laenulepingu nr 18/08K33 muutmise
lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks summas 296 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus
DnB täiendava laenu välja maksma osade kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et
laenusaaja on esitanud pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta.
4. V. Malm, R. Põder ja Tõnu Saarmann leppisid omavahel kokku, et OÜ RST Valga esitab
MRP-le arved selliste tööde eest, mida tegelikult endise Valga leivatehase hoonetes ei tehta,
vaid arved tühistatakse kreeditarvete koostamisega ja raha kantakse kreeditarvete alusel
MRP teises krediidiasutuses olevale arveldusarvele tagasi.
9(143)
5. 27. veebruarist kuni 24. augustini 2009 esitas V. Malm kokkuleppel R. Põdra ja
T. Saarmanniga DnB-le osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavad avaldused ja
kuludokumendid (OÜ RST Valga arved). Nende kohaselt oleks OÜ RST Valga justkui
teinud või planeerinud töid, mis olid aluseks DnB poolt laenu väljamaksmisele. Nende
avalduste alusel kandis DnB ajavahemikul 2. märtsist kuni 24. augustini 2009 laenusumma
MRP pangakontole.
6. Näitamaks DnB-le, et laenuraha on saadud reaalselt tehtud või tehtavate tööde eest, kandsid
MRP esindajad V. Malm ja R. Põder koostöös OÜ RST Valga esindaja T. Saarmanniga
ajavahemikus 2. märtsist kuni 27. augustini 2009 MRP pangakontolt OÜ RST Valga
pangakontole 3 229 224 krooni.
7. OÜ RST Valga ei teinud tegelikult sellises mahus töid ja kandis kokkuleppel V. Malmi ja
R. Põdraga vahetult pärast raha laekumist MRP pangakontole tagasi 3 171 948 krooni
80 senti.
8. DnB-le esitati ebaõigeid dokumente eesmärgiga petta pangalt laen välja plaaniga mitte
kasutada saadud raha pangale esitatud andmete kohaselt. Juhul, kui DnB oleks olnud
teadlik, et MRP ei kavatsegi laenu väljamaksmise aluseks olevates dokumentides olevaid
investeeringuid teha ja V. Malm ning R. Põder võtavad selle raha endale, siis ei oleks pank
äriühingule laenu välja maksnud. Seega said V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann
DnB-lt pettuse teel kokku 3 171 948 krooni 80 senti ehk 202 724 eurot 48 senti, tekitades
DnB-le suure varalise kahju.
9. Viimaks kuritegu lõpule, kandsid R. Põder ja V. Malm 2009. aasta 3. märtsist kuni sama
aasta sügiseni raha MRP pangakontolt edasi enda isiklikele kontodele võlaõiguslike
lepingute (kokkulepete) alusel kas otse või OÜ MRP Market kaudu.
1.2. R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi

(alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi)
10. R. Põder oli 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010 MRP juhatuse liige ja osanik. Grupis
koos MRP juhatuse teise liikme ja osaniku V. Malmiga kahjustas ja raiskas ta ajavahemikul
13. augustist 2008 kuni 7. novembrini 2011 teadvalt MRP vara, võttis MRP-le
põhjendamatuid kohustusi ning eelistas osasid võlausaldajaid teistele. Sellega põhjustas
R. Põder MRP maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. R. Põder ja V. Malm
rikkusid äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 ja MRP põhikirja punktist 4.2. tulenevat juhatuse
liikme hoolsuskohustust. Samuti ei käitunud nad lepinguid sõlmides majanduslikult
otstarbekalt. MRP maksejõuetuse põhjustamine ja maksevõime oluline vähendamine
seisnes alljärgnevas.
11. Selleks, et saada endale MRP raha, andsid V. Malm ja R. Põder MRP nimel laenu
OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis MRP-lt saadud raha üle V. Malmile ja
R. Põdrale. V. Malmile ja R. Põdrale raha ülekandmise aluseks oli OÜ MRP Market
10(143)
juhatuse liikme otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu andmise kohta. Tegelikult oli
OÜ MRP Market V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. V. Malmil ja R. Põdral polnud
kavatsust MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud laenu tagasi maksta. Ajavahemikul
13. augustist 2008 kuni 19. maini 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder endale üle
4 356 000 krooni. 3. märtsist kuni 19. maini 2009 üle kantud summad sisaldasid nende ja
T. Saarmanni poolt DnB-lt sama aasta veebruarist kuni maini välja petetud summat.
Eeltoodud tegevusega kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult
ebaotstarbekal viisil ja raiskasid teadvalt MRP vara 4 356 000 krooni (278 399 euro
14 sendi) suuruses summas.
12. 14. märtsil 2008 müüsid V. Malm ja R. Põder nendele kuulunud kolm Valga kinnistut
(Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3) 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. MRP täitis
lepingust tulenevad kohustused, tasudes kinnistute eest. Pärast seda otsustasid V. Malm ja
R. Põder 2. juunil 2009 muuta 14. märtsi 2008. a lepingut osas, mis puudutas kolme kinnistu
hinda. Väidetavalt olid V. Malm ja R. Põder eksinud kinnistute väärtuses. 2. juuni
2009. a lepingu kohaselt nõustusid V. Malm, R. Põder ja MRP, et kinnistute tegelik väärtus
on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni võrra kõrgem kui oli ette nähtud 14. märtsil
2008 samade poolte vahel sõlmitud lepingus. 2. juuni 2009. a lepingu kohaselt kohustus
MRP tasuma kinnistute eest võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul.
2. juuni 2009. a leping, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra,
kahjustas MRP varalist olukorda ja tema võlausaldajate huve. Selle lepinguga jätsid
V. Malm ja R. Põder kogu hinnariisiko MRP kanda, kuigi tegelikult oleks pidanud
hinnariisikot kandma pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o V. Malm ja R. Põder.
2. juuni 2009. a lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder teadlikult MRP vara, kuna
MRP võttis lepingu alusel ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike ja
juhatuse liikmete V. Malmi ja R. Põdra ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni.
Selle täitmiseks ei olnud MRP-l piisavalt vara. Täiendavalt tasumisele kuuluva summa
suurus ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite
olemasolule) tõi kaasa olukorra, kus V. Malmil ja R. Põdral tekkisid võlausaldaja õigused
kohe lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega,
eelkõige DnB nõudega. 2. juuni 2009. a lepinguga andsid V. Malm ja R. Põder endale
võlausaldaja positsiooni ja tagasid, et enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks
võimalik teha väljamakseid neile endile. 2. juuni 2009. a lepinguta oleks
MRP-l puudunud alus väljamaksete tegemiseks V. Malmile ja R. Põdrale ning
MRP majandustegevusest laekuvate vahendite arvel oleks olnud võimalik rahuldada teiste
võlausaldajate nõudeid. 2. juuni 2009. a lepingu täitmisega lõid V. Malm ja R. Põder
eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks, sest MRP-l ei olnud enam piisavalt vara
kohustuste täitmiseks teiste võlausaldajate ees.
13. 2. juuni 2009. a lepingu eesmärk oli omastada MRP vara kokku 26 500 000 krooni
(1 661 702 euro 86 sendi) väärtuses. Selleks koostasid ja allkirjastasid V. Malm ja R. Põder
2. juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille alusel võttis MRP endale kohustuse tasuda
V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni tasumata ostuhind (so 26 500 000 krooni).
11(143)
Pärast kokkuleppe nr 3 koostamist näitasid V. Malm ja R. Põder, et nad on OÜ-lt MRP
Market võetud laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni sularahas tagastanud
ning OÜ MRP Market on selle summa 2. juunil 2009 sularahas laenu tagasimaksena
tagastanud MRP-le. V. Malmi ja R. Põdra korraldusel koostati 2. juuni 2009. a kuupäevaga
kassa väljamineku orderid, millest nähtuvalt on V. Malmile ja R. Põdrale kummalegi
makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni, kokku seega 4 617 000 krooni.
Kokkuleppe nr 3 alusel kandsid V. Malm ja R. Põder 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini
2010 MRP pangakontodelt R. Põdra pangakontole 1 888 500 krooni ja V. Malmi
pangakontole 2 038 500 krooni. Sularahas tegid V. Malm ja R. Põder 11. novembrist 2009
kuni 31. märtsini 2010 endile MRP varast väljamakseid summas 99 600 krooni, millest
49 800 krooni maksti R. Põdrale. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe
nr 3 alusel ajavahemikus 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 MRP vara summas
4 026 600 krooni. Nimetatud summa sisaldab V. Malmi, R. Põdra ja T. Saarmanni poolt
DnB-lt välja petetud summat.
14. MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 kokku
8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas
MRP DnB-le enam kui 55 miljoni krooni suuruses laenusummast 954 105 krooni 69 senti
ehk veidi enam kui 1,7%. Seega eelistasid MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder
ennast teisele võlausaldajale. R. Põdra ja V. Malmi selline tegevus oli vastuolus
pankrotiseaduse (PankrS) §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ning kahjustas
võlausaldajate huve PankrS § 109 tähenduses.
15. MRP ja DnB vahel 4. märtsil 2008 ja 13. veebruaril 2009 sõlmitud laenulepingute
nr 18/08K33 ja TAL09K/16 punktid 7.1.5. kohustasid MRP-d kooskõlastama DnB-ga
eelnevalt kirjalikult V. Malmile ja R. Põdrale tehtavad dividendine väljamaksed.
2. juunil 2009 sõlmitud lepingus ette nähtud müügihinna tasumise vaba graafikuga sai
MRP õigustada väljamakseid V. Malmile ja R. Põdrale ilma DnB nõusolekuta ja
proportsionaalselt rohkem kui oma suurvõlausaldajale.
16. Kui V. Malm ja R. Põder poleks 2. juuni 2009. a lepingut sõlminud ega täitnud, oleks
MRP suutnud täita oma kohustusi DnB ees vähemalt kuni 25. jaanuarini 2014, mil
MRP pidi DnB-le tagastama kogu laenulepingute alusel saadud summa. V. Malmi ja
R. Põdra ees põhjendamatu kohustuse võtmise ja täitmise tõttu ei suutnud MRP enam täita
oma kohustusi DnB ees ja viimane ütles laenulepingud 12. mail 2010 üles, kuna märtsist
2010 ei täitnud MRP nõuetekohaselt laenlepingutest tulenevaid kohustusi.
17. V. Malm ja R. Põder raiskasid MRP raha ka sellega, et lasid sellel äriühingul kanda kõik
kinnistute müügihinna suurendamisega seotud tehingukulud. Kõikide lepingute ja avalduse
puhul leppisid pooled kokku, et need tasud maksab MRP. Lepingute sõlmimisega
kaasnenud tasude maksmise kohustuse võtmine MRP-le oli selle äriühingu vara teadev
raiskamine 331 748 krooni 80 sendi (21 202 euro 61 sendi) suuruses summas.
12(143)
18. 31. märtsil 2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga
Leivatehas (juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega
andis MRP OÜ-le Valga Leivavedu üle MRP üürilepingutest (Valgas Vabaduse 39, Turu 3
ja Jaama pst 1a asuvatel kinnistutel) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Samuti
võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle MRP 14. märtsi 2008. a müügilepingust tulenevad
kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustuse tasuda neile igakuiselt 50% Vabaduse
39 ja Turu 3 äriruumide üürilepingute netotulust. 31. märtsi
2010. a lepingu sõlmimisega kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära
kasutades MRP vara, kuna OÜ-le Valga Leivatehas anti üle vara selle eest midagi vastu
saamata. Üürilepingute üleandmise näol on tegemist sisuliselt MRP vara kinkimisega, kuna
MRP loobus üüritulust, aga OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Pärast 31. märtsi
2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema majandustegevus
sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevuseks oli kinnisvara üürile andmine, millest
laekus ka tulu. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas,
mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara
põhjendamatult iseendale.
19. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks.
Seetõttu ütles DnB üles laenulepingud ning kuulutati välja MRP pankrot. Seega muutus
MRP 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimise järel maksejõuetuks.
20. V. Malm ja R. Põder panid kuriteo toime teist isikut ära kasutades. T.R. asus
MRP juhatuse liikme kohustusi täitma V. Malmi ja R. Põdra palvel, kuid tegelikult puudus
tal ülevaade MRP majandustegevusest. Sisuliselt jätkasid MRP juhtimist ning otsuste
tegemist ka pärast juhatuse liikme vahetust R. Põder ja V. Malm. Seega kasutasid V. Malm
ja R. Põder T.R. d ülekaaluka teadmisega.
21. 31. märtsi 2010. a lepingu punktiga 2.1. pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta
üle MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt
saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui
võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid hüpoteegipidaja huve.
MRP-le kuulunud kinnistud olid koormatud ühishüpoteekidega DnB kasuks.
Vabaduse 39 kinnistu oli lisaks koormatud hüpoteegiga Eesti Vabariigi kasuks.
Asjaõigusseaduse (AÕS) § 344 ja 333 alusel on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete
rahuldamiseks ka koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid
V. Malm ja R. Põder 31. märtsi 2010. a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele.
Seetõttu on nende tegevus vastuolus PankrS §-ga 153.
22. Tulenevalt eeltoodud lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja
Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga
Leivavedu, mis mõlemad olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.
13(143)
23. 6. aprillil 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder MRP pangakontolt R. Põdra pangakontole
välja makstud summa võrdsustamiseks kokku 80 000 krooni.
24. 31. märtsi 2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu alusel tehti R. Põdrale ja
V. Malmile järgmised väljamaksed. OÜ Valga Leivatehas pangakontolt kandsid V. Malm
ja R. Põder ajavahemikul 8. aprillist kuni 18. oktoobrini 2010 R. Põdra pangakontole
677 145 krooni ja V. Malmi pangakontole 597 145 krooni. 31. augustist kuni
18. detsembrini 2010 tegid V. Malm ja R. Põder OÜ Valga Leivatehas nimel endale
sularahaväljamakseid kogusummas 27 942 krooni. 3. novembrist kuni 24. detsembrini
2010 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra pangakontole
185 500 krooni ja V. Malmi pangakontole 185 500 krooni. 7. jaanuarist kuni 29. novembrini
2011 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra kontole
66 545 eurot ja V. Malmi pangakontole 66 245 eurot. OÜ Leivavedu kontolt tegid V. Malm
ja R. Põder endale 16. juunist kuni 7. novembrini 2011 sularahamakseid kokku 1894 eurot.
25. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini
2011 MRP vara 246 735 eurot 95 senti.
26. 27. mail 2010 sõlmisid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära kasutades kinnistu müügilepingu,
millega müüsid MRP-le kuuluva Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni eest
OÜ-le Valga Leivatehas. Selle lepinguga kahjustasid ja raiskasid
V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad müüsid kinnistu endaga seotud
OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Samuti kahjustas lepingus
kajastuv müügihinna tasumise kokkulepe selle ebamõistliku tähtaja tõttu MRP vara.
OÜ Valga Leivatehas pidi kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. a märtsiks, s.o 10 aasta
ja 10 kuu pärast. Lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder MRP vara sellega, et jätsid
lepingus täielikult tagamata müügihinna tasumise kohustuse täitmise OÜ Valga Leivatehas
poolt ja tagasiostuõiguse realiseerimise võimaluse. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust
nõuda tasumata ostuhinnalt intressi.
27. V. Malmi ja R. Põdra tegevuse tulemusel algatas Tartu Maakohus 26. juulil 2010 MRP
suhtes pankrotimenetluse ja 15. septembri 2010. a kohtumäärusega kuulutati välja MRP
pankrot.
1.3. R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

28. MRP pankrotimenetluses kohustati Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate
kinnisasjade suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti. Seepeale väitsid V. Malm
ja R. Põder, et neil on 3. oktoobri 2000. a tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel õiguslik
alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad
õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil 2. detsembril 2011 OÜ-ga Valga
Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel nõue OÜ Valga Leivatehas vastu summas
2 169 034 eurot. Tegelikult ei olnud V. Malmil ja R. Põdral 3. oktoobri 2000. a tagatis-
14(143)
lepingu ja selle lisade alusel tekkinud alust võtta üle kinnistute üürilepingutest tulenevaid
õigusi ja kohustusi. Neil ei olnud mingit nõuet OÜ Valga Leivatehas või kellegi teise vastu.
29. 2. detsembri 2011. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder

oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas vastu kogusummaga 2 169 034 eurot nende endi
kontrolli all olevale OÜ-le Consent. See äriühing kohustus 5. detsembri 2011. a kokkuleppe
nr 5 alusel tasuma ülevõetud nõude eest V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul, tehes
makseid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolule. Koos 2. detsembri
2011. a nõude loovutamisega OÜ-le Consent oli OÜ Consent õigustatud OÜ Valga
Leivatehas asemel saama kinnistute üüritulu endale. Loonud sellisel teel näiliselt õigusliku
aluse üüritulu omastamiseks, omastasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe nr 5 ja sellega
seotud lepingute alusel MRP vara järgmiselt.
30. 9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini 2012 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Consent
pangakontodelt endi pangakontodele kokku 18 869 eurot 86 senti. 31. jaanuarist kuni
7. märtsini 2012 tegid V. Malm ja R. Põder endile sularahaväljamakseid summas 1792 eurot
20 senti. Kokku omastasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 9. detsembrist 2011 kuni
2. aprillini 2012 MRP raha 20 662 eurot 6 senti.
1.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol
süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi
31. R. Põder pettis koos V. Malmi ja T. Saarmanniga ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni
7. augustini 2010 DnB-lt välja, omastas ja raiskas MRP raha kokku 9 667 890 krooni.
Sellega pani ta toime KarS §-de 209 ja 384 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. R. Põder kandis
ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni 7. augustini 2010 nende kuritegude toimepanemise
tulemusel saadud rahast enda pangakontole kokku 4 187 145 krooni.
32. 26. märtsil 2009 esitatud 2008. a tuludeklaratsioonis jättis R. Põder deklareerimata
14. märtsil 2008 toimunud kinnistute müügist saadud tulu. Selle tulemusel jäi tasumisele
kuuluvast maksusummast riigile laekumata 3 322 141 krooni (212 323 eurot 51 senti)
tulumaksu.
33. 31. märtsi 2009. a seisuga olid R. Põdra pangakontodel järgmised rahasummad:
1) kontol nr XXX (Swedbank) 1 323 868 krooni. Sellele kontole oli R. Põder
13. augustist 2008 kuni 31. märtsini 2009 kandnud kuritegude toimepanemise tulemusel
saadud vara kokku 902 500 krooni;
2) kontol nr XXX (SEB) 1 047 448 krooni;
3) omavahel seotud kontodel nr XXX , XXX , XXX , XXX (Nordea) kokku 111 524
krooni ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni).
15(143)
34. Seega oli R. Põdra pangakontodel 31. märtsi 2009. a seisuga kokku 3 619 342 krooni
legaalset raha, mille arvelt oleks ta pidanud tasuma tasumisele kuuluva tulumaksu, kuid
jättis selle tegemata. Kriminaalasjas puuduvad andmed R. Põdra muude rahaallikate,
sh legaalse sularaha kohta, millise raha arvelt oleks ta saanud tasuda tulumaksu.
35. 7. augusti 2010. a seisuga oli R. Põdra erinevatel pangakontodel kriminaaltuluna

käsitletavat raha kokku 7 443 615 krooni. Eesmärgiga varjata kuritegelikul teel saadud vara
ebaseaduslikku päritolu ja asukohta, kandis R. Põder oma pangakontodelt raha üle
OÜ Aurol kontodele järgmiselt:
Kuupäev R. Põdra konto Selgitus Põdra kontol, millel näha ka OÜ Aurol Summa
konto kroonides
XXX 744 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe 500 000

10.08.2010 alusel
XXX 745 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe 400 000

11.08.2010 alusel
8.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 130 000
AUROL OÜ 1120272791 KOKKULEPPE

10.08.2010 XXX ALUSEL 995 000
AUROL OÜ 17002847128 KOKKULEPPE

10.08.2010 XXX ALUSEL 2 000 000
Kokku 5 075 000
36. Raha ülekandmise ja valdamise eesmärk oli varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle
ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest
tagajärgedest.
37. Eesmärgiga jätkata kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara päritolu ja asukoha
varjamist, kandis R. Põder koostöös oma elukaaslase T. Tõnissooga ajavahemikus 19. maist
16(143)
kuni 20. juunini 2011 OÜ Aurol pangakontolt OÜ Kooba Tare pangakontole järgmised
summad:
Kuupäev OÜ Aurol konto Selgitus Summa

eurodes
10202000251003 8 3 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe
19.05.2011 alusel 15000
10202000251003 1 2 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe
19.05.2011 alusel 10000
7 4 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe
5.06.2011 10202000251003 alusel 10000
19.05.2011 17002847128 10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel 25000
18.05.2011 1120272791 Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel 15000
5.06.2011 1120272791 Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel 15000
Kokku 170 000
38. T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik OÜ Aurol tegelikust seisust.
Koostöös R. Põdraga jättis ta OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes OÜ Aurol bilansis
teadlikult kajastamata raha vähemalt 3 999 137 krooni ulatuses. T. Tõnissoo oli ka
OÜ Kooba Tare ainuosanik.
39. Raha ülekandmise ja valdamise eesmärgiks oli R. Põdra, OÜ Aurol, T. Tõnissoo ja

OÜ Kooba Tare koostöös varjata ja hoida saladuses vara tõelist olemust, selle
ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest
tagajärgedest.
1.5. T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi

40. T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare ainusosanik ja sisuline juht. Ta vormistas juhatuse
ainuliikmeks oma vennapoja M.T. . Samas juhtis ta ise äriühingu igapäevast
majandustegevust, korraldas ajavahemikul 30. novembrist 2009 kuni 12. detsembrini
2011 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) enda koostatud ja
valeandmeid sisaldavate avalduste ja äriplaanide esitamise eesmärgiga petta PRIA-lt välja
toetusi erinevate Eesti Maaelu Arengukava (MAK) meetmete raames.
41. T. Tõnissoo pani kuriteo toime teist isikut ära kasutades. M.T. asus OÜ Kooba Tare
juhatuse liikme kohustusi täitma T. Tõnissoo palvel, kuid tegelikult puudus tal ülevaade
OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Sisuliselt juhtis OÜ Kooba Tare majandustegevust ja
võttis otsuseid vastu T. Tõnissoo, kes otsustas kasu saamise eesmärgil esitada
PRIA-le valeandmeid sisaldavaid dokumente. M.T. eeldas, et kõik dokumendid, mis ta
allkirjastas, on sisult õiged. Seega valitses T. Tõnissoo M.T. d ülekaaluka teadmisega.
17(143)
42. T. Tõnissoo esitas M.T. kaudu neli valeandmeid sisaldavat toetuse taotlust ja äriplaani,
millega taotles pettusega OÜ-le Kooba Tare toetusi kokku 62 871 eurot 80 senti.
1.5.1. 30. novembri 2009. a toetustaotlus

43. 30. novembril 2009 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel
PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse
avalduse 171 000 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti kasvuhoone
rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute ostmiseks, piirdeaia ostmiseks ja paigaldamiseks ning
projekteerimistöödeks.
44. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare
eelmise aasta majandusaasta tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli
31. oktoobri 2009. a seisuga 40 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud
põllumajandussaaduste müügitulu polnud.
45. Nimetatud dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et
toetuse määramiseks on täidetud Põllumajandusministri 09. novembri 2007. a määruse
nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded. Nende kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja,
kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud
põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete
müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
46. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning
määras 12. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 13-6/639 OÜ-le Kooba Tare toetust
171 000 krooni. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning
sellest, et tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse
rahuldamata.
47. Määruse § 16 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta
jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas
T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 4. mail 2012 kuludeklaratsioonid koos kulutusi
tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 15. märtsil 2012 väljamaksmiseks
toetuse summas 164 700 krooni ja 1. oktoobril 2012 toetuse summas 5163 krooni 19 senti.
Need summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 21. märtsil 2012 ja 5. oktoobril 2012.
1.5.2. 22. detsembri 2010. a toetustaotlus

48. 22. detsembril 2010 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel
PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse
avalduse 142 750 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti puurkaevu,
veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energiaga liitumiseks ja projekteerimistöödeks.
18(143)
49. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare
eelmise aasta majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli
46 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud põllumajandussaaduste
müügitulu polnud.
50. Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse
taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 8. septembri 2010. a
määruse nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda
ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu
omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandus-
toodete müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
määras 3. mai 2011. a käskkirjaga nr 13-6/812 OÜ-le Kooba Tare toetuse 142 750 krooni.
Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et
tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.
52. Määruse § 16 lg 1 kohustab toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas
T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 3. mail 2013 kuludeklaratsioonid koos kulutusi
tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 5. detsembri 2011 väljamaksmiseks
toetuse summas 3019 eurot 30 senti ja 30. augustil 2013 toetuse summas 6023 eurot
67 senti. Nimetatud summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 9. jaanuaril 2012 ja
5. septembril 2013.
1.5.3. 12. septembri 2011. a toetustaotlus

53. 12. septembril 2011 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel
PRIA Valga büroole investeeringutoetuse avalduse 29 760 euro suuruse toetuse saamiseks.
Toetust taotleti kolme puhkemaja ehitamiseks.
54. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

müügitulu oli 38 826 krooni. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise majandusaasta
müügitulu maksimaalselt 9256 krooni. Müügiarvetel näidatud astelpajumarjade müüki
summas 29 570 krooni OÜ-le Valga Leivatehas ei toimunud.
taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a
ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu oli
suurem kui 2400 eurot.
19(143)
määras 12. jaanuaril 2012 käskkirjaga nr 13-6/59 OÜ-le Kooba Tare toetuse 27 616 eurot.
Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et
tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.
57. Määruse § 14 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas
T. Tõnissoo PRIA-le 3. mail 2013 kuludeklaratsiooni koos kulutusi tõendavate
dokumentidega. Nende alusel määras PRIA peadirektor 24. septembril 2013
väljamaksmiseks toetuse summas 14 420 eurot. See summa maksti OÜ-le Kooba Tare välja
30. septembril 2013.
1.5.4. 12. detsembri 2011. a toetustaotlus

58. 12. detsembril esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole
mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse avalduse
15 164 euro suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti keldri ehitamiseks ja mullafreesi
ostmiseks.
59. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

omatoodangu müügitulu oli 2481 eurot 43 senti. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise
majandusaasta müügitulu maksimaalselt 9256 krooni.
taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a
ettevõtja, kelle müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende
töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli taotluse esitamise aastale vahetult
eelnenud majandusaastal suurem kui 2400 eurot.
61. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse. Kuritegu
jäi lõpule viimata, kuna OÜ Kooba Tare taotlus jäeti rahuldamata ainult põhjusel, et toetust
said paremusjärjekorras esimesed 289 kvalifitseerunud taotlejat.
62. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et
tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata määruse
§ 12 lg 3 alusel.
2. Tsiviilhagi
63. Kannatanu DnB (õigusjärglane Luminor Bank AS) esitas tsiviilhagi süüdistatavate R. Põdra
ja V. Malmi ning tsiviilkostja T. Saarmannilt vastu, paludes neilt solidaarselt välja mõista
296 000 eurot.
20(143)
64. Tsiviilhagi kohaselt sõlmiti kannatanu ja MRP vahel 13.02.2009 laenulepingu muutmise
leping, mille alusel andis kannatanu MRP-le täiendavat laenu 296 000 eurot. Laenu eesmärk
oli Valgas asuva leivakombinaadi hoonesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusse
tehtavate investeeringute finantseerimine. Väljamaksete tegemise eelduseks oli MRP poolt
taotluse esitamine koos investeeringute kavaga lisalaenu kasutamise kohta. R. Põder,
V. Malm ja T. Saarmann esitasid 27.02–24.08.2009 kannatanule viimaselt raha
väljapetmiseks tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente (OÜ RST Valga
arved), mis jätsid eksliku mulje laenusumma eesmärgipärasest kasutamisest. Nende
avalduste ja kuludokumentide alusel maksis kannatanu ajavahemikus 27.02–24.08.2009
MRP-le välja kogu täiendava laenusumma 296 000 eurot. Tegelikult ei tehtud mitte ühtegi
tööd, mida MRP juhatuse liikmed kannatanule esitatud investeeringukavades laenu
kasutamise otstarbena avaldasid. Süüdistatavad ja tsiviilkostja korraldasid nii, et kannatanu
poolt välja makstud raha jõuaks MRP kontole teises pangas. Pärast seda kanti raha R. Põdra
ja V. Malmi isiklikele kontodele või OÜ-le MRP Market. Kannatanule laenu ei tagastatud.
65. Kannatanu leiab, et temal on õigus nõuda süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt kahju

hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Süüdistatavate ja
tsiviilkostjate käitumist võib pidada õigusvastaseks ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja
KarS § 209 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel. Kannatanu kahjuna tuleb käsitada
MRP-le välja makstud laenusummat (296 000 eurot), sest selle sissenõudmine MRP-le ei
ole viimase maksejõuetuse tõttu võimalik.
3. Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta

66. Tartu Maakohtu 27. juuli 2017. a määrusega jäeti kannatanu tsiviilhagi R. Põdra vastu
PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.
67. Tartu Maakohtu 28. juuli 2017. a määrusega eraldati V. Malmi süüdistus eraldi menetlusse.
68. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2018. a määrusega eraldati OÜ Kooba Tare süüdistus eraldi
menetlusse.
69. Tartu Maakohtu 7. veebruari 2019. a määrusega lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise
tõttu kriminaalmenetlus R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi.
4. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus

(a) Resolutiivosa
70. Tartu Maakohus tegi 11. märtsil 2019 otsuse, millega:
1) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja
4) järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud;
21(143)
2) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 järgi (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi) ja
teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud;
3) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat;
4) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega
3 aastat;
5) R. Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust, millest

KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha kolm päeva eelvangistust;
6) R. Põdra vangistus kestusega 4 aastat 5 kuud 27 päeva jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel
tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata;
7) R. Põdra suhtes kohaldati KarS § 491 lg 1 alusel viieks aastaks ettevõtluskeeldu;
8) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 210 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat;
9) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati

vangistusega 2 aastat;
10) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 6 kuud vangistust;
11) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 9 kuud vangistust,

millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistus;
12) T. Tõnissoo kandmata vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3
alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata;
13) OÜ Aurol tunnistati süüdi KarS § 394 lg 3 järgi ja teda karistati 50 000 euro suuruse
rahalise karistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase
katseajaga täitmisele pööramata;
14) KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 3 p 3 alusel konfiskeeriti rahapesu vahetu objektina

6315 eurot;
15) mõisteti T. Saarmannilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot, märkides, et
see nõue kuulub rahuldamisele solidaarselt V. Malmiga, kellelt on summa välja
mõistetud Tartu Maakohtu 18. augusti 2017. a otsusega asjas nr 1-17-7212;
16) otsustati asitõendite saatus;
17) tehti menetluskulude hüvitamise otsustus.
22(143)
(b) Põhiosa
4.1. R. Põdra süüdistus kelmuses
71. Maakohus tuvastas, et 13.02.2009 sõlmis MRP, keda esindas juhatuse liige V. Malm,
DnB-ga, keda esindasid M.R. ja P.V. 04.03.2008. a laenulepingu nr 18/08K33 muutmise
lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks. Lepinguga suurendati 04.03.2008 laenulepingu järgset
laenusummat 296 000 euro (4 631 393,60 krooni) võrra. Lisalaenu kättesaadavusperioodiks
oli 9 kuud. Pank kohustus 13.02.2009. a lepingu nr 1 kohaselt laenu välja maksma osade
kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et laenusaaja on seadnud panga kasuks pangale
sobivatel tingimustel hüpoteegi kinnistule Võru 78, Valga ja et laenusaaja on esitanud
pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. Lepingu punkti 2 kohaselt oli
laenu eesmärk pikaajaline investeerimislaen SEB laenu refinantseerimiseks, Valgas asuva
kaubanduskeskuse laenustruktuuri korrastamine ja Valgas asuva leivakombinaadi
hoonetesse, seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute
finantseerimine. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma
osamaksetena perioodil 25.08.2009–25.01.2014. Lepingu tagatiseks jäid 04.03.2008. a
laenulepingus märgitud kolm ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja Valga linnas
asukohaga Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39.
72. MRP juhatuse liige V. Malm esitas 27.02.–24.08.2009 DnB-le kokku seitse avaldust, milles
paluti maksta laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 alusel MRP-le välja kokku
4 334 670 krooni seoses endise Valga Leivatehase objektiga. Ajavahemikus
02.03.–24.08.2009 kandis DnB kokku kaheksa ülekandega MRP pangakontole
3 759 175,44 krooni.
73. 2009. a märtsist kuni augustini esitas OÜ RST Valga MRP-le järgmised arved, millega
kinnitati DnB-le lisalaenu kasutamist kava kohaselt:
1) 02.03.2009 arve nr 31 summas 675 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase
keskküttesüsteemi remonttööd;
2) 01.04.2009 arve nr 47 summas 486 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase
keskküttesüsteemi remont ja hooldus;
3) 04.05.2009 arve nr 65 summas 495 600 krooni, teenus: endise leivatehase

keskküttesüsteemi renoveerimistööd ja Vabaduse 39 keskküttetrassi osaline
väljaehitamine;
4) 04.06.2009 arve nr 81 summas 710 000 krooni, teenus: endise leivatehase

remonttaastustööd: olemasoleva alajaama elektrisüsteemide ja trafode remont ja
häälestus ning vee- ja kanalisatsioonitrassi 250 m külmakahjustuste likvideerimine,
osaline seadmete väljavahetamine, trassi survestamine;
23(143)
5) 31.07.2009 arve nr 108 koos summas 38 820 krooni, teenus: soojussõlme taastamistööd
(lisas ehitusmaterjalide kogused ja hinnad summas 38 820 krooni);
6) 21.08.2009 arve nr 131 koos lisaga summas 255 000 krooni, teenus: endise leivatehase
sanitaartehnilised tööd (lisas tööde nimekiri);
7) 21.08.2009 arve nr 132 summas 33 804 krooni, teenus: endise leivatehase küttesüsteemi
taastamistööd.
74. Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi OÜ RST Valga tegelikult arvetel nimetatud töid ei teinud,
vaid arved esitati MRP-le kokkuleppel R. Põdra ja V. Malmiga selleks, et näidata pangale
tehtud tööde näol lisalaenu saamise eesmärgi täitmist, s.o laenulepingu muutmise lepingu
punktis 2 nimetatud investeeringute tegemist Valga leivatehasesse.
75. Tunnistaja T. Saarmann, kes oli OÜ RST Valga juhatuse liige, andis ütlusi, et
OÜ RST Valga ja MRP olid pikaajalised koostööpartnerid. MRP-l oli plaanis Valga vana
leivatehas korda teha. OÜ RST Valga alustas vaikselt töödega, kuna seal olid torud lõhki
külmunud. Nad tegid suurema kalkulatsiooni tööde maksumuse kohta. Mingil hetkel palus
V. Malm, et OÜ RST Valga teeks arved summades, mis mingid planeeritavad tööd võiks
maksta. Tunnistaja kirjutas arved välja ja soovis ettemaksu. Pärast arvete edastamist laekus
OÜ RST Valga kontole raha. Pärast seda helistas V. Malm, et kas raha laekus. Tunnistaja
kontrollis ja kinnitas, et laekus. Seejärel soovis V. Malm, et raha kantaks tagasi, kuna nad
ei soovinud töid teha.
76. V. Malmi ja T. Saarmanni ütlusi kreeditarvete esitamise kohta kinnitavad dokumentaalsed

tõendid. Kreeditarved on koostatud vahetult pärast arvete koostamist ja kreeditarvetel on
selgelt märgitud arve number, mille kohta kreeditarve koostati. Kreeditarvete sisu,
koostamise aeg ja sagedus kinnitavad, et RST Valga esitas OÜ-le MRP Ärigrupp arved
fiktiivselt. Kreeditarve esitati iga arve järel arvel märgitud summa.
77. MRP pangakontolt, millele laekus pangast laen, laekus ajavahemikus 02.03.–27.08.2009
OÜ RST Valga pangakontole kaheksa maksena kokku 3 229 224 krooni järgmiselt:
1) 02.03.2009 OÜ RST Valga / arve nr 31 675 000 krooni
2) 01.04.2009 OÜ RST Valga / arve nr 47 486 000 krooni
3) 12.05.2009 OÜ RST Valga / arve nr 65 04.05.09.a. 495 600 krooni
4) 04.06.2009 OÜ RST Valga / arve 81 280 000 krooni
6) 25.06.2009 OÜ RST VALGA / arve nr 81 665 000 krooni

24(143)
8) 27.08.2009 OÜ RST Valga / arved nr 131 ja 132 288 804 krooni
78. RST Valga esitas MRP-le 11.03.–17.06.2009 kreeditarved summas 2 236 600 krooni
järgmiselt:
1) OÜ RST Valga 11.03.2009 kreeditarve nr 33 summas 675 000 krooni 02.03.2009 arvele
nr 31 summas 675 000 krooni;
2) OÜ RST Valga 03.04.2009 kreeditarve nr 49 summas 486 000 krooni, 01.04.2009 arvele
3) OÜ RST Valga 11.05.2009 kreeditarve nr 68 summas 495 600 krooni, 04.05.2009 arvele
4) OÜ RST Valga 05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni;
5) OÜ RST Valga 17.06.2009 kreeditarve nr 88 arvele nr 88 summas 300 000 krooni.
79. Kreeditarvete koostamise kuupäev ja arve summa kinnitavad V. Malmi ja T. Saarmanni

ütlusi, et tegelikult esialgsete arvete alusel töid ei tehtud. Arved olid vajalikud pangale
esitamiseks ja lisalaenu kättesaamiseks. Kreeditarved on koostatud samal kuupäeval kui
esitati arve OÜ-le RST Valga ja arvetel on sama summa.
80. V. Malm andis ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt pangast lisalaenu 296 000 eurot
eesmärgiga leivatehase hoones midagi ette võtta. Et raha kätte saada, tuli teha avaldus ja
selle juurde arve või kalkulatsioon. Kõik avaldused pangale esitas tema. Esimese avalduse
saatis tunnistaja R. Põdrale, kes juhatuse teise liikmena oli teadlik nendest avaldusest.
Avalduste alusel liikus raha OÜ RST Valga arvele ja edasi Swedbanki. Swedbankist liikus
raha nii tema kui ka R. Põdra arvele. Raha liikumise teekond on jälgitav. R. Põder jälgis
nende rahade kasutamisi ja liikumisi. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega
pihta. T. Saarmanniga oli kokku lepitud vaid üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase
objektil. Ülejäänud asjad olid fiktiivsed. Avaldus esitati DnB-le, raha tuli ja läks neilt
OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis kreeditarve alusel raha Swedbanki
MRP arvele. Edasi liikus raha MRP Swedbanki kontolt tema ja R. Põdra kontodele.
81. MRP kandis seega 02.03.–27.08.2009 OÜ RST Valga arvete alusel viimase pangakontole
kokku 3 229 224 krooni. OÜ RST Valga kandis 03.03.–27.08.2009 kreeditarvete alusel
MRP Swedbank kontole kokku 3 171 948 krooni. OÜ-le RST Valga üle kantud ja MRP-le
tagasi kantud raha vahe oli tasu selle töö eest, mida leivatehases lõhki külmunud torude
eemaldamise eest maksti. Arvetel kirjeldatud, kuid tegelikult tegemata tööde eest kanti raha
tagasi, kokku 3 171 948,80 krooni.
25(143)
82. Tähelepanuväärne on arvete ja kreeditarvete alusel tehtud kannete kiirus. Näiteks
01.04.2009 laekunud 486 000 krooni kanti MRP Swedbanki kontole 02.04.2009;
12.05.2009 laekunud 495 000 krooni kanti tagasi 13.05.2009; 04.06.2009 laekunud
280 000 krooni kanti tagasi 05.06.2009; 17.06.2009 laekunud 300 000 krooni kanti tagasi
18.06.2009. Raha kiire edasi-tagasi kandmine kinnitab ülekannete fiktiivset iseloomu ja
majandusliku tegevuse puudumist.
83. MRP pangakonto väljavõte kinnitab MRP raha ülekandmist R. Põdrale, V. Malmile ja
OÜ-le MRP Market. Seda tehti kokkulepete 1, 2 ja 3 alusel perioodil 03.03.–22.10.2009.
84. OÜ MRP Market pangakonto väljavõte kinnitab raha laekumist MRP-lt ja OÜ MRP Market
raha ülekandmist R. Põdrale ja V. Malmile perioodil 07.01.–19.05.2009. Samadel päevadel,
mil raha laekus MRP-lt, kanti see võrdsetes osades edasi V. Malmile ja R. Põdrale.
85. MRP Swedbanki konto väljavõte näitab, et 03.03.2009 on OÜ RST Valga kandnud
MRP-le 500 000 krooni, millest on samal päeval kantud 140 000 R. Põdrale ja
360 000 krooni OÜ-le MRP Market. 02.04.2009 OÜ-lt RST Valga laekunud 486 000 on
järgmisel päeval edasi kantud OÜ-le MRP Market. 05.06.2009 OÜ-lt RST Valgalt laekunud
280 000 krooni on samal päeval kantud võrdsetes osades R. Põdrale ja V. Malmile jne.
Seega tõendavad pangakontode väljavõtted, et R. Põder ja V. Malm võtsid pangalt saadud
laenusumma kohe endale. Kuna seda tehti teises pangas asuva arvelduskonto kaudu, ei
saanud DnB raha liikumist jälgida.
86. Kokkuvõtvalt liikus raha järgmiselt:
1) 02.03.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve
alusel tasus MRP enda DnB-s olevalt kontolt 02.03.2009 OÜ-le RST Valga
675 000 krooni. OÜ RST Valga koostas OÜ-le MRP Ärigrupp 11.03.2009. a kuupäeva
kandva kreeditarve nr 33 arvele nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve alusel tegi
OÜ RST Valga tagasimaksed MRP Swedbanki kontole alljärgnevalt: a) 03.03.2009 –
500 000 krooni ja b) 04.03.2009 – 175 000 krooni. Pärast nimetatud kahe tagasimakse
laekumist tegi MRP oma Swedbanki kontolt väljamaksed alljärgnevalt. 03.03.2009
kanti R. Põdrale fiktiivse kokkuleppe 1 alusel 140 000 krooni ja OÜ-le MRP Market
360 000 krooni fiktiivse kokkuleppe 2 alusel. Viimati nimetatud summa kanti võrdsetes
osades V. Malmile ja R. Põdrale (kummalegi 180 000 krooni);
2) 01.04.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 47 summas

486 000 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 01.04.2009 OÜ-le RST
Valga 486 000 krooni. 03.04.2009. a koostas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp
kreeditarve nr 49 arvele nr 47 summas 486 000 krooni. Selle arve alusel tegi OÜ RST
Valga 02.04.2009 tagasimakse MRP Swedbanki kontole summas 486 000 krooni.
03.04.2009 kanti MRP arvelt 492 000 krooni OÜ MRP Market arvele ja sealt samal
26(143)
päeval R. Põdra ja V. Malmi pangakontodele võrdsetes osades, kummalegi
246 000 krooni;
3) 04.05.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 65 summas

495 600 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 12.05.2009 OÜ-le RST
Valga 495 600 krooni. 11.05.2009 koostas RST Valga OÜ kreeditarve nr 68 arvele
nr 65 summas 495 600 krooni, mille alusel teostas RST Valga 13.05.2009. a tagasimakse
MRP Swedbanki kontole summas 495 600 krooni. Pärast RST Valga OÜ tagasimaksete
(kreeditarvete nr 49 ja 68 alusel 02.04.2009 ja 13.05.2009) laekumist Swedbanki kontole
tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed fiktiivse kokkuleppe 2 alusel OÜ-le MRP
Market alljärgnevalt: 03.04.2009. a summas 492 000 krooni ja 13.05.2009. a summas
496 000 krooni. 13.05.2009. a kanti MRP arvelt 496 000 krooni samal päeval R. Põdra
ja V. Malmi arvele võrdsetes osades, kummalegi 248 000 krooni;
4) 04.06.2009. a esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 81 summas 710 000 krooni. Selle
arve alusel tasus MRP oma DnB kontolt 04.06.2009 OÜ-le RST Valga 280 000 krooni,
17.06.2009 300 000 krooni ja 25.06.2009 665 000 krooni. OÜ RST Valga koostas
05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni ja 17.06.2009
kreeditarve nr 88 arvele nr 81 summas 300 000 krooni. Nende alusel tegi OÜ RST Valga
kaks tagasimakset MRP Swedbanki kontole: 05.06.2009. a 280 000 krooni ja
18.06.2009. a 300 000 krooni. Lisaks tegi OÜ RST Valga tagasimakseid
MRP Swedbanki kontole 25.06.2009 summas 365 000 krooni, 29.06.2009 summas
100 000 krooni ja 30.06.2009 summas 181 544,80 krooni. Ülekannete selgituseks on
märgitud: ekslikult kantud summa tagastus. Pärast OÜ RST Valga tehtud tagasimaksete
laekumist tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed R. Põdrale ja V. Malmile
järgmiselt: 05.06.2009 kummalegi 140 000 krooni; 18.06.2009 kummalegi
150 000 krooni; 25.06.2009 kummalegi 182 500 krooni; 29.06.2009 kummalegi
50 000 krooni ja 30.06.2009 kummalegi 91 000 krooni;
5) 31.07.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 108 summas 38 820 krooni. Selle alusel
tasus MRP 14.08.2009 38 820 krooni;
6) 21.08.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 131 summas 255 000 krooni ja arve
nr 132 summas 33 804 krooni. Nende alusel tasus MRP 27.08.2009 288 804 krooni ja
02.09.2009 33 804 krooni. 27.08.2009 tegi OÜ RST Valga MRP Swedbanki kontole
tagasimakse summas 288 804 krooni, viidates kreeditarvele nr 134. 27.08.2009 maksis
MRP Swedbanki kontolt 127 500 krooni R. Põdrale ja 127 500 krooni V. Malmile.
87. Kelmus viidi lõpule väljapetetud raha kandmisega V. Malmi ja R. Põdra isiklikele
kontodele. Seega said V. Malm ja R. Põder pettuse teel varalist kasu kokku
3 171 948 krooni (202 724,48 eurot). Samas summas tekitasid nad DnB-le varalist kahju.
KarS § 121 p 2 kohaselt on tegemist suure ulatusega KarS § 209 lg 2 mõttes.
27(143)
88. Pettus seisnes DnB-le ebaõigete andmete (arvete ja kuludokumentide) esitamises
eesmärgiga saada pangalt lisalaenu, ilma kavatsuseta kasutada saadud raha vastavalt
pangale esitatud andmetele. DnB-lt saadud lisalaenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt
investeeringukava täitmiseks, nagu nägi ette 13.02.2009 laenulepingu muutmise lepingu
punkt 2, vaid süüdistataval oli algusest peale kavatsus laenuraha isiklikule pangakontole
kanda. Juhul, kui DnB teadnuks, et MRP ei kavatse lubatud investeeringuid teha ning
juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder võtavad selle raha endale, ei oleks DnB laenu välja
maksnud. Seda kinnitavad tunnistajate M.R. ja I.V. i ütlused.
89. OÜ RST Valga juhatuse liikme T. Saarmanni tegevus arvete esitamisel ning laekunud raha
kohesel tagasikandmisel MRP Swedbanki kontole ei ole majanduslikult selgitatav. Seetõttu
on ilmne, et tegemist oli pettus-skeemiga, mille olemust kinnitas tunnistaja V. Malm. Skeem
seisnes selles, et DnB-le esitatud arvetel näidatavad töid endise Valga leivatehase hoonetes
tegelikult ei tehtud. Esitatud arved tühistati OÜ RST Valga poolt kreeditarvete
koostamisega. Saadud summa kanti DnB eksitamiseks kreeditarve alusel tagasi
MRP pangakontole teises krediidiasutuses.
90. Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu maksiski DnB laenu välja ning OÜ RST Valga kandis
kas samal või järgmistel päevadel raha tagasi MRP Swedbanki kontole, millelt MRP kandis
raha edasi R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele.
91. M.R. t, kes töötas 2009. a detsembrist MRP kliendihaldurina DnB-s ja oli DnB esindaja
lepingu sõlmimisel, andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 laenulepingu muutmisega anti
MRP-le täiendavat laenu investeeringute tegemiseks nii leivatehase kinnistu kui ka
turuhoonete jaoks. Pank käsitles investeeringute kavana V. Malmi poolt iga kord enne
väljamakseid esitatud avaldusi selle kohta, milliseid investeeringuid tehakse.
DnB nõudmisel toodi ka ehitusarved. V. Malm rääkis juurde, kuidas Valga leivatehase torud
on lõhkenud. MRP neile ehitusfirma kreeditarveid ei esitanud. Ta ei olnud teadlik, et see
raha, mille DnB andis investeeringuteks, kanti MRP teises pangas olnud arvele.
Kreeditarvetest sai ta teada kaks aastat hiljem pankrotimenetluses. Kui OÜ RST Valga oleks
raha tagasi kandnud MRP kontole DnB pangas, siis oleks DnB seda tähele pannud ja
laenumakseid ei oleks edasi tehtud.
92. Tunnistaja I.V. andis kohtus ütlusi, et ta töötas DnB-s laenuhaldurina ja aastast 2009
järelevalveosakonna juhatajana, tegeledes ka MRP laenudega. MRP esitas pangale OÜ RST
Valga ehitusarveid ja arvete alusel maksti raha välja. Hiljem selgus, et investeeringuid Võru
78 kinnistul ei tehtud ja pangalt saadud raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud. Pangale
kreeditarveid ei esitatud.
93. Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab
täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu
sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste
kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).
28(143)
94. R. Põder ja V. Malm esinesid DnB ees maksevõimeliste ja maksevalmiduses isikutena. Seda
asjaolu kinnitavad ka laenutaotluse dokumendid. R. Põdral MRP osaniku ja juhatuse
liikmena ei olnud aga DnB-lt laenu väljamakseid taotledes ja laenu saades tegelikult
kavatsust kasutada laenuraha eesmärgipäraselt. 13.02.2009. a lepingu järgi MRP-le saadut
ta tagastada ei kavatsenudki. MRP juhatuse liikmed soovisid vabaneda SEB Pangalt võetud
eraisiku laenudest. MRP osanikena olid nad loonud toimiva kaubanduskeskuse ja esitlesid
MRP-d DnB-le maksejõulise äriühinguna, mille osanikud on valmis laenu tagastama.
95. V. Malmi, E.K. a ja T. Saarmanni ütlused lükkavad ümber süüdistatava R. Põdra ütlused
selle kohta, et laenulepinguga tegeles ainult V. Malm, kes sõlmis lepingu, esitas pangale
arved ja avaldused. V. Malmi ütluste järgi oli neil Turu tänaval asuva hoone kabinetis
kollektiivne kokkulepe, mille poolteks olid tunnistaja, T. Saarmann ja R. Põder. Selle
kokkuleppe kohaselt pidi OÜ RST Valga esitama fiktiivseid arved. See tähendab, et algul
pidi esitatama arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB maksab
laenusumma välja arvete alusel.
96. E.K. , kes oli 2010. aastani MRP raamatupidaja, andis ütlusi, et ta tegi MRP kontodelt
ülekandeid V. Malmile ja R. Põdrale kokkuleppe alusel. Korraldusi selleks andsid mõlemad
omanikud, s.o V. Malm ja R. Põder. Seejuures kandsid R. Põder ja V. Malm alates
03.03.2009 kuni sama aasta sügiseni raha MRP kontolt edasi enda isiklikele kontodele
võlaõiguslike lepingute (kokkulepete) alusel ka otse (kokkulepped 1 ja 3). E.K. a ütluste
järgi oli R. Põder koos V. Malmiga. Ülekannetega said mõlemad raha võrdselt. Tunnistajale
anti korraldus, et peab võrdselt maksma. Üldiselt ütles V. Malm, et on vaja kanda raha. Siis
helistas tunnistaja R. Põdrale ja teatas, et kannab nii palju. Pangakonto väljavõte kinnitab,
et pangast laekunud summa kanti mõlemale osanikule samal päeval edasi võrdsetes osades.
97. Tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid R. Põdrale raha ülekandmise kohta

kinnitavad, et R. Põder oli teadlik teise juhatuse liikme sõlmitud lepingust ja selle järgi
saadu kasutamisest. R. Põder kontrollis pangast saadu võrdset jagamist kahe osaniku vahel.
98. Kuna pangast saadu kohe osanike vahel võrdselt ära jaotati, puudus osanikel valmidus laenu
tagasi maksta. V. Malmil ja R. Põdral polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta.
Seda kinnitab MRP osanike ja T. Saarmanni vahel sõlmitud kokkulepe näidata pangale
fiktiivsete arvete abil laenu sihtotstarbekohast kasutamist, OÜ RST Valga kreeditarved ja
pangalt saadu kohene jagamine osanike vahel.
99. M.R. t, kes oli DnB esindaja lepingu muutmise lepingu sõlmimisel, andis tunnistajana
ütlusi, et MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder pidasid mõlemad läbirääkimisi
MRP-le laenu saamiseks endise Valga leivatehase kinnistu ostmiseks. Kohtumisel rääkisid
V. Malm ja R. Põder, et soovitakse PPA ja tuletõrje koondada ühte hoonesse ja sinna
pakkumisele minna. Olemasolev rahavoog kattis ära mõlema laenu teenindamise. Turu
rahavoog oli nii tugev. Laenulepingu muudatuse järgi oli laenu väljamaksmise eelduseks
29(143)
investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. V. Malm esitas iga kord enne
väljamakseid andmed, milliseid investeeringuid tehakse.
100. DnB-l oli MRP-ga varasem lepinguline suhe. Varasema lepingu täitmisel käitus
laenusaaja korrektselt. Ka oli teada nende majandustegevus. Uue lepingu sõlmimise eel
pidasid panga esindajaga läbirääkimisi mõlemad osanikud. 13.02.2009. a lepingu
sõlmimisel sai DnB järeldada lepingu täitmise tahet. Pangal ei olnud teavet V. Malmi,
R. Põdra ja T. Saarmanni kokkuleppest fiktiivsete arvete koostamiseks ja laenuraha teises
pangas asuva arvelduskonto kaudu R. Põdrale ja V. Malmile ülekandmiseks. 13.02.2009. a
lepingu sõlmimise ajaks olid R. Põder ja V. Malm oma varasemat käitumist muutnud ja
viisid sellega panga eksimusse. Eksimusse viidud pank tegi ülekandeid MRP-le iga
V. Malmi avalduse alusel. Avalduste ning selle juurde lisatud kalkulatsioonide ja arvete
esitamisega pangale hoiti viimast jätkuvalt eksimuses, jättes viimasele mulje tööde
teostamisest, kuni kogu laenuraha oli äriühingule üle kantud.
101. Juhul, kui DnB oleks olnud teadlik, et MRP ei kavatse laenu väljamaksmise aluseks
olevates dokumentides näidatud investeeringuid teha, ei oleks DnB MRP-e laenu välja
maksnud. Seda kinnitasid tunnistajad M.R. ja I.V. , kes töötasid pangas kõnealuse laenu
väljamaksmise ajal. M.R. ütlustest nähtuvalt investeeringuid leivatehase taastamiseks
konkreetsemalt ei kontrollitud, kuna usaldati laenulepingu teist poolt.
DnB-l ei olnud mingit alust kahtlustada, et OÜ RST Valga ja MRP poolt pangale esitatud
arvete puhul on tegemist kahe äriühingu kokkumänguga ja et tegelikult töid ei tehta.
102. Eeltooduga täitis R. Põder KarS § 209 lg 2 p-des 3 ja 4 ette nähtud kuriteo objektiivse
koosseisu. Ta tegutses grupis koos teise osaniku ja juhatuse liikmega ja tegu oli toime
pandud suures ulatuses.
103. R. Põdral oli tahtlus DnB eksimusse viia. Sõlmides V. Malmi ja T. Saarmanniga
kokkuleppe fiktiivsete arvete saamiseks ja nende pangale esitamiseks, teadis R. Põder, et
tegelikult pangalt taotletava täiendava laenusumma arvelt endises leivatehases
investeeringuid ei tehta. Ta teadis, et teostab kelmuse kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja
möönis seda. Panga eksimusse viimiseks oli otsene tahtlus. Pangast saadust poole endale
võtmine kinnitab, et varalise kasu saamiseks oli R. Põdral kavatsetus. Laenulepingu
muutmise lepingu sõlmimisele eelnenud kokkulepped kinnitavad varalise kasu saamise
eesmärki. E.K. a ütluste järgi jälgis R. Põder, et ülekanded tema ja V. Malmi kontodele
tehakse võrdselt. R. Põdral oli kontroll toimuva üle. Ta ei teinud midagi selleks, et
laenulepingu muutmise lepingu sõlmimise järgset tegevust muuta ja asuda lepingut
tegelikult täitma.
4.2. R. Põdra süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises

104. V. Malm ja R. Põder olid MRP juhatuse liikmed 27.03.1996.–29.03.2010. Alates
29.03.2010 on juhatuse liige T.R. .
30(143)
105. Tartu Maakohtu 15.09.2010. a määrusega kuulutati välja MRP pankrot.
106. Süüdistuse kohaselt põhjustasid MRP maksejõuetuse järgmised tehingud:
1) 08.08.2008. a kokkulepe anda MRP poolt määramatus ulatuses laenu OÜ-le MRP
Market eesmärgiga laenusumma 4 536 000 krooni edasi anda V. Malmile ja R. Põdrale;
2) 02.06.2009. a leping, millega suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest V. Malmile

ja R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra;
3) 31.03.2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise leping, millega MRP andis

OÜ-le Valga Leivavedu üle nii üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja
kohustused kui ka 14.03.2008 kinnistute müügilepingust tulenevad kohustused
V. Malmi ja R. Põdra ees;
4) 27.05.2010. a müügileping, millega MRP kinnistu Valgas aadressil Vabaduse 39 müüdi

OÜ-le Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000, mis oli oluliselt alla turuhinna.
107. Maakohus märkis, et nende tehingute tegemise üle vaidlust ei ole. Vaidlus on selles, kas
tehingud olid MRP jaoks majanduslikult põhjendatud või kahjustati nendega tahtlikult
võlausaldajate huve ja põhjustati MRP maksejõuetus.
108. Kohus tuvastas, et 04.03.2008 sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33.

Laenulepingu alusel andis võlausaldaja MRP-le laenu summas 2 606 000 eurot
(40 775 039,60 krooni). Tegemist oli pikaajalise investeerimislaenuga SEB Pangast võetud
laenu refinantseerimiseks ja Valgas asuva kaubanduskeskuse laenustruktuuri
korrastamiseks. Tagatiseks olid lepingu punktis 4 märgitud kolm ühishüpoteegi eset: Valga
linnas Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvad kinnistud. Käendajateks olid V. Malm
ja R. Põder.
109. 14.03.2008 sõlmisid MRP, DnB ja V. Malm ning R. Põder laenulepingust nr 18/08K33
tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks notariaalse kinnistute hüpoteegiga
koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega V. Malm ja R. Põder võõrandasid
MRP-le Valga linnas Turu 3, Jaama pst la ja Vabaduse 39 asuvad kinnisasjad. Need
kinnisasjad müüdi hinnaga 32 400 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kohustuste
täitmiseks seadis MRP eelnimetatud kolmele kinnistule DnB kasuks ühishüpoteegi summas
60 000 000 krooni.
110. 18.12.2008.a kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga võõrandas MRP DnB kasuks

hüpoteegiga koormatud kolm kinnistut 32 400 000 krooniga tagasi V. Malmile ja
R. Põdrale, kes kohustusid ostuhinna tasuma 25 aasta jooksul.
111. 13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr TAL09K/16, mille alusel andis
DnB MRP-le 639 387 eurot (10 004 232,63 krooni) laenu. Laenu eesmärk oli pikaajaline
31(143)
investeerimislaen Valgas asuva leivatehase ostmiseks. 20.02.2009 toimunud enam-
pakkumisel omandas MRP 10 000 000 krooni eest Valgas Võru 78 (Valga leivatehas) asuva
kinnistu laenulepingu TAL09K/16 alusel saadud laenu arvelt, tehes seda laenulepingus
kokkulepitud eesmärgi päraselt.
112. 13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1,

mille kohaselt suurendati laenulepingu nr 18/08K33 järgset laenusummat 296 000 euro
(4 631 393,60 krooni) võrra, sätestades laenulepingu nr 18/08K33 järgseks laenu
kogusummaks 2 902 000 eurot (4 406 433,20 krooni). Lisalaenu andmise eesmärk oli lisaks
esialgses lepingus märgitud eesmärgile Valgas asuva leivakombinaadi hoonetesse,
seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute
finantseerimine. Lepingu punkti 7 kohaselt tühistati 04.03.2008. a laenulepingus ette nähtud
V. Malmi ja R. Põdra käendused.
113. 02.06.2009 esitasid V. Malm ja R. Põder avalduse 18.12.2008. a tehingu tühistamiseks,

kuna nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga
32 400 000 miljonit krooni.
114. Samal päeval, s.o 02.06.2009 sõlmis MRP V. Malmi ja R. Põdraga lepingu 14.03.2008.a
müügilepingu muutmiseks. Lepinguga suurendati MRP poolt kinnistute eest V. Malmile ja
R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra, s.o 58 900 000 kroonini (sellest
Vabaduse 39 kinnistu ostuhind 52 596 200 krooni, Turu 3 kinnistu ostuhind
6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a kinnistu ostuhind 61 000 krooni).
115. 12.05.2010 esitas DnB MRP-le teatise lepingute ülesütlemise ja leppetrahvi nõudmise
kohta, kuna MRP ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi.
116. 27.05.2010 sõlmis MRP (esindaja T.R. ) ja OÜ-ga Valga Leivatehas (esindaja
V. Malm) lepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni
eest OÜ-le Valga Leivatehas.
117. 29.06.2010 esitas DnB MRP vastu pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt oli DnB nõue
MRP vastu 29.06.2010.a seisuga kokku summas 56 545 121,95 krooni. Tartu Maakohtu
26.07.2010.a määrusega algatati MRP pankrotimenetlus. Tartu Maakohtu 15.09.2010.a
määrusega kuulutati välja MRP pankrot.
118. Tartu Maakohtu 11.06.2012. a osaotsusega ja Tartu Ringkonnakohus 05.07.2013. a otsusega

tuvastati MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel 31.03.2010 kohustuste ja üürilepingute
ülevõtmise lepingu tühisus. Samuti tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP ja
OÜ Valga Leivatehas vahel 27.05.2010 sõlmitud võlaõigusliku kinnistu müügileping, millega
OÜ Valga Leivatehas omandas Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu.
32(143)
119. Tartu Maakohtu 16.05.2013. a otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014. a otsusega
tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel
02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise leping.
4.2.1. Laenu andmine OÜ-le MRP Market

120. OÜ MRP Market kanti äriregistrisse 07.08.2008, asutajaks ja osanikuks oli MRP.
Osaühingutel oli sama asukoht aadressil Valga, Vabaduse 39. Juhatuse liikmeteks olid
07.08.2008–08.05.2009 V. Malm ja R. Põder, kes olid ka MRP osanikud. 08.05.2009–
13.07.2011 oli OÜ MRP Market juhatuse liige T.R. , kes oli alates 29.03.2010 MRP juhatuse
liige.
121. V. Malm MRP juhatuse liikmena ja T.R. OÜ MRP Market juhatuse liikmena koostasid
08.08.2008 kokkuleppe 2, mille alusel andis MRP OÜ-le MRP Market intressivaba laenu
määramatu summa ulatuses määramata tähtajaks, kusjuures kokkuleppe punktis 2 on märgitud,
et OÜ-l MRP Market on laenu kasutamise otstarve määratlemata.
122. OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008.a otsusega andis

OÜ MRP Market V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 13.08.2008–19.05.2009
osamaksetena laenu summas 4 536 000 krooni koos ümmardatud intressidega 81 000 krooni,
s.o kokku 4 617 000 krooni.
123. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud T.R. ütluste kohaselt
tegid V. Malm ja R. Põder talle ettepaneku hakata OÜ MRP Market juhatuse liikmeks hakata.
Nad selgitasid, et seda on vaja selleks, et MRP saaks anda laenu oma tütarettevõtjale OÜ-le
MRP Market. Tehingu osapooled ei saa olla samad isikud. T.R. teada andis
OÜ MRP Market raha edasi V. Malmile ja R. Põdrale. Vajalikud dokumendid valmistasid ette
V. Malm ja R. Põder. Tunnistaja teada mingit muud majandustegevust peale selle laenu
andmise OÜ-s MRP Market ei toimunud. T.R. ütlusi kinnitavad ka V. Malmi ütlused, et
kavatsusega anda tütarettevõtjale laenu, mida tegelikult ise kasutama hakati, soovisid MRP
osanikud tütarettevõtja juhatuse liikmeks teist inimest, kes täitis omanike tahet. Seda
kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008. a
otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu anda pärineb tema juhatuse liikmeks saamise päevast ja
ajast enne seda, kui ta sõlmis MRP juhatuse liikme V. Malmiga kokkuleppe laenu saamiseks.
OÜ MRP Market äriregistrisse kandmiseks esitati avaldus samal päeval. Eeltoodud asjaolud
kinnitavad T.R. ütlusi selle kohta, et OÜ MRP Market loodi ainult omanikele laenu andmiseks
ja osaühingul puudus majandustegevus.
124. OÜ MRP Market 2009. a majandusaasta aruandest nähtuvalt saadi 2009. aastal omanikelt
laenu 4 536 000 krooni ning tagastatud on 4 536 000 krooni. Seisuga 31.12.2009. a on
omaniku laen nullis.
125. OÜ MRP Market pangakontole kanti 13.08.2008–18.05.2009 1 577 000 krooni selgitusega
„kokkuleppe alusel“ (340 000 krooni), „kokkuleppe 2 alusel“ (1 222 000 krooni) või „laen“
33(143)
(15 000 krooni). OÜ MRP Market kandis MRP-lt saadud raha üle R. Põdrale ja V. Malmile.
Raha ülekandmise aluseks oligi OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008.a otsus R.
Põdrale ja V. Malmile laenu andmise kohta summas 4 536 000 krooni. OÜ MRP Market
väljastas R. Põdrale ja V. Malmile 13.08.2008–19.05.2009 koos intressidega osamaksetega
laenu kokku 4 617 000 krooni.
126. R. Põder ja V. Malm kandsid enda kontrolli all olevast MRP-st raha laenuna OÜ-le MRP
Market, mis oli faktiliselt samuti R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. OÜ MRP Market
pangakonto kaudu kanti raha juba R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele. T.R. d ära
kasutades tegid R. Põder ja V. Malm varjatult tehinguid ja rahaülekandeid MRP, OÜ MRP
Market ja nende endi isiklike pangakontode vahel.
127. Raamatupidaja E.K. a kinnitusel tasus OÜ MRP Market kannete kohaselt 02.06.2009 MRP
kassasse 4 617 000 krooni, kuid see raha füüsiliselt ei laekunud ning samal päeval olid
väljaminekud ka R. Põdrale ja V. Malmile. Tunnistaja ei teadnud, millise laenuga oli tegemist
ja millal see laen anti. T.R. ga tunnistaja tööalaselt ei suhelnud ja tunnistaja ei seosta T.R. ge
OÜ-ga MRP Market.
128. MRP poolt laenu andmisega OÜ-le MRP Market ja viimase kaudu raha üleandmisega
V. Malmile ja R. Põdrale kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult
ebaotstarbekalt. Seda seetõttu, et neil polnud MRP juhatuse liikmetena kavatsust ülekantud
raha enda isiklikust varast tagasi maksta. Seda tõendavad nii asjaolu, et V. Malmi ja R. Põdra
isiklikele kontodele kantud laenusummasid tegelikkuses ei tagastatud, kokkuleppe nr 2 olemus
(intressivaba määramatus summas laen määratlemata tähtajaga) ning V. Malmi ütlused selle
kohta, et summasid liigutati näiliselt võla tasaarvestamiseks ja raha tegelikult ei liikunud.
V. Malmi ütluste kohaselt oli 08.08.2008. a kokkulepe nr 2, mille koostas R. Põder, MRP ja
OÜ MRP Market vaheline laenu võtmine. Tegelikult raha ei liikunud, vaid liikusid kassa
sissetuleku ja väljamineku orderid. See läks tasaarvestuseks kohustusega, millega MRP
kohustus neile tasuma 26,5 miljonit krooni. MRP raamatupidaja E.K. kinnitas, et
4 617 000 krooni sularaha, mille OÜ MRP Market oleks justkui tasunud 02.06.2009 MRP
kassasse, füüsiliselt ei laekunud.
129. Tõendid kinnitavad, et ajavahemikus 13.08.2008–19.05.2009 kandsid R. Põder ja V. Malm

MRP-st OÜ MRP Market kaudu endale 4 536 000 krooni. Ajavahemikus 03.03.–19.05.2009
üle kantud summad sisaldasid nende ja T. Saarmanni poolt DnB-lt välja petetud summasid.
130. Kuna OÜ-l MRP Market puudus igasugune majandustegevus, siis kasutasid V. Malm ja
R. Põder MRP vara majanduslikult ebaotstarbekal viisil, suunates OÜ-le MRP Market antud
laenu iseendale, soovimata ülekantud summasid tagastada. Laenu andes raiskasid nad teadvalt
MRP vara 4 536 000 krooni (278 399,14 euro) suuruses summas ja seda ajal, kui neil oli
kohustus DnB ees. Nad rikkusid ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid.
34(143)
4.2.2. Kinnistute müügihinna suurendamine
131. MRP pangakonto väljavõte kinnitab, et MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale Valgas
Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 asuvate kinnistute eest 14.03.2008. a lepingus
kokkulepitud hinna, s.o 32 400 000 krooni.
132. Pärast seda, kui MRP oli lepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees täitnud
ning kinnistute eest tasunud, sõlmisid MRP, V. Malm ja R. Põder 18.12.2008 kinnistu
müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega MRP müüs 14.03.2008. a lepingu esemeks olnud
kinnistud 32 400 000 krooniga V. Malmile ja R. Põdrale tagasi, kes kohustusid ostuhinna
tasuma 25 aasta jooksul.
133. 02.06.2009 tegid V. Malm ja R. Põder 18.12.2008. a tehingu tühistamise avalduse põhjusel,
et nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga
32,4 miljonit krooni. Ostjad V. Malm ja R. Põder avaldasid, et kuna nemad ei olnud kursis, et
14.03.2008. a notariaalselt tõestatud tehingut saab muuta, tegidki nad 18.12.2008. a eksliku
tehingu. Osalejad avaldasid, et 18.12.2008 sõlmitud kinnistute müügileping on tühine, kuna
tegemist on näiliku lepinguga või eksimuse mõjul tehtud tehinguga tsiviilseadustiku üldosa
seaduse (TsÜS) § 89 või § 92 tähenduses. V. Malm, R. Põder ja MRP leppisid kokku, et tehingu
tühistamise tulemusena vabanevad ostjad (V. Malm ja R. Põder) oma kohustusest müüja
(MRP) ees ning selles, et kinnistu omanikuna kantakse registrisse MRP.
134. 02.06.2009. a lepingu 1767/2009 kohaselt nõustusid R. Põder ja V. Malm ühelt poolt ning
MRP teiselt poolt, et kinnistute tegelik väärtus on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni
võrra kõrgem kui 14.03.2008 samade osapoolte vahel sõlmitud lepingus. Lepingu järgi
muutusid kinnistute väärtused järgmiselt: Vabaduse 39 uus väärtus oli 52 596 200 krooni,
Turu 3 uus väärtus oli 6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a uus väärtus oli 61 000 krooni. Pooled
kinnitasid, et ostuhinnast 32,4 miljonit krooni on MRP tasunud. Ülejäänud ostuhinna osa
(26,5 miljonit krooni) kohustus MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul
vastavalt poolte vahel sõlmitavale maksegraafikule. Lepingu punkti 1.1.4. kohaselt oli
14.03.2008.a lepingu muutmine tingitud 15.05.2009 Simus Kinnisvara OÜ poolt lepingu
esemetele antud eksperthinnangust nr 4031, mille kohaselt on kinnistute tegelik väärtus
58 900 000 krooni.
135. 02.06.2009. a sõlmisid V. Malm ja R. Põder MRP-ga kokkuleppe nr 3, mille kohaselt pidi
MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale veel tasumata ostuhinna hiljemalt 20 aasta jooksul
vastavalt vaba raha olemasolule. Maakohus leidis, et kokkulepe nr 3 ongi 02.06.2009 lepingu
1767/2009 punktis 2.2 nimetatud maksegraafik. Kokkulepe nr 3 võimaldas V. Malmil ja
R. Põdral hakata kohe MRP-st raha välja võtma.
136. 02.06.2009 lepingu muutmise lepinguga ja kokkuleppega nr 3 tekitati MRP-le 26,5 miljoni
krooni suurune kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees. 02.06.2009. a leping võimaldas näidata, et
omanikel on nõue MRP vastu ja seda täidetakse.
35(143)
137. Samal päeval, kui koostati kokkulepe nr 3, koostasid V. Malm ja R. Põder dokumendid selle
kohta, et näidata OÜ-lt MRP Market võetud laenu (koos intressidega) summas
4 617 000 krooni sularahas tagastamist ning OÜ MRP Market poolt omakorda 02.06.2009
laenu tagastamist MRP-le (esimene tehing). Dokumentidest nähtuvalt on V. Malmile ja
R. Põdrale kummalegi makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni. Ka
MRP kassaraamatu kohaselt maksti pärast kokkuleppe nr 3 koostamist 02.06.2009 R. Põdrale
ja V. Malmile MRP kassast sularahas 2 308 500 krooni, s.o kokku 4 617 000 krooni
(selgitusega „kokkulepe nr 3 alusel“). Samuti nähtub kassaraamatust, et OÜ MRP Market on
MRP-le tagastanud 02.06.2009 laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni.
Dokumentidega näitasid R. Põder ja V. Malm raamatupidamises, et nad on OÜ-lt MRP Market
võetud laenu koos intressidega (kogusummas 4 617 000 krooni) sularahas tagastanud ja
MRP on nende ees täitnud kokkulepet 3 4 617 000 krooni ulatuses. Tegelikult laenu
tagasimakset ei toimunud. Seda kinnitavad suulised tõendid. Kassaraamatus märgitud kassa
väljamineku orderite nr 45 ja 46 fiktiivsust kinnitasid tunnistajad V. Malm ja E.K. .
V. Malmi ütluste kohaselt on laen, mille tema ja R. Põder said OÜ-lt MRP Market, tagastatud
otse MRP-le. V. Malm kinnitas, et raha tegelikult ei liikunud, vaid tehti kassa sissetuleku ja
väljamineku orderid, sest kinnistu hinna tõstmisega oli MRP-l tema ja R. Põdra ees
26,5 miljoni krooni suurune kohustus. Ka E.K. a kinnitusel OÜ MRP Market
02.06.2009 MRP kassasse 4 617 000 krooni ei maksnud. Seega tasaarvestati esimese tehingu
laenuraha raamatupidamisdokumentides fiktiivselt, et näidata laenu tagastamist
OÜ MRP Market poolt. Omanikud viisid MRP-st välja 4 617 000 krooni ja jätkasid
kokkuleppe nr 3 täitmist. 02.06.2009.a leping võimaldas näidata, et omanikel on nõue
MRP vastu ja seda täideti.
138. Kokkuleppe nr 3 alusel kanti MRP pangakontodelt 03.06.2009–31.03.2010 raha ka R. Põdra

ja V. Malmi isiklikele pangakontodele, samuti tegid süüdistatavad endale äriühingu varast
makseid sularahas. Kokku laekus sel perioodil kokkuleppe nr 3 alusel MRP vara V. Malmile
ja R. Põdrale 4 026 600 krooni. See summa sisaldab 2009. a DnB-lt välja petetud raha.
139. V. Malm ja R. Põder jätsid 18.12.2008. a ja 02.06.2009. a tehingutega kaasnenud notaritasu

maksmise kohustuse MRP-le. Kuna nii 18.12.2008. a kui ka 02.06.2009. a lepingu ja avalduse
eesmärgiks oli sellise lepingu sõlmimine, mille alusel oli R. Põdral ja V. Malmil võimalik
kasutada MRP raha alusetult enda huvides, siis nende lepingute sõlmimise kulude maksmise
kohustuse võtmine MRP-le on MRP varade teadev raiskamine 331 748,80 krooni
(21 202,61 euro) suuruses summas.
140. MRP pidi tasuma DnB-le laenu tagasimaksete ja intressidena igakuiselt mitusada tuhat
krooni. MRP käive 2009. a esimesel poolaastal oli keskmiselt 670 177 krooni kuus. Pärast
02.06.2009 a lepingu sõlmimist oli MRP-l käibevara ca 265 000 krooni, lühiajalisi kohustusi
samas aga enam kui 23 miljonit krooni, millest ca 20 miljonit krooni moodustasid 02.06.2009.
a lepinguga võetud kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees. Seega pidid MRP juhatuse liikmed
aru saama, et osaühingul puudub vara 02.06.2009 lepinguga võetud kohustuste täitmiseks ning
puudus ka alus arvata, et täiendav 20 miljoni krooni suurune kohustus on võimalik täita
36(143)
edaspidi majandustegevuse käigus teenitava kasumi arvel. MRP suutis 2010. aasta alguseni
igakuiseid laenu- ja intressikohustusi DnB ees veel täita, kuid alates 2010. aasta märtsist ei
olnud äriühing selleks enam võimeline.
141. DnB kui MRP võlausaldaja ei olnud teadlik, et MRP ja R. Põdra ning V. Malmi poolt
18.12.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust. Samuti ei teadnud DnB
02.06.2009.a lepingust, mis puudutas kolme kinnistu hinda ja millega MRP-l tekkis
26,5 miljoni krooni suurune rahaline kohustus. MRP jättis täitmata laenulepingust tuleneva
võlausaldaja teavitamise kohustuse. Muuhulgas olid 13.02.2009. a laenulepingus TAL09K/16
kokku lepitud tingimused, mille kohaselt kohustus võlgnik allutama kõik olemasolevad ja
tulevikus võetavad osanike laenud võlausaldaja laenudele. Samuti oli võlgnikul kohustus mitte
eelistada kohustuste täitmisel võlausaldajale teisi võlausaldajaid, välja arvatud juhul, kui see
on seadusega ette nähtud. Võlgnik pidi koheselt informeerida võlausaldajat laenulepingu
tagamiseks koormatud vara võõrandamisest. DnB teadmatust V. Malmi ja R. Põdra poolt
18.12.2008 ja 02.06.2009 kinnistutega tehtud tehingutest on kinnitanud ka panga esindajad.
DnB ei andnud nõusolekut 18.12.2008.a ja 02.06.2009.a lepingute sõlmimiseks ega ole ka neid
tagantjärele heaks kiitnud. V. Malm ja R. Põder varjasid DnB eest teadlikult 18.12.2008.a ja
02.06.2009. a tehinguid, jättes sellega täitmata 04.03.2008. a ja 13.02.2009. a laenulepingust
tuleneva võlausaldaja teavitamise kohustuse. DnB teadmata hakati tegema endile MRP arvel
põhjendamatuid väljamakseid, mis olid oluliselt suuremad kui pangale hüvitatavad
laenumaksed.
142. R. Põdra ja V. Malmi kirjavahetusest DnB-ga ilmneb soov kahjustada DnB ja teiste
võlausaldajate huve ja tagada iseenda positsioon peamiste võlausaldajatena. V. Malmi ja
R. Põdra 20.04.2010.a ja 25.05.2010.a vastustes DnB-le on kokkuvõtvalt märgitud, et MRP ei
pea mõistlikuks laenulepingus toodud kokkulepete täitmist ega kavatse asuda täitma
laenulepingus toodud kokkuleppeid. V. Malm ja R. Põder tunnistasid, et MRP suurimateks
võlausaldajateks on panga kõrval V. Malm ja R. Põder. MRP äritegevusega kaasnevad
vahendid ei võimalda rahuldada võlgniku kohustusi kõikide kreeditoride ees. Veel märgiti
vastuses, et kinnistute võõrandamistehingutega seoses tekkinud võlakohustus V. Malmi ja
R. Põdra ees ei ole laenukohustus, vaid tegemist on müügilepingu alusel tekkinud ostuhinna
tasumise kohustusega, mis on võrdväärne DnB ja MRP vahelisest laenulepingust tuleneva
kohustusega DnB ees ning MRP käsitleb neid kohustusi võrdväärsetena.
143. 02.06.2009. a lepinguga R. Põdra ja V. Malmi ees võetud rahalise kohustuse täitmine oli
MRP majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemolulisem kui laenu- ja intressimaksete
tasumine DnB-le või maksukohustuste täitmine. Seetõttu kahjustati V. Malmi ja R. Põdra ees
tekkinud nn kohustuse täitmisega MRP teiste võlausaldajate huve. R. Põder ja V. Malm pidasid
enda kunstlikult tekitatud nõude rahuldamist MRP poolt sama oluliseks või isegi olulisemaks
kui MRP laenukohustust DnB ees, ehkki pangaga sõlmitud laenulepingutes oli üheselt
sätestatud, et osanike poolt MRP-le antavad laenud on allutatud panga nõuetele. Seetõttu
võinuks MRP täita kohustusi R. Põdra ja V. Malmi ees alles pärast DnB nõuete täielikku
rahuldamist.
37(143)
144. Hoolimata asjaolust, et pangale saadetud vastustes loetleti põhjuseid, miks MRP ei saa
laenulepingut enam kohaselt täita ja millest on tekkinud osaühingu makseraskused, tegi MRP
ettepaneku suurendada veelgi oma kohustusi täiendava laenu võrra. Nimelt tehti 25.05.2010. a
kirjas DnB-le ettepanek anda veel 17 000 000 krooni laenu, et tasuda kinnistute
võõrandamistehingutest tekkinud võlgnevuse V. Malmi ja R. Põdra ees. R. Põdra ja V. Malmi
pahatahtlikkust panga suhtes näitab asjaolu, et lisavahendeid 02.06.2009 lepinguga MRP-le
kunstlikult tekitatud kohustuse täitmiseks taotleti peamiselt võlausaldajalt, kellelt saadud
laenude abil suudeti varasemalt kõik neli kinnistut üldse omandada. MRP täitis 02.06.2009. a
lepingust tulenevaid kohustusi V. Malmi ja R. Põdra ees osaliselt ka nende vahendite arvelt,
mis oli DnB-lt saadud 13.02.2009. a laenulepingu muutmise lepinguga Valga leivatehase
investeeringute finantseerimiseks. Seega sisuliselt täidetigi 02.06.2009. a tehingust tulenevat
kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees DnB-lt välja petetud raha arvel.
145. MRP omandas kõik tema majandustegevuseks vajalikud kinnistud DnB-lt saadud laenude
arvel ning kõik kinnistud olid koormatud hüpoteekidega panga kasuks. Seega oli kinnistute
omandamiseks võetud laenudest tulenevate kohustuste täitmine igapäevase majandustegevuse
jätkamise seisukohalt hädavajalik. 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja täitmisega muutis
MRP selle aga võimatuks. MRP majandustegevus toimus R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all.
Seega pidid R. Põder ja V. Malm ilmselgelt olema teadlikud ka sellest, et 02.06.2009.a lepingu
sõlmimine ja täitmine viib MRP suurtesse makseraskustesse, mille tõttu ei ole
majandustegevuse jätkamiseks vajalike kulude kandmine ning kohustuste täitmine
võlausaldajate ees enam võimalik. Kui 02.06.2009.a tehingut 14.03.2008.a müügilepingus
märgitud kinnistute hinna muutmiseks ei oleks sõlmitud, oleks MRP-l puudunud alus
V. Malmile ja R. Põdrale väljamaksete tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate
vahendite arvel oleks suudetud rahuldada teiste võlausaldajate, eelkõige DnB nõudeid
vähemalt kuni 25.01.2014, mil MRP pidi pangale tagastama kogu laenulepingute alusel saadud
laenusumma. Sel juhul võimaldanuks turul toimuv kaubandustegevus laenulepingutest
tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist.
146. 02.06.2009. a lepinguga täiendavalt tasumisele kuuluva summa suurus (26,5 miljonit krooni)
ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite olemasolule) tõi
kaasa olukorra, kus R. Põdral ja V. Malmil tekkisid võlausaldajate õigused kohe lepingu
sõlmimisel ja nende nõue hakkas kohe konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega, eelkõige
DnB nõudega. Seega sai 02.06.2009. a lepingu eesmärk olla üksnes võlausaldajate huvide
kahjustamine selleks, et enne võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks võimalik teha MRP
varast väljamakseid MRP osanikele.
147. MRP alustaski viivitamatult 02.06.2009. a lepinguga V. Malmi ja R. Põdra ees võetud
kohustuse täitmist. MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 03.06.2009–31.03.2010
kokku 8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas MRP
pangale enam kui 55 miljoni krooni suurusest laenusummast 954 105,69 krooni ehk veidi enam
kui 1,7%. Seda kinnitavad MRP, V. Malmi ja R. Põdra pangakontode väljavõtted ja MRP
2009. ja 2010. a majandusaasta aruanded.
38(143)
148. Asjaolu, et 02.06.2009. a lepingu pooled soovisid täita MRP-le tekitatud kohustuse R. Põdra
ja V. Malmi ees võimalikult kiiresti, kinnitab kaudselt ka MRP 2009. a majandusaasta aruanne,
kus on MRP kohustust V. Malmi ja R. Põdra ees kajastatud lühiajalise (s.o vähem kui aasta
jooksul täitmisele kuuluva) kohustusena. MRP 2009. a majandusaasta aruanne kajastab
ilmekalt ka 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja selle täitmise tagajärgi. MRP-l oli
31.12.2009.a seisuga käibevara kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga summas
21 145 029 krooni. MRP võlgnevus DnB ees oli aga 52 675 573 krooni.
149. 02.06.2009 sõlmitud lepingu kohase kinnistute müügihinna suurendamise ja tasumise vaba
graafikuga sai MRP õigustada enda varast väljamakseid äriühingu osanikele V. Malmile ja
R. Põdrale ilma panga nõusolekuta ja proportsionaalselt rohkem, kui maksti oma
suurvõlausaldajale, kellele tasumine toimus kindla maksegraafiku alusel. Seda seisukohta
kinnitab ka pankrotihaldur Andres Hermet, kelle ütluste järgi oli 02.06.2009.a tehingu
tegemise eesmärk tekitada kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees, et hakata seda kohustust
MRP majandustegevusest laekunud üürirahast tasuma, seades ennast paremasse seisu
võrreldes teise võlausaldajaga.
150. Maakohus leidis, et kuivõrd MRP osanikel ei olnud võimalik DnB nõusolekuta endale
dividende maksta, oli 02.06.2009.a tehingu eesmärk anda V. Malmile ja R. Põdrale kui MRP
osanikele võlausaldaja positsioon, et enne panga ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist
oleks võimalik teha väljamakseid isiklikele pangakontodele.
151. 02.06.2009. a lepinguga jätsid R. Põder ja V. Malm kogu hinnariisiko MRP kanda.
Tegelikult kannab hinnariisikot pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o R. Põder ja
V. Malm. Seega kahjustasid R. Põder ja V. Malm 02.06.2009. a lepinguga teadlikult
MRP vara, kuivõrd MRP võttis ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike
ja juhatuse liikmete R. Põdra ja V. Malmi ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni.
Seejuures ei olnud MRP-l sellise kohustuse täitmiseks piisavalt vara. 02.06.2009 lepingu
sõlmimise ja täitmisega lõid R. Põder ja V. Malm eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks.
152. Tartu Maakohus tunnistas 16.05.2013. a otsusega asjas nr 2-11-17796 MRP, V. Malmi ja
R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise lepingu tagasivõitmise korras
kehtetuks. Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja
kohtuotsus jõustus 05.11.2014. Kohtuotsuse kohaselt kahjustati 02.06.2009.a lepinguga
MRP võlausaldajate huve teadlikult, kuna MRP-le võeti täiendavalt 26,5 miljoni krooni
suurune kohustus, kuid osaühingu vara tehingu tulemusena ei suurenenud. Maakohus leidis ka,
et tähtsust ei oma kinnistute turuväärtus 02.06.2009.a seisuga, sest MRP ostis kinnistud juba
14.03.2008.a lepinguga. Isegi kui kinnistute väärtus pärast seda suurenes, ei olnud
MRP-l mingit põhjust anda sellest tekkinud kasu üle R. Põdrale ja V. Malmile. Selle
seisukohaga nõustus maakohus ka käesolevat kriminaalasja lahendades. 02.06.2009.a
tehinguga ei suurenenud MRP vara väärtus. Küll aga suurendati osaühingu kohustusi osanikest
juhatuse liikmete ees. Sellise kohustuste suurendamisega kahjustasid juhatuse liikmed
osaühingu varalist seisundit, rikkudes nii ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid.
39(143)
4.2.3. 31. märtsi 2010. a leping kohustuste ja üürilepingute ülevõtmiseks
153. OÜ Valga Leivatehas kanti äriregistrisse 23.01.2009. Selle osaühingu asutajateks ja
osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011.
Juhatuse liikmed olid perioodil 23.01.2009–16.12.2011 V. Malm ja R. Põder.
154. OÜ Valga Leivavedu kanti äriregistrisse 24.04.2010. Selle osaühingu asutajateks ja

osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011.
Juhatuse liikmed olid perioodil 02.12.2011–19.07.2013 V. Malm ja R. Põder.
155. OÜ Consent kanti äriregistrisse 02.12.2011, asutajaks ja osanikuks oli T.R. . Juhatuse
liikmeks oli 02.12.2011–28.03.2013 T.R. ja 28.03.2013–05.03.2015 V.L. .
156. 31.03.2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas
(juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega andis MRP
OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP üürilepingutest (Valga kinnistutel Vabaduse 39, Turu 3 ja
Jaama pst 1a) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ
Valga Leivatehas üle MRP 14.03.2008.a müügilepingust tulenevad kohustused
V. Malmi ja R. Põdra ees kokku 17 846 400 krooni ulatuses, kohustudes neile tasuma igal kuul
50% Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide üürilepingute netotulust.
157. 2010. a aprillis saadeti üürnikele teade, et vastavalt MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel
sõlmitud üürilepingute ülevõtmise lepingule on alates 01.04.2010. äriruumide uueks
üürileandjaks OÜ Valga Leivatehas. Üüri ja kommunaalteenuste eest tasumine pidi teate
kohaselt toimuma OÜ Valga Leivatehas pangakontole.
158. 01.11.2010.a kokkulepetega kehtestati uus redaktsioon erinevatel aegadel sõlmitud äriruumi
üürilepingutest. Kokkulepete üks pool oli üürileandja OÜ Leivavedu (esindaja V. Malm).
Kokkulepetega kinnitasid üürileandja ja üürnikud, et poolte vahel on kehtiv esialgselt
MRP-ga sõlmitud Valgas Vabaduse pst 39 asuva äriruumi üürileping, millest tulenevad
õigused ja kohustused on 31.03.2010 üle võtnud OÜ Valga Leivatehas ning 30.04.2010
omakorda OÜ Leivavedu, kusjuures 01.05–31.10.2010 oli üürilepingu operaatoriks OÜ Valga
Leivatehas. 01.05.2010. a operaatorlepingu poolteks olid üürileandjana OÜ Leivavedu
(esindaja R. Põder) ja operaatorina OÜ Valga Leivatehas (esindaja V. Malm).
159. 20.03.2012.a kirjas teatas OÜ Valga Leivatehas üürnikele, et Valgas Vabaduse 39 äriruumi
üürilepingu järgne üür tuleb tasuda OÜ Consent pangakontole. Kirjas teatati, et üüri tasumine
Tartu Maakohtu märgitud Rahandusministeeriumi kontole ei ole üürnikele kohustuslik.
Üürnike suhtes on kehtiv üürilepingust tuleneva kohustuse täitmise viis üüri tasumine ainult
OÜ Consent arvelduskontole. Üüri tasumisega Rahandusministeeriumi kontole on üürnikel
tekkinud võlgnevus OÜ Valga Leivatehase ees, mis võib üürniku jaoks kaasa tuua üürilepingus
sätestatud tagajärje.
40(143)
160. 31.03.2010.a lepingu kohaselt pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta üle
MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt
saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui
võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid oma tegevusega hüpoteegipidaja
huve. MRP-le kuulunud kinnistud olid koormatud ühishüpoteekidega DnB kasuks ja Valgas,
Vabaduse 39 asuv kinnistu oli lisaks veel koormatud hüpoteegiga riigi kasuks.
AÕS §-de 344 ja 333 kohaselt on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete rahuldamiseks ka
koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid V. Malm ja R. Põder
31.03.2010.a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele. Seetõttu on nende tegevus
vastuolus PankrS §-s 153 sätestatuga, millega on kehtestatud nõuete rahuldamisjärgud
pankrotivarast väljamaksete tegemisel. 31.03.2010.a lepingu sõlmimisega andis MRP oma
vara üle OÜ-le Valga Leivatehas, saamata selle eest midagi vastu. Üürilepingute üleandmise
näol on tegemist sisuliselt MPR vara kinkimisega, kuna MRP loobus üüritulust (varast), aga
OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Andes OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle
üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid, põhjustati MRP müügitulu
märkimisväärne vähenemine, loobudes põhjendamatult MRP-le laekuvast rendituludest alates
01.04.2009.
161. Tulenevalt 31.03.2010. a lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja
Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu.
Need mõlemad äriühingud olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.
162. 31.03.2010. a lepingu alusel tehti väljamakseid R. Põdrale ja V. Malmile. OÜ Valga

Leivatehas kontolt kanti ajavahemikul 08.04.2010–18.10.2010 R. Põdra kontole
677 145 krooni ja V. Malmi kontole 597 145 krooni. Kõigi väljamaksete põhjenduseks on
kokkulepe nr 4. OÜ Valga Leivatehas tegi V. Malmile ja R. Põdrale 31.08–18.12.2010 ka
sularahamakseid 27 942 krooni ulatuses. OÜ Leivavedu kontolt kanti ajavahemikul
03.11.–24.12.2010 R. Põdra kontole 185 500 krooni ja V. Malmi kontole 185 500 krooni.
Kõigi väljamaksete põhjenduseks on kokkulepe nr 4. 07.01–29.11.2011 kandsid R. Põder ja
V. Malm OÜ Leivavedu kontolt R. Põdra kontole üle kokku 66 545 eurot ja V. Malmi kontole
kokku 66 245 eurot. Samuti tegid V. Malm ja R. Põder 2011. aastal OÜ Leivavedu
pangakontolt endile sularahamakseid kogusummas 1894 eurot. Kokku raiskasid V. Malm ja
R. Põder kokkuleppe nr 4 alusel ajavahemikus 08.04.2010–01.12.2011 MRP raha 2010. aastal
1 753 232 krooni (112 051,95 eurot) ja 2011. aastal 134 684 eurot.
163. Pärast 31.03.2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema
majandustegevus sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kinnisvara
üürile andmine. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas,
mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara põhjendamatult
iseendale. Pärast 31.03.2010 lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks.
Seega muutus MRP 31.03.2010.a lepingu sõlmimise järel sisuliselt maksejõuetuks.
41(143)
164. R. Põder ja V. Malm avaldasid võlausaldajale 20.04.2010 saadetud kirjas, et MRP on andnud
OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle nii äriruumide üürilepingud kui ka õiguse sõlmida
üürilepinguid vabadele äripindadele. DnB ei andnud nõusolekut nimetatud kokkulepete
sõlmimiseks ega ole ka nimetatud kokkuleppeid tagantjärele heaks kiitnud. MRP, andes
OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid
vastavalt lepingutes kokkulepitud tingimustele, loobus põhjendamatult renditulust. Tegu on
ilmselgelt osaühingu varalise seisundi kahjustamisega, millega põhjustati MRP maksejõuetus.
165. R. Põdra ja V. Malmi 20.04.2010.a kiri kinnitab, et DnB pööras korduvalt MRP juhatuse
liikmete tähelepanu äriühingu majandustegevuse kahjustamisele, esitades nõudmisi
kahjustavate tehingute tagasipööramiseks ja endise olukorra taastamiseks. MRP nimetatud
pöördumistele ei reageerinud. MRP juhatuse liikmed tegutsesid 31.03.2010.a lepingut
sõlmides otsese tahtlusega. Nad said aru, et tasuta üürilepingutega seonduva üleandmine toob
kaasa võlgniku majandustegevuse olulise kahjustumise ja kohustuste täitmise võimatuse.
Juhatuse liikmed nägid ette võlausaldajale kahju tekkimise, kui nad viisid MRP-st välja
üüritulu. Tahtlust hoida osaühing majandustegevusest saadava sissetulekuta ja maksejõuetuna
kinnitab ka hagi tagamise määruse täitmata jätmine.
166. 31.10.2009.a lepingut sõlmides ja pankrotivalduse esitamise järel aktiivselt kokkuleppe

täitmiseks tegutsedes rikkus R. Põder koos teise faktilise juhatuse liikmega ÄS § 187 lg 1 ja
MRP põhikirja p 4.2 nõudeid.
4.2.4. Vabaduse 39 kinnisasja võõrandamine

167. 27.05.2010 sõlmisid MRP (juhatus liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas (juhatuse liige V.
Malm) kinnistu müügilepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu OÜ-le
Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000 krooni.
168. Selle lepinguga kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad
müüsid kinnistu endaga seotud OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt odavamalt.
Samuti kahjustas MRP-d ebamõistlikult lepingutingimus, mille kohaselt pidi OÜ Valga
Leivatehas kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks, s.o 10 aasta ja 10 kuu
möödudes.
169. Tartu Maakohtu 11.06.2012 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-3352 ja Tartu Ringkonnakohtu

05.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-11796 on 27.05.2010. a leping tunnistatud
PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel kehtetuks.
170. Kinnistu müüdi turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Turuhinna oluliselt kõrgemat
väärtust tõendavad kinnistute 14.03.2008. a müügileping, mille kohaselt oli Vabaduse 39 hind
28 188 000 krooni; Simus Kinnisvara OÜ 15.05.2009. a eksperthinnang, mille kohaselt oli
Vabaduse 39 turuhind 58 900 000 krooni; MRP 2009. a ja 2010. a I kvartali bilanss, kus on
kinnisvarainvesteeringute (Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a) koguväärtuseks märgitud
79 000 000 krooni, kusjuures Vabaduse 39 on nendest kolmest kõrgeima väärtusega kinnistu.
42(143)
171. Müügihinna tasumise tingimused olid ebamõistlikud. Esiteks oli ebamõistlik tasumise
tähtaeg 10 aastat ja 10 kuud ja see, et müügihinna tasumise kohustus oli täielikult tagamata.
MRP loobus 27.05.2010.a lepingu alusel omandist Vabaduse 39 kinnistule, ilma et viimane
oleks enam kui 10 aasta jooksul pidanud maksma mingit tasu.
172. 27.05.2010.a lepingu sõlmimise hetkeks oli MRP muutunud maksejõuetuks. Suutmata
võlausaldajate nõudeid rahuldada ja teades, et lähiajal tekib tal kohustus tasuda DnB-le kogu
laenulepingutest tulenev võlgnevus, müüs MRP Vabaduse 39 kinnistu, mis moodustas peamise
osa MRP varast, turuhinnast kümnekordselt madalama hinnaga ja seda tingimusega, et
ostuhind tasutakse alles 2021. aasta märtsis. Neil asjaoludel oli 27.05.2010. a müügilepingul
poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kinke iseloom. Ka pankrotihaldur A. Hermet andis ütlusi,
et sellistel tingimustel tehtud tehing oli täiesti tavatu ja tema aastatepikkuses praktikas
erakordne.
173. Müügilepingul puudus MRP jaoks majanduslik mõte. Lepingus jäeti täielikult tagamata
müügihinna tasumise kohustuse täitmine. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust nõuda
tasumata ostuhinnalt intressi. Müük toimus üksnes V. Malmi ja R. Põdra huvides. Nad tõid
tehinguga endale kuuluvast äriühingust vara üle.
174. Kaitsja väitel pankrotistus MRP DnB töötajate pettusliku tegevuse tagajärjel, kuna
MRP-le müüdi 10 miljoni krooniga Võru 78 kinnistu, mille näol oli sisuliselt tegemist
väärtusetu objektiga. Ka R. Põder väitis, et pank pettis neid kinnistu väärtuse suuremana
näitamisega, esitades enne müüki hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtus 18 miljonit
krooni. Maakohus sellise väitega ei nõustunud. Tunnistaja I.V. i ütluste kohaselt küsis ta V.
Malmilt kui kohalikult ärimehelt, kas talle on teada, kellele pakub huvi Valga vana leivatehase
objekt. I.V. avaldas millist hinda soovib pank kinnistu eest saada. Mõne aja pärast teatas V.
Malm, et MRP on huvitatud kinnistu ostmisest. Pangas tutvustati V. Malmile ja R. Põdrale
Võru 78 umbes aasta aega vana hindamisakti. Sellest oli näha, et tegemist ei olnud värske
hindamisaktiga. Pank ei näinud vajadust uue hindamisakti järele, kuivõrd Vabaduse 39
kinnistult saadavad üüritulud tagasid ka täiendava laenu teenindamiseks vajalikud vahendid.
Ka ei teinud pank täiendavaid jõupingutusi, et MRP kinnistu ostaks. See oli MRP otsus. Võru
78 kinnistu müüdi avalikul enampakkumisel. V. Malmil ja R. Põdral oli võimalus tehingust
keelduda. Kui MRP esindajad nägid, et hindamisakt ei olnud “värske”, oli neil endal võimalik
tellida hindamisakt, et veenduda tehingu kasulikkuses. Jättes selle tegemata, on R. Põder ise
rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust ja kannab tehingust tulenevat riisikot. MRP
juhatuse liikmed esitasid tehingu eel pangale äriidee, mis seisnes hoone ehitamises, millesse
saavad tööruumid politsei, piirivalve jt jõustruktuurid. DnB ei vastutanud käivitumata äriidee
eest.
175. R. Põdra ütluste kohaselt olid kõik kokkulepped, mille alusel MRP talle endale ja V. Malmile
väljamakseid tegi, tema koostatud. Kokkulepetes oli sõnaselgelt kirjas, et väljamakseid võib
teostada vaid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolul, mis pidi kaitsma teisi
võlausaldajaid. V. Malm ei pidanud aga kokkuleppest kinni ja tegi väljamakseid ka siis, kui
43(143)
teistele võlausaldajate ees olid kohustused täitmata. Maakohus märkis, et olenemata nende
kokkulepete sõnastusest, ei ole neil V. Malmi ja R. Põdra käitumisele hinnangu andmisel
tähtsust, kuna juba põhilepingud, mille alusel kokkulepped sõlmiti, kahjustasid äriühingu huve.
Lisaks ei kaitsnud need kokkulepped kuidagi võlausaldajaid, kuivõrd andsid võimaluse kogu
vaba raha kanda äriühingust välja.
176. Süüdistuse kohaselt põhjustati MRP maksejõuetus perioodil 13.08.2008–07.11.2011.

MRP oli DnB-ga sõlmitud laenulepingust tulenevalt KarS § 384 lg 1 mõttes võlgnik alates
04.03.2008.
177. Süüdistuses kirjeldatud neljast maksejõuetust põhjustanud tehingust kaks esimest tehti ajal,
kui R. Põder ja V. Malm olid MRP juhatuse liikmed. Seega oli R. Põder kahe tehingu ajal
vaieldamatult KarS § 384 kuriteokoosseisu subjekt.
178. Äriregistri andmetel ei kuulunud R. Põder ega V. Malm kolmanda ja neljanda tehingu
tegemise ajal enam osaühingu juhtorganisse. Sel ajal oli MRP juhatuse liige T.R. .
T.R. eeluurimisel antud ütluste järgi tegid V. Malm ja R. Põder talle 2010. aasta märtsis
ettepaneku hakata MRP juhatuse liikmeks. Temal endal ei olnud mingeid plaane. Plaanid olid
endistel omanikel. T.R. ütlusi kinnitavad V. Malmi ütlused, mille kohaselt sai T.R. st MRP
juhatuse liige, kuna nad R. Põdraga ei tahtnud ise olla MRP juhatuse liikmed. Tunnistaja
selgitas, et seadusega ei ole parimas kooskõlas, et kohustuste ja õiguste ülemineku
dokumentidele oleksid mõlema poole esindajatena alla kirjutanud ühed ja samad inimesed.
Seetõttu T.R. saigi sinna ja täitis omanike tahet. V. Malmi elukohast leiti läbiotsimisel tühjad
valged paberid, millel olid T.R. allkirjad. A. Hermeti kohtus antud ütluste kohaselt ei osanud
T.R. pankrotihalduritele selgitada MRP tegevusega seonduvat ega anda sisulist infot
majandusliku seisu kohta. Eelkirjeldatud tõendid kinnitavad, et T.R. roll MRP tegevuses oli
vaid allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. T.R. allkirjadega
valged paberilehed said alles sisu pärast allkirjastamist, mistõttu ei olnud allkirja andja sisust
teadlik. T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline. Omanikud täitsid T.R. kaudu oma tahet.
R. Põder ja V. Malm kasutasid T.R. d MRP juhatuse liikmena ülekaaluka teadmisega. Sisuliselt
tegid
OÜ-s MRP Ärigrupp otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast
juhatuse liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetuse põhjustanud tehingud on
tehtud R. Põdra ja V. Malmi poolt. Faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid V. Malm ja R. Põder
juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil,
samuti rikuti MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust.
179. DnB ja MRP esindajate kirjavahetusest nähtub, et pärast 12.05.2010, kui DnB ütles lepingud
üles, jätkati läbirääkimisi lepingute täitmise jätkamiseks. R. Põdra, V. Malmi ja MRP esindaja
kirjadest DnB-le nähtub, et panga ettepanekutele leida mõistlikke lahendusi laenulepingu
täitmise jätkamiseks, viidati algavale majanduslikule surutisele, mille tulemusena on
MRP-l tekkinud probleemid kaubanduspindade väljaüürimisel. Lühikese aja möödudes pärast
14.03.2008.a kinnistute müügilepingut ja MRP poolt pangast laenu kättesaamist viisid juhatuse
44(143)
liikmed ja osanikud laenusumma osaühingust OÜ MRP Market kaudu välja ja võtsid endale.
Kuna nad n-ö laenuks võetut ei tagastanud, sõlmisid nad 02.06.2009 lepingu, millega
suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra.
Tekkinud kohustuse arvelt näidati laenu tagastamist ja jätkati raha endale võtmist.
08.08.2008.a ja 02.06.2009.a tehingutega kahjustasid R. Põder ja V. Malm MRP varalist
seisundit. Nad teadsid, et osaühingust raha väljaviimisega muutub hiljuti laenu võtnud
osaühing maksejõuetuks ja nad vähemalt möönsid seda. Vahetult enne 31.03.2010.a
kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu sõlmimist astusid R. Põder ja V. Malm
MRP juhatusest tagasi. Tegelikult täitsid juhatuse liikme kohustusi edasi juhatuse endised
liikmed, kes valitsesid registrisse kantud juhatuse liiget ülekaaluka teadmisega. 31.03.2010.a
lepingut sõlmides R. Põder ja V. Malm tahtsid maksejõuetuse põhjustamist ja tegutsesid
äriühingust üüritulu ära viies teadlikult ja tahtlikult osaühingu maksejõuetuse põhjustamiseks.
Ka 27.05.2010.a müügilepingu sõlmisid R. Põder ja V. Malm tahtega süvendada osaühingu
maksejõuetust. R. Põder ja V. Malm põhjustasid MRP maksejõuetuse tahtlikult ja omakasu
eesmärgil, saades aru, et ebamõistlikud kinnistute võõrandamistehingud ning üürilepingute
tasuta üleandmine OÜ-le Valga Leivatehas toovad kaasa MRP majandustegevuse olulise
kahjustumise ja rahaliste kohustuste täitmise võimatuse võlausaldajate ees ning põhjustavad
MRP püsiva maksevõime vähenemise.
180. Alates 01.01.2015 vastab R. Põdra KarS § 384 järgi kvalifitseeritav tegevus kahele
kuriteokoosseisule – KarS § 384 lg-le 1 ja KarS § 3841 lg-le 1.
4.3. R. Põdra süüdistus omastamises

181. Tartu Maakohus kuulutas 15.09.2010 välja MRP pankroti. Tartu Maakohtu 31.01.2011.a
määrusega keelati hagi tagamise korras Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 äriruumide
üürnikel üüri tasumine OÜ-le Valga Leivatehas. Üürnikke kohustati tasuma üüri kohtu
tagatiskontole. Vabaduse 39 ja Turu 3 üürnike teatel ei olnud neil aga võimalik määrust täita,
kuivõrd nende suhtes ei olnud üürileandja enam OÜ Valga Leivatehas, vaid OÜ Leivavedu.
Tartu Maakohtu 31.10.2011.a määrusega keelati Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1 üürnikel
üüri tasumine OÜ-le Leivavedu.
182. Süüdistuse kohaselt väitsid V. Malm ja R. Põder, et neil on 03.10.2000.a tagatislepingu ja

selle lisade 1 ning 2 alusel õiguslik alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute
üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil OÜ-ga Valga
Leivatehas 02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppe alusel 01.12.2011.a seisuga nõue OÜ Valga
Leivatehas vastu nõue summas 2 169 034 eurot. 02.12.2011.a kokkuleppega leppisid
OÜ Valga Leivatehas ja V. Malm ning R. Põder kokku, et OÜ Valga Leivatehas loeb
kinnistutel tegutsevate üürnike poolt üüri tasumise kohustuse täidetuks üürisumma
laekumisega V. Malmi või R. Põdra pangakontole. V. Malm ja R. Põder loovutasid
02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas
vastu nende kontrolli all olevale OÜ-le Consent.
45(143)
183. 02.12.2011.a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Valga Leivatehas vahel.
Kokkuleppest nähtub, et V. Malm ja R. Põder on 03.10.2000 sõlminud MRP-ga tagatislepingu
Tagatislepinguga kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest
tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui
MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud laenu ja hüpoteegipidajal tekib õigus kinnistu sundmüügiks.
12.05.2010 ütles DnB laenulepingud üles ja DnB-l tekkis õigus Vabaduse 39 ja Turu 3
kinnistute sundmüügiks. Eeltoodust tulenevalt tekkis V. Malmil ja R. Põdral õigus võtta üle
Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvate äriruumide üürilepingutest tulenevad
õigused ja kohustused. 31.03.2010.a lepinguga andis MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute
üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle OÜ-le Valga Leivatehas. Seetõttu võtsid
V. Malm ja R. Põder OÜ-lt Valga Leivatehas üle Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute
üürilepingud.
184. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt omasid V. Malm ja R. Põder

(loovutajad) nõuet OÜ Valga Leivatehas vastu. See nõue tekkis loovutajate ja MRP vahel
03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ning loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel
02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppest. Loovutajad loovutasid OÜ-le Consent nõude tasu eest
ja tervikuna. 01.12.2011. a seisuga oli nõude suuruseks 2 169 034 eurot, mida OÜ Consent oli
õigustatud saama loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel 02.11.2011 sõlmitud kokkuleppe
alusel üürnike poolt üüri tasumisel.
185. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 1 kohaselt kinnitasid loovutajad

V. Malm ja R. Põder, et 02.11.2011 on V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Consent vahel sõlmitud
nõudeõiguse loovutamise leping, mille alusel on OÜ-le Consent üle läinud loovutajate ja
MRP kui võlgniku vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust tulenev nõudeõigus OÜ Valga
Leivatehas vastu. OÜ Valga Leivatehas ja loovutajate vahelistest võlasuhetest tulenevad
kohustused tuleb täita OÜ-le Consent.
186. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 2 kohaselt andsid loovutajad

V. Malm ja R. Põder üle ning OÜ Consent juhatuse liige T.R. võttis vastu nõudeõiguse
loovutamise lepinguga loovutatud nõuded ja selle tagamist tõendavad dokumendid.
187. OÜ Consent ja kümme Valga Vabaduse 39 üürnikku sõlmisid äriruumi üürilepingu

täienduse, milles leppisid kokku tasumisele kuuluva üürisumma.
188. 14.12.2011. a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel.

Kokkuleppe kohaselt osutab OÜ Logos OÜ-le Consent õigusabiteenust. OÜ Consent saab
Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingutest tulu. Netotulust 5% tasutakse OÜ-le Logos
õigusabiteenuste katteks. 5% netotulust jääb OÜ Consent ärikasumiks, mida OÜ Consent
kasutab oma äranägemisel. 90% netotulust tasub OÜ Consent võrdsetes osades V. Malmile ja
R. Põdrale.
46(143)
189. OÜ Leivavedu juhatuse liikme V. Malmi 28.12.2011. a üürilepingu ülesütlemise avaldusest
nähtuvalt teavitas V. Malm üürnikku, et alates 30.11.2011 taastus 30.04.2010.a eelne olukord,
mille kohaselt Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingute järgseks üürileandjaks on
OÜ Valga Leivatehas. OÜ Leivavedu ei soovi enam jätkata poolte vahel sõlmitud üürilepingut
ja ütleb Valgas Vabaduse 39 äriruumidele sõlmitud üürilepingu üles alates 31.12.2011.
190. Eeltoodud lepingutest nähtuvalt sõlmisid V. Malm ja R. Põder 03.10.2000 MRP-ga

tagatislepingu mh tulevikus sõlmitavate laenulepingute tagatiseks krediidiasutuste kasuks
seatud hüpoteekidest tuleneva MRP-l tekkiva võlakohustuse tagamiseks. Lepingute kohaselt
kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest tulenevad õigused
ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud
laenu ja hüpoteegipidajal tekib õigus kinnistu sundmüügiks. 12.05.2010 ütles
DnB laenulepingud üles ja sellega seoses tekkis DnB-l õigus kinnistu sundmüügiks, mis
omakorda andis V. Malmile ja R. Põdrale õiguse Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide
üürilepingute ülevõtmiseks OÜ-lt Valga Leivatehas, kuna MRP oli 31.03.2010 lepinguga
kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle andnud OÜ-le Valga
Leivatehas.
191. 02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder endi ja

MRP vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ja loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas
02.12.2011. a kokkuleppest tuleneva nõude OÜ-le Consent. Nõude suurus oli lepingu kohaselt
2 169 034 eurot. 14.12.2011.a kokkulepe R. Põdra, V. Malmi, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel
tõendab, et kokkuleppe kohaselt kuulus Valgas Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute
üüritulude netotulust 90% tasumisele V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades.
28.12.2011 teavitas V. Malm üürnikke üürilepingute ülesütlemisest ja taastati endine olukord,
kus üürileandjaks oli OÜ Valga Leivatehas. 01.01.2012.a üürilepingu täiendusega teavitati
üürnikke selle kohta, et alates 01.01.2012 tuleb üüri maksta OÜ-le Consent.
192. OÜ Consent asutati 02.12.2011. Osanik oli T.R. , kes oli ka osaühingu juhatuse liige
perioodil 02.12.2011–28.03.2013. E.K. a ütlustest nähtuvalt läks ta mõni aasta pärast MRP-st
lahkumist tööle OÜ-sse Consent, kuhu teda kutsus raamatupidajaks V. Malm. Tunnistaja pidas
OÜ Consent omanikeks V. Malmi ja R. Põtra. Tunnistaja ei osanud öelda, kellena T.R. OÜ-s
Consent tööl oli. E.K. a ütluste kohaselt ei allunud ta
T.R. le ega saanud T.R. lt tööalaseid korraldusi, samuti ei olnud tal
T.R. ga tööalast suhtlust.
193. T.R. ütlustest nähtuvalt oli ta OÜ Consent juhatuse liige V. Malmi ja R. Põdra ettepanekul.
Teda oli vaja omanikutulu saamiseks juriidiliselt vormistada. Maakohus järeldas, et T.R. ei
olnud otseselt seotud lepingute koostamise ja väljatöötamisega, tema allkirjastas need OÜ
Consent nimel, kuna ta oli vormistatud OÜ Consent juhatuse liikmeks.
T.R. võis küll tegeleda OÜ Consent üürnikega suhtlemisega ja kinnistul olevate ruumidega,
kuid V. Malmi elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud T.R. allkirjadega tühjad valged
paberid annavad alust arvata, et T.R. ei olnud seotud
47(143)
OÜ Consent lepingute väljatöötamisega ega olnud seetõttu teadlik lepingute sisust.
T.R. oli OÜ-s Consent V. Malmi ja R. Põdra usaldusisik. Ka tunnistaja V. Malm on andud
ütlusi, mille kohaselt oli T.R. juhatuse liige seetõttu, et ta oli tema ja R. Põdra usaldusisik.
T.R. täitis tema ja R. Põdra korraldusi. Seega oli OÜ Consent V. Malmi ja R. Põdra sisulise
kontrolli all ning nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkulepete
ettevalmistamisega tegelesid V. Malm ja R. Põder. V. Malm ja R. Põder kasutasid T.R. d ära
ülekaaluka teadmisega.
194. 05.12.2011.a kokkuleppe nr 5 kohaselt kohustus OÜ Consent tasuma V. Malmile ning

R. Põdrale üle võetud nõude eest vähemalt 20 aasta jooksul vastavalt rahaliste võimaluste
olemasolule.
195. OÜ Consent kontole laekus perioodil 02.12.2011–03.05.2012 üüritulu. Perioodil

09.02.2011–02.04.2012 kanti V. Malmi ja R. Põdra kontodele üle kokku 18 869,86 eurot,
millest 9244,93 eurot laekus R. Põdra kontole. OÜ Consent tegi V. Malmile ja R. Põdrale
sularaha väljamakseid summas 1792,20 eurot. Kokku maksis OÜ Consent V. Malmile ja
R. Põdrale kokkuleppe nr 5 alusel 09.12.2011–02.04.2012 välja 20 662,06 eurot.
196. Kuna Tartu Maakohus keelas 31.01.2011.a määrusega äriruumide üürnikel üüri tasumise
OÜ-le Valga Leivatehas ning 31.10.2011.a määrusega üürimaksete tasumise
OÜ-le Leivavedu, siis sõlmiti üüritulu enda käsutusse saamiseks näilik nõude loovutamise
leping ja näilikud kokkulepped, et takistada üüritulu laekumist kohtu tagatiskontole. V. Malmi
ja R. Põdra koostatud nõude loovutamise leping ja kokkulepped olid näilikud, kuna nende
eesmärk oli jätta mulje sellise tehingu olemasolust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud.
V. Malm ja R. Põder üritasid jätta mulje, justkui kohustus MRP äriruumidele üürilepingutest
tulenevad õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale, kes omakorda loovutasid
nõude OÜ-le Consent, kes pidi nõude V. Malmile ja R. Põdrale tasuma 20 aasta jooksul. Seega
oli V. Malmi ja R. Põdra tahe suunatud üüritulu MRP kontrolli alt väljaviimisele, enda
käsutusse saamisele ning üüritulu arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele.
197. Maakohtu hinnangul ei saanud R. Põdral ja V. Malmil MRP ega OÜ Valga Leivatehas vastu
nõudeid tekkida, samuti ei saanud neil tekkida õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja
kohustuste ülevõtmiseks. Seega ei saanud ka nõudeid edasi loovutada.
198. Tartu Maakohtu 16.05.2013.a ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsustega tsiviilasjas

nr 2-11-17796 tunnistati MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu
muutmise leping tagasivõitmise korras kehtetuks, sest selle lepinguga kahjustati
MRP võlausaldajate huve. Seega ei tekkinud V. Malmil ega R. Põdral MRP, OÜ Valga
Leivatehas ega kellegi teise vastu nõudeid ega õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja
kohustuste ülevõtmiseks.
199. MRP andis 31.03.2010.a üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas. 03.10.2000.a tagatis-
lepingu pooleks ei olnud OÜ Valga Leivatehas. Seega ei saanud lepingust OÜ-le Valga
48(143)
Leivatehas tekkida kohustusi, mis oleks andnud õiguse V. Malmil ja R. Põdral nõuda
OÜ-lt Valga Leivatehas endale üürilepingute üleandmist või üüri tasumist. 02.12.2011.a
nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder nõude OÜ Valga
Leivatehas vastu OÜ-le Consent. Sellel tehingul polnud OÜ Consent seisukohalt
majanduslikku otstarvet. OÜ Consent oli kokkuleppe alusel õigustatud saama üüritulu, kuid
kohustus selle üüritulu tasuma V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades. Ka V. Malm on
väitnud, et kokkuleppel polnud OÜ Consent jaoks majanduslikku mõtet. T.R. ütluste kohaselt
tegelesid V. Malm ja R. Põder nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkuleppe
ettevalmistamisega, ostides lepingute koostamiseks juriste. Lepingute sisu
T.R. ei mäletanud, aga sai keeleliselt aru ja kirjutas lepingutele alla, kuna usaldas
V. Malmi ja R. Põdra palvel lepingud koostanud juriste. See kinnitab lepingu ja kokkulepete
näilisust ning eesmärki saada üüritulu enda käsutusse.
200. Seega olid 02.12.2011.a kokkulepe OÜ Valga Leivatehas ja R. Põdra ning V. Malmi vahel,
02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise leping ja 05.12.2011.a kokkulepe nr 5 sõlmitud selleks,
et vältida äripindade üüritulu tasumist kohtu tagatiskontole ning jätkata näiliselt tekitatud
õiguste alusel üüriraha enda käsutusse saamist.
201. Kuigi sularaha väljamaksed tehti OÜ Consent kassast ning raha kanti V. Malmi ja R. Põdra
kontodele OÜ Consent arvelduskontolt, tuleb eelnimetatud raha pidada siiski kuuluvaks
MRP-le, kuna üüritulu oli õigustatud saama pankrotis MRP ning üüritulu oleks pidanud
laekuma kohtu tagatiskontole. Seaduslikku alust üüritulu tasumiseks OÜ-le Consent ei
eksisteerinud. Seega jõudis MRP-le kuuluv raha R. Põdra käsutusse näilike tehingute alusel
tehtud väljamaksete ja ülekannete tulemusena.
202. OÜ Consent pangakontole õigusliku aluseta laekunud üüritulu oli MRP-le kuuluv muu vara
KarS § 201 mõttes. OÜ Consent kassas olnud sularaha oli vallasasi KarS § 201 tähenduses.
Kuna pangakontol olev raha ei saa olla süüdistatava valduses, siis oli see
KarS § 201 tähenduses süüdistatavale usaldatud. OÜ Consent kassas olnud sularaha on
käsitletav vallasasjana, seega oli sularaha süüdistatava valduses KarS § 201 tähenduses.
MRP pankroti väljakuulutamisega moodustus MRP varast pankrotivara, mille valitsemise ja
käsutamise õigus läks üle pankrotihaldurile. Äripindade üürnike tasutud üürisummad olid
R. Põdra jaoks võõras vara, kuna R. Põdral ei saanud lepingu ja kokkulepete alusel MRP ega
OÜ Valga Leivatehas vastu nõudeid tekkida. Seega puudus tal õiguslik alus süüdistuses
nimetatud üüritulu enda käsutusse saada. Tegemist oli näilike tehingutega. Üüritulu oli
õigustatud saama MRP (pankrotis) ja see pidi laekuma kohtu tagatiskontole. Näilike tehingute
tulemusel sai üüritulu hoopis OÜ Consent. Seega OÜ Consent arvelduskontol ja kassas olnud,
kuid MRP pankrotivarasse kuuluv raha oli R. Põdra jaoks võõras vara KarS § 201 tähenduses.
203. R. Põdral ei olnud õigust saada OÜ-le Consent näiliste tehingute alusel laekunud üüritulu
arvelt rahaülekandeid ega sularahaväljamakseid, kuna temal puudus pankrotivara
käsutamiseks pankrotihalduri nõusolek. Üüritulu oleks pidanud laekuma kohtu tagatiskontole
ning pankrotivara oleks pidanud kasutama võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kinnistute
49(143)
üüritulu enda pangakontole saades ja sularaha väljamakseid saades manifesteeris R. Põder
omastamistahet ning pööras MRP vara enda kasuks. Oma tegevusega jättis R. Põder senise
omaniku MRP varast kestvalt ilma, kuna raha enda käsutusse saades muutus senise omaniku
seisund ning võimalus oma vara käsutada.
204. MRP osanike nõusolekul varakäsutuseks pole õiguslikku tähendust, kuna välja oli
kuulutatud MRP pankrot ja PankrS § 36 lg 1 alusel läks MRP pankrotivara valitsemise ja
käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. PankrS § 35 lg 1 p 4 alusel kaotas MRP õiguse teha
mis tahes tehinguid. Seega kaotasid MRP osanikud õiguse varakäsutuste tegemiseks, samuti
varakäsutusele nõusoleku andmiseks. Kuna tegu pandi toime pankrotivara suhtes, siis ei välista
vara omaniku nõusolek karistusõiguslikku vastustust.
205. Tõenditest nähtub, et nende lepingute sõlmimine, mille tulemusena sattus üüritulu V. Malmi
ja R. Põdra käsutusse, oli V. Malmi ja R. Põdra ühine otsus. Enne lepingute koostamist saadi
kokku ja arutati ning informatsioon edastati V.L. le, kes vormistas lepingud. Raamatupidajale
anti korraldus teha ülekandeid võrdsetes osades nii V. Malmile kui ka
R. Põdrale. Kuna V. Malm ja R. Põder olid lepingu ja kokkulepete sisust teadlikud, nad
allkirjastasid lepingud, neile tehti sularahaväljamakseid ja nende kontole tehti ülekandeid, siis
oli V. Malmi ja R. Põdra teopanus võrdne ehk mõlemad olid täideviijad ning omastamine on
toime pandud grupis.
206. R. Põder pani omastamise toime kavatsetult. R. Põder soovis saada üüritulu enda käsutusse
ning seadis selle endale kindlaks eesmärgiks. Süüdistatava eesmärgiks oli tekitada näilike
tehingutega alus saada MRP pankrotivara üüritulu näol endale. V. Malmi e-kirjast R. Põdrale
nähtub, kuidas V. Malm käis välja erinevaid alternatiive, kuidas saada üüritulu otse tema ja
R. Põdra arvelduskontole, et üürnikud ei tasuks üüri kohtu deposiitkontole. R. Põder on
kinnitanud, et ta teadis lepingute sisu ja eesmärki, ta oli lepingu ja kokkulepete osapool, ta
allkirjastas need dokumendid enda nimel. Seega oli ta teadlik kõigist asjaoludest ning seadis
eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise.
4.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus rahapesus

207. Süüdistuse kohaselt on R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol varjanud R. Põdra ja V. Malmi
eelkuritegudega, s.o kelmuse, maksejõuetuse põhjustamise ja maksukuriteoga saadud vara
ebaseaduslikku päritolu ja vara asukohta, hoidnud saladuses vara olemust ja varjanud ning
abistanud R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma teo õiguslikest tagajärgedest.
208. Äriregistri andmetel on OÜ Aurol kantud äriregistrisse 26.04.1996. Selle äriühingu asutaja
ja osanik oli R. Põder. Alates 09.08.2010 on osanik ka S-L.T. . Juhatuse liikmeteks olid
26.04.1996–04.02.2013 R. Põder ja alates 04.02.2013 T. Tõnissoo.
209. Kuritegelikul teel saadud vara päritolu varjamiseks hakkas R. Põder tegema ülekandeid oma
kontodelt OÜ Aurol kontole 2010. aasta augustis. Enne seda oli R. Põder koos V. Malmi ja
50(143)
T. Saarmanniga DnB-lt raha välja petnud ning koos V. Malmiga kahjustanud ja raisanud
MRP vara 9 667 890 krooni suuruses summas.
210. Maakohus märkis, et DnB-lt raha väljapetmine on tuvastatud R. Põdrale kelmuses esitatud
süüdistust käsitledes ja MRP vara kahjustamine aga KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistust
käsitledes.
211. KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise
tulemusel saadud rahast kandis R. Põder ajavahemikus 13.08.2008–07.08.2010 regulaarselt
oma Swedbanki kontole 4 187 145 krooni. R. Põder kinnitas kohtus, et MRP-lt tema kontodele
laekunud raha liikus edasi OÜ-sse Aurol. Selle rahaga tegi ta aktiivselt tehinguid
väärtpaberitega.
212. Süüdistuse kohaselt on rahapesu objektiks olnud ka KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava
kuriteoga saadud vara. Süüdistuse kohaselt jättis R. Põder 2008. a füüsilise isiku
tuludeklaratsioonis deklareerimata 14.03.2008. a kinnistute müügist saadud tulu ning tasumata
tulumaksu summas 3 322 141 krooni (212 323,51 eurot). 31.03.2009.a seisuga oli R. Põdra
pangakontodel kokku 3 619 342 krooni legaalset raha, mille arvel oleks ta pidanud tasuma
tulumaksu, kuid jättis selle tasumata. Tartu Maakohtu 07.02.2019.a määrusega lõpetati
kriminaalmenetluse R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumistähtaja
möödumise tõttu. Süüdimõistmine eelkuriteos ei ole aga rahapesus süüdimõistmise eeldus.
Maakohus leidis, et KarS § 3891 lg 1 tunnustele vastav eelkuriteosündmus on tõendatud.
14.03.2008 müüsid V. Malm ja R. Põder MRP-le Valgas Turu 3, Jaama pst 1a ja
Vabaduse 39 asuvad kinnistud hinnaga 32 400 000 krooni. Kinnisasjade soetamismaksumust
ja tehingukulusid maha arvates oli R. Põdra kasu Turu 3 kinnisasja võõrandamisest
1 637 636 krooni, Jaama pst 1a kinnistu müügist 293 075 krooni ja Vabaduse 39 kinnistu
müügist 13 889 009 krooni. Seega sai R. Põder sai 2008. aastal vara võõrandamisest
15 819 720 krooni kasu, mille ta jättis deklareerimata ning tulumaksu tasumata.
Tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt oli 2008. a tulumaksu määr 21%. Seega jäi
maksuhaldurile valeandmete esitamise tulemusena maksudena laekumata 3 322 141 krooni
(212 323,51 eurot). Maksustamise seisukohalt olulised asjaolud olid süüdistatavale teada ja
need ei võimaldanud 14.03.2008.a lepinguga võõrandatud varalt tulu deklareerimata jätta.
Vabaduse 39 ja Jaama pst 1a kinnistud erastati maareformi seaduse järgi. Turu 3 kinnistu osteti
pankrotivarast. Erastamisseaduse alusel ostetud vara võõrandamisest saadud tulu ei olnud
tulumaksust vabastatud. Seega rahapesu objektiks on ka 31.03.2009. a seisuga deklareerimata
tulumaks 3 322 14 krooni, mille ulatuses jättis R. Põder maksuhaldurile andmed esitamata.
213. 31.03.2009. a seisuga oli R. Põdra kontodel raha järgmiselt:
1) kontol nr XXX (Swedbank) oli 1 323 868 krooni. 13.08.2008–31.03.2009 kandis

R. Põder sellele kontole kuritegelikul teel saadud vara 902 500 krooni, sh OÜ-st MRP
Market 762 500 krooni ja MRP-st 140 000 krooni;
51(143)
2) kontol nr XXX (SEB) oli 1 047 448 krooni;
3) omavahel seotud kontodel XXX , XXX , XXX ja XXX (Nordea) oli kokku 111 524 krooni
ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni).
214. Kokku oli 07.08.2010.a seisuga R. Põdra erinevatel kontodel kriminaaltuluna käsitletavat
raha 7 509 286 krooni. Seega süüdistuses märgitud kriminaaltulu ulatus on tõendatud.
215. R. Põder kandis raha enda pangakontodelt OÜ Aurol pangakontodele 5 075 000 krooni
järgmiselt:
1) 08.–12.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kuus ülekannet, kandes

OÜ Aurol pangakontole nr 1120272791 kokku 1 180 000 krooni;
2) 10.–11.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes

OÜ Aurol kontole nr 10202000251003 kokku 900 000 krooni;
3) 10.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes OÜ Aurol kontole
nr 1120272791 995 000 krooni ja kontole nr 17002847128 2 000 000 krooni.
216. OÜ Aurol pangakontode väljavõtetelt nähtuvad ülekanded seoses väärtpaberi- ja

aktsiatehingutega.
217. OÜ Aurol ainukesed tuluallikad olidki R. Põdra sissemaksed ja väärtpaberi- ning

valuutatehingutest laekunud tulud. Pangakontode väljavõtted kinnitavad, et 5 075 000 krooni
kriminaaltulu on suunatud majanduskäibesse läbi väärtpaberi-, aktsia- ja valuutatehingute.
218. Pärast raha legaalsesse käibesse suunamist ning väärtpaberite- ja valuutatehingutelt tulu
saamist kandis R. Põder OÜ-sse Aurol sisse makstud raha osaliselt OÜ Aurol kontolt enda
kontodele tagasi ja elatus nn puhtaks pestud rahast. 2008. aastal kandis R. Põder enda kontodelt
OÜ-le Aurol 1 096 100 krooni ja OÜ Aurol tagastas R. Põdrale 405 000 krooni; 2009. a kandis
R. Põder OÜ-le Aurol 95 000 krooni ja OÜ Aurol kandis talle tagasi 65 000 krooni;
2010. aastal kandis R. Põder OÜ-sse Aurol 5,1 miljonit krooni ja sai tagasi 200 000 krooni.
219. Enam kui 5 miljoni krooni OÜ-sse Aurol kandmine toimus ajal, kui DnB oli esitanud
pankrotiavalduse, kohus oli selle menetlusse võtnud ja määranud ajutised pankrotihaldurid.
11.08.2010 esitas ajutine pankrotihaldur arvamuse, et MRP on püsivalt maksejõuetu. Seega oli
nende ülekannete põhjuseks vajadus peita MRP-st R. Põdrale üle kantud summasid, et puuduks
võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa.
220. 18.05–20.06.2011 kanti OÜ Aurol kontodelt OÜ Kooba Tare kontole kokku 170 000 eurot
selgitusega „kokkuleppe alusel“. Äriregistri andmetel oli OÜ Aurol juhatuse liige ülekannete
tegemise perioodil R. Põder. OÜ Kooba Tare juhatuse liige oli M.T. . Tegelikult juhtis OÜ-d
Kooba Tare T. Tõnissoo, kes kasutas M.T. d ülekaaluka teadmisega. R. Põdra ja T. Tõnissoo
52(143)
ütluste järgi tegi T. Tõnissoo OÜ Aurol raamatupidamist. Eeltoodust järeldub, et OÜ-de Aurol
ja Kooba Tare vahelised ülekanded toimusid R. Põdra ja T. Tõnissoo teadmisel ja kokkuleppel.
221. T. Tõnissoo ja R. Põder andsid ütlusi, et OÜ-de Aurol ja Kooba Tare vahel toimunud
ülekannete näol oli tegemist laenuga. Teised tõendid süüdistatavate ütlusi ei kinnita.
T. Tõnissoo koostatud OÜ Kooba Tare äriplaanides PRIA-le ei kajastu OÜ Kooba Tare laen
OÜ-lt Aurol, ehkki äriplaani vorm kohustanuks laene kajastama. Raamatupidamises ja
äriplaanis kajastamata laenu kohta antud ütlused ei ole usaldusväärsed. T. Tõnissoo ja R. Põder
suunasid kuritegelikku tulu ka majanduskäibesse, kuna OÜ Kooba Tare tasus OÜ-lt Aurol
laekunud kuritegeliku tulu arvelt kolmandalt isikult saadud teenuse eest.
222. T. Tõnissoo, kes oli OÜ Aurol raamatupidaja ja koostas OÜ Aurol 2010. a majandusaasta
aruande, jättis selles kajastamata OÜ Aurol pangakontodel oleva raha vähemalt summas
3 999 137 krooni. R. Põder peeti kahtlustatavana kinni 17.05.2012 ja talle esitati rahapesu
süüdistus. Pärast seda koostas T. Tõnissoo uue 2010.a majandusaasta aruande, mille R. Põder
allkirjastas 06.06.2012. Uues aruandes kasvas pangakontodel seisuga 31.12.2010 oleva raha
hulk 3 999 137 krooni võrra. Kohus pidas ebausutavaks ja teiste tõenditega mittehaakuvaks
süüdistatavate selgitust, et algses aruandes raha kajastamata jätmine oli eksitus. T. Tõnissoo ja
R. Põder varjasid kontol olevat raha teadlikult.
223. T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik kõikidest OÜ Aurol

sissetulekuallikatest, sh sellest, et OÜ Aurol sai investeerimistegevuseks vahendid R. Põdralt.
Samuti oli T. Tõnissoo raamatupidamise alusdokumentide põhjal teadlik OÜ Aurol
majandustegevusese sisust ja seisust. Lisaks oli ta R. Põdra elukaaslasena teadlik
MRP pankrotimenetlusest ja R. Põdra vastu hagide esitamise ohust. Raha varjamine nii
OÜ Aurol majandusaasta aruandes kui ka OÜ Kooba Tare äriplaanides tõendab T. Tõnissoo ja
R. Põdra kooskõlastatud ja teadlikku tegevust kuriteoga saadud raha asukoha ja päritolu
varjamisel. Lisaks seisneb T. Tõnissoo panus rahapesusse OÜ Kooba Tare pangakonto
kasutamise võimaldamises kuritegelikul teel saadud vara tegeliku omaniku varjamiseks ja raha
peitmiseks.
224. Kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmise eesmärgiks oli varjata ja hoida
saladuses vara ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põdral hoiduda kuritegude
toimepanemise õiguslikest tagajärgedest, sh nõuete täitmisest ja süüteoga saadud vara
konfiskeerimisest. R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol tegutsesid rahapesu ja terrorismi
rahastamise tõkestamise seaduse RahaPTS § 4 lg 1 punktides 1 ja 3 kirjeldatud viisil.
Kuritegelikust tegevusest saadud raha ülekandmisega OÜ-le Aurol ja sealt tagasi R. Põdra
arvelduskontodele varjati raha tõelist olemust, päritolu, asukohta ja omandiõigust.
225. Maakohus leidis, et R. Põder tegutses rahapesu toime pannes kavatsetult, T. Tõnissoo kaudse
tahtlusega.
53(143)
226. R. Põder, tegutsedes börsidel, vajas selleks raha. Ta sai raha kelmuse teel pangast laenu
võttes ja endaga seotud äriühingust raha välja võttes. Saanud aru raha ebaseaduslikust
päritolust, raha pärinemisest enda kuritegelikust tegevusest, tekkis tal tegelikkuse varjamise
vajadus. R. Põdral oli OÜ Aurol, kuhu ta kandis ebaseaduslikku raha. Sellega ta seadis
eesmärgiks kuriteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas seda võimalikuks.
227. Arvestades raha varjamise asjaolusid nii OÜ Aurol majandusaasta aruannetes kui ka
OÜ Kooba Tare äriplaanides, on ilmne, et T. Tõnissoo teadis raha kuritegelikust päritolust ja
selle varjamisega pidas ta võimalikuks kuriteokoosseisulise vastava asjaolu saabumist ja
möönis seda. Ta teadis, et tegemist on mittelegaalse rahaga, mida tuleb varjata ja ta tahtis seda
varjata. Varjamistegevuse suhtes tegutses T. Tõnissoo otsese tahtlusega.
228. R. Põder ja T. Tõnissoo panid rahapesu toime grupis ja suures ulatuses, sest rahapesu
objektiks olnud rahasumma ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud piirmäära.
229. R. Põder tegi rahapesu sisuks olevad ülekanded toime OÜ Aurol huvides, kuivõrd nende
tehingute tagajärjel sai OÜ Aurol oma investeerimistegevuseks vahendeid ja sellelt tegevuselt
tulu. Lisaks sai OÜ Aurol kasu seeläbi, et juhatuse liige kokkuleppel T. Tõnissooga tasus
OÜ-le Aurol osutatud teenuse eest kuriteo läbi saadud rahast.
4.5. T. Tõnissoo süüdistus soodustuskelmuses

230. OÜ Kooba Tare kanti äriregistrisse 01.10.2008. Asutaja ja osanik oli T. Tõnissoo.
01.10–17.11.2008 ja 07.01.2013–04.12.2017 oli T. Tõnissoo ka OÜ Kooba Tare juhatuse liige.
17.11.2008–07.01.2013 oli selle äriühingu juhatuse liige M.T. .
231. OÜ Kooba Tare esitas novembrist 2009 kuni detsembrini 2011 PRIA-le neli avaldust
investeeringutoetuse saamiseks, neist kolm avaldust meetme 1.4.1 kohaselt mikro-
põllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamiseks ja ühe avalduse meetme
3.1 kohaselt maapiirkonas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse
saamiseks. Esitatud taotlused olid järgmised:
1) 30.11.2009.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 171 000 krooni toetust kasvuhoone
rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute soetamiseks, istandusele piirdeaia rajamiseks;
2) 22.12.2010.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 142 750 krooni toetust puurkaevu,
veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energia liitumistasuks ja projekteerimistöödeks;
3) 12.09.2011.a taotlus (meede 3.1), millega taotleti 27 616 eurot toetust kolme puhkemaja
ehituseks;
4) 12.12.2011.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 15 164 eurot toetust keldri rajamiseks
ja mullafreesi soetamiseks.
54(143)
232. Meedet 1.4.1. reguleeris põllumajandusministri 09.11.2007 määrusega nr 128 ja
08.09.2010.a määrusega nr 89 kehtestatud „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise
investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuste taotlemise ja taotluste menetlemise täpsem
kord“. Selle korra § 2 lg 1 p 2 seadis tingimuseks, et toetust võib taotleda ettevõtja, kelle
taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud
põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist
oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).
233. Meedet 3.1 reguleeris põllumajandusministri 22.12.2010.a määrusega nr 119 kehtestatud

„Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded,
toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. Selle korra § 2 lg 2 p 2 nägi ette, et
toetust võib taotleda isik, kelle müügitulu oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud
majandusaastal suurem kui 2400 eurot.
234. On tõendatud, et OÜ Kooba Tare kõigis taotlustes ja nendele lisatud äriplaanides näidati
omatoodangu müügitulu, mis vastas määrustes sätestatud tingimustele. Maakohtu hinnangul
ei olnud OÜ-l Kooba Tare aga tegelikult taotlustes märgitud ulatuses müügitulu omatoodetud
põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist.
235. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et OÜ-l Kooba Tare oli PRIA-le taotluse esitamise aastale
vahetult eelnenud majandusaastal omatoodangu müügitulu nõutavas ulatuses, ega toodangu
müümist Valga Leivatehasele ei kinnita suulised ega dokumentaalsed tõendid.
236. T. Tõnissoo ütluste kohaselt ei ole ta päevagi turul kaupa müünud. Ta kajastas kassaraamatus
turumüügina müügi eraisikutele, isikutele tutvusringkonnast, tuttavate tuttavatele ja tulu, mille
ta sai kauba müügist realisatsiooni peale. Mida konkreetselt nende dokumentide alusel müüdi,
ei oska ta enam öelda. Üks suurem kokkuostja G.I. , kes turul OÜ Kooba Tare toodangut müüs,
on surnud. Kohus leidis, et pole tõendeid, mis kinnitaksid, et G.I. ostis marju OÜ-lt Kooba
Tare. G.I. i tegevusala oli metsamarjade kokkuost. Astelpajumarjad ei ole metsamarjad.
237. Taotlusele viitenumbriga 141009821927 lisatud äriplaanist nähtub, et 2009. aasta

omatoodangu müügitulu oli 31.10.2009.a seisuga 40 888 krooni. Samas äriplaanis, kus on
näidatud müügitulu tootegruppide kaupa, on näidatud ainult 100 kg astelpajumarjade müük
müügihind 90 krooni kilo. Taotluse nr 141010822469 äriplaanist nähtub 2009. aasta
omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu 46 888 krooni. Samas on täpselt välja toodud,
millistest tooteartiklitest see summa moodustub: suurema osa sellest moodustab mee (300 kg)
müügitulu 33 000 krooni ja astelpaju (100 kg) müügitulu 9000 krooni. Müügitulu kokku on
6000 krooni võrra suurem (53 088 krooni), kuid millest see koosneb, ei ole jälgitav. OÜ Kooba
Tare majandusaasta aruandest nähtub, et kogu müügitulust (53 088 krooni) moodustab
müügitulu seoses põllumajandusega ikkagi 40 888 krooni, ülejäänud osa moodustab
finantsnõustamine. T. Tõnissoo on PRIA-le esitanud dokumendid ja ka raamatupidamis-
dokumentide seas on dokumendid, millest nähtuvalt ostis ta mesitarud alles aastal 2010. Aastal
55(143)
2009 ei olnud OÜ-l Kooba Tarel mesitarusid, samuti ei renditud neid. Seega ei saanud
omatoodangu tulu tekkida mee müügist.
238. Dokumentides on kajastatud ka kartuli müük hinnaga 12 kr/kg. Samal ajal oli kartuli
turuhind Tartu turul 5 kr/kg, Valga turul 4–5 kr/kg. Ei ole eluliselt usutav, kartulit on ostetud
turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga.
239. Müüdud kaup ei olnud arvele võetud. Täpselt 5000-kroonised igapäevased müügitulemused
tekitavad kahtlusi. Vastuoluliste dokumentide alusel tegi kohus järelduse, et aastal 2009 ja
enne seda OÜ Kooba Tare tegelikult omatoodangut ei müünud. Tunnistaja U.M. i ütluste järgi
avati Valga leivatehase hoonetes kohvik aastal 2010. Kohviku varasema avamise ja
tegutsemise kohta tõendeid ei ole. Ka asjaolu, et enne 2010. aastat ei tegutsenud kohvik, kuhu
T. Tõnissoo väidetavalt OÜ Kooba Tare omakasvatatud toodangut müüs, lükkab ümber
süüdistatava ütlused omatoodangu müügitulu kohta 2009. aastal. Seega on kahes esimeses
PRIA-le esitatud taotluses omatoodangu müügi ja sellest saadud tulu kohta valeandmed.
240. 2010. aastal deklareeritud väidetavast müügitulust (38 826 krooni) suurema osa moodustas
taas astelpajumarjade müük väga suures koguses (326 kilo) ja turuhinnast kõrgema hinnaga
T. Tõnissoo lähedase R. Põdra äriühingule OÜ-le Valga Leivatehas. Tunnistajad ei kinnitanud
astelpajumarjade ostmist ja kasutamist Valga leivatehases. U.M. i ütluste järgi olid V. Malm
ja R. Põder äripartnerid. Tunnistaja oli abis OÜ Valga Leivatehas kohviku avamisel
2010. aastal. OÜ Valga Leivatehase sortimendis oli tooteid, kus kasutati astelpaljumarju.
Köögile vajalikud põllumajandussaadused osteti turult. Oli pikaaegne müüja. T. Tõnissoo
töötas tol ajal PRIA-s. OÜ-st Kooba Tare ega sealt kauba hankimisest ei teadnud tunnistaja
midagi. Tunnistaja T.L. ütluste järgi ta tegi alates 2010. aastast raamatupidamistööd ka OÜ-s
Valga Leivatehas. Tunnistaja ei tea, et OÜ Valga Leivatehas oleks OÜ-lt Kooba Tarelt midagi
ostnud.
241. T. Tõnissoo ütlusi, et külmutatud marjade müügi OÜ-le Valga Leivatehas leppis ta kokku
V. Malmiga, viimane ei kinnita. Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi ei ole OÜ Kooba Tare
müünud OÜ-le Valga Leivatehas seadmeid ega toorainet kohviku vajadusteks. Kohvikus olid
tavalised külmkapid, kus hoiti leiba ja muid toiduaineid väiksemates kogustes. Tööstuslikud
külmkambrid puudusid. Ta ei tea, et R. Põder OÜ-ga Kooba Tare tehinguid tegi. Marjade
kogused, mis pagaritööstuses kasutati, olid väikesed. Astelpajumarju kasutati ainult tortide
kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Kohvikus lahtist mahla ei
müüdud, mahlad olid kõik pakendites. Ka tunnistajate R.K. ja U.M. i ütlused kinnitavad, et
leivatehasel ei olnud suuri külmikuid. Külmikute puudumine välistab suurtes kogustes marjade
säilitamise.
242. Tunnistaja A.H. i ütluste järgi töötas ta OÜ-s Valga Leivatehas 2010. a augustist 2011. a
aprillini raamatupidajana. Ta tunneb T. Tõnissood, kuid teab, et viimane leivatehases ei
töötanud. Arvete maksmise kohta andis talle korraldusi V. Malm. OÜ-st Kooba Tare ei teadnud
tunnistaja midagi. Tunnistaja R.K. ütluste järgi tunneb ta T. Tõnissood.
56(143)
T. Tõnissoo ei olnud nende töötaja ja tööalast kokkupuudet temaga ei olnud. Kohviku ja
pagaritööstusega OÜ-s Valga Leivatehas tegeles U.M. , kohviku juhataja ja keegi veel.
T. Tõnissoolt või M.T. lt ei ole tunnistaja vastu võtnud astelpajumarju, kartuleid, õunu,
porgandeid ega sibulaid. OÜ Valga Leivatehas ei ole astelpajumarju tootmises kasutanud, on
olnud maasikad ja vaarikad.
243. Ka tunnistajate N.K. ga ja H.K. i ütlused tõendavad, et OÜ Valga Leivatehas pole

astelpajumarju tootmises kasutanud. Mõlemad tunnistajad olid OÜ Valga Leivatehas
köögitöötajad ja seetõttu käis toiduks vajalik tooraine nende käest läbi.
244. Tunnistaja M.T. ütluste kohaselt ei ole tema OÜ-le Valga Leivatehas marju ega muid
põllumajandustooteid OÜ Kooba Tare nimel müünud. Ka oli M.T. osade marjatehingute
tegemise ajal välismaal. M.T. on ilmselgelt Eestist ära olnud 14.10.2010.a; 10.11.2010.a;
30.11.2010.a ja 06.12.2010.a OÜ Kooba Tare arvete väljastamise ajal ega saanud neid
tehinguid OÜ Kooba Tare nimel teha.
245. Maakohus järeldas, et astepajumarju leivatehasesse ei müüdud. Süüdistatav ise ei mäleta

aastat, millal astelpajumarju kasvatati ja korjati. T. Tõnissoo viis enda sõnul marju suvalistel
aegadel, jättes need kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Sellised ebamäärased väited
astelpajumarjade korjamise aja ja müügiksviimise viisi kohta seavad kahtluse alla süüdistatava
ütlused astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Kuigi tunnistaja R.K. k kinnitas enda
allkirju arvetel, ei kinnitanud ta arvetel märgitud kaupade olemasolu. Keegi tunnistajatest ei
ole suurtes kogustes astelpajumarju näinud. OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud
äriplaanides märgitud astelpajumarjade koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases
külmutusseadmete puudumise tõttu säilitada. Ka see asjaolu lükkab ümber T. Tõnissoo ütlused
astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Süüdistatava ütlused astelpajumarjade
müügi kohta muudab ebausutavaks ka see, et astelpajumarju pagaritoodetes igapäevaselt ei
kasutatud. PRIA kontrollkäikude dokumendid tõendavad astelpajupõõsaste olemasolu.
Astelpajupõõsaste olemasolu, aga ei tõenda marjade müüki OÜ-le Valga Leivatehas aastal
2010.
246. U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et
kooskõlastada PRIA-toetustega seotud asjaolusid ja kinnitada astelpajumarjade
omatoodanguna müümise fakti. R. Põder avaldas tunnistajale T. Tõnissoo PRIA-le esitatud
toetustaotlustega seotud probleemid. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm
lindistas selle kohtumise ajal toimunud kõne. Lindistus helifailidega esitati kohtule ka
tõendina. Toimunud kõneluse lindistus kinnitab tunnistajate U.M. i ja V. Malmi ütlusi selle
kohta, et pärast PRIA-le esitatud toetustaotlustes valeandmete ilmsikstulekut rääkisid
T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest asjaoludest ja soovisid asjaolude moonutamist.
247. Seda, et astelpajumarjadega tehinguid ei tehtud, kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid.

Väljatrükk Tartu turu kodulehelt näitab, et astelpajumarjade kilohind kõikus 1,6–3 euro vahel,
üksikutel juhtudel ulatus 5 euroni. See on tunduvalt vähem, kui OÜ Kooba Tare ja OÜ Valga
57(143)
Leivatehas väidetavates tehingutes. See kinnitab, et hinnad olid kujundatud kunstlikult vajaliku
müügitulu näitamiseks.
248. Samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas n-ö ostis astelpajumarju kokku 46 591 krooni eest, on
OÜ Kooba Tare kandnud OÜ-le Valga Leivatehas üle 46 200 krooni arve 1619 alusel. Puudub
selgitus, mille eest. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega veemahutite
eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul: veemahuti eest (arvel
on käsikirjaline märge „õige arve“ ja külmkambri eest). V. Malm andis ütlusi, et tema ei tea
midagi OÜ Valga Leivatehase eelnimetatud arvetest OÜ-le Kooba Tare. Tunnistaja ei mäleta,
et oleks OÜ-le Kooba Tare sellise külmkambri müünud. Võrreldes arveid, kandeid ja tunnistaja
ütlusi, tegi maakohus järelduse, et arvetega on toimunud manipuleerimine. Vastastikuste
ülekannete puhul oli tegemist tasaarveldusega, näitamaks astelpajumarjade eest tasumist
OÜ-le Kooba Tare.
249. Kuna tõendid ei kinnita astelpajumarjade müüki, on tõendamata ka OÜ Kooba Tare

omatoodangu müügitulu toetuste saamiseks nõutavas ulatuses.
250. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare toetused
süüdistuses märgitud ulatuses välja.
251. Maakohus märkis, et toetust kasutati ja selles ei ole kahtlust. Toetuse saamiseks ei olnud aga
täidetud tingimused, mille puudumisel ei ole taotleja toetuskõlblik. OÜ-l Kooba Tare puudus
omatoodangu müügitulu vajalikus ulatuses. Seetõttu ei olnud OÜ Kooba Tare toetuskõlblik.
Ta ei olnud taotluskõlblik ühegi nelja taotluse esitamise ajal. Ka meetme 3.1 kohases taotluses,
kus oli vaja lihtsalt müügitulu, on näidatud müügitulu omatoodangust. Kuna omatoodang,
millest nõutavas ulatuses tulu saada, puudus, ei olnud täidetud ka müügitulu nõue.
252. Toetuste saamiseks täideti ja esitati OÜ Kooba Tare kuludeklaratsioonid, nagu seda näeb
ette määruste nr 128 ja 89 § 16 lg 1, mille kohaselt toetuse saaja teeb investeeringu ja esitab
investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta kahe aasta
jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Seega esitas OÜ Kooba
Tare dokumendid ja need olid aluseks PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisel ja
väljamaksmisel. Viitenumbriga 141011823053 taotlus jäeti PRIA peadirektori 18.04.2012.a
otsusega nr 13-6/890 rahuldamata, sest selles taotlusvoorus ületas kõigi nõuetele vastavate
taotluste rahastamise summa ministri kehtestatud piirmäära. Toetus jäi välja maksmata
T. Tõnissoost olenematutel asjaoludel.
253. Seega esitati PRIA-le neljal korral taotlus toetuse saamiseks ja iga kord on taotluse lisana
esitatud ebaõiged andmed omatoodangu müügitulu kohta. Ebaõigete andmetele esitamisega on
PRIA viidud eksitusse ja OÜ-le Kooba Tare on toetus välja makstud. Neljandal korral ei
olenenud toetuse väljamaksmine taotluse esitajast. Omatoodangu kohta õigete andmete
esitamisel ei oleks taotleja olnud toetuskõlblik ja soodustuse saamine oleks ära langenud.
Valeandmete esitamisega näidati toetust taotlevat ettevõtet tingimustele vastavana.
58(143)
Omatoodangu kohta esitatud andmed mõjutasid soodustuse saamise küsimust taotluse esitajale
positiivselt. Valeandmete esitamisega olid PRIA-s taotlusi menetlevad töötajad viidud
eksimusse ja tegutsesid toetusi välja makstes eksimuse mõjul. Pettuslikult saadud toetuse
väljamaksmisega lõpule viidud. Ei ole oluline, kas toetust kasutatakse eesmärgipäraselt.
254. M.T. , kes oli 17.11.2008–07.01.2013 OÜ Kooba Tare juhatuse liige, sõlmis 01.03.2009. T.
Tõnissooga töövõtulepingu. Selle kohaselt võttis M.T. T. Tõnissoo kui osaühingu osaniku
tööle, arvestamata töö eest tasu. Ta tegi T. Tõnissoole ülesandeks vastutada põllumajandusliku
tootmise organiseerimise ja aruandluse eest. T. Tõnissoo määrati teostama kõiki tehinguid ja
toiminguid. M.T. andis 16.07.2009 T. Tõnissoole volikirja, mis kinnitab, et M.T. volitas OÜ
Kooba Tare nimel asju ajama T. Tõnissoo.
255. M.T. ei teadnud ega mäletanud OÜ-ga Kooba Tare seonduvaid asjaolusid. Tunnistaja
ütluste järgi töötas ta aastatel 2008–2013 mitmes riigis ja käis Eestis harva. Tunnistaja ei
mäletanud, kas ta andis kellelegi volitusi OÜ Kooba Tare esindamiseks ja tema nimel
asjaajamiseks. Tunnistaja ei mäletanud PRIA-le toetustaotluste esitamist. OÜ Kooba Tare
müügitulust aastatel 2008–2010 ei teadnud tunnistaja midagi.
256. T. Tõnissoo töötas PRIA regioonide osakonna Viljandimaa-Valgamaa büroo juhataja

ametikohal, kust ta lahkus 28.12.2012 omal soovil. M.T. OÜ Kooba Tare juhatuse liikmeks
nimetamise põhjus oli avaliku teenistuse seadus, mis keelas riigiametnikel kuuluda
tulundusühenduse alaliselt tegutsevasse juhtorganisse, kontroll- ja revisjoniorganisse.
T. Tõnissoo asendas enda juhatuse liikme kohal M.T. ga ja jätkas riigiametis töötades
tegutsemist ka ettevõtluses.
257. T. Tõnissoo oli ainukene allkirjaõiguslik isik enamiku OÜ Kooba Tare pangakontode puhul,
vaid ühe pangakonto puhul oli lisaks temale internetipanga kasutajaks registreeritud ka
M.T. .
258. T. Tõnissoo kasutuses olnud arvuti vaatlusprotokoll ja sellesse salvestatud OÜ Kooba Tare
dokumendid tõendavad samuti T. Tõnissoo tegevust OÜ Kooba Tare juhtimisel. T. Tõnissoolt
võeti ära PRIA arvuti, milles olid OÜ Kooba Tare PRIA-le esitatud taotluste dokumendid.
PRIA ja OÜ Kooba Tare vaheliseks elektrooniliseks suhtluseks kasutatud OÜ Kooba Tare
e-posti aadressi lõi T. Tõnissoo. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kiri tõendab, et
OÜ Kooba Tare nimel esitas ja tegi elektroonilised kinnitused OÜ Kooba Tare 2009. a ja
2010. a majandusaasta aruannetele T. Tõnissoo.
259. Väljatrükid EMTA andmebaasist näitavad, et M.T. oli jaanuarist 2010 kuni detsembrini
2011 pidevalt Eestist eemal. Reisijaotsingu andmetel sõitis ta laevaga Eesti ja Soome vahet.
260. Eeltoodud asjaolud, eelkõige M.T. täisvolitus T. Tõnissoole, T. Tõnissoo allkirjaõigus OÜ

Kooba Tare pangakontode kasutamiseks, T. Tõnissoo loodud ja kasutatav
e-posti aadress ja T. Tõnissoo poolt OÜ Kooba Tare majandusaasta aruannete esitamine
59(143)
tõendab, et T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare faktiline juht, kes tegeles OÜ Kooba Tare
majandustegevuse juhtimisega. T. Tõnissoo tegi kõik PRIA-le esitatavate taotlustega
seonduvad toimingud ja otsused.
261. T. Tõnissoo, töötades ise PRIA ametnikuna, ei saanud kuuluda OÜ Kooba Tare
juhtorganisse. Seepärast kasutas ta ära oma sugulast M.T. d, kelle ta määras juhatuse liikmeks
ja varjas sellega oma tegutsemist ettevõtte juhina. T. Tõnissool oli OÜ Kooba Tare omanikuna
täielik ülevaade osaühingu majandustegevusest. Töötades PRIA ametnikuna, oli tal teadmine
ka toetuste saamise tingimustest ja korrast. T. Tõnissoo valitses äriregistrisse kantud juhatuse
liiget oma teadmisega ja nägi ette toetuse saamiseks vajalikke pettuse asjaolusid. Süüdistatav
kasutas M.T. d kuriteo toimepanemisel vahendina.
262. Subjektiivsest küljest on kuritegu toime pandud kavatsetult. Süüdistatav PRIA töötajana
teadis täpselt toetuste saamise tingimusi ja asjaolusid. Tõendid kinnitavad OÜ-l Kooba Tare
omatoodangust tuleneva müügitulu puudumist aastatel 2009–2010. Süüdisataval oli täielik
ülevaade OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Et äriühing oleks toetuse saamiseks kõlbulik ja
vastaks tingimustele, kujundas süüdistatav majandusandmed toetuse saamiseks sobivaks.
Sellega seadis süüdistatav endale eesmärgiks omatoodangu müügitulu kohta valeandmete
esitamise. Ta teadis, et tulemus – toetuse saamine – nende andmete esitamise tagajärjel saabub.
263. T. Tõnissoo soovis PRIA-lt valeandmeid sisaldanud toetustaotluste ja äriplaanide alusel

saada pettuse teel 62 871,80 eurot. PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare alusetult välja
34 319,74 eurot. Kuritegu on lõpule viidud kolme taotluse osas. Neljanda taotluse osas jäi tegu
katsestaadiumisse.
4.6. Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkusele

264. Kohus leidis, et selles kriminaalmenetluses ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Seda
järeldust põhistades osutas kohus kriminaalasja keerukuse ja mahukuse kõrval mh ka asjaolule,
et kaitsjad Robert Sarv ja Mihkel Gaver tegevus on menetlust pahatahtlikult ja ulatuslikult
venitanud.
4.7. Karistuse mõistmine

265. Maakohus märkis, et R. Põder ja OÜ Aurol (pankrotis) on varem karistamata, T. Tõnissood
on karistatud dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest Tartu
Ringkonnakohtu 22.04.2016.a otsusega. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ühegi
süüdistatava puhul ei tuvastanud. R. Põdra toime pandud kelmuse ja maksejõuetuse
põhjustamise puhul on karistust raskendavaks asjaoluks omakasu motiiv.
266. R. Põder on varem karistamata isik. Seetõttu lähtus kohus temale põhikaristuse mõistmisel
ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. Teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma
samasuguste kuritegude toimepanemisest karistusega santsiooni keskmises määras või sellest
alla poole. R. Põdra süü suuruse määrab kõigi kuritegude puhul kahju ulatus. Kelmuse ja
maksejõuetuse põhjustamise kuritegudes esineb koosseisuväline karistust raskendav asjaolu –
60(143)
omakasu, mille tõttu ei saa nendes kuritegudes karistuse mõistmisel minna keskmisest määrast
allapoole. Karistuse mõistmisel omastamise ja rahapesu eest on võimalik minna keskmisest
määrast allapoole, kuna koosseisuvälised karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi
R. Põder töötab ja tal on sissetulek, ei pidanud kohus võimalikuks tema karistamist rahalise
karistusega, eelkõige seetõttu, et see võib teda edaspidi karistuse täitmise vajadusel viia uute
varavastaste või majanduskuritegudeni.
267. T. Tõnissoo puhul puuduvad koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud. Seetõttu on võimalik tema karistamisel minna sanktsiooni keskmisest määrast
allapoole. Kergemat liiki karistuse mõistmisel võib süüdistatav jätkata uute kuritegude
toimepanemist. Seetõttu tekkis kohtul veendumus, et ainult vangistus saab varem karistatud
isikut mõjutada hoiduma uutest samasugustest kuritegudest.
268. Kohus leidis, et kõik süüdistatavad on võimalik karistusest tingimisi vabastada ja jätta
mõistetud karistused täies ulatuse täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 alusel. Arvestades
kuritegude toimepanemisest kuni süüküsimuse lahendamiseni möödunud aega, mille jooksul
ei ole süüdistatavatele põhjust ette heita uusi õigusrikkumisi, on võimalik karistusest
vabastamine R. Põtra käitumiskontrollile allutamata. Ka T. Tõnissoole Tartu Ringkonnakohtu
22.04.2016.a otsusega määratud kaheaastane katseaeg on möödunud. R. Põder on toime
pannud neli kuritegu, neist üks esimese astme kuritegu. Seetõttu tuleb temale katseaeg määrata
KarS § 73 lg-s 3 sätestatud maksimaalses ulatuses. T. Tõnissoo on toime pannud kaks kuritegu,
neist üks esimese astme kuritegu. T. Tõnissoole ja OÜ-le Aurol (pankrotis) tuleb katseaeg
määrata KarS § 73 lg 3 keskmises ulatuses.
269. R. Põder on toime pannud kelmuse ja kaks majandusalast kuritegu. Kuritegudega tekitatud
kahju ulatust hinnatakse KarS § 121 p 3 järgi eriti suureks. Eeltoodut arvestades pidas kohus
vajalikuks mõista R. Põdrale lisakaristuse KarS § 491 lg 1 järgi ja kohaldada talle
ettevõtluskeeldu maksimaalselt lubatud tähtajaks.
4.8. Tsiviilhagi lahendamine

270. Kannatanu Luminor Bank AS (DnB õigusjärglane) esitas 11.02.2014 R. Põdra, V. Malmi ja
T. Saarmanni vastu tsiviilhagi avalduse nendelt solidaarselt 296 000 euro väljamõistmiseks.
271. Käesolevas kriminaalasjas on vaja lahendada küsimus, kas tsiviilhagis märgitud

296 000 eurot tuleb välja mõista tsiviilkostja T. Saarmannilt. V. Malmilt on see summa
kannatanu kasuks välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega asjas nr 1-17-7212.
R. Põdra osas jäeti kannatanu tsiviilhagi Tartu Maakohtu 27.07.2017.a määrusega läbi
vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, kuna R. Põdra kohtu alla andmise ajaks oli kuulutatud välja
tema pankrot.
272. Maakohus leidis erinevalt tsiviilkostjast, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud.
Tsiviilkostja viidatud asjaolu, et MRP pankrot kuulutati välja 15.09.2010, ei tähenda, et sellest
ajast sai kannatanu teadlikuks kelmusest 296 000 eurot lisalaenu saamiseks. Kannatanu
61(143)
esindaja kinnitas kohtus, et kannatanu sai kuriteo asjaoludest teada alles 2011. aasta aprillis,
kui pankrotihaldurid olid ette valmistanud ja kannatanule saatnud kuriteokaebuse projekti,
millest nähtus raha liikumine teiste pankade kontodele, kuhu kannatanul ei olnud ligipääsu.
Kannatanu väide on usutav, kuna kannatanul oli lisaks käesolevale haginõudele MRP vastu
nõudeid oluliselt suuremas ulatuses ning alles hilisema uurimise käigus selgusid ka kõnealuse
nõude aluseks oleva lisalaenu taotlemisega seonduvad asjaolud ning T. Saarmanni panus
OÜ RST Valga arvete esitamise näol. Kannatanu võis 2010. aastal olla teadlik küll
MRP maksejõuetusest, kuid see ei andnud veel alust kahtlustada kostjaid kuritegelikus
käitumises ega hinnata kogu kahju tegelikku ulatust. Just lisalaenu puhul oli MRP esitanud
OÜ RST Valga ehitusarveid, mis ei andnud esialgu alust kahtlustada ebaseaduslikku tegevust.
Võttes arvesse kogu MRP tegevusskeemide uurimise mahukust, saigi kelmus ja kahju suurus
ilmsiks tulla oluliselt hiljem. Kuriteoteade esitati 28.04.2011 ning seega ei ole kannatanu
tsiviilhagi esitamisega 11.02.2014 ületanud 3 aasta pikkust aegumistähtaega.
273. V. Malm andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt lisalaenu 296 000 eurot. Et
raha pangast kätte saada, tuli teha avaldus ja juurde arve-kalkulatsioon. Neil oli kollektiivne
kokkulepe, mille poolteks olid tema, T. Saarmann ja R. Põder, et OÜ RST Valga esitab
fiktiivseid arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB finantseerib need
laenud arve alusel. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega pihta. T. Saarmanniga
oli kokku lepitud vaid see üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase objektil, ülejäänud
asjad olid fiktiivsed. Raha tuli MRP-lt OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis
kreeditarve alusel raha MRP Swedbanki arvele. Edasi liikus raha MRP kontolt tema ja R. Põdra
eraisiku kontodele.
274. T. Saarmanni ja V. Malmi ütlused on samasisulised selles, et pangast MRP-le laenu

väljamaksmiseks oli vaja näidata laenu sihipärast kasutamist. Selleks leppisidki osaühingu
juhatuse liikmed ja T. Saarmann kokku arvete esitamises pangale näitamiseks. Kreeditarvetega
kanti laenuks saadud raha tagasi MRP arveldusarvele teises pangas. Sellisel viisil raha
liikumine jäi laenuandjale märkamata ja võimaldas laenu kätte saada.
275. Raha liikumist kinnitavad OÜ RST Valga ja MRP Swedbanki kontode väljavõtted. Nendega
on tõendatud, kuidas MRP kandis 02.03.2009–27.08.2009 OÜ RST Valga kontole kokku
3 229 224 krooni ning OÜ RST Valga kandis omakorda samal või järgmistel päevadel
MRP Swedbanki kontole 3 171 948,80 krooni. MRP raamatupidamisdokumentide
vaatlusprotokoll tõendab, et OÜ RST Valga on MRP-lt saadud raha tagasikandmiseks esitanud
MRP-le kreeditarved.
276. Pangatöötajatest tunnistajad I.V. ja M.R. kinnitasid kohtus, et kui DnB oleks saanud laenu
väljamaksmise protsessi käigus teada, et tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud
investeeringuid ei tehtud ja raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud, ei oleks laenu väljamakseid
tehtud. I.V. i ütluste kohaselt esitas MRP pangale OÜ RST Valga ehitusarved, mille alusel
maksti raha välja. Hiljem pankrotimenetluse käigus selgus, et raha jõudis tagasi V. Malmi ja
R. Põdra kontodele. M.R. ütluste kohaselt käsitles pank investeeringute kavana V. Malmi
62(143)
poolt iga kord enne väljamakseid esitatud avaldusi selle kohta, milliseid investeeringuid
teostatakse. Pank küsis ehitusarveid. Toodi ehitusarved, kus oli kirjas, mille jaoks laenuraha
kasutatakse. Ta ei olnud teadlik, et see raha, mille pank andis investeeringuteks, kanti
MRP teises pangas olnud kontole. Kui OÜ RST Valga oleks raha tagasi kandnud
MRP DnB-panga kontole, oleks pank seda tähele pannud ja laenumakseid ei oleks edasi tehtud.
Nii M.R. kui ka I.V. i ütluste kohaselt pangale OÜ RST Valga kreeditarveid ei esitatud. Pank
sai nendest teada pankroti- või kriminaalmenetluse käigus. Seega on mõlema tunnistaja kohtus
antud ütlustega leidnud kinnitust, et kannatanu ei oleks laenu välja maksnud, kui ta oleks laenu
väljamaksmise protsessi käigus saanud teada, et MRP esitab pangale
OÜ RST Valga fiktiivseid arveid ning tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud investeeringuid
ei tehta. See tähendab, et kannatanu viidi eksitusse, mille tulemusena kannatanu tegi
laenumaksete näol varakäsutuse. Kannatanule on laenu tagastamata jätmisest tekkinud kahju
296 000 eurot.
277. Kohus ei nõustunud tsiviilkostja esindaja väitega, et T. Saarmanni suhtes peaks kahjunõue
olema oluliselt väiksem, kuna OÜ RST Valga arved, mis lisati pangale esitatud avalduste
juurde, on esitatud väiksemates summas kui lisalaenu kogusumma 296 000 eurot.
T. Saarmanni roll kogu kelmuse skeemis ja kahju tekitamisel väljendus esmalt juba kokkuleppe
sõlmimises V. Malmi ja R. Põdraga fiktiivsete arvete esitamise kohta. Seejärel osales
T. Saarmann selles, et raha laekumisel OÜ RST Valga kontole kanti summad kohe tagasi
MRP teisele pangakontole. Kannatanule tekitatud kahju 296 000 eurot on T. Saarmanni,
V. Malmi ja R. Põdra tegevusega põhjuslikus seoses, sest kui pangale ei oleks nende poolt
jäetud muljet, et laenu kasutatakse sihtotstarbeliselt, ei oleks pank laenu väljamakseid tehtud.
Esitades MRP-le arveid ja kandes MRP-lt saadud raha kohe tagasi MRP pangakontole teises
pangas, ei olnud T. Saarmanni tegevusel muud eesmärki, kui petta kannatanult välja laenuraha.
Tegelikult OÜ RST Valga arvetel märgitud ehitustöid Valga leivatehases ei tehtud. Seega on
T. Saarmann enda tegevusega teadlikult ja tahtlikult kannatanule kahju tekitanud kogu
haginõude ulatuses.
278. Kannatanu tsiviilhagi T. Saarmanni vastu tuleb rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna
eelkirjeldatud pettusega on rikutud deliktiõiguslikku kaitsenormi, s.o KarS § 209.
T. Saarmanni vastutuse aluseks on VÕS § 1045 lg 4. R. Põder ja V. Malm panid 296 000 euro
kättesaamiseks toime KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning T. Saarmanni tegevus
aitas sellele otseselt kaasa.
279. Maakohus märkis, et 296 000 eurot tuleb T. Saarmannilt välja mõista solidaarselt
V. Malmiga, kellelt on sama summa välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega
asjas nr 1-17-7212.
APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

280. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid:
1) R. Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv;

63(143)
2) T. Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja
3) T. Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli.
281. Apellatsioonivastuse esitasid:
1) prokuratuur ja
2) kannatanu esindaja vandeadvokaat Marit Toom.
1. R. Põdra kaitsja apellatsioon

282. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub:
1) esimese alternatiivina lõpetada R. Põdra suhtes teise astme kuritegude osas toimuv
kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu;
2) teise alternatiivina lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu;
3) kolmanda alternatiivina saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtu Valga

kohtumajas;
4) neljanda alternatiivina teha uus otsus ja mõista süüdistatav kõigis talle esitatud
süüdistustes õigeks;
5) viienda alternatiivina mõista R. Põdrale kergem karistus.
1.1. Kuritegude aegumine

283. Süüdistatava suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada põhjusel, et kõigi teise astme
kuritegude aegumistähtaeg on möödunud. Prokurör pole esitanud kohtule tõendeid
aegumise katkemise kohta enne süüdistatavate kohtu alla andmist. Tartu Maakohtu
17.05.2012.a määrusega arestiti küll süüdistatava pangakontod ja seal olev raha, kuid see ei
katkestanud kuriteo aegumist, sest puuduvad vara arestimise protokollid, mis tähendab, et
vara arestimist pole lõpule viidud. Arestimistoiming jäi poolikuks ning poolikut toimingut
ei saa nimetada arestimiseks.
284. Kriminaalmenetlus KarS § 384 järgi tuleb igal juhul lõpetada, kuna selle kuriteo puhul
on möödunud absoluutne aegumistähtaeg. Puuduvad andmed, et süüdistatava tahe oleks
olnud suunatud MRP maksevõime vähendamisele või maksejõuetuse põhjustamisele kõigi
talle etteheidetavate tehingute kaudu tervikuna. Seega tuleb iga tehingut käsitleda eraldi
ning nende tegude puhul, mille väidetavast toimepanemisest on möödas enam kui 10 aastat,
tuleb menetlus lõpetada. MRP maksevõime kahjustamine lõppes igal juhul siis, kui
süüdistatav sõlmis kolmandate isikutega kohustuste ülevõtmise (nõude loovutamise)
lepingud. Kolmandate isikute (OÜ Valga Leivatehas, OÜ Consent, OÜ Leivavedu) kaudu
64(143)
saadud ülekanded ei ole MRP tehingud. Seega ei saa neid objektiivse koosseisu puhul
arvestada, sest need tehingud pole tehtud MRP nimel. Seega saavad kõne alla tulla vaid
süüdistatava poolt MRP nimel tehtud tehingud. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav koos
V. Malmiga sõlmis 27. mai 2010. a kinnistu müügilepingu vahendlike täideviijatena
T.R. d ära kasutades. Kohtule pole esitatud tõendeid, et süüdistatav oleks
T.R. d ära kasutanud. Süüdistatavat süüdi tunnistada kolmanda isiku poolt sõlmitud tehingu
eest.
1.2. Mõistliku menetlusaja möödumine

285. Kriminaalmenetlus tuleb lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, sest menetlus
mõjutab R. Põtra oluliselt juba 2012. a maikuust ehk üle seitsme aasta. Selle aja vältel pole
süüdistatav saanud kasutada pangakontosid ega teha normaalselt pangatehinguid.
Kriminaalmenetlus on rikkunud R. Põdra pereelu ning on tekitanud mõõtmatul hulgal
stressi ja sellest tingitud haigusi. Kriminaalmenetlus on piiranud ka süüdistatava võimalusi
tööd leida. Kriminaalmenetlus on veninud süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel.
Kohtueelne menetlus oli ebamõistlikult pikk. Prokurör venitas süüdistusakti koostamisega
15 kuud. Sisuline kohtueelne menetlus lõppes 2013. aasta detsembris, süüdistusakt koostati
aga alles 13. augustil 2015 ja süüdistatavad anti kohtu alla 15. märtsil 2016. Kaitsjad ei
põhjustanud kohtueelses menetluses ühtki viivitust. 2016. aasta lõpust kuni 2017. aasta
suveni takistas asja arutamist V. Malmi tervislik olukord, tema vahistamine ning sellele
järgnenud soov sõlmida kokkulepe. Hiljem soovis T. Tõnissoo loobuda juhatuse liikmeks
olekust – seda ei saa inimesele ette heita. Eeltoodut pole võimalik seostada süüdistatavaga,
sest süüdistataval puudub antud asjaoludega igasugune puutumus. Samuti pole R. Põder
seotud OÜ Aurol pankrotistumisest tingitud viivitusega. R. Põder ei ole põhjustanud
menetluse venimist. Süüdistatav ei vastuta ka oma kaitsja tegevuse eest, sest tegemist on
riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga. Järelikult ei saa kaitsja võimalikud minetused tuua
kaasa negatiivseid järelmeid süüdistatavale, sest kaitseõiguse tagamise eest vastutab riik.
1.3. Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja

asja arutati vales kohtumajas
286. Tartu Maakohtu esimees jagas käesoleva kriminaalasja nimeliselt kohtunik Ene Mutsule,
eirates sellega nii põhiseaduse (PS) § 24 lg-t 1, KrMS § 24 lg-t 1 kui ka kohtute seaduse
(KS) § 37 lg 2 p-st 2 tulenevat kohtukoosseisu moodustamise juhuslikkuse põhimõtet.
Kohtualluvust muudeti ilma süüdistatavate nõusoleku ja seadusliku aluseta ning kohtuniku
vahetamiseks puudus seaduslik alus. Kohtu esimees võib kohtuasju KS § 45 lg 11 alusel
ümber jagada vaid enne seda, kui asi on juba kindla kohtuniku menetlusse määratud, mitte
aga määratud kohtunikku välja vahetada. Rikutud on süüdistatava õigust asja arutamisele
seaduse järgi ettenähtud korras. Maakohtu esimehe määruses puudub ka põhjendus:
määrusest ei nähtu ei see, miks kohtu esimees otsustas sellise määruse anda, ega määruse
õiguslikud põhjendused. Seetõttu on maakohtu esimehe määrus ebaseaduslik ja tuleb
tühistada. See omakorda toob aga kaasa kogu maakohtus toimunud menetluse
ebaseaduslikuks tunnistamise. See tähendab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja
65(143)
kriminaalasi saata uueks arutamiseks maakohtule seaduslikult moodustatud
kohtukoosseisus.
287. Ebaseaduslik oli ka kriminaalasja arutamine Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas.
Kohus ei kuulanud ära süüdistavaid ega kaitsjaid, kui otsustas kohtumaja vahetada.
Maakohus ei olnud õigustatud asja arutama Tartu kohtumajas. Ükski norm ei võimalda
arutada asja mujal, kui kuriteo toimepanemise kohas. Kõik süüdistatavale etteheidetavad
teod pandi toime Valgamaal. Kui ühes maakohtu tööpiirkonnas on mitu kohtumaja, tuleb
kriminaalasja menetleda kohtumajas, mille piirkonda jääb kuriteo toimepanemise koht.
Praegusel juhul tulnuks asja arutada Valga kohtumajas. Selline järeldus tuleneb
KS § 9 lg 2 p-st 4, lg-st 3, § 10 lg-st 1 ja justiitsministri 27.10.2005.a määruse
nr 46 § 2 lg 4 p-st 4. Kohtumaja vahetamisega rikuti süüdistatava õigust asja arutamisele
seaduse alusel moodustatud kohtus. Kuna rahvakohtunikud määratakse kohtumaja kaudu,
siis oleks asja arutamisel Valga kohtumajas osalenud teised rahvakohtunikud. Ei saa
välistada võimalust, et õiges kohtumajas määratud kohtukoosseis oleks teinud teistsuguse
otsuse. Seetõttu on tegemist väga olulise rikkumisega, mis mõjutas asjas sisulist
lahendamist. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule
uueks arutamiseks õiges kohtumajas.
1.4. V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus

288. Maakohus hindas V. Malmi ja U.M. i ütluseid ühekülgselt. Kaitsja märkis istungil
korduvalt, et V. Malm oli nii kaitsja kui ka süüdistatava suhtes äärmiselt negatiivselt
meelestatud. V. Malm keeldus küsimustele vastamast, asus kaitsjaga vaidlema, põikles
vastamisest kõrvale ning vastamisel püüdis süüdistatavat mustata. Maakohus ei lubanud
kaitsjal esitada tõendeid selle kohta, et U.M. valetas kohtule ja et V. Malm valetas kohtule
selle kohta, et süüdistatav oli kõigi V. Malmi õigusvastaste tegudega nõus. Kuna V. Malm
loobus enda kaitsmisest, siis tundus talle ebaõiglane, et tema saab karistatud, aga R. Põder
äkki ei saa. Seega asus V. Malm erinevalt varasemast R. Põtra süüstama. U.M. valetas, et
Malmide ja Põtrade pered omavahel läbi ei käinud. Tegelikult suhtlesid kaks perekonda
tihedalt ja järjepidevalt. Kui inimene valetab kohtule juba nii olulise, kuid samas lihtsa fakti
kohta, siis ei ole tema ülejäänud ütlused absoluutselt usaldusväärsed. Ilma
V. Malmi ütlusteta pole tõendeid, mille alusel saaks R. Põdra süüdi tunnistada. Seega
mõjutas V. Malmi ütluste ebakohane hindamine oluliselt otsuse sisu.
1.5. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks

või esitamiseks
289. Kaitsja taotles maakohtult 13. veebruaril 2009. a laenulepingu nr TAL09K/16 sõlmimist
puudutava järelevalvemenetluse andmete väljanõudmist Finantsinspektsioonilt,
selgitamaks, kas DnB rikkus Finantsinspektsiooni hinnangul Võru 78 kinnistu müügil ja
finantseerimisel MRP krediteerimise reegleid. Alternatiivselt taotles kaitsja nende asjaolude
kohta asjatundja ülekuulamist. Maakohus jättis mõlemad taotlused rahuldamata, sest leidis,
et need pole asjakohased. Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata
66(143)
taotluse koguda tõendid selle kohta, et DnB rikkus jämedalt pangale kehtestatud nõudeid
ning sisuliselt pettis MRP-d, kui varjas viimase eest kinnistu olematut väärtust ning eksitas
MRP-d.
290. Kaitsja hinnangul pankrotistus MRP just seetõttu, et äriühing ostis 10 000 000 krooni eest
sisuliselt väärtusetu kinnisvaraobjekti. Kuivõrd MRP pidi hakkama tasuma
10 000 000 krooni suurust laenu ja selle laenu intresse, mõjutas see MRP majandusnäitajaid.
Süüdistatav esitas Finantsinspektsioonile kaebuse seoses tema ja MRP suhtes toime pandud
kelmuse või vähemalt krediteerimise nõuete olulise rikkumisega. Finantsinspektsiooni
menetlus on aga salajane, mistõttu ei anna inspektsioon ilma kohtu nõudmiseta dokumente
välja. Samas on need dokumendid olulised just selle tõendamisel, et DnB tekitas ise oma
pettusliku tegevusega MRP bilanssi ligi 10 000 000 krooni suuruse miinuse. Kui õnnestub
tõendada, et laenulepingute ülesütlemine oli alusetu, ei ole võimalik väita, et süüdistatav
põhjustas maksejõuetuse ja vähendas maksevõimet.
291. Pärast V. Malmi ülekuulamist maakohtus ilmnes tema üllatuslike ütluste tõttu vajadus
esitada R. Põdra kaitsmiseks täiendavaid tõendeid. Maakohus jättis aga kaitsja sellekohase
taotluse alusetult rahuldamata. Seetõttu taotleb kaitsja ringkonnakohtult kokku seitsme
kirjaliku tõendi vastuvõtmist ja uurimist, sest need tõendid lükkavad ümber V. Malmi
ütlused ning kinnitavad süüdistatava kaitseversiooni.
292. Kaitsja taotles maakohtult ekspertiisi korraldamist Simus KV eksperthinnangu

nr 4031 suhtes. Tegemist on olulise tõendiga, sest see võimaldab tõendada üheltpoolt seda,
et tagatisvara väärtus oli hindamisakti koostamise hetke seisuga 58,9 miljonit krooni.
Teisalt võimaldab see tõendada, et turuhinnaga tehtud tehing ei saa äriühingut kahjustada.
Maakohus jättis selle taotluse alusetult rahuldamata. Kui ekspertiis kinnitab, et
02.06.2009.a leping kinnistute müügihinna suurendamise kohta sõlmiti turutingimustel, ei
saanud see äriühingut kahjustada. Kui pandiga koormatud kinnisasja väärtus tagab
võlausaldaja nõudeid, ei ole tegemist üldse pankrotiolukorraga. Tehing saab kahjustada
teiste võlausaldajate ja äriühingu huve vaid siis, kui poolte sooritused on oluliselt
tasakaalust väljas. Eksperthinnang võimaldaks tuvastada üheselt, kas MRP ja süüdistava
tehtud tehing oli tasakaalust väljas või mitte. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult ekspertiisi
määramist, tuvastamaks, kas ekspertarvamus nr 4031 vastab tegelikkusele.
1.6. Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud

293. R. Põder ei teinud ühtegi tehingut või toimingut, mis oleks MRP maksevõimet
vähendanud või selle maksejõuetuse põhjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi V. Malm.
Süüdistatav polnud alati isegi V. Malmi kahjulike tehingutega kursis. MRP läks pankrotti
ainult sel põhjusel, et V. Malmil oli kasiinosõltuvus ning ta pumpas selle tarbeks
osaühingust raha välja.
294. Olukorras, kus Valga turu kinnistud olid panditud DnB kasuks ning pant ületas
kinnistutega seotud laenukohustusi, ei saanud Vabaduse 39 kinnistu müümine
67(143)
27.05.2010 MRP peamist võlausaldajat kahjustada. Teisi võlausaldajaid MRP-l ei olnud.
DnB aga sai enda huve alati pandi realiseerimisega kaitsta.
295. Maakohus tugines ekslikult dokumentaalse tõendina tsiviilasjas nr 2-11-17796 tehtud

kohtuotsusele, milles jäeti tuvastamata pandiga koormatud vara väärtus. Tsiviilasjas tehtud
kohtuotsustes on viidatud Pind KV arvamustele, mis ei ole aga usaldusväärsed mh põhjusel,
et nendes on võetud aluseks liiga kõrge kapitalisatsioonimäär (20%) ning pole kasutatud
võrdlusmeetodi.
296. Pole tõendatud, et panga kasuks seatud hüpoteek ei taganud tegelikkuses panga nõuet
(laenujääki). Ajutised haldurid ei tellinud DnB eksitava informatsiooni tõttu
PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 nõudeid rikkudes erapooletut eksperthinnangut laenutagatiste
(kinnistute) turuväärtuse leidmiseks. DnB nõuet käsitleti ekslikult kui sisuliselt tagamata
kohustust. DnB ei korraldanud kinnistute turuväärtuse hindamist läbi eksperthinnangute
tellimise, vaid DnB tellis teadlikult ekspertarvamused, mis näitaksid kinnistute madalat
hinda. Kinnisvara turuväärtuse määramisel ja tuvastamisel kehtib standard
EVS:875-4-2005, mida praegusel juhul laenutagatiste väärtuse tuvastamisel ei järgitud.
Tagatisvara turuväärtus määrati lubamatult ekspertarvamuse alusel. Sellega pettis
DnB kohut ja pankrotimenetluse osalisi. See omakorda tõi kaasa MRP pankroti ebaõige
väljakuulutamise.
297. Kui MRP Market OÜ-ga tehtud tehing oli eraldivõetuna kahjulik, pidi MRP juba selle
tagajärjel pankrotti minema. Kuna seda ei juhtunud ning see tehing tegelikult
MRP maksevõimet ei mõjutanud, siis polnud see tehing kahjulik.
298. Sisuliselt ainsaks MRP vara väärtust vähendavaks teoks oleks saanud olla pandiga
tagatud kinnistute väärtuse vähendamine. Süüdistatav midagi sellist ei teinud. Kuna pandiga
tagatud vara väärtus kujunes vastavalt turuhinnale, siis ei saa seda riski panna süüdistavale
ning väita, et see oli tema tehtud kahjulik tehing.
1.7. R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta

omastamise koosseisule
299. Süüdistatavale heidetakse ette 20 662,06 euro MRP raha omastamist perioodil
09.12.2011–02.04.2012. Süüdistuse kohaselt sõlmisid R. Põder ja V. Malm lepingud, mis
viisid MRP üürilepingute alusel tekkinud rahavoo kolmandatele isikutele (OÜ Consent,
OÜ Valga Leivatehas). Seejärel said kolmandad isikud endale MRP üüritulu.
300. Süüdistuses kirjeldatud teo puhul pole tegemist MRP vara omastamisega, sest üürnike
makstud üürisummad ei läinud kunagi MRP vara hulka. Kui OÜ Leivatehas või
OÜ Consent hakkas võtma Valga turu üürnikelt üüri, siis ei olnud tegemist MRP vara
omastamisega. OÜ-dele Valga Leivatehas või Consent makstud raha ei läinud kunagi
MRP vara hulka – see raha liikus eraldi lepingute alusel üürnike ja OÜ Valga Leivatehas
või OÜ Consent vahel. Antud tegu vastab rohkem üürnike petmisele (kelmusele), kuid mitte
68(143)
mingil juhul omastamisele. MRP-l jäi üürilepingute alusel nõudeõigus üürnike vastu ikkagi
alles. Kui üürnik maksis OÜ-le Valga Leivatehas või OÜ-le Consent üüri õigusliku aluseta,
pidi MRP üürnikelt vastavad summad sisse nõudma ning üürnik oleks saanud OÜ-lt Valga
Leivatehas või OÜ-lt Consent viimastele makstud üürisummad alusetu rikastumise sätete
alusel välja nõuda.
301. Kui aga siiski eeldada, et üürnike poolt OÜ-le Valga Leivatehas ja OÜ-le Consent üle
kantud summad olid MRP vara, siis oli tegemist MRP osanike R. Põdra ja V. Malmi varaga,
mida nad võisid käsutada ja kasutada oma äranägemise järgi. Riigikohus on asjas
nr 3-1-1-52-14 leidnud, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara
omastamises ei ole võimalik. Nii R. Põder kui ka V. Malm olid vara sellise käsutamisega
nõus. MRP pankroti väljakuulutamine ei muutnud osalust ega vara omandit. See, et
süüdistatavad rikkusid pankrotimenetlusega kaasnevat vara käsutamise keeldu
(PankrS § 35 lg 1 p 1 ja p 4), ei muuda vara kuuluvust. Võlgniku varast pankrotivara
moodustumine ei tähenda, et see muutuks osanike jaoks võõraks.
1.8. Kelmuse toimepanemine on tõendamata

302. Ükski objektiivne tõend ei kinnita, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga panga
petmisel. Süüdistatav ei olnud kelmuse toimepanemise juures. T. Saarmanni ütluste
kohaselt ei olnud süüdistatav leivatehase kinnistul toimunud ehitustööde, arvete ja
ülekannetega kuidagi seotud. Raamatupidajad kinnitasid, et süüdistatav ei teinud
ülekandeid ning tal ei olnud juurdepääsu internetipangale. Süüdistatav ei teadnud, et see
raha, mida V. Malm tahtis välja maksta, oli V. Malmi poolt välja petetud. R. Põder ei
esitanud väljamaksetaotlusi, ei suhelnud pangaga, ei suhelnud T. Saarmanniga. Järelikult
puudub süüdistatava teopanus kelmuses ehk panga petmises. Ainuüksi fakt, et süüdistatav
sai V. Malmi poolt välja petetud rahast osa, ei tähenda mitte midagi. Maakohus on pimesi
uskunud V. Malmi ütlusi.
1.9. Rahapesusüüdistus on tõendamata

303. Esmalt puuduvad rahapesu eelkuriteod, sest maakohus eksis kõigi eelkuritegude
tuvastamisel. Samuti tuvastas kohus eelkuriteona vääralt R. Põdra maksukuriteo, mille osas
kriminaalmenetlus aegumise tõttu lõpetati. Seejuures hindas kohus tendentslikult tunnistaja
K.T. e ütlusi ega tõlgendanud nende ütluste pinnalt tekkinud kahtlusi süüdistatava kasuks.
Süüdistatav ei täitnud maksukuriteo subjektiivset koosseisu.
304. Teiseks ei suutnud maakohus esitada adekvaatset ja eluliselt usutavat põhjendust selle
kohta, kuidas saab pangakonto kaudu üle kantud raha omandiõigust varjata. Pangakonto
kaudu tehtud ülekanded on jälgitavad. R. Põdra tegevuse eesmärk ei olnud raha päritolu või
omaniku varjamine. Maakohtu käsitluses võib ükskõik missuguse kuriteo tulemusel saadud
vara edasikandmine teise isiku pangakontole moodustada rahapesu. Praegusel juhul tõstis
süüdistatav tema pangakontol oleva raha tema osalusega äriühingusse. Kui isik kannab raha
enda ühelt kontolt teisele või endaga seotud juriidilisele isikule, siis ei muunda ta vara
69(143)
päritolu ega varja vara omanikku. Tegeliku kasusaaja mõttes ei muutunud midagi, sest raha
jäi jätkuvalt süüdistatava kontrolli alla. Isegi kohtule esitatud pankade vastused kinnitavad,
et süüdistataval säilis kontroll pangakontode üle.
305. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku
omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes
keskne osa. Siinsel juhul ei ole süüdistatav absoluutselt vara käsutamist ja liigutamist
varjanud. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-31-11 leidnud, et varavastase kuriteo
sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda
laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse
majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega. Ühtki
süüdistatavale etteheidetavatest tegudest ei saa pidada rahapesuks RahaPTS § 4 lg 1
tähenduses. Kandes kannatanute raha kolmandate isikute arvetele, ei ole eelkuritegu
rahapesu-süüdistusest eristatav. Süüdistatava käitumise ebaõigussisu nendes süüdistustes
ammenduks sellisel juhul varavastases kuriteos – pettuslikul teel kannatanu varakäsutuse
saavutamises. Praegusel juhul ei soovinud süüdistatav raha päritolu peita, sest raha päritolu
on väga lihtsasti tuvastatav ja kontrollitav.
306. Kogu väidetavate eelkuritegudega saadud raha oli OÜ Aurol pangakontol alles. Kui
tegemist oleks rahapesukavatsusega, oleks tegemist kõige rumalama ja ebaõnnestunuma
rahapesuga – füüsiline isik kannab raha enda pangakontolt enda osalusega firmasse, kus
raha seisab nagu füüsilise isiku kontol. See ei ole rahapesu.
1.10. R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis

307. Ükski objektiivne tõend ei kinnita väidet, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga
või T. Tõnissooga. Süüdistuses pole väidetava koostöö detailid avatud, mistõttu polnud
süüdistataval võimalik end antud väite suhtes efektiivselt kaitsta. Jääb ebaselgeks, kuidas
on võimalik sisustada kuritegude kaastäideviimist, kui süüdistusaktis on selle kohta ainsana
märgitud „koostöös“. Ei ole tõendatud, et R. Põder omaks etteheidetavate süütegude
toimepanemisega üleüldse mingit faktilist puutumust. Vaid juhatuse liikmeks olemise fakt
ei anna õigust väita, et R. Põder osales olulise teopanusega väidetavates kuritegudes.
Asjaolust, et MRP juhatuse liikmete tegevus võis olla üldiselt kooskõlastatud, ei saa
vältimatult järeldada, et süüdistatav ja V. Malm tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ka
süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannes. Ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme
teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada
teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks.
308. Süüdistusakti üldsõnalisest argumentatsioonist ei saa vastust küsimusele, kuidas R. Põder

süütegude täideviimises osales või missugune oli tema teopanus. Maakohus asus seda
teopanust ise sisustama, kuid see ei ole kooskõlas KrMS § 268 lg 1 nõuetega.
70(143)
1.11. R. Põdra karistust tuleb kergendada
309. Maakohtu mõistetud karistus on liiga raske ega arvesta kohtupraktikas antud suuniseid.
Esiteks leidis maakohus põhjendamatult, et süüdistatav pani teo toime omakasu motiivil.
Kasu saamine on kelmuse puhul objektiivse koosseisu tunnus. Sama kehtib antud olukorras
ka maksejõuetuse põhjustamise puhul. Järelikult pole see käsitletav raskendava asjaoluna.
310. Teiseks ei arvestanud maakohus karistuse mõistmisel menetluse kestust ega seda, et
väidetavate süütegude toimepanemisest on möödas nii palju aega, et karistamine on
kaotanud tähenduse.
1.12. Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda

311. Maakohus pidanuks jätma vähemalt 20% menetluskulust (välja arvatud sundraha) riigi
kanda, sest R. Põdrale KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses lõpetati kriminaalmenetlus
kuriteo aegumise tõttu.
312. Isegi R. Põdra süüditunnistamisel tuleb tema menetluskulu jätta KrMS § 180 lg 3 alusel
riigi kanda, sest kohus on kuulutanud välja R. Põdra pankroti. Süüdistatav on halva
tervisega ja töötu ning tal on kaks ülalpeetavat last.
2. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioon

313. Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist T. Tõnissood puudutavas osas ja
palub teha uue otsuse, millega tema kaitsealune mõistetaks nii KarS § 210 lg 2 kui ka
KarS § 394 lg 2 p 2 järgi õigeks.
2.1. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 210 lg 2 järgi

314. T. Tõnissoo on alates aastast 2002 tegelenud astelpaju kasvatamise ja müümisega. Seda
tegi ta ka süüdistuses nimetatud perioodil. Seetõttu ei ole alust kahelda, et aastatel
2009–2011 oli OÜ-l Kooba Tare, mille ainuosanik ja sisuline juht T. Tõnissoo oli, reaalne
müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. PRIA-le esitatud andmed müügitulu kohta ei
ole olnud eksitavad. T. Tõnissoo müüs marju turul, aga ka G.I. ile ja OÜ-le Valga
Leivatehas.
315. Esimese astme kohtu menetluses esitas T. Tõnissoo oma väidete tõendamiseks
Põllumajandusameti mahepõllumajanduse osakonna 2013. aastal väljastatud tõendi
nr 130053, põlluraamatu väljavõtte OÜ Kooba Tare kohta, PRIA pindalatoetuse maksmise
menetluse käigus põldude kohta koostatud kontrollaktid ja mõõtmise tulemusi kajastavad
protokollid, Põllumajandusameti mahepõllumajanduse märgistuse taotluse menetlemise
käigus koostatud kontrollaktid ja protokollid mõõtmistulemuste kohta, äriregistri väljavõtte
ja majandusaasta aruande FIE G.I. i kohta. Nende tõenditega tõendas
T. Tõnissoo, et ta oli juba 2002. aastast kasvatanud astepajusid ning neid edasi müünud.
Samuti andis T. Tõnissoo süüdistusversiooni kummutavaid ütlusi enda kasvatatud
põllumajandussaaduste, sh astelpajumarjade müügi kohta.
71(143)
316. Ei ole eluliselt usutav, et põllumajandustootja, kes kasvatab niivõrd palju erinevaid vilju,
ei realiseeri neid müügi teel. Põldude suurusest tulenevalt on absurdne oletada, et kogu
toodang kulus ära oma tarbeks ja aastatel 2009–2011 müügitulu polnud.
317. Mahepõllumajandusega tegelemist ja põllumajandussaaduste müüki kinnitavad ka

M.T. ja R. Põdra ütlused.
2.2. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

318. T. Tõnissoole KarS § 394 järgi tehtud etteheide ei ole piisavalt konkretiseeritud.
T. Tõnissoole esitatud süüdistuses ei ole konkretiseeritud, millisest R. Põdra kuriteost
pärinevat raha varjati. Nn eelkuritegu on aga rahapesu kui kuriteo üks eeldusi. Räägitakse
üksnes „kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud varast“. Kui rahapesusüüdistuses pole
eelkuritegu välja toodud, siis ei saa kohus sellele ka kohtuotsust tehes tugineda. Samuti ei
tule süüdistusest selgelt välja, milline rahasumma oli väidetava rahapesu objektiks. Ühtlasi
jääb süüdistuse põhjal ebaselgeks, milles seisnes T. Tõnissoo teopanus.
319. T. Tõnissoo süü rahapesus ei ole tõendamist leidnud. Tal polnud OÜ-ga Aurol muud
seost, kui see, et ta tegeles selle äriühingu raamatupidamisega. T. Tõnissoo on selgitanud,
et OÜ Aurol laenas OÜ-le Kooba Tare raha investeeringute tegemiseks. Raha, millest
OÜ Aurol laenu andis, pärines aktsiatehingutest. T. Tõnissool ei olnud kahtlust, et
OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare kontole liikunud raha võib olla mittelegaalset päritolu.
T. Tõnissoo ei teadnud, kuidas R. Põder rahaga ringi käis. T. Tõnissoo ei ole ise kunagi
teinud ülekandeid OÜ Aurol pangakontodelt OÜ Kooba Tare kontole, sest tal puudus
selleks õigus. R. Põdral oli ligipääs OÜ Kooba Tare kontodele ja tal oli võimalus teha
ülekandeid.
3. T. Saarmanni (esindaja) apellatsioon

320. Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi lahendamist ja
tsiviilkostjalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas ja palub jätta T. Saarmanni
vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulu kannatanu kanda.
321. Esiteks leiab kaitsja, et maakohus jättis ekslikult nõude aegumise kohaldamata. Kohus
tugines aegumise küsimuse lahendamisel kannatanu lepingulise esindaja suulisele
kinnitusele, mis ei ole tõend. Maakohtu otsuse aluseks olnud V. Malmi ütlustest nähtuvalt
kutsus kannatanu V. Malmi ja R. Põdra enda juurde juba 2010. a märtsis, süüdistades neid
siis pettuses. Nimelt oli hageja õiguseellane saanud Swedbank AS-i kaudu teada
laenusummade liikumisest OÜ RST Valga konto kaudu. 29.06.2010 esitas DnB MRP vastu
pankrotiavalduse. 10.11.2010 valiti DnB esindaja MRP pankrotitoimkonna liikmeks. See
võimaldas tal tutvuda halduri toimikuga. Seega alates 10.11.2010 oli kannatanul juurdepääs
pankrotivõlgnik MRP pangakontodele, sealhulgas pankrotivõlgniku pangakontole
AS-is Swedbank ja teistele raamatupidamis-dokumentidele, eelkõige ajutiste
pankrotihaldurite kogutud andmetele. Sellele vaatamata kannatanu järgneva kolme aasta
jooksul hagi ei esitanud.
72(143)
322. Teiseks kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja jättis ekslikult kohaldamata
VÕS § 1045 lg 3. Kannatanul oli laenumaksete tegemise kohustus sõltumata OÜ RST Valga
arvetest või nende alusel tehtud ülekannetest. Samuti nähtub asja materjalidest, et kannatanu
tegi MRP-le väljamaksed enne, kui MRP tegi ülekanded OÜ-le RST Valga.
MRP-le laenumaksete tegemiseks piisas laenulepingu kohaselt üksnes V. Malmi vastavast
taotlusest. Kannatanu varakäsutus laenu väljaandmisel ei olnud seotud pangale
kuludokumentide esitamisega. DnB tegigi väljamakseid ilma kuludokumentideta. Samuti
ei pidanud MRP laenu väljamaksete saamiseks esitama pangale tõendeid OÜ RST Valga
arvete tasumise kohta. Laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 järgi ei olnud
laenu väljamaksmise tingimuseks saadud laenu kasutamine juba reaalselt kantud kulutuste
katmiseks. Seega ei olnud MRP pangaülekannetel OÜ-le RST Valga, OÜ RST Valga
kreeditarvetel ja raha tagasikandmisel MRP arveldusarvele mingit seost kannatanu
varakäsutusega. Kannatanu kahju ei tekkinud mitte laenu väljamaksmise, vaid selle
tagastamata jätmise tõttu. T. Saarmann ei saanud seda kuidagi mõjutada.
323. Maakohus mõistis tsiviilkostjalt välja 296 000 eurot olukorras, kus kohus ise asus
seisukohale, et R. Põder ja V. Malm said pettuse teel kasu ja tekitasid pangale kahju summas
202 724,48 eurot ehk 93 275,52 eurot vähem.
324. Samuti hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. T. Saarmanni juhitud äriühinguga OÜ RST
Valga oli seotud vaid 79 752,61 euro ulatuses arveid, mida süüdistatavad pangale näitasid.
Seega isegi juhul, kui T. Saarmannil oleks väidetava kahjuga seos, ei saaks OÜ RST Valga
arved olla põhjuslikus seoses hageja väljamaksetega suuremas ulatuses.
4. Prokuratuuri apellatsioonivastus
325. Prokuratuur esitas ringkonnakohtu nõudmisel kirjaliku seisukoha R. Põdra kaitsja
apellatsioonis esitatud täiendavate tõendite kogumise ja uurimise taotluste kohta, leides, et
kõik need taotlused on põhjendamatud.
5. Kannatanu apellatsioonivastus
326. Kannatanu palub jätta tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata.
327. Kannatanu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud.
DnB sai tsiviilhagi aluseks olevatest asjaoludest teada siis, kui MRP pankrotihaldurid olid
ette valmistanud kuriteoteate ning esitasid selle aprillis 2011 DnB esindajale tutvumiseks.
Kui tsiviilkostja soovib aegumisele tugineda, siis on kostja koormus tõendada, et kannatanu
sai teada nõude aluseks olevatest asjaoludest ning OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalusest
kahju tekitamises varem. Tsiviilkostja ei ole seda tõendanud. Apellatsioonis viidatud
V. Malmi ütlustest ei järeldu, et DnB sai juba 2010. a märtsis teada OÜ RST Valga ning
T. Saarmanni osalusest petus-skeemis ja kahju tekitamises. Tsiviilkostja väide, et
2010. aasta märtsis oli DnB saanud Swedbank AS-i kaudu teada laenusummade liikumisest
OÜ RST Valga konto kaudu, on ebaõige ja tõendamata. DnB ei saanud kahjust ega OÜ RST
Valga ning T. Saarmanni osalusest kahju tekitamisest teada ka 10. novembril 2010, kui
73(143)
toimus MRP võlausaldajate esimene koosolek. DnB töötaja I.V. sai küll
MRP pankrotitoimkonna liikmeks, kuid ainuüksi selle tõttu ei saanud DnB-le teatavaks
kahjunõude aluseks olevad asjaolud. Pankrotitoimkonnal ei ole juurdepääsu võlgniku
pangakontodele. Samuti ei anta pankrotitoimkonna liikmetele automaatset juurdepääsu
võlgniku kogu dokumentatsioonile.
328. Samuti on kannatanu seisukohal, et maakohus on tsiviilhagi rahuldades hinnanud

tõendeid õigesti ega ole eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel. MRP-l oli kohustus
kasutada lisalaenu laenulepingus sätestatud eesmärgil ning selle kohustuse rikkumise korral
oli pangal õigus edasised laenumaksed peatada ning kogu laenu mitte välja maksta.
27.02.–24.08.2009 esitasid V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann raha väljapetmiseks osaliselt
või täielikult tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente. Pangale esitati
taotlus ja pank maksis laenuosa MRP-le välja. Seejärel kanti raha kohe OÜ-le RST Valga.
OÜ RST Valga kandis raha samal või järgmise päeval MRP-le tagasi, aga enam mitte
DnB-s asuvale kontole, vaid Swedbankis asuvale kontole. MRP kandis raha samal või
järgmisel päeval V. Malmile, R. Põdrale või OÜ-le MRP Market. Selliste toimingute
eesmärgiks oli varjata DnB eest asjaolu, et laenu ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kui
laenusummad oleksid jäänud kasutamata (raha oleks olnud endiselt MRP kontol DnB-s) või
kui raha oleks tagastatud DnB pangas asuvale MRP kontole, oleks pank saanud teada, et
laenulepingut rikutakse ja oleks laenu väljamaksed peatanud. Kuna neid asjaolusid varjati
panga eest ja panka hoiti eksimuses, siis seetõttu sai võimalikuks olukord, kus pank maksis
kogu lisalaenu MRP-le välja. OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalus selles skeemis oli
määrava tähtsusega, kuna just T. Saarmanni abil sai võimalikuks panga eksimuses
hoidmine. T. Saarmanni abil tekitati näilik olukord, kus justkui eksisteeris õiguslik alus raha
kandmiseks OÜ-le RST Valga. Kui DnB-d ei oleks eksimuses hoitud, siis ei oleks ta ka
lisalaenu välja maksnud ning järelikult ei oleks DnB-le selle lisalaenu ulatuses tekkinud ka
kahju. Seega ainuüksi asjaolu, et OÜ RST Valga arveid esitati pangale väljamakstud laenu
kogumahust väiksemas summas, ei vähenda T. Saarmanni vastutust.
6. Ringkonnakohtu istung
329. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad, süüdistatav T. Tõnissoo, tsiviilkostja T. Saarmann
ja viimase esindaja enda või enda huvides esitatud apellatsiooni juurde ja palusid selle
rahuldada. R. Põdra kaitsja taotles ka R. Põdrale kelmuses esitatud süüdistuses
kriminaalmenetluse lõpetamist kuriteo aegumise tõttu.
330. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata, välja
arvatud osas, mis puudutab R. Põdra süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Selles
osas palus prokurör KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetada. Sellega seoses
taotles prokurör ka R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse vähendamist
nelja aasta pikkuse vangistuseni, millest arvataks maha kolm päeva eelvangistust.
331. Kannatanu esindaja palus jätta maakohtu otsuse tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas
muutmata ja tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata.
74(143)
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
1. Kuritegude aegumisest
332. R. Põdra kaitsja väidab esmalt, et aegunud on kõik teise astme kuriteod, milles R. Põtra
süüdistatakse. Kaitsja põhjendab oma seisukohta sellega, et kuritegude aegumine ei
katkenud 17. mail 2012, mil Tartu Maakohus arestis kohtueelses menetluses R. Põdra
pangakontod, sest kriminaaltoimikus pole vara arestimise protokolle. Järelikult pole vara
arestimist seaduse kohaselt lõpule viidud ja seetõttu ei saanud ka süüteo aegumine
KarS § 81 lg 5 p 1 alusel katkeda.
333. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kahtlustatava vara

arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes tähendab KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise
määruse tegemist, mitte selle täitmist. Vara arestimise määrus jõustub selle tegemisest
(KrMS § 408 lg 5). Kriminaalmenetluses vara arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1
teise lause järgi vara käsutamise keeld (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri
2006. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 20). Seejuures ei sõltu käsutuskeelu kehtivus
KrMS § 142 lg-tes 5–9 sätestatud toimingute tegemisest ega ka mitte vara arestimise
protokolli (KrMS § 143) koostamisest. Käsutuskeeldu rikkuv tehing on TsÜS § 88 lg 1
kohaselt ikkagi tühine. Kuna vara arestimise protokolli olemasolu ega koostamise aeg ei
mõjuta vara arestimisel tekkiva käsutuskeelu kehtivust, pole sellel tähendust ka KarS § 81
lg 5 p 1 kohaldamise seisukohalt. Kolleegium ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks
see, kas vara arestimine toob kaasa aegumise katkemise, olenema sellest, kas vara
arestimise kohta on koostatud ka protokoll või mitte. Seda, et R. Põdra pangakontod Tartu
Maakohtu 17. mai 2012. a määruse alusel ka tegelikult arestiti, kinnitavad toimikus olevad
pankade vastused (KoTo, kd 27, tl 121 ja 126).
334. Kaitsja leiab sedagi, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo puhul on
möödunud absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust
selleski punktis. Käitumine, mis on kolleegiumi poolt hiljem esitatavatel põhjustel
omistatav KarS § 384 lg 1 järgi R. Põdrale, on vaadeldav ühe jätkuva teona, mis viidi lõpule
26. märtsil 2010. See oli viimane päev, mil R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena
kandsid või lasid kanda endi pangakontodele MRP raha 2. juuni 2009. a lepingu ja
kokkuleppega nr 3 võetud kohustuste täitmiseks. Kuna kuriteo aegumine katkes esmalt
17. mail 2012 KarS § 81 lg 5 p 1 alusel R. Põdra vara arestimisel (KoTo, kd 24, tl 205 jj) ja
uuesti 15. märtsil 2016 KarS § 81 lg 5 p 2 tema kohtu alla andmisel (KoTo, kd 3, tl 82 jj),
pole KarS § 81 lg 1 p-st 2 tulenev üldine aegumistähtaeg kõneksoleva kuriteo puhul veel
möödunud. KarS § 81 lg 6 teisest lausest tulenev absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg
möödub aga alles 26. märtsil 2020.
335. Küll leiab ringkonnakohus, et pärast maakohtu otsuse tegemist aegus KarS § 81 lg 6 teise
lause kohaselt see väidetav kelmus, milles R. Põtra süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja
3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi. Nimelt nähtub süüdistusest ja maakohtu otsusest, et
viimane R. Põdrale ette heidetud pettuslik (osa)tegu – OÜ RST Valga viimase võltsarve
75(143)
esitamine DnB-le – leidis aset 24. augustil 2009 ja selle alusel kandis DnB laenumakse üle
27. augustil 2009. Järelikult möödus süüdistuses kirjeldatud kelmuse lõpuleviimisest
10 aastat 24. augustil 2019. Selleks kuupäevaks polnud maakohtu süüdimõistev otsus veel
jõustunud. Järelikult on R. Põdra väidetav kelmus KarS § 81 lg 6 teise lause alusel aegunud.
336. Sellega, et R. Põdrale etteheidetav kelmus on kuriteona aegunud, nõustusid

ringkonnakohtu istungil ka prokurör ja kaitsja, kes mõlemad taotlesid kõneksoleva kuriteo
osas kriminaalmenetluse lõpetamist. Seega kuna R. Põdra väidetav kelmus on KarS § 81
lg 6 teise lause kohaselt aegunud ja kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise
eesmärgil pole taotletud, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega R. Põder
tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, lõpetades selles osas
kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel.
337. Teised R. Põdrale etteheidetavad kuriteod praeguseks aegunud ei ole.
338. Samuti ei ole aegunud ükski T. Tõnissoole etteheidetavatest kuritegudest. Vastupidist

pole väitnud ka ükski kohtumenetluse pool.
2. Menetlusaja mõistlikkusest
2.1. Üldhinnang
339. Ringkonnakohus ei jaga R. Põdra kaitsja arvamust, et selles kohtuasjas on mõistlik
menetlusaeg möödunud.
340. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse minevat perioodi tuleb R. Põdra puhul
lugeda 16. maist 2012, mil otsiti läbi R. Põdra elukoht ja sõiduk. Seega on
kriminaalmenetlus olnud tõesti märkimisväärselt pikk, olles praeguseks R. Põdra suhtes
väldanud ligikaudu 7 aastat ja 8 kuud.
341. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes
seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine;
3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks
menetluses kaalul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas
nr 3-1-1-14-14, p 621).
342. Menetletav kriminaalasi on keskmisest mahukam ja keerukam (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2018. a määrus nr 1-15-6497/552, p-d 23–24). Kohtutoimiku
maht on praeguseks 33 köidet. Maakohus menetles algselt viie süüdistatava kuut erinevat
kuritegu (kelmus, maksejõuetuse põhjustamine, omastamine, maksude maksmisest
kõrvalehoidumine suures ulatuses, rahapesu, soodustuskelmus), varem oli kahtlustatavate
ring veelgi laiem. V. Malmi ja OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldas eraldi menetlemiseks
alles maakohus. Süüdistuses käsitletud väidetavaid kuritegusid puudutavate
dokumentaalsete tõendite maht on suur, samas on kriminaalasjas ka üle kümne tunnistaja ja
neli kannatanut, kellest kaks esitasid tsiviilhagi. Samuti osaleb menetluses tsiviilkostja.
76(143)
343. R. Põder pole selles kriminaalasjas vahi all viibinud (vt ka Riigikohtu kriminaal-
kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 54). R. Põder oli vaid
kahtlustatavana kinni peetud 2012. aasta 16. maist kella 07.50-st kuni 18. mai kella
07.35-ni (KoTo, kd 24, tl 215–219).
344. Kolleegium ei välista, et riigivõimu tegevus kohtueelses menetluses võinuks olla

mõnevõrra tempokam, kuid samas ei olnud kohtueelsele menetlusele kulunud veidi enam
kui kolm aastat kahtlustatavate ja menetletavate kuritegude arvu ning tõendite mahtu silmas
pidades siiski ülemäära pikk (vt ka Tartu Ringkonnakohtu määrus nr 1-15-6497/552,
p-d 25–30). Pidades silmas kriminaalasja mahtu ja keerukust, ei saa põhivastutust
kriminaalmenetluse senise ajakulu osas asetada kohtueelsete menetleja, veel vähem
maakohtu õlgadele. Toimikust ilmneb, et maakohus on kohtumenetluse vältel teinud
tõsiseid jõupingutusi selleks, et lahendada kriminaalasi mõistliku aja jooksul. Paraku põrkus
kohtu selline püüdlus temast mitteolenevate takistuste vastu. Selliste takistuste hulka kuulus
menetlusosaliste tegelike haigestumiste kõrval ka süüdistatavate ja osade kaitsjate üsna
oskuslik venitamistaktika.
345. Nimelt iseloomustab süüdistatavate ja osade kaitsjate käitumist esimese astme kohtu
menetluses (mis vältas 12. augustist 2015 kuni 3. aprillini 2019 ehk peaaegu 3 aastat 8 kuud)
ulatuslik, jõuline ja tõenäoliselt vähemalt vaikimisi kooskõlastatud kohtuprotsessi
pidurdamine. Riigikohus on leidnud, et süüdistatava ja tema kaitsjate obstruktsionistlik ja
menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika võib olla sisuliselt käsitatav loobumisena õigusest
asja arutamisele mõistliku aja jooksul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri
2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Ringkonnakohtu arvates on just sellise
õigusest loobumisega tegemist ka menetletavas asjas R. Põdra puhul.
346. Süsteemne venitamistaktika torkab eriti silma, kui vaadata süüdistatavate ja kaitsjate
käitumist mitte üksikjuhtumite kaupa, vaid tervikpildis kogu maakohtu menetluse vältel.
Kui keskenduda üksikjuhtumitele, mil kohtuistung süüdistatava või kaitsja tõttu ära jäi,
võiks esmapilgul isegi arvata, et tegemist oli põhjendatud menetlustakistuse või siis
vähemalt mitte sihiliku venitamisega. Mõnikord see kindlasti nii ka oli, ent see ei muuda
üldpilti. Sedavõrd suurel hulgal menetlustakistusi ja seda veel kontekstis, kus
menetlusosaliste avaldustest ja taotlustest kumab pidevalt läbi soov asja arutamisega mitte
edasi minna, ei saa olla juhus. Kui uurida süüdistatavate ja kaitsjate käitumist kogumis, ei
jää ruumi muuks, kui järelduseks, et osade menetlusosaliste – sh R. Põdra ja tema kaitsja –
põhihuvi oli saavutada, et kohus asja sisulise lahendamiseni ei jõuaks või jõuaks selleni
võimalikult hilja. Märgitu andis süüdistatavatele ja kaitsjatele võimaluse viidata menetluse
mõistliku aja möödumisele ja kuritegude aegumisele. Senises kohtumenetluses ongi seda
korduvalt tehtud. Osaliselt on nii ka edu saavutatud, sest mitu R. Põdra väidetavat kuritegu
jõudis kohtumenetluse kestel aeguda.
347. Siinkohal ei vääri tähelepanu mitte üksnes süüdistatavate ja kaitsjate sammud, mis tõid
ka tegelikult kaasa kohtupidamise aja pikenemise, vaid samuti arvukad edutuks jäänud
77(143)
katsed menetlust põhjendamatute taotluste ja ettepanekutega edasi lükata. Need näitavad
kujukalt süüdistatavate ja kaitsjate eesmärki ning sunnivad ringkonnakohut suhtuma
skeptiliselt ka menetlusosaliste mõningatesse sellistesse taotlustesse või muudesse
sammudesse, mis muidu kahtlust ei ärataks.
348. Süüdistatavate ja kaitsjate protsessuaalse käitumise analüüsimisel tuleb võtta arvesse ka

süüdistatavate omavahelisi suhteid. Nimelt tuleb silmas pidada R. Põdra ja T. Tõnissoo
(varasemat) perekondlikku seost, nende (varasemat) kontrolli juriidilistest isikutest
süüdistatavate üle ja sedagi, et menetluse varasemas etapis olid R. Põder ja V. Malm
n-ö ühes leeris (algselt oli neil ka ühine kaitsja, ühiselt esitati kohtule taotlusi ning lõhe
süüdistatavate vahele tekkis alles pärast V. Malmi nõustumist kokkuleppemenetlusega).
Märgitu koostoimes süüdistatavate ja osa kaitsjate üldise käitumismustriga kohtu-
menetluses annab aluse arvata, et süüdistatavad ja kaitsjad tegutsesid menetluse venitamisel
vähemalt vaikimisi ja konkludentselt teatud ulatuses ühiselt ning kooskõlastatult.
349. Kolleegium märgib sedagi, et tuvastamaks menetluse pahauskset venitamist kui

menetluslikku asjaolu, pole vaja lähtuda sama rangest tõendamisstandardist nagu isiku
süüküsimuse lahendamisel.
2.2. Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia

350. Põhjendamaks järeldust, et süüdistatavate ja nende kaitsjate leitmotiiv selles menetluses
on olnud asja lahendamist pidurdada, kirjeldab kolleegium järgnevalt kohtumenetluse
kulgu, keskendudes menetluse pikenemise põhjustele. Alljärgnevast kronoloogiast
joonistub välja süüdistatavate ja kaitsjate käitumismuster, mis võimaldab asetada nende
menetlusosaliste üksikud menetluslikud sammud konteksti.
351. Selle kohtumenetluse senine kulg on olnud kokkuvõtlikult järgmine:
1) 12. augustil 2015 saatis prokuratuur süüdistusakti Tartu Maakohtusse;
2) 20. novembril 2015 kohustas Tartu Maakohus advokatuuri määrama süüdistatavale

OÜ Kooba Tare riigi õigusabi korras kaitsja, kuna seda süüdistatavat kohtueelses
menetluses kaitsnud advokaadiga oli leping lõpetatud, uuel kaitsjal R. Sarvel oli huvide
konflikt, kuid vaatamata kohtu antud võimalusele ei olnud kohtule teatatud uue
lepingulise kaitsja nime;
3) 31. detsembril 2015 esitas OÜ Kooba Tare juhatuse liige T. Tõnissoo eelmises punktis
viidatud maakohtu määruse peale määruskaebuse, väites, et ta sai määrusest teada alles
23. detsembril 2015. T. Tõnissoo märkis, et R. Sarv oli teda teavitanud, et ta peab uue
kaitsja leidma, kuid T. Tõnissoo arvates oleks kohus ise pidanud talle kaitsja valimiseks
tähtaja andma. Ta ei olevat aru saanud sellest, milliseks ajaks ta peab kaitsja valima, ega
sellest, et kohus määrab kaitsja ise. T. Tõnissoo soovis kohtult lisaaega endale ja
OÜ-le Kooba Tare uue kaitsja valimiseks;
78(143)
4) 12. jaanuaril 2016 saatis maakohus kohtumenetluse pooltele kutsed eelistungiks
9. veebruaril 2016 algusega kell 09.00. Samal päeval tehtud määrusega tühistas kohus
oma 20. novembri 2015. a määruse ja T. Tõnissoole anti 25. jaanuarini 2016 aega
OÜ-le Kooba Tare kaitsja valimiseks või riigi õigusabi korras kaitsja määramise
taotlemiseks;
5) 27. jaanuaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtule taotluse määrata tema kaitsjaks riigi
õigusabi korras advokaat Birgit Sisask;
6) 1. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo valitud kaitsja M. Gaver maakohtule taotluse

eelistungi edasilükkamiseks ja palus kooskõlastada eelistungi aja kaitsja töögraafikuga;
7) 3. veebruaril 2016 esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule taotluse eelistungi aja
muutmiseks. Kaitsja heitis kohtule ette, et viimane ei ole eelistungi aja määramisel
arvestanud kaitsja tiheda töögraafikuga ega Tartusse sõitmise võimalustega;
8) 4. veebruaril 2016 määras maakohus OÜ-le Kooba Tare riigi õigusabi. Kohus märkis
sedagi, et ta võttis ühendust T. Tõnissoo soovitud advokaadi B. Sisaskiga, kes oli küll
valmis kaitseülesannet vastu võtma, kuid ei saanuks seda täitma asuda ligikaudu kahe
kuu vältel. Seetõttu ei pidanud kohus riigi õigusabi määramisel võimalikuks osutada
konkreetselt sellele advokaadile;
9) 8. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtu 4. veebruari 2016. a määruse peale

määruskaebuse, leides, et OÜ Kooba Tare määratud kaitsjaks tuleb nimetada B. Sisask.
Samal päeval esitasid kõik süüdistatavad ja kaitsjad R. Sarv ning M. Gaver taotluse
kohtunik E. Mutsu taandamiseks, kuna kohtunik eiras eelistungi aja määramisel
kaitsjate töökorraldust puudutavaid tähelepanekuid ja surus peale põhjendamatuid
lahendusi. Eelistungi kuupäeva ja kellaaja valik viitavat sellele, et kohtunik ei soovi
tagada süüdistatavatele kaitseõigust ja on erapoolik. Samuti määras kohtunik eelistung
lubamatult Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajja ja määras süüdistatavatele riigi
õigusabi korras kaitsjaid põhjendamatutel alustel. Taandamistaotluse lõpus märgiti
sedagi, et selle esitamise korral võib kohtunik teha üksnes edasilükkamatuid
menetlustoiminguid ja praegusel juhul selliseid ei ole;
10) 9. veebruari 2016. a eelistungile R. Põdra kaitsja R. Sarv ei ilmunud ja eelistung lükati
seetõttu edasi. Kohus informeeris Eesti Advokatuuri, et R. Sarv jättis kaitseaktid
esitamata ega ilmunud eelistungile (advokatuuri aukohus tunnistas R. Sarve selle eest
26. mail 2016 süüdi eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumises ja karistas teda noomitusega –
KoTo, kd 3, tl 160 jj). Lisaks sedastas kohus, et R. Sarv, kes oli senimaani olnud ka
V. Malmi kaitsja, teatas 3. veebruaril 2016 kohtule, et tal puudub lepinguline alus
V. Malmi kaitsmiseks. Samal päeval tehtud määrusega jättis maakohus süüdistatavate
ja kaitsjate taandamistaotluse rahuldamata, selgitades määruse põhiosas mh eelistungi
79(143)
aja valikut ja viitas sellele, et kaitsjad ei ole osutanud ühelegi konkreetsele
tööülesandele, mis takistas neil eelistungist osa võtta;
11) 10. veebruaril 2016 tegi maakohus R. Põdrale, V. Malmile ja OÜ-le Aurol ettepaneku
valida endale hiljemalt 4. märtsiks 2016 R. Sarve asemel uus kaitsja, kuna R. Sarv jättis
kaitseakti esitamata ja eelistungile ilmumata. Samuti teatas R. Sarv kohtule 3. veebruaril
2016 sellest, et tal puudub lepinguline alus kaitsta V. Malmi ja 9. veebruaril 2016 sellest,
et tal puudub õigus tegutseda ka R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana;
12) 16. veebruaril 2016 saatis maakohus kutsed eelistungiks 15. märtsil 2016 kell 10.00;
13) 29. veebruaril 2016 esitas R. Sarv R. Põdra kaitsjana maakohtule taotluse eelistungi aja
muutmiseks, viidates enda hõivatusele teiste kohtumenetlustega. Ühtlasi esitas kaitsja
määruskaebuse kohtu otsustusele pidada eelistung Tartu kohtumajas. Pärast selle
taotluse laekumist saatis kohus R. Sarvele järelepärimise viimase volituste kohta,
viidates R. Sarve varasemale teatele, et tal pole enam õigust R. Põtra, V. Malmi ega
OÜ-d Aurol kaitsta. R. Sarv saatis seepeale 3. märtsil 2016 kohtule R. Põdra
12. veebruari 2016. a volikirja, mis andis R. Sarvele volituse teda selles kriminaalasjas
kaitsta;
14) 4. märtsil 2016 saatis kohus R. Sarvele kirja, viidates viimase taotlusele eelistungi aja
muutmiseks ja palus teatada, kas kaitsja on määranud endale 15. märtsi
2016. a eelistungiks asenduskaitsja. Samal päeval määras kohus V. Malmile ja
OÜ-le Aurol riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri määrama süüdistatavatele kaitsja.
Kohus viitas sellele, et R. Sarve volitused V. Malmi ja OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud
ja V. Malm ega OÜ Aurol ei ole kohtu määratud tähtajaks uue kaitsja valimisest
teatanud. Sama päeva õhtul (kell 20.18 ja 20.16) saatis T. Tõnissoo kohtule kaks e-kirja,
millest esimeses märgiti, et OÜ Kooba Tare kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat
B. Sisask, teises aga, et OÜ Aurol kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat Priit Kala.
Samal päeval teatas advokaat Argo Küünemäe, et tema on V. Malmi lepinguline kaitsja;
15) 7. märtsil 2016 esitas kohtule kaitseakti OÜ Kooba Tare määratud kaitsja Aivar Kello.
Samal päeval esitas advokaat P. Kala maakohtule teate, et ta on asunud 4. märtsist 2016
tegutsema OÜ Aurol kaitsjana. Ühtlasi taotles kaitsja 15. märtsiks 2016 planeeritud
eelistungi aja muutmist, palus kooskõlastada temaga eelistungi uus aeg ja anda talle
kriminaalasja materjalidega tutvumiseks aega 15. maini 2016;
16) 8. märtsil 2016 lõpetas maakohus seoses kaitsjate valimisega riigi õigusabi andmise
V. Malmile ja OÜ-le Aurol. Samal päeval esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule
taotluse eelistungi aja muutmiseks ja palus kooskõlastada uus istungiaeg kõigi
kaitsjatega. R. Sarv viitas sellele, et tal ei ole kriminaalasja mahukuse tõttu võimalik
eelistungiks asenduskaitsjat nimetada. Kuna 15. märtsi 2016. a eelistung tuli R. Sarvele
tema sõnul üllatusena, ei ole tal ka võimalik tähtaegselt kaitseakti esitada. Ühtlasi heitis
80(143)
kaitsja kohtule ette, et viimane ei ole arvestanud tema tiheda töögraafikuga ja on
muutnud kaitseõiguse teostamise ebareaalseks. Lisaks kritiseeris kaitsja kohtu otsustust
pidada eelistung Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas ja märkis, et kaitsjad ega
süüdistatavad ei pea täitma kohtu ebaseaduslikke korraldusi;
17) 9. märtsil 2016 määras maakohus R. Põdrale riigi õigusabi, kohustades advokatuuri
määrama R. Põdrale asenduskaitsja 15. märtsi 2016. a eelistungiks ja järgnevateks
menetlustoiminguteks, kuni valitud kaitsja saab asuda oma ülesandeid täitma. Lisaks
saatis kohus advokatuurile teate R. Sarve poolt kaitseülesande täitmata jätmise kohta.
Samal päeval esitas R. Sarv taotluse kohtunik E. Mutsu taandamiseks ja eelistungi aja
muutmiseks, leides, et kohtunik ei suuda menetlust juhtida seaduslikult ja
kohtupidamise hea tava kohaselt. Samal päeval saatis R. Sarv kohtule ka teate, milles
soovis jätkuvalt eelistungi aja muutmist;
18) 10. märtsil 2016 esitas kohtunik taandamistaotluse lahendamiseks Tartu Maakohtu
esimehele, kes jättis selle taotluse 11. märtsi 2016. a määrusega rahuldamata;
19) 11. märtsil 2016 esitas V. Malmi kaitsja kohtule taotluse eelistungi edasilükkamiseks
kaitseakti esitamise tähtaja pikendamiseks. Samal päeval tegi maakohus määruse
OÜ-le Aurol riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramiseks;
20) 15. märtsi 2016. a eelistungile ei ilmunud R. Põdra valitud kaitsja R. Sarv (kohal oli
määratud asenduskaitsja Rein Napa) ega OÜ Aurol valitud kaitsja Priit Kala (kohal oli
määratud asenduskaitsja R. Napa). Viiest kaitseaktist oli kohtule esitatud kaks. Mitu
kohal viibinud kaitsjat leidsid, et osa kaitsjate puudumise tõttu ei saa esitatud taotlusi
lahendada ega põhiistungit planeerida. Uus eelistungi aeg määrati 25. aprilliks 2016;
15. märtsi 2016. a määrusega andis maakohus R. Põdra, V. Malmi, T. Tõnissoo,
OÜ Aurol ja OÜ Kooba Tare kohtu alla;
21) 25. aprillil 2016 saatis P. Kala maakohtule kirja, milles teatas, et kliendileping
OÜ-ga Aurol on lõpetatud ja tema volitused OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud. Samal
päeval määras maakohus OÜ-le Aurol riigi õigusabi, märkides, et P. Kala on andnud
nõusoleku täita kaitseülesannet riigi õigusabi korras. Samal päeval peetud eelistungil
planeeriti ka kohtulikku arutamist. Maakohus pakkus asja arutamist alates 1. augustist
2016. R. Põdra kaitsja R. Sarv avaldas, et tal on seoses teise kriminaalasja arutamisega
aasta lõpuni hõivatud kõik nädalad kolmapäevast reedeni. Ka teistel kaitsjatel oli
2016. a sügisperioodil muid ülesandeid. Lõpuks jõuti järeldusele, et asja arutamine
üksikute päevade kaupa hajutab tähelepanu ja kohtulik uurimine planeeriti osade kaupa
perioodi 4. jaanuarist 17. veebruarini 2017 (kokku 27 istungipäeva) ning kohtuvaidlus
7.–9. märtsiks 2017 (3 päeva);
22) 3. jaanuaril 2017 jätkas R. Sarv R. Põdra kaitsmist määratud korras;
81(143)
23) 4. jaanuaril 2017, mil pidi algama kohtulik arutamine, ei ilmunud kohtuistungile ei
V. Malm ega R. Põder. V. Malm saatis kohtule e-kirja, teatades, et on haigestunud ja
viibib haiguslehel, lisades raviloo, mille kohaselt oli V. Malmil tugev nohu, köha, üldine
nõrkus. R. Põder teatas samuti haigestumisest, kuid arstitõendit ei esitanud.
R. Põdra kaitsja selgitas, et süüdistatava terviseseisund ei võimalda tal kohe tõendit
esitada. Tervenemine võib võtta orienteeruvalt vähemalt kaks nädalat. Kohus juhtis
tähelepanu sellele, et arstitõendit esitamata jättes rikkus R. Põder seadusest tulenevat
kohustust, tema haigestumine on kinnitamata. Kohtuistung lükati edasi 10 jaanuarini
2017;
24) 10. ja 17. jaanuaril 2017 ilmnes, et süüdistatavad ei saa jätkuvalt terviseseisundile
viidates kohtusse ilmuda;
25) 1. veebruaril 2017 saatsid R. Põder ja V. Malm maakohtule ühise kohtumenetluse

kiirendamise taotluse, milles sooviti dokumentide väljanõudmist DnB-lt;
26) 2. veebruari 2017. a kohtuistungil polnud ei V. Malmi ega R. Põtra. R. Põdra kaitsja
saatis kohtule samal päeval arsti 1. veebruari 2017. a teatise, et R. Põder viibib jätkuvalt
haiguslehel, V. Malmi kohta arstitõend puudus. Prokurör taotles kohtult R. Põdra
terviseseisundit puudutavate meditsiinidokumentide väljanõudmist, kuna arsti teatisest
ei nähtu, et R. Põdra haigus takistaks tal kohtuistungist osa võtta. R. Põdra kaitsja
vaidles prokuröri taotlusele vastu, leides, et puudub alus delikaatsete isikuandmete
väljanõudmiseks ja kohus pole pädev hindama, kas perearsti dokumendid on
kohtuistungilt puudumise põhistamiseks piisavad. Ühtlasi teatas R. Sarv, et pole teada,
kunas R. Põder on võimeline kohtuistungil osalema. Kohtuistung lükati edasi
9. veebruarini 2017, osa menetlusosaliste puudumise tõttu ei saanud uusi istungiaegu
planeerida;
27) 3. veebruaril 2017 määras maakohus V. Malmile riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri
süüdistatavale kaitsja määrama. Kohtumäärusest nähtuvalt oli V. Malm 3. veebruaril
2016 teavitanud kohut lepingu lõppemisest teda kohtueelses menetluses kaitsnud
R. Sarvega. Kui kohus seepeale määras 4. märtsil 2016 V. Malmile kaitsja, teatas
V. Malm samal päeval, et on valinud endale kaitsjaks A. Küünemäe. 1. veebruaril
2017 teatas aga A. Küünemäe, et V. Malmiga sõlmitud õigusabileping on lõppenud. Siis
andis kohus V. Malmile 6. veebruarini 2017 aega kaitsja valimiseks, kuid V. Malm
teatas 2. veebruaril 2017, et halb tervislik seisund takistab tal kaitsja valimisega tegeleda
ja palus kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest;
28) 9. veebruari 2017. a kohtuistungile ei ilmunud ei V. Malm ega R. Põder, kusjuures

mitteilmumise põhjusest kohut istungi alguseks ei teavitatud. Kohus avaldas
OÜ Järveotsa Perearstikeskus 6. veebruari 2017. a vastuse, mille kohaselt ei ole
V. Malmil tervislikke põhjusi, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda. R. Põdra
asenduskaitsja teatas, et R. Põdra kohtuistungil osalemist takistab traumajärgne peavalu
82(143)
ja arvas, et tõendi esitamise korra rikkumist ei saa süüdistatavale ette heita. Kohus leidis,
et R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks tuleb määrata ekspertiis. Samuti selgus, et
kohtumäärus V. Malmile riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks on täitmata.
Kohtuistung lükati edasi 14. veebruarini 2017;
29) 14. veebruari 2017. a istungil ei olnud kohal ühtki süüdistatavat. R. Sarv vaidles vastu
R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks ekspertiisi määramisele, leides, et perearst on
tuvastanud mõjuva põhjuse kohtuistungil mitteosalemiseks. Advokatuur polnud
jätkuvalt suutnud täita V. Malmile riigi õigusabi määramise määrust. Kohtuistungil tehti
vaheaeg 17. veebruarini 2017. Samal päeval tegi maakohus ka kaks määrust, millest
ühega määrati kohtuarstlik ekspertiis R. Põdra terviseseisundi kindlakstegemiseks ja
teisega trahviti V. Malmi kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata jäämise eest;
30) 17. veebruari 2017. a kohtuistungilt puudusid nii V. Malm kui ka R. Põder. V. Malm
oli kohtule teatanud, et 29. jaanuaril 2017 avati tal uus haigusleht, mis on lõpetamata.
R. Põdra terviseseisundi kohta täiendavaid andmeid polnud. Istungil oli V. Malmi uus
kaitsja Silver Reinsaar, kes taotles kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kolm ja pool
kuud. Planeeriti ka uusi istungiaegu. Kaitsjatele mitmed ajad ei sobinud. Muu hulgas
avaldas R. Sarv, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud suure
kriminaalasjaga Harju Maakohtus, samuti algab 7. septembril Harju Maakohtus suur
protsess. Kaitsja viitas, et terve suvi kuni septembrini on tal vaba, kohut saaks pidada
siis ja kaitsjaid vahetada pole otstarbekas. Ka teistel kaitsjatel oli arvukalt tööga
hõivatud perioode. T. Tõnissoo kaitsja avaldas, et asenduskaitsjate leidmine ei ole
võimalik. Ta pakkus omalt poolt välja istungiaegu oktoobrisse, novembrisse ja
detsembrisse, nende aegade puhul viitas aga R. Sarv enda hõivatusele. Lõpuks määras
kohus uued istungiajad osade kaupa perioodi 17. juulist–14. detsembrini 2017;
31) 27. märtsil 2017 andis ekspert arvamuse, et R. Põdra terviseseisundist ei tulene
vastunäidustusi kohtuistungil osalemiseks, märkides samas, et R. Põdra terviseseisundit
ei saa hinnata tagasiulatuvalt, mistõttu ei ole võimalik öelda, kas R. Põdra terviseseisund
võimaldas tal osaleda kohtuistungil 4. jaanuarist kuni 17. veebruarini 2017;
32) 27. aprilli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malmi kaitsja mh istungi edasilükkamist ja
prokuratuuris kriminaaltoimiku uut koostamist ja materjalide täiendavat
süstematiseerimist, kuna V. Malmi puudutavad dokumendid on paisatud segi
erinevatesse köidetesse;
33) 11. juulil 2017 esitas V. Malmi kaitsja kohtule teate, et V. Malm ei saa planeeritud
aegadel kohtuistungile ilmuda. Samuti esitas kaitsja taotluse lõpetada
kriminaalmenetlus V. Malmi suhtes KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel
süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu. Avalduse kohaselt ei saa V. Malm
2017. a juulisse planeeritud kohtuistungitel osaleda, kuna ta peab samal ajal arsti juhiste
kohaselt osalema ravimassaaži teisel etapil. Lisaks on tal 17. juulil 2017 tarvis minna
83(143)
broneerima silmaoperatsiooni ja silmaarsti vahetuse aega. Ühtlasi selgitas kaitsja, miks
on V. Malmi tervis nii halb, et kriminaalmenetlus tema suhtes tuleb lõpetada;
34) 17., 18., 19. ega 20. juuli 2017. a kohtuistungile V. Malm väidetavalt halva
terviseseisundi tõttu ei ilmunud, tema kaitsja taotles kriminaalmenetluse lõpetamiseks
ekspertiisi määramist. Kohus leidis, et V. Malmil puudub mõjuv põhjus kohtuistungile
mitte ilmuda;
35) 20. juuli 2017. a määrusega jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse määrata
V. Malmi suhtes kohtuarstlik ekspertiis ja lõpetada tema suhtes kriminaalmenetlus
parandamatu haigestumise tõttu. Kohus osutas muu hulgas sellele, et V. Malm valis
arstide juures käimiseks ja protseduurideks just sellised ajad, mis langevad kokku varem
määratud kohtuistungi-aegadega. Ükski V. Malmi haigusi diagnoosinud arstidest
polnud väitnud, et need haigused takistaksid kohtuistungil osaleda. Perearstikeskuse
juhataja oli kohtule teatanud, et V. Malmil ei ole kohtusse ilmumist takistavaid
asjaolusid. Puudus raviteenust osutava arsti otsus, et V. Malm ei saa kohtuistungil
osaleda. Teise 20. juulil 2017 tehtud määrusega vahistas maakohus V. Malmi,
tõkestamaks tema kõrvalehoidmist kohtumenetlusest;
36) 24. juuli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malm enda vahi alt vabastamist, lubas teha
kõik endast oleneva, et ta saaks kohtuistungitel käia, tunnistas enda eksimusi ja
vabandas südamest (umbes aasta hiljem maakohtus tunnistajana ütlusi andes märkis
V. Malm, et ehkki ringkonnakohus tunnistas tema vahistamise ebaseaduslikuks, oli see
tegelikult õige ja võimaldas tal toimunu üle järele mõelda, teha omad järeldused ning
tuli talle kasuks – vt KoTo, kd 25, tl 191 pöördel–192). V. Malmi kaitsja esitas
kokkuleppemenetluse kohaldamise taotluse, nõustumist kokkuleppemenetlusega
väljendas ka V. Malm, samuti teised süüdistatavad. Kohus otsustas alustada kohtulikku
uurimist, kuna kokkuleppemenetluse kohaldamiseks polnud kannatanute nõusolekut.
Seejärel pidas prokurör avakõne, süüdistatavad ja kaitsjad andsid süüdistuse kohta
arvamuse, samuti käsitleti tsiviilhagisid. T. Tõnissoo esitas taotluse määrata
OÜ-le Kooba Tare uus kaitsja, kuna senine kaitsja pole temaga ühendust võtnud ega
oma kohustusi täitnud (sama taotlust kordas T. Tõnissoo ka 25. juuli 2017. a istungil).
Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna OÜ-l Kooba Tare oli kaitsja olemas;
37) 25. juuli 2017. a kohtuistungil algas tõendite uurimine. Esmalt palus prokurör
tõenditena vastu võtta erinevate äriühingute registridokumendid. Seepeale nõudsid
kaitsjad, et prokurör esitaks kõik need tõendid ühekaupa. Järgnevalt nii toimitigi. Samuti
nõudsid kaitsjad, et prokurör refereeriks kõiki dokumentaalseid tõendeid. Kohtuistung
katkes, kuna OÜ Kooba Tare määratud kaitsjal Aivar Kellol tuvastati alkoholijoove;
38) 26. juuli 2017. a kohtuistungil taotles OÜ Kooba Tare kaitsja vabastamist
kaitseülesande täitmisest enda ebaväärika käitumise tõttu. T. Tõnissoo soovis kuni
sügiseste istungiteni lisaaega selleks, et valida OÜ-le Kooba Tare kaitsja, leides, et
84(143)
määratud kaitsja ei saa uue kaitsja valimiseni menetluses jätkata. Taotluste
lahendamisele järgnenud kohtuliku uurimise käigus esitasid kaitsjad pidevalt erinevaid
vastuväiteid selle viisi kohta, kuidas prokurör dokumente avaldas;
39) 28. juuli 2017. a määrusega eraldas maakohus kriminaalasjast materjalid V. Malmi
süüdistust puudutavas osas, kuna V. Malm ja tema kaitsja soovisid
kokkuleppemenetluse kohaldamist;
40) 3. oktoobril 2017 ehk vahetult enne sügiseks planeeritud kohtuistungite algust laekus
maakohtule T. Tõnissoo avaldus tagasiastumise kohta OÜ Aurol juhatuse liikme kohalt
alates 29. septembrist 2017. Selle tulemusena polnud ühel süüdistataval ehk OÜ-l Aurol
enam seaduslikku esindajat. Samal päeval toimunud kohtuistungil tegi prokurör mh
ettepaneku eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi menetlemiseks. T. Tõnissoo kaitsja
vaidles sellele vastu, leides, et tuleks ära oodata pankrotihalduri nimetamine, viimane
saaks osaühingut kriminaalmenetluses esindada. Samuti ei olnud kriminaalasja
eraldamisega nõus OÜ Kooba Tare kaitsja. Kohus lükkas istungi edasi 16. oktoobriks
2017, mil pidanuks olema selge, kas OÜ Aurol saab protsessi astuda;
41) 16. oktoobri 2017. a istungil ilmnes, et OÜ Aurol pankrotimenetluses oli kohtuistung
edasi lükatud ja süüdistataval ei olnud jätkuvalt ei juhatuse liiget ega pankrotihaldurit.
Kohus asus planeerima täiendavaid istungiaegu (lisaks nendele, mis olid juba
planeeritud 2017. a oktoobrisse, novembrisse ja detsembrisse). Kohtu ettepanek jätkata
17. jaanuaril 2018 jäi tagajärjetuks, kuna OÜ Kooba Tare kaitsja pidi olema terve
jaanuarikuu Eestist ära. Mitmed veebruari-, aprilli- ja maikuusse pakutud istungiajad ei
sobinud T. Tõnissoo kaitsjale, osa pakutud aegadest ei sobinud ka teistele
menetlusosalistele. Lõpuks planeeriti kohtuistungiks lisaks 17 istungipäeva
ajavahemikus 1. veebruarist kuni 29. juunini 2018;
42) 2017. aasta oktoobris ja novembris pidi kohtuistung eelneva plaani kohaselt toimuma
veel üheksal päeval, kuid kõigil neil päevadel jäi istung ära OÜ Aurol seadusliku
esindaja puudumise tõttu. Prokuratuur üritas taotleda tsiviilkohtumenetluse korras
OÜ Aurol juhatusse asendusliikme määramist, kuid see katse jäi edutuks (KoTo, kd 10,
tl 184 jj);
43) 4. detsembri 2017. a istungil oli OÜ Aurol esindajana kohal viimasele vahepeal
määratud pankrotihaldur Tiia Kalaus. Järgnevalt avaldas aga T. Tõnissoo kaitsja, et
tema kaitsealune ei soovi tegeleda ettevõttega, mis tekitab talle ainult stressi, ja ta on
müünud maha OÜ Kooba Tare osa. OÜ-l Kooba Tare on ka uus juhatuse liige. Kaitsja
esitas maakohtule ka samal päeval, s.o 4. detsembril 2017 sõlmitud osaühingu osa
müügilepingu, mille kohaselt müüs T. Tõnissoo OÜ Kooba Tare ainuosa Blackwood
Investments UÜ-le, keda esindas juhatuse liige S.K. . Samuti esitas
T. Tõnissoo kaitsja maakohtule OÜ Kooba Tare kohta äriregistri väljavõtte, millest
nähtus, et osaühingu juhatuse uus liige on S.K. . OÜ Kooba Tare kaitsja avaldas, et ta
85(143)
sai osa müügist teada sama päeva hommikul. Kuna S.K. polnud kohtuistungile ilmunud,
tegi maakohus järgmise päevani vaheaja;
44) 5. detsembri 2017. a kohtuistungile S.K. samuti ei ilmunud. Prokurör selgitas, et OÜ

Kooba Tare esindajale on kutse edastatud telefoni teel S.K. u juhitava Paragrahv OÜ
sekretärile, kes võttis kutse vastu ja lubas teate edasi anda. Samuti oli kutse edastatud
kirjalikult sellele e-posti aadressile, millele sekretär palus kutse edastada. OÜ Kooba
Tare kaitsja leidis, et kohtuistungit ei ole võimalik pidada, ja taotles kohtuistungi
edasilükkamist. Kaitsja lubas, et ta katsub ka ise isikuga ühendust saada ja talle
kohtuistungi ajad edastada. Maakohus tegi 11. detsembrini 2017 vaheaja;
45) 11. detsembri 2017. a kell 10.00 alanud kohtuistungile S.K. ikkagi ei ilmunud. Kaitsjad
vaidlesid vastu prokuröri taotlusele kohaldada S.K. u suhtes sundtoomist;
46) 12. detsembri 2017. a istungile S.K. jätkuvalt ei ilmunud. Samas oli S.K. esitanud
kohtule dokumendid, millest nähtus, et 11. detsembril 2017 kell 9.30 (ehk pool tundi
enne tolleks päevaks planeeritud kohtuistungi algust) oli OÜ Kooba Tare ainuosanik
Blackwood Investments UÜ (esindaja S.K. ) teinud otsuse, millega kutsus osaühingu
juhatusest tagasi S.K. u ja valis juhatuse uueks liikmeks M.N. . OÜ Kooba Tare kaitsja
taotles istungi edasilükkamist 1. veebruarini 2018, et oleks piisav aeg ja kindlustunne,
et OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige M.N. p, kes on kaitsjale täiesti tundmatu isik, saaks
kohtukutse kätte. Kohus otsustas jätkata asja arutamist 14. detsembril 2017;
47) 14. detsembri 2017. a istung jäi ära, kuna istungilt puudus OÜ Kooba Tare juhatuse
liige M.N. p, kes teatas vahetult enne kohtuistungit e-kirjaga kohtule, et sai kutse kätte
alles äsja ja Tallinnas toimuva kohtumise tõttu ei saa ta istungile tulla. Kohtuistung
lükati edasi järgmise planeeritud istungipäevani 1. veebruaril 2018;
48) 31. jaanuaril 2018 ehk päev enne järgmist istungipäeva edastas M.N. p kohtule
avalduse OÜ Kooba Tare juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks. Sellele avaldusele
oli lisatud ka osaniku esindaja S.K. u vastus, milles kinnitatakse M.N. i
tagasiastumisavalduse kättesaamist ja palutakse M.N. il OÜ Kooba Tare nimel
õigustoiminguid enam mitte teha;
49) 1. veebruari 2018. a kohtuistungil selgitas M.N. p enda tagasiastumist OÜ Kooba Tare
juhatusest viimasel hetkel enne kohtuistungit sellega, et tal ei olnud istungi aeg meeles
ja ta oli hajameelne ning tal oli kiire. Samas avaldas M.N. p sedagi, et ta ei tea, millega
OÜ Kooba Tare tegeleb. Ajal, kui kohus küsitles M.N. pi, et selgitada välja tema OÜ
Kooba Tare juhatusse nimetamisega ja sealt lahkumisega seotud menetluslikke
asjaolusid, sekkusid kohtu tegevusse korduvalt kaitsjad M. Gaver ja
R. Sarv, üritades kohtul takistada M.N. ile nende asjaolude kohta küsimusi esitamast.
Prokurör taotles OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldamist eraldi menetlusse, põhjendades
seda sellega, et M.N. i tagasiastumise tõttu pole OÜ-l Kooba Tare enam seaduslikku
86(143)
esindajat ja juhatuse liikmete tagasiastumised on toimunud teadlikult kohtuistungi
venitamise eesmärgil. R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad vaidlesid kriminaalasja
eraldamisele aga vastu, leides, et OÜ Kooba Tare osaluseta ei saa menetlust jätkata ja
osaühingu osanikule tuleks anda tähtaeg uue juhatuse liikme nimetamiseks. Samal
päeval tegi maakohus määruse, millega eraldas OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldi
menetlusse ja kohtuistung jätkus sel päeval tõendite uurimisega;
50) 12. veebruari 2018. a istungilt puudus OÜ Aurol kaitsja Priit Kala, kes oli eelneval ööl
saatnud selle kohta teavituse T. Tõnissoo kaitsjale M. Gaverile, paludes viimasel end
asendada. T. Tõnissoo kaitsja avaldas kohtule, et ta ei ole nõus OÜ Aurol kaitsjat
asendama, viidates mh sellele, et ta juba asendab R. Põdra kaitsjat. Kohus P. Kalaga
ühendust ei saanud. Kohus leidis asjaolude põhjal, et tegemist on asja arutamise
venitamisega, määras T. Tõnissoo kaitsja vaatamata viimase vastuseisule OÜ Aurol
asenduskaitsjaks ja jätkas kohtulikku uurimist. Kohtuliku uurimise ajal nõudis
T. Tõnissoo, R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana tegutsenud M. Gaver, et dokumentaalsete
tõendite avaldamine ei toimuks nii kiiresti ja leidis, et avaldamisel peab pooltel olema
võimalus dokument läbi lugeda;
51) 27. veebruari 2018. a istungile ei ilmunud R. Põder, kes oli haigestunud. Prokurör tegi
ettepaneku kasutada istungipäeva selleks, et avaldada T. Tõnissoole soodustuskelmuses
esitatud süüdistuse kohta käivaid tõendeid, mis R. Põtra ei puuduta. T. Tõnissoo kaitsja
vaidles sellele vastu, leides, et „ka teistel süüdistatavatel on huvi nende asjade osas.“
Kohus määras, et jätkatakse nende tõendite uurimist, mis R. Põtra ei puuduta;
52) 1., 5., 9., 12., 19. märtsiks 2018 planeeritud kohtuistungid jäid ära või ei toimunud neil
kohtulikku uurimist R. Põdra haigestumise tõttu. 19. märtsil 2018 planeeris kohus
täiendavaid istungiaegu. Mitmed kohtu pakutud ajad pooltele, eeskätt kaitsjatele ei
sobinud. Kokku planeeris kohus juurde 14 lisaistungipäeva, mis jäid ajavahemikku
6. augustist kuni 26. novembrini 2018;
53) 2. aprilli 2018. a kohtuistungile jäid ilmumata nii R. Põder kui ka T. Tõnissoo. R. Põdra
kohta esitas kaitsja 20 minutit enne kohtuistungi algust perearsti info, et R. Põder ei ole
terviseseisundi tõttu võimeline kohtuistungil osalema. Prokurör osutas sellele, et
perearsti kirjad on nii lakoonilised, et nende põhjal ei saa hinnata, kas R. Põdral pole
võimalik istungil osaleda. Ta tegi ettepaneku kaaluda kohtuarstliku ekspertiisi
määramist, et tuvastada, millal saab R. Põder kohtuistungil osaleda ja kas talle tuleks
luua istungil osalemiseks eritingimused. R. Põdra kaitsja vaidles ekspertiisi
määramisele vastu;
54) 5. aprillil 2018 esitas prokuratuur maakohtule taotluse R. Põdrale kohtuarstliku

ekspertiisi määramiseks;
87(143)
55) 16. aprilli 2018. a istungil arutati prokuratuuri taotlust R. Põdrale ekspertiisi
määramiseks. Kaitsjad leidsid, et prokuratuuri taotlust ei ole võimalik lahendada ilma
R. Põdra enda osavõtuta sellest kohtuistungist, kus ekspertiistaotlust lahendatakse.
Samal päeval tegi maakohus määruse, millega määras R. Põdra terviseseisundi
kindlakstegemiseks kohtuarstliku ekspertiisi;
56) 27. aprilli 2018. a kohtuistungile R. Põder ei ilmunud. Kaitsja teatas, et vahepeal
R. Põdra tervis paranes ja ta plaanis kohtuistungile tulla, kuid vahepeal halvenes tervis
uuesti ja ta ei saanud kohtuistungile tulla. Ühtegi tõendit R. Põdra haigestumise kohta
ei esitatud. Prokurör taotles R. Põdra vahistamist;
57) 3. mail 2018 tegi maakohus määruse, millega trahvis R. Põtra mõjuva põhjuseta
kohtusse ilmumata jäämise eest 1500 euroga (hiljem tühistati maakohtu see määrus
Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2018. a määrusega). Teise samal päeval tehtud
määrusega jättis kohus rahuldamata prokuratuuri taotluse R. Põder vahistada;
58) 7., 14., 21. ja 28. mail ning 1., 8., 11. ja 18. juunil 2018 toimus kohtulik uurimine.
11. juuni 2018. a istungil, kui kuulati üle V. Malmi, palusid R. Põder ja R. Sarv istungi
varem ära lõpetada, et R. Põder saaks minna oma ema transportima. T. Tõnissoo, kes
oli R. Põdra ema hooldaja ja kelle süüdistust V. Malmi parasjagu antavad ütlused ei
puudutanud, keeldus andmast nõusolekut asja arutamiseks tema osavõtuta ja ise
R. Põdra ema sõidutama. Kohus otsustas siiski tunnistaja ristküsitlusega jätkata;
59) 1. augustil 2018 koostas ekspert ekspertiisiakti, milles leiti, et R. Põdral ei esine
terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda, kuid
27. veebruarist kuni 16. aprillini 2018 oli R. Põdral haigus, mis ei võimaldanud tal
kohtuistungil osaleda;
60) 8. juuni 2018. a istungil esitas T. Tõnissoo kaitsja taotluse lõpetada tema kaitsealuse
suhtes kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Maakohus jättis selle
taotluse 25. juuni 2018. a määrusega rahuldamata, märkides muu hulgas, et kaitsjate
käitumine kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis on olnud ilmselt
kriminaalmenetlust venitava iseloomuga. Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri
2018. a määrusega, mille peale esitatud määruskaebust Riigikohus menetlusse ei
võtnud, jäeti maakohtu viidatud määrus muutmata;
61) 6. ja 13. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine;
62) 13. augustil 2018 esitas R. Põdra kaitsja avalduse kogu kohtukoosseisu taandamiseks,
tuginedes sellele, et kriminaalasja arutatakse Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel
Tartu kohtumajas; kohtuliku arutamise käigus vahistati ebaseaduslikult V. Malm;
R. Põdra suhtes tehti vajaduseta kohtuarstlik ekspertiis; V. Malmi ülekuulamisel jättis
kohus reageerimata tunnistaja põhjendamatult pikkadele seletustele; kaitsjatele
88(143)
heidetakse alusetult ette menetluse venitamist. Samal päeval tehtud määrusega jättis
maakohus taandamistaotluse rahuldamata;
63) 17. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine;
64) 10. septembri 2018. a istung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu;
65) 19. oktoobril 2018 saatis R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule e-kirja, milles palus
lükata asja arutamine edasi, kuna ta on seoses tööga Londonis ega jõua
22. oktoobriks 2018 planeeritud istungiks tagasi. Maakohus vastas R. Sarvele samal
päeval, et viimasel on võimalik määrata endale kohtuistungiks asenduskaitsja. Selle
peale saatis R. Sarv 19. oktoobril 2018 (reede) kell 21.04 kõigile Tartu piirkonnas riigi
õigusabi osutavatele advokaatidele järgmise sisuga e-kirja: „22. oktoobril
2018. a kl 10.00 algab Tartu Maakohtu kohtumajas kohtuistung, kus asutakse üle
kuulama süüdistatavaid Roland Põtra, Tiina Tõnissood ja OÜ Aurol seoses omastamise,
soodustuskelmuse, kelmuse, maksukelmuse ja rahapesu toimepanemisega. Materjal on
mahukas, küsida tuleb ligi 30 kd jagu materjali kohta. Seoses asjaolude muutumisega
pole minul ega kolleeg Priit Kalal antud istungil osaleda. Esialgse plaani kohaselt pidin
mina Priitu asendama ning süüdistatavatele küsimusi esitama hakkama. Kahjuks jõuan
Eestisse tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal. Kas kellelgi oleks võimalik antud asjas
asenduskaitsjaks asuda?“
66) 22. oktoobri 2018. a istungile R. Sarv ei ilmunud ja polnud ka asenduskaitsjat.

Prokuröri ettepanekule kuulata üle T. Tõnissoo seoses soodustuskelmuse-süüdistusega,
mis R. Põtra ei puuduta, vaidles vastu T. Tõnissoo kaitsja, leides, et seadus ei võimalda
ühe kaitsja puudumisel T. Tõnissood üle kuulata. Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas
haakub T. Tõnissoo süüdistus R. Põdra süüdistusega, tõdes T. Tõnissoo kaitsja vaid
seda, et seadus annab R. Sarvele õiguse kohtuistungil viibida ja „see võib luua mingeid
erinevaid seoseid, millest tulenevalt tema oskab küsida küsimusi Tiina Tõnissoolt.“
Ühtlasi teatas kaitsja, et ta pole ise sel päeval valmis T. Tõnissood küsitlema, kuna ta
arvestas sellega, et R. Sarv ei tule ja istung jääb ära;
67) 26. oktoobril ja 1. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Samas jäi 1. novembri
istungipäev poolikuks, kuna ei õnnestunud alustada süüdistatava T. Tõnissoo
ülekuulamist. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver polnud teises asjas
peetavale kohtuistungile viidates kohtusse ilmunud, määrates endale asenduskaitsjaks
R. Napa. Järgmiseks istungipäevaks ehk 2. novembriks 2018 oli M. Gaver
asenduskaitsjaks määranud H. Kuninga (seetõttu tekkis ka oht, et T. Tõnissool on
esmas- ja teisesküsitluses erinev kaitsja; pealegi polnud H. Kuningas maakohtule
teadaolevalt varem kriminaalasja materjalidega tuttav). T. Tõnissoo leidis, et
küsitlemine asenduskaitsja poolt rikuks see tema kaitseõigust ja taotles kohtuistungi
edasilükkamist 5. novembriks 2018. Asenduskaitsja R. Napa leidis, et T. Tõnissoo soov
89(143)
on „osaliselt põhjendatud“. Kohus rahuldas taotluse ja lükkas istungi edasi
5. novembrini 2018, 2. novembriks 2018 planeeritud istungipäev jäi ära;
68) 5. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Istungi lõpus esitas R. Sarv kohtule
taotluse jätta 9. novembriks 2018 kavandatud kohtuistung ära, kuna pärast selle
kohtuistungi planeerimist on advokatuur ette näinud korralise koolituspäeva, kus
käsitletakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid. Kaitsja märkis, et koolitustel
osalemine on vandeadvokaatidele kohustuslik ja palus samas päevaks planeeritud
istungi ära jätta. Ka M. Gaver avaldas soovi samale koolitusele minna. Kohus otsustas,
et 9. novembriks 2018 planeeritud istungit ära ei jäeta, vaid jätkatakse kohtulikku
arutamist. 6. detsembril 2018 vastas Eesti Advokatuur maakohtu järelepärimisele, et
R. Sarv polnud end 9. novembri 2018. a koolitusele registreerinud;
69) 8. novembril 2018 esitas R. Põdra kaitsja kohtule kirjalikult taotluse

kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuritegude aegumise ja menetluse mõistliku aja
möödumise tõttu, samuti taotluse täiendavate tõendite esitamiseks ja uurimiseks ning
ekspertiisi korraldamiseks;
70) 9. novembri 2018. a kohtuistung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu;
71) 14. novembril 2018 saatis R. Sarv kohtule perearsti tõendi R. Põdra haigestumise kohta
ja palus 15. ning 19. novembriks 2018 planeeritud kohtuistungid ära jätta. Kohus teatas,
et istungeid ära ei jäeta;
72) 15. novembri 2018. a istungile R. Põder ei ilmunud ja kohtulikku uurimist ei toimunud.
R. Sarv keeldus esitamast kohtule tõendeid selle kohta, et tema puudumine 22. oktoobri
2018. a istungilt oli põhjendatud, viidates kliendi suhtes olevale konfidentsiaalsus-
kohustusele. Samas nõudis kaitsja kohtult õiguslikku põhjendust, miks kohus
15. novembri istungit ära ei jätnud, ehkki kaitsja informeeris kohut 14. novembril
R. Põdra haigestumisest. Kohus juhtis istungil korduvalt R. Sarve tähelepanu sellele, et
kaitsja käitumine kohtu suhtes on lugupidamatu ja üleolev. R. Sarv eitas seda, leides
muu hulgas, et kui tema nõudmine kohtuistungi toimumist põhjendada on lugupidamatu
„siis tegu ei ole enam õigusriigiga ja sellel kohtuprotsessil ei ole enam üldse mingit
mõtet.“ Ühtlasi vaidlesid kaitsjad vastu prokuröri taotlusele nõuda perearstilt välja
R. Põdra terviseandmed ja leidsid, et kohus peab lähtuma arsti seisukohast, et
süüdistatava mitteilmumise põhjus on mõjuv. Kohus planeeris ka 14 lisaistungipäeva
ajavahemikku 18. jaanuarist kuni 11. märtsini 2019;
73) 28. novembri 2018. a istungil arutati R. Põdra kaitsja 8. novembri 2018. a taotlust
kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks
ja uurimiseks;
90(143)
74) 6. detsembril 2018 tegi maakohus määruse, millega jättis R. Põdra kaitsja 8. novembri
2018. a taotlused rahuldamata;
75) 2. jaanuaril 2019 esitas R. Põdra kaitsja taotluse kohtukoosseisu taandamiseks, jäädes
varasemates taandustaotlustes esitatud põhjenduste juurde, kuid lisades mh, et kohtunik
ei reageerinud kohaselt, kui süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud tunnistaja
keeldus kaitsja küsimustele vastamast; kohtunik olevat asunud R. Sarve suhtes nõiajahti
pidama ega suutvat olla erapooletu ning on teinud alusetuid pöördumisi advokatuuri
poole;
76) 17. jaanuaril 2019 jättis maakohus taandamistaotluse rahuldamata;
77) 18. jaanuari 2019. a kohtuistung jäi ära, kuna istungile ei ilmunud OÜ Aurol
pankrotihaldur ega ka T. Tõnissoo, kelle ilmumist takistas asjaolu, et tema auto külma
ilma tõttu ei käivitunud;
78) 25. jaanuari 2019. a kell 10.00 alanud kohtuistungile jäi ilmumata T. Tõnissoo kaitsja
M. Gaver, põhjendades seda eelmisel õhtul kell 21.43 kohtule saadetud e-kirjas lapse
haigestumisega. Samuti ei ilmunud istungile T. Tõnissoo, teavitades kohut
transpordiprobleemidest ja märkides, et ta saab kohtusse tulla kell 13.00;
79) 28. jaanuari 2019. a istungil lõpetas maakohus kohtuliku uurimise ja avas
kohtuvaidlused. Istungi lõpus tegi maakohus teatavaks, et kohtuotsus kuulutatakse
11. märtsil 2019;
80) 7. veebruaril 2019 tegi maakohus määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse

R. Põdra süüdistuses KrMS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu;
81) 11. märtsil 2019 kuulutas maakohus kohtuotsuse resolutiivosa;
82) 3. aprillil 2019 tegi maakohus teatavaks kohtuotsuse tervikteksti;
83) 17.–18. aprillil 2019 esitasid R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad ning tsiviilkostja esindaja
maakohtu otsuse peale apellatsioonid. Nii R. Põdra kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja
soovisid asja arutamist suulises menetluses. Ringkonnakohtu poolt septembrisse ja
oktoobrisse 2019 istungiks pakutud 24 päevast osutusid kõigile pooltele sobivaks vaid
14. ja 28. oktoober 2019;
84) 14. oktoobril 2019 toimus ringkonnakohtu istung;
85) 9. jaanuaril 2020 tehti käesolev otsus avalikult teatavaks.
91(143)
2.3. Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele
352. Ehkki eeltoodud kronoloogiast välja joonistuv pilt on kommentaaridetagi kõnekas, peab
kolleegium vajalikuks juhtida eraldi tähelepanu järgnevale.
353. Selles asjas on juba alates kohtumenetluse algusest toimunud tavapäratult palju kaitsjate
vahetumisi ja arusaamatuid vaidlusi uue kaitsja määramise üle. Ja seda mitte ühe, vaid
suuremal või vähemal määral enamiku süüdistatavate puhul. Seejuures on kaitsjate volituste
lõppemine ja sellest teadaandmine toimunud enamasti ajal, mil see on menetlust takistanud
(nt veidi enne eelistungi algust). Samuti teatati valitud kaitsjate volituste tekkimisest
n-ö viimasel hetkel ja sooviti endile korduvalt lisaaega uue kaitsja valimiseks.
354. Vaadates toimunut tervikpildis on üsna selge, et kaitsjate volituste lõpetamised ja

kaitsjate määramise vaidlustamised on vähemalt osal juhtudest ette võetud eeskätt protsessi
venitamiseks. Nii ei valinud T. Tõnissoo endale uut kaitsjat kohe, kui ta sai R. Sarvelt teada,
et viimane ei saa tema kaitsja olla. Ta ootas ära selle, kui kohus määras talle kaitsja,
vaidlustas kaitsja määramise ja nõudis endale kaitsja valimiseks lisaaega. Selle tulemusena
sai ta kaitsja alles 2016. a jaanuari lõpuks, mil eelistungini olid jäänud loetud nädalad ja
kaitsja võis viidata lisaaja vajadusele. OÜ Kooba Tare esindajana nõudis T. Tõnissoo, et
äriühingule määrataks riigi õigusabi korras kaitsjaks just B. Sisask, ehkki viimane avaldas
kohtule, et ei saa mitme kuu vältel kaitsja ülesandeid täitma asuda. Kui kohus B. Sisaski
määramisest keeldus, vaidlustas T. Tõnissoo kohtumääruse. R. Sarv ja V. Malm teatasid
kaitselepingu lõppemisest kohtule alles 2016. a veebruari algul ehk mitu nädalat pärast
eelistungi kutse saamist ja nädal enne eelistungi päeva.
355. Kõnekaks näiteks on ka R. Põdra – toona lepingulise – kaitsja R. Sarve volitustega

seonduv. R. Sarv oli R. Põdra (aga ka V. Malmi ja OÜ Aurol) lepinguline kaitsja juba
kohtueelsest menetlusest. 9. veebruaril 2016 ehk kohtu määratud eelistungi päeval saatis
R. Sarv (kes jättis eelistungile ilmumata) kohtule teate, et tema volitused R. Põdra ja
OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud (lepingu lõppemisest V. Malmiga oli R. Sarv teatanud juba
3. veebruaril 2016). Samas oli R. Sarv veel 3. veebruaril 2016 taotlenud kohtult eelistungi
edasilükkamist ja 8. veebruaril 2016 kohtuniku taandamist. Hoolimata sellest, et R. Sarv
teatas 9. veebruaril 2016 kohtule, et ta pole enam R. Põdra kaitsja, esitas ta 29. veebruaril
2019 R. Põdra kaitsjana taotluse eelistungi edasilükkamiseks. Alles kohtu järelepärimise
peale tema volituste kohta saatis R. Sarv kohtule R. Põdra volikirja, mis kandis 12. veebruari
2016. a kuupäeva.
356. Sekeldused kaitsjate volitustega jätkusid ka edasises kohtumenetluses. Kogumis

süüdistatavate ja kaitsjate ülejäänud käitumisega viitab see sellele, et vähemalt osal
juhtudest oli tegemist kohtule etendatud näitemänguga, mille eesmärk oli menetlust
venitada.
357. Omaette küsimus, mis seondub kaitsjate ringiga, on see, miks oli osaühingutel Aurol ja
Kooba Tare selles menetluses tarvis eraldi kaitsjaid. Formaalselt oli neil muidugi õigus
92(143)
omaette kaitsjale, aga sisulisest aspektist see vaid koormas menetlust ja muutis
istungiaegade leidmise raskemaks. OÜ-le Aurol omistati süüdistuses R. Põdra ja
T. Tõnissoo väidetav rahapesu, OÜ-le Kooba Tare aga T. Tõnissoo väidetav
soodustuskelmus. Tõendamiseseme poolest olid füüsilistele ja juriidilistele isikutele
esitatud süüdistused sisuliselt kattuvad (juriidiliste isikute puhul lisandusid vaid KarS § 14
lg 1 eeldustele vastavad asjaolud). Huvide konflikti samas teos süüdistatava füüsilise ja
juriidilise isiku vahel ei olnud. Seega lihtsustanuks menetlust oluliselt see, kui OÜ-d Aurol
oleks kaitsnud R. Põdra kaitsja ja OÜ-d Kooba Tare T. Tõnissoo kaitsja. See, et
süüdistatavad pidasid vajalikuks OÜ-del Aurol ja Kooba Tare eraldi kaitsjate olemasolu
näib – küll kaudselt, aga ikkagi – viitavat sellele, et süüdistatavatel polnud erilist huvi
menetluse kiire kulgemise vastu.
358. Tähelepanuväärne on ka kaitsjate – sh R. Sarve – väga aktiivne püüdlus saavutada esmalt

9. veebruariks ja seejärel ka 15. märtsiks 2016 planeeritud eelistungi edasilükkamine.
R. Sarv jättis mõlemale eelistungile lihtsalt ilmumata ja kaitseakti esitamata. Arvestades
asjaolu, et R. Sarv osales selles kriminaalmenetluses kaitsjana juba kohtueelsest
menetlusest ja ta sai kriminaaltoimiku koopia 2015. aasta augustis, pidi ta olema 2016. aasta
alguseks asjaolude ja toimiku materjalidega vähemalt üldjoontes kursis, samuti valmis
lähiajal algavaks kohtumenetluseks (ning arvestama selle kriminaalasjaga oma
töökoormuse kujundamisel). Seega pole usutav, et R. Sarv ei leidnud kahel korral pärast
ligikaudu kuuajalist etteteatamist aega kaitseakt koostada, eelistungiks ette valmistuda ja
seal osaleda. Teatavasti ei toimu eelistungil asja sisulist arutamist, vaid eeskätt edasise
menetluse planeerimine. Kui R. Sarv kasutanuks aega, mis tal kulus eelistungi aja
edasilükkamise taotlemisele ja otsitud põhjustel (taandus)taotluste ning määruskaebuste
kirjutamisele, hoopis eelistungiks ettevalmistamisele, poleks ehk ka ajanappust tekkinud.
Ja kui R. Sarvel tõesti ei olnud aega selle kohtuasjaga tegeleda, tulnuks tal jätta kaitsja
ülesanded vastu võtmata. R. Põdral olnuks võimalik valida endale R. Sarve asemel kaitsja,
kellel olnuks aega tema kriminaalasjaga mõistliku aja jooksul tegeleda.
359. On tähelepanuväärne, et 25. aprilli 2016. a eelistungil, mil planeeriti istungiaegu, pakkus
maakohus asja arutamist alates 1. augustist 2016. Peamine (ehkki mitte küll päris ainukene)
põhjus, miks asja arutamine tuli määrata alles 2017. a algusesse, oli R. Sarve väide, et tal
on seoses teise kriminaalasja arutamisega aasta lõpuni kõik nädalad kolmapäevast reedeni
hõivatud. Igal juhul oli just R. Põdra kaitsja hõivatus kõige olulisem tegur, miks aprillis
2016 peetus eelistungil leiti põhiistungi ajad alles 2017. aasta esimesse kvartalisse. Sellises
olukorras – ja pidades mh silmas KrMS § 441 lg-s 3 sätestatut – oli R. Sarve poolt
kaitseülesande vastuvõtmine menetletavas asjas vähemalt problemaatiline. Ühtlasi võib
väita, et R. Põder, palgates endale sedavõrd hõivatud kaitsja, võttis üle ka sellest tingitud
menetluse venimise riski. Seda sõltumata asjaolust, kas selline venimine oligi R. Põdra
eesmärk või mitte. R. Põdral olnuks menetluse kiirendamiseks võimalik valida endale teine
kaitsja või taotleda uue kaitsja määramist. Võimalik, et R. Põdral tekkinuks ka lepinguline
kahju hüvitamise (hinna alandamise) nõue temaga õigusteenuse osutamise lepingu
93(143)
sõlminud advokaadibüroo pidaja vastu, kui R. Sarv võttis kaitseülesande vastu olukorras,
kus ta muude tööülesannete tõttu seda mõistliku aja jooksul täita ei suutnud;
360. 2017. aasta jaanuarist märtsini planeeritud kohtulik arutamine jäi ära R. Põdra ja
V. Malmi haigestumise tõttu. Seejuures jättis R. Põder korduvalt oma terviseseisundi kohta
andmed kohtule esitamata.
361. Samasse perioodi jääb ka V. Malmi kaitsja lepingulise kaitsja vahetumine, V. Malmi
taotlus anda talle kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest, samuti uue kaitsja
taotlus lubada tal toimikuga tutvuda kolm ja pool kuud.
362. Kui 17. veebruaril 2017 planeeriti uusi istungiaegu, oli jällegi kõige tihedama kalendriga
kaitsja R. Sarv, kes avaldas, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud
suure kriminaalasjaga ja juba 7. septembril pidi tal algama uus suur protsess. Seega on
R. Sarve hõivatusel – ja R. Põdra otsustusel valida endale sedavõrd hõivatud kaitsja – selle
kohtumenetluse venimises märkimisväärne roll.
363. 2017. a septembrist detsembrini planeeritud arvukatel istungipäevadel jäi kohtulik

arutamine ära, kuna T. Tõnissoo taandus esmalt OÜ Aurol juhatusest ja kohe pärast sellele
äriühingule uue esindaja tekkimist ka OÜ Kooba Tare juhatusest. Kui vaadata asjaolusid,
mis seonduvad T. Tõnissoo lahkumisega kaassüüdistatavatest äriühingute juhatusest, siis ei
jää kahtlust, et tegemist ei olnud ärilise otsusega, vaid planeeritud skeemiga kohtumenetluse
venitamiseks.
364. Avalduse OÜ Aurol juhatusest lahkumiseks esitas T. Tõnissoo vahetult enne 2017. aasta
sügiseks planeeritud kohtuistungite algust, ehkki sellele oli eelnenud ligikaudu kahe kuu
pikkune paus kohtupidamises. T. Tõnissoo oleks soovi korral saanud OÜ Aurol juhatusest
lahkuda ka ajal, mil see poleks kohtumenetlust sedavõrd suurel määral pidurdanud.
Järgmine huvitav aspekt on see, et 3. oktoobri 2017. a istungil vaidles T. Tõnissoo kaitsja
M. Gaver vastu prokuröri igati mõistlikule ettepanekule eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi
menetlemiseks, ja nõudis selle ära ootamist, kui osaühing saab endale uue esindaja.
Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milline põhjendatud huvi sai T. Tõnissool olla selle vastu,
et OÜ Aurol – kellega T. Tõnissoo enam seotud polnud – süüdistust menetletaks sama asja
raames. Ainukene usutav seletus, miks kaitsja oli kriminaalasja eraldamise vastu, on see, et
nii sooviti nurjata 2017. a sügisesse planeeritud istungiaegade kasutamist kohtulikuks
uurimiseks. Suuresti see ka õnnestus, sest üsna prognoositavalt ei olnud
OÜ-le Aurol võimalik kiiresti uut esindajat leida.
365. Just siis – ja ei päevagi varem –, kui 4. detsembril 2017 astus OÜ Aurol esindajana
kriminaalmenetlusse selle äriühingu pankrotihaldur ja OÜ-st Aurol lähtuv takistus
menetluse jätkamiseks kadus, teatas T. Tõnissoo kaitsja, et tema kaitsealune on müünud ka
OÜ Kooba Tare osa ning lahkunud sellegi süüdistatava juhatusest. OÜ Kooba Tare
juhatusest lahkumise ajastus ja järgnenud sündmused ei jäta mingit kahtlust, et tegemist oli
94(143)
planeeritud sammuga menetluse venitamiseks. OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige S.K. jäi
kohtule sisuliselt kättesaamatuks ja hoidus kohtusse ilmumisest kõrvale (asjaolusid, mis
kinnitavad OÜ Kooba Tare osa müüki kohtumenetluse venitamise eesmärgil on
ringkonnakohus lähemalt käsitlenud 15. jaanuari 2018. a määruses nr 1-15-6497/392).
Niipea, kui S.K. ul muutus kohtumenetlusest kõrvalehoidumine keeruliseks, asendus ta OÜ
Kooba Tare juhatuses M.N. iga, kes omakorda lahkus äriühingu juhatusest vahetult enne
kohtuistungit, kuhu ta oli üle kuu aja varem OÜ Kooba Tare esindajana kutsutud. Seejuures
ei teadnud M.N. p – esinedes maakohtus juba pärast OÜ Kooba Tare juhatusest lahkumist
– selle äriühingu tegevusest midagi ja ilmselgelt polnud tegemist äriühingu tegeliku juhiga.
366. Väärib märkimist, et isegi pärast selliste asjaolude ilmnemist vaidlesid kaitsjad –
sh R. Põdra kaitsja – vastu prokuröri ettepanekule eraldada OÜ Kooba Tare süüdistus
arutamiseks eraldi menetlusse. Kolleegiumi hinnangul sai süüdistatavate – sh R. Põdra –
ainukene huvi selle vastu, et OÜ Kooba Tare süüdistust ei eraldataks, seisneda selles, et
saavutada nii kohtuliku arutamise edasilükkamine teadmata tulevikku, mil OÜ-le Kooba
Tarele oleks määratud järjekordne juhatuse liige (kes võib-olla poleks taas kohtusse
ilmunud ja oleks varsti uuesti välja vahetatud jne). Kaitsjate sellisele kavatsusele viitab ka
nende poolt kohtule tehtud ettepanek anda OÜ Kooba Tare osanikule (kelle esindaja oli
jätkuvalt S.K. ) tähtaeg osaühingule uue juhatuse liikme nimetamiseks.
367. Soovile menetlust venitada viitab ka see, kuidas kaitsjad – sh R. Sarv – nõudsid
prokurörilt dokumentaalsete tõendite avaldamist viisil, mis muutnuks (ja osalt ka muutis)
selle väga ajamahukaks. T. Tõnissoo kaitsja arvates pidanuks avaldamine toimuma isegi
sellises tempos, et kaitsjatel olnuks võimalik avaldamise ajal kõik dokumendid (mida selles
asjas on paarikümne köite jagu) läbi lugeda. Kaitsjate sellised nõudmised olid selges
vastuolus kohtupraktikas omaks võetud lähenemisega, et kohtumenetluse pooled ei tutvu
kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba
kohtuistungiks ette valmistudes. See tähendab muu hulgas seda, et tagamaks
kohtumenetluse poolele tõhusat võimalust mingile kriminaaltoimikus olevale tõendile
vastuväiteid esitada, ei ole üldjuhul vaja selle tõendi sisu kohtuistungil täies mahus ette
kanda (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas
nr 3-1-1-90-11, p-d 18–21.4). Menetletavas asjas ei suutnud kaitsjad anda usutavat selgitust,
miks nende nõutud dokumentaalsete tõendite avaldamise viis olnuks kaitseõiguse
teostamiseks sisuliselt vajalik. Märgitu – koostoimes süüdistatavate ja kaitsjate üldise
käitumismustriga selles kohtuasjas – süvendab kolleegiumi arvamust, et dokumentaalsete
tõendite avaldamise viisi valikul ei lähtunud kaitsjad mitte tegelikust tõenduslikust
vajadusest, vaid soovisid lihtsalt seda, et tõendite avaldamisele kuluks võimalikult palju
aega.
368. Muud eesmärki peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja
M. Gaveri poolt 12. veebruari 2018. a kohtuistungil korduvalt esitatud vastuväidetel kohtu
soovile määrata ta samal istungilt ootamatult eemale jäänud OÜ Aurol kaitsja
asenduskaitsjaks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et M. Gaver oli vabatahtlikult nõustunud
95(143)
olema sellel istungil R. Põdra asenduskaitsja, OÜ-d Aurol süüdistati aga üksnes T. Tõnissoo
ja R. Põdra väidetavas rahapesuteos. Seega kaitsja töö mahtu OÜ Aurol kaitsmine sisuliselt
poleks muutnud ja ainukene usutav seletus T. Tõnissoo kaitsja vastuseisule asendada ka
OÜ Aurol kaitsjat näib olevat soov saavutada kohtuistungi ärajäämine.
369. Midagi muud peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja poolt
nii 27. veebruari kui ka 22. oktoobri 2018. a istungil väljendatud kategoorilises vastuseisus
prokuratuuri ja kohtu ettepanekule uurida vaatamata R. Põdra või tema kaitsja
kohtuistungilt puudumisele tõendeid, mis puudutasid üksnes T. Tõnissoole
soodustuskelmuses esitatud süüdistust. R. Põdra süüdistusel pole T. Tõnissoo
soodustuskelmuse-süüdistusega mingit puutumust ja soodustuskelmuse kohta käivate
tõendite uurimine R. Põdra või tema kaitsja juuresolekuta poleks mitte kuidagi riivanud
R. Põdra (ega mõistetavalt ka mitte T. Tõnissoo) õigusi. See pidi olema üheselt arusaadav
ka T. Tõnissoo kaitsjale, kes ei suutnud vähegi usutavalt selgitada, miks R. Põder või tema
kaitsja peaksid võtma osa T. Tõnissood puudutavate tõendite uurimisest.
370. Omaette teema on R. Sarve käitumine seoses tema ilmumata jäämisega 22. oktoobriks
2018 planeeritud kohtuistungile (seda käitumist on rikkumiseks pidanud ja selle eest
R. Sarvele distsiplinaarkaristust kohaldanud isegi advokatuuri aukohus – KoTo, kd 32,
tl 186 jj). Seejuures ei ole kõige tähelepanuväärsem mitte see, et kaitsja süül jäi istung
22. oktoobril 2018 ära, vaid kaitsja käitumisest läbi kumav suhtumine kohtusse ja
käimasolevasse menetlusse. Viimane omakorda on abiks sama kaitsja mõningate teiste
protsessuaalsete sammude tõlgendamisel. See, kuidas R. Sarv reageeris maakohtu
nõudmisele määrata varem kokku lepitud kohtuistungilt puudumise korral endale
asenduskaitsja, ehk R. Sarve poolt 19. oktoobri 2018. a n-ö ringkirja saatmine, jätab
asjaolusid arvestades mulje kohtu pilkamisest. Kaitsjale pidi olema ilmselge, et reede
hilisõhtul kohtuasjaga varem mitte kokku puutunud advokaatidele kirja saates ei ole
võimalik leida järgmiseks esmaspäevaks asenduskaitsjat, kes suudaks end nädalavahetuse
jooksul mahuka kriminaalasjaga kurssi viia ja asuda süüdistatavat küsitlema. Kui mõni
kaitsja võtnukski kaitseülesande vastu ja asunuks 22. oktoobril 2018 süüdistatavaid
küsitlema, olnuks tegemist kaitseõiguse ilmse rikkumisega, sest asja ja kaitsestrateegiat
tundmata poleks kaitsja suutnud vajalikke küsimusi esitada. R. Sarv pidi seda kõike
suurepäraselt mõistma. Ainukeste mõeldavate asenduskaitsjatena võinuks kõne alla tulla
R. Põdra kaassüüdistatavate kaitsjad. Nende mittenõustumisel asendamisega pidanuks aga
R. Sarv ise kohtuistungile ilmuma. Lisaks on kõnekas see, kuidas R. Sarv reageeris kohtu
nõudmisele tõendada 22. oktoobri istungilt puudumise põhjust: konfidentsiaalsus-
kohustusele viidates keeldus kaitsja sisuliselt igasuguste tõendite esitamisest ja leidis, et
piisav on tema enda kui advokaadibüroo pidaja esindaja kinnitus, et istungilt puudumine oli
seotud tööülesannete täitmisega.
371. Süüdistatavad ja kaitsjad – sh R. Põder ja R. Sarv – esitasid kohtumenetluse vältel

(sh juba eelmenetluses) korduvalt eesistuja või kogu kohtukoosseisu vastu
taandamistaotlusi. Need kõik tuginesid asjaoludele, mis selgelt ei vasta ühelegi seaduses
96(143)
sätestatud kohtuniku taandamise alusele. Sisuliselt sooviti kohtunikku või kogu
kohtukoosseisu taandada seepärast, et kohus ei teinud menetluse juhtimisel süüdistatavatele
ja kaitsjatele meelepäraseid otsustusi. Suuresti kordusid ühed ja samad põhjendid ühest
taandamistaotlusest teise, ehkki aja jooksul lisandus ka uusi väiteid. Need – selgelt alusetud
– taotlused pidurdasid ka mõnevõrra menetlust, sest kuni taandamistaotluse lahendamiseni
võib kohtunik või taandamistaotluse saanud kohtukoosseis teha vaid edasilükkamatuid
menetlustoiminguid (KrMS § 491 lg 2). Seejuures iseloomustab taandamistaotlusi selgelt
lugupidamatu ja isegi provotseeriv toon.
372. Näiteks nimetatakse R. Sarve 9. märtsil 2016 esitatud taandamistaotluses kohtuniku

käitumist otsesõnu „ebastabiilseks“ ja „täiesti ebaratsionaalseks“. Samuti öeldakse, et
„[k]ohtu tegevus loob objektiivse kõrvalvaataja jaoks ettekujutuse kallutatud ja kaitseõigust
rikkuvast menetlusest, kus ükski menetlusosaline ei suuda kohtu otsustusi aktsepteerida“ ja
et kohtu tegevus on suunatud „kunstlikult konflikti loomisele“. Kaitsja räägib selles
taotluses ka kohtu „pimedast soovist“ objektiivselt põhjendamata asjaoludel lihtsalt
eelistung pidada ja sellest, et kohus loob enda tegevusega „teadvalt ja õigusvastaselt“
olukorra, kus tal tekib võimalus esitada kaitsjate peale teateid või kaebusi Eesti
Advokatuurile. Kohus „provotseerivat“ kaitsjaid ja proovivat neid „õigusvastaselt allutada“
enda ebaseaduslikele otsustele. Kohtunik olevat loonud süüdistatavatele ettekujutuse, et
nende asja ei vaata läbi mitte aus ja erapooletu kohtunik, vaid inimene, kes lihtsalt neist ja
nende õigustest „üle sõidab“.
373. Ringkonnakohtu hinnangul seisnes maakohtu „süü“, mis kutsus esile R. Sarve sedavõrd
terava ja lugupidamatu reaktsiooni, selles, et kohus üritas tõkestada menetluse venitamist
ehk täita kohtu neid kohustusi, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus
(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 20.2 ja
18. novembri 2019. a määrus nr 1-16-9171/1206, p 14). Eelmises punktis refereeritud
taandamistaotluse stiil pole selles asjas erandlik. Sarnast võib leida ka teistest taotlusest.
Samuti oli R. Sarvel ja M. Gaveril maakohtus kohati raskusi allumisega kohtuistungi
korrale: nad segasid vahele ja suhtlesid kohtuga lugupidamatul ning üleoleval toonil.
374. Võib vaid oletada, mis oli kaitsjate sellise käitumise põhjus: kas kohut üritati
provotseerida, saavutamaks selle abil lõpuks siiski kohtukoosseisu taandumine (ja
kohtupidamise alustamine otsast peale), väljendati lihtsalt pahameelt selle üle, et kohus
muutis menetluse venitamise liiga tülikaks või peeti silmas miskit kolmandat. Kuid igal
juhul räägib kaitsjate – vaadeldaval juhul eeskätt R. Sarve – käitumine sellest, et ta ei
soovinud kohtuasjas edu saavutamiseks piirduda üksnes sellega, et demonstreerida
konstruktiivsel viisil süüdistusversiooni alusetust.
375. Ringkonnakohus ei ole lõpuni veendunud, et eranditult kõik menetlusosaliste rasked

haigestumised, mille tõttu selles asjas kohtuistungid ära jäid, olid tegelikud. Kõnealuseks
kahtluseks annavad esmalt alust haigestumiste sagedus, ajastus ja arstitõendite esitamise
aeg (n-ö viimasel hetkel või isegi pärast seda) jmt asjaolud. Veelgi kõnekam on aga see,
97(143)
kuivõrd jõuliselt üritasid kaitsjad (sh R. Sarv) nii mõnigi kord tõkestada maakohtu püüdlusi
koguda väidetavalt haigestunud süüdistatava terviseseisundi kohta lisaandmeid, et
kontrollida tema kohtusse ilmumata jäämise põhjendatust. Kaitsjad väljendasid seisukohta,
et kohus peab lähtuma talle esitatud arstitõendist – olenemata selle põhjalikkuse astmest –
ega tohi seda kontrollida. Kaitsjad viitasid ka delikaatsetele isikuandmetele, mis ei
võimaldavat kohtus süüdistatavate terviseseisundit lähemalt käsitleda. Sellised seisukohad
ei ole mõistatavalt õiguslikult arvestatavad. Väärib märkimist, et Terviseamet andis
15. jaanuaril 2019 maakohtu palvel hinnangu ühele R. Sarvele ja ühele R. Põdrale
väljastatud arstitõendile, millega viimased põhjendasid kohtuistungile ilmumata jäämist.
Terviseamet leidis, et need arstitõendid ei ole piisavad, et tõendada objektiivselt, kas
R. Põdral ja R. Sarvel esines kohtuistungile ilmumist takistava mõjuva põhjusena raske
haigestumine (KoTo, kd 31, tl 61–62). Igatahes jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks
juhul, kui menetlusosalised olid päriselt raskelt haiged, ei oleks nende sel teemal toimunud
suhtlus maakohtuga võinud olla oluliselt avatum. Minimaalselt vältinuks see kahtluste ja
usaldamatuse õhkkonna tekkimist.
376. Samas ei ole siiski alust kahelda selles, et käimasolevat menetlust on märkimisväärselt
pikendanud ka menetlusosaliste – sh R. Põdra – tegelikud haigestumised, mis andsid neile
seadusliku aluse kohtusse mitte ilmuda. Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise
mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui
terviseseisund ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal,
mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka
riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil
kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse
viivitusena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10,
p 47) Sarnasele seisukohale on asunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus, leides, et
süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslikke viivitusi, mis on tingitud tema
terviseseisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi
omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt 28. novembri 2002. a otsus
asjas Lavents vs. Läti, p 100). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja
kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis
takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse
kestust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,
p 650) Seega ei saa ka neil juhtudel, mil menetlusosalise tõsine haigestumine kui
kohtuistungi edasilükkumise põhjus leidis kinnitust, rääkida riigivõimu-poolsest viivitusest.
2.4. Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse

puudumise kohta
377. Neil põhjusil leiabki ringkonnakohus, et vaatamata käimasoleva kriminaalmenetluse
pikale kestusele, pole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud.
98(143)
378. Kuid isegi juhul, kui vaatamata eeltoodule oleks võimalik soostuda R. Põdra kaitsja
hinnanguga menetlusaja ebamõistlikkuse kohta, poleks alust rahuldada tema taotlust
kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest
järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele
reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise
kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil.
Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui
kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul
ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt Riigikohtu kriminaal-
kolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133 ja 16. novembri
2015. a otsus asjas nr 3-1-1-96-15, p 9; 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 14.)
Ühtlasi tuleb silmas pidada, et KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb
üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks
arutamiseks esimese või teise astme kohtule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660 ja 25. juuni 2015. a otsus asjas
nr 3-1-1-64-15, p 45). Menetletavat asja ringkonnakohus maakohtule uueks arutamiseks ei
saada. Seega saaks selles asjas mõistliku menetlusaja ületamise korral kõne alla tulla vaid
R. Põdra karistuse kergendamine või talle kahjuhüvitise määramine. Kuna aga kolleegium
eelnevalt käsitletud põhjustel mõistliku menetlusaja nõude rikkumist ei tuvasta, pole alust
ka nende õiguskaitsevahendite kohaldamiseks.
379. Seetõttu jääb R. Põdra kaitsja taotlus kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada
rahuldamata.
3. Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest

3.1. Kohtuasja ümberjagamisest
380. Ringkonnakohus ei nõustu R. Põdra kaitsja väitega, et Tartu Maakohtu esimees toimis
ebaseaduslikult, kui jagas menetletava asja 8. detsembri 2015. a käskkirjaga (KoTo, kd 1,
tl 139) lahendamiseks nimeliselt kohtunik Ene Mutsule.
381. Kohtuasjade jagamisel kohtunike vahel ei toimi juhuslikkuse põhimõte

(KS § 37 lg 2 p 2) piiranguteta. KS § 45 lg 11 p 4 annab kohtu esimehele selgesõnaliselt
pädevuse kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades
kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike erinevat tööga koormatust.
Selles sättes ei peeta silmas mitte üksnes selliseid kohtuasju, mida pole veel ühegi kohtuniku
menetlusse jagatud, vaid ka juba kohtunikule jagatud kohtuasjade ümberjagamist. Taoline
järeldus tuleneb KS § 45 lg 11 preambuli sõnastusest, samuti sama lõike punkti 3 tekstist.
382. Ühtlasi on põhjendamatu väita, et KS § 45 lg 11 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada

vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte
teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku
poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga
99(143)
menetluse läbiviimist mõistliku aja jooksul. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
27. detsembri 2018. a määrus nr 1-17-10573/181, p 46) Muu hulgas võib kohtuasja
ümberjagamine KS § 45 lg 11 p 4 alusel olla vajalik juhul, kui kohtu esimehel on alust
arvata, et kohtuniku töökoormus või tulevikus saabuvad asjaolud (nt kohtuniku
teenistussuhte eesseisev peatumine või lõppemine) ei võimalda kohtuasja mõistliku aja
jooksul lahendada.
383. Kohtu esimehe KS § 45 lg-st 11 tulenev pädevus ei sõltu sellest, kas mõni kohtumenetluse
pool on esitanud KrMS §-s 2741 ette nähtud kohtumenetluse kiirendamise taotluse või kas
sellise taotluse esitamise eeldused on täidetud. Samuti ei ole kohtu esimehel keelatud jagada
kohtuasja ümber konkreetse kohtuniku menetlusse, ehkki võimaluse korral tuleks eelistada
asja ümberjagamist nii, et menetleva kohtuniku lõppvalik toimuks mitme inimese vahel
juhuslikkuse põhimõttel.
384. Käesolevas asjas oli enne selle ümberjagamist üks maakohtunik asja arutamiselt
taandunud (KoTo, kd 1, tl 124–128), teine oli jõudnud vaid kahele süüdistatavale riigi
õigusabi anda. Asjas ei ole ühtki viidet võimalusele, et Tartu Maakohtu esimees ei lähtunud
kohtuasja E. Mutsu menetlusse ümber jagades KS § 45 lg-s 11 sätestatud eesmärkidest, vaid
mingitest kohatutest kaalutlustest.
385. Iseenesest on õige apellandi väide, et Tartu Maakohtu esimehe 8. detsembri 2015. a
käskkiri kohtuasja ümberjagamise kohta on sisuliselt põhistamata, selles on viidatud vaid
eesmärgile tagada kriminaalasja menetlus mõistliku aja jooksul. Samas ei jaga kolleegium
kaitsja arvamust, et tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1)
olulise (KrMS § 339 lg 1 p 7) rikkumisega. Nimelt ei ole tegemist kriminaalmenetlusliku
määrusega, vaid kohtukorraldusliku haldusaktiga, mille andmist ei reguleeri kriminaal-
menetluse seadustik. Seda käskkirja andes ei tegutsenud Tartu Maakohtu esimees mitte
kriminaalasja menetlejana KrMS § 16 lg 1 mõttes, vaid kohtuhaldus-funktsiooni täitjana.
Kõneksolevale käskkirjale ei laiene KrMS §-st 145 ega § 3051 lg-st 1 tulenevad nõuded.
Seega ei ole põhjendatud ka kaitsja taotlus tunnistada maakohtu esimehe käskkiri
kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ebaseaduslikuks.
386. Samas leiab kolleegium sedagi, et kõneksoleva käskkirja õigusvastasus ei tooks

automaatselt kaasa „kogu maakohtu menetluse ebaseaduslikuks tunnistamist“, nagu peab
õigeks apellant. Maakohtu esimehe käskkiri saaks tingida maakohtu vaidlustatud
kohtuotsuse tühistamise vaid siis, kui see oleks toonud kaasa ebaseadusliku kohtukoosseisu
ehk KrMS § 339 lg 1 p-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Pelgalt
asjaolu, et kohtu esimees pole KS § 45 lg 11 p-s 4 sätestatud otsustust põhistanud,
kohtukoosseisu ebaseaduslikkust aga ei tingi.
100(143)
3.2. Kohtuasja arutamisest Tartu kohtumajas
387. Kolleegium ei jaga ka R. Põdra kaitsja arvamust, et maakohtu otsustus arutada
kriminaalasja Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel sama kohtu Tartu kohtumajas tõi
kaasa ebaseadusliku kohtualluvuse.
388. KrMS §-d 24–27, mis reguleerivad kriminaalasja kohtualluvust, eristavad maakohtuid,
mitte aga sama maakohtu erinevaid kohtumaju. Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku
§ 74 lg-test 2 ja 3 ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik ka asjade jaotust kohtumajade
vahel. Seega, kui kriminaalasja arutatakse alluvusjärgses kohtus, ei saa rääkida
ebaseaduslikust kohtualluvusest, olenemata sellest, millises kohtumajas asja arutamine
toimub.
389. Süüdistuse kohaselt pandi kuriteod toime Tartu Maakohtu tööpiirkonnas. Järelikult
arutati kriminaalasja alluvuselt KrMS § 24 lg 1 järgi õiges kohtus ja sellel, millises
kohtumajas istungeid peeti või millises kohtumajas oli asja menetlenud kohtuniku alaline
teenistuskoht (KS § 111), pole kohtualluvuse seisukohalt tähtsust.
4. Roland Põdra süüdistusest KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi

390. R. Põtra süüdistatakse ja ta tunnistati maakohtu otsusega KarS § 384 lg 1 (praegu § 384
lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi süüdi MRP maksevõime olulises vähendamises ja maksejõuetuse
põhjustamises nelja osateoga, mis seisnesid kokkuvõtlikult järgnevas:
1) R. Põder koos V. Malmiga MRP juhatuse liikmetena laenasid MRP raha

OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis selle raha edasi R. Põdrale ja V. Malmile,
kellel polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta. 13. augustist 2008 kuni
19. maini 2009 kandis R. Põder koos V. Malmiga sel viisil endale üle 4 356 000 krooni
MRP raha;
2) 2. juunil 2009 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena iseendiga

lepingu, millega muudeti MRP, R. Põdra ja V. Malmi vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud
lepingut, millega R. Põder ja V. Malm olid müünud Valgas Vabaduse 39, Jaama
pst 1a ja Turu 3 asuvad kinnisasjad 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. 2. juuni 2009. a
lepinguga suurendati kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra ehk
58,9 miljoni kroonini. 2. juuni 2009. a lepinguga kohustus MRP tasuma kinnistute eest
võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul. Selleks koostasid ja
allkirjastasid V. Malm ja R. Põder 2. juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille
alusel võttis MRP kohustuse tasuda V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni
tasumata ostuhind 26,5 miljonit krooni. Kokkuleppe nr 3 alusel tasaarvestasid R. Põder
ja V. Malm OÜ MRP Market kaudu saadud laenud summas 4 617 000 krooni. Lisaks
tegid R. Põder ja V. Malm kokkuleppe nr 3 alusel endile MRP arvelt pangaülekandeid
ja sularahaväljamakseid kogusummas 4 026 600 krooni. Peale selle tekitasid nad
2. juuni 2009. a lepingu sõlmimisega MRP-le põhjendamatuid tehingukulud summas
331 748 krooni 80 senti;
101(143)
3) 31. märtsil 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu
juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu OÜ-ga Valga Leivatehas, mille
juhatuse liikmed olid samuti R. Põder ja V. Malm. Selle lepinguga andis MRP OÜ-le
Valga Leivatehas üle Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama
pst 1a asuvate kinnistute üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused
üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle viimase kohustused
V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustus neile tasuma igakuuliselt 50% Vabaduse 39 ja
Turu 3 äriruumidele sõlmitud või sõlmitavate üürilepingute netotulust. Nii andis
R. Põder OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP vara, ilma, et MRP oleks selle eest midagi
vastu saanud. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma
käibest ja tema majandustegevus sisuliselt lõppes. Tulenevalt eeltoodud lepingust
tasusid Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 kinnistute üürnikud üüri
MRP asemel OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu, mis mõlemad olid
V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. Laekunud üürimaksete arvel tegid OÜ-d Valga
Leivatehas ja Valga Leivavedu 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini 2011 R. Põdrale ja
V. Malmile väljamakseid 1 753 232 krooni ja 134 684 eurot;
4) 27. mail 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu
juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu, millega viimane müüs Valgas
Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 miljoni krooni eest OÜ-le Valga Leivatehas. See kinnisasi
müüdi turuhinnast oluliselt odavamalt ja ebamõistliku tingimusega, mille kohaselt pidi
OÜ Valga Leivatehas müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks ehk 10 aasta ja 10
kuu jooksul. Müügihinna tasumise kohustus jäeti täielikult tagamata, samuti ei andnud
leping MRP-le õigust saada tasumata ostuhinnalt intressi.
***
391. R. Põdrale etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 nägi ette
karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda
asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise,
kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale
paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste
andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku
maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus.
392. 1. jaanuarist 2015 praeguseni kehtiv KarS § 384 lg 1 sätestab vastutuse füüsilisest isikust
võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda
asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase
kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või
maksejõuetus.
393. KarS § 384 lg-st 2 tulenes varem ja tuleneb ka praegu objektiivne karistatavauseeldus,
mille kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis,
102(143)
kui kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse
raugemise tõttu.
394. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on leitud, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 v.r järgi
inkrimineeritav tegu on praegu kuriteona karistatav nii KarS § 384 lg 1 uue redaktsiooni kui
ka KarS § 3841 lg 1 järgi. Viimati osutatud säte näeb ette vastutuse juriidilisest isikust
võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku kohustuste täitmisel
ühe võlausaldaja teadvalt teist võlausaldajat kahjustava eelistamise eest, kui võlgniku
suutlikkus rahuldada kahjustatud võlausaldajate nõudeid vähenes sellega suurele kahjule
vastava summa võrra või enam.
4.1. Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (KarS § 384 lg 2)

395. Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 kuulutati välja
MRP pankrot (KoTo, kd 7, tl 48 jj). See kohtumäärus on jõustunud. MRP pankrotimenetlus
käib senimaani. Järelikult on KarS § 384 lg-s 2 sätestatud eeltingimus sama paragrahvi
esimese lõike kohaldamiseks täidetud.
4.2. Objektiivne koosseis

4.2.1. Eriline isikutunnus
396. KarS § 384 lg 1 kohaselt saab selles sättes ette nähtud kuriteo eest vastutada üksnes erilise
isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes ehk füüsilisest isikust võlgnik (alates 1. jaanuarist
2015 ka tema seaduslik esindaja) või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda
asendava organi, samuti nõukogu (s.o juhtorgani – vt TsÜS § 31 lg 2) liige.
4.2.1.1. MRP kui juriidilisest isikust võlgnik

397. MRP osaühinguna (ÄS § 135 lg 1) oli eraõiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25).
398. Võlgnik KarS § 384 lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik,
kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Kuna KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes
võlgniku varalise seisundi kahjustamine, peab võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku
võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist. Menetletavas asjas
on vaidlusteta tuvastatud, et MRP oli kogu süüdistuses viidatud perioodil võlgu muu hulgas
DnB-le, kellega tekkis võlasuhe juba 4. märtsi 2008. a laenulepingu sõlmimisest.
4.2.1.2. R. Põder kui MRP juhatuse (juhtorgani) liige

399. Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu (ehk kokkuvõttes juhtorgani)
liikmena KarS § 384 lg 1 mõttes saab käsitada üksnes inimest, kes on seaduses (osaühingu
juhatuse liikme puhul äriseadustiku §-s 184) ette nähtud korras juhatuse liikmeks valitud ja
kelle volitused ei ole seaduses sätestatud alusel (nt tagasikutsumise või ametiaja möödumise
tõttu) lõppenud. Teisisõnu peetakse KarS § 384 lg-s 1 juriidilisest isikust võlgniku
juhtorgani liikme all silmas üksnes juhtorgani liiget TsÜS § 35 tähenduses.
103(143)
400. KarS § 384 lg 1 sõnastus, kus vastutavate isikute ring on selgelt määratud, välistab
võimaluse käsitada selle kuriteo subjektina ka n-ö faktilist ühingujuhti ehk isikut, kes
tegelikult juhib juriidilist isikut, kuulumata samas viimase juhtorganitesse. Sellisele
seisukohale on asutud nii erialakirjanduses (vt Marko Kairjak. Faktilise ühingujuhi
karistusõiguslik vastutus. – Juridica 2011 nr 7, lk 545) kui ka kohtupraktikas (vt Tallinna
Ringkonnakohtu 1. detsembri 2016. a otsus nr 1-15-2699/126, p 5.5.1).
401. Kolleegium tõdeb, et n-ö faktilise ühingujuhi puudumine KarS § 384 lg 1 subjektide
ringist (või pigem isegi tema kohta erikoosseisu kehtestamata jätmine) tekitab väga
ebasoovitava karistatavuslünga, mis jätab kõneksoleva kuriteokoosseisuga kaitsvata
õigushüve osal juhtudest hädatarviliku karistusõigusliku kaitseta. Samas ei luba
KarS § 2 lg-s 4 ette nähtud analoogiakeeld kohtul endal seda lünka kõrvaldama asuda.
N-ö faktilise ühingujuhi karistusõigusliku vastutuse laiendamine on üksnes seadusandja
võimuses.
402. Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja seda faktilist asjaolu ei ole ükski apellant
vaidlustanud –, et R. Põder oli MRP juhatuse liige 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010.
Seega sel ajal vastas R. Põder ka KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele.
403. Pärast 29. märtsi 2010 R. Põder aga MRP juhtorganitesse enam ei kuulunud. Äriühingu
juhatuse ainukene liige oli T.R. . Nagu kolleegium selgitas, ei hõlma KarS § 384
lg 1 subjektide ring n-ö faktilist ühingujuhti. Seega pole R. Põdra erisubjektsuse üle
otsustamisel tähtsust süüdistuses väidetud ja maakohtu tuvastatud asjaolul, et R. Põder
jätkas MRP tegelikku juhtimist ka pärast osaühingu juhatusest lahkumist. Pärast 29. märtsi
2010 R. Põdral KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilist isikutunnust enam ei olnud.
404. Seega R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi ette heidetava 3. ja 4. osateo ajal – ehk siis, kui
MRP andis 31. märtsil 2010 OÜ-le Valga Leivatehas üle Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama
pst 1a üürilepingutest tulenevad õigused ning kohustused ning müüs Vabaduse 39 kinnistu
27. mail 2010 OÜ-le Valga Leivatehas – ei vastanud R. Põder enam KarS § 384 lg 1
objektiivses koosseisus nõutavale erilisele isikutunnusele: ta ei olnud MRP kui juriidilisest
isikust võlgniku juhtorgani liige. Samuti ei kuulunud R. Põder MRP juhtorganisse, kui
31. märtsil 2010 tehti MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile 2. juuni 2009. a lepingu ja
kokkuleppe nr 3 alusel viimased süüdistused märgitud sularahaväljamaksed. Kuna R. Põder
ei vastanud nende tegude ajal enam KarS § 384 lg 1 objektiivses koosseisus nõutavale
erilisele isikutunnusele, ei saa ta nende tegude eest ka KarS § 384 lg 1 järgi täideviijana
vastutada.
4.2.1.3. Vahendliku täideviimise välistatus

405. Lepingud, millega MRP andis üle üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning
müüs Vabaduse 39 kinnisasja, sõlmis MRP nimel selle äriühingu toonane juhatuse liige
T.R. . Samuti tehti T.R. ametiajal MRP varast viimased süüdistuses märgitud väljamaksed
2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel. Süüdistuse kohaselt valitses R. Põder
104(143)
(koos V. Malmiga) T.R. d ülekaaluka teadmisega.
T.R. asus MRP juhatuse liikme kohustusi täitma R. Põdra ja V. Malmi palvel, kuid
tegelikult puudus tal igasugune ülevaade MRP majandustegevusest. Ka maakohus tuvastas,
et T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline ja R. Põder ning V. Malm kasutasid T.R. d
MRP juhatuse liikmena ülekaaluka teadmisega. Sisuliselt tegid
MRP-s otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast juhatuse
liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetust põhjustanud tehingud tegid
R. Põder ja V. Malm. Maakohus leidis, et faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid R. Põder
ja V. Malm juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige
otstarbekamal viisil, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Eeltoodust nähtuvalt käsitati
R. Põtra nende MRP varalist seisundit kahjustanud tegude puhul, mis leidsid aset pärast
süüdistatava lahkumist MRP juhatusest, süüdistuses ja maakohtu otsuses maksejõuetuse
põhjustamise vahendliku täideviijana, kes kasutas ülekaaluka teadmisega ära tahtluseta
tegutsenud vahendit T.R. d. Ka ükski apellant pole T.R. l tahtluse puudumist kahtluse alla
seadnud.
406. Kolleegium märgib, et prokuratuuri ja maakohtu õiguskäsitlus on vastuolus valitseva

kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et erilist isikutunnust eeldavate
süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik
täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina
ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.
Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa
vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt. (Riigikohtu kriminaal-
kolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 11.4) Kuna R. Põder ei olnud
pärast 29. märtsi 2010 enam MRP juhatuse ega muu juhtorgani liige ega vastanud seega
KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele, ei saa teda pärast märgitud kuupäeva
pandud tegudes süüdi tunnistada ka MRP maksejõuetuse põhjustamise vahendliku
täideviijana.
4.2.1.4. Kuriteost osavõtu välistatus

407. Pärast 29. märtsi 2010 toime pandud tegude puhul ei tule kõne alla ka R. Põdra vastutus
MRP maksejõuetuse põhjustamisele kihutamise või kaasaaitamise eest.
408. Vastutus kuriteole kihutamise (KarS § 22 lg 2) või kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest

eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Nagu märgitud, on
maakohus tuvastanud – ja seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud –, et
T.R. l puudus süüdistuses käsitletud tehinguid tehes MRP varalise seisundi kahjustamise
tahtlus. T.R. roll MRP tegevuses oli maakohtu otsuse kohaselt piltlikult öeldes vaid
allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. Ta ei teadnud äriühingu
majandustegevusest midagi. Seega ei täitnud T.R. KarS § 384 lg 1 subjektiivset koosseisu.
105(143)
409. T.R. teos maksejõuetuse põhjustamise subjektiivse koosseisu tunnuste puudumine
välistab aga ka R. Põdra karistamise sellest kuriteost osavõtu eest.
4.2.1.5. Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu

410. Eeltoodud põhjustel tuleb R. Põder nendes osategudes, mis süüdistuse kohaselt leidsid
aset pärast 29. märtsi 2010, sõltumata muudest asjaoludest kuriteo tuvastamatuse tõttu
KarS § 384 lg 1 järgi õigeks mõista. Seega tuleb R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks
mõista MRP üürilepingutest tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis
ja pärast 29. märtsi 2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel
väljamaksete tegemises. Jutt on 31. märtsil 2010 tehtud kahest sularahaväljamaksest,
millega nii R. Põder kui ka V. Malm said MRP varast 23 350 krooni (väljamaksete
kogusumma 46 700 krooni).
4.2.2. MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine

411. Järgnevalt kujundab kolleegium seisukoha küsimuses, kas need R. Põdrale KarS § 384
lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tehingud ja toimingud, mis leidsid aset enne tema
MRP juhatusest lahkumist 29. märtsil 2010, on tõendatud ja käsitatavad MRP varalise
seisundi (vara) kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes.
4.2.2.1. Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt

412. KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane
kahjustamine. Ka enne 1. jaanuari 2015 oli KarS § 384 lg 1 järgi karistatav mh võlgniku
vara kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu.
Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum
TsÜS § 66 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas
nr 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis
vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 26. aprilli 2019. a otsus nr 1-16-4665/224, p 18)
413. Juhatuse liikme käitumine on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane muu hulgas
juhul, kui see rikub TsÜS §-s 35 ja ÄS § 187 lg-s 1 ette nähtud osaühingu juhatuse liikme
üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane eeldab eeskätt seda, et
äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Samuti
on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane juhatuse liikme käitumine, mis on vastuolus
TsÜS §-s 35 fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustusega. Viimane eeldab muu hulgas,
et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise
isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve
äriühingu omadele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas
nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2016. a otsus asjas
nr 3-2-1-113-16, p 15)
106(143)
414. Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult
rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine oli R. Põdra süüdistuses käsitletud ajal ja
on ka praegu käsitatav juriidilisest isikust võlgniku vara (varalise seisundi) kahjustamisena
KarS § 384 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri
2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33).
4.2.2.2. R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppe 3 sõlmimine
415. Maakohus tuvastas – ja ükski apellant pole seda vaidlustanud –, et 2. juunil 2009 sõlmisid
R. Põder ja V. Malm MRP esindajatena iseendi kui füüsiliste isikutega notariaalse lepingu
(KoTo, kd 10, tl 4 jj), millega muudeti samade poolte vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud ja
täielikult täidetud kolme kinnisasja müügilepingu hinnakokkulepet. Nimelt leppisid
R. Põder ja V. Malm kui müüjad ja MRP (keda esindasid juhatuse liikmed R. Põder ja
V. Malm) kui ostja 2. juunil 2009 kokku, et 14. märtsi 2008. a lepinguga müüdud Valgas
Turu 3, Jaama pst 1a ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute müügihinda (32 400 000 krooni)
suurendatakse kokku 26 500 000 krooni võrra ehk 58 900 000 kroonini (vt lähemalt 2. juuni
2009. a lepingu punktid 1.1.3 ja 2.1). Sama lepingu punkti 2.2 kohased avaldasid pooled, et
müügisummast 32 400 000 krooni on ostja ehk MRP müüjatele ehk R. Põdrale ja
V. Malmile tasunud. Ülejäänud 26 500 000 krooni (ehk kokku lepitud hinnasuurenduse)
kohustus MRP R. Põdrale ja V. Malmile tasuma 20 aasta jooksul notariaalakti tõestamisest
„vastavalt Müüjate ja Ostja vahel sõlmitavale maksegraafikule.“
416. Lepingus nimetatud „maksegraafik“ tulenes MRP (esindajad R. Põder ja V. Malm),

R. Põdra ja V. Malmi vahel samal päeval ehk 2. juunil 2009 lihtkirjalikus vormis sõlmitud
„kokkuleppest 3“ (KoTo, kd 12, tl 199). Selle järgi kohustus MRP tasuma Vabaduse 39,
Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnisasjade müügilepingu alusel maksmata jäänud müügihinna osa
R. Põdrale ja V. Malmile 20 aasta jooksul „vastavalt firma vabade rahaliste võimaluste
olemasolule.“
417. R. Põdra maakohtus antud ütlustest nähtub, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse (uue
hinnakokkuleppe) tegemise otsustas tema koos V. Malmiga (KoTo, kd 30, tl 18). R. Põder
põhjendas kohtus lepingumuudatust sellega, et nad olid V. Malmiga 14. märtsi
2008. a lepingut ette valmistades kiirustanud ja müünud „rumalusest“ kinnisasjad
MRP-le turuhinnast odavamalt. „Tagantjärele tarkadena“ olevat R. Põder ja V. Malm
süüdistatava sõnutsi leidnud, et kinnisasjad said müüdud liiga odavalt ja neil tulnud mõte
müüa ikka turuhinnaga, tellides hindamise. (KoTo, kd 30, tl 23 pöördel–24) Ka 2. juuni
2009. a lepingu punktis 1.1.4 on märgitud, et lepingu muutmine on tingitud Simus
Kinnisvara OÜ lepingu esemetele antud eksperthinnangust, mille kohaselt on kinnistute
tegelik väärtus 58 900 000 krooni (KoTo, kd 10, tl 5).
107(143)
4.2.2.3. R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni
2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel
418. R. Põdra kaitsja apellatsioonis tuginetakse sellele, et kuna Simus KV eksperthinnangu
kohaselt oli MRP-le müüdud kinnisasjade väärtus 58,9 miljonit krooni, tehti 2. juuni
2009. a tehing turutingimustel ja see ei saanud MRP-d kahjustada.
419. Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatus (uus hinnakokkulepe)

kahjustas MRP vara (varalist seisundit), olenemata sellest, milline oli müügilepingu
objektiks olnud kinnisasjade turuväärtus ühel või teisel ajahetkel. Ka juhul, kui vastab tõele
apellandi väide, et müüdud kinnistute väärtus oli 58,9 miljonit krooni, vähenes 2. juuni
2009. a lepingu tagajärjel MRP vara väärtus.
420. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe sõlmimise tulemusel tekkis MRP-l R. Põdra ja

V. Malmi ees 26,5 miljoni krooni suurune kohustus, ilma et MRP oleks selle eest saanud
mingit vastusooritust. 2. juuni 2009. a hinnakokkulepe MRP seisukohalt täiesti tarbetu, sest
MRP-le polnud seda vaja ei müügilepingu objektiks olnud kinnisasjade omandi
säilitamiseks ega millekski muuks. Isegi juhul, kui 14. märtsi 2008. a müügilepingus ette
nähtud kinnisasjade müügihind oli turuhinnast oluliselt madalam, nagu apellant väidab, ei
oleks see mõjutanud müügilepingu kehtivust ega andnuks MRP-le põhjust lisasoorituse
tegemiseks.
421. Siinkohal nõustub kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. juuni 2014. a otsuses nr 2-11-17796/144 (KoTo, kd 24, tl 166 jj) kõneksolevale 2. juuni
2009. a lepingule antud materiaalõigusliku hinnanguga. Nimelt leidis tsiviilkolleegium, et
kinnistute turuhind 14. märtsil 2008 ega ka 2. juunil 2009 ei oma hinnangu andmisel 2. juuni 2009
lepingule, tähtsust. Hinna kokkuleppe riisikot kannab alati pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud,
mistõttu ei saa tehingu pooled eksimusele hinnas tehingu tühistamise alusena tugineda. Käesolevas asjas
on pooled 2. juuni 2009 tehingu tegemisel sellest põhimõttest eemaldunud, vabastanud hinnas väidetavalt
eksinud poole oma riisiko kandmisest ja jätnud kogu hinnariisiko ostja MRP kanda, mistõttu tuleb juba
ainuüksi seepärast lugeda 2. juuni 2009 tehing, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni
krooni võrra, võlausaldajate huve kahjustavaks. Sellel põhjusel ei oma ka tähtsust, kas pooled olid tehingu
teinud algselt turuhinnas või tagas just 2. juuni 2009 hinnakokkulepe kinnistute eest turuhinna tasumise.
[...] Kui ka kostjad [s.o R. Põder ja V. Malm – kriminaalkolleegiumi märkus] olid 14. märtsi 2008 tehingu
tegemisel kinnistute turuhinnas eksinud, kannavad nad TsÜS § 92 lg 5 alusel selles osas eksimuse riisikot.
Olukorras, kus MRP oli täitnud kõik oma kohustused kostjate ees, mis tulenesid 14. märtsi 2008 lepingust,
puudus vähimgi oht, et MRP võiks oma omandi kinnistustele kaotada. MRP-l puudus igasugune vajadus
võtta endale seoses kinnistute omandamisega täiendav rahaline kohustus. Nõustuda tuleb maakohtuga, et
kui 2. juuni 2009 leping oleks jäänud sõlmimata, oleks MRP-l puudunud alus kostjatele väljamaksete
tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate vahenditega oleks saanud rahuldada teiste
võlausaldajate nõudeid, sh teha makseid DnB-le viimasega sõlmitud laenulepingu katteks. Seega on
põhjendatud maakohtu järeldus, et sellises suuruses täiendava kohustuse võtmine lähikondsete ees pärast
esialgse lepingu täitmist ja ostuhinna tasumist on igal juhul võlausaldajate huve kahjustav. [...] Antud juhul
toimus võlausaldajate huvide kahjustamine juba vaidlustatud lepingu sõlmimisel, sest nii täiendavalt
tasumisele kuuluva summa suurus, kui ka selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste
võimaluste olemasolule), tõi kaasa olukorra, kus MRP juhatuse liikmetest/osanikest kostjatel tekkisid
108(143)
võlausaldaja õigused koheselt lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas koheselt konkureerima teiste
võlausaldajate nõuetega, eelkõige aga DnB nõudega.
422. Tsiviilkolleegiumi osundatud lahendis PankrS § 109 kohaldamise kontekstis

võlausaldajate huvide kahjustamise kohta märgitu kehtib KarS § 384 lg 1 kohaldamise
kontekstis samamoodi ka võlgnikust äriühingu ehk MRP varalise seisundi kahjustamise
kohta.
423. Ringkonnakohus lisab, et R. Põder ja V. Malm poleks saanud kinnisasju väidetavalt liiga
madala müügihinna tõttu MRP-lt tagasi nõuda ka 14. märtsi 2008. a tehingu tühisusele
tuginedes. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tehing ei saa olla TsÜS § 86 järgi heade
kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt
(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-163-11, p 31 ja
kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-22-17, p 54). Ühtlasi on selge, et
olukorras, kus R. Põder ja V. Malm olid 14. märtsi 2008. a lepingu sõlmimisel olnud korraga
nii kinnisasjade müüjad kui ka ostja esindajad, ei saanud olla täidetud TsÜS § 86 lg-s 2 ette
nähtud tehingu tühisuse eeldused. Nende eelduste puudumist kinnitas ringkonnakohtu
istungil ka R. Põdra kaitsja.
424. Eeltoodud põhjustel oligi 2. juuni 2009. a leping MRP-le kahjulik, sest äriühing ei saanud
selle lepingu tulemusena mitte midagi, kuid võttis R. Põdra ja V. Malmi ees 26,5 miljoni
krooni suuruse rahalise kohustuse. Teisisõnu võttis MRP endale 26,5 miljoni krooni suuruse
varalise kohustuse R. Põdra ja V. Malmi ees, saades vastu 0 krooni. Riigikohus on
selgitanud, et juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku
otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust.
Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik
sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse
väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule
tehinguga kahju tekitanud või mitte. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2014. a otsus
asjas nr 3-2-1-20-14, p 12)
425. Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppega ja kokkuleppega 3 võttis MRP endale varalise
kohustuse vastusooritust saamata, rikkus R. Põder neid kokkuleppeid sõlmides enda kui
MRP juhatuse liikme ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35, samuti ametilepingu punktist
4.2 tulenevat kohustust käituda äriühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt.
426. Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe – samuti sellele eelnenud, kuid hiljem tühistatud
18. detsembri 2008. a kinnisasjade tagasimüügilepingu – sõlmimine oli MRP seisukohalt
põhjendamatu, oli MRP seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekas ja äriühingu varalist
seisundit kahjustav ka nende tehingutega seotud kulude (notaritasu, riigilõiv) kandmine
MRP varast summas 331 748 krooni 80 senti.
109(143)
4.2.2.4. R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja
kokkuleppe 3 sõlmimisel
427. Lisaks rikkus R. Põder kõneksolevate kokkulepete sõlmimisega ÄS § 187 lg-st 1 ja
TsÜS §-st 35 tulenevat osaühingu juhatuse liikme lojaalsuskohustust. Juhatuse liikme
lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada
isiklikke huve äriühingu omadele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas
nr 3-2-1-38-15, p 14). MRP esindajana 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja
kokkulepet 3 sõlmides oli R. Põder huvide konfliktis, sest ta oli samaaegselt nii
MRP esindaja kui ka kokkulepete pool. Seejuures eelistas R. Põder ilmselgelt enda huve
MRP omadele, sest MRP võttis tema ja V. Malmi ees vastusooritust saamata 26,5 miljoni
krooni suuruse varalise kohustuse. Kokkulepped teenisidki üksnes R. Põdra ja V. Malmi
isiklikke huve, olles MRP jaoks ilmselgelt majanduslikult ebaotstarbekad ja kahjustades
äriühingu varalist seisundit.
4.2.2.5. MRP varalise seisundi kahjustamise kohustustevastasus

428. Seega rikkus R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega
ÄS § 187 lg-st 1 ning TsÜS §-st 35 ja tulenevat MRP juhatuse liikme üldisest hoolsus- ja
lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit, toimides MRP seisukohalt
majanduslikult ebaotstarbekalt ja eelistades isiklikke huve äriühingu huvidele. See
omakorda tähendab, et sõlmides MRP juhatuse liikmena äriühingut esindades sellised
kokkulepped, kahjustas R. Põder KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt
MRP vara (varalist seisundit). Seega pani R. Põder MRP juhatuse liikmena 2. juuni
2009. a hinnakokkulepet ja kokkulepet 3 sõlmides toime teo, mis oli teo toimepanemise ajal
käsitatav võlgniku vara kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes, praegu aga võlgniku
varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 tähenduses.
4.2.2.6. MRP osanike nõusoleku karistusõiguslikust tähendusest

429. R. Põdra kaitsja leidis apellatsioonimenetluses sedagi, et 2. juuni 2009. a lepingu
sõlmimine ei saanud olla ebaseaduslik põhjusel, et sellega olid nõus MRP kõik osanikud –
ehk nii R. Põder kui ka V. Malm.
430. Ringkonnakohus märgib, et ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek varakäsutusega

välistab osaühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise „ebaseaduslikkuse“
KarS § 201 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas
nr 3-1-1-52-14, p 16). Ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek ei saa aga välistada võlgniku
vara kahjustamist KarS § 384 lg 1 v.r tähenduses ega varalise seisundi kahjustamise
„kohustustevastasust“ KarS § 384 lg 1 kehtiva redaktsiooni mõttes. Seda seetõttu, et
KarS §-ga 201 kaitstakse vara omanikust osaühingu KarS §-ga 384 aga tema võlausaldajate
huve (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p-d 15–16).
110(143)
431. Järelikult pole KarS § 384 lg 1 kohaldamise seisukohalt õiguslikku tähendust sellel, et
2. juuni 2009. a lepingumuudatuse tegemiseks ja kokkuleppe 3 sõlmimiseks oli MRP kõigi
osanike nõusolek.
4.2.2.7. Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi

kohustustevastane kahjustamine
432. Vaidlust ei ole selles, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel kandis
MRP R. Põdra ja V. Malmi juhatuse liikmeks oleku ajal nende pangakontodele kokku
3 927 000 krooni (sh 1 888 500 krooni R. Põdra kontole). Viimased sellised
MRP pangaülekanded R. Põdrale ja V. Malmile tehti 26. märtsil 2010 (KoTo, kd 9, tl 22).
Samuti tegi MRP 11. novembrist kuni 12. augustini 2009 kokkuleppe 3 alusel R. Põdrale ja
V. Malmile sularahaväljamakseid summas 52 900 krooni (sh 26 450 krooni R. Põdrale).
433. Lisaks MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile pangaülekannete ja sularahaväljamaksete

tegemisele kasutati 2. juuni 2009. a kokkulepetest tulenevat R. Põdra ja V. Malmi nõuet
MRP vastu ka selleks, et sisuliselt tasaarvestada MRP laenulepingust tulenev
4 617 000 krooni suurune nõue OÜ MRP Market vastu. Nimelt oli MRP laenanud alates
2008. aastast raha OÜ-le MRP Market, kes omakorda oli selle raha 13. augustist 2008 kuni
19. maini 2009 edasi laenanud R. Põdrale ja V. Malmile. 2. juuni 2009. a kokkulepete
täitmise käigus MRP nõue OÜ MRP Market vastu sisuliselt tasaarvestati R. Põdra ja
V. Malmi nõudega MRP vastu. Tasaarvestuse tegemist ja selles osalemist on oma ütlustes
kinnitanud ka R. Põder ise (KoTo, kd 30, tl 27 pöördel), samuti V. Malm (KoTo, kd 25,
tl 174). Kolleegium leiab, et R. Põdra kõneksoleva käitumise majanduslik sisu seisnes
selles, et MRP jäeti talle 2. juunil 2009 põhjendamatult võetud kohustuse täitmise käigus
ilma nõudest OÜ MRP Market vastu ja kaudselt R. Põdra ja V. Malmi vastu. Ilma
vaadeldava tasaarvestuseta olnuks MRP õigus nõuda laenatud raha tagastamist
OÜ-lt MRP Market, kes omakorda pidanuks raha sisse nõudma R. Põdralt ning V. Malmilt.
Tasaarvestusega vabanesid viimased raha tagasimaksmise kohustusest, mis ähvardanuks
neid näiteks juhul, kui MRP ja OÜ MRP Market läinuks kellegi teise (nt pankrotihalduri)
kontrolli alla. Teisisõnu jätsid R. Põder ja V. Malm MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud
raha tegeliku vastusoorituseta endale.
434. Seega kokku tegi MRP ajal, mil selle äriühingu juhatuse liikmeteks olid R. Põder ja
V. Malm, 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel sooritusi
8 596 900 krooni eest.
435. Arvestades 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe nr 3 sõlmimise asjaolusid ja

nende kokkulepete majanduslikku ebaotstarbekust MRP seisukohalt, rikkus R. Põder enda
kui MRP juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ka nende kokkulepete täitmisega
ehk kõneksolevate kokkulepete alusel MRP varast väljamaksete tegemise, selle
korraldamise või aktsepteerimisega, samuti MRP laenulepingust tuleneva nõude
tasaarvestamisega. Pidades silmas 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise asjaolusid,
poleks MRP-d saanud mitte kuidagi kahjustada see, kui need kokkulepped oleksid jäänud
111(143)
täitmata, küll poleks äriühingu vara sellisel juhul reaalselt vähenenud. Riigikohus on
leidnud, et äriühingu varast kolmandale isikule maksete tegemine võib olla juhatuse liikme
kohustuste rikkumine, kui juhatuse liige teab või peab teadma, et leping, mille alusel ta
makse teeb on nt tühine näilikkuse või seadusele või headele kommetele mittevastavuse
tõttu või et selle saaks tühistada või et majanduslikult oleks mõistlik sellest taganeda või
see üles öelda. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärgiks
oligi äriühingu varatuks muutmine. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus
asjas nr 3-2-1-40-13, p 26)
436. R. Põdra kaitsja apellatsioonis märgitakse, et R. Põder ei teinud ühtki tehingut ega
toimingut, mis oleks MRP maksevõimet kahjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi
V. Malm ja R. Põder polnud nendega kursis.
437. Kolleegium märgib, et vähemalt 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist ja täitmist

puudutavas osas apellandi selline väide ilmselgelt ei päde. Nagu juba eelnevalt selgitatud,
kinnitas R. Põder maakohtus antud ütlustes ka ise, et tema koos V. Malmiga otsustas
2. juuni 2009. a lepingu sõlmimise ehk MRP-lt kinnistute eest saadava hinna suurendamise.
R. Põder andis poolthääle ka MRP 18. mai 2018 üldkoosoleku otsusele toetada V. Malmi
ja R. Põdra ettepanekut 14. märtsil 2008 müüdud kinnisasjade hinna suurendamiseks
(KoTo, kd 10, tl 61 pöördel). Samuti on R. Põdra allkirjad nii notariaalselt tõestatud
müügilepingu muutmise lepingul kui ka kokkuleppel 3. Süüdistatav ei eita nende lepingute
sõlmimist. On ilmne, et 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimisega lõi R. Põder kavatsetult
eeldused nende alusel MRP vara arvelt väljamaksete tegemiseks ja laenulepingust tuleneva
nõude tasaarvestamiseks – vastasel korral polnuks R. Põdral mingit põhjust kokkuleppeid
sõlmida.
438. Ühtlasi nähtub R. Põdra isiklike pangakontode vaatlusprotokollist (KoTo, kd 17, tl 1 jj),
et kohe pärast 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimist hakkasid
R. Põdra pangakontodele „kokkuleppe 3 alusel“ laekuma regulaarselt märkimisväärsed
rahasummad. R. Põdra ütluste kohaselt nägi ta ülekannete saabumist oma kontole
(KoTo, kd 30, tl 15 pöördel). Maakohtus märkis R. Põder vastuseks kaitsja küsimusele,
kelle initsiatiivil hakati väljamakseid osanikele tegema, et „ma ei saa öelda, et oleks ainult
Valteri initsiatiiv“ (KoTo, kd 30, tl 14 pöördel). Järgnevalt selgitas R. Põder, et „kokkulepe
oli selleks, et välja maksta. Kuidas neid makseid tehti, mina ei ole ühelegi väljamaksele
korraldust andnud.“ (KoTo, kd 30, tl 15) Seega toimus 2. juuni 2009. a lepete alusel
MRP vara arvel soorituste tegemine R. Põdra ja V. Malmi ühise otsustuse alusel. Pole
oluline, kes täitis maksekorraldusi või käis internetipangas ülekandeid vormistamas.
439. Riigikohus on äriühingu varast alusetute maksete tegemise puhul selgitanud, et ka juhul,
kui äriühingu juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist näha selles,
et ta talub põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende takistamiseks
(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 26). Vastates
ristküsitlusel prokuröri küsimustele selle kohta, miks ta MRP majanduslike probleemide
112(143)
ilmnedes juhatuse liikmena V. Malmi ja MRP tegevusse – eeskätt äriühingu varast maksete
tegemisse – ei sekkunud, ei suutnud R. Põder usutavat vastust anda (vt KoTo, kd 30, tl 19).
Samas möönis R. Põder, et ta ütles V. Malmile, et kui viimane kannab MRP arvelt endale
mingi rahasumma, tuleb sama suur summa kanda ka R. Põdrale (KoTo, kd 30, tl 19–
19 pöördel).
440. Järelikult on R. Põdrale kui MRP juhatuse liikmele omistatav ka 26. märtsini
2010 toimunud MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine 2. juuni
2009. a kokkulepete täitmisega.
4.2.2.8. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise

käsitamine ühe jätkuva teona
441. Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimine
ning nende täitmine ei ole iseseisvad teod, vaid moodustavad ühe jätkuva teo. Seega hõlmab
R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetav tegu nii 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist
kui ka tema tegevust, mis seisnes R. Põdrale ja V. Malmile MRP varast OÜ MRP Market
kaudu laenu andmist ja tasaarvestamist ning 2. juuni 2009. a kokkulepete alusel MRP varast
R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemist kuni 26. märtsini 2010. Kogu see käitumine
oli kantud ühtsest tahtlusest, suunatud sama õigushüve vastu ja seega vaadeldav
karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Seda kinnitab järgnev.
442. On selge, et juba 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise ajal pidi R. Põdra tahtlus
hõlmama ka nende kokkulepete elluviimist ehk kuni 26,5 miljoni krooni ulatuses MRP vara
kasutamist 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmiseks. Vastasel korral polnuks kokkulepete
sõlmimisel mingit mõtet. Seega oli kokkulepete sõlmimine ja nende täitmine ehk nende
alusel MRP varast väljamaksete tegemine hõlmatud R. Põdra ühest ja samast tahtlusest, mis
oli suunatud MRP varalise seisundi kahjustamisele.
443. 2. juuni 2009. a kokkulepete alusel R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemine algas
juba 3. juunil 2009 ja jätkus suhteliselt suure sagedusega regulaarselt kuni 26. märtsini
2010 (vt nt KoTo, kd 17, tl 36 jj ning tl 57 jj). Kolleegium ei arvesta siinkohal väljamakseid,
mis tehti pärast R. Põdra lahkumist MRP juhatusest 29. märtsil 2010 ehk ajal, mil ta ei
vastanud enam KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilisele isikutunnusele.
444. Järelikult on 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja selle alusel R. Põdrale ning
V. Malmile MRP raha arvelt väljamaksete tegemine käsitatav ühe jätkuva teona, mis viidi
lõpule viimaste R. Põdra ja V. Malmi ametiaja raamesse jäävate väljamaksetega 26. märtsil
2010.
445. 2. juuni 2009. a kokkulepped sõlmiti sel ajal, kui MRP-l oli kehtiv nõue OÜ MRP Market
vastu. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et MRP varalise seisundi kahjustamine, mis
seisnes äriühingu ilmajätmises OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja V. Malmile üle antud
113(143)
rahast, viidi lõpule 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmise käigus ja see moodustab nende
kokkulepete sõlmimisega karistusõiguslikult ühe teo.
446. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistuses
kirjeldatud esimese osateoga (MRP raha laenamine OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja
V. Malmile) ei tekitatud MRP-le iseseisvat kahju, sest see on kahju on hõlmatud 2. juuni
2009. a kokkulepete täitmisega tekitatud kahjust (4 617 000 krooni suuruse nõude
tasaarvestamine MRP-le põhjendamatult võetud kohustusega). Seetõttu ei saa
OÜ-le MRP Market laenu andmisega MRP varalise seisundi kahjustamist R. Põdrale ette
heita eraldi, vaid see tegevus neeldub 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmises (tasaarvestuse
tegemises), millega kõneksoleva kahju tekitamine faktiliselt lõpule viidi.
447. Samas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R. Põder rikkus MRP juhatuse
liikme kohustusi juba MRP varast OÜ-le MRP Market laenu andes. Tuvastatud asjaoludest
järelduvalt polnud temal ega V. Malmil algusest peale kavatsust MRP poolt
OÜ-le MRP Market ja viimase poolt R. Põdrale ning V. Malmile laenatud raha
MRP-le tagasi maksta.
4.2.2.9. Vahejäreldus: MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine

448. Seega võttis R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega
MRP-le vastusoorituseta 26,5 miljoni krooni suuruse kohustuse ning lasi selle kohustuse
täitmiseks MRP varast endale ja V. Malmile 26. märtsini 2010 sularahas ja panga-
ülekannetega alusetult välja maksta 3 979 900 krooni. Lisaks tekitas R. Põder
MRP-le põhjendamatult tehingukulude tasumise kohustuse summas 331 748 krooni
80 senti ja jättis MRP ilma 4 617 000 krooni suurusest nõudest OÜ MRP Market vastu.
Niiviisi kahjustas R. Põder MRP varalist seisundit (vara). Süüdistatava käitumine oli
vastuolus tema kui MRP juhatuse liikme TsÜS §-st 35, ÄS § 187 lg-st 1 ja samuti
MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevate kohustustega ja seega ka kohustustevastane
KarS § 384 lg 1 mõttes.
4.2.3. Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine

449. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada
võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt
ajutine. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik on
maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole
võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.
450. Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 (KoTo, kd 7,
tl 48 jj) kuulutati välja MRP pankrot ehk maksejõuetus (PankrS § 1 lg 1). Kohtute
infosüsteemist nähtub, et MRP pankrotimenetlus toimub praeguseni. Ringkonnakohtul pole
mingit alust kahelda selles, et MRP pankrot kuulutati välja põhjendatult ega seada äriühingu
maksejõuetust kahtluse alla.
114(143)
451. R. Põdra kaitsja apellatsioonis on viidatud võimalusele, et MRP polnudki maksejõuetu ja
pankrot kuulutati 2010. aastal välja üksnes seetõttu, et MRP-le kuuluv kinnisvara hinnati
ekslikult liiga odavaks. Kolleegiumi jaoks on apellandi selline väide veenvusetu juba
põhjusel, et MRP pankrotimenetluses midagi sellist ei ilmnenud, võlausaldajad pole oma
nõuetele rahuldust saanud ja pankrotimenetlus kestab siiamaani. Kaitsja pole esitanud
veenvaid argumente ega tõendeid, mis MRP pankrotiolukorra usutavalt kahtluse alla
seaksid.
452. Sõltumata eelmärgitust saab rääkida MRP maksevõime olulisest vähenemisest.
453. 2. juuni 2009. a kokkulepete ja nende täitmise tagajärjel vähenes MRP-le kuulunud
rahasumma 26. märtsiks 2010 kokku 4 311 648 krooni 80 sendi võrra (see summa hõlmab
R. Põdrale ja V. malmile 26. märtsini 2010 tehtud pangaülekandeid ja sularahamakseid,
samuti kinnisasjade hinna muutmisega seotud tehingukulusid). Lisaks kaotas MRP nõude
summas 4 617 000 krooni. Seega kokku vähenes MRP maksevõime ehk varalisest
seisundist tulenev suutlikkus täita oma varalisi kohustusi 26. märtsiks 2010 R. Põdra kui
MRP juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu 8 928 648 krooni 80 sendi võrra.
454. 2. juuni 2009. a kokkulepete negatiivne mõju MRP maksevõimele ei piirdunud aga nende
alusel 26. märtsini 2010 tehtud väljamaksete, tasaarvestuse ja nendega seoses kantud
tehingukuludega. Kuna MRP poolt kinnisasjade eest R. Põdrale ja V. Malmile tasumisele
kuuluvat hinda suurendati alusetult tervelt 26,5 miljoni krooni võrra, jäi R. Põdrale ja
V. Malmile ka pärast eelnevalt käsitletud väljamaksete ja tasaarvestuse tegemist MRP vastu
nõue, millele viidates ja mille kattevarjus osaühingust vara välja viia. Puudub alus arvata,
et R. Põder koos V. Malmiga oleks suurendanud kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni
krooni võrra, kavatsuseta jätta mingi osa sellest tulenevast nõudest MRP-lt sisse nõudmata.
Siinkohal väärib esiletoomist ka maakohtu otsuses viidatud MRP 25. mai 2010. a kiri
DnB-le, milles tehti ettepanek anda MRP-le laenu 17 000 000 krooni, et viimane saaks
tasuda kinnistute võõrandamise tehingutest tekkinud võlgnevuse jäägi V. Malmi ja R. Põdra
ees. Seega võib asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja
kokkuleppega 3 vähendati – või vähemalt üritati seda teha – MRP maksevõimet 26,5 miljoni
krooni võrra.
455. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades MRP vara koguväärtust ja koosseisu, tuleks

juba maksevõime vähenemist 8,9 miljoni krooni võrra pidada KarS § 384 lg 1 mõttes
„oluliseks“. Seda enam on KarS § 384 lg 1 tähenduses olulisena hinnatav osaühingu
maksevõime vähenemine 26,5 miljoni krooni võrra. Nimelt ilmneb
MRP 2009. a majandusaasta aruandest (KoTo, kd 16, tl 96 jj), et äriühingu müügitulu oli
2009. aastal ca 8,3 miljonit krooni. MRP-l oli 31. detsembri 2009. a seisuga käibevara
kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga kokku summas ca 21,1 miljonit krooni.
Sellest ca 20 miljonit krooni moodustasid 2. juuni 2009. a lepinguga võetud kohustused.
MRP lühiajalised kohustused ületasid käibevara ligi 100-kordselt. MRP pankrotimääruse
115(143)
(KoTo, kd 7, tl 48 jj) kohaselt oli selle äriühingu bilansis 26. juuli 2010. a seisuga vara
kokku ca 5,8 miljonit krooni, pangakontol olevat raha aga kõigest veidi üle 20 000 krooni.
4.2.4. Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise
vähenemise vahel
456. Tuvastamaks põhjuslikku seost nn ekvivalentsusteooria mõttes conditio sine qua non-
vormeli abil, loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma
esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. See tähendab, et teatud
tegu on teatud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka
tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel,
pole see tegu tagajärje põhjuseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri
2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.3.)
457. Juhul, kui R. Põder koos V. Malmiga ei oleks 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja
kokkulepet 3 sõlminud ega nende täitmiseks MRP varast väljamakseid teinud ega
MRP-varast OÜ MRP Market kaudu endile laenu andnud ega sellest tulenevat nõuet
tasaarvestanud, olnuks MRP varaline seisund märkimisväärselt parem. Äriühingul poleks
tekkinud 26,5 miljoni krooni suurust kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees ning äriühingu
käsutusse jäänuks vähemalt ligikaudu 9 miljoni krooni võrra rohkem raha. Kolleegium
nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega, et 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimine ja
täitmine oli MRP maksejõuetuse (üks) põhjus.
458. Seejuures tuleb silmas pidada, et asumaks seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete
sõlmimise ja täitmisega põhjustas R. Põder koos V. Malmiga MRP maksejõuetuse, pole
vaja tuvastada, et tegemist oli MRP maksejõuetuse ainupõhjusega. Piisab, kui tegu oli ühega
kaaspõhjustest, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa MRP maksejõuetuse.
Olemasolevate tõendite taustal viimases kahelda ei saa. Muu hulgas väärib märkimist, et
MRP poolt 2. juuni 2009. a lepingu täitmiseks R. Põdrale ja V. Malmile üle antud varast
oleks piisanud suurimale võlausaldajale DnB-le igakuiste laenumaksete tasumiseks kuni
2014. aasta jaanuarini, kuid tegelikult jäi MRP DnB ees viivitusse juba 2010. aastal.
459. Apellant on märkinud, et MRP maksevõimet mõjutas oluliselt asjaolu, et

see äriühing ostis DnB väidetavalt eksitava käitumise tõttu 10 miljoni krooni eest sisuliselt
väärtusetu kinnisasja ja pidi seetõttu hakkama tagasi maksma 10 miljoni krooni suurust
laenu ja sellelt arvestatud intresse. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kaitsja väitel
mõjutas selline kohustus oluliselt MRP maksevõimet, pidi seda tegema ka äriühingust väga
lühikese perioodi jooksul ligikaudu 9 miljoni krooni väljaviimine koos veelgi suurema
kohustuse võtmisega.
460. Isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete
sõlmimine ja täitmine ei toonud kaasa MRP maksejõuetust, vähendas see vaieldamatult
oluliselt MRP maksevõimet, s.o tõi kaasa KarS § 384 lg 1 koosseisulise tagajärje teises
alternatiivis märgitud sündmuse.
116(143)
461. R. Põdra teo koosseisupärasuse hindamise kontekstis on asjasse puutumatu apellandi
väide, et DnB majanduslikku olukorda halvendas see, et MRP ostis turuhinnast oluliselt
kallimalt Valgas Võru 78 asuva kinnisasja, kuna DnB eksitas MRP-d selle kinnisasja
väärtuse osas. Isegi juhul, kui see oli nii ja kui ka Võru 78 kinnisasja ostmine kuulus
MRP maksejõuetuse põhjuste hulka, ei tähenda see seda, et MRP maksejõuetust või
vähemalt maksevõime olulist vähenemist ei põhjustanud ka R. Põdra süüdistuses
kirjeldatud tegu ehk 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja täitmine.
4.2.5. Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta

462. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Põder täitis KarS § 384 lg-s 1 (nii teo toime
panemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivas redaktsioonis) ette nähtud kuriteo objektiivse
koosseisu.
4.3. Subjektiivne koosseis

463. KarS § 384 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab võlgniku varalist seisundit kahjustava teo
ja selle kohustustevastasuse eeldustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt otsest tahtlust
(KarS § 16 lg 3), s.o toimepanija peab teadma, et tema tegu kahjustab võlgniku varalist
seisundit ja ta tahab või vähemalt möönab seda. Võlgniku varalise seisundi kahjustamise
kohustustevastasus on normatiivne koosseisutunnus. Normatiivsete koosseisutunnuste
puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et
isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest
pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai
2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 24). KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu ülejäänud
tunnustele vastavate asjaolude suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus
(KarS § 16 lg 4).
464. Tuvastatud asjaoludel ei saa olla kahtlust, et R. Põdral oli 2. juuni 2009. a hinna-
kokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel kavatsetus kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse
koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes.
465. R. Põder oli MRP juhatuse liige ja osanik, kellele kuulus selles osaühingus 50% suurune
osalus. Ühtlasi oli ta äriliselt väga kogenud inimene. Pole vaidlust, et R. Põder teadis
MRP võlast DnB ees, samuti teiste võlausaldajate ees. Otsustades koos V. Malmiga
suurendada MRP poolt juba täidetud tehingu alusel omandatud kinnisasjade müügihinda
tagantjärele 26,5 miljoni krooni võrra, sai R. Põder vaieldamatult aru, et MRP-le toob
selline tehing üksnes ja ainult kahju ning kasusaajateks on vaid tema ise ning V. Malm.
Samamoodi sai R. Põder vaieldamatult aru, et loobudes koos V. Malmiga MRP täiesti
põhjendamatule kohustusele viidates MRP nimel enam kui 4 miljoni krooni suuruse
laenusumma tagasinõudmisest ja makstes MRP varast endale ja V. Malmile välja veel
umbes 4 miljonit krooni ning kandes MRP arvel mitmesaja tuhande krooni eest
tehingukulusid, kahjustab ta MRP varalist seisundit. Vilunud ärimehena teadis R. Põder
kindlasti, et juhatuse liige ei tohi nii teha.
117(143)
466. Ühtlasi pole mingit alust arvata, et R. Põdral koos V. Malmiga polnud kavas ülejäänud
osa 26,5-miljonilisest nõudest võimaluse korral („vastavalt firma vabade rahaliste
võimaluste olemasolule“, kui kasutada kokkuleppe 3 formulatsiooni) MRP-st kätte saada.
Nagu eelnevalt märgitud, taotleti selleks isegi DnB-lt lisalaenu.
467. Olles kasvõi enda allkirjastatud MRP majandusaasta aruannete – aga kindlasti ka muudest
allikate – põhjal kasvõi üldjoontes kursis MRP varalise seisundiga 2009. ja 2010. aastal,
pidi R. Põdrale olema algusest peale selge, et MRP-le 26,5 miljoni krooni suuruse varalise
kohustuse võtmine ja selle täitmine kasvõi ca 9 miljoni krooni ulatuses ei saa lõppeda muu
kui MRP pankrotistumise või vähemalt selle äriühingu maksevõime olulise vähenemisega.
Äriühingu vara oli selliste kohustuste võtmiseks ilmselgelt ebapiisav ja pole kahtlust, et
R. Põder teadis seda, hoolimata asjaolust, et ta igapäevaselt MRP majandustegevust ei
juhtinud.
468. Veelgi enam – kui vaadata 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist eelnenud järgnenud
sündmuste taustal, tuleb tõdeda, et sisuliselt oli kõneksolevate kokkulepete näol tegemist
juriidilise butafooriaga, mille ainukene eesmärk oli anda R. Põdrale ja V. Malmile näilik
alus MRP vara võimalikult suures ulatuses endale võtta, jättes äriühingu ning viimase
võlausaldajad tühjade kätega. Sellele viitab üheselt juba 2. juuni 2009. a lepingute täielik
majanduslik mõttetus MRP vaatevinklist. Samuti on käsitletavas kontekstis
tähelepanuväärsed V. Malmi maakohtus antud vastus küsimusele, miks MRP pankrotti läks:
„[...] Oli 2009. a märtsikuu, kui meid kutsuti Põdraga DnB panka ja jutt käis lisalaenust.
Pank oli sellele asjale jälile saanud ja nõudis raha tagasi. Seda raha polnud. Samal ajal oli
panga kontoris jutt emotsionaalne. Oli ebameeldiv moment, mis võib olla ajendas meid
olemasolevaid MRP varasid päästma hakkama. [...]“ Ehkki V. Malm täpsustas järgnevalt,
et kohtumine pangas toimus siiski aastal 2010, viitas ta siiski sellele, et küsimused tekkisid
pangal juba 2009. aastal. (KoTo, kd 25, tl 199–199 pöördel) Kolleegium märgib, et
V. Malmi ütluste kontekstist nähtuvalt on ilmne, et MRP varade „päästmise“ all pidas ta
silmas nende MRP võlausaldajate (eeskätt DnB) n-ö käeulatusest väljatoimetamist ehk
teisisõnu MRP varatuks muutmist.
469. Seega teadis R. Põder 2. juuni 2009. a lepingute sõlmimisel ja täitmisel, et MRP-l on
võlg; et 2. juuni 2009. a kokkulepped ja nende täitmine on MRP-le ilmselgelt kahjulik, kuid
talle endale ja V. Malmile kasulik; et MRP-le võetava kohustuse täitmine toob paratamatult
kaasa äriühingu maksejõuetuse või vähemalt maksevõime olulise vähenemise. R. Põdra
eesmärk oli võtta MRP vara 26,5 miljoni krooni ulatuses endale ning V. Malmile ning
ligikaudu 9 miljoni krooni ulatuses seda ka tehti. Seepärast ongi ringkonnakohus
seisukohal, et R. Põdral oli tahtlus (kavatsetuse vormis) kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse
koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes. Seega täitis R. Põder KarS § 384 lg 1 (nii
tee toimepanemise ajal kui ka praegu kehtiva redaktsiooni) subjektiivse koosseisu.
118(143)
4.4. KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest
470. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on R. Põdra tegu, mis kvalifitseerub teo
toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 järgi, alates 1. jaanuarist 2015 karistatav
KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 kogumina. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab,
et ka praegu on R. Põdra tegu karistatav üksnes maksejõuetuse põhjustamisena KarS § 384
lg 1 järgi, mitte aga võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisena KarS § 3841 lg 1 järgi.
471. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt eelistas R. Põder MRP ühtesid võlausaldajaid
(ehk iseennast ja V. Malmi) teistele sellega, et täitis eelisjärjekorras seda sama
MRP kohustust, mille võtmist ja täitmist heidetakse R. Põdrale ette ka KarS § 384 lg 1 järgi.
472. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 3841 lg-s 1 peetakse silmas üksnes sellist kohustust,
mille võlgnikule võtmisel ei ole viimase juhtorgani liige võlgniku varalist seisundit
kohustustevastaselt kahjustanud ja sellega maksevõimetust või maksevõime olulist
vähenemist põhjustanud. Vastasel korral on ka kohustuse täitmine karistatav vaid
KarS § 384 lg 1 järgi, isegi kui sellega eelistatakse üht võlausaldajat teisele. Maksejõuetuse
põhjustamine on raskem kuritegu kui võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine. Kui ühe
võlausaldaja eelistamine teisele seisneb teos, mis on käsitatav maksejõuetuse
põhjustamisena, tuleb toimepanija süüdi tunnistada üksnes KarS § 384 lg 1 järgi ja see
koosseis hõlmab ka võlausaldajate ebavõrdsest kohtlemisest tingitud ebaõiguse.
KarS § 3841 kui kergem koosseis tuleb kohaldamisele siis, kui eelistatud kohustuse täitmine
võlgniku maksevõimetust ega maksevõime olulist vähenemist ei põhjusta (vrd Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p-d 36–39).
473. Seetõttu tuleb maakohtu poolt R. Põdra süüditunnistamisel tema teo jätkuva karistatavuse
näitamisel tehtud viitest jätta välja KarS § 3841 lg 1. Märgitu ei tingi R. Põdra osalist
õigeksmõistmist ega mõjuta tema süü suurust.
4.5. Kokkuvõttev hinnang maksejõuetuse põhjustamise süüdistusele

474. Käsitletud põhjustel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu
tühistada osas, millega R. Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 järgi süüdi MRP üürilepingutest
tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis ja pärast 29. märtsi
2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ning kokkuleppe 3 alusel väljamaksete tegemises.
Nendes tegudes mõistab ringkonnakohus R. Põdra kuriteo tuvastamatuse tõttu KarS § 384
lg 1 järgi õigeks. Maakohtu otsus jääb aga muutmata osas, millega R. Põder tunnistati
KarS § 384 lg 1 järgi süüdi 2. juuni 2019. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimises
ning täitmises, sh MRP poolt OÜ-le MRP Market laenatud raha tagasinõudmisest
loobumises.
5. Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

475. R. Põtra süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 4 järgi selles, et tema koos V. Malmiga omastas
20 662 eurot 6 senti MRP raha, sh 18 869 eurot 86 senti kontoraha ja 1792 eurot 20 senti
119(143)
sularaha. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes MRP raha omastamine
kokkuvõtlikult selles, et R. Põder ja V. Malm tegid 9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini
2012 OÜ Consent pangakontolt endi pangakontodele ülekandeid ja OÜ Consent kassast
endile väljamakseid sellest rahast, mis oli OÜ-le Consent laekunud üürimaksetena Valgas
Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnistute üürnikelt. Maakohus leidis, et kuna
MRP andis kinnistute üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle näilike
tehingutega, seaduslikku alust üürimaksete tegemiseks OÜ-le Consent ei olnud ja tegelikult
oleks üüritulu pidanud saama MRP, kuulus OÜ Consent pangakontol ja kassas olnud raha
MRP-le. Ringkonnakohus prokuratuuri ja maakohtu sellise õiguskäsitlusega ei nõustu.
476. Asjaolu, et MRP andis üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle

põhjendamatult, ei tähenda seda, et raha, mille kinnistute üürnikud tasusid üürina
OÜ Consent pangakontole ja sularahakassasse, kuulus MRP-le. Õiguslikult ei saanud olla
tegemist MRP varaga.
477. Enne üürimakse tasumist oli üürniku poolt selleks kasutatud raha näol tegemist üürniku
varaga. Pelgalt üürilepingust tulenev sissenõutav üüri tasumise kohustus ei muuda
üürisummale vastavat osa üürniku varast üürileandja varaks, vaid üürileandjal on üksnes
nõue üürniku vastu (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2018. a otsus asjas nr 1-17-9025,
p 21; 23. aprilli 2018. a määrus asjas nr 1-17-2359, p 82 ja 31. oktoobri 2017. a otsus asjas
nr 1-16-5757, p 67).
478. Üürnikud andsid raha – olgu siis pangaülekandega ehk nõudeõiguse panga vastu või
sularaha kui vallasasja valduse – üle OÜ-le Consent, mitte MRP-le.
479. Riigikohus on selgitanud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule
sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja
kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused
kolmanda isiku ees. Kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et
arvelduslepingust (makseteenuse lepingust) tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub
vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva lepingu poolele. (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1)
480. Üürnike tehtud sularahamaksete puhul läks raha kui vallasasi samuti OÜ Consent vara
hulka, vähemalt puudusid raha üleminekuks MRP vara hulka AÕS §-dest 92–95 tulenevad
alused.
481. Seega ei jõudnud kõneksolev raha hetkekski MRP vara hulka, vaid kuulus esmalt
üürnikele ja seejärel OÜ-le Consent (või osal juhtudest vahepeal ka makse saanud
OÜ-le Valga Leivatehas). Ka asjaolu, et MRP-l võis tekkida OÜ Consent vastu nõudeõigus
üüritulu väljaandmiseks, ei muutnud üürisumma suurusele vastavat osa OÜ Consent varast
MRP varaks (vt jällegi eelnevalt viidatud kohtupraktikat).
120(143)
482. Eeltoodust tulenevalt ei ole süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud
OÜ Consent raha ülekandmine või -andmine R. Põdrale ja V. Malmile õiguslikult hinnatav
kui MRP raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.
483. Süüdistuses toodud asjaoludel ei saa R. Põdrale ette heita ka OÜ Consent raha
omastamist, ehkki ka selle osaühingu raha oli R. Põdra jaoks KarS § 201 mõttes võõras.
Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on KarS § 201 järgi karistatav
üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Ebaseaduslik on võõra vara enda või
kolmanda isiku kasuks pööramine eeskätt juhul, kui see toimub omaniku nõusolekuta
(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08,
p 22 ja 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). Et osaühingu puhul on oluliste
otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara
käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud (Riigikohtu
kriminaal-kolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Süüdistuse
järgi oli OÜ Consent R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. Järelikult oli neil eelduslikult ka
nende kontrolli all tegutsenud nn usaldusosanike nõusolek osaühingu varast väljamaksete
tegemiseks. Prokuratuur ei ole sellist eeldust kummutanud.
484. MRP üürilepingutest tulenevate nõuete omastamises ei ole R. Põdrale süüdistust esitatud
ja seega ei saa ringkonnakohus ka KrMS § 268 lg-t 1 ja 5 järgides kontrollida, kas
süüdistatav võis toime panna hoopis sellise kuriteo.
485. Kokkuvõttes pole alust väita, et R. Põdra tegevus süüdistuses märgitud OÜ Consent
pangakontol ja kassas olnud raha ülekandmisel ja -andmisel endale ja V. Malmile oleks
käsitatav kui KarS § 201 mõttes ebaseaduslik vara enda või kolmanda isiku kasuks
pööramine. Seega tuleb R. Põder tema teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu
KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.
6. Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning
OÜ Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi
6.1. Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt
486. KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on karistatav grupi poolt suures ulatuses toime pandud
rahapesu. Seejuures on rahapesu blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb
lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS).
487. Kolleegium märgib esmalt, et süüdistuse kohaselt panid R. Põder, T. Tõnissoo ja

OÜ Aurol rahapesu toime aastatel 2010–2011. Sel ajal ei kehtinud maakohtu poolt aluseks
võetud rahapesu praegune definitsioon. Toona sätestas rahapesu mõiste 2007. aastal vastu
võetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1 järgmises
redaktsioonis: rahapesu on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel
saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise,
omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine;
2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata
121(143)
või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses
osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
488. Riigikohus on asunud seisukohale, et rahapesu legaaldefinitsiooni mõistmiseks ei piisa

pelgalt RahaPTS § 4 lg 1 grammatilisest tõlgendamisest, märkides järgmist. Rääkimaks
mingist kuritegeliku vara kasutamisest kui rahapesust, peab subsumeeritav tegu omama ka
reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks. Rahandus- või
majandussüsteemi kui terviku toimimist ei kahjusta esmalt kuritegeliku päritoluga vara
käitlemine, mille sisuks on isiklik tarbimine ja mis ei ole suunatud rahandus- või
majandussüsteemi ärakasutamisele, kus puhastatakse vara esmalt selle algsest
kuritegelikust taustast ja alles seejärel kasutatakse seda mis tahes legaalsel otstarbel.
Teisisõnu, kui kuritegeliku vara käitlemise viis ei kahjusta riigi rahandus- või
majanduskäivet, ei saa seda pidada rahapesuks ka juhul, kui vara kasutamisega kaasneb
selle tegeliku päritolu varjatuks jäämine. Samuti ei kahjusta majanduse toimimist
väiksemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad RahaPTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud
teokoosseisule. Seega on rahapesu puhul eeskätt silmas peetud riigi rahandus- ja
majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte igasugust
kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu.
Rahapesu kahjustama eeskätt riigi majanduse normaalset toimimist. Majandussüüteona
määratlemine tähendab, et rahapesu mõiste ei hõlma üksnes konkreetsete isikute varaliste
õiguste sfääri puudutavaid tegusid. Vara tegeliku omaniku või päritolu varjamise eesmärk
on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil
võimalik eristada rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest.
Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku
omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes
keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku
omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.
Rahapesuna KarS § 394 lg 1 tähenduses võib mõista niisuguseid RahaPTS § 4 lg-s 1
kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse
kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p-d 12–16)
489. Riigikohtu praktikast tuleneb ka seisukoht, et rahapesukuriteo ebaõigussisu ei tohi

eelkuriteos ammenduda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2011. a otsus asjas
nr 3-1-1-21-11, p 13).
490. Kehtivas õiguses ei ole iseenesest välistatud võimalus käsitada rahapesu subjektina ka
eelkuriteo toimepanijat ja karistada isikut samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi
saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni
2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p 22). Samas leiab ringkonnakohus – lähtudes muu
hulgas eelmistes punktides refereeritud Riigikohtu seisukohtadest – et olukorras, kus isikule
heidetakse ette rahapesu, mille objektiks on tema enda eelkuriteoga saadud vara (nn self-
122(143)
laundering), tuleb rahapesu mõistet tõlgenduslikult täiendavalt kitsendada. Seda järgmistel
põhjustel.
491. See, et kuriteo toimepanija käib enda kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel
sellisel viisil, mis RahaPTS § 4 lg-s 1 puht-grammatilise tõlgenduse korral vastab rahapesu
mõistele, on sisuliselt reegel. Tüüpiliselt varjavad toimepanijad enda kuritegu, püüdes
vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud
enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu
kuriteo varjamiseks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus
asjas nr 3-1-1-112-16, p 36.) Kui keegi on pannud toime kuriteo ja saanud selle tulemusel
vara, on tavapärane ja mingis mõttes ka inimlikult mõistetav, et ta käitub järgnevalt nii, et
selle vara kuritegelikku päritolu – ja seega ka enda poolt toime pandud kuritegu – mitte
paljastada.
492. Käsitades kuriteo toimepanija sisuliselt mis tahes samme selle kuriteoga saadud vara
päritolu varjamiseks rahapesuna, sunnitaks isikut kriminaalkaristuse ähvardusel käituma
viisil, mis hõlbustaks tema kuriteo avastamist. Sellisest karistusähvardusest tulenev riive
põhiseaduse (PS) § 22 lg-ga 3 tagatud enese mittesüüstamise privileegile poleks vähemalt
osal juhtudest proportsionaalne ega seega ka mitte põhiseaduspärane. Riigikohus on
märkinud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või
oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p 13).
493. Teiseks tuleb silmas pidada, et ebaõigus, mis eelkuriteo toimepanija eelkuriteost saadud
vara päritolu varjates ja selle tagastamist või hüvitamist vältides korda saadab, on vähemalt
teatud ulatuses hõlmatud juba eelkuriteo enda ebaõigusest. Piltlikult öeldes on selline
käitumine n-ö hinna (ehk eelkuriteo eest ette nähtud karistuse) sees. Juhtudel, kui rahapesu
ebaõigus ammendub täielikult selle toimepanija varasemas eelkuriteos, võib rahapesu eest
karistamine viia PS § 23 lg-s 3 ette nähtud topeltkaristamise keelu (ne bis in idem)
rikkumiseni.
494. Eelkuriteo toimepanija n-ö tavapärase varjamistegevuse käsitamine rahapesuna avardab

tohutult selle kuriteokoosseisu rakendusala. Nagu märgitud, on pigem reegel kui erand, et
kuriteo toimepanija käib kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel sellisel viisil, et see
mahub grammatiliselt RahaPTS § 4 lg-s 1 sätestatud rahapesu mõiste alla. Nii jõuame
olukorrani, kus mingi varavastase või muu omakasulise kuriteo toimepanijale tuleks
reeglina lisaks sellele kuriteole esitada süüdistus ka rahapesus (KarS § 394). See oleks aga
ebaproportsionaalne ega aitaks samas kaasa sisulisele rahapesuvastasele võitlusele. Pigem
tekiks võimalus kujundada menetlusstatistikat, mille abil demonstreerida aktiivset võitlust
rahapesu vastu olukorras, kus riigi rahandussüsteemi tõsiselt kahjustavale rahapesule erilist
tähelepanu ei pöörata. Lisaks tooks rahapesu koosseisu sedavõrd lai kohaldamisala kaasa
menetluslikult ülejõukäiva ülesande, mis viiks suure tõenäosusega rahapesu koosseisu
rakendamise selektiivsuse ja juhuslikkuseni.
123(143)
495. Kuriteona karistatava rahapesu mõiste sisustamisel tuleb silmas pidada ka KarS § 394
sanktsioonimäärasid. Nimelt karistatakse rahapesu eest rahalise karistuse või kuni
viieaastase vangistusega (KarS § 394 lg 1), grupis, vähemalt teist korda või suures ulatuses
toime pandud rahapesu eest aga koguni kahe- kuni kümneaastase vangistusega (KarS § 394
lg 2). Arvestades asjaolu, et rahapesu eelkuritegude ring ei ole piiratud, vaid hõlmab kõiki
kuritegusid, osutab sedavõrd range sanktsioon sellele, et rahapesu iseenesest peab endas
kätkema märkimisväärset riigi rahandus- ja majandussüsteemi ohustavat potentsiaali, mis
moodustab eelkuriteo kõrval kvalitatiivselt iseseisva ja raske rikkumise. Vastasel korral
poleks võimalik seletada seda, miks võib kuriteoga saadud vara suhtes rahapesu
toimepanemine olla karistatav karmimalt kui eelkuriteod, millega rahapesu objektiks olnud
vara saadi. Märgitu osutab selgelt, et rahapesu mõistet tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seda
eriti olukorras, kus kuriteoga saadud vara varjamisega tegeleb selle kuriteo toimepanija, kes
vastutab eelkuriteo eest.
496. Neil põhjusil jagab kolleegium õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et enese

mittesüüstamise privileegi ja topeltkaristamise keeldu arvestades tuleks eelkuriteo
toimepanija käitumist eelkuriteoga saadud vara varjamisel või muundamisel käsitada
rahapesuna üksnes siis, kui sellise käitumisega kahjustatakse lisaks mõnd teist õigushüve
sellisel määral, mis ei ole põhiteoga juba hõlmatud (Markus Kärner. Direktiiv
(EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil. – Juridica 2019 nr 5,
lk 528 koos viidetega). Teisisõnu: vältimaks KarS § 394 lg 1 ja RahaPTS § 4 lg 1 sattumist
vastuollu PS § 22 lg-ga 3 ja § 23 lg-ga 3, tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et eelkuriteo
toimepanija tegevus eelkuriteost saadud vara varjamisel oleks käsitatav rahapesuna ega
neelduks eelkuriteos üksnes juhul, varjamistegu iseenesest kujutab endast kvalitatiivselt uut
ja iseseisvat ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele ning
konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamisele kui KarS §-ga 394
kaitstavale õigushüvele (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p 16).
497. Kolleegium näeb siinkohal rahapesu-koosseisu puhul selget analoogiat – samuti seaduses
väga avaralt formuleeritud, kuid rangelt sanktsioneeritud – kuritegeliku ühenduse
koosseisudega (KarS §-d 255–256). Nende kohaldamiseks tuleb kohtupraktika järgi
tuvastada ühenduse spetsiifiline kuritegelik intensiivsus ja sellest nähtuv ohtlikkus
(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 37).
Ringkonnakohtu arvates on ka kuriteoga saadud vara varjamine või muundamine – iseäranis
juhul, kui seda teeb väidetava eelkuriteo toimepanija – käsitatav rahapesuna üksnes juhul,
kui selline tegevus kätkeb endast spetsiifilist kuritegelikku intensiivsust ja ohtlikkust
kuriteokoosseisuga kaitstavale õigushüvele. Rahapesu jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest,
kui eelkuriteo toimepanija varjamistegevus raskendab eelkuriteo avastamist, selle
toimepanija karistamist ja/või kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamist või heastamist
(näiteks kannatanu nõuete maksmapanekut). Viimati märgitud juhul on n-ö rahapesu
käsitatav eelkuriteo mittekaristatava järelteona.
124(143)
498. Seega on rahapesu koosseisu täitmiseks – iseäranis juhul, kui rahapesu toimepanijaks on
eelkuriteo toimepanija – nõutav varjamistegevuse teatav kvaliteet, mis ühelt poolt tekitaks
rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele iseseisva ohu ja teisalt eristaks
rahapesu kuriteo toimepanija tavapärasest tegevusest oma kuriteo ja sellega saadud vara
varjamisel.
6.2. R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele

499. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes süüdistatavatele rahapesuna etteheidetav
käitumine kokkuvõtlikult järgnevas. Augustis 2010 kandis R. Põder talle kelmuses,
maksejõuetuse põhjustamises ja maksude maksmisest kõrvalehoidumises esitatud
süüdistustes kirjeldatud tegudega saadud ja tema isiklikule pangakontole laekunud rahast
(7 509 286 krooni) osa (5 075 000 krooni) kümne pangaülekandega OÜ-le Aurol. OÜ Aurol
asutaja, osanik ja juhatuse liige oli R. Põder ise. Lisaks kandis R. Põder mais ja juunis
2011 OÜ Aurol pangakontolt kümne ülekandega 170 000 eurot OÜ-le Kooba Tare.
OÜ Kooba Tare asutaja, osanik ja tegelik juht oli R. Põdra elukaaslane T. Tõnissoo.
R. Põder kandis raha OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare pangakontole kokkuleppel
T. Tõnissooga. Lisaks jättis T. Tõnissoo, kes oli ka OÜ Aurol raamatupidaja, koostöös
R. Põdraga OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes bilansis teadlikult kajastamata
3 999 137 krooni. Süüdistuse kohaselt oli süüdistatavate sellise tegevuse – mida
nimetatakse kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmiseks ja valdamiseks –
eesmärk varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle ebaseaduslikku päritolu ning abistada
kuritegelikus tegevuses osalenud R. Põdral hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.
500. Kolleegium märgib esmalt, et nähtuvalt süüdistusest ja maakohtu otsusest oli R. Põdrale
etteheidetava rahapesu objektiks üksnes tema enda väidetavate kuritegudega saadud raha.
Seega varjas R. Põder väidetava rahapesuga oma eelnevaid kuritegusid ja nendega saadud
vara. Mis puudutab T. Tõnissood, siis ka juhul, kui käsitada R. Põdra käitumist rahapesuna
KarS § 394 mõttes, piisaks T. Tõnissoo teopanusest (OÜ Aurol ebaõige sisuga
majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks
OÜ Kooba Tare pangakontole) üksnes selleks, et käsitada teda rahapesule kaasaaitajana,
mitte selle kaastäideviijana. Seega on menetletavas asjas tegemist olukorraga, kus väidetava
rahapesu täideviijaks on väidetavate eelkuritegude toimepanija.
501. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud R. Põdra

pangaülekanded ei kahjustanud riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist
sellisel määral, et sellest tingitud ebaõigus ei oleks juba hõlmatud R. Põdra väidetavatest
eelkuritegudest. R. Põdra rahapesusüüdistuses kirjeldatud käitumine on õiguslikult hinnatav
tema väidetavate eelkuritegude mittekaristatava järelteona, millega põhjustatud ebaõigus
neeldub eelkuritegudes. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.
502. Süüdistuse kohaselt oli rahapesuna käsitatava tegevuse eesmärk võimaldada R. Põdral
hoiduda oma kuritegude õiguslikest tagajärgedest. Maakohus sedastas, et OÜ-le Aurol
tehtud ülekannete põhjuseks oli vajadus peita MRP poolt R. Põdrale üle kantud summasid,
125(143)
et puuduks võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa. Kolleegium märgib, et
süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud
käitumine olnuks osa mingist laiemast, püsivamast ja universaalsemast vara muundamise
ja/või varjamise skeemist. R. Põdra väidetavas rahapesuteos puudus keerukus ja
mastaapsus, mis andnuks sellele iseseisva kvaliteedi. See tegevus teenis ühekordset
eesmärki säilitada R. Põdra kontroll tema enda poolt MRP-st eelkuriteoga välja viidud ja
raha üle ja vältida selle raha tagasivõitmist MRP pankrotimenetluses. Tegemist oli üksik-
ettevõtmisega, kindlustamaks toimepanija lõplik kontroll konkreetse kuriteoga saadud saagi
üle. Taoline tegevus on lihilähedaselt võrreldav juriidiliselt juba lõpule viidud (eel)kuriteo
faktilise lõpetamisega. Rahapesu-süüdistuses kirjeldatud tegevus üksnes põlistas seda
kahju, mis oli eelkuritegudena käsitletava R. Põdra käitumise tulemusena kannatanu(te)le
juba niigi tekkinud. Mingit iseseisvat kahju või ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi
korrapärast toimimisele ning konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe
kindlustamisele R. Põdra pangaülekannetest tuvastatud asjaoludel ei sündinud.
503. Järeldust, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud pangaülekanded ei olnud oma

iseloomult sellised, mis kujutanuksid endast ohtu rahandussüsteemi korrapärasele
toimimisele, kinnitab ka see, et vaatamata nendele ülekannetele säilis jälgitav seos nii
R. Põdra isiku kui ka viimasele MRP-lt laekunud raha vahel. Teisisõnu ei olnud süüdistuses
kirjeldatud pangaülekannete tegemisel ja OÜ Aurol majandusaasta aruandes valeandmete
kajastamisel kuriteoga saadud vara varjamistegevusena rahapesu kvaliteeti.
504. Väärib märkimist, et kogu väidetavate eelkuritegudega saadaud raha laekus esmalt
R. Põdra isiklikele pangakontodele ja läks alles siis „pessu“. Seega ei jätnud raha kandmine
OÜ-de Aurol ja Kooba Tare kontodele mitte kuidagi varjatuks väidetavate eelkuritegude
tulemusena saadud vara laekumist R. Põdrale.
505. Peale selle oli OÜ Aurol, kelle pangakontole R. Põder raha kandis, R. Põdraga ametlikult
ja avalikult (äriregistri kaudu) seostatav. R. Põder oli OÜ Aurol registrijärgne asutaja, (üks)
osanik ja juhatuse liige. Seejuures oli R. Põder asutanud OÜ Aurol juba aastal 1996 ja
süüdistatava maakohtus antud ütlustest järelduvalt kasutas ta seda äriühingut enda isiklike
investeeringute haldamiseks (KoTo, kd 30, tl 12 jj). Süüdistatava sellised ütlused haakuvad
maakohtu poolt OÜ Aurol pangakonto väljavõtte põhjal tehtud järeldusega, et osaühingu
ainukesteks sissetulekuallikateks olid R. Põdra pangaülekanded ning selle raha arvel tehtud
valuuta- ja väärtpaberitehingutest laekunud tulu, mis osaliselt kanti tagasi R. Põdra
isiklikule pangakontole. Rahapesusüüdistuses märgitud ülekanded polnud kaugeltki
ainukesed ega esimesed, mis R. Põder OÜ-le Aurol tegi. Eelnevast järeldub, et R. Põdra
poolt raha kandmine OÜ Aurol pangakontole ei kujutanud endast rahapesu-kvaliteediga
vara varjamistegevust.
506. Mis puudutab OÜ-d Kooba Tare, kellele R. Põder OÜ Aurol kontolt raha edasi kandis,
siis oli seegi äriühing R. Põdraga – küll kaudsemalt, aga siiski jälgitavalt – seostatav.
Märksa otsustavam on siiski juba eelnevalt osutatud argument, et kõneksolevad
126(143)
rahaülekanded olid ühekordne abinõu, mis oli suunatud sellele, et kindlustada R. Põdra
lõplik kontroll tema enda konkreetsest kuriteost saadud vara üle. Seegi käitumine ei
väljunud kuriteo toimepanijale tavapäraselt omase varjamistegevuse raamidest ega
kujutanud endast riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele sellist
kvalitatiivselt uut ja iseseisvat ohtu, et sellega kaasnev ebaõigus poleks väidetava eelkuriteo
ebaõigusest hõlmatud.
507. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et R. Põdrale KarS § 394 lg 2 p-de 1
ja 3 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole õiguslikult hinnatav rahapesuna.
Lähtudes süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest, oli tegemist R. Põdra
enda väidetavate eelkuritegudega saadud vara üle kontrolli saavutamisele suunatud
tegevusega, millel ei olnud rahapesu kvaliteeti ja mille ebaõigus ammendub täielikult
väidetavates eelkuritegudes.
508. Nagu kolleegium juba märkis, saaks juhul, kui R. Põdra käitumine oleks hinnatav
rahapesuna, T. Tõnissoo süüdistuses kirjeldatud teopanust (OÜ Aurol ebaõige sisuga
majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks
OÜ Kooba Tare pangakontole) pidada üksnes sellele kuriteole kaasaaitamiseks. T. Tõnissoo
ei hoidnud R. Põdra vara varjamistegevust enda kontrolli all ja tema teopanus ei olnud
oluline. OÜ Aurol majandusaasta aruannet koostades ja OÜ Kooba Tare pangakontode
kasutamist lubades osutas ta üksnes R. Põdrale kaasabi, millel ei olnud nn teovalitsemise
kvaliteeti. Kuna osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine
või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 25), välistab R. Põdra teos rahapesu tunnuste
puudumine ka T. Tõnissoo vastutuse rahapesule kaasaaitamise eest.
509. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme,
juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud
deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik
on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud
füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27) Kuna süüdistuses
OÜ-le Aurol omistatud R. Põdra tegu ei vasta KarS § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 ette nähtud
kuriteo tunnustele, langeb sõltumata muudest asjaoludest ära ka OÜ Aurol karistusõiguslik
vastutus KarS § 394 lg 3 järgi. Ehkki OÜ Aurol huvides pole apellatsiooni esitatud, tuleb
ringkonnakohtul praegusel juhul KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendada kriminaalasja
arutamise piire ka sellele süüdistatavale.
510. Seega tuleb kõik süüdistatavad rahapesus õigeks mõista.
7. Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi

511. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt
põhistanud, miks annavad tõendid aluse järeldada, et T. Tõnissoo esitatud OÜ Kooba Tare
127(143)
investeeringutoetuste avaldustes ja äriplaanides PRIA-le deklareeritud andmed
põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta olid valed. Tegelikult ei olnud
OÜ-l Kooba Tare taotletud toetuste tingimustele vastavat müügitulu ja OÜ Kooba Tare sai
kolmel korral (kokku 62 871 eurot 80 senti) toetust ja kvalifitseerus ühel korral
toetuskõlbulikuks taotlejaks üksnes seetõttu, et T. Tõnissoo esitas PRIA-le omatoodangu
müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.
512. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis märgitu kohaselt ei ole alust kahelda, et OÜ-l Kooba
Tare oli aastatel 2009–2011 reaalne müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. Selle väite
kinnituseks refereerib kaitsja T. Tõnissoo maakohtus antud ütlusi ja nimetab veel mõningaid
maakohtus esitatud tõendeid.
513. Seejuures on apellant üritanud ringkonnakohut ka eksitada. Nii väidab kaitsja, et

tunnistaja M.T. selgitas maakohtus, et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal
astelpajumarjade müügiga. Tegelikult M.T. ütlustest sellist järeldust teha ei saa.
M.T. ütluste läbiv tees oli see, et OÜ Kooba Tare tegevusest ta sisuliselt midagi ei mäleta.
Vastates prokuröri küsimusele, millisest tegevusest tekkis OÜ Kooba Tare müügitulu 2008.
aastal, märkis M.T. , et „ilmselt“ põllumajandussaaduste müügist. Vastuseks prokuröri
täpsustavale küsimusele „Millest täpsemalt? Kas üldse teate, millega OÜ Kooba Tare
tegeles?“ märkis M.T. järgmist: „Dokumentide pealt nägin, et astelpaju müügiga, marjade
müügiga, aga seda otseselt ei mäleta.“ M.T. selgitas prokuröri palvel veel, et ta nägi
astelpajumarjade müüki dokumentidest, mida prokurör talle näitas. Hiljem märkis M.T.
vastuseks küsimusele, kas OÜ Kooba Tare kasvatas astelpajumarju, „Väga võimalik.“
(KoTo, kd 25, tl 73 pöördel) Seega ei „selgitanud“
M.T. , et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal astelpajumarjade müügiga, vaid üksnes ei
välistanud seda, väites, et ta „otseselt ei mäleta“.
514. Kaitsja ei ole pööranud oma käsitluses sisuliselt mingit tähelepanu nendele tõenditele ja
argumentidele, millele tuginedes maakohus T. Tõnissoo ütlused ja teised kaitseversiooni
kinnituseks esitatud tõendid kummutas ning süüdistusversiooni tõendatuks luges.
515. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama

asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu
tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas
nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on
leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega,
puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese
astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes
on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud
argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus
nr 1-16-6115/67, p-d 30–31) Kassatsioonikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla
juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava
128(143)
vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari
2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Kolleegiumi hinnangul on ka menetletavas
kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole T. Tõnissoo soodustuskelmuses
süüditunnistamise vastu esitatud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat
vastust juba maakohtu otsuses. Apellant on maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud.
516. Nii ei ole kaitsja kommenteerinud järgmisi – kolleegiumi hinnangul kogumis veenvaid –
põhistusi, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni OÜ-l Kooba Tare
(piisava) omatoodangu müügitulu olemasolust kummutas:
 FIE G.I. (kohtumenetluse ajaks surnud), kes T. Tõnissoo väitel müüs Tartu turul OÜ
Kooba Tare astelpajumarju, tegeles hoopis metsamarjade kokkuostuga;
 T. Tõnissoo deklareeris 2009. a omatoodangu müügitulu hulgas tulu mee müügist,

samas nähtub OÜ Kooba Tare raamatupidamisdokumentidest, et mesitarud osteti alles
aastal 2010;
 OÜ Kooba Tare dokumentides on kajastatud kartuli müüki hinnaga 12 EEK/kg ajal, mil
kartuli hind oli Tartu turul 5 EEK/kg ja Valga turul 4–5 EEK/kg;
 müüdud kaup polnud OÜ-s Kooba Tare arvele võetud;
 müügi tegelikkuses tekitavad kahtlusi täpselt 5000-kroonised igapäevased müügi-

tulemused;
 T. Tõnissoo ütluste kohaselt müüs OÜ Kooba Tare juba 2009. aastal oma toodangut
Valga leivatehase hoonetes asuvale kohvikule, mis aga tunnistaja U.M. i ütluste kohaselt
avati alles aastal 2010;
 väidetavalt müüs OÜ Kooba Tare kaheksa arve alusel astelpajumarju OÜ-le Valga
Leivatehas. Samas ei teadnud OÜ Valga Leivatehas kohvikuga seotud tunnistajad
U.M. , T.L. ega R.K. k midagi kauba hankimisest OÜ-lt Kooba Tare. OÜ Valga
Leivatehas juhi V. Malmi ütluste kohaselt ei müünud OÜ Kooba Tare
OÜ-le Valga Leivatehas kohviku vajadusteks toorainet; astelpajumarju kasutati ainult
tortide kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Tunnistajad N.K. k
ja H.K. , kes olid OÜ Valga Leivatehas kohviku köögitöölised ja kelle käest käis läbi
tootmiseks vajalik tooraine, kinnitasid, et astelpajumarju tootmises ei kasutatud.
Tunnistaja M.T. ütluste järgi ei ole tema OÜ Kooba Tare nimel OÜ-le Valga Leivatehas
marju ega muid põllumajandustooteid müünud. Kuna keegi tunnistajatest ei ole
astelpajumarju suurtes kogustes näinud ja samuti ei kasutatud astelpajumarju
igapäevaselt tootmises, ei ole T. Tõnissoo ütlused astelpajumarjade müügi kohta
usutavad;
129(143)
 OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud äriplaanides märgitud astelpajumarjade
koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases külmutusseadmete puudumise tõttu
säilitada;
 T. Tõnissoo sõnul viis ta marju Valga leivatehasesse suvalistel aegadel, jättes need
kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Astelpajumarjade korjamise ebamäärane aeg ja
müügiks viimise hooletu viis seavad kahtluse alla süüdistatava ütlused astelpajumarjade
müümisest Valga leivatehasele;
 U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et

kooskõlastada PRIA toetustega seotud asjaolusid ja kinnitada astelpajumarjade
omatoodanguna müümise fakti. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm
lindistas selle kohtumise ajal toimunud vestluse. Lindistus helifailidega esitati
maakohtule ja see kinnitas U.M. i ja V. Malmi ütlusi, et pärast PRIA-le valeandmete
esitamise ilmsikstulekut rääkisid T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest
asjaoludest ja soovisid tunnistajatelt nende moonutamist;
 hind, millega OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas väidetavalt astelpajumarju müüs,
ületas oluliselt astelpajumarjade turuhinda. See kinnitab, et hind on arvetel kujundatud
kunstlikult vajaliku müügitulu näitamise eesmärgil;
 samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas väidetavalt ostis enamuse astelpajumarjadest

(kokku 46 591 krooni eest), tasus OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas
46 200 krooni. Kontol on selgituses arve nr 1619 ja kuupäev, kuid puudub selgitus, mille
eest arve esitati. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega
veemahutite eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul:
1) veemahuti eest (arvel on käsikirjaline märge „õige arve“) ja 2) külmkambri eest.
Tunnistaja V. Malm ei teadnud midagi nendest OÜ Valga Leivatehase arvetest
OÜ-le Kooba Tarele ja kinnitas, et sellist külmkambrit OÜ-le Kooba Tare ei müüdud.
Seega manipuleeriti arvetega, nagu oleks OÜ-le Kooba Tare astelpajumarjade eest
tasutud.
517. See, et apellant pole esitanud konkreetseid vastuväiteid mitte ühelegi eelmises punktis
refereeritud maakohtu põhjendile, vaid on piirdunud üksnes T. Tõnissoo ütluste kordamise
ja üldsõnalise viitega veel mõnele tõendile, näitab ringkonnakohtu arvates seda, et
maakohtu argumendid kummutavad kaitseversiooni sedavõrd selgelt, et kaitsjal ja
süüdistataval ei olegi maakohtu otsusele midagi mõistlikku vastu väita. Apellatsioonis
toodud tõendite loetelu ei saa kuidagi maakohtu sisulisi põhjendusi kahtluse alla seada.
518. Kuna apellant ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole
ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Seda, miks T. Tõnissoo ütlused ega teised
apellatsioonis nimetatud tõendid süüdistusversiooni ümber ei lükka, on maakohus juba
piisava põhjalikkusega selgitanud.
130(143)
519. Kolleegium leiab, et apellandi poolt üksnes formaalselt vaidlustatud maakohtu
argumendid kinnitavad kogumis ühemõtteliselt ja igasuguste kahtlusteta süüdistuse väidet,
et T. Tõnissoo esitas OÜ Kooba Tare investeeringutoetuste avaldustes ja äriplaanides
PRIA-le põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.
520. Maakohtu ülejäänud järeldusi, mis puudutavad T. Tõnissoo süüditunnistamist

soodustuskelmuses, pole apellant vaidlustanud ja ringkonnakohus ei näe ka ise alust nende
õigsuses kahelda.
521. Seega on T. Tõnissoo süüditunnistamine ja karistamine KarS § 210 lg 2 järgi seaduslik

ja põhjendatud.
8. Karistustest ja konfiskeerimisest
8.1. R. Põdra karistusest
522. R. Põdra kaitsja taotleb apellatsioonis oma kaitsealuse õigeksmõistmise kõrval
alternatiivselt tema karistuse kergendamist.
523. Kolleegium märgib esmalt, et kuna käesoleva otsusega mõistetakse R. Põder

KarS § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks ning talle KarS § 209 lg 2 p-de 2
ja 3 järgi esitatud süüdistuses lõpetatakse kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu, tuleb
tühistada ka R. Põdrale nende kuritegude eest mõistetud karistused. Samuti tuleb tühistada
R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus. Kuna R. Põder jääb süüdi üksnes
KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, pole ka alust talle uut liitkaristust mõista.
524. Ehkki R. Põder tuleb osaliselt õigeks mõista ka KarS § 384 lg 1 järgi, ei tingi see talle
osutatud sätte järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kergendamist. Seda
põhjusel, et ka ainuüksi see käitumine, milles R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi süüdi jääb,
annab alust pidada tema süüd (KarS § 56 lg 1 lause 1) suureks. Kolleegium põhjendab sellist
seisukohta järgmiselt.
525. R. Põder koos V. Malmiga ei kahjustanud MRP varalist seisundit mitte äriühingule tulu
teenimiseks põhjendamatuid riske võttes, vaid sellega, et ta võttis äriühingu vara
märkimisväärses ulatuses lihtsalt endale (ja V. Malmile), jättes MRP võlausaldajad
kavatsetult ilma võimalusest selle vara arvel oma nõuetele rahuldust saada. Seega polnud
MRP-l ega viimase võlausaldajatel R. Põdra tegevusest ka parimal juhul mitte midagi võita.
Märgitu muudab süüdistatava teo eriti hukkamõistetavaks. Samuti on arvestatav kuriteo
ulatus: 2. juuni 2009. a kokkulepetega võttis R. Põder MRP-le viimase seisukohalt täiesti
põhjendamatult tervelt 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse. Selle kohustuse
võtmise ja täitmise käigus kanti äriühingust välja ligikaudu 9 miljoni krooni väärtuses vara.
Aastatel 2009–2010 oli selle summa reaalväärtus ka märksa kõrgem kui täna. Ühtlasi
moodustas 26,5 miljonit krooni märkimisväärse osa MRP varast, ületades näiteks selle
äriühingu 2009. aasta müügitulu umbkaudu kolmekordselt.
131(143)
526. Maakohus sedastas õigesti, et R. Põder pani MRP maksejõuetuse põhjustamise toime
omakasu motiivil ehk et tema teos on KarS § 58 p-s 1 ette nähtud raskendav asjaolu. Väär
on apellandi seisukoht, et kasu saamine on KarS § 384 lg 1 koosseisuline tunnus.
Maksejõuetuse põhjustamine on võimalik ka omakasu motiivita ja seega KarS § 59 ei
kohaldu.
527. Nendel asjaoludel ei näe kolleegium R. Põdra süü suurust arvestades mingit võimalust
mõista talle KarS § 384 lg 1 järgi veel kergemat karistust, kui sanktsiooni keskmisele
määrale vastav 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mille mõistis maakohus. Tulenevalt
KrMS § 331 lg-st 2 ja §-st 340 ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev mõistma
R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi raskemat karistust, kui seda tegi maakohus, ega loobuma
KarS § 73 kohaldamisest. Nimelt pole prokurör apellatsioonimenetluses süüdistatava
karistuste karmistamist ega selle reaalset täitmisele pööramist taotlenud.
528. Kuna kolleegium asus käesoleva otsuse 2. peatükis seisukohale, et selles kriminaalasjas
ei ole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud, pole ka põhjust kergendada R. Põdra
karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel.
529. Arvestades R. Põdra süü suurust ja tema kuriteo asjaoludest järelduvat süüdistatava
ohtlikkust ausale ärikeskkonnale, peab kolleegium jätkuvalt õigustatuks maakohtu otsustust
kohaldada süüdistatavale KarS § 491 lg 1 alusel lisakaristusena viieks aastaks
ettevõtluskeeldu. Lisakaristuse kohaldamisele ei ole apellant ka eraldi vastuväiteid esitanud.
8.2. T. Tõnissoo karistusest

530. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis alternatiivset taotlust süüdistatava karistuse
kergendamiseks ei ole. Samas tingib ringkonnakohtu otsustus T. Tõnissoo KarS § 394
lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks mõista ka talle selle sätte järgi mõistetud karistuse ning
KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse (kaks ja pool aastat vangistust) tühistamise.
T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetud kaheaastase vangistuse jätab kolleegium
muutmata.
531. T. Tõnissoole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva käitumise eest mõistetava

karistuse kergendamise tõttu peab kolleegium vajalikuks vähendada ka süüdistatavale
KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli
2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-491 tunnistati T. Tõnissoo süüdi KarS § 344 lg 1 ja
§ 345 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 aasta 2 kuud vangistust,
mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Selle
karistuse on T. Tõnissoo täielikult ära kandnud, s.o katseaeg on edukalt läbitud.
Menetletavas asjas karistatakse T. Tõnissood sellise käitumise eest, mis eelnes kohtuotsuse
tegemisele asjas nr 1-15-491. Maakohus suurendas T. Tõnissoole menetletavas asjas
KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust asjas
nr 1-15-491 mõistetud karistuse tõttu 3 kuu võrra, arvates liitkaristusest maha eelmise
kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus
132(143)
suurendab T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetavat 2 aasta pikkust vangistust
KarS § 65 lg 1 alusel samuti 3 kuu võrra, arvates 2 aasta ja 3 kuu pikkusest liitkaristusest
maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Seega
kujuneb T. Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel mõistetavaks liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu
vangistust.
532. Maakohtu otsustust jätta T. Tõnissoo vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi
kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata ringkonnakohus ei muuda. Kuna
kriminaalasjas nr 1-15-491 määrati T. Tõnissoo katseaja kestuseks kaks aastat, ei ületa
T. Tõnissoole varasemas ja praeguses asjas määratava katseaja kogukestus KarS § 73
lg-s 3 ette nähtud viieaastast piirmäära.
8.3. Konfiskeerimisest
533. Maakohus konfiskeeris KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel rahapesu vahetu objektina
6315 eurot, mille OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus oli 28. novembril 2013 kandnud
Rahandusministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606. Nimetatud advokaadibüroo
pidaja kontole kandis selle raha maakohtu otsuse kohaselt R. Põder OÜ Kooba Tare kontolt.
534. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Põdra ja T. Tõnissoo

süüditunnistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol (pankrotis)
süüditunnistamises KarS § 394 lg 3 järgi ega tuvasta rahapesu toimepanemist, ei saa ka
maakohtu otsuses märgitud summat käsitada rahapesu vahetu objektina ega seda kelleltki
konfiskeerida. Järelikult tuleb maakohtu konfiskeerimisotsustus tühistada.
535. Kõnealune rahasumma on praegu konfiskeerimise tagamiseks arestitud (kohtueelses

menetluses tehtud kohtumääruse alusel, vt KoTo, kd 24, tl 255). Rahapesukuriteo osas
õigeksmõistva otsuse tegemise ja konfiskeerimisotsustuse tühistamise tõttu tuleb
KrMS § 314 p-st 4 ja § 1414 lg-st 1 lähtudes tühistada ka rahapesu objekti konfiskeerimise
tagamiseks kohaldatud vara arest.
9. Tsiviilhagist
536. KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt võib kannatanu esitada tsiviilhagis üksnes sellise nõude,
aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega.
Kannatanu DnB tsiviilhagi tsiviilkostja T. Saarmanni vastu rajaneb faktilistel asjaoludel,
mis kattuvad olulises osas üksnes R. Põdrale KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud
süüdistuse alusfaktidega.
537. Käesoleva otsuse 1. peatükis toodud põhjustel lõpetab ringkonnakohus R. Põdra

väidetava kelmuse osas kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel
kuriteo aegumise tõttu. KrMS § 310 lg 2 teine alternatiiv näeb ette, et kui kohus lõpetab
kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.
133(143)
538. Kannatanu esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et kuna praegusel juhul ei ole
tsiviilhagi esitatud mitte süüdistatava, vaid tsiviilkostja vastu, liigub hagi
kriminaalmenetlusega kaasa eraldiseisvalt ja kriminaalmenetluse lõpetamine tsiviilhagi
läbivaatamist ei takista. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.
539. KrMS § 310 lg 2, mis sätestab kohtu kohustuse jätta kriminaalmenetluse lõpetamise
korral tsiviilhagi läbi vaatamata, ei näe ette erandeid. Seda ka mitte juhuks, kui hagi on
esitatud üksnes tsiviilkostja vastu.
540. Taoline kord on põhjendatav sellega, et kriminaalasja lahendav kohus ei tegele kannatanu
tsiviilnõude lahendamisega eraldi, vaid üksnes seoses menetletava kuriteoga. Seejuures
peab kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised
asjaolud) moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel
piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma
eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. Kui
tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole
kohus kriminaalmenetluse raames pädev sellist hagi läbi vaatama. (Riigikohtu kriminaal-
kolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 21 ja 30) Ka juhul, kui
tsiviilhagi on esitatud (üksnes) tsiviilkostja vastu peavad selle aluse raskuspunkti
moodustama süüdistatavale etteheidetava teo asjaolud. Seega juhul, kui tsiviilhagi alusega
ühisosa eviva teo osas kriminaalmenetlus lõpetatakse, ei ole kohus enam pädev jätkama ka
tsiviilhagi menetlemist ja see tuleb jätta läbi vaatamata, olenemata asjaolust, kas hagi on
esitatud süüdistatava või tsiviilkostja vastu.
541. Tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteo
aegumise tõttu alles edasikaebemenetluses. Riigikohus asus juba enne KrMS § 310 lg 2
kehtiva redaktsiooni jõustumist seisukohale, et olukorras, kus tsiviilhagi aluseks olevate
tegude osas kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetatakse, ei saa edasikaebust
lahendav kohus kontrollida, kas tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud on tuvastatud
menetlusnorme järgides, mistõttu tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. (Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-30-07, p 16)
542. Seega tuleb DnB tsiviilhagi T. Saarmanni vastu jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi
vaatamata. Kannatanul on võimalik esitada sama nõue T. Saarmanni vastu uuesti
tsiviilkohtupidamise korras.
543. Kuna tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata, pole kolleegiumil võimalik anda hinnangut
tsiviilkostja apellatsioonis esitatud väidetele selle kohta, et kannatanu nõue tuleks jätta
rahuldamata esmalt nõude aegumise ja teiseks selle põhjendamatuse tõttu.
134(143)
10. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest
10.1. R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse
kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest
544. R. Põdra kaitsja R. Sarv palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo EMERALDLEGAL
R. Põdrale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu ja kuluhüvitise
summas 2571 eurot 40 senti, sh käibemaks 428 eurot 56 senti.
545. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 2019. aasta aprillis maakohtu otsusega tutvumiseks,
apellatsiooni koostamiseks ja kliendiga suhtluseks kokku 12 pooltundi. Kaitsja palub
suurendada nende toimingute eest makstava tasu piirmäära 500% ja määrata tasu suuruseks
1800 eurot. Lisaks palub kaitsja 14. oktoobri 2019. a kohtuistungil osalemiseks kulunud
360 minuti eest tasu 324 eurot. Nendele summadele lisandub käibemaks. Peale selle palub
kaitsja hüvitada Tallinnast Tartusse kohtuistungile tuleku tõttu tekkinud sõidukulu
(bussipiletid) summas 22 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
546. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi
õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3
nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu
hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal.
547. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kinnitatud tasude ja kulude korra see
redaktsioon, mis kehtis apellatsiooni esitamise ajal aprillis 2019, nägi ette, et määratud
kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses,
sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine,
on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes
(§ 6 lg 3). Sama korra § 1 lg 6 kohaselt arvestati sama määra alusel tasu ka
apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 sätestas, et kohus, uurimisasutus
või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel
suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni
500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise
tasu ei suurendata.
548. R. Põdra kaitsja on jätnud tasude ja kulude korra § 2 lg 1 nõudeid eirates põhjendamata,
miks ta taotleb tasu piirmäära suurendamist ja seda maksimaalses määras. Kolleegium
möönab, et tegemist on keskmisest oluliselt mahukama ja keerukama kriminaalasjaga, kus
tasu piirmäära suurendamine on ilmselt õigustatud. Samas tuleb tähele panna, et R. Põdra
kaitsja on selles kriminaalasjas osalenud aastate kaupa ja seega oli ta eelduslikult
apellatsioonimenetluse ajaks juhtumi asjaoludega detailideni kursis ega vajanud eriti
lisaaega nendega tutvumiseks. Veelgi olulisem on see, et apellatsioon põhineb valdavalt
kaitsepositsioonil, mille kaitsja oli välja töötanud – ja mille väljatöötamise eest on ta ka tasu
saanud – juba esimese astme kohtu menetluses. R. Põdral on apellatsioonimenetluses ainult
üks kaitsealune, kelle süüdistuse maht oli (väidetava maksukuriteo aegumise tõttu)
135(143)
apellatsioonimenetluses võrreldes esimese astme kohtu menetlusega väiksem. Samuti ei
hõlmanud R. Põdra kaitsja töö apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse neid osi, mis
puudutasid T. Tõnissoo süüdistust soodustuskelmuses ja tsiviilhagi temaatikat. Neid
asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra
§ 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost
piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb suurendada 250%, mitte 500%. Seega
kujuneb maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega konsulteerimise ja apellatsiooni
koostamise tasuks 1050 eurot, millele lisandub käibemaks 210 eurot.
549. Tasude ja kulude korra see redaktsioon, mis kehtis ringkonnakohtu 14. oktoobri
2019. a istungi ajal, näeb ette, et tasu arvestatakse ühe minuti täpsusega ning ümardatuna
järgmise täiseuroni, kui samas määruses ei ole sätestatud teisiti. Tasude ja kulude korra
§ 1 lg 4 esimene, teine ja kolmas lause sätestavad, et tasu arvestamisel kohtuistungil
osalemise eest lähtutakse kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjassepuutuvatest
andmetest. Kohtuistungi vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit, tasustamisele ei kuulu.
Kohtuistungi muu katkestus või kohtuistungi alguse viibimine arvatakse kohtuistungil
osalemise aja hulka. Sama määruse § 1 lg 6 kohaselt arvestatakse riigi õigusabi osutamisel
kohtuasja apellatsioonimenetluses tasu 2. peatükis vastavas kohtumenetluses osutatava
õigusabi kohta ette nähtud tasumäärade alusel. Määruse § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja
tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 27 eurot iga poole tunni kohta.
550. Menetletavas asjas peeti ringkonnakohtu istung 14. oktoobril 2019 ja see osutus
planeeritust lühemaks. Võttes aluseks eelmises punktis viidatud korra sätted ja lähtudes
ringkonnakohtu istungi protokollist, tuleb kõnealusel kohtuistungil osalemise eest
määratava riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta ajavahemikke kell
11.00–12.50 ja 14.00–15.51. Seega kokku oli tasustatava istungiaja kestus 221 minutit.
Sellele vastav riigi õigusabi tasu on 221 x 27 : 30 = 198,90 eurot ehk täiseurodes 199 eurot.
Sellele summale lisandub käibemaks 20% ehk 39 eurot 80 senti. Järelikult on tasu
ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest 238 eurot 80 senti.
551. Juhindudes tasude ja kulude korra § 17 lg-st 1, loeb kolleegium põhjendatuks ka kaitsja
taotletud sõidukulu hüvitise summas 22 eurot 80 senti.
552. Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest
makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 1521 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
553. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsiooni-
menetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
10.2. T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse
kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest
554. T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver esitas ringkonnakohtule kaks riigi õigusabi tasu taotlust
kogusummas 913 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).
136(143)
555. Esimese taotluse kohaselt kulus kaitsjal märtsis ja aprillis 2019 maakohtu otsuse
resolutiiv- ja põhiosaga tutvumiseks ning apellatsiooniteate ja apellatsiooni koostamiseks
kokku 11 pooltundi, mille eest kaitsja soovib tasu 330 eurot (koos käibemaksuga). Teise
taotluse kohaselt kulus kaitsjal oktoobris 2019 ringkonnakohtu istungiks
ettevalmistumiseks 120 minutit, mille eest kaitsja taotleb tasu 129 eurot 60 senti (koos
käibemaksuga), ja ringkonnakohtu istungil osalemisele 420 minutit, mille eest kaitsja
taotleb 453 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
556. T. Tõnissoo kaitsja esimest tasutaotlust summas 330 eurot peab ringkonnakohus
põhjendatuks.
557. Teise taotluse kohta märgib kolleegium esmalt seda, et tasude ja kulude korra praeguse
redaktsiooni § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest
kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine,
kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kohtuistungiks ettevalmistumist ei saa käsitada
kohtuistungil osalemisena tasude ja kulude korra § 6 lg 3 mõttes, seega peab ka istungiks
ettevalmistumise eest makstav tasu mahtuma samas sättes sätestatud tasu piirmäära hulka.
Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 kohaldamist pole T. Tõnissoo kaitsja taotlenud. Seega ei saa
T. Tõnissoo kaitsjale tasude ja kulude korra § 6 lg-st 3 tuleneva piirmäära tõttu
kohtuistungiks ettevalmistumise eest tasuda (koos käibemaksuga) rohkem kui
324€ x 1,2 – 330€ = 58,8 eurot. Seega tuleb T. Tõnissoo teises taotluses kohtuistungi
ettevalmistamise eest taotletavat tasusummat vähendada 129 eurolt 60 sendilt 58 eurole
80 sendile.
558. Nagu kolleegium R. Põdra kaitsja riigi õigusabi tasu taotlust käsitledes selgitas, on tasu
käesolevas asjas peetud ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest
238 eurot 80 senti.
559. Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest
makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 627 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).
560. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsiooni-
menetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.
10.3. Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt

561. Maakohus mõistis R. Põdralt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu katteks
riigi kasuks välja kokku 9536 eurot 23 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 8186 eurot 23 senti
muu menetluskulu katteks).
562. Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus R. Põtra süüdi esimese astme
kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, väheneb süüdistatavalt väljamõistatav sundraha
KrMS § 179 lg 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammääralt 1,5-le kuupalga alammäärale ehk
810 eurole (lähtudes 2019. aastal kehtinud kuupalga alammäärast).
137(143)
563. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või
kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on
tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema
suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline
osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles
süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus
selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas
nr 3-1-1-14-14, p 1065).
564. Erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus R. Põdra KarS § 201 lg 2 p 4, § 394 lg 2

p-de 1 ja 3 ning osaliselt ka KarS § 384 lg 1 järgi õigeks, samuti lõpetab R. Põdra
süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu.
Lisaks lõpetas juba maakohus kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetluse R. Põdra
süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, ent maakohtu otsusest nähtuvalt pole kohus seda asjaolu
menetluskulude jaotamisel arvestanud. Seetõttu tuleb osa maakohtu poolt R. Põdralt välja
mõistetud menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda.
565. Lisaks peab kolleegium osaliselt põhjendatuks R. Põdra kaitsja taotlust KrMS § 180 lg 3
kohaldamiseks. Harju Maakohtu 27. juuli 2015. a määrusega asjas nr 2-15-8339 kuulutati
MRP pankrotihaldurite taotlusel välja R. Põdra pankrot (KoTo, kd 3, tl 58 jj).
Pankrotimääruses hinnati R. Põdra kohustuste suuruseks 831 927 eurot 83 senti. Kohtute
infosüsteemist nähtuvalt on R. Põdra pankrotimenetlus praeguseni käimas. Tartu Maakohtu
8. juuni 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 6. detsembri 2012. a määrustega asjas
nr 2-10-31157 kohaldati R. Põdra suhtes ärikeeldu MRP pankrotimenetluse lõpuni, seegi
pankrotimenetlus on pooleli. Käesolevas kriminaalasjas kohaldatakse süüdistatavale
lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Kaitsja väitel on süüdistatav töötu. Neid asjaolusid
arvestades on usutav, et süüdistatava varaline seisund ei ole hea ja menetluskulu tasumine
täies ulatuses võib talle üle jõu käia. Seetõttu tuleb R. Põdra kanda jäävat menetluskulu
hüvitist veelgi vähendada. Siiski ei pea kolleegium võimalikuks jätta menetluskulu
täielikult riigi kanda jätta, nagu taotleb kaitsja. KrMS § 180 lg 3 sellist võimalust ka ette ei
näe, sest R. Põder pole alaealine.
566. Arvestades R. Põdra osalist õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse osalist lõpetamist

ning kohaldades lisaks ka KrMS § 180 lg 3 esimest lauset, peab kolleegium kohaseks jätta
R. Põdra kanda sundraha summas 810 eurot ja lisaks veel 690 eurot muu menetluskulu
katteks, kokku seega 1500 eurot.
567. Samas ei ole menetluskulu hüvitist võimalik praegu R. Põdralt välja mõista, nagu
maakohus ekslikult tegi. Seda seetõttu, et R. Põder on pankrotis ja tema pankrotimenetlus
pooleli.
568. Pankrotistunud süüdistatavalt ei ole kriminaalmenetluses välja mõistetud menetluskulu

hüvitist võimalik pankrotimenetluse ajal sisse nõuda tavalises korras. Pankroti
138(143)
väljakuulutamisega on süüdistatava vara muutunud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt
pankrotivaraks, mille valitsemise õigus on läinud üle pankrotihaldurile ja mida süüdistatav
ise käsutada ei saa (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36). Seega poleks R. Põdral võimalik
menetluskulu tasuda ka vabatahtlikult, isegi kui ta seda sooviks. Samuti ei saa riik
menetluskulu hüvitist pankrotistunud süüdimõistetult sisse nõuda täitemenetluses, sest
täitemenetluse seadustiku § 51 välistab täitemenetluse pankrotivõlgniku suhtes.
Süüdistatavalt välja mõistetav menetluskulu hüvitis pole ka massikohustus, mille täitmiseks
saaks erandina läbi viia täitemenetluse PankrS § 149 lg 1 järgi.
569. Kriminaalmenetluse kulude küsimuse otsustamisel olukorras, kus süüdi tunnistatakse

pankrotistunud isik, tuleb analoogiliselt Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. jaanuari
2014. a määruses asjas nr 3-2-1-176-13 välja käidud lahendusele toimida järgmiselt.
Tunnistades süüdi süüdistatava, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot ja kelle
pankrotimenetlus on käimas, tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul kindlaks määrata
süüdistatava poolt hüvitatava menetluskulu suurus, kuid seda summat ei saa süüdistatavalt
välja mõista. Sellise kohtulahendi alusel omandab riik või mõni teine isik, kellel
kohtulahendi järgi on õigus nõuda süüdistatavalt kriminaalmenetluse kulude hüvitamist,
tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses.
Erandiks on olukord, kus pankrotivõlgnikust süüdimõistetul tekib kriminaalmenetluse
hüvitamise kohustus pärast seda, kui pankrotihaldur on tema pankrotimenetluses esitanud
jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks ja riigil võlausaldajana ei ole PankrS § 102 lg 1
teise lause kohaselt enam võimalik taotleda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude
esitamise tähtaja ennistamist. Viimati märgitud juhul on võimalik menetluskulu hüvitis
pankrotistunud süüdistatavalt kriminaalmenetluses välja mõista, kuid riik saab selle sisse
nõuda alles pärast süüdistatava pankrotimenetluse lõppu. (Vt lähemalt Tartu
Ringkonnakohtu 5. augusti 2019. a otsus nr 1-18-8391/33, p-d 34–40.)
570. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et R. Põdra pankrotimenetluses oleks pankrotihaldur

esitanud jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks. Seetõttu pole praegu alust menetluskulu
hüvitist R. Põdralt välja mõista, vaid piirduda tuleb selle suuruse kindlaksmääramisega.
10.4. Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt

571. Maakohus mõistis T. Tõnissoolt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu
katteks riigi kasuks välja kokku 8919 eurot 90 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 7569 eurot
90 senti muu menetluskulu katteks).
572. Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus T. Tõnissood süüdi esimese astme
kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, langeb ka ära alus mõista T. Tõnissoolt välja
esimese astme kuriteole vastav sundraha ehk 2,5 kuupalga alammäära (KarS § 179 lg 1
p 1). Samas ei saa T. Tõnissoolt välja mõista ka teise astme kuriteole vastavat sundraha
1,5 kuupalga alammäära ulatuses. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo tunnistatakse käesolevas
kriminaalasjas süüdi kuriteos, mis on pandud toime enne Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli
2016. a otsust, millega T. Tõnissoolt juba mõisteti välja teise astme kuriteole vastav
139(143)
sundraha. Asjaolu, et isiku kuritegusid, mis moodustavad hiljem tuvastatud kogumi
(KarS § 65 lg 1), menetletakse eraldi menetlustes, ei anna alust mõista sundraha välja topelt.
573. Kuna erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus T. Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1
ja 3 järgi õigeks, tuleb ka osa muust maakohtu poolt T. Tõnissoolt välja mõistetud
menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Ringkonnakohus mõistab
T. Tõnissoolt riigi kasuks välja ligikaudu poole muust apellatsioonimenetluse-eelsest
menetluskulust ehk 3750 eurot.
10.5. Kannatanu DnB menetluskulu hüvitamisest

574. Maakohus mõistis KrMS § 182 lg-te 2 ja 4 alusel tsiviilkostja T. Saarmannilt kannatanu
DnB kasuks viimase menetluskulu katteks välja 4278 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab
maakohtu otsustuse kannatanu tsiviilhagi rahuldamise kohta ja jätab tsiviilhagi läbi
vaatamata, langeb ka ära KrMS § 182 lg-st 2 tulenev alus mõista tsiviilhagi menetlemisest
tingitud menetluskulu välja kannatanult. Seega tuleb maakohtu kõnealune otsustus
tühistada.
575. KrMS § 182 lg 5 esimene lause sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse
läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse
lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest
tingitud kulud riik. Kuna ringkonnakohus jätab DnB tsiviilhagi läbi vaatamata just
kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu, tuleb kannatanu apellatsioonimenetluse-eelne
menetluskulu summas 4278 eurot hüvitada riigil.
576. Lisaks on kannatanu esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust, milles palutakse mõista
tsiviilkostjalt välja kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud kulu – lepingulisel
esindajale makstud tasu kogusummas 1272 eurot. Lisaks palub kannatanu mõista
tsiviilkostja poolt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt välja viivise
VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
577. Taotluse kohaselt kulus kannatanu vandeadvokaadist esindajal T. Saarmanni

apellatsiooni analüüsiks ja vastuväidete koostamiseks 5 tundi 11 minutit, ringkonnakohtu
istungiks ettevalmistumiseks 2 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 3 tundi 35 minutit.
Esindaja osutas kannatanule õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta).
578. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses

märgitud toimingud on olnud vajalikud ja nende ajakulu saab pidada põhjendatuks. Samuti
on mõistliku suurusega õigusteenuse tunnihind. Seega on kogu kannatanu taotluses
märgitud summa käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.
579. Kuna aga ringkonnakohus jätab tsiviilhagi kriminaalmenetluse osalise lõpetamise tõttu
läbi vaatamata, ei tule kannatanu apellatsioonimenetluse kulu hüvitist välja mõista mitte
140(143)
tsiviilkostjalt, vaid riigilt KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel (vt ka Riigikohtu
kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2019. a otsus nr 1-16-6137/262, p 12).
580. Seega kokku tuleb riigilt kannatanule selles kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu
katteks välja mõista 5550 eurot.
581. Kannatanu taotlus menetluskulu hüvitiselt viivise väljamõistmiseks jätab kolleegium

rahuldamata, kuna VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud
menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav ja viivitusintressi ei
saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga
(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 78).
10.6. Tsiviilkostja T. Saarmanni menetluskulu hüvitamisest

582. Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata, peab ka
tsiviilkostja menetluskulu KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel hüvitama riik. Tsiviilkostja
on esitanud nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule taotluse lepingulisele esindajale
makstud tasu hüvitamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka
valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat
esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja
otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus
asjas nr 3-1-1-22-17, p 59)
583. Maakohtule esitatud 18. juuni 2018. a taotluses (KoTo, kd 26, tl 43) palus tsiviilkostja
mõista kannatanult tsiviilkostja kasuks välja menetluskulu summas 7862 eurot 40 senti.
Taotluse kohaselt osutas advokaadist esindaja tsiviilkostjale 50,4 tundi õigusteenust
hinnaga 130 eurot/tund, millele lisandus käibemaks. Ringkonnakohtul pole alust arvata, et
taotluse spetsifikatsioonis toodud esindustoimingud olid ebavajalikud või et nende ajakulu
oleks ülepaisutatud. Samuti tuleb pidada mõistlikkuse piiridesse jäävaks õigusteenuse
tunnihinda. Järelikult tuleb 18. juuni 2018. a taotluses nimetatud summa riigil tsiviilkostjale
hüvitada.
584. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses palub

tsiviilkostja tema kasuks välja mõista 3900 eurot. Taotluse kohaselt kulus tsiviilkostja
esindajal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 14,5 tundi,
kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3 tundi, kohtuistungile sõitmiseks 1,5 tundi ja
kohtuistungil osalemiseks 6 tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 130 eurot, millele lisandus
käibemaks.
585. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu istung kestis planeeritud 6 tunni asemel
3 tundi 41 minutit ehk ümardatult 3,75 tundi. Seega saab sellel osalemise eest makstavaks
mõistlikuks tasuks pidada 585 eurot ehk tsiviilkostja taotletust 351 euro võrra väiksemat
summat.
141(143)
586. Teiseks tuleb silmas pidada, et tsiviilhagi lahendamine moodustab maakohtu otsusest
võrdlemisi väikese osa (6 lk). Ehkki tsiviilkostjat võisid mõjutada ka kohtu poolt R. Põdra
süüküsimuse lahendamisel tehtud järeldused, ei nähtu tsiviilkostja apellatsioonist, et
apellant oleks neid käsitlenud. Tsiviilkostja apellatsioonis tuginetakse eeskätt kannatanu
nõude aegumisele, vaidlustatakse nõude materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni ja käsitletakse
tõendeid, mis näitavat, et tsiviilkostja juhitud äriühingu arved ei olnud DnB-le aluseks
MRP-le laenumaksete ülekandmisel. Apellatsiooni põhjendava osa maht on umbes seitse
lehekülge ja selles ei käsitleta õiguslikult ega faktiliselt keerukaid küsimusi. Lisaks tuleb
arvestada, et tsiviilkostja esindaja osales ka esimese astme kohtu menetluses ja pidi seega
olema juhtumi asjaoludega kursis. Seetõttu ei pea kolleegium 14,5 tundi kohtuotsuse
analüüsi ja apellatsiooni koostamise ajakuluna mõistlikuks. Kolleegium loeb nende
toimingute mõistlikuks ajakuluks 8 tundi.
587. Järelikult saab tsiviilkostja esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu pidada

KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks (8h+3h+1,5h+3,75h) x 130€/h x 1,2 =
= 2535 euro ulatuses.
588. Kokku tuleb riigil KrMS § 182 lg 5 alusel hüvitada tsiviilkostjale menetluskulu summas
10 397 eurot 40 senti. Käesoleva otsuse punktis 581 toodud põhjusel jääb rahuldamata ka
tsiviilkostja esindaja taotlus VÕS § 113 lg 1 kohaldamiseks.
10.7. Menetluskulu jätmisest riigi kanda

589. Riigil tekkinud menetluskulu (sh määratud kaitsjatele makstud riigi õigusabi tasu ja
kuluhüvitised) jäävad osas, milles seda käesoleva otsusega süüdistatavatelt välja ei
mõisteta, riigi kanda. Muu hulgas jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda kogu OÜ Aurol
(pankrotis) kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis, sest ringkonnakohus mõistab
selle süüdistatava täielikult õigeks.
11. Kokkuvõte
590. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning lg 2 p-st 1, § 199 lg 1
p-st 2 § 338 p-st 2 ja § 310 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
11. märtsi 2019. a otsuse, tehes tühistatud osas uue otsuse (vt täpsemalt resolutiivosa).
Kokkuvõtlikult mõistab kolleegium R. Põdra õigeks talle omastamises ja rahapesus ning
osaliselt ka maksejõuetuse põhjustamises esitatud süüdistuses. R. Põdrale kelmuses esitatud
süüdistuse osas lõpetab ringkonnakohus kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu.
R. Põder jääb KarS § 384 lg 1 järgi süüdi kuni 26. märtsini 2010 toime pandud
maksejõuetuse põhjustamises. Rahapesus tuleb õigeks mõista ka T. Tõnissoo ja OÜ Aurol
(pankrotis). Soodustuskelmuses jääb T. Tõnissoo süüdi. Osalise õigeksmõistmise tõttu
muutuvad ka R. Põdra ja T. Tõnissoo karistused. Konfiskeerimisotsustus tuleb tühistada ja
vara aresti alt vabastada. Kannatanu tsiviilhagi tsiviilkostja vastu jääb läbi vaatamata ja
kannatanul on õigus esitada oma nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus
teeb ka uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.
142(143)
12. Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta
591. Ringkonnakohus juhib taaskord prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab
olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Riigikohus on korduvalt
selgitanud, et süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja tauninud praktikat formuleerida
süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju
erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka
informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab
selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis
kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita
mõttekatkestusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas
nr 3-1-1-109-15, p 197.)
592. Menetletavas kriminaalasjas esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele ei vasta. Lisaks sellel,
et kohati on raskesti jälgitavad süüdistuses toodud arvnäitajad ja nende omavahelised
seosed (milline rahasumma on millisest hõlmatud; miks on mingite väljamaksete tegemist
ette heidetud just konkreetse perioodi lõikes jne), on süüdistuse tekst ka muidu ebakorrektne
ja raskesti jälgitav. Ühe näitena osundab kolleegium järgmist lauset:
Roland Põtra süüdistatakse ka veel selles, et eesmärgiga jätkata Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst
1a asuvatelt kinnistutelt saadava üüritulu omastamist ja takistamaks üürirahade laekumist OÜ-le MRP
Ärigrupp (pankrotis) olukorras, kus OÜ MRP Ärigrupp pankrotimenetluse ja sellega seotud tsiviilasjadega
kohustati eeltoodud kinnistutel asuvaid suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti, mille tulemusel
oli Valter Malmil ja Roland Põdral raskendatud üüritulude omastamine, töötasid Valter Malm ja Roland
Põder jätkuva õigusliku segaduse tekitamiseks ja raha omastamise jätkamiseks seoses Kinnistute
üürituludega välja skeemi, kus väitsid, et neil on 03.10.2000 tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel
tekkinud õiguslik alus üle võtta Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel (edaspidi jätkuvalt nimetatud
Kinnistuteks) asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning sellega seoses on neil
02.12.2011 OÜ-ga Valga Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel seisuga 01.12.2011 nõue OÜ Valga
Leivatehas vastu summas 2 169 034 eurot.
593. Sellelaadne tekst muudab süüdistusest arusaamise väga raskeks ja sunnib nii
menetlusosalised kui ka kohtu mõistatama, mida prokurör on tegelikult silmas pidanud ja
milline õiguslik tähendus selles riikliku süüdistaja arvates on (nt mida tähendab „jätkuva
õigusliku segaduse tekitamine“ ja miks see on süüdistuse seisukohalt oluline).
594. Süüdistuse puudused ei ole kokkuvõttes siiski sellised, mis muudaksid kaitseõiguse
teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Siiski võinuks
kvaliteetsem süüdistus kriminaalasja menetlust lihtsustada.
Juhan Sarv Mati Kartau Aarne Sarjas
(allkirjastatud digitaalselt)
143(143)

Robert Sarv

Uploaded by

Document Information

Copyright

Available Formats

Share this document

Share or Embed Document

Sharing Options

Did you find this document useful?

Is this content inappropriate?

Copyright:

Available Formats

Robert Sarv

Uploaded by

Copyright:

Available Formats

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus osas, millega:

2) Roland Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi

a) Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnisasjade

b) Valgas Vabaduse 39 asuva kinnisasja võõrandamises OÜ-lt MRP Ärigrupp

c) 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe 3 alusel OÜ MRP Ärigrupp varast

3) Roland Põdra süüditunnistamisel viidati tema teo jätkuva karistatavuse alusena

4) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 4 järgi;

6) Roland Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust

8) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

9) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud

11) KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel konfiskeeriti 6315 eurot, mille

13) Tõnu Saarmanni menetluskulu jäeti tema enda kanda;

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) lõpetada kriminaalmenetlus Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

3) mõista Roland Põder KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks;

4) mõista Roland Põder KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;

5) arvata Roland Põdra eelvangistus kestusega kolm päeva KarS § 68 lg 1 alusel

6) mõista Tiina Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;

7) mõista Tiina Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel kogumis kriminaalasjas

9) vabastada 6315 (kuus tuhat kolmsada viisteist) eurot, mille OÜ Advokaadibüroo

13) ülejäänud osas jätta riigil apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud

14) määrata Advokaadibüroo EMERALDLAW OÜ-le Roland Põdrale

15) määrata OÜ-le Advokaadibüroo GAVER Tiina Tõnissoole apellatsiooni-

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1) Roland Põder süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 2 ja 3, § 201 lg 2

2) Tiina Tõnissoo süüdistatuna KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja

3) OÜ Aurol süüdistatuna KarS § 394 lg 3 järgi.

1.1. R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

1.2. R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi

1.3. R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

29. 2. detsembri 2011. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder

2) kontol nr XXX (SEB) 1 047 448 krooni;

35. 7. augusti 2010. a seisuga oli R. Põdra erinevatel pangakontodel kriminaaltuluna

XXX 744 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe 500 000

XXX 745 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe 400 000

8.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 130 000

9.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 400 000

9.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 50 000

10.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 150 000

11.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 400 000

12.08.2010 XXX AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel 50 000

AUROL OÜ 1120272791 KOKKULEPPE

AUROL OÜ 17002847128 KOKKULEPPE

Kokku 5 075 000

Kuupäev OÜ Aurol konto Selgitus Summa

39. Raha ülekandmise ja valdamise eesmärgiks oli R. Põdra, OÜ Aurol, T. Tõnissoo ja

1.5. T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi

1.5.1. 30. novembri 2009. a toetustaotlus

47. Määruse § 16 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

1.5.2. 22. detsembri 2010. a toetustaotlus

52. Määruse § 16 lg 1 kohustab toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

1.5.3. 12. septembri 2011. a toetustaotlus

54. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

57. Määruse § 14 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

1.5.4. 12. detsembri 2011. a toetustaotlus

59. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

65. Kannatanu leiab, et temal on õigus nõuda süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt kahju

3. Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta

4. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus